2-19-122062/22 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Tsiviilasi nr 2-19-122062

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Donald Kiidjärv

Otsuse tegemise aeg ja koht

12. veebruar 2020, Tartu kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-122062

Tsiviilasi

Rudus aktsiaseltsi hagi Vahur Salu vastu

6400 euro väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

6400 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

hageja: Rudus aktsiaselts (rk 10087031; aadress

Valukoja

7/1,

Tallinn),

lepinguline

esindaja:

Sergei Desjatnikov (e-post teie.jurist@gmail.com)

kostja: Vahur Salu (ik XXX; aadress XXX,; e-post

XXX)

Menetluse liik

kirjalik menetlus poolte nõusolekul

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Rudus aktsiaseltsi hagi Vahur Salu vastu.

2. Välja mõista Vahur Salult põhivõlg 3613,88 eurot, viivis 2486,12 eurot ja leppetrahv

300 eurot, kokku 6400 eurot Rudus aktsiaseltsi kasuks.

3. Toimetada otsus kätte pooltele.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

4. Jätta menetluskulud Vahur Salu kanda.

5. Välja mõista Vahur Salult riigilõiv 450 eurot ja lepingulise esindaja kulust 500 eurot,

kokku menetluskulu 950 eurot Rudus aktsiaseltsi kasuks.

6. Jätta Rudus aktsiaseltsi menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata

lepingulise esindaja kulu 150 eurot osas.

7. Vahur Salul tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt Rudus aktsiaseltsile

käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 II lauses

ettenähtud ulatuses.

Apellatsioonkaebuse esitamine

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel

ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

2/7

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Rudus aktsiaselts (hageja) esitas 14.08.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Vahur Salult (kostja) võla väljamõistmiseks. Kohtunikuabi lõpetas

17.09.2019 määrusega maksekäsu kiirmenetluse ja andis nõude üle Tartu Maakohtule

menetluse jätkamiseks hagimenetluses, sest kostja esitas vastuväite. 03.10.2019 esitas

hageja hagiavalduse, milles palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla

3613,88 eurot, viivise 2486,12 eurot ja leppetrahvi 300 eurot, kokku 6400 eurot.

2. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid M. P. O. (XXX) ja hageja raamlepingu nr XXX, mille

raames esitas hageja XXX-le arve nr XXX summas 17 226 eurot. XXX ei tasunud arvet

nõuetekohaselt, 18.05.2018 seisuga oli võlg 9026 eurot. Võla sissenõudmiseks pöördus

hageja Kreedix OÜ poole.

21.05.2018 sõlmisid hageja, kostja ja XXX kokkulepe-maksegraafiku (kokkulepe).

Kokkuleppe p-s 2.1 võtsid kostja ja XXX endale kohustuse tasuda maksegraafiku alusel

arvetest tulenev võlg 9026 eurot, viivis 182,69 eurot ja menetluskulu maksekohustuse

täitmisega viivitamise eest 1732,99 eurot, kokku 10 941,68 eurot. Menetluskulu

1732,99 eurot on kokkuleppeline tasu Kreedix OÜ leitud lahenduse (saavutatud

tulemuse) eest. Kokkuleppe p 1.2 kohaselt ühines kostja kui füüsiline isik kohustisega

deebitori poolel solidaarvõlgnikuna.

22.02.2019 tuli tasuda osamakse 903,47 eurot. Kuna osamakset ei tasutud, muutus kogu

võlg kokkuleppe p 2.4 alusel 03.03.2019 sissenõutavaks. Kokkuleppe p 2.4 sätestab, et

p-s 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks kalendripäeva loetakse kõigi

maksete tähtaeg saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor kohustuvad viie päeva jooksul

tasuma kreeditorile kõik lepingust tulenevad maksed.

Kokkuleppe täitmiseks on tasutud 7327,80 eurot, millest hageja arvestab 182,69 eurot

viivise, 1732,99 eurot menetluskulu ning 5412,12 eurot põhivõla katteks. 03.10.2019

seisuga on kokkuleppest tulenev võlg hageja ees 7812,35 eurot – põhivõlg 3613,88 eurot,

viivis 3898,47 eurot, leppetrahv kokkuleppe p 2.5 alusel 300 eurot. Hageja on arvestanud

viivist kokkuleppe p 2.6 alusel 0,5% päevas 903,47 eurolt perioodi 23.02.–02.03.2019

eest 31,62 eurot ja 3613,88 eurolt perioodi 03.03.–03.10.2019 eest 3866,85 eurot, kuid

nõuab sellest 2486,12 eurot.

Kokkulepe vastab deklaratiivse võlatunnistuse tunnustele. Võlatunnistuse tagajärjeks on

tõendamiskoormuse muutmine poolte kokkuleppel, st võlausaldajal ei ole vaja tunnustatud

võla sissenõudmiseks esitada muid tõendeid peale võlatunnistuse (Riigikohtu 06.02.2012

otsus kohtuasjas nr 3-2-1-149-11, p 21).

3. Kostja palus 15.11.2019 vastuses jätta hagi rahuldamata.

Kostja ei ole isiklikult kokkulepet sõlminud, selle poolteks on sõnaselgelt hageja ja XXX.

Tegemist on kostja esindatud äriühingu tahteavaldusega.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 178 lg 3 viitab käendust reguleerivatele sätetele. Isegi kui

kostja oleks kokkuleppe enda nimel allkirjastanud, on see tema vastutuse osas VÕS

§ 143 lg 2 alusel tühine, sest sätestatud ei ole käendaja maksimaalset vastutuse määra.

Kui kokkulepe oleks kostja suhtes kehtiv, on selles VÕS § 1131 lg-s 1 sätestatud 40 euro

asemel kirjutatud põhivõlale ja viivisele juurde veel 15%, s.o 1732,99 eurot

„menetluskulusid“. Hagejal puudub teoreetiline õigus nõuda tõendamata menetluskulusid,

mis ületavad seaduses sätestatud määra. Kostja 09.12.2019 vastuse järgi peab

survestamise olukorras just hageja tõendama, et on kandnud menetluskulu. Ükski

loogika ei suuda selgitada, kuidas lisaks viivise maksmise kohustusele tekkis

sissenõudjale

kulusid

15%

põhivõlast.

Sellises

olukorras

füüsilise

isiku

tõendamiskoormisele viidata on vastuolus hea usu põhimõttega.

3/7

Ka viivis 0,5% päevas tuleb VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel hinnata tühiseks.

Riigikohus on öelnud, et viivisekokkulepe, kus viivisemäär ületab kolmekordset

seadusjärgset viivisemäära, on tühine (vt Riigikohtu määrus kohtuasjas nr 3-2-1-25-16,

p 13). Kostja 09.12.2019 vastuse järgi jääb arusaamatuks, kellena peale tarbija kostjat

käsitada. Kostja ei ole hagejalt midagi saanud ja kokkulepe on alatu meetod tekitada

tarbijakäendust.

Samuti puudub hagejal õigus nõuda leppetrahvi. Hageja esitas leppetrahvinõude

esmakordselt maksekäsu kiirmenetluses augustis 2019. Hagist on aimata, et selle

esitamist teoreetiliselt õigustav fakt leidis aset veebruaris 2019. Kuus kuud äriühingul

leppetrahviga hoiatamisel on ebamõistlik tähtaeg. Kostja viitab VÕS § 159 lg-le 2.

4. Hageja 13.12.2019 seisukoha järgi tuleneb solidaarsus kõigepealt kokkuleppe p 2.1

sisust, mitte p-st 1.2. Käenduse regulatsiooni kohaldamine ei ole vajalik, sest pooled

sõlmisid võlatunnistuse ja kohustusega ühinemine toimus VÕS § 178 lg 1 alusel ja

tähenduses, mitte nõude tagamiseks VÕS § 178 lg 3 järgi. Hageja viitab ka Riigikohtu

30.09.2014 otsuse kohtuasjas nr 3-2-1-66-14 p-le 25 ja märgib, et kokkuleppe p-st 2.1

tuleneb vastutuse maksimumsumma 10 941,68 eurot. Seega kehtib kokkulepe igal juhul

ja hagi kuulub rahuldamisele võlatunnistuse või käenduslepingu alusel.

Hageja 08.01.2020 seisukoha järgi ei ole kostjaga sõlmitud kokkulepe tühine. Kostja oli

XXX juhatuse liikme ja osanikuna äriühingu tegelik kasusaaja. Kostja sõlmis hagejaga

kokkuleppe ajendatuna isiklikust vahetust majanduslikust huvist endale kuuluva ja enda

juhitava osaühingu majandustegevuse vastu. Seetõttu ei ole kostja tarbija ega temaga

sõlmitud kokkulepe tarbijaga sõlmitud leping ning sellele ei kohaldu tarbijasätted.

Leppetrahvinõue on esitatud mõistliku aja jooksul, hageja teatas leppetrahvist nt

10.05.2019. Kostja vastuväide menetluskulule 1732,99 eurot ei ole asjakohane; nõue ei

ole enam aktuaalne, sest hageja on juba arvestanud selle tasutuks.

5. Hageja esitas 20.01.2020 oma menetluskulude nimekirja. Hagiavalduses ja

seisukohtades palub hageja mõista kostjalt välja ka viivise menetluskuludelt. Kostja ei ole

esitanud oma menetluskulude nimekirja ega seisukohta hageja menetluskulude kohta.

KOHTU SEISUKOHT

6. Kohus on seisukohal, et hagi tuleb rahuldada ja menetluskulud jätta kostja kanda.

7. Hageja tugineb oma nõudes 21.05.2018 dateeringuga kokkuleppele, mis sõlmiti

seoses XXX ja hageja vahelisest raamlepingust ja selle alusel esitatud arvest nr 719734

tuleneva XXX võlaga (hagi lisad 1–4). Kostja leiab, et ei ole isiklikult kokkulepet sõlminud,

tegemist on tema esindatud äriühingu tahteavaldusega, kokkuleppe poolteks on

sõnaselgelt hageja ja XXX.

Kokkuleppe 1. lauses on märgitud kokkuleppe üheks pooleks hageja, teiseks aga üksnes

XXX, keda esindab juhatuse liige Vahur Salu (kostja). Samas kokkuleppe p 1.2 kohaselt

ühineb kostja kohustisega deebitori poolel solidaarvõlgnikuna ning solidaarvõlgnik ja

deebitor vastutavad lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest solidaarselt.

Kokkuleppe p 2.1 järgi võtavad solidaarvõlgnik ja/või deebitor endale kohustuse tasuda

arve(te)st tulenev võlg 9026 eurot, viivis 182,69 eurot ja menetluskulu maksekohustuse

täitmisega viivitamise eest 1732,99 eurot, kokku 10 941,68 eurot maksegraafiku alusel.

Kokkuleppe allosas on kostja nime ette märgitud deebitor/solidaarvõlgnik. Kostja on

kokkuleppe digiallkirjastanud 23.05.2018.

Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kostja on teinud kehtiva tahteavalduse ka

füüsilise isikuna, sest kokkuleppes sisalduvad punktid tema kui füüsilise isiku kohustuse

kohta. Riigikohus on nõustunud sellega, et kostja kui osaühingu juhatuse liikme

tahteavaldust kinnitav allkiri lepingul võib olla käsitatav ka kostja kui füüsilise isiku

tahteavaldusena. Kui kostja on lepingule alla kirjutanud äriühingu seadusliku esindajana

ja lepingus sisaldub punkt kostja kui füüsilise isiku kohustuse kohta, võib kostja olla

teinud kehtiva tahteavalduse hoolimata sellest, et lepingus ei ole kostjat lepingupoolena

märgitud. Seejuures kokkulepe, millega äriühingu juhatuse liige võtab endale kohustuse

4/7

vastutada äriühingu lepingust tulenevate kohustuste täitmise eest, ei ole ka praktikas

ebaharilik (vt nt Riigikohtu 04.03.2015 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-166-14, p 10).

8. VÕS 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse

uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). VÕS § 178 lg 3 näeb

ette, et kui kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil,

kohaldatakse vastavalt VÕS §-s 144 sätestatud vorminõudeid. VÕS § 178 lg 4 alusel

tekib

kohustusega

ühinemisel

solidaarkohustus.

Kui

kohustusega

ühinetakse

võlausaldaja nõude tagamiseks, kohaldatakse lisaks vastavalt VÕS §-des 145, 149 ja

152 sätestatut.

Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on tarbijakäendusega, ega hagejaga, et

kohustusega ühinemine ei toimunud nõude tagamise eesmärgil.

Õiguskirjanduses on kohustusega ühinemise ja käenduslepingu piiritlemise puhul

selgitatud, et kahtluse korral on kohustusega ühinemisega tegemist siis, kui kohustusega

ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse täitmise ja

võlausaldaja soorituse vastu (Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. P. Varul,

I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi, K. Sein. Tallinn 2016, lk 871 p 2; VÕS I). Eeldus, et

kohustusega ühinemine toimub võlausaldaja nõude tagamise eesmärgil, on täidetud

juhul, kui kolmanda isiku soov vastutada solidaarselt võlgnikuga viimase kohustuse

täitmise eest on kantud võlausaldajale lisatagatise andmise motiivist ning kohustusega

ühineda soovival isikul puudub otsene isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohustuse

täitmise vastu, kuid tema seos tagatava võlasuhte võlgnikuga ületab isikliku suhte jaoks

tavapärast määra (vt VÕS I, lk 872, p 3.3).

Kokkulepe sõlmiti seoses XXX kohustustega hageja ees, kostja oli sel ajal XXX

ainuosanik ja ainus juhatuse liige (hageja 08.01.2020 seisukoha lisa 1). Seega ületab

kostja seos võlgnikuga isikliku suhte tavapärast määra. Samas ei ole hageja ära

näidanud, et kostjal oleks otsene isiklik huvi kohustuse täitmise vastu ning et

kohustusega ühinemine ei olnud kantud eelkõige lisatagatise andmise motiivist. Seda

arvestades on kohus seisukohal, et kostja on kohustusega ühinenud võlausaldaja nõude

tagamise eesmärgil.

9. VÕS § 178 lg-d 3 ja 4 ei viita tarbijakäendust reguleeriva VÕS § 143 lg 2

kohaldamisele, seega vastutuse maksimaalmäära märkimata jätmine ei muudaks

kokkulepet kostja osas tühiseks. Ka õiguskirjanduses on märgitud, et kohustusega

ühinemisele tagamise eesmärgil ei kohaldata tarbijakäenduse sätteid, mistõttu

kohaldatakse leebemaid sisu- ja vorminõudeid (VÕS I, lk 872, p 2).

Isegi kui VÕS § 143 lg 2 kohalduks, ei oleks kokkulepe tühine, sest selle p-s 2.1 on

selgelt välja toodud võlgnetav summa, mille eest kostja vastutab. Riigikohtu arvates on

VÕS § 143 lg 2 nõuded täidetud, kui lepingus on nimetatud käendatavate kohustuste

rahaline suurus. Käendaja vastutuse piirsumma kaitseb käendajat üksnes tagatud võla

suurenemise eest, mitte aga nt käendaja enda viivitusest tekkivate nõuete, eelkõige

viivisenõude või menetluskulunõuete vastu, st need saab võlausaldaja käendaja vastu

esitada ka piirsummat ületavas osas (vt Riigikohtu 20.06.2018 otsus kohtuasjas nr 2-17-

1601, p-d 23, 24).

10. Kokkuleppe p 2.1 järgi tuli võlg 10 941,68 eurot tasuda maksegraafiku alusel

igakuiste maksetena perioodil 25.05.2018 – 22.05.2019. 1. osamakse 100 eurot tuli teha

25.05.2018, 2. osamakse 903,51 eurot 22.06.2018 ning edasi maksta iga kuu

22. kuupäevaks 903,47 eurot.

Kokkuleppe p 2.4 näeb ette, et p-s 2.1 nimetatud maksega viivitamisel rohkem kui kaks

kalendripäeva loetakse kõigi maksete tähtaeg saabunuks ja solidaarvõlgnik või deebitor

kohustuvad viie päeva jooksul tasuma kreeditorile kõik lepingust tulenevad maksed.

Mittetasumisel on kreeditoril õigus koheselt deebitori vastu kohtusse pöörduda. Kreeditor

ei oma kohustust deebitorile saata eraldi teadet kokkuleppe lõpetamise kohta.

Hagiavalduse kohaselt maksti kokkuleppe alusel kokku 7327,80 eurot ja maksegraafikut

ei ole täidetud alates 22.02.2019 osamaksest. Kostja ei ole väitnud, et makstud oleks

5/7

rohkem, ega vaidlustanud 22.02.2019 osamakse tasumata jätmist ja kokkuleppe p 2.4

alusel kõigi maksete tähtpäeva saabunuks lugemist.

11. Hageja on makstud rahast lugenud tunnistatud kohustustest täidetuks viivise

182,69 eurot, menetluskulu 1732,99 eurot ja põhivõlast 5412,12 eurot. VÕS § 88 lg 8

näeb ette, et kui võlgnik peab lisaks rahalisele põhikohustusele tasuma kulutusi ja

intressi, loetakse, et täitmine on toimunud esmalt kulutuste, seejärel juba sissenõutavaks

muutunud intressi ning lõpuks põhikohustuse katteks. Hageja on õigesti lähtunud

VÕS § 88 lg-s 8 sätestatud järjekorrast.

12. VÕS § 1131 lg 1 sätestab, et kui võlausaldaja võib nõuda viivist, võib ta nõuda

võlgnikult võla sissenõudmiskulude hüvitamist summas 40 eurot. VÕS § 1131 lg 2 näeb

ette, et kui kohustuse täitmisega viivitamisest tekkinud kahju suurus ületab VÕS § 1131

lg-s 1 sätestatud hüvitise määra, võib võlausaldaja nõuda viivist ja sissenõudmiskulude

kindlaksmääratud summas hüvitist ületava kahju hüvitamist, kui kahju hüvitamise nõue

on olemas. Seega ei ole iseenesest välistatud sissenõudmiskulude hüvitamine suuremas

summas kui 40 eurot.

Kohus nõustub hagejaga, et kokkuleppe näol on ühtlasi tegemist deklaratiivse

võlatunnistusega. Deklaratiivsele võlatunnistusele toetumisel ja selle esitamisel ei pea

hageja esitama võla tekkimise asjaolusid, kuna võla puudumise tõendamise koormis

lasub kostjal. Isik vabaneb võlatunnistuses märgitud võla tasumisest, kui ta tõendab, et

kohustust ei olnud olemas (vt ka Riigikohtu 24.03.2017 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-103-16,

p 21).

Asjaolu, et hageja on lugenud menetluskulu tasutuks, ei võta kostjalt õigust esitada

menetluskulunõudele vastuväiteid. Arvestades aga, et hageja tugineb deklaratiivsele

võlatunnistusele, lasub maksekokkuleppest tuleneva menetluskuluvõla puudumise

tõendamise koormis kostjal. Kostja ei ole kohtu 27.11.2019 määruses toodud selgitusele

vaatamata menetluskulude alusetust tõendanud. Piisav ei ole paljasõnaline viide

survestamise olukorrale.

13. Kostja ei ole tõendanud kokkuleppest tuleneva menetluskuluvõla puudumist.

Seetõttu ei ole alust asuda seisukohale, et põhikohustus tuleks lugeda täidetuks hageja

märgitust suuremas ulatuses. Seega on tasumata põhivõlg 3613,88 eurot. VÕS § 108

lg 1 näeb ette, et kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust, võib võlausaldaja nõuda

selle täitmist.

14. VÕS § 113 lg 1 I lause kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega

viivitamise

korral

nõuda

võlgnikult

viivitusintressi

(viivis),

arvates

kohustuse

sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Kokkuleppe p 2.6 alusel on

viivisemääraks 0,5%. Hageja on arvestanud viivist 903,47 eurolt perioodi 23.02.–

02.03.2019 eest 31,62 eurot ning 3613,88 eurolt 03.03.–03.10.2019 eest 3866,85 eurot.

Hageja nõuab viivisest 2486,12 eurot. Kohus leiab, et puudub alus jätta viivisenõue

rahuldamata.

Kostja on seisukohal, et viivis 0,5% päevas tuleb VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 alusel

hinnata tühiseks. Kohus sellega ei nõustu. Muudele viivisearvestuse aluseks olevatele

asjaoludele ei ole kostja vastuväiteid esitanud.

Kostja viidatud 10.05.2016 määruses kohtuasjas nr 3-2-1-25-16 võttis Riigikohus

seisukoha tarbijale tüüptingimustest tuleneva viivisemäära kohta. Riigikohus leidis

määruse p-s 12, et tegemist on tüüptingimusega ja kostja on tarbija, ning oli p-s 13

seisukohal, et eelduslikult tuleb hinnata VÕS § 42 lg 3 p 5 ja § 42 lg 1 järgi tühiseks

vähemalt selline tarbijaga sõlmitud viivisekokkulepe, kus kokkulepitud viivisemäär ületab

kolmekordset seadusjärgset viivisemäära.

VÕS § 1 lg 5 kohaselt on tarbija VÕS tähenduses füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei

seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Antud asjas puudub alus

käsitada kostjat tarbijana. Kostja ühines XXX kohustustega ning oli kokkuleppe sõlmimise

ajal XXX ainuosanik ja ainus juhatuse liige. Äriühingu osanikule ja juhatuse liikmele ei

laiene võlaõigusseaduse tarbijakaitsesätted ning teda tuleb eeldatavasti pidada

6/7

tegutsenuks majandus- või kutsetegevuses (vt nt Riigikohtu 01.02.2012 otsus kohtuasjas

nr 3-2-1-148-11, p 13). Kohus selgitas 27.11.2019 määruses, et kostjat ei saa pidada

tarbijaks. Kostja ei ole seda ümber lükanud.

Kuigi kohus selgitas 27.11.2019 määruses kostjale viivisekokkuleppe tühisusega

seonduvat tõendamiskoormist, ei ole kostja seda täitnud. Kostja ei ole esile toonud ega

tõendanud asjaolusid, mille alusel on viivisekokkulepe VÕS § 35 lg 1 kohaselt

kvalifitseeritav tüüptingimusena (vt ka Riigikohtu 06.06.2012 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-

66-12, p 12). Samuti ei ole kostja põhjendanud, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks

üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom (vt ka Riigikohtu

18.12.2014 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-139-14, p 12).

Kohus märgib, et seadus ei sätesta antud asjaoludel viivise suuruse kokkuleppele

piiranguid. Ainuüksi viivise suurusest lähtuvalt ei saa viivisekokkulepe olla reeglina

vastuolus heade kommetega ega seadusega ning seetõttu tühine. Viivise rakendumine

sõltub reeglina võlgnikust enesest ja seetõttu ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat

võlgnikku kahjustada (vt ka Riigikohtu 14.06.2005 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-66-05, p 14).

Viivise suuruse ebamõistlikkuse korral on võlgnikul õigus taotleda viivise vähendamist,

kohus juhtis sellele tähelepanu 27.11.2019 määruses. Kostja ei ole viivise vähendamist

taotlenud. Lisaks märgib kohus, et kuigi viivisemäär ületab seadusest tulevat

viivisemäära, ei nõua hageja viivist üle põhivõla suuruse, mh ei nõua ta nn edasiulatuva

viivise väljamõistmist.

15. Kokkuleppe p 2.5 järgi on võlgnik p-s 2.4 sätestatud rikkumisel kohustatud tasuma

leppetrahvi 300 eurot.

Kostja väidab, et hageja esitas leppetrahvinõude esmakordselt augustis 2019 maksekäsu

kiirmenetluses, ning leiab, et kuus kuud leppetrahviga hoiatamisel on ebamõistlik

tähtaeg. VÕS § 159 lg 2 sätestab, et kahjustatud pool kaotab õiguse leppetrahvi nõuda,

kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele

ei teata, et ta leppetrahvi nõuab.

Kokkuleppe p-s 2.1 nimetatud maksetega on viivitatud rohkem kui kaks päeva,

22.02.2019 osamakse jäeti tasumata (vt ka p 10). Seega on hagejal kokkuleppe p 2.5

alusel õigus nõuda leppetrahvi. Hageja on tõendanud, et teatas leppetrahvist kostjale

10.05.2019 (08.01.2020 seisukoha lisa 2). Kohus on seisukohal, et ca 2,5 kuu jooksul

leppetrahvinõudest teatamine mahub VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse.

Riigikohus on leidnud, et arvestades nõude aegumistähtaja pikkust (3 aastat), mahub

leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud (möödunud on 1/10 aegumistähtajast) pärast

kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse

(vt Riigikohtu 29.04.2008 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-28-08, p 13).

16. Eeltoodut arvestades tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg

3613,88 eurot, viivis 2486,12 eurot ja leppetrahv 300 eurot, kokku 6400 eurot.

17. Hagi rahuldamise tõttu tuleb menetluskulud jätta TsMS § 162 lg 1 alusel kostja

kanda.

18. TsMS § 174 lg-te 1, 2, § 177 lg 1 p 1 alusel määrab kohus kindlaks menetluskulude

rahalise suuruse.

Hageja nimekirja järgi on tema menetluskuluks riigilõiv 450 eurot ja õigusteenuse eest

650 eurot (käibemaksuta).

Hagilt hinnaga 6400 eurot tasutakse riigilõivu 450 eurot. Hageja on riigilõivu tasunud.

Riigilõiv 450 eurot on hageja põhjendatud menetluskulu.

TsMS § 138 lg 1, § 144 p 1 alusel on menetluskulu menetlusosalise esindaja kulud.

Eelkõige võib lepingulise esindaja põhjendatud ja vajalikuks kuluks, mille hüvitamist saab

nõuda teiselt menetlusosaliselt, olla õigusteenuse osutamise tasu (vt Riigikohtu

12.06.2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-13, p 13). Lisaks esindamisele kulunud aja

põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe

7/7

tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust (vt nt Riigikohtu 13.11.2013

määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13, p 25). Hagejat esindas TsMS § 218 lg 1 p-le 2 vastav

lepinguline esindaja. Esindaja tunnitasu 100 eurot käibemaksuta on põhjendatud ja

vajalik ega ületa keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Esindaja ajakulu

oli kokku 6,5 t. Kohus leiab, et hagiavalduse koostamise ja esitamise ajakulu 3,5 t on

põhjendatud ja vajalik. 28.10.2019, 13.12.2019 ja 08.01.2020 seisukohtadega seonduvat

ajakulu peab kohus nende sisu ja mahtu arvestades põhjendatuks iga kohta 1 t asemel

vastavalt 0,4 t, 0,6 t ja 0,5 t ulatuses. 13.12.2019 seisukoha kohta märgib kohus lisaks, et

osaliselt korratakse selles juba hagiavalduses toodut. Asi ei olnud poolte esitatud

asjaolude ja materjalide poolest mahukas ega õiguslikult kõige keerulisem. Kohus peab

ajakulu põhjendatuks kokku 5 t ulatuses. Eeltoodut arvestades on lepingulise esindaja

põhjendatud ja vajalik kulu kokku 500 eurot (5 t * 100 eurot / t).

Menetluskulude jaotust arvestades tuleb mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulu kokku 950 eurot (450+500). Menetluskulude kindlaksmääramise avaldus

tuleb jätta rahuldamata 150 euro ulatuses.

TsMS § 177 lg 4 ja hageja taotluse alusel tuleb kostjal tasuda hagejale hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt käesoleva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 II lauses ettenähtud ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

kohtunik