1-19-3763/53 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

6. veebruar 2020, Tartu

Kriminaalasja number

1-19-3763

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Aleks Simanis süüdistatuna KarS § 118 lg 1 p 7 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja) 24. oktoobri 2019 otsus

Kohtuistungi toimumise aeg

14. jaanuar 2020

Kohtuistungisekretär

Tõlk

Edith-Helian Thomson

Natalia Tselikova

Apellatsiooni esitajad

süüdistatav Aleks Simanise kaitsja vandeadvokaat Mihkel

Gaver ja tsiviilkostja D.A. i esindaja advokaat Kaisa

Lumiste

Prokurör

Kannatanud

Kannatanute esindaja

ringkonnaprokurör Ainar Koik

K.B. ja K.L.

vandeadvokaat Aivar Pilv

Kaitsja

vandeadvokaat Mihkel Gaver

Süüdistatav

Aleks Simanis

isikukood 50103195719;

elukoht XXX

varem

kriminaalkorras

karistatud

Tartu

Maakohtu

18.08.2015 otsusega KarS § 121 lg 1 järgi;

tõkendina kohaldatud vahistamist alates 24.10.2019.

Tsiviilkostja

Tsiviilkostja esindaja

D.A.

advokaat Kaisa Lumiste

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 24. oktoobri 2019 otsus muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

2. Määrata advokaadibüroole Gaver vandeadvokaat Mihkel Gaveri poolt Aleks

Simanisele apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 866,40 eurot (sh käibemaks 144,40 eurot).

3. Mõista Aleks Simaniselt riigituludesse menetluskuluna välja 866,40 eurot

apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.

4. Aleks Simanisel tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda otsusele lisatud

makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

5. Mõista Aleks Simaniselt välja 3060 eurot K.B. i kasuks kannatanu lepingulise

esindaja poolt apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks

tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

6. Määrata advokaadibüroole Gaver vandeadvokaadi abi Kaisa Lumiste poolt D.A.

ile käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu

suuruseks 866,40 eurot (sh käibemaks 144,40 eurot).

7. Mõista

D.A.

ilt

riigituludesse

menetluskuluna

välja

866,40

eurot

apellatsioonimenetluses esindaja poolt osutatud õigusabi eest.

8. D.A. il tuleb väljamõistetud menetluskulu tasuda otsusele lisatud makseinfo alusel

30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole

täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks

kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 6. veebruaril 2020 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 7. veebruarist 2020.

Süüdistus

1. A. Simanist süüdistatakse KarS § 118 lg 1 p 7 järgi kokkuvõtvalt järgmises:

-

A. Simanis viibis ööl vastu 24.11.2018 Valgas aadressil Kuperjanovi 57 asuvas

Voorimehe pubis ja tarvitas seal, olles ise alaealine, alkoholi. Veidi enne kella kolme

öösel tekkis A. Simanisel pubi juures konflikt alkoholijoobes K.A. ga.

-

Oluline on, et vahetult enne konflikti K.A. ga tekkis A. Simanisel ka konflikt

tuvastamata isikutega, mille käigus A. Simanis kukkus kas löögi või lükkamise

tagajärjel. Süüdistuse kohaselt ärritas eeltoodu teda oluliselt ja ajendas kõikvõimalikes

konfliktsituatsioonides jõulisemalt vastama.

-

K.A. ja A. Simanise omavahelises lühiajalises konfliktsituatsioonis K.A. tõukas A.

Simanist kas vastu rindkeret või kaelapiirkonda, mis aga ei tekitanud viimasele

tervisekahjustust ega valu.

-

A. Simanisel oli seejärel valida, kui tugeva vastulükkamise või käe ja/või jalalöögiga ta

sellele vastab, et K.A. endast eemale tõrjuda.

-

Vastusena K.A. tegevusele ei piirdunud alkoholijoobes olev ja kehalise väärkohtlemise

eest kehtivat kriminaalkaristust omav A. Simanis mõõduka ja säästva kaitsevahendiga,

vaid staažika ja eduka võistluspoksi harrastajana, kasutades poksitreeningutel saadud

oskusi ja head füüsilist vormi, lõi parema käe rusikalöögiga 196 cm pikkusele sportliku

kehaehitusega K.A. le sedavõrd tugevajõuliselt näkku, et kannatanu paiskus pubi parkla

kivisillutisele, tabas kukkudes peaga sillutist ja kaotas teadvuse.

-

Eeltoodud löök põhjustas A. Simanisele parema käe põrutuse ja ta sa haiglas vigastada

saanud käele lahase.

-

Rusikalöögist ja sellest tingitud kukkumise tagajärjel sai K.A. peatrauma, s.o

peaajupõrutuse verdumisega põrutuskolletega vasakus otsmiku–oimusagaras, difuusse

ämblikvõrkkestaaluse

verevalumi,

vasakpoolse

kõvakelmealuse

verevalumi,

koljupõhimiku (oimu – ja kuklaluu) joonmurru vasakul pool tagumises koljuaugus,

otsmikuluu silmakoobasmise osa murru eesmises koljuaugus vasakul, verevalumi

kõõlustanul, ninaluude murru, põrutushaava ja nahamarrastuse vasakul pool ninaseljal,

verevalumi vasaku silma sidekestal ja nahaaluse verevalumi vasaku silma laugudel.

-

Eeltoodud kehavigastuste tagajärjel suri K.A. 26.11.2018 (ajusurm saabus 25.11.2018).

Maakohtu otsus

2. Tartu Maakohtu 24.10.2019 otsusega tunnistati A. Simanis süüdi KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ja

mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg

karistusaja hulka ja ära kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti A. Simanisele 5 aastat 11

kuud ja 27 päeva vangistust. A. Simanise võeti kohtuotsuse kuulutamisel vahi alla.

Kohtuotsusega mõisteti A. Simaniselt välja ka menetluskulud summas 19 615,7 eurot (sundraha

1350 eurot, kohtuarstliku ekspertiisitasu 292 eurot, kaitsjatasu 4107,70 eurot ja kannatanu

esindajale makstud õigusabi tasu 13 866 eurot).

3. A. Simaniselt ja D.A. ilt mõisteti solidaarselt kannatanu K.B. i kasuks välja:

-

kuriteoga tekitatud varaline kahju 1404,87 eurot;

-

varaliselt kahjult seisuga 06.05.2019 viivis 24,77 eurot;

-

varaliselt kahjult alates 07.05.2019 kuni põhinõude täitmisena viivis, eeldusel, et

väljamõistetav summa ei ületa 1404,87 eurot;

-

kuriteoga tekitatud mittevaraline kahju 7000 eurot;

-

mittevaraliselt kahjult alates 06.05.2019 kuni põhinõude täitmiseni viivis, eeldusel, et

väljamõistetav summa ei ületa 7000 eurot.

4. A. Simanisele esitatud süüdistuses osas leidis maakohus, et viimane põhjustas kannatanule

raske tervisekahjustuse, lüües teda ühel korral jõuliselt rusikaga näopiirkonda, mille tagajärjel

kannatanu kukkus kivisillutisele, kaotas teadvuse ja suri ülejärgmisel päeval. Eeltooduga on A.

Simanise poolt täidetud KarS § 118 lg 1 p 7 objektiivne koosseis.

5. Nimelt on tunnistajad kirjeldanud A. Simanise lööki sarnaselt – üksik külglöök näopiirkonda.

Ka A. Simanis kinnitas, et löök tabas kannatanut lõualuu piirkonda, milleks tema loeb

näopiirkonda, mis jääb alalõuast kuni silmadeni. Jõulise löögi tulemusel tekkis A. Simanisel

parema käe vigastus. Ekspertiisiakti kohaselt võisid kannatanu vigastused olla tekitatud ühest

löögist kõva tömbiga esemega, näiteks rusika või mõne muu sarnase esemega vasakule poole

silmakoopapiirkonda. Seejärel kannatanu kukkumisest peaga vastu kõva pinda või piiramatu

pinnaga esemeid. Kõik tunnistajad ja süüdistatav selgitasid üheselt, et kannatanu pärast lööki

enam püsti ei tõusnud ning mitmed tunnistajad nägid kannatanu peapiirkonna juures lühikest

aega pärast kukkumist vereloiku. Samuti on tunnistaja M.L. selgitanud, et kannatanu kukkus

ilma käsi ega midagi ette panemata maha, maas ta mingisuguseid liigutusi enam ei teinud. Seega

oli A. Simanise löök kannatanu suhtes üllatuslik ja väga jõuline.

6. Edasiselt tuvastas maakohus, kas A. Simanise tahtlus hõlmas lõppkokkuvõttes ka taoliste

vigastuste tekitamist, mis tõid kaasa kannatanu surma.

7. Maakohtus tuvastati, et A. Simanis on professionaalne poksija ja üle kuulati ka tema treener (vt

maakohtu otsus lk 8). Ühtlasi leidis maakohus, et A. Simanis püüab enda ütlustega

poksitrennides omandatu kohta vähendada enda süüd. Eesti meistri tasemeni treenitud

sportlane, nagu selleks oli A. Simanis, on igal juhul suuteline tegema erineva tugevuse ja

iseloomuga lööke ning teadma nende löökide tüüpilisi tagajärgi. Trennis õpitu ja omandatu

põhjal pidi ta teadma, et lubatud löökidest on pähe tehtavad löögid ühed ohtlikumad. Kuigi

süüdistatav ise nokaut-löögi oskust eitas ja ka treeneri ütluste kohaselt noortespordis seda

kasutada ei tohtinud, on maakohtu hinnangul usutav A. Simanisele nokaut löögi õpetamise

kohta treeneri poolt avaldatu. Nimelt oli süüdistatav peagi täiealiseks saamas ja valmistades

õpilast ette täisealistega välismaal kõrgel tasemel võistlemiseks, nagu treeneri ütluste kohaselt

nende ambitsiooniks oli, on igati loogiline, et poksija ettevalmistus selleks oli põhjalik ja

igakülgne ning hõlmas ka nokauteerimistehnikat. Samuti nähtub süüdistatava ütlustest, et

nokdaun, mis oli noortespordis lubatud ja mis toob kaasa vastase pikali kukkumise, oli talle

juba omaseks võtteks.

8. Ühtlasi leidis maakohus, et A. Simanis pani teo toime vähemalt otsese tahtlusega. Nimelt ei

kukuks 196 cm pikk ja 86 kg kaaluv meesterahvas maha pelgalt kerge löögi tagajärjel. A.

Simanis oli kannatanust lühem, mistõttu saab endast oluliselt pikema isiku löömine

peapiirkonda olla vaid tahtlik ja kalkuleeritud otsustus, kuivõrd A. Simanisel oleks kannatanut

olnud oluliselt lihtsam lüüa näiteks kõhtu või õlga, aga ta sihtis, ja edukalt, just pead. Samuti

pidades silmas tema poksialaseid eriteadmisi ja – oskusi, saab kindlalt väita, et süüdistatav pidi

teadma, et sedavõrd tugevat lööki sooritades põhjustab ta kannatanule eelkirjeldatud raske

tervisekahjustuse. Otsustus oskusliku poksijana sooritada just sellist lööki, nagu ta tegi, näitab

tahtlust tekitada just sellist kahju, nagu ta tekitas. Seega on täidetud nii tahtluse intellektuaalne

(teadmine) kui voluntatiivne (soovimine) element. Süüdistatav põhjustas kannatanule

enamohtliku tagajärje kaasa toonud tervisekahjustuse otsese tahtlusega.

9. Tegemist ei olnud poksiringiga, mis on köitega ümbritsetud ning pehmendatud põrandaga, vaid

kivisillutisega parkimisplatsiga, mille läheduses ei olnud ühtegi pehmet pinnase osa. Sellises

olustikus sedavõrd tugevat lööki sooritades, mille eesmärgiks oli vastase halvamine, pidi

süüdistatav pidama võimalikuks ka kannatanu surma saabumist. Igale keskmisele kõrvalseisjale

on arusaadav, et kukkumine peaga vastu kõva pinda suurendab omakorda tekkivat kahju ja võib

kaasa tuua selliseid kolju – ja peaaju kahjustusi, mis võivad lõppeda isiku surmaga. Samas ei

nähtu asja materjalidest, et süüdistatav oleks tahtnud oma käitumisega kannatanu surma

põhjustada, vaid pigem lootis ta seda oma kohusetundetuse tõttu vältida. Seega põhjustas A.

Simanis enamohtliku tagajärje ettevaatamatusest, täpsemalt kergemeelsusest KarS § 18 lg 2

mõttes.

10. Maakohus analüüsis otsuses ka kolme erinevat kaitseversiooni, mille kohaselt tõrjus A. Simanis

tema vastu suunatud õigusvastast rünnet.

11. Esimese versiooni kohaselt kägistas K.A. A. Simanist kõrist (vt II kd, tl 70 pöördel). Maakohtu

hinnangul aga on A. Simanise ütlused konflikti kohta üldsõnalised ja kohati vastuolus enda

poolt istungil antud ütlustega (kannatanu hoidis süüdistataval kõrist kinni ja lükkas R-M. t

eemale vs R-M. t eemale lükates tegi süüdistatava suunas lööke) ja kohtueelses menetluses

kogutud teabega. Ütluste usaldusväärsuste kontrolliks avaldati korrakaitseseaduse alusel

riikliku järelevalve menetluse raames koostatud dokumendi nõudmise protokollis 24.11.2018

kell 04.00 fikseeritud A. Simanise ütlused, mille kohaselt kägistati kõrist hoopis R-M.P. t ja

selle sama mehe poolt, kes süüdistatava pikali lõi (tegemist on Riigikohtu lahendi nr 4-18-51,

p 7 alusel lubatava tõendiga). A. Simanis ei osanud mõistlikult põhjendada, miks ta vahetult

pärast sündmust politseile tema suhtes toime pandud ründest ei rääkinud. Samuti ei ole A.

Simanis kordagi avaldanud, et talle oleks lükkamise või kägistamise käigus tekitatud valu, ka

EMO-s ei tuvastatud tema kaelal verevalumiseid või punetust, mis võiks kägistamisele viidata.

12. Samuti avaldas tunnistaja I.M. , et kägistatavaks oli A. Simanis. Samas ei osanud tunnistaja

sündmust detailselt selgitada ja kohtus ütlusi andes rääkis sageli ühtpidi ja siis jälle teisipidi (vt

II kd, tl 40, 42). Ka tunnistaja A.K. rääkis, et A. Simanist kägistati (II kd, tl 50). Samas tunnistas

A.K. lõpuks, et ei mäleta tegelikkuses tarbitud alkoholi ja möödunud aja tõttu sündmuste

arengust antud hetkeks eriti midagi. Seega ei saa maakohus antud tunnistaja kirjeldustele

konflikti eskaleerumise kohta järelduste tegemisel tugineda.

13. Teise versiooni kohaselt kägistas kannatanu R-M.P. kõrist, millesse süüdistatav sekkus sõbra

kaitsmiseks. Toodud versiooni kohta andis ütluseid tunnistaja A.P. (II kd, tl 19-22).

Detailsemal küsitlemisel vastuolude ilmnemisel A.P. aga tekkinud vastuolusid selgitada ei

osanud ja korrutas küsimustele vastamata juba antud selgitusi. Nii avaldati tunnistaja

usaldusväärsuse kontrolliks tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlused, milles ilmnes

vastuolu nii süüdistatava kukkumise kui kägistatava isiku osas. Samuti oli vastuolu ka selles,

kes ja mil viisil R-M.P. ga konfliktis oli. Kannatanu esindajale vastuolusid selgitades pärast

mitmendat küsimist ütles tunnistaja, et eelmistes ütlustes võib olla midagi valesti öeldud, sest

tema ei pidanud seda tõsiseks, kuna oli kaklus, aga ei olnud tapmist (II köide, tl 21). Maakohtu

hinnangul ei ole selline põhjendus vastuolude osas eluliselt usutav. Politseis uurija juures ütlusi

andma hakates selgitatakse kutsutule tema õigusi ja kohustusi, milleks on muuhulgas kohustus

rääkida tõtt. Sellest oli A.P. teadlik ja selgitus juhtumi ebaoluliseks pidamise kohta ja sellest

tulenevalt täiesti erinevate ütluste andmine kohtuistungil ei ole veenev.

14. R-M.P. kinnitas aga järjepidevalt, et just tema oli see, keda kägistati (II kd, lk 23-27).

Täpsemaid selgitusi konflikti alguse ja kulgemise kohta tunnistaja anda ei osanud ning

eelkirjeldatud asjaolude kohta täpsemal uurimisel ilmnesid ka R-M.P. ütlustes vastuolud,

mistõttu avaldati tema poolt kohtueelse menetluse käigus antud ütlused.

15. Tunnistaja R.M. avaldas, et nägi keset rüselust ühel hetkel, kuidas R-M.P. l võeti kõrist kinni

ja A. Simanis tuli sinna. Pikk meesterahvas, kes hoidis parema käega kõrist kinni, tegi vasaku

käega löögi, mis ei tabanud, kuna A. Simanis põikas eemale. Siis tegi A. Simanis tabava

vastulöögi külje pealt mehele näkku. Saadud löögi tagajärjel kukkus mees maha ja keegi teine

teda lüüa ei püüdnud. A. Simanist ei hoitud kinni, vaid ta lükati eemale. Paar minutit enne

kannatanu löömist oli ka moment, kus A. Simanis kukkus istukile ja tuli kohe püsti (vt II kd, tl

27-30).

16. Selles osas kumma käega kannatanu löögi tegi või haaras, esines vastuolu R.M. i poolt

kohtueelses menetluses avaldatuga, kuid tunnistaja jäi kohtuistungil öeldu juurde. Ühe käega

kellegi kägistamise ning teise käega löömise kohta tuleb märkida, et tegemist on eluliselt pigem

harvaesineva situatsiooniga. Erioskusteta, erilise väljaõppeta inimene, s.o. tavakodanik, kes on

juba kedagi asunud kägistama, ei ole suuteline mitmel rindel võitlema, nagu ollakse harjunud

nägema Hollywoodi filmides. Ehk siis suure tõenäosusega teise käega tehtav liigutus ei ole

mitte

oskuslik

rusikalöök,

vaid

pigem

tõrjuv

žest

kolmanda

isiku

eemalelükkamiseks/eemalhoidmiseks, mille ohupotentsiaal on oluliselt madalam.

17. Ka tunnistaja A.D.P. i ütlustes esines vastuolu nii kohtueelses menetluses antud kui ka

kohtuistungil antud ütluste vahel, mistõttu avaldati A.D.P. i poolt kohtueelse menetluse käigus

antud ütlused. Kohtueelses menetluses antud ütluste kohaselt ei olnud tunnistaja isegi kindel,

kas R-M.P. oli väljas temaga koos või mitte ja kohe pärast kukkumist tuli A. Simanis püsti ja

lõi pikka meest. Vastuolu kohta selgitas tunnistaja, et tema olevat rääkinud R-M.P.

kägistamisega seonduvast, kuid ei tea, miks seda protokollis pole.

18. Süüdistuse sisuks oleva sündmuse kohta on andnud ütlusi ka K.P. u, kes nägi Voorimehe pubi

ees toimuvat 300 meetrit (!) eemalt. Sealt nägi ta , kuidas kannatanu tõukas A. Simanist vaikselt

ühe käega alla vööd, kuskile rinnapiirkonda. Kaugelt oli näha, kuidas A. Simanisel käsi tõusis.

Löömist ei näinud. Enne süüdistatava käe tõusmist nägi umbes kahe minut jooksul, kuidas

süüdistatav ja kannatanu olid vastakuti (vt II kd, tl 51-54) Võttes arvesse sündmuse olustikku:

öine pime linnatänav novembrikuus, tänavavalgustid, haljastus, tänava äärde pargitud autod,

pubi ees seltskonniti paiknenud inimesed jmt, ei ole maakohtu hinnangul usutav, et tunnistaja

sai 300 meetri kauguselt näha kellegi käe tõusmist ning teha vahet käe tõusmise motiividel.

Samuti on ebatõenäoline, et konfliktisituatsioonis kannatanu ja süüdistatav seisid kaks minutit

tegevusetult vastastikku. Antud tunnistaja ütluste hindamise juures tuleb arvestada meeletut

kogust alkoholi, mida ta oli ära tarvitanud – 7,92 liitrit õlut ning lisaks rummi ja viina. Isiku

enda ütluste kohaselt koju jõudes ta jalgadel ei seisnud ning sõbrad viisid ta üles tuppa. Samuti

on oluline asjaolu, et tunnistaja ütluste kohaselt on mustlased ähvardanud teda naise kaudu

mahalaskmisega. Võttes arvesse antud ütluste sisu ning tunnistaja poolt enda kohta avaldatut,

ei saa tema ütlusi maakohtu hinnangul pidada usaldusväärseks.

19. Analüüsides eeltoodud kahte kaitseversiooni, saab järeldada, et mingil hetkel enne kannatanu

löömist, tekkist pubi eest seltskondade vahel konflikt, mida kinnitavad ka tunnistaja M.L.

ütlused. Samuti kukkus A. Simanis konfliktis korraks istukile, kuid tuli koheselt püsti. Ütlustest

saab ka järeldada, et K.A. ei olnud see isik, kes A. Simanise kukkumise põhjustas. Süüdistatava

poolsed tunnistajad on üheselt veendunud, et nende seltskonnast kellegi kägistamine aset leidis

ja mingi ründava tegevuse tulemusel oli A. Simanis sunnitud just enesekaitseks K.A. t lööma.

Arvestades, et sündmustik arenes pimedal tänaval, konfliktsituatsioonis, kus süüdistatav ning

kõik tunnistajad peale ühe olid purjus, on igati arusaadav, et teatud vastuolud ütlustes võivad

esineda. Samas on arusaamatu, kuidas ei saanud ühes seltskonnas viibivad isikud aru, kust tuli

ründaja, millest sai konflikt alguse ning keda siiski kägistati – kas R-M. t või Aleksit.

Kägistamine on väga meeldejääv nii kägistatavale kui tema lähedal olevatele sõpradele.

Tegemist ei ole kirjeldustes müksamise või pehme lükkamisega, räägitakse kägistamisest kui

kõrist kinni haaramisest, mis takistab hingamist ja on potentsiaalselt väga eluohtlik. Kui see

aset leidis, peaks seonduvad asjaolud ja vähemalt ohver olema kõigil üheselt meeles. Vähimalt

saab eeldada sama olukorda tajunud isikutelt erinevate asjaolude mäletamist selliselt, et need

haakuvad omavahel ega välista teineteist. Tegelikkus allub loogikareeglitele, mille kohaselt

näiteks ei saa üks isik olla kahes kohas korraga või teha vastupidiseid tegevusi samaaegselt.

Mõlema versiooni tunnistajate ütlustest ühtsust ja kokkulangevust olulistes asjaoludes ei nähtu.

Pelgalt teatud tunnistajate järjekindel väitmine, et oli mingi rünne/algas konflikt ilma seda

konkretiseerimata ja teiste asjaoludega loogiliselt sidumata, seejuures esitades meeletus

koguses üksteise ja iseendaga vastuolulisi kirjeldusi, ei ole antud olukorras piisav maakohtule

tuvastamaks kannatanupoolse ründe ja hädakaitseseisundi olemasolu. Konkretiseerimata väited

kaitseolukorras toimimisest on antud juhul ümberlükatavad teiste tunnistajate ütlustega, millest

on võimalik teha loogilisi järeldusi eluliselt usutavate sündmuste käigu kohta. See sündmuste

käik aga on vastupidine süüdistatava ja teda näiliselt toetavate tunnistajate esitatud

versioonidega.

20. Erapooletu ja kaine tunnistaja M.L. ütlused, mida toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate

ütlused, viitavadki kolmandale võimalusele. Olukorrale, kus kannatanu ei rünnanud

süüdistatavat ega kedagi teist ning Aleksi/R-M. kägistamist aset ei leidnudki. Kohtumenetluse

käigus on üle kuulatud kaine, kannatanust ja süüdistatavast sõltumatu tunnistaja M.L. , kes

töötas pubis administraatorina. Maakohtul puudub igasugune alus kahelda antud tunnistaja

ütluste usaldusväärsuses. Nimetatud tunnistaja on erapooletu, tema taju ei hägustanud alkohol

ning ütlused ei ole iseenda varasemate ega kohtuistungil antud ütlustega vastuolus. M.L. ütluste

kohaselt ei tormanud K.A. pubist R-M.P. t kägistama ega eraldunud konfliktsest seltskonnast,

et kägistada süüdistatavat. Samuti ei jalutanud kannatanu parkimisplatsil ringi suitsu küsides.

Tunnistaja ütluste kohaselt tegi K.A. temast meeter eemal pubi välisukse kõrval temaga koos

suitsu. K.A. oli täiesti eraldi kahest pubi ees tänaval olevast seltskonnast, kellest üks oli

süüdistatava seltskond ning seda ka hetkel, mil seltskondade vahel algas konflikt. Voorimehe

pubisse kella kahe ajal koos elukaaslase K.A. ga saabunud K.B. kinnitas, et ühel hetkel pubis

tantsides ütles K.A. talle, et läheb välja suitsu tegema ning kutsus ka elukaaslast kaasa. K.B.

jäi siiski edasi tantsima, kuni tuli kannatanu õde M.L. s, kes ütles, et vend on pikali maas.

Ajavahemik K.A. lahkumisest kuni õe poolt K.B. i juhtunust teavitamiseni oli lühike – 3-3,5

minutit, mitte rohkem. Kindlasti mitte üle 5 minuti (vt II köide, tl 4-7).

21. Väljas toimunud sündmuste kohta on selgitanud administraator, et sel ajal, kui tema oli väljas

koos K.A. ga, tekkis kahe pubi ees oleva seltskonna vahel rüselus, mida ta läks lahutama. Ta

eemaldas üksteisest rüselejaid ning mõni hetk hiljem, kui end ringi keeras, nägi süüdistatavat

ja kannatanut vastakuti. Tunnistaja hinnangul oli ajaline vahe sellel, kui ta läks kahte seltskonda

lahutama ja kui nägi vastamisi A. Simanist ja K.A. t, umbes 30-40 sekundit, maksimum minut,

mitte rohkem. Peale rüselejate vahele astumist keeraski tunnistaja ennast ümber ja nägi, et A.

Simanis üritas kannatanut lüüa, aga kannatanu taganes kogu aeg. Kannatanu ja süüdistatav olid

näoga üksteise suunas ja umbes sammu kaugusel teineteisest. Kui kannatanu taganes, siis nägi,

et ta nagu võpatas. A. Simanis tabas kannatanut, aga ei tea, kas taas riivavalt või täpse löögiga,

aga kannatanu taganes ja võpatas tahapoole. Kokku taganes kannatanu umbes 2 meetrit, kuni

oli seljaga vastu pargitud sõiduautot. K.A. l olid käed nina ees kaitseks ja A. Simanis tegi kätega

ründavaid liigutusi löögi eesmärgil. Pärast kannatanut võpatama pannud lööki ja seljaga vastu

auto taganemist tegi A. Simanis küljelöögi oma keha keerates kannatanu pea piirkonda, pärast

mida kannatanu kaotas teadvuse ja kukkus vastupanuta maha. Autode olemasolu

parkimisplatsil on kinnitanud valdav osa tunnistajatest. Eelnevatest ütlustest nähtub

ilmekalt, et K.A. oli see, kes taganes ründe eest. Taganemistegevus seisnes selg ees ründajast

eemaldumises ning käte tõstmises peapiirkonna kaitseks. Olukorra kirjeldusest nähtub, et

milline iganes tõukamine (mis sellisel juhul materjalidest nähtuvalt süüdistatavale vigastusi ega

valu ei tekitanud, kuivõrd sellele viited puuduvad) oli või ei olnud kellelgi enne omavahel, ei

olnud enam tegemist kakluse või rüselusega. Tegemist oli ühe isiku arusaadavalt

kaitsepositsioonis taganemise ning teise poole agressiivse ründamisega. Situatsioonis ei nähtu

mingil viisil süüdistatava väljendatud kannatanupoolne talle „peale tulek“, millele kindlasti pidi

reageerima otsustava löögiga.

22. Tunnistaja M.L. ütlustest siiski ei nähtu, kumb asus esimesena kontakti. Ütlustest nähtub, et

kannatanu oli kaitsvas positsioonis ja A. Simanis ründavas positsioonis maksimum minut aega

peale seda, kui tunnistaja M.L. tegi kannatanuga koos suitsu. Seega toimus selle minuti jooksul

midagi, mis ühendas A. Simanise ja pubi ukse kõrval suitsu teinud K.A. . Tunnistaja ütlustest

on järeldatav, et K.A. ei osalenud ega liitunud kahe suurema konfliktse seltskonnaga, kuivõrd

sellisel juhul oleks M.L. näinud teda seltskondi lahutades enda lähedal. Tunnistaja nägi K.A. t

ja A. Simanist hoopis 5-6 meetrit eemal endast ja rüselejatest. Kuivõrd üheks pooleks rüselejate

seltskonnast tunnistaja ütluste kohaselt oli A. Simanise seltskond, pidi A. Simanis kontakti

saamiseks kannatanuga sellest rüselusest eemalduma.

23. Selle kohta, kuidas kannatanu ja A. Simanise vaheline konflikt alguse sai, on esitatud erinevaid

versioone. Tunnistaja A.P. i ütluste kohaselt sai konflikt sellest alguse, kui R-M.P. läks

seltskonna juurde suitsu küsima ning tal võeti kõrist kinni K.A. poolt. A. Simanis ütles, et

kannatanu tuli rüselejate seltskonna poolt tema ja R-M.P. juurde. Eelkirjeldatud juhtudel oleks

pidanud K.A. olema osa rüselejatest, kuid tunnistaja M.L. ütluste kohaselt see nii ei olnud.

Samuti on süüdistatava ja R-M.P. ütlused vastuolus selles, kuidas toimus osalejate liikumine –

kas mindi seltskonna juurde ja seal kägistati või eraldus kägistaja seltskonnast. Tunnistajad

R.M. ja A.D.P. selgitavad, et ühel hetkel kannatanu lihtsalt hakkas kägistama R-M.P. t ning

A.D.P. i ütlustest nähtuvalt väljus kannatanu suisa baarist ning suundus koheselt R-M.P. t

kägistama. Selline selgitus ei ole kohtu hinnangul eluliselt usutav, kuivõrd ilma mingigi

põhjuseta ei suundu rahumeelne inimene uksest väljudes, konflikti asjaolusid teadmata,

otsejoones kedagi võõrast kägistama. Samuti välistavad selle versiooni M.L. ütlused, mille

kohaselt tegi kannatanu baari välisukse kõrval temaga suitsu. Kui aga kannatanu oli pubi

välisukse kõrval suitsu tegemas, ei saanud juhtuda A.D.P. i kirjeldatu, mille kohaselt tormas

kannatanu baarist välja otsejoones kedagi kägistama. R-M.P. ütluste kohaselt küsisid kõik

parkimisplatsil kõigi käest suitsu, sh kannatanu. Ühel hetkel võttis kannatanu tal kõrist kinni ja

surus vastu autot. Need ütlused on vastuolus nii M.L. kui A.D.P. i ütlustega. Tõele ei saa vastata

samal ajal, et kannatanu seisis ja tegi välisukse kõrval suitsu, kannatanu väljus liikudes

välisuksest kedagi kägistama ning et kannatanu oli juba parkimisplatsil suitsu küsimas.

Eelkirjeldatud hädakaitse versiooni näiliselt toetavate tunnistajate ütluste pinnalt ei ole

võimalik kohtu hinnangul teha tõsikindlaid järeldusi kannatanu poolt õigusvastase ründe

toimepanemise ning konflikti alustamise osas ja antud ütlused võivad olla kantud eesmärgist

vabastada sõber vastutusest.

24. Eluliselt usutava selgituse selle kohta, kuidas konflikt alguse sai, on andnud tunnistaja A.K. .

Kuigi antud tunnistaja selgitused sündmuste detailsema ajalise järjekorra ning osalistele

omistatud tegevuste osas on vastuolulised ning erinevad, mistõttu neid ei ole võimalik

sündmuste üle otsustamisel arvestada, on tunnistaja nii kohtus ütlusi andes kui ka kohtueelses

menetluses järjekindlalt kirjeldanud konflikti algust ühtemoodi. Nimelt sai tunnistaja ütluste

kohaselt konflikt alguse sellest, kui A. Simanis läks kannatanult küsima suitsu, kuid viimane

keeldus, tehes seejuures ka mingi liigutuse „nagu ei anna“ (II kd, tl-d 46 ja 48). Tunnistaja A.K.

a selgitus haakub erapooletu ja usaldusväärse tunnistaja M.L. ütlusega selle kohta, et kannatanu

oli rüselejatest eemal pubi ees suitsu tegemas ega seega puutunud enne kokku A. Simanise

seltskonnaga. Kuna kannatanu juba tegi suitsu, oli igati loogiline, et A. Simanis eeldas, et antud

isikul võis sigarette olla, mida küsida. Et K.A. ei andnud alaealistele kunagi sigarette, kinnitas

viimase elukaaslane. K.B. i ütluste kohaselt olevat kannatanu vastanud sellisele küsimisele alati

ühtmoodi: „Mine teeni ise raha, ma ei anna sulle suitsu“ (II kd, tl 3).

25. Selline äraütlemine: lause koos eemale lükkava käežestiga/tõukega võis olla alkoholi tarvitanud

alaealisele süüdistatavale, kes oli just konfliktis osalenud ning seal olles ka kukkunud, au pihta

käiv ning ajendada teda jõulisemale ründele. Seda, et K.A. oleks olnud keskmisest

agressiivsem inimene, materjalidest ei nähtu. Kannatanu elukaaslase ütluste kohaselt hoidus

K.A. alati konfliktidest. Nii selgitas kannatanu elukaaslane, et isegi kui tema enda sõbrad

kaklesid, siis võttis K.A. tal käest kinni, et hakkame koju minema, see oli alati nii (II kd, tl 4).

K.A. õde M.L. s kinnitas, et ei mäleta tema elu jooksul, et vend oleks kuskil kakelnud või

kaklustesse sattunud (II kd, tl 11). Ka isiku karistusregister ei viita kuidagi tema vägivaldsusele

(I kd, tl 54-55). Süüdistatava kaitsja küll soovis kohtuistungil viidata mingile füüsilisele

konfliktile kodustes tingimustes K.A. ja elukaaslase K.B. i vahel, kuid ka juhul, kui midagi

sellist aset leidis, saadi sellest omavahelises suhtes üle. Samuti ei viita see kuidagi, et isikul

oleks kombeks alkoholi tarvitanuna muutuda agressiivseks ja asuda konflikte füüsilise

vägivallaga lahendama. M.L. kirjeldatud kannatanu taganemistegevus haakub kannatanut

iseloomustava materjaliga ja näitabki, et ta ei soovinud konfliktides osaleda ning füüsilist

vägivalda kasutada. Samas nähtub süüdistatava elukäigust tema noorest east olenemata

arvestatav agressiivsus ning mitmed kokkupuuted õiguskaitseorganitega.

26. Maakohtu hinnangul ei kinnita ka tunnistajate kirjeldused A. Simanise käitumise kohta

sündmuskohal, et isik oli hädakaitseseisundis. Nii on kirjeldanud tunnistaja M.L. , et A. Simanis

tahtvat veel maas lamavat K.A. t jalaga lüüa, kuid sõbrad hoidsid teda kinni, et ta ei ründaks

teda enam. Tema käitumine oli agressiivne: ta karjus midagi ja ta rabeles hirmsasti (II kd, tl

10). Tunnistaja S.O. märkis, et kuulis, kuidas K.B. karjus, et mida sa värdjas tegid ja

süüdistatav vastas, et vähe sai raisk. Samuti hoidis süüdistatav oma kätt randmest kinni (II kd,

tl 14). Süüdistatava bravuurset ja agressiivset olekut kinnitavad ka tunnistaja R.L. i ütlused,

mille kohaselt kuuldes järsku Voorimehe pubi ees kähmlust, lõpetas ta kõne ja läks toimuvat

vaatama. Siis sattus ta süüdistatava ette, kes ütles tunnistajale, et kas tahad ka saada, ilma et

tunnistaja oleks kuidagi süüdistatavat kõnetanud (II kd, tl 13). Tunnistajate ütlustest nähtuvalt

oli süüdistatav veel haiglaski ärritunud ja agressiivne. K.A. elukaaslane K.B. kuulis haiglas,

kuidas süüdistatav väljendas enda meelsust toimunu osas, öeldes, et raisk, kui saaks, annaks

veel (II kd, tl 4). Seda K.B. kohtueelses menetluses 24.11.2018 ülekuulamisel ilmselt ei

avaldanud, sest süüdistatava kaitsja püüdis sellekohaseid ütlusi avaldada. Maakohtu hinnangul

selleks vajadus puudus, sest tegemist ei ole süüdistust sisustava asjaoluga. Pealegi võib väita,

et K.B. oli sündmuse toimumise ajal ilmselgelt endast väljas ning tema tähelepanu oli suunatud

eelkõige olulisematele asjaoludele nagu kannatanu tervislik seisund, mistõttu ta ei pruukinudki

ülekuulamise ajal süüdistatava väljaütlemist oluliseks pidada. Teisalt see asjaolu ei oma

süüdistuses toodud asjaolude suhtes ka tähtsust. Samas on märkimisväärne, et kriminaalasjas

leidus veel teinegi tunnistaja, kes A. Simanise üleolevat käitumist haiglas tähendas – seda

märkis ka tunnistaja M.L. s. Ta kuulis samuti A. Simanist haiglas ütlevat, et vähe sai, annaks

veel (II kd, tl 11-12). Eelkirjeldatud käitumine ei ole omane isikule, kes on just olnud

õigusvastase ründe ohver ning pidanud ennast kaitsma. Bravuurikas käitumine sündmuskohal,

vajadus sõpradel sekkuda konflikti ja tõmmata süüdistatav eemale, vältimaks edasisi lööke

kannatanu suhtes, ei ole omane juhusliku ründe ohvrile, vaid ärritunud ründajale.

27. Eelneva põhjal leidis maakohus, et väited hädakaitses toimimise kohta on paljasõnalised ning

kantud soovist vabaneda vastutusest. Kuivõrd ei esinenud hädakaitseseisundit, ei tule

analüüsida pikemalt ka hädakaitsepiiride ületamist. Samuti ei ole tuvastatavad teised

õigusvastasust välistavaid asjaolud. Maakohus on seisukohal, et isik on süüdiv ning puuduvad

süüd välistavad asjaolud.

Karistus

28. Süüdistatava A. Simanise käitumises ei esine maakohtu hinnangul KarS § 57 lg-s 1 nimetatud

karistust kergendavaid ega KarS § 58 nimetatud raskendavaid asjaolusid. KarS § 57 lg 2

tulenevalt võib kohus karistust kergendavaks pidada ka KarS § 57 lg-s 1 nimetamata asjaolusid.

Süüdistatav oli teo toime pannud alaealisena ning kohtu hinnangul on KarS § 57 lg 2 tulenevalt

põhjendatud antud asjaolu arvestada karistust kergendavana. Alaealistel on elukogemust vähem

ning sellest tulenevalt ei ole võimed tagajärgi ette näha, käitumist planeerida ja tegevusi juhtida

samased täiskasvanutega. Siiski oli A. Simanis peagi saamas täisealiseks. Kuritegu leidis aset

24. novembril, mil süüdistatav oli 17-aastane ning vähem kui nelja kuu pärast sai isik

täisealiseks. Tema eluviise hinnates võib aga asuda seisukohale, et kuigi ta juriidiliselt oli veel

alaealine, siis faktiliselt oli tegemist aga täisealise elukorraldust harrastava isikuga. Öösiti

harrastas pubides/baarides käimist, tarvitas sageli alkoholi, kooselus endast kaks korda vanema

elukaaslasega, õpingud katkestatud. Maakohus on juba korduvalt märkinud, et ka süüdistuse

sisuks oleva sündmuse ajal oli süüdistatav alkoholijoobes ja viibis öisel ajal pubis. Seega

nõustub maakohus suurel määral prokuratuuriga, et antud asjaolu juures ei saa lähtuda kitsalt

alaealiseks olemisest ning on oluline silmas pidada ka isiku tegelikku vanust ja peatset

täisealiseks saamist.

29. Toime pandud tegu on esimese astme kuritegu. Alkoholijoobes alaealine süüdistatav kasutas

talle

poksitrennides

õpetatud

ohtlikke

erioskusi

ilma

poksispordis

kohustuslike

kaitsevahenditeta kannatanu suhtes. Tegemist ei ole ka lihtsalt hobikorras poksimas käinud

isikuga, vaid treeneri käe all mitu korda nädalas harjutanud võistlussportlasega, kes saavutas

häid tulemusi ning on kaks korda tulnud Eesti meistriks. Sooritatud löök vastas isiku

kvalifikatsioonile ning vaid ühe täpselt ajastatud, sihitud ning jõulise löögiga muutis

süüdistatav

kannatanu

teadvusetuks.

Löögi

tulemusena

kukkus

kannatanu

maha

asfaldi/kivisillutise peale, mis suurendas kannatanu peapiirkonna vigastusi veelgi.

Poksitreeningutel oli isikule selgitatud löökide potentsiaalseid tagajärgi ning treeneri poolt ka

seda, et oskuseid tohib kasutada vaid poksiringis. Sellest hoolimata asus süüdistatav jõuliselt

ründama pubi ees talle tõenäoliselt suitsuandmisest keeldunud kaaskodanikku. K.A. ei olnud

süüdistatava jaoks võrdne vastane, kuigi kasvult ja kaalult süüdistatavast suurem, ega soovinud

konflikti. Selg ees taganemine ja käte pea ette tõstmine on universaalselt arusaadav

taganemistegevus andmaks märku soovist vältida vägivaldset konflikti. Süüdistatav aga sellest

välja ei teinud ning ründas „nurka aetud“ vastast otsustava löögiga. Tegemist ei olnud

arusaamatusega ega juhuslikult tabanud löögiga.

30. Oma teoga põhjustas süüdistatav pöördumatu tagajärje ning tekitas K.A. lähedastele

korvamatut kahju. On äärmiselt tähelepanuväärne, suisa erandlik, et kannatanute ees

süüdistatav ei ole mingil viisil vabandanud ning vältis seda järjekindlalt ka kohtumenetluse ajal.

Seejuures tuues põhjenduseks kohtuistungil viibinud kannatanute, kelleks on kaks

naisterahvast, kartmise või nende poolse väidetava solvamise. Tõsi, süüdistatav avaldas

kahetsust, kuid üksnes isiku enda vaatenurgast. A. Simanis avaldas kahetsust selle üle, et mida

ta on pidanud kriminaalmenetluse tõttu üle elama ning et tema poksijakarjäär katkes. Tuleb

jaatada, et kriminaalmenetlus põhjustab uurimise all olevaile isikuile üleelamisi, stressi. Kuid

nii kriminaalmenetluse kui ka sportlaskarjääri katkemise algpõhjuseks on siiski olnud

süüdistatava enda valikud. Empaatia puudumine kannatanud poole suhtes räägib aga

süüdistatava egoismist.

31. A. Simanis on isik, kellel on ka varasemalt olnud kokkupuuteid õiguskaitseorganite ja

kohtutega. Nii on isikut politsei poolt korduvalt karistatud alaealisena alkoholi tarvitamise eest

rahatrahvidega, need on tasumata. Praktiliselt aasta enne käesolevat sündmust on A. Simanis

osalenud grupilises jalgrattavarguses. Kohtute infosüsteemi andmetel selles kriminaalasjas

kohaldas kohus mais 2019 süüdlase suhtes oportuniteeti, määrates prokuratuuri ettepanekul

kohustuseks ühiskondliku töö tegemise 40 tunni ulatuses ja hüvitama tekitatud kahju. Need

kohustused on täidetud. Veelgi olulisem on fakt, et teda on 2015. aastal kriminaalkorras

karistatud KarS § 121 lg 1 alusel selle eest, et ta lõi õhtusel ajal tänaval teisele isikule noaga

õlavarre piirkonda. Kuriteo eest karistati teda kolme kuu pikkuse tingimisi vangistusega,

allutades isik käitumiskontrollile 1 aastaks ja 6 kuuks. Maakohus on seega A. Simanisele

katseaega kohaldades andnud võimaluse muuta oma eluviise, suhtumist õiguskorda ja asuda

käituma õiguskuulekalt, kuid süüdistatav ei ole teinud sellest järeldusi. Ka eelkirjeldatud

kuritegu süüdistatav pisendas, märkides noaründe kohta, et pigem kriimustas noaga teist isikut

(II kd, tl 66).

32. Karistuse mõistmisel arvestab kohus ka süüdistatava noorust, toimepandud tegu, süü suurust

ning asjaolu, et tegemist on isiku jaoks esimese reaalse vangistusega. Kuigi tegemist on

alaealisega, on tema süü toimepandud teos nii suur, et võimalik ei ole mõista tingimisi

vangistust ega osaliselt ärakantavat ehk šokivangistust. See ei omaks süüdlasele piisavat mõju.

Kriminaalasjas kogutud materjalidest nähtub üheselt süüdlase poolt järjekindel õigusrikkumiste

toimepanemine ja seda hoolimata oma noorest east. Ta ei soovi oma vigadest õppida ega

vabaneda kuritegelikest käitumismallidest. Maakohtu hinnangul on isikus tugevalt juurdunud

kuritegelikud käitumismallid, mida varasemate eri liiki karistustega muuta ei ole õnnestunud.

Tema poolt toime pandud kuriteod on hoolimata varasematest karistustest muutunud ajas järjest

raskemaks ning on nüüd päädinud noore mehe surmaga. See fakt näitab tema ükskõikset

suhtumist teistesse inimestesse, aga ka õiguskorda üldisemalt.

33. Lisaks eripreventsioonile peab mõistetav karistus avaldama mõju kogu ühiskonnale ehk täitma

üldpreventiivset eesmärki. Igasuguse intensiivsusega füüsilise vägivalla kasutamine

omavaheliste arusaamatuste klaarimiseks on lubamatu. Surmaga lõppenud raske kehavigastuse

tekitamise eest mõistetav karistus peab andma ka ühiskonnale selge signaali selle kohta, et

õiguskord taunib niisugust käitumist otsustavalt.

34. Arvestades KarS § 56 lg 1 sätestatut ja eelkirjeldatud asjaolusid, asub maakohus seisukohale,

et süüdistatavat tuleb KarS § 118 lg 1 p 7 järgi karistada sanktsiooni keskmisele lähedase kuue

aasta pikkuse vangistusega. Sellest tuleb maha arvata eelvangistuses viibitud aeg kolm päeva,

mistõttu ära kandmisele kuuluvaks vangistuseks on 5 aastat 11 kuud ja 27 päeva.

35. Maakohtu hinnangul tuleb A. Simanise suhtes tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada

ning tema suhtes tuleb kohaldada tõkendit vahistamine.

Tsiviilhagi

Varaline kahju

36. Kannatanu K.B. i esindaja on esitanud tsiviilhagi nii varalise kui mittevaralise kahju nõudes

koos viivistega.

37. Kanntanu tsiviilhagi kohaselt on süüdistatava õigusvastase käitumisega tekitatud talle varalist

kahju summas 1404,87 eurot. Eelkirjeldatud summa palub kannatanu välja mõista

süüdistatavalt ning tsiviilkostjalt solidaarselt.

38. Tekkinud kahju tõendamiseks on maakohtule esitatud Sinilill Grupp OÜ 29.11.2018 arve nr

359, sealhulgas arve nr 07/1118, matusetalitusega seotud toimingute eest kogusummas 701

eurot (I kd, tl 56-57), mille kannatanu tasus sularahas. Samuti on kannatanu teinud kulutusi 60

euro ulatuses hauaplatsi korrastamiseks, mille eest ta tasus sularahas OÜ Helandro arve-

müügitšeki nr 34 alusel (I kd, tl 57). K.A. surma tõttu oli vaja läbi viia pärimismenetlus. Selle

tõttu on K.B. kandnud Valga Notari K. Kutsari arvetelt nr 38101 ja 38808 nähtuvalt kahju

summas 143,87 eurot (I kd, tl 59-60). Pärimismenetluses vajalike õigusküsimuste

lahendamiseks on kannatanu tellinud õigusteenust Nomos OÜ-lt, kes on selle kohta

kannatanule 16.04.2019 esitanud arve summas 500 eurot (I kd, tl 62). Kannatanu tasus arve

03.05.2019 (I kd, tl 63).

39. Maakohus tuvastas, et kannatanu K.A. surma põhjustas oma tegevusega A. Simanis.

Eelkirjeldatud kulutused, mida K.B. on kandnud, tekkisid K.A. surma tõttu. Ilma süüdistatava

poolt K.A. surma põhjustamiseta ei oleks eelnimetatud kulutusi K.B. il antud asjaoludel

tekkinud. Järelikult on kahju tekkimine põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega (VÕS §

127 lg 4).

40. Maakohtu hinnangul on matusekulude summa mõistlik. Samuti on mõistlikud K.A. ootamatu

surmaga kaasnenud pärimismenetluse läbiviimise kulud. K.A. ei olnud enne oma surma

koostanud testamenti ning K.B. ei olnud K.A. järel pärijaks ka pärimisseaduse järgi. Üheks

seadusjärgseks pärijaks oli K.B. i ja K.A. ühine alaealine laps PärS § 13 lg 1 alusel, kelle nimel

kannatanu pärandist loobus. Kuivõrd pärandvara inventuuri läbiviimisel ilmnes vajadus esitada

viivitamata avaldus pärandvara pankroti väljakuulutamiseks, millise avalduse koostamine

nõuab juriidilisi eriteadmisi, on põhjendatud ka õigusabi teenuse kasutamine. Tegemist on

kuluga, mida K.B. ei oleks pidanud kandma, kui ei oleks esinenud süüdistatava õigusvastast

tegu K.A. suhtes. Eeltoodust tulenevalt vastutab A. Simanis K.B. ile tekitatud varalise kahju

eest.

41. A. Simanis on sündinud 19.03.2001 ning sündmuse ajal 24.11.2018 oli ta 17-aastane. VÕS §

1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, 14–18-aastase isiku

poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud kõik, mida saab

mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Maakohtu hinnangul ei saa nõustuda

tsiviilkostja ja tema esindaja seisukohaga, mille kohaselt on süüdistatav A. Simanise ema,

tsiviilkostja D.A. teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist.

42. D.A. on kinnitanud, et kodune olukord on armastav ja austav. Ta viib läbi lastega vestlusi, et

nad peavad saama normaalseteks inimesteks ning kui on tundnud pojal alkoholi lõhna, on

selgitanud, et alkohol pole nii tähtis ja tema emana on alati selle vastu (II kd, tl 56-57). Samas

nähtub süüdistatavat iseloomustavast materjalist, et isiku käitumine on probleemne olnud

pikalt, mistõttu ilmselgelt pehmed meetodid nagu ema vestlused ei ole olnud tõhusad. Paraku

täiendavaid samme tsiviilkostja oma poja osas ette ei ole võtnud. Valga Priimetsa Kooli

iseloomustuse kohaselt jäeti süüdistatav 5. klassis kaks korda klassikursust kordama ning alates

2014/2015 aastast asus isik õppima käitumisraskustega õpilaste klassis (II köide, tl 187). Isiku

ema selgitas puudumisi tervislike probleemidega, kuid antud iseloomustuses ei ole tervislikele

põhjustele absoluutselt viidatud. Märgitud on hoopis, et isikul puudus õpimotivatsioon ja kuigi

ema proovis aidata, ei saanud A. Simanise laiskuse pärast midagi teha, et ta koolis käiks. Eelnev

aga näitab, et juba päris tükk aega tagasi on ema minetanud kontrolli oma poja motiveerimiseks

ja suunamiseks. 2015. a alguses karistati süüdistatavat teise isiku noaga ründamise eest ning

sama aasta lõpus esimest korda alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Noaga ründamise kohta

märkis süüdistatava ema käesoleva asja kohtuistungil, et kannatanu selles asjas oli isik, kes

tema poega narritas ja peksis. Samas kõik lapsed, keda on kehakaalu pärast koolis mõnitatud,

ei lähe teistele selle eest noaga kallale. Samuti märkis tsiviilkostja, et tegelikult poega rünnati

enne ja ta kaitses ennast (II kd, tl 61-62).

43. Ka tegi tsiviilkostja etteheiteid Voorimehe pubi suunas, et alaealisi on sisse lastud. See

tõepoolest on möödalaskmine pubi poolt, kuid kui kodustes tingimustes oleks selgeks tehtud

alaealisena öisel ajal lõbustusasutustes viibimise ja alkoholi tarvitamise lubamatus, ei läheks

alaealised noored üritamagi pubisse sisse saamist. Samuti märgib maakohus, et konflikt ise

toimus pubi ees parklas, sisuliselt tänaval, kus pubi ei kontrolli mööduvate/peatuvate/viibivate

isikute vanust. Nii süüdistatava kui tema ema ütlustest nähtub ühtne mentaliteet, mille kohaselt

keeldutakse enda käitumise eest isikliku vastutuse võtmisest ning kaldutakse süüdistama teisi

osapooli. Alates 2015. aastast on süüdistatavat karistatud neli korda nelja aasta jooksul

alaealisena alkoholi tarvitamise eest. See üksnes näitab, mitu korda A. Simanis alkoholi

tarvitamisega on korrakaitsjatele vahele jäänud, aga mitte tegelikku tarbimist. Ka käesolevas

asjas etteheidetava teo toimepanemisel oli süüdistatav joobes. Seejuures tuli süüdistatava ema

enda selgituse kohaselt 24.11.2018 süüdistatavat Voorimehe pubist koju tooma. Ometigi kui

poeg tahtis edasi pubis aega veeta ja tantsida, D.A. ei olnud resoluutne ega käitunud otsustavalt.

Teisisõnu ta ei võtnud poega kaasa ega lahkunud pojaga koos pubist, mis olevat tema eesmärk

olnud. Vastupidi, D.A. nägi oma vana tuttavat ja asus ta viimasega hoopis muljetama ega

lahkunud (II kd, tl 58). Seega saab jõuda järeldusele, et süüdistatava ema ei suhtunud siiski

vajaliku rangusega poja õigusvastastesse tegemistesse.

44. Kokkuvõtvalt pidi D.A. ilmselgelt aru saama, et pojaga peetavad vestlused ei oma piisavat

mõju, kui neist olenemata jätkab A. Simanis aastast-aastasse sarnase probleemse käitumisega.

Seda, miks ta abi mujalt ei otsinud, põhjendas ta ühest küljest sellega, et ei teadnud, et oleks

keegi, kes saab abistada, aga ka seetõttu, et ei pidanud vajalikuks, et keegi tuleks abistama (II

kd, tl 62).

45. Eelnevast kogumis järeldub maakohtu hinnangul, et isiku ema ei teinud endast kõik, mida saab

mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist ning tsiviilkostja vastutus ei ole välistatud.

VÕS § 1053 lg 4 kohaselt kui kahju õigusvastase tekitamise eest vastutab ka laps ise, on lapse

ja vanemate omavahelises suhtes vastutavaks üksnes vanemad. Võlaõigusseaduse

kommentaaride kohaselt vastutab kahju tekitanud alaealine kannatanu ees solidaarselt koos

vanemaga. VÕS § 1053 lg-st 2 tulenev vastutus ei lõppe kahju põhjustanud isiku täisealiseks

saamisega.

46. Maakohtu hinnangul on menetluses uuritud tõendite alusel tsiviilhagi varalise kahju osas

summas 1404,87 eurot põhjendatud täies ulatuses. A. Simaniselt ja D.A. ilt tuleb välja mõista

solidaarselt K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 1 404,87 eurot.

47. Lisaks on kannatanu esindaja taotlenud kuriteoga tekitatud varalise kahju summalt viivise

väljamõistmist solidaarselt A. Simaniselt ja D.A. ilt summas 24,77 eurot seisuga 06.05.2019

(kaasaarvatud) ning viivist võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude

(s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise

kahjuga ei ületa 1 404,87 eurot. Maakohtu hinnangul on põhjendatud ka viivisenõue VÕS §

113 lg 1 järgses määras alates 07.05.2019 kuni põhinõude (s.o 1 404,87 eurot) täitmiseni,

arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga ei ületa 1 404,87

eurot.

48. Seega tuleb A. Simaniselt ja D.A. ilt välja mõista solidaarselt K.B. i kasuks kuriteoga tekitatud

varalise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates 07.05.2019 kuni

põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses varalise kahjuga

ei ületa 1 404,87 eurot.

Mittevaraline kahju

49. Kannatanu esindaja on esitanud tsiviilhagis ka mittevaralise kahju nõude summas 7000 eurot,

alternatiivselt kohtu äranägemisel. Samuti palutakse tsiviilhagis A. Simaniselt ja D.A. ilt

solidaarselt välja mõista kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis

võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni,

arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma seoses mittevaralise kahjuga ei ületa

põhinõude summat.

50. Maakohtu hinnangul on tsiviilhagis esitatud mittevaralise kahju nõue summas 7000 eurot

põhjendatud. Süüdistatav tekitas K.A. le raske kehavigastuse, mille tulemusel saabus kannatanu

surm. Kuigi kannatanu surma isik ei soovinud, oli kaasuse asjaoludest tulenevalt kannatanu

võimalik surm süüdistatavale ettenähtav. Samuti pidi süüdistatavale ettenähtav olema, et noore

mehe vägivaldne surm võib põhjustada tema lähedastele arvestatavaid hingelisi üleelamisi.

51. K.B. ja K.A. elasid materjalidest nähtuvalt koos alates 2001. aastast, s.o 17 aastat ning neil oli

ka ühine laps (II kd, tl 3). K.A. aitas kasvatada samas majapidamises ka K.B. i lapsi. Maakohtu

hinnangul oli K.B. i ja K.A. suhe läheduselt võrdne abielupaariga ning pika kooselu abieluna

mitteregistreerimine ei muuda suhet kaugemaks. Tänapäeva ühiskonnas on väga levinud

mitteabieluline kooselu. Selle mingil põhjusel abieluna registreerimata jätmine ei tähenda, et

kahe 17 aastat koos elanud inimese lähedus ning kaotusvalu oleks selle võrra väiksem. Seega

on K.B. VÕS § 134 lg 3 mõttes lähedaseks.

52. Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on

normaalsed reaktsioonid lähedase surmale, mis on iseloomulikud igale surmale. See on

tavapärane, et surijast jääb maha lähedane. Surm ise on normaalne, me kunagi suremegi.

Erilised asjaolud käesolevalt puuduvad (II kd, tl 137-138).

53. Kuigi väide, et me kõik sureme ei ole vale, on see antud kaasuse kontekstis asjakohatu ja

lugupidamatu. K.A. näol oli tegemist noore mehega, kelle surm saabus järsku ning

vägivaldselt. Seejuures nägi K.A. pikaajaline elukaaslane sekundid peale rünnet temale kallist

inimest maas liikumatult vereloigus lebamas. Vaid viis minutut enne seda nauditi sõprade ja

teineteise seltskonda ning moment hiljem oli pikaajaline elukaaslane kontaktivõimetuna maas.

Haiglas ei õnnestunud kannatanul elukaaslasega samuti verbaalset kontakti saada. 25.11.2018

võeti K.B. iga juba ühendust organidoonorluse teemal, millest sai ta järeldada, et viimnegi

lootus, et K.A. naaseb tema ellu, on kustunud. Seejuures ei saa mööda vaadata süüdistatava

käitumisest peale rünnakut. A. Simanis suhtus tunnistajate ütlustest nähtuvalt üleolevalt ja

ükskõikselt toimepandusse, olles märkinud nii Voorimehe pubi ees kui ka haiglas, et kui saaks,

annaks veel. Selline käitumine – enesekeskne räige lugupidamatus inimelu ja teiste inimeste

kannatuste suhtes – suurendas kannatanu läbielamisi veelgi. Ajal, mil kannatanu muretseb

lähedase elu pärast, bravuuritseb ründaja kõrval ja avaldab soovi täiendava vägivalla

kasutamiseks, andes seeläbi mõista, et ta ei pidanud kannatanu elu mitte millekski. Ka peale

sündmust ei ole süüdistatav ega viimase pere vabandanud kannatanu ees, millest järjekindlalt

hoiduti ka kohtuistungitel.

54. Maakohtule esitatud K.B. i meditsiinidokumentidest nähtuvalt on kannatanul tuvastatud

depressiooni sümptomitega segatüüpi ärevushäire, orgaaniline asteenia, mitteorgaaniline une-

ärkveloleku rütmihäire ning talle on määratud retseptiravimid hommikuks ja õhtuks. Valga

haigla psühhiaater, kes on kannatanule ravi osutanud, on omapoolses vastuses kirjutanud, et

K.B. i puhul on tegemist pikemaajalise ravivajadusega ning talle on määratud anti-depressandid

hommikuks ning uinutavad tabletid ööseks. Isik vajab korduvat psühholoogilist nõustamist

edaspidi (saab nõustamist ohvriabi poolt). Samuti on kohtule esitatud MTÜ Laste ja Noorte

Kriisiprogrammi koordinaatori vastus selle kohta, et kannatanu perele pakutakse nõustamist ja

teraapiat ning töö on planeeritud kestma kuni 2020. aasta aprillikuuni. Vastusest nähtuvalt on

nii K.B. kui poeg A.L. osalenud korduvalt leinatoetusprogrammis ning ka kaheksa päevases

leinatoetuslaagris (I kd, tl 189-196). Ka kohtuistungil sündmuse kohta ütlusi andes ilmnes

selgelt, et sündmuste taasesitamine oli K.B. ile emotsionaalselt väga raske. Samuti loobus K.B.

kohtuistungitel osalemisest, lahkudes kohe peale ütluste andmist.

55. Välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitiste suurused peavad vastama ühiskonna üldise heaolu

tasemele ning kas või juba üldise võrdsuspõhiõiguse tagamiseks ja kohtusüsteemi autoriteedi

säilitamiseks olema sarnastel asjaoludel võrreldavad (RKKKm nr 3-1-1-116-12, p 18).

56. Tõendamist on leidnud, et juhtum mõjutas ja mõjutab jätkuvalt kannatanu ja seeläbi ka tema

laste elukvaliteeti. Kogu sündmus oli noore naisterahva jaoks traumeeriv. Seda kogumina alates

sellest, kui ta nägi mõni hetk varem elujõulist lähedast liikumatuna vereloigus lamamas, kuidas

haiglas püüti K.A. ga kontakti saada ja teda abistada, kuni selleni, et fataalne lõpptulemus sai

üheselt selgeks läbi organdoonorluse küsimuse kõigest poolteist päeva peale sündmust.

Seejuures intensiivistas kannatanu läbielamisi ka süüdistatavapoolne arrogantne suhtumine

juhtunusse. Ka juhul, kui teine inimene lükkaski sigareti andmisest keeldumisel kedagi valu

tekitamata käega vastu rinda, mis ühele poolele ei meeldinud, on surm sedavõrd tõsine tagajärg,

et inimlikult peaks väiksest konfliktist tulenenud traagiline tagajärg siiski tekitama mingitki

kahetsust ja kaastunnet hukkunud inimese lähedaste suhtes. Igasuguse kaastunde puudumise ja

ükskõiksuse demonstratiivne väljendamine suurendab paratamatult lähedaste üleelamisi, samas

kui kaastundlik vabandamine aitaks kaotusvalu leevendada.

57. Maakohtu hinnangul on mittevaraline kahju summas 7000 eurot põhjendatud ning mõistlik.

58. Nõue on põhjendatud ka tsiviilkostja D.A. i vastu esitatud osas, kuivõrd eelpool on leidnud

tuvastamist, et ka tema vastutab VÕS § 1053 lg 2 alusel alaealise poja tekitatud kahju eest.

Kannatanu ees on A. Simanis ja D.A. solidaarvõlgnikud VÕS § 65 lg-test 1 ja 2 tulenevalt.

59. Kannatanu esindaja on taotlenud A. Simaniselt ja D.A. ilt välja mõista solidaarselt K.B. i kasuks

kuriteoga tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma

seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot. Maakohus leidis, et esitatud viivisenõue on

kooskõlas seadusega ja tuleb rahuldada.

60. Seega tuleb A. Simaniselt ja D.A. ilt tuleb solidaarselt välja mõista K.B. i kasuks kuriteoga

tekitatud mittevaralise kahju summalt viivis võlaõigusseaduse järgses määras alates käesoleva

hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, arvestusega, et kogu väljamõistetav viivissumma

seoses mittevaralise kahjuga ei ületa 7 000 eurot.

Apellatsioonid

Süüdistatav A. Simanise kaitsja vandeadvokaat M. Gaveri apellatsioon

61. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni A. Simanise kaitsja vandeadvokaat M. Gaver, kes

taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja A. Simanise õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotletakse

maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja A. Simanisele kergema karistuse

mõistmist.

62. Ühtlasi taotletakse maakohtu otsuse tühistamist välja mõistetud tsiviilhagi osas ja uue otsuse

tegemist, millega jätta tsiviilhagi rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse maakohtu otsuse

tühistamist tsiviilhagi osas ja uue otsustuse tegemist, millega mõista A. Simaniselt varalise

kahjuna välja 500 eurot ja jätta tsiviilhagi mittevaralise kahju osas rahuldamata.

63. Viimaks taotletakse ka maakohtu otsuse tühistamist menetluskulude osas.

64. Kaitsja apellatsioonis toodud seisukohad on järgmised.

A. Simanise löögi tugevus

65. Esmalt on maakohus otsuses mitmeid kordi märkinud, et asja materjalidest nähtuvalt on A.

Simanis professionaalne poksija. Kuivõrd maakohus ise on enese otsuses viidanud eesti keele

seletavale sõnaraamatule, teeb seda ka apellant. Nimelt tähendab professionaalne (elu)kutselist,

elukutsega seoses olevat või sellele omast, meisterlikku. Kaitsja selgitab, et A. Simanis ei olnud

sündmuse ajal kindlasti professionaalne poksija, vaid kooliõpilane, kes käis pärast kooli

poksitrennis.

66. Teiseks on maakohus leidnud, et A. Simanise löök oli tugev, kuna viimase kätt tuli pärast

löömist lahastada. A. Simanis avaldas aga, et vigastuse tekkimisele aitas kaasa asjaolu, et tema

käsi ei olnud varasemasest vigastusest täielikult paranenud. Nimelt vigastas A. Simanis AS

Valga Haigla patsiendikaardi nr R170521 kohaselt 21.06.2019 paremat kätt, millest tulenevalt

diagnoositi apellandil küünarvarremurd ja kodarluu alaotsa murd ning käsi pandi lahasesse.

Maakohus aga oma otsuse tegemisel eelnevat vigastust arvesse ei võtnud, põhjendades seda

sellega, et novembri lõpuks oli ravi juba ammu lõppenud. A. Simanise hinnangul on sellise

väite näol tegemist oletusega. Esmalt ei selgu, millele tuginedes asus maakohus seisukohale, et

A. Simanise käe osas oli ravi novembri lõpuks juba ammu lõppenud. Samuti ei selgu, kuidas

viitab ravi lõppemine asjaolule, et vana vigastus ei aidanud uue tekkimisele kaasa – ravi

lõppemine ei tähenda, et luu oleks täiesti terve ja taastunud.

67. Lisaks on maakohus viidanud justkui üldisele teadmisele, et murdunud või vigastatud kohale

kasvab luu paranedes paksendi, mistõttu ei murdu luu järgmisel korral sama koha pealt ja

paranenud koht on sellevõrra tugevam. A. Simanise hinnangul on arusaamatu, mil moel on

tegemist üldtuntud tõega. Teise löögi tagajärjel ei tekkinud tal luumurd, vaid kõigest pindmine

randme – ja käevigastus, s.o randme ja käe muude osade kontusioon ehk põrutus. Sellest

tulenevalt ei ole asjakohane maakohtu väide (mis ei ole ka tõsi), et luu ei murdu samast kohast

mitu korda. Samuti ei välista maakohtu argumentatsioon eelneva vigastuse rolli uue vigastuse

tekkimisel.

68. Samuti on maakohus leidnud, et A. Simanise käe tugevust näitab asjaolu, et ta käis

novembrikuus poksitrennis vähemalt kaks korda nädalas. Kaitsja hinnangul ei ole tegemist

asjakohase argumendiga, mille pinnalt väita, et A. Simanise käsi oli täielikult paranenud.

Esiteks ei tähenda poksitrennis käimine, et A. Simanise käsi sai tugevat koormust või et käsi

üldse koormust sai – poksitrennis on võimalik teha ka käsi vähemkoormavaid ja üldtoonust

tugevdavaid üldharjutusi, mis käsi ei pruugi üldse hõlmata. Teiseks kantakse poksitrennis

asjakohast varustust, mis aitab käevigastusi ära hoida.

69. Maakohus viitab ka asjaolule, et sündmuskohal hinnati kiirabi poolt kannatanu teadvuse

tasemeks Glasgow koomaskaalal neli ning Valga EMO-sse saabudes kolm, mis on ka antud

skaala madalaim tase. Sellest tulenevalt tegi maakohus järelduse, et löök oli äärmisel tugev ja

A. Simanise käevigastus ei olnud tingitud mitte tema enda käe eripärast või varasemast

paranemata vigastusest, vaid just sellest jõust, mida ta löögiks rakendas. A. Simanise hinnangul

on taaskord tegemist pelgalt oletusega, mida ei kinnita ükski meditsiiniline uuring või

ekspertiis. Kaitsja on seisukohal, et sellise vigastuse tekkimisele võib kaasa aidata näiteks löögi

suund ja tabamispunkt, kuivõrd ilmselgelt on inimese kehas nõrgemaid ja tugevamaid kohti.

Lisaks kordab A. Simanis, et löögi tagajärjel tekkinud vigastus oli kõigest põrutus, mis võib

samamoodi tekkida löömisel mingi kindla nurga alt. Eelnevale lisaks viitab A. Simanis

asjaolule, et maakohus on otsusest välja jätnud informatsiooni K.A. statsionaarse epikriisi

lehelt, mille kohaselt pärast KT-uuringut oli K.A. teadvuse tase Glasgow skaalal kümme

(kannatanu tuli teadvusele).

70. A. Simanise hinnangul ei ole võimalik tõsikindlalt väita, et tema löök oli tugevajõuline. Nagu

A. Simanis maakohtus selgitas, on ta poksitrennis õppinud enese löögitugevust hindama ja

valima. Kuivõrd A. Simanisel oli soov lõpetada kannatanu rünne, mitte aga kannatanut tappa,

ei löönud A. Simanis kannatanut tugevajõuliselt. Kaitsja hinnangul võisid K.A. koomaseisundi

kaasa tuua kõik ilmnenud tegurid kaastoimes, s.o ebasoodne lööginurk, kannatanu enda

joobeseisund ja peaga vastu maad kukkumine.

71. Maakohus on lisaks oma otsuses selgitanud, et süüdistatava poolt 196 cm pikkuse mehe

löömine just peapiirkonda saab olla vaid tahtlik ja kalkuleeritud otsustus, kuivõrd oluliselt

lihtsam oleks lüüa nii pikka vastast mujale, näiteks kõhtu või õlga. A. Simanis kordab juba

avaldatud seisukohta, et kuivõrd ta tegutses hädakaitseseisundis, oli tal õigus teha selline löök,

mis tema hinnangul ründe lõpetab (RKKKo nr 3-1-1-38-04, p 7). Käesoleval juhul lõpetas A.

Simanise kaitsevahend, s.o rusikaga löömine, täielikult K.A. ründe ja otsekohe. See tähendab,

et valitud kaitsevahend oli sobiv. A. Simanis ei saanud olla kindel, et temast niivõrd suurema

mehe mujale löömine lõpetab tema vastu suunatud ründe.

72. Maakohtu hinnangul, arvestades A. Simanise poksialaseid eriteadmisi – ja oskusi, pidi

süüdistatav teadma, et sedavõrd tugevat lööki sooritades põhjustab ta kannatanule raske

tervisekahjustuse. Esmalt, nagu A. Simanis varasemalt selgitas, ei olnud tema löök tugev.

Teiseks on kaitsja hinnangul maakohtu taoline järeldus meelevaldne ja maakohtu kindlus väite

esitamisel arusaamatu ning alusetu. Isik, kes oli senimaani tegelenud füüsilise võitlusega ainult

poksiareenil, kus on kindlad reeglid ja tingimused, ei pruugi omada eriteadmisi ja – oskusi

inimese löömisest reaalses maailmas. Nagu A. Simanise poksitreener ka kinnitas, on A.

Simanise näol tegemist rahumeelse inimesega, kes ei olegi kunagi reaalses olukorras n-ö

rusikavõitlusesse sattunud. Seetõttu ei osanud A. Simanis ka ette näha raske tervisekahjustuse

tekitamist, seda ka põhjusel, et löök ei olnud tegelikkuses kaitsja hinnangul tugevajõuline.

Hädakaitseseisund

73. A. Simanis on jätkuvalt seisukohal, et ta tegutses hädakaitseseisundis. Maakohus tõi välja, et

kannatanupoolsest käitumisest on esitatud erinevaid versiooni, neist esimese kohaselt kägistas

kannatanu A. Simanist ja teise kohaselt aga R-M.P. t.

74. Esimese versiooni toimumist kinnitasid A. Simanis, I.M. ja A.K. . Teise versiooni toimumist

aga R-M.P. , A.P. , R.M. ja A.D.P. . Maakohus analüüsis eeltoodud tunnistate ütluseid ja leidis

vastuolusid nii teiste tunnistajate kui ka tunnistajate endi poolt kohtueelses menetluses antud

ütlustega.

75. Maakohtu hinnangul on A. Simanise ütlused konflikti kohta üldsõnalised ja kohati A. Simanise

poolt varasemalt antud ütlustega vastuolus. A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrolliks

avaldati korrakaitseseaduse alusel riikliku järelevalve menetluse raames koostatud dokumendi

nõudmise protokollis 04.12.2018 kell 04.00 fikseeritud apellandi ütlused, mille kohaselt

kägistati kõrist hoopis R-M.P. t. Maakohus ei võtnud arvesse kaitsja seisukohta, et nimetatud

protokoll ei ole sisult õige ja usaldusväärne põhjusel, et A. Simanise emakeel ei ole eesti keel

ja teda kuulati pärast traumeerivat sündmust üle kell 04.00 öösel ilmselges stressiolukorras ilma

kaitsja juuresolekuta ja seda olukorras, kus süüdistatav oli alaealine.

76. Seega ei pruukinud A. Simanis kõigest aru saada, mida temalt küsitakse. Samuti võis ta segi

ajada eestikeelseid sõnu või valesti aru saada küsimustest, lisaks võisid ka patrullpolitseinikud

tema selgitustest valesti aru saada. Asjaolu, et dokumendil on A. Simanise allkiri, ei tähenda

aga seda, et isik kirjutatust ja üldse temaga läbiviidud toimingust aru sai. A. Simanise

puudulikku eesti keele oskust näitab ilmekalt ka tema enda poolt dokumendile kirjutatud lause,

milles on mitmeid kirjavigu ja mis on sisuliselt loetamatu. Maakohus ei võtnud aga ütluste

avaldamisel ega ka otsuse tegemisel kaitsja sellekohaseid vastuväiteid arvesse.

77. Maakohus keeldus K.B. i poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamisest põhjusel, et

ütlustes võivad esineda ebakõlad põhjusel, et K.B. oli šokis, samas ei ole šokiseisundit A.

Simanise puhul üldse arvesse võetudki. A. Simanis selgitas, et K.A. tuli rüselejate seltskonna

poolt tema ja R-M.P. juurde. Maakohus on pidanud sellist selgitust ebausutavaks, kuivõrd see

oleks maakohtu hinnangul tähendanud, et K.A. oli osa rüselejatest, mis ei vastanud tunnistaja

M.L. ütluste kohaselt tõele. Kaitsja hinnangul on maakohus siinkohal teinud meelevaldse

järelduse, kui on omavahel samastanud laused ’’tuli rüselejate poolt’’ ja ’’oli osa rüselejatest’’.

Ilmselgelt ei tähenda need ühte ja sama.

78. Lisaks leidis maakohus, et ka I.M. ütlused on vastuolulised. Näiteks väitis tunnistaja esmalt, et

A. Simanis lükkas kägistava mehe endast eemale, kuid hiljem jällegi selgitas, et A. Simanis

tõmbus ise tagasi. Samuti rääkis tunnistaja vaheldumisi kätega vehkimisest ja siis jälle löögi

tegemisest kannatanu suunas. Ka ei suutnud tunnistaja maakohtu hinnangul üheselt selgitada,

millisesse keha piirkonda K.A. väidetavalt A. Simanist lüüa/vehkivaid liigutusi teha soovis –

oli see pea, õlad või keha ülaosa, mis ei ole pea. Kaitsja hinnangul ei ole need vastuolud sellised,

mille alusel nentida ütluste ebausaldusväärsust või ebatõepärasust. Näiteks võib löögi tegemine

kannatanu suunas olla samal ajal mõistetav ka käega vehkimisena. Samuti selgitab A. Simanis,

et reaalses konfliktolukorras, kus on agressiivne, teist rünnata sooviv isik, ei olegi alati võimalik

üheselt öelda, millisesse piirkonda on isiku löögid suunatud. Seda eriti juhul, kui lüüa üritav

isik on purjus ja tema löögid ei taba sihtmärki. Kaitsja hinnangul ei ole maakohus tunnistajate

ütluste analüüsimisel arvesse võtnud tegelikku olukorda ja seda, kuidas näeb reaalses elus välja

joobes inimeste liikumine situatsioonis, kus on ümber mitmeid inimesi – see ei ole kunagi

üheselt selge, selgepiiriline ja kindla suunaga.

79. A.K. a ütluste kohta on maakohus selgitanud, et sisuliselt on tunnistaja esitlenud kohtule

sündmuste käigu kohta kolm erinevat versiooni, millised on kõik üksteisega vastuolus ning

vastuolus ka teiste tunnistajate poolt avaldatuga. Kuigi tõepoolest on A.K. a poolt avaldatu

erinev, on neil siiski ühiseks asjaoluks, et K.A. võttis A. Simanisel kõrist kinni, mille peale A.

Simanis reageeris löögiga. Eeltoodu näitab üheselt A. Simanisel hädakaitseseisundi olemasolu.

Samuti ei saanud maakohtule olla teada, millised olid K.A. oskused – A. Simanis rõhutab, et

tegemist oli kaitseliitlasega, mida kinnitas näiteks tunnistajatest K.P. u, kes kannatanut läbi

Kaitseliidu tundiski. Seega ei saa ka öelda, et tegemist oleks olnud tavakodanikuga, kellel ei

saanudki olla taolisi erioskusi. Kaitseliitlase puhul saab eeldada, et isik on saanud vähemalt

sõjalise baaskoolituse, kuid tõenäolisem on, et isik on saanud põhjaliku koolituse ja osalenud

erinevates laagrites ning treeningutel, mis õpetavad võitlema.

80. Maakohus leidis sedagi, et versioonides üks ja kaks tunnistajate ühtsust ja kokkulangevust

olulistes asjaoludes ei nähtu. Kaitsja hinnangul on sellised seisukohad arusaamatud ja kantud

soovist koostada igal juhul süüdimõistev kohtuotsus. Tegelikkuses on vastupidi just mitmed

tunnistajad väitnud, et kägistamine toimus. Lisaks sellele on maakohus ilmselgelt liialdanud,

öeldes, et tunnistajate ütlused on meeletus koguses üksteisega vastuolus – nagu A. Simanis

selgitas ka maakohtu menetluses, siis kuigi tunnistajate ütlused ei langenud detailides kokku,

mõnel juhul ka iseenda varem antud ütlustega (mis on arusaadav tulenevalt asjaolust, et ütluste

andmise vahele jäi pea aasta), langevad need kokku üldises plaanis. Siin on kaitsja hinnangul

oluline, et tunnistajate ütlused langevad üldises plaanis kokku nii nende endi poolt varem

kohtueelses menetluses antud ütlustega (s.o sama tunnistaja põhiselt) kui ka ütlustega, mis on

andnud teised tunnistajad (s.o võrdluses teiste tunnistajatega). Sellest perspektiivist vaadatuna

on kaitsja hinnangul äärmiselt meelevaldne ja kogutud tõendeid eirav maakohtu järeldus, et

tunnistajate ütlused ei ole olulistes osades kokkulangevad.

81. Samuti ei ole maakohus selgitanud, milliste tunnistajate ütlustega on kaitseversioon ümber

lükatud ja mil viisil on nende tunnistajate ütlustest võimalik teha loogilisi järeldusi eluliselt

usutava sündmuse käigu kohta. Kaitsja hinnangul ei põhine maakohtu selline väide tegelikult

kogutud tõenditel ja vastupidiselt eirab tegelikult kogutud tõendeid.

82. Maakohus on otsuse tegemisel tuginenud sisuliselt ainult ühe tunnistaja, s.o M.L. ütlustele. A.

Simanise hinnangul on arusaamatu, millele tuginedes lükkas maakohus kõrvale kõikide teiste

tunnistajate ütlused, mille kohaselt leidis kägistamine aset. Nagu kaitsja varasemalt selgitas,

siis, kuigi tunnistajate ütlused ei langenud detailides kokku, mäletasid kas A. Simaniselt või R-

M.P. lt kõrist kinni võtmist üle kuulatud tunnistajatest I.M. , A.K. , A.P. , R.M. , A.D.P. ning

A. Simanis ja R-M.P. ise. Maakohus on aga otsuse tegemisel tuginenud sisuliselt ühe tunnistaja

versioonile, mille kohaselt kägistamist ei toimunudki, selgitades samal ajal, et M.L. ütlustest

ei nähtu, kumb osapooltest (kas A. Simanis või K.A. ) asus esimesena kontakti. On arusaamatu,

kuidas sai maakohus kõrvale lükata üldise versiooni kägistamisest, kui seda kinnitasid suurem

osa tunnistajatest. Kaitsja hinnangul on M.L. ütlused mõneti ka ebaloogilised, kuid maakohus

ei ole sellele tähelepanu pööranud.

83. Maakohus selgitas, et M.L. ütluseid toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate ütlused.

Sellegipoolest ei rääkinud ükski tunnistaja olukorrast, mille kohaselt A. Simanis liikus

agressiivselt K.A. poole, kes A. Simanise eest taganes, samal ajal kätega oma nägu varjates.

Ometi on tegemist sisuliselt kõige olulisema detailiga M.L. tunnistusest, kuivõrd sellest

tulenevalt on võimalik väita, et A. Simanis ei tegutsenud hädakaitses, s.o K.A. tegutsemisest

ei nähtunud A. Simanise jaoks rünnet. See tähendab, et maakohus on pea kõikide teiste

tunnistajate ütlused kõrvale jätnud argumendiga, et need ei lange kokku (kuigi langevad kokku

just selles kõige olulisemas osas, et toimus kägistamine), tuginedes sellisele tunnistajale, kelle

ütluste keskset mõtet ei toeta mitte ükski teine tunnistaja.

84. Lisaks, M.L. selgitas, et K.A. taganes A. Simanise ründe eest vastu autot. Pärast seda lõi A.

Simanis kannatanut, mille peale too maha kukkus. Esmalt, M.L. ei selgitanud, mil viisil K.A.

auto juurde maha kukkus – sisuliselt kõik tunnistajad, kes kannatanu kukkumist nägid,

selgitasid, et ta kukkus selili maha. Kaitsja jaoks on arusaamatu, kuidas on võimalik isikul, kes

toetub löögi ajal seljaga vastu autot, kukkuda selili maha. Teiseks selgitas tunnistaja K.J. , kelle

ütlusi ei ole maakohus otsuses välja toonud ega analüüsinudki, et selle koha peal, kuhu K.A.

kukkus, ei olnud ühtegi autot. Tegemist on tunnistajaga, kelle ütlused olid nii kohtueelses – kui

ka kohtumenetluses samasugused.

85. Eelnevale lisaks on maakohus välja toonud, et A. Simanise löök oli K.A. jaoks üllatuslik. A.

Simanise hinnangul, kui konflikt olekski arenenud M.L. ütluste kohaselt, s.o K.A. taganes,

käed näo eest, A. Simanise eest, kes proovis teda mitmeid kordi lüüa, ei ole kuidagi võimalik

järeldada, et A. Simanise löök oli K.A. le üllatuslik. Seega on maakohus otsuses teinud

ebaloogilisi ja vastuolulisi järeldusi.

86. A. Simanise hinnangul esinevad M.L. ütlustes seega ebakõlad, mida maakohus ei ole enese

otsuses adresseerinud. Veelgi enam, maakohus on teinud nendest ütlustest järeldusi, mis on

otsuse teiste osadega selges vastuolus.

87. Samuti ei pidanud A. Simanis vajalikuks talle tekitatud valust rääkida, kuivõrd see ei olnud

antud situatsioonis oluline – K.A. võttis temalt kõri ümber kinni, mis tähendas rünnet A.

Simanise vastu olenemata sellest, kas valu tekitati või mitte. Eelnevale lisaks, EMO-s ei

pööratudki tähelepanu A. Simanise kaelale, isegi kui seal oleksid kägistamisest jäljed olnud,

kuivõrd A. Simanis pöördus erakorralise meditsiini osakonda käevigastusega. Lisaks sellele on

üldteada, et absoluutselt igasugusest puudutusest, ka tugevamast, ei teki verevalumit, kuivõrd

veresooned naha all ei purune alati. A. Simanis viitab asjaolule, et kõrist kinni hoidmine oli ka

lühiajaline, millest ei pruukinudki mingit märki jääda.

88. Maakohus leidis, A. Simanise hädakaitseversiooni kohta ei ole võimalik teha tõsikindlat

järeldust näiliselt toetavate tunnistajate ütluste pinnalt, kuna antud ütlused võivad olla kaetud

eesmärgist vabastada sõber vastutusest. A. Simanise hinnangul on kummastav, et maakohus on

otsuse tegemisel täielikult ignoreerinud ja sisuliselt eitanud võimalust, et K.A. rünne

tegelikkuses ka aset leidis, kuigi seda nentisid mitmed tunnistajad. Samuti on M.L. , kelle

tunnistusele on maakohus otsuse tegemisel suures osas tuginenud, öelnud, et ta ei näinud, kes

esimesena konflikti alustas, s.o kas A. Simanis või K.A. . Seda kummastavam on maakohtu

järeldus, et hädakaitseseisundit ei olnud.

89. A. Simanis selgitab veelkord lühidalt, et ta tegutses K.A. t lüües hädakaitses ning ei ületanud

hädakaitse piire. A. Simanis lõi K.A. t viimasest tuleneva ründe tõttu – ta tuli ilma eelneva

provotseerimiseta A. Simanise juurde ja võttis viimaselt kõrist kinni, pärast aga proovis A.

Simanist agressiivsel moel lüüa. Sellest tulenevalt oli A. Simanis õigustatult arvamusel, et kui

K.A. tema poole agressiivselt liigub ja vehib, tähendab see, et kannatanu võib teda igal hetkel

lüüa. Kui asjaoludest tulenevalt on rünnataval alust arvata, et rünne jätkub, ehkki teisel viisil,

on tal õigus ennast kaitsta üldistel alustel ja tingimusel, et selle kasutamine on vajalik (sobiv ja

säästvaim) ning kantud kaitsetahtest (RKKKo nr 3-1-1-38-04, p 7).

90. Käesoleval juhul olid A. Simanise enda rusikad tema jaoks sobivaimaks käsutuses olevaks

vahendiks. Oluline on, et K.A. oli 196 cm pikkune, keda tunnistajad kirjeldasid kui suurt kasvu

tugevat ja sportlikku meest. A. Simanis on aga keskmise kehaehitusega ja K.A. st peajagu

lühem (196 cm vs 170 cm). See tähendab, et A. Simanis ei saanud olla kindel, et löök kuhugi

mujale peatab K.A. ründe. Lisaks sellele ei saanud olla A. Simanis kindel, et pärast lööki

vähemkahjustavamasse piirkonda on tal aega enne K.A. uut rünnet lüüa teda uuesti ja nüüd

juba näkku (RKKKo nr 3-1-1-111-04, p 14).

91. Samas, isegi juhul, kui möönda, et rusikaga löök näkku ei olnud säästvaim, tuleb välja tuua, et

A. Simanis ei ületanud hädakaitse piire. Siinkohal tuleb lähtuda ka põhimõttest, et kaitsja tuleb

vabastada prognoosiriskis, s.o kaitsja tegevus peab olema võimalik piirides, kus ta millegagi ei

riski, kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda inimest ründama. See tähendab,

et hädakaitses tegutsev isik ei pea riskima sellega, et tema kaitsetegevus rünnet ei lõpeta ning

ta saab siiski ründe käigus viga.

92. Käesoleval juhul on kaitsja seisukohal, et isegi juhul, kui möönda, et kaitsetegevus on ületanud

ilmselt ründe ohtlikkuse ja tekitanud ründajale liigset kahju, ei ole A. Simanis tegutsenud otsese

tahtluse või kavasetusega – lüües end ründavat endast suuremat inimest, ei olnud A. Simanisel

vähemalt kaudset tahtlust ületada hädakaitse piire, s.o tekitada K.A. le liigset kahju. Lisaks

sellele on A. Simanis korduvalt kinnitanud, et ta ei tahtnud meest raskelt vigastada või tappa,

vaid ainult peatada tema rünnet.

Käitumine pärast löömist

93. Maakohtu hinnangul ei kinnitanud ka tunnistajate ütlused A. Simanise käitumise kohta

sündmuskohal, et isik oli hädakaitseseisundis. Näiteks tõi M.L. välja, et A. Simanis tahtis veel

maas lamavat K.A. t jalaga lüüa, kuid sõbrad hoidsid teda kinni, et ta enam ei ründaks. A.

Simanis pöörab tähelepanu asjaolule, et ükski teine tunnistaja seda ei kinnitanud, vastupidi,

mitmed selgitasid, et A. Simanis ei proovinud kannatanule uuesti läheneda. Sellised tunnistajad

olid näiteks K.J. , A.P. , R-M.P. , A.D.P. ja I.M. . Arusaamatu on seega, miks on maakohus

M.L. ütlustele selles osas tuginenud. Veelgi enam, kuivõrd keegi tunnistajatest ei kinnitanud

A. Simanise püüdlust ka lamavat kannatanut uuesti lüüa, tekitab see küsimusi, miks M.L.

niimoodi väitis ja kas ta rääkis tõtt.

94. Eelnevale lisaks on maakohus välja toonud, et mitme tunnistaja väitel oli A. Simanis pärast

löömist agressiivne. Näiteks märkis tunnistaja S.O. , et kuulis, kuidas K.B. karjus, et „mida sa

värdjas tegid“, ja süüdistatav vastas, et „vähe sai raisk“. K.B. i ütlused seda aga ei kinnita. Veel

enam – mitmete tunnistajate sõnul läks A. Simanis koos oma kaaslastega sündmuskohalt

eemale veel enne seda, kui K.B. sinna saabus. Näiteks selgitas S.O. , et kui K.B. pubist välja

tuli ja uuris, kes K.A. t lõi, ei olnud A. Simanist enam sündmuskohal. Seega ei ole võimalik, et

selline olukord toimus parkimisplatsil, kus S.O. il oli võimalik seda pealt kuulda.

95. Ka R.L. kinnitas, et A. Simanis oli pärast K.A. löömist agressiivne. Nii selgitas tunnistaja, et

„kuuldes järsku Voorimehe pubi ees kähmlust, lõpetas ta kõne ja läks toimuvat vaatama. Siis

sattus ta A. Simanise ette, kes ütles tunnistajale, et kas tahad ka saada, ilma, et tunnistaja oleks

kuidagi A. Simanist kõnetanud“. A. Simanis selgitab, et isegi kui see toimus, tuleb arvesse võtta

eelnevalt juhtunut. A. Simanist ründas isik, keda viimane pidi seepeale lööma. Ilmselgelt on iga

inimene pärast sellist juhtumit šokeeritud ja mõnevõrra agressiivne, kuivõrd on sunnitud

vägivaldsesse olukorda, mida ta ise ei ole soovinud. Küll aga ei saa kindlasti öelda, et hilisem

agressiivsus tähendab, et A. Simanis ei olnud hädakaitseseisundis, kuivõrd hilisem agressiivsus

ei välista kaitsetahet. On arusaamatu, millele tuginedes maakohus sellisele järeldusele jõudis.

96. K.B. i ütluste kohaselt oli A. Simanis agressiivne ka haiglas. Nimelt selgitas K.B. , et tal ei lähe

kunagi meelest, kuidas A. Simanis ütles eesti keeles ’’raisk, kui saaks, annaks veel’’. Esmalt

on arusaamatu, miks pidanuks A. Simanis oma sõpradega rääkides ütlema midagi sellist eesti

keeles, kui see ei ole ta emakeel ega ka keel, milles A. Simanis oma sõpradega suhtleb. Teiseks,

K.B. i ütlusega seoses üritas kaitsja avaldada K.B. i kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille

kohaselt tunnistaja selgitas järgmist: „Haiglas oodates sain teavet, et elukaaslane on koomas.

Mingi aeg toodi politsei poolt sinna haiglasse kõik need kolm, keda ma oli ennem üle tee näinud.

Ühel neist, temal, kes oli heledamate riietega, oli käega (vist vasaku) probleeme ja ta viidi

röntgenisse ja hiljem oli see käsi tal küünarnukist saadik kinni seotud. Mida need poisid

rääkisid, ma tähele ei pannud, kuna olin endast väljas.“

97. Kaitsja hinnangul olid tunnistaja ütlustes ilmselged vastuolud. Kui inimene selgitab, et ta ei

pannud tähele, mida räägiti, ei ole võimalik, et talle hiljem räägitu meenub. Tegemist ei ole

olukorraga, kus tunnistaja kohtueelses menetluses selgitas, et ta ei mäleta räägitu sisu, vaid et

ta ei pannud juttu tähele. Asjaolu, et K.B. 15.08.2019 toimunud kohtuistungil ütles, et tal A.

Simanise öeldu kunagi meelest ei lähe, on seega selges vastuolus tema kohtueelses menetluses

antud ütlustega. Maakohus aga selgitas istungil, et ei näe vastuolu kohtueelsete ja kohtuistungil

antud ütluste vahel ning keeldus ütluste avaldamisest.

98. Kaitsja juhib tähelepanu ka 15.08.2019 kohtuistungiprotokollile, mille kohaselt kannatanu

esindaja selgitas, et tol hetkel, kui K.B. 24.11.2018 üle kuulati, ütles ta, et ei mäleta. See ei ole

aga tõsi ja sellele maakohus ka tähelepanu ei pööranud – K.B. ütles kohtueelses menetluses, et

ei pannud räägitut tähele.

99. Kaitsja hinnangul rikkus maakohus sellega A. Simanise õigust õiglasele kohtumenetlusele,

eelkõige õigust tunnistajate ülekuulamisele võrdsetel tingimustel. A. Simanis pöörab

tähelepanu asjaolule, et tunnistajate ülekuulamisel avaldas maakohus prokuröri ja kannatanu

esindaja nõudel teiste tunnistajate ütlusi sisuliselt alati ja isegi juhul, kui ei esitatud

avaldamisele sisulist põhjendust, s.o selgitust selle kohta, milles esineb vastuolu. Maakohus

selgitas suuliselt juurde, et avaldamine viiakse läbi selleks, et kontrollida, kas vastuolu esineb

või mitte. Kui aga kaitsja soovis avaldada ütlustes esineva ilmselge vastuolu, maakohus seda ei

lubanud. Sellega näitas maakohus kaitsja hinnangul välja ilmselget poolehoidu prokurörile ja

kannatanu esindajale, millega rikuti A. Simanise õigust õiglasele kohtupidamisele. Kaitsja

märgib, et sarnane poolehoid kannatanu suunas ja vastumeelsus süüdistatava suhtes nähtusid

kahjuks terve kohtumenetluse kestel.

100.

Veelgi enam, maakohus selgitas K.B. i ütluste avaldamisest keeldumist sellega, et

kannatanu oli sündmuse toimumise ajal ilmselgelt endast väljas ja tema tähelepanu oli suunatud

eelkõige olulisematele asjaoludele, mistõttu ta ei pruukinudki ülekuulamise ajal süüdistatava

väljaütlemist oluliseks pidada. Esmalt, nagu apellant varem selgitas, ütles K.B. kohtueelsel

ülekuulamisel, et ei pannud tähele, kas ja mida A. Simanis rääkis. Teiseks nähtub maakohtu

sellises seisukohas eriti selgelt erapoolik suhtumine menetlusosalistesse.

101.

Nimelt, A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldati kohtuistungil

vahetult pärast sündmust A. Simanise poolt antud ütlused, mis tulenesid küsitlemise ja

dokumendi nõudmise protokollist. Nende ütluste kohaselt selgitas A. Simanis, et K.A. võttis

kõrist kinni R-M.P. l, mitte aga A. Simanisel endal, mida A. Simanis selgitas kohtuistungil.

Ütlused avaldati olenemata kaitsja vastuväidetest, et alaealist A. Simanist küsitleti ilma kaitsja

ja ka tõlgita, mis tähendab, et ütlused ei pruugi olla sisuliselt õiged. Erinevalt K.B. i ütluste

avaldamata jätmisest ei võtnud maakohus A. Simanise vahetult pärast juhtumit antud ütluste

osas arvesse, et ka A. Simanis oli juhtunust ilmselgelt šokis, mistõttu antud ütlused ei võinud

olla õiged, peale selle, et ei ole teada, kas need väljendavad seda, mida A. Simanis tegelikult

ütles. Tähelepanu tuleb pöörata ka asjaolule, et K.B. i kuulati üle 25. novembril, A. Simanise

esimesed ütlused pärinevad aga juhtunu toimumise ööst, s.o järgnevast tunnist pärast sündmuse

toimumist. Ometigi ei ole maakohus kordagi leidnud, et ka A. Simanis võis olla šokis ja

segaduses.

102.

Mõningast negatiivset ja eelarvamuslikku suhtumist A. Simanisse näitab ilmekalt ka

maakohtu järgnev lause: ’’Selline äraütlemine: lause koos eemale lükkava käežestiga/tõukega

võis olla alkoholi tarvitanud alaealisele süüdistatavale, kes on just konfliktis osalenud ning seal

olles ka kukkunud, au pihta käiv ning ajendada teda jõulisemale ründele.’’ Esmalt, tegemist on

ilmselge oletusega, mida ei toeta ükski tõend. Vastupidi, nagu A. Simanis ka varem selgitas,

siis on teda iseloomustatud kui rahumeelset inimest, kes ei soovi lahendada konflikte füüsiliselt.

Teiseks, indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti A. Simanisel pärast

juhtumit joove 0,59 mg/l, mis ei ole ilmselgelt selline joove, mis mõjutaks oluliselt inimese

käitumist.

103.

Vastupidiselt A. Simanisele aga on maakohus pidanud mitmel korral vajalikuks rõhutada,

et K.A. oli rahumeelne inimene olenemata asjaolust, et mitmed tunnistajad rääkisid kannatanu

ilmselgest agressiivsusest tol ööl ja vihjeid on ka sellele, et kannatanu võis olla ka varasemas

elus agressiivne (on rünnanud elukaaslast K.B. i füüsiliselt). Ometigi on maakohus võtnud

otsuse tegemisel seisukoha, et sellised tunnistused ei saa olla õiged põhjusel, et need ei ole

detailides ühtsed. See ei ole aga A. Simanise hinnangul piisavaks põhjuseks, et eitada üldist

narratiivi kannatanu ründavast olekust.

104.

Kokkuvõtvalt on A. Simanis seisukohal, et maakohus on otsuse tegemisel rikkunud KrMS

§ 3051 kohaselt kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Maakohus on otsuse

tegemisel teinud vastuolulisi järeldusi, jättes põhjendamatult kõrvale mitmete tunnistajate

ütlused, eitades alusetult nende esitatud versioone juhtunust. A. Simanis on seisukohal, et ta

tegutses K.A. t lüües hädakaitseseisundis, mistõttu on tema vastutus välistatud. Sellest

tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada ja A. Simanis õigeks mõista.

Karistuse kohaldamine

105.

KarS § 118 lg 1 p 7 sanktsioon näeb karistusena ette nelja – kuni kaheteistaastase

vangistuse. KarS § 45 lg 2 kohaselt ei või kuriteo toimepanemise ajal nooremale kui

kaheksateistaastasele isikule mõista tähtajalist vangistust üle kümne aasta ega eluaegset

vangistust. Seega karistusraamid on käesoleva kaasuse puhul 4-10 aastat.

106.

Alaealisus ei tingi automaatselt süüdistatavale mõistetud karistuse kergendamist ega välista

karistamist reaalse vangistusega. Kui isiku süü, kohtu poolt tuvastatud kergendavad ja

raskendavad asjaolud, võimalused mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude

toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvid nõuavad isiku karistamist reaalse vangistusega,

siis tuleb teda ka sellise karistusega karistada, olenemata sellest, kas süüdistatav on täis- või

alaealine. Samas ei tohi alaealise karistamisel unustada, et sellisel juhul on enam tähtis just

täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on alaealiste

poolt

toimepandud

kuritegude

korral

esmatähtsad

just

karistuse

eripreventiivsed

(kasvatuslikud) eesmärgid. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult

põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo

toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 10.1).

107.

Käesoleval juhul on maakohus justnimelt karistuse määramisel lähtunud rohkem teo

iseloomust ja raskusest, kui A. Simanise isikust. Näiteks ei ole maakohus sisuliselt selgitanud,

kuidas võiks niivõrd raske karistuse määramine A. Simanist edaspidi mõjutada ja suunata teda

õiguskuulekusele. On õige, et A. Simanist on varem karistatud mitmel korral alaealisena

alkoholi tarbimise eest ning ühel korral kehalise väärkohtlemise eest, mille kohta A. Simanis

ise selgitas, et tegemist oli enesekaitsega. Kuigi A. Simanist on varem erinevate süütegude eest

karistatud, ei nähtu sellest ajaloost, et tegemist oleks ohtliku sarikurjategijaga, kes paneb

eelkõige toime isikuvastaseid kuritegusid. Veelgi enam, ilmselgelt on liialdatud maakohtu

seisukoht selle osas, et A. Simanises on tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid –

alkoholi tarvitamine alaealisena ja isikuvastased kuriteod on raskusastmetelt tohutult erinevad.

Lisaks, A. Simanist on varem karistatud nii rahatrahviga kui ka tingimisi vangistusega, mis

tähendab, et šokivangistus oleks olnud ilmselgelt eelnevatest karistustest raskem meede ja

samal ajal meede, mida ei ole varem apellandi peal proovitud. Sellegipoolest on maakohus

välistanud šokivangistuse kohaldamise põhjusel, et see ei omaks süüdlasele piisavat mõju, jättes

selle sisuliselt põhjendamata. Nagu juba eelnevalt märgitud, siis kaitsja hinnangul oleks

maakohus pidanud just eriti põhjalikult põhjendama, miks ei oleks šokivangistuse kohaldamine

A. Simanise puhul piisaval mõjus meede isiku suunamiseks õiguskuulekale teele.

108.

Eelnevast tulenevalt palub A. Simanis alternatiivselt vähendada talle mõistetud karistust ja

määrata see kandmisele osaliselt tingimisi.

Varaline kahju

109.

Maakohus on A. Simaniselt ja D.A. ilt mõistnud solidaarselt välja K.A. surmaga seoses

tekkinud varalise kahju summas 1404,87 eurot, milles sisalduvad nii matusekulud kui ka

pärimismenetluse läbiviimisega seotud kulutused. Maakohus on otsuses selgitanud, et kuigi

kannatanu surma A. Simanis ei soovinud, oli kannatanu löömisel jõuga, mis tõi kaasa tema

kukkumise, suure tõenäosusega teatud ulatuses ettenähtav kannatanu surm, millega

paratamatult kaasnevad matusekulud ja võimalikud pärimismenetluse kulud.

110.

Kaitsja nõustub, et surma põhjustamisel on ettenähtavad matusekulud ja ka

pärimismenetluse kulud, kuid viimased ainult mõistlikus ulatuses. Nimelt rahuldas maakohus

K.B. i tsiviilhagi ka osas, millega nõuti pärandvara pankroti väljakuulutamisele tehtud kulutusi,

s.o Nomos OÜ-le õigusteenuse eest makstud 500 euro hüvitamist. A. Simanise hinnangul ei

saanud olla sellise kulu tekkimine ettenähtav, kuivõrd see ei ole pärimismenetluses tavapärane.

A. Simanis ei teadnud ega saanudki teada, et K.A. l olid võlad, millest tulenevalt oli vajalik

pöörduda õigusteenuse saamiseks õigusbüroo poole, et välja kuulutada pärandvara pankrot.

111.

Eelnevast tulenevalt on seega põhjendatud varalise kahjuhüvitise vähendamine 500 euro

võrra.

Mittevaraline kahju

112.

Maakohus on A. Simaniselt ja D.A. ilt mõistnud solidaarselt K.B. i kasuks välja

mittevaralise kahju summas 7000 eurot.

113.

Maakohus on otsuses välja toonud, et lugupidamatu on olnud tsiviilkostja esindaja

seisukoht, et depressioon, raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid

lähedase surmale ning surm on tavapärane elu osa, kuivõrd kõik inimesed surevad kord. A.

Simanis selgitab, et arusaamatu on maakohtu arvamus, et tegemist on lugupidamatu

seisukohaga. Nimelt tõi esindaja sellise seisukoha välja põhjusel, et selgitada erandlike

asjaolude tähendust. Ka Riigikohus on sisuliselt sarnast põhimõtet väljendanud (vt RKKKo nr

3-2-1-19-08, p 7).

114.

Teiseks, VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise või talle raske

kehavigastuse tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või

kahjustatud isiku lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist

õigustavad erandlikud asjaolud.

115.

A. Simanis on seisukohal, et käesoleval juhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud, mis

eristavad konkreetset juhtumit ülejäänud võimalikest juhtudest, mil lähedane sureb.

Hagiavalduses on välja toodud, et K.B. koges äärmiselt rasket hingelist üleelamist K.A.

vigastuste pealtnägemise ja hiljem haiglas viibimise tõttu. Kaitsja on seisukohal, et oma

lähedaste vigastuste nägemine ja haiglas viibimine ei ole sellised erandlikud asjaolud VÕS §

134 lg 3 mõttes, mis õigustavad lähedasele kahjuhüvitise maksmist. Lisaks sellele juhib A.

Simanis tähelepanu asjaolule, et K.B. ei näinud pealt konkreetset kahju tekitamise juhtumit,

s.o K.A. löömist ja pikali kukkumist. Veel enam ei näinud K.B. pealt K.A. surma hetke

otseselt pärast raske tervisekahjustuse tekitamist, kuivõrd K.A. suri hiljem haiglas, s.o

olukorras, mis ei ole erandlik. Eelnevast tulenevalt tuleb A. Simanise hinnangul jätta

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

Tsiviilkostja esindaja advokaat K. Lumiste apellatsioon

116.

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka tsiviilkostja D.A. i esindaja advokaat K.

Lumiste, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsustuse tegemist, millega jätta

tsiviilhagi varalise ja mittevaralise kahju osas rahuldamata. Alternatiivselt taotletakse uue

otsustuste tegemist, millega jätta mittevaralise kahju hüvitamise taotlus rahuldamata ja

vähendada väljamõistetud varalist kahju 500 euro võrra.

117.

VÕS § 1053 lg 2 kohaselt vastutavad vanemad või eestkostja, sõltumata oma süüst, 14–

18-aastase isiku poolt teisele isikule tekitatud kahju eest, kui nad ei tõenda, et nad on teinud

kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Maakohus ei nõustunud

tsiviilkostja ja tema esindaja maakohtu menetluses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt

D.A. on teinud kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist. Kokkuvõtvalt

on maakohus selgitanud, et alates 2015. aastast on A. Simanist karistatud neljal korral

alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Sellegipoolest ei ole D.A. võtnud ette täiendavaid

meetmeid peale pojaga vestlemise, millest olenemata on A. Simanis jätkanud aastast-aastasse

sarnase probleemse käitumisega.

118.

D.A. i esindaja on seisukohal, et maakohtu argumentatsioon ei ole piisav ümber lükkamaks

seda, et D.A. on teinud kõik, et ära hoida kahju tekkimine. Seda põhjusel, et D.A. i hinnangul

ei ole käesolevas kriminaalasjas oluline, et A. Simanis tarbis alaealisena alkoholi, mille ära

hoidmata jätmist on maakohus viimasele ette heitnud. A. Simanisele etteheidetav tegu on raske

tervisekahjustuse tekitamine, mille tagajärjel on põhjustatud surm. On arusaamatu, mil viisil ei

ole D.A. teinud kõike selleks, et ära hoida just sellise kahju tekkimist. D.A. selgitab, et on

kasvatanud A. Simanist klassikaliste kristlike väärtuste järgi, pakkudes talle alati hoolivust,

tuge ja mõistmist. A. Simanis on kohusetundlik ja hea käitumisega.

119.

Tsiviilkostja esindaja on seisukohal, et K.A. ja A. Simanise konflikti asjaoludki näitavad,

et A. Simanis ei ole pannud toime kuritegu, veel enam ei ole ta pannud kuritegu toime

kasvatusest tulenevate puuduste tõttu. Nimelt selgitab tsiviilkostja, et A. Simanis ei ole loomult

vägivaldne ja püüab konflikte lahendada alati rahumeelselt – seda kinnitas ka A. Simanise

poksitreener.

120.

Lisaks kinnitab A. Simanise rahumeelsust asjaolu, et ta eemaldus konfliktist, mille

keskmes oli tema sõber R-M.P. ja A. Simanise jaoks võõrad mehed. Lisaks proovis A. Simanis

lahendada K.A. ga tekkinud arusaamatust sõnadega, paludes viimasel eemalduda, ning kaitstes

alles seejärel viimase abinõuna füüsiliselt oma sõpra ja iseennast, kui nad K.A. rünnaku alla

sattusid. Nimetatud sündmuste käiku on tunnistanud nii R-M.P. ise, kui ka sündmust pealt

näinud A.P. , R.M. ja I.M. .

121.

On arusaamatu, mida mõistlikku oleks saanud D.A. veel teha, et tekkinud kahju ära hoida

– ta on kasvatanud A. Simanist nii, nagu iga hooliv ja armastav vanem oma last kasvataks. D.A.

i arvates peaks selleks, et lapsevanem vastutaks lapse tekitatud kahju eest, ilmnema

lapsevanema tõsised puudujäägid oma lapse kasvatamises, mida käesoleval juhul ei nähtu –

vastasel juhul oleks sisuliselt alati võimalik VÕS 1053 lg 2 alusel jaatada vanemate vastutust,

mis muudaks nimetatud sätte apellandi hinnangul sisuliselt mõttetuks.

122.

Maakohtu hinnangul on tsiviilhagis esitatud matusekulude summa mõistlik, samuti on

mõistlikud K.A. ootamatu surmaga kaasnenud pärimismenetluse kulud, sealhulgas pärandvara

pankroti väljakuulutamisega seotud kulud. Samuti selgitas maakohus, et kuigi A. Simanis ei

soovinud kannatanu surma, pidi olema talle kannatanu löömisel jõuga, mis tõi kaasa tema

kukkumise, suure tõenäosusega ettenähtav ka kannatanu surm, millega paratamatult kaasnevad

matusekulud ja võimalikud pärimismenetluse kulud.

123.

Tsiviilkostja esindaja nõustub, et surma põhjustamisel peavad surma põhjustajale olema

ettenähtavad surmaga kaasnevad matuse – ja pärimismenetlusega seotud kulud, kuid viimased

ainult mõistlikus ulatuses. Nimelt rahuldas maakohus K.B. i tsiviilhagi ka osas, millega nõuti

pärandvara pankroti väljakuulutamise tõttu Nomos OÜ-le õigusteenuse eest makstud 500 euro

hüvitamist. D.A. i hinnangul ei saanud olla sellise kulu tekkimine A. Simanisele kuidagi

ettenähtav, kuivõrd pärandvara pankroti väljakuulutamine ei ole tavapärane tagajärg surma

saabumisele. D.A. i hinnangul ei saanud A. Simanis kuidagi teada, et K.A. l olid võlad, millest

tulenevalt oli vajalik välja kuulutada pärandvara pankrot, millega seoses pidi K.B. tasuma

õigusabi eest.

124.

Seega on põhjendatud varalise kahjuhüvitise vähendamine pärandvara pankroti

väljakuulutamisega seoses tehtud kulutuste, s.o 500 euro võrra.

125.

Maakohus on D.A. ilt ja A. Simaniselt solidaarselt K.B. i kasuks välja mõistnud ka

mittevaralise kahju summas 7000 eurot.

126.

Maakohus on otsuses välja toonud, et „Tsiviilkostja esindaja on märkinud, et depressioon,

raske üleelamine ja kurvameelsus on normaalsed reaktsioonid lähedase surmale, mis on

iseloomulikud igale surmale. See on tavapärane, et surijast jääb maha lähedane. Surm ise on

normaalne, me kunagi suremegi. Kuigi väide, et me kõik sureme ei ole vale, on see antud

kaasuse kontekstis asjakohatu ja lugupidamatu.’’ Esindaja märgib, et ta tõi eeltoodu välja, et

selgitada erandlike asjaolude esinemise tähtsust (vt ka RKTKo 3-2-1-19-09, p 7). Tegemist ei

ole lugupidamatusega kannatanu suunal, vaid sisuliselt asjakohase Riigikohtu seisukoha

ümberjutustamisega.

127.

Järgmiseks on D.A. i esindaja seisukohal, et puuduvad sellised VÕS § 134 lg-s 3 välja

toodud erandlikud asjaolud, mis annaksid K.B. ile õiguse saada mittevaralise kahju tekitamise

eest hüvitist.

128.

Nimelt, hagiavalduses on välja toodud, et K.B. koges äärmiselt rasket hingelist üleelamist

K.A. vigastuste pealt nägemise ja hiljem haiglas viibimise tõttu. Tsiviilkostja esindaja on

seisukohal, et oma lähedaste vigastuste nägemine ja haiglas viibimine ei ole sellised erandlikud

asjaolud VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis õigustavad lähedasele kahjuhüvitise maksmist. K.B. ei

näinud pealt konkreetset kahju tekitamise juhtumit, s.o K.A. löömist ja pikali kukkumist. Veel

enam ei näinud K.B. pealt K.A. surma hetke otseselt pärast raske tervisekahjustuse tekitamist,

kuivõrd K.A. suri hiljem haiglas, s.o olukorras, mis ei ole erandlik. Ka oli selleks ajaks K.A.

kehv tervislik olukord kannatanule juba teada, kannatanu oli jõudnud selle teadmisega mingil

määral harjuda ja seetõttu ei olnud K.A. surm enam täiesti ootamatu.

129.

Lisaks D.A. i esindaja toob välja erialases kirjanduses levinud seisukoha, et lähedane isik

saab VÕS § 134 lg 3 alusel nõuda kahjuhüvitist juhul, kui kahjustatud isik sureb kahju

tekitamise tulemusel kohe ja tema lähedasel tekib seetõttu mittevaraline kahju. Kuivõrd K.A.

ei surnud kohe, ei saa K.B. nõuda tekkinud kahju hüvitamist VÕS § 134 lg 3 alusel. Seega

tuleb mittevaralise kahju hüvitamise taotlus jätta rahuldamata.

Kannatanute esindaja kirjalik vastus apellatsioonidele

130.

Kannatanute esindaja taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist, apellatsioonide

rahuldamata jätmist ja A. Simanise kaitsja apellatsiooniga seotud kulude A. Simanise kanda

jätmist ning D.A. i esindaja apellatsiooniga seotud kulude D.A. i kanda jätmist. Ühtlasi

taotletakse A. Simaniselt K.B. i kasuks viimase lepingulise esindaja menetluskulude välja

mõistmist koos sellega, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist VÕS

§ 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

131.

Kokkuvõtvalt leiab kannatanute esindaja, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud –

maakohus ei ole rikkunud kriminaalmenetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust.

Kohtuotsuses on järgitud põhjendamiskohustust ja kohtu siseveendumuse kujunemine tõendite

hindamisel on jälgitav ja kontrollitav.

132.

Riigikohus oma 27.12.2019 otsuses nr 1-18-3901 (p-d 9 ja10) on selgitanud alates

14.02.2019 kehtiva KrMS § 344 lg 2 uut sõnastust ja selle mõtet. Riigikohus rõhutas, et kuna

kehtiv KrMS § 344 lg 2 sõnastus ei räägi enam kannatanust, vaid tsiviilhagi esitajast, siis

laieneb võrreldes varasemaga ka kannatanu kassatsiooniõigus ja see ulatub lisaks tsiviilhagile

ka süüküsimusele ja karistuse vaidlustamisele.

133.

Kuigi kannatanu ei pidanud vajalikuks esitada otsusele apellatsiooni (sest pidas otsust

põhjendatuks ja kannatanu seisukohtadega kokkulangevaks) peab ta eeltoodu alusel vajalikuks

kokkuvõtvalt muu hulgas käsitleda oma vastuses ka A. Simanisele esitatud süüdistuse

põhjendatust, selle kontrollimist maakohtu poolt ja süüdistatavale mõistetud karistust.

134.

Kannatanu on seisukohal, et maakohus ei rikkunud asja sisulisel läbivaatamisel

kriminaalmenetlusõigust ja on kõiki süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid uurinud väga

põhjalikult ning jõudnud kogutud tõendite alusel õigete järeldusteni inkrimineeritava teo

toimepanemises A. Simanise poolt. Sealjuures on maakohus arusaadavalt ja kontrollitavalt

põhjendanud inkrimineeritava kuriteo objektiivse ja subjektiivse koosseisu olemasolu

süüdistatava tegevuses ning sidunud need viidetega erinevatele tõenditele.

135.

Maakohus on analüüsinud nii süüdistatava kui ka erinevate tunnistajate poolt antud ütlusi

(sh ka suures mahus vastuolusid A. Simanise sõprade poolt antud ütlustes, süüdistatava tegevust

nii sündmuskohal kui ka sellele järgnevalt sõpradega suheldes kui ka haiglas viibides, mis

võimaldavad lisaks objektiivse ja subjektiivse koosseisu tuvastamisele hinnata hädakaitse

seisundi olemasolu või puudumist süüdistatava tegevuses). Aga samuti ekspertarvamust,

süüdistatava löögi tugevust ja mõju kannatanule, süüdistatava oskusi ja teadmisi poksijana,

kannatanu käitumist sündmuskohal ning tema käitumist üldiselt iseloomustavaid andmeid, aga

samuti süüdistatavale omast kuritegelikku käitumismustrit.

136.

Seega on maakohus järginud tõendite igakülgse ja täieliku uurimise ning hindamise

nõudeid KrMS §-de 286 – 2891 mõttes ning pole tuvastatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumine

KrMS § 338 p 3 ja 339 lg 1 p-de 1 -12 tähenduses.

137.

Eeltoodu alusel on põhjendamatud apellantide etteheited maakohtu poolt tõendite

ühekülgsest, valikulisest ja eelistatud hindamisest süüdistatava ja tsiviilkostja kahjuks.

Maakohus on kogutud tõendite alusel jõudnud ainuvõimalikule ja õigele järeldusele, et A.

Simanis põhjustas KrMS § 118 lg 1 p 7 tähenduses K.A. le raske tervisekahjustuse tugeva

rusikalöögiga näkku, millega tagajärjel viimane kaotas teadvuse, kukkus ja suri ülejärgmisel

päeval haiglas.

138.

Maakohus on kontrollinud süüdistuse põhjendatust läbi kolme erineva versiooni ja jõudnud

õigete järeldusteni süüteo toimepanemise osas. Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis.

139.

Maakohus on põhjalikult uurinud kohtumenetluses ja käsitlenud otsuses erinevaid

versioone tunnistajate ütlustest toimunud sündmusest. Maakohus on erinevate tõendite alusel

välja toonud ja hinnanud kolme erinevat versiooni toimunud konfliktist (vt otsuse lk 10-17).

Valdavalt on need (eelkõige 2 esimest) versioonid tuginenud A. Simanise enda ja tema

kaaslaste poolt antud vastuolulistele ütlustele, milles esinevaid vasturääkivusi pole suudetud

mõistlikult ja usutavalt selgitada ning mis ei haaku poolte suhtes erapooletute tunnistajate

ütlustega, samuti sündmuse ajalise kulgemisega.

140.

Maakohus on ka loogiliselt põhjendanud, miks ta kohtuliku arutamise käigus kontrollitud

tõendite alusel tugineb kolmandale versioonile ehk A. Simanise süütegu tõendavatele

tõenditele, mis samaaegselt välistavad tema kaitseversiooni tegutsemisest hädakaitse seisundis.

141.

Kannatanu esindaja esitab kokkuvõtvalt oma vastuväited apellantide poolt kohtuotsuse

suhtes tehtud etteheidetele ja kriitikale. Kannatanu ei korda siinkohal maakohtus detailselt

esitatud tõendite analüüsi, mis on välja toodud kannatanu kohtuvaidluse teesides 20.09.2019.

Kannatanu esindaja jääb kõikide varasemalt vaidluses esitatud põhjenduste ja järelduste juurde,

sest apellatsioonides esitatud seisukohad ei anna alust nende muutmiseks või täiendavaks

põhjendamiseks. Kannatanu esindaja käsitlebki allpool oma seisukohti kohtuotsuse

seaduslikkuse kontrollimisel tulenevalt eelpool nimetatud põhimõtetest.

142.

Maakohus on tõendite uurimisel põhjalikult ja igakülgselt kontrollinud kolme erinevat

versiooni sündmuse ajalise toimumise ja faktiliste asjaolude osas ning pole alusetult kõrvale

jätnud või valikuliselt eelistanud süüdistatava kaitseversiooni väidetavalt teotavaid tõendeid.

143.

Esimese kohtule esitatud ründeversiooni kohaselt kägistas K.A. süüdistatav A. Simanist

kõrist. Maakohus on seda versiooni käsitledes välja toonud süüdistatava enda ütluste

vasturääkivuse võrreldes vahetult peale sündmust politseile antud selgituses tema hilisemate

korduvalt muudetud ütlustega (vt otsuse lk 10-11). Süüdistatav ei suutnud kohtus selgitada

vastuolu selles, miks ta algselt räägib R-M.P. väidetavat kägistamist kannatanu poolt, aga oma

kohtus antud ütlustes räägib hoopis enda kägistamisest kannatanu poolt. Seejuures on

tähelepanuväärne, et olukorras, kus süüdistatav oli enda poolt sooritatud tugeva rusikalöögiga

vigastanud tõsiselt kätt ja pidi siirduma haiglasse sellele lahast paigaldama, ei tuvastatud tema

läbivaatusel haiglas kaelal mingeid vigastusi ega kägistamisele viitavaid muljumise jälgi.

144.

Maakohus on selle versiooni juures kõrvutanud ja hinnanud erinevate tunnistajate ütlusi

ning kontrollinud süüdistatavaga koos olnud sõprade ütluste kokkulangevust. Kuigi need isikud

püüdsid igati õigustada A. Simanise tegevust, ei suutnud nad veenda kohut nende ütluste

usaldusväärsuses. Maakohus on detaliselt käsitlenud tunnistajate I.M. , A.K. a, A.P. i ja R-M.P.

ütluseid kirjeldatud versioonis ja välja toonud vasturääkivused, mida apellandid pole kaebustes

käsitlenud ega ümber lükanud (vt otsuse lk-d 10-11). Apellandid pole ka kahtluse alla seadnud

nn erapooletu ja kaine (töökohustusi täitnud) tunnistaja M.L. ütlusi konflikti käigu kirjelduse

ja kummagi osapoole tegevuse suhtes (otsuse lk 5). Need viitavad selgelt A. Simanise

konfliktsele, ründavale tegevusele, mille eest K.A. ennast kaitses.

145.

Teise süüdistatava ja tema sõprade (tunnistajate) poolt kohtule esitatud versiooni kohaselt

kägistas K.A. hoopis tunnistaja R-M.P. t (otsuse lk 11-14). Maakohus on ka selle versiooni

käsitlemisel välja toonud konkreetsete tunnistajate ütluste vastuolud (A.P. i ja R-M.P. , R.M. ,

A.D.P. ), samuti tunnistaja K.P. u äärmiselt tugeva alkoholijoobe (mida viimane ise eitab

vaatamata tarbitud alkoholikogusele (7,92 liitrit õlut ning lisaks veel rumm ja viin) ja sellest

tingitud sündmuste ebatõenäolise kirjelduse. Mitte ükski viidatud tõenditest ei kummuta

tunnistaja M.L. poolt kirjeldatud sündmuste käiku.

146.

Maakohus on põjendatult märkinud, et versioonide 1 ja 2 tunnistajate ütlustes ei nähtu

ütluste ühtsust ja kokkulanegevust olulistes asjaoludes. Apellandid pole kohtu käsitlusi ja

põhjalikku analüüsi tõendite kohta ümber lükanud ning on piirdunud valikulise käsitluse ja

kriitikaga tõendite ebaõigest hindamisest ja kohtu kallutatusest.

147.

Kolmandat kontrollitavat versiooni peabki maakohus usalduväärseks ja tõendatuks

erinevate tõendite võrdluses (otsuse lk 14-17). Maakohus on tuginenud erapooletu ja kaine

tunnistaja M.L. ütlustele (sh neid ka kontrollinud), mida toetavad osaliselt ka teiste tunnistajate

ütlused. See on olukord, kus kannatanu ei rünnanud süüdistatavat ega kedagi teist ning

süüdistatava poolt R-M.P. kägistamist aset ei leidnud. Kohtu sellist järeldust kinnitavad lisaks

tunnistajate ütlustele ka konflikti ajalise kestvuse kirjeldus ja kulgemine läbi erinevate

tunnistajate, samuti eespool viidatud andmed süüdistataval ja R-M.P. l igasuguste vigastuste

või vägivalla tarvitamise tunnuste puudumine.

148.

Maakohus on analüüsinud erinevate isikute liikumisi teineteise suhtes ja ajaliselt ning

võrrelnud neid süüdistuse aluseks olevate asjaoludega ning põhjendatult asunud seisukohale

süüdistatava poolt agressiivsest käitumisest kõnesoleval ööl ning kannatanu ründamisest, mitte

hädakaitses tegutsemisest. Sealjuures on maakohus ka selgitanud, millistele asjaoludele

tuginedes ei saanud kannatanu käituda A. Simanise poolt kirjeldatud viisil. Lisaks eespool

viidatud tunnistajate ütluste arvestamisele teatud osas viitab maakohus ka tunnistajate S.O. i,

R.L. i ning samuti kannatanute K.B. i ja M.L. se ütlustele, mis süüdistust selgelt toetavad

(otsuse lk 17).

149.

Apelleeritud kohtuotsuse põhjal on tuvastatav, et maakohus on teinud nõutavalt kindlaks

vajalikud faktilised asjaolud: sh süüdistatava poolt K.A. tugeva rusikalöögiga näkku löömise,

mille tulemusena K.A. kaotas teadavuse ja kukkus, löögi tagajärjel süüdistataval käevigastuse

tekkimise, süüdistatava poksi harrastamise võistlusspordi tasandil ning sellest tulenevad

teadmised ja oskused, süüdistatava käitumist peale konflikti ja selle mittevastavus

hädakaitsesisundis viibinud isikule omasele käitumisele, aga ka kannatanu poolt K.A. surma

tagajärjel kulude kandmise (vt ka otsuse lk 5 alumised 2 lõiku, lk 6 ülalt 2. lõik, lk 8 ülalt 2.

lõik ning lk 21 ülemine lõik).

150.

Kõiki tõendeid kogumis hinnates on ümberlükkamatult tõendatud, et kannatanu K.A. ei

rünnanud A. Simanist ja viimane ei tegutsenud hädakaitseseisundis. Maakohus peab tõendeid

vastavalt KrMS § 61 lg-le 2 hindama kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Seega ei saa

kohus hinnata ja arvestada isikute ütlusi selektiivselt ning täiesti eraldiseisvalt tõendite

kogumist, mida sisuliselt taotleb apellant (käsitledes vaid talle sobivaid sündmuste kirjelduste

lõike ja eirates otseselt süüteo toimepanemist kinnitavaid asjaolusid).

151.

Kannatanu esindaja on maakohtus 20.09.2019 kohtuvaidluse teesides analüüsinud

detailsemalt nii süüdistatava A. Simanise (p-des 2.7.-2.11.) kui ka tunnistajate ütlusi (p-des

2.12.- 2.44.) ning välja toonud nendest tulenevad järeldused. Seetõttu ei pea kannatanu esindaja

neid siinkohal vajalikuks detailsemlt korrata ja jääb varasemalt avaldatu juurde.

152.

Kannatanu esindaja rõhutab, et apellandid pole ka kõnesolevaid kannatanu esindaja

järeldusi oma kaebustes veenvalt ja kontrollitavalt ümber lükanud.

153.

Maakohtu järeldused ja hinnangud sündmuste käigu kohta on jälgitavad, mõistetavad ja

kontrollitavad.

154.

Hinnates kokkuvõtvalt süüdistuse aluseks olevaid faktilisi asjaolusid 24.11.2018

sündmuste ajalise kulgemise ja isikute tegevuse osas on maakohus piisavalt põhjalikult ja

igakülgselt kõiki oma järeldusi põhjendanud. Maakohtu järeldustes ei esine vasturääkivusi või

oluliste asjaolude eiramist ning hindamata jätmist. Kohtu järeldused on jälgitavad, loogilised

ning kontrollitavad tõendite kogumis.

155.

Otsust lugedes on mõistetav, miks ja millele tuginedes on maakohus otsuses märgitud

järeldusteni jõudnud, mistõttu on apellantide kriitika valikulisest asjaolude käsitlemisest

põhjendamatu. Maakohus on otsuses vajalikus ulatuses ka põhjendanud, miks üks või teine

kaitseversioon (sh ka süüdistatava tegutsemine hädakaitseseisundis) ei ole tõendamist leidnud

või ei ole eluliselt usutav (vt lisaks ka otsuse lk 8 alumine lõik, lk 9 ülalt 3. lõik ja lk 26 alt 3.

lõik).

156.

Ainuüksi kõigi eelpool viidatud asjaolude käsitlemisega on tõendamist leidnud KarS § 118

lg 1 p 7 kirjeldatud süüteo objektiivse koosseisu tuvastamine A.Simanise tegevuses. Kuid

süüteo objektiivset koosseisu sisustavad faktid kinnitavad ka süüdlase tahet ehk süüteo

subjektiivse koosseisu esinemist süüdistatava tegevuses. Kannatanu esindaja peab silmas nii

A.Simanise poolt kirjeldatud olukorras sooritatud löögi tehnilisust ja tugevust kui ka poksijale

omaseid oskusi, millest lähtuvalt pidi süüdistatav mõistma ja aru saama ning samuti ette

nägema oma tegevuse tagajärgi. Aga ka A.Simanise käitumist ja väljendatud suhtumist pärast

K.A. le surmava löögi sooritamist.

157.

Süüdistatava löögi tugevus ja selle sooritamise eesmärk (ning selleks vajaduse

puudumine). Süüteo subjektiivse koosseisu tõendatus ning süüdistatava apellatsiooni vastuolu

tuvastatud ja tõendatud asjaoludega.

158.

Erinevalt süüdistatava kaitsjast leiab kannatanu esindaja, et vaidlust ei saa olla selles, et A.

Simanise kui poksija oskustega isiku poolt sooritatud löök suunaga „külje pealt näo piirkonda“

oli äärmiselt tugev.

159.

Seda kinnitab esiteks fakt, kannatanu kaotas vaatamata oma suurele ja tugevale kasvule

koheselt teadvuse ja kukkus ilma, et oleks suutnud enda kukkumise eest vähemalgi määral

kaitsta. Teiseks vigastas A. Simanis löögi tagajärjel nii tõsiselt oma kätt, et pidi pöörduma

haiglasse sellele lahase paigaldamiseks. Seda olukorras, kus tal endal igasugused vigastused

väidetavast kannatanupoolsest ründest puudusid. Kolmandaks on maakohus veenavalt ümber

lükanud kaitseversiooni, mille kohaselt oli tegemist süüdistatava varasemalt vigastatud käega,

mis võis väidetavalt tingida kergemalt vigastuse tekkimise. Neljandaks on maakohus oma

järeldusi põhjendanud viidetega A. Simanise patsiendikaartidel kajastud vigastustele ning

selgitanud, et eelnev vigastus 3 kuud varasemast ajast puudutas parema käe asemel vasaku käe

küünarliigest (mitte parema käe rannet). Samal ajal käis A. Simanis ka novembris 2018

eelnevalt regulaarselt trennis, mis lükkab ümber kaitse väite eelnevast vigastusest tingitud käe

nõrkusest. Seega puudusid tal sportimist takistavad vigastused enne 24.11.2018 sündmust.

Eeltoodu kinnitab veenvalt süüdistatava tegutsemist otsese tahtlusega tekitada kannatanule

võimalikult raske kehvigastus üheainsa, tehniliselt eesmärgipäraselt suunatud nn „nokauteeriva

löögiga“ (mitte väidetavaks enesekaitseks hädakaitseseisundis tehtud rünnet tõrjuva või

lõpetava nn vastulöögiga). Viiendaks kinnitab krminaalmenetuses teostatud ekspertiis ja

esitatud ekspertarvamus K.A. l esinevate kehavigastuste kohta, et süüdistatava löögist tekkisid

kannatanul äärmiselt rasked ja pöördumatud tervisekahjustused, mis tõid kaasa kannatanu

surma.

160.

Surnu ekspertiisiakti nr 18E-LÕS0038/346 kohaselt tekitati süüdistatava ainsa tugeva

rusikalöögiga kannatanu näopiirkonda rida raskeid tervisekahjustusi (otsuse lk 6).

161.

Kõik vigastused oma koosmõjus põhjustasid eksperdi arvates kannatanule eluohtliku

tervisekahjustuse. Samas ei tuvastatud kannatanul enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis võiksid

kinnitada A. Simanise tõendamata kaitseversiooni tema ja kannatanu pikemast füüsilisest

konfliktist ning vastastikku teineteise korduvast löömisest selle käigus. Eeltoodu alusel jäävad

oletuslikeks ja paljasõnalisteks ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited kohtu poolt süüdistatava

poolt tehtud löögi tugevuse ebaõigest hindamisest.

162.

Apellant ei ole ühegi kontrollitava või tõendatud väitega ümber lükanud ka kohtu

põhjendatud tuginemist ekspertarvamuses välja toodud löögi tugevuse hindamise metoodikale

(kiirabi poolt sündmuskohal tuvastatud kannatanu teadvuse tasemele). Ekspertarvamus

kinnitab üheselt äärmiselt tugevat lööki kannatanu näo piirkonda.

163.

Eeltoodu alusel on asjakohatud ka kaitsja apellatsioonis tehtud viited Riigikohtu lahendi nr

3-1-1-38-04 p-le 7, mille kohaselt on sobiv kaitsevahend, mis ründe lõpetab täielikult või

otsekohe. Sama kehtib ka Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-111-04 tõlgendamise ja sisustamise kohta

antud kriminaalasja kontekstis ning tuvastatud pole asjaolusid, mis välistaksid süüdistatava

vastutuse tegutsemise tõttu väidetavas hädakaitseseisundis.

164.

Juba eespool kannatanu esindaja poolt esitatud selgituste alusel on selge, et kogutud

tõendid ei kinnita mingisugust rünnet kannatanu poolt A. Simanise suhtes ehk mingeidki

eeldusi hädakaitseseisundi tekkimiseks. Teiseks ei saa ka süüdistatava poolt kirjeldatud

väidetava ründe tõkestamiseks (lõpetamiseks) õigustada kannatanu surma põhjustamist.

Süüdistatava ja temaga seotud isikute poolt antud ütlused (isegi kui oletuslikult lähtuda nende

tõepärasusest) ei kinnita sellise ohtlikkuse tasemega rünnet A. Simanise suhtes, mis õigustaks

kannatanule äärmiselt raske ja eluohtliku ning surmaga lõppeva kehavigastuse tekitamist.

165.

Lisaks ülaltoodule on täiesti asjakohatud ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited A.

Simanisest kui rahumeelsest isikust, mida põhjendatakse treener Ž.N. ütlustega

(iseloomustusega). Selle väite kummutavad ainuüksi A. Simanise poolt eelnevalt toimepandud

korduvad süüteod ja karistatus, mis viitavad selgelt harjumuspärasele vägivaldsusele ja

konfliktsele käitumismustrile ning devalveerunud väärtushinnangutele.

166.

Kõiki eelnevaid asjaolusid arvestades saigi maakohus teha ainuõige järelduse, et

süüdistatav oskas hinnata nii rusikalöögi tehnilist sooritust, selle tugevust ja mõju kannatanule

ning pidi ette nägema ka sellega kaasnevaid tagajärgi. Samuti on ilmne, et poksiga tegelv isik

(võistlussportlane) oskab ja suudab eristada tema poolt sooritatavate löökide tähendust ja

füüsilist mõju. Seda kinnitavad ka treener Ž.N. selgitused poksispordi põhitõdedest (vt ka

otsuse lk 8).

167.

Viidatud A. Simanise löögi tugevust ja tehnilist sooritust kinnitavad faktid (löök külje pealt

näo piirkonda kui teadaolevalt nokauti eesmärki täitev) sisustavad süüdistatava tegevuses

teadlikku tegutsemist ehk enamohtliku tervisekahjustuse tekitamist otsese tahtlusega KarS §

118 lg 1 p 7 mõttes.

168.

Eespool välja toodud asjaolud lükkavad kokkuvõtvalt ümber kõik kaitsja apellatsioonis

esitatud väited kohtu poolt süüdistatava tahtluse ebaõigest sisustamisest ja ekslike järelduste

tegemisest kogutud tõendite uurimisel ja hindamisel.

169.

Süüdistatav ei tegutsenud hädakaitseseisundis ja puudub sellele iseloomulik käitumine -

süüdistatav oli agressivne ka pikemat aega pärast väidetavat rünnakut.

170.

Ümberlükkamatult on tõendamist leidnud, et A. Simanis ei käitunud hädakaitseseisundis

olnud isikule kohaselt ka pärast seda kui K.A. oli tema löögist teadvusetult maha kukkunud.

Seda kinnitavad järgmised tuvastatud asjaolud:

-

A. Simanis üritas kannatanut jätkuvalt rünnata ja lüüa ka siis, kui viimane teadavusetult

maas lamas. Seda takistasid tegemast tema sõbrad;

-

A. Simanis väljendas ennast sündmuskohal verbaalselt ründavalt ja agressiivselt („raisk,

vähe sai“ jms), mida on kinnitanud erinevad tunnistajad;

-

A. Simanis oli üleolev ja teadvuseta kannatanu suhtes verbaalselt ründav ka haiglas

viibides, kus tunnistajate ütluste kohaselt avaldas jälle, et „raisk, vähe sai, kui saaks

annaks veel“ ning politseitöötajad pidid tema liikumist kannatanu palati ja koridori

vahel tõkestama;

-

A. Simanis ei pidanud vajalikuks ei enne kohtumenetlust ega ka selle käigus vabandada

kannatanute ees K.A. surma põhjustamise eest, mis viitab jätkuvalt tema

käitumismustrile ja toimepandud teo hindamisele ja sisuliselt igasuguse kahetsuse

puudumisele.

171.

Seega on maakohus A. Simanise tegevust nii konflikti käigus kui ka ka selle järgnevalt

hinnanud tervikuna ning ainuõigesti tuvastanud tema kirjeldatud käitumise alusel, et ta ei olnud

hädakaitseseisundis ning ei käitunud sellele iseloomulikult.

172.

Apellatsioonis esitatud väited, mille kohaselt tuleb K.B. i sellekohastesse ütlustesse

süüdistatava haiglas käitumise osas suhtuda kriitiliselt, ei muuda kokkuvõttes tuvastatud

asjaolusid isegi siis, kui viidatud isiku ütlused tõepoolest kõrvale jätta või selles osas

ebausaldusväärseks tunnistada. Sama asjaolu kinnitavad ju tunnistaja M.L. se ütlused ja ka

politsei reageering A. Simanise käitumisele haiglas. Samuti ei kummutaks see kohtu järeldust

süüdistatava hädakaitseseisundi puudumisest.

173.

Seejuures pole asjakohased ka apellandi viited süüdistatava kaitseõiguse rikkumisele

politseile antud esmastest selgitustest (nn dokumendi nõudmise protokollist - apellatsiooni p

60). Viited süüdistatava võimalikule šokiseisundile politseile esmaste selgituste andmise käigus

ei haaku A. Simanise käitumisega vahetult pärast konflikti. Tõendid kinnitavad, et isik vestles

sündmuskohal veel mingi aja teiste tuttavatega ning seejärel jalutas koos kaaslastega rahulikult

sündmuskohalt minema. See pole šokiseisundis viibivale isikule iseloomulik ja tavapärane

käitumine.

174.

Kaitsja on esitanud kohtuotsusele erinevaid etteheiteid konkreetsete tõendite hindamisel ja

sisustamisel (osade tunnistajate ütlusi pole arvestatud piisavalt või on tehtud seda vaid

oslaiselt), kuid on jätnud seejuures tähelepanuta, et maakohus peab KrMS § 61 lg 2 kohaselt

nii tõendeid kui asjaolusid hindama kogumis. Mõne tõendi arvestamata jätmine selle

vasturääkivuse või usaldusväärsuse puudumise põhjendusel ei saa olla käsitletav

menetlusõiguse rikkumisena. Maakohus on nende tõendite arvesse võtmata jätmist otsuses

läbivalt põhjendanud.

175.

Maakohus on otsuses selgelt ja piisavalt sisustanud ka kohaldamisele kuuluvat

materiaalõigust KarS § 118 lg 1 p 7 süüteokoosseisu tunnuste ja nende tuvastamise osas. Aga

samuti kannatanu kahjunõude aluseks olevaid norme VÕS §-de 104 lg 1, 127 lg 1, 129 lg 1,

1043, 1045 lg 1 ja 1050 lg 1, 1053 lg 1 ja 2 mõttes nende kohaldamiseks koos PärS § 13 lg 1

(vt otsuse lk 10 ülalt 2. lõik ja lk 21-22).

176.

Maakohus on viidanud otsuses ka Riigikohtu seisukohtadele nii KarS § 118 lg 1 p 7

kohaldamisel kui ka hädakaitseseisundi sisustamisel KarS § 28 lg 1 tähenduses, aga samuti

mittevaralise kahjunõude hindamisel VÕS § 134 sisustamisel (vt ka otsuse lk 7 alt 2. lõik, lk

10 ülalt 2. lõik ja lk 24 alumine lõik, lk 25 eelviimane lõik).

177.

Kõik need asjaolud kogumis kinnitavad, et maakohus on asja kohtulikul arutamisel

järginud kriminaalmenetlusõigust nii tõendite uurimisel, nende usaldusväärsuse kontrollimisel

kui ka tuvastatud asjaolude õiguslikul hindamisel ja järelduste tegemisel (sh KrMS § 15 lg 1, §

60 lg 1 ja 2, § 3051 lg 2, § 310 lg 1 ja § 312 p-d 1-6). Puudb alus kohtuotsuse muutmiseks või

tühistamiseks KrMS §-de 338 ja 339 toodud alustel.

178.

Maakohus mõistis süüdistatavale põhjendatud karistuse KarS § 118 lg 1 p 7 järgi

toimepandud süüteos.

179.

Kannatanu hinnangul mõistis maakohus käesolevas kriminaalasjas süüdistuse aluseks

olevaid asjaolusid arvestades põhjendatud ja õiglase karistuse, arvestades seejuures kõiki olulisi

asjaolusid (esimese astme kuritegu, süüdistatava alaealisust kuriteo toimepanemisel,

alkoholijoobes alaealise viibimine öösel pubis koos emaga ja seal jätkuv alkoholi tarvitamine,

varasem karistatus ja korduvalt erinevate süütegude toimepanemine ehk kuritegelik

käitumismuster).

180.

Kannatanu tsiviilhagi on põhjendatud ja tõendatud nii varalise kui ka mittevaralise

kahjunõude osas. Maakohus on järginud kohtupraktikat mittevaralise kahju hüvitamisel.

181.

Varalise kahjunõude vähendamine pärimismenetluses õigusabikulude ulatuses pole

põhjendatud.

182.

Süüdistatav sai ja pidi ette nägema kannatanu pärimismenetlust ja sellega kaasnevaid

õiguslikke küsimusi. Kuna PärS regulatsioon (vt ka § 130 lg 3 ja § 142 lg 6) on näinud ette

võimaluse, et pärandvara suhtes on võimalik välja kuulutada pankrot, siis ei saa pidada

põhjendatuks kaitsja ja tsiviilkostja apellatsioonides esitatud seisukohta, et süüdistatavale ei

saanud olla ette nähtavad pärandvara pankroti väljakuulutamisega seonduvad õigusabikulud.

Ka sellised kulud on käsitletavad pärimismenetluse kuludena.

183.

Samuti ei saa tõusetuda küsimust sellest, kas selline kulu on olemuslikult vajalik või

mõistlik. Vaidlustatud nõuet kokku summas 500 eurot ei saa käesoleval juhul pidada

ebavajalikuks või ebamõistlikuks.

184.

Seoses ettenähtavusega on asjakohane norm selle sisuliseks mõtestamiseks VÕS § 127 lg

3, mille kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida

ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja

arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuna käesoleval juhul

polnud tegemist lepingulise suhtega, siis ei ole kaitsja viidatud kulu ettenähtavuse argument

asjakohane. Ka ei ole kaitsja osundanud õigusnormile, mis andnuks kohtule õigusliku aluse sel

motiivil kõnesolevat kulu kahjuna mitte arvestada.

185.

Kannatanu esindaja arvates tuleb antud juhul juhinduda VÕS § 127 lg-st 1, millele

vastavalt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on

võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks

olevat asjaolu ei oleks esinenud. Viidatud säte eeldab kannatanule ka nende kulude hüvitamist

süüdistatava poolt, mida ilma toimepandud kuriteota poleks kannatanul esinenud. Seetõttu on

kohatud ja põhjendamatud kaitsja väited kahjunõude aluse puudumisest tulenevalt selle

ettenähtavuse puudumisest A. Simanise jaoks.

186.

Kannatanu leiab, et maakohus on põhjendatult nõustunud kannatanu seisukohaga, mille

kohaselt kuuluvad VÕS § 129 lg 1 alusel kannatanule hüvitamiseks kõik isiku surma

põhjustamisest tulenevad kahjud. Seadusandaja pole siinkohal seadnud piiri ainult

matusekulude näol ja kohtupraktikas hinnatakse igat juhtumit tulenevalt asjaoludest iseseisvalt.

Kannatanu esindaja viitab siinkohal ka maakohtus 20.09.2019 toimunud kohtuvaidluse käigus

esitatud seisukohtadele ja jääb nende juurde (vt p-d 2.82. - 2.83.)

187.

Mittevaralise kahjunõude hüvitamine on põhjendatud asjas tuvastatud erandlike asjaolude

tõttu. Apellantide väited on kohatud ja näitavad süüdistatava suhtumist tema poolt toimepandud

teosse ja tagajärge ka käesoleval ajal.

188.

Põhjendamatu on kaitsja seisukoht, milles ta asjas kogutud tõenditest lähtudes leiab, et

kõnealusel juhul ei esinenud erandlikke asjaolusid, millised õigustaksid kannatanule

mittevaralise kahju väljamõistmist.

189.

Kaitsja ei ole vaidlustanud kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahjunõude suurust.

Seega on vaidlus vaid küsimuses, kas esines erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis

võimaldaksid erandlikel asjaoludel sellist nõuet esitada. Apellandi arvates selliseid erandlikke

asjaolusid käesolevas juhtumis ei esine, mis ei haaku absoluutselt tuvastatud ja tõendatud

asjaoludega ning millest on teadlikud ka süüdistatav ja tsiviilkostja. Seetõttu ei ole ka kohased

apellandi viited Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 p-le 7.

190.

Kannatanu rõhutab siinjuures, et erandlikeks asjaoludeks võivad kohtupraktika kohaselt

olla:

-

lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal,

nt õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealt nägemine (n-ö samas ohutsoonis

viibimine), või

-

hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest

saadud hilisemad üleelamised.

191.

Kannatanu rõhutab, et kõik need asjaolud on antud juhul tõendamist leidnud ning jääb

arusaamatuks, millele oma paljasõnalistes väidetes tugineb kaitsja.

192.

Kohtumenetluse käigus on kannatanu K.B. i suhtes tuvastatud ja tõendatud järgmised

erandlikud asjaolud:

-

kannatanu nägi K.A. t vahetult pärast rünnakut sündmuskohal maas lamamas verise ja

kontaktivõimetuna;

-

kannatanu nägi vahetult pealt tema elustamisvõtteid, mis ei andnud mingit positiivset

tulemust;

-

kannatanu suundus koheselt haiglasse, kus nägi vahetult K.A. jätkuvalt äärmiselt rasket

tervislikku seisundit (sh ka sellest tingitud hetkelist ebaadekvaatset käitumist);

-

ebaadekvaatselt käituva K.A. kinnisidumist personali poolt;

-

kannatanu suhtlus haigla personaliga K.A. äärmiselt raske tervisliku seisundi

küsimustes;

-

kannatanu viibimine Tartu Ülikooli Kliinikumis ja K.A. kliinilisest surmast teada

saamine ning sellele järgnenud suhtlus lähisugulastega järgnevate otsuste kujundamisel;

-

kõigi lähedaste kogunemine haiglasse isikuga hüvastijätuks ning elundidoonori osas

seisukoha kujundamisel.

193.

On arusaadav ja üldteada, et sellised vahetud üleelamised on erakordsed, ruumiliselt seotud

ja vahetud ning kannatanule hingeliselt äärmiselt traumeerivad. Kannatanu arvates on eelpool

toodud faktidega üheselt ja ümberlükkamatult tõendatud erandlike asjaolude esinemine K.B. i

suhtes mittevaralise kahjunõude esitamiseks ja hüvitamiseks. Siinkohal tekib küsimus, millised

peaksid apellandi arvates olema veel täiendavad asjaolud, et kirjeldatud olukorda saaks

käsitleda „piisavalt erakordsena“!?

194.

Lisaks sellele on kohtule esitatud tõendid kannatanu K.B. i tervisliku seisundi kohta K.A.

surma järel, mis viitavad äärmiselt sügavale hingelisele ja psüühilisele üleelamisele ning nii

talle kui ka lastele vajaliku abi andmise vajadust.

195.

Arvestades kõike eeltoodut on mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja

tõendatud ning esitatud lähtuvalt Riigikohtu praktika analüüsist, mida on käsitlenud ka

maakohus vaidlusaluses otsuses.

196.

Puuduvad tsiviilkostja vastutust välistavad asjaolud – D.A. vastutab kannatanule tekitatud

kahju eest.

197.

Kannatanu hinnangul ei ole põhjendatud ka tsiviilkostja esindaja kaebus. Selles

apellatsioonis väljatoodu ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega taotletud uue otsuse

tegemiseks.

198.

Süüdistatava ema esindaja väidab paljasõnaliselt, et ema on teinud kõik, et hoida oma poja

poolt ära kahju tekitamine.

199.

Olulisem on aga see, et tsiviilkostja ega tema esindaja pole esile toonud konkreetseid

asjaolusid ega viidanud tõenditele, millised annaksid alust järelduseks, et ema ei saa oma poja

poolt toimepandud teo eest vastutada.

200.

Samuti ei ole apellatsioonis ümber lükatud maakohtu vastavate järelduste ning põhjenduste

asjakohasust (vt ka kohtuotsuse lk 22). Seetõttu jääb selgusetuks, mida ja kuidas on maakohus

ebaõigesti teinud ning millele tuginevalt oleks maakohus saanud jõuda teistsuguse

lõpptulemuseni.

201.

Apellatsioonis pole pööratud vajalikku tähelepanu ka sellele, et asjas kogutud erinevad

tõendid (millele maakohus otsuses tugines) ei anna tunnistust sellest, et tsiviilkostja on

lapsevanemana võtnud aegsasti tarvitusele kõik vajalikud ja mõistlikud meetmed selleks, et

tema poeg ei satuks oma käitumise tõttu ühiskonnas üldtunnustatud käitumistavade ja

õigusnormidega vastuollu.

202.

Apellatsiooni alusel jääb arusaamatuks, mis on siis tinginud selle, et süüdistatav on

alaealisena pannud korduvalt toime õigusvastaseid tegusid, kui ema on teinud kõik endast

sõltuva. On üldteada, et lapse kasvatamine, õpetamine jne algab kodust ning seda peab

korraldama lapsevanem. Tsiviilkostja pole esitanud tõendeid oma väidete tõendamiseks

(vastavate spetsialistide poole pöördumiseks, abi palumiseks koolist või kohalikult

omavalitsuselt jms).

203.

Kuna PärS regulatsioon (vt ka § 130 lg 3 ja § 142 lg 6) on näinud ette võimaluse, et

pärandvara suhtes on võimalik välja kuulutada pankrot, siis ei saa pidada põhjendatuks

tsiviilkostja seisukohta, et süüdistatavale ei saanud olla ette nähtav, et võivad tekkida

pärandvara pankroti väljakuulutamisega seonduvad õigusabikulud.

204.

Tegemist on pärimismenetluse kuludega, samuti ei saa tõusetuda küsimust sellest, kas

selline kulu on olemuslikult vajalik või mõistlik. Tsiviilkostja vaidlustatud õigusabikulu

summas 500 eurot ei saa käesoleval juhul pidada ebavajalikuks.

205.

Kannatnu esindaja kordab, et asjakohane on juhinduda VÕS § 127 lg-st 1, mille järgi on

kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane

olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks

esinenud.

206.

Tsiviilkostja leiab, et kõnealusel juhul ei esinenud erandlikke asjaolusid, millised

õigustanuks mittevaralise kahju väljamõistmist.

207.

Tsiviilkostja pole otsesõnu vaidlustanud tsiviilhagis välja toodud asjaolusid, tõendeid ega

ka põhjendusi seoses mittevaralise kahjuga. Samamoodi pole apellatsioonis sisuliselt

kirjeldatud, mis on maakohus teinud ebaõigesti, kui tuvastas mittevaralise kahju tekkimise

aluseks olevad asjaolud ning uuris ja hindas selle tekkimisega seonduvaid tõendeid.

Tsiviilkostja pole selgelt näidanud sedagi, et kui võtta aluseks kannatanu märgitud erandlikke

asjaolusid tõendavate faktide kogum, siis milles seisneb kohtupoolsete järelduste ning

põhjenduste ebaõigsus ja vastuolu, Riigikohtu praktikaga mittearvestamine jms.

208.

Apellatsiooni p-des 28-29 esitatud väited on vastuolus teadaolevate asjaoludega.

Seisukoht, mille kohaselt ei saabunud kannatanu surm koheselt ning seetõttu ei esine K.B. il

mingeid üleelamisi erandlike asjaolude tähenduses, on teadolevate asjaolude alusel täiesti

kohatu ja ebaõige.

Ringkonnakohtu järeldused

209.

Ringkonnakohtu istungil apellandid jäid oma apellatsioonide juurde. Prokurör ja kannatanu

leidsid, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

210.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid

rahuldamata.

211.

Kaitsja apellatsioon on esitatud tõendite hindamise peale. Selles taotletakse tõenditele

maakohtuga võrreldes teistsuguse hinnangu andmist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

212.

Tsiviilkostja esindaja apellatsioonis vaidlustatakse täielikult maakohtu otsuse järeldused

D.A. i puudutavas osas ja seega samuti taotletakse tõenditele teistsuguse hinnangu andmist ja

D.A. i vastutuse välistamist.

213.

Apellantide taotlustest tulenevalt ringkonnakohus peab kontrollima, kas on täidetud KrMS

§ 15 lg 1 nõue, mille kohaselt maakohtu otsus võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul

arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud.

214.

Sellest lähtudes ringkonnakohus uuris kõiki antud asjas olevaid tõendeid ja kohtuistungite

protokolle.

215.

Hinnates kohtuistungitel uuritud tõendeid ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldused

vastavad protokollides fikseeritule. Maakohtu otsus vastab KrMS § 312 nõuetele. Selles on

näidatud kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse

ning samuti tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja vastavad põhjendused (vt maakohtu

otsuse lk 5-17). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega ning KrMS §

342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata. Põhistamiskohustust KrMS § 339 lg 1 p 7

tähenduses rikutud ei ole. Maakohus on järginud KrMS § 7 lg 3 printsiipi, sest asjas ei

tuvastatud kõrvaldamata kahtlusi, mida tulnuks A. Simanise kasuks tõlgendada. Puuduvad

KrMS §-s 338 toodud kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamise alused.

216.

Kaitsja on oma apellatsiooni üles ehitanud lähtudes maakohtu otsuses käsitletud küsimuste

järjekorrast. Ringkonnakohus järgib sama skeemi. Kaitsja on apellatsiooni III osa

pealkirjastanud „Süüdimõistmine KarS § 184 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos“, kuid

edaspidi räägitakse kuriteost KarS § 118 lg 1 p 7 järgi ning tegemist on arvatavasti eksitusega

pealkirjas.

217.

Vastuseks kaitsja väidetele ringkonnakohus vastab järgmist.

218.

Kaitsja vaidlustab maakohtu järelduse, et A. Simanise löök oli väga tugev (vt käesoleva

otsuse p-d 65-72).

219.

Kokkuvõtlikult kaitsja leiab, et löök ei olnud väga tugev ja kuivõrd A. Simanis tegutses

hädakaitseseisundis, siis oli tal õigus teha selline löök, mis tema hinnangul ründe lõpetab.

220.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et löök oli väga tugev ja ei pea

vajalikuks neid üksikasjalikult korrata (vt maakohtu otsuse lk 5-9).

221.

Kokkuvõtlikult ringkonnakohus leiab, et A. Simanise kui poksija oskustega isiku poolt

sooritatud löök suunaga „külje pealt näo piirkonda“ oli äärmiselt tugev. Ringkonnakohus

nõustub kannatanute esindaja vadv A. Pilve vastusega apellatsioonile, et löögi tugevust kinnitab

esiteks see, et kannatanu kaotas vaatamata oma suurele ja tugevale kasvule koheselt teadvuse

ja kukkus ilma et oleks suutnud end kukkumise eest vähemalgi määral kaitsta. Teiseks vigastas

A. Simanis löögi tagajärjel nii tõsiselt oma kätt, et pidi pöörduma haiglasse sellele lahase

paigaldamiseks. Seda olukorras, kus tal endal igasugused vigastused väidetavast

kannatanupoolsest ründest puudusid. Kolmandaks on maakohus veenavalt ümber lükanud

kaitseversiooni, mille kohaselt oli tegemist süüdistatava varasemalt vigastatud käega, mis võis

väidetavalt tingida kergemalt vigastuse tekkimise. Neljandaks on maakohus oma järeldusi

põhjendanud viidetega A. Simanise patsiendikaartidel kajastud vigastustele ning selgitanud, et

eelnev vigastus 3 kuud varasemast ajast puudutas parema käe asemel vasaku käe küünarliigest

(mitte parema käe rannet). Samal ajal käis A. Simanis ka novembris 2018 eelnevalt regulaarselt

trennis, mis lükkab ümber kaitse väite eelnevast vigastusest tingitud käe nõrkusest. Seega

puudusid tal sportimist takistavad vigastused enne 24.11.2018 sündmust. Eeltoodu kinnitab

veenvalt süüdistatava tegutsemist otsese tahtlusega tekitada kannatanule võimalikult raske

kehvigastus üheainsa, tehniliselt eesmärgipäraselt suunatud nn „nokauteeriva löögiga“ (mitte

väidetavaks enesekaitseks hädakaitseseisundis tehtud rünnet tõrjuva või lõpetava nn

vastulöögiga). Viiendaks kinnitab ekspertarvamus K.A. l esinevate kehavigastuste kohta, et

süüdistatava löögist tekkisid kannatanul äärmiselt rasked ja pöördumatud tervisekahjustused,

mis tõid kaasa kannatanu surma. Surnu ekspertiisiakti nr 18E-LÕS0038/346 kohaselt tekitati

süüdistatava ainsa tugeva rusikalöögiga kannatanu näopiirkonda rida raskeid tervisekahjustusi.

Kõik vigastused oma koosmõjus põhjustasid eksperdi arvates kannatanule eluohtliku

tervisekahjustuse. Samas ei tuvastatud kannatanul enesekaitsele viitavaid vigastusi, mis võiksid

kinnitada A. Simanise tõendamata kaitseversiooni tema ja kannatanu pikemast füüsilisest

konfliktist ning vastastikku teineteise korduvast löömisest selle käigus. Eeltoodu alusel jäävad

oletuslikeks ja paljasõnalisteks ka kaitsja apellatsioonis esitatud väited kohtu poolt süüdistatava

poolt tehtud löögi tugevuse ebaõigest hindamisest. Kaitsja ei ole ühegi kontrollitava väitega

ümber lükanud ka kohtu põhjendatud tuginemist ekspertarvamuses välja toodud löögi tugevuse

hindamise metoodikale (kiirabi poolt sündmuskohal tuvastatud kannatanu teadvuse tasemele).

Ekspertarvamus kinnitab üheselt äärmiselt tugevat lööki kannatanu näo piirkonda.

222.

Kaitsja vaidlustab maakohtu järeldused, et A. Simanis ei olnud teo toimepanemise ajal

hädakaitseseisundis (vt käesoleva otsuse p-d 73-92).

223.

Kokkuvõtlikult kaitsja jätkuvalt leiab, et A. Simanis oli hädakaitseseisundis. Kaitsjale on

arusaamatu, kuidas maakohus sai kõrvale lükata terve rea tunnistajaid, kes kinnitasid A.

Simanise hädakaitseseisundit ning ainult ühe tunnistaja (M.L. ) ütlustele tuginedes välistada

hädakaitseseisundi.

224.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et A. Simanis ei olnud teo

toimepanemise ajal hädakaitseseisundis ja ei pea vajalikuks neid üksikasjalikult korrata (vt

maakohtu otsuse lk 10-17).

225.

Kokkuvõtlikult ringkonnakohus leiab, et A. Simanis ei olnud teo toimepanemise ajal

hädakaitseseisundis, kuigi seda kinnitab ainult tunnistaja M.L. . Tegemist on erapooletu,

alkoholijoobes mitteoleva tunnistajaga, kes tajus sündmust adekvaatselt. Kaitsja poolt viidatud

tunnistajate ütlused on vastuolulised nii omavahel kui ka M.L. ütlustega võrreldes.

226.

Maakohus on väga põhjalikult käsitlenud kõigi tunnistajate ütlusi ning näidanud, miks

väide, nagu kannatanu K.A. kägistas A. Simanist, ei ole tunnistajate I.M. ja A.K. a ütlustega

tõendamist leidnud (vt maakohtu otsuse lk 11). Samuti ei ole tõendamist leidnud väide, et K.A.

kägistas R-M.P. t. Tunnistajate A.P. i, R.M. i ja A-D.P. i ütlustest seda usaldusväärselt ei tulene

(vt maakohtu otsuse lk 12-13). Maakohus märkis, et süüdistatava poolsed tunnistajad on üheselt

veendunud, et nende seltskonnast kellegi kägistamine aset leidis ja mingi ründava tegevuse

tulemusel oli A. Simanis sunnitud just enesekaitseks K.A. t lööma. Arvestades, et sündmustik

arenes pimedal tänaval, konfliktsituatsioonis, kus süüdistatav ning kõik tunnistajad peale ühe

olid purjus, on igati arusaadav, et teatud vastuolud ütlustes võivad esineda. Samas on

arusaamatu, kuidas ei saanud ühes seltskonnas viibivad isikud aru, kust tuli ründaja, millest sai

konflikt alguse ning keda siiski kägistati – kas A. Simanist või R-M.P. t. Kägistamine on väga

meeldejääv nii kägistatavale kui tema lähedal olevatele sõpradele. Tegemist ei ole müksamise

või lükkamisega, räägitakse kägistamisest kui kõrist kinni haaramisest, mis takistab hingamist

ja on potentsiaalselt väga eluohtlik. Kui see aset leidis, peaks seonduvad asjaolud ja vähemalt

ohver olema kõigil üheselt meeles. Vähimalt saab eeldada sama olukorda tajunud isikutelt

erinevate asjaolude mäletamist selliselt, et need haakuvad omavahel ega välista teineteist.

Tegelikkus allub loogikareeglitele, mille kohaselt näiteks ei saa üks isik olla kahes kohas

korraga või teha vastupidiseid tegevusi samaaegselt. Mõlema versiooni tunnistajate ütlustest

ühtsust ja kokkulangevust olulistes asjaoludes ei nähtu. Pelgalt teatud tunnistajate järjekindel

väitmine, et oli mingi rünne ja algas konflikt ilma seda konkretiseerimata ja teiste asjaoludega

loogiliselt sidumata, seejuures esitades suures koguses üksteise ja iseendaga vastuolulisi

kirjeldusi, ei ole antud olukorras piisav maakohtule tuvastamaks kannatanupoolse ründe ja

hädakaitseseisundi olemasolu (vt maakohtu otsuse lk 14).

227.

Ringkonnakohus

nõustub

maakohtu

eeltoodud

käsitlusega

tunnistajate

ütluste

usaldusväärsuse kohta ja leiab samuti, et tõendamist pole leidnud, nagu oleks K.A. kägistanud

A. Simanist või R-M.P. t. Neil ei tuvastatud seoses väidetava kägistamisega mingeid vigastusi

või teisi vägivalla tarvitamise tunnuseid.

228.

Ringkonnakohus leiab tunnistaja M.L. ütlustele (II kd lk 9 -11) toetudes, et tegelikult

kannatanu ei rünnanud A. Simanist ega kedagi teist, vaid hoopis A. Simanis ründas kannatanut.

Maakohus on M.L. ütlusi üksikasjalikult käsitlenud ja näidanud, kuidas need kinnitavad

esitatud süüdistust (vt maakohtu otsuse lk 14-16). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

järeldustega. Neid ei lükka ümber kaitsja väide, et M.L. ütlused olevat mõneti ebaloogilised ja

neis esinevat ebakõlad. Sellistena kaitsja toob välja, et M.L. ütluste kohaselt kannatanu taganes

vastu autot ja siis kukkus A. Simanise löögist maha. Kaitsja jaoks on arusaamatu, kuidas on

võimalik isikul, kes toetub löögi ajal seljaga vastu autot, kukkuda selili maha. Lisaks sellele

tunnistaja K.J. i ütluste kohaselt selle koha peal, kuhu kannatanu kukkus, ei olnudki ühtegi

autot. Samas maakohus ei ole K.J. i ütlusi üldse hinnanud. Kaitsja arvates on oluline ka see, et

M.L. ei näinud, kas esimesena astus omavahelisse kontakti A. Simanis või hoopis kannatanu.

229.

Ringkonnakohus märgib, et M.L. ütluste kohaselt kannatanu taganedes põrkas seljaga

vastu auto juhipoolset tagumist ust ja siis A. Simanis lõi teda külje pealt pea piirkonda nii

tugevasti, et kannatanu mitte ei vajunud, vaid lausa lendas pikali maha, ilma et oleks jõudnud

käsi ette panna. Sõbrad hoidsid A. Simanist kinni, sest ta tahtis maas lamavat kannatanut veel

rünnata (II kd lk 9 pöördel-10 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt on võimalik, et isik löögi tagajärjel

kukub maha, mitte ei jää seljaga vastu autot lebama. Mis puutub tunnistaja K.J. i ütlustesse, siis

tema arust sellel platsil, kus kannatanu kukkus, ei olnud ühtegi autot, aga võib olla eemal oli.

Samas tunnistaja kinnitas, et oli eelnevalt väga palju alkoholi tarvitanud ja seetõttu kõiki

asjaolusid täpselt ei tea (II kd lk 16-17). Seetõttu on arusaadav, miks maakohus tema ütlusi ei

käsitlenud. Seda, et M.L. ei näinud, kas esimesena astus omavahelisse kontakti A. Simanis või

hoopis kannatanu, on maakohus käsitlenud ja leidnud, et kuna tunnistaja lahutas rüselejate

seltskondi, kus kannatanu ei osalenud, siis pidi A. Simanis, kes oli ühe rüselejate seltskonna

liige, mingil põhjusel sellest rüselusest eemalduma ja astuma kontakti 5-6 meetrit eemal oleva

kannatanuga. Maakohus leidis, et tunnistaja A.K. a ütluste kohaselt võis A. Simanise ja

kannatanu vaheline konflikt alguse saada sellest, et A. Simanis läks kannatanult suitsu küsima,

kuid viimane keeldus (vt maakohtu otsuse lk 15-16).

230.

Kokkuvõtlikult ringkonnakohus leiab, et kaitsja väide, nagu oleks konflikti algatanud

kannatanu, kes võttis A. Simanisel kõrist kinni ja seejärel proovis teda ka lüüa, ei ole tõendamist

leidnud. Seetõttu on ümber lükatud seisukoht, et A. Simanis tegutses kannatanut lüües

hädakaitses ja ei ületanud hädakaitse piire.

231.

Kaitsja vaidlustab maakohtu järeldused A. Simanise käitumise kohta pärast kannatanu

löömist. Samuti leiab ta, et maakohus rikkus A. Simanise õigust õiglasele kohtumenetlusele,

eelkõige õigust tunnistajate ülekuulamisele võrdsetel tingimustel. Sellega näitas maakohus

kaitsja hinnangul välja ilmselget poolehoidu prokurörile ja kannatanu esindajale, millega rikuti

A. Simanise õigust õiglasele kohtupidamisele. Kaitsja märgib, et sarnane poolehoid kannatanu

suunas ja vastumeelsus süüdistatava suhtes nähtusid kahjuks terve kohtumenetluse kestel (vt

käesoleva otsuse p-d 93-103).

232.

Kokkuvõtlikult kaitsja leiab, et ei ole usaldusväärselt tõendatud, et A. Simanis tahtis maas

lamavat kannatanut jalaga lüüa, et ta ütles „vähe sai raisk“, et ta ähvardas tunnistaja R.L. i,

öeldes „kas tahad ka saada“, et ta haiglas oli ikka veel agressiivne, öeldes, et „raisk, kui saaks,

annaks veel“.

233.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et A. Simanis oli ka peale kannatanu

löömist veel agressiivne ja ei pea vajalikuks neid korrata (vt maakohtu otsuse lk 16-17).

234.

Maakohtu järeldused tulenevad tunnistajate M.L. , S.O. i, R.L. i, M.L. se ja kannatanu K.B.

i ütlustest (II kd lk 4 pöördel, 6 pöördel, 10-11, 12 pöördel, 13 pöördel-15). Vastupidiselt

kaitsjale ringkonnakohus leiab, et viidatud ütlused kinnitavad, et A. Simanis oli ka peale

kannatanu löömist veel tükk aega agressiivne. Seda on ka kaitsja ise mingil määral möönnud,

märkides, et A. Simanis võis tunnistaja R.L. ile sellised sõnad öelda, sest ta oli šokis ja

mõnevõrra agressiivne, kuna kannatanu oli teda eelnevalt rünnanud.

235.

Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt KrMS § 339 lg 1 p-s 12 toodud ausa ja

õiglase kohtumenetluse põhimõtte rikkumist tunnistajate ülekuulamise läbiviimisel.

236.

Kaitsja on vaidlustanud dokumendi nõudmise 24.11.2018 protokollist A. Simanise ütluste

avaldamise maakohtu istungil (II kd lk 68). Protokoll koostati ilma kaitsja ja tõlgi juuresolekuta

ning kaitsja arvates sellega rikuti A. Simanise õigusi.

237.

Maakohus märkis, et see avaldamine tehti A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrolliks,

mis on kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend 4-18-51 p 7). Maakohus leidis, et seda,

miks A. Simanis vahetult peale sündmust politseile ei rääkinud tema suhtes toimunud ründest,

ta mõistlikult põhjendada ei osanud (vt maakohtu otsuse lk 10-11).

238.

Ringkonnakohus leiab, et A. Simanise ütluste usaldusväärsuse kontrolliks maakohus võis

viidatud ütlusi avaldada. Seejuures pole asjakohased kaitsja viited süüdistatava kaitseõiguse

rikkumisele politseile antud esmastes selgitustes, sest siis ta polnud veel kahtlustatav. Viited

süüdistatava võimalikule šokiseisundile politseile esmaste selgituste andmise käigus ei haaku

A. Simanise käitumisega vahetult pärast konflikti. Tõendid kinnitavad, et isik vestles

sündmuskohal veel mingi aja tuttavatega ning seejärel jalutas koos kaaslastega rahulikult

minema. See pole šokiseisundis viibivale isikule iseloomulik ja tavapärane käitumine.

239.

Kaitsja on eraldi veel välja toonud, et mõningast negatiivset ja eelarvamuslikku suhtumist

A. Simanisse näitab ilmekalt ka maakohtu järgnev lause: ’’Selline äraütlemine: lause koos

eemale lükkava käežestiga/tõukega võis olla alkoholi tarvitanud alaealisele süüdistatavale, kes

on just konfliktis osalenud ning seal olles ka kukkunud, au pihta käiv ning ajendada teda

jõulisemale ründele.’’ (vt maakohtu otsuse lk 16). Kaitsja leiab, et esmalt, tegemist on ilmselge

oletusega, mida ei toeta ükski tõend. Vastupidi, nagu A. Simanis ka varem selgitas, siis on teda

iseloomustatud kui rahumeelset inimest, kes ei soovi lahendada konflikte füüsiliselt. Teiseks,

indikaatorvahendi kasutamise protokolli kohaselt mõõdeti A. Simanisel pärast juhtumit joove

0,59 mg/l, mis ei ole ilmselgelt selline joove, mis mõjutaks oluliselt inimese käitumist.

240.

Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et eeltoodu näitab negatiivset ja eelarvamuslikku

suhtumist A. Simanisse. Maakohus lähtus A. Simanist iseloomustavast materjalist, mille

kohaselt teda ei saa pidada rahumeelseks inimeseks, kes ei soovi lahendada konflikte füüsiliselt.

Sellele räägib vastu asjaolu, et teda on varem karistatud KarS § 121 lg 1 järgi teise isiku noaga

löömise eest.

241.

Kaitsja taotleb alternatiivselt maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise osas, s.o

vähendada mõistetud karistust ja määrata see kandmisele osaliselt tingimisi.

242.

Kaitsja märgib, et alaealise karistamisel ei tohi unustada, et sellisel juhul on enam tähtis

just täideviija isik(sus), mitte aga tema poolt toimepandud tegu ja selle raskus. Samuti on

alaealiste poolt toimepandud kuritegude korral esmatähtsad just karistuse eripreventiivsed

(kasvatuslikud) eesmärgid. Seetõttu tuleb alaealise vangistusega karistamist eriti põhjalikult

põhistada, võttes karistuse eesmärkide seas teravdatult arvesse võimalusi mõjutada teo

toimepanijat edaspidiselt õiguskuulekusele (RKKKo nr 3-1-1-77-11, p 10.1). Käesoleval juhul

on maakohus justnimelt karistuse määramisel lähtunud rohkem teo iseloomust ja raskusest, kui

A. Simanise isikust. Näiteks ei ole maakohus sisuliselt selgitanud, kuidas võiks niivõrd raske

karistuse määramine A. Simanist edaspidi mõjutada ja suunata teda õiguskuulekusele. On õige,

et A. Simanist on varem karistatud mitmel korral alaealisena alkoholi tarbimise eest ning ühel

korral kehalise väärkohtlemise eest, mille kohta A. Simanis ise selgitas, et tegemist oli

enesekaitsega. Kuigi A. Simanist on varem erinevate süütegude eest karistatud, ei nähtu sellest

ajaloost, et tegemist oleks ohtliku sarikurjategijaga, kes paneb eelkõige toime isikuvastaseid

kuritegusid. Veelgi enam, ilmselgelt on liialdatud maakohtu seisukoht selle osas, et A.

Simanises on tugevalt juurdunud kuritegelikud käitumismallid – alkoholi tarvitamine

alaealisena ja isikuvastased kuriteod on raskusastmetelt tohutult erinevad. Lisaks, A. Simanist

on varem karistatud nii rahatrahviga kui ka tingimisi vangistusega, mis tähendab, et

šokivangistus oleks olnud ilmselgelt eelnevatest karistustest raskem meede ja samal ajal meede,

mida ei ole varem A. Simanise peal proovitud. Sellegipoolest on maakohus välistanud

šokivangistuse kohaldamise põhjusel, et see ei omaks süüdlasele piisavat mõju, jättes selle

sisuliselt põhjendamata. Kaitsja hinnangul oleks maakohus pidanud just eriti põhjalikult

põhjendama, miks ei oleks šokivangistuse kohaldamine A. Simanise puhul piisavalt mõjus

meede isiku suunamiseks õiguskuulekale teele.

243.

Ringkonnakohus leiab, et alust A. Simanisele mõistetud karistuse kergendamiseks ei ole.

244.

Maakohus on väga põhjalikult ja igakülgselt käsitlenud A. Simanisele karistuse mõistmist

ning näidanud, miks teda tuleb sanktsiooni keskmisele lähedase 6 aastase reaalse vangistusega

karistada (vt maakohtu otsuse lk 17-20). Seejuures on piisavalt pööratud tähelepanu tema

alaealisusele ja isiksusele. Samuti on põhjendatud, et kuna süü on suur, siis pole alust

šokivangistust kohaldada.

245.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise kohta, need on

ammendavad ja kaitsja väited ei anna alust neid ümber vaadata. Karistuse mõistmisel on

arvestatud kõiki olulisi asjaolusid (esimese astme kuritegu, süü on suur, süüdistatava alaealisus

kuriteo toimepanemisel, tema eluviisile omane viibimine öösel pubis ja seal alkoholi

tarvitamine, varasem karistatus teise isiku noaga löömise eest ja korduvalt erinevate väärtegude

toimepanemine ehk kuritegelik käitumismuster).

246.

Kaitsja on vaidlustanud tsiviilhagi rahuldamise. Alternatiivselt taotletakse jätta

mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata ja vähendada väljamõistetud varalise kahju

hüvitist 500 euro osas. Vastavad põhjendused on toodud käesoleva otsuse p-des 109-115.

247.

Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väidetega, et tuleb vähendada väljamõistetud varalise

kahju hüvitist 500 euro osas ning jätta mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata.

248.

Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks nii varaline kui mittevaraline kahju

kuuluvad hüvitamisele (vt maakohtu otsuse lk 21-27). Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata.

249.

Ringkonnakohus leiab, et nõue varalise kahjunõude vähendamiseks pärimismenetluses

tekkinud õigusabikulude ulatuses pole põhjendatud.

250.

Süüdistatav sai ja pidi ette nägema kannatanu pärimismenetlust ja sellega kaasnevaid

õiguslikke küsimusi. Kuna PärS regulatsioon (vt § 130 lg 3 ja § 142 lg 6) on näinud ette

võimaluse, et pärandvara suhtes on võimalik välja kuulutada pankrot, siis ei saa pidada

põhjendatuks kaitsja seisukohta, et süüdistatavale ei saanud olla ette nähtavad pärandvara

pankroti väljakuulutamisega seonduvad õigusabikulud. Ka sellised kulud on käsitletavad

pärimismenetluse kuludena. Samuti ei saa tõusetuda küsimust sellest, kas selline kulu on

olemuslikult vajalik või mõistlik. Vaidlustatud nõuet summas 500 eurot ei saa käesoleval juhul

pidada ebavajalikuks või ebamõistlikuks.

251.

Seoses ettenähtavusega on asjakohane norm selle sisuliseks mõtestamiseks VÕS § 127 lg

3, mille kohaselt peab lepingulist kohustust rikkunud lepingupool hüvitama üksnes kahju, mida

ta nägi rikkumise võimaliku tagajärjena ette või pidi ette nägema lepingu sõlmimise ajal, välja

arvatud juhul, kui kahju tekitati tahtlikult või raske hooletuse tõttu. Kuna käesoleval juhul

polnud tegemist lepingulise suhtega, siis ei ole kaitsja viidatud kulu ettenähtavuse argument

asjakohane. Ka ei ole kaitsja osundanud õigusnormile, mis andnuks kohtule õigusliku aluse sel

motiivil kõnesolevat kulu kahjuna mitte arvestada.

252.

Ringkonnakohus nõustub kannatanu esindajaga, et antud juhul tuleb juhinduda VÕS § 127

lg-st 1, millele vastavalt on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda,

mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse

aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Viidatud säte eeldab kannatanule ka nende kulude

hüvitamist süüdistatava poolt, mida ilma toimepandud kuriteota poleks kannatanul esinenud.

Seetõttu on põhjendamatud kaitsja väited kahjunõude aluse puudumisest tulenevalt selle

ettenähtavuse puudumisest A. Simanise jaoks.

253.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult nõustunud kannatanu seisukohaga,

mille kohaselt kuuluvad VÕS § 129 lg 1 alusel kannatanule hüvitamiseks kõik isiku surma

põhjustamisest tulenevad kahjud. Seadusandaja pole siinkohal seadnud piiri ainult

matusekulude näol ja kohtupraktikas hinnatakse igat juhtumit tulenevalt asjaoludest iseseisvalt.

254.

Ringkonnakohus leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise nõue kuulub rahuldamisele.

255.

VÕS § 134 lg 3 kohaselt võivad isiku surma põhjustamise või talle raske kehavigastuse

tekitamisega tekitatud kahju hüvitamise kohustuse korral ka surmasaanu või kahjustatud isiku

lähedased isikud nõuda mittevaralise kahju hüvitist, kui hüvitise maksmist õigustavad

erandlikud asjaolud. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul puuduvad sellised erandlikud asjaolud,

mis eristavad konkreetset juhtumit ülejäänud võimalikest juhtudest, mil lähedane sureb.

256.

Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu.

257.

Kaitsja ei ole vaidlustanud kannatanu poolt esitatud mittevaralise kahjunõude suurust.

Seega on vaidlus vaid küsimuses, kas esines erandlikke asjaolusid VÕS § 134 lg 3 mõttes, mis

võimaldaksid erandlikel asjaoludel sellist nõuet esitada. Apellandi arvates selliseid erandlikke

asjaolusid käesolevas juhtumis ei esine, mis ei haaku tuvastatud ja tõendatud asjaoludega ning

millest on teadlikud ka süüdistatav ja tsiviilkostja. Seetõttu ei ole ka kohased apellandi viited

Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-19-08 p-le 7.

258.

Erandlikeks asjaoludeks võivad kohtupraktika kohaselt olla:

-

lähedase isiku ruumiline lähedus hukkunu või raskelt kannatanuga kahju tekitamise ajal,

nt õnnetuse või selle tagajärgede vahetu pealt nägemine, või

-

hukkunud või raskelt vigastatud lähedase inimese vigastuste või kannatuste nägemisest

saadud hilisemad üleelamised.

259.

Ringkonnakohus leiab, et kõik need asjaolud on antud juhul tõendamist leidnud.

260.

Kannatanu K.B. i suhtes on tuvastatud ja tõendatud järgmised erandlikud asjaolud:

-

kannatanu nägi K.A. t vahetult pärast rünnakut sündmuskohal maas lamamas verise ja

kontaktivõimetuna;

-

kannatanu nägi vahetult pealt tema elustamisvõtteid, mis ei andnud mingit positiivset

tulemust;

-

kannatanu suundus koheselt haiglasse, kus nägi vahetult K.A. jätkuvalt äärmiselt rasket

tervislikku seisundit;

-

kannatanu suhtlus haigla personaliga K.A. äärmiselt raske tervisliku seisundi

küsimustes;

-

kannatanu viibimine Tartu Ülikooli Kliinikumis ja K.A. kliinilisest surmast teada

saamine ning sellele järgnenud suhtlus lähisugulastega järgnevate otsuste kujundamisel;

-

kõigi lähedaste kogunemine haiglasse isikuga hüvastijätuks ning elundidoonori osas

seisukoha kujundamisel.

261.

On üldteada, et sellised üleelamised on erakordsed, ruumiliselt seotud ja vahetud ning

kannatanule hingeliselt äärmiselt traumeerivad. Eelpool toodud faktidega on üheselt ja

ümberlükkamatult tõendatud erandlike asjaolude esinemine K.B. i suhtes mittevaralise

kahjunõude esitamiseks ja hüvitamiseks. Lisaks sellele on maakohtule esitatud tõendid

kannatanu K.B. i tervisliku seisundi kohta K.A. surma järel, mis viitavad äärmiselt sügavale

hingelisele ja psüühilisele üleelamisele ning nii talle kui ka lastele vajaliku abi andmise

vajadusele.

262.

Arvestades kõike eeltoodut on mittevaralise kahju hüvitamise nõue põhjendatud ja

tõendatud ning esitatud lähtuvalt Riigikohtu praktika analüüsist, mida on käsitlenud ka

maakohus oma otsuses.

263.

Vastuseks tsiviilkostja esindaja väidetele ringkonnakohus vastab järgmist.

264.

Tsiviilkostja esindaja taotleb jätta tsiviilhagi D.A. i osas rahuldamata või alternatiivselt

jätta mittevaralise kahju hüvitamise nõue rahuldamata ja vähendada väljamõistetud varalise

kahju hüvitist 500 euro osas. Vastavad põhjendused on toodud käesoleva otsuse p-des 117-129.

Kokkuvõtlikult väidetakse, et D.A. alaealise A. Simanise emana on poja kasvatamisel teinud

kõik, et ära hoida poja poolt kahju tekitamine. Ta on kasvatanud poega klassikaliste kristlike

väärtuste järgi, pakkudes talle alati hoolivust, tuge ja mõistmist. A. Simanis on kohusetundlik

ja hea käitumisega. Ta ei ole oma loomult vägivaldne ja püüab konflikte lahendada alati

rahumeelselt.

265.

Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu (A. Simanise väidetavalt hea käitumise kohta

vt ka käesoleva otsuse p 245).

266.

Maakohus on käsitlenud D.A. i väidet, et nende kodune olukord on armastav ja austav. Ta

viib läbi lastega vestlusi, et nad peavad saama normaalseteks inimesteks ning kui on tundnud

pojal alkoholi lõhna, on selgitanud, et alkohol pole nii tähtis ja tema emana on alati selle vastu.

Samas nähtub süüdistatavat iseloomustavast materjalist, et isiku käitumine on probleemne

olnud pikalt, mistõttu ilmselgelt pehmed meetodid nagu ema vestlused ei ole olnud tõhusad.

Paraku täiendavaid samme tsiviilkostja oma poja osas ette ei ole võtnud. Valga Priimetsa Kooli

iseloomustuse kohaselt jäeti süüdistatav 5. klassis kaks korda klassikursust kordama ning alates

2014/2015 aastast asus isik õppima käitumisraskustega õpilaste klassis. Isiku ema selgitas

puudumisi tervislike probleemidega, kuid antud iseloomustuses ei ole tervislikele põhjustele

absoluutselt viidatud. Märgitud on hoopis, et isikul puudus õpimotivatsioon ja kuigi ema

proovis aidata, ei saanud A. Simanise laiskuse pärast midagi teha, et ta koolis käiks. Eelnev aga

näitab, et juba päris tükk aega tagasi on ema minetanud kontrolli oma poja motiveerimiseks ja

suunamiseks. 2015. a alguses karistati süüdistatavat teise isiku noaga ründamise eest ning sama

aasta lõpus esimest korda alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Noaga ründamise kohta märkis

süüdistatava ema, et kannatanu selles asjas oli isik, kes tema poega narritas ja peksis. Tegelikult

poega rünnati enne ja ta kaitses ennast. Ka tegi tsiviilkostja etteheiteid Voorimehe pubi suunas,

et alaealisi sisse lasti. See tõepoolest on rikkumine pubi poolt, kuid kui kodustes tingimustes

oleks selgeks tehtud alaealisena öisel ajal lõbustusasutustes viibimise ja alkoholi tarvitamise

lubamatus, ei läheks alaealised noored üritamagi pubisse sisse saamist. Samuti märgib

maakohus, et konflikt ise toimus pubi ees parklas, sisuliselt tänaval, kus pubi ei kontrolli seal

viibivate isikute vanust. Nii süüdistatava kui tema ema ütlustest nähtub ühtne mentaliteet, mille

kohaselt keeldutakse enda käitumise eest isikliku vastutuse võtmisest ning kaldutakse

süüdistama teisi osapooli. Alates 2015. aastast on süüdistatavat karistatud neli korda nelja aasta

jooksul alaealisena alkoholi tarvitamise eest. Ka käesolevas asjas etteheidetava teo

toimepanemisel oli süüdistatav joobes. Seejuures tuli süüdistatava ema enda selgituse kohaselt

24.11.2018 süüdistatavat Voorimehe pubist koju tooma. Ometigi kui poeg tahtis edasi pubis

aega veeta ja tantsida, D.A. ei olnud resoluutne ega käitunud otsustavalt. Teisisõnu ta ei võtnud

poega kaasa ega lahkunud pojaga koos pubist, mis olevat tema eesmärk olnud. Vastupidi, D.A.

nägi oma vana tuttavat ja asus viimasega hoopis muljetama ega lahkunud. Seega saab jõuda

järeldusele, et süüdistatava ema ei suhtunud siiski vajaliku rangusega poja õigusvastastesse

tegemistesse. Kokkuvõtvalt pidi D.A. ilmselgelt aru saama, et pojaga peetavad vestlused ei

oma piisavat mõju, kui neist olenemata jätkab A. Simanis aastast-aastasse sarnase probleemse

käitumisega. Seda, miks ta abi mujalt ei otsinud, põhjendas ta ühest küljest sellega, et ei

teadnud, et oleks keegi, kes saab abistada, aga ka seetõttu, et ei pidanud vajalikuks, et keegi

tuleks abistama (vt maakohtu otsuse lk 22).

267.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu eelneva käsitlusega ja leiab, et A. Simanise ema ei

teinud endast kõik, mida saab mõistlikult oodata, et ära hoida kahju tekitamist ning tsiviilkostja

vastutus ei ole välistatud. Võlaõigusseaduse kohaselt vastutab kahju tekitanud alaealine

kannatanu ees solidaarselt koos vanemaga. VÕS § 1053 lg-st 2 tulenev vastutus ei lõppe kahju

põhjustanud isiku täisealiseks saamisega. Asjas kogutud tõendid ei anna tunnistust sellest, et

tsiviilkostja on lapsevanemana võtnud aegsasti tarvitusele kõik vajalikud ja mõistlikud

meetmed selleks, et tema poeg ei satuks oma käitumise tõttu ühiskonnas üldtunnustatud

käitumistavade ja õigusnormidega vastuollu. Apellatsiooni alusel jääb arusaamatuks, mis on

siis tinginud selle, et süüdistatav on alaealisena pannud korduvalt toime õigusvastaseid tegusid,

kui ema on teinud kõik endast sõltuva. On üldteada, et lapse kasvatamine ja õpetamine algab

kodust ning seda peab korraldama lapsevanem. Tsiviilkostja pole esitanud tõendeid oma väidete

tõendamiseks, et ta tegi kõik endast oleneva (vastavate spetsialistide poole pöördumiseks, abi

palumiseks koolist või kohalikult omavalitsuselt jms).

268.

Seega D.A. peab solidaarselt A. Simanisega hüvitama tsiviilhagi nii varalise kui ka

mittevaralise kahju osas.

269.

Nõude kohta vähendada väljamõistetud varalise kahju hüvitist 500 euro osas

ringkonnakohus juba eelnevalt vastas (vt käesoleva otsuse p-d 249-253) ja midagi lisada ei ole.

270.

Tsiviilkostja sarnaselt kaitsjale leiab, et kõnealusel juhul ei esinenud erandlikke asjaolusid,

millised õigustanuks mittevaralise kahju väljamõistmist.

271.

Ka selles osas ringkonnakohus juba eelnevalt vastas (vt käesoleva otsuse p-d 257-262).

272.

Ringkonnakohus nõustub kannatanute esindajaga, et tsiviilkostja pole otsesõnu

vaidlustanud tsiviilhagis välja toodud asjaolusid, tõendeid ega ka põhjendusi seoses

mittevaralise kahjuga. Samamoodi pole apellatsioonis sisuliselt kirjeldatud, mis on maakohus

teinud ebaõigesti, kui tuvastas mittevaralise kahju tekkimise aluseks olevad asjaolud ning uuris

ja hindas selle tekkimisega seonduvaid tõendeid. Tsiviilkostja pole selgelt näidanud sedagi, et

kui võtta aluseks kannatanu märgitud erandlikke asjaolusid tõendavate faktide kogum, siis

milles seisneb kohtupoolsete järelduste ning põhjenduste ebaõigsus ja vastuolu Riigikohtu

praktikaga. Tegemist on lihtsalt tsiviilkostja väitega, et puuduvad erandlikud asjaolud. Seda ei

lükka ümber ka tema väide, et kuna kannatanu surm ei saabunud koheselt, siis seetõttu ei esine

K.B. il mingeid üleelamisi erandlike asjaolude tähenduses. Seda, et K.B. il sellised üleelamised

olid, on käsitletud käesoleva otsuse p-des 260-261.

273.

Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu

Maakohtu 24.10.2019 otsuse muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Menetluskulud

274.

Kaitsja vadv M. Gaver esitas 21.11.2019 taotluse määrata advokaadibüroole Gaver

süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu summas 1036,80

eurot, sh käibemaks 172,80 eurot.

275.

Taotluse

kohaselt

kulus

kaitsjal

kohtuotsuse

resolutiivosaga

tutvumiseks,

apellatsiooniteatise koostamiseks, maakohtu tervikotsusega ja vigade parandamise määrusega

tutvumiseks ja analüüsimiseks, kliendiga vanglas kohtumiseks ja konsultatsiooniks,

apellatsiooni koostamiseks kõik kokku 1345 minutit. Suure töömahukuse tõttu kaitsja taotleb

apellatsiooni koostamiseks kulunud aja mahu suurendamist 100%.

276.

Kaitsja vadv M. Gaver esitas 14.01.2020 taotluse määrata advokaadibüroole Gaver

süüdistatavale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu summas 340,80 eurot,

sh käibemaks 56,80 eurot.

277.

Taotluse kohaselt kulus kaitsjal ringkonnakohtu istungiks ettevalmistuseks, kliendiga

vanglas kohtumiseks ja konsultatsiooniks, kannatanu esindaja vastusega tutvumiseks kokku

195 minutit ning ringkonnakohtu istungil osalemiseks 120 minutit.

278.

Tsiviilkostja esindaja adv K. Lumiste esitas 22.11.2019 taotluse määrata advokaadibüroole

Gaver tsiviilkostjale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu summas 648

eurot, sh käibemaks 108 eurot.

279.

Taotluse kohaselt kulus esindajal kriminaalasja toimikuga tutvumiseks, kohtueelse ja

kohtumenetluse varasema käiguga tutvumiseks, maakohtu otsuse ja vigade parandamise

määrusega tutvumiseks ja analüüsimiseks, apellatsiooni koostamiseks kõik kokku 600 minutit.

Suure töömahukuse tõttu esindaja taotleb piirmäära ületavas osas tasu suurendamist.

280.

Tsiviilkostja esindaja adv K. Lumiste esitas 14.01.2020 taotluse määrata advokaadibüroole

Gaver tsiviilkostjale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu summas 291,60

eurot, sh käibemaks 48,60 eurot.

281.

Taotluse kohaselt kulus esindajal ringkonnakohtu istungiks ettevalmistuseks, kannatanu

esindaja vastusega tutvumiseks kokku 150 minutit ning ringkonnakohtu istungil osalemiseks

120 minutit.

282.

Ringkonnakohus märgib, et riigi õigusabi tasu maksmisel tuleb juhinduda Justiitsministri

26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude

hüvitamise korra alates 01.09.2019 kehtivast redaktsioonist (edaspidi Kord).

283.

Korra § 6 lg 3 kohaselt määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja

kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine, on 27 eurot iga

poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Sama kehtib Korra § 8 lg

2 kohaselt tsiviilkostja esindaja suhtes. Korra § 2 lg 1 kohaselt kohus võib riigi õigusabi

osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel suurendada nimetatud tasu piirmäära kuni

500%, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas.

284.

Kaitsja oma 21.11.2019 taotluses taotleb apellatsiooni koostamise tasu suurendamist 100%

kohtuotsuse detailirohkuse tõttu, mis nõudis täiendavat ajakulu. Nõutav summa on 648 eurot

ehk kahekordne piirmäär. Lisaks sellele taotletakse eelnevate toimingute eest 216 eurot, kuid

selles osas pole tasu suurendamist taotletud. Kõik kokku on 864 eurot (ilma käibemaksuta).

Oma 14.01.2020 taotluses kaitsja taotleb mitmesuguste ringkonnakohtu istungiks

ettevalmistavate toimingute eest 176 eurot, kuid ka selles osas pole eraldi tasu suurendamist

taotletud.

285.

Ringkonnakohus leiab, et taotletud 864 ja 176 ehk kokku 1040 eurot ületab rohkem kui 3

korda ettenähtud piirmääraks olevat 324 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kohtuistungiks

ettevalmistumist ei saa käsitleda kohtuistungil osalemisena Korra § 6 lg 3 mõttes. Seega peab

ka istungiks ettevalmistumise eest makstav tasu mahtuma samas sättes märgitud tasu piirmäära

hulka. Tasu suurendamine saaks tulla kõne alla siis, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt

töömahukas. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei saa rääkida erilisest töömahukusest.

Maakohtu otsus on 28 lk pikk, süüdistus on üheepisoodiline. Kuna on palju tunnistajaid, siis

ringkonnakohus nõustub kaitsja taotlusega apellatsiooni koostamiseks kulunud aja mahu

suurendamiseks 100%, kuid üle kahekordse piirmäära ehk 648 euro pole antud asjas

põhjendatud riigi õigusabi tasu määrata. Arvestada tuleb ka seda, et vadv M. Gaver on selle

asjaga tegelenud kriminaalasja kohtueelsest menetlusest alates. Seega kuulub kaitsjale

hüvitamisele 648 eurot pluss käibemaks 129,60 eurot ehk kokku 777,60 eurot ning ülejäänud

osas jääb taotlus rahuldamata.

286.

Kohtuistung osutus planeeritud 2 tunnist lühemaks ja kestis 82 minutit. Korra § 1 lg 1

kohaselt tasu arvestatakse ühe minuti täpsusega ning ümardatuna järgmise täiseuroni, kui

käesolevas määruses ei ole sätestatud teisiti. Seega kuulub hüvitamisele 82x0,90=73,80 ehk

ümmardatult 74 eurot pluss käibemaks 14,80 eurot ehk kokku 88,80 eurot istungil osalemise

eest.

287.

Kokku kuulub kaitsjale kahe taotluse alusel hüvitamisele 777,60+88,80=866,40 eurot, sh

käibemaks 144,40 eurot.

288.

KrMS § 185 lg 2 alusel peab selle 866,40 eurot riigile hüvitama süüdistatav A. Simanis.

289.

Tsiviilkostja esindaja taotleb kokku 540+135=675 euro (ilma käibemaksuta) hüvitamist

kriminaalasja materjalidega ja kohtuotsusega tutvumise ning apellatsiooni koostamise ja

ringkonnakohtu istungiks valmistumise eest. Seejuures 22.11.2019 taotluses taotleb ta

piirmäära ületavas osas tasu suurendamist, kuna oli vaja tutvuda varasema menetlusega.

14.01.2020 taotluses sellist taotlust pole.

290.

Ringkonnakohus leiab, et kuna tsiviilkostja esindajal oli vaja tutvuda varasema

menetlusega, siis on võimalik piirmäära ületavat osa suurendada, kuid üle kahekordse piirmäära

ehk 648 euro pole antud asjas põhjendatud riigi õigusabi tasu määrata. Seega kuulub

tsiviilkostja esindajale hüvitamisele 648 eurot pluss käibemaks 129,60 eurot ehk kokku 777,60

eurot ning ülejäänud osas jääb taotlus rahuldamata.

291.

Kohtuistungil osalemise eest kuulub talle hüvitamisele 82x0,90=73,80 ehk ümmardatult

74 eurot pluss käibemaks 14,80 eurot ehk kokku 88,80 eurot.

292.

Kokku

kuulub

tsiviilkostja

esindajale

kahe

taotluse

alusel

hüvitamisele

777,60+88,80=866,40 eurot, sh käibemaks 144,40 eurot.

293.

Tsiviilkostja D.A. peab riigile hüvitama talle antud riigi õigusabi maksumuse 866,40 eurot.

Talle anti riigi õigusabi Tartu Ringkonnakohtu 19.11.2019 määrusega ühes kohustusega riigi

õigusabi kulud hüvitada kriminaalmenetluse seadustikus ettenähtud korras (II kd lk 177). KrMS

§ 185 lg 2 kohaselt juhul, kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud

lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon esitati. Käesoleval

juhul tehtigi selline lahend.

294.

Kannatanu esindaja vadv A. Pilv esitas 13.01.2020 taotluse välja mõista A. Simaniselt

kannatanu K.B. i kasuks viimase poolt apellatsioonimenetluses kantud õigusabikulude katteks

3060 eurot (koos käibemaksuga). Taotlusele on lisatud arve, mille alusel K.B. tasus õigusabi

eest Leadell Pilv Advokaadibüroole 3060 eurot, sh käibemaks 510 eurot.

295.

Ringkonnakohus leiab, et nimetatud õigusabikulu on põhjendatud ja mõistliku suurusega.

See tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel A. Simaniselt kannatanu K.B. i kasuks välja mõista koos

taotletud viivisega.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus