2-16-124450/79 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 10. veebruar 2020

Tsiviilasja number

2-16-124450

Tsiviilasi

Telia Eesti AS-i hagi Niina Berežnova vastu võlgnevuse ja

viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1026 eurot 35 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Niina Berežnova apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Niina Berežnova

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Henn

Koduvere

Vastustaja (hageja): Telia Eesti AS

(registrikood

10234957), esindajad vandeadvokaadid Arne Ots ja Martin-

Johannes Raude, volitatud esindaja Monika Paade

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus osas,

milles maakohus mõistis Niina Berežnovalt Eesti

Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585

eurot 36 senti.

2. Muus osas jätta Viru Maakohtu 6. veebruari 2019 otsus

muutmata.

3. Rahuldada Niina Berežnova apellatsioonkaebus

osaliselt.

4. Jätta

menetluskulud

apellatsiooni-

ja

kassatsiooniastmes Niina Berežnova kanda.

5. Rahuldada Telia Eesti AS-i avaldused menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus ja

Riigikohtus osaliselt ja mõista Niina Berežnovalt Telia

Eesti AS-i kasuks välja lepinguliste esindajate kulu 3000

eurot (käibemaksuta).

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Telia Eesti AS (hageja) esitas 18. oktoobril 2016 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Niina Berežnova (kostja) vastu 1031 euro 49 sendi väljamõistmiseks.

Seoses kostja poolt vastuväite esitamisega lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja nõue anti üle

Viru Maakohtule hagimenetluses menetlemiseks.

Hageja esitas 29. novembril 2016 hagi, milles palus välja mõista kostjalt põhivõlgnevuse 990

eurot 48 senti, võla sissenõudmise kulu 35 eurot ja viivise 6 eurot 1 sent. Hagiavalduse

kohaselt sõlmisid pooled hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel 25. veebruaril 2015

järelmaksuga müügilepingu, mille alusel ostis kostja hagejalt ressiiveri Denon maksumusega

1149 eurot. Kostja on autoriseerinud ennast ID-kaardi vahendusel ning sõlminud e-poes

lepingu. Kostja jättis tasumata viis arvet, mistõttu ütles hageja lepingu 25. augustil 2016 üles.

Lepingu ülesütlemisel tuleb tasuda kauba kogumaksumuse jääk koos intresside ja viivistega.

Lisaks on hagejal õigus nõuda kulude hüvitamist.

2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja

kanda. Kostja ei ole hagejaga lepingut sõlminud, hagejalt kaupa ostnud ega saanud.

3. Viru Maakohus rahuldas 7. detsembri 2017 otsusega hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja

kasuks välja 1026 eurot 64 senti (sh põhivõlgnevus 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35

eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20.

juulini 2016 eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda, mõistes kostjalt hageja

kasuks välja menetluskulud 200 eurot.

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsuse

tühistada.

5. Tartu Ringkonnakohus rahuldas 7. mai 2018 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt,

tühistas maakohtu otsuse ja saatis hagi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

6. Asja uuel läbivaatamisel leidis hageja, et asjaolu, et kostja on täitnud lepingulisi kohustusi

enam kui ühe aasta jooksul lepingu sõlmimisest, viitab sellele, et ta teadis lepinguliste suhete

olemasolust ja võetud kohustuste mahust. Kostja selgitas kohtuistungil, et ta on arved ka

saanud. Lepingu kehtivuse ajal ei ole kostja tuginenud sellele, et ta ei ole kaupa kätte saanud.

Kauba kättetoimetaja DPD on kinnitanud, et saadetis on paki kättesaajale üle antud. Allkiri on

antud saadetise kättesaamiskinnitusele käsiskänneri ekraanile, kasutades plastikust pliiatsit.

Kostja selgitas, et ta on selliselt allkirja andnud, kuid ta ei mäleta, millal. Kostja väide selle

kohta, et kaup ei ole tema valduses, ei vabasta teda lepinguliste kohustuste täitmisest. Kostja

selgitas, et ta andis oma isikut tõendava dokumendi A.A., kes sõlmis tema eest Telia e-poes

järelmaksulepingu. Isikut tõendava dokumendi edasiandmisel kolmandale isikule jääb

vastutavaks dokumendi valdaja ise, kellele vastav dokument on välja antud. Kostja

aktsepteeris kaasnevaid kohustusi, mis tulenesid tema nimel sõlmitud lepingust, tasudes

arveid.

7. Kostja märkis, et ta ei ole hagejalt kaupa saanud ja ei ole ka kauba saatedokumendile alla

kirjutanud. DPD kättetoimetamise dokumendil olev saaja allkiri on kostja allkirjadest väga

erinev. Isegi kui oleks tõendatud, et DPD andis kostjale mingi kauba üle, ei ole tõendatud, et

selleks kaubaks oli ressiiver. Asjaolu, et nõuet on osaliselt tasutud, ei tõenda nõude olemasolu

ega kauba kättesaamist. A.A. on pannud kostja suhtes toime kelmuse, mille kohta kostja esitas

ka politseile avalduse. Kostja sai võimalikest sõlmitud lepingutest teada alles siis, kui hakkas

saama võlanõudeid. Asjaolu, et kostja püüdis hiljem A.A. saadud rahaga võlanõudjate

nõudeid täita, ei muuda fakti, et A.A. pettis kostjat ja kostja ei nõustunud enda nimel

lepingute sõlmimisega.

MAAKOHTU LAHEND

8. Maakohus rahuldas 6. veebruari 2019 otsusega hagi osaliselt, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1026 eurot 35 senti (sh põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja

sissenõutavaks muutunud viivise 87 senti ajavahemiku 20. aprillist 2016 kuni 20. juulini 2016

eest). Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja

menetluskulud 200 eurot. Maakohus mõistis kostjalt riigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja

kulud 585 eurot 36 senti, mis tuleb tasuda kolme kuu jooksul otsuse jõustumisest.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt on poolte vahel sõlmitud tarbijakrediidileping

võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Maakohus ei nõustunud kostjaga selles, et ta ei ole

lepingut sõlminud ja tellitud kaupa saanud. Pooled on arvutis sõlminud tarbijakrediidilepingu

asja omandamiseks. Kostja on ennast identifitseerinud hageja iseteenindusportaalis ja e-poes.

Kostja on lepingu sõlmimisel e-poes esitanud oma telefoninumbri, elukoha aadressi, valinud

kauba tarneviisiks tarne kulleriga ning DPD on kauba samal aadressil ka 27. veebruaril 2015

kätte toimetanud. Tavapäraselt antakse kauba kättesaamisel allkiri käsiskänneri ekraanile,

kasutades selleks loodud pliiatsit. Nimetatud asjaolust tingituna ei saagi olla käsiskännerile

antud allkiri täpselt sarnane paberile kirjutatud allkirjaga.

Ei ole usutavad ega vasta tõele kostja väited, et ta on võhik ja ei tunne arvutit. Kostja ise

väitis, et dokumendi taotlemisel suutis ta iseseisvalt esitada taotluse ja fotokabiinis iseseisvalt

pildistada vastavalt pildistamiskabiinist tulevatele juhistele. Samuti on väheusutav, et kostja ei

saanud aru, et tema nimel sõlmitakse järelmaksuleping, kui talle öeldi, et talle makstakse raha

tagasi. On väheusutav, et isik ei tea poolteist aastat, et teda on petetud ja tema suhtes on toime

pandud kelmus. Kostja pöördus politsei poole alles peale seda, kui A.A. peeti kinni ja kostjal

tekkisid arvete tasumisega raskused. Asjaolu, et A.A. ei andnud kostjale enam raha arvete

tasumiseks, ei vabasta kostjat lepingust tulenevatest kohustustest. Kostja ei ole väitnud ega

tõendanud, et isikut tõendav dokument koos PIN-koodidega ning panga PIN-koodid oleks

kolmanda isiku (A.A.) kätte läinud kostja teadmiseta või tahte vastaselt.

Eelneva tõttu leidis maakohus, et hageja põhinõue 990 eurot 48 senti ja sissenõudmiskulu 35

eurot on põhjendatud. Tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15% päevas) on maakohtu

hinnangul tühine. Hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, paludes maakohtu otsus tühistada

ja teha uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja

kanda.

10. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata ning maakohtu

otsus muutmata. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

EELNENUD APELLATSIOONI- JA KASSATSIOONIMENETLUS

11. Tartu Ringkonnakohus tühistas 27. mai 2019 otsusega maakohtu otsuse, rahuldas

apellatsioonkaebuse, tegi asjas uue otsuse ning jättis hagi rahuldamata. Maa- ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda ning mõistis

hagejalt riigituludesse riigilõivu 400 eurot ning riigi õigusabi tasu ja kulud 1276 eurot 92

senti.

Poolte vahel lepingu sõlmimine ei ole tõendatud. Arvutivõrgu vahendusel lepingu

sõlmimisele kohaldatakse lepingu sõlmimise üldsätteid. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse

leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste

tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et pooled on saavutanud kokkuleppe.

Kostja tahteavaldus vaidlusaluse lepingu sõlmimiseks puudub. Järelmaksuga müügilepingu

sõlmis kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik (A.A.). Kostja väitel ei ole ta

soovinud järelmaksuga müügilepingut sõlmida, s.o tal ei ole olnud tahet osta järelmaksuga

hagejalt ressiiverit. Asjaolu, et kostja ise andis kolmandale isikule ID-kaardi koos PIN-

koodidega, ei asenda tema tahteavaldust müügilepingu sõlmimiseks, sest ID-kaarti ja PIN-

koode ei ole üle antud eesmärgiga sõlmida vaidlusalune leping.

Eesti Vabariigi isikut tõendavate dokumentide sertifikaatide kasutustingimuste p-dest 8.1 ja

8.2 tulenevalt võib kostja vastutada järelmaksuga müügilepinguga kaasnevate tagajärgede

eest, kuid ta ei muutu seetõttu vaidlusaluse müügilepingu pooleks. Hageja ei ole tuginenud

kahju hüvitamise sätetele.

Tõendatud ei ole see, et kostja on kauba kätte saanud. Olukorras, kus kostja on vaidlustanud

oma allkirja ehtsuse DPD kättetoimetamise kinnitusel, peab hageja selle kostja väite ümber

lükkama. DPD kinnitus saadetise kättetoimetamise kohta ei tõenda seda, et kostja on kauba

kätte saanud, et kaup oleks just kostjale üle antud ega seda, et DPD kättetoimetamise

kinnitusel on just kostja allkiri.

Maakohtu seisukoht, et käsiskänneril antud allkiri ei saa olla täpselt sarnane paberil antud

allkirjaga, on vastuoluline. Allkirjade erinevuste ja nende põhjuste analüüsimine ei ole kohtu,

vaid eksperdi ülesanne. Hageja ei ole käekirjaekspertiisi määramist taotlenud. Asjaolust, et

kostja tasus maksegraafiku alusel kolmanda isiku eest osamakseid, ei saa järeldada seda, et

kostja on kauba kätte saanud.

12. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu

otsuse tühistada ning jätta jõusse maakohtu otsus või saata asi uueks läbivaatamiseks

ringkonnakohtule ning jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele

vastu.

13. Riigikohus rahuldas 16. detsembri 2019 otsusega hageja kassatsioonkaebuse, tühistas

Tartu Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks.

Riigikohus ei nõustunud kassatsioonkaebuse väitega, nagu oleks ringkonnakohus juhul, kui ta

leidis, et hageja ja kostja vahel ei ole kehtivat lepingut, pidanud hagi rahuldama deliktilisel

alusel. Hageja oleks pidanud esitama asjaolud, millest kohus saanuks järeldada, et hageja

soovib hagi alusena tugineda lisaks lepingulisele nõudele veel ka deliktilisele nõudele.

Ringkonnakohus luges asja materjalidega tõendatuks, et järelmaksuga müügilepingu sõlmis

kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades kolmas isik. Ringkonnakohus ei märkinud, milliste

asja materjalidega saaks selle järelduse tõendatuks lugeda. Samuti ei hinnanud

ringkonnakohus selle järelduse tegemisel mitte ühtegi tõendit ega rajanud oma järeldust

ühelegi tõendile.

Ringkonnakohus ei selgitanud, kas ja millisel õiguslikul alusel mõjutab kauba kättesaamine

hageja esitatud lepingust tuleneva nõude rahuldamist. Ringkonnakohus ei sidunud kauba

kättesaamise asjaolu tõendamist lepingu tekkimise järeldusega.

Ringkonnakohus ei võtnud seisukohta hageja esitatud väidete kohta, et leping tuleb lugeda

sõlmituks mitte üksnes kostja ID-kaardi kasutamise tõttu, vaid ka kostja muu käitumise tõttu.

Juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb

eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud.

Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti kasutades tahteavaldus antud ja kes

väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Praeguses asjas esitatud väidete kohaselt andis kostja

talle väljastatud ID-kaardi ja PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes

väidetavalt andis kostjana esinedes lepingu tekkimise eelduseks oleva tahteavalduse. Juhul,

kui asja arutamisel peaks tuvastatama, et kostjale väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid ei

väljunud kostja valdusest kostja süüta, tema tahte vastaselt, vaid kostja andis oma ID-kaardi ja

PIN-koodid vabatahtlikult kolmanda isiku valdusesse, kes kostjana esinedes võttis viimasele

lepingulisi kohustusi, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas ID-kaardi ja PIN-koodide andmist

kolmandale isikule tuleks käsitada kostjalt kolmandale isikule üldvolituse andmisena.

Tsiviilõigus võimaldab anda teisele isikule esindusõigust kas kõikide tehingute tegemiseks

või väga laiaulatusliku tehingute ringi jaoks.

Esindusõiguseta esinduse sätteid saab kohaldada analoogia alusel ka juhul, kui isik teeb

tehingu teise isiku nimel mitte esindajana, vaid teise isikuna esinedes ja tema identiteeti

kasutades (Riigikohtu 21. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-135-16, p 16). Olukorras,

kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (ID-kaardi ja PIN-

koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise

regulatsiooni kohaldamine (tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) §-d 115 jj, sh § 118 lg 1).

Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist analoogia alusel käsitada volituse

andmisena, on allkirjastamise vahendite üleandja ja saaja vahelises sisesuhtes antud

korralduste rikkumisel samasugune õiguslik tähendus nagu esindatava ja esindaja vahelise

sisesuhte rikkumisel (TsÜS § 131). Juhul, kui digitaalallkirja andmise vahendite üleandmist ei

saa konkreetse vaidluse asjaolude tõttu käsitada volituse andmisena, tuleb kontrollida, ega

konkreetsetel asjaoludel ei esine näivusvolituse olukorda TsÜS § 118 lg 2 analoogia

tähenduses. Juhul, kui ringkonnakohus asub asja uue arutamise käigus seisukohale, et kostja

siiski ei andnud ise lepingu tekkimise eelduseks olevat tahteavaldust ja kostjale ei saa

tahteavaldust omistada ka esindusõiguse sätteid analoogia korras kohaldades, tuleb

ringkonnakohtul hinnata, kas hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu on võimalik

tuvastada muude kohtu ette toodud asjaolude alusel. Muu hulgas on kohtus tuginetud sellele,

et kostja tasus pikema ajavahemiku jooksul tema kodusele aadressile saadetud arveid. Arveid

esitati lepingulisel alusel ja arvete maksmine oli võimalik üksnes arvetel kajastatud andmeid

kasutades. Samuti on kohtumenetluses esile toodud, et hageja kuller toimetas vaidlusaluse

lepingu esemeks olnud kauba kostja elukoha aadressile, kus kostja elab üksinda. Kui hageja ja

kostja vahelise lepingu olemasolu ei tuvastata, tuleb ringkonnakohtul hinnata, kas kostja

käitumist saab käsitada tema nimel sõlmitud lepingu heakskiitmisena TsÜS § 129 lg 1

analoogiat kasutades.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

RINGKONNAKOHTUS

14. Hageja palub jätta kostja apellatsioonkaebus rahuldamata ja Viru Maakohtu 6. veebruari

2019 otsus muutmata ning menetluskulud kassatsiooni- ja apellatsiooniastmes kostja kanda.

Asja lahendades tuleb lähtuda sellest, et lepingu sõlmis kostja. Juhul, kui lepingu sõlmis

kostja nimel kolmas isik, oli tal selleks kostja volitus või sai kolmas isik volituse olemasolu

uskuda. Lepingu sõlmimine on tuvastatav ka muudest asjaoludest. Kostja ei ole esitanud mitte

ühtegi väidet ja tõendit, et kauba üleandmise päeval poleks kostja kodus olnud või oleks keegi

viibinud kostja kodus kostja tahte vastaselt. Kostja on lepingu alusel makseid tehes tehingu

heaks kiitnud.

15. Kostja palub rahuldada kostja apellatsioonkaebus ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Lepingu hagejaga on sõlminud kolmas isik kostja ID-kaarti ja PIN-koode kasutades. Kostja ei

tasunud arveid selliselt, et oleks lepingut või sellest tulenevat kohustust aktsepteerinud või

heaks kiitnud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED ASJA UUEL LÄBIVAATAMISEL

16. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osas,

milles maakohus mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585

eurot 36 senti. Muus osas jääb maakohtu otsuse resolutsioon muutmata. Ringkonnakohus

rahuldab apellatsioonkaebuse osaliselt.

17. Hageja nõuab kostjalt hageja e-poes arvutivõrgu vahendusel 25. veebruaril 2015 sõlmitud

järelmaksu müügilepingu mittenõuetekohase täitmise tulemusena tekkinud põhivõlgnevuse

990 euro 48 sendi, võla sissenõudmise kulu 35 euro ja viivise 6 euro 1 sendi tasumist.

Maakohus rahuldas hageja nõude osaliselt, mõistes kostjalt hageja kasuks välja 1026 eurot 35

senti (sh põhivõlgnevuse 990 eurot 48 senti, sissenõudmiskulu 35 eurot ja sissenõutavaks

muutunud viivise 87 senti). Hageja ei ole apellatsioonkaebust esitanud. Seega on maakohtu

otsus jõustunud osas, milles hagi jäi rahuldamata.

TsMS § 693 lg 2 järgi on Riigikohtu otsuses esitatud seisukohad õigusnormi tõlgendamisel ja

kohaldamisel sama asja uuesti läbivaatavale kohtule kohustuslikud. Praeguses asjas sõltub

hagi rahuldamine Riigikohtu hinnangul sellest, kas hageja ja kostja vahel on kehtiv leping,

millest tuleneb kostjale raha maksmise kohustus, seega ei kontrolli ringkonnakohus, kas

hagejal võib olla kostja vastu nõue ka muul õiguslikul alusel.

18. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult hageja nõude rahuldanud. TsMS §

230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad

tema nõuded ja vastuväited. Hageja on menetluses kostjaga lepingu sõlmimise tõendamiseks

esitanud koopiad müügilepingust, tellimuse logi väljavõtted (I kd, tl 16 jj), iseteeninduse

logifaili ning kinnituse tõendi tegelikkusele vastavuse kohta.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt

selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe.

Vaidlusalune tarbijakrediidileping on sõlmitud arvutivõrgu abil. Telia iseteeninduse logifaili

kohaselt on kostja sisenenud iseteenindusse 25. veebruaril 2015 ning autoriseerinud ennast

ID-kaardi vahendusel kell 15.43.20. Telia Eesti AS e-poe logi väljavõtte kinnituse järgi on

kostja suundunud iseteenindusest e-poodi 25. veebruaril 2015 kell 15.44.24. Kostja on

järelmaksu lepingut aktsepteerinud samal kuupäeval kell 15.47.28.

Hageja selgituse kohaselt on ID-kaardiga võimalik identida (samastada) üksnes juhul, kui isik

end arvutivõrgu vahendusel autoriseerib nii, et ta kasutab selleks PIN-koodi. Paljasõnalised on

kostja väited, mille kohaselt on logide failid sellised väljatrükid, milles on lihtne nime

vahetada ja seega esitada nõue ükskõik kelle vastu. Kostja esindaja on jätnud täpsustamata

oma väited, mille kohaselt peaks sõltumatu organisatsioon logifailide ehtsust kinnitama.

Kostja ei ole esitanud menetluses sisulisi vastuväiteid sellele, et kostja ID-kaardi vahendusel

on hageja iseteenindusse ja e-poodi sisse logitud. Eluliselt ei ole usutav, et sisselogimisele

järgnenud tahteavaldused ei ole tehtud sama isiku poolt.

Kostja väitel ei ole ta hagejaga lepingu sõlmiseks tahteavaldust teinud. Ringkonnakohus

kostja seisukohaga ei nõustu. Riigikohus leidis, et juhul, kui isiku nimel antakse tahteavaldus

tema ID-kaarti ja PIN-koode kasutades, tuleb eeldada, et tahteavalduse annab isik, kellele on

ID-kaart ja PIN-koodid väljastatud. Vastupidist tuleb tõendada isikul, kelle nimel on ID-kaarti

kasutades tahteavaldus antud ja kes väidab, et tema tahteavaldust ei andnud. Näiteks võib isik

tõendada, et talle väljastatud ID-kaart ja PIN-koodid läksid tema valdusest välja tema süüta,

tema tahte vastaselt.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et isikut tõendav dokument

koos PIN-koodidega oleksid läinud kolmanda isiku kätte tema tahte vastaselt. Kostja esindaja

kinnitas 16. oktoobri 2018 kohtuistungil, et kostja andis oma ID-kaardi ja PIN-koodid üle

A.A.. Kostja selgitas 29. novembri 2018 kohtuistungil, et taotlust kauba saamiseks ta esitanud

ei ole, kuid ta andis 2015. aastal oma ID-kaardi ja pangakaardi PIN-koodid A.A. (II kd, tl 20

pöördel). Kostja kinnitas 29. novembril 2018, et ta andis A.A. ka oma passi. Eelnevalt küsis

kostja A.A. emalt, kas ta võib tema pojale passi anda. Nimetatust tuleneb otseselt, et kostja

andis oma isikut tõendavad ning arvutivõrgus identimist võimaldavad dokumendid üle omal

vabal tahtel.

Kostja enda poolt maakohtule esitatud Politsei- ja Piirivalveameti 9. septembri 2016 teatisest

tuleneb, et kostjaga toimunud vestluse käigus on selgunud, et kostja oli teadlik

kiirlaenulepingutest ja kaupadest, mis A.A. tema nimele võttis. Kostja ja A.A. leppisid kokku,

et A.A. hakkab ise graafiku järgi laenuraha tagasi maksma. Avaldusest nähtub, et A.A. ei ole

kostjale tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõiget ettekujutust loonud (II kd, tl 44).

Kostja väitel tegi ta koos A.A. emaga nende laenude tagasimakseid, mille suhtes: “paberid

tulid, et kui palju on vaja maksta“. Lepingujärgseid tagasimakseid oli tehtud kostja poolt

aprillist 2015 kuni veebruarini 2016 (tl 33). Ka maksete tegemine kinnitab kaudselt, et kostja

oli teadlik lepingute sõlmimisest.

Kuna kostja ei ole tõendanud seda, et tema ID-kaart ja PIN-kood oleks läinud kolmandale

isikule üle tema tahte vastaselt, saab lugeda leping hageja ja kostja vahel sõlmituks 25.

veebruaril 2015.

Kauba kättesaamine ei mõjuta praegusel juhul hageja nõude sissenõutavust. Hageja on

tõendanud, et müügilepingu ese on üle antud kostja kodus (II kd, tl 34). Kostja ei ole

menetluses tuginenud sellele, et kodus oleks viibinud keegi, kellel ei olnud õigust kaupa

kostja nimel vastu võtta.

Maakohus on põhjendatult leidnud, et lepingu tüüptingimustes sätestatud viivisemäär (0,15%

päevas) on tühine ning hagejal on õigus nõuda kostjalt viivist seaduses sätestatud määras.

19. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka maakohtu poolt kostjalt riigi õigusabi tasu ja

kulude väljamõistmist, palus selles osas maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus,

millega jätta riigi õigusabi tasu ja kulud riigi kanda.

Kostjale riigi õigusabi kulude väljamõistmise kohta märgib ringkonnakohus järgmist.

Maakohtu 17. jaanuari 2017 määrusega on kostjale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada

riigi õigusabi tasu ja kulud (I kd, tl 86). Maakohus mõistis vaidlustatud otsusega kostjalt Eesti

Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti.

Kui hagejale on antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud,

tähendab

see seda, et tal ei ole menetluse kestel ega ka pärast võimalikku hagi rahuldamata jätmist riigi

õigusabi korras määratud advokaadi tasu ega kulutuste hüvitamise kohustust TsMS § 190 lg 2

ja lg 4 esimese lause järgi. Menetlusabi andmisele advokaadi õigusabi eest tasumisel (riigi

õigusabi) kohaldatakse TsMS § 180 lg 4 järgi tsiviilkohtumenetluse seadustikus riigi

menetlusabi kohta sätestatut üksnes niivõrd, kui riigi õigusabi seaduses ei ole sätestatud

teisiti. Riigi õigusabi seaduses sisaldub erikord riigi õigusabi korras kantud kulude riigi

õigusabi saajalt väljamõistmiseks. RÕS § 15 lg 5 ja § 16 lg 1 järgi tuleb juba riigi õigusabi

määramisel vastavalt RÕS §-le 8 kindlaks määrata, kas riigi õigusabi saaja peab saadud

õigusabi eest ka midagi edaspidi riigile maksma. Kui riigi õigusabi antakse

hüvitamiskohustuseta, tähendab see, et hüvitamiskohutust ei tulene ka juhul, kui menetluses

tehakse lahend tema kahjuks. Kui kohus soovib jätta võimaluse, et kaotuse korral mõistetakse

riigi õigusabi saajalt kulud riigi kasuks välja, tuleb riigi õigusabi anda hüvitamiskohustusega

ja täpsustada, et hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui lahend kohtumenetluses tehakse riigi

õigusabi saaja kahjuks. Hüvitamiskohustusega riigi õigusabi andmisel on kohtul TsMS § 190

lg-t 7 kohaldades võimalik isikut ka hüvitamiskohustusest vabastada või seda kohustust

leevendada (vt ka Riigikohtu 13. veebruari 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-12, p 23).

Kuna praegusel juhul oli hagejale antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu

ja kulud, on maakohus põhjendamatult mõistnud kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi

õigusabi tasu ja kulud. Eelneva tõttu tuleb tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus

mõistis kostjalt Eesti Vabariigi kasuks välja riigi õigusabi tasu ja kulud 585 eurot 36 senti.

20. Arvestades apellatsioonkaebuse rahuldamise ulatust, s.o ringkonnakohus rahuldab

apellatsioonkaebuse üksnes kostjalt riigi õigusabi tasu ja kulude riigi kasuks väljamõistmise

osas, jättes apellatsioonkaebuse hageja nõude rahuldamise osas rahuldamata, on põhjendatud

jätta menetluskulud apellatsiooniastmes kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Hageja oli

vaidlustanud varasema ringkonnakohtu otsuse ning Riigikohus rahuldas hageja

kassatsioonkaebuse. Sellest tulenevalt on põhjendatud jätta kassatsiooniastme kulud kostja

kanda (TsMS § 162 lg 1). Seega jätab ringkonnakohus nii apellatsiooni- kui ka

kassatsiooniastme menetluskulud, v.a kostjale riigi õigusabi osutamise eest riigi õigusabi tasu

ja kulud, kostja kanda.

Riigikohus on andnud hagejale 18. septembri 2019. a kirjaga tähtaja menetluskulude

nimekirja esitamiseks kuni 18. novembrini 2019 kell 11:00. Hageja on esitanud

menetluskulude nimekirja 18. novembri 2019. a menetluskulude nimekirja digitaalallkirjade

kinnituslehe kohaselt 18. novembril 2019 pärast kella 15.59 (tl 142), so hilinenult. Samas ei

ole hageja 18. novembri 2019. a menetluskulude nimekirja hilinenult esitamine põhjustanud

menetluse viibimist. Kohus saab seda TsMS § 331 lg 1 alusel seega menetleda. Hageja

menetluskuludeks apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes on seega õigusabikulu kokku 5986

eurot (ilma käibemaksuta).

Väljamõistetav menetluskulu suurus ei tohiks rahaliste nõuete puhul ületada tsiviilasja hinda.

Hagiavalduses taotletava hüve väärtus ja selle üle vaidlemise menetluskulud peaksid olema

mõistlikus proportsioonis ja väljamõistetava menetluskulu mõistlikuks piiriks võiks rahaliste

nõuete puhul olla üldjuhul hagihind. Tsiviilasja hinnast suuremas ulatuses menetluskulu

väljamõistmine rahalise nõudega asjas on õigustatud üksnes asja erilise keerukuse ja suure

mahu puhul (vt Riigikohtu 6. mai 2015. a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-4-15, p 14).

Hageja on esitanud kostja vastu hagi järelmaksuga müügilepingust tulenevate järelmaksu

osamaksete, võla sissenõudmiskulude ja viivise väljamõistmiseks. Pooled vaidlesid põhiliselt

selle üle, kas hageja ja kostja on lepingu sõlminud. Tsiviilasja hind oli maakohtus 1031 eurot

49 senti ja ringkonna- ja Riigikohtus 1026,35 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on praeguse

vaidluse puhul tegemist keskmisest keerukama ja mahukama vaidlusega. Tsiviilasi on olnud

keeruline eelkõige põhjusel, et poolte vahel lepingu sõlmimise tuvastamine on olnud

keeruline. Tsiviilasi on olnud ka keskmisest mahukam, kuna see läbinud kõik kolm kohtuastet

ning maa- ja ringkonnakohtud on tsiviilasja korduvalt menetlenud. Tsiviilasi ei ole kohtu

hinnangul olnud siiski niivõrd keeruline ja mahukas, et see õigustaks menetluskulude

väljamõistmist enam kui viis korda suuremas summas kui tsiviilasja hind.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepinguliste esindajate ajakulu osaliselt ülepaisutatud.

Menetluskulude nimekirjade kohaselt on hagejate lepingulised esindajad osutanud hagejale

õigusabiteenust Riigikohtus 18,3 tunni ulatuses ning ringkonnakohtus 14,7 tunni ulatuses, s.o

kokku apellatsiooni- ja kassatsiooniastmes 33 tunni ulatuses. Eeldatavasti peaksid

nõupidamised kliendiga olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamise ajakuluga, mistõttu

ei pea ringkonnakohus üldjuhul põhjendatuks eraldi tasustada kliendiga nõupidamisele

kuluvat aega. Samuti on ülepaisutatud ajakulu 27. jaanuari 2020 menetlusdokumendi

koostamisele. Hageja lepingulised esindajad olid juba tsiviilasja materjalidega tutvunud ning

Riigikohtu juhistega kursis. Tsiviilasja keerukust ja mahtu arvestades, samuti võttes arvesse,

et hageja esindajatel tuli esindajatena menetlusse astumisel tutvuda kogu toimiku

materjalidega, loeb ringkonnakohus hageja esindajate põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks

apellatsiooni- kassatsioonimenetluses kokku 20 tundi.

Ringkonnakohus selgitab, et üldjuhul ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks

menetlusosalise lepingulise esindaja tunnitasu, mis ületab oluliselt keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu (vt Riigikohtu 6. juuni 2018. a lahend tsiviilasjas nr 2-15-

4981, p 21). Hageja lepinguliste esindajate tunnitasud on 180 eurot (käibemaksuta), 220 eurot

(käibemaksuta) Riigikohtus ning 170 eurot (käibemaksuta) ringkonnakohtus. Kohus leiab,

arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, et hageja esindaja tunnitasu on põhjendatud 150

eurot käibemaksuta.

Hageja esindajakulu on seega põhjendatud summas 3000 eurot (ilma käibemaksuta) (150*20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/ allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke