2-19-11820/15 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Kaie Almere

Määruse tegemise aeg ja koht

13.02.2020 Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-11820

Tsiviilasi

Tallinna linna hagi Aktsiaseltsi Vipex vastu võla

ja viivise nõudes

Tsiviilasja hind

6 165 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Tallinna linn (asukoht Vabaduse väljak 7,

15199 Tallinn), volitatud esindaja J L

Kostja Aktsiaselts Vipex (registrikood 10170170),

vandeadvokaat T R

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Hagiavaldus rahuldada osaliselt.

2. Välja mõista Aktsiaseltsilt Vipex Tallinna linna kasuks 5 400 eurot.

3. Välja

mõista

Aktsiaseltsilt

Vipex

Tallinna

linna

kasuks

viivis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (5 400

eurot) alates 08.08.2019 kuni põhinõude tasumiseni.

Menetluskulude jaotus

4. Jätta menetluskulud kostja Aktsiaselts Vipex kanda.

5. Välja mõista Aktsiaseltsilt Vipex Tallinna linna kasuks menetluskulud

summas 450 eurot.

6. Kohustada

Aktsiaseltsi

Vipex

tasuma

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt (450 eurot) käesoleva lahendi jõustumisest kuni kohase

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud ulatuses.

Edasikaebamise kord ja tähtaeg

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonikaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui 5 kuu jooksul arvates

avalikult teatavaks tegemisest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus

menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

2(5)

HAGIAVALDUSE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD JA HAGEJA NÕUE

1. Hagiavalduse kohaselt kuulub hagejale alates 15.06.2006 kinnisasi aadressil xxx, mille

sihtotstarbeks on transpordimaa. Kostja paigutas 1995. aastal nimetatud kinnisasjale

reklaamteabekandja kõrgusega 8,5 meetrit. Hageja ei ole andnud nõusolekut xxx kinnistu

kasutamiseks. Hageja esindaja teatas 2013. aastal kostjat vajadusest sõlmida maa

kasutamiseks leping pakkudes välja kinnisasja kasutamiseks tasu summas 250 eurot kuus.

Kostja keeldus üürilepingut sõlmimast. 2018. aastal peeti uuesti läbirääkimisi, kuid

lepinguni ei jõutud. Hageja leiab, et kuna kostja kasutab tema maad, siis on hagejal õigus

nõuda kostjalt alusetu rikastumise sätete alusel kasutuseeliste hariliku väärtuse hüvitamist.

Hageja reklaamikomisjoni protokollist tulenevalt on teiste samas piirkonnas sarnaste

teabekandjate paigaldamiseks kasutatud maa eest makstavaks tasuks keskmiselt 154,40

eurot. Seetõttu leiab hageja, et kostja poolt hageja omandi kasutamisega saadud

kasutuseelise väärtuseks on 150 eurot kuus ning vastavalt nõuab hageja kostjalt 5 700 euro

tasumist alates 2016. aasta maist kuni 2019. aasta augustini.

2. Hageja palub kostjalt hageja kasuks välja mõista xxx kinnistu kasutamise eest

võlgnevus 5 700 eurot ning viivis VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras alates hagi esitamisele

järgnevast päevast 08.08.2019 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Menetluskulud palub

hageja jätta kostja kanda ja mõista kostjalt välja hageja kasuks 450 eurot.

KOSTJA VASTUVÄITED HAGILE

3. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja arvates on poolte vahel kontsessioonileping. Hageja

andis kostjale 8. augustil 1995 kooskõlastuse teabekandja paigaldamiseks. Kooskõlastus

oli tähtajatu. Hageja hilisemate määrustega kehtestati, et varem sõlmitud kokkulepped jäid

jõusse ja kehtima. Seetõttu kehtib poolte vahel 8. augusti 1995 aasta kooskõlastusega

sõlmitud kontsessioonileping ning hageja ei saa esitada kostja vastu alusetu rikastumise

nõuet. Alternatiivselt leidis kostja, et kui hagejal on siiski nõue kostja vastu, on

kasutuseeliste harilik väärtus arvestatud ebaõigetele andmetele tuginedes. Samuti on

kostja seisukohal, et kui kohus tuvastab, et poolte vahel ei ole lepingut, siis hageja nõue

on osaliselt aegunud. Kõige varasem nõue, mida hageja oleks saanud esitada on alates

07.08.2016.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

4. Kohus leiab, et hagiavaldus on osaliselt põhjendatud ja kuulub osaliselt rahuldamisele.

5. Hageja esitas kostja vastu xxx kinnistu kasutamise eest 5 700 euro saamisele suunatud

nõude. Hageja tugineb nõuet esitades asjaolule, et kostja kasutab hagejale kuuluvat xxx

kinnistut ilma Tallinna linna nõusolekuta ning kasutatava maa eest tasu maksmata. Kostja

keeldub üürilepingut sõlmimast. 2018. aastal peeti uuesti läbirääkimisi, kuid lepinguni ei

jõutud. Hageja leiab, et kuna kostja kasutab tema maad, siis on hagejal õigus nõuda kostjalt

alusetu rikastumise sätete alusel kasutuseeliste hariliku väärtuse hüvitamist. Kostja on

seisukohal, et poolte vahel on sõlmitud kontsessioonileping.

6. Kohus tuvastab järgmised asjaolud. Hageja on alates 15.06.2006 kinnisasja aadressil

xxx omanik, mille sihtotstarbeks on transpordimaa (tl 5). Kostja paigutas 1995. aastal

nimetatud kinnisasjale maaga püsivalt ühendatud reklaamteabe-kandja kõrgusega 8,5

meetrit (tl 6-7). Hageja teavitas 2013. aastal kostjat vajadusest sõlmida maa kasutamiseks

leping pakkudes välja kinnisasja kasutamiseks tasu summas 250 eurot kuus (tl 9-13).

Kostja vastas hagejale, et maa omandi muutumine munitsipaalmaaks ei too kaasa sellele

maale enne maa omandi muutumist õiguslikel alustel rajatud rajatiste õigustühisust (tl 11).

2018. aastal peeti uuesti läbirääkimisi lepingu sõlmimise tingimuste üle ja hageja edastas

kostjale tutvumiseks lepingu projekti. Kostja saatis 16.03.2018 e-kirjaga hagejale oma

nägemuse sõlmitavast lepingust (tl 12-15). Pooled kokkuleppele ei jõudnud.

3(5)

Reklaamikomisjon otsustas 02.04.2019 toimunud koosolekul, et kostjal tuleb tasuda

ajavahemiku 01.2016-01.2019 eest ja pinna kasutuse tasu kuutasumääraks määrati 150

eurot (tl 16-18).

7. Kohus kvalifitseerib pooltevahelise võlasuhte. Kohus selgitas pooltele 18.10.2019

määrusega käesolevale vaidlusele kohalduvat õigust ja poolte tõendamiskoormist (tl 55-

56). Määruse eelviimases lõigus vahetas kohus ekslikult menetlusosaliste nimetused ning

lepingu olemasolu tõendamise koormis oli TsMS § 230 lg 1 järgi kostjal, kes nimetatud

asjaolule tugines ning mitte hagejal. Poolte esitatud seisukohtade põhjal said mõlemad

menetlusosalised eeltoodust aru. Kostja väitis, et tal oli õigus kostja omandit kasutada

tulenevalt pooltevahelisest lepingust. Leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele

nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel,

kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9 lg 1).

Majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul eeldatakse, et need on tasulised

(VÕS § 28 lg 1). Kostja ei ole vaatamata kohtu selgitustele tõendanud, et poolte vahel on

sõlmitud leping. Samuti on tõendamata, et pooled vahetasid tahteavaldusi lepingu

sõlmimiseks. Seega on tegemist alusetu rikastumise nõudega.

8. Hageja poolt esile toodud asjaoludel võiks hagi kuuluda rahuldamisele alusetust

rikastumisest tuleneva hüvitisnõudena võlaõigusseaduse (VÕS) § 1037 järgi. Õigustatud

isiku nõusolekuta tema omandit või valdust kasutamisega või muul viisil rikkunud isik

(rikkuja) peab õigustatud isikule hüvitama rikkumise teel saadu hariliku väärtuse (VÕS §

1037 lg 1). Seega on VÕS § 1037 lg 1 alusel nõude esitamisel kaks eeldust – rikkuja on

sekkunud teise isiku õigusesse ilma õiguse omaniku nõusolekuta ja seadusest tuleneva

õiguseta ning rikkuja on seeläbi rikastunud. Rikastumise aluseks olevat harilikku väärtust

hinnatakse rikkumise aja seisuga (VÕS § 1037 lg 3). Saadud kasuks on TsÜS § 62 lg 1

järgi viljad ja eseme kasutamisest saadud eelised (kasutuseelised). Riigikohus on leidnud,

et võõrast asja kasutades saadakse eelduslikult alati kasutuseeliseid, muu hulgas hoitakse

ise kokku sellega seotud kulusid (vt RKTKo nr 3-2-1-65-14, p 16). VÕS § 1037 lg 1

alusel nõude rahuldamise eelduseks on, et kostja on rikkunud hageja nõusolekuta mingit

tema õigust eelkõige tema omandit või valdust, praegusel juhul väidetavalt kasutamise

teel, ning et ta on rikkumise abil hageja arvel rikastunud, st saanud midagi, millel on harilik

väärtus. Praegusel juhul võib kostja alusetu rikastumine seisneda kasutuseeliste saamises,

mida kostja võis saada seetõttu, et ei ole pidanud hagejale kui kinnisasja omanikule

kinnisasja kasutamise eest maksma.

9. Kasutuseeliste hüvitamise nõude lahendamisel tuleb käesolevas asjas esmalt kindlaks

teha, kas kostja on hagejale kuuluvat kinnisasja kasutanud hageja poolt esile toodud

perioodil alates mai 2016 kuni august 2019. Kostja ei eita kinnisasja kasutamist nimetatud

perioodil ning vaidlusaluse reklaamkandja hoidmist. Kohus tuvastas eelnevalt, et poolte

vahel puudub leping. Kostja on seega kasutanud hageja asja VÕS § 1037 lg 1 mõttes

alates aastast 2006 õigusliku aluseta.

10. Järgmisena võtab kohus seisukoha kostja taotluse osas aegumise kohaldamiseks.

Kohus kvalifitseeris hageja nõude alusetust rikastumisest tuleneva kahju hüvitamise

nõudena ning seega kuulub kohaldamisele TsÜS § 151 lg 1. TsÜS § 151 lg 1 kohaselt

alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat ajast, mil õigustatud

isik teada sai või pidi teada saama, et tal on alusetust rikastumisest tulenev nõue. Õiguse

rikkumise korral algab rikkumise teel saadu väärtuse hüvitamisele suunatud alusetu

rikastumise nõude aegumistähtaeg ajast, mil õigustatud isik rikkumisest ja kohustatud

isikust teada sai või pidi teada saama. Kohus nõustub kostja seisukohaga, et hageja nõue

on osaliselt aegunud. Kohus ei nõustu hageja seisuskohaga, et hageja sai teada, et tal on

alusetust rikastumisest tulenev nõue kostja vastu alates 11.06.2019 nõudekirja esitamisest

(tl 18). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt sai õigustatud isik (hageja) teada rikkumisest ja

4(5)

kohustatud isikust aastal 2013, kui pooled asusid lepingu sõlmimiseks läbirääkimisi

pidama. Hageja esitas kohtusse hagi 07.08.2019. Seega nõustub kohus kostja seisukohaga,

et kõige varasem nõue mida hageja saab esitada TsÜS § 151 lg 1 alusel on alates

07.08.2016. Seega on hageja nõue osaliselt aegunud. Hageja nõue on aegunud perioodi

mai 2016 kuni 06.08.2016 eest ja hageja nõue nimetatud perioodi eest tuleb jätta

rahuldamata. Hagejal on nõudeõigus kostja vastu perioodi 07.08.2016 kuni 07.08.2019

eest.

11. Kohus analüüsib hageja kaotatud kasutuseeliste nõuet perioodi 07.08.2016-august

2019 eest. Kostja kasutas hagejale kuuluvat kinnisasja 07.08.2016-07.08.2019 õigusliku

aluseta. Kohtule esitatud Lasnamäe Linnaosa Valitsuse reklaamikomisjoni 02.04.2019

protokollist nähtuvalt on samas piirkonnas, samal perioodil xxx tee äärde sarnaste

teabekandjate paigaldamiseks kasutatud maa eest makstavate tasude keskmine

kuutasumäär 154,40 eurot (tl 16-18). Kostja vaidleb 150 eurole vastu ning leiab, et hageja

võib kostjalt nõuda 0,24 eurot kuus, seega 36 eest 8,64 eurot. Kohus on seisukohal, et

kostja ei ole tõendanud, et samas piirkonnas, samal perioodil xxx tee äärde sarnaste

teabekandjate paigaldamiseks kasutatud maa eest makstavate tasude keskmine

kuutasumäär on 0,24 eurot kuus. Kostja poolt 19.09.2019 vastuses viidatud kasutusõiguse

tasud 2,09 ja 2,45 eurot aastas olid seotud tehnorajatiste talumistasuga mitte

teabekandjatega. Seega ei ole kostja tõendanud, et teabekandjate üüritasu on väiksem

hageja poolt taotletust. Kostja hoidis kulusid kokku sellega, et tal ei tulnud tasuda hagejale

üüritasu, mis samaväärse kinnisasja puhul oleks samal perioodil olnud 150 eurot kuus.

Eeltoodust tulenevalt kaotas hageja üüritulu näol 5 400 eurot (150 eurot x 36 kuud). Sama

summa võrra hoidis kostja kokku kulusid ning kostja saadud kasutuseeliseks on 5 400

eurot. Lisaks on hageja kaotanud kostja käitumise tõttu võimaluse teenida oma vara arvelt

tulu.

12. Hageja on palunud kostjalt välja mõista seadusest tulenev viivis alates hagi esitamisest

väljamõistetud põhivõlalt kuni selle täitmiseni VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise

kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise või alusetu

rikastumise väljaandmise või taganemisest tuleneva väljaandmise nõude puhul,

arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma

nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse avalduse.

TsMS § 367 alusel viivisenõude võib koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et

taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud,

väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina

põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus

mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina

põhinõudest.

13. Kohus leiab, et hageja viivisenõue kuulub rahuldamisele. Kohus rahuldas hagi

osaliselt põhivõlgnevuse 5 400 euro osas ja vastavalt kuulub rahuldamisele ka viivisenõue.

Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis põhivõlalt (5 400 eurot) alates hagi

esitamisele järgnevast päevast, so alates 08.08.2019 kuni põhivõlgnevuse täieliku

tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

MENETLUSKULUD

14. TsMS § 163 lg 1 kohaselt kannavad hagi osalise rahuldamise korral pooled

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

15. Kohus rahuldab hagi u 95% ulatuses, mistõttu on õiglane jätta menetluskulud

tervikuna kostja kanda. Seetõttu tuleb kindlaks määrata üksnes hageja kantud

menetluskulude rahaline suurus. Hageja menetluskulud koosnevad hagiavalduselt tasutud

5(5)

riigilõivust 450 eurot (tl 27 ja 36). TsMS § 138 lg 1 ja 2 järgi on menetluskulud

menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning

asja läbivaatamise kulud. Menetluses tasutud riigilõivu kulu 450 eurot on seadusest

tulenevalt vajalik ja põhjendatud. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus hageja

menetluskulude suuruseks kokku 450 eurot, mis kuulub kostjalt hageja kasuks

väljamõistmisele.

16. Vastavalt TsMS § 177 lg 4 ja hageja esitatud taotlusest, tuleb välja mõistetud

menetluskuludelt tasuda alates käesoleva määruse jõustumisest kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

17. TsMS 178 lg 1 kohaselt menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

Menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude

hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav

menetluskulude summa ületab 200 eurot (TsMS § 178 lg 2). Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata (TsMS § 178 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaie Almere

kohtunik