2-20-1110/18 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Meeli Kaur, liikmed Margo Klaar ja Vallo

Kariler

Määruse tegemise aeg ja koht

13. veebruar 2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-1110

Tsiviilasi

Sihtasutuse

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

psühhiaatriakliiniku taotlus isikule tahtest olenematu

ravi kohaldamiseks esialgse õiguskaitse korras ja

taotlus esialgse õiguskaitse pikendamiseks

Vaidlustatud määrus

Harju Maakohtu 22. jaanuar 2020. a määrus

Kaebuse esitaja ja liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

(registrikood 90006399

Puudutud isik XX (isikukood XXXXXXXXXXX),

määratud esindaja vandeadvokaat Marika Jaanson

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 22. jaanuari 2020. a määrus muutmata.

2. Jätta määruskaebus rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kinnisesse asutusse paigutamise määruse peale võib esitada Riigikohtule määruskaebuse 15

päeva jooksul alates praeguse määruse määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, tema abikaasa, või temaga koos elav muu pereliige, tema

eestkostja, tema poolt nimetatud usaldusisik, ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse

juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude

rakendamise lõpetamisest, mh tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi

menetluskulude kandmiseks. Tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

22. jaanuaril 2020 Harju Maakohtule taotluse kohaldada XX (puudutatud isik) suhtes esialgset

2 (5)

õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi 40 päeva arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 21. jaanuaril 2020 kl 20.45 tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsusega vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

Oma psüühikahäire tõttu on puudutatud isik ohtlik ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse

käitumise ja toimetulematuse tõttu. Ta ei ole võimeline ravivajadust ise hindama. Arvestades

puudutatud isiku tervislikku seisundit, ei ole tema psüühilise seisundi paranemist alust

prognoosida nelja päeva jooksul.

2. Taotlusele on lisatud dr KM, dr KE ja dr IV arvamus, mille kohaselt tuleb taotlus rahuldada,

sh lubada psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ravi manustamist

haiglatingimustes.

Arvamuse kohaselt on puudutatud isikul raske psüühikahäire (katatoonne skisofreenia, mis on

käesolevaks ajaks ägenenud (F20.23). Puudutatud isik haigestus psüühiliselt 2009. a ning on

viibinud korduvalt haiglaravil (viimati 11. märtsist kuni 27. märtsini 2019 SIHTASUTUSES

AHTME HAIGLA). Varem haiglaravil viibides on ta olnud rahutu ja agressiivne ning

keeldunud

ravist

ja

söögist/joogist,

mh

vajanud

ohjeldusmeetmete

rakendamist

autoagressiivsuse ja täieliku desorienteeritusse tõttu. Puudutatud isik on käinud ambulatoorselt

dr Palmi vastuvõttudel, viimati juunis 2019. Järgnevatele visiitidele ei ilmunud. Puudutatud

isiku sõnul lõpetas ta ravimite tarvitamise 3–4 kuud tagasi.

Praegusel juhul toimetati puudutatud isik avaldaja juurde kiirabi saatel, mille kutsus välja tema

ema. Puudutatud isiku seisund ägenes 19. jaanuaril 2019 – tal tekkis närvilisus ja unehäired,

jutt muutud seosetuks ja ta hakkas oma küsimusi kordama. Puudutatud isik oli pannud tööle

pliidi, mille peal oli kilekott, mis kärssama läks. Kiirabi saabudes üritas puudutatud isik pliiti

sisse lülitada ja ütles, et hakkab pitsat valmistama. Arvas, et kiirabi või lähedased tahavad tema

korterist asjad ära viia. Keeldus kiirabiga kaasa minemast, mistõttu kutsuti appi politsei.

Puudutatud isik oli passiivne ja viskas põrandale pikali, kiirabi autosse kanti ta lamades.

Valvetoas oli puudutatud isiku mõttekäik seosetu, vastas küsimusele küsimusega ning oli oma

psühhootilistest elamustest hõivatud, mistõttu ei tajunud ümbritsevat õigesti. Ta oli pidurdatud,

pinges ja võttis kummalisi asendeid, millesse jäi lühikeseks ajaks püsima. Küsimustele vastas

tihti omapoolse küsimusega, kohati vastas teemast mööda, konkreetseid vastuseid ei andnud.

Haigusele omaselt esinesid järsku

vallanduvad

rahutusperioodid,

mis

vaheldusid

pidurdusperioodidega.

Puudutatud isik on ettearvamatu käitumise tõttu ohtlik nii endale kui ka teistele. Tal puudub

haiguskriitika, mistõttu temaga sisulist kontakti ei saa.

3. Ärakuulamisel avaldas dr KE, et puudutatud isiku seisund ei ole võrreldes haiglasse

vastuvõtu ajaga muutunud. Seisundist ja varasemast ravikogemusest tulenevalt on ilmne, et

enne paari kuud puudutatud isiku seisund sedavõrd ei parane, et teda oleks võimalik lubada

kodusele ravile. Puudutatud isik oli ärakuulamisel kohtuniku suhtes vaenulikult meelestatud.

Lasi mitu korda üle selgitada, mis menetlus see on ja kuidas kohtunik täpselt otsustuse kujundab

– mitu protsenti sellest on arsti arvamus, mitu protsenti patsiendi seisukoht ja kui palju

kohtuniku siseveendumus. Väga filosofeeriv-targutlev. Ühelegi küsimusele sisuliselt ei

vastanud. Avaldas, et eelistaks viibida kodus, mitte haiglas.

Muude isikute ärakuulamist ei pidanud maakohus vajalikuks, sest arvestades puudutatud isiku

psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid asjaolusid, ei oleks nende isikute ärakuulamine ilmselt

aidanud kaasa asja lahendamisele.

4. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja toetas taotlust.

MAAKOHTU MÄÄRUS

5. Harju Maakohus rahuldas 22. jaanuari 2020. a määrusega (vaidlustatud määrus) valvearsti

avalduse. Maakohus paigutas puudutatud isiku esialgse õiguskaitse korras tahtest olenematu

3 (5)

ravi kohaldamiseks psühhiaatriahaiglasse alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse

paigutamisest kuni 4 päevaks ning pikendas tema suhtes esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani või kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 29. veebruar 2020. Lisaks andis maakohus loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks juhul, kui

puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluskulud jättis kohus riigi kanda. Maakohus tugines psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §

11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg-tele 1 ja 5 ja §

539 lg-le 3.

Tutvunud valvearsti avalduse ja sellele lisatud tõenditega ning kuulanud isiklikult ära

puudutatud isiku ja tema raviarsti, leidis maakohus, et esialgse õiguskaitse rakendamise taotlus

tuleb rahuldada. Kuivõrd asjas kogutud tõendite põhjal ei ole alust prognoosida isiku seisundi

paranemist 4 päeva jooksul, tuleb pikendada rakendatud esialgset õiguskaitset 40 päevani.

Valvearst hospitaliseeris puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega

21. jaanuaril 2020 kl 20.45 Määruse tegemise hetkeks ei ole puudutatud isiku seisund

paranenud, ta on jätkuvalt ebastabiilne ega suuda otsustada adekvaatselt oma ravivajaduse üle.

Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul viisil

võimalik, on alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on

pigem kindel kui tõenäoline. Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire. Tema käitumine on

täiel määral psüühilisest haigestumisest mõjutatud, mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta

ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele.

Ärakuulamisel oli puudutatud isiku käitumine psüühilisest haigestumisest mõjutatud, ta oli

segaduses ja möönis seda ka ise. Puudutatud isik on varem rünnanud medõde haiglasse viimisel,

kuigi oli ise soovinud psühhiaatrilist abi (andmed tsiviilasjast nr 2-18-15033). Ta kujutab endast

ohtu iseendale, sest on hetkel ambivalentses seisundis ja ei suuda mistahes otsuseid vastu võtta.

Tsiviilasjas nr 2-18-15033 antud arsti selgituste kohaselt võib puudutatud isik sellises seisundis

end ebaadekvaatselt ohtu asetada. Näiteks külmuda surnuks, sest tardub kuskil õues vähestes

riietes ühte asendisse ja ei liiguta end. Puudutatud isiku seisundist lähtuvalt ei ole tõenäoline

tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes, kuna ta möönis nii varem haiglasse

paigutamisel kui ka sel korral arstidele, et on omaalgatuslikult ravi ära jätnud. Kuivõrd ta

vabatahtlikult ravimeid ei võta, ei ole võimalik neid talle muulmoel manustada kui tahtest

olenematult. Seda saab aga teha vaid haigla tingimustes. Arsti hinnangul kulub seisundi

stabiliseerumiseks kuu kuni kaks.

6. Maakohus selgitas, et kohus lõpetab esialgse õiguskaitse korras isiku kinnisesse asutusse

paigutamise määratud tähtaja saabumisel või enne määratud tähtaega kui paigutamise eeldused

on ära langenud. Tahtevastase ravi kohaldamise eelduste äralangemise üle otsustab raviarst.

MÄÄRUSKAEBUS JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

7. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palus maakohtu määruse tühistada.

Määruskaebuse kohaselt hindas maakohus tõendeid valesti, vaidlustatud määrus on

põhjendamata ning tahtevastase ravi kohaldamise eeldused on täitmata.

Puudutatud isik ei eita seda, et tal on vaimse tervise probleemid ja perioodiliselt esineb haiguse

ägenemist, kuid need ei ole sellised, mis annaksid aluse tema suhtes tahtevastase ravi

kohaldamiseks. Praegusel juhul tekkis probleem sellest, et ta ei olnud lühikese aja jooksul

pereliikmetele kättesaadav ja seetõttu hindasid pereliikmed tema seisundit valesti.

Puudutatud isik ei ole vägivaldne ega ohtlik endale või teistele. Ta osutas vastupanu, sest teda

sunniti haiglasse minema. Kohtupraktika kohaselt ei ole eksperdiarvamus isiku ohtlikkuse

kohta kohtule siduv, mistõttu tuleb seda koos teiste tõenditega kriitiliselt hinnata. Tuvastatud

asjaolud ei anna alust arvata, et ta on ohtlik iseendale või teistele.

4 (5)

Puudutatud isik on nõus tegema raviarstiga koostööd ja manustama ravimeid mõistlikus

koguses, arvestades sealjuures ravimite kõrvaltoimeid. Kui ravi vajadus kohtu hinnangul ära ei

lange, võiks ravi olla vähemalt lühiajalisem.

8. Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, kuulas 6. veebruaril 2020 telefoni teel

ära dr KM (puudutatud isiku raviarst), kes selgitas, et puudutatud isiku seisund on veidi

paranenud, kuid haiguskriitika jätkuvalt puudub, ravimeid ta võtta ei soovi ning kodusele ravile

suunamisel ravimeid ei võtaks. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS

§ 663 lg 5 alusel lahendamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 (koosmõjus

TsMS §-ga 659) alusel muutmata ning määruskaebus rahuldamata. Maakohtu määrus on

seaduslik ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust selle muutmiseks.

Kolleegium nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi (koosmõjus TsMS §-ga 659) maakohtu määruse

põhjendustega ega korda neid.

10. Maakohus on nõuetekohaselt välja selgitanud PsAS § 11 ja TsMS § 534 lg 5 kohaldamise

eeldused. Maakohus on kohaldanud esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ning pikendanud

psühhiaatriahaiglasse paigutamist sama määrusega kuni 40 päevani (TsMS § 534 lg 5).

Maakohus on määruse tegemisel kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse

õiguskaitse pikendamise eelduste esinemist.

11. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist.

11.1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et PsAS § 11 lg 1 p-des 1–3 sätestatud eeldused nii

esialgse õiguskaitse rakendamiseks kui ka selle tähtaja pikendamiseks olid täidetud. Maakohtul

oli vaidlustatud määruse tegemise ajal piisavalt andmeid isiku tervisliku seisundi kohta, mis

viitasid sellele, et esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb isiku ravimiseks pikendada. Samuti kuulas

maakohus ära nii isiku enda kui ka tema raviarstid. Puudutatud isikul on raske psüühikahäire –

katatoonne skisofreenia, mis on ägenenud (F20.23).

11.2. Puudutatud isiku käitumine on täiel määral mõjutatud psüühilisest haigestumisest,

mistõttu haiglaravita jäädes püsib ta ohtlikuna nii iseendale kui ümbritsevatele (PsAS § 11 lg 1

p 1). Seda kinnitavad puudutatud isiku hospitaliseerimisele eelnenud ja järgnenud sündmused.

Varem haiglaravil viibides on puudutatud isik keeldunud ravist ja söögist/joogist, mh vajanud

ohjeldusmeetmete rakendamist autoagressiivsuse ja täieliku desorienteerituse tõttu. Lisaks on

ta rünnanud medõde ja lõhkunud asju. Praegusel juhul hospitaliseeriti puudutatud isik kiirabi ja

politsei poolt, kuna ta käitus ebaadekvaatselt ja oli oma psühhootilistest elamustest hõivatud,

ohustades sellega enda ning teiste elu ja tervist. See veendumus, et puudutatud isikul on raske

psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida, tekkis

maakohtul ka isiku ärakuulamisel. Kolleegiumil ei ole alust kahelda maakohtul tekkinud

siseveendumuses puudutatud isiku ohtlikkuses, mille kohaselt on isiku ohtlikkus lähitulevikus

pigem kindel kui tõenäoline.

11.3. Kolleegium märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 2

sätestatud ohtlikkuse hindamisel, on psühhiaatri arvamus üks olulisematest tõenditest, mida

kohus peab isiku seisundi tuvastamisel hindama. Tegemist on eriteadmisi nõudvate asjaolude

selgitamisega. Raske psüühilise häirega isiku seisukoht ei lükka ümber psühhiaatri hinnangut

ega saa olla PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel ja ravivajaduse üle otsustamisel

määravaks. Psühhiaatri arvamuse kohaselt on puudutatud isiku käitumine mõjutatud tema

psüühikahäirest ning oma seisundist lähtuvalt ei ole ta võimeline otsustama ravivajaduse üle.

11.4. Maakohus on teinud kindlaks, et puudutatud isikule ei piisa muudest psühhiaatrilise abi

meetmetest (PsAS § 11 lg 1 p 3). Puudutatud isikul puudub haiguskriitika ning tema

koostöövalmidus raviks on muutlik. Seega on maakohtu järeldused põhjendatud.

5 (5)

12. Kolleegiumi hinnangul olid praegusel juhul täidetud ka TsMS § 534 lg 5 teises lauses

sätestatud eeldused esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamiseks kuni 40 päevani. Maakohtu

määruse põhjendustest nähtuvalt kuulas maakohus puudutatud isiku isiklikult ära. Ka arstide

arvates oli juba ette näha, et isikut peab kinni hoidma rohkem kui neli päeva. Asjaolu, et

puudutatud isik nõustus määruskaebuses raviga, ei anna alust maakohtu järelduse muutmiseks,

sest puudutatud isik on jätkuvalt võimetu otsustama ravi vajaduse üle, ta vajab arstide hinnangul

pikaajalist psühhiaatrilist ravi ja järelevalvet (kõrvaltoimete jälgimine), mis on võimalik ainult

haiglas.

13. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud on põhjendatud jätta TsMS § 172 lg 3

esimese lause järgi riigi kanda.

14. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)

Meeli Kaur, Margo Klaar, Vallo Kariler