3-19-1030/17 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Janar Jäätma ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

12.02.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1030

Haldusasi

XX kaebus töövõime hindamise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Eesti Töötukassa, volitatud esindajad Kaire

Liiv ja PT

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 24.10.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

XX apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 05.02.2020

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata XX taotlused ekspertiisi korraldamiseks ja ekspertarstide

tunnistajana ülekuulamiseks.

2. Jätta XX apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 24.10.2019

otsus muutmata.

3. Menetlusosaliste apellatsiooniastme menetluskulud jätta nende endi kanda.

4. Asendada arvutivõrgus avaldatavas otsuses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 13.03.2020.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

3-19-1030

2(9)

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX esitas Eesti Töötukassale (töötukassa) 13.02.2019 taotlused töövõime hindamiseks ja

töövõimetoetuse määramiseks.

2. Töötukassa 04.03.2019 otsusega nr TVH/19/009211 tuvastati, et XX töövõime on osaline,

kestusega viis aastat ning 05.03.2019 otsusega nr TVT/19/011867 määrati XX-le

töövõimetoetus perioodiks 14.02.2019–13.02.2024.

04.03.2019 otsuse p-s 4 märgiti, et taotlejal on mõõdukas tegutsemispiirang liikumise

valdkonnas, mille põhjuseks on närvisüsteemi haigus ning liigeste ja pehmete kudede

haigusseisundid. Ravimite mõjust tingitud piiranguid on arvestatud liikumise valdkonda

hinnates. Taotleja kirjeldatud piirangud suhtlemise (nägemine, kuulmine, kõnelemine)

valdkonnas ei mõjuta tervise infosüsteemi andmetel taotleja töövõimet. Taotleja kirjeldatud

piirangud käelise tegevuse, muutustega kohanemise ja ohu tajumise, inimeste vahelise lävimise

ja suhete valdkondades ei leidnud tervise infosüsteemi andmetel kinnitust. Taotlejal on vasaku

jala liikuvuse piiratuse ja valu, hootiste ägenemistega kulgevate parema näopoole valude tõttu

piiratud pikkade vahemaade läbimine, eri tasapindadel ja erineval viisil liikumine, püstiasendi

säilitamine, äärmuslikes keskkonnatingimustes viibimine. Arvestades taotleja tervisekahjustuse

iseloomu, on tema töövõime 5 aasta jooksul tõenäoliselt vähe muutuv.

3. XX esitas 21.03.2019 töötukassale vaide, millega vaidlustas 04.03.2019 otsuse p-i 4 osas,

mis puudutab hinnangut tema töövõime ulatusele koos põhjendusega. XX taotles, et töötukassa

loeks peamiseks töövõimetust ja piiranguid põhjustavaks diagnoosiks atüüpilise näovalu ehk

kolmiknärvi neuropaatia, kolmiknärvi muud haigusseisundid ning loeks suhtlemise

võtmetegevuseks, mille puhul esineb kõnealusest diagnoosist tingitud raske piirang. XX palus

vajadusel korraldada uus töövõime hindamine.

4. Töötukassa jättis 30.04.2019 vaideotsusega nr 772 XX vaide rahuldamata, kuid otsustas

muuta 04.03.2019 otsuse p-s 4 toodud piirangute kirjeldust kooskõlas vaideotsuse

põhjendustega.

XX-l esinevat kroonilist näovalu on arvestatud liikumise valdkonna hindamisel ning on

närvisüsteemihaigusena ka välja toodud. Neuroloogi 04.02.2019 ambulatoorse epikriisi järgi

on vaide esitajal olnud aastaid probleemiks hootiste ägenemistega kulgevad valud paremas

näopooles, mis võivad intensiivistuda külmetuse, söömise või rääkimisega. Tartu Arstiabi

Keskus OÜ ekspertarst selgitab, et puuduvad terviseandmed, mille põhjal saaks asuda

seisukohale, et vaide esitajal oleksid haiguse tõttu igapäevategevused raskelt piiratud.

Ekspertarst muutis oma esialgset hinnangut suhtlemise piirangutele ning leiab, et valudest

tingituna esinevad vaide esitajal kerged suhtlemispiirangud, arvestades, et piirangud on hootise

iseloomuga ja otsest kõnetakistust ei esine. Sellest tulenevalt muudab töötukassa 04.03.2019

otsuse p-s 4 toodud piirangute kirjeldust. Ravimitest põhjustatud mõjud (uimasus, peapööritus,

peavalu) on käsitatavad kehaliste vaevustena ning neid on arvesse võetud liikumise valdkonna

hindamisel. Hinnangu muutmine suhtlemispiirangute osas ei mõjuta töövõime ulatuse

tuvastamise aluseks võetavat võtmetegevuste arvväärtuste summat, mis vaide esitajal on

jätkuvalt kokku 4 ning tema töövõime on osaline.

3-19-1030

3(9)

5. Töötukassa 02.05.2019 otsusega nr TVH/19/017080 muudeti 04.03.2019 otsuse p-s 4

sätestatud tegutsemispiirangute kirjeldust vastavalt vaidemenetluses tuvastatud asjaoludele.

Otsuse kohaselt on taotlejal närvisüsteemihaigusest põhjustatud kerged tegutsemispiirangud

suhtlemise, inimeste vahelise lävimise ja suhete valdkondades. Parema näopoole hootise valu

ja ebamugavustunde tõttu on taotlejal kergelt piiratud rääkimine, inimestega suhtlemine.

Taotlejal on hooti esineva ärevuse ja ärrituvuse tõttu kergelt piiratud stressi ning muude

psüühiliste koormustega toimetulek ja inimeste vaheline lävimine.

6. XX esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse Töötukassa 30.04.2019 vaideotsuse ja

02.05.2019 otsuse peale, taotledes töövõime hindamise kohta uue otsuse tegemist.

1)

Kaebaja vaidlustab vaideotsust osas, milles ei loetud peamiseks töövõimetust ja

piiranguid põhjustavaks diagnoosiks atüüpilist näovalu ehk kolmiknärvi neuropaatiat,

kolmiknärvi muud haigusseisundit; ei loetud suhtlemist võtmetegevuseks ning ei leitud, et

kaebajal esineb selle tegevuse raske piirang; ei korraldatud korduvat töövõime hindamist.

02.05.2019 otsus on väär, kuna selle kohaselt on kaebajal suhtlemise valdkonnas kerged

piirangud, kuid tegelikkuses esinevad rasked piirangud. Õige ei ole ekspertarsti järeldus, et

kaebajal esineb hootine valu paremas näopooles. Kaebaja kannatab pideva valu käes, mis hooti

tugevneb.

2)

02.05.2019 otsus on vastuolus töötukassa varasemate otsustega, milles leiti, et kaebajal

esineb närvikahjustusest põhjustatud mõõdukas piirang suhtlemise valdkonnas ning määrati

töövõime kaotuse protsendiks 60.

3)

Kaebaja on esitanud hagiavalduse talle raviteenust osutanud arsti ja hambaravikliiniku

vastu, kes on kaebajale tekitanud raske tervisekahjustuse, millest tulenevalt kannatab kaebaja

näovalu all. Töötukassa otsused võivad mõjutada tsiviilasjas nr 2-16-13551 välja mõistetava

mittevaralise kahju suurust.

7. Töötukassa vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) Vastustaja võttis töövõime hindamise otsuse koostamisel aluseks kaebaja 13.02.2019

töövõime hindamise taotluses märgitud hinnanguid oma tervisest tulenevatele piirangutele,

tervise infosüsteemi (TIS) kantud terviseandmed ning tervishoiuteenuse osutaja (TTO)

ekspertarsti 04.03.2019 eksperdiarvamuse. Inimese tegutsemisvõimet hinnatakse alati

koosmõjus adekvaatse raviga. Tervisehäire hinnatakse raviga kompenseerituks, kui raviskeemi

järgimisel ja ravimite manustamisel ei ilmne inimesel piiranguid, mis tavapäraselt tulenevad

ravitavast haigusest. Töövõime hindamisel võetakse arvesse isiku üldist töövõimet tööturul,

mitte ei hinnata üksnes sobivust konkreetsele ametikohale. Hindamisel võetakse arvesse kõiki

võimalikke töötamise valdkondi ning seda, et sobimatuid töövõtteid ja -tingimusi on võimalik

vältida. Lisaks peavad kaebaja ütlusi kinnitama objektiivsed terviseandmed.

2) Vaidemenetluse raames vaatas eksperdiarvamuse üle ka töötukassa arst, kes nõustus TTO

ekspertarsti arvamusega. Seetõttu oli töötukassa kohustatud kaebaja töövõime ulatuse

tuvastamisel lähtuma koostatud eksperdiarvamusest (tervise- ja tööministri 07.09.2015 määruse

nr 39 „Töövõime hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise

tingimused ja töövõimet välistavate seisundite loetelu“ § 8 lg 6). Kuivõrd eksperdiarvamuses

leiti, et kaebaja töövõime on osaline, siis puudus töötukassal alus teha teistsuguse sisuga otsus

(Tallinna Halduskohtu 10.03.2017 otsus nr 3-16-2537, p 41).

3) Varasemalt määratud puude raskusastmele ja töövõime kaotuse protsendi määramise

korrale viitamine ei ole asjakohane ja tuleb jätta tähelepanuta. Kuni 30.06.2016 tuvastas püsivat

töövõimetust Sotsiaalkindlustusamet (SKA). Alates 01.07.2016 hindab töövõimet töötukassa.

3-19-1030

4(9)

Töövõime hindamisel ei võeta aluseks SKA poolt varasemalt tuvastatud püsivat töövõimetust

ega selle kestust. Puude raskusastet tuvastab SKA ning seda ei võeta töövõime hindamisel

aluseks.

4) Kaebaja taotlus lugeda peamiseks töövõimetust ja piiranguid põhjustavaks diagnoosiks

atüüpiline näovalu ehk kolmiknärvi neuropaatia, kolmiknärvi muud haigusseisundid tuleb jätta

tähelepanuta. Delikaatsete isikuandmete kaitse eesmärgil on erinevaid diagnoose otsuses

kokkuvõtlikult nimetatud närvisüsteemihaigusteks.

5) Uue töövõime hindamise metoodika kohaselt hinnatakse isiku töövõime ulatust mitte

otseselt meditsiinilise diagnoosi, vaid sellest põhjustatud ja hindamise ajal olemasolevate

reaalsete tegutsemispiirangute põhjal. Tervislikku seisundit hinnatakse kompleksselt, mistõttu

ei hinnata töövõimet vaid ühe diagnoosi alusel. Kaebaja töövõime hindamisel on arvestatud

terviseandmetega, mis kajastusid 29.04.2019 seisuga TIS-is.

8. Tallinna Halduskohus jättis 24.10.2019 otsusega kaebuse rahuldamata ning

menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Vastustaja on 02.05.2019 otsusega lugenud suhtlemise võtmetegevuseks. Õige ei ole

kaebaja väide, et otsuse tegemisel ei arvestatud raviarstide koostatud epikriise ega kaebaja enda

hinnangut oma tervisele. Kaebaja ei saa eeldada, et töötukassa teeb otsuse üksnes tema

subjektiivse hinnangu põhjal. Kaebaja hinnang oma tervisele on üks asjaoludest, mida töövõime

hindamise otsuse tegemisel arvesse võetakse, kuid kaebaja väidetud piirangud tegevustele

peavad ka muude tõenditega kinnitust leidma.

2)

Õige ei ole kaebaja seisukoht, et vaidlustatud otsused on vastuolus varasemate kaebaja

suhtes tehtud töövõime hindamise otsustega. Kuna töövõime hindamise kord on muutunud, ei

ole asjakohane võrrelda töötukassa 2019. aastal tehtud otsust Sotsiaalkindlustusameti poolt

2017. aastal tuvastatud töövõime protsendimääraga. Töötukassa peab otsuse tegemisel arvesse

võtma sellel hetkel esinevaid asjaolusid, sh ravivõimalusi, isiku terviseseisundi muutumist jne.

Tulenevalt otsuse tegemise aluseks olevate asjaolude muutumisest võivad muutuda ka

hinnangud töövõimet mõjutavatele piirangutele. Kaebaja 14.02.2018 ja 13.02.2019 töövõime

hindamise taotlusi võrreldes nähtub, et hilisemas taotluses on kaebaja suhtlemise piiranguid

hinnanud kergemaks.

3)

Isiku õiguste riive seisukohast omab tähtsust eelkõige haldusakti resolutiivosa. Kaebaja

ei vaidlusta töövõime hindamise otsuse resolutiivosa, vaid üksnes põhjendusi. Asjas ei leidnud

tuvastamist, et vastustaja oleks otsuse põhjendustes ilmselgelt eksinud või esineksid sellised

puudused, mis võiksid oluliselt riivata kaebaja õigusi. Haldusakti põhjenduste vaidlustamine

on erandina võimalik olukordades, kus need mõjutavad mõne hilisema haldusakti andmist. Kui

kaebaja soovib esitada uue taotluse töövõime hindamiseks, ei saa vastustaja otsuse tegemisel

tugineda varasemalt tehtud otsuse põhjendustele. Seega ei saa väita, et 02.05.2019 otsuse

põhjendustel oleks oluline mõju hilisemate töövõime hindamise otsuste tegemisele. Kaebaja ei

ole välja toonud ka muid situatsioone, kus 02.05.2019 töövõime hindamise otsuse põhjendused

võiksid avaldada olulist mõju kaebaja õigustele. Kaebaja väidet seoses otsuse põhjenduste

mõjuga võimalikule kahjuhüvitise suurusele tsiviilkohtumenetluses ei saa lugeda töövõime

hindamise otsuse põhjenduste ümberhindamise kaalukaks põhjenduseks. Töövõime hindamisel

keskendutakse konkreetselt isiku toimetulemise võimekusele tööturul ning hinnatakse selleks

oluliste võtmetegevuste elluviimisel esinevaid piiranguid. Hinnang isiku töövõimele kujuneb

erinevaid töövõimet kompenseerivaid asjaolusid arvestades. Sellest tulenevalt ei ole töövõime

hindamise otsusel üldist terviseseisundit tõendavat funktsiooni.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-19-1030

5(9)

9. XX palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega

tema kaebus rahuldada.

1)

Halduskohus ei ole järginud Riigikohtu 05.09.2019 otsuses nr 3-17-1110 antud juhiseid.

Töövõime hindamise otsusest ei selgu, kuidas jõuti kaebaja töövõime hindamisel selles esitatud

järeldustele, ega selgitata arusaadavalt, miks on otsus vastuolus hulga olemasolevate arstlike

otsuste ja diagnoosidega ning vastustaja enda varasemate otsustega. Eksperdiarvamuse andja ei

põhjendanud oma seisukohti (määruse nr 39 § 7 lg 1 p 3). Nii 04.03.2019 kui ka 29.04.2019

töövõime hindamise eksperthinnangud on koostanud TTO ekspertarst AK. Vastustaja väitel on

eksperdiarvamuse vaadanud üle ka töötukassa arst, kuid puuduvad igasugused viited selle

kohta, kes ja millal seda tegi ning millistele järeldustele ta jõudis. Vastustaja peab asja uuel

otsustamisel võtma uue hinnangu teiselt pädevalt ja erapooletult ekspertarstilt.

2)

Halduskohus jättis tähelepanuta, et ühestki ravidokumendist ei tulene, et kaebajal esineb

hootine valu paremas näopooles. Arsti koostatud epikriisis on kirjas, et kaebajal on pidev

valusündroom, mis hooti tugevneb. Kaebaja enda hinnangust oma terviseseisundile ei tulene,

et atüüpilise näovaluga kaasnevad kerged tegutsemispiirangud. Otsuste tegemisel ei ole

arvestatud kaebaja enda hinnangut ega epikriise.

3)

Vastustaja otsused võivad mõjutada tsiviilasjas nr 2-16-13551 kohtu poolt

väljamõistetava mittevaralise kahju suurust. Halduskohus ei saa ette teada, mis võib tsiviilasja

lahendamisel osutuda kaalukaks tõendiks.

4)

Vaidlustatud haldusaktid ja halduskohtu otsus rikuvad kaebaja põhiseadusest ning

Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste konventsioonist tulenevaid õigusi, puudutades kaebaja

õigust tervise kaitsele ning olles vastuolus alandava kohtlemise keelu ja tõhusa õiguskaitse

põhimõttega.

10. Töötukassa vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata.

1)

TTO ekspertarst on hinnangute andmisel läbi vaadanud kõik kaebaja seisundit kajastavad

TIS sissekanded. TIS andmed kaebaja kohta on põhjalikud ja piisavad ning puudus kahtlus

nende objektiivsuses, mistõttu ei esinenud vajadust küsida raviarstidelt täiendavaid andmeid.

Vaidemenetluse raames vaatas töötukassa ekspertarst dr Siiri Oro kaebaja terviseandmeid ning

tema hinnanguid oma tegutsemisvõimele ning nõustus TTO ekspertarsti arvamusega.

Vastustaja on seega täitnud Riigikohtu lahendi nr 3-17-1110 p-s 26 toodud nõude küsida

eksperdiarvamusele teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja

hinnangut. Lisaks andis kaebuse menetlemise ajal oma hinnangu 29.04.2019 koostatud

eksperdiarvamusele ka töötukassa ekspertarst dr PT. Seega on kaebaja töövõime hindamisse

olnud kaasatud kolm ekspertarsti. See on piisav, et tagada hinnangu objektiivsus.

2)

Vastustaja saab uue töövõime hindamise korraldada vaid uue taotluse esitamise korral.

Uue ekspertarsti arvamuse põhjal ei saa hinnata praeguses asjas vaidlustatud otsuste

õiguspärasust.

3)

Ekspertarstid ei tuvastanud, et kaebajal esineks mõnes valdkonnas raske või täielik

piirang. Ainuüksi kaebaja subjektiivne hinnang piirangu raskusele ei ole tema töövõimele

hinnangu andmise aluseks. Töövõime hindamisel on arvestatud sellega, et valu on kestev ja

pidev. Valu intensiivsus aga on muutuv – see intensiivistub rääkimisel, söömisel, külmetamisel.

Kuna töövõime hindamise metoodika järgi ei hinnata rääkimist eraldi võtmetegevusena, vaid

hinnatakse kompleksselt sõnumite edastamist suuliselt ja kirjalikult, ei ole kaebaja olukorda

arvestades – valu intensiivistub pikemaajalisel rääkimisel – hinnata piirangut enamaks kui

kergeks. Hindamisel on arvestatud, et krooniline valusündroom võib põhjustada ärritatavuse

3-19-1030

6(9)

tõusu, mis loob aluse inimestevahelise suhtlemise piiranguks. Kaebaja ei olnud TIS andmetel

eksperthinnangu andmise ajal psüühika- või meeleoluhäiretega jälgimisel ega ravil.

4)

See, et terviseprobleem võis tekkida ravivea tõttu ning kaebajal on pooleli kohtuvaidlus

tervishoiuteenuse osutajaga, ei ole töövõime hindamisel arvestatav asjaolu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus ei ole põhjendatud ja tuleb jätta rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna ringkonnakohtule alust halduskohtu otsuse tühistamiseks

või muutmiseks.

12. Töötukassa nõustus osaliselt kaebaja vaides esitatud seisukohtadega ning tegi 02.05.2019

otsuse, mille kohaselt esinevad kaebajal suhtlemise valdkonnas kerged piirangud. Kaebaja selle

järeldusega ei nõustu, vaid peab piiranguid rasketeks. Kaebaja vaidlustab töötukassa hinnangut

tema töövõimele ja põhjendusi suhtlemise valdkonda puudutavate piirangute kohta ning soovib

uue hindamise korraldamist. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata sellele, et töötukassa otsuse

resolutsiooni kaebaja ei vaidlusta, oli tal kohtusse pöördumisel kaebeõigus, kuna puuetega

inimeste sotsiaaltoetuste seaduse § 23 lg 8 kohaselt mõjutasid vaidlustatud otsuses toodud

hinnangud kuue kuu jooksul esitada võiva puude raskusastme tuvastamise taotluse menetlemist.

Samas tuleb märkida, et kaebeõiguse tunnustamise aluseks ei saa olla soov saavutada soodsamat

olukorda käimasolevas tsiviilasjas. Vastustaja ega halduskohtu ülesanne ei ole vaidlustatud

otsuse põhjendustega ja neile hinnangute andmisega luua tõendeid tsiviilkohtumenetluse jaoks.

Vaidlustatud otsuses kajastatud hinnangud ei ole maakohtule siduvad.

13. Määruse nr 39 § 2 p 1 järgi võetakse töövõime hindamise käigus arvesse isiku

terviseseisundit, isiku hinnangut oma tegutsemisvõimele ning sellest tulenevaid tegutsemise ja

osalemise piiranguid, nende prognoosi ja eeldatavat kestust. Määruse § 2 p 2 kohaselt on

tegutsemise ja osalemise piirang takistus, mida isik kogeb tegevuse sooritamisel või

igapäevaelu olukordades. Määruse § 6 lg 3 järgi loetakse kergeks piirangut, mis ei takista eriti

isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast (p 2); mõõdukaks sellist piirangut, mis

takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini

teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel (p 3) ning raskeks sellist piirangut,

mis segab oluliselt isiku igapäevaelu, esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on

peaaegu võimatu, kuid mingil määral siiski teostatav (p 4).

Töövõime hindamiseks koostatakse eksperdiarvamus järgmiste andmete alusel: taotluses

sisalduvad andmed, töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 7 lg 5 alusel sätestatud terviseandmed

(TIS andmed), taotleja tegutsemisvõime täpsustamise vajaduse korral andmed taotlusel

nimetatud arstidelt ja spetsialistidelt ning tervishoiuteenuse osutaja poolt eksperdiarvamuse

koostamisse kaasatud ekspertiisimeeskonnalt (määruse nr 39 § 5 lg 1).

Määruse nr 39 § 8 lg 1 järgi hindab eksperdiarvamuse andja töövõime kas osaliseks või

puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete

arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui suhtlemise valdkonna

võtmetegevuse piirangute raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli. Kaalutlusõiguse alusel

töövõime tuvastamisel arvestab eksperdiarvamuse andja eelkõige taotleja tegutsemisvõimet

mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates valdkondades isikul esinevate piirangute

koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg, raskusaste ja esinemise sagedus, isiku

haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning piirangute mõju igapäevategevustele (määruse

§ 8 lg 2).

3-19-1030

7(9)

14. Kaebaja märkis töövõime hindamise taotluse (tl 73-76p) III jao p-s 3.2, et tal esinevad

pidevast näovalust tingitud keskendumisraskused, mis mõjutavad nii kirjalike dokumentide

koostamist kui ka osalemist nõupidamistel; raskused rääkimisel – siis valu tugevneb; tööajast

on pidevalt vaja arsti juures ja taastusravis käia; kapet kandes valu väheneb ja see võimaldab

öösel magada, kuid sellega rääkimine on ebamugav ja tekitab valu. Lisaks viitab kaebaja

ravimite kõrvaltoimele ja asjaolule, et need ei võta valu täielikult ära. Suhtlemise osas (V jagu,

p 3) on kaebaja märkinud, et lihtsate teadete edasi andmine ei ole probleemiks; näovalu

tugevneb pikemal (kauem kui 30 min) rääkimisel. Taotluses on kaebaja ka märkinud, et

emotsioonid toovad kaasa näovalu tugevnemise (V jagu, p 6.4) ning näovalu ägenemise

perioodidel tekib kergesti ärrituvus (V jagu, p 7.2).

15. Vaidemenetluse raames 29.04.2019 koostatud töövõime hindamise eksperthinnangus (tl 82-

87p) on TTO ekspertarst dr AK (kes koostas ka 04.03.2019 eksperthinnangu) hinnanud

liikumise valdkonna võimekuse raskusastet kahe võtmetegevuse puhul arvväärtusega 2 –

mõõdukas piirang (2+2). Inimestega suhtlemise ning inimestevahelise lävimise ja suhetega

seotud probleemide osas on ekspertarst hinnanud kummalgi juhul võimekuse raskusastet

arvväärtusega 1 – kerge piirang (1+1). Määruse nr 39 § 6 lg 6 järgi summeeritakse

võtmetegevuste raskusastmed töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed

arvväärtustega 0 ja 1. Seega on arvväärtuste summa kokku 4, s.o vaidemenetluse tulemusel

arvväärtuste summa ei muutunud. Vaidemenetluses muutis ekspertarst oma esialgset hinnangut

suhtlemise piirangutele, kuid leidis, et kaebaja terviseandmetest ei nähtu, et kaebajal oleks

haiguse tõttu igapäevategevused raskelt piiratud. Ekspertarst märkis, et valust tingitud piirangud

on hootise iseloomuga ja kõnetakistust kaebajal ei esine, mistõttu on tegemist kergete

piirangutega. Ravimite mõjud on käsitatavad kehaliste vaevustena ning neid on arvestatud

liikumise valdkonna hindamisel. Ekspertarsti jäi seisukohale, et kaebaja töövõime on osaline.

16. Kui eksperdiarvamuse andja hinnangul ei vasta taotleja terviseseisund meditsiiniliste

andmete alusel taotleja hinnatud piirangu raskusastmele ning tema arvates on piirangu

raskusaste väiksem, on eksperdiarvamuse andjal täiendav põhjendamiskohustus (määrus nr 39

§ 7 lg 1 p 3; Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p 21).

Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega põhjendamispuuduste kohta. Arvestades, et kaebaja

on vaidlustanud vaideotsuse järel 02.05.2019 tehtud töövõime hindamise otsust muudetud

kujul, tuleb 02.05.2019 otsuse õiguspärasust hinnates arvestada ka vaides esitatud põhjendusi.

Vaideotsuses on põhjalikult käsitletud vaides esitatud väiteid, selgitatud töövõime hindamise

metoodikat ning piisavalt motiveeritud hinnangut kaebaja töövõime ulatusele, sealhulgas

suhtlemise valdkonna piirangutele. TTO ekspertarst on arvestanud kaebaja enda hinnangut oma

terviseseisundile, kuid on asunud seisukohale, et kaebaja terviseandmed ei kinnita piirangute

esinemist kaebaja väidetud määral. Ekspertarst on muu hulgas tuginenud neuroloog dr AP

04.02.2019 ambulatoorsele epikriisile, perearst dr LR 13.02.2019 epikriisile ja perearst dr KO

15.04.2019 epikriisile. Viidatud epikriisidest nähtub, et kaebajal on krooniline parema näopoole

neuropaatiline valu, mis intensiivistub seoses rääkimise, söömise ja külmetusega. Kaebaja on

läbinud erinevaid raviprotseduure, millel ei ole olnud püsivat toimet, ning ta tarvitab erinevaid

ravimeid. Valu leevendab ka kape, mida kaebaja kannab tavaliselt öösiti. TIS andmed on

kaebaja töövõime hindamiseks piisavad, mistõttu puudus vajadus täiendavaid andmeid koguda.

17. Määruse nr 39 § 8 järgi on eksperdiarvamuse andjal töövõime ulatuse määramisel suur

kaalutlusruum. Määruse § 8 lg 2 järgi arvestab eksperdiarvamuse andja kaalutlusõiguse

kasutamisel eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates

valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg,

raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning

piirangute mõju igapäevategevustele. Ringkonnakohtule ei nähtu, et TTO ekspertarst oleks

3-19-1030

8(9)

arvamuse andmisel teinud selliseid kaalutlusvigu, mis võinuks mõjutada töövõime hindamise

otsust. Eksperdiarvamuse andja ei ole TIS-i kantud andmetest teinud selgelt ekslikke järeldusi

ega jätnud arvestamata oluliste andmetega.

18. Taotluse ja epikriiside kohaselt pole kaebajal takistatud lühemaajaline kõnelemine.

Suhtlemist takistab valu tugevnemine, mis taotluse kohaselt esineb pikemalt kui 30 min

kõnelemisel. Raskest piirangust saaks rääkida juhul, kui isikul on kõnelemine peaaegu võimatu,

teostatav vaid suurte raskustega. Seejuures hinnatakse suhtlemist tervikuna, mitte üksnes

kõnelemist. Vastustaja kirjeldas ringkonnakohtu istungil suhtlemise valdkonna raske piirangu

illustreerimiseks isikut, kes suudab insuldi järel välja öelda ja kirja panna vaid mõnesilbilisi

sõnu. Kaebaja olukord ei ole sellega võrreldav. Ringkonnakohus möönab, et kaebaja puhul ei

ole väga kerge teha vahet, kas tegemist on kerge või mõõduka piiranguga, sest kaebaja näovalu

intensiivsus vaheldub sõltuvalt tegevustest ja muudest asjaoludest. Olukorras, kus kaebaja saab

rääkida kuni 30 min, ilma et valu teda oluliselt takistaks, pole siiski alust väita, et tegemist on

piiranguga, mille tõttu kaebajal on suhtlemine ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma

pikaajalise tervisekahjustuseta inimesel. Valust tingitud piirangu hindamine mõõdukaks ei

mõjutaks ka kokkuvõttes töötukassa otsust selle kohta, et kaebajal on osaline töövõime (TVTS

§ 5 lg 3 p 2).

19. Töövõime hindamise metoodika kohaselt peab tegevus olema sooritatav ilma häiriva valuta

korduvalt, mõistliku aja jooksul.1 Siinkohal tuleb arvestada sellega, et hinnatakse üldist

töövõimet, mitte töökohaspetsiifilist. Kaebajal ei ole soovitatav töötada tingimustes, kus on

vajalik kestvalt rääkida, kuid näovalust tingitud piirang ei mõjuta tema üldist töövõimet (dr PT

eksperdiarvamus, tl 101-104). Krooniline näovalu võib kaebajal teatud tööülesannete tegemise

raskemaks muuta, kuid arvestades ravimite osalist kompenseerivat mõju ning kirjaliku

suhtlemise võimalusi, ei ole kaebajal töötamine (sh erialase töö tegemine) siiski olulisel määral

takistatud. Vajadus käia sageli ravil, et valu leevendada, ei tähenda iseenesest rasket või

mõõdukat piirangut. Ravi järgselt on piirang jällegi kergem ja mõjutab kaebaja töövõimet

mõnda aega vähem. Seega on TTO ekspertarst põhjendatult leidnud, et piirang on hootise

iseloomuga.

20. Riigikohus leidis 05.09.2019 otsuse nr 3-17-1110 p-s 22, et kui taotleja seab kahtluse alla

eksperdiarvamuse andja hinnangu piirangu raskusastmele, siis on haldusorganil põhjust kaaluda

teise tervishoiuteenuse osutaja või töötukassa arstiõppe läbinud töötaja kaasamist. Praegusel

juhul ongi vastustaja seda teinud. Toimikust nähtub, et vaidemenetluses andis arvamuse lisaks

kaebaja taotlust uuesti hinnanud TTO ekspertarstile ka töötukassa ekspertarst dr SO, kes nõustus

dr AK hinnanguga (tl 131-134). Lisaks on kohtumenetluse ajal andnud täiendava hinnangu

töötukassa ekspertarst dr PT (tl 101-104). Ühtlasi kinnitab asjaolu, et dr AK on vaidemenetluses

oma esialgset hinnangut osaliselt muutnud, et tegemist ei olnud pelgalt formaalse läbivaatusega.

Kaebaja ei ole toonud esile asjaolusid, mis annaks ringkonnakohtule põhjust kahelda

ekspertarstide

hinnangute

objektiivsuses

ja

kaalutletuses.

Sellest

tulenevalt

jätab

ringkonnakohus rahuldamata kaebaja taotluse ekspertiisi korraldamiseks. Põhjendatud ei ole ka

kaebaja poolt ringkonnakohtu istungil esitatud taotlus eelnimetatud ekspertarstide kohtuistungil

ülekuulamiseks (05.02.2020 kohtuistungi helisalvestis kl 15:01:50–15:03:18). Taotlus on

esitatud ilma mõjuva põhjuseta hilinemisega (HKMS § 51 lg 3), kaebaja pole põhistanud, miks

ta ei taotlenud tõendi kogumist halduskohtus (HKMS § 198 lg 3) ning ekspertarstide

kohtumenetluses ülekuulamiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul ka sisuline vajadus.

Ainuüksi asjaolu, et kaebaja sooviks, et arstid „vastutaks oma hinnangute eest“, ei ole alus

kuulata neid üle vande all tunnistajatena. PT ei oleks ringkonnakohus saanud tunnistajana üle

1 Töövõime hindamise metoodika. Sotsiaalministeerium, 2015, lk 12. Kättesaadav:

https://www.tootukassa.ee/content/toovoimereform/toovoime-hindamine.

3-19-1030

9(9)

kuulata tsiviilkohtumenetluse § 251 lg-st 1 tulenevalt, kuna ta oli istungil vastustaja volitatud

esindaja.

21. Kaebaja arvates on vaidlustatud otsused vastuolus 20.02.2018 tehtud töövõime hindamise

otsusega, milles leiti, et kaebajal esineb närvikahjustusest tingitud mõõdukas tegutsemispiirang

suhtlemise valdkonnas. Ringkonnakohus märgib, et ekspertarstid ja töötukassa ei ole otsuse

tegemisel seotud varasemate töövõime hindamise otsustega. Otsuse tegemisel arvestatakse TIS

kandeid ning taotleja peab olema käinud arsti vastuvõtul kuue kuu jooksul enne töövõime

hindamise taotluse esitamist (TVTS § 6 lg 4 ja § 7 lg 4), et tagada otsuse põhinemine võimalikult

ajakohastel terviseandmetel. Vaidlustatud otsuste tegemisel on arvestatud muu hulgas 2019. a

epikriiside andmeid. Kui 2018. a taotluses (tl 110-113p) on kaebaja märkinud, et valu tugevneb

pikemalt kui 15 min rääkimisel, siis 2019. a taotluse kohaselt on see ajavahemik kaks korda

pikem. Seega põhinevad 2018. a ja 2019. a otsused erinevatel alusandmetel. Kui 20.02.2018

otsuses asus vastustaja seisukohale, et kaebaja töövõime on aasta jooksul raskesti prognoositav

ning tuvastati osaline töövõime kestusega üks aasta, siis 04.03.2019 ja 02.05.2019 otsuste

tegemisel on vastustaja teinud pikemaajalisema prognoosi ja leidnud, et 5 aasta jooksul on

kaebaja töövõime tõenäoliselt vähe muutuv.

22. Asjaolu, et kaebaja arvates võib töövõime hindamise otsus mõjutada tema kasuks tsiviilasjas

nr 2-16-13551 väljamõistetava mittevaralise kahju hüvitise suurust, ei tekita kaebajale

kaebeõigust töötukassa otsuse põhjenduste vaidlustamiseks. Samuti pole õige järeldada, et

töövõime hindamise tulemustel oleks kõnealuse tsiviilasja lahendamisel otsustav tähendus.

Nagu halduskohus on õigesti selgitanud, ei ole töövõime hindamise otsusel üldist

terviseseisundit tõendavat funktsiooni.

23. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

kaebaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata ning vastustaja pole ringkonnakohtule

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud (HKMS § 109 lg 1), jäävad poolte

apellatsiooniastme menetluskulud nende endi kanda.

24. Ringkonnakohus asendab omal algatusel avaldatavas otsuses kaebaja nime tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)