2-17-19303/73 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

14. veebruar 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-17-19303

Tsiviilasi

XX hagi YY vastu kinnistu hageja lahusvarana

tunnustamiseks ning YY vastuhagi XX vastu

nõusoleku andmise kohustuse tuvastamiseks ebaõige

kinnisturaamatu kande parandamiseks

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastuhagi kostja, vastustaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXX)

Kostja (vastuhageja, apellant): YY (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Allan Viirma

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Pärnu Maakohtu 28. juuni 2019 otsus tühistada ja saata tsiviilasi uueks

läbivaatamiseks samale maakohtule eelmenetluse staadiumis.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

2 (5)

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 28. detsembril 2017 Pärnu Maakohtule hagi YY (kostja) vastu. Hageja

palus tuvastada, et Maardus aadressil XXX asuv kinnistu (registriosa nr XXXXXXXX,

edaspidi: kinnistu) kuulub hageja lahusvarasse ja teha vastav kanne kinnistusregistrisse.

Hageja peamised väited on järgmised:

-

poolte abielu sõlmiti 10. juulil 1992 ja lahutati 12. augustil 2015. Enne abiellumist

kinkisid hageja vanemad hagejale vallasasjana Tallinnas aadressil VVV asuva korteri

(edaspidi: korter). Täiendavalt loovutas hageja isa poolte abielu kestel hagejale korteri

erastamiseks oma EVP-d summas 13 200 krooni. Erastamiseks kasutas hageja lisaks

enda EVP-sid, kokku oli hagejal EVP-sid summas 19 200 krooni. Hageja erastas

korteri EVP-des 17 520 krooni eest ja sõlmis ostu-müügilepingu Lasnamäe Linnaosa

valitsusega 26. aprillil 1996;

-

hageja müüs korteri 14. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostis

2. oktoobril 1996 Muugal aadressil XXX asuva elamu (edaspidi: elamu) ostuhinnaga

130 000 krooni. Korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning elamu ostu eest

tasuti hageja arvelt, elamu ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha. Elamu

osteti vallasasjana ja hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale jäänud

1680 krooni EVP-des. Koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja

erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni ja sõlmis ostu-müügilepingu Maardu

Linnavalitsusega

11. jaanuaril 2005.

Kinnistu

ainuomanikuna

kanti

hageja

kinnistusraamatusse 26. mail 2005;

-

korteri müügist ülejäänud raha eest teostati elamu esmased renoveerimistööd. Hageja

ja kostja elasid ühise perena elamus, mida ühiselt renoveeriti. Kostja kolis elamust välja

2013. aastal. Peale abielu lahutamist 2015. aastal viis kostja elamust ära talle vajalikud

esemed ja ühisvara hulka kuuluvad sõidukid. Hageja koos lastega jäi elamusse elama

ja elavad seal siiani. Hageja pidas elamut enda lahusvara hulka kuuluvaks, seetõttu ei

algatanud hageja koos lahutusega ühisvara jagamist, samuti ei teinud seda kostja.

Vahepealsel ajal on hageja kandnud kõik omandi säilimiseks ja olukorra halvenemise

ärahoidmiseks vajalikud kulud, samuti elamu ülalpidamiskulud, maamaksu jms;

-

kuna elamu vajas kapitaalsemat remonti, taotles hageja 2017. aastal eluasemelaenu, et

teha suuremahulisemad vajalikud tööd (katuse vahetus, soojustus, küttesüsteemi

renoveerimine jne). Eluasemelaenu vormistamisel selgus, et notar ei saa vormistada

hüpoteeki, sest temale nähtuva teabe kohaselt on elamu ühisvara, mis soetati abielu

kestel. Hageja võttis seejärel ühendust kostjaga, kes aga keeldus notari juurde tulemast

ning andis hagejale teada, et soovib allkirja eest saada 30% elamu maksumusest;

-

kostjal puudub õigus nõuda hagejalt kompensatsiooni kehtiva õigusliku seisukorra

juriidiliselt korrektse vormistamise eest, sest elamu soetati hageja lahusvara arvelt ja

on seetõttu hageja lahusvara.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada hageja kohustus anda

nõusolek kinnistu suhtes kinnistusraamatusse hageja kohta tehtud omanikukande kustutamiseks

ja paranduskande tegemiseks, millega kantakse kinnistu ühisomanikena kinnistusraamatusse

hageja ja kostja ning asendada hageja vastav tahteavaldus kohtuotsusega.

Kostja peamised väited on järgmised:

-

kinnistu omandikanne on ebaõige ja tuleb parandada. Kuigi elamu müügileping ja maa

erastamisleping sõlmiti hageja nimel, on kostja olulises määras panustanud kinnistu

korrastamisse ja kinnistul asuva hoone renoveerimisse, võttes selleks korduvalt laenu

ning tehes ise vajalikke renoveerimistöid;

3 (5)

-

kostja panustas renoveerimistöödesse olulises määras, võttes materjalide ostmiseks

laenu 9235,24 eurot. Lisaks võtsid hageja ja kostja täiendavalt ühiselt laenu

23 600 eurot. Hoonete ja maa omandamiseks kulutatud 149 150 krooni (9532 eurot) on

sellest summast oluliselt väiksem. Arvestatud pole kostja enda tehtud tööd;

-

kinnistu väärtus on peale hoone renoveerimist kordades kõrgem, kui omandamiseks

kulutatud 9532 eurot ja seda olulises osas kostja panuse tõttu. Seega ei esine alust

kalduda kõrvale ühisvaras poolte osade võrdsuse printsiibist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas 28. juuni 2019 otsusega (vaidlustatud otsus) hagi ja jättis vastuhagi

rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 164

lg 1 alusel poolte endi kanda, mistõttu polnud vaja neid rahaliselt kindlaks määrata.

3.1. Maakohus tuvastas, et

-

hageja ja kostja abielu sõlmiti 10. juulil 1992 ning lahutati 12. augustil 2015;

-

hageja omandis oli vallasasjana korter;

-

poolte abielu kestel loovutas hageja isa hagejale kinkena korteri erastamiseks talle

kuulunud EVP-d summas 13 200 krooni;

-

korteri erastamiseks kasutas hageja lisaks ka tema enda EVP-sid summas 6000 krooni,

hageja erastas korteri 17 520 krooni eest;

-

hageja soovis poolte ühiseks eluasemeks osta elamu. Hageja kasutas selleks oma

lahusvara, müües korteri 14. augustil 1996 müügihinnaga 160 000 krooni ning ostes

elamu 2. oktoobril 1996 ostuhinnaga 130 000 krooni;

-

korteri müügist saadud raha laekus hageja arvele ning elamu ostu eest tasuti hageja

arvelt, elamu ostmiseks kasutati ainult korteri müügist saadud raha;

-

elamu osteti vallasasjana ja hageja erastas elamumaa. Korteri erastamisest oli hagejale

jäänud 1680 krooni EVP-des ning koos korteri müügist ülejäänud rahaga maksis hageja

erastamistehingu eest kokku 19 150 krooni. Hageja sõlmis ostu-müügilepingu Maardu

Linnavalitsusega 11. jaanuaril 2005. Kinnistu omanikuna kanti registrisse hageja;

-

kuni poolte abielu lõppemiseni 12. augustil 2015 registrikande muutmise üle poolte

vahel vaidlus puudus.

3.2. Kuna abielu kestel on kinnistute ostu-müügi ja maa erastamise tehingud tehtud enne

1. juulit 2010, tuleb omandi kuuluvuse kindlakstegemisel lähtuda enne 1. juulit 2010 kehtinud

perekonnaseadusest (PKS¹⁹⁹⁵). Maakohus kohaldas PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1, § 19 lg 2 p 3 ja enne

1. juulit 2002 kehtinud tsiviilkoodeksi (TsK) § 259 lg 1 ning tuvastas, et kinnistu on tervikuna

hageja lahusvara ja kuulub tema ainuomandisse.

Korteri ja selle erastamiseks EVP-d sai hageja oma vanematelt kingituseks. Maakohus

analüüsis kinnistu ja maa ostu-müügilepinguid ning leidis, et tehingutest on jälgitav hageja

omandi teke lahusvara arvelt, samuti lahusvara realiseerimisel tekkiva raha kasutamine kinnistu

soetamiseks. Ehitiste kui vallasasja omandamisel ei märgitud, et ostja oleks abielus või et

omandatav vara kuuluks ühisvarasse. Erastamisel maa ostu-müügilepingu p-s 1.3.2 kinnitab

ostja, et erastataval maal asuvad üksnes ostjale kuuluvad ehitised. Ostu-müügilepingus ei ole

kordagi mainitud asjaolu, et ostja on abielus, või et maa omandatakse ühisvarana. Seega

omandas hageja kinnistu tervikuna oma lahusvara arvelt.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ning uue

otsusega jätta hagi rahuldamata ja vastuhagi rahuldada. Menetluskulud palub kostja panna

hageja kanda.

4 (5)

Apellatsioonkaebuse väited on kokkuvõtvalt järgmised:

-

maakohus jättis kohaldamata PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1, mille kohaselt on abielu kestel

abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara. Hageja ei omandanud kinnistut kinke

ega pärimise teel, samuti mitte pärast abielusuhte lõppemist. Hageja omandas elamu ja

hiljem kinnistu abielu kestel, seega on tegemist poolte ühisvaraga;

-

elamu on PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 alusel poolte ühisvara. Maakohus ei põhjendanud, mil viisil

muudab müügilepingus ostja (hageja) abielu kohta tegemata jäänud märkus tegelikult

abielus olnud hageja ja kostja varasuhet. Vale on maakohtu seisukoht, et kui vara

omandamise lepingule alla kirjutanud abikaasa ei palu notaril teha lepingusse märkust

enda perekonnaseisu kohta või kui seda ei tee notar ise, siis muutub seetõttu seadusega

sätestatud varasuhe ja seaduse kohaselt abikaasade ühisvara hulka kuuluv omandatav

vara muutub ühe abikaasa lahusvaraks;

-

hageja on juba kinnisasja omanikuna kinnistusraamatusse kantud, mistõttu ei saa

rahuldada hageja nõuet kinnistusraamatusse lahusvara kohta kande tegemiseks;

-

maakohus määras valesti hagi hinna, millest tulenevalt tasus hageja hagi esitamisel

vähem riigilõivu. TsMS § 125 järgi peab hagi hinnaks olema õiguse väärtus, mille

tunnustamist hageja soovib. Hageja nõuab omandiõiguse tunnustamist kinnistule,

seega on tema hagi hind võrdne vaidlusaluse kinnistu väärtusega. Hageja märkis

29. mai 2018 kohtuistungil, et hindamisakti kohaselt on kinnistu väärtus 94 000 eurot.

Seega on vaidlusaluse kinnistu väärtus vähemalt 94 000 eurot ja sellest lähtuvalt tuleb

hagejal tasuda ka riigilõivu;

-

kuna hageja esitas tuvastusnõude, ei kuulu asi TsMS § 99 lg 1 kohaselt kohtualluvuse

järgi Pärnu Maakohtu pädevusse.

5. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

7. TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi ja poolte esiletoodu põhjal saab ringkonnakohus kaebuse

lahendamisel lähtuda maakohtu tuvastatud ja eespool p-s 3.1 refereeritud asjaoludest, sh poolte

abielu ning korteri ja kinnisasja omandamise kohta.

8. Kostja kohtualluvuse vastuväidet ei saa ringkonnakohus sisuliselt kontrollida. TsMS § 75

lg 4 esimese lause kohaselt ei kontrolli ega muuda kõrgema astme kohus kohtualluvust muul

alusel kui kohtualluvuse kohta tehtud kohtumääruse või avalduse menetlusse võtmisest

keeldumise või selle läbi vaatamata jätmise või menetluse lõpetamise määruse peale esitatud

määruskaebuse lahendamisel. Sama lõike teise lause järgi saaks mh apellatsioonkaebuse alusel

kontrollida, kas Eesti kohus võib asja lahendada rahvusvahelise kohtualluvuse järgi, kui see

vaidlustati maakohtus, aga kostja ei ole asja allumist Eesti kohtutele vaidlustanud.

9. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et vaidluse lahendamisel tuleb kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 14

lg 1. Viidatud seaduse §-d 14 ja 15 reguleerisid vara kuulumist abikaasade ühis- või lahusvara

hulka. Kui PKS¹⁹⁹⁵ § 14 lg 1 sätestas üldreegli, et abielu kestel abikaasade omandatud vara on

abikaasade ühisvara, siis § 15 lg-d 1 ja 2 nägid sellest ette erandid, sh sätestasid konkreetsed

tingimused, mille esinemisel ei ole abielu ajal omandatud vara abikaasade ühisvara. Sellised

juhud on vara omandamine kinke või pärimise teel, samuti pärast abielusuhete lõppemist

omandatud vara ja abikaasa isiklikud tarbeesemed. Hageja ei väida, et kinnistu vastab neile

tunnustele. Seega ei saaks ainuüksi hageja väidetest lähtudes PKS¹⁹⁹⁵ § 15 lg 1 alusel tuvastada,

et kinnistu on tema lahusvara. Kehtiva perekonnaseaduse (PKS) § 27 lg 2 p 3 regulatsioon on

eeltoodust erinev, aga maakohus leidis õigesti, et käesoleval juhul tuleb varaeseme kuuluvus

ühis- või lahusvarasse otsustada PKS¹⁹⁹⁵ sätete järgi.

5 (5)

10. Siiski ei ole eelnevas kirjeldatud põhjustel õige jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

Samuti oleks ennatlik praegu lahendada kostja vastuhagi, kui poolte avaldusest nähtuvalt on

neil vaidlus, kuidas kinnistu jagada. Seetõttu tuleb anda pooltele võimalus nõudeid täpsustada.

Hagiavaldusest nähtub, et hageja eesmärk on saavutada kinnistu kuulumine ainult talle.

Lähtudes ekslikust arusaamast, et kinnistu on õiguslikult tema lahusvara, võis hageja ka eksida

nõude sõnastamisel. Maakohus rikkus TsMS § 392 lg 1 p-dest 1–3 tulenevaid eelmenetluse

ülesandeid, kui ei arutanud pooltega, kas praegu esitatud nõuete põhjal on kummalgi poolel

üldse võimalik saavutada nende hagidega taotletavaid tulemusi. Poolte avaldustest on aru saada,

et nad soovivad pigem ühisvara jagamist, st lõplikku selgust küsimuses, kellele jääb kinnistu

kuuluma.

11. Maakohtu põhjendused on loogilised ja jälgitavad osas, milles kontrolliti kinnistu

omandamist hageja lahusvara arvel. Seetõttu on võimalik, et poolte ühisvara jagamisel tuleb

kohaldada PKS¹⁹⁹⁵ § 19 lg 2 p 3 ja kinnistu võibki jääda tervikuna kuuluma hagejale. Riigikohus

on leidnud, et PKS § 210 lg 2 järgi saab ühisvara ka PKS-i järgi jagades arvestada PKS¹⁹⁹⁵-s

sätestatud abikaasade osade võrdsusest kõrvalekaldumise aluseid, kui ese omandati ja kõrvale-

kaldumise alus tekkis enne 1. juulit 2010 (25. oktoobri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-18828,

p 28.1 esimene lõik ja seal viidatud varasem praktika). Maakohtu tuvastatud asjaoludel on see

ajaline tingimus käesoleval juhul täidetud. Kui hageja esitab ühisvara jagamise nõude, siis on

pooltel võimalik esile tuua ja vaidluse korral tõendada asjaolud, mida kohus peab vara jagamisel

arvesse võtma.

12. Võttes arvesse nõuete täpsustamise vajadust ja sellega seonduvate uute asjaolude

esiletoomise võimalust, ei pea ringkonnakohus võimalikuks asja lahendamist apellatsiooni-

menetluses. Samadel kaalutlustel pole menetlusökonoomia põhimõtte järgi vaja vastata

kaebuse ülejäänud väidetele.

13. Menetluskulude jaotus otsustatakse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi asja uuel

läbivaatamisel.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm