1-17-2359/104 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

31. jaanuar 2020

Kohtuasja number

1-17-2359

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Aarne Sarjas ja Triin Uusen-Nacke

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi

Andres-Julius

Endrekson-Hendriksmani

süüdistuses KarS § 377 lg 1, § 2172 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi,

üldmenetlus

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 31. mail 2019. a otsus

Apellandid

Prokuratuur, kannatanu OÜ T.P. ja Andres-Julius Endrekson-

Hendriksmani kaitsja Meelis Leis

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav

-

Andres-Julius

Endrekson-Hendriksman,

isikukood

37302172215; XXXXX

Tema kaitsja

-

Meelis Leis

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör

Katrin Lindpere

Kannatanu

-

OÜ T.P. , registrikood XXXX lepinguline esindaja

vandeadvokaat Indrek Lillo

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 31. mai 2019. a otsus osas, millega:

1) Andres-Julius Endrekson-Hendriksman tunnistati KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi

OÜ-le T.P. 252 066 euro 55 sendi suuruse kahju tekitamises;

2) Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti OÜ T.P. kahju hüvitamise

nõude katteks välja 252 066 eurot 55 senti;

3) Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti OÜ T.P. kasuks välja hagi

esitamise

ajaks

sissenõutavaks

muutunud

viivis

summas

27 321 eurot 43 senti ning edasiulatuv viivis VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud määras

põhinõudelt (summas 252 066 eurot 55 senti) alates 7. märtsist 2017 kuni

põhinõude täitmiseni;

4) Eesti Vabariigilt mõisteti Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani menetluskulu

katteks välja 8000 eurot;

2(85)

5) Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti OÜ T.P. menetluskulu katteks

välja 13 000 eurot;

6) Eesti Vabariigilt mõisteti OÜ T.P. menetluskulu katteks välja 2728 eurot 7 senti.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) tunnistada Andres-Julius Endrekson-Hendriksman KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi

OÜ-le T.P. 242 885 euro 54 sendi suuruse kahju tekitamises, jättes karistuse

muutmata;

2) mõista Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt OÜ T.P. kasuks välja 210 885

(kakssada kümme tuhat kaheksasada kaheksakümmend viis) eurot 54 senti

tsiviilhagis esitatud kahju hüvitamise nõude katteks, jättes leppetrahvi (32 000

euro) väljamõistmist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata;

3) mõista Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt OÜ T.P. kasuks välja käesoleva

otsuse tegemise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis 71 848 (seitsekümmend üks

tuhat

kaheksasada

nelikümmend

kaheksa)

eurot

39 senti ja lisaks viivis 1. veebruarist 2020 kuni põhinõude (210 885 euro 54 sendi)

täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lg-s 1 sätestatud määras;

4) mõista Eesti Vabariigilt Andres-Julius Endrekson-Hendriksmani kasuks välja

10 150 (kümme tuhat ükssada viiskümmend) eurot 60 senti kriminaalmenetluses

valitud kaitsjale makstud tasu katteks (sh 3060 eurot apellatsioonimenetluses ja

7090 eurot 60 senti sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud kaitsjatasu

eest);

5) mõista Eesti Vabariigilt OÜ T.P. kasuks välja 3096 (kolm tuhat üheksakümmend

kuus) eurot 83 senti kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks

(sh 1680 eurot apellatsioonimenetluses ja 1416 eurot 83 senti sellele eelnenud

kriminaalmenetluses makstud esindajatasu eest);

6) tasaarvestada süüdistatava ja kannatanu vastastikused menetluskulu hüvitamise

nõuded ning mõista Andres-Julius Endrekson-Hendriksmanilt OÜ T.P.

menetluskulu katteks välja 11 054 (üksteist tuhat viiskümmend neli) eurot 79 senti.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt, prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonid

jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

3(85)

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta.

Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Kassatsioonitähtaeg peatub riigi õigusabi taotluse esitamisega. Sellisel juhul hakkab

kassatsioonitähtaeg

uuesti

kulgema

riigi

õigusabi

taotluse

lahendamise

määruse

kättetoimetamisest kaitsjale või riigi õigusabi andmisest keeldumisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Andres-Julius Endrekson-Hendriksman anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku

(KarS) § 377 lg 1, § 2172 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritavates kuritegudes.

KarS § 201 lg 1 järgi esitatud süüdistuse osas apellatsioonimenetlust ei toimu.

Süüdistus KarS § 377 lg 1 järgi

2. A-J. Endrekson-Hendriksman oli 21. septembrist 2007 kuni 2. oktoobrini 2015 T.P. OÜ

(edaspidi T. ) juhatuse liige. 1. septembril 2010 ja 1. septembril 2013 T. ga sõlmitud

juhatuse liikme lepingu kohaselt pidi süüdistatav juhatuse liikmena olema äriühingule

lojaalne.

3. 15. märtsist 2011 kuni 2. oktoobrini 2015 avaldas ja kasutas A-J. Endrekson-Hendriksman

T. loata viimase ärisaladusi, mis said talle teatavaks seoses tööülesannete täitmisega T.

juhatuse liikmena. Nimelt edastas süüdistatav Decotex Trade OÜ (edaspidi Decotex)

esindajatele, sh enda lähikondlasele V.E. (endise nimega V.V.) korduvalt T.

majandustegevust puudutavat informatsiooni, mis oli juhatuse liikme lepingu punkti 5

kohaselt T. ameti- ja ärisaladus. Kõnealune informatsioon hõlmas andmeid

koostööpartnerite, raamatupidamis-arvestuse, T. toodete ja osutavate teenuste omahinna,

sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta.

4. Decotex on T. konkurent majandustegevuses, kuivõrd äriühingute tegevus hõlmab samu

tegevusalasid – mööbli ja sellega seotud toodete jae- ja hulgimüüki ning vahendust. T. ei

olnud lubanud anda Decotexile majandustegevust puudutavat informatsiooni ega teha

Decotexi kui konkurendiga tehinguid.

4(85)

5. Süüdistatav tegutses ärilisel eesmärgil, kuna ta tegi Decotexi majandustegevust otseselt

mõjutavaid otsuseid – kalkuleeris tulu ja kulu ning otsustega kaasnevaid väärtusi ja kasu

Decotexi jaoks. Ärisaladuse avaldamise ja ettevõtja loata kasutamise eesmärk oli suunatud

Decotexi tegevuse parendamisele ja rakendusvõimaluste avardamisele.

6. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil. Nimelt avaldas ta Decotexile

andmeid T. koostööpartnerite kohta. Need koostööpartnerid hakkasid tarnima T. le mööbli

tootmiseks vajalikke tooteid (kangad, liim, puitplaat) Decotexi vahendusel. Seetõttu ei

saanud T. tellida tooteid otse koostööpartneritelt, vaid pidi kasutama selleks Decotexi. T.

pidi maksma Decotexile materjali eest oluliselt rohkem, kui tulnuks maksta materjali

koostööpartneritelt otse ostes.

7. Lisaks tegutses süüdistatav T. le kahju tekitamise eesmärgil ka valmistoodangu müügil.

Nimelt korraldas ta T. valmistoodangu (mööbli sisepatjade) müüki Decotexi vahendusel ja

Decotexi ärilisi huve eelistades. Teades T. toodetud mööbli sisepatjade omahinda ja

lõppostjaid, müüs T. süüdistatava otsustusel sisepadjad soodsa hinnaga Decotexile, kes

müüs sisepadjad vaheltkasuga lõpptarbijale. Süüdistatava sellise tegevuse tulemusena sai

T. kahju, mis seisnes Decotexi puhul rakendatud soodushinna ja T. kliendile mõeldud

müügihinna vahes.

8. Kokku jäi T. l süüdistatava ärisaladuse avaldamise tõttu saamata tulu vähemalt

260 530 eurot 51 senti.

Süüdistus KarS § 2172 lg 1 järgi

9. A-J. Endrekson-Hendriksman tegi T. esindajana tehinguid V.E. ga T. konkurendi Decotexi

huvides, tekitades T. le suure varalise kahju summas 260 530 eurot 51 senti. Need tehingud

olid järgmised:

1) 15. märtsist 2011 kuni 30. maini 2015 tegi süüdistatav T. suhtes majanduslikult

mitteotstarbekad tehingud Decotexiga, ostes kõrgema hinnaga HDF-plaate. T. ostis

Decotexilt HDF-plaati hinnaga 1,30607–1,37854 €/m2. 2011. aasta kevadeni tarnis T.

HDF-plaati keskmise hinnaga 1,28 €/m2 ja 2016. aastal tarniti HDF-plaati hinnaga 1,03–

1,11 €/m2. Nii põhjustas süüdistatav T. le HDF-plaadi eest rohkem makstud summa näol

varalise kahju 21 686 eurot 58 senti;

2) 30. aprillist 2012 kuni 10. augustini 2015 tegi süüdistatav Decotexiga T. jaoks

majanduslikult ebaotstarbekaid tehinguid liimi ostmiseks. T. ostis Decotexilt liimi

hinnaga 3,66–4,52 €/l. 2012. a aprillini tarnis T. mööbli valmistamiseks liimi hinnaga

2,7 €/l ja 2015. a septembrist tarnitakse liimi hinnaga 2,6–2,85 €/l. Sellega põhjustas

süüdistatav T. le liimi eest rohkem makstud summa näol varalise kahju 15 069 eurot 46

senti;

5(85)

3) 12. detsembril 2011 edastas süüdistatav, kellel oli kangaid müüva Türgi äriühingu

BA.S. (edaspidi B. ) kontakt, V.E. le e-kirjaga kanga kohta päringu tegemiseks aadressi

http://www.B. .com/. 2012. a jaanuaris hakkas T. asemel B. ilt kangaid tarnima

Decotex, kes müüs tarnitud kangaid vaheltkasuga T. le. Selle tulemusena tekitati T. le

kangaste sisseostmisega varaline kahju 108 276 eurot 33 senti, mis seisnes kanga eest

rohkem makstud summas;

4) 2014. a kevadel, mil T. vajas põlvituspingi valmistamiseks Inglismaa äriühingust J.

(edaspidi J. B.X. ) 30 meetrit kangast Dales DA/684/1 Black, jättis süüdistatav selle

kanga ostmiseks teadlikult sõlmimata majanduslikult otstarbekama lepingu T. ja J. B.X.

i vahel. Selle asemel, et osta kõnealune kangas nimetatud äriühingult hinnaga 99,95

€/m,

edastas

süüdistatav

20. mail

2014 e-posti teel kanga nimetuse ja müüja nime Decotexile. Viimane müüs 28. juulil

2014 ise T. le 30 meetrit kangast hinnaga 160 €/m. T. tasus Decotexile kanga eest kokku

5760 eurot, s.o 1737 eurot 50 senti rohkem, saades nimetatud summas varalist kahju;

5) 30. septembrist 2011 kuni 31. maini 2015, teades T. toodetavate mööbli sisepatjade

omahinda (0,4287–7,5072 €/tk), korraldas süüdistatav sisepatjade müügiprotsessi T.

jaoks majanduslikult ebaotstarbekalt. Ta müüs padjad hinnaga 0,59–6,99 €/tk

Decotexile, kes omakorda müüs samad sisepadjad süüdistatavaga tehtud kokkuleppe

järgi kõrgema hinnaga (1,23–8,4 €/tk) lõppostjatele. Sellise vahendusmüügi tulemusena

teenis Decotex vähemalt 113 760 eurot 64 senti kasu. Samas summas sai T.

süüdistatava juhitud müügiprotsessi tulemusena varalist kahju (saamata jäänud tulu).

10. Süüdistatav oli T. juhatuse liikmena äriseadustiku (ÄS) § 187 lg 1 kohaselt kohustatud

täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega. Samuti oli süüdistatav

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 35 järgi kohustatud täitma juriidilise isiku

juhtorgani liikmena oma kohustusi juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolsusega ja

olema juriidilisele isikule lojaalne. 1. septembril 2010 ja 1. septembril 2013 sõlmitud ning

2. oktoobrini 2015 kehtinud juhatuse liikme lepingu punkti 2.1 kohaselt oli süüdistatav

kohustatud täitma korrektselt kõiki seadusest ja põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või

nõukogu otsustest tulenevaid kohustusi ja käske ning kasutama heauskselt ning

heaperemehelikult ja mõistlikult talle seadusest ja põhikirjast tulenevaid õigusi. Lepingu

punkti 2.2 järgi oli süüdistatav kohustatud oma töökohustusi täites tegutsema

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil ning lepingu punkti 5 kohaselt täitma juhataja

lojaalsuskohustust. Lisaks oli süüdistatav juhatuse liikme lepingu punkti 5.1.5 kohaselt

kohustatud teavitama T. t sellest, kui konkurendid tegid talle ettepaneku informatsiooni

anda. Ametilepingu punktid 5.1.6 ja 5.1.7 ning 5.2 keelasid juhatuse liikmel kasutada tööga

seoses teatavaks saanud andmeid iseenda või lähikondsete huvides ning teha tehinguid

endaga või tehinguid, millest juhatuse liige ise või tema lähedased on otseselt või kaudselt

huvitatud ilma nõukogu teavitamata. Olles kõigist neist kohustustest teadlik, kuritarvitas

süüdistatav eelmises punktis viidatud tehingute tegemisega oma seadusest tulenevat õigust

6(85)

T. vara käsutada ja kasutas ebaseaduslikult ära T. le kohustuste võtmise õigust, rikkudes

seejuures ka T. varaliste huvide järgimise kohustust.

2. Tsiviilhagi

11. Kannatanu T. esitas tsiviilhagi, milles palus A-J. Endrekson-Hendriksmanilt T. kasuks

välja mõista järgmised summad:

1) kahjuhüvitise 263 118 eurot 92 senti;

2) leppetrahvi 32 000 eurot;

3) hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 28 519 eurot 38 senti ja

4) võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras viivise põhinõudelt

ajavahemikus 7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.

12. Kokkuvõtlikult tugineti hagiavalduses sellele, et süüdistatav kannatanu juhatuse liikmena

korraldas kannatanu äritegevuse endaga seotud ettevõtja Decotexi kaudu. Süüdistatav ostis

kannatanule vajalikke materjale (kangad, puitplaadid, liim) ja müüs osa kannatanu

toodangust (sisepadjad) Decotexi kaudu. Selle asemel, et osta materjalid otse tootjalt, tellis

süüdistatav need Decotexilt, kes tellis materjalid ise ja müüs kallimalt kannatanule. Selle

asemel, et müüa toodang otse lõpptarbijale, müüs süüdistatav selle omahinnaga või isegi

odavamalt Decotexile, kes müüs selle kallima hinnaga klientidele. Kannatanu äritegevuse

Decotexi kaudu suunamisega põhjustas süüdistatav kannatanule 260 530 eurot 51 senti

kahju. Lisaks jättis süüdistatav kannatanule tagastamata viimase raha eest ostetud neli

iPhone telefoni koguväärtusega 2588 eurot 41 senti.

13. Kannatanu hinnangul rikkus süüdistatav tahtlikult juhatuse liikme lepingust, samuti

ÄS § 187 lg-st 1 tulenevaid kohustusi, tegutsedes kannatanu ärihuvide vastaselt ning

kannatanule majanduslikult kahjulikult. ÄS § 187 lg 2 kohaselt vastutavad juhatuse liikmed

kahju eest, mille nad on oma kohustuste rikkumisega osaühingule tekitanud. Lisaks on

kannatanul süüdistatava vastu ka juhatuse liikme lepingust tulenev 32 000 euro suurune

leppetrahvi nõue, mille aluseks on lojaalsuskohustuse rikkumine ja ärisaladuse avaldamine.

3. Tartu Maakohtu esimene otsus

14. Tartu Maakohtu 20. novembri 2017. a otsusega tunnistati A-J. Endrekson-Hendriksman

süüdi KarS § 377 lg 1 ja § 2172 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 63 lg-t 1 kohaldades

karistuseks kaheksa kuud vangistust. Samuti tunnistati A-J. Endrekson-Hendriksman süüdi

KarS § 201 lg 1 järgi ja teda karistati rahalise karistusega 100 päevamäära ehk 3867 eurot.

Maakohus jättis mõistetud karistused KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kaheaastase

7(85)

katseajaga täitmisele pööramata. Sama kohtuotsusega rahuldati kannatanu tsiviilhagi ja

A-J. Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti T. kasuks välja 263 118 eurot 92 senti põhivõla

katteks, lisaks veel hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivis summas 28 519

eurot 38 senti, leppetrahv 32 000 eurot ja viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates

7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni.

4. Kriminaalasja tagastamine maakohtule

15. Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli 2018. a määrusega nr 1-17-2359/52 tühistati Tartu

Maakohtu 20. novembri 2017. a otsus ja kriminaalasi saadeti uue kohtuotsuse tegemiseks

Tartu Maakohtule samas kohtukoosseisus. Ringkonnakohus, menetledes kriminaalasja

A-J. Endrekson-Hendriksmani kaitsja apellatsiooni alusel, leidis, et maakohtu vaidlustatud

otsus tuleb tühistada kohtuotsuse põhistamise kohustuse (kriminaalmenetluse seadustiku

(KrMS) § 3051 lg 1) väga ulatusliku rikkumise tõttu. Kolleegium leidis, et tegemist on

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 mõttes, sest lüngad

maakohtu argumentatsioonis on sedavõrd suured, et muudavad kohtu siseveendumuse

kujunemise – aga osaliselt isegi kohtu järelduste sisu – olulistes küsimustes jälgitamatuks.

Ühtlasi ei vastanud maakohtu otsuse põhiosa KrMS § 312 p-st 1 tulenevatele nõuetele. Vead

maakohtu otsuse põhistuses olid kogumis sedavõrd massiivsed, et neid ei saanud

KrMS § 341 lg 3 kohaselt kõrvaldada apellatsioonimenetluses.

5. Tartu Maakohtu praegu vaidlustatud otsus

(a) Resolutiivosa

16. Tartu Maakohus tegi 31. mail 2019 otsuse, millega:

1) A-J. Endrekson-Hendriksman mõisteti KarS § 377 lg 1 järgi õigeks;

2) A-J. Endrekson-Hendriksman mõisteti KarS § 201 lg 1 järgi õigeks;

3) A-J. Endrekson-Hendriksman tunnistati süüdi KarS § 2172 lg 1 järgi ja teda karistati

kaheksakuulise vangistusega, mis jäeti KarS § 73 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel tingimisi

kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata;

4) rahuldati osaliselt kannatanu tsiviilhagi ja A-J. Endrekson-Hendriksmanilt mõisteti T.

kasuks välja:

a) 252 066 eurot 55 senti põhinõude katteks;

b) 27 321 eurot 43 senti tsiviilhagi esitamise ajaks sissenõutava viivise katteks;

c) edasiulatuv viivis VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras põhinõudelt (summas

252 066,55 eurot) alates 7. märtsist 2017 kuni põhinõude täitmiseni;

8(85)

d) 32 000 eurot leppetrahvi;

5) jäeti tsiviilhagis esitatud nõue 2588 euro 41 sendi osas läbi vaatamata;

6) mõisteti Eesti Vabariigilt A-J. Endrekson-Hendriksmani kasuks välja 8000 eurot valitud

kaitsjale makstud tasu katteks;

7) mõisteti A-J. Endrekson-Hendriksmanilt riigi kasuks välja 810 eurot sundraha;

8) mõisteti T. kasuks selle äriühingu menetluskulu katteks välja

a) 13 000 eurot A-J. Endrekson-Hendriksmanilt ja

b) 2728 eurot 7 senti Eesti Vabariigilt;

9) otsustati asitõendite ja salvestiste saatus.

(b) Põhiosa

Tõendite lubatavusest

17. Maakohus

ei

nõustunud

kaitsjate

seisukohaga,

et

süüdistatava

elektronposti

andres.endrekson@T. .ee e-mailide väljatrükkide kogumisel on pandud toime

KarS § 137 lg-s 1 sätestatud süütegu, mistõttu ei tohi neid kriminaalmenetluses kasutada.

Süüdistatava valduses ja kasutuses oli kannatanule kuuluv sülearvuti, mida süüdistatav

kasutas tööülesannete täitmiseks. Tunnistaja T.S. ütlused kinnitavad, et T. nõukogu liige

J.N. võttis süüdistatavalt arvuti valduse üle. Kannatanu ei käitunud õigusvastaselt, kui võttis

oma sülearvuti süüdistatava valdusest tagasi, kui kannatanule said teatavaks juhatuse liikme

mitteõiguspärased teod. T. nõukogu liikmed tegutsesid süüdistatavalt arvuti valduse

ülevõtmisel ÄS § 189 lg-st 2 ja 317 lg-test 6 ning 7 tuleneval õiguslikul alusel. T. S ütluste

järgi palus J.N. tal vaadata arvutisse, kas see töötab ja on ligipääsetav. Tunnistaja tegi seda

ja veendus, et arvuti töötas ja parooli ei olnud peal. J.N. andis arvuti asitõendina üle

menetlejale. Kriminaalmenetluses on A-J. Endrekson-Hendriksmani valduses olnud

sülearvutit asitõendina vaadeldud. Arvutist leitud dokumentaalsed tõendid kogus menetleja.

KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistusest

18. Maakohus tuvastas, et A-J. Endrekson-Hendriksman oli T. juhatuse liige

1. septembrist 2007 kuni 14. septembrini 2015.

19. KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on ärisaladuse avaldamine faktiliste asjaoludega

sisustamata. Süüdistuses on määratlemata süüdistatava avaldatud ja kasutatud teabe sisu ja

9(85)

maht ning see, milles seisnes avaldatud ärisaladus. Süüdistuse kohaselt avaldas ja kasutas

A-J. Endrekson-Hendriksman andmeid koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T.

toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste

tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta. Süüdistusest ei selgu, millist teavet, milliste

hindade, milliste koostööpartnerite ja milliste lepingute kohta on süüdistatav Decotexi

esindajatele avaldanud. Muu hulgas ei selgu süüdistusest ka täpsemalt asjaolud, mil viisil,

millistel kuupäevadel ning milliseid andmeid süüdistatav Decotexi esindajatele avaldas.

Süüdistuses on toodud üksnes konkretiseerimata ajavahemik 15. märtsist 2011 kuni

2. oktoobrini 2015. Seega ei selgu süüdistusest andmete avaldamise täpne aeg, sisu, maht

ega edastamise viis. Süüdistuses on jäetud faktiliste asjaoludega sisustamata, kas teave on

saladus selles tähenduses, et see ei ole üldteada või kergesti kättesaadav isikutele

ringkondades, kes tavaliselt kõnesolevat laadi teabega tegelevad, kas sellel teabel on

kaubanduslik väärtus tema salajasuse tõttu ning kas selle teabe üle seaduslikku kontrolli

omav isik on asjaoludest lähtuvalt võtnud vajalikke meetmeid, et hoida seda salajas.

20. Alles uuendatud menetluses peetud kohtuvaidluste käigus avas prokurör süüdistuse sisu

ning tõi välja süüdistatava saadetud e-kirjad, mis sisaldasid kannatanu majandustegevust

puudutavat teavet, mis prokuröri hinnangul on ärisaladus. Samuti kirjeldas prokurör, miks

vastas süüdistatava avaldatud info ärisaladuse mõistele. Prokurör kirjeldas faktilisi

asjaolusid, mida süüdistus ei sisalda. Seega esitas prokurör need faktilised asjaolud pärast

kohtuliku uurimise lõpetamist kohtuvaidluste käigus süüdistuskõnes.

21. Riigikohus on KrMS § 268 lg-tele 1 ja 5 tuginedes korduvalt selgitanud, et isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks saavad olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised

asjaolud, mis määravad ära piiri, millest kohus asja arutamisel väljuda ei saa. Kaitseõiguse

tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised

asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks. Olukorras, kus süüdistus on

koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi

isikule omistada. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. oktoobri 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-70-15, p 11.1)

22. Seega on A-J. Endrekson-Hendriksmanile ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja

kasutamises esitatud süüdistus koostatud puudulikult. Süüdistatava poolt väidetavalt

avaldatud teabe sisu, maht, edastamise viis ja aeg on süüdistuses piisava selguse ja

täpsusega kirjeldamata. Kohus ei saa asuda süüdistaja rolli ega ise süüdistust sisustada.

Kuna A-J. Endrekson-Hendriksmani süüdistusest ei selgu ärisaladusena avaldatud andmete

sisu, maht ega nende andmete avaldamise täpne aeg ja viis, puudub kohtul võimalus

selliseid faktilisi asjaolusid tuvastada.

23. Seetõttu tuleb A-J. Endrekson-Hendriksman KarS § 377 lg 1 järgi õigeks mõista.

KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistusest

10(85)

24. Süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud juhatuse liikme lepingutes oli kindlaks määratud

juhatuse liikme lojaalsuskohustus. Lepingutes on märgitud, et juhatuse liige peab olema T.

le täielikult lojaalne. Lepingute punkti 5.1.5. järgi oli juhatuse liige kohustatud teatama

äriühingule koheselt kõikidest konkurentide tehtud ettepanekutest koostööks või

informatsiooni väljastamiseks. Punkti 5.1.6. järgi oli juhatuse liikmel keelatud kasutada

seoses tööga temale äriühingu kohta teatavaks saanud andmeid iseenda või oma

lähikondsete isiklikes huvides ja nende juriidilistes toimingutes, mis mingil viisil

konkureerivad äriühinguga. Punkti 5.1.7. järgi ei olnud juhatuse liikmel õigust äriühingu

esindajana teha tehinguid iseendaga ega tehinguid, mille teise poole esindajaks ta

samaaegselt on. Punkt 5.2 nägi ette, et kui juhatuse liige on äriühingu nimel tehtavast

tehingust otseselt või kaudselt huvitatud või kui ta näib olevat sellisest tehingust otseselt

või kaudselt huvitatud, peab ta sellest enne tehingu tegemist äriühingu nõukogule teatama.

Pooled leppisid kokku, et kahtluse korral eeldatakse, et juhatuse liige oli huvitatud

äriühinguga tehtavast tehingust ning tal on kohustus sellest nõukogu informeerida.

Eelnimetatud lepingutes on sätestatud juhatuse liikme üldised töökohustused ja nende

täitmine. Lepingu punkti 2.1. järgi pidi juhatuse liige täitma korrektselt kõiki seadusest ja

põhikirjast, äriühingu üldkoosoleku või nõukogu poolt antud otsustest tulenevaid kohustusi

ja käske ning kasutama heauskselt, peremehelikult ja mõistlikult seadusest, põhikirjast talle

tulenevaid õigusi. Punkti 2.2. järgi pidi juhatuse liige oma töökohustusi täites tegutsema

majanduslikult kõige otstarbekamal viisil.

25. Süüdistatavale heidetakse ette kannatanule 256 904 euro 57 sendi suuruse kahju tekitamist

Decotexiga tehtud tehingutega, mis liigituvad viieks:

1) HDF-plaadi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 21 686 eurot 58 senti

(kohtuvaidluses vähendas prokurör seda summat 19 477 eurole 71 sendile);

2) sisupatjade müügitehingud, millega põhjustati varaline kahju 113 760 eurot 64 senti

(kohtuvaidluses vähendas prokurör seda summat 112 343 eurole 57 sendile);

3) B. i kangaste ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 108 276 eurot

33 senti;

4) liimi ostutehingud, millega põhjustati varaline kahju 15 069 eurot 46 senti ning

5) B.X. i kanga ostutehing, millega põhjustati varaline kahju 1737 eurot 50 senti.

26. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et süüdistuses käsitletud tehingud T. ja Decotexi vahel tehti.

Tehingute toimumist tõendavad suulised ja dokumentaalsed tõendid. Vaidlust ei ole ka

selles, et süüdistuses nimetatud tehingute tegemisel esindas T. t A-J. Endrekson-

Hendriksman.

Decotexi seotusest süüdistatavaga

11(85)

27. Maakohus tuvastas, et Decotexi tegelikud asutajad ja tegevuse korraldajad olid süüdistatav

ja tema elukaaslane ning hilisem abikaasa V.V. (hiljem V.H.). Decotexi asutaja, osanik ja

juhatuse

liige

M.T.

oli

variisik.

M-L. T ja V. V olid head suhted. Decotex kanti äriregistrisse 7. märtsil 2011. Internetipanga

liitumislepingu

järgi

oli

Decotexi

arvelduskonto

kasutamisel

alates

9. märtsist 2011 võrdsed õigused lisaks juhatuse liikmele M-L. T ka V. V ja süüdistataval.

Süüdistatav hakkas kohe pärast Decotexi asutamist sealt T. le kaupa ostma. Decotexi

asutamise ajal olid A-J. Endrekson-Hendriksman ja V.V. elukaaslased, nad abiellusid aastal

2013. M.T. ütlused ja tema tegevus volituste andmisel kinnitavad, et tunnistaja küll asutas

Decotexi, kuid ise selle tegevuse korraldamisel aktiivselt ei osalenud. Ta volitas tegutsema

süüdistatavat ja tema elukaaslast V.V. t.

Tehingutest HDF-plaadiga

28. Kui süüdistatavale tuli 2. mail 2011 meilile OÜ P. (edaspidi P. ) teave

HDF- ja MDF-plaatide kohta, edastas ta selle kohe aadressile XXX ei vastanud.

Süüdistataval oli võimalik tootmiseks vajalikke plaate osta otse T. seniselt

koostööpartnerilt P. -lt. Kuna süüdistatav suunas temale P. -lt tulnud hinnateabe edasi

Decotexile, jättis ta kasutamata võimaluse osta plaate odavama hinnaga ja teenis seega

Decotexi huve.

29. P. -i pakkumine kauba ostmiseks Tartu lao hinnakirja järgi lükkab ümber süüdistatava

ütlused selle kohta, et P. -lt plaatide ostmisega kaasnes transpordikulu kauba toomisele

Tallinnast. P. arvetel Decotexile ei ole transpordikulu märgitud. Seegi lükkab ümber

süüdistatava ütlused, et mujalt kui Decotexist HDF-plaate ostes tulnuks maksta transpordi

eest.

30. 2011. aastal ostis T. Decotexilt 900 HDF-plaati hinnaga 7,41 €/tk; 200 plaati hinnaga 7,60

€/tk, 200 plaati hinnaga 7,82 €/tk; 1589 plaati hinnaga 7,83 €/tk ja 200 plaati hinnaga 7,99

€/tk. Kokku maksis T. 2011. aastal Decotexile HDF-plaatide eest 23 636 eurot 27 senti. P.

-i hinnakiri tõendab, et P. -ilt oli plaate võimalik osta hinnaga 6,70 €/tk. Seega sama kogus

oli

võimalik

osta

20 696

euro

sendi

eest.

Aastatel

2012–2015 ostis T. Decotexilt 17 124 HDF-plaati. Plaadid osteti hinnaga 7,57 €/tk ja nende

eest maksti kokku 129 628 eurot 68 senti. P. -ilt plaati ostes tulnuks sama koguse eest

maksta 114 730 eurot 80 senti (17 124 x 6,70). Seega Decotexilt ostes maksis T. aastatel

2011–2015 plaatide eest 17 837 eurot 85 senti rohkem, kui maksnuks sama plaadikogus P.

-is.

Kohus

luges

plaatide

eest

enam

makstud

17 837

eurot

85 senti T. le tekitatud kahjuks.

Tehingutest liimiga

31. Süüdistatava ütluste järgi kasutati tema juhatuse liikme tegevuse ajal T. s alguses

OÜ-lt K. (edaspidi K. ) ostetavalt liimi Vertex 810 ja pärast mindi üle Respon K8 Ars

12(85)

liimidele. Ülemineku põhjustena nimetas süüdistatav põlengut, saasteloa peagi saabuvat

tähtaega ja varem kasutatud liimi suurt kulukust. Süüdistatava need ütlused on vastuolus T.

töö- ja tuleohutuse ning keskkonnakaitsega tegelenud tunnistaja K.S. ütlustega. K.S.

selgitas, et tervist kahjustavad olid kõik liimid, mida kasutati. Tunnistaja ütluste järgi oleks

võinud Vertexit kasutada kuni 10 tonni, probleemi ei olnud. Keskkonnakaitse seisukohalt

liimidel vahet ei ole. Mõlemad liimid olid tuleohtlikud. Aastal 2011 või 2012 läks põlema

riidetolm ja tekkis väike tulekahju. Muid tulekahjusid tunnistaja ei mäletanud. Liimi

ohutuskaardil on kirjas, et liimil on plahvatusoht, et staatilisest elektrist võib tekitada

tulekahju oht. Oht on olemas, aga viimase 25 aasta jooksul ei ole sellest kahju tekkinud.

Päästeametis

on

registreeritud

T. tootmishoones

järgmised

sündmused:

1. jaanuaril 2010 tuvastati süttinud madrats ja 21. novembril 2011 mööblitsehhis porolooni

liimimise pingil tekkinud arvatavalt staatiline elekter, mis süütas liimiaurud ja porolooni.

Mõlemad põlengud olid töötajate poolt pulberkustutiga kustutatud enne päästemeeskonna

saabumist.

32. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et Decotexist ostetud Respon liim sobis kõige paremini

teised tõendid ei kinnita. K.S. ütluste järgi ei olnud Vertex liimi kasutamine õhusaasteloa

uuendamise või täiendava saastemahu taotlemise põhjus. OÜ-l T. KV on õhusaasteluba 10

tonnile aastas. Vertexit võib kasutada isegi 12–13 tonni ja seega reservi oli. Õhusaaste ja

sellega seotud lubade küsimus olid T. nõukogu pädevuses. Süüdistatava ega tunnistaja J.N.

i ütlustest ega ühestki teisest tõendist ei tulene, et õhusaaste küsimusi arutati.

Õhusaasteloaga seotud küsimused ei olnud 2011. aastal aktuaalsed. Vertex K810 liimi

ostmine ja seega ka kasutamine jätkus ka pärast aastat 2011, kuid K. st osteti seda

väiksemates kogustes. Vertex K810 liimi vahetamiseks Respan K/8 Ars liimi vastu ei olnud

objektiivset

ja

majanduslikult

põhjendatud

vajadust.

2011. a detsembris lükkas süüdistatav tagasi Tetrakemi lahustipõhise polstriliimi art. Super-

Wellu 1136, mida müüdi kahesaja-liitristes tünnides hinnaga 2,60 €/l. Liimi Super-Wellu

1136 hindas ohutusspetsialist K. S. sobivaks, kuid seda kasutati ajutiselt. Süüdistatav lükkas

selle võimaluse aga Decotexi huve arvestades tagasi.

33. K.

andmetel

ostis

T.

K. lt

liimi

2011.

aastal

hinnaga

2,08

€/l,

2012.–2013. aastal hinnaga 2,70 €/l ning 2015. aastal hinnaga 2,85 €/l. 2014. aastal oste ei

olnud. K. st ostetud Vertex K810 liimi hinda 2,70 €/l kinnitavad ka arved. Võrreldes

süüdistatava ostetud liimi hindasid K. st ostetud liimi hindadega, võttis maakohus aluseks

hinna 2,70 €/l. See hind oli püsiv aastate 2012–2015 lõikes.

34. Arvete järgi ostis T. aastatel 2012–2015 Decotexilt 13 770 liitrit liimi järgmiselt:

1) 2012. aastal osteti 1530 kg ehk 1800 liitrit hinnaga 3,66 €/l;

2) 2013. aastal osteti 20,5 kahesajaliitrist vaati, sellest 8 vaati hinnaga 731 €/vaat ehk

3,66 €/l ja 12,5 vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l;

13(85)

3) 2014. aastal osteti 25 kahesajaliitrist vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l. Osteti veel

60 kg liimi hinnaga 3,84 €/l;

4) 2015. aastal osteti 14 kahesajaliitrist vaati hinnaga 768 €/vaat ehk 3,84 €/l.

35. Juhul, kui T. ostnuks aastatel 2012–2015 Decotexist soetatud liimikoguse K. lt, tulnuks

selle eest maksta 37 179 eurot (13 770x2,70). Decotexile maksti sama koguse liimi eest aga

52 264 eurot 80 senti. Seega Decotexilt liimi ostes maksis T. 15 085 eurot 80 senti rohkem.

Seega tekitas süüdistatav Decotexilt kallima liimi ostmisega T. le 15 069 eurot 46 senti

kahju.

B. i kangaste ostmisest Decotexi kaudu

36. T. nõukogu liikme J.N. i ütluste järgi tuvastas ta 2015. aasta augustis T. kangalaos väga

palju ühe firma kangaid, millel olid Decotexi sildid. Tunnistaja ei teadnud Decotexist

midagi. Nende pikaajaline tarnija oli N. OÜ (edaspidi N. ), kust ostetud kangaid laos silma

ei jäänud. T. oli süüdistatavat korduvalt saatnud kanga ja mööbli messidele eesmärgiga

luua tarnijatega sidemed. Otse ostes saab soodsama hinna. Süüdistatavaga käis kaasas ka

viimase abikaasa. Messidel pakutud kangaid hakati T. le tarnima Decotexi kaudu. Pärast

süüdistatavaga töölepingu lõpetamist soovis T. kangaid osta otse B. lt. Kangaid neile ei

müüdud põhjusel, et edasimüüja ainuõigus Eestis on Decotexil. T. leidis teise tehase, kust

ta ostab tänaseni kangaid otse. Tunnistaja V.E. ütlused kinnitavad süüdistatava messidel

käimisi. Tunnistaja ja süüdistatav käisid messidel koos. Tunnistajate ütlused tõendavad, et

T. oli andnud süüdistatavale võimaluse luua messidel suhteid ja osta kaupa otse tootjatelt.

Algatus tellida T. le Decotexi kaudu B. i kangaid tuli süüdistatavalt. 12. detsembril 2011

saatis

süüdistatav

oma

töömeililt

aadressile

XXX

e-kirja, millega edastati Türgi ettevõtte kodulehe aadress http://www.B. .com/ ja taotleti

päringu tegemist. Selle asemel, et tellida kangast Türgi ettevõttest otse, edastas süüdistatav

teabe Decotexile ja ostis Türgi kangaid Decotexi kaudu, teenides viimase majanduslikke

huve. OÜ F. kaudu saadud B. i arved Decotexile tõendavad, et arve maksja oli Decotex,

aga kauba saaja AS P. . Tööraamatu väljavõtte kohaselt töötas V.E. 14. aprillist 2008 kuni

24. juulini 2013 AS-is P. . Maksu- ja Tolliameti andmed tõendavad, et 2012. aasta jaanuarist

kuni 2015. aasta septembrini importis Decotex kangaid Türgist. Infosüsteemi COMPLEX

andmed näitavad, et imporditud kaup on pärit Türgist. Kauba kood on aastate lõikes sama.

Kauba kirjeldusest ei teki kahtlusi, et tegemist on kangastega.

37. Kaitsja väitel müüs Decotex B. i kangast T. le odavamalt kui teistele ostjatele. Kohtu

hinnangul ei tähenda see aga seda, et süüdistatav oleks arvestanud T. huvidega. Varsti

pärast

12. detsembri

2011.

a

kirjaga

B. i

andmete

edastamist

V.E. le alustas T. kangaste ostmist. Esimene partii B. i kangaid osteti Decotexist 2012.

aasta jaanuaris ja edaspidi osteti kangast pidevalt. Arvetelt on näha, et alles 2013. juulis

müüdi kangast ka teistele mööblitootjatele. Pooleteise aasta jooksul oli Türgi kanga ostja

14(85)

ainult T. Arvetelt nähtub, et teistele mööblitootjatele müüdud kanga kogused on väiksed.

Tavapäraselt ongi väiksemates kogustes ostmisel kõrgemad hinnad.

38. B. , kellelt süüdistuses käsitletud kangad pärinevad, oli Decotexile andnud alates

1. novembrist 2011 ainuõiguse müüa ja edendada nende kaupa Eestis. Ometi saatis

süüdistatav 12. detsembril 2011 e-kirja oma töömeili aadressilt aadressile XXX, mis

kinnitab süüdistataval Türgi ettevõtte kohta teabe olemasolu. Kuna süüdistatav suunas

elukaaslast kodulehele aadressil http://www.B. .com/ eesmärgiga teha päring, suunas ta teda

sealt kangaid ostma. Süüdistataval oli täielik teadmine kangatootjast, kes on andnud

Decotexile ainuõiguse oma kangaid Eestis müüa. See asjaolu kinnitab ka süüdistatava ja

tema elukaaslase ühist tegutsemist Decotexi tegevuse korraldamisel. Seetõttu ei õigusta

Decotexi ainuõigus süüdistatava tegevust. Süüdistatav ise Decotexi tegevuse korraldajana

oli sellise olukorra loonud, jättes T. huvides lepingu sõlmimata. Decotexi loomise aeg ja

asjaolud ei tekita kahtlust, et süüdistatav sai messidel teavet kangatootjast, kellega ta jättis

T. nimel ärisuhted loomata ja toetas Decotexi ärihuve. Pole juhus, et süüdistatava ja

Decotexi esindajatega koos tegutsedes taotleti B. ist Decotexile kangaste müümise

ainuõigust Eestis ja selle saamisel tegi süüdistatav kohe pöördumise B. i kangastele

hinnapakkumise saamiseks. Süüdistatav rikkus eelkirjeldatud tegevusega juhatuse liikme

lepingut ja jättis arvestamata T. huvid. Türgi kangatootja kangaste ostmist Decotexist ei

mõjutanud mitte T. toodangu ostjate maitse ja sellest tingitud nõudlus, nagu väidab

süüdistatav, vaid Decotexi huvid.

39. Arvetega on tõendatud Decotexi poolt B. ist ostetud kangaste kogused ja ostuhinnad. Arved

on esitanud tolliteenuseid osutavad F. OÜ ja CF&S Estonia AS. T. arvetega on tõendatud

Decotexi poolt B. ist ostetud kangaste edasimüümine T. le ja müügihinnad. Ostu- ja

müügiarveid analüüsides tegi kohus kindlaks, et ostes B. i kangaid T. le Decotexi kaudu,

tekitas

süüdistatav

T. le

kahju

108 276 eurot 33 senti. Arvestuse tegemisel võttis kohus aluseks 30. jaanuarist 2012 kuni

7. augustini 2015 koostatud ostuarved ning 30. jaanuarist 2012 kuni 19. augustini 2015

koostatud müügiarved. Arvestuse tegemisel võttis kohus arvesse ka kreeditarved. Samuti

on kahjust maha arvatud negatiivne tulem, mis tekkis hinnavahest, kui kallimalt sisse

ostetud kangas müüdi odavamalt.

B.X. i tekstiilkanga ostmine Decotexi kaudu

40. Dokumentaalsed tõendid tõendavad, et T. sai 2014. aasta kevadel tellimuse Pauluse kiriku

põlvituspingi polsterdamiseks. Tellimuses viidati konkreetsele kangale Inglise ettevõttest

B.X. . Vaja oli 30 meetrit musta kangast Dales DA/684/1 Black. Juulis sai süüdistatav

kinnituse tellimuse täitmiseks vajalikule kangale ja tal paluti see ära tellida. Augusti keskel

vastas süüdistatav, et kanga tellimisega läheb aega Soome tarnija venitamise tõttu. 20. mai

2014. a e-kirjaga saatis süüdistatav Decotexile taotluse hinnapakkumiseks B.X. Textiles,

Dales DA/684/1 Black. 28. juulil 2014 esitas Decotex T. le arve nr 1919 kangale Dales

15(85)

DA/684/1 koguses 30 m hinnaga 160 €/m, kokku 4800 eurot, koos käibemaksuga 5760

eurot.

41. Süüdistatav viitas tellijaga peetud kirjavahetuses Soome tarnija venitamisele, tehes seda

pärast seda, kui ta oli ise teinud ettepaneku kanga hinnapakkumise tegemiseks Decotexile

ja saanud vajalikule kangale arve. Alternatiivset tarnijat – Decotexi – süüdistatav tellijale ei

nimetanud. J. B.X. teatas T. esindajale 17. septembril 2015. a, et neid huvitav DA/684/1

kanga müügihind on 99,95 €/m ja kangas on laos olemas. Tõendid ei kinnita süüdistatava

ütlusi, mille järgi vajaliku kanga saamise venis ja mujalt ostmisel tulnuks maksta suuremat

hinda. Süüdistatava tegevusetust jätta kangas otse tehasest tellimata ja tegevust küsida

kangale hinnapakkumist Decotexilt, samuti süüdistatava põhjendust selle kohta, miks ta ei

pöördunud kanga saamiseks otse tellija poole, hindas maakohus Decotexi huve teenivaks

käitumiseks.

42. 30 meetri kanga hind otse tehasest ostes olnuks 2998 eurot 50 senti (30x99,95), sama kogus

kangast osteti Decotexist aga 4800 euroga (30x160). Decotexist põlvituspingile vajaliku

kanga ostmisega tekitas süüdistatav T. Pehmemööblile seega kahju 1801 eurot

50 senti.

Tehingud sisepatjadega

43. 2. augusti 2011. a lepinguga andis Decotex T. le tasuta kasutada padjatootmisseadme,

fiiberkiu avamise masina ning T. kohustus tegema Decotexile patju, mida müüakse

Decotexile vastavalt T. hinnakirjale. Decotexile jäi õigus omal äranägemisel seade T.

valdusest tagasi nõuda. Eelkõige oli Decotexil selleks õigus juhul, kui T. keeldub tellimusi

täitmast, patju tarnimast või kasutab seadet sihtotstarbele mittevastavalt. 15. detsembril

2011 sõlmitud teise koostöölepinguga andis Decotex T. le tasuta kasutamiseks porolooni

purustamise masina.

44. Kohus leidis, et Decotexiga koostöölepingute sõlmimisega rentis süüdistatav masinad

endaga seotud Decotexilt ning müüs toodetud sisepadjad madala hinnaga Decotexi kaudu

T. konkurentidele. Selle tulemusena jäi suur osa tulust süüdistatavaga seotud Decotexile.

Masinate rentimine Decotexist ja patjade müümine Decotexile toimus T. sisesuhteid

rikkudes. Patjade kõrgema hinnaga edasimüümisest Decotexile jäänud tulu on T. kahju.

45. Tunnistaja T. S teada keegi peale A-J. Endrekson-Hendriksmani patjade müügiga ei

tegelenud. J.N. i ütluste järgi olid patjade hinnad T. s süüdistatava otsustada. Ka Gert

Haljasmäe ütlused kinnitavad, et sisepatjade müüki korraldas süüdistatav. Kuigi T. s oli tööl

müügijuht, korraldas süüdistatav sisepatjade müüki ise, lähtudes seejuures Decotexi

huvidest. T. ei müünud sisupatju Decotexile turuhinnaga ja selle otsuse tegi süüdistatav.

Turuhinna said kujundada patjade Decotexilt ostjad, keda süüdistatav teadis, kuna ostjad

käisid patjadel T. s järel. Süüdistatava ütluste järgi kujundas ta ise hinna, millega müüs

sisupatju Decotexile. Olles seotud Decotexiga, teadis ta patjade tegelikku turuhinda.

16(85)

Süüdistatava ütluste järgi ta teadis, kellele Decotex patju edasi müüb. Ostjad käisid

süüdistatava juures T. hoovil. Süüdistatav kinnitas ka, et Decotex patjade ostjad olid

kindlasti T. konkurendid.

46. Sisepatjade Decotexile müümisel ei järginud süüdistatav T. s kehtestatud sisereegleid ja

sõlmis T. le kahjuliku koostöölepingu Decotexiga. Süüdistataval oli teadmine nõukogu

hoiakust konkurentidega – pehmemööbli valmistajatega – koostööd mitte teha ja teadmine,

et teiste pehmemööbli valmistajate poolt on nõudlus sisepatjadele. Selle asemel, et sellest

nõudlusest ja sisepatjade turu olemasolust nõukogule teada anda, asutasid süüdistatav ja

tema elukaaslane M.T. t ära kasutades Decotexi, kellele patju müüa ja sel viisil kannatanu

arvel kasu teenida.

47. J.N. i ütluste järgi pidi A-J. Endrekson-Hendriksman teavitama nõukogu, kes saab olema

patjade põhiline ostja või äripartner. See tulenes juba juhatuse liikme lepingust, mille

kohaselt pidanuks tehingutele väärtusega alates 16 000 eurost saama nõukogu liikme loa.

Decotexiga tehti tehingud sadades tuhandetes. On ka loogiline, et kui tahad tehinguid teha

abikaasa või lähedasega või tema juhitava ettevõttega, siis peaks omanikke teavitama ja

nõusolekut küsima. Need asjad peavad toimuma turutingimustel ja ettevõtet kahjustamata.

48. On tõendatud, et T. s toodetud patjade omahind oli 0,4287–7,5072 €/tk ja süüdistatav müüs

neid Decotexile hinnaga 0,59–6,99 €/tk. Patjade müük Decotexile tõi T. le 56 789 eurot 86

senti kasumit. Vaidlust ei ole ka selles, et Decotex müüs T. lt ostetud padjad edasi hinnaga

1,23–8,4 €/tk. Seda tõendavad Decotexi müügiarved. Mõne toote puhul (nt sisepadi Profiil

75x75 segu) on hinnavahe olnud enam kui kahekordne. Decotex ostis T. st 650 patja

hinnaga 1,25 €/tk summas 812 eurot 50 senti ja müüs sama koguse edasi P.M OÜ-le hinnaga

2,75 €/tk summas 1787 eurot 50 senti.

49. Arved tõendavad, et T. müüs Decotexile aastatel 2011–2015 sisupatju kokku 217 391 euro

45 sendi eest. Decotexi müügiarvete kohaselt müüs see äriühing T. lt ostetud sisepatju edasi

kokku 321 900 euro 95 sendi eest. Decotexi müügisumma ja T. müügisumma vahe on

käsitatav süüdistatava poolt T. le tekitatud kahjuna. Seega sai T. sisepatjade

müügitehingutest

kahju

109 145

eurot

senti

(321 900,05 – 212 754,64).

Subjektiivne koosseis

50. A-J. Endrekson-Hendriksman pani süüteo toime kavatsetult. Käivitatud padjatootmisest

tulevat toodangut müüdi ainult Decotexile. Jättes T. nõukogu informeerimata Decotexist

kui ainsast patjade ostjast ning enda seotusest Decotexiga, rikkus süüdistatav kavatsetult

juhatuse liikme lepingus sätestatud kohustust. Süüdistatav rikkus sisesuhtest tulenevaid

kohustusi T. ees kavatsetult, eesmärgiga hoida padjamüügi protsess enda kontrolli all.

Patjade müügist saadava tulu jaotamise proportsioon T. kahjuks kinnitab süüdistatava

kavatsetust teenida Decotexile võimalikult palju tulu. Samasuguselt teenis süüdistatava

17(85)

huve kaupade ostmise suunamine Decotexi kaudu. Ka selles osas on tegu toime pandud

kavatsetult nii sisesuhte rikkumises kui kahju tekitamises.

51. A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud

käitumine on käsitatav ühe jätkuva süüteona. Süüdistatava tekitatud kahju koguulatus on

252 066 eurot 55 senti, mis ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud suure kahju miinimummäära

enam kui kuuekordselt.

Tsiviilhagist

52. Kuna maakohus mõistis süüdistatava KarS § 201 lg 1 järgi õigeks, jättis ta kannatanu nõude

seda süüdistust puudutavas osas – summas 2588 eurot 41 senti – KrMS § 310 lg 2 alusel

läbi vaatamata.

53. Nii VÕS § 620 lg 1 kui ka ÄS § 187 lg 1 nõuavad juhatuse liikmelt lojaalsust ja tegutsemist

korraliku ettevõtja hoolsusega. Tegutsedes Decotexi huvides, jättis süüdistatav tagaplaanile

juhatuse liikme kohustused T. s ega tegutsenud juhatuse liikmena ettevõtja vajaliku

hoolsusega. Ostes T. le Decotexist HDF-plaate, liimi ja kangast kallimalt, kui see olnuks

võimalik neid kaupu teistelt tarnijatelt ostes, ja müües sisepatju Decotexile madalama

hinnaga, kui see, mis olnuks võimalik patjade eest saada neid otse lõppostjatele müües,

tekitas A-J. Endrekson-Hendriksman T. le 252 066 eurot 55 senti kahju. Tulu, mis sai

Decotex, oli seotud A-J. Endrekson-Hendriksmani majanduslike huvidega. Decotexile

jäänud tuluosa oli T. saamata jäänud tulu, mis moodustab T. kahju.

54. Põhjendades kannatanu viivisenõude rahuldamist, märkis maakohus muu hulgas, et

kannatanu saatis süüdistatavale 23. oktoobril 2015 nõudeavalduse, milles nõudis

süüdistatavalt juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist hiljemalt

30. oktoobriks 2015. Süüdistatav nõuet ei täitnud. Sellest tulenevalt on kannatanul õigus

nõuda süüdistatavalt viivist alates 30. oktoobrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni.

Süüdistatavalt tuleb kannatanu kasuks välja mõista viivis varalise kahju põhinõudelt

(252 066 eurot 55 senti) VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras alates 30. oktoobrist 2015 kuni

hagi esitamiseni 6. märtsil 2017. Viivisenõude summa on 27 321 eurot 43 senti. Lisaks tuleb

süüdistatavalt välja mõista edasiulatuv viivis põhinõudelt alates 7. märtsist 2017 kuni

kohustuse täitmiseni. Süüdistatav ega tema kaitsjad ei ole taotlenud viivise vähendamist

VÕS § 113 lg 8 alusel.

55. Süüdistatava ja kannatanu vahel 1. septembril 2013 sõlmitud juhatuse liikme lepingu

punktis 5.4 leppisid pooled kokku, et kui juhatuse liige rikub lepinguga kokku lepitud

lojaalsuskohustust, s.o lepingu punkte 5.1, 5.2, 5.3, kohustub ta tasuma äriühingule

leppetrahvi summas 32 000 eurot. On tuvastatud, et A-J. Endrekson-Hendriksman rikkus

lojaalsuskohustust T. ees. Juhatuse liikme lepingu punktis 5.4 kokku lepitud leppetrahvi

eesmärk ei lange kokku kahju hüvitamise eesmärgiga. Lepingu punktid 5.1,

18(85)

5.2 ja 5.3 ei seo lojaalsuskohustust materiaalse kahju tekitamisega. Antud juhul ei tule

leppetrahvi arvata VÕS § 161 lg 2 järgi kahju katteks.

Menetluskulust

56. Põhjendades menetluskulu hüvitamise otsustust, märkis maakohus muu hulgas, et seoses

A-J. Endrekson-Hendriksmani õigeksmõistmisega KarS § 377 lg 1 ja § 201 lg 1 järgi tuleb

süüdistatava poolt valitud kaitsjale makstud 28 109 eurost 38 sendist 8000 eurot hüvitada

riigil. Seejuures arvestas kohus, et KarS § 377 järgi esitatud süüdistuse dokumentaalsed

tõendid on ühes köites, millest järeldub tõendite proportsionaalselt väike maht. Ka

KarS § 201 järgi esitatud süüdistust puudutavate tõendite maht ei ole suur. Suur osa

dokumentaalsetest tõenditest puudutab KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistust. Arvestades

õigeksmõistmise osakaalu süüdistuse kogumahtu, leidis kohus, et kaitsjale makstud

28 109 euro 38 sendi suurusest kogutasust puudutab õigeksmõistmisest hõlmatud tegusid

tasu summas 10 000 eurot. Sellest summast luges maakohus KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes

mõistliku suurusega tasuks 8000 eurot. Kohus pidas silmas õigeksmõistmisest hõlmatud

tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust. Kohtu hinnangul oli kaitsja taotletud tasu

kohtuvaidlusteks kaitsekõne koostamise ja selle redigeerimise eest ülemäära suur. Kaitsja

on koostanud kaks kaitsekõnet, kusjuures teine kaitsekõne sisaldab esimese teksti. Teisele

kaitsekõnele lisatud teabe ja teksti ulatus ei eelda aeganõudvat tööd. Proportsionaalselt on

suurendatud ka muudele menetlustoimingutele, välja arvatud kohtuistungitele kulunud

aega. Vähemalt 2000 euro ulatuses on tasu ületanud mõistlikkuse piire. 8000 eurot tuleb

riigil KrMS § 181 lg 1 kohaselt A-J. Endrekson-Hendriksmanile hüvitada. Ülejäänud osas

tuleb valitud kaitsjale makstud tasu jätta KrMS § 180 lg 1 alusel süüdistatava kanda.

57. Maakohus hindas kannatanu valitud esindajale makstud tasu summas 15 728 eurot 7 senti

mõistliku suurusega tasuks. Kannatanu esindaja töö mahtu tuleb hinnata tõendite mahu järgi

tsiviilnõude tõendamiseks. Kuna kohus jättis tsiviilhagi 2588 euro 41 sendi suuruse nõude

osas KarS § 201 lg 1 järgi õigeksmõistva otsuse tegemise tõttu läbi vaatamata, tuleb

eelnimetatud osas tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu jätta KrMS § 182 lg 5 järgi riigi

kanda. Kohus luges riigi kanda jäävaks menetluskuluks 2728 eurot 7 senti, mis tuleb

kannatanule hüvitada. Ülejäänud osas tuleb kannatanu menetluskulu hüvitada süüdistataval

KrMS § 182 lg 3 alusel. Süüdistataval tuleb kannatanule hüvitada menetluskulu 13 000 euro

ulatuses. Kuigi tsiviilhagi jäi osaliselt rahuldamata, ei ole tsiviilhagi rahuldamata jäetud osa

märkimisväärne. Kahju tekitamise eitamisega ei aidanud süüdistatav ja kaitsja kaasa kahju

täpse suuruse kindlaksmääramisele.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE TAOTLUSED

1. Apellatsioonid

58. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid:

19(85)

1) prokuratuur (esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Katrin

Lindpere)

2) kannatanu T. (esindaja vandeadvokaat Indrek Lillo) ja

3) A-J. Endrekson-Hendriksmani kaitsja Meelis Leis.

59. Prokuratuur taotleb maakohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis

A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 377 lg 1 järgi õigeks, ja palub tunnistada süüdistatava

süüdi ka KarS § 377 lg 1 järgi ning mõista talle KarS § 63 lg-t 1 kohaldades karistuseks

kaheksa kuud vangistust, jättes selle karistuse KarS § 73 lg-te 1 ja 3 järgi tingimisi

kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata.

60. Kannatanu taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist osas, millega A-J. Endrekson-

Hendriksman mõisteti KarS § 377 lg 1 järgi õigeks, ja palub süüdistatava selle

kuriteokoosseisu järgi süüdi tunnistada. Tsiviilhagi osalist rahuldamata jätmist kannatanu

ei vaidlusta.

61. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist süüdistatava süüditunnistamist ja karistamist,

samuti tsiviilhagi rahuldamist ja süüdistatavalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas

osas. Apellant palub teha uue kohtuotsuse, millega mõista A-J. Endrekson-Hendriksman

KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ja jätta tsiviilhagi läbi vaatamata. Samuti palub kaitsja hüvitada

süüdistatavale menetluskulu.

2. Apellatsioonivastused

62. Apellatsioonivastused esitasid kaitsja prokuratuuri ja kannatanu apellatsioonile,

prokuratuur kaitsja apellatsioonile ja kannatanu samuti kaitsja apellatsioonile.

63. Kaitsja palub jätta nii prokuratuuri kui ka kannatanu apellatsiooni rahuldamata ning

maakohtu otsuse A-J. Endrekson-Hendriksmani KarS § 377 lg 1 järgi õigeksmõistmist

puudutavas osas muutmata.

64. Kannatanu leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

65. Prokuratuur leiab samuti, et A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamine ja

karistamine KarS § 2172 lg 1 järgi on põhjendatud, kuid möönab, et kohtu kasutatud kahju

arvestuse metoodikale tuginedes on tuvastatav T. le tekitatud kahju üksnes summas 251 262

eurot 26 senti.

POOLTE VÄITED JA RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

(I) Süüdistusest KarS § 377 lg 1 järgi

20(85)

(a) Prokuratuuri väited

66. Apellant ei nõustu maakohtu seisukohaga, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile ärisaladuse

õigustamatus avaldamises ja kasutamises esitatud süüdistus on koostatud puudulikult.

Süüdistuse tekstis on juhatuse liikme lepingutele tehtud viidete kaudu toodud välja

süüdistatava tööalane seotus T. ga ning on kirjeldatud lepingutest tulenevat

A-J. Endrekson-Hendriksmani kohustust olla äriühingule täielikult lojaalne. Süüdistusest

nähtub, et juhatuse liikme leping on see dokument, milles on määratletud teave, mis on T.

s ärisaladus. Samuti nähtub süüdistusest, kuidas toimus ärisaladuseks olevate andmete

avaldamine ning selliseks tegevuseks T. loa puudumine. Lisaks on süüdistuses avatud,

milles seisnes ärilisel ja kahju tekitamise eesmärgil tegutsemine. Kuivõrd ärisaladust

avaldati korduvalt pikema perioodi vältel, on süüdistuses toodud ajavahemik, mille kestel

etteheidetav tegevuses toimus. Süüdistuse tekstis on kirjeldatud, milline tegevus on

käsitatav ärisaladuse avaldamisena. Selleks oli teabe edastamine Decotexi esindajatele.

Samuti on süüdistuses selgelt välja toodud, millise sisuga teabe avaldamist süüdistavale ette

heidetakse.

Nimelt

on

see

juhatuse

liikme

lepingu

punkti 5 kohaselt ärisaladusena käsitletav T. majandustegevust puudutav teave,

s.o andmed koostööpartnerite, raamatupidamisarvestuse, T. toodete ja osutavate teenuste

omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta.

67. Prokurör on kohtuliku uurimise käigus esitanud A-J. Endrekson-Hendriksmani

elektroonilise kirjavahetuse, tõendamaks süüdistatava poolt ärisaladuse avaldamist. Seda

nii edastamise fakti kui ka edastatud teabe sisu ja mahu osas. Kohus on kirjad tõendina vastu

võtnud ning need on avaldatud. Seega ei saanud prokuröri poolt kohtuvaidluste käigus

süüdistuskõnes nendele kirjadele tuginemine olla ootamatu.

68. Lisaks põhjendab prokuratuur apellatsioonis oma seisukohta, et süüdistatav on pannud

toime KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

(b) Kannatanu väited

69. Kannatanu ei nõustu maakohtu seisukohaga süüdistusakti puudulikkuse kohta ja leiab, et

kohtu otsustus süüdistatav KarS § 377 lg 1 järgi õigeks mõista on väär. A-J. Endrekson-

Hendriksmanile esitatud süüdistuse pinnalt on võimalik hõlpsalt selgitada kuriteosündmus

ning tuvastada tõendamiseseme asjaolusid. Süüdistusaktis tõi prokuratuur välja

KarS § 377 lg 1 järgse kuriteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele

vastavad faktilised asjaolud. Maakohtul ei olnud alust asuda seisukohale, et tõendite

analüüsimise või faktiliste asjaolude hindamisega väljub ta süüdistuse piiridest. Süüdistus

on esitatud piisava abstraktsusastmega ning iga tõendamisele kuuluva asjaolu kinnitamiseks

21(85)

on menetluse vältel esitanud nii prokuratuur kui ka kannatanu mahukad tõendid. Riigikohus

on rõhutanud, et süüdistus ei pea ega saagi sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku

karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus.

70. Kannatanu avas 3. jaanuari 2019. a menetlusdokumendiga süüdistatava avaldatud

ärisaladuse sisu, kannatanu ärisaladuse mahu ning avaldamise täpse aja. Kannatanu viitas

oma selgituste kinnitamiseks ka tõenditele. Lisaks esitas kannatanu ka oma selgitused,

kuidas täpselt süüdistatav kannatanu ärisaladust ebaseaduslikult kasutas ja avaldas.

Arvestades ka mahuka e-kirjavahetuse ja teiste tõendite kohtule esitamist, ei saa

süüdistusakti lugeda puudulikuks.

(c) Kaitsja vastus

71. Maakohus leidis õigesti, et süüdistusest ei nähtu salajase teabe sisu, maht ega edastamise

viis. Süüdistuse sisu avamine alles kohtuvaidluse ajal ei võimalda efektiivselt

kaitseülesannet täita. Nõuetekohase süüdistuse koostamiseks ei piisa sellest, kui kopeerida

süüdistuskati juhatuse liikme lepingust punkte, viidata umbmäärasele tõendikogumile ja

teha üks suur järeldus – kõik see viidatu oli ärisaladus.

72. Prokurör esitas maakohtus peetud kohtuvaidluses ja apellatsioonis näidisloetelu e-kirjadest.

Seega sisustas prokurör süüdistatava teo konkreetsete e-kirjadega alles vaidluste faasis ja

sellele järgnevalt kaebeõigust realiseerides. Edasikaebe korras süüdistuse täpsustamise

püüd pole kohane, sest otsus tehti süüdistusakti järgi. Seejuures ei nähtu, milles seisnes iga

konkreetse e-kirja puhul kannatanu ärisaladuseks peetav teave ning selle äriline või kahju

tekitamise eesmärk süüdistatavale.

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

(i) Süüdistuse ebakonkreetsusest

73. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 377

lg 1 järgi esitatud süüdistuses on ärisaladusena käsitatavate andmete sisu ja mahtu

kirjeldatud sedavõrd ebamääraselt, et süüdistust ei saa pidada kõneksolevas osas vastavaks

minimaalselt vajalikule selguse ja täpsuse nõudele.

74. Väljakujunenud kohtupraktika kohaselt saavad KrMS § 268 lg-test 1 ja 5 lähtudes isiku

karistusõigusliku vastutuse eelduseks olla vaid süüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud.

Kaitseõiguse tagamiseks peavad kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku

vastutuse eelduseks, kajastuma süüdistuse tekstis. Ehkki süüdistuse sõnastusele ei ole

võimalik kehtestada mingit konkreetset standardit, peab isikule tehtava etteheite faktiline

alus nähtuma sellest „piisava selguse ja täpsusega“. Süüdistusaktis faktiliste asjaolude

kirjeldamisel nõutav detailsus sõltub suuresti konkreetse süüteo asjaoludest. Olukorras, kus

süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata

22(85)

vastutuse eeldusi isikule omistada, olenemata kohtule esitatud tõenditest. Kui süüdistus on

sedavõrd puudulik, et see toob endaga kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise

võimatuse või kui sellega kaasneb tõendamiseseme asjaolude tuvastamatus, tuleb

süüdistatav õigeks mõista. (Vt lähemalt nt Riigikohtu üldkogu 4. novembri 2005. a otsus

asjas nr 3-1-1-24-05, p 14; kriminaalkolleegiumi 19. oktoobri 2007. a otsus asjas

nr 3-1-1-46-07, p 8; 7. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-83-11, p 10; 27. septembri

2012. a otsus asjas nr 3-1-1-84-12, p 10; 27. septembri 2013. a määrus asjas

nr 3-1-1-80-13, p 7.2.1 ja 6. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-59-16, p 21.)

75. Ringkonnakohtu arvates tähendab eelmises punktis viidatud süüdistuse „täpsuse“ nõue muu

hulgas seda, et kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad asjaolud peavad süüdistuse

tekstis kajastuma subsumeerimiseks vajaliku konkreetsuse astmega. See tähendab, et

faktilisi asjaolusid tuleb süüdistuses kirjeldada sellisel kujul, et kui eeldada hüpoteetiliselt

nende asjaolude õigsust, peab olema võimalik teha õiguslik järeldus, et süüdistatava tegu

täidab kuriteokoosseisu kõik tunnused.

76. A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses on süüdistatava

avaldatud ärisaladuse sisu kirjeldamisel piirdutud vaid järgmise äärmiselt üldsõnalise ja

ebamäärase formuleeringuga: „andmed koostööpartnerite, raamatupidamis-arvestuse,

OÜ T.P. toodetavate toodete ja osutavate teenuste omahinna, sõlmitavate lepingute oluliste

tingimuste, lepingute olemasolu ja sisu kohta.“

77. Eelmises punktis osutatud andmekategooriad on väga üldised: need võivad, kuid ei pruugi

sisaldada ärisaladust. Selleks, et oleks võimalik asuda andma õiguslikku hinnangut, kas

mingite andmete näol on tegemist ärisaladusega või mitte, on nende andmete sisu kohta

tarvis oluliselt rohkem teavet, kui see, mis on ära toodud A-J. Endrekson-Hendriksmani

süüdistuses.

78. Iseenesest on täiesti õige kannatanu apellatsioonis märgitu, et süüdistus ei pea ega saagi

sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude

olemasolu põhjendus. Süüdistuse näol on tegemist hüpoteesiga, mille tõestamine või

ümberlükkamine on kohtumenetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi

süüdistuses kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses, mitte aga

süüdistuses endas (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. novembri 2010. a otsus asjas

nr 3-1-1-83-10, p 19). Menetletavas asjas ei ole aga KarS § 377 lg 1 järgi esitatud

süüdistusele etteheidetav mitte see, et süüdistuses pole põhjendatud, miks süüdistatava

poolt Decotexile teatavaks tehtud andmed on ärisaladus. Probleem on selles, et süüdistuses

pole ärisaladuseks olevate andmete sisu kirjeldatud sellise üksikasjalikkusega, mis

võimaldaks esitada poolt- või vastuargumente sellele, et tegemist on ärisaladusega. Samuti

pole olemasoleva süüdistuse teksti põhjal mõistlikult võimalik esitada vastuväiteid ja

tõendeid väitele, et mingeid andmeid on üldse avaldatud. Andmete kirjeldus on selleks liiga

ebamäärane. Märgitule lisandub tõik, et süüdistuses pole kirjeldatud andmete avaldamise

23(85)

viisi ja andmete avaldamise ajana on välja toodud üksnes enam kui nelja ja poole aasta

pikkune periood (15. märtsist 2011 kuni 2. oktoobrini 2015).

79. Nagu maakohus õigesti märkis, ei selgu süüdistusest, millist teavet, milliste hindade,

milliste koostööpartnerite ja milliste lepingute kohta süüdistatav Decotexile avaldas. Sama

etteheide puudutab ka teisi süüdistuses loetletud andmekategooriaid (nt andmeid

raamatupidamis-arvestuse kohta). Käesolev juhtum sarnaneb sellele, mida Riigikohus

käsitles 19. oktoobri 2007. a otsuses asjas nr 3-1-1-46-07. Viidatud kohtuasjas süüdistati

inimest KarS § 346 järgi teatud dokumentide põletamises, kuid talle esitatud süüdistuse

teokirjelduse põhjal polnud võimalik tuvastada, kas tal lasus kohustus säilitada just nimelt

neid dokumente, milliste põletamist talle ette heideti. Riigikohus leidis, et sellises olukorras

ei saa lugeda tuvastatuks ka kuriteokoosseisu olemasolu süüdistatava käitumises ja mõistis

süüdistatava KarS § 346 järgi õigeks. (Vt lähemalt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-46-07,

p-d 7–8) Sarnaselt pole ka menetletavas asjas A-J. Endrekson-Hendriksmanile esitatud

süüdistuse teokirjelduse põhjal võimalik hinnata, kas tema avaldatud andmete sisu oli

selline, et need andmed kvalifitseerusid ärisaladuseks.

80. Samas peab kolleegium alusetuks maakohtu seda etteheidet, et süüdistuses pole kirjeldatud,

miks vastab süüdistatava avaldatud teave TRIPS-lepingu artiklis 39 toodud kolmele

tingimusele. Sellist põhjendust süüdistus kajastama ei pea. Lisaks on asjakohatud maakohtu

viited Riigikohtu praktikale, mis käsitleb blanketse koosseisutunnuse sisustamist. Märgitu

ei muuda aga seda, et ärisaladusena käsitatavate andmete sisu osas on süüdistus

konkretiseerimata.

81. Ringkonnakohus märgib, et konkreetse 25-punktilise loetelu e-kirjadest, millega

süüdistatav edastas prokuratuuri hinnangul kannatanu ärisaladust, koos selle ärisaladuse

kirjeldusega esitas riiklik süüdistaja esmakordselt alles kriminaalasja teistkordsel

menetlemisel maakohtus 1. aprillil 2019 kohtuvaidluse käigus esitatud kohtukõne tekstis

(KoTo, kd 12, tl 100–101 pöördel). Sama loetelu on korratud ka prokuratuuri apellatsioonis

(KoTo, kd 13, tl 39 pöördel–41). Mõningaid näiteid avaldatud ärisaladusest tõi prokurör ka

maakohtule 27. detsembril 2018 esitatud kirjalikus seisukohas (KoTo, kd 11, tl 155–156),

kusjuures need näited ei hõlma kaugeltki mitte kõiki kohtukõnes ja apellatsioonis viidatud

e-kirju. Tulenevalt KrMS § 268 lg-st 2 ei saa kohtuvaidluses ega apellatsioonis enam

süüdistust täiendada. Ühtlasi on Riigikohus selgitanud, et süüdistuse selguse ja täpsuse nõue

eeldab, et süüdistuse sisu oleks piisavalt arusaadav juba süüdistuse tekstist, mitte aga üksnes

selle taustal, mida prokurör on selgitanud avakõnes, kohtuvaidluses või apellatsioonikohtu

istungil. Prokuröri kohtuistungil tehtud suulistel avaldustel on süüdistuse piiride

kindlaksmääramise seisukohalt õiguslik tähendus üksnes niivõrd, kuivõrd tegemist on

faktiliste või õiguslike väidete täiendamise või parandamisega või süüdistusest osalise

loobumisega KrMS § 268 lg 3 mõttes. Iseenesest ebatäpset või -selget süüdistust ei muuda

nõuetekohaseks pelgalt see, kui prokurör selgitab kohtuistungil suuliselt, mida süüdistuses

on tegelikult silmas peetud. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. novembri 2014. a otsus

24(85)

asjas nr 3-1-1-40-14, p 67) Ringkonnakohus märgib, et veel vähem saab prokuratuur hakata

süüdistuse puudusi kõrvaldama alles apellatsioonis.

82. Vaidlustades maakohtu järeldust, et süüdistus on ärisaladuse sisu ja mahtu puudutavas osas

konkretiseerimata, osutab kannatanu apellatsioonis ka enda kirjalikule seisukohale, mille ta

esitas 3. jaanuaril 2019 maakohtule. Selle seisukoha punktis 2.16 on üksikasjalikult välja

toodud süüdistatava e-kirjad, mis kannatanu hinnangul sisaldavad tema ärisaladust.

Ringkonnakohus märgib, et kannatanul ei olnud kuidagi võimalik asuda kõrvaldama

süüdistuse puudusi. Tulenevalt KrMS §-s 6 sätestatud kriminaalmenetluse kohustuslikkuse

põhimõttest, samuti KrMS § 30 lg-st 1 ja § 268 lg-st 1, on vaid prokuratuuri otsustada,

milline osa kahtlustatava (süüdistatava) käitumisaktide ahelast tuleb kuriteotunnuste

ilmnemise tõttu muuta kriminaalmenetluse esemeks (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

2. detsembri 2014. a määrus asjas nr 3-1-1-84-14, p 39). Seega pole kannatanu avaldustel

süüdistuse sisustamisel tähendust.

83. Niisamuti pole süüdistuse nõuetelevastavuse üle otsustamisel tähendust nii prokuratuuri kui

ka kannatanu apellatsioonis rõhutatud asjaolul, et ärisaladuse lubamatu avaldamise kohta

esitati maakohtule mahukas e-kirjavahetus ja teised tõendid. See, millises teos isikut

süüdistatakse, peab selgelt nähtuma süüdistusest, mitte alles süüdistuse kinnituseks esitatud

tõendite sisust.

84. Järelikult leidis maakohus lõppkokkuvõttes õigesti, et ärisaladuse sisu ja mahtu on

A-J. Endrekson-Hendriksmanile esitatud süüdistuses kirjeldatud sedavõrd ebakonkreetselt,

et see toob kaasa KarS § 377 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo tuvastamatuse ja tingib

süüdistatava õigeksmõistmise.

(ii) Seaduskonkurentsist

85. Ringkonnakohus leiab aga sedagi, et A-J. Endrekson-Hendriksmani süüditunnistamine

KarS § 377 lg 1 järgi oleks välistatud isegi siis, kui asuda vastupidiselt eelmärgitule

seisukohale, et süüdistus ärisaladuse avaldamises ja kasutamises on piisavalt

konkretiseeritud. Seda järgmisel põhjusel: juhul, kui eeldada A-J. Endrekson-Hendriksmani

süüdistuses kirjeldatud faktiliste asjaolude õigsust ja jaatada tema teo vastavust

KarS § 377 lg-s 1 ette nähtud kuriteo tunnustele, konsumeeriks talle süüksarvatav usalduse

kuritarvitamine ärisaladuse avaldamise ja kasutamise kui kergema kaasdelikti.

86. Riigikohtu praktika kohaselt on konsumeerimine olukord, kus koos raskema põhideliktiga

on toime pandud mittekaristatav eel- või järeltegu. Seejuures on oluline, et süüdimõistmine

põhiteos ammendab kaasnevate tegude ebaõiguse. Põhidelikt neelab eel- või järeldelikti

üksnes siis, kui neis avaldub väiksem ebaõigus kui põhideliktis. Sellisel juhul loetakse eel-

või järeldelikti taunitavus põhideliktiga kaetuks ning isikut karistatakse üksnes põhidelikti

eest. Eel- või järeldeliktiga kaasneva ebaõiguse suuruse kindlaksmääramiseks tuleb arvesse

25(85)

võtta kõiki faktilisi asjaolusid. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 11. veebruari 2008. a otsus

asjas nr 3-1-1-92-07, p 6.2)

87. Võrreldes A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 ja § 377 lg 1 järgi esitatud

süüdistustes kirjeldatud faktilisi asjaolusid, võib asuda seisukohale, et kogu süüdistatava

käitumise ebaõigussisu ilmneb usalduse kuritarvitamise koosseisus ning selle juba

ammendunud ebaõiguse üksikosasid ei saa enam uuesti subsumeerimisel kasutada.

Menetletava juhtumi asjaoludel – eeldades süüdistuse alusfaktide õigsust – on T.

ärisaladuse avaldamine ja kasutamine käsitatav kannatanu usalduse kuritarvitamise

kaaskaristatava kaasteona, mille eest saaks süüdistatava süüdi tunnistada ja teda karistada

üksnes juhul, kui usalduse kuritarvitamise eest karistust ei kohaldataks. (Vt ka J. Sootak.

Seadusainsus. Kui isiku tegu vastab mitmele süüteokoosseisule, siis mitme järgi ja kuidas

ta tegelikult vastutab? – Juridica 2010 nr 1, lk 11–23.)

88. Nimelt nähtub KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistusest, et A-J. Endrekson-

Hendriksmanile ette heidetav T. ärisaladuse avaldamine ja kasutamine oli suunatud üksnes

vajalike tingimuste loomisele selleks, et Decotex saaks teha T. ga tehinguid, mida A-J.

Endrekson-Hendriksmanile heidetakse ette KarS § 2172 lg 1 järgi. Kirjeldades

A-J. Endrekson-Hendriksmani eesmärki T. ärisaladuse avaldamisel, on süüdistuses

osutatud vaid nendele samadele kangaste, liimi ja HDF-plaatide ostutehingutele ja mööbli

sisepatjade müügitehingutele, mille tegemist Decotexiga heidetakse süüdistatavale ette

KarS § 2172 lg 1 järgi. Ühtlasi on KarS § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuses märgitud, et

A-J. Endrekson-Hendriksmani poolt Decotexile ärisaladuse avaldamise tõttu jäi T. l

saamata tulu 260 530 eurot 51 senti. See on sama summa, mille ulatuses heidetakse

A-J. Endrekson-Hendriksmanile süüdistuses ette T. le varalise kahju põhjustamist usalduse

kuritarvitamisega.

89. Järelikult ei põhjustanud A-J. Endrekson-Hendriksman süüdistuses kirjeldatud asjaoludest

lähtudes ärisaladuse avaldamise ja kasutamisega T. iseseisvat kahju võrreldes usalduse

kuritarvitamisega tekitatud kahjuga. Sisuliselt oli ärisaladuse avaldamine ja kasutamine

süüdistuses toodud asjaoludel käsitatav usalduse kuritarvitamise mittekaristatava

kaasteona, mis konkreetsel juhul konsumeerub usalduse kuritarvitamises (alternatiivselt

võib olla tegemist ka materiaalse subsidiaarsusega). Kuna A-J. Endrekson-Hendriksman

tunnistatakse menetletavas asjas KarS § 2172 lg 1 kui raskema kuriteo-koosseisu järgi süüdi

selliste tehingute tegemises ja sellise kahju põhjustamises, millele väidetav ärisaladuse

avaldamine ja kasutamine kui kergem kuritegu suunatud oli, ei saaks süüdistatavat KarS §

377 lg 1 järgi süüdi tunnistada ka süüdistuse nõuetelevastavuse korral.

(iii) Vahejäreldus

90. Eeltoodud põhjustel jätab ringkonnakohus nii prokuratuuri kui ka kannatanu apellatsiooni

rahuldamata ning maakohtu otsuse A-J. Endrekson-Hendriksmani õigeksmõistmises

KarS § 377 lg 1 järgi muutmata.

26(85)

(II) Süüdistusest KarS § 2172 lg 1 järgi

1. Süüdistatava e-kirjade väljatrükkide lubatavusest tõendina

(a) Kaitsja väited

91. Olulise osa tõendikogumist moodustavad A-J. Endrekson-Hendriksmani elektronposti

andres.endrekson@T. .ee e-kirjade väljatrükid, mis on saadud süüdistatava põhiõigusi

rikkudes kuriteoga. Kannatanu nõukogu liige J.N. võttis süüdistatavalt jõuga ära viimasele

T. poolt töökohustuste täitmiseks antud sülearvuti ning tungis sülearvutis olnud

süüdistatava privaatsesse e-kirjavahetusse. Kannatanu eemaldas parooli ja tegi süüdistatava

privaatsest teabest oma äranägemise järgi koopiad ja väljatrükke, esitades sobivad kirjad

uurimisasutusele. Selline tegevus oli õigusvastane, kuna kannatanu pole kriminaalasja

menetleja ega tohi seetõttu koguda tõendeid, mille kogumise pädevus on ainuüksi

menetlejal.

92. Kannatanu poolt süüdistatava tööarvuti jõuga äravõtmine ja selles olevate e-kirjade

lugemine süüdistatava nõusolekuta riivab süüdistatava põhiseaduse (PS) § 26 ning Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artiklis 8 sätestatud õigust eraelu

puutumatusele. Järelikult on süüdistatava e-kirjavahetus saadud tema põhiõiguste rikkumise

teel ega ole seetõttu lubatav tõend.

93. Ühtlasi on kannatanu nõukogu liikmete tegevus tõendite kogumisel käsitatav objekti

varjatud läbivaatuse ja arvutisüsteemi varjatud sisenemisena. Kuna T. nõukogu liikmete

tegevus elektronposti väljatrükkide kogumisel vastab KarS § 137 lg-s 1 sätestatud

kuriteokoosseisu tunnustele, on kogutud teabe kasutamine tõendina käesolevas

kriminaalmenetluses keelatud. Süüdistatav soovis oma korrespondentsi kolmandate isikute

eest kaitsta ja juurdepääs arvutisüsteemile oli kaitstud parooliga. On tõenäoline, et vahetult

pärast arvuti äravõtmist 3. septembril 2015 parooli funktsioon eemaldati ja see võimaldas

ka uurimisasutusel arvutit takistusteta kasutada. Kaitsja arvates tuleks korraldada

infotehnoloogia-ekspertiis, tuvastamaks, kuidas osutus kannatanu nõukogul ja hiljem

menetlejal võimalikuks süüdistatava privaatse korrespondentsi jälgimine ja töötlemine.

94. Isegi, kui asuda seisukohale, et osa e-kirjadest kogus hiljem kriminaalasja menetleja, ei

vasta ka menetleja tegevus seaduse nõuetele, sest korrespondentsi varjatud jälgimiseks

olnuks vaja kohtu luba. Ei ole aga kohtumäärust, mis annaks aluse parooliga kaitstud

arvutisüsteemi sisenemiseks.

(b) Prokuratuuri vastus

95. Arvuti oli kannatanu vara, mis oli antud A-J. Endrekson-Hendriksmani kasutusse juhatuse

liikme lepingust tulenevate ülesannete täitmiseks. Juhatuse liikme lepingu lõppemisel

kuulus arvuti lepingu punkti 6.6. kohaselt kannatanule tagastamisele. Kirjavahetus, mille

27(85)

tõendina lubatavuse on kaitsja kahtluse alla seadnud, pärineb sellest samast arvutist.

Tegemist on süüdistatava tööalasele e-posti aadressile andres.endrekson@T. .ee saabunud

ja sealt saadetud kirjadega. Kannatanul oli õigus eeldada, et töövahendit kasutatakse üksnes

tööga seotud tegevusteks ning tööalast elektronposti aadressi ainult tööalaseks

kirjavahetuseks. Kannatanu arvutis sisalduvat kannatanut ja tema tegevust otseselt

puudutavat kirjavahetust ei saa käsitleda süüdistatava privaatse teabe ja korrespondentsina,

mistõttu pole asjakohased kaitsja viited era- ja perekonnaelu puutumatuse rikkumisele.

96. Kannatanu poolt süüdistatava kasutuses olnud arvutis sisalduva teabega tutvumine ning

sellest väljatrükkide tegemine ei vasta ühegi kuriteo tunnustele. Hinnangut kannatanu

tegevusele ei mõjuta ka see, kas arvuti oli kaitstud parooliga või mitte, sest tegemist oli

kannatanu arvutiga, mis oli süüdistatava kasutuses töökohustuste täitmiseks. Seetõttu oleks

tarbetu ka kaitsja taotletud ekspertiis.

(c) Kannatanu vastus

97. Maakohus on otsuses märkinud, et süüdistatav esitas kannatanu nõukogu liikmete suhtes

avalduse

kriminaalmenetluse

alustamiseks

seoses

ebaseadusliku

läbiotsimisega.

Kriminaalmenetlus

jäeti

alustamata

ja

Tartu

Ringkonnakohtu

20. novembri

2015. a määrusega ei rahuldatud süüdistatava süüdistuskohustuskaebust. Kuivõrd küsimus

e-kirjade lubatavusest tõendina on lahendatud, ei saa apellatsioonimenetluses seda küsimust

uuesti avada.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

98. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et elektronposti kontolt andres.endrekson@T. .ee

tehtud e-kirjade väljatrükid on saadud süüdistatava põhiõigusi rikkudes kuriteoga ja/või

kriminaalmenetlusõigust

eirates.

Nii

kannatanu

poolt

kuriteoavaldusele

lisatud

(KoTo, kd 1, tl 30–84) kui ka uurimisasutuse poolt süüdistatava tööarvuti vaatluse käigus

tehtud (KoTo, kd 1, tl 194–kd 2, tl 197) e-kirjade väljatrükid on seaduslik ja lubatav tõend.

Ringkonnakohus põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.

99. E-posti konto andres.endrekson@T. .ee, nagu ka vaidlusalune sülearvuti, mille kaudu

tõendiks olevate e-kirjadeni jõuti, kuulus T. le. T. oli andnud nii kõneksoleva e-posti konto

kui ka sülearvuti süüdistatava kasutusse selleks, et viimane saaks täita juhatuse liikme

lepingust

tulenevaid

ülesandeid

(käsundit).

Tegemist

ei

olnud

A-J. Endrekson-Hendriksmani isikliku e-posti kontoga ega isikliku arvutiga.

100. Töötaja või käsundisaaja peab arvestama võimalusega, et töö- või käsundiandja võib

teatud tingimustel tutvuda tema ametialasel e-posti kontol olevate andmetega. Sellise

tutvumisõiguse ulatus võib küll asjaoludest olenevalt varieeruda. Esmalt ei ole tööandjal

keeldu uurida töökohustuste täitmisega seotud e-kirju. Pruukides ametialaseks

kasutamiseks mõeldud e-posti kontot ja arvutit erakirjavahetuse pidamiseks, peab töötaja

28(85)

või käsundisaaja arvestama aga sellegagi, et teatud tingimustel ja juhtudel võib töö- või

käsundiandja lugeda ka tema erakirjavahetust.

101. Töö- või käsundiandja õigus inspekteerida talle kuuluvat e-posti kontot, mille ta on

andnud

ametialaseks

kasutamiseks

oma

töötajale

või

käsundisaajale,

oleneb

ringkonnakohtu hinnangul esmalt sellest, kas töö- või käsundiandja on lubanud kasutada

seda e-posti kontot ka isikliku kirjavahetuse pidamiseks.

102. Juhul, kui ametialase e-posti konto isiklik kasutamine on keelatud, on töö- või

käsundiandjal konto üle üldjuhul täielik kontrolliõigus.

103. Ei ole aga välistatud, et töö- või käsundiandja lubab töötajal või käsundisaajal kasutada

ametialast e-posti kontot ja tööarvutit ka erakirjavahetuse pidamiseks. Menetletavas asjas

pole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, kas A-J. Endrekson-Hendriksmanil oli lubatud

kasutada kontot andres.endrekson@T. .ee isikliku kirjavahetuse pidamiseks. Siinkohal ei

ole asjakohane kaitsja väide, et kuna A-J. Endrekson-Hendriksman oli T. juhatuse liige, oli

tal endal õigus otsustada, kas ta tohib töömeili erakirjavahetuseks kasutada. Osaühingu

juhatuse liikmega tehingu tegemise otsustamine ja tehingu tingimuste määramine on

nõukogu

või

osanike

pädevuses

(ÄS

§

lg

p

ja

§ 189 lg 2 ning § 317 lg 8). Seega ei saanud süüdistatav ise otsustada sellegi

lepingutingimuse üle, kas tal on õigus kasutada T. e-posti kontot isiklikuks tarbeks. Sellise

loa saanuks talle anda vaid T. nõukogu või osanikud.

104. Isegi juhul, kui eeldada, et A.-J. Endreksman-Hendriksmanil oli lubatud kasutada e-posti

kontot andres.endrekson@T. .ee ka isikliku kirjavahetuse pidamiseks, ei tähenda see seda,

et T. l polnud enam mingit õigust sellel kontol oleva teabega tutvuda. Tõsi, kui töötajal või

käsundisaajal on lubatud kasutada ametialast e-posti kontot ka erakirjavahetuseks, peab töö-

või käsundiandja austama konto kasutaja eraelu kaitset. Siiski on töö- või käsundiandjal

õigus töötaja või käsundisaaja e-postkasti kontrollida, kui selleks on õigustatud põhjus.

Taolise põhjusena võib eeskätt kõne alla tulla see, kui töö- või käsundiandjal tekib

põhjendatud kahtlus, et töötaja või käsundiandja on pannud tema vastu toime kuriteo või

muu tõsise ametikohustuste rikkumise. Siis on välistatud vaid ilmselgelt isiklike e-kirjade

lugemine (kui need on eristatavad), välja arvatud juhul, kui leidub konkreetseid

tunnismärke, et kuritegu ilmneb just selliste e-kirjade sisust (nt töö- või käsundiandja

reetmise korral). Mida raskem on töötaja või käsundisaaja arvatav rikkumine, seda

ulatuslikum on töö- või käsundiandja kontrollipädevus ja vastupidi: väiksemate rikkumiste

puhul ei pruugi aga töö- või käsundiandja huvid e-posti konto kasutaja privaatsusõigust üles

kaaluda.

105. Menetletavas asjas asus T. nõukogu kontrollima A-J. Endrekson-Hendriksmani

ametialase e-posti kontol olevat kirjavahetust alles pärast seda, kui neil oli tekkinud

põhjendatud kahtlus, et süüdistatav tegutseb T. suhtes ebalojaalselt, kahjustades äriühingu

varalisi huve. Sellise kahtluse tekkimise ja esmase kontrolli asjaolusid on maakohtus antud

29(85)

ütlustes

jälgitavalt

ja

usutavalt

kirjeldanud

T. nõukogu

liige

J.N. . Tunnistaja ütluste kohaselt hakkas talle 2015. aasta augustis T. kangalaos silma, et

seal on kuidagi väga palju ühe firma – Decotexi – kangaid (kangastel olid sildid). Pärast

seda toimunud raamatupidamisandmete kontroll näitas, et seniste kauaaegsete tarnijate

asemel oli T. põhitarnijaks muutunud tundmatu äriühing Decotex. Avalike andmebaaside

põhjal ja varasemaid tarnijaid küsitledes tuvastati seos Decotexi ja süüdistatava vahel.

(KoTo, kd 9, tl 147–147 pöördel)

106. Kolleegium leiab, et eelmises punktis kirjeldatud asjaoludel tekkinud kahtlus rikkumise

(kuriteo) toimepanemise kohta oli piisavalt tõsine ja põhjendatud, andmaks T. nõukogule

alust inspekteerida A-J. Endrekson-Hendriksmani ametialase e-posti konto andmeid ka A-

J. Endrekson-Hendriksmani nõusolekuta. Seda oli vaja, selgitamaks, kas süüdistatav

tõepoolest rikkus oma lojaalsuskohustust T. ees ja pani toime kuriteo. Nagu nähtub

kohtutoimikus olevatest e-kirja väljatrükkidest, mille kannatanu kuriteoteatele lisas,

puudutavad need A-J. Endrekson-Hendriksmani ametikohustuste (kuritegelikku) rikkumist.

Puuduvad mis tahes andmed selle kohta, et T. nõukogu või töötajad oleksid süüdistatava

tööalase e-posti kontoga tutvudes kogunud andmeid, mis polnud vajalikud tekkinud

(kuriteo)kahtluse kontrollimiseks, või riivanuks muul viisil ebaproportsionaalselt A-J.

Endrekson-Hendriksmani õigust eraelu puutumatusele. Ka kaitsja apellatsioonis pole

väidetud, et kannatanu oleks mingeid süüdistatava eraelulisi andmeid mingil kombel

kuritarvitanud.

107. Seega toimis kannatanu süüdistatava tööarvuti ja ametialase e-posti konto andmetega

tutvudes ning sealt leitud (kuriteokahtlust puudutavatest) e-kirjadest väljatrükke tehes

õiguspäraselt. Kannatanu esitatud e-kirjade väljatrükid on tõendina seaduslikud.

108. Eelmises punktis osutatud järeldust ei mõjuta asjaolu, kas süüdistatava ametialane e-posti

konto oli parooliga kaitstud või mitte. Selline parool, kui süüdistatav seda kasutas, ei saanud

kaitsta arvutisüsteemi süsteemiadministraatori vastu (vt ka Karistusseadustik. Komm

vlj. 4. vlj. Tallinn: Juura 2015, § 217 komm 8). Kuna tegemist oli T. le kuuluva arvuti ja e-

posti kontoga, andis õigus kontol olevate andmetega tutvuda – mille kolleegium eelnevalt

sedastas – kannatanule ka õiguse parooli funktsioon välja lülitada.

109. Seepärast on ka ainetu kaitsja taotlus infotehnoloogia-alase ekspertiisi määramiseks.

110. Ringkonnakohtu hinnangul on seaduslikult saadud ja tõendina lubatavad ka need

e-kirjade väljatrükid, mille kogus uurimisasutus T. le kuuluva süüdistatava tööarvuti

vaatluse (vt KoTo, kd 1, tl 194 jj) käigus. Kolleegium ei nõustu kaitsja arvamusega, et

kõnealuste e-kirjade kogumine on vaadeldav jälitustoiminguna (objekti varjatud läbivaatuse

ja arvutisüsteemi varjatud sisenemisena) ja selleks olnuks tarvilik kohtu luba.

A-J. Endrekson-Hendriksmani tööalaste e-kirjade uurimine ei toimunud süüdistatava eest

varjatult. Vaatluse tegemise ajaks teadis süüdistatav, et T. on temalt tööarvuti ära võtnud

ja võib tutvuda või lasta kolmandatel isikutel (sh kriminaalasja menetlejatel) tutvuda selle

30(85)

sisuga. Samuti pidi süüdistatavale olema teada, et kannatanul on kontroll e-posti konto

andres.endrekson@T. .ee administraatoriõiguste üle ja ta saab selle kontoga soovi korral

tutvuda või lasta seda teha kolmandatel isikutel. Järelikult pole võimalik väita, et

uurimisasutuse – või ka kannatanu enda – poolt süüdistatava tööarvutisse ja ametialasele

e-posti kontole sisenemine ja nende läbivaatamine toimus süüdistatava eest varjatult.

111. Ühtlasi on Riigikohus asunud seisukohale, et sõnumisaladuse (PS § 43) kaitsealasse

kuuluvad üksnes need sõnumid, mis on kommunikatsiooniprotsessis; isiku arvutis

salvestatud e-kirjadele ligipääsemiseks pole nõutav kohtu luba arvutisse sisenemiseks ja

selliste e-kirjade saamiseks kriminaalasja juurde on lubatav menetlustoiming mh vaatlus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p-d 816–817).

112. Eeltoodud põhjustel asubki ringkonnakohus seisukohale, et nii kannatanu poolt koos

kuriteokaebusega esitatud kui ka menetleja poolt vaatluse käigus kogutud e-kirjade

väljatrükid on tõendina lubatavad ja kriminaalasja lahendamisel saab nendele tugineda.

113. Kaitsja ei ole seadnud apellatsioonis kahtluse alla vaidlusaluste e-kirjade autentsust ja ka

kolleegium ei näe mingit põhjust selles kahelda. Seega on tegemist vähemalt vormilt

usaldusväärsete tõenditega.

2. J.N. i ütluste lubatavusest tõendina

(a) Kaitsja väited

114. Maakohus on tuginenud tunnistaja J.N. i ütlustele. Samas rikkus kohus J.N. it

prokuratuuri tunnistajana üle kuulates KrMS § 287 lg-t 2 ja poolte võrdsuse põhimõtet.

Maakohus lubas J.N. i menetlusse nii kannatanu seadusliku kui ka lepingulise esindajana.

J.N. il oli talle ebaseaduslikult antud menetlusseisundi tõttu vaba juurdepääs üle kuulatud

tunnistajate ütlustele ning muudele kriminaalasja materjalidele, kaasa arvatud tunnistajate

ütlustele kohtueelses menetluses. J.N. kuulati prokuröri taotlusel tunnistajana üle alles 7.

augusti 2017. a kohtuistungil. Seega rikkus maakohus otsust tehes KrMS § 287 lg-t 2. KrMS

§ 41 lg 5 eesmärk on vältida käsundi tõttu asjaga kursis oleva lepingulise esindaja poolt

ütluste andmist kriminaalasja kohtumenetluses.

115. Süüdistusakti lisaks olevas kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas oli märgitud T.

seaduslik esindaja J.N. ning tunnistajad. Prokuröri kohtusse kutsutavate isikute nimekirjas,

mis kaitsjatele teatavaks

tehti,

polnud

J.N.

nime märgitud.

Seetõttu

oli

J.N. i ülekuulamine kaitsjale üllatuslik. Rahuldades 7. augusti 2017. a istungil prokuröri

taotluse kuulata J.N. üle tunnistajana, rikkus maakohus oluliselt süüdistatava kaitsetaktikat.

116. Eelistungil täpsustas prokurör, et J.N. on kannatanu volitatud esindaja. Maakohus jättis

J.N. it kohtuliku arutamise juurde lubades tähelepanuta, et J.N. ei kvalifitseeru kannatanu

31(85)

seaduslikuks esindajaks KrMS § 37 lg 2 tähenduses ega lepinguliseks esindajaks, sest ta

pole kannatanu töötaja ega ole ka tõendanud õigusalase hariduse olemasolu, et

kvalifitseeruda kannatanu lepinguliseks esindajaks. Maakohus, lubades J.N. i menetlusse ja

kohtuliku arutamise juurde ekslikult kannatanu esindajana, kahjustas kaitsjate huvi kuulata

J.N. üle tunnistajana.

117. Eeltoodud põhjustel tuleb J.N. i ütlused tõendikogumist välja jätta.

(b) Prokuratuuri vastus

118. J.N. ei viibinud teiste tunnistajate ülekuulamise ajal kohtusaalis, mistõttu puudub alus

väita, et teistelt tunnistajatelt kuuldu on kallutanud tema ütlusi. Seega ei ole KrMS § 287

lg-t 2 rikutud.

119. 29. mai 2017. a kohtuistungil prokuröri poolt kohtule esitatud dokumendid on seotud T.

tegevusega ning suur osa neist on saadud T. lt. Kuivõrd J.N. on T. nõukogu liige, siis oli

ta teadlik kannatanu tegevusest ja ka kriminaalmenetlusega seotud asjaoludest. Sellises

olukorras ei ole dokumentaalsete tõendite esitamise juures viibimine asjaolu, millest võiks

järeldada, et J.N. i kohtus antud ütlused on kirjalikest tõenditest mõjutatud ning tema ütlused

peaks tõendina kõrvale jätma.

120. Süüdistusakti punktis 14, milles on loetletud riikliku süüdistaja tõendid, oli prokuröri

tõendina märgitud J.N. i ütlused. Seetõttu ei saanud kaitsjale tulla 7. augusti

2017. a kohtuistungil ootamatult, et prokurör J.N. it küsitleda tahab. Lisaks on eelistungi

protokollist nähtav prokuröri väljendatud soov küsitleda asja arutamise käigus J.N. it. Ei ole

oluline, et esialgu oli prokuröril kavatsus küsitleda J.N. it kannatanu esindajana.

(c) Kannatanu vastus

121. J.N. viibis kohtuistungil kohtu loal ja tal oli selleks õigus. Kannatanu juhatuse liige

volitas J.N. it kannatanut kriminaalasjas esindama, mis on KrMS § 37 lg 2 kohaselt

võimalik. Kuivõrd J.N. oli menetluses kannatanu esindaja, andis kohus talle põhjendatult

loa menetluses osaleda, vastasel juhul oleks rikutud kannatanu õigust olla oma asja

arutamise juures. Ütlusi ei andnud J.N. kannatanu esindajana, vaid tunnistajana.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

122. Esmalt ei nõustu kolleegium kaitsja väitega, et maakohus poleks tohtinud lubada

J.N. it menetlusse T. volitatud esindajana. KrMS § 37 lg 2 sätestab, et juriidilisest isikust

kannatanu osaleb kriminaalmenetluses oma seadusliku esindaja, seadusliku esindaja poolt

volitatud töötaja, pankrotihalduri või lepingulise esindaja kaudu, kellel on kõik kannatanu

õigused ja kohustused. Juriidilise isiku nimel ütluste andmise õigus on juriidilisest isikust

kannatanu seaduslikul esindajal või pankrotihalduril. T. juhatuse liige Anti Lepp volitas

J.N.

it

T. t

selles

kriminaalasjas

esindama

(KoTo,

kd

9,

32(85)

tl 65). Ehkki J.N. it ei saa käsitada T. lepingulise esindajana, sest ta ei vasta

KrMS § 41 lg 4 kolmandas lauses sätestatud kvalifikatsiooninõuetele, on tegemist T.

seadusliku esindaja poolt volitatud töötajaga KrMS § 37 lg 2 mõttes. Käsitamaks kedagi

juriidilise isiku volitatud töötajana KrMS § 37 lg 2 tähenduses, ei pea ta olema selle

juriidilise isikuga töölepingulises suhtes. Piisab ka muust lojaalsussuhtel põhinevast

püsivast õiguslikust seosest, mis J.N. i puhul väljendub selles, et ta on T. nõukogu liige.

KrMS § 37 lg 2 eesmärk ei ole piirata juriidilise isiku volitatud esindajate ringi üksnes tema

töötajatega töölepingu seaduse tähenduses. Sätte mõte on vältida olukordi, kus juriidilist

isikut esindab kriminaalmenetluses isik, kes ühelt poolt ei vasta KrMS § 41

lg 4 kolmandas lauses nimetatud kvalifikatsiooninõuetele ja kellel samas pole esindatava

juriidilise isikuga ka mingit püsivat seost. J.N. i puhul sellise olukorraga tegemist polnud,

seega võis T. tema kaudu selles kriminaalmenetluses osaleda.

123. Nagu märgitud, on KrMS § 37 lg 2 teise lause kohaselt juriidilise isiku nimel ütluste

andmise õigus juriidilisest isikust kannatanu seaduslikul esindajal või pankrotihalduril.

Selle sätte (nagu ka KrMS § 41 lg 5 teise lause) eesmärk on välistada olukord, kus juriidilise

isiku nimel annab ütlusi inimene, kelle seos selle juriidilise isikuga pole piisavalt tugev.

Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust, et juriidilise isiku volitatud töötaja või lepinguline

esindaja ei tohi juriidilise isiku nimel ütlusi anda seepärast, et tal on võimalik eelnevalt

tutvuda teiste tõenditega, sh kuulata varem üle kuulatavate isikute ütlusi. Juhul, kui

kursisolek kriminaalasja materjalidega välistaks isikulise tõendiallika ülekuulamise, poleks

võimalik üle kuulata ka näiteks kannatanut (ega juriidilisest isikust kannatanu seaduslikku

esindajat või pankrotihaldurit), kellel on õigus toimikuga tutvuda ja võtta osa kogu

kohtulikust arutamisest. Seega piirang, mille kohaselt ei saa juriidilise isiku volitatud töötaja

ega lepinguline esindaja anda juriidilise isiku nimel ütlusi, pole tingitud asjaolust, et selline

isik on kursis teiste tõenditega. Piirangu eesmärk on kaitsta juriidilist isikut selle eest, et

tema nimel võiks ütlusi anda väga lai ring isikuid, kelle õigused juriidilise isiku tahte

kujundamisel ja väljendamisel on piiratud.

124. Ühtlasi järeldub eeltoodust, et isiku osalemine kriminaalmenetluses näiteks juriidilisest

isikust kannatanu volitatud töötaja või lepingulise esindajana ei diskvalifitseeri teda samas

kriminaalasjas tunnistajana. Kriminaalmenetluse seadustikus pole normi, millest tuleneks

keeld kuulata tunnistajana üle inimene, kes osaleb samas kriminaalmenetluses juriidilisest

isikust kannatanu volitatud töötaja või lepingulise esindajana või ka näiteks juriidilisest

isikust kannatanu seadusliku esindajana (pole välistatud, et ka juriidilise isiku seaduslik

esindaja annab kriminaalmenetluses ütlusi mitte (üksnes) juriidilise isiku nimel, vaid (ka)

tunnistajana). Kõneksolevat keeldu ei tulene ka kaitsja viidatud KrMS § 287 lg-st 2, mille

kohaselt kuulatakse tunnistaja üle ülekuulamata tunnistajate juuresolekuta. Nii nagu ka

näiteks füüsilisest isikust kannatanu või juriidilisest isikust kannatanu seadusliku esindaja

puhul, tuleneb ka juriidilisest isikust kannatanut esindava volitatud töötaja ning lepingulise

esindaja puhul kannatanu osalemist ette nägevatest normidest erand, mis annab aluse sellise

isiku tunnistajana ülekuulamisel KrMS § 287 lg-st 2 kõrvale kalduda.

33(85)

125. Eeltoodust tulenevalt ei annaks J.N. i menetlusseisund T. t esindava volitatud töötajana

(KrMS § 37 lg 2) alust pidada tema tunnistajana antud ütlusi tõendina lubamatuks isegi

juhul, kui ta oleks viibinud teiste tunnistajate ülekuulamise ajal maakohtu istungil.

Menetletavas asjas see aga nii ei olnud – sel ajal, kui kohtus kuulati üle teisi tunnistajaid,

J.N. istungisaalis polnud.

126. Kolleegium ei pea põhjendatuks ka kaitsja etteheidet, et J.N. i tunnistajana ülekuulamine

oli üllatuslik, kuna prokuratuuri poolt kaitsjale saadetud tunnistajate nimekirjas J.N. i nime

polnud. Ringkonnakohus märgib, et süüdistusakti tõendite loetelus on J.N. i ütlused välja

toodud (KoTo, kd 9, tl 3). Et J.N. it ei tituleeritud süüdistusaktis mitte tunnistajaks, vaid

kannatanu esindajaks, pole kaitseõiguse teostamise seisukohalt oluline.

127. Seega ei ole J.N. i ülekuulamisel kriminaalmenetlusõigust rikutud ja tema kohtus antud

ütlused on tõendina lubatavad.

3. Süüdistatavale etteheidetavate tehingute ringist

(a) Kaitsja väited

128. Süüdistuses

heidetakse

A-J.

Endrekson-Hendriksmanile

ette

T. tehinguid

V.E. kui füüsilise isikuga. Selliste tehingute tegemist pole tõendatud, järelikult ei saanud

nendest ka kahju tekkida. Isegi kui lugeda V.E. Decotexi esindajaks (mis ei olnud enne

2015. aasta märtsikuud nii), pole süüdistusversioon tõendatud. T. ga tegi Decotexi nimel

tehinguid

viimase

juhataja

M.T. , mitte V.E. . V.E. töötas Decotexis alles 2015. aasta märtsist ehk vaid umbes kuue

kuu jooksul sellest perioodist, mil T. Decotexile sisepatju müüs.

(b) Prokuratuuri vastus

129. Lugedes süüdistuse teksti tervikuna, on mõistetav, et süüdistatavale ei heideta ette

tehingute tegemist V.E. kui füüsilise isiku, vaid tema kui Decotexi esindajaga. Seega ei ole

kohus väljunud süüdistuse piiridest.

(c) Kolleegiumi seisukoht

130. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga, et A-J. Endrekson-Hendriksmanile heidetakse

KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses ette T. nimel tehingute tegemist

V.E. kui füüsilise isikuga. On tõsi, et süüdistuses on mh järgmine ebaõnnestunult

sõnastatud lause: „Nimelt sõlmis Endrekson-Hendriksman OÜ T.P. esindajana tehinguid

V.E. (endise nimega V.V.) T.P. OÜ konkurentettevõtte OÜ Decotex Trade huvides,

tekitades OÜle T.P. suure varalise kahju kogusummas 260 530,51 eurot järgmiselt: [...]“

Süüdistuse teksti tervikuna lugedes on siiski võimalik mõistlikult aru saada, et prokurör

34(85)

pidas silmas T. tehinguid Decotexiga, keda esindas V.E. , mitte aga tehinguid V.E. ga

Decotexi kui kolmanda isiku kasuks (VÕS § 80). Nimelt jätkub vaidlusalune lause täpsema

loeteluga nendest tehingutest, mille tegemist süüdistatavale ette heidetakse. Selle loetelu

sõnastusest ilmneb, et süüdistatava poolt T. esindajana tehtud tehingute teine pool oli siiski

Decotex, mitte V.E. . Samas möönab kolleegium, et kaitsja osutatud lause eraldivõetuna on

eksitav ja prokurör pidanuks olema süüdistuse teksti formuleerides hoolikam. Oleks aga

siiski ilmne liialdus väita, et süüdistataval oli süüdistuse teksti põhjal ülemäära keeruline

aru saada, milliste tehingute T. nimel tegemist talle ette heidetakse.

131. A-J. Endrekson-Hendriksmani käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel pole

iseenesest oluline, kas T. ja Decotexi vaheliste tehingute tegemisel esindas Decotexi V.E.

või keegi teine. Tähtis on see, kas süüdistataval oli T. esindajana tehingute tingimuste

kujundamisel enda esindatava äriühinguga huvide konflikt ning kas süüdistatav käitus

süüdistuses märgitud tehinguid tehes T. seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekalt.

4. Süüdistatava seotusest Decotexiga ja kohustuste rikkumisest T. suhtes

(a) Kaitsja väited

132. Väär on maakohtu järeldus, nagu kinnitaksid tõendid, et süüdistatav ja V.E. tegutsesid

Decotexi majandustegevust korraldades. Pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et süüdistatav

korraldas Decotexi majandustegevust. Decotexi majandustegevust juhtis ja kontrollis M.T.

. V.E. aitas alguses vaid korraldada äriühingu raamatupidamist, hiljem lisandusid ka teised

tööülesanded. A-J. Endrekson-Hendriksmanil ei olnud Decotexi majandustegevuse

korraldamisega mingit puutumust. Maakohtu järeldus süüdistatava seotuse kohta Decotexi

majandustegevusega põhineb lubamatutel tõenditel. Internetipanga kasutusõigus on nn

passiivne õigus. Süüdistatav pole kordagi Decotexi internetipanga kasutusõigust kasutanud

ega ole ka avaldanud tahet sellise volituse saamiseks. Decotexi juhataja antud

internetipanga kasutusõigus ei hõlma õiguste esindada Decotexi majandustehingutes.

Decotexi internetipanga kasutusõigus pole kuritegelik ilming, vaid tähistab üksnes

süüdistatava usaldusväärsust. Maakohtu põhjendustest lähtudes tuleb süüdistatav süüdi

tunnistada keskmisest kõrgema usaldusväärsuse tõttu ja ainuüksi sellepärast, et tal oli

valmisolek Decotexi pangakontot kasutada ning alates 2015. märtsist töötas süüdistatava

abikaasa Decotexis. Samas tehinguid V.E. varasemate tööandjatega pole süüdistatavale ette

heidetud.

133. Maakohus pole tuvastanud, milles seisnes süüdistatava motiiv. Kohus tugines vaid

süüdistatava ja Decotexi seotusele. Asja materjalidest ei nähtu enamat kui Decotexi

internetipanga kasutusõigus, mida süüdistatav pole kordagi enda ega Decotexi huvides

kasutanud.

134. Heites A-J. Endrekson-Hendriksmanile ette, et ta rentis nõukogu teavitamata masinaid

OÜ T. KV asemel Decotexilt, väljus maakohus süüdistuse piiridest, sest süüdistuses pole

35(85)

sellist etteheidet tehtud. Decotexilt kahe sisepatjade tootmises hädavajaliku seadme tasuta

kasutusse

võtmine

ei

eeldanud

nõukogu

nõusolekut.

Decotexiga

sõlmitud

koostöölepingutes pole rendi tasumise kohustust sätestatud. Kohustuse eest toota

Decotexile sisepatju sai T. raha.

135. T. nõukogu väidetav teadmatus V.E. seotusest mööblitootmis-tarvikuid müüvate

isikutega, kaasa arvatud Decotexiga, pole eluliselt usutav.

136. T. auditeeritud majandusaasta aruannetest aastate 2011–2015 kohta saab järeldada, et

süüdistatava juhtimisel tehtud kannatanu kulud olid põhjendatud.

(b) Prokuratuuri vastus

137. Maakohtu järeldus, et Decotexi tööd korraldasid A-J. Endrekson-Hendriksman ja

V.E. ning M.T. äriühingu juhatuse liikmena oli n-ö variisik, tugineb kohtus uuritud

tõenditele. Lisaks kohtu viidatud tõenditele, kinnitavad viimati nimetatud asjaolu veel

paljud süüdistatava ja V.E. e-kirjad.

(c) Kannatanu vastus

138. On tõendatud, et Decotex oli ja on süüdistatava kontrolli all ning süüdistatav tegutses

Decotexi huvides ja nimel. Maakohus tuvastas õigesti, et M.T. oli variisik, kes asutas

äriühingu ja andis volitused ühingu nimel otsuste tegemiseks süüdistatavale ning

V.E. le.

139. Decotex kanti äriregistrisse 7. märtsil 2011. Süüdistatav ja V.E. said juurdepääsu

Decotexi internetipangale kaks päeva pärast äriühingu registreerimist. Enne Decotexi

äriregistrisse kandmist, s.o 21. veebruaril 2011 saatis V.E. süüdistatavale e-kirja M.T.

isikuandmetega.

See

asjaolu

ja

M.T. ütlused kinnitavad, et tegelikult süüdistatav ja M.T. üksteist ei tundnud. Ei ole

mõistlikku põhjendust, miks äriühingu osanik peaks äriühingu raha kasutamisega seotud

andmed ja õigused andma sisuliselt võõrale inimesele. Kuigi V.E. hakkas Decotexis

ametlikult tööle alles 2015. aasta märtsis, leidis maakohtus tõendamist, et tegelikult M.T.

asutas selle äriühingu ning andis seejärel tegutsemise üle süüdistatavale ja V.E. le.

140. 24. juulil 2015 andis süüdistatav juhiseid, kuidas Decotex peaks edaspidi arveid T. le

edastama. 26. veebruaril 2014 edastas süüdistatav Decotexile e-kirja, milles avaldas soovi,

et Decotex kontakteeruks T. koostööpartneri F.. 24. augustil 2015 arutlesid pooled selle

üle, kas müüa tooteid otse T. nimel või siiski Decotexi vahendusel. Sellest kirjavahetusest

nähtub, et Decotex vahelülina ei olnud vajalik T. le, vaid loodi T. st tulu väljaviimiseks. 2.

septembril 2015 võttis T. töötaja ühendust B. i esindajatega, misjärel ta suunati

kontakteeruma Decotexiga. See kirjavahetus edastati süüdistatavale, kes töötas T. s ning

pidanuks olema niigi kursis T. siseprotsessidega. Kui M.T. oli Decotexi juhatuse liige ja

36(85)

töötaja, siis ei pidanuks tal olema huvi oma kirjavahetust T. töötajaga jagada. 11. aprillil

2014 kontakteerus süüdistatav T. domeeniga e-posti aadressilt ettevõttega S. muruniiduki

ostmiseks, kuid küsis arvet Decotexi nimele. 2014. aastal peetud kirjavahetusest, mis

puudutab Pauluse kiriku põlvituspingi polsterdamist, järeldub, et Decotexi juhatuse liige

küsis süüdistatavalt juhiseid selle kohta, mida ta tegema peab. See kirjavahetus viitab selgelt

sellele, et tegelikult ei kontrollinud Decotexi tegevust juhatuse liige, vaid süüdistatav. 8.

jaanuaril 2015 küsis Decotexi töötaja süüdistatavalt nõu, mida teha pakkumisega, mille oli

Decotexile saatnud OÜ B. 16. aprillil 2015 edastas B. oma näidised Decotexile. See e-kiri

edastati nõu küsimiseks süüdistatavale. Seegi näitab, et süüdistataval pidi olema kontroll

Decotexi üle. Täiendavalt seab M.T. rolli Decotexi juhatuse liikmena kahtluse alla fakt, et

ta ei suutnud ülekuulamisel nimetada Decotexi tegevusalasid ühingu asutamisel ega

teadnud millal need muutusid.

141. Ka tunnistajate J. V ja U. T ütlused ei kinnita, et Decotexi juhtis M.T. . J. V ja U. T ütluste

kohaselt pöördus M.T. nende poole vaid pakkumistega. See aga ei kinnita, et M.T. ka

Decotexi juhtis. Seejuures on U. T andnud ütlusi, et ta ostis pehmemööblitarvikuid

süüdistatava firma kaudu, kinnitades, et ostis pehmemööblitarvikuid Decotexist. Seega pidi

Decotex olema süüdistatava kontrolli all, muidu poleks võõrale saanud sellist muljet jääda.

142. T. l puudus majanduslik huvi osta materjali või müüa kaupu Decotexi kaudu. See oli

kannatanule majanduslikult kahjulik ja kannatanu nõukogu ei oleks selliste tehingute

tegemiseks nõusolekut andnud. Potentsiaalselt kahjulike tehingute või juhatuse liikme enda

huvi tõttu pidanuks juhatus sellistest tehingutest nõukogu teavitama. Kui süüdistatav oleks

seda teinud, poleks T. kõneksolevaid tehinguid teinud ja kahju poleks tekkinud. Isegi kui

masinad anti tasuta kasutusse, võttis süüdistatav T. le kohustuse toota Decotexile patju,

mida müüdi Decotexile odavama hinnaga kui see, millega Decotex samu patju edasi müüs.

Decotexi kaudu osteti materjale kõrgema hinnaga kui turuhind või kannatanu endiste

koostööpartnerite pakutud hind. Süüdistatav sõlmis kannatanu nimel Decotexiga kallemaid

tehinguid kui kannatanu oli varasemalt sõlminud.

143. T. majandusaasta aruanded ei lükka süüdistusversiooni ümber. Audiitorid kontrollivad

üksnes

majandusaasta

aruande

vastavust

raamatupidamisseadusele,

mitte

majandustegevuse sisu. Seetõttu ei saa T. majandusaasta aruannete põhjal öelda, et tehtud

kulutused olid põhjendatud ja vajalikud.

144. Süüdistatava motiiv oli teenida tulu nii endale kui ka enda ja abikaasa V.E. ühisvarasse.

Süüdistatav suunas kannatanu majandustegevuse läbi Decotexi eesmärgiga tõsta Decotexi

kasumit, kuivõrd see oli kasulik süüdistatavale, samuti suurenes abikaasade ühisvara.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

145. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et süüdistatav koos elukaaslase

ning hilisema abikaasa V.V. (Endrekson-Hendriksmaniga) korraldas Decotexi

37(85)

majandustegevust. Decotexi asutaja, osanik ja juhatuse liige M.T. polnud selle äriühingu

puhul tegelik – või vähemalt mitte ainukene – juht ja kasusaaja, vaid pigem reatöötaja ja

variosanik ning -juhataja, kelle ülesanne oli jätta äriühingut tegelikult juhtivaid inimesed

peitu.

146. Tõendid kinnitavad, et Decotex tegutses A.-J. Endrekson-Hendriksmani ning ehk osalt

V.E. juhtimise ja kontrolli all. Süüdistatava ja Decotexi majanduslikud huvid langesid

kokku, sest süüdistatav ja tema abikaasa olid selle osaühingu tegelikud kasusaajad.

Kohtutoimiku pinnalt joonistub välja pilt, mille kohaselt oli Decotex sisuliselt nn

puukfirma, mille abil süüdistatav T. juhina toimetas osa äriühingu potentsiaalsest tulust

enda ja oma abikaasa (ning võib-olla ka M.T. ) kontrolli alla.

147. Ühtlasi tuleb asuda seisukohale, et kuna A-J. Endrekson-Hendriksman oli Decotexi

faktiline juht (või vähemalt üks nendest), siis ei saanud Decotexil olla mingit sellist teavet

või ärivõimalusi, mida polnuks süüdistataval kui T. juhil.

148. Lisaks maakohtu otsuses juba kajastuvatele argumentidele osutab kolleegium eeltoodud

järelduse põhjendamiseks järgnevale.

149. Esmalt ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, nagu poleks süüdistatava ja Decotexi seotuse

tuvastamisel tähendust asjaolul, et A-J. Endrekson-Hendriksman sai kohe pärast Decotexi

asutamist selle äriühingu internetipanga kasutaja õigused (KoTo, kd 1, tl 188). Iseenesest

peab muidugi paika kaitsja väide, et pangakonto kasutamise õigus ei anna inimesele mingit

pädevust teha äriühingu nimel tehinguid või langetada juhtimisotsustusi. Samas on

äriühinguga mitteseotud inimesel äriühingu pangakonto kasutusõiguse olemasolu äärmiselt

tavapäratu. Pangakonto kasutusõigus viitab majandustegevuses osalemisele. Sellise õiguse

olemasolu inimesel, kes pole äriühinguga käsundus-, töö- ega muus lepingulises suhtes, on

kaudne tunnismärk, et tal võib olla äriühinguga tugev seos. Tavaliselt saavad äriühingu

pangakontot kasutada vaid juhtkond, raamatupidajad või muud töötajad, kellel on selleks

põhjendatud vajadus. Decotexi juhatuse liige M.-L. T ei suutnud maakohtus tunnistajana

ütlusi andes usutavalt selgitada, miks ta andis Decotexi internetipanga kasutusõiguse A-J.

Endrekson-Hendriksmanile. Tunnistaja viitas umbmääraselt vajadusele äriühingu nimel

kiireid makseid teha ajal, kui ta ise oli välismaal. Vastuseks prokuröri täpsustavale

küsimusele, kas peale süüdistatava ei olnud kedagi, kellele selliseid õigusi anda, vastas

tunnistaja võrdlemisi trotslikult: „See on minu enda asi, kellele volitusi annan. Oleks võinud

anda oma õele, emale, aga sel ajahetkel ei tundnud ma seda, et peaks kellelegi teisele

volitusi andma“ (KoTo, kd 9, tl 86). Siinkohal on oluline silmas pidada, et väidetavalt ei

tundnud A-J. Endrekson-Hendriksman ja M.T. toona teineteist eriti hästi.

M.T. oli süüdistatava elukaaslase töökaaslane. Vastates prokuröri küsimusele, kas nad olid

M.T. ga lähedased, sõbrad, tuttavad, märkis süüdistatav, et „pigem tuttavad“ (KoTo, kd 10,

tl 151 pöördel). Kolleegiumi arvates on äärmiselt ebatõenäoline, et äriühingu tegelik juht ja

ainuosanik usaldaks ühingu pangakonto kasutusõiguse kiireloomuliste maksete tegemiseks

kõrvalisele inimesele, kellega ta on kõigest „tuttav“. Seega pidi põhjus, miks süüdistataval

38(85)

oli Decotexi internetipanga kasutamise õigus, seisnema milleski muus. Tegemist on kaudse

viitega, et A-J. Endrekson-Hendriksmani ja Decotexi seos oli oluliselt tihedam, kui

süüdistatav ja kaitsja väidavad.

150. A-J. Endrekson-Hendriksmani seotusele Decotexiga osutab ka süüdistatava poolt

Decotexi e-posti aadressidele saadetud T. siseinfo iseloom ja hulk. Võtmata seisukohta

küsimuses, kas tegemist oli T. ärisaladusega, leiab kolleegium, et süüdistatav ei oleks

kindlasti saatnud Decotexile valdavat osa kohtutoimiku esimeses kahes köites toodud e-

kirjadest, kui Decotexi näol olnuks tegemist tavalise T. tarnijaga, nagu kaitseversioonis

väidetakse. Süüdistatava maakohtus esitatud väide, et Decotexile saadetud info oli „mingi

tavaline spämm“ (KoTo, kd 10, tl 151 pöördel), on tegelikkusest väga kaugel. Ehkki

süüdistatava poolt Decotexile saadetud e-kirjade hulgas oli ka mõningaid selliseid, mida

võib

hea

tahtmise

korral

spämmiks

kvalifitseerida

(vt nt KoTo, kd 2, tl 33–35; tl 125–127), kajastas suurem osa saadetud kirjadest hoopis teist

laadi

teavet.

Seal

leidus

näiteks

nimeliselt

T. le

tehtud

hinnapakkumisi

(vt nt KoTo, kd 1, tl 43–45; kd 2, tl 120), teistelt lepingupartneritelt pärinevaid

kalkulatsiooni faasis projekte (vt KoTo, kd 2, tl 3–30); T. enda toodangu kalkulatsioone (vt

nt KoTo, kd 2, tl 41–46; 51–54) ja muud infot, mida ettevõtja tavapäraselt

lepingupartneritega kindlasti ei jaga. Et süüdistatav sellise teabe Decotexile saatis, näitab

selgelt seda, et Decotex polnud tema jaoks mitte lihtsalt T. lepingupartner (tarnija), vaid

midagi hoopis enamat. Maakohtus ütlusi andes ei suutnud A-J. Endrekson-Hendriksman

anda vähegi adekvaatset ja usutavat selgitust, miks ta taolist teavet Decotexile saatis.

Vastuseks prokuröri küsimusele, miks ta kõneksolevat infot Decotexile edasi saatis, märkis

süüdistatav, et ta mõtles, et teeb neile head; et nad oleksid kursis ja et see polnud talle üldse

oluline (KoTo, kd 10, tl 151 pöördel). Arvestades edastatud info tegelikku sisu, on

süüdistatava sellised selgitused pehmelt öeldes ebaveenvad.

151. Seda, et Decotex ei olnud A-J. Endrekson-Hendriksmani jaoks mitte lihtsalt T.

lepingupartner, vaid „meie“ firma ja et süüdistatav osales vahetult Decotexi

majandustegevuse juhtimises kinnitab ühemõtteliselt mitme süüdistatava saadud ja

saadetud e-kirja sisu.

152. Näiteks 13. mail 2014 saatis süüdistatav Decotexi e-posti aadressile edasi talle

välismaiselt äriühingult S.H. laekunud mikrokiu pakkumise. Tähelepanuväärne on

Decotexi aadressilt sellele kirjale saabunud vastus: „Me vist enda kiuga rahul, eks..?“,

millele

süüdistatav

omakorda

vastas

„Jaa,

lihtsalt

infoks“

(KoTo, kd 1, tl 48–50). Decotexi vastuses kasutatud asesõna „me“ viitab üheselt sellele, et

Decotexi inimesed ja süüdistatav kuulusid kokku (nad olid „meie“). Veelgi

märkimisväärsem on see, et inimene, kes Decotexi aadressilt süüdistatavale kirjutas, küsis

viimaselt, kas me oleme oma kiuga rahul – ehk siis süüdistatav pidi otsustama (või vähemalt

osalema sellise otsustuse tegemises), millist kiudu Decotex ostab. Kõneksolev kirjavahetus

osutab selgelt, et süüdistatav oli (vähemalt üks) Decotexi majandustegevust korraldav

inimene.

39(85)

153. 17. detsembril 2014 saatis OÜ B ostujuht Decotexile e-kirja, milles päris kas viimane

oleks huvitatud osalema oma toodanguga uuel aastal algavas kampaanias ja kas Decotex

saaks ka pakkuda head kampaaniahinda. Decotexi aadressilt saadeti see kiri

8. jaanuaril 2015 edasi süüdistatava e-posti aadressile koos küsimusega „Mis sellega

teeme?“ Süüdistatav vastas samal päeval: „Teeme ära.“ (KoTo, kd 2, tl 150) Seega rääkis

süüdistatav Decotexi tegevusest meie-vormis ja langetas otsuse, kas Decotex peaks

kampaanias osalema. A-J. Endrekson-Hendriksmani rolliga T. juhatajana ei ole selline

tegevus mitte kuidagi seostatav. Küll osutab kõneksolev kirjavahetus sellele, et süüdistatav

osales vahetult Decotexi majandustegevuse juhtimises, kusjuures tema sõnal oli otsustav

või vähemalt väga oluline kaal.

154. 15. mail 2015 laekus V.E. Decotexi e-posti aadressile reklaamipakkumine ajakirja

„Kroonika“ kodu eri numbrisse. V.E. saatis selle kirja edasi süüdistatavale ja M.T. le koos

omapoolse arutlusega teemal, kas ja millisel kujul võiks Decotexi selles ajakirjas

reklaamida.

Muu

hulgas

märkis

V.E. , et „võimalik, et on otstarbekam ikkagi näiteks Diivani ajakirja panustada vms.“

Süüdistatav vastas sellele kirjale samal päeval lühidalt: „Diivani ajakirja panustamine oleks

mõttekam.“ (KoTo, kd 1, tl 30–31) Juhul, kui süüdistataval polnuks Decotexi tegevusega

vahetut puutumust, nagu kaitsja väidab, poleks V.E. küsinud tema seisukohta, kuidas

Decotexi reklaamida, ja süüdistatav poleks selle kohta juhiseid andnud. See kirjavahetus

näitab, et süüdistatav tegeles isegi Decotexi n-ö igapäevaste jooksvate küsimustega, milleks

mõnesaja-eurose reklaamipakkumise vastuvõtmine kahtlemata on.

155. 12. märtsil 2014 saatis süüdistatav aadressile info@decotex.ee edasi tema T.

e-posti aadressile laekunud F. OÜ koostööpakkumise. Selles teatas F. OÜ esindaja, et nad

on turul uus sisustuskangaid (sh pehmemööblile mõeldud kangaid), -nahka, -kunstnahka,

A. pakkuv firma. T. le pakuti kokkusaamist ja koostööd. Tähelepanuväärne on süüdistatava

poolt pakkumise Decotexile edasisaatmisel kaaskirja lisatud märkus: „Kuradi

konkurendid” (KoTo, kd 1, tl 38) Ettevõtjate tegevusalasid arvestades on ilmne, et F. OÜ

ei olnud konkurent mitte T. le, vaid Decotexile. Juhul, kui süüdistatav polnuks Decotexiga

seotud, polnuks tal ka mingit põhjust ilmutada turule uue mööblikangaste pakkuja ilmumise

pärast teatavat ärritust või häiritust, mis väljendus sõnas „kuradi“. Vastupidi, T. juhina

pidanuks tal olema hea meel, et kanga ostuvõimalused avarduvad ja tarnijate-vaheline

konkurents suureneb. Seega viitab kõneksoleva kirja sisu sellele, et Decotexi tegevusalale

uue tegija ilmumine oli süüdistatava jaoks „isiklik“ mure. Ehk siis – Decotex oli (mh) tema

firma. Samas võib märkuse lõppu lisatud emotikoni mõista kui teatavat kinnitust selle

kohta, et vähemalt T. ga puhul F. OÜ-l erilist koostöölootust pole.

156. 12. juunil 2013 saatis V.V. , kes toona töötas ametlikult AS-is P. , süüdistatavale edasi

kirja, milles T. varasema põhilise kangatarnija N. i esindaja teatas, et 1. juulist on nende

müügijuhina tagasi Kadri Konga, kes vahepealsed kaks aastat oli töötanud mujal. V.V. lisas

edasisaadetavale kirjale järgmise kommentaari: „See vist tegelt hea uudis pole. Kadri äkki

upitab N. i taas üles...“ Süüdistatav vastas V.V. le omakorda järgmist: „Ma ei ole nii kindel,

40(85)

see oleneb kõik konkurentidest  Tema ajal ju probleemid olidki. Täna ma ütleks, et

nendega koostöö on täitsa ok. Muidugi kangast ostan ma ka ju mujalt Igal juhul teda ma

siia sisse ei lase“ (KoTo, kd 2, tl 72) Juhul, kui süüdistatav ja V.V. polnuks Decotexiga

vahetult seotud, jääks viidatud kirjavahetus arusaamatuks: miks peaks T. juhataja ja AS P.

töötaja tundma omavahelises kirjavahetuses muret selle pärast, et kangatarnija N. il hakkab

paremini minema. Küll oli selliseks mureks põhjust olukorras, kus süüdistatav ja

V.V. olid isiklikult huvitatud Decotexi heast käekäigust, sest N. oli Decotexi konkurent.

Erilist tähelepanu väärib ka emotikonide kasutus süüdistatava vastuses. See, et süüdistatav

lisas naerunäo-emotikoni lause „Ma ei ole nii kindel, see oleneb kõik konkurentidest“ lõppu,

viitab sellele, et süüdistatav ei rääkinud N. i konkurentidest abstraktselt, vaid tõenäoliselt

ühest konkreetsest konkurendist ehk Decotexist. Veelgi reljeefsemad on süüdistatava kirja

kaks viimast lauset „Muidugi kangast ostan ma ka ju mujalt Igal juhul teda ma siia sisse

ei lase“ Siingi annavad emotikonid omajagu vihjeid: sõna „mujalt“ järel viitab naerunägu

ilmselt jällegi Decotexile, sest kui süüdistatav rääkinuks abstraktselt muudest tarnijatest,

olnuks see lisandus sisutu. Küll aga toimis see V.V. jaoks selge vihjena Decotexile.

Süüdistatava lõpulause „Igal juhul teda ma siia sisse ei lase“ kõneleb aga juba väga selget

keelt: juhul, kui süüdistatav polnuks Decotexi käekäigust isiklikult huvitatud, puudunuks

tal igasugune põhjus N. i „T. sse laskmine“ juba eos välistada ja väljendada seda seisukohta

hoopis kolmanda firma töötajale, olgugi tegemist tema elukaaslasega. Ühtlasi näitab

kommenteeritav lause kujukalt, et süüdistatava jaoks olid primaarsed Decotexi, mitte T.

huvid, sest T. juhina polnuks tal mingit põhjust N. i „igal juhul“ tõrjuda. Seega on käsitletud

kirjavahetus järjekordne tõestus, et süüdistatava ja tema elukaaslase huvid langesid kokku

Decotexi huvidega.

157. 10. oktoobril 2013 tegi süüdistatav parandusi V.E. koostatud kirjale, mille Decotex pidi

saatma

mööblimehhanismide

edasimüügi

üle

peetavate

läbirääkimiste

käigus

Stalmot&Wolmet S.A.-le (KoTo, kd 1, tl 77–82). Seegi tõend ei sobitu mitte kuidagi

kaitseversiooniga, mille kohaselt polnud süüdistataval Decotexi majandustegevusega

puutumust ja ka V.E. osutas enne 2015. aastat sellele äriühingule abi vaid raamatupidamise

vallas.

158. 22. juulil 2015 edastas V.E. süüdistatavale OÜ M.S. patjade tellimuse. Sellele 24. juulil

2015 saadetud vastuses märkis süüdistatav järgmist: „Palun saada edaspidi tellimused ainult

decotexi nimel:)“ (KoTo, kd 1, tl 32) T. juhatajana polnuks süüdistataval mingit põhjust

sellist meeldetuletust saata, küll aga muutub süüdistatava vastus mõistetavaks, kui lähtuda

sellest, et süüdistatav oli ka Decotexi tegelik juht. Jällegi on omaette kõnekas süüdistatava

vastust lõpetav emotikon, mis annab palvele vormistada arved ikka üksnes Decotexi

vahendusel omaette – süüdistusversiooni toetava – värvingu.

159. 2015. aasta suve lõpus – ehk siis, kui T. nõukogul olid tekkinud süüdistatava suhtes juba

kahtlused – võttis T. töötaja K.M. ühendust B. iga, kes informeeris sellest oma Eesti

esindajat Decotexi. M.T. edastas info selle kohta kohe süüdistatavale koos kaaskirjaga

41(85)

„Infoks:)“. (KoTo, kd 1, tl 61–62) Seegi kirjavahetus näitab, et Decotexi töötajale

teadaolevalt ei kuulunud A-J. Endrekson-Hendriksman mitte T. , vaid Decotexi leeri.

160. 24. juulist 24. augustini 2015 peetud kirjavahetuses arutasid M.T. ja süüdistatav

omavahel mh selle üle, kas T. peaks tegema pakkumise nurgadiivani ja tugitooli uute

padjakatete õmblusteenusele „otse kliendile“ või „müüme läbi meie“ (s.o Decotexi).

Selleski kirjavahetuses on kõnekas emotikonide kasutus. (KoTo, kd 1, tl 35–37) Ühtlasi

näitab see kirjavahetus kujukalt Decotexi rolli „puukfirmana“ T. ja tema lepingupartnerite

vahel. Lõplikult oli just süüdistatava otsustada, kas T. tegi tehingu otse lepingupartneriga

või Decotexi vahendusel.

161. Süüdistatava kontrollile Decotexi üle osutab ka tema 11. aprilli 2014. a e-kiri firma S.

kliendihaldurile. Nimelt palus süüdistatav selles kirjas teha muruniiduki arve Decotexi

nimele. (KoTo, kd 1, tl 76) Selleks, et lasta muruniiduk kinni maksta Decotexil, pidid

süüdistataval olema selle äriühinguga isiklik seos.

162. Samavõrra põrmustavalt, nagu eelnevad kirjavahetused, mõjub kaitseversioonile

süüdistatava ja Decotexi vahetu seose puudumise kohta ka järgnev. 13. augustil 2015 saatis

Maksu- ja Tolliameti kontrolliosakond menetluse alustamise vajaduse otsustamiseks

e-kirjaga infopäringu (KoTo, kd 2, tl 184–185) B. OÜ juhatuse liikmele, kelleks oli Anu

Salujärv (KoTo, kd 2, tl 199). A. Salujärv saatis maksuhalduri päringu samal päeval edasi

e-posti aadressile info@decotex.ee (KoTo, kd 2, tl 184). Sellelt aadressilt vastas

kõneksolevale kirjale süüdistatav, kes andis nõu, mida maksuhaldurile öelda (KoTo, kd 2,

tl 187). A. Salujärve maakohtus antud ütluste kohaselt on süüdistatav tema onu. Maksu- ja

Tolliameti päringu laekumise ajal oli ta välismaal ja palus süüdistataval maksuhalduri

küsimustele vastata. (KoTo, kd 9, tl 142 pöördel–143) Viidatud tõenditest nähtuvalt oli

süüdistataval juurdepääs ka Decotexi e-posti kontole info@decotex.ee ja tema lähemad

tuttavad teadsid tema poole sellel aadressil pöörduda. See, et süüdistatav kasutas Decotexi

meiliaadressi on veelkordne kinnitus tema seotusele selle äriühinguga.

163. Eelnevalt käsitletud tõendid kogumis on enam kui küllaldased, jõudmaks järeldusele, et

A-J. Endrekson-Hendriksman kontrollis ja juhtis Decotexi tegevust ja ta oli (üks) selle

äriühingu tegelik kasusaaja. Arvestades süüdistatava rolli Decotexis on ühtlasi ilmne, et

talle oli teada kogu Decotexi majandustegevust puudutav info, sh see, kust ja millise

hinnaga Decotex T. le edasimüüdavat kaupa ostab või T. lt ostetavat kaupa edasi müüb.

Teisiti ei saanukski see olla, sest majanduslikus mõttes võis Decotexi ja

A-J. Endrekson-Hendriksmani vahele asetada sisuliselt võrdusmärgi.

164. Tehes T. juhatuse liikmena suures mahus tehinguid Decotexiga, mille tegelik juht ja

kasusaaja ta oli, rikkus süüdistatav TsÜS §-st 35 ja ametilepingutest tulenevat

lojaalsuskohustust T. ees. Äriühingu juhatuse liikme lojaalsuskohustus eeldab muu hulgas,

et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise

isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve

42(85)

äriühingu omadele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 14

ning 19. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16, p 15) On selge – ja see nähtub

ilmekalt ka eelnevalt käsitletud tõenditest – et kujundades T. ja Decotexi vahel tehtavate

tehingute tingimusi, oli A-J. Endrekson-Hendriksman huvitatud talle isiklikku tulu toova

Decotexi heast käekäigust. See asjaolu viis aga süüdistatava huvide konflikti T. ga, sest

mida kasulikumad olid tehingute tingimused Decotexile, seda kahjulikumad olid need T. le.

165. Nagu kolleegium hiljem selgitab, on maakohus õigesti tuvastanud, et süüdistatav tegigi

süüdistuses märgitud tehingud T. jaoks ebasoodsatel tingimustel, rikkudes nii

TsÜS §-s 35, ÄS § 187 lg-s 1 ja süüdistatava ametilepingutes ette nähtud juhatuse liikme

üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane hõlmab ka äriühingu

juhatuse liikme kohustust toimida ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Tegu

on ärilise kaalutluse reegli abil kindlaks tehtava käitumisstandardiga, mida on järgitud siis,

kui juhatuse liige ei ole oma tegevusest isiklikult huvitatud, ta on informeeritud määral,

mida saab vastavalt asjaoludele pidada mõistlikuks, ja kui sarnases olukorras tegutsev

heauskne juhatuse liige võib ratsionaalselt uskuda, et tema tegevus või otsus on ühingu

parimates huvides. (Vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18. detsembri 2019. a otsus

nr 2-17-10474/80, p 20) Süüdistatava poolt T. esindajana Decotexiga tehtud tehingute

puhul on need nõuded ilmselgelt täitmata.

166. Ühtlasi nähtub eelnevast ka vastus kaitsja apellatsioonis püstitatud küsimusele

A-J. Endrekson-Hendriksmani motiivist süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemisel.

5. HDF-plaadi ostutehingutest

(a) Kaitsja väited

167. Süüdistatav ostis 15. märtsist 2011 kuni 30. maini 2015 HDF-plaati muu hulgas

Decotexilt. Süüdistatav ei teadnud, kust pärines Decotexilt soetatud HDF-plaat. Samuti pole

süüdistatav P. -ilt HDF-plaati ostnud. P. -ilt ostis süüdistatav T. le üksnes vineeri ja

puitkiudplaati. Kuivõrd P. pole süüdistatava juhtimise perioodil HDF-plaadi tarnimisel T.

koostööpartner olnud, siis on alusetu maakohtu järeldus, et süüdistataval oli võimalik

tootmiseks vajalikke plaate osta T. seniselt koostööpartnerilt P. -ilt.

168. Põhjus, miks süüdistatav otsustas vahetada HDF-puitplaadi tarnijat, seisnes selles, et T.

le hakkasid laekuma reklamatsioonid seoses sellega, et mööbli tagaseinad plõksuvad.

Decotexi pakutavad plaadid tundusid kõige paremad. Süüdistatav ei teadnud, et Decotexi

pakutavad plaadid pärinevad P. -ilt. P. -i puhul lisandus alati transpordihind, Decotexi puhul

oli plaatide hinna sees transport T. asukohta.

169. Maakohtu otsus on vastuoluline. Ühelt poolt leidis kohus, et kui 2. mail 2011 tuli

süüdistatavale e-kirja teel P. -ilt teave HDF- ja MDF-plaatide kohta, edastas ta selle kohe

43(85)

aadressile XXXX, et teavitada uuest tootest. Edasi tuvastas maakohus, et esimese HDF-

plaadi tehingu tegi süüdistatav Decotexiga 15. märtsil 2011. Seega ei saanud süüdistatava

edastatud teave V.V. le, isegi kui viimane olnuks tol hetkel seotud Decotexiga, mingit

tähtsus omada, sest tehing HDF-plaatidega oli juba tehtud.

170. Kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit, mis võimaldaks tuvastada HDF-plaatide ostmisega

2011. aastal tekitatud kahju suurust. Nagu nähtub 2011. aasta kuupäevi kandvatest arvetest,

on Decotex ostnud P. -ilt ainult 150 puitkiudplaati (tegu ei ole ilmtingimata

HDF-plaatidega) ning 40 puitlaastplaati. Jääb selgusetuks, mille alusel maakohus

2011. aasta osas kahju on tuvastanud. Maakohtu aluseks võetud P. -i hinnakiri ei tõenda, et

T. l oli võimalik osta P. -ilt HDF-plaati hinnaga 6,70 €/tk. Hinnakiri ei saa tõendada kahe

ettevõtte vahelisi tehinguid. Maakohus on eeldanud, et kui T. ostis 2011. aastal Decotexilt

kokku 3089 HDF-plaati, siis on õiguspärane tuvastada väidetav kahju, korrutades sama

koguse läbi P. -i hinnakirja hinnaga, hoolimata asjaolust, et Decotex sel aastal P. -ilt HDF-

plaate üldse ei ostnudki. Perioodi 2012–2015 puhul on maakohus eksinud nii ostetud HDF-

plaatide koguse kui ka hinnaga. Aastatel 2012–2015 ostis T. kokku 15 177 HDF-plaati ning

tasus

nende

eest

Decotexile

114 969

eurot

39 senti ehk 14 659 eurot 29 senti vähem, kui maakohus tuvastas.

171. Puudustega HDF-plaatide tarnimisega jätkamine oleks T. le tähendanud klientidele

makstavate kahjuhüvitise või diivani parandamiskulude tõusu. Kvaliteetsemate

HDF-plaatide tellimisega Decotexilt hoidis süüdistatav sellised kannatanu kulutused ära.

Ära hoitud kulutuste suurus ületas HDF-plaatide hinnavahe 13 283 eurot 49 senti. Seega ei

ole süüdistatav HDF-plaatide tellimisega Decotexilt kannatanule kahju tekitanud.

(b) Prokuratuuri vastus

172. HDF-plaatide tarnija vahetamiseks polnud objektiivset vajadust. Kuid isegi juhul, kui

asuda vastupidisele seisukohale, ei õigusta miski süüdistatava otsust osta HDF-plaate

Decotexilt, mitte otse P. -ilt. T. oli P. -ii pikaajaline klient, kes edastas süüdistatava tööalase

e-posti aadressile korduvalt hinnapakkumisi mh HDF-plaatide kohta. HDF-plaatide

tellimine Decotexi kaudu oli ajendatud Decotexi huvide teenimisest. Esimene plaaditehing

kannatanu ja Decotexi vahel tehti juba nädal pärast Decotexi asutamist ning väga suure osa

P. -ilt soetatud materjali müüs Decotex just kannatanule. Vaid väga üksikutel juhtudel on

materjali müüdud mujale.

173. T. kahju seisneb summas, mille võrra kannatanu maksis materjali eest Decotexile

rohkem, kui tulnuks maksta sama materjali P. -ilt ostes. Pole usutav, et P. , tehes hinnakirja

näol kannatanule hinnapakkumise, oleks tehingusse astudes küsinud kannatanult suuremat

hinda. Maakohus on aga eksinud plaatide koguste ja hindadega. Kasutades maakohtu poolt

aluseks võetud kahju arvestamise metoodikat, on tõendatud, et T. maksis aastatel 2011–

2015 Decotexilt HDF-plaate ostes põhjendamatult rohkem 17 033 eurot 56 senti, mitte

17 837 eurot 85 senti, nagu sedastas maakohus.

44(85)

(c) Kannatanu vastus

174. 2. mail 2011 tuli süüdistatava meilile P. -i e-kiri HDF- ja MDF-plaatide pakkumisega.

Süüdistatav

ei

vastanud

sellele,

vaid

edastas

pakkumise

ühegi

selgituseta

V.E. le. Kuigi P. -ilt telliti varem muid materjale ja mitte HDF-plaate, oli P. T.

koostööpartner.

Ei

ole

põhjendatud

loobuda

materjali

ostmisest

pikaaegselt

koostööpartnerilt ning hakata seda tellima äriühingult, mis on alles äsja äritegevust

alustanud. Usutav ei ole ka süüdistatava väide, et ta ei teadnud, kust pärinesid Decotexi

HDF-plaadid. Süüdistatav ise teavitas nendest plaatidest V.E. . Kuivõrd Decotex oli

süüdistatava kontrolli all, oleks ta kindlasti saanud sama hinnaga HDF-plaate osta ka T. le.

T. tellis materjale, müüs sisepatjasid ning tegi koostööd samade ettevõtetega, millega

hakkas 2011. aastast koostööd tegema Decotex. Ei ole eluliselt usutav, et endistelt

koostööpartneritelt vajalike materjalide ostmine oleks järsku muutunud kallimaks kui

Decotexilt ostmine. Samuti on kahtlust äratav, et äsja loodud Decotexil olid kontaktid T.

peamiste koostööpartneritega, kellega T. oli juba aastaid koostööd teinud.

175. Kaitsja ei ole tõendanud väidet, et P. -ilt ostes lisandus tellimusele transpordikulu. P. -i

Tartu laost ostmisel kaasnev transpordikulu oli kas väga väike või ei lisandunud seda üldse.

176. Mõne ükskiku reklamatsiooni pinnalt ei saa öelda, et süüdistatava tegevus hoidis ära

edaspidistest reklamatsioonidest tulenevate parandustega seotud kulutused. On selge, et

üksikud näited toodetega seotud probleemidest on otsitud, kuna igasuguse toodangu puhul

võib leida mõningast rahulolematust, kuid üksikjuhtumid ei anna alust hakata ostma

kallimat materjali.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

177. Kolleegium nõustub maakohtuga, et summa, mille võrra T. maksis Decotexile HDF-

plaatide eest kõrgemat hinda, kui nende plaatide eest tulnuks maksta P. -ile, on käsitatav

süüdistatava poolt T. le juhatuse liikme kohustuste rikkumisega tekitatud kahjuna. Kui

süüdistatav toiminuks T. le lojaalselt ja selle äriühingu seisukohalt majanduslikult

otstarbekalt, ostes T. le vajalikud HDF-plaadid P. -ilt, olnuks T. varaline seisund Decotexi

ja P. -i pakutud hindade vahe võrra parem.

178. Tähtsust ei ole kaitsja osutatud asjaolul, et T. polnud P. LT varem HDF-plaate ostnud.

Oluline on see, et süüdistatav teadis, et P. kaupleb HDF-plaatidega ja pakub neid plaate

madalama hinnaga, kui see, mis T. maksis Decotexile. Seda, et süüdistatav teadis P. -i

pakutavatest odavamatest plaadihindadest, kinnitavad muu hulgas P. -i esindajate poolt 2.

mail ja 14. novembril 2011 süüdistatavale saadetud e-kirjad, mille manuses oli ka HDF-

plaatide hinnakiri ja mille süüdistatav V.V. le edasi saatis (KoTo, kd 1, tl 46–47 ja kd 2, tl

1–2; 79–81).

45(85)

179. Lisaks kinnitab eelnevalt tuvastatud süüdistatava roll Decotexi faktilise juhina, et talle

pidi olema teada, kust Decotex soetab HDF-plaate, mida ta vaheltkasuga T. le edasi müüb.

Seega saanuks süüdistatav osta plaate sama hinnaga ka T. le. Seetõttu pole tähendust ka

kaitsja osutusel tõigale, et esimest korda müüs Decotex T. le HDF-plaate juba 15. märtsil

2011 ehk enne P. -i 2. mai 2011. a kirja laekumist (ja edasisaatmist). Arvestades

süüdistatava seotust Decotexiga ja selle äriühinguga tehtud tehingute üldist eesmärki –

suurendada T. tehingukulu summa võrra, mille süüdistatav saaks Decotexi kaudu endale

võtta, – oli A-J. Endrekson-Hendriksmanile kindlasti ka varem teada, et HDF-plaate saab

mujalt odavamalt. Kuna P. oli olnud pikka aega T. lepingupartner muude materjalide

tarnimisel, oli süüdistatavale vaevalt teadmata, et sellelt ettevõtjalt saab osta ka HDF-plaate.

Väheusutav

on

seegi,

et

süüdistatav

ei

teadnud

enne

2. maid 2011 P. I-i poolt HDF-plaatide eest küsitavat hinda.

180. Kaitsja põhjendus, mille kohaselt vahetas süüdistatav HDF-plaatide tarnijat seetõttu, et

T. s varem kasutatud plaatide puuduste tõttu hakkasid laekuma reklamatsioonid, pole

maakohtu käsitluse kontekstis asjakohane. Nimelt ei ole maakohus T. kahju suuruse

arvestamisel võrrelnud Decotexile HDF-plaatide eest makstud hinda mitte kannatanu poolt

varem kasutatud – väidetavalt ebakvaliteetsete – plaatide hinnaga, vaid P. -i pakutud HDF-

plaatide hinnaga. P. pakkus aga neid samu plaate, mida T. le tarnis ka Decotex, kes

vähemalt

valdavas

osas

soetaski

T. le

edasi

müüdud

plaadid

P. -ilt (KoTo, kd 4, tl 158–232). Järelikult ei saa HDF-plaatide kvaliteet olla argument,

millega õigustada nende eest Decotexile P. -i hinnaga võrreldes kõrgema hinna maksmist.

181. Kaitsja väite, et HDF-plaadi soetamise P. I-ilt muutnuks ebasoodsamaks asjaolu, et

erinevalt Decotexist küsis P. eraldi tasu ka plaatide transpordi eest, on maakohus juba

kummutanud. Apellant pole esimese astme kohtu sellekohastele argumentidele tähelepanu

pööranud. Peale süüdistatava paljasõnaliste ütluste pole ühtegi tõendit, mis kinnitaks seda,

et P. -ile tulnuks transpordi eest eraldi maksta. Pealegi ei ole süüdistatav välja toonud sellise

väidetava lisakulu suurust.

182. Kaitsja arvates on 2011. aastal T. le HDF-plaatide ostmisega tekitatud kahju suurus

tõendamata, kuna pole tuvastatav, et Decotex soetanuks sel aastal T. le müüdud

HDF-plaadid P. -ilt. Kaitsja arvates ei saa olukorras, kus pole tõendatud, et Decotex ostis

HDF-plaadid P. -ilt, arvutada T. le tekitatud kahju nii, nagu maakohus seda tegi – s.o

lahutades T. poolt Decotexile plaatide eest makstud summast summa, mis on saadud P. -i

pakutud plaadihinna ja Decotexi poolt T. le 2011. aastal müüdud HDF-plaatide arvu (3089)

korrutamisel. Kolleegium kaitsja sellise vastuväitega ei nõustu. T. le tekkinud kahju suurus

ei olene sellest, millise hinnaga ja kellelt soetas Decotex T. le müüdud HDF-plaadid.

Oluline

on

see,

milline

oli

T. poolt

HDF-plaatide eest tegelikult (Decotexile) makstud hinna ja kättesaadava alternatiivtehingu

(P. ) hinna vahe. T. kahju ei pruukinud kattuda Decotexi kasuga: T. kahju HDF-plaadi

tehingutest võis olla nii suurem kui ka väiksem võrreldes Decotexi kasuga. Kuna on

tuvastatav,

et

T. l

oli

2011.

aastal

kättesaadav

võimalus

osta

46(85)

HDF-plaate mh P. -ilt, siis on Decotexi ja P. -i pakutud hindade vahe käsitatav minimaalse

kahjuna, mis kannatanul HDF-plaatide Decotexilt ostmise tõttu tekkis. Seda olenemata

asjaolust, kas Decotex ise soetas T. le edasi müüdud plaadid P. -ilt või kelleltki teiselt ja

millise hinnaga Decotex need plaadid ostis.

183. Kaitsja arvates lähtus maakohus ekslikult sellest, et T. l olnuks võimalik osta

HDF-plaate P. -ilt hinnaga 6,70 €/tk. See hind tuleneb P. -i hinnakirjast, mis ei saa tõendada

kahe ettevõtja vahel tegelikult tehtava tehingu hinda. Kolleegium märgib, et tehingus

kokkulepitud hind võib tõesti pakkuja hinnakirja järgsest hinnast erineda, kuid tavapäraselt

on see sellest madalam, mitte kõrgem. Decotex ostis P. -ilt HDF-plaati valdavalt tunduvalt

odavamalt.

Paaril

korral

oli

hind

isegi

alla

euro

tükist

ja

veel

2015. aastal osteti plaate hinnaga 6,49 €/tk (KoTo, kd 4, tl 228–232). Mõned üksikud

tehingud hinnaga 6,82 €/tk ei muuda seda, et P. -ilt ostetud HDF-plaadi keskmine hind oli

süüdistuses märgitud perioodil tegelikult märksa odavam kui 6,70 €/tk. Seega on maakohtu

poolt kahjuarvestuste tegemisel aluseks võetud alternatiivtehingu hind 6,70 €/tk

maksimaalne võimalik hind, mida T. l tulnuks P. -ile HDF-plaatide eest maksta.

184. Ehkki maakohtu metoodika kahju arvestamisel on õige, nõustub kolleegium kaitsja ja

prokuratuuriga selles, et kohus eksis HDF-plaadi ostutehingutega T. le tekitatud

kahjusumma arvutamisel.

185. Decotexi 2011. a arvetelt T. le (KoTo, kd 3, tl 92–108) nähtub, et sel aastal ostis T.

Decotexilt kokku 3089 HDF plaati, makstes nende eest kokku (200 tk*7,99€/tk +

1589tk*7,83€/tk + 200tk*7,82€/tk + 200tk*7,60€/tk + 900tk*7,41€/tk) = 23 792 eurot

senti

(ilma

käibemaksuta).

P. -ilt

saanuks

sama

koguse

HDF-plaate

3089tk*6,70€/tk=20 696 euro 30 sendi eest ehk 3096 eurot 57 senti odavamalt. See summa

ongi käsitatav T. le 2011. aastal HDF-plaatide tehingutega tekitatud kahjuna.

186. Decotexi 2012. a arvetelt T. le (KoTo, kd 3, tl 110–127) nähtub, et sel aastal ostis T.

Decotexilt kokku 3560 HDF-plaati, makstes nende eest kokku 3560tk*7,57€/tk=26 949

eurot 20 senti. P. -ilt saanuks sama koguse HDF-plaate 3560tk*6,70€/tk=23 852 euro eest

ehk 3097 eurot 20 senti odavamalt.

187. Decotexi 2013. a arvetelt T. le (KoTo, kd 3, tl 130–148) nähtub, et sel aastal ostis T.

Decotexilt

kokku

4948

HDF-plaati,

makstes

nende

eest

kokku

4798tk*7,57€/tk+150*7,68=38 608 eurot 36 senti (maakohus ja kohtumenetluse pooled

jätsid tähelepanuta, et 22. jaanuari 2013. a arvel nr 1361 oli plaatide hind 7,68€/tk, mitte

7,52€/tk). P. -ilt saanuks sama koguse HDF-plaate 4948tk*6,70€/tk=33 151 euro

60 sendi eest ehk 5456 eurot 76 senti odavamalt.

188. Decotexi 2014. a arvetelt T. le (KoTo, kd 3, tl 150–176) nähtub, et sel aastal ostis T.

Decotexilt

kokku

5806

HDF-plaati,

makstes

nende

eest

kokku

47(85)

5356tk*7,57€/tk+450*7,71=44 014 eurot 42 senti. P. -ilt saanuks sama koguse HDF-plaate

5806tk*6,70€/tk=38 900 euro 20 sendi eest ehk 5114 eurot 22 senti odavamalt.

189. Decotexi 2015. a arvetelt T. le (KoTo, kd 3, tl 179–188) nähtub, et sel aastal ostis T.

Decotexilt kokku 863 HDF-plaati, makstes nende eest kokku 863tk*7,57€/tk=6532 eurot

91 senti. P. -ilt saanuks sama koguse HDF-plaate 863tk*6,70€/tk=5782 euro 10 sendi eest

ehk 750 eurot 81 senti odavamalt.

190. Seega kokku tekitas süüdistatav kannatanule põhjendamatult kalli HDF-plaadi ostmisega

aastatel 2011–2015 kahju summas 3096,57€+3097,20€+5456,76€+5114,22€+750,81€ =

= 17 515 eurot 56 senti (mitte 17 837 eurot 85 senti, nagu tuvastas maakohus).

191. Nagu märgitud, tarnis ostis T. Decotexilt vähemalt valdavalt seda sama

HDF-plaati, mida müüs ka P. , mistõttu pole asjakohased kaitsja viited kallima ja

kvaliteetsema HDF-plaadi hankimisega ära hoitud kulutustele.

6. Liimi ostutehingutest

(a) Kaitsja väited

192. Enne 2012. aasta aprilli kasutas T. tootmises peamiselt K. lt ostetud liimi Vertex K810.

Süüdistatav ostis 30. aprillist 2012 kuni 10. augustini 2015 Decotexilt T. le Itaalia päritolu

liimi

Respan

K/8

Ars

Punane.

Uue

liimi

kasutuselevõtt

aprillis

2012 vähendas ostetava liimi kogust ja liimi kasutamismahtu tootmises, seejuures tootmine

suurenes ning käive kasvas. Keskkonnasõbralikuma liimi kasutuselevõtt oli T.

majanduslikes huvides. Selliste faktiliste asjaolude taustal pole maakohtu kahjuarvestus

põhjendatud. Kuna Vertex ja Respan on kvalitatiivselt erinevad liimid, on odava liimi

võrdlemine kallima liimiga asjakohatu. Respan oli kallim, kuna tegemist oli kvaliteetsema

liimiga. Juhuks, kui apellandi vastuväited liimi vahetamise põhjuste kohta pole piisavalt

veenvad, palub kaitsja määrata ringkonnakohtul ekspertiis, tuvastamaks kahju välistavat

asjaolu, eelkõige seda, et esinesid objektiivsed põhjused liimi asendamiseks kvaliteetsema

ja

kallima

liimiga.

Ekspertiisiga

on

võimalik

tuvastada,

kumb

liim

on

keskkonnasõbralikum, tuleohutum ja töötervishoiu poolest soovituslikum.

193. Maakohus on kahju suuruse arvestamisel lähtunud Vertex K810 liimi hinnast 2,7 €/l,

jättes arvestamata, et Vertex K810 liimi hind oli pidevas tõusutrendis.

(b) Prokuratuuri vastus

194. Maakohus leidis põhjendatult, et objektiivset põhjust T. s varem kasutusel olnud liimi

Vertex K810 väljavahetamiseks ei olnud, vaid seda tehti üksnes Decotexile kasu

teenimiseks. Kui kannatanu oleks jätkanud sama liimi kasutamist, ei oleks tekkinud

täiendavat kulu kallimale liimile, mille järele vajadust ei olnud. Kaitsja jätab tähelepanuta

T. s tööohutuse, keskkonnakaitse ja tuleohutuse eest vastutava K.S. ütlused selle kohta, et

48(85)

puudus vajadus uue liimi kasutuselevõtmiseks. Kaitsja taotletud ekspertiisi määramiseks

pole vajadust. Isegi kui ekspertiisi tulemusena selguks, et liim Respan K/8 Ars on parem, ei

muuda see järeldust, et selliste omadustega liimi kasutuselevõtmiseks puudus vajadus. Uut

kallimat liimi telliti süüdistatavaga seotud Decotexi kaudu. Kohtu arvutuskäik on jälgitav

ja sinna juurde toodud põhjendused loogilised. Kohus on tuvastanud kannatanule tekkinud

kahju suuruseks vähemalt 15 069 eurot 46 senti.

(c) Kannatanu vastus

195. Süüdistatav ega kaitsja ei ole menetluse jooksul esitanud veenvat põhjendust, miks oli

vaja üle minna liimile Respan K7/8 Ars Punane. Kaitsja tugineb süüdistatava ütlustele, mis

on aga vastuolus tunnistaja K.S. ütlustega, et liim Respan K7/8 Ars oli tervisele sama

kahjulik, kui varem kasutuses olnud liim. Samuti andis K. S ütlusi, et liimi

Vertex 810 oleks saanud kasutada veel kuni 10 tonni. Seejuures võis Vertex 810 liimi

kasutada isegi kuni 12–13 tonni aastas, sest selle tihedus on 0,8.

196. 28. novembril 2011 tegi N. ja W Eesti AS T. le pakkumise liimile hinnaga 2,595 €/l.

Pakkumine saadeti süüdistatavale kui T. esindajale. Süüdistatav lükkas selle pakkumise

põhjendamatult tagasi ja T. le hakati liimi ostma Decotexi kaudu.

197. 2012. aasta aprillini ostis T. mööbli valmistamiseks liimi hinnaga 2,7 €/l. Süüdistatav

ostis

aastatel

2012–2015

T. le

Decotexilt

liimi

hinnavahemikus

3,65–4,82 €/l. Alates 2015. aasta septembrist, s.o pärast süüdistatavaga juhatuse liikme

lepingu lõpetamist, ostab T. liimi hinnaga 2,6–2,85 €/l. Seega on tõendatud, et süüdistatav

tekitas

liimi

ostmisega

Decotexi

kaudu

kannatanule

kahju

vähemalt

15 069 eurot 46 senti.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

198. Kolleegium leiab, et ka summa, mille võrra süüdistatav maksis T. le tarnitud liimi eest

Decotexile rohkem, kui sama liimikoguse eest tulnuks maksta alternatiivsetele tarnijatele

(K. Eesti OÜ ja N ja W Eesti AS), on käsitatav süüdistatava poolt kannatanule tekitatud

kahjuna. Seda hoolimata asjaolust, et Decotex ja teised pakkujad ei müünud üht ja seda

sama liimisorti ning pole välistatud, et Decotexi liim oli kvaliteetsem.

199. Kaitsja ega süüdistatav pole kohtumenetluse vältel esitanud ühtki veenvat argumenti ega

seda kinnitavat tõendit, mis annaks alust arvata, et T. huvides oli vahetada tootmises varem

kasutatud liim Vertex K810 (hind 2,60–2,70 €/l) ligikaudu 40% võrra kallima liimi Respan

K/8 Ars Punane (hind 3,66–3,84 €/l) vastu. Ainukene tõend, mis toetab liimi vahetamise

vajadust, on süüdistatava enda ütlused. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule neid ütlusi

aga usaldusväärseks ei pea. Ei ole ühtegi objektiivset tõendit, mis kinnitaks, et senise

(oluliselt odavama) liimi kasutamisega jätkamine toonuks T. le kaasa mingi negatiivse

tagajärje, isegi kui tegemist oli Respan K/8 Ars Punane liimist kvaliteedinäitajatelt kehvema

49(85)

liimiga. Kõik süüdistatava ütlustes kajastuvad argumendid liimi vahetamise vajalikkuse

kohta (õhusaaste piirmäära täitumine, põlengud, liimi suur kulukus) on maakohtu otsuses

käsitletud tõenditega ümber lükatud. Süüdistatav ei ole osutanud ka mingitele

kontrollitavatele andmetele, mille põhjal ta T. juhatajana otsustas, et liim Vertex K810

tuleb

välja

vahetada

ja

asendada

see

just

liimiga

Respan

K/8 Ars Punane. Süüdistatav viitas vaid umbmääraselt sellele, et „[k]atsetasime erinevate

tootjate liime“ (KoTo, kd 10, tl 150).

200. Juba asjaolu, et uut ja oluliselt kallimat liimi osteti süüdistatava juhtimise ja kontrolli all

tegutsevalt Decotexilt, annab põhjuse kahelda selles, et liimi marki vahetati T. vajadusi ja

huve silmas pidades. Samuti ei nähtu T. s töö- ja tuleohutuse ning keskkonnakaitsega

tegelenud tunnistaja K.S. maakohtus antud ütlustest (KoTo, kd 9, tl 162 pöördel–164

pöördel), et T. l olnuks objektiivne vajadus vahetada tootmises kasutatav liim kallima liimi

vastu.

201. Muu hulgas ei ole veenev süüdistatava argument, et liimi vahetati tehases toimunud

põlengute tõttu. Päästeameti andmetel on T. tootmishoones registreeritud vaid kaks

marginaalse

ulatusega

põlengut,

mille

tehase

töötajad

kustutasid

juba

enne

päästemeeskonna kohale jõudmist (KoTo, kd 10, tl 137). 2011. a detsembris lükkas

süüdistatav tagasi T. le tehtud pakkumise liimi Super-Wellu 1136 ostmiseks hinnaga 2,60

€/l.

202. Olukorras, kus süüdistatav ei ole suutnud minimaalselt usutaval määral ära näidata, et

tema otsus T. s kasutatav liim kallima vastu vahetada põhines T. vajadustel, ei pea

kolleegium ka põhjendatuks erinevate liimide kvaliteedi kindlaksmääramiseks ekspertiisi

korraldamist, nagu kaitsja seda taotleb. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga, et isegi

juhul, kui ekspertiisi tulemusena ilmneks, et liim Respan K/8 Ars Punane on kvaliteetsem,

ei võimaldaks see järeldada, et kallima liimi hankimine oli T. le tarvilik. Nagu märgitud,

mingeid usutavaid andmeid liimi vahetamise vajaduse kohta pole kohtule esitatud.

203. Kokkuvõttes ei näe kolleegium alust kummutada maakohtu järeldust, et Decotexist

kallima liimi ostmisega rikkus süüdistatav T. juhatuse liikmena majanduslikult otstarbekalt

käitumise kohustust, samuti lojaalsuskohustust, põhjustades nii kannatanule vähemalt

15 069 euro 46 sendi suuruse kahju.

7. B. i kangaste ostutehingutest

(a) Kaitsja väited

204. B. i 23. jaanuari 2017. a kinnitus tõendab, et Decotexil on 1. novembrist

2011 ainuõigus B. i toodete edasimüümiseks Eestis. Seega polnud süüdistataval võimalik

osta B. i kangaid otse B. ilt, vaid ta oli sunnitud kasutama B. i valitud edasimüüja Decotexi

50(85)

teenuseid. Pole tõendatud, et kannatanu oleks saanud Decotexi müüdud kangaid B. ilt

odavamalt.

205. 12. detsembril 2011 Türgi kangatootja veebiaadressi saatmisel aadressile XXX ei olnud

Decotexile tähendust, sest viimane oli Türgi kangatootja ainuesindaja Eestis juba 1.

novembrist

2011.

Süüdistatav

ei

edastanud

12. detsembril

2011 V.V. le B. i kontakte, vaid palus hinnapakkumist B. i kangale „porto“.

V.V. töötas sel ajal AS-is P. . Seega ei teinud süüdistatav hinnapäringut Decotexile.

206. Maakohus pole tuvastanud, et kvaliteedilt samaväärseid kangaid saanuks T. osta mujalt

sama või odavama hinnaga. Süüdistatavale pole süüdistuses ette heidetud, et ta pole kogu

maailma kõigi kangatootjate ja nende vahendajatega kontakti võtnud, tuvastamaks hinna ja

kvaliteedi optimaalset suhet. Juhatuse liikme sellist kohustust pole võimalik tuvastada ka

juhatuse liikme lepingutest. Samasuguseid kangaid müüs Decotex nii T. le kui ka

kolmandatele isikutele ning kangaste hind T. le oli kas sama või mõnevõrra soodsam kui

hind kolmandatele isikutele.

207. Maakohtu kahjuarvestus on vastuoluline ja põhjendamatu ega ole lõpuni jälgitav.

Maakohus tugines vaatlusprotokolli lisale, mis ei ole tõendina lubatav.

(b) Prokuratuuri vastus

208. Maakohus, analüüsides kahju arvestamist võimaldavaid dokumentaalseid tõendeid, viitas

ainult vaatlusprotokolli lisaks olevale tabeli osale, kuhu protokolli koostaja on kandnud

arvetega seonduvad faktid. Kohus jättis kõrvale uurimisasutuse poolt nende andmete põhjal

tehtud järelduse. Lisaks nähtub otsusest, et kohus on võrrelnud arvetel olevaid andmeid

tabelisse kantud andmetega ehk siis kohus on kontrollinud arvete alusel tabelisse sisestatud

andmete õigsust. Kuivõrd kokkuvõtvalt tuvastas maakohus kannatanule tekitatud kahju

ikkagi ostu- ja müügiarvete analüüsi teel, siis on alusetu kaitsja etteheide kohtu poolt kahju

tuvastamisel lubamatule tõendile tuginemise kohta.

(c) Kannatanu vastus

209. 2012. aasta jaanuaris hakkas T. asemel B. ilt kangaid ostma Decotex, kes müüs ostetud

kangad vaheltkasuga T. le. F. OÜ kaudu saadud tõendilt nähtub, et B. i arveid maksis

Decotex. Seetõttu ei ole usutav, et süüdistatav tegi hinnapäringu AS-ile P. sooviga sealt

kangaid tellima hakata.

210. Asjakohatu on kaitsja väide, et kangast telliti Decotexi kaudu, sest viimane oli kanga

edasimüüja Eestis. See oli nii üksnes seepärast, et süüdistatav suunas T. koostöö B. iga

Decotexile. Kui süüdistatav oleks käitunud T. juhatuse liikmena kannatanu huvides, oleks

ta aastal 2011 ise B. iga ühendust võtnud. Selle asemel edastas ta B. i kontakti Decotexile.

Süüdistataval olnuks võimalik soetada B. i kangaid T. le hinnaga, mis nende kangaste eest

51(85)

maksis tema kontrolli all olnud Decotex. Mis puudutab Decotexi poolt teistelt

mööblitootjatelt kangaste eest küsitud hinda, siis tuleb silmas pidada, et neile müüdud

kangakogused olid väikesed ja seega pidigi hind nende jaoks kallim olema.

211. Maakohus tuvastas kahjusumma 108 276 eurot 33 senti, analüüsides 30. jaanuarist

2012 kuni 7. augustini 2015 koostatud ostuarveid ning 30. jaanuarist 2012 kuni 19. augustini

2015 koostatud müügiarveid. Seejuures võttis kohus arvesse kreeditarved ning arvas kahjust

maha negatiivse tulemi, mis tekkis hinnavahest, kui kallimalt sisse ostetud kangas müüdi

edasi odavamalt.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

212. Kolleegium nõustub maakohtuga, et süüdistatav toimis T. juhatajana majanduslikult

ebaotstarbekalt ja ebalojaalselt, kui ostis B. i kangaid Decotexi vahendusel, selmet hankida

neid otse tootjalt. Samuti on põhjendatud maakohtu kahju arvestamise metoodika, mille

kohaselt leiti kahjusumma nii, et T. poolt Decotexile B. i kangaste eest makstud summast

lahutati summa, mille samade kangaste eest maksis B. ile Decotex. Teisisõnu on T. kahjuna

käsitatav vahendustasu, mida Decotex B. i kangaid T. le edasi müües teenis. Süüdistataval

olnuks võimalik hankida kõneksolevad kangad T. le ka Decotexi vahenduseta ehk siis nii,

et T. ei oleks pidanud Decotexi müügikatet kinni maksma ja sellest tingitud lisakulu

kandma.

213. Kaitsja põhiline vastuväide, mille kohaselt oli T. sunnitud ostma B. i kangaid Decotexilt,

kuna viimasel oli ainuõigus neid kangaid Eestis edasi müüa, ringkonnakohut ei veena.

214. Nimelt tuvastas kolleegium käesoleva otsuse osas II/4, et Decotex tegutses süüdistatava

juhtimise ja kontrolli all, olles sisuliselt A-J. Endrekson-Hendriksmani majanduslik alter

ego. Seetõttu on ilmne, et Decotexile hankis B. i kangaste edasimüügiõiguse Eestis

süüdistatav ise või keegi tema korraldusel. Samuti on selge, et süüdistatav toimis nii eeskätt

just põhjusel, et tal oleks võimalik hakata ostma B. i kangaid T. le sel kombel, et igalt

ostutehingult laekuks mingi summa ka tema ja tema elukaaslase kontrolli all oleva äriühingu

vara hulka. Seda kinnitab ka tõik, et väga valdava osa B. ilt ostetud kangastest müüs

Decotex edasi just T. le. Teistele klientidele müüdi neid kangaid vaid ebaolulistes kogustes

(KoTo, kd 10, tl 98–115).

215. Seega oli Decotexi edasimüügiõiguse näol tegemist üksnes näiliku – täpsemalt

süüdistatava enda kunstlikult loodud – takistusega sellele, et T. saanuks osta kangaid otse

B. ilt. Süüdistatav ise kujundas olukorra, kus T. l „polnud võimalik“ osta B. i kangaid

hindadega, millega neid soetas Decotex. Juhul, kui süüdistatav toiminuks T. suhtes

lojaalselt ja majanduslikult otstarbekalt, olnuks tal võimalik luua B. i ja T. vahel

samasugused või sarnased suhted, nagu olid B. i ja Decotexi vahel. Seda, et süüdistatav ise

oli B. ist väga hästi teadlik kinnitab ka tema 12. detsembri 2011. a e-kiri V.V. le aadressile

52(85)

XXX. Selles kirjas palus süüdistatav teha päringu porto kangale ja lisas veebiaadressi

http://www.B. .com/.

216. Vähemalt apellatsioonis märgitu pinnalt ei näe kolleegium alust kummutada maakohtu

sedagi järeldust, et kahjusumma, mille süüdistatav põhjustas T. le B. i kangaste ostmisega

Decotexi kaudu, oli 108 276 eurot 33 senti.

217. Esmalt nähtub kohtuotsusest kahju arvestamise metoodika, mis on ka materiaal-

õiguslikult korrektne: T. kahju seisneb B. i kangaste eest Decotexile tegelikult makstud

hinna ja kättesaadavate alternatiivtehingute (samade kangaste ostmine otse B. ilt) hinna

vahes.

218. Teiseks on kohus viidanud konkreetsetele tõenditele, mis kinnitavad kahju suurust

mõjutavate näitajate olemasolu ja suurust. Nii on summa, mille T. maksis B. i kangaste eest

Decotexile, tuvastatav kohtutoimikus olevate Decotexi arvete ja nende koondi põhjal

(KoTo, kd 7, tl 76–kd 8, tl 125). Summa, mis Decotex tasus samade kangaste eest B. ile ehk

siis ka summa, millega saanuks T. need kangad omandada B. ilt otse ostes, nähtub

tolliteenust

osutavate

ettevõtjate

F. OÜ

ning

CF&S

Estonia

AS-i kaudu saadud B. i arvetelt Decotexile (KoTo, kd 6, tl 185–kd 7, tl 75).

219. T. kahju suuruse arvutamisel on maakohus tuginenud Politsei- ja Piirivalveameti 6. juuni

2016. a vaatlusprotokolli (KoTo 8, tl 126 jj) lisas 3 toodud arvutustulemusele. Kaitsja

arvates poleks maakohus tohtinud nii toimida, sest käesolevas kriminaalasjas tehtud Tartu

Ringkonnakohtu 23. aprilli 2018. a määruse kohaselt olevat kõnealune vaatlusprotokoll

lubamatu tõend. Kolleegium kaitsja sellise tõlgendusega ei nõustu.

220. 23. aprilli 2018. a määruses (KoTo, kd 11, tl 102–114 pöördel) toonitas ringkonnakohus

seda, et nii kuriteo (praegusel juhul KarS § 2172 lg 1) koosseisulise kahju suuruse kui ka

tsiviilõigusliku kahjuhüvitusnõude ulatuse arvestamise metoodika kindlaksmääramine on

õiguslik küsimus, mille saab seaduse alusel otsustada üksnes kohus. Lisaks on nii kuriteo

koosseisulise kahju kui ka hüvitatava kahju ulatuse tuvastamiseks vaja teha tõendeid

hinnates kindlaks kahju suurust mõjutavad faktilised asjaolud. (Vt viidatud määruse punkt

69.) Ringkonnakohtu poolt tühistatud Tartu Maakohtu 20. novembri 2017. a otsusest ei

ilmnenud ei see, milles kohtu arvates T. kahju seisnes (kahju arvestamise metoodika), ega

hinnang tõenditele, mis kinnitanuks kahjuarvestuse komponentideks olevate faktiliste

asjaolude tõendatust. Maakohus piirdus toona kuriteo koosseisulise kahju suuruse

tuvastamisel sisuliselt vaid järgmise selgitusega: „Vaatlusprotokoll 23.09.2016 ja selle

lisaks olevad tabelid (IV kd, tl 1– 25) tõendavad arvete analüüsi tulemusel kannatanu

ettevõttele tekitatud kahju ulatust materjalide osas liigiti ja sisepatjade müügist

OÜ-le Decotex Trade.“ (KoTo, kd 11, tl 47 pöördel) Lugedes süüdistatava poolt

kannatanule tekitatud varalise kahju suuruse tuvastatuks sellise viitega vaatlusprotokollile,

delegeeris maakohus õigusemõistmise uurimisasutusele. (Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli

2018. a määrus nr 1-17-2359/52, p 69)

53(85)

221. Nagu eelnevalt selgitatud, nähtub Tartu Maakohtu 31. mai 2019. a otsusest kohtu

seisukoht nii kahju arvestamise metoodika kui ka kahjuarvestuse komponente kinnitavate

tõendite kohta. Sellises kontekstis ei saa maakohtu vaidlustatud otsuses tehtud viidet

vaatlusprotokolli lisas kajastuvale arvutustulemusele (KoTo, kd 8, tl 150) enam pidada

õigusemõistmise lubamatuks delegeerimiseks, vaid tegemist on arvutustehnilise

küsimusega. Nimelt on maakohtu viidatud arvutustulemus saadud lähtuvalt samast

metoodikast, mida kohus on selles asjas põhjendatuks pidanud, ja lähtudes tõenditest, mille

kohus on kahju arvestamisel asjakohasteks ja usaldusväärseteks tunnistanud. Arvestades B.

i kangastega tehtud tehingute suurt hulka, vajadust võrrelda just samade kangaste ostu- ja

müügitehinguid, arvestada veohinda jm kulusid, on ostu- ja edasimüügitehingute

hinnavõrdlus töömahukas, ent samas tehniline ülesanne, mille puhul kohtu tuginemist

vaatlusprotokollile võib pidada lubatavaks.

222. Kuna süüdistatavale ja kaitsjale on kõik algandmed ja neid kinnitavad tõendid, samuti

vaatluse kirjeldus kättesaadavaks tehtud, on neil olnud ka võimalus arvutuse õigsust

kontrollida, esitada alternatiivne arvutuskäik ja juhtida tähelepanu võimalikele vigadele

prokuratuuri kahjuarvestuses. Kaitsja ega süüdistatav ei ole esitanud alternatiivset summat,

mille võrra Decotex B. i kangaid T. le edasi müües vaheltkasu sai.

223. Mõningatele väidetavatele eksimustele kahjuarvestuses on apellant siiski osutanud, kuid

lähemal vaatlusel ei sea need maakohtu lõppjäreldust kahtluse alla.

224. Esmalt osutab apellant maakohtu otsuses märgitule, mille kohaselt on arvestuse tegemisel

„võetud analüüsimise aluseks 30.01.2012. a kuni 07.08.2015. a koostatud ostuarved ning

30.01.2012. a kuni 19.08.2015. a koostatud müügiarved.“ Kaitsja leiab, et kuna esimene

müügiarve pärineb alles 31. jaanuarist 2012, siis on kohus viidanud olematule müügiarvele.

Kolleegium

nõustub,

et

esimene

Decotexi

kangamüügiarve

T. le

pärineb

31. jaanuarist 2012 (KoTo, kd 7, tl 86). Samas ei saa sellest järeldada, et praegune

kahjuarvestus hõlmaks ka mõnda olematut Decotexi müügiarvet. Tuleb silmas pidada, et

esimene

ostuarve

(ehk

B. i

arve

Decotexile)

pärineb

just

30. jaanuarist

2012 (KoTo, kd 6, tl 186). Seega tähistab 30. jaanuar 2012 selle perioodi alguskuupäeva,

mil Decotex B. i kangaid T. le vahendas. See periood hõlmab ka esimese müügiarve

kuupäeva ehk 31. jaanuari 2012. Kui vaadata 6. juuni 2016. a vaatlusprotokolli lisa, mis

kajastab arvutuse tegemisel arvesse võetud arveid, siis esimene T. le esitatud arve pärineb

31. (mitte 30.) jaanuarist 2012 (KoTo, kd 7, tl 140, 14. veeru esimene andmerida). Järelikult

pole põhjust arvata, et kahjuarvestus hõlmaks olematut müügiarvet.

225. Teiseks märgib apellant, et analüüsimise aluseks ei saanud olla pelgalt 19. augusti

2015. a müügiarve, vaid ka 28. augusti 2015. a müügiarve nr 15592. Ringkonnakohtule jääb

selgusetuks, miks kaitsja arvates selle arvega ei arvestatud. Maakohus on sõnaselgelt

kõnealusele arvele viidanud, tuues ära isegi arve asukoha kohtutoimiku 8. köite lehel

125. Samuti kajastub see arvet 6. juuni 2016. a vaatlusprotokolli lähteandmetes

(KoTo, kd 8, tl 150).

54(85)

226. Kolleegium ei nõustu ka kaitsja arvamusega, et maakohtu viide B. i 28. augusti 2015. a

arvele nr 189065 viitab ebakõlale maakohtu otsuses. Maakohus selgitas, et kahjust on maha

arvatud negatiivne tulem, mis on tekkinud hinnavahest, kus kallimalt sisse ostetud kangas

on müüdud odavamalt. Ka vaatlusprotokolli lisast nähtub, et kõneksoleva arve alusel on

kahjusummat vähendatud (KoTo, kd 8, tl 150).

227. Kokkuvõttes ei anna ükski apellandi väide alust revideerida maakohtu järeldust, et ostes

T. le B. i kangaid Decotexi vahendusel, rikkus süüdistatav T. juhatuse liikme

ametikohustusi, põhjustades sellega T. le varalise kahju summas 108 276 eurot 33 senti.

8. J. B.X. i kanga ostutehingust

(a) Kaitsja väited

228. Pauluse kiriku põlvituspingi projektis ette nähtud Vallila hind (173 €/m) oli kõrgem kui

Decotexi küsitud hind põlvituspingi kanga eest (160 €/m). Süüdistatav pöördus

hinnapäringuga Decotexi poole ja sai soodsama ning kiirema tarneajaga pakkumise.

Süüdistatava ja kannatanu vahel sõlmitud juhatuse liikme leping ei sätestanud süüdistatava

kohustust pöörduda iga materjali ostmiseks otse tootjatehasesse. Süüdistataval ei olnud aega

hakata iga väikse asja pärast mööda internetti tehast taga otsima. See oli ühekordne projekt,

Soomes oli kõrgem hind, Decotexis odavam, seetõttu süüdistatav sellise valiku ka tegi.

Süüdistatav ei teadnud, et tootjatehase hind on madalam.

229. Ei ole ühtegi tõendit, mis kinnitaks maakohtu järeldust, et 28. juulil 2014 oli J. B.X. i

kanga Dales DA/684/1 Black hind otse tehasest ostes 99,95 €/m. Maakohtu viidatud tõendil

põlvituspingi kanga tootjatehase hinna kohta 17. septembril 2015 ei ole kriminaalasjas

tähtsust, kuna süüdistatavale heidetakse ette vaid tehinguid, mis tehti kuni 14. septembrini

2015. Hiljem kehtinud kanga hinnaga ei saa kahju tuvastamisel arvestada.

(b) Prokuratuuri vastus

230. Maakohus leidis õigesti, et kanga Decotexi kaudu tellimine oli majanduslikult

ebaotstarbekas. Kohus arvestas erinevaid asjaolusid, sh seda, et süüdistatavale olid teada

tekstiilitootja andmed, ning samuti selgitusi, millega süüdistatav põhjendas, miks ta ise

tehasest kangast ei tellinud.

(c) Kannatanu vastus

231. Otse J. B.X. ilt ostes oleks kanga Dales DA/684/1 Black hind olnud 99,95 €/m. Kangast

Decotexi kaudu ostes maksis süüdistatav selle eest aga 160 €/m. Ei ole usutav, et kanga

müügihind tehases oli 28. juulil 2014 sama, millega müüs T. le kangast Decotex.

Arvestades, et tavapäraselt asjad ajaga kallinevad, oleks kanga ostmine tehasest olnud toona

tõenäoliselt veelgi odavam. Süüdistatavale oli teada nii kangatootja kui ka kanga nimi ning

ettevõtte kontaktandmete otsimine internetist ei võta ülemäära palju aega.

55(85)

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

232. A-J. Endrekson-Hendriksman jättis J. B.X. i toodetava kanga DA/684/1 Black kohta

tootjafirmalt hinnapakkumise võtmata ja tellis kanga enda juhtimise ja kontrolli all

tegutseva Decotexi kaudu seetõttu, et Decotex teeniks vahendustasu, mitte aga seepärast, et

süüdistataval T. juhatajana olnuks ülemäära keeruline korraldada kanga ostmine otse

tootjalt. Süüdistatava väide, et tal polnud aega „hakata mööda internetti tehast taga otsima“

(KoTo, kd 10, tl 150), pole praeguse juhtumi kontekstis tõsiseltvõetav. Tellija oli T. le ette

kirjutanud konkreetse tootja konkreetse kanga, saates selle kohta 24. aprillil 2014

süüdistatavale e-kirja (KoTo, kd 2, tl 137; kd 10, tl 90). Kõnealuse kangatootja veebileht

http://J.B.X.

textiles.co.uk/

koos

kontaktandmetega

on

kergesti

leitav

ühe

internetiotsinguga. Selle tootja kontaktandmete leidmine ja lihtsa hinnapäringu

(vrd KoTo, kd 1, tl 57 jj) saatmine võtnuks aega ehk kümmekond minutit (kui sedagi). Selle

asemel andis süüdistatav M.T. le juhise küsida kanga hinnapakkumine Decotexi kaudu

(KoTo, kd 2, tl 139). Decotex esitaski 28. juulil 2014 T. le selle kanga kohta arve summas

5760

eurot

(koos

käibemaksuga),

mille

T. tasus

29. juulil

2014

(KoTo, kd 1, tl 56). Arvestades süüdistatava seotust Decotexiga, ei saa sellist käitumist

pidada juhuseks.

233. Decotexile maksis T. 30 meetri kanga DA/684/1 Black eest 4800 eurot (ilma

käibemaksuta) ehk 160 €/m. Otse tootjalt ostes, olnuks T. l võimalik see kangas osta

hinnaga 99,95 €/m (KoTo, kd 1, tl 57) ehk kokku 2998 euro 50 sendi eest. Seega põhjustas

süüdistatav kanga tellimisega Decotexi kaudu T. le lisakulu 1801 eurot 50 senti. Siinkohal

ei jaga kolleegium kaitsja arvamust, et kanga tootja küsitud hind on nõuetekohaselt

tuvastamata,

kuna

viimase

hinnapakkumine

pärineb

17. septembrist

2015. Ringkonnakohus nõustub kannatanuga, et pole usutav, et kõneksoleva kanga hind oli

tootja juures 2014. a kevadel-suvel kõrgem kui 2015. a septembris. Seega saab

alternatiivtehingu hinna kindlaksmääramisel lähtuda J. B.X. i 17. septembri

2015. a hinnapakkumisest.

234. Kokkuvõttes ei anna apellandi väited alust muuta maakohtu järeldust, et ostes T. le 30

meetrit kangast Dales DA/684/1 Black Decotexilt, selmet tellida kangas otse J. B.X. ilt,

rikkus süüdistatav T. juhatuse liikme ametikohustusi, põhjustades sellega T. le varalise

kahju summas 1801 eurot 50 senti.

9. Mööbli sisepatjade (sisupatjade) müügitehingutest

56(85)

(a) Kaitsja väited

235. T. toodetud sisepatjade müük sai alguse koostööst Decotexiga aastal 2011. T. ja

Decotexi 2. augusti 2011. a koostöölepingu kohaselt andis Decotex T. le tasuta kasutusse

fiiberkiu avamise masina. T. omakorda kohustus tegema Decotexile patju ning müüma

need Decotexile T. kehtestatud hinnakirja järgi. Leping andis Decotexile õiguse nõuda

seade oma äranägemisel tagasi, eelkõige juhul, kui T. keeldub Decotexi tellimusi (patjade

tootmine ja müümine) täitmast või kasutab seadet sihtotstarbele mittevastavalt. T. kasutas

ka Decotexile kuuluvat porolooni purustamise masinat. Kannatanu ja Decotexi

koostöölepingud olid rendita, s.t puudus renditasu, mida kannatanu pidanuks Decotexile

maksma. Lisaks masinatele jagas Decotex A-J. Endrekson-Hendriksmanile Vietnami

fiiberkiu tootmise tehase HOP THANH CO. LTD kontakti. Seda kinnitavad süüdistatava

ristküsitlusel antud ütlused.

236. Süüdistatav selgitas ristküsitlusel sedagi, et enne Decotexi masina kasutuselevõttu olid T.

l suured transpordiarved. Decotex andis T. le kraasimismasina ja kontakti Vietnami

tehasega, mis müüs kinnist kiudu. T. hakkas sisse tooma kinnist kiudu, mida kraasiti lahti

tehases. Seetõttu vähenes T. omatoodangu hind. Kui lahti kraasitud fiiberkiu hind koos

transpordiga oli 2–3 eurot, siis lahti kraasimata fiiberkiu hind koos tollimaksude ja

transpordiga oli 1,2 eurot. Maakohus pole süüdistatava neid ütlusi hinnanud. Asjaolu, et

kinnise

fiiberkiu

soetamine

on

soodsam,

kinnitas

ka

tunnistaja

J. V, kes selgitas, et masstootmises ei ole mõistlik käidelda fiiberkiudu avatud kujul, sest

see on üle kahe korra kallim. Kui T. läinuks Decotexist mööda, jäänuks T. ilma seadmest,

tootmine oleks seisma jäänud, T. oleks olnud sunnitud pöörduma tagasi kalli fiiberkiu ostu

juurde. Samuti oleks T. vastu esitatud koostöölepingu rikkumise tõttu kahjuhüvitusnõue.

237. Saamata jäänud tulust on võimalik kõnelda vaid juhul, kui kannatanul oli kavatsus ja

võimalus tulu saada. Enne Decotexiga koostöölepingute sõlmimist ei müünud T. sisepatju

ja neid valmistati vaid omatoodangu tarbeks. Maakohus on otsuse rajanud oletusele, et

sisepatju klientidele otse müües oleks kannatanu saanud suuremat tulu. See eeldus on aga

väär, sest T. tootis sisepatju vaid omatoodangu jaoks ja T. l polnud kavatsust sisepatjade

müügist tulu saada. Sisepatju vajasid pehmemööbli tootjad ehk T. konkurendid. Tõendid

kinnitavad T. s kehtinud keeldu müüa sisepatju konkurentidele. See keeld on äriliselt ka

täiesti arusaadav. Decotex kui mööblitootmis-tarvikute müüja ei olnud aga T. konkurent.

Kuna kannatanu ei müünud sisepatju konkurentidele, ei olnud kannatanul ka huvi teenida

tulu sisepatjade müügist teistele pehmemööbli tootjatele. Sel põhjusel on kohatu

konstrueerida olukorda, kus süüdistatav võib-olla oleks siiski üle astunud kannatanu

põhimõttelisest seisukohast – mitte müüa sisepatju konkurentidele. Maakohus on lähtunud

kahju arvestamisel Decotexi tulust, mida kannatanu poleks kuidagi ise teenida saanud.

238. Süüdistatava eestvedamisel teenis T. aastatel 2011–2015 sisepatjade müügist 224 466

eurot 69 senti (ilma käibemaksuta). Sisepatjade müük tõi T. le 56 789 eurot 86 senti

puhaskasumist. Lisaks vähenes Decotexiga tehtud koostöö tõttu T. toodangu omahind.

57(85)

Juhul

kui

süüdistatav

poleks

otsustanud

alustada

koostööd

Decotexiga,

s.t välistanud koostööpartneri poolt tasuta kasutusse antud fiiberkiu avamise seadme

kasutuse, oleks kannatanu pidanud ostma omatoodangu vajaduste rahuldamiseks jätkuvalt

Vietnami kinnise fiiberkiu avamisteenust OÜ-st C kokku 38 989 euro 69 sendi eest. Peale

selle kulunuks T. l kiu avamisteenuse transpordile 23 027 eurot 22 senti. Seega kokku

säästis

T. Decotexi

seadme

tasuta

kasutuse

tulemusel

62 016

eurot

91 senti. Tarnides fiiberkiudu Eesti asemel Vietnamist, säästis kannatanu veel 38 236 eurot

82 senti. Kokku tõi süüdistatava koostöö Decotexiga sisepatjade tootmise tõhustamise

kaudu kannatanu kulude säästu summas 100 253 eurot 73 senti. See summa hõlmab vaid

kokkuhoidu kannatanu enda huvides (s.o omatoodangu valmistamiseks) kasutatud

fiiberkiult. Seega tõi süüdistatava tegevus kannatanule sisse 157 043 eurot 59 senti. See

summa ületab maakohtu tuvastatud kahjusummat 109 145 eurot 41 senti. Järelikult ei ole

süüdistatav kannatanule kahju põhjustanud.

239. Maakohus on sisepatjade müügiga tekitatud kahju suuruse tuvastamisel võtnud aluseks

kannatanu finantsdirektori T. S koostatud koondtabeli. Tabelis on võrreldud T. ja Decotexi

müügiarveid. Maakohtu otsusest ei nähtu arvutuskäiku, kuidas kohus jõudis kahjusummani

109 145 eurot 41 senti. Kuivõrd arvete müügisummad ühe padjaliigi kohta on summeeritud,

siis ei ole Decotexi arveid võimalik tabelist tuvastada ei müügisumma, arve kuupäeva ega

-numbri alusel. Maakohus on aga võtnud tõe pähe koondtabeli lõpus toodud Decotexi

müügisummat 321 900 eurot 5 senti, jättes selle arvete põhjal üle kontrollimata. Jääb

segaseks, miks on maakohus pärast täitematerjalide müügisumma mahaarvamist saadud

sisepatjade müügisumma 217 391 euro 45 sendi asemel arvestanud väidetava kahju

tuvastamisel hoopis summaga 212 754 eurot 64 senti.

240. Kaitsja arvates tuleks määrata ekspertiis, tuvastamaks, kui palju hoidis T. aastatel 2011–

2015 kokku raha sellega, et tellis fiiberkiudu kokku pressitud kujul Vietnamist, ja kui palju

tulu tõi T. le koostöö Decotexiga.

(b) Prokuratuuri vastus

241. Maakohus on õigesti tuvastanud, et kannatanul oli võimalik müüa sisepatju Decotexi

vahenduseta. Süüdistatav teadis, kes on Decotexi vahendusel müüdavate patjade ostjad ning

millise hinnaga nad Decotexilt patju ostavad. Samuti on kohus tuvastanud, millise hinnaga

müüs T. patju Decotexile ning milline oli hind, millega Decotex müüs patju edasi.

Põhjendamatu on kaitsja väide, et pole tõendatud, et T. l oli tahe patjade müügist tulu

teenida. Seega leidis maakohus õigesti, et Decotexi ja T. poolt patjade eest saadud

müügisumma vahe on käsitatav T. kahjuna. Pole alust arvata, et T. l puudus aastatel 2011–

2015 võimalus müüa sisepatju sellise hinnaga, millega neid müüs Decotex.

242. Küll aga ei oleks kohus tohtinud Decotexi müügihinna tuvastamisel lähtuda T. koostatud

tabelist, kuivõrd sellelt ei nähtu Decotexi poolt patjade edasimüügi tegelik hind. Kohtul

tulnuks

lähtuda

Decotexi

arvetest

patjade

ostjatele

ning

23. septembri

58(85)

2016. a vaatlusprotokolli osast, mis kajastab arvetel olevaid andmeid. Arvete ja nende

vaatlust kajastava protokolli tulemusena on tuvastatav kannatanule tekitatud kahju summas

112 343 eurot 57 senti. Kuivõrd maakohus tuvastas kahju suurusena 109 145 eurot 41 senti,

pole praegu võimalik tunnistada süüdistatavat süüdi suurema kahju tekitamises.

(c) Kannatanu vastus

243. Süüdistatav müüs sisupatju Decotexile, s.o firmale, mille tegevusest süüdistatav ise tulu

sai. Decotex omakorda müüs samad padjad kõrgema hinnaga T. konkurentidele.

Süüdistatav rikkus sisupatjade müügil Decotexile kohustust teavitada T. nõukogu

tehingutest, millest on huvitatud tema ise või tema lähikondsed. Kannatanu nõukogu

koosolekutel oli alati põhiteemadeks müük ja keeld teha koostööd konkurentidega.

Süüdistatav teadis nii keeldu kui ka seda, et tegelikult on pehmemööbli valmistajate hulgas

nõudlus sisupatjade järele. Selle asemel, et sellisest nõudlusest ja sisupatjade turu

olemasolust kannatanu nõukogu teavitada, asutasid süüdistatav ja tema elukaaslane

Decotexi, hakates viimase kaudu sisupatju müüma ja kannatanu arvel kasu teenima.

244. Süüdistatava tegevust sisupatjade müügil Decotexile ei saa õigustada ka asjaoluga, et

Decotex andis T. le tasuta kasutamiseks fiiberkiu avamise masinad. Arvestades, et T. tootis

sisupatju

ka

varem,

oleks

olnud

põhjendatud

osta

sellised

masinad

OÜ T. KV kaudu kannatanule. Süüdistatav teadis kannatanu nõukogu seisukohta, et

vajalikud seadmed hangitakse OÜ T. KV kaudu. Väidetava koostööprojekti käigus üle

antud masina turuhind on ligikaudu 1000 eurot, seega ei oleks masinate ostmine liiga

kulukaks osutunud. Süüdistatav ei ole esitanud mitte ühtegi mõjuvat põhjust masinate

rentimiseks Decotexilt. Seetõttu on alusetu ka kaitsja väide, et just tänu Decotexile

vähenesid kannatanu kulud transpordile ja lahti kraasitud fiiberkiu ostmisele ning

avamisele. Kannatanu ei ole kunagi eitanud fiiberkiu avamise masina kasulikkust.

Süüdistatav oleks saanud T. kulutusi vähendada ka ilma, et Decotex olnuks vahelüli

fiiberkiu ostmisel ja avamisel. Kui kannatanu ei oleks Decotexist masinaid rentinud, ei oleks

T. pidanud jätkama kinnise fiiberkiu ja selle avamise teenuse ostmist, nagu ekslikult arvab

kaitsja, vaid kannatanu oleks saanud ise vajalikud masinad soetada ning oma tootmist

tõhusamaks ja soodsamaks muuta.

245. Vastupidiselt kaitsja seisukohale kinnitavad tõendid T. tahet ja huvi sisupatjade müügiga

edasi tegeleda ja sellest tulu teenida. Sel põhjusel on võimalik kõneleda ka tulust, mis T. l

süüdistatava tegevuse tõttu saamata jäi.

246. T. s kehtinud reeglit, et konkurentidega koostööd ei tehta, rikkus ka see, kui süüdistatav

müüs padjad Decotexile, kes seejärel müüs need samad padjad edasi kannatanu

konkurentidele. Süüdistatav on ise andnud ütlusi, et ta teadis, kes olid Decotexi kliendid.

Seeläbi toetas T. kaudselt konkurentide majandustegevust.

59(85)

247. Süüdistatava tahet sisupatjade müügiga T. le kahju tekitada ja Decotexile kasu teenida

tõendab ka fakt, et süüdistatav ei andnud sisupatjade müügi korraldamist üle müügijuhile,

kes oli just sellisteks ülesanneteks tööle võetud. Süüdistatav korraldas sisupatjade müüki

ise, sh määras hinna millega patju Decotexile müüdi. Seejuures maksis Decotex sisupatjade

eest alla turuhinna ja müüs ise padjad kallimalt edasi. Süüdistatav oleks pidanud müüma

sisupatju Decotexile samade hindadega, millega Decotex patju edasi müüs. Decotex müüs

samad padjad edasi mõnikord lausa kahekordse hinnaga.

248. Maakohus on tõendite alusel õigesti tuvastanud, et aastatel 2011–2015 müüs T.

Decotexile sisepatju kokku 212 754 euro 64 sendi eest. Kuivõrd arvete põhjal on tuvastatud,

et Decotex teenis sisepatjade müügist 321 900 eurot 95 senti, on kannatanu kahju

109 145 eurot 41 senti, s.o kahe müügisumma vahe. Maakohtu otsusest ei tulene, et kohus

tehtud arvutusi ei kontrollinud.

(d) Ringkonnakohtu seisukoht

(i) Sissejuhatus

249. Müües T. toodetud mööbli sisepatju enda juhtimise ja kontrolli all tegutsevale Decotexile

odavamalt, kui Decotex neid samu patju teistele pehmemööbli-tootjatele edasi müüs, käitus

A-J. Endrekson-Hendriksman T. suhtes ebalojaalselt ja majanduslikult ebaotstarbekalt,

jättes kannatanu ilma (suurest) osast tulust, mis padjamüügiga teeniti. Seejuures ei välista

süüdistatava rikkumist asjaolu, et sisepadja-äri iseenesest oli T. le kasumlik. Selle äri

kasumlikkus ei andnud süüdistatavale õigust osa T. kasumist endale võtta. Seda isegi mitte

juhul, kui süüdistatava tegevuseta poleks T. kunagi sisepatju müüma hakanudki. T.

juhatajana oligi süüdistatava ülesanne kannatanule tulu teenida. Tuvastatud asjaoludel saab

aga mõnevõrra lihtsustatult öelda, et padjamüügiäriga teenitud kasumist läks kõigest

kolmandik T. le, kaks kolmandikku aga Decotexi kaudu süüdistatavale.

250. Decotexi roll sisepatjade äris seisnes sisuliselt vaid selles, et selle äriühingu nimel

vormistati lepinguid ja arveid ning tehti ülekandeid, mille ainukene mõte oli anda

süüdistatavale võimalus võtta osa T. padjamüügitulust Decotexi abil endale. Ühe

sisepatjade ostja Sofa4you esindaja U.T. kirjeldas maakohtus antud ütlustes patjade

ostuprotsessi järgmiselt: „[M]eie saime need padjad kätte T. laost, arve maksime

Decotexile. Kuidas nende omavaheline suhe oli selle tootmisega, see ei ole mind kunagi

huvitanud.“ (KoTo, kd 10, tl 145 pöördel) Ka teised tõendid osutavad sellele, et faktiliselt

müüs sisepatju T. ja Decotex mingit lisandväärtust T. padjaärisse ei andnud.

251. Pole mingit alust kahelda selles, et kui T. müünuks sisepatju otse lõppostjatele, oleks tal

õnnestunud saada nende patjade eest vähemalt seda sama hinda, millega müüs patju

Decotex. Pidades silmas süüdistatava rolli Decotexis, olnuks T. l võimalik sõlmida

lõppostjatega vähemalt sama head padjamüügilepingud, nagu sõlmis Decotex.

60(85)

252. Arvestades seda, et Decotex tegutses süüdistatava juhtimise ja kontrolli all (vt käesoleva

otsuse osa II/4), on mõnevõrra keeruline rääkida kaitsja apellatsioonis viidatud koostööst T.

ja Decotexi vahel. Juriidilist vormi kõrvale jättes oli Decotex sisuliselt samastatav

süüdistatavaga. Seega ei olnud Decotexil padjamüügiäri puudutava „koostöö“ raames T. le

pakkuda suurt muud, kui seda, mida süüdistatav oleks pidanud T. heaks niigi tegema

juhatuse liikme lepingu raames ja selles lepingus ette nähtud tasu eest.

(ii) Konkurentidega koostöö tegemise keelu tähendusest

253. Apellant väidab, et süüdistatavale ei saa ette heita sellise tulu teenimata jätmist, mida

andnuks sisepatjade müük otse lõppostjatele. Seda põhjusel, et lõppostjateks olid teised

pehmemööbli tootjad ehk T. konkurendid. T. nõukogu oli aga asunud seisukohale, et

konkurentidega koostööd ei tehta. Kaitsja arvates ei saa süüdistatavale ette heita, et ta ei

teeninud tulu, mida saanuks teenida vaid T. nõukogu kehtestatud keeldu rikkudes. Kuna

Decotex polnud T. konkurent, siis talle võis patju müüa.

254. Kolleegiumi hinnangul ei ole apellandi selline väide tõsiseltvõetav. Juhul, kui asuda

seisukohale, et nõukogu keeld hõlmas ka keeldu müüa T. toodetavaid sisepatju teistele

pehmemööbli tootjatele, on ilmne, et seda keeldu rikkus ka süüdistatava tegevus patjade

müümisel Decotexile. Seejuures pole mingit tähtsust, et Decotex ise polnud T. konkurent,

sest Decotex müüs padjad edasi T. konkurentidele. Süüdistatav on ka ise maakohtus

kinnitanud, et ta teadis, kellele Decotex padjad edasi müüb, märkides vastuseks kaitsja

sellekohasele

küsimusele:

„jah,

nad

ju

käisid

mul

seal

hoovil.“

(KoTo, kd 10, tl 150 pöördel). Järelikult pidi süüdistatavale olema ilmselge, et sisepatju

Decotexi kaudu müües jääb nõukogu kehtestatud keelu eesmärk täielikult saavutamata.

Konkurentidele sisepatjade müümise keelu mõte sai seisneda vaid selles, et T. ise ei looks

teistele mööblitootjatele soodsamaid tingimusi T. ga konkureerimiseks sellega, et teised

tootjad saavad kasutada T. s toodetud sisepatju. Olukorras, kus Decotex müüs padjad T.

konkurentidele, tähendas ka patjade müümine Decotexile konkurentidega koostöö tegemise

keelu rikkumist. Selle keelu seisukohalt polnud ju mingit tähtsust, kas konkurent, kes saab

T. toodetud sisepatju, tasub nende eest otse T. le või Decotexile. Kaudselt võis patjade

müük Decotexi kaudu konkurentidele vähendada T. tulu mööblimüügist, ehkki seda on

praktiliselt võimatu kindlaks teha.

255. Seega on ainetu väita, et süüdistatava tegevuse tulemusel tekkinud kannatanu varalist

olukorda tuleks võrrelda olukorraga, kus T. poleks sisepatju üldse müünud, selmet võrrelda

seda olukorraga, kus Decotexile müüdud sisepadjad oleks müüdud otse lõppostjatele. T.

nõukogu kehtestatud koostöökeelu eesmärk ei saanud olla see, et jätta T. ilma osast

müügitulust. Kui süüdistatav juba otsustas T. toodetavaid sisepatju müüa, pidi ta seda tehes

toimima T. seisukohalt majanduslikult otstarbekalt ehk müüma sisepatju T. le võimalikult

soodsa (kõrge) hinnaga. Järelikult tulnuks T. l müüa patju vähemalt nende hindadega, mida

lõppostjad maksid patjade eest Decotexile. Decotexile vahendustasu jätmine polnud

61(85)

millegagi põhjendatud. Seda olenemata asjaolust, kas sisepatjade müük oli vastuolus T.

nõukogu suunisega konkurentidega koostööd mitte teha.

256. Samas ei ole aga põhimõtteliselt välistatud seegi, et T. nõukogu keeld konkurentidega

koostööd ei hõlmanudki sisepatjade müüki või vähemalt olnuks nõukogu valmis tegema

sellest keelust erandit, kui ilmnenuks, et tegemist on piisavalt kasumliku äriga. Kannatanu

on kohtumenetluses osutanud sellele, et süüdistatav oleks pidanud nõukogu informeerima,

et konkurentide hulgas on nõudlus T. sisepatjade järele. Sellisel juhul saanuks nõukogu

otsustada, kas hakata neid konkurentidele müüma või mitte (s.o kas sellest ärist tõusta võiv

tulu kaalub üles konkurentide tegevuse edendamisega kaasneva kahju). Süüdistatav jättis

aga nõukogu informeerimata, et ta ajab äri, mille tulemusena jõuavad T. sisepadjad

konkurentide tootmisse, rääkimata sellest, et ta informeerinuks nõukogu tehingute

tegemisest enda kontrolli all oleva äriühinguga.

257. Eeltoodud põhjustel rikkus süüdistatav T. sisepatju Decotexi kaudu müües oma

ametikohustusi, olenemata sellest, kas nõukogu keeld konkurentidega koostööd teha hõlmas

ka keeldu neile mööbli sisepatju müüa. Hoolimata sisepatjade konkurentidele müümise

keelust tuleb süüdistatava tekitatud kahju ulatuse tuvastamisel võrrelda varalist olukorda,

kuhu T. sattus sisepatju Decotexi kaudu müües, olukorraga, kus T. olnuks patju otse

lõppostjatele müües, mitte aga olukorraga, kus T. olnuks, kui ta poleks sisepatju üldse

müünud. Nii on maakohus ka toiminud.

(iii) Fiiberkiu avamise ja porolooni purustamise masina tasuta kasutusest ja sellega

saavutatud T. tootmiskulude kokkuhoiust

258. Apellandi arvates tuleks süüdistatava väidetavalt tekitatud kahjust maha arvata

mh 100 253 eurot 73 senti, mille võrra T. üldised tootmiskulud tänu Decotexiga tehtud

koostööle vähenesid. Seejuures tugineb kaitsja sellele, et seoses sisepatjade tootmisega sai

T. Decotexilt tasuta kasutusse fiiberkiu avamise masina. Tänu sellele masinale oli T. l

võimalik hakata ostma lahti kraasimata ehk odavamat fiiberkiudu, säästa fiiberkiu

avamisteenuselt, samuti kiu transpordilt. Kaitsja arvestuse kohaselt tõi kannatanu tootmise

selline

tõhustamine

kaasa

T. kulude

säästu

100 253

eurot

73 senti, mis saavutati tänu Decotexilt tasuta kasutusse võetud masinale.

259. Kannatanu ei eita masina kasulikkust T. tootmise seisukohalt, kuid osutab sellele, et

arvestades masina madalat hinda, tulnuks see T. le (OÜ T. KV kaudu) osta. Ka T. nõukogu

liige J.N. märkis maakohtus antud ütlustes, et „kui on tegemist odavate seadmetega, siis

neid me alati ostame“ (KoTo, kd 9, tl 153 pöördel).

260. Kolleegiumi arvates on usutav, et kannatanu tootmiskulud fiiberkiu avamise masina

kasutamise tõttu tõepoolest alanesid. Kas just sellise summa võrra nagu kaitsja väidab, on

omaette küsimus, aga see pole praeguses kontekstis ka oluline. Sest isegi juhul, kui eeldada,

et T. säästis Decotexilt saadud fiiberkiu avamise masina abil tootmiskuludelt 100 253 eurot

62(85)

73 senti, ei võimaldaks see pidada põhjendatuks sisepatjade müüki Decotexi kaudu ja sellele

äriühingule enam kui 100 000 euro suuruse müügikatte jätmist. Eksitav on kaitsja väide, et

Decotexiga tehtud padjamüügitehinguteta polnuks võimalik T. tootmiskulude kokkuhoidu

saavutada. Süüdistatav saavutanuks T. jaoks sama suure tootmiskulude kokkuhoiu ka siis,

kui ta oleks kõnealuse masina ostnud. Kannatanu väitel maksis fiiberkiu avamise masin

umbes 1000 eurot, süüdistatav andis maakohtus ütlusi, mille kohaselt oli masina hind „5000

ringis“ (KoTo, kd 10, tl 152 pöördel). Ka juhul, kui lähtuda süüdistatava nimetatud hinnast,

jäi see rohkem kui 20-kordselt alla sellele vahendustasule, mis Decotex T. lt ostetud patju

edasi müües teenis. Seega saavutanuks süüdistatav kinnisele fiiberkiule üleminekuga seotud

T. tootmiskulude kokkuhoiu – oli see siis ükskõik kui suur – maksimaalselt 5000-eurose

investeeringuga, selmet jätta Decotexile padjamüügitulust enam kui 100 000 eurot.

261. Siiski ei saa jätta tähelepanuta, et teatud varalise kasu, mis tuleb süüdistatavale

omistatavast kahjust maha arvata, kannatanu Decotexi fiiberkiu avamise masina, samuti

porolooni purustamise masina kasutamise tõttu sai. Nimelt andis Decotex nii fiiberkiu

avamise masina BC1001-709 kui ka porolooni purustamise masina BC503 ligikaudu

neljaks aastaks T. tasuta kasutusse (KoTo, kd 10, tl 69–71). Seega säästis T. nende

masinate rendikulu või alternatiivselt amortisatsiooni kasutusperioodil. Kuna kannatanu

seisukoha järgi olnuks majanduslikult otstarbekas masinad osta, lähtub kolleegium

kannatanu säästu arvutamisel seadmete amortisatsioonikulust.

262. 3. novembril 2015 esitas Decotex tsiviilasjas nr 2-15-16450 T. vastu hagi porolooni

purustamise masina BC203 kostja ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks või

alternatiivselt 1098 euro 37 sendi saamiseks (KoTo, kd 10, tl 78–85). Hagiavalduse punktis

4.2 märkis Decotex, et hageja soetas väljanõutava asja 2012. aastal 3100 USA dollari eest.

2015. aasta septembri lõpuga oli seadme jääkmaksumus 1098 eurot 37 senti. Hiljem esitatud

alternatiivses nõudes taotles Decotex just selle summa masina väärtusena väljamõistmist T.

lt, kui masina tagastamine osutub võimatuks. Seadme ostuhinda 3100 USD kinnitab ka 30.

augusti 2012. a arve (KoTo, kd 10, tl 73–74). Välismakse debiteerimise teatised (KoTo, kd

10, tl 75–75 pöördel) tõendavad, et Decotex maksis kõneksoleva porolooni purustamise

masina eest kokku 2534 eurot 53 senti. Seega perioodil, mil masin oli T. kasutuses vähenes

selle väärtus 2534,53€–1098,37€=1436 euro 16 sendi võrra ehk kaotas oma algväärusest

56,66%.

263. Fiiberkiu avamise masina väärtuse kohta toimikus dokumentaalseid tõendeid ei ole.

Lähtudes põhimõttest in dubio pro reo, loeb kolleegium selle masina soetusmaksumuseks

süüdistatava ütlustes nimetatud 5000 eurot. Eeldades muude andmete puudumisel seda, et

fiiberkiu avamise masin kaotas T. s oldud aja jooksul oma väärtusest sama suure osa kui

porolooni purustamise masin (56,66%), oli selle amortisatsioon T. kasutusperioodil 2833

eurot.

264. Seega säästis T. Decotexiga sisepatjade müügil tehtud koostöö tulemusena talle vajalike

masinate

amortisatsioonilt

1436,16€+2833€=4269

eurot

senti.

Lähtudes

63(85)

VÕS § 127 lg-s 5 ette nähtud reeglist, mida tuleb üldpõhimõttena järgida ka

KarS § 2172 lg 1 koosseisulise kahju kindlaksmääramisel, arvab kolleegium selle summa

maha kahjust, mis T. l tekkis seetõttu, et süüdistatav müüs sisepatju Decotexile odavamalt,

kui neid patju saanuks müüa otse lõppostjatele.

(iv) Vietnami tehase kontakti vahendamisest

265. Kaitsja viitab ka sellele, et süüdistatav sai Decotexilt Vietnami fiiberkiu tootmise tehase

HOP THANH CO. LTD kontakti, mis võimaldas hakata soetama soodsamat kiudu. Selle

väite kohta märgib kolleegium, et arvestades süüdistatava rolli Decotexis, saab viimase

teadmised omistada ka süüdistatavale. Sõltumata sellest ei saa kõneksoleva või mõne muu

fiiberkiu tehase kontaktandmete kindlakstegemist pidada süüdistatava eriala ja kogemusi

arvestades ülejõukäivaks või ülemäära koormavaks ülesandeks. Igal juhul ei õigustanuks

sellise info saamine Decotexile sisepatjade müügilt üle 100 000-eurose vaheltkasu

loovutamist.

(v) Kahjuhüvitusnõude vältimisest

266. Ainetu on ka apellandi viide Decotexi võimalikule T. vastu suunatud

kahjuhüvitusnõudele, mis võinuks kaasneda koostöölepingute lõpetamisega.

267. Esiteks on nii 2. augusti kui ka 15. augusti 2011. a lepingu (KoTo, kd 10, tl 69–70)

äärmiselt lakoonilise teksti põhjal sellise nõude tekkimise võimalikkust väga raske jaatada.

Lepingud nägid ette vaid Decotexi õiguse masinad tagasi nõuda, kuid ei taganud Decotexile

õigust osta sisepatju mingis kindlaksmääratud koguses, hinnaga või mingi perioodi jooksul.

268. Teiseks väärib märkimist, et juhul, kui süüdistatav olekski Decotexile nende lepingutega

enda väidetud kahjuhüvitusnõude andnud, saaks talle ilmselt sedagi ametikohustuste

rikkumisena ette heita.

269. Ja kolmandaks peamine: kuna süüdistatavale heidetakse ette juba seda, et ta Decotexiga

padjavahenduslepingud üldse sõlmis, siis pole asjakohane viidata sellele, et lepingute

lõpetamine võinuks kahjustada T. huve. Juhul, kui süüdistatav poleks neid lepinguid

sõlminud, poeks ka saanud tekkida küsimust sellest, millised negatiivsed tagajärjed võivad

T. t tabada lepingute lõpetamisel.

(vi) Padjamüügi kasumlikkusest T. le

270. Nagu kolleegium eelnevalt selgitas, tuleb süüdistatava tekitatud kahju suuruse

kindlakstegemisel võrrelda T. varalist olukorda, mis tekkis patju Decotexi kaudu müües,

64(85)

varalise olukorraga, kus T. olnuks, kui ta müünuks padjad otse lõppostjatele ehk küsinuks

patjade eest seda hinda, mida sai lõppostjatelt Decotex. Seetõttu pole võimalik nõustuda

kaitsja arvamusega, et süüdistatava poolt kannatanule tekitatud kahjust tuleks maha arvata

ka 56 789 eurot 86 ehk summa, mille ulatuses T. padjamüügiärist kasumit teenis. Juhul,

kui süüdistatav oleks toiminud T. le majanduslikult otstarbekalt, olnuks sisepatjade müügist

teenitud kasum peaaegu kolm korda suurem. Sellest summast, mille võrra süüdistatav küsis

Decotexilt sisepatjade eest vähem raha, kui mööblitootjad Decotexile nende patjade eest

pakkusid, ei saa maha arvata summat, mille ulatuses T. sisepatjade müügiga kasumit teenis.

271. Ühtlasi ei välista süüdistatava ametikohustuste rikkumist ega mõjuta kannatanule

tekitatud kahju ulatust asjaolu, et T. ei müünud sisepatju Decotexile alla nende omahinna,

vaid sellest kallimalt. Oluline on see, et süüdistatav müüs padjad odavamalt, kui see olnuks

mõistlikult võimalik.

(vii) Kahju suurusest

272. Maakohus tuvastas Decotex sai sisepatjade eest lõppostjatelt raha 321 900 eurot 5 senti

ehk 109 145 euro 41 sendi võrra rohkem, kui ta ise nende patjade eest T. le maksis (212 754

eurot 64 senti). Selle hinnavahe lugeski kohus T. le sisepatjade müügitehingutega tekitatud

kahjuks.

273. Kolleegium nõustub maakohtuga, et menetletava juhtumi asjaoludel saab süüdistatava

ametikohustuste rikkumisega kannatanule tekitatud kahjuks lugeda Decotexile ja T. le

padjamüügist laekunud summade vahe – millest tuleb küll maha arvata käesoleva otsuse

alaosas II/9/iii märgitud sääst masinate amortisatsioonikulult. Samas peab kaitsjaga

nõustuma selles, et kahju arvestuse käik pole maakohtu otsuse põhjal lõpuni jälgitav.

274. Nii on maakohus oma otsuse leheküljel 30 märkinud esmalt järgmist:

Arved tõendavad, et T.P. OÜ müüs Decotex Trade OÜ-le sisupatju aastatel 2011-2015 summas

217 391,45 eurot (III kd, tl 1-66). Arvete koonditel aastate lõikes on märgitud arvete summa,

kogusumma 224 466,69 eurot. Kohus võttis arvete järgi arvesse ainult müüdud sisepatjade summat,

mis on 217 391,45 eurot.

Mõned lõigud hiljem on aga kohus tõdenud järgmist:

Mahaarvestusi tehes on T. müügi summa kokku 212 754,64 eurot (230 108,68 – 17 354,04). 17 354,04

on nende ridade summa kokku, kus ei ole näidatud Decotexi müüki. [...] Kohus loeb tõendatuks, et T.P.

OÜ sai sisepatjade müügitehingutest kahju 109 145,41 eurot (321 900,05 – 212 754,64).

275. Kolleegiumile jääb sarnaselt apellandiga arusaamatuks, miks tuvastas esimese astme

kohus kaks erinevat summat, mille T. sisepatjade müügist sai, s.o 217 391 eurot

45 senti ja 212 754 eurot 64 senti.

65(85)

276. Ühtlasi võib maakohtu otsusest välja lugeda, et kohus on arvestanud T. müügisumma

hulka vaid need tehingud, mille objektiks olevate patjade puhul on tuvastatav, et Decotex

on need edasi müünud (maakohus on mh märkinud järgmist: „Samuti ei võta kohus arvesse

neid sisepatjade müügisummasid, kus sisepatju edasi müüdud ei ole.“). Kolleegium märgib,

et selline käsitlus on väär, sest T. sai patjade eest Decotexilt raha, olenemata sellest, kas

Decotex need padjad hiljem edasi müüs või mitte. Seega tuleb kahju arvestamisel

Decotexile patjade eest laekunud summast maha arvata kogu Decotexi poolt T. le patjade

eest tasutud summa, sh summa mis tasuti edasi müümata jäänud patjade eest. Seega on

maakohus süüdistatavale omistatud kahju alusetult suurendanud summa võrra, mille

Decotex maksis T. le nende patjade eest, mille edasimüüki pole tuvastatud.

277. Ringkonnakohus liitis kokku kohtutoimiku 3. köite lehtedel 3–6; 9–20; 23–34; 38–50 ja

54–65 olevate T. arve-saatelehtede need read, mis kajastavad sisepatjade müügisummasid.

Sellest nähtub, et aastatel 2011–2015 maksis Decotex T. le sisepatjade eest kokku 217 408

eurot 20 senti (ilma käibemaksuta).

278. Seda summat, mille eest Decotex müüs T. lt soetatud sisepadjad edasi ja mis süüdistatava

kohustustepärase käitumise korral võinuks patjade eest laekuda T. le, tõendavad Decotexi

müügiarved sisepatjade ostjatele (KoTo, kd 4, tl 27–29; 32–37; 39–40; 42–48; kd 5, tl 25–

101;

103–166;

168–174;

176–193;

195–204;

206–210;

kd

6,

tl

1–56;

58–61; 63–94; 96–177). Liites kokku Decotexi nende arvete need read, mis kajastavad

sisepatjade (sisupatjade) müügisummasid, ilmneb, et lõppostjad maksid Decotexile patjade

eest kokku 343 829 eurot 70 senti (ilma käibemaksuta). See summa on suurem, kui

maakohtu tuvastatud Decotexi padjamüügitulu (321 900 eurot 5 senti).

279. Kahjuarvestuses ringkonnakohtu poolt arveridade liitmisel leitud summast (343 829,70€)

lähtumine suurendaks süüdistatavale omistatavat kahju maakohtu otsuses tuvastatuga

võrreldes 21 929 euro 65 sendi võrra. Kuna ei prokuratuur ega kannatanu pole

süüdistatavale omistatava kahjusumma suurendamist apellatsioonis taotlenud ja

KrMS § 340 lg 4 kohaselt saab ringkonnakohus süüdistatava olukorda raskendada üksnes

prokuröri või kannatanu apellatsiooni alusel, lähtub kolleegium ikkagi maakohtu tuvastatud

Decotexi padjamüügitulust 321 900 eurot 5 senti. Ringkonnakohtu poolt arvete põhjal

tehtud arvutus kinnitab aga seda, et maakohus ei ole Decotexi müügitulu rehkendamisel

eksinud süüdistatava kahjuks ega tema olukorda alusetult raskendanud.

280. Kokkuvõttes leiab ringkonnakohus, et süüdistatav põhjustas mööbli sisepatjade Decotexi

kaudu põhjendamatult madala hinnaga müümisega kannatanule kahju summas

321 900,05€ (Decotexi padjamüügitulu) – 217 408,20€ (T. padjamüügitulu) – 4269,16€ (T.

sääst masinate amortisatsioonilt) = 100 222 eurot 69 senti (mitte 109 145 eurot 41 senti,

nagu tuvastas maakohus).

(III) Tsiviilhagist

66(85)

1. Haginõude põhjendatusest

(a) Kaitsja väited

281. Maakohus, lahendades tsiviilhagi, on tuginenud KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuse

lahendamise käigus tehtud arvutustele ja seeläbi tuvastatud kahju suurusele. Seega on

kannatanu haginõue alusetu samadel põhjustel, miks ei saa nõustuda sellega, et süüdistatav

pani toime KarS § 2172 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, sh põhjustas kannatanule suure

varalise kahju.

(b) Kannatanu vastus

282. Olukorras, kus olukorras, kus nii süüdistuse kui ka tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud ja

tõendid olid samad, võis maakohus tsiviilhagi lahendamisel tugineda süüküsimuse

lahendamisel esitatud põhjendustele.

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

283. Kannatanu nõue süüdistatava vastu on osaühingu juhatuse liikme kohustuste rikkumisega

tekitatud kahju hüvitamise nõue. Sellise nõude õiguslik alus on ÄS § 187 lg 2 esimene

lause, mille järgi vastutab oma kohustuste rikkumisega osaühingule kahju tekitanud

juhatuse liige tekitatud kahju hüvitamise eest. Vastutusest vabanemise alus on sätestatud

sama lõike teises lauses ja selle järgi vabaneb juhatuse liige vastutusest, kui ta tõendab, et

on oma kohustusi täitnud korraliku ettevõtja hoolsusega.

284. ÄS § 187 lg-s 2 sätestatud nõude eeldused on järgmised (vt nt Riigikohtu tsiviil-

kolleegiumi 24. novembri 2015. a otsus asjas nr 3-2-1-129-15, p 13 ja 19. juuni

2017. a otsus asjas nr 3-2-1-54-17, p 10):

1) juhatuse liige on rikkunud juhatuse liikme kohustusi (ÄS § 187 lg 1, TsÜS § 35);

2) osaühingule on tekkinud või tekib varaline kahju (VÕS § 127 lg 1 ja § 128);

3) rikkumise ja kahju vahel on põhjuslik seos (VÕS § 127 lg 4);

4) juhatuse liige vastutab oma kohustuste rikkumise eest, st ta ei ole järginud korraliku

ettevõtja hoolsusstandardit (ÄS § 187 lg 2 teine lause).

285. Äriühingu juhatuse liikme kohustused võivad tuleneda seadusest, ühingu põhikirjast,

üldkoosoleku otsustest ja muudest poolte sõlmitud kokkulepetest. Kõige üldisema

kohustuse näeb juriidilise isiku juhatuse liikme jaoks ette TsÜS § 35, mille kohaselt peavad

juriidilise isiku juhtorgani liikmed oma seadusest või põhikirjast tulenevaid kohustusi

täitma juhtorgani liikmelt tavaliselt oodatava hoolega ja olema juriidilisele isikule lojaalsed.

Äriühingute osas täpsustab juhatuse liikme hoolsuskohustuse sisu äriseadustik. Osaühingu

67(85)

juhatuse liige peab täitma oma kohustusi korraliku ettevõtja hoolsusega (ÄS § 187 lg 1) ja

tegutsema ühingu suhtes majanduslikult kõige otstarbekamal viisil (ÄS § 306 lg 2;

TsÜS § 4). Äriühingu juhatuse liikme hoolsuskohustus tähendab seda, et juhatuse liige peab

tegutsema heas usus ja äriühingu huvides, samuti olema otsuste vastuvõtmiseks piisavalt

informeeritud ega tohi ühingule võtta põhjendamatuid riske. Lojaalsuskohustus tähendab

muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada isiklikke huve äriühingu

omadele (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015 otsus asjas nr 3-2-1-38-15, p 14 ja

19. juuni 2017. a otsus asjas nr 3-2-1-54-17, p 13.1).

286. A-J. Endrekson-Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuse lahendamise

käigus on tuvastatud, et süüdistatav T. juhatuse liikmena rikkus tahtlikult (kavatsetult)

juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit, ostes T. le

endaga seotud Decotexilt HDF-plaate, liimi ja kangaid kallimalt, kui neid olnuks võimalik

osta teistelt tarnijatelt, ja müüs T. toodetud mööbli sisepatju Decotexile odavamalt, kui neid

olnuks võimalik müüa teistele ostjatele.

287. Samuti leidis A-J. Endrekson-Hendriksmani süüküsimuse lahendamisel tõendamist, et

kui süüdistatav oleks ostnud T. le tootmiseks tarvilikku HDF-plaati, liimi ja kangaid

Decotexi asemel talle teada olnud ja kättesaadavate alternatiivsete tarnijate käest, tulnuks

T. l maksta nende kaupade eest kokku 142 662 eurot 85 senti vähem (sh säästnuks

kannatanu HDF-plaatidelt 17 515 eurot 56 senti; liimilt 15 069 eurot 46 senti; B. i kangastelt

108 276 eurot 33 senti ja J. B.X. i kangalt 1801 eurot 50 senti). Juhul, kui süüdistatav poleks

müünud kannatanu toodetud mööbli sisepatju mitte Decotexile, vaid otse ettevõtjatele, kes

ostsid neid patju Decotexilt, teeninuks T. patjade müügist täiendavalt 100 222 eurot 69

senti tulu. Seega kui süüdistatav toiminuks T. suhtes lojaalselt ja majanduslikult

otstarbekalt

olnuks

äriühingu

varaline

seisund

kokku

242 885 euro 54 sendi võrra parem. Selle summa näol on tegemist T. varalise kahjuga, mis

on põhjuslikus seoses A-J. Endrekson-Hendriksmani majanduslikult ebaotstarbeka ja

lojaalsusetu käitumisega ehk T. tarnijate ja ostjate valikul süüdistatavaga seotud Decotexi

põhjendamatu eelistamisega teistele võimalikele lepingupartneritele, kes pakkunuks T.

jaoks soodsamaid tingimusi.

288. Kuna süüdistatav pani rikkumise toime tahtlikult, ei aktualiseeru praegusel juhul küsimus

korraliku ettevõtja hoolsusstandardi järgimisest (ÄS § 187 lg 2 ls 2).

289. Eeltoodust tulenevalt rahuldab ringkonnakohus sarnaselt maakohtuga osaliselt kannatanu

tsiviilhagi, kuid süüküsimuse lahendamisel tuvastatud asjaoludest lähtuvalt tuleb kannatanu

kahjuhüvitist vähendada 252 066 eurolt 55 sendilt 242 885 euro 54 sendini.

290. Seoses apellandi etteheitega, et maakohus tugines tsiviilhagi lahendades A-J. Endrekson-

Hendriksmanile KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuse lahendamise käigus tehtud

arvutustele, märgib kolleegium, et menetletava asja kontekstis ei saa seda maakohtule ette

heita. Seda seetõttu, et praegusel juhul on see sama summa, mis on süüdistatavale omistatav

68(85)

KarS § 2172 lg 2 koosseisulise tagajärjena, käsitatav ka kahjuna, mille süüdistatav peab

ÄS § 187 lg 2 alusel T. le hüvitama.

2. Leppetrahvi nõudest ja selle võrra kahjuhüvitise vähendamisest

(a) Kaitsja väited

291. Kuna süüdistatav ei ole kannatanu suhtes lojaalsuskohustust rikkunud, siis on leppetrahvi

nõue rahuldatud alusetult.

292. Kannatanu on 3. jaanuari 2019. a seisukohas märkinud, et leppetrahvi nõue tuleneb

esmajoones ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisest ning seda tuleb käsitleda

eraldiseisvana kahju hüvitamise nõuetest. Maakohus on süüdistatava KarS § 377 lg 1 järgi

ärisaladuse õigustamatus avaldamises ja kasutamises õigeks mõistnud. Seega ei tuvastanud

maakohus, et A-J. Endrekson-Hendriksman oleks kannatanu ärisaladusi õigustamatult

kolmandatele isikutele avaldanud. Seetõttu ei ole leppetrahvi väljamõistmine õiguspärane.

293. Igal juhul on leppetrahvi nõue välistatud tulenevalt VÕS § 161 lg-st 2, kuivõrd kahju

hüvitamise nõude ja leppetrahvi nõude eesmärgiks on sama väidetava kahju hüvitamine.

Antud juhul on leppetrahvi ja kahju hüvitamise nõude eesmärgiks hüvitada sama väidetav

kahju (lojaalsuskohustuse väidetavast rikkumisest tulenev kahju). Seetõttu on sama

väidetava kahju osas nii kahju hüvitamise nõude kui leppetrahvi-nõude rahuldamine

välistatud. VÕS § 161 lg 2 ja maakohtu kahjutuletise järgi oleks väljamõistetav hüvitis

seega 252 066,55–32 000=220 066 eurot 55 senti.

(b) Kannatanu vastus

294. Leppetrahvi nõue on põhjendatud ja süüdistatavalt kannatanu kasuks õigesti välja

mõistetud. 3. jaanuari 2019. a vastuses märkis kannatanu, et esmajoones on leppetrahvi

nõue seotud ärisaladuse hoidmise kohustuse rikkumisega. Kannatanu ei välistanud

leppetrahvi seost teost teiste süüdistatava toime pandud rikkumistega. Kannatanu ja

süüdistatava vahel sõlmitud lepingu punktist 5 tulenes, et kui juhatuse liige rikub lepinguga

kokku lepitud lojaalsuskohustust, sh juhatuse liikme lepingu punkte 5.1, 5.2 ja 5.3, kohustub

ta tasuma leppetrahvi. Maakohtus leidis tõendamist, et süüdistatav on sellised rikkumised

toime pannud. Seetõttu oli põhjendatud ka leppetrahvi väljamõistmine.

295. Süüdistatava ja kannatanu vahel juhatuse liikme lepingus kokku lepitud leppetrahvi

eesmärk ei olnud hüvitada kannatanule süüdistatava poolt tekitatud varalist kahju, vaid

kahju, mis tekkis kannatanul seoses süüdistatava lojaalsuskohustuse rikkumisega. Kuivõrd

leppetrahv ja kahjuhüvitis ei kata sama kahju, ei tule kahjuhüvitist leppetrahvi võrra

vähendada. Kui kohus peaks siiski leidma, et leppetrahv ja kahjuhüvitis on sama

eesmärgiga, siis peaks kõigepealt rahuldama leppetrahvi-nõude ja seejärel kahjunõude

leppetrahvi ületavas osas.

69(85)

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

296. A-J. Endrekson-Hendriksmani süüküsimust lahendades tuvastas kolleegium, et

süüdistatav

rikkus

seadusest

ja

ametilepingutest

tulenevat

juhatuse

liikme

lojaalsuskohustust T. ees. Tegemist oli tahtliku ja ulatusliku rikkumisega. Seetõttu nõustub

ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et kannatanul on õigus nõuda süüdistatavalt nii 1.

septembril 2013 kui ka 1. septembril 2010 sõlmitud juhatuse liikme lepingu punktis 5.4

lojaalsuskohustuse rikkumise eest ette nähtud leppetrahvi summas 32 000 eurot (500 000

krooni) (KoTo, kd 1, tl 19 ja 25).

297. Küll jagab kolleegium erinevalt maakohtust ja kannatanust kaitsja arvamust, et praeguse

juhtumi puhul kuulub kohaldamisele VÕS § 161 lg 2, mis sätestab, et kui kahjustatud

lepingupool võib nõuda lepingu rikkumisega tekitatud kahju hüvitamist, tuleb kahju

hüvitada osas, mida leppetrahv ei katnud. Riigikohus on selgitanud, et tegemist on nn

tasendusliku leppetrahvi arvestamise põhimõttega, mis tuleneb leppetrahvi kahju

hüvitamise funktsioonist, ning kahju saab nõuda osas, mida leppetrahv ei kata (Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 27. oktoobri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-76-16, p 17).

298. Käesolevas kriminaalasjas on kannatanu esitanud süüdistatava vastu viimase poolt

juhatuse liikme ametikohustuste, sh lojaalsuskohustuse rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamise nõude, mida ringkonnakohus pidas ka 242 885 euro 54 sendi ulatuse

põhjendatuks. Seega on kahjuhüvitis mõistetud süüdistatavalt välja selle sama

lepingurikkumise eest, mille tagajärjena leping sätestas leppetrahvi maksmise kohustuse.

Kahjuhüvitise suurus ületab leppetrahvi.

299. Kannatanu leiab apellatsioonivastuses, et süüdistatavaga sõlmitud juhatuse liikme

lepingutes sätestatud leppetrahvi eesmärk ei olnud hüvitada sellist varalist kahju, mille

süüdistatav T. le põhjustas, vaid hoopis lojaalsuskohustuse rikkumisega tekitatavat

mittevaraline kahju. Kolleegium sellise käsitlusega ei nõustu. Jättes kõrvale küsimuse, kas

äriühingul saab üldse tekkida mittevaraline kahju, märgib kolleegium järgmist.

Süüdistatava ametilepingu punktides 5.1–5.3 sätestatud kohustused, mille rikkumise eest

oli leppetrahv ette nähtud, olid suunatud selgelt T. varaliste huvide järgimisele. Nendes

sätete eesmärk oli tagada, et juhatuse liige ei annaks iseendale, oma lähikondsetele ega T.

konkurentidele T. arvelt põhjendamatuid majanduslikke eeliseid, näiteks T. siseinfot või

esindusõigust ära kasutades. Põhjus, miks sellised kohustused lepingus fikseeriti, sai

seisneda üksnes T. varaliste huvide kaitsmises. Teisisõnu olid nad mõeldud ära hoidma

muu hulgas just sellist varalist kahju, mille süüdistatav kannatanule praegusel juhul

põhjustas.

300. Kannatanu osutatud asjaolu, et A-J. Endrekson-Hendriksmani ja T. vahel sõlmitud

juhatuse liikme lepingutes pole leppetrahvi maksmise kohustust seotud kannatanule varalise

kahju tekkimisega, on seletatav sellega, et leppetrahvi üks keskseid funktsioone ongi tagada

lepingurikkumise korral võlausaldajale kahju hüvitamine ka olukorras, kus kahju

70(85)

tõendamine võib osutuda võimatuks või ebamõistlikult keerukaks. Kuna leppetrahvi

kokkuleppe eesmärk on vabastada õigustatud isik kahju tekkimise tõendamisest

(VÕS § 161 lg 1), on loogiline, et kannatanu ja süüdistatava vahel sõlmitud lepingus ei

sätestatud kahju tekkimist leppetrahvi kohaldamise eeldusena. Vastasel korral muutunuks

leppetrahvi kokkulepe suuresti mõttetuks. See ei tähenda aga seda, et leppetrahvi eesmärk

oleks olnud mittevaralise kahju hüvitamine, nagu kannatanu väidab. Järelikult ei saa

kannatanu osutatud asjaolust, et süüdistatavaga sõlmitud juhatuse liikme lepingud ei

sätestanud leppetrahvi kohaldamise eeldusena kannatanul varalise kahju tekkimist,

järeldada, et leppetrahv polnud mõeldud sellise varalise kahju hüvitamiseks, mille

süüdistatav põhjustas kannatanule menetletava juhtumi puhul.

301. Järelikult tuleb menetletavas asjas kohaldada VÕS § 161 lg-t 2 ja kannatanul on õigus

kahjuhüvitisele üksnes leppetrahvi ehk 32 000 eurot ületavas osas. Kannatanu märkis

apellatsioonivastuses õigesti, et esmajärjekorras tuleb rahuldada tema leppetrahvi nõue. See

tähendab seda, et maakohtu otsustus leppetrahvi väljamõistmise kohta tuleb jätta muutmata,

kuid kannatanu kasuks välja mõistetavat kahjuhüvitist tuleb VÕS § 161 lg 2 alusel

vähendada 32 000 euro võrra ehk 242 885 eurolt 54 sendilt 210 885 eurole 54 sendile.

3. Viivisenõudest

(a) Kaitsja väited

302. Kannatanu põhinõude puudumise tõttu on alusetu ka kogu viivisenõue. Sõltumata sellest

on maakohtu viivisearvestus põhimõtteliselt väär. Kannatanu saatis süüdistatavale

23. oktoobril 2015 nõudeavalduse maksetähtajaga hiljemalt 30. oktoober 2015. Maakohus

tuvastas, et kuna süüdistatav nõuet ei täitnud, on kannatanul õigus nõuda viivist

30. oktoobrist 2015 kuni põhinõude täitmiseni. Kui isikule antakse tähtaeg tasuda mingiks

kuupäevaks raha, siis viivise arvestus algab tasumise tähtpäevale järgnevast päevast, sest

tähtaja viimasel päeval pole isik veel viivituses. Seega saaks viivise arvutamise

alguskuupäev olla alles 31. oktoober 2015.

(b) Kannatanu vastus

303. Tsiviilhagis esitatud põhinõue on olemas ning seetõttu on olemas ka viivisenõue. Kuna

süüdistatav kannatanu nõudeavalduses märgitud 30. oktoobriks 2015 kahju ei hüvitanud,

on põhjendatud viivise arvestamine alates sellest kuupäevast.

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

71(85)

304. Kuna kolleegium ei jaga kaitsja arvamust kannatanu põhinõude puudumise kohta, pole

sel argumendil võimalik kahtluse alla seada ka viivisenõude olemasolu. Küll aga toob

käesoleva otsusega kannatanu põhinõude vähendamine kaasa vajaduse korrigeerida

maakohtu välja mõistetud viivisesummat.

305. Tsiviilhagis on kannatanu taotlenud VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivist

enda kahju hüvitamise nõudelt – ent mitte leppetrahvi nõudelt (KoTo, kd, 9, tl 12). Seega

on põhivõlg, millelt viivist arvutada käesolevast otsusest tulenevalt 210 885 eurot 54 senti.

306. Kannatanu taotles hagis viivist 30. oktoobrist 2015 hagi esitamiseni 6. märtsil

2017 kindlas summas ja alates 7. märtsist 2017 edasiulatuvat viivist põhivõlalt

seadusjärgses määras.

307. Kolleegium nõustub kaitsjaga selles, et praegusel juhul tuleb viivist arvestada 31., mitte

juba 30. oktoobrist 2015. Asjas ei ole vaidlust, et kannatanu esitas 23. oktoobril

2015 süüdistatavale nõudeavalduse, milles nõudis kahju hüvitamist hiljemalt 30. oktoobriks

2015. Järelikult andis kannatanu ise süüdistatavale tähtaja kohustuse täitmiseks

30. oktoobrini 2015 kell 24.00 (TsÜS § 137 lg 1). Seega muutus kohustus

VÕS § 82 lg 7 teise lause järgi sissenõutavaks ja süüdistatav sattus viivitusse 31. oktoobril

2015. Sellest päevast alates on kannatanul VÕS § 113 lg 1 järgi ka õigus nõuda

viivitusintressi.

308. Kolleegium määrab sissenõutava viivise suuruse KrMS § 381 lg 6 ja tsiviilkohtu-

menetluse seadustiku (TsMS) § 367 järgi kindlaks ringkonnakohtu otsuse kuupäeva

(31. jaanuari 2020. a) seisuga järgmiselt:

Võlaperiood

%

aastas

%

päevas

Summa

päevas

Päevi

perioodis

Perioodi

summa (€)

31.10.2015–31.12.2015

8.05

0.022055

46,510373

2883,64

01.01.2016–30.06.2016

8.05

0.021995

46,383295

8441,76

01.07.2016 - 31.12.2016

8.00

0.021858

46,0952

8481,52

01.01.2017 - 30.06.2017

8.00

0,021858

46,221488

8366,09

01.07.2017 - 31.12.2017

8.00

0,021918

46,221488

8504,75

72(85)

01.01.2018 - 30.06.2018

8.00

0,021918

46,221488

8366,09

01.07.2018 - 31.12.2018

8.00

0,021918

46,221488

8504,75

01.01.2019 - 30.06.2019

8.00

0,021918

46,221488

8366,09

01.07.2019 - 31.12.2019

8.00

0,021918

46,221488

8504,75

01.01.2020 - 31.01.2020

8.00

0,021858

46,0952

1428,95

Kokku

71 848,39

309. Lisaks eelmises punktis märgitud praeguseks juba sissenõutavaks muutunud viivisele

summas 71 848 eurot 39 senti mõistab kolleegium süüdistatavalt kannatanu kasuks välja

alates 1. veebruarist 2020 sissenõutava viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras 210 885 euro 54 sendi suuruselt nõudelt kuni põhinõude tasumiseni.

4. Kannatanu kahju hüvitamise nõude aegumisest

(a) Kaitsja väited

310. Maakohus on jätnud võtmata seisukoha kaitsja esitatud nõude aegumise vastuväitele.

ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis aastat,

alates

väidetavast

juhatuse

liikme

kohustuse

rikkumisest.

Seadusest

erinevas

aegumistähtajas pole kannatanu ja süüdistatav kokku leppinud. Iga väidetava rikkumise

osas hakkas kulgema iseseisev aegumistähtaeg. Kannatanu esitas kohtueelses menetluses

hagi 6. märtsil 2017, mil aegumine TsÜS § 160 lg 2 p 4 järgi peatus. Hagi alus hõlmab aga

süüdistatava väidetavaid rikkumisi 15. märtsist 2011 kuni 2. oktoobrini 2015. Eeltoodust

tulenevalt on 15. märtsist 2011 kuni 5. märtsini 2012 väidetavalt tekitatud kahju osas

kannatanu nõue aegunud. Kaitsja taotleb kohtult aegumise kohaldamist.

(b) Kannatanu vastus

311. Kannatanu nõue ei ole 15. märtsist 2011 kuni 5. märtsini 2012 toime pandud rikkumiste

osas aegunud. Süüdistatav oli kannatanu juhatuse liige 2. oktoobrini 2015. On tõendatud

kahju tekitavate tegude objektiivne sarnasus ja tahtlus, mistõttu on tegemist ühe vältava

rikkumisega. Vältava rikkumise puhul tuleb aegumistähtaja kulgu arvestada hetkest, mil

vältav rikkumine on lõppenud. Praegusel juhul on selleks 2. oktoober 2015, mil süüdistatav

kannatanu juhatusest tagasi kutsuti. Süüdistatava poolt toime pandud rikkumised,

st kahjulikud tehingud on käsitletavad kogumis ühe jätkuva teona. Juhatuse liikme vastu

esitatava kahju hüvitamise nõude aegumistähtaeg on viis aastat arvates kohustuste

rikkumisest. Seega ei ole kannatanu nõue aegunud.

73(85)

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

312. Kaitsja märgib õigesti, et maakohus jättis lubamatult tähelepanuta kannatanu nõudele

esitatud aegumise vastuväite (KoTo, kd 11, tl 74 pöördel), mille lahendamise vajadusele

osutas ka ringkonnakohus 23. aprilli 2018. a määruses kriminaalasja maakohtule uueks

arutamiseks saates. Maakohtu kõneksolev viga on aga apellatsioonimenetluses kõrvaldatav,

sest kolleegium saab nõude (osalist) aegumist ise kontrollida.

313. Kaitsja arvates on kannatanu nõue 15. märtsist 2011 kuni 5. märtsini 2012 toime pandud

rikkumistega tekitatud kahju osas ÄS § 187 lg 3 järgi aegunud, sest kannatanu esitas

hagiavalduse alles 6. märtsil 2017.

314. ÄS § 187 lg 3 kohaselt on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumistähtaeg viis

aastat, kui osaühingu põhikirjas või kokkuleppel juhatuse liikmega ei ole ette nähtud muud

aegumistähtaega. TsÜS § 37 lg 4 järgi tuleb seda tähtaega arvutada kohustuse rikkumisest

(vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 20).

315. Kolleegium märgib esmalt, et nõustuda ei saa kannatanu arvamusega, nagu poleks tema

nõue ÄS § 187 lg 3 järgi (osaliselt) aegunud seepärast, et nõude aluseks olevad süüdistatava

rikkumised on vaadeldavad ühe jätkuva teona, mis lõppes alles süüdistatava

tagasikutsumisega kannatanu juhatusest 2. oktoobril 2015 (vahepeal räägib kannatanu

apellatsioonivastuses ka „vältavast“ teost, pidades seda aga ilmselt ekslikult „jätkuva“ teo

sünonüümiks).

316. Erinevalt süüteo toimepanemise ajast, pole A-J. Endrekson-Hendriksmani kohustuse

rikkumise ajana TsÜS § 37 lg 4 mõttes võimalik käsitada seda aega, mil kõneksolev

perioodiline rikkumine lõppes ehk viimast kuriteoepisoodi 2015. a teises pooles.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse 10. peatükis ega teistes eraõiguslike nõuete aegumist

reguleerivates normides pole sellist õiguslauset nagu KarS § 81 lg 4 ls 1, mis sätestab, et

jätkuva süüteo korral arvutatakse aegumise tähtaega viimase teo lõpuleviimisest.

Karistusõigusliku jätkuva teo mõiste ei ole laiendatav tsiviilõigussuhetele. See, et mitu

sarnast käitumisakti (rikkumist), mis on ka eraõigusliku nõude aluseks ja millest

arvestatakse nõude aegumistähtaja kulgu, moodustavad karistusõiguslikus mõttes ühtse,

kokkukuuluva teo, ei anna alust käsitada neid rikkumisi tsiviilõiguslikus kontekstis ühe

teona ja arvestada nõude aegumist viimasest osateost. TsÜS § 154, mis ei ole käesolevas

asjas vaatluse all oleva juhtumi puhul küll kohaldatav, näeb ette perioodiliste kohustuste

täitmise nõude aegumise n-ö jupikaupa, mitte aegumistähtaja arvestamist viimase

(osa)kohustuse rikkumisest alates. Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud asjas

nr 3-2-1-158-15 tehtud 9. detsembri 2015. a määruse punktis 18 mh järgmist:

BLRT üheks vastuväiteks erikontrolli määramisele on muu hulgas olnud ka see, et avaldajate taotletud

kontrollitav periood on liiga pikk ja et juhatuse liikmete 2003. a tegevusest tulenevad nõuded on praeguseks

aegunud. Kolleegium märgib, et kohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel siiski arvestada, kas tegu võib olla

kahju jätkuva tekitamisega, mis on saanud alguse varem kui viis aastat tagasi. Sellisel juhul võib olla

74(85)

põhjendatud kontrollida ka perioodi, mil rikkumised alguse said, olgugi et osa nõudeid võib praeguseks

olla aegunud.

Osundatud seisukohast võib järeldada, et kahju jätkuva tekitamise korral võib nõue

(nõuded) osaliselt aeguda, s.o rikkumise jätkumine ei peata varasemate osarikkumiste

aegumistähtaja kulgu. Seega ei saa aegumistähtaja kulugu kogu haginõude ulatuses

arvestada 2015. a sügisest, nagu kannatanu seda taotleb.

317. Vaatamata eelmärgitule leiab kolleegium, et kannatanu nõue ei ole aegunud, isegi mitte

enne 5. märtsi 2012 toime pandud rikkumiste osas. Seda järgmisel põhjusel.

318. Kannatanu nõue süüdistatava vastu on kvalifitseeritav ÄS § 187 lg 2 järgse osaühingu

nõudena oma ametikohustuste rikkumisega ühingule kahju tekitanud juhatuse liikme vastu.

Tuleb silmas pidada, et äriühingu juhatuse liikmeks olek on tehinguline (käsundilaadne)

õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. oktoobri

2008. a otsus asjas nr 3-2-1-65-08, p 33, 19. detsembri 2016. a otsus asjas nr 3-2-1-113-16,

p 28 ning kriminaalkolleegiumi 11. detsembri 2015. a otsus asjas 3-1-1-98-15, p 75).

ÄS § 187 lg-st 2 tulenev nõue kuulub osaühingule, kellel on juhatuse liikmega tehinguline

suhe (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15,

p 51). Seega näeb ÄS § 187 lg 2 ette tehingust tuleneva nõude.

319. TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kümme aastat, kui

kohustatud isik rikkus oma kohustusi tahtlikult. Menetletavas asjas on tõendatud, et

A-J. Endrekson-Hendriksman rikkus oma juhatuse liikme kohustusi tahtlikult.

320. Ringkonnakohtule on teada, et Riigikohtu tsiviilkolleegium asus ÄS § 187 lg-ga 3

analoogilise sisuga ÄS § 315 lg 3 tõlgendamisel seisukohale, et juhatuse liikmeks olek on

küll tehingulaadne õigussuhe äriühingu ja juhatuse liikme vahel, kuid TsÜS § 146 lg 4, mis

sätestab tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaja kümme aastat kohustuste tahtliku

rikkumise puhuks, ei ole kohaldatav ÄS § 315 lg 3 suhtes. Äriühingu juhatuse liikme vastu

esitatavale kahju hüvitamise nõudele kohaldub ÄS § 315 lg 3 kui erisätte järgi üksnes

äriseadustikus sätestatud viieaastane aegumistähtaeg. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 8. mai

2013. a otsus asjas nr 3-2-1-191-12, p 15)

321. Eelmises punktis osutatud tõlgendus ei ole aga ainumõeldav ja on pälvinud

argumenteeritud kriitikat.

322. Nii märgitakse asjas nr 3-2-1-191-12 tehtud Riigikohtu otsusele lisatud riigikohtunik

Henn Jõksi eriarvamuse punktis 2 järgmist:

TsÜS § 146 lg 4 kohaselt on tehingust tulenevate nõuete aegumistähtaeg kümme aastat, kui kohustatud isik

rikkus kohustusi tahtlikult. Olen arusaamisel, et kõnealune säte, mis kehtestab nõude aegumistähtaja

arvestamisel täiendava kriteeriumina kohustatud isiku tahtluse kohustust rikkuda, on kohaldatav erisättena

nii enne 1. jaanuari 2006 kehtinud ÄS § 315 lg 4 kui ka alates 1. jaanuarist 2006 kehtiva ÄS § 315 lg 3

suhtes. Seega kehtiks äriühingu juhatuse liikme kohustuse tahtliku rikkumise korral juhatuse liikme vastu

75(85)

esitatavale kahju hüvitamise nõudele TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. Sellega

oleks tagatud tehinguliste nõuete aegumistähtaegade terviklik käsitlus ja oleks tagatud ka pikem

aegumistähtaeg pahatahtlike rikkumiste korral. Arvestades seda, et TsÜS § 146 lg 4 kohaldamisala

Riigikohtu praktika valguses on kitsas, piirdudes nõuetega, mis tulenevad lepingupoole tahtlikust heade

kommete vastasest teost, kui viimane soovib õigusvastase tagajärje saabumist (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 16. septembri 2009. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-09 p 11), ei võiks pikem

aegumistähtaeg hirmutada hoolsaid ja ausaid juhatuse liikmeid. Küll võib kolleegide seisukoht julgustada

juhatuse liikmeid, kes rikuvad oma kohustusi TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud viisil.

323. Samuti on õiguskirjanduses asutud seisukohale, et kui juriidilise isiku juhtorgani liige

rikub oma kohustusi tahtlikult, on juhatuse liikme vastu esitatava nõude aegumise

aegumistähtaeg kümme aastat (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Tsiviilseadustiku

üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2010, lk 143, komm. 3.5.3.). Teisal on

kirjanduses leitud, et asjas nr 3-2-1-191-12 väljendatud Riigikohtu seisukoht juhatuse

liikme vastu esitatavate nõuete aegumisest on mõneti vastuolus Riigikohtu enda varasema

praktikaga ning vastandub täielikult erialakirjanduses valitsevale seisukohale. Muu hulgas

osutab autor võrdlusena Riigikohtu praktikale, mille kohaselt on TsÜS § 146 lg 4, mis

kehtestab hagi aegumise reguleerimisel lisakriteeriumina kohustatud isiku tahtluse,

käsitatav erisättena VÕS § 183 lg 3 suhtes (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-83-08). Samas

artiklis märgitakse, et kümneaastase aegumistähtaja rakendamine juhatuse liikme tahtlike

rikkumiste puhul toetaks tsiviilkäibes valitsevat usalduspõhimõtet. Autor tõdeb sedagi, et

kui seadusandja on soovinud TsÜS § 37 lg-ga 4 sätestada juhatuse liikme vastutusele

TsÜS § 146 lg-s 1 ettenähtust pikema, viieaastase aegumistähtaja, puudub mõistlik

põhjendus sellele, miks ei peaks tahtlikule rikkumisele järgnema veelgi rangem vastutus

kümneaastase aegumistähtaja näol. (K. Pormeister. Juhatuse liikme vastu esitatavate nõuete

aegumise erandlik viieaastane tähtaeg: kas õigustatud anomaalia või põhjendamatu

kõrvalekalle? – Juridica 2013 nr 5, lk 339–345.)

324. Lisaks eelmärgitule tuleks ÄS § 187 lg-st 3 (§ 315 lg-st 3) ja TsÜS § 37 lg-st 4 ning

TsÜS

§ 146

lg-st 4

tulenevate

aegumistähtaegade

kohaldamisala

piiritlemisel

ringkonnakohtu arvates silmas pidada järgmist. Üldjuhul on äriühingu juhatuse liikmel

ametis oleku ajal küllaltki laialdased võimalused oma kuritarvitusi varjata, seda eriti tahtlike

rikkumiste korral, kus "jälgede peitmine" on tõenäoliselt juba eelnevalt teoplaani sisse

programmeeritud. Seetõttu ilmneb juhatuse liikme kohustuste (tahtlik) rikkumine sageli

alles siis, kui juhatuse liige on ametist lahkunud ja/või äriühing muutunud maksejõuetuks.

See võib juhtuda alles aastaid pärast rikkumise toimepanemist (selle algust).

ÄS § 187 lg-st 3 (§ 315 lg-st 3) ja TsÜS § 37 lg-st 4 tulenevat viieaastast aegumistähtaega

arvestatakse aga just rikkumise toimepanemisest (vt ka Riigikohtu otsus asjas

nr 3-2-1-191-12, p 14), mitte sellest teadasaamisest (vrd nt TsÜS § 150). Seepärast ei ole

ÄS § 187 lg-st 3 (§ 315 lg-st 3) ja TsÜS § 37 lg-st 4 tuleneva aegumistähtaja kohaldamisel

kaugeltki ebatõenäoline olukord, kus juba ajaks, mil äriühingu osanik, nõukogu, uus juhatus

või pankrotihaldur saab juhatuse endise liikme rikkumisest teada, on kõnealusest

rikkumisest tulenev äriühingu nõue vähemalt osaliselt aegunud. Hooletusest toimepandud

rikkumiste puhul on selline olukord õigustatav rikkumise toime pannud juhatuse liikme

76(85)

usalduse kaitse ja õiguskindlusega. Oma kohustusi tahtlikult rikkunud (kuritarvitanud) ja

nii äriühingule kahju tekitanud juhatuse liige aga sellist kaitset ei vääri ja see ei tule kasuks

ka tsiviilkäibele. Ei potentsiaalsete investorite (aktsionäride) ega võlausaldajate – ja seega

ka üldise ärikliima – huvides ei saa olla seadus, mis võimaldab juhatuse liikmetel suhteliselt

riskivabalt äriühingu arvel ebaseaduslikult rikastuda, millega tihtipeale võib kaasneda ka

äriühingu maksejõuetuks muutmine. Selline olukord pärsib investorite ja lepingupartnerite

usaldust ning sunnib tehingute tegemisel otsima lisatagatisi.

325. Enamikul juhtudest, mil äriühingu juhatuse liige rikub oma kohustusi tahtlikult,

põhjustades sellega äriühingule kahju, vastab tema käitumine tõenäoliselt ka mõne

kuriteokoosseisu tunnustele. Eeskätt tulevad siinkohal kõne alla varavastased kuriteod nagu

omastamine (KarS § 201) või usalduse kuritarvitamine (KarS § 2172), aga ka näiteks

karistusseadustiku 21. peatüki 2. ja 3. jaos ette nähtud süüteod. Juhul, kui äriühingu

nõudele

kohaldada

ka

juhatuse

liikme

tahtliku

rikkumise

korral

viieaastast

aegumistähtaega, võiks nii mõnigi kord tekkida – ehk mitte just kõige lihtsamini

põhjendatav – olukord, kus juhatuse liikme kohustuste tahtlikust rikkumisest tingitud

tsiviilõiguslik nõue (nt ÄS § 187 lg 2 või § 315 lg 2) aeguks oluliselt lühema ajaga kui selle

sama rikkumise eest ette nähtud karistusõiguslike järelmite kohaldamine (üldjuhul

KarS § 81 lg 1 p 2 ja lg 5 kohaselt 5+5 aastat, mida jätkuva rikkumise korral arvutatakse

KarS § 81 lg 4 kohaselt viimase osateo lõpuleviimisest).

326. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kogu koosseis on samuti märkinud, et lahendades

küsimust, kas ÄS § 315 lg 2 järgi kvalifitseeritud nõue on aegunud, võib olla oluline, kas

kahju hüvitamiseks kohustatud isik soovis õigusvastast tagajärge ja käitus tahtlikult heade

kommete vastaselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. novembri 2017. a otsus

nr 1-16-6115/67, p 35).

327. Eeltoodud põhjustel ja pidades silmas, et asjas nr 3-1-1-191-12 väljendatud Riigikohtu

seisukoht TsÜS § 146 lg 4 tõlgendamisel pole KrMS § 364 järgi ringkonnakohtule

menetletavas asjas kohustuslik, asub kolleegium seisukohale, et T. nõudele

A-J. Endrekson-Hendriksmani vastu ei kehti mitte ÄS § 187 lg-s 3 ja TsÜS § 37 lg-s 4 ette

nähtud viieaastane, vaid TsÜS § 146 lg-s 4 sätestatud kümneaastane aegumistähtaeg. See

tähtaeg ei olnud tsiviilhagi esitamise ajaks (ega oleks isegi praeguseks) veel möödunud, sest

esimesed kannatanu nõude aluseks olevad rikkumised pärinevad aastast 2011.

328. Järelikult ei ole kannatanu tsiviilhagis esitatud nõue TsÜS § 146 lg 4 järgi üheski osas

aegunud ja ringkonnakohus lükkab kaitsja esitatud aegumise vastuväite tagasi.

(IV) Apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamisest

(a) Kaitsja väited

77(85)

329. Maakohus põhjendas süüdistatava kasuks välja mõistetava menetluskulu hüvitise suurust

ebaloogiliselt ja arusaamatult. Nii on kohus mh märkinud, et kahju tekitamise eitamisega ei

aidanud süüdistatav ja kaitsja kaasa kahju täpse suuruse kindlaksmääramisele.

Süüdistatavale on kohatu ette heita, et ta pole aidanud kaasa kahju täpse suuruse

kindlaksmääramisele. Enda süüstamisele kaasaaitamine pole süüdistatava ülesanne.

330. Kannatanu

menetluskulu

sellises

ulatuses

väljamõistmine

süüdistatavalt

on

põhjendamata ja ebaõiglane. Kui kaitsjatasu hüvitist alandati 28 109 eurolt 38 sendilt

8 000 eurole, ehkki 2/3 süüdistustes mõisteti süüdistatav õigeks, siis kannatanu

menetluskulu hüvitis 15 728 eurot 7 senti loeti tervikuna põhjendatuks. Selle juures ei

vaevunud maakohus käsitlema võrdlevalt kaitsja ja kannatanu esindaja tunnitariifi, mis

kaitsja puhul on 100 eurot kannatanu lepingulise esindaja 140 euro kõrval. Tuleb tähele

panna, milline roll oli kriminaalmenetluses kannatanul ja kui palju kannatanu lepinguline

esindaja võrreldes kaitsjatega menetlusdokumente koostas. Apellant ei mõista maakohtu

otsitud põhjendusi kannatanule süüdistatava arvel ebaproportsionaalselt kõrge hüvitise

väljamõistmisel.

(b) Kannatanu vastus

331. Kuigi süüdistatav mõisteti 2/3 süüdistuse osas õigeks, moodustasid süüdimõistetud osaga

seonduvad menetluskulud väikse osa. Maakohus on selgitanud, et menetluskulu suurust

hinnati tõendite mahu alusel. Võttes arvesse tegude tõenduslikku ja õiguslikku keerukust

ning kaitsja koostatud dokumente ja nende sisu, hindas maakohus mõistlikuks kuluks

8 000 eurot.

332. Samadest põhimõtetest lähtus maakohus ka kannatanu menetluskulude põhjendatuse

hindamisel. Kuivõrd tsiviilhagi oli peamiselt seotud süüdistuse selle osaga, milles

süüdistatav süüdi tunnistati, on põhjendatud jätta menetluskulu KrMS § 182 lg 3 alusel

süüdistatava kanda.

(c) Ringkonnakohtu seisukoht

333. Otsuse käesolevas osas käsitleb kolleegium üksnes praegusele apellatsioonimenetlusele

eelnenud menetluses tekkinud menetluskulu, välja arvatud eelmise apellatsioonimenetluse

kulu, mille hüvitamine on lõplikult otsustatud Tartu Ringkonnakohtu 23. aprilli

2018. a jõustunud määrusega (KoTo, kd 11, tl 102 jj).

334. Ringkonnakohus leiab, et maakohus eksis apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu

jaotamisel poolte vahel, sest esmalt ei eristanud kohus nõuetekohaselt süüküsimuse ja

tsiviilhagiga seotud menetluskulu, teiseks hindas kohus kulude jaotust mõjutavaid

asjaolusid valesti. Muu hulgas on absoluutselt kohatu maakohtu argument, et vaatamata

78(85)

tsiviilhagi üksnes osalisele rahuldamisele tuleb kogu tsiviilhagi rahuldamisega jäetud

menetluskulu jätta süüdistatava kanda, kuna „[k]ahju tekitamise eitamisega ei aidanud

süüdistatav ja kaitsja kaasa kahju täpse suuruse kindlaksmääramisele.“ Kaitsja märgib

õigesti, et kahju tuvastamisele kaasaaitamine ei ole süüdistatava ülesanne. Lisaks tuleb

apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu arvestamisel silmas pidada ka käesoleva

otsusega tehtavaid muudatusi.

335. KrMS § 191 lg 3 lubab apellatsioonikohtul teha kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni

läbi vaadates uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest

sõltumata, mistõttu pole ringkonnakohus menetluskulu hüvitamise otsustamisel seotud

apellatsiooni piiridega (vt ka nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 9. novembri 2017. a otsus

nr 1-16-5792/101, p 22 ja 16. veebruari 2018. a määrus nr 1-16-4197/76, p 47).

KrMS § 191 lg 3 on erinorm KrMS § 340 suhtes, mistõttu viimati nimetatud säte

kriminaalmenetluse

kulude

hüvitamise

otsustamisele

ei

laiene

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 52).

336. Kriminaalmenetluse seadustik reguleerib eraldi süüdistatava süüküsimuse ja tsiviilhagi

lahendamisel tekkinud menetluskulude hüvitamist. Süüküsimuse lahendamisega seotud

menetluskulu hüvitamisel tuleb juhinduda eeskätt KrMS § 180 lg 1 esimesest lausest ja

§-st 181, tsiviilhagiga seotud menetluskulu hüvitamisel aga KrMS §-st 182.

337. Maakohus lähtus ekslikult sellest, nagu oleks kogu süüdistatava poolt valitud kaitsjale

makstud tasu süüküsimusega seotud menetluskulu, kogu kannatanu valitud esindajale

makstud tasu aga tsiviilhagi lahendamisega seotud menetluskulu. Tõsi, kaitsja ega

kannatanu lepinguline esindaja pole kohtule esitatud spetsifikatsioonides süüküsimuse ja

tsiviilhagi lahendamisega seotud kulusid eristanud. Samas on kaitsja ja esindaja tehtud

toimingute (kasvõi nende koostatud menetlusdokumentide) sisu vaadates selge, et kaitsja

tegeles ka vastuväidete esitamisega tsiviilhagile ja kannatanu esindaja süüdistuse

toetamisega. Ehkki süüdistus oli selles asjas haginõude alusega läbi põimunud, on ilmne, et

kannatanu esindaja ei keskendunud kaugeltki vaid tsiviilhagi temaatikale, vaid mängis väga

aktiivset rolli ka süüküsimuse käsitlemisel. Kohtule esitatud kirjalikes dokumentides on

kannatanu esindaja käsitlenud süüdistatava süüküsimusega seotud aspekte kohati oluliselt

põhjalikumalt ja argumenteeritumalt kui prokuratuur. Arvestades prokuratuuri tükati mitte

just kõige hoolsamat ja pühendunumat tegutsemist süüdistuse eest seismisel, võib

kannatanu aktiivse panuse süüküsimuse lahendamisse ja sellega seotud kulud lugeda

õigustatuks.

338. Eelmises punktis märgitu tähendab aga seda, et see osa süüdistatava menetluskulust

(valitud kaitsja tasust), mis seondub tsiviilhagi lahendamisega, tuleb jagada KrMS § 182

alusel, mitte KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1 järgi, nagu maakohus ekslikult tegi. Niisamuti

tuleb see osa kannatanu menetluskulust, mis tekkis seoses süüdistatava süüküsimuse

lahendamisega, jagada KrMS § 180 lg 1 ja § 181 lg 1, mitte KrMS § 182 alusel.

79(85)

339. Kuna kohtule esitatud kuludokumentidest ei nähtu, milline osa kaitsjale ja kannatanu

esindajale makstud tasust seondub süüküsimuse lahendamisega ja milline osa tsiviilhagiga,

määrab kolleegium hinnanguliselt, et ¾ valitud kaitsja tasust ja ¼ kannatanu lepingulise

esindaja tasust on seotud süüküsimuse lahendamisega ja ¼ valitud kaitsja tasust ning

¾ kannatanu lepingulise esindaja tasust tsiviilhagi menetlemisega.

340. Maakohtule esitatud taotluste kohaselt oli süüdistatava apellatsioonimenetluse-eelne

menetluskulu (valitud kaitsjale makstud tasu) 28 109 eurot 38 senti, kannatanu

menetluskulu (lepingulisele esindajale makstud tasu) aga 15 728 eurot 7 senti. Seega oli

süüküsimuse lahendamisel süüdistatava kulu 21 082 eurot 4 senti ja kannatanu kulu

3932 eurot 2 senti. Tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulu oli süüdistataval 7027 eurot

35 senti ja kannatanul 11 796 eurot 5 senti. Erinevalt maakohtust ei näe kolleegium alust

kahelda valitud kaitsja(te)le makstud tasu mõistlikkuses ja arvab kogu kaitsjatasu summas

28 109 eurot 38 senti KrMS § 175 lg 1 p-s 1 nimetatud menetluskulu hulka.

341. KrMS § 180 lg 1 esimese lause kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral

menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse

korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Kohtupraktika

kohaselt tuleb neid norme kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel. Süüdistatava

osalisel õigeksmõistmisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud

seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse. Olukorras, kus

kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse

selle osa menetlemisega, milles süüdistatav tuleb õigeks mõista, tuvastab kohus selle

asjaolu hinnanguliselt. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1065)

342. A-J. Endrekson-Hendriksman mõistetakse KarS § 201 lg 1 ja § 377 lg 1 järgi esitatud

süüdistuses õigeks ja KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses süüdi, ehkki võrreldes

süüdistusega on vähenenud süüdistatavale KarS § 2172 lg 1 järgi omistatava koosseisulise

kahju ulatus. Kuigi viimati märgitu ei tingi süüdistatava osalist õigeksmõistmist

KarS § 2172 lg 1 järgi (vrd ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. jaanuari 2014. a otsus

asjas nr 3-1-1-133-13, p 18), tuleb seda siiski menetluskulu jaotuse puhul arvestada.

343. Kolleegium nõustub maakohtuga selles, et süüdistatavale KarS § 2172 lg 1 järgi esitatud

süüdistuse maht ja seda puudutavate tõendite hulk on märksa suurem kui

KarS § 201 lg 1 ja § 377 lg 1 järgi esitatud süüdistuse puhul. Seega pole võimalik väita, et

süüdistatav mõisteti õigeks 2/3 süüdistuse mahust. Pigem moodustavad väidetavad

kuriteod,

milles

A.-J.

Endrekson-Hendriksman

õigeks

mõisteti,

maksimaalselt

1/5–1/4 süüdistuse kogumahust. Samas ei saa menetluskulude jaotamisel jätta tähelepanuta,

et menetluskulud suurenesid mh seetõttu, et kriminaalasja esmakordsel arutamisel rikkus

maakohus väga ulatuslikult kohtuotsuse põhistamise kohustust (vt selle kohta lähemalt

KoTo, kd 11, tl 107 jj), mistõttu tuli kriminaalasi saata esimese astme kohtule uueks

menetlemiseks, mille käigus tekkisid menetlusosalistel täiendavad kulud (kaitsjatasu

80(85)

suurenes näiteks 4260 euro võrra – vt KoTo, kd 12, tl 95 pöördel). Samuti tuleb siinkohal

silmas pidada usalduse kuritarvitamise koosseisulise kahju vähenemist.

344. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et süüdistatava süüküsimuse lahendamisega seotud

menetluskulust 1/3 peab kandma riik, 2/3 aga süüdistatav. See tähendab, et riik peab

hüvitama KrMS § 181 lg 1 alusel süüdistatavale viimasel süüküsimuse lahendamisel

tekkinud menetluskulust 1/3*21 082,04€=7027 eurot 35 senti ja 14 054 euro 69 sendi

ulatuse jääb süüdistatava kõneksolev kulu tema enda kanda. Samuti peab riik

KrMS § 181 lg 1 alusel hüvitama kannatanule 1/3*3932,02€=1310 eurot 67 senti viimasel

süüküsimuse lahendamisel tekkinud kulust. Süüdistatav peab hüvitama kannatanul

süüküsimuse lahendamisel tekkinud menetluskulust 2/3*3932,02€=2621 eurot 35 senti.

345. Kannatanu tsiviilhagi jäi osaliselt – 2588 euro 41 sendi ulatuses – KrMS § 310 lg 2 alusel

läbi vaatamata, kuna A-J. Endrekson-Hendriksman mõisteti KarS § 201 lg 1 järgi õigeks.

Ülejäänud nõude osas vaatasid kohtud tsiviilhagi läbi ja rahuldasid selle osaliselt.

346. KrMS § 182 lg 5 esimene lause sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse

lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest

tingitud kulud riik. Sama paragrahvi kolmas lõige näeb ette, et tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse osalise rahuldamise korral jaotab kohus tsiviilhagi või avalik-

õigusliku nõudeavalduse menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades

kannatanu, süüdimõistetu ja tsiviilkostja vahel.

347. Ringkonnakohus peab menetletavas asjas õigeks lähtuda KrMS § 381 lg 6 ja

TsMS § 163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega.

348. Hagi rahuldamise määra kindlakstegemisel võtab kolleegium arvesse ühelt poolt summat,

mis oleks kannatanu kasuks käesoleva otsuse tegemise aja seisuga välja mõistetud hagi

täieliku rahuldamise korral, ja teisalt summasid (põhinõude osi koos nendele vastavate

viivisesummadega), mille ulatuses jääb hagi läbi vaatamata või rahuldamata.

(Vrd ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 13. detsembri 2017. a otsus asjas nr 2-15-19042/157,

p-d 1 ja 13 ning 6. juuni 2018. a otsus nr 2-15-4981/106, p 19.)

349. Kannatanu tsiviilhagis (KoTo, kd 9, tl 9–13) esitati 1) kahju hüvitamise nõue summas

263 118 eurot 92 senti; 2) leppetrahvi nõue summas 32 000 eurot; 3) viivisenõue

hagiavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud osas summas 28 519 eurot 38 senti

ja 4) edasiulatuva viivise nõue VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras kuni põhinõude

täitmiseni. Juhul, kui ringkonnakohus rahuldaks kannatanu hagi 100%-liselt tuleks

kannatanult

tema

kasuks

tänase

päeva

seisuga

välja

mõista

263 118,92€+32 000€+89 702,02€ (seadusjärgne viivis kahju hüvitamise nõudelt perioodil

30.10.2015–31.01.2020)=384 820 eurot 94 senti.

81(85)

350. Haginõude läbi vaatamata jäänud osa on 2588 eurot 41 senti, millele lisandub sellelt

summalt arvestatav viivitusintress 30. oktoobrist 2015 kuni 31. jaanuarini 2020 (882,44€)

ehk kokku 3470 eurot 85 senti. See summa moodustab eelmises punktis märgitud summast

0,9%. Seega tuleb nii kannatanul kui ka süüdistataval seoses tsiviilhagi menetlemisega

tekkinud kulust 0,9% kanda KrMS § 185 lg 5 esimese lause alusel riigil. See tähendab, et

riik peab kannatanule hüvitama 0,009*11 796,05=106 eurot 16 senti, süüdistatavale aga

0,009*7027,35€=63 eurot 25 senti tsiviilhagi menetlemisega seotud kulust.

351. Haginõude rahuldatud osa on 210 885,54€+32 000€+71 848,39€=314 733 eurot 93 senti.

See summa moodustab 81,8% üle-eelmises punktis märgitud summast, mille kannatanu

saanuks tsiviilhagi täieliku rahuldamise korral. Järelikult tuleb süüdistataval kanda

81,8%, kannatanul aga 17,3% (100%–81,8–0,9) tsiviilhagi menetlemisel tekkinud

menetluskulust.

See

tähendab,

et

süüdistatav

peab

kannatanule

hüvitama

0,818*11 796,05€=9649 eurot 17 senti kannatanult seoses tsiviilhagi menetlemisega

tekkinud kulust. Kannatanu peab aga süüdistatavale hüvitama 0,173*7027,35€=1215 eurot

73 senti süüdistataval tsiviilhagi menetlemise tõttu tekkinud kulust.

352. Eelnevat kokku võttes jaguneb apellatsioonimenetluse-eelse menetluskulu hüvitamise

kohustus käesolevas kriminaalasjas järgmiselt:

1) riik peab hüvitama süüdistatavale 7027 eurot 35 senti süüküsimuse lahendamisel

tekkinud kulust ja 63 eurot 25 senti tsiviilhagi menetlemise kulust;

2) riik peab hüvitama kannatanule 1310 eurot 67 senti süüküsimuse lahendamise kulust ja

106 eurot 16 tsiviilhagi menetlemise kulust;

3) süüdistatav peab hüvitama kannatanule 2621 eurot 35 senti süüküsimuse lahendamise

kulust ja 9649 eurot 17 senti tsiviilhagi menetlemise kulust;

4) kannatanu peab hüvitama süüdistatavale 1215 eurot 73 senti tsiviilhagi menetlemise

kulust.

353. Ringkonnakohus ei muuda maakohtu otsustust mõista süüdistatavalt riigi kasuks välja

sundraha 810 eurot.

354. Riigikohus on leidnud, et tulenevalt menetlusökonoomia põhimõttest võib kohus riigi ja

süüdistatava vastastikused menetluskulu hüvitamise nõuded (välja arvatud sundraha nõue)

tasaarvestada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2. detsembri 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-79-14, p 53). Pole mingit põhjust, miks sama reegel ei peaks kehtima ka teiste

kohtumenetluse poolte vastastikuste nõuete puhul. Ka KrMS § 381 lg-st 6 ja

TsMS § 445 lg 1 teisest lausest tuleneb, et kohtulahendi resolutsioonis tasaarvestatakse

poolte nõuded rahuldatud osas. Seda arvestades mõistab kolleegium apellatsiooni-

menetluse eelse menetluskulu katteks menetluskulu hüvitised välja järgmiselt:

82(85)

1) süüdistatavalt riigi kasuks 810 eurot sundraha (selles osas jääb muutmata maakohtu

otsus);

2) riigilt süüdistatava kasuks 7090 eurot 60 senti valitud kaitsjale makstud tasu katteks;

3) riigilt kannatanu kasuks 1416 eurot 83 senti valitud esindajale makstud tasu katteks;

4) süüdistatavalt kannatanule 11 054 eurot 79 senti (2621,35€+9649,17€–1215,73€)

valitud esindajale makstud tasu katteks.

(V) Kokkuvõte ja apellatsioonimenetluse kulu

1. Kokkuvõte

355. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-dest 1–3 ja

§ 191 lg-st 3, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu 31. mai 2019. a otsuse

osaliselt, tehes tühistatud osas uue otsuse (vt täpsemalt resolutiivosa).

356. Kokkuvõtlikult jätab kolleegium muutmata nii A-J. Endrekson-Hendriksmani

õigeksmõistmise KarS § 377 lg 1 järgi (samuti § 201 lg 1 järgi) kui ka süüditunnistamise

KarS § 2172 lg 1 järgi. Küll vähendab ringkonnakohus süüdistatavale KarS § 2172 lg 1 järgi

koosseisulise tagajärjena omistatava kahju suurust 252 066 eurolt 55 sendilt 242 885 euro

sendini.

Seega

tunnistab

ringkonnakohus

A-J.

Endrekson-Hendriksmani

KarS § 2172 lg 1 järgi süüdi kokkuvõtlikult selles, et tema tegi T. esindajana süüdistuses

märgitud tehingud Decotexiga, rikkudes sellega tahtlikult ÄS § 187 lg-st 1, TsÜS §-st 35 ja

juhatuse liikme lepingutest tulenevat T. juhatuse liikme käitumisstandardit ning põhjustas

T. le 242 885 eurot 54 senti varalist kahju.

357. Ringkonnakohus vähendab tsiviilhagi rahuldamise ulatust 210 885 eurole 54 sendile ja

teeb uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.

358. Muus osas jääb maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon tuleb rahuldada osaliselt,

prokuratuuri ja kannatanu apellatsioon aga jätta rahuldamata.

2. Süüdistatava apellatsioonimenetluse kulu

(a) Kaitsja taotlus

359. Kaitsja

esitas

ringkonnakohtule

taotluse

A-J.

Endrekson-Hendriksmanil

apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud kaitsjale õigusteenuse eest

makstud 6060 euro – hüvitamiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal maakohtu otsusega

tutvumiseks, apellatsiooni koostamiseks ja esitamiseks 45 tundi ja prokuröri ning kannatanu

apellatsioonidega tutvumiseks ning nendele vastamiseks 5,5 tundi. Õigusteenuse tunnihind

oli 100 eurot, millele lisandus käibemaks.

83(85)

360. Kaitsja taotleb süüdistatava menetluskulude hüvitamist riigi poolt ja samas ka

menetluskulu jätmist KrMS § 184 alusel kannatanu kanda, sest kaitsja väitel esitas

kannatanu omastamise kohta teadavalt vale kuriteoteate.

(b) Ringkonnakohtu seisukoht

361. Kuna ringkonnakohus teeb kaitsja apellatsiooni alusel KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud

lahendi, peab riik KrMS § 185 lg 1 kohaselt hüvitama süüdistatava apellatsioonimenetluse

kulu. Lisaks tuleb riigil KrMS § 185 lg 2 ls 2 alusel kanda ka prokuratuuri põhjendamatust

apellatsioonist tingitud süüdistatava menetluskulu.

362. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka valitud kaitsjale makstud

mõistliku suurusega tasu. Riigikohus on selgitanud, et valitud kaitsjale makstav tasu on

käsitatav menetluskuluna üksnes osas, milles see tasu on mõistliku suurusega. Mõistlikku

suurust ületavat kaitsjatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja

menetleja otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 29)

363. Valitud kaitsjale kaebuse koostamise eest makstud tasu mõistlikkust hinnates tuleb võtta

arvesse ka seda, millises ulatuses on kaebuse argumendid põhjendatud ja millises mitte

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. juuni 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-64-15, p 73 ja

18. juuni 2018. a otsus nr 1-16-10888/62, p 53). Menetletavas asjas osutusid kaitsja

apellatsioonis esitatud argumendid valdavas osas põhjendamatuteks.

364. Lisaks peab kolleegium kaitsjatasu mõistlikkuse hindamisel silmas seda, et apellatsioon

põhineb küllaltki arvestatavas osas argumentidel, mille kaitsja esitas juba esimese astme

kohtus ja ka eelmises apellatsioonis (vt nt KoTo, kd 11, tl 1–15 pöördel; tl 57–76;

kd 12, tl 124–144). Tasu nende kaitseargumentide väljatöötamise eest kajastub juba

varasemate menetlus-staadiumide kulus. Kõneksolevate argumentide mõningane

täpsustamine ja ümberformuleerimine ei saanud olla kuigivõrd töö- ega ajamahukas.

365. Lisaks ei saa jätta märkimata, et ehkki kaitsja apellatsioon on võrdlemisi mahukas, on

seal märkimisväärsel hulgal kordusi, s.o samu argumente korratakse (ehk mõnevõrra teises

sõnastuses) üha uuesti ja uuesti.

366. Neil põhjustel loeb kolleegium apellatsiooni koostamise põhjendatud ajakuluks 20 tundi,

millele vastav tasu koos käibemaksuga on 2400 eurot. Lisaks tuleb süüdistatavale hüvitada

660 eurot, mis tal tuli kaitsjale maksta prokuröri ja kannatanu apellatsioonide vastamise

eest.

367. Kokkuvõttes leiab kolleegium, et mõistliku suurusega kaitsjatasu, mis riigil tuleb

A-J. Endrekson-Hendriksmanile apellatsioonimenetluse kuluna KrMS § 185 lg 1 ja

lg 2 ls 2 alusel hüvitada, on 3060 eurot.

84(85)

368. Alust KrMS § 184 kohaldamiseks ringkonnakohus selles asjas ei näe.

3. Kannatanu apellatsioonimenetluse kulu

(a) Kannatanu taotlus

369. Kannatanu esindaja esitas ringkonnakohtule taotluse mõista süüdistatavalt T. kasuks

välja T. l apellatsioonimenetluses tekkinud menetluskulu – valitud esindajale õigusteenuse

eest makstud 5145 eurot (ilma käibemaksuta). Taotluse ja sellele lisatud spetsifikatsiooni

kohaselt kulus advokaadist esindajal kannatanule apellatsioonimenetluses õigusteenuse

osutamiseks kokku 36,75 tundi. Õigusteenuse tunnitasu oli 140 eurot (ilma käibemaksuta).

Taotlus hõlmab nii tasu, mis kannatanu maksis lepingulisele esindajale apellatsiooni

koostamise ja esitamise eest, kui ka tasu kaitsja apellatsioonile vastamise eest.

(b) Ringkonnakohtu seisukoht

370. Kolleegium märgib esmalt, et kuna kannatanu apellatsioon jääb rahuldamata, tuleb ka

selle koostamise ja esitamisega seotud menetluskulu jätta KrMS § 185 lg 2 esimese lause

alusel kannatanu enda kanda. Üksnes kannatanu apellatsiooni menetledes oleks

ringkonnakohus teinud KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahendi. Asjaolu, et kaitsja esitas

apellatsiooni, mille alusel tegi ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, ei

saa anda kannatanule alust nõuda enda põhjendamatuks osutunud apellatsiooni

koostamisega seotud menetluskulu hüvitamist.

371. Küll on kannatanul KrMS § 185 lg 1 alusel õigus nõuda kaitsja apellatsioonile

vastamisega seotud kulu hüvitamist, kuid seda mitte kannatanult, vaid riigilt.

KrMS § 182 apellatsioonimenetluse kulu hüvitamist ei reguleeri (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2019. a otsus nr 1-16-6137/262, p 12).

372. Kannatanu lepingulise esindaja esitatud spetsifikatsioonist nähtuvalt kulus tal kaitsja

apellatsioonile vastamisega seotud toimingute tegemiseks 21,75 tundi. Lisaks on osa

menetlustoimingutest (nt maakohtu otsusega tutvumine ja menetluskulu nimekirja

koostamine) seostatav nii kannatanu apellatsiooni koostamise kui ka kaitsja apellatsioonile

vastamisega. Lugedes sellised kulud 50% ulatuses apellatsioonile vastamisega seotud

kuluks, võib väita, et kannatanu taotleb kaitsja apellatsioonile vastamisega seotud kulu

hüvitamist 24,125 tunni ulatuses ehk summas 3377 eurot 50 senti (ilma käibemaksuta).

373. Kolleegium leiab, et ehkki kannatanu esindaja apellatsioonivastus on valdavalt hästi

argumenteeritud ja sisukas menetlusdokument, ei saa jätta tähelepanuta, et see põhineb päris

suures osas (ehkki mitte täielikult) kannatanu poolt juba varasemas menetluses välja

töötatud ja varasemates menetlusdokumentides kajastatud argumentidel (vrd KoTo, kd 11,

tl 161–193; kd 12, tl 107–123). See on ka arusaadav, sest apellatsiooniski korratakse kaitsja

maakohtule esitatud argumente. Samas on varasemete argumentide „taaskasutus“ isegi

85(85)

uuenenud kontekstis oluliselt vähem aja- ja töömahukas kui uute väljatöötamine. Seda

arvestades hindab ringkonnakohus kannatanu apellatsioonivastuse koostamise ja sellega

seonduvate toimingute põhjendatud ajakuluks 12 tundi, millele vastav õigusteenuse tasu on

1680 eurot. See summa tuleb riigil KrMS § 185 lg 1 alusel kannatanule apellatsiooni-

menetluse kuluna hüvitada.

Juhan Sarv

Aarne Sarjas

Triin Uusen-Nacke

(allkirjastatud digitaalselt)