2-18-17707/21 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

7. veebruar 2020, Tallinn,

kohtu kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-18-17707

Tsiviilasi

Magar FP OÜ hagi XX vastu lepingu tagasitäitmiseks

Vaidlustatud otsus

Harju Maakohtu 29. augusti 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Magar FP OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

9969,18 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (apellant): Magar FP OÜ (registrikood

10311959), lepinguline esindaja vandeadvokaat Meelis

Masso

Kostja (vastustaja): XX (isikukood

XXXXXXXXXXXX), lepinguline esindaja Jüri Asari

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kostja 20. jaanuari 2020 taotlus täiendava dokumentaalse tõendi

vastuvõtmiseks.

2. Harju Maakohtu 29. augusti 2019 otsuse resolutsioon jätta muutmata, aga muuta ja

täiendada selle põhjendusi vastavalt käesoleva otsuse põhjendava osa punktidele 10

ja 11 koos nende alapunktidega.

3. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

4. Menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta hageja kanda.

Edasikaebamise ja kulude kindlaksmääramise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättesaamisest, aga mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult

teatavaks tegemisest. Kassatsioonkaebuse võib Riigikohtusse esitada üksnes vandeadvokaadi

vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda

kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetlus-

kulude kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või kautsjoni tasumiseks või kaebuses esineva sellise

puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

2 (5)

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Asja lahendanud maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks vastavalt

tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 177 lõikele 2.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. Magar FP OÜ (hageja) esitas 22. novembril 2018 Harju Maakohtule hagi XX (kostja) vastu

lepingu tagasitäitmise nõudes.

1.1. Hageja palus mõista kostjalt välja:

(1) tervishoiuteenuse osutamise lepingu alusel kostjale üleantud hambakroonide ja sildade

väärtuse hüvitamiseks 4502 eurot;

(2) nõude (1) esemeks olevate kroonide ja sildade kasutuseelis 2701,44 eurot;

(3) nõuete (1) ja (2) summadelt viivise järgmiselt:

a. nõude (1) summalt arvutatud sissenõutavaks muutunud viivis 2189,46 eurot ja

alates hagi esitamisest võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras,

b. nõude (2) summalt alates hagi esitamisest VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

Lisaks esitas hageja eraldi nõudepunktina järgmise taotluse:

(4) hagi rahuldamisel tasaarvestada hageja rahaline nõue tsiviilasjas nr 2-13-16075 (edas-

pidi: varasem tsiviilasi) rahuldatud kostja nõudega summas 8886,21 eurot.

1.2. Hagiavalduses sisaldus hagi tagamise taotlus, mille maakohus jättis 26. novembri 2018

määrusega rahuldamata.

1.3. Maakohus võttis 8. jaanuari 2019 määrusega menetlusse nõuded (1)–(3) ja keeldus

menetlemast nõuet (4). Hageja viidatud määrust ei vaidlustanud.

1.4. Hageja peamised väited on järgmised:

-

varasemas tsiviilasjas muutis ringkonnakohus 15. juuni 2018 otsusega maakohtu

20. novembri 2017 otsust (edaspidi koos: varasemad otsused), rahuldas kostja hagi mh

hageja kui hambaraviteenuse osutaja vastu osaliselt ning mõistis kostja kasuks hagejalt

solidaarselt raviarstiga välja mittevaralise kahju hüvitise 500 eurot ja varalise kahju

hüvitise 8386,21 eurot – kokku 8886,21 eurot;

-

varasemate otsustega väljamõistetud summade osas on algatatud täitemenetlused;

-

varasemad otsused põhinesid asjaoludel, et aastatel 2011–2012 osutati hageja juures

kostjale hambaravi- ja proteesimise teenust, mille kvaliteediga kostja polnud rahul,

mistõttu nõudis 6958 euro tagastamist ja kahju hüvitamist;

-

14. juulil 2012 paigaldati hageja juures kostjale alalised proteesid vastavalt

30. mai 2011 hinnapakkumisele kokku väärtuses 4502 eurot;

-

21. novembril 2012 pöördus kostja kaebusega hageja töö osas teise kliiniku ja arsti

poole, mille tõttu loeb hageja nimetatud kuupäevast pooltevahelise lepingu lõpetatuks;

-

28. mail 2015 esitasid hageja ja raviarst varasema tsiviilasja menetluse raames, aga

kohtuväliselt kostjale nõude tagastada 14. juulil 2012 paigaldatud proteesid. Kostja

proteese ei tagastanud. Pärast ringkonnakohtu varasemat otsust pidasid pooled

läbirääkimisi, kuid kokkuleppele ei jõutud, sest kostja ei nõustunud proteese tagastama.

Hageja järeldab kostja keeldumisest, et tal on õigus nõuda lepingu ülesütlemise tõttu

VÕS § 195 lg 5 ning § 189 lg-te 1–3 alusel proteeside väärtuse hüvitamist;

3 (5)

-

kostja kasutas alates 22. novembrist 2012 proteese, mis tulnuks hagejale tagastada.

Seetõttu on hagejal õigus nõuda eelviidatud alustel kasutuseelise hüvitamist, mille

väärtus on proteeside 10-aastasest kasutusajast lähtudes 37,52 eurot kuus (≈ 4502 :

120). Hageja nõuab kasutuseelist 2012. aasta detsembrist kuni hagi esitamise kuuni ehk

2018. aasta novembrini, st 72 kuu eest 2701,44 eurot (= 37,52 × 72).

1.5. Hageja leidis, et ta esitas nõude seadusest tuleneval alusel, st selle aegumistähtaja määrab

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149 ja nõue ei ole aegunud. Kui pidada nõuet

lepinguliseks, siis TsÜS § 146 lg 4 järgi on aegumistähtaeg samuti 10 aastat, sest kostja rikkus

proteeside tagastamise kohustust tahtlikult.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Ta esitas mh aegumise vastuväite ja taotles vaheotsuse tegemist

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 449 lg 3 alusel. Hagi on esitatud lepingulisel alusel

ja TsÜS § 146 lg 4 kohaldamise eeldused pole täidetud.

MAAKOHTU OTSUS

3. Maakohus rahuldas vaheotsuse tegemise taotluse ja tegi 29. augustil 2019 otsuse (vaidlus-

tatud otsus) lõppotsusena, millega jättis hagi aegumise tõttu rahuldamata. Menetluskulud jäid

TsMS § 162 lg 1 alusel hageja kanda ja kohus otsustas määrata need kindlaks edaspidi.

3.1. Maakohus tuvastas vaidlustamata asjaoluna, et poolte vahel oli sõlmitud leping, mis tuleb

õiguslikult kvalifitseerida tervishoiuteenuse osutamise lepinguks VÕS § 758 lg 1 tähenduses.

Lepingu täitmisel paigaldati kostjale 14. juulil 2012 hageja juures proteesid maksumusega

4502 eurot. Leping lõppes 21. novembril 2012, kui kostja pöördus teise hambakliinikusse.

3.2. TsÜS § 142 lg 1 sätestab, et õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist

(nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul ja pärast nõude aegumist

võib kohustatud isik keelduda kohustuse täitmisest. TsMS § 449 lg 3 võimaldab teha aegumise

kohta vaheotsuse. Kui nõue on aegunud, teeb kohus lõppotsuse ja asja edasi ei menetle.

3.3. Hageja ei esitanud seadusest tulenevat nõuet, vaid tehingulise nõude, millele kohaldub

TsÜS § 146 lg-s 1 sätestatud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Seda kinnitab Riigikohtu

seisukoht 12. novembri 2008 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-95-08 p-s 11 (vt kuues lõik).

3.4. TsÜS § 146 lg 4 järgi on aegumistähtaeg 10 aastat, kui kohustust rikuti tahtlikult. VÕS

§ 104 lg 5 kohaselt seisneb tahtlus õigusvastase tagajärje soovimises võlasuhte tekkimisel,

täitmisel või lõpetamisel. Hageja väitel ei ole kostja proteese tagastanud vaatamata nõuete

esitamisele. Viitega Riigikohtu 16. septembri 2009 otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 p-le 11

leidis kohus, et ainuüksi kohustuse täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole TsÜS § 146 lg 4

kohaldamiseks piisav. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis võimaldaks hinnata kostja

tegevusetust tahtliku õigusvastase tagajärje soovimise või heade kommete vastase käitumisena.

3.5. Hageja esitatud asjaoludel muutus nõue sissenõutavaks 22. novembri 2012, mil aegumis-

tähtaeg hakkas TsÜS § 147 lg 1 järgi kulgema. Tulenevalt TsÜS § 146 lg-st 1 lõppes see

22. novembril 2015. Hageja esitas hagi 22. novembril 2018, mistõttu on nõue aegunud.

POOLTE SEISUKOHAD

4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja saata asi

maakohtule sisuliseks lahendamiseks. Hageja leiab jätkuvalt, et nõue ei ole aegunud, sest see

esitati seadusest tuleneval alusel või teise võimalusena rikkus kostja oma kohustust tahtlikult.

Vastuseks ringkonnakohtu küsimusele avaldas ta, et nõude sissenõutavaks muutumise mõistlik

aeg kulges alates 2014. aasta lõpust kuni 3. oktoobrini 2018, mil jõustusid varasemad otsused.

5. Kostja vaidleb kaebusele vastu. Mõistlik aeg eeltoodud tähenduses on kolm kuud. Kostja

esitas koos 20. jaanuari 2020 seisukohaga dokumentaalse tõendina kirja, millest ilmneb, et

proteese ei säilitatud ja kostjale ei tagastatud, sest need tuli suust eemaldamisel pooleks saagida.

4 (5)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 2¹ alusel tuleb maakohtu otsuse resolutsioon

jätta muutmata, aga osaliselt muuta ja täiendada selle põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata ja hageja kannab menetluskulud ringkonnakohtus.

7. Esmalt lahendab ringkonnakohus kostja 20. jaanuari 2020 taotluse täiendava dokumen-

taalse tõendi vastuvõtmiseks. TsMS § 238 lg 1 esimese lause kohaselt võtab kohus vastu ainult

sellise tõendi ja korraldab selliste tõendite kogumise ning arvestab asja lahendamisel ainult

sellist tõendit, millel on asjas tähtsust. Aegumise vastuväite lahendamisel ei oma tähtsust, kas

proteesid oleks võimalik hagejale tagastada, mistõttu jääb kostja taotlus rahuldamata.

8. Poolte seisukohtade ja TsMS § 652 lg 1 p 1 järgi saab ringkonnakohus kaebuse lahen-

damisel lähtuda poolte vahel tervishoiuteenuse osutamise lepingu sõlmimisest, selle täimise

käigus proteeside paigaldamisest 14. juulil 2012 ja lepingu lõppemisest 22. novembril 2012.

9. Ringkonnakohus nõustub maakohtu käsitlusega aegumise õiguslikust tähendusest ning ka

seisukohtadega, et hageja esitas tehingulise nõude, mille aegumistähtaeg määratakse TsÜS

§ 146 lg 1 järgi ja kohustuse tahtlikule rikkumisele TsÜS § 146 lg 4 tähenduses viitavaid

asjaolusid pole hageja esile toonud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu vastavate põhjendus-

tega ega korda neid.

10. Maakohtu otsust tuleb täiendada nõuete (1)–(3) õigusliku kvalifitseerimise osas, mis aga ei

muuda lõppjäreldust nende aegumise kohta.

10.1. Aegumise kohta otsuse tegemisel tuleb kohtul aegumistähtaja kontrollimiseks esmalt

poolte esitatud asjaolude ja tõendite põhjal kvalifitseerida pooltevaheline õigussuhe ning

vastavalt nõude kvalifikatsioonile määrata aegumise algus ja aegumistähtaeg (vt nt Riigikohtu

9. mai 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-4918, p 10 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika).

10.2. Hageja väitel lõppes tervishoiuteenuse osutamise leping 22. novembril 2012 üles-

ütlemisega ning ta nõuab nõudega (1) lepingu alusel kostjale üleantu väärtuse hüvitamist ja

nõudega (2) üleantu kasutamisest saadud eelise hüvitamist. Nende nõuete õiguslik alus on kas

VÕS § 195 lg 5 (kui hageja nõuab ette üleantu tagastamist) või § 196 lg 4 (kui hagejal puudub

juba täidetud kohustuse vastu huvi). Mõlemal juhul kohaldatakse lepingu alusel üleantu

tagastamisele VÕS § 189–191 sätteid. VÕS § 189 lg 1 esimese lause kohaselt on nõudega

hõlmatud nii üleantu tagastamine (või selle väärtuse hüvitamine lg 2 juhtudel) kui ka sellest

saadud viljade ja muu kasu väljaandmine. Seega on sõltumata hageja arusaamast tagasitäitmise

alusest (ette üleantu või huvi puudumine) tegemist nõudega, mille õiguslik aluse moodustavad

VÕS § 189 lg-d 1–3.

10.3. Viivise nõude (3) õiguslik alus on VÕS § 113 lg 1. Viivise maksmise kohustus on

olemuselt kõrvalkohustus. TsÜS § 144 sätestab, et koos põhikohustusest tuleneva nõudega

aegub ka kõrvalkohustusest tulenev nõue, kuigi see ei oleks eraldi veel aegunud. Järelikult

oleneb nõude (3) aegumine eelkõige sellest, kas nõuded (1) ja (2) on aegunud.

11. Vastuseks kaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Õiguskirjanduses on leitud, et tehingulise nõudena aeguvad eespool p-s 10.2 toodud

alusel tagastamis- ja hüvitusnõuded TsÜS § 146 lg 1 ja § 147 lg 1 alusel kolme aasta jooksul

alates sissenõutavaks muutumisest (V. Kõve, VÕS komm 2016, I osa, § 189, p 10).

Ringkonnakohus on samal seisukohal. VÕS § 3 loetleb võlasuhte tekkimise alused, milleks p 1

järgi on mh lepingud, st mitmepoolsed tehingud (TsÜS § 67 lg 2 neljas lause). Olenemata

sellest, kas tehingulise võlasuhte pool esitab nõude lepingu täitmiseks, täitmise asendamiseks

või ka täidetud kohustuse tagasitäitmiseks, on tegemist tehingulise nõudega, mis lähtub VÕS

§ 3 p-s 1 nimetatud liiki võlasuhtest. Seega liigitas maakohus hageja nõuded õigesti

tehingulisteks ja vastavalt tuleb hinnata ka nõuete aegumist.

5 (5)

11.2. Riigikohus on märkinud, et taganemisest tulenevad nõuded muutuvad sissenõutavaks

mõistliku aja jooksul pärast taganemist (12. oktoobri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-10,

p 15 teine lõik ja seal viidatud varasem praktika). Ringkonnakohus leiab, et sama põhimõte

rakendub lepingu ülesütlemise või muul alusel (sh VÕS § 772 lg 1 p-de 2 või 3 järgi) lõppemise

korral. Järelikult tuleb aegumistähtaja alguse määramisel esmalt selgitada välja, millise

mõistliku aja möödumisel pärast lepingu ülesütlemist vms alusel lõppemist muutus hageja nõue

sissenõutavaks.

11.3. Hageja väitel kulges käesoleval juhul mõistlik aeg alates 2014. aasta lõpust kuni

3. oktoobrini 2018, mil jõustusid varasemad otsused. Ringkonnakohus selle arusaamaga ei

nõustu. Hageja esile toodud asjaoludel oli talle alates 21. novembrist 2012 teada kostja

pöördumine teise tervishoiuteenuse osutaja poole ja sellest kuupäevast alates luges hageja

poolte lepingu lõppenuks. Vaidlust ei ole selles, et juba enne seda kuupäeva pöördus kostja

pretensioonidega hageja poole. Hageja ei toonud esile asjaolusid, mis viitaks takistustele tema

ja kostja vahel sõlmitud lepingu alusel üleantu tagasinõude esitamiseks. Neil kaalutlustel tuleb

lugeda mõistlikuks ajaks eelmises p-s 11.2 märgitud tähenduses kolm kuud alates lepingu

lõppemisest. Niisiis muutus hageja nõue sissenõutavaks 22. veebruaril 2013 ja aegus

22. veebruari 2016 möödumisega. Nende kuupäevade osas tuleb maakohtu põhjendusi muuta.

11.4. Tehingulise nõude puhul võib kohalduda ka TsÜS § 146 lg 4. Maakohus leidis õigesti, et

kohustuse tahtliku rikkumisega selle sätte tähenduses on tegemist juhul, kui lepingupool soovib

õigusvastast tagajärge ja käitub tahtlikult heade kommete vastaselt, ning ainuüksi kohustuse

täitmata jätmine (ka tahtlikult) ei ole selle sätte kohaldamiseks piisav. Seega ei ole ainuüksi

kohustuse väidetav rikkumine (praegusel juhul proteeside tagastamata jätmine) piisav TsÜS

§ 146 lg 4 kohaldamiseks (vrd Riigikohtu 22. novembri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-14-53081,

p 21 neljas lõik). Hageja ei märkinud ka apellatsioonkaebuses asjaolusid, mille alusel oleks

võimalik pidada kostja tegevust või tegevusetust heade kommetega vastuolus olevaks.

Sellisteks asjaoludeks ei ole kostja varasem rahulolematus eelmise hambaravi kvaliteediga ega

hagejale makstud tasu tagasinõudmine ilma proteese tagastamata.

12. Ringkonnakohus märgib, et maakohus eiras TsMS § 442 lg 2 p 5¹, mille kohaselt tuleb

otsuse sissejuhatuses märkida mh tsiviilasja hind. Selle puuduse saab ringkonnakohus

kõrvaldada kajastades hinna käesolevas otsuses. Hageja märkis hagiavalduse p-s 39 hagi hinna

9969,18 eurot, mille arvutuskäiku maakohus ega kostja kahtluse alla ei seadnud ja millega

nõustub ka ringkonnakohus.

Samuti puudub vaidlustatud otsuse sissejuhatuses TsMS § 442 lg 2 p 9 kohane viide viimase

kohtuistungi ajale või asja lahendamisele kirjalikus menetluses ning resolutsioonist TsMS

§ 352 lg 1 esimese lause järgne otsustus 5. novembriks 2019 määratud istungi aja tühistamise

kohta. Need puudused ei muuda otsust ebaõigeks. Tsiviilasja toimikust nähtub piisava

selgusega, et kohus vaatas vaidluse aegumise vastuväite osas läbi 18. juuni 2019 istungil ja

lõppotsuse tegemisest oli pooltele arusaadav, et 5. novembril 2019 istungit ei toimu.

13. Ringkonnakohtu menetluskulud jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Juhindudes

TsMS § 173 lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kõigi seniste

menetluskulude jaotuse. Vastavalt TsMS § 177 lg-le 2 määrab kulud rahaliselt kindlaks

maakohus.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Mati Maksing

Gaida Kivinurm

Ulvi Loonurm