3-20-197/4 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number 3-20-197 Määruse kuupäev

4. veebruar 2020 Kohtunik Juhan Siider Kohtuasi K.Ü. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks kohtu äranägemisel seoses vasaku käe küünarnuki vigastusest põhjustatud valuga

RESOLUTSIOON

1. Tagastada K.Ü. kaebus.

2. Jätta K.Ü. taotlus kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks läbi vaatamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (HKMS § 121 lg 4 ja § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. K.Ü. (kaebaja) esitas Tartu Halduskohtule 2. veebruaril 2020 kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebaja palub mõista vanglalt välja õiglase hüvitise kohtu äranägemisel. Kaebaja toob kaebuses välja, et vigastas 18. jaanuaril 2020 spordisaalis jalgpalli mängides vasaku käe küünarnukki. Kaebaja viidi meediku juurde, kes luumurdu ei tuvastanud. Kaebaja juhtis meediku tähelepanu asjaolule, et kätt liigutades on tunda väikest naksu ning miski nagu liiguks seal, mis ei peaks liikuma. Samuti tekib liigeses terav valu. Kaebajale anti jahutavat geeli, elastikside ja käetoestuseks rätik. Kaebajale öeldi, et alles 20. jaanuaril 2020 saab teha röntgeni. Meedik käskis vajadusel valvuritelt valuvaigisteid küsida. Kaebajat ei viidud 20. jaanuaril 2020 arsti juurde ega kontrollitud vigastuse ulatust. Inspektorkontaktisikult ega valvurilt kaebaja soovitud infot ei saanud. Vanglaametnikud ütlesid, et meditsiiniosakonnaga võeti eelmine päev ühendust ja et 21. jaanuaril 2020 oli kaebaja arsti juurde viidavate inimeste nimekirjas, aga teenistuja, kes pidi kaebaja sinna viima, ei teinud seda. Medõe vastuvõtule sai kaebaja alles 22. jaanuaril 2020. Medõde teavitas kaebajat tugevama toimega valuvaigistite väljakirjutamisest, kuid kaebaja neid ei saanud. 29. jaanuaril 2020 kirjutas perearst kaebajale välja tugevamad valuvaigistid. Samuti ütles perearst, et tuleb teha röntgen. 31. jaanuaril 2020 nähtus röntgenipiltidelt pindmine luumurd. Samal päeval käskisid valvurid kaebajal koristada, kuna neile saadetud dokumentide järgi oli kaebaja töö

3-20-197

tegemisest vabastatud kuni 29. jaanuarini 2020. Pärast seda hakkas kaebaja käsi ka tugevama valuvaigisti mõju all valutama. Kaebaja arvates on vangla erinevad teenistujad tekitanud talle moraalset kahju. Kaebaja pidi kannatama valu.

2. Tartu Halduskohus palus 3. veebruari 2020. a kohtunõudes Tartu Vanglal teatada, kas kaebaja on vanglale esitanud kaebuses kirjeldatud asjaoludega seonduva kahju hüvitamise taotluse ning kas vangla on selle lahendanud.

3. Tartu Vangla teatas kohtule 4. veebruaril 2020, et kaebaja ei ole kaebuses kirjeldatud asjaoludega seoses vanglale hüvitamistaotlust esitanud.

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohus käsitleb esmalt K.Ü. kaebust Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervishoiuteenuse osutajate tegevusega (I) ning seejärel seoses vanglaametnike tegevusega (II).

I

5. Kaebaja hinnangul põhjustas Tartu Vangla talle mittevaralist kahju, kuna meedik ja medõde, kelle vastuvõttudel kaebaja 18. jaanuaril 2020 ja 22. jaanuaril 2020 viibis, ei võimaldanud kaebajale vajalikku ravi. Samuti ei viidud 20. jaanuaril 2020 kaebajat arsti juurde ega tehtud vigastuse diagnoosimiseks vajalikke toiminguid.

6. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 1 p 1 sätestab, et kohus tagastab kaebuse määrusega selle esitajale, kui vaidluse lahendamine ei ole halduskohtu pädevuses. HKMS § 4 lg 1 kohaselt on halduskohtu pädevuses avalik-õiguslikus suhtes tekkinud vaidluste lahendamine, kui seadus ei näe ette teistsugust menetluskorda. Kohus on seisukohal, et osas, milles kaebaja ei ole rahul tervishoiuteenuse osutajate tegevusega, ei ole vaidluse lahendamine halduskohtu pädevuses.

7. Tervishoiuteenuse osutamine vanglas ning sellega kaasnevad meditsiinilised otsused, ravivõtted jms ei erine olemuslikult tervishoiuteenuse osutamisest mujal. Ehkki vanglas tervishoiuteenuste osutamist on täiendavalt reguleeritud avaliku õiguse normidega, reguleerivad seda olukorda esmajoones siiski samad normid, mis kehtivad tervishoiuteenuste osutamisel väljaspool vanglat. Meditsiiniosakonna tervishoiutöötaja on tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 20 ja § 21 järgi vanglas haiglavälist eriarstiabi andev arst ning vanglaarsti poolt tervishoiuteenuse osutamisel tekib vangla ja kinnipeetava vahel eraõiguslik lepinguline suhe. Tervishoiuteenuse osutamise või sellest keeldumise otsustamine toimub seega eraõiguslikus suhtes ja tekkinud vaidlused lahendatakse tsiviilkohtumenetluses maakohtus. Maakohtu pädevuses on ka tervishoiuteenuse osutamisega või osutamata jätmisega põhjustatud kahju hüvitamise nõuete läbivaatamine (Riigikohtu halduskolleegiumi 21. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-69-10, p 9 ja 15. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-3-1-53-10, p 9; Riigikohtu erikogu 7. aprilli 2011. a määrus asjas nr 3-3-4-1-11, p 9 ja 8. oktoobri 2014. a määrus asjas nr 3-3-1-50-14, p-d 10-11). Kuivõrd kaebaja etteheited Tartu Vangla tervishoiuteenuse osutajate tegevusele seonduvad osutatava teenuse kvaliteediga ja vajaliku ravi osutamata jätmisega, on tegemist eraõigussuhtest tuleneva vaidlusega. Eraõigussuhtest tulenevad vaidlused vaadatakse läbi tsiviilkohtumenetluses vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-le 1 ning kohtuasja on TsMS § 9 lg 1 kohaselt pädev esimese astmena

3-20-197

menetlema maakohus. Seega on kaebajal võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda maakohtu poole.

8. Eelnevale tuginedes tagastab kohus HKMS § 121 lg 1 p 1 alusel K.Ü. kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses tervishoiuteenuse osutajate tegevusega.

II

9. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla põhjustas talle mittevaralist kahju ka seoses vanglaametnike tegevusega, kuna kaebajat ei viidud 20. jaanuaril 2020 meditsiiniosakonda arsti juurde ning kaebajale anti vigastusest hoolimata 31. jaanuaril 2020 korraldus tööd teha. Eeltoodud osas on tegemist vangla haldusotsustega ning kaebaja ja vangla vahel tekkis avalik-õiguslik suhe, millest tulenevate vaidluste lahendamine on vastavalt HKMS § 4 lg-le 1 halduskohtu pädevuses.

10. Ühe kohustusliku kaebuse tagastamise alusena näeb HKMS § 121 lg 1 p 4 ette olukorra, kus kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

11. HKMS § 47 lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Kaebaja hüvitamisnõude lahendamiseks on kohustuslik kohtueelne menetlus ette nähtud vangistusseaduse § 11 lg-s 8, mis sätestab, et vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud.

12. Kaebaja ei ole Tartu Vanglale esitanud kaebuses kirjeldatud asjaoludega seonduvat kahju hüvitamise taotlust. Seega ei ole kaebaja pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast ning kohus tagastab HKMS § 121 lg 1 p 4 alusel K.Ü. kaebuse Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses vanglaametnike tegevusega.

13. Kohus selgitab, et vastavalt HKMS § 43 lg-le 2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

14. Kuna kohus tagastab kaebuse, siis puudub vajadus lahendada kaebaja taotlust riigilõivu tasumise kohustusest vabastamiseks ning kohus jätab taotluse läbi vaatamata.

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider