2-18-5107/67 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

10. veebruar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-5107

Tsiviilasi

Production House OÜ hagi HKM Ehitus ja Projektid

Osaühingu (pankrotis) pankrotihaldur Martin Krupi

vastu nõude tunnustamiseks HKM Ehitus ja

Projektid Osaühingu (pankrotis) pankrotimenetluses

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 23. septembri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

HMK Ehitus ja Projektid Osaühingu (pankrotis)

pankrotihaldur Martin Krupi apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja): HMK Ehitus ja Projektid Osaühingu

(pankrotis;

registrikood

11002806)

pankrotihaldur

Martin Krupp, lepinguline esindaja Kerli Kaasik

Vastustaja (hageja): Production House OÜ (registrikood

14153635), lepinguline esindaja vandeadvokaat Veiko

Viisileht

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 23. septembri 2019 otsus

muutmata.

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus HKM Ehitus ja Projektid Osaühingu (pankrotis)

kanda.

3. Välja mõista HKM Ehitus ja Projektid Osaühingult (pankrotis) Production House OÜ

kasuks menetluskulud ringkonnakohtus 750 eurot. Menetluskulud tasuda Production House

OÜ arveldusarvele nr EE851010220257539220.

4. Kohustada HKM Ehitus ja Projektid Osaühingut (pankrotis) tasuma väljamõistetud

menetluskuludelt (750 eurot) Production House OÜ-le viivist võlaõigusseaduse § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni.

5. Vabastada HKM Ehitus ja Projektid Osaühingu (pankrotis) pankrotihaldur Martin

Krupp apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Production House OÜ (hageja) esitas 3. aprill 2018 Viru Maakohtule hagi HMK Ehitus ja

Projektid Osaühingu (pankrotis; edaspidi võlgnik) pankrotihaldur Martin Krupi (kostja) vastu,

milles palus tunnustada võlgniku pankrotimenetluses 129 965 euro 77 sendi suurust nõuet teise

järgu nõudena.

Hagiavalduse kohaselt oli võlgnikul laenulepingust nr 2014008405 tulenevalt AS-i SEB Pank ees

kohustus summas 125 000 eurot, millele lisandus intress. Hageja ja võlgnik sõlmisid 17. jaanuaril

2017 kohustuse ülevõtmise lepingu (edaspidi leping), millega hageja võttis üle võlgniku kohustuse

panga ees. Pank on kohustuse ülevõtmisega nõustunud. Lepingu p 4.1 kohaselt oli tasuks

kohustuse ülevõtmise eest 125 000 eurot, mida võlgnik kohustus tasuma maksegraafiku alusel

hiljemalt 25. juuliks 2018. Lepingu p 4.3 kohaselt kohustus võlgnik tasuma hagejale intressi 10%

aastas. Võlgnik ei ole oma kohustust täitnud.

Viru Maakohus kuulutas 20. juunil 2017 välja võlgniku pankroti. Hageja esitas pankrotimenetluses

nõudeavalduse tunnustada nõuet 129 965 euro 77 sendi ulatuses. Pankrotihaldur andis hagejale

tähtaja nõudeavalduse puuduste kõrvaldamiseks. Hageja saatis pankrotihaldurile maksekorralduse

hagejalt pangale tehtud ülekande kohta ja panga kinnituse kohustuse ülevõtmise kohta. Nõuete

kaitsmise koosolekul esitas haldur kogu hageja nõudele vastuväite.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Hageja nõude aluseks olev leping on näilik ja seega tühine. Leping

on sõlmitud 17. jaanuaril 2017 Tallinnas ja võlgniku nimel on sellele kirjutanud O.S., kellele

võlgniku endised osanikud on 9. novembril 2016 võõrandanud oma osad. 9. novembri 2016

avalduse alusel kanti 17. novembril 2016 äriregistrisse seniste juhatuse liikmete K. Einpalu,

M. Einpalu ja M. Nisumaa asemel O.S.. 17. novembril 2016 on äriregistrisse kantud ka hageja. 5.

juunil 2017 sai hageja juhatuse liikmeks M. Nisumaa. Võlgniku endised juhatuse liikmed on vande

all selgitanud, et pärast O.S.i osanikuks saamist tegi uus osanik neile kolmekuulised volitused

võlgniku esindamiseks. Seega oli K. Einpalul, M. Einpalul ja M. Nisumaal kuni 9.

veebruarini 2017 kontroll võlgniku tegevuse üle. O.S. ei valda eesti keelt. Samas on kõik võlgniku

osa võõrandamise, juhatuse liikme määramise ja ka vaidlusalune leping sõlmitud eesti keeles ja

nendele on alla kirjutanud O.S.. Võlgniku endised juhatuse liikmed on vande all selgitanud, et

võlgnik on O.S.ile võõrandatud tasuta. On selge, et võlgniku osade võõramine oli tegelikkuses

varatu tehing, millega sooviti maksejõuetu äriühingu osalus üle anda Norra kodanikule, kelle

vastutus on piiratum.

K. Einpalu on haldurile avaldanud, et 9. novembri 2016 seisuga oli võlgniku laenukohustus panga

ees 275 000 eurot. Laenukohustust tagas OÜ-le Amaten Trade kuuluv kinnisasi. Kinnisasi

võõrandati ja tasuti pangale 150 000 eurot, mistõttu tekkis OÜ-l Amaten Trade võlgniku vastu

150 000 euro suurune nõue. OÜ Amaten Trade juhatuse liikmed on K. Einpalu ja M. Einpalu.

Seega on kogu võlgniku laenukohustuse panga ees võtnud üle võlgniku endised juhatuse liikmed

ning sel viisil on võlgniku lähikondsed saanud ise võlgniku võlausaldajateks.

Kostjale ei ole teada asjaolusid, miks oleks pidanud võlgnik oma kohustuse loovutama teisele

äriühingule (hagejale) või miks peaks olema hageja huvitatud maksejõuetu äriühingu kohustuste

ülevõtmisest, kui on selge, et viimane ei suuda oma kohustusi täita. Hageja ei ole selgitanud

kohustuse ülevõtmise aluseks olevaid asjaolusid või põhistanud, miks oli see majanduslikult

tulutoov. Praktikas ei ole tavapärane, et äsja asutatud äriühing võtab heast tahtest üle teise

äriühingu kohustused, sealjuures sellise kohustuse täitmiseks ise laenu võttes.

Tegemist on võlgniku ettevõtte üleminekuga hagejale. Hageja on kantud äriregistrisse

17. novembril 2016 ehk samal päeval, mil vahetus võlgniku juhatus ning võõrandati võlgniku

osalus. Hageja ja võlgniku tegevusalad (kokkupandavate puitehitiste ja nende elementide

tootmine) kattuvad. Vähemalt neli võlgniku endist töötajat on nüüdseks hageja töötajad. Kostjal

on põhjendatud kahtlus, et vähemalt osa hageja kodulehel kajastatud tehtud töid on teinud varem

just võlgnik. Hageja sertifikaat ei ole väljastatud otse talle, vaid see asendab 25. märtsil 2013

väljastatud sertifikaati, mis oli omakorda väljastatud võlgnikule. Seega on hageja üle võtnud ka

võlgnikule väljastatud kvaliteeditunnuse. Sertifikaadi üleandmine pärast pankroti väljakuulutamist

on tehtud käsutuskeeldu rikkudes.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 23. septembri 2019 otsusega hagi ja tunnustas hageja 129 965 euro

77 sendi suurust nõuet võlgniku pankrotimenetluses teise järgu nõudena. Menetluskulud jäid

kostja kanda. Maakohus rahuldas hageja menetluskulude taotluse osaliselt ning mõistis kostjalt

hageja kasuks välja menetluskulud 3135 eurot (riigilõiv 300 eurot ja õigusabikulud 2835 eurot)

ning viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu põhjendatuste kohaselt on hageja nõue võlgniku vastu tekkinud võlgniku ja panga vahel

sõlmitud laenulepinguliste kohustuste ülevõtmisest 17. jaanuaril 2017. Hageja täitis võlgniku

kohustuse panga ees 17. jaanuaril 2017 pangale 125 000 euro suuruse makse tegemisega. Kuigi

on pisut kummastav, et hageja pidi panga ees võlgniku kohustuse täitmiseks ise võtma pangast

laenu, ei ole selles midagi seadusevastast ning seda saab pidada tavaliseks ärilise toimimise riskiks.

Maakohtu hinnangul on praegusel juhul tegemist kohustuse ülevõtmise lepinguga

(võlaõigusseaduse (VÕS) § 175 lg 2). Kohustus läheb üle üksnes tingimusel, et võlausaldaja

sellega nõustub. Kostja on esitanud panga kinnituse, mille kohaselt viimane ei ole sellist

nõusolekut andnud. Kui võlausaldaja eelnev nõusolek puudus, muutub eseme käsutamine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 114 lg 2 järgi kehtivaks siis, kui õigustatud isik kiidab

kohustuse ülemineku kui käsutuse heaks (vt nt Riigikohtu 19. detsembri 2007 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-117-07, p 12). Ei ole eluliselt usutav, et pank, kes väidab, et pole andnud eelnevat

nõusolekut, oleks sellest tulenevalt jätnud talle veel kuuluva nõude võlgniku pankrotimenetluses

esitamata. Heakskiidul ei ole kohustuslikku vorminõuet ja see võib olla väljendatud ka suuliselt

või kaudselt (TsÜS § 68 lg 2). Pank respekteeris seda, et laenulepingu täitis kolmas isik (hageja)

ja sõlmis võlgniku laenu refinantseerimiseks hagejaga kirjaliku lepingu. Samuti kinnitas pank, et

võlgnikul ei ole laenulepingust tulenevaid kohustusi. Panga käitumist tuleb lugeda nõusoleku

andmiseks/heakskiitmiseks kaudse tahteavaldusena sellise teoga, mis tõi õigusliku tagajärjena

kaasa võlgniku kohustuse lõppemise panga ees. Võlausaldaja nõusolekut eeldatakse, kui ta võtab

tingimusteta võlakohustuse ülevõtjalt vastu võlgnetava rahasumma.

Maakohus ei nõustunud kostja seisukohtadega lepingu näilikkuse osas. Kolmandate isikute arvates

kahjuliku tehingu tegemine ei muuda kohustuse ülevõtmise tehingut näilikuks. Tehingut ei muuda

näilikuks ka asjaolu, et võlgniku uueks osanikuks ja ainsaks juhatuse liikmeks saanud

O.S. on välisriigi kodanik, kes on juhatuse endistele liikmetele andnud volitused juhatuse

esindamiseks. Selliste volituste andmine ei välista isiku enda õigust tehingute tegemiseks. Kohtu

arvates on O.S. usutavalt selgitanud, mis oli volituse mõte. Ka eesti keele mittevaldamine ei takista

isikul lepinguid sõlmimast.

Halduril on võimalik esitada endiste juhatuse liikmete vastu kuriteo teate väidetavalt valeütluste

andmise kohta. Osade võõrandamistehingu kehtivus või kehtetus ei ole praeguse vaidluse teema.

O.S. ei ole väitnud, et ta oleks osaluse saanud tasuta saanud. Tasulist võõrandamist kinnitab osade

notariaalne müügileping.

Kostja ei ole selgitanud, miks tuleb O.S.it lugeda piiratuma vastutusega juhatuse liikmeks ja

milliste tõendite alusel tuleb teda lugeda „variisikuks problemaatiliste ettevõtete likvideerimisel“.

Samuti pole kostja selgitanud, kuidas need väited viivad tehingu näilikkuseni.

Olukorras, kus hageja on võlgniku kohustuse täitmiseks ise pangast võtnud laenu, on lepingut

raske pidada näiliseks.

Kostja ei ole selgitanud, miks ei oleks pooltel pidanud olema tahet, et võlgniku kohustuse panga

ees täidab uus võlausaldaja. Pangal oli huvi saada tagasi oma laen, võlgnikul oli huvi saada laen

makstud ja hagejal ei pidanud olema mingit mõistlikku kahtlust, et võlgnik tema ees oma

lepingulist kohustust ei täida.

Kostja on tehingu näilikkuse osas nii OÜ Amaten Trade nõude tunnustamises vaidluses kui ka

praeguses asjas tuginenud samadele asjaoludele. OÜ Amaten Trade vaidluses leidis kohus, et

tehingu näilikkus ei ole nõude tunnustamise vaidluse teema ja seda tuleb lahendada eraldi

menetluses. Kostja, respekteerides kohtu seisukohta (lahendit mitte edasi kaevates), peaks

möönma, et samadel asjaoludel tehingu näilikuks pidamine ei ole usutav ja põhjendatud.

O.S. ei ole kordagi väitnud, et ta eesti keelt perfektselt valdaks, kuid on selgitanud, et talle on

lepingu sisu selgitatud eelnevalt e-posti teel. Asjaolu, et väidetavat kirjavahetust ei ole säilinud, ei

anna alust järeldada, et seda pole toimunud.

Olukorras, kus tehnika areng võimaldab dokumente viseerida geograafiliselt erinevates punktis, ei

saa lepingus selle allkirjastamise koha fikseerimine omada lepingu kehtivuse seisukohalt tähtsust.

Tunnistaja on selgitanud, et lepingu tekst saadeti talle e-postile, tema allkirjastas selle ja saatis

skaneeritud lepingu e-posti teel ka tagasi. Lepingu allkirjastamiseks ei pea pooled füüsiliselt

viibima üheaegselt samas asukohas.

O.S. ei ole eitanud teadlikkust, et võlgnikul oli võlgu. Sellest ei saa aga teha järeldust, et ta oli

samal hetkel veendunud ka võlgniku maksejõuetuses. Kostja väitel oli võlgnik maksejõuetu 31.

mai 2017 seisuga, samas ei nimeta ajutine haldur oma aruandes maksejõuetuse tekkimise aega.

Seetõttu on meelevaldne omistada sellist teadmist juhatuse liikmele saldoteatise allkirjastamise

ajal.

Eluliselt usutavaks ei saa pidada kostja seisukohta, et sõlmitud tehingu eesmärgiks oli ettevõtte

üleminek. Kostja taotlused tõendite kogumiseks selle väite tõendamiseks on osaliselt jäetud

rahuldamata nende hilinenult esitamise tõttu.

Kohtupraktikas ja õiguskirjanduses on ettevõtte ülemineku kriteeriumiteks pakutud järgmist: vara

üleminek, majandustegevuse sarnasus, töötajate üleminek, käibe vähenemine ja omandaja käibe

suurenemine, tehingupartnerite kattumine, asukoht ja kontaktid, juhatuse liige.

Üleminek ei tohi kahjustada võlausaldajate huve. On arusaadav, et haldur peab tagama

võlausaldajate võrdse kohtlemise ja kaitse. Praegusel juhul saanuks haldur väita, et juhul kui

võlgnik kui ettevõte (sh vara) ei oleks hagejale üle läinud, siis oleks olnud võlausaldajate

(sh panga) nõudeid võimalik võlgniku vara arvel rahuldada. Nimetatu on aga üpris kaheldav, sest

võlgniku pankroti väljakuulutamisel ei olnud laenulepingu järgne nõue ainsaks nõudeks. Lähtudes

võlausaldajate võrdse kohtlemise põhimõttest ei saanud pank ettevõtte väidetava ülemineku tõttu

ka kahjustada. Pangalt kohustuse ülevõtnud hageja puhul oli see aga puhtalt hageja majanduslik

ja äriline risk üle võtta selline kohustus, mille täitmist siiani toimunud ei ole.

Kostja ei ole tõendanud, mis oli nn kriitilises ulatuses võlgniku vara ja millal, millisele ning mis

ulatuses see kolmandale isikule, sh hagejale, üle läks. Kostja ei ole tõendanud, kellele ja millal

bilansi kohaselt alles olema pidanud kassaraha (116 379 eurot) on üle läinud (reaalselt oli kontol

üksnes 351 eurot). Kostja ei ole tõendanud, et raha on välja liikunud ettevõtte ülevõtmise tõttu ja

ülevõtmise seisuga.

Lisaks pole kostja tõendanud, et võlgniku kontaktid ja asukoht ning töötajad oleksid üle läinud

hagejale. Asjaolu, et hageja kodulehel on kontaktideks märgitud vähemalt neli isikut, kes olid enne

võlgniku töötajad, ei anna alust ettevõtte ülemineku jaatamiseks. Võlgniku 2015. a majandusaasta

aruande kohaselt oli võlgnikul 35 töötajat. Kui neist on hagejale üle läinud neli, ei ole see ettevõtte

olulise osa üleminek.

Asjaolu, et tegevusala ja objektid kattuvad, on pigem marginaalse tähendusega ja ei anna kogumis

muude tõenditega alust jaatada üleminekut. Samal majandustegevusalal tegutsemist ette heita ei

ole põhjust.

Paljasõnaline on kostja väide, mille kohaselt ei ole eluliselt usutav, et hageja suudab aasta jooksul

teha mitmeid suuremahulisi ehitustöid, mistõttu võib kahtlustada, et vähemalt osa töid on teinud

varem just võlgnik. Kostja ei ole sellest asjaolust teinud järeldust, mis puudutaks praegust

menetlust.

Kuna hageja nimel olev sertifikaat on väljastatud 14. augustil 2017 (pärast võlgniku pankroti

väljakuulutamist), siis võib olla tegemist käsutuskeelu rikkumisega, kuid see ei mõjuta praegust

vaidlust.

Maakohus ei lahendanud küsimust, kas esitatud asjaoludel oleks tehing tagasivõidetav. Nõuete

kaitsmine ja tagasivõitmine pankrotimenetluses täidavad erinevaid eesmärke, kusjuures

tagasivõitmine saabki ajaliselt toimuda hiljem.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja palub apellatsioonkaebuses tühistada maakohtu otsus ja teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata, või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Menetluskulud palub kostja jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt on maakohus ebaõigesti märkinud, et vaidlust ei

ole selle üle, et hageja ja võlgnik sõlmisid 17. jaanuaril 2017 kohustuse ülevõtmise lepingu. See

asjaolu on vaidluse all.

Hageja nõude aluseks olev leping on hageja väitel sõlmitud 17. jaanuaril 2017 Tallinnas ja

võlgniku nimel on sellele alla kirjutanud O.S.. Viimane on tunnistajana andnud järgmisi ütlusi.

Esiteks, ta ei valda eesti keelt. Maakohus on leidnud, et O.S. ei ole tõepoolest kordagi väitnud, et

ta eesti keelt perfektselt valdaks, kuid on selgitanud, et talle on lepingu sisu selgitatud eelnevalt e-

posti teel. See järeldus on meelevaldne ja põhistamata.

Teiseks, 17. jaanuaril 2017 (väidetava lepingu sõlmimise ajal) tunnistaja tegelikult Tallinnas ei

viibinud ja Tallinnas lepingut ei allkirjastanud. Maakohus on leidnud, et lepingu tekst saadeti

tunnistaja e-postile, tema allkirjastas selle ja saatis skaneeritud lepingu e-posti teel ka tagasi.

Samas ei väitnud tunnistaja, et täpselt selliselt vaidlusalune leping sõlmiti. Huvitaval kombel ei

ole säilinud kirjavahetust ega lepingu originaaldokumenti.

Hageja on 6. juuni 2018 menetlusdokumendis väitnud, et O.S. käis Eestis 17. jaanuaril 2017, kui

leping sõlmiti. Järelikult see väide ei vastanud tõele, kuid kohus on selle tähelepanuta jätnud.

Kolmandaks, O.S. ei osanud selgitada hagejaga sõlmitud lepingu sisu. Temale teadaolevalt ei

võtnud ta võlgnikule mingeid laene ega kohustusi. Selle asjaolu on maakohus jätnud hindamata.

Tunnistaja väitis, et lepingul on tema allkirjad, kuid ei mäletanud, millal ta sellele alla kirjutas.

Lisaks väitis tunnistaja, et panga ees tasuti kohustus võlgniku vahenditest. Ta ei mäletanud ega

olnud teadlik, et oli võtnud kohustuse hageja ees.

Hageja on ise märkinud lepingu sõlmimise eesmärgiks teenida tulu laenu andmisest. Samas on

hageja vahetult enne asutatud äriühing, kellel puudus igasugune majandustegevus ja kes võttis

laenu võlgniku laenu refinantseerimiseks. See on hageja väide laenu andmise eesmärgist ilmselgelt

otsitud ja vale.

TsMS § 273 lg 2 alusel oleks maakohus pidanud lugema kostja esitatud väited lepingu olemuse ja

sisu kohta tõendatuks, kuna hageja ei ole enda väidete tõendamiseks ühtegi tõendit esitanud.

Pank on kinnitanud, et tema ja hageja vahel sõlmitud laenulepingu sihtotstarve oli panga ja

võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu osaline tasumine. Järelikult ei ole

hageja üle võtnud kogu võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust.

Kogu võlgniku laenukohustuse panga ees on üle võtnud võlgniku endised juhatuse liikmed. Sel

viisil on võlgniku lähikondsed saanud ise võlgniku võlausaldajateks.

Pank ei ole võlgnikule andnud nõusolekut kohustuste üleandmiseks. Sellest tulenevalt ei ole ka

kohustus üle läinud. Pank teatas, et ei teadnud kohustuste ülevõtmise lepingust midagi ja ei

pidanudki teadma, sest kõik laenulepingust tulenevad kohustused täideti 19. jaanuaril 2017. See

annab alust arvata, et mingile lepingule ei ole 17. jaanuaril 2017 alla kirjutatud, vaid tegemist on

dokumendi võltsimisega, mille eesmärgiks on pankrotimenetluses fiktiivse võlanõude alusel

kontroll saavutada.

Hageja endine juhatuse liige M. Karu on ka Arhitektuuribüroo Nafta OÜ juhatuse liige, kes oli

võlgniku koostööpartner. Võlgnik on Arhitektuuribüroo Nafta OÜ-le 23. augustil 2016 teinud

ülekande selgitusega „Arve 3001“ summas 400 eurot.

Ebaõige on hageja väide, et ühestki avalikust andmebaasist võlgniku võlgnevusi ei nähtunud.

Võlgnikul oli juba oktoobris 2016 tekkinud maksuvõlg ja see oli nähtav äriregistris.

Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid ja jõudnud seega ebaõigele järeldusele, et leping ei ole

näilik.

Kostja on esitanud väited ja tõendid selle kohta, et tegemist on võlgniku ja väidetava võlausaldaja

(hageja) kokkulangemisega ning seetõttu nõue puudub (VÕS § 186 p 3, § 206 lg 1). Maakohus on

rikkunud selgitamiskohustust, jättes kostja tähelepanu juhtimata asjaolule, et kostja väited ja

tõendid on selles osas ebapiisavad. Lepingulise esindaja olemasolu ei võta kohtult ära

selgitamiskohustust. Sellega on maakohus oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme.

Kostja loetleb apellatsioonkaebuses neid asjaolusid, millele ta ettevõtte ülemineku põhistamiseks

tugines.

5. Hageja palub jätta apellatsioonkaebuse läbi vaatamata, või alternatiivselt rahuldamata.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu

23. septembri 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Kuna Viru Maakohtu 23. septembri 2019 otsus on seaduslik ja põhjendatud, siis nõustudes esimese

astme kohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 vajalikuks neid

kõiki oma otsuses korrata.

Maakohus on õigesti hinnanud asjas tõendeid, kohaldanud materiaalõigus- ja protsessiõigusnorme

ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole maakohtu vaidlustatud otsuse tühistamise

aluseks.

7. Hageja esitas vastuses apellatsioonkaebusele taotluse apellatsioonkaebuse läbi vaatamata

jätmiseks (III kd tl 36 pöördel). Hageja seisukoha kohaselt on ringkonnakohus andnud kostjale

ebaõigesti menetlusabi ja vabastanud ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies

ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et kostjale on õigesti antud TsMS § 180 lg 1 p 1 alusel menetlusabi ja

vabastatud ta riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse esitamisel täies ulatuses ning

apellatsioonkaebus ei ole võetud ebaõigesti ringkonnakohtu menetlusse.

8. Asja materjalide kohaselt hageja ja võlgnik sõlmisid 17. jaanuaril 2017 kohustuse ülevõtmise

lepingu (I kd tl 7-10). Hageja võttis lepinguga üle võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse

125 000 eurot (millele lisandub intress) panga ees. Lepingu p-s 4.1 leppisid hageja ja võlgnik

kokku tasus kohustuse ülevõtmise eest summas 125 000 eurot. Võlgnik kohustus tasuma hagejale

125 000 eurot maksegraafiku alusel hiljemalt 25.07.2018 (lepingu p 4.2). Kuna võlgnik oma

kohustust ei ole täitnud, siis esitas hageja võlgniku pankrotimenetluses nõude summas

129 965 eurot 77 senti.

Kostja vaidles vastu hageja nõude tunnustamisele pankrotimenetluses, leides, et 17. jaanuaril 2017

sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping on näilik tehing ning seetõttu tühine, kuna lepingule

allakirjutanutel puudus tegelik tahe lepingu täitmiseks. Samuti on kostja vastuväites tuginenud

asjaolule, et võlgniku äritegevus on üle läinud hagejale ning seetõttu ei saa hageja olla

võlausaldajaks võlgniku pankrotimenetluses.

9. TsÜS § 89 lg 1 kohaselt on näilik tehing, mille puhul pooled on kokku leppinud, et tehingu

tegemisel tehtud tahteavaldustel ei ole avaldatud tahtele vastavaid õiguslikke tagajärgi, sest pooled

tahavad jätta mulje tehingu olemasolust või varjata tehingut, mida nad tegelikult teha tahavad.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et hageja ja võlgniku vahel 17. jaanuaril 2017

sõlmitud kohustuse ülevõtmise leping ei ole näilik tehing TsÜS § 89 lg 1 mõttes. Maakohus on

vastavad põhjendused vaidlustatud otsuses esitanud, ringkonnakohus nõustub nendega ja ei korda

neid (TsMS § 654 lg 6). Kostja poolt asja menetluses esitatud faktiliste väidete ja tõendite alusel

ei saa asuda seisukohale, et tegelikult soovisid lepingu pooled jätta mulje tehingu olemasolust või

varjata mõnda muud tehingut.

9.1. Kostja väitele, et võlgniku nimel lepingu allkirjastanud O.S. ei valda eesti keelt ning seetõttu

ei saanud aru, millele ta alla kirjutas, on maakohus vastanud vaidlustatud otsuse p-s 27,

ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

Samuti on maakohus vastanud kostja väitele, et tehing on tühine seetõttu, et seda ei allkirjastatud

lepingus märgitud kohas (Tallinnas). Maakohus on vastavad põhjendused esitanud otsuse p-s 28,

ringkonnakohus nõustub nendega ja ei korda põhjendusi. Asjaolu, et hageja on väitnud muuhulgas

6. juuni 2018 menetlusdokumendis, et O.S. käis Eestis 17. jaanuaril 2017, kuid O.S.

tunnistajana ülekuulamisel selgitas, et ta allkirjastas lepingu digitaalselt ja ei viibinud Eestis, ei ole

vaidlusaluse tehingu näilikkuse ja seega ka tühisuse aluseks.

9.2. Kostja seisukoha järgi on maakohus jätnud hindamata tunnistajana ülekuulatud O.S.i ütlused

selle kohta, et ta ei mäletanud hagejaga sõlmitud lepingu sisu ning et talle teadaolevalt ei võtnud

ta võlgnikule mingeid laene ega kohustusi.

Arvestades lepingu sõlmimise aega 17.01.2017 ning tunnistaja ülekuulamise aega 13.05.2019 on

ringkonnakohtu arvates mõistetav, et tunnistaja ei mäletanud lepingu sisu. Samuti juhib

ringkonnakohus kostja tähelepanu asjaolule, et 17. jaanuari 2017 kohustuse ülevõtmise lepinguga

ei tekkinud võlgnikul uut kohustust, vaid vahetus vaid võlausaldaja, s.o kohustus oli võlgnikul

juba olemas.

9.3. Kostja väite kohaselt kuna hageja on vahetult enne kohustuse ülevõtmise lepingut asutatud

äriühing, kellel puudus igasugune majandustegevus ja kes võttis laenu võlgniku laenu

refinantseerimiseks, siis on ilmselget ebaõige hageja väide, et laenu andmise eesmärgiks oli tulu

teenimine.

Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et nimetatud kostja väide ei anna alust

asuda seisukohale, et vaidlusalune leping on näilik. Maakohus on vastavad põhjendused esitanud

vaidlustatud otsuse p-des 9, 23 ja 24. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning ei

korda neid.

10. Asjakohane ei ole kostja väide, et panga kinnitusel oli panga ja hageja vahel sõlmitud

laenulepingu sihtotstarve panga ja võlgniku vahel sõlmitud laenulepingu alusel väljastatud laenu

osaline tasumine ning hageja ei ole üle võtnud kogu võlgniku laenulepingust tulenevat kohustust.

Hageja on esitanud võlgniku pankrotimenetluses nõude ulatuses, millises ta täitis võlgniku

kohustuse panga ees.

11. Kostja väitel ei ole pank andnud võlgnikule nõusolekut kohustuste üleandmiseks ja sellest

tulenevalt ei ole ka kohustus üle läinud.

Maakohus on vastavad põhjendused esitanud maakohtu otsuse p-des 10 ja 11, ringkonnakohus

nõustub maakohtu põhjendustega ning ei korda neid.

12. Lisaks märgib ringkonnakohus, et isegi juhul, kui antud juhul ei ole toimunud kohustuse

ülevõtmist VÕS § 175 lg 1 mõttes, siis on hageja reaalselt võlgniku kohustuse panga ees täitnud

ning pank on täitmise vastu võtnud, s.o toimunud on kohustuse täitmine VÕS § 78 lg 1 alusel.

VÕS § 78 lg 4 kohaselt võib kohustuse täitnud kolmas isik esitada tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja

kolmanda isiku vahelisest suhtest, muu hulgas tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamisest.

Antud juhul tuleneb hageja õigus nõuda kostjalt kohustuse täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist

17. jaanuaril 2017 sõlmitud kohustuse ülevõtmise lepingust.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et tõendatud ei ole kostja seisukoht, mille

kohaselt on toimunud ettevõtte üleminek (võlgniku üleminek hagejale) ning tegelikult sõlmiti

tehing ettevõtte ülevõtmisega seoses, s.o hageja täitis enda kohustust.

VÕS § 183 lg 1 kohaselt enne ettevõtte üleminekut tekkinud kohustuste eest, mis on ülemineku

ajaks muutunud sissenõutavaks või mis muutuvad sissenõutavaks viie aasta jooksul pärast

üleminekut, vastutab üleandja võlausaldajate ees solidaarselt omandajaga. Eeldatakse, et

omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks ettevõtte omandaja.

Lähtudes VÕS § 183 lg-s 1 sätestatust juhul, kui tuvastub ettevõtte üleminek, siis hageja, täites

võlgniku laenulepingust tuleneva kohustuse 125 000 eurot panga ees, ei ole õigustatud võlgnikult

seda tagasi nõudma, sest eeldatakse, et omavahelises suhtes üleandjaga on kohustatud isikuks

ettevõtte omandaja.

13.1. Antud juhul ei ole asjas esitatud tõendite alusel võimalik tuvastada ettevõtte üleminekut.

Kostja väite kohaselt tõendavad ettevõtte üleminekut järgmised asjaolud:

1) hageja on refinantseerinud võlgniku laenu SEB Pank AS ees;

2) hageja ja võlgniku põhitegevusala kattub;

3) hageja on kantud äriregistrisse 17.11.2016 ehk samal päeval, mil vahetus võlgniku juhatuse

liige ning võõrandati võlgniku osa;

4) vähemalt neli võlgniku endist töötajat (Margus Nisumaa, Helle Liivar, Villu Kukk, Veiko

Koppe) on nüüdseks hageja töötajad;

5) hageja juhatuse liikmeks oli võlgniku koostööpartneri Arhitektuuribüroo Nafta OÜ juhatuse

liige Madis Karu;

6) OÜ Trust Ehitus ja võlgniku vahel oli sõlmitud kolm töövõtulepingut, mille kohaselt pidid nad

teenust osutama Norra Kuningriigis Lokkalia 6 ja Voksenkollen 57 objektidel, samas on hageja

oma koduleheküljel märkinud, nagu oleks nimetatud objektidel tehtud tööd teostatud hageja poolt;

7) hageja omab ETA sertifikaati nr ETA 13/0146, mis on väljastatud 14.08.2017 ja asendab

võlgnikule 25.03.2013 väljastatud sertifikaati nr ETA 13/0146.

Maakohus on kostja eelnimetatud väidetele vastanud vaidlustatud otsuse p-des 42 ja 52.3 (töötajate

väidetava ülevõtmise kohta), p-des 43, 44, 52.4, 52.5, (tegevusala ja objektide väidetava kattuvuse

kohta); p-des 45, 46 ja 47 (sertifikaadi väidetava ülevõtmise kohta). Ringkonnakohus nõustub

maakohtu vastavate põhjendustega ning ei korda neid.

Ettevõtte varjatud üleminekut ei tõenda kostja nimetatud asjaolu, et hageja on refinantseerinud

võlgniku laenu SEB Pank AS ees. Siinkohal ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et

kohustuse ülevõtmisega võttis hageja endale majandusliku ja ärilise riski.

Samuti ei tõenda ettevõtte varjatud üleminek kostja esitatud asjaolu, et hageja on kantud

äriregistrisse 17.11.2016 ehk samal päeval, mil vahetus võlgniku juhatuse liige ning võõrandati

võlgniku osa. Esitatud asjaolust on iseseisvalt raske tuletada ettevõtte varjatud ülevõtmist,

nimetatu võiks olla aluseks ettevõtte ülemineku tuvastamisele koos teiste tõenditega, kuid

käesolevas asjas teised asjakohased tõendid puuduvad.

13.2. Kostja väitel hageja endine juhatuse liige M. Karu on ka Arhitektuuribüroo Nafta OÜ

juhatuse liige, kes oli võlgniku koostööpartner ning nimetatud asjaolu tõendab ettevõtte varjatud

üleminekut. Maakohus on hinnanud võlgniku poolt Arhitektuuribüroo Nafta OÜ-le 23. augustil

2016 tehtud ülekannet selgitusega „Arve 3001“ summas 400 eurot vaidlustatud otsuse p-s 52.1.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi kui võlgniku ja Arhitektuuribüroo Nafta

OÜ vahel eksisteeris koostöö, ei tõenda see asjaolu kuidagi ettevõtte varjatud üleminekut.

14. Kostja seisukoha kohaselt oli võlgnikul oli juba oktoobris 2016 tekkinud maksuvõlg ja see oli

nähtav äriregistris. Siinkohal on kostja tuginenud EMTA nõudeavaldusele pankrotimenetluses

(II kd tl 100). Maakohus on andnud hinnangu EMTA nõudeavaldusele (vaidlustatud otsuse p 52.2),

ringkonnakohus nõustub maakohtuga ning leiab, et puudub alus hinnata EMTA nõudeavaldust

maakohtust erinevalt.

15. Apellatsioonkaebuse p-s 2.4.47 heidab kostja maakohtule ette halduri poolt taotletud tõendite

kogumata jätmist, kuid samas ei ole ta kaebuses esitanud ringkonnakohtule korduvat taotlust

tõendite kogumiseks. Maakohtu vaidlustatud otsuse p-des 44-53 on kohus põhjalikult käsitlenud

kostja esitatud tõendeid ning taotlust tõendite kogumiseks, ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata.

16. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus

TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

Hageja on esitanud taotluse välja mõista kostjalt menetluskulud ringkonnakohtus summas

1245 eurot (käibemaksuta), sh õigusabi 8 tundi 18 min tunnitasuga 150 eurot.

Vastavalt TsMS § 175 lg-le 1 kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava

kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab

kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

Ringkonnakohus leiab, et vajalikuks ja põhjendatud õigusabikuluks ringkonnakohtus oli

arvestades asja keerukust ja asjaolu, et apellatsioonkaebuses on korratud suuresti juba maakohtus

esitatud põhjendusi, 5 tundi. Arvestades tunnihinda 150 eurot (käibemaksuta), on hageja vajalikud

ja põhjendatud õigusabikulud ringkonnakohtus 750 eurot (käibemaksuta; 5x150=750) ning

nimetatud summa tuleb välja mõista võlgnikult hageja kasuks.

TsMS § 177 lg 4 kohaselt märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku

avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt

menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates

kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on

esitanud nõude menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks.

Arvestades asjaolu, et tegemist on pankrotivõlgnikuga ja apellatsioonkaebuse esitamisel

tasumisele kuulunud riigilõivu ei ole põhjendatud katta pankrotihalduri valitsetavast varast ning ei

saa eeldada, et kulud kannaksid asja suhtes varalist huvi omavad isikud, vabastab ringkonnakohus

kostja apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõivu riigituludesse tasumise

kohustusest.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson