2-17-5393/99 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-17-5393

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. veebruar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

OÜ Metsamees hagi Aive Vaho vastu kinnisasja

niiskusrežiimile tulenevate mõjutuste talumiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. augusti 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Metsamees apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

3500 eurot

Kohtuistungi toimumise aeg

14. jaanuar 2020

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant): OÜ Metsamees (registrikood 11241623),

esindaja vandeadvokaat Vahur Kivistik

Kostja

(vastustatja):

Aive

Vaho

(isikukood

XXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaadi abi Heiki

Kuningas RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 23. augusti 2019 otsuse resolutsioon muutmata, muutes

otsuse põhjendusi.

2(11)

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja, OÜ

Metsamees

kanda.

Kindlaksmääratavad

menetluskulud

kostjal

apellatsioonimenetluses puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib

menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi

saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta

seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Metsamees (hageja) esitas 4. aprillil 2017 Harju Maakohtule hagi Aive Vaho

(kostja) vastu kostja kohustamiseks hagejale kuuluvalt kinnistult kostja kinnistu

niiskusrežiimile tulenevate mõjutuste talumiseks ja tema nõusoleku asendamiseks

kohtuotsusega. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Harju Maakohus keeldus 8. mai 2017 määrusega hagi menetlusse võtmisest ja saatis

hagiavalduse kohtualluvuse järgi menetlemiseks Tartu Maakohtule. Tartu Maakohus võttis

7. juuni 2017 määrusega hagi menetlusse.

2. Hagiavalduse põhjenduste kohaselt kuulub hagejale alates 2010. a-st XXXXXXXX

kinnistu (registriosa nr XXXXXXX), mille koosseisus on 1966. a-l loodud XXX paisjärv

(paisjärv). Paisjärvel on seadustes ettenähtud piirangud, eripiiranguid ei ole kehtestatud.

Paisjärve ülempiir on määratletud paisu šahtregulaatori ülemise servaga, millega

kontrollitakse veetaset. XXXXXXXX kinnistu piirneb kostjale kuuluva XXX kinnistuga

(registriosa nr XXXXXX). Enne 1. oktoobrit 2019 kehtinud veeseaduse (VeeS1994) järgi

peab veekogu paisutamisel olema vee-erikasutusluba (luba), hagejal tuli luba omandada

hiljemalt 1. jaanuariks 2012. Keskkonnaamet tegi hagejale ettekirjutuse loa vajaduse kohta.

Hageja esitatud loa taotluse menetlus on hetkel pooleli. Loa saamiseks peab hagejal olema

maaomanike, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab, kirjalik nõusolek veekogu

paisutamiseks (VeeS1994 § 17 lg 1). Teised maaomanikud on vee erikasutusloa

väljastamisega nõus, kostja (s.o XXX kinnistu omanik) sellist nõusolekut ei anna.

Hageja leidis, et kostjal on kohustus anda asjaõigusseaduse (AÕS) § 89, § 143 ja § 144,

VeeS1994 § 17 lg 1, tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 ja § 138 alusel nõusolek

vee erikasutusloa väljastamiseks XXXXXXXX kinnistul (mille koosseisu kuulub paisjärv).

Kostja keeldumine nõusoleku andmisest ei ole põhjendatud ega õiguspärane, samuti võib see

3(11)

olla vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja tegevus seoses paisjärvega ei takistaks kostjal

oma kinnistu kasutamist ja sellel asuva oja hooldamist. Kostjale on probleemiks paisjärve

veetase, kuid veetase ei saa olla kõrgem, kui see on lubatud paisjärve loomisel paigaldatud

šahtregulaatoritega, mida on hooldatud. Kostja pidi paisjärve olemasoluga arvestama juba

XXX kinnistu omandamise ajal, s.o 2002. a-l. Kostja ei ela XXX kinnistul alaliselt, vaid käib

seal aeg-ajalt suvitamas, majandustegevust kinnisasjal ei toimu. Kostjal tuleb taluda

paisutusest tulenevat mõningast veetaseme kõikumist, tegemist on juba alates 1966. a-st

kestnud faktilise olukorraga. Arvestada tuleb aastaaegadest, samuti üldisest sademete hulgast

tulenevat veetaseme kõikumist.

Hageja ei olnud nõus kostja nõutud hüvitise ega talumistasu maksmisega. Hageja leidis, et

hagi saab rahuldada ilma kostjale talumistasu kindlaks määramata. Kui kohus siiski leiab, et

talumistasu tuleb määrata, pidas hageja mõistlikuks talumistasuks 20 eurot aastas alates

kohustuse tekkimise ajast, s.o kohtuotsuse jõustumisest. Vee paisutamisega kostjale tekkiva

kahju hüvitise kompensatsioon sisaldab talumiskohustuse eest määratava hüvitise summas,

seega ei tule seda eraldi välja mõista. Kostja mittevaralise kahju nõue tuleb jätta

tähelepanuta. Tegemist on kostjale varem tekkinud väidetava kahjuga, mis hageja nõude

rahuldamisega suureneda ei saa ning mis ei ole seotud talumiskohustuse tekkimise ja

nõusoleku andmisega.

Kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejale majanduslikult ebamõistvalt koormav ja

piirab

hageja

kinnisasja

kasutamist.

Hagejale

on

vee

erikasutusluba

vajalik

majandustegevuse jätkamiseks (kala- ja vähikasvatuse rajamine paisjärves). Samuti on vee

erikasutusluba hagejale vajalik paisjärvel asuva lüüsi korrashoiuks ja remonditööde

tegemiseks. Juhul, kui paisutuse jätkamiseks vee erikasutusluba ei väljastata, tuleb VeeS1994

§ 171 lg 4 järgi paisutus likvideerida. Paisjärve olemasolu on ka kostjale kasulikum kui

tühjaks lastud paisjärv. Kostjal ei ole õigust põhjustada hageja omandipõhiõiguse ülemäärast

riivamist põhjusel, et paisjärve veetase on olnud alapaisutuse tõttu madalam kui praegune,

s.o paisule seatud ülatasemega kooskõlas olev veetase. Kostjale jääb õigus ja võimalus

esitada vastuväited vee erikasutusloa väljastamise haldusmenetluses. Samuti saab

haldusmenetluses hinnata seda, kas kitsendused on kooskõlas keskkonnakaitse nõuetega.

Keskkonnaamet ei ole seotud vee erikasutusloa taotluses esitatuga ja loa väljastamisel

võidakse muuta paisutuse üla- ja alaveetaseme piirmäärasid ning kehtestada hagejale

täiendavaid tingimusi.

Hageja leidis, et hagi on esitatud õige kostja vastu. Paisjärve paisutamisega mõjutatud isikute

ringi määrab kasutusluba väljastav organ, s.o Keskkonnaamet, mh on vajalik XXXXXX

kinnistu omaniku nõusolek, sest see jääb alasse, mille maa niiskusrežiimi vee erikatusluba

puudutab.

3. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kostja leidis, et ta ei ole kohane

kostja. Kostjale kuuluv XXX kinnistu ei ole paisjärve naaber, naabriks on XX kinnistu, mille

maad vahetult puutuvad paisjärvega kokku. Kuna XX kinnistu omanikku ei ole menetlusse

kaasatud, ei vii kohtulahend hageja poolt soovitud tulemuseni.

Hagejale vee erikasutusloa väljastamisest kostjale tulenevad kitsendused ei võimalda kostjal

kinnistut oluliselt kasutada. Kostja ei ole kohustatud kitsendusi taluma, sest kitsendused on

vastuolus keskkonnakaitse nõuetega ja kitsenduste vältimine ei ole hagejale majanduslikult

ebamõistlikult koormav.

4(11)

XXX talu rajati 1894. a-l ning maade tagastamisel ja kaardistamisel ei olnud probleeme

üleujutusega ega esinenud kahjulikke mõjutusi. Maa-ameti kaardilt nähtuvalt asub kinnistul

kolm hoonet, saun asub kinnistu paisjärve poolses seinas. Sauna on küll remonditud ja

uuendatud, kuid asukoht on jäänud samaks. Paisjärve vesi ulatub saunani ja kaev on rikutud.

Kostja sai XXX kinnistu 2002. a-l pärandusena. Alaliselt hooldab kinnistut kostja ema.

Kostjal on tugev side kinnistuga ja soov hoolitseda kogu kinnistu looduskeskkonna eest. Talu

tegevus kestab tänaseni, tegeletakse väiksemas mahus karjakasvatuse ja põllumajandusega.

Lastega peredele korraldatakse hingeabi laagreid.

Paisjärve suureneva veepeegliga suureneb ka ehituskeeluvöönd, kalda piiranguvöönd ja

veekaitsevööndi ala. Praegusel juhul on piiranguvöönd 50 m ja ehituskeeluala 25 m vee

piirist. Seega kaasnevad kinnistu omanikule olulised piirangud, mis takistavad kinnistu

kasutamist omaniku äranägemise järgi. Piirangud ei ole ka avalikes huvides. Puudub mõistlik

põhjendus, miks peaks kostja selliseid piiranguid taluma. Paisjärve veetaset saaks

reguleerida nii, et see ei tekitaks üleujutust ja ei rikuks veerežiimi.

Hagejale vee-erikasutusloa andmisega kaasnevad kitsendused on vastuolus keskkonnakaitse

nõuetega, sest hageja ei ole paisjärve hooldanud. Puuduvad kaalukad põhjused veetaseme

tõstmiseks. Paisjärv eksisteeris aastaid madalama veetasemega ning ei kahjustanud

naaberkinnistuid. Paisjärves veetaseme reguleerimiseks on vajalik regulaatori töökorda

viimine ja ei saa eeldada, et paisu korrastamine ja veetaseme alandamine oleks hagejale

majanduslikult ebamõistlikult koormav, sest veetaseme langetamine 1987. a tasemele ei

muudaks paisjärve funktsioneerimises midagi. Hageja ei ole täitnud VeeS1994 § 17 lg 5

p-st 1 ja § 21 lg 1 p-st 1 tulenvaid kohustusi.

Lisaks leidis kostja, et vee erikasutusloa väljastamise üheks tingimuseks on kostjale

kitsendusest tulenevate kahjude hüvitamine: uue kaevu rajamise kulu 8400 eurot (koos

käibemaksuga); üleujutatud XXX kinnistu osa puhastamine 28 500 eurot; hüvitis XXXXXX

kinnistu kasutamise eest 240 eurot aastas; mittevaraline kahju kohtu poolt määratud summas,

kuna kostjal on kinnistu suhtes eriline huvi ja kinnistu kasutamine selle täies ulatuses ei ole

võimalik.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus jättis 23. augusti 2019 otsusega hagi rahuldamata. Menetluskulud jättis

maakohus hageja kanda. Kohus määras kindlaks kostja menetluskulude (kostjale riigi

õigusabi korras määratud esindaja tasu ja kulud) rahalise suuruse ning mõistis hagejalt

riigituludesse välja 972 eurot 96 senti (sh käibemaks). Kohus märkis samuti, et hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus märkis, et kostja isiku valib hageja. VeeS1994 § 8 lg 1 esimese lause kohaselt peab

vee erikasutuseks kasutajal olema luba ja võõra maa kasutamise korral ka maaomaniku

nõusolek. VeeS1994 § 17 lg 1 järgi peab paisutamist kavandaval isikul olema veekogu

paisutamiseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine

mõjutab. Maakohtu arvates pidi viidatud sätte kohaselt luba olema mitte ainult vahetult

paisjärvega piirnevalt naabrilt, vaid kõigilt maaomanikelt, kelle maa niiskusrežiimi

paisutamine mõjutab. XXX kinnistu ei piirne küll otseselt paisjärvega, kuid poolte vahel ongi

5(11)

vaidlus selles, et paisjärve paisutamine mõjutab XXX kinnistu maa niiskusrežiimi. Kohus

leidis, et kuna paisjärve paisutamine mõjutab XXX kinnistu maa niiskusrežiimi, peab hagejal

olema XXX kinnistu omaniku nõusolek. XXX kinnistu omanik (kostja) sellist nõusolekut ei

andud ja hagejal on õigus esitada hagi kinnistu omaniku vastu ning nõuda kostja nõusoleku

asendamist kohtuotsusega. Praeguse asja lahendamist ei takista see, kas teised XXXXXXXX

kinnistuga piirnevad vahetud naabrid on omapoolse nõusoleku andnud või mitte. Kohus

lahendab asja selle maaomaniku suhtes, kelle vastu hagi on esitatud.

VeeS1994 § 8 lg 1 kohaselt peab kasutajal olema enne võõra maa omaniku nõusoleku saamist

vee erikasutuse luba. Enne loa saamist nõusoleku andmisel puudub kostjal arusaam,

millistele tingimustele ta nõusoleku annab. Kuna hagejal hetkel vee erikasutusluba puudub,

ei saa kohus kohustada kostjat taluma kitsendusi, kui ei ole teada nende ulatus kostjale

kuuluva maa suhtes. Samuti ei saa kohus asendada kostja nõusolekut kohtuotsusega, sest

teadmata on selle nõusoleku täpne sisu. Hagi on esitanud ennatlikult, s.o enne

haldusmenetluses vee erikasutusloa saamist. Tuginedes Riigikohtu praktikale AÕS § 89

rakendamisel (otsus tsiviilasjas nr 2-14-21673, p 11) on kostjal kohustus taluda hageja

kinnisasjast tulenevaid kitsendusi ja anda ka sellekohaseid nõusolekuid järgmiste tingimuste

(talumiskohustuse kriteeriumid) üheaegsel esinemisel:

kitsendused ei takista kostjal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või kitsendusi tuleb

mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku huvi tõttu;

kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega; kitsenduste vältimine või

vähendamine on hagejale majanduslikult ebamõistlikult koormav või piirab hagejat

ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast;

kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjatele.

Juhul, kui hageja taotletud kitsendused seostuvad vee erikasutusloa saamisega, siis

hinnatakse kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse nõuetega vee erikasutusloa andmise

haldusmenetluses, seega ei saa ega peagi kohus hindama vee erikasutusega seostuvaid

keskkonnakaitse küsimusi. Isikutel, kelle õigusi vee erikasutusluba riivab ja kes leiavad, et

vee erikasutusluba on vastuolus keskkonnakaitse nõuetega, on õigus vee erikasutusluba kui

haldusakti vaidlustada halduskohtusse kaebuse esitamisega.

Maakohus hindas kõigepealt, kas kostjale kaasnevad kitsendused takistavad kostjal oluliselt

oma kinnisasja kasutamist. Kohus leidis, et kinnistu omanikule kaasnevad piirangud, mis

takistavad olulisel määral kinnistu kasutamist omaniku äranägemise järgi.

Kohus leidis, et kostja ei ole kohustatud kitsendusi taluma ka tulenevalt mõistlikust

inimestevahelisest kooselust. Hageja ei ole esile toonud mõjuvaid põhjusi, miks peaks

veetase olema selline, mis ujutab üle kostjale kuuluva kinnistu, muudab puhta joogivee

saamise võimatuks ja vähendab maakasutusvõimalust.

Maakohtu hinnangul ei olnud kostja kohustatud taluma kitsendusi ka olulise avaliku huvi

tõttu. Paisjärv ei ole avalik ega avalikult kasutatav. Isegi kui paisjärve olemasolu kostja

kinnistu väärtust tõstab, ei saaks seda pidada avalikuks huviks, vaid kostja huviks. Samas on

ka hageja ise kinnitanud, et enda kinnistu suhtes on asjaõigusleping jäänud sõlmimata just

paisjärvega seotud lahendamata küsimuste tõttu. Seega võisid paisjärve olemasolu ja sellest

tulenevad mõjutused kohtu arvates kinnistu väärtust ka vähendada. Vastuseks hageja väitele,

6(11)

et paisjärve allalaskmisel tekib mudamülgas, märkis kohus, et VeeS1994 § 171 lg-st 5

tulenevalt on hagejal kohustus paistusala korrastada.

Maakohus asus kokkuvõttes seisukohale, et kostjale kaasnevad kitsendused takistavad

oluliselt kinnisasja kasutamist, kitsendusi ei tule mõistlikult taluda inimestevahelises

kooselus ega olulise avaliku huvi tõttu. Seetõttu tuli esitatud hagi jätta kohtu hinnangul

rahuldamata. Kostja on õigustatult keeldunud hagejale nõusoleku andmisest ning puudub

seaduslik alus teda selleks kohustada. Eelmärgitut arvestades puudus kohtul vajadus hinnata

teiste talumiskohustuse tingimuste esinemist ning küsimust hageja poolt kostjale tasutava

hüvitise suurusest.

Kohus märkis, et kui asjaolud muutuvad, näiteks hageja viib lõpuni haldusmenetluse vee

erikasutusloa saamiseks ja luba väljastatakse ning loa väljastamise järgselt kostja jätkuvalt

keeldub maa kasutamiseks nõusoleku andmisest, saab hageja esitada nõude vee erikasutusloa

alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Hageja esitas 25. septembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada ning teha uue otsuse, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta

kostja kanda.

Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus (otsuse p-des 24 ja 25) üllatuslikult ning

ebaõigesti kohaldanud VeeS1994 § 8 lg-t 1 ning järeldanud, et hagejal peab enne VeeS1994

§ 17 lg-s 1 sätestatud nõusoleku saamist olema olemas vee erikasutusluba. VeeS1994 § 8 lg 1

kirjeldab olukorda, kus taotleja ja kinnisasja omanik ei lange kokku, ning seab nõude, et

loakohustusega tegevuse faktiliseks alustamiseks peab olema võõra maaomaniku luba.

Praegusel juhul on nii kinnisasja omanik kui ka loa taotleja hageja, mistõttu VeeS1994 § 8 lg

1 ei ole asjakohane. VeeS1994 § 17 lg-s 1 sätestatud nõusolekud peavad olemas olema enne

Keskkonnaameti poolt vee erikasutusloa taotluse kohta sisulise seisukoha kujundamist.

XXX kinnistu omaniku nõusolek võib seejuures olla ka osaline või tingimuslik

Maakohus on (otsuse p-s 24.1) heitnud hagejale paljasõnaliselt ette, et viimane on rikkunud

VeeS1994 § 17 lg 5 p-s 1 sätestatud kohustust. Nimetatud väidetav rikkumine ei kuulu hagi

esemesse ning ei ole hageja nõude rahuldamist takistavaks asjaoluks. Maakohtu otsus ei

arvesta asjaoluga, et kõik paisutusega seonduvad tehnilised tingimused ja nõuded kuuluvad

Keskkonnaameti kaalutlusõiguse kohaldamisalasse. Käesoleval juhul on maakohus ise

hakanud arvestama ja analüüsima asjaolusid, mis kuuluvad käsitlemisele vee erikasutusloa

väljastamise haldusmenetluses, mis ei ole tsiviilasju lahendava kohtu pädevuses.

Maakohus on (otsuse p-s 24.1) üldsõnaliselt viidanud, et seoses suureneva veepeegliga

laieneb kostjale ka ehituskeeluvöönd, kalda piiranguvöönd ja veekaitsevööndi ala.

XXXXXX kinnistu looduskaitseseaduse (LKS) § 35 lg-st 1 tulenevad piirangud ja nende

koormavus kostjale on vaid hüpoteetiline ja piirangutest on võimalik taotleda LKS § 40

alusel erandi tegemist. Hageja leiab, et maakohtu ebamäärane viide veepeegli piiriga

kaasnevatest kitsendustest ei ole asjaolu, mis saaks kaasa tuua hagi rahuldamata jätmise.

Hagejale jäävad arusaamatuks maakohtu põhjendused (otsuse p-s 24.3), kus kohus leiab, et

paisjärve olemasolu ja sellest tulenevad mõjutused võivad kinnistu väärtust vähendada, kuna

hageja kinnistu suhtes jäi asjaõigusleping sõlmimata just paisjärvega seotud lahendamata

7(11)

küsimuste tõttu. Hageja märgib, et tegemist oli XXXXXXXX kinnistu (st paisjärve)

müügilepinguga, mille asjaõigusleping jäi lõppastmes sõlmimata põhjusel, et vee

erikasutusluba ei olnud väljastatud ning taotluse kohta otsuse tegemise aeg oli teadmata.

Muus osas kordab hageja apellatsioonkaebuses menetluses juba varem esitatud väiteid ja

seisukohti.

6. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata.

Kostja kordab apellatsioonkaebusele esitatud vastuses maakohtu menetluses esitatud väiteid

ja seisukohti ning leiab, et hageja pole tõendanud ühegi aluse olemasolu, mis kohustaks

kostjat paisjärvest tulenevaid piiranguid taluma. Alternatiivselt, juhul kui kitsenduste

talumise nõue on põhjendatud, peab hageja hüvitama kostjale tekkiva kahju.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid

kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21 tuleb osaliselt muuta

otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

8. Ringkonnakohus märgib esmalt, et alates 1. oktoobrist 2019 kehtib uus veeseadus

(VeeS) ning ajavahemikul alates 16. juunist 1994 kuni 30. septembrini 2019 kehtinud

VeeS1994 on tunnistatud kehtetuks.

Samas ei näe 1. oktoobril 2019 jõustunud veeseadus käesolevat vaidlust puudutavalt ette

midagi põhimõtteliselt erinevat varem kehtinud seadusest. VeeS § 279 lg 8 järgi

menetletakse enne seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotlusi edasi

taotluse menetlusse võtmise ajal kehtinud menetlusõigusnormide alusel. Sama paragrahvi 9.

lõikest tuleneb, et enne seaduse jõustumist menetlusse võetud vee erikasutusloa taotluse

menetlemisel ei kohaldata VeeS1994 § 17 lõiget 1, vaid kohaldatakse alates 1. oktoobrist 2019

kehtivat veeseadust. Asu paisjärves vee paisutamiseks on veeloa (VeeS1994 järgi vee

erikastutusloa) taotlemine hagejale jätkuvalt vajalik (VeeS §-d 187–188) ning VeeS

§ 190 lg 4 järgi peab isikul, kes taotleb veeluba veekogu paisutamiseks, olema selleks

tegevuseks kirjalik nõusolek maaomanikult, kelle maa niiskusrežiimi paisutamine mõjutab.

Nõusolekut ei pea olema, kui paisutamiseks esineb ülekaalukas avalik huvi (VeeS § 192 lg

2).

9. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjenduste p-s 24 esitatud käsitlusega,

nagu oleks hageja käesolevas asjas menetletava hagi esitanud ennatlikult, s.o enne

haldusmenetluses vee erikasutusloa saamist. Sellist järeldust ei saa teha ka maakohtu

viidatud VeeS1994 § 8 lg-st 1. Kõnealused põhjendused tuleb maakohtu otsusest välja jätta.

9.1.

Nii kehtiv kui varem kehtinud veeseadus näeb ette nii avalikõiguslikud

nõuded vee paisutamiseks kui ka vee kasutamisega seotud eraõiguslikud eeldused,

mh peab veekasutaja saama paisutamiseks nõusoleku maaomanikult, kellele

kuuluvale maale pais ehitatakse või kelle maa niiskusrežiimi paisutamine võib

mõjutada.

Vee erikasutusluba (kehtiva VeeS järgi veeluba) antakse haldusmenetluses. Loa andmise või

sellest keeldumise otsustab haldusorgan, kelle otsus ei sõltu iseenesest sellest, kas taotleja

on saavutanud lisaks loale vajalikud eraõiguslikud kokkulepped puudutatud isikutega, st

8(11)

tegemist on eraldiseisvate nõuetega vee erikasutuseks (vt VeeS1994 kohaldamist puudutavalt

ka Riigikohtu 19. aprilli 2011 otsus kohtuasjas nr 3-2-1-12-11, p-d 22–25). Seega ei saanud

maakohus ringkonnakohtu hinnangul jätta hagi rahuldamata põhjusel, et hagejale ei ole

haldusmenetluses väljastatud luba.

9.2.

Teisalt ei saa nõustuda apellatsioonkaebuses väidetuga, nagu peaks

konkreetse talumiskohustuse ulatus ja lubatavus, paisutustaseme määramine ning

maaomanike õigustest tulenevate tingimuste ja piirangute seadmine toimuma ainult

haldusmenetluses. Senine kohtupraktika hageja esitatud käsitlust ei toeta.

Ülalviidatud Riigikohtu otsusest kohtuasjas nr 3-2-1-12-11 järeldub, et nõusoleku

andmise kohustuse üle otsustamisel on võimalik tsiviilkohtumenetluses kaaluda

hageja ja kostja huve. Kitsenduste kavandatavat ulatust teadmata oleks selline

huvide kaalumine sisuliselt võimatu. Kohtuasjas nr 3-2-1-1211 väljendatud

seisukohta on Riigikohus korranud 14. märtsil 2018 kohtuasjas nr 2-1421673 tehtud

otsuses (p-s 11), täpsustades üksnes seda, et lahendades vee erikasutusloaga seotud

talumiskohustuse kehtestamise ning vee erikasutusloa saamiseks nõusoleku

andmiseks kohustamise nõuet, ei saa ega pea tsiviilasja lahendav kohus hindama vee

erikasutusega seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. Isikutel, kelle õigusi vee

erikasutusluba riivab ja kes leiavad, et vee erikasutusluba on vastuolus

keskkonnakaitse nõuetega, on õigus vee erikasutusluba kui haldusakti vaidlustada

halduskohtusse kaebuse esitamisega.

10. Maakohtu otsusest tuleb välja jätta ka põhjendused (otsuse p-s 24.3), mille kohaselt

paisjärv ja sellest tulenevad mõjutused võivad kinnistu väärtust vähendada. Sellise järelduse

on maakohus teinud hageja kinnitusest, et XXXXXXXX kinnistu müügileping on hagejal

jäänud sõlmimata paisjärvega seotud lahendamata küsimuste tõttu. Selliselt on kohus

eksinud TsMS § 436 lg 4 teises lauses sätestatu vastu, mille kohaselt ei või kohus hinnata

esiletoodud asjaolu otsuses erinevalt mõlemast poolest, välja arvatud juhul, kui kohus on

juhtinud sellisele võimalusele eelnevalt poolte tähelepanu ja andnud neile võimaluse

avaldada oma seisukoht. Asja materjalidest nähtuvalt on hageja küll väitnud, et

XXXXXXXX kinnistu asjaõigusleping jäi sõlmimata põhjusel, et vee veeluba ei ole

väljastatud ning vastava taotluse kohta otsuse tegemise aeg on teadmata. Sellest ei saa teha

järeldusi selle kohta, kas ja kuidas mõjutab paisjärv XXXXXXXX kinnistu või XXX

kinnistu väärtust.

11. Ülalkäsitletud minetused otsuse põhjendamisel ei ole viinud maakohut kokkuvõttes

ebaõigete lõppjäreldusteni. Maakohus on õigesti leidnud, et kostjale paisjärvest tulenevad

kitsendused takistavad tal olulisel määral oma kinnisasja kasutamist ning sellised kitsendusi

ei tule isikutevahelistes suhtes mõistlikult taluda. Vaidlusaluste kitsenduste talumiseks

puudub ka oluline avalik huvi.

Maakohtu viited paisu hooldamata jätmise ja VeeS § 17 lg 5 p 1 rikkumise kohta ei ole

tulevikku suunatud talumiskohtuse seisukohalt asjakohased, kuid ka see kohtu eksimus ei

saanud ringkonnakohtu hinnangul iseenesest kaasa tuua ebaõiget lahendit.

12. Ringkonnakohus rõhutab lisaks, et hageja poolt menetluses esile toodust ei nähtu, et

veetaseme paisutamine kõrguseni 90,2–90,3 m oleks tema majandustegevuse jaoks

hädavajalik. See ei nähtu ka toimikus olevatest tõenditest. Pigem võib Maves OÜ (varem

9(11)

aktsiaselts MAVES) arvamusest (I kd, tl-d 132–134) järeldada, et aastatel 1984–2009 oli

veetase paisutatud kõrguseni 88,7 m. Veetaseme 88,7 m puhul XXX kinnistul kostja enda

kinnituse kohaselt paisjärvest tingitud mõjutused puudusid. Seda kinnitavad ka viidatud

Maves OÜ arvamuses sisalduvad joonised ja fotod. Puuduvad tõendid, et vähi- või

kalakasvatuse arendamine paisjärves ei oleks 90,2–90,3 meetrist madalama veetaseme puhul

võimalik või majanduslikult tasuv.

Hageja ei ole esitanud väiteid ja tõendeid ka selle kohta, milliseid investeeringuid on ta

paisjärves vähi- või kalakasvatuse arendamiseks teinud või kavatseb teha ning kui suurt tulu

(ning millises ajalises perspektiivis) võiks kavandatavast tegevusest teenida.

13. Ülejäänud osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

13.1. Pooled vaidlevad praeguses asjas selle üle, kas kostja peab taluma hageja

soovitud paisutamisest tulenevaid kahjulikke mõjutusi ning andma hagejale veeloa

saamiseks vajaliku nõusoleku. Selline hageja nõue tuleb senise kohtupraktika põhjal

kvalifitseerida AÕS § 89 järgi (vt nt ülalviidatud Riigikohtu otsused tsiviilasjades nr

3-2-112-11 ja 2-14-21673). AÕS § 89 kohaselt on omanikul õigus nõuda

omandiõiguse igasuguse rikkumise kõrvaldamist, isegi kui rikkumine ei ole seotud

valduse kaotusega. Kui on alust eeldada niisuguse rikkumise kordumist, võib omanik

nõuda rikkumisest hoidumist. Nõue on välistatud, kui omanik on kohustatud

rikkumist taluma. Sellise AÕS § 89 alusel esitatud nõude sisustamisel saab analoogia

alusel kasutada AÕS § 143 ja § 144 koosmõjus TsÜS §-ga 138 ning VÕS §-ga 1043

ja § 1045 lg 1 p-dega 5 ja 6 ning §-dega 1049 ja 1055. Kohus peab viidatud

kohtupraktika järgi lahendama nõude vaidlevate poolte huvide kaalumise teel,

lähtudes eelkõige järgmistest talumiskohustuse kriteeriumidest:

kostjale tulenevad kitsendused ei takista tal oluliselt oma kinnisasja kasutamist või

kitsendusi tuleb mõistlikult taluda inimestevahelises kooselus või olulise avaliku

huvi tõttu;

kitsendused ei ole vastuolus keskkonnakaitse nõuetega;

kitsenduste vältimine või vähendamine on hagejale majanduslikult ebamõistlikult

koormav või piirab hagejat ebamõistlikult oma kinnisasja kasutamast;

kitsendusest tulenev kahju hüvitatakse kostjale.

Maakohus on asja lahendmisel ja kaalutlusotsuste tegemisel viidatud kriteeriumidest

lähtunud ning leidnud põhjendatult, et talumiskohustus puudub. Kuivõrd vaidluse all on vee

erikastutusega seotud talumiskohustus, ei saanud maakohus hinnata erikasutusega

seostuvaid keskkonnakaitse küsimusi. Vaidlustatud otsuse põhjendustest samas ka ei nähtu,

et maakohus oleks käesolevas asjas hinnanud kitsenduste kooskõla keskkonnakaitse

nõuetega. Apellatsioonkaebuse vastupidised väited ei ole ringkonnakohtu arvates

põhjendatud.

13.2. Hageja hinnangul on maakohus otsuses (p-s 24.1) üldsõnaliselt viidanud, et seoses

suureneva veepeegliga laieneb kostjale ka ehituskeeluvöönd, kalda piiranguvöönd ja

10(11)

veekaitsevööndi ala. Hageja leiab, et maakohtu ebamäärane viide veepeegli piiriga

kaasnevatest kitsendustest ei ole asjaolu, mis saaks kaasa tuua hagi rahuldamata jätmise.

Ringkonnakohus märgib, et vaidlustatud otsuse põhjendustest ei tulene, et maakohus oleks

üksnes sellel põhjuselt jätnud hagi rahuldamata. Iseenesest on õige, et XXX kinnistu on kogu

aeg paiknenud paisjärve vahetus läheduses, kuid praeguses asjas vaieldaksegi selle üle, kas

kostja peab taluma järve praegusest kaldajoonest lähtuvaid kitsendusi. See, et kitsendused

on varem tekkinud, ei tähenda, et kostja peaks neid tingimata taluma.

Samuti on põhjendatud vähemalt eeldada, et ehituskeeluvöönd, kalda piiranguvöönd ja

veekaitsevööndi ala XXX kinnistul sõltuvad mh veepeegli piirist. LKS § 40 põhimõtteliselt

küll võimaldab ranna ja kalda ehituskeeluvööndit vähendada, kuid selle võimaluse

realiseerumine ei sõltu kostjast.

13.3. Ringkonnakohtu hinnangul tähtsustab hageja üle asjaolu, et paisjärve praegune suurus

vastab 1966. ja 1977. aastate projektides ette nähtud normaalveetasemele (90,20 m abs)

lähedasele veetasemele. Veetaseme vastavus projektijärgsele veetasemele ei tähenda, et

kostja peaks sellisest veetasemest tingitud kitsendusi tingimata taluma. Liiatigi on tegemist

maksimaalse või selle lähedase veetasemega, sest hageja väidetest ilmnevalt ei võimaldagi

praeguse paisu šahtiregulaator veetaset tõsta kõrgemale kui 90,3 m.

13.4. Hageja on iseenesest õigesti märkinud, et kostjat saaks kohustada nõusoleku andmiseks

määratud ulatuses või teatud tingimustega. Samas ei ole hageja selliseid täpsemaid tingimusi

menetluses välja toonud ega nende kehtestamist soovinud. Ka ringkonnakohtu istungil jäi

hageja esindaja selle juurde, et veetaseme paisutamine kõrguseni 88,7 m (st praeguse

veetaseme alandamine) hagejat ei rahulda (II kd, tl 139 pöördel).

14. Ringkonnakohtu hinnangul oleks pooltel mõistlik kaaluda vaidluse kokkuleppelist

lahendamist eelkõige selliselt, et kostja annab hagejale nõusoleku tingimusel, et veetase ei

ületa 88,7 m (+/- 30 cm). Sellisel juhul ei oleks ilmselt vajalik lahendada ka küsimust vee

paisutamisest tingitud tulevikus tekkiva kahju hüvitamisest (kuna kahjulikke mõjusid

XXXXXX kinnistule ei oleks). Kostja nõusoleku puudumisel tekib tõenäoliselt olukord, kus

hageja peab paisutuse likvideerima (VeeS § 175 lg 4). Sellisel juhul kostja kinnistu läheduses

olev veekogu (paisjärv) senisel kujul kaob. Taoline stsenaarium ei pruugi olla kostja huvides,

mh võib väheneda XXX kinnistu väärtus. Samuti ei ole võimalik paisu regulaatorit töökorda

viia (mida kostja arvates tuleks teha) enne veeloa saamist.

15. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

16. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätab ringkonnakohus

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

17. Menetluskulusid, mis tuleks hagejalt seoses apellatsioonimenetlusega kostja kasuks

välja mõista, asja materjalidest ei nähtu. Advokaat H. Kuningas on kostjat esindanud riigi

õigusabi korras maakohtu 27. veebruari 2019 määruse alusel. Kostjale on antud riigi

õigusabi kohustusega hüvitada riigi õigusabi tasu ja kulud 50% ulatuses ühe aasta jooksul

võrdsete summadena ükskord kvartalis pärast riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi

kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramist. Hüvitamiskohustus on üksnes juhul, kui

kohtulahendiga määrakse kostja menetluskulu (riigi õigusabi) hüvitamiskohustus. Riigi

11(11)

õigusabi osutamisega seonduvate kulude riigi kasuks väljamõistmise hagejalt otsustab

ringkonnakohus vajadusel eraldi määrusega pärast käesoleva otsuse jõustumist. Samuti

määrab kohus eraldi lahendiga kindlaks kostja riigi õigusabi korras määratud esindaja riigi

õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest