3-19-1769/17 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

J õ h v i k o h t u m a j a

K OH TU MÄ Ä RU S

Kohtuasja number

3-19-1769

Määruse kuupäev

31.01.2020

Kohtunik

Reelika Kitsing

Kohtuasi

A.T. kaebus Viru Vanglas annetus- ja lühinumbritele

helistamise võimaldamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – A.T.

Eeldatav vastustaja – Justiitsministeerium

RESOLUTSIOON

1. Võtta haldusasja nr 3-20-16 materjalide hulgast

käesoleva haldusasja materjalide juurde Viru Vangla

21.10.2019 vastus nr 6-10/29654-2.

2. Tagastada A.T. kaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse

resolutsiooni

punkti

peale võib

esitada

määruskaebuse otse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva

jooksul

määruse

kättetoimetamisest

arvates

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4,

§ 204 lg 1).

Muud selgitused

Määrus toimetatakse kaebajale kätte ning saadetakse

teadmiseks Viru Vanglale.

ASJAOLUD

1. A.T. esitas 16.09.2019 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles palub tunnistada

õigusvastaseks Telia Eesti AS toimingu, mis seisneb vanglas kinnipeetavatele kõnesideteenuse

osutamisel valitavate numbrite blokeerimises, ning kohustada Telia Eesti AS-i numbrite valikut

blokeeringu alt vabastama.

Kaebuse kohaselt on kaebaja soovinud korduvalt helistada erinevatele annetusnumbritele, kuid

see ei ole olnud võimalik. Lisaks on olnud kaebajal vajadus helistada seoses ettevõtlusega

erinevate ettevõtete lühinumbritele, kuid ka neid kõnesid ei ole võimalik teostada, sest

sideteenuse osutaja poolt on numbrite valik blokeeritud. Kaebaja pöördus esmalt selle

probleemiga vangla poole, kuid vangla sõnul on numbrite valiku blokeerinud kõnesideteenuse

osutaja ehk Telia Eesti AS. Telia Eesti AS täidab vanglatele ja kinnipeetavatele

kõnesideteenuse

osutamisega

avalik-õiguslikke

ülesandeid,

mistõttu

on

kaebaja

Telia Eesti AS-ga avalik-õiguslikus suhtes ning kaebus on esitatud pädevale kohtule.

Vangistusseaduse (VangS) § 28 lg-st 1 ja justiitsministri 30.11.2000 määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 51 lg-st 1 tuleneb kaebajale subjektiivne õigus helistamisele vabalt

ükskõik kellele (Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 19 lg 1), sest seadusandja ei ole kehtestanud

kinnipeetavatele numbrite valimise piiranguid. Seetõttu peab olema kinnipeetavatele tagatud

helistamine kõikidele numbritele võrdselt vabaduses viibivate isikutega. Telia Eesti AS on

kohustatud austama PS §-st 26 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni

art 8 lg-st 1 tulenevat era- ja perekonnaelu puutumatuse põhimõtet ning mitte seadma

3-19-1769

kinnipeetavatele ebaseaduslikke piiranguid.

2. Kohus palus 30.09.2019 kohtunõudes Viru Vanglal edastada kohtule teave selle kohta,

millise Telia Eesti AS-ga sõlmitud hankelepingu alusel toimub Viru Vangla kinnipeetavate

poolt kõnesideteenuse kasutamine ning kas selle lepingu ja võimalike lisakokkulepete alusel on

kinnipeetavatel lubatud helistada lühinumbritele ja eritariifsetele numbritele.

3. Viru Vangla selgitas 07.10.2019 vastuses kohtunõudele järgmist.

Kaebaja on esitanud vanglale 30.07.2019 teemakohase pöördumise, millele ei ole jõutud veel

kirjalikku vastust koostada. Iseenesest on õige kaebajale antud selgitus, et lühi- ja tasulistele

numbritele helistamine on vanglas blokeeritud. Kõnesideteenust kinnipeetavatele osutab

kontsessioonilepingu nr 2/92-18 alusel Telia Eesti AS. Lepingu sõlmimisel oli vanglale

teadaolevalt aluseks riigihange viitenumbriga 190149. Hankijaks oli Registrite ja

Infosüsteemide Keskus, kelle vastav tööülesanne tuleneb justiitsministri 18.04.2007 määruse

nr 20 „Registrite ja Infosüsteemide Keskuse põhimäärus“ §-st 7. Eelmainitud

kontsessioonilepingu osas ei ole Viru Vangla teabevaldaja. Vastavalt riigihanke nr 190149

tehnilise kirjelduse punktile 3.2.9 oli lühinumbritele helistamise piirang sees juba hanke

algdokumentides. Seega on Telia Eesti AS poolt seatud piirang hanketingimustele vastav.

Seetõttu ei aita halduskohtule esitatud tuvastamisnõue Telia Eesti AS vastu ilmselgelt kaasa

kaebaja õiguste kaitsele.

KOHTU SEISUKOHT

4. Vastavalt HKMS § 120 lg 1 p-dele 1 ja 8 selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus asjas

välja vaidluse eseme ning kontrollib, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta

jätmiseks. Kohus tõlgendab menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja

tegelikust tahtest (HKMS § 2 lg 4).

5. Kaebaja on palunud tuvastada Telia Eesti AS tegevuse õigusvastasuse ning kohustada Telia

Eesti AS-i vabastama numbrite valikule seatud blokeering. Kohus mõistab kaebust selliselt, et

selle eesmärgiks on saavutada see, et kaebajal oleks Viru Vanglas võimalik helistada lühi- ning

annetusnumbritele.

6. Kohtule teadaolevalt on kaebaja esitanud 30.07.2019 Viru Vanglale taotluse (tl 10), milles

palus vanglalt viivitamata koostöös Telia Eesti AS-ga võtta maha helistamiste blokeeringud

annetustelefonidele ja lühinumbritele. Kohtule on haldusasja nr 3-20-16 materjalide hulgas

esitatud Viru Vangla 21.10.2019 vastus nr 6-10/29654-2, millega vangla tagastas kaebaja

30.07.2019 taotluse, leides, et kuna kõnesideteenust osutab kinnipeetavatele riigihanke

tulemusel sõlmitud kontsessioonilepingu alusel Telia Eesti AS, ei ole vanglal võimalik taotlust

rahuldada. Kohus võtab vangla selle vastuse käesoleva asja materjalide juurde.

7. Kohus ei nõustu kaebajaga, et ta on avalik-õiguslikus suhtes Telia Eesti AS-ga ning ta saab

esitada halduskohtumenetluses nõudeid Telia Eesti AS vastu. HKMS § 17 lg 1 kohaselt on

halduskohtumenetluses vastustaja Vabariigi Valitsus, peaminister, minister, riigiasutus,

kohaliku omavalitsuse üksus, avalik-õiguslik juriidiline isik või avalikku ülesannet enda nimel

täitev eraõiguslik juriidiline või füüsiline isik, kelle tegevuse peale on esitatud kaebus või

kellega kaebajal on tekkinud või võib kõige tõenäolisemalt tekkida vaidlus asjaolu üle, mille

tuvastamist kaebuses taotletakse. Õige vastustaja määratlemine seondub seaduslikkuse

põhimõttega, millest tulenevalt peaks kohtuotsusega menetlusosalisele tehtav ettekirjutus

olema kooskõlas haldusorganite materiaalõigusliku pädevusjaotusega (K. Merusk, I. Pilving

(toim.). Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk 102).

8. Telia Eesti AS kui eraõiguslik juriidiline isik ei täida kinnipeetavatele kõnesideteenuse

pakkumisel avalikku ülesannet. Telia Eesti AS on küll sõlminud Justiitsministeeriumi hallatava

asutuse Registrite ja Infosüsteemide Keskusega kontsessioonilepingu, kuid nimetatud lepingu

näol ei ole tegemist halduslepinguga, mida kinnipeetaval oleks võimalik halduskohtus

3-19-1769

vaidlustada või mille täitmist saaks kinnipeetav halduskohtu kaudu nõuda. Telia Eesti AS on

kaasatud VangS § 28 lg-s 1 sätestatud avalik-õigusliku ülesande (s.o tagada kinnipeetavatele

telefoni kasutamise võimalus) täitmisele, ilma et talle oleks üle antud avaliku võimu volitusi (vt

ka Tallinna Ringkonnakohtu 21.09.2015 määrus nr 3-15-736, p 10).

9. Riigihangete registrist nähtuvalt on käesoleval ajal täitmisel Registrite ja Infosüsteemide

Keskuse ja Telia Eesti AS vahel hankemenetluse nr 195382 tulemusel sõlmitud

kontsessioonileping nr 2/92-18 täitmise tähtajaga 20.06.2022. Viidatud riigihanke

hankedokumentide seas oleva kontsessioonilepingu tehnilise kirjelduse p-st 1.2 tulenevalt on

kõnesideteenuse eesmärgiks võimaldada kinnipeetavatel helistada vanglates selleks ettenähtud

telefoniaparaatidelt vanglast väljapoole ning teenus peab võimaldama kinnipeetavatel helistada

Eesti-siseselt kõikidele lauatelefonidele ja mobiiltelefonidele, samuti peab olema võimaldatud

helistamine rahvusvahelistele ja eritariifsetele numbritele. Kontsessioonilepingu tehnilise

kirjelduse p 3.2.9 sätestab, et pakkuja peab tagama, et kinnipeetavatel ei oleks võimalik

helistada lühinumbritele (välja arvatud juhul, kui Justiitsministeerium lubab konkreetsele

numbrile helistamise). Tehnilise kirjelduse p 1.3 järgi vastustab lepingu täitmise eest

Justiitsministeeriumi vanglate osakond. Seega oleks õigeks vastustajaks käesolevas asjas

Justiitsministeerium.

10. Kohus

ei

pea

eeltoodust

hoolimata

kaebuse

menetlemist

võimalikuks.

HKMS § 121 lg 2 p 1 sätestab, et kohus võib tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. Kaebeõiguse puudumise tuvastamisel tuleb kohtul

lähtuda HKMS §-s 44 reguleeritud kaebeõiguse tingimustest. HKMS § 44 lg 1 järgi võib isik

pöörduda kaebusega halduskohtusse oma õiguse kaitseks. Sellest sättest tulenevalt peab olema

tegemist isikule kuuluva subjektiivse avaliku õiguse riivega, mitte kõigest mõningase

puutumusega faktiliselt või huvi tasandil (K. Merusk, I. Pilving (toim). Halduskohtumenetluse

seadustik. Kommenteeritud väljaanne. Juura, 2013, lk 180).

11. Kohtu hinnangul puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus, sest õigusaktidest ei tulene

talle subjektiivset õigust nõuda vanglas helistamist kõigile numbritele, millele ta helistada

soovib, sealhulgas lühi- ja annetusnumbritele.

12. Kinnipeetava õigust telefoni kasutamisele reguleerivad VangS §-d 28 ja 29 ning

VSkE §-d 51 ja 511. Eelnimetatud sätetes ei ole reguleeritud seda, millise tariifiga numbritele

võivad kinnipeetavad helistada. VangS § 28 lg-st 1 tulenevalt on kinnipeetaval õigus telefoni

(välja arvatud mobiiltelefoni) kasutamisele, kui selleks on tehnilised tingimused.

Kohtupraktikas on selgitatud, et telefoni kasutamise õiguse sisustamisel tuleb täiendavalt

arvestada VangS § 23 lg-s 1 sätestatud kinnipeetava vanglavälise suhtlemise eesmärki, milleks

on soodustada kinnipeetava kontakte perekonna, sugulaste ja teiste lähedaste inimestega, et

vältida kinnipeetava sotsiaalsete sidemete katkemist. VangS § 23 lg 1 ja § 28 lg 1 piiritlevad

nende koostoimes sisuliselt selle, millises ulatuses tuleb kitsendusi telefoni kasutamisele pidada

vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaks ebameeldivuseks. Kuna eritariifiga

telefoninumbreid kasutatakse esmajoones erinevate teenuste pakkumiseks või meelelahutuseks,

ei ole nendel numbritel helistamise võimalus hõlmatud kinnipeetava õigusega vanglavälisele

suhtlemisele ja see ei ole vajalik kinnipeetavate muude õiguste kaitseks, mistõttu puudub

vastustajal kohustus kinnipeetavale sellist võimalust tagada. Sellest tulenevalt ei saaks kohus

kohustada Justiitsministeeriumit võimaldama kaebajal helistada eritariifiga numbritele ka juhul,

kui kõnesideteenuseid osutavalt ettevõtjalt on tellitud kõnesideteenuseid suuremas mahus kui

õigusaktide järgi minimaalselt nõutav. (vt ka Tallina Ringkonnakohtu 14.07.2016 määrus

nr 3-15-3105, p-d 11 ja 12)

13. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, sest kaebajal

puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

(allkirjastatud digitaalselt)