1-19-9270/33 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

1-19-9270

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

14. jaanuar 2020, Narva kohtumaja Kriminaalasja number 1-19-9270 (19233001355) Kohtukoosseis Merit Bobrõsev Kohtuistungi sekretär Ljubov Allikmäe Tõlk Svetlana Hamaza Kriminaalasi M.J-i süüdistuses KarS § 121 lg 2 p

3 järgi, - de ja üldmenetluse korras Prokurör Viru Ringkonnaprokuratuuri Ken Kiudorf ringkonnaprokurör Süüdistatav M.J isikukood XXX; elukoht XXX; registrijärgne elukoht

XXX; viibimiskoht Viru Vangla; Eesti Vabariigi kodakondsus;

XXX; emakeel vene keel; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistatud korduvalt, viimati:

- 26.10.2018 Viru Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9, § 424 lg 2 järgi rakendades KarS § 64 lg 1, § 74 lg 1, 2, 3, § 75 lg 1 p 1-6, lg 2 p 21 , 8 sätteid vangistusega 3 aastat ja 3 kuud, millest koheselt kuulus ärakandmisele 9 kuud vangistust. Katseaja pikkuseks määrati 4 aastat ja 3 kuud. Lisakaristusena võeti juhtimisõigus ära 1 aastaks ja 6 kuuks;

tõkend – kahtlustatavana kinni peetud 01.11.2019. Viru

Maakohtu 02.11.2019 määrusega kohaldati vahistamist kuni kaheks kuuks. Kohtumenetluses viibib vahi all. Kaitsja Galina Tšelnokova RESOLUTSIOON

Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) -dest maakohus § § 311, 313 ja 315 otsustas:

Mõista M.J süüdistuses KarS § 121 järgi osaliselt, s.o lg 2 pde ja

E B käe väänamises ja selle tagajärjel tekkinud küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlemale

1-19-9270

käelabale marrastuste tekitamises, õigeks.

Tunnistada M.J - , s.o

lahtise süüdi KarS § 121 lg 2 p de ja järgi E B

peopesaga vastu kaela

kehavigastuse löömises ning selle tagajärjena valu ja põhjustamises, ning mõista talle karistuseks 1 (üks) aasta ja 8 (kaheksa) kuud vangistust.

KarS § 65 lg 2 alusel suurendada mõistetud karistust, s ü .o 1 ( he) aasta ja 8 (kaheksa) kuu

pikkust vangistust Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 3 (kolm) aastat ja 3 (kolm) kuud võrra. Mõista M.J-ile liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis vangistus 4 (neli) aastat ja 11 ( ) kuud. üksteist

M.J-i karistusaja alguseks lugeda tema kinnipidamise aeg, s.o 01.11.2019.

M.J-ile valitud tõkend, vahistamine, jätta kohtuotsuse jõustumiseni või karistustähtaja saabumiseni muutmata.

Jätta M.J-ile Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega kohaldatud lisakaristus mootorsõiduki juhtimise näol KarS § 64 lg 5 alusel iseseisvale täitmisele.

KarS § 55 lg 1 lisakaristus laieneb põhikaristuse alusel selgitada M.J-ile, et kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega või kohtuvälise menetleja otsusega määratud tähtajale.

Asitõendid:

- toimikus asuvad elektroonilised andmeandjad, s.o plaadid, 2 tk - jätta KrMS § 126 lg 3 p 1 alusel kriminaaltoimiku materjalide juurde.

Mõista Eesti Vabariigi kasuks välja: M.J-ilt

- sundraha (kaheksasada seitse nd kuus) eurot;

kümme

- menetluskulu summas ( ) eurot ja senti.

d kaitsjatasu näol

1 013 üks tuhat kolmteist

Ülejäänud osa kaitsjatasust, s.o (sh käibemaks) jätta seoses

300 (kolmsada) eurot , M.J-i

osalise õigeksmõistmisega riigi kanda.

KrMS § 180 lg 3 alusel peab M.J temalt väljamõistetud riiginõude menetluskulu näol kogusummas ü sada kaheksakümmend üheksa

1 889 ( ks tuhat kaheksa ) eurot ja 40 senti umisest 1 ( ) aasta jooksul. tasuma kohtuotsuse jõust ühe

Menetluskulud tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele nr EE351010052031000004

SEB pangas, arveldusarvele nr EE502200221014193355 SWEDBANK pangas või arveldusarvele nr EE401700017002872300 LUMINOR BANK pangas. Maksekorraldusele märkida viitenumber selgitus „ 99919700062903 ning M.J , 1-19-9270,

kriminaalmenetluse kulud“. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord

Otsust on võimalik vaidlustada/apelleerida Tartu Ringkonnakohtus.

Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Viru Maakohtu Narva kohtumajale kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 14. jaanuarist 2020. Apellatsiooniteate esitamise korral koostab kohus motiveeritud otsuse, mis on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 31. jaanuaril 2020.

1-19-9270

Apellatsioon tuleb esitada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult viieteistkümne päeva jooksul alates

otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võivad esitada apellatsiooni viieteistkümne päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi, so KrMS 15. peatükis sätestatud . Menetluskulude vaidlustamiseks tuleb esitada seitsme päeva jooksul korras

alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest teade, milles tuleb märkida, et vaidlustatakse üksnes menetluskulusid. Taolise teate saamisel koostab kohus motiveeritud kohtulahendi ainult menetluskulude osas. Lahend on kättesaadav Viru Maakohtu Narva kohtumaja kantseleis 31. jaanuaril 2020. Määruskaebus menetluskulude vaidlustamises tuleb esitada Viru Maakohtu

Narva kohtumajale viieteistkümne päeva jooksul alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama.

Süüdistus M.J-i süüdistatakse selles, et tema, viibides 24.10.2019 kella 01.05 paiku elukohana kasutatavas korteris aadressil

XXX, lõi tekkinud peretüli käigus oma rasedat elukaaslast E B lahtise peopesaga vastu kaela vasakut pool a t, vasaku kõrva all . Oma tahtliku teoga põhjustas M.J kannatanu

ist valu ja kehavigastuse, so kaela turse ja punetuse. E B füüsil

Samuti väänas M.J rüseluse käigus kannatanu kätt nende alaealise lapse J S juuresolekul. Füüsilise vägivalla kasutamise tagajärjel tekitas M.J

E B küünarvarre pindmise vigastuse ja marrastused mõlemal käelabal. M.J pani kehalise väärkohtlemise teo toime isikuna, keda on varem Viru Maakohtu 16.10.2016 otsusega karistatud KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Oma tahtliku tegevusega pani M.J toime teise inimese tervise kahjustamise, samuti valu tekitava väärkohtlemise, kui see on toime pandud lähisuhtes korduvalt, s.o KarS § 121 ja lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED 1. Kohus, uurinud kirjalik , ke tõendeid, kuulanud ära tunnistajad, kannatanu ja süüdistatava samuti kaitsja ja prokuröri, asub alljärgnevatele seisukohadele.

I

2. Kohtumenetluses uuritud tõendite pinnalt puudub vaidlus asjaolus, et 24.10.2019 kella

01.05 ajal viibisid süüdistatav M.J ja kannatanu E. korteris aadressil . B XXX

Tuvastatu kohaselt kannatanu koos oma alaealiste lastega (lapsed elab kõnealusel aadressil vanuses ja eluaastat) , kes elab kannatanust XX XX . Süüdistatav on kannatanu endine abikaasa ja oma lastest erineval aadressil. Vaidlus puudub selleski, et 24.10.2019 tehti häirekeskusele telefoninumbrilt

t XXX kaks telefonikõne . Neis kõnedes paluti aadressile XXX kiirabi ja politseid. avaldatakse naisterahva

, Teises kõnes häälega täiendavalt et mees tuli talle kätega kallale ja keeldub korterist lahkumast (vt asitõendi vaatlusprotokolli häirekeskusele tehtud kõnedest).

3. Väljakutsele reageerisid politseiametnikena O . Mõlemad isikud andsid T ja J V

kohtu T ja J. V menetluses ütlusi tunnistajatena. Enne O. ütluste analüüsimist osutab kohus KrMS § 66 lg le 1, mille kohaselt on tunnistaja füüsiline isik, kes võib teada tõendamiseseme -

asjaolusid. ta, millest ta on saanud Tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude koh teadlikuks teise isiku vahendusel, tõendiks ei ole, v.a KrMS § 66 lg 21 p-des 1-4 sätestatud erandid.

1-19-9270

4. Asjaoludest nähtuvalt reageerisid tunnistajatest politseiametnikud väljakutsele. Märgitu tähendab, et O. le väljakutse aluseks olnud sündmusi isiklikult näinud või muul T ja J. po V viisil vahetult tajunud. Seega on välistatud nende ütlustele tuginemine KrMS § 66 lg 1 alusel; nende on vaid ütlused menetlusõiguslikult lubatavad siis, kui täidetud on KrMS § 66 lg 21 p-des

1- tingimused.

4 sätestatud Asjassepuutuvana aktualiseerub KrMS § 66 lg 21 p 2. Kõnealune

norm , et näeb ette vahendliku tunnistaja ütlus on tõendiks, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde.

5. Analüüsides , mil nad jõuds O. V

ja J. T avanenud vaatepilti id maja juurde, XXX samuti seda, millist teavet avaldas neile oma elukohas, millises emotsionaalses seisundis

E. B

ta viibis teabe edastamise hetkel, millised olid tema kehakeel ja meelestatus, ent ka seda, milline informatsioon oli väljakutsele reageerinud politseiametnikele teada enne sündmuskohale jõudmist ütlused on lubatavad KrMS § , on kohus seisukohal, et O. T ja J.

V

66 lg 21 p 2 alusel. mised asjaolud. Aluse taolise järelmi tegemiseks annavad järg

6. O. V XXX

ja J. T ütluste kohaselt jõudsid nad väljakutse tegemisest maja juurde

minutiga. , et

Seega järeldub politseiametnike sündmuskohale saabumise ja väljakutse vahele jääb lühike, minutites mõõdetav a

eg. Kuna kohus kujundab seisukohta nn vahendlike tunnistajate ütluste lubatavuse üle, siis on ajakriteerium olulise tähendusega. On üldteada, et mida pikem on vahetu aeg, mis jääb ja vahendliku tõendiallika kokkupuute ning teabe edastamise vahele, seda väikesemaks muutub võimalus, et vahetu tõendiallikas viibib rääkimise ajal tajutu mõju all. Kuna käsitataval juhul jäi vahendlike ja vahetu tõendiallika kokkupuute ja teabe avaldamise vahele minutites mõõdetav lühike aeg, siis annab see kaaluka aluse järelduseks politseiametnikele väljakutse aluseks olnud sündmuste , et E. oli B kohta teabe edasi andmisel vahetult ta

jutu mõju all.

Eelöeldule vaatamata nendib kohus, et lühike, sh minutites mõõdetav kokkupuute ja teabe vahetamise aeg on vaid üks aspekt, mille kaudu hinnata vahetu tõendiallika kestvat mõju all olekut. Olgu

t tulenevalt ei pruugi ajavahemik, ka meenutatud, et konkreetse inimese eripärades olgugi või minutites mõõdetav, anda teavet selle kohta, kas oli rääkimise ajal veel tajutu isik

mõju all või mitte. Seega on obligatoorsed ka vahetu tõendiallikaga seotud muud aspektid - kuidas ta teavet edasi andis, missuguses seisundis ta oli, jne. milline oli tema käitumine

7. O. V

ja J. T

vormikaamerat. ütluste kohaselt kasutasid nad väljakutsel nn

Vormikaamera salvestist, millel kajastuva teabe kandis uurimisasutus asitõendi vaatlusprotokolli, ja selle lisaks olevat CD-d uuriti kohtumenetluses.

Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, kuidas 24.10.2019 kella 01.12 paiku, politseiametnike saabudes aadressile XXX kortermaja esimese korruse aknal heledate juustega hüüab (karjub)

naisterahvas, kes hiljem kannatanuks osutub, et mees hüppas aknast välja ja näitab, kuhu suunas mees jooksis. Ära jooksnud isikut koheselt tabada ei õnnestunud. Mõni hetk hiljem kannatanuga korteris vesteldes avaldab kannatanu, et mehe käitumine on muutunud tema jaoks talum

tema atuks (protokolli tõlkes kasutatu sõna – võimatu) ja käitumisse on lisandunud

löömine. Seejuures osutab kannatanu kaelale, millest hoiab alateadlikult kinni kogu politseiametnikega vestluse ajal.

- juba Ühtlasi märgib ta, et mehe käitumine pole esmakordne on pöördutud sotsiaalametisse ja ta ei jõua taolist olukorda enam taluda. Lisaks toob kannatanu välja, et tema meest teavad politseis kõik – teda ei tohi välja lasta, ta lõhub ja murrab ära kõik, mis võimalik ja lisaks ta just lõi. Kannatanu täpsustab ka, et mees ei tööta, elatist millegagi ei teeni, nad jagasid varem ühist elukohta, ent mees läks oma vanemate juurde elama; täna ta tuli, korraldas skandaali ja lõi teda. Mees lapsi puutunud ei ole. Mees, kellest kannatanu räägib, on M.J, isikukoodiga XXX.

1-19-9270

8. Analüüsides asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes CDplaadilt nähtuva ja kuuldavaga, samuti O. ja J.

on kohus veendumusel, et T V ütlusi, kõnealused tõendid nende kogumis ei

jäta üles kahtlusi, et politseiametnike saabudes oli kannatanu vahetult tajutud ebameeldiva sündmuse mõju all ja taolises seisundis andis ta edasi ka teavet väljakutse aluseks olnud sündmuse kohta.

Nii nähtub, et väljakutsele reageerinud politseiametnike saabudes asub kannatanu koheselt kaasabi osut vastab ama; ta kontrollib oma käitumist, teeb politseiametnikega koostööd, politseiametnike küsimustele adekvaatselt ega ilmuta mingeid märke, et ta ei orienteeruks ümbritsevas või oleks emotsionaalselt sedavõrd häiritud seisundis, mis ei võimaldaks tal üm adekvaatsusest kõneleb ka asjaolu, et ta ei pea britsevat adekvaatselt hinnata. Kannatanu võimalikuks kohest uurimisasutusse minekut, sest peab võimalikuks, et mees võib tagasi tulla ja . Samuti avaldasid politseiametnikud, et kannatanu lapsed peaksid sel ajal korteris üksi olema pidas end üleval normaalselt – ta oli küll närviline, ent ei nutnud, tema jutt kõlas usutava lt ja kiirabi väljakutsumiseks vajadus puudus.

Seega nendib kohus, et kannatanu selgitused ja käitumine politseiametnike saabudes ja neile väljakutse aluseks olnud sündmuste kohta teabe edasi andmisel kinnitavad, et ta andis edasi vahetult tajutud asjaolusid ja oli esmase teabe edasiandmisel jätkuvalt tajutud sündmuste mõju all; tema sooviks oli mehe kinnipidamine, edaspidise õigusvastase käitumise ärahoidmine ning tema olemus ja väljaütlemised viitavad hirmule mehe käitumise kordumiseks. Asitõendi vaatlusprotokollist nähtub seegi, et sisuliselt toimus ära jooksnud isiku aknast välja hüppamine ja politseiametnike saabumine üheaegselt. See kinnitab, et sisuliselt saavutas konflikt oma väliselt tajutava lõpu politseiametnike saabumisega samaaegselt. Märgitu viib miinimumini võimaluse, et politseiametnike saabudes oli tajutu mõju lakanud.

9. Kohtu veendumusel pole sedastatavad ka asjaolud, mis tõstataks kahtluse või annaks aluse seisukohaks, et kannatanu moonutas politseiametnikele väljakutse põhjuse ja toimunu kohta selgitusi andes tõde. Eelnevalt tõi kohus välja, et konfliktsituatsioon lõppes sisuliselt hetkel, mil politseiametnikud

XXX maja juurdes jõudsid. Politseiametnikud kuulasid kannatanu esmased selgitused ära koheselt. kannatanule mingit ajavaru asjaolude ta andis Seega ei jäänud välja mõtlemiseks –

oma esmased selgitused spontaanselt. lgitused ka Nagu öeldud, andis kannatanu esmased se adekvaatsena.

10. Mis puudutab asitõendi vaatlusprotokolli ja selle lisaks olevat CD käsitles -d, siis

kannatanu oma selgituste

s järgmisi asjaolusid – politseis tunnevad tema meest kõik, pöördutud on sotsiaalametisse ja mehe käitumine päädis 24.10.2019 sündmuste käigus tema löömisega.

11. Kohtuliku uurimise käigus uuriti nii A. Sergjevi suhtes koostatud karistusregistri väljatrükki kui ka Viru Maakohtu otsuseid kuupäevadest 16.08.2016 ja 26.10.2018. Nende tõendite korduvalt süüdi mõistetud ja kari kohaselt on M.J-i statud eriliigiliste kuritegude

toimepanemise eest. Viru Maakohtu 26.20.2016 otsusega mõisteti ta süüdi üheteistkümne kuriteo toimepanemises; Viru Maakohtu 26.10.2018 otsusega aga viies. Seega kannatanu väide,

mille kohaselt tunnevad M.J-i politseis tema tegude tõttu kõik, ei ole kannatanu väljamõeldis, vaid annab edasi tegelikkuses aset leidnud fakte.

12. Kohus kaasas kannatanu taotlusel menetlusse Narva sotsiaalabiameti lastekaitsespetsialist J P . Menetluses uuritud t

õendite kohaselt pole J. P menetluse esemeks olevaid sündmusi vahetult tajunud. Seega ei tea ta tõendamiseseme asjaolusid. Tema ütlused pole kasutatavad ka KrMS §

66 lg 21 p 2 alusel andis talle teavet edasi vahetult tajutud , sest tõenditest ei nähtu, et kannatanu asjaolude kohta.

kinnitavad, et tema kokkusaamine E. leidis aset M.J-i

J. P ütlused B

1-19-9270

vahistamise järgselt. Menetluse esemeks olev kuriteosündmust toimus 24.10.2019; M.J peeti kahtlustatavana kinni 01.11.2019 ja kohus andis loa tema vahistamiseks 02.11.2019.

Seega toimus J. ja E.

P B kokkusaamine enam kui nädal pärast menetluse esemeks olevat kuriteosündmust. vahetult enne rääkimist tajutud asja Kuna E. ei kirjeldanud J.

B P olusid, siis on KrMS § 66 lg 21 p-s 2

nimetatud tingimus täitmata ja J. P ütlused pole kõnesoleva sätte alusel lubatavad. Eelnev ei tähenda, et J. ütlused üleüldse kasutatavad ja need tuleks tõendikogumist

P poleks välja jätta. Kohtu hinnangul on tema ütlused lubatavad KrMS § 289 lg 4 alusel. KrMS § 289 lg

4 võimaldab ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks üle kuulata isiku, kellele tunnistaja on varem esitanud väite, mis on vastuolus ristküsitluse antud ütlustega. Kohtupraktika tunnustab s

KrMS § 289 lg ga 4 seotult ka lähenemist, kus tunnistaja ütlusi kasutatakse tõendiallika - usaldusväärsuse kinnitamiseks (vt TrtRngKo 1-11-45931 p 7.2; RKKKo nr 3-1-1-73-15 p 11). J. avaldas kohtus, et politseiteadete kohaselt on M.J olnu

P d väga tihti alkoholijoobes

ja käitunud ebaadekvaatselt. Neil põhjustel on välja kutsunud politsei. Se E.

B e on ka

asjaoluks, miks on antud pere lastekaitseosakonna huviorbiidis. Eelnevast järeldub, et korrektsed on olnud ka E.

i sotsiaalabiameti huviorbiiti sattumise, kui ka B väiteid ni M.J-i

ebaadekvaatse käitumise korduvuse kohta.

13. Lõppeks tuleb asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt CD- , et E. kordab lt B

väljakutsele reageerinud politseiametnikele juba häirekeskusele tehtud kõnes avaldatud löömist. St, häirekeskusele tehtud kõne ja politseiametnikele avaldatu on oma sisus kattuvad. Siinkohal on märkimist väärivaks, et E. osutab politseiametnikega vesteldes vasaku käega

B vasakule kaela poole, kust nä , et mees lõi teda lahtise htub punetus. Selle kohta selgitas E. B

käega just sinna ja selle löögi järgselt tundis ta valu. Väheoluline pole järgminegi aspekt - vaatlusprotokolli lisaks olevalt kuidas E. hoiab terve aja, mil salvestiselt nähtub, B politseiametnikud tema elukohas viibivad, alateadlikult käega kinni kaela piirkonnast, kuhu ta oli oma sõnade kohaselt löögi oli saanud. Löögi tagajärjel tekkis kaelale punetus, mille fikseeris vormikaamera. Samuti pildistasid politseiametnikud punetust.

14. Eelosutatud asjaolusid kogumis hinnates leiab kohus, et sedastatavad pole asjaolud, mis kõneleksid kannatanu tõe moonutamisest või selle võimalikkusest. Kannatanu esmaseid, s.o politseiametnikele antud selgitusi toetatavad menetluse käigus uuritud muud tõendid.

Seega andis E. politseiametnikele selgitusi B vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta, ta oli kestvalt tajutu mõju all ja kohtu ette ei ole toodud tõendeid, mis osutaks asjaolude moonutamise . Eelnev et O.

le tähendab, T ja J. V ütlused on menetlusõiguslikult lubatavad KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel.

15. Nagu märgitud, kuulas kohus tunnistajatena üle väljakutsele reageerinud politseiametnikud O. ja J. . T V

Mõlemad tunnistajad kinnitasid reageerimist väljakutsele aadressil XXX; samuti seda, et väljakutse oli seotud perevägivallajuhtumiga, kannatanuks lapseootel naine. Mõlemad tunnistajad , et

5 minutiga nende saabumise tõid välja sellegi nad reageerisid väljakutsele ja

ajaks oli meesterahvas korterist akna kaudu lahkunud. Esimesel korrusel asunud korteris viibisid E. ja tema kaks alaealist last. E. avaldas neile koheselt, et tal tekkis elukaaslase B B

Andrei probleem ja too

tu kaela. Selle ga kasutas tema suhtes vägivalda – lõi teda käega vas tagajärjena oli E. tundnud valu ja politseiametnikud nägid tema kaelal ka punetust, mis

B fikseeriti vormikaameraga. Konflikti põhjusena nimetas E. armukadedust. Samuti tõid O.

B T ja J.

k Andrei V välja, et E. B artis enda ja oma laste elu ja tervise pärast, sest oli enne ära

jooksmist kaasa võtnud võtmed ning tal oli võimalik naasta. Väljakutsele reageerinud politseiametnikud märkisid sedagi, et E. pidas end üleval normaalselt –

B ta ei nutnud, ta tun

dus närvilisena, ent kiirabi ta ei vajanud; E. B kurtis üksnes löömisjärgse valu üle. J. V

1-19-9270

täpsustas ka, et pärast E. selgitust löömise kohta, pildistas ta E.

B

kaela. Kaelal, vasaku B kõrva piirkonnas oli väike punetus; , ta tegi foto kehavigastuse fikseerimiseks.

16. Fotosid, millele

J. V viitas ja mis vormistati tema ütluste lisana, uuriti kohtumenetluses. Fotodel on kujutatud E. Ent O. ja J.

B , kelle kaelal on õrn punetus. T V ütlused, asitõe tehtud fotod pole ainsad tõendid, mis ndi vaatlusprotokoll koos lisaga ning E.

B

E.

B kaelavigastuse olemasolu ja löömist tõendavad. Nimelt nähtub SA Narva Haigla uurimisasutusele adresseeritud vastusest, et E.

9 kella 11.52 paiku Narva B pöördus 24.10.201 haiglasse. Pöördumise põhjuseks vägivaldne trauma ja peksmis oli e fikseerimise soov. Vastuse

kohaselt leidis kallaletung

24.10.2019 kella 1 paiku kodus.

E. B enda sõnade kohaselt aset Meditsiiniasutus tuvastas E.

B kaela ja mõlema randmeliigese turse ja valu palpatsioonil.

17. Mis puudutab kannatanu kohtumenetluses antud ütlusi, siis kannatanu ütlused menetluse esemeks oleva kuriteosündmuse toimumist ei kinnita. Ta selgitas, et andis oma abikaasa suhtes teadvalt valeütlusi ja süüstas teda alusetult. selgitas, et kaelavalu ja -vigastus tekkisid tal Ta

kaela(närvi)valust; tema abikaasa surus teda kaelast kinni hoides vastu ennast, et ta maha rahuneks. Ta ei tundnud taolise tegevuse järgselt mingit valu. Tegelikke väljakutse põhjuseid ta ei avaldanud, sest häirekeskusele väljakutset tehes ja väljakutsele reageerinud politseiametnike saabudes oli tal hüsteeria; uurija juures andis ta aga abikaasat süüstavaid ütlusi, sest süüstavate ütluste andmata jätmisel ähvardas uurija teda laste äravõtmisega.

18. Analüüsides kannatanu ütlusi ja hinnates nende ütluste sobilikkust ja haakuvust muu tõendikogumiga, leiab kohus, et kannatanu kohtuistungil antud ütlused on muu tõendikogumiga sobimatud ja need tuleb osas, milles kannatanu kirjeldab ja avaldab korteris aset leidnud sündmuste detaile, ebausaldusväärsuse tõttu kõrvale jätta.

19. Kannatanu ütlused on kooskõlas muude tõenditega (politseiametnike ütlused, asitõendi vaatlusprotokollid, SA Narva Haigla vastus koos lisadega) osas, et oktoobr , i lõpus hilisõhtusel

ajal, toimus tema kodus, s.o aadressil

helistati sesse. XXX sündmus, mille käigus häirekesku Kannatanu avaldatu kohaselt tuli tema mees õhtul koju joobeseisundis. Talle see ei meeldinud ja ta hakkas mehe peale karjuma. Mees asus teda rahustama. Mees võttis tema telefoni, helistas numbrile 112 ja tegi kutse kiirabi väljasaatmiseks. Paralleelselt kiirabi väljakutsega palus ta meest, et viimane kutsuks välja ka politsei. Politsei saabumist pidas ta vajalikuks, sest oli mehe peale vihane. Ühtlasi ründas ta ise meest telefonikõne ajal. Ründe tagajärjel kukkus telefon maha ja ta ei soovinud politsei väljakutset ning nende saabumist. Kannatanu kinnitas ka, et tal puudub teadmine, kuidas politsei nende aadressile tuli, sest ei tema ega Andrei pole politseiväljakutset teinud. Mees võttis talt rahustamise eesmärgil kaelast ja kätest kinni, ent see tegevus talle valuaistingut ega verevalumeid ei põhjustanud. Tema mees lahkus enne politsei saabumist, sest ta ei soovinud sattuda a Mis puudutab uurijale lkoholijoobe tõttu arestimajja.

antud ütlusi, siis märkis

, et ta avaldas uurijale tegelikkuses aset leidnud asjaolud, ent

E. B

protokolli kanti ebaõige jutt. Samuti ei võimaldatud tal protokolli läbi lugeda, mistõttu allkirjas sisust sai ta teadlikuks alles prokuratuuris tas ta protokolli läbilugematult. Protokolli kannatanuna kriminaaltoimikuga tutvudes.

20. Kõrvutades kannatanu ütlusi häirekeskusesse tehtud kõnedega (vt 31.10.2019 asitõendi vaatlusprotokoll koos lisaga), siis nähtub, et kannatanu E. kasutuses olnud telefoninumbrilt B (tel nr

) tehti 24.10.2019 XXX, kuulub vastavalt 25.10.2019 asitõendi vaatlusprotokollile E. B kaks telefonikõne . Esimeses kõnes palutakse meeshäälega kiirabi aadressile . Kõne t XXX kohaselt on rasedal naisel närvivapustus. Kõne taustal palub naisterahvas ka politsei saata; see info antakse meesterahva poolt ka edasi. Kõne taustal on kuulda, kuidas karjuva naishäälega öeldaks , et politseid on vaja põhjusel, et meesterahvast narkomaan ära vii e daks. E. kasutuses B

1-19-9270

olnud telefoninumbrilt tehti teinegi kõne naishääl, et nad kutsusid politsei . Selles avaldab aadressile stab, et XXX, kuna mees tuli kätega kallale ja korterist ära ei lähe. Häirekeskus va politsei on peaaegu nende juures ja palub täpsustada, kuidas korterisse sisse pääseb

. Helistaja

teavitab, et uksel on fonolukk. Protokollist nähtub ja helisalvestiselt on kuulda naise kisa ja heitlemist

, misjärel kõne katkeb.

21. Võttes aluseks E. kohtuistungil antud ütlused häirekeskusele tehtud kõnede arvu ja

B sisu osas, siis asitõendi vaatlusprotokollist tema ütlustele tuge ei leia. Nimelt rääkis vaid

E. B ühest häirekeskusele tehtud kõnest politseiväljaku sitõendi

, eitades kategooriliselt tse tegemist. A vaatlusprotokolli kohaselt tehti 24.10.2019 kasutuses olnud telefoninumbrilt k t ja

E. B aks kõne

need mõlemad sisaldavad politseiväljakutset. Seejuures tehti teine kõne naishäälega ja selles märgiti, et mees tuli kätega kallale ja keeldub korterist ära minemast. Enne kõne katkemist on teise kõne taustal kuulda naise kisa ja heitlemist. Analüüsides uuritud tõendeid nende kogumis, tuleb kohtul nentida, et menetluse esemeks olnud sündmuste ajal viibisid kannatanu, süüdistatav ja nende ühised lapsed korteris aadressil XXX .

Kõrvaliste, menetluses tuvastamata isikute olemasolu, kes kannatanu telefoni kasutades häirekeskus sid ja politseiväljakutsed tegid Seega tegid kõned se helista , tuvastatud ei ole.

häirekeskusele, sh politseiväljakutse See tähendab omakorda, et E. d

ja M.J.

E. B

B selgitused vaid ühe kõne tegemise kohta, nagu ka politseiväljakutsete tegemise eitamise kohta on ebaõiged.

22. E.

a sellestki, et politsei saabudes oli ta B ütluste taustal pole võimalik mööda vaadat aknal, selgitas politseiametnikele millises , et tema mees hüppas aknast välja ja näitas neile, suunas tema mees jooksis. Kuna E. kohtuistungil avaldatu kohaselt oli politsei saabumine B

talle justkui

, siis on tema üllatuslik (ta ei teadnud, kes väljakutse tegi ja miks see tehti) käitumine politsei saabudes olnud tavapäratu – ta on täiendavate küsimusteta asunud koheselt selgitama oma mehe akna kaudu väljumisega seotud aspekte ja andnud politseile kätte ka suuna, kuhu tema mees jooksis. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et kannatanu, kes justkui ei tea midagi politsei saabumisest ja korteris midagi ka ei juhtunud, asub täiendavate küsimuste või selgitusteta kaasabi osutama oma mehe akna kaudu väljumise asjaolude kohta. Siinkohal jääb mõistmatuks, millest tekkis E. üleüldse teadmine/arusaam, et politsei tema/tema

B mehega tegeleda soovis. Samuti politsei saabumisel, sh E. elukohta sisenemisel, ei esitanud E. politseiametnikele – B B

ühetegi küsimust nende saabumise põhjuste või väljakutse tegemise asjaolude kohta. Sellele vastupidiselt asub E. koheselt avaldama detaile juhtunu kohta, mh B tuues välja, et mees lõi teda lahtise käega. Kõrvuti sõnalisele selgitusele osutab E. ka oma punetavale kaelale. B Kohtu veendumusel kinnitab

- taoline käitumine, et E. B polnud politsei saabumine üllatuslik E. oli teadlik politsei saabumisest, ta ootas politsei saabumist ja oli valmis selleks. B

23. Koh us avaldada

tuliku uurimise käig rahuldas kohus prokuröri taotluse

E. B ütluste usaldusväärsuse kontrolliks tema kohtueelse menetluse ütlused

.

Kõnealused ütlused kandis kohus kohtuistungi protokolli ja neist nähtub, et kohtueelsel menetlusel esitas

menetlu

E. B se esemeks oleva sündmuse kohta kohtumenetluses kõlanust diametraalselt erineva versiooni. Kohtueelsel menetlusel avaldas

, et

E. B Andrei lõi teda lahtise käega vastu kaela, vasaku kõrva taha. Sellest tundis ta tugevat füüsilist valu. Peale löömist helistas Andrei kiirabisse, paludes ära viia psüühiliselt tasakaalutu naine. Ta viitas justkui sellele, et tal oleks haigushoog. Tema soovis ukse lukku panna, et Andrei ei saaks lahkuda. Andrei haaras tal aga kätest kinni, võttis ära võtmed, millega tekitas talle verevalumid (sinikad) ja kriimustused.

Analüüsides viidatud ütlusi, siis millestki taolisest pole kohtuliku uurimise käigus E.

B

rääkinud. Ütluste põhjendas hüsteeriahoo ja uurija diametraalset muutmist

E. B mõjutustegevusega.

1-19-9270

24. Hinnates

siis

E. B väidet tal esinenud hüsteeriahoo kohta, nendib kohus, et ühtegi sellekohast

tõendit kohtuliku uurimise käigus esitatud ei ole.

Kohus uuris nii häirekeskusele tehtud kõne kuulas ära selle tõendi dega vaatlusprotokolli, kui lisaks oleva salvestise. Kohus uuris ka politsei vormikaamera salvestist, ent ka sellest koostatud asitõendi protokolli. Lisaks andsid kohtumenetluses ütlusi väljakutsele reageerinud politseiametnikud, kuid ka menetleja, kes E.

B ülekuulamist teostas. Osutat minimaalseimalgi ust, et E.

ud tõendid ei võimalda määral järeld B oli häirekeskusesse

helistamise ajal, iseäranis teise kõne tegemisel hüsteeriahoog ja ta oleks viibinud taolises seisundis kestvalt ka ajal, mil väljakutsele reageerinud politseiametnikud temaga kokku puutusid ja tema selgitusi kuulasid. Nagu öeldud, oli E. käitumine nii politseiametnike

B

ütluste kui asitõendi vaatlusprotokolli nähtuva adekvaatne. Ta oli mõnevõrra st kohaselt ärritunud, ent t ärritusele pole võimalik anda ema sisu, kus E. poleks aru saanud oma tegude B

ja sõnade tähendusest ning see oleks kaasa toonud ebaõige ja süüstava informatsiooni edasiandmise oma endise abikaasa kohta. Samuti pole

E. B taotlenud (täiendavate) tõendite uurimist, mis tal teeriahoo/- hüs hoogude toimumist kinnitaksid. Seega on väiteid hüsteeriahoo esinemise kohta tõendamata.

25. Kohtuliku uurimise käigus kuulas kohus üle ka uurija, kes viis kohtueelsel menetlusel läbi kannatanuna ülekuulamis

E. B e.

Uurijana menetlustoimin K avaldas, et ta selgitas

seadusekohaseid gut läbi viinud I.

E. B

õigusi ja kohustusi, mh õigust keelduda ütluste andmisest oma endise abikaasa vastu. Seda õigust realiseerida ei soovinud, vaid otsustas ütluste andmise kasuk E.

B s.

avaldas talle,

E. B et on tekkinud olukorrast väsinud ja ta ei soovinud oma endist elukaaslast enda kõrval enam näha. ütlused protokollis ta sõna sõnalt, peale ülekuulamist luges ta ütlused ette, E.

B - E.

B

parandas vead ja tegi viimaks

E. B ettepaneku protokolli täienduste tegemiseks. E. B täiendused puudutasid üksnes kirjavigu, ütluste sisulises osas E.

B

täiendused/paranduse selgitas täiendavalt, et kui kannatanu jät ttepanekud puudusid. I. K ab ütlused läbi lugemata, siis juhitakse sellele tema tähelepanu. luges ütlused läbi. Protokolli E.

B lõppu kirjutas omakäeliselt, et protokoll on kirjutatud õigesti, tema poolt läbi loetud ja E.

B on

märkused puuduvad. Viimati nimetatu on protokolli kantud omakäeliselt.

allkirjastas

E. B protokolli märkusteta.

26. Kõrvutades ütlusi, siis on nende ütlused menetlustoimingu teostamisega E. ja I. K B

seotult vastuolus. Oma versiooni tõendamiseks taotles E. kriminaalhooldusosakonna B

ametniku J G ja Narva Sotsiaalabiameti lastekaitsespetsialist J.

P ülekuulamist. Kohus

rahuldas

(vt

E. B taotlused ja kuulas mõlemad isikud üle KrMS § 289 lg 4 alusel õiguslike põhjenduste kohta otsuse p- 12). st

27.

J. G avaldas, et M.J on tema kriminaalhooldusalune ja E. on B kriminaalhooldusaluse abikaasa. Viimasega on ta suhelnud telefoni teel .

. Ühel korral käis E B tema juures kokkusaamisel ja see leidis aset vahistamist.

pärast M.J-i

E. B eesmärgiks oli M.J-i vahi alt vabastamine, sest neil on kaks alaealist last, E. ootas kolmandat last B ja M.J aitas tal lapsi kasvatada.

, et neil Vahistamise põhjuste kohta avaldas talle E. B tekkis kodus tüli, mille käigus M.J lõi. viimase sõnade kohaselt teda See tekitas

E. B füüsilist valu.

28. Analüüsides J. ütlusi, mis kannatanu hinnangul peaksid tõendama uurija G -poolselt ähvardamist, mille tõttu ta andis endist abikaasat süüstavaid ütlusi ütluste , siis tuleb kohtul J. G pinnalt nentida, et midagi taolist pole J. avaldanud. J.

kohtuliku uurimise G G ütlused E. B

käigus esitatud versiooni ei toeta. Küll toetavad J. ütlused kaudse tõendina süüdistuse

G

1-19-9270

hüpoteesi ja kannatanu ütluste ebausaldusväärust. Ni nähtub, et kannatanu avaldas ka melt

J. G

, et neil tekkis kodus tüli, mille käigus M.J teda lõi; löögi järgselt tundis ta füüsilist valu. Kuna E. avaldas ka J.

poolt B G M.J-i valu põhjustanud kehalise väärkohtlemise toimepanemist, mis on erinev versioon E.

kinnitab B kohtuliku uurimise käigus avaldatust, siis

J. kohtuistungil avaldatu t B kohtu antud G äiendavalt E. liku uurimise käigus ütluste e t. bausaldusväärsus

29. J. J.

te kohaselt kohtus ta E. samuti vahistamist. P ütlus B pärast M.J-i

P

sõnade kohaselt avaldas talle E. , et ta oli kutsunud politsei, sest M.J oli taas B

agressiivne. Kuna E.

, siis tegi

B on lapseootel ja kardab väga M.J-i

E. B politsei aks kinni peetud ja ta oleks selle aja väljakutse eesmärgil, et M.J oleks ööpäev jooksul maha rahunenud. es M.J-i agressiivne seisund Tunnistaja sõnade kohaselt seisn

E.

B sõnade kohaselt enamasti psüühilises vägivallas ja karjumises; füüsiline vägivald võis seisneda vastu põske löömises. Võttes aluseks E. versiooni, siis tuleb kohtul

eda sedagi B

J. P ütluste pinnalt tõd , et tõepoolest

on E.

ka avaldanud, et uurija

B J. P on käsitlenud laste äravõtmisega seotud küsimusi. Siinkohal on sedastatav aga loogikaviga.

E. versiooni kohaselt andis ta uurija B süüstavaid ütlusi oma endise abikaasa vastu survel/ähvardusel tegelikkuses taolisi sündmusi aset ei leidnud. J. ütlused ja

P osutavad aga sellele, et M.J-i

hirmust taolise agressiivsuse ees tegi E.

agressiivsuse tõttu ja E. B B politseiväljakutse. Kuna varem av sõnade kohaselt seisnes M.J-i aldas tunnistaja, et E.

B

agressiivsus nii psüühilises ja füüsilises vägivallas ning karjumises, siis järelikult polnud väljakutse aluseks valeväljakutse ehk kuriteosündmuse puudumine, nagu üritab näidata E. B , vaid hirm ja reageering süüdistatava agressiivsusele. ütlustega seotult on põhjust

J. P

täiendavalt välja tuua, et J. ei andnud kindlat vastust küsimusele, kas laste äravõtmise

P

temaatika eoses. J.

tõusetus menetluse esemeks oleva süüteoga s P ütluste kohaselt on laste

äravõtmisega seotud küsimused tõusetunud ka varem. ütlusi Kuna kohtul ei ole alust

J. P

kahtluse alla seada, siis olukorras, kus J.

P viitab laste äravõtmise temaatika varasemale tõusetumisele, ei ole võimalik kohtul teha tõsikindlat järeldust, et uurija survestas E.

B abikaasat süüstavate ütluste andmiseks laste äravõtmisega.

30. Väidetava ähvardamise kontekstis on oluline, mida E. üldse väidetava ähvardusena

B tajus. Nimelt avaldas E.

suuniseid, mis on olemuslikult B üle kuulanud uurija, et ta andis E. B käsitatavad E. ja tema laste kaitsemeetmetena, seostudes süüdistatava eeskoste piiramisega,

B (ajutise) lähenemiskeelu kohaldamisega jne. Kõnealustele se vastuväiteid lgitustele pole E.

B

esitanud. Samuti pole ta kohtuistungil uurija ristküsitlemise raames toonud kohtu ette vastuolusid, mis uurija ütlused kahtluse alla seaksid. Kuna on üldteada, et nn laste vanematest eraldamine allub üksnes kohtuvõ ütlused kinnitavad, et sellest oli teadlik ka E. imule, J.

P

B

ning seejuures pole kohtu ette toodud aspekte, mis uurija ütlused kahtluse alla seaksid, ent menetluses on küllaldaselt tõendeid, mis lükkavad ümber E. versiooni toimunu kohta, siis B

leiab kohus, et uurija pole E.

B ütluste andmisel mõjutanud ega ähvardanud ning väidetav uurija-

esitatud versioonide muutust. poolne mõjutamine pole kaasa toonud E. B

31. Kuigi juba eelnev on piisav valdavas osas E.

B ütluste ebausaldusväärseks

lugemiseks, osutab kohus asjaolule, et E.

B nn ähvardamise argument ilmnes alles pärast M.J-i vahistamist.

M.J-ile M.J etteheidetav tegu leidis aset 24.10.2019 kella 01.05 paiku. peeti

kahtlustatavana kinni aadressilt 01.11.2019. Vahistamist kohaldati tema suhtes XXX 02.11.2019 kohtumäärusega. Kuna uurimisasutus kuulas E.

B kannatanuna üle 24.10.2019, siis jääb kohtule mõistmatuks

E. reageering uurijavahistamist. Kuna B poolsele mõjutamisele alles pärast M.J-i

1-19-9270

süüstavate ütluste andmisele sundimine on tõsine õigusemõistmisevastane kuritegu, mis võib kaasa tuua väga raskeid, põhiõigusi piiravaid tagajärgi, siis peavad selle informatsiooni n ö - kinni hoidmiseks j esinema

kohtule taolisi a enda teada jätmiseks kaalukad põhjendused. E. B

põhjendusi või selgitusi esitanud ei ole. Kohus ei pea siinkohal asjakohaseks ka E.

B

selgitust, et sai taolistest, s.o tema antud süüstavate ütluste olemasolust teadlikuks alles prokuratuuris toimikuga tutvudes. E. allkirjastas kohtueelse menetluse protokolli B märkusteta. Samuti kinnitas ta omakäeliselt protokollis protokolli õigsust. Seega kajastas kohtueelse menetluse protokoll tema enda antud selgitusi, ta nõustus sinna kantuga ja tal puudusid igasugused märkused, sh märkused protokolli ebaõigsuse kohta. Samuti oli E.

B võimalik koheselt pöörduda kaebusega prokuratuuri poole. Sedagi õigust pole E. koheselt B

rakendanud. Seega järeldab kohus, et väidetav uurija poolne mõjutamine on E. -

B väljamõeldud versioon, mis peaks tema veendumusel kaasa tooma süüdistusversiooni kokkukukkumise ja M.J-i

suhtes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise.

32. Kohtu järelduse õigsus on tuletatav ütlustest. Nimelt tõi J. välja, muu hulgas

J. P

P

et E.

B selgituste kohaselt oli tema eesmärgiks M.J-i lühiajaline kinnipidamine, et viimane maha rahuneks. Lisaks pöördus E. poole, et leida võimalusi M.J-i

B J. G

vahi alt vabastamiseks. vabastamiseks otsis E. ka prokuratuurist, Võimalusi M.J-i B kui taotles M.J-i suhtes suhtes menetluse lõpetamist, märkides, et andis M.J-i teadvalt valeütlusi (vt kohtumenetluses uuritud prokuratuurile adresseeritud taotlust). Kõnealused käitumisaktid viitavad, et teadlikkus ja arusaamad ei pidanud võimalikuks

E. B M.J-i vahistamist ja M.J-i vahistamine oli E. ebameeldivaks ning ootamatuks B

üllatuseks. Seega on E. ütluste muutmise aluseks mitte väidetav uurija

B -poolne

mõjutamine/ähvardamine või hüsteeriahoog, vaid tema poolt süüstavate ütluste andmisega kaasnenud ootamatu vahistamisotsustus ühes M.J-i süüdimõistmise ja karistamise võimalikkusega.

33. E.

B ütluste usaldusväärsuse hindamise kontekstis evib kaalu ka asjaolu, et E. B viibis öiste sündmuste järgselt, s.o 24.10.2019 kella 11.52 paiku SAs Narva Haigla. E.

B

sõnade külastas pärast kannatanuna üt kohaselt ta meditsiiniasutust lusi andmist. Tutvudes

tema suhtes koostatud patsiendikaardiga, nähtub, et ta pöördus meditsiiniasutusse öösel toimunud peksmise fikseerimiseks kallaletung toimus 24.10.2019 kella 1 ajal tema kodus. – Samuti nähtub, et E. e ise ning menetluse käigus uuritud tõendeid saabus meditsiiniasutuss B

ei viita, et meditsiiniasutuses teostatud läbivaatuse ajal oleks sellesse kaasatud kolmandaid isikuid. See tähendab, et E. avaldas meditsiinitöötajale meditsiiniasutusse pöördumise

B põhjused kolmanda isikute juuresolekuta ja ilma igasuguse surveta.

34. Kuna E.

B esitas kohtus versiooni, et väljakutsele reageerinud politseiametnikele selgitusi andes oli tal hüsteeriahoog, uurija juures kannatanuna ütlusi andes oli ta uurija ähvarduse mõju all ning kaelavalu seondus kaelanärvivaluga, siis on oluline, et meditsiiniasutuses pole ta neid asjaolusid ära märkinud. Kohus ei pea eluliselt usutavaks, et lapseootel naine jätab taolised asjaolud märkimata, küll aga avaldab rahunenuna (kell 11.52 mõõdeti E. vererõhku: süstoolne näit 130 ja diastoolne näit 90; tegemist on normikohaste B

näitudega, mille kohus loeb üldiselt teadaolevaks asjaoluks) tavapärases olekus, et , pöördumise põhjuseks on öise koduse kallaletungi jälgede fikseerimise soov.

35. Märgitu kinnistab täiendavalt kohtu veendumust, et E. kohtumenetluses antud B ütlused 24.10.2019 öösel toimunud sündmuste kohta ei anna edasi tegelikkuses aset leidnut.

E.

tuleb valdavas B kohtumenetluses antud ütlused 24.10.2019 toimunud sündmuste kohta osas, ehk osas, milles need kajastavad sündmuste käiku ebausaldusväärseks ja , lugeda need tuleb kõnesolevas osas kõrvale jätta. Ühtlasi on alust meenutada, et versioonid ühe või teise

1-19-9270

asjaolu toimumise ja mitte toimumise kohta peavad olemuslikult haakuma kriminaalasjas kinnitust leidnud ülejäänud tõendikogumiga (vt RKKKo 3-1-1-77-15 p 19).

36. Mis puudutab süüdistatava ütlusi, siis jätab kohus needki ebausaldusväärsuse argumendil valdavas osas ehk korteris aset leidnud sündmuste toimumise osas kõrvale. Esiteks baseeruvad süüdistatava ütlused valdavas osas kannatanu E. ütlustel, mille kohus

B

valdavas osas ebausaldusväärseks ja seega ka tõendina lubamatuks tunnistas. Teiseks nähtub süüdistatava ütlustest, et tema kohtuistungil antud ütlused on olemuslikus vastuolus. Esmalt tõi süüdistatav välja, et tüli sai alguse E. kaela(närvi)valust. Hetk hiljem tõi süüdistatav aga

B välja, et ta ei teadnud midagi E. kaela(närvi)valust. Seejärel selgitas süüdistatav, et enne

B

tema äraminekut oli E hüsteeriahoog raugenud ta oli jäänud rahulikumaks Seejärel .

B

ja .

avaldas ta, et ta pidi lahkuma, sest kannatanu ikkagi ei rahunenud. Küsimusele, kas ta teadis, et politsei tuleb, vastas süüdistatav algselt eitavalt, siis aga hüüdis E. , et politsei tuleb ja ta B kavatses akna kaudu väljuda. Hiljem märkis ta, et pidas politsei saabumist ja tema arestimajja toimetamist võimalikuks. Seejuures võttis kohus tõendina vastu ka süüdistatava vahistusmääruse, millest nähtub, et süüdistatav võttis kinni kannatanu õlgadest. Kohtus tõi ta aga välja, et ta hoidis kinni kannatanu kätest. Võttes arvesse süüdistatava ütluste vastuolusid ja asjaolu, et tema ütlused baseeruvad kannatanu ütlustel, mille kohus luges korteris aset leidnud sündmuste osas, sh löömist ja valu põhjustavas osas ebausaldusväärseks, siis pole võimalik kohtul süüdistatava ütlusi nende ebausaldusväärsuse argumendil kasutada ja kohus jätab need tõendikogumist välja.

37. Analüüsides tõendeid nende kogumis, loeb kohus tõendatuks, et eeltoodud vaatamata kannatanu ja süüdistatava ütlustele, milles n löömist ja talle füüsilise valu eed eitavad E.

B ning kehavigastuse põhjustamist, kinnitab tõendikogum, et 24.20.2019 kella 1.05 paiku tekkis lapseootel E. ja M.J-i

B vahel tüli, mille käigus lõi M.J lahtise käega E. B vasakule poole kaela.

38. Järgnevalt märgib kohus, et mitte igasuguse intensiivsusega löömine ei too enesega kaasa karistusõiguslikku vastutust. Karistusõiguslikku kvaliteeti omab löömine vaid juhul, kui see põhjustab kannatanule valu. Valutunne ei saa tugineda aga ainult kannatanu isikulisel eripäral, vaid löök ühes selle tagajärjega peavad tunduma reaalsed ka nn keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale (vt nt RKKKo 3-1-1-50-13, p-d 11, 12.2).

39. Kuna valu hindamise kontekstis pole kannatanu ütlused kasutatavad nende ebausaldusväärsuse tõttu, siis tuleb kohtul valu olemasolu või puudumist hinnata teiste tõendite kaudu. Kohus käsitles varem väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlusi. Nii O. V T kui J. kinnitasid, et kannatanu kinnitas neile tugeva valuaistingu olemasolu. Kuna politseiametnikud kasutasid kannatanuga sündmuskohal vesteldes vormikaamerat, siis nähtub sellestki, et M.J-i uvastamisel löögi järgselt kaebas kannatanu tugevale valule. Valu t on märkimist vääriv, et kogu politseiametnike kannatanu korteris viibimise ajal katsub kannatanu intuitiivselt oma kaela piirkonnast, kuhu löök teda tabas. Märgitust järeldub, kaelapiirkonda tehtud löök põhjustas kannatanule valu ka siis, kui löögi saamisest oli möödunud juba mõningane aeg. Et löök põhjustas valu ja seda ka keskmise mõistliku kõrvalseisja arusaamale vastavalt, on tuletatav ka asjaolust, et koheselt oli kannatanu kaela piirkonnas punetus ning tunde hiljem tuvastas meditsiiniasutus kannatanu kaela turse ning valulikkuse. Kohtu veendumusel kõneleb eelnevalt väljatoodu selgelt asjaolust, et lööki pole M.J-i

võimalik pidada väheintensiivseks. Asjakohasena tuleb osutada ka füüsiliste jõudude ebavõrdsusele. M.J-i näol on tegemist täisjõus meesterahvaga. On üldteada, et meesterahva löögid evivad tugevamat löögijõudu kui seda on naisterahva tehtavad löögid.

1-19-9270

Teo toimepanemise ajal oli kannatanu ka lapseootel. Lüües taolises seisundis jõuliselt naisterahvast kaela, kui õrna ja tundlikku kehapiirkonda viisil, millest jäävad nähtavad jäljed pikemaks ajaks, siis kinnitab see id kahtlusteta, et tegemist oli tugeva löögiga, millega kaasnes nii valu kui ka tervisekahjustus. Seega on analüüsitaval juhul tõendamist leidnud kannatanul karistusõiguslikult relevantse valu ja tervisekahjustuse olemasolu, mis on põhjuslikus seoses süüdistatava tegevusega.

40. Hinnates süüteokoosseisu subjektiivse koosseisu täidetust, siis on kohus seisukohal, et

M.J tegutses kannatanu löömisel ja talle tervisekahju põhjustamisel tahtlikult. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et M.J

lõi E. B tekkinud tüli käigus, mille põhjustas armukadedus. Sellest järeldub, et

M.J seadis e valuja ebameeldivustunde esmärgiks kannatanu löömise, kannatanule põhjustami Tegemist polnud mõne juhusliku tegevuse käigus põhjustatud valu ja s e.

tervisekahjuga. Kohus on ka veendumusel, et M.J-i tahtlus ei piirdunud üksnes valutunde tekitamise tahtlusega. Taolise eesmärgi olemasolu tähendanuks tema poolt väiksema löögijõuga kannatanu löömist; seda ta aga ei teinud. Võttes arvesse kannatanul tunde hiljem meditsiiniasutuses tuvastatud kaela turset ja valulikkust, samuti löögi järgset punetust kaelal, on kohus veendumusel, et taolise löögijõu realiseerimisega soovis

M.J enamat kui lihtsalt valu põhjustamine ning tema tahtlus ulatus kõrvuti valu tekitamisega ka tervisekahju põhjustamiseni. Määravaks on seegi, et M.J valis kahjustatavaks piirkonnaks kaela, mis on õrn ja tundlik piirkond. Seega kõnelevad tuvastatud asjaolud tahtluse intensiivseimas vormis toime pandud teost.

41. Prokuratuur heidab M.J-ile ette ka E.

B käe väänamist, mis põhjustas E. B tagajärjena küünarvarre pindmine vigastuse ja mõlema käelaba marrastused.

42. Kohtu veendumusel menetluses uuritud tõendid käe väänamist ja sellega põhjuslikus seoses vigastuste ja marrastuste tekitamist ei tõenda. Nagu öeldud, on E. ja M.J-i B

ütlused korteris aset leidnud sündmuse osas lubamatud nende ebausaldusväärsuse tõttu.

Väljakutsele reageerinud politseiametnikud andsid ütlusi üksnes E. löömise kohta.

B

Mõlemad politseiametnikest tunnistajad eitasid muude valu või tervisekahju põhjustanud käitu täpsustas, et korteris viibinud kannatanu tütar misaktide toimumist. Tunnistaja J.

V avaldas, et konkreetset löömist ta ei näinud, kuid pärast oma toa ukse avamist nägi ta, kuidas isa ema /hoidis. Samas kinnitas J. , et kannatan kätt väänas V u ise rääkis üksnes vastu kaela

käega löömisest, mingist muus vigastusest või täiendavast vägivallast kannatanu neid ei t

informeerinud. Politseiametnike ütlused on kooskõlas ka asitõendi vaatlusprotokollist nähtuvaga (politsei rinnakaamera salvestis). Sell ei nähtu, et kannatanu oleks kordagi est

avaldanud, et süüdistatav oleks väänanud tema kätt, et see oleks põhjustanud talle valu, küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlema käelaba marrastused. Küll on asitõendi vaatlusprotokolli kantud politseiametniku ja kannatanu tütre vestlus. Selle käigus avaldab kannatanu tütar, et ta oli oma toas, aga ta kuulis midagi sellist, nagu oleks käsi väänatud.

Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, et kannatanu märgib valutunnet, viibates oma kaelale ja käele. Lokaalse l valu mõlema randme liigestes. eiuna sedastas meditsiiniasutus E. B

43. Eelnevat analüüsides tuleb kohtul nentida, et puuduvad igasugused tõendid E.

B mõlema käelaba marrastuste olemasolu kohta. Ühtlasi on raske ka ette kujutada, kuidas ühe käe väänamine saaks põhjuslikuna tuua kaasa mõlema käelaba marrastused. Seega on süüdistushüpoteesis loogikaviga. Rääkides küünarvarre küünarvars vigastusest, siis on

piirkond, mis jääb küünar ja randmeliigese vahelisele alale (vt ÕS 2018). - Meditsiiniasutus

tuvastas E.

B valulikkuse mõlema randme liigestes. Kuna randmeliiges ja küünarvars on

1-19-9270

erinevad ülajäseme piirkonnad ja menetluses kogutud tõendid küünarvarre pindmise vigastuse olemasolu ei tõenda, siis ei saa selle põhjustamist süüdistatavale ka ette heita.

Võib eeldada, et prokuratuur kasutab süüdistuses rahvusvahelise klassifikatsiooni nimetust.

Kohus märgib, et klassifikatsioonid on aluseks riiklike tervishoiu statistiliste vaatluste ning tervishoiualase tegevuse rahastamise, kvaliteedikontrolli ja järelevalve korraldamisele (vt t 10.01.2002 ervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 2 lg 1 alusel kehtestatud sotsiaalministri määruse Tervishoiuteenuste loetelu kehtestamine“ § 2). Need ei anna nr 13 „

edasi teavet, millised konkreetsed vigastused kannatanul tuvastati või tuvastamata jäeti. Seejuures on prokuratuuri käsitlus ekslik ja ebaõige ka väites, justkui toimus kannatanu käe väänamine alaealise lapse juuresolekul. Kannatanu tütre ütlusi kohtus uuritud ei ole.

Kannatanu tütre asitõendi vaatlusprotokolli kantud selgitus võimaldab järeldust vaid selle kohta, et ta kuulis midagi, mida ta seostas käe väänamisega. Ta pole kannatanu käe väänamist näinud ja ka seda pole avaldanud ka kannatanu ise (sh väljakutsele reageerinud politseiametnikele).

Kohus möönab, et kannatanul sedastati mõlema randme valulikkus ja ka asitõendi vaatlusprotokollis viipab kannatanu oma käele, millele valu põhjustati. Menetluses pole aga kohtu ette toodud tõendeid, mis valu põhjustamisega seotud asjaolude tuvastamist võimaldaks. Samuti puuduvad tõendid, mis võimaldaks kannatanu randmete valulikkus seostada süüdistatava õigusvastase käitumisega. Kuna sellekohased tõendid puuduvad, tuleb asjassepuutuvas ehk kannatanu käe väänamist ja käe väänamise tagajärge puudutavas osas teha õigeksmõistev kohtuotsus.

44. Prokuratuur tuvastas M.J-i

käitumises kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemise – korduvuse ja süüteo toimepanemise lähisuhtes.

Seadusandaja on seletuskirjas selgitanud, et tena käsitleb lähisuh kahe või rohkema inimese vahelist pere-, sugulus- - - , põlvnevus , hõimlus või armastussuhet sõltumata sellest, kas suhte osapooled jagavad elukohta. Vaadeldaval juhul on kannatanu ja süüdistatava näol tegemist endiste abikaasadega kolmanda lapse , kelledel on kaks ühist alaealist last ja ühiselt oodatakse sündi. Seega tuleb M.J tegu E.

B suhtes kvalifitseerida lähisuhtes toime pandud teona, s.o KarS § 121 lg 2 p 2 järgi. Mis puudutab korduvust, siis nähtub karistusregistri väljavõttest ja Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusest, et M.J mõisteti süüdi ja teda karistati kehalise väärkohtlemise toimepanemise eest. Seega on M.J-i puhul sedastatav juriidiline retsidiiv, mis toob kaasa tema teo kvalifitseerimise ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi.

II

45. KarS § 56 lg 1 esimese lause kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama õigusnormi teise lause kohaselt arvestatakse karistuse mõistmisel karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

46. KarS § 121 lg 2 näeb karistusena ette rahalise karistuse või kuni 5-aasta pikkuse vangistuse. Kõrgeima astme kohus on korduvalt selgitanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Nimetatud põhimõte baseerub KarS § 56 lg-le 2.

47. Karistusregistri väljavõttest ja toimikus kajastuvatest kohtuotsustest nähtuvalt on M.J-i korduvalt kriminaalkorras süüdi mõistetud ja karistatud. Peaasjalikult moodustub tema varasem karistatus varavastaste kuritegude toimepanemisest, ent teda on süüdi mõistetud

1-19-9270

ja karistatud ka vägivallategude toimepanemises (KarS § 120 ja 121) ning mootorsõiduki juhtimises joobeseisundis (KarS § 424 lg 2). Viimase ehk Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega karistati

M.J-i KarS § 199 lg 2 p-de 7, 8, ja 9 ning KarS § 424 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise eest 4 aasta pikkuse vangistusega. Sellest kuulus koheselt täitmisele 9 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osa mõistetud vangistusest, s o 3 aastat ja 3 kuud, jättis kohus täitmisele pööramata .

tingimusel, et ei pane toime 4 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul uut M.J tahtlikku kuritegu. Sellele eelneva ehk Viru Maakohtu 16.08.2016 kohtuotsusega mõisteti M.J süüdi KarS § 199 lg 2 p de 7, 8 ja 9, § 120 lg 1 ja § 121 järgi (kokku 11 episoodi). Nende tegude -

eest karistati teda 4 aasta pikkuse reaalse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse regulatsiooni alusel.

48. Kuivõrd taas esineb alus süüdimõistmiseks ja karistamiseks, siis järeldub, M.J-i

et

M.J-i õigusvastane käitumine taandumise märke ei näita. Ta pole oma käitumist korrigeerinud ei eelneva vangistuse tõttu, osaliselt tingimisi mõistetud karistuse tingimustes, s.h pikaajalise karistuse täitmisele pööramise hirmus ega ka perekondlike asjaolude tõttu.

Nimetatud asjaolude taustal uue tahtliku kuriteo toimepanemine veenab kohut, et rahalise karistuse kohaldamine on isikuandmeid arvestades sobimatu karistusliik. M.J-i Rahalise karistusega ei ole võimalik saavutada M.J-i õiguskuulekust ega tagada tema käitumise muutumist korreleeruvaks ühiskonnas omaks käitumisnormidega.

49. Analüüsides M.J-i kohta koostatud karistusregistri väljavõtet, pole võimalik mööda vaadata sellestki, et M.J-i on korduvalt karistatud ka väärtegude toimepanemise eest. Väärtegude toimepanemise eest on teda karistatud rahatrahvidega, ent nende täitmise kohta informatsioon puudub. Täi mise informatsiooni puudumine võrdsustub nende tasumata t jätmisega. Taoline korduv käitumismuster viib järelduseni, et küllaldase tõenäosusega jätaks

M.J karistusena mõistetava rahalise karistuse ka tasumata. Seega puuduks rahalise karistuse kohaldamisel M.J-ile igasugune vahetu mõju, kinnistades täiendavalt rahalise karistuse kohaldamise perspektiivitust.

50. Kuna rahaline karistus on M.J-i isikuandmeid arvestades ebatõhus karistusliik, tuleb teda karistada vangistusega.

51. Kohtupraktikas tunnustatud arusaama kohaselt tuleb konkreetse karistusmäära kindlaks tegemiseks võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuleb tuvastada süüdistatava süü suurus ja karistust kergendavad ning raskendavad asjaolud. Kõnesolevad elemendid määratlevad süü suurusele vastava karistuse määra. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt arvestada eri ja üldpreventiivseid - kaalutlusi - võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, ning õiguskorra kaitsmise huvisid.

52. KarS § 121 lg 2 sanktsioonimäära keskmiseks määraks on 2 aasta ja 6 kuu pikkune vangistus.

53. M.J-i teosüü suurust hinnates arvestab kohus järgmiste aspektidega.

M.J B

lõi E. ühe lahtise käelöögiga vastu kaela. Selle löögi tagajärjel tundis E. B valu. Tunnistajate ütlustest ja videosalvestiselt nähtuvaga tekitas löök E. kaelale turse ja B punetuse. Ka tunde hiljem fikseeriti SAs Narva Haigla kaela kerge turse ja palpatsioonil

E. B kaelapiirkonna valu. Kohus loeb üldtuntuks, et väheintensiivne, vähese löögijõuga löök valu, turset ega punetust ei tekita. Veelgi vähem oleks väheintensiivse, vähese löögijõuga löögi

1-19-9270

mõjud tuntavad ja tajutavad mitmeid tunde pärast lööki. E. organismi vastureaktsioon B löögile annab aluse seisukohaks, et tegemist oli küllaldaselt tugeva löögijõuga tehtud löögiga.

Samas ei saa väita, et löögijõud olnuks erakordselt tugev ja intensiivne. Kohus võtab ka arvesse, et valu või tervisekahju põhjustavat kehalist väärkohtlemist on võimalik toime panna erinevatesse kehapiirkondadesse tehtavate löökidega. M.J kaelapiirkonda. lõi E. B

Üldtunnustatult on kael, ühetaoliselt pea ja näoga, õrnad, tundlikud ja vähem valu taluvad piirkonnad. Teadvat tugeva löögi suunamist ja tegemist kannatanu õrna kehapiirkonda hindab kohus süüd suurendavaks asjaoluks.

Süü suuruse hindamisel on obligatoorne ka kahe kvalifitseeriva tunnuse esinemine. M.J-i teos on sedastatav nii kuriteo toimepanemine lähisuhtes (KarS § 121 lg 2 p 2) kui ka . Korduvuse aspektist on asjassepuutuv, et tegemist on korduvus (KarS § 121 lg 2 p 3) juriidilise korduvusega, mis tuleneb Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusest. Kõnealuse otsusega mõisteti süüdi samuti M.J E. E.

vastu suunatud kuriteo toimepanemises - B

kukla B

piirkonda löömises. Seega pani ta antud menetluse esemeks oleva kuriteo toime sama kannatanu suhtes, keda ta on ka varasemalt väärkohelnud. Kvalifitseerivate tunnuste rohkus, iseäranis sama kannatanu vastu ja ebavõrdses jõuvahekorras uue kuriteo toimepanemine võrdsustub suurema süüga.

54. Kujundades seisukohta karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude esinemise kohta, nendib kohus, et tõendikogum ega kohtuistungil tajutu ei võimalda sedastada karistust kergendavaid asjaolusid. Küll on sedastatavad karistust raskendavad asjaolud KarS § 58 p-de 3 ja 13 tähenduses.

55. M.J oli teadlik

rasedusest. Teadlikkust

lapseootusest kinnitas

E. B

E. B

M.J sõnaselgelt kohtuistungil. Samuti nähtub asitõendi vaatlusprotokollist

(häirekeskusele tehtud esimesest kõnest), et M.J palub saata aadressile kiirabi, XXX

märkides, et naine on rase ja tal on närvivapustus. Seega lõi M.J teadvalt lapseootel naist. Kuriteo toimepanemine teadvalt raseda suhtes on karistust raskendav asjaolu vastavalt KarS § 58 p-le 3.

56. KarS § 58 p 13 kohaselt on karistust raskendavaks asjaoluks isikuvastase süüteo toimepanemine täisealise poolt alaealise juuresolekul.

KarS § 121 koosseis, milles kohus M.J-i süüdi mõistab, kuulub karistusseadustiku isikuvastaste süütegude peatüki 2. jao 2. jaotisse vägivallategude kataloogi. M.J pani täisealisena toime vägivallateo KarS § 121 lg 2 p de 2 ja 3 mõttes. Väljakutsele reageerinud -

politseiametnikest tunnistajate ütluste ja 25.10.2019 koostatud asitõendi vaatlusprotokolli kohaselt viibisid menetluse esemeks olnud sündmuse ajal korteris alaealised – aastal XXX sündinud M S ja aastal

S XXX sündinud J (vt asitõendi vaatlusprotokolli koostoimes lähisuhtevägivalla infolehega). Seadusandja lisas KarS § 58 p 13 karistustust raskendavate asjaolude loetellu 01.01.2015 jõustunud seadusemuudatustega. Seadusandaja teise lugemise seletuskirja kohaselt on muudatus ajendatud Euroopa Nõukogu naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise konventsiooni (nn Istanbuli konventsioon) art st 46; sätte lisamise eesmärk on - kaitsta vägivallaga seotud süütegude puhul lapse psüühikat ja arengut. Kuigi nn Istanbuli konventsiooni ratifitseerimise seadus seadusjõustus 06.10.2017 ehk peale KarS § 58 p 13 kehtima hakkamist, ei too see kaasa KarS § 58 p 13 sisustamispiiranguid seoses nn Istanbuli konventsiooniga. Nagu märgitud, tugines seadusandja KarS § 58 p 13 karistust raskendava asjaoluna kehtestamisel just nn Istanbuli konventsiooni art-le 46.

M.J-i puhul KarS § 58 p-s 13 nimetatud raskendava asjaolu jaatamisel on keskseks, kuidas sisustada/määratleda sõna „juuresolekul“. Kas kõnealune määratlus piirdub lapse vahetu kehalise väärkohtlemise pealt nägemisega või hõlmab see ka muul viisil tajutavaid olukordi (nt

1-19-9270

karjumisele, löömisele või peksmisele omaste helide kuulmine jne). Seadusandaja seletuskirjast vastavaid põhjendusi ei leia. Tuginedes naistevastase vägivalla ja perevägivalla ennetamise ja tõkestamise Euroopa Nõukogu konventsiooni seletuskirjale (Explanatory Report to the Council of Europe Convention on preventing and combating violence against women and domestic violence1

), täpsemalt selle artiklile 26, mis reguleerib kaitset ja tuge vägivalla tunnistajaks olnud lastele, siis nähtub, et konventsiooni tähenduses ei hõlma sõna „juuresolek“ mitte üksnes lapsi, kes vahetult vägivalla toimumist aktiivselt näevad, vaid sellega on hõlmatud ka olukorrad, kus lapsed kuulevad pealt vägivallaga kaasnevaid karjeid või helisid.

Analüüsitaval juhul viibisid vägivallateo toimepanemise ajal kannatanu ja süüdistatava alaealised lapsed. Väljakutsele reageerinud politseiametnike ütlustest ja vormikaamera salvestist kajastavast asitõendi vaatlusprotokollist nähtub, et M S viibis oma toas, ent ei kuulnud ega ei näinud midagi. J viibis küll oma toas, ent ta reageeris vanemate S -vahelisest

tülist tekkinud helidele. Nimelt nähtub asitõendi vaatlusprotokollist, kuidas J S avaldab politseiametnikele, et ta kuulis oma toast vanemate riidlemist ja tajus midagi sellist, mis viitas ema käe väänamisele. Peretülist tekkinud helid on sedastatavad ka asitõendi vaatlusprotokollist ja selle lisaks olevalt CDplaadilt. Nimelt nähtub ja on kuulda, kuidas häirekeskusesse tehtud kõnede ajal on taustaks kähmlemine ja helid, mis vägivalla Märgitu on iseloomulikult tegudele. tähendab, et M.J

pani vägivallateo toime alaealise juuresolekul KarS § 58 p 13 mõttes.

57. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et poolt ühel korral kannatanu löömine M.J-i

tugeva löögiga õrna piirkonda, mi ei põhjustatud raskeid tagajärgi koostoimes s kannatanule kahe kvalifitseeriva tunnuse ja kahe raskendava asjaoluga

, mis kõnelevad M.J-i teosüüst võimaldab mõista karistuse, mis jääb mõnevõrra alla sanktsioonimäära keskmist määra.

58. Lisaks isiku süüle tuleb KarS § 56 kohaselt karistuse mõistmisel arvestada ka erija üldpreventiivseid kaalutlusi, s.o võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtupraktika kohaselt on varasemad karistused arvestatavad, kui need pole karistusregistrist kustunud ja varasemad õigusrikkumised on seotud uue kuriteoga.

59. Viru Maakohtu 16.08.2016 otsusega karistas kohus kehalise M.J-i E. B väärkohtlemise eest 1 aasta pikkuse vangistusega. Kooskõlas kohtupraktikas omaksvõetud seisukohaga (vt nt RKKKo nr 3-1-1-58-13 p 10), märgib kohus, et samalaadseid kuritegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemist. St, et igakordselt tuleb uutele toimepandud rikkumistele reageerida varasema kohtuotsusega mõistetud karistusest rangemalt, kinnistamaks keelunormi kehtivust. Lihtsalt väljendatuna tähendab see, et karistuse määr saab iga uue samaliigilise kuriteo toimepanemise eest minna üksnes raskemaks.

Arves

- kui eripreventiivseid kaalutlusi, tuleb kohtu hinnangul tades ka üld M.J-i karistada 1 aasta ja 8 kuu pikkuse vangistusega.

60. M.J pani menetluse esemeks oleva kuriteo toime ajal, mil eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus on täielikult kandmata. Viru Maakohtu 26.10.2018 otsusega karistati teda 4 aasta pikkusse vangistusega, millest tal tuli koheselt ära kanda 9 kuu pikkune vangistus. Ülejäänud osa vangistuseset, s.o 3 aastat ja 3 kuud jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et ei pane 4 aasta ja 3 kuu pikkuse katseaja jooksul toime uut tahtlikku M.J kuritegu ja täidab kontrollnõudeid ning kohustusi. Kuna M.J pani menetluse esemeks oleva kuriteo toime katseajal, siis tuleb eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata

1 Kättesaadav: https://rm.coe.int/CoERMPublicCommonSearchServices/DisplayDCTMContent?documentId=09000016800d383a

1-19-9270

osa, s.o 3 aastat ja 3 kuud pöörata täitmisele KarS § 65 lg 2 alusel. M.J-ile mõistetava liitkaristuse pikkuseks on 4 aasta ja 11 kuu pikkune vangistus.

61. M.J peeti kahtlustatavana kinni 01.11.2019. Viru Maakohtu 02.11.2019 määrusega kohaldati tema suhtes tõkendina vahistamist. Kohus jättis põhiõigusi enam riivava tõkendiliigi muutmata ka Eelnevast nähtub, et M.J kohtu alla andes. M.J on alates tema kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 01.11.2019 viibinud eelvangistuses. Seega tuleb tema karistusaja kulgemist lugeda tema kinnipidamisest, s.o alates 01.11.2019. Tema suhtes kohaldatud tõkend tuleb jätta kohtuotsuse jõustumiseni või

- vahistamine - karistustähtaja saabumiseni muutmata.

62. Viru Maakohtu 26.10.2018 kohtuotsusega kohaldati lisakaristusena M.J-ile

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist. KarS§ 64 lg 5 näeb ette, et liitkaristuse mõistmisel viiakse eriliigilised lisakaristused täide iseseisvalt. Seega jääb eelmise kohtuotsusega

kohaldatud lisakaristus iseseisvale täitmisele. Kohus selgitab ka, et KarS § 55 lg 1 alusel laieneb lisakaristus põhikaristuse kandmise kogu ajale ja lisaks kohtuotsusega määratud tähtajale.

III

63. KrMS § 306 lg 13 kohaselt lahendab kohus kohtuotsuse tegemisel küsimuse asitõenditega toimimise viisi kohta.

Kohtumenetluse käigus esitas prokurör kohtule asitõendi vaatlusprotokollide lisadena kaks salvestisega andmekandjat. Kõnealused andmekandjad võttis kohus vastu ja need asuvad tõendite toimikus (tõendite toimik tl 6 ja 16) § 126 lg 3 p jät

. Juhindudes KrMS

- 1, st ab kohus kõnesolevad andmekandjad kriminaaltoimikusse. IV

64. KrMS § 180 lg 1 esimene lause näeb ette süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab , et menetluskulud süüdimõistetu. KrMS § 181 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud õigeksmõistva kohtuotsuse korral riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid). Asjassepuutuva kohtupraktika kohaselt tuleb viimati osutatud regulatsioonist juhinduda ka juhul, kui kohus teeb süüdistatava suhtest osaliselt õigeksmõistva otsuse.

65. Antud menetluses on menetluskuludeks sundraha (KrMS § 175 lg 1 p 9) ja määratud kaitsja tasu (KrMS § 175 lg 1 p 4).

66. KrMS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on süüdimõistva kohtuotsusega kaasneva sundraha suurus teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 1,5 kuupalga alamäära. Vabariigi Valitsuse 19.12.2019 määruse nr 115 § 1 sätestab kuutasu alamääraks 584 eurot. St, et sundraha suurus on 876 eurot.

67. Kohtueelse menetluse kaitsjatasu kogusuurus on 307,80 eurot. Kohtumenetluses on kohtu poolt kindlaks määratud kaitsjatasu suuruseks 1 005,60 eurot.

68. Kuigi kohus lahendas kaitsja tasutaotluse n-ö pealdisena (kinnitatud kohtu poolt 12.12.2019), peab kohus vajalikuks välja tuua järgmist.

Riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramise taotluse kohaselt kulus kaitsjal kriminaalasja kohtuliku arutamise üldmenetluses ettevalmistamiseks 4 tundi. Eelistungi ajakulu on 25 minutit ning kohtuistungite ajakulu kokku

660 minutit. Kohtu hinnangul on tegemist põhjendatud toimingute ja ajakuluga. Kohus

1-19-9270

möönab, et tegemist pole kuigi mahuka ega keeruka kriminaalasjaga, ent menetluse käigus tõusetus mitmeid materiaal ja menetlusõiguslikke küsimusi, millede tõusetumist oli kaitsjal -

võimalik toimikuga tutvumise pinnalt ette näha. Tõusetunud õiguslikud küsimused eeldasid kaitsjalt täiendavat ettevalmistusaega. Seetõttu ei pea kohus kohtulikuks arutamiseks kulunud ettevalmistusaega ebamõistlikuks. Kaitsja näidatud kohtuistungite kestvuse aeg kattub kohtuistungi protokollide ajavahemikega. Küll on kaitsja eksinud kohtuotsuse kuulutamise kellaaegadega. Kuna kaitsja osales kohtuotsuse kuulutamisel, siis kellaajamääratlusega eksimine ei too kaasa kõnealuse kulu põhjendamatuks lugemist. Seega on kohtumenetluses kaitsjatasu põhjendatud suuruseks 1 on põhjendatud, siis 005,60 eurot. Kuna kaitsja taotlus

tuleb see RÕS § 23 lg 1 ja 21 lg 3 ning 2016 määruse nr justiitsministri 26. juuli („Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“) § 1 lg-te 1, 4, 5 ja 10, § 5 ning § 6 lg-te 3 ja 5 alusel rahuldada. Ühtlasi tähendab eelnev, et menetluses tekkinud kaitsjatasu kogusuuruseks on 1

313,40 eurot (sh käibemaks 20 %).

69. Antud kohtuotsusega mõistab kohus osaliselt õigeks. Süüdistatava osaline M.J-i õigeksmõistmine kohustab kohut jätma osa menetluskulusid riigi kanda.

70. Kohtule adresseeritud ja kohtu käsutuses olevate kaitsjatasu taotlus(t)e pinnalt pole võimalik eristada, milline osa süüdistuse selle osa menetlusega, taotletavast summast seostub

milles kohus

ekkinud olukorras tuvastab kohus vastava osa M.J-i õigeks mõistab. T hinnanguliselt.

71. Kohus mõistab M.J-i õigeks käe väänamises selle tagajärjel tekkinud

E. B ning

küünarvarre pindmise vigastuse ja mõlemale käelabale marrastuste tekitamises. Kohtumenetluse pooled, sh kaitsja, fokuseerisid oma tähelepanu kannatanu löömisega seotud teoosisele. Käe väänamisega seotud aspekte käsitleti kohtumenetluse poolte poolt minimaalselt, s.o duse väga vähesel ja pealiskaudsel määral. Märgitu toob kaasa järel , et käe väänamisega

seotult on kaitsja ajakulu olnud väike. käe Eeltoodust tulenevalt kohus leiabki, et

E. B väänamisega seotud töömaht vastab 300 eurole (sh käibemaks 20 %). Kõnealune rahasumma jääb osalise õigeksmõistmise tõttu riigi kanda (KrMS § 181 lg 1). M.J-i

72. Järgnevalt tuleb kohtul otsustada 876 euro suuruse sundraha ja 1 013,40 euro suuruse kaitsjatasu väljamõistmise üle.

73. KrMS § 180 lg 3 kohaselt arvestab kohus menetluskulusid määrates süüdimõistetu ls 1 varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid.

74. Kujundades seisukohta varalise M.J-i seisundi üle, osutab kohus tõendile isiku maksutatava tulu kohta, milles kohaselt oli aastal 2018 M.J-ile tehtud väljamaksete

summaks pärast tulumaksu mahaarvamist 262 eurot. Menetluse käigus leidis tuvastamist, et

M.J on kaks alaealist last, kellele ta on kohustatud andma ülalpidamist (vt perekonnaseaduse §-d 96, 97 ja 111). Samuti ootavad M.J ja kannatanu kolmandat

E. B

last, kelle eeldatavaks sünniajaks on Kuigi menetluse käigus ki XXX nnitasid nii

M.J kui ka

, et

E. B M.J töötab, siis sellekohast tõendit kohtule ei esitatud. On ka oluline, et

E.

nikele, et B avaldas väljakutsele reageerinud politseiamet M.J ei tööta, elatist millegagi ei teeni; ka kahtlustatavana kinnipidamisel on M.J kinnitanud töötustaatust, korrates sedasama ka vahistamistaotluse lahendamise istungil. Kuna süüdistatava ja kannatanu väited süüdistatava töötamise kohta on vastuolulised ja seejuures pole kohtule esitatud tõendit süüdistava töötamise ja legaalse sissetuleku saamise kohta, siis saab järeldada vaid üht – väide

M.J-i töötamise kohta on paljasõnaline ja sellega ei ole kohtul võimalik arvestada.

1-19-9270

Eeltoodu annab aluse seisukohaks, et varaline seisund on kasin ja sellega peaks M.J-i kaasnema menetluskulude osaline riigi kanda jätmine.

75. Kohus osutas eelnevalt KrMS § 180 lg 3 ls 1 sõnastusele. Sellest tuleneb, et menetluskulude väljamõistmisotsustust tehes ei hinda kohus mitte üksnes süüdistatava varalist seisundit vaid paralleelselt varalise seisundiga kuuluvad arvestamisele ka isiku resotsialiseerumisväljavaateid.

76. Menetluses uuritud varasemat karistatust kajastavast karistusregistri M.J-i

väljavõttest ja kohtuotsustest nähtub, et M.J-i on korduvalt eriliigiliste kuritegude toimepanemise eest süüdi mõistetud ja karistatud. Juba eelnevates menetlustes on kohus jätnud osa M.J-iga seotud menetluskulusid riigi kanda. Uue kuriteo lisandumine ja selles tema süüdimõistmine annab aluse seisukohaks, et tema tegevus kuritegude toimepanemisel taandumise märke ei näita. Asjakohane on seegi, et süüdimõistava kohtuotsuse aluseks oleva teo pani M.J toime tahtlikult. Tahtliku teo toimepanemine tähendab, et isik kutsub menetlused oma tahtliku õigusvastase käitumisega ise esile ja kui isikut on ka varem

(korduvalt) karistatud, siis ta teostab oma õigusvastaseid käitumisakte kindlas teadmises, et hilisemalt kaasnevad sellega küllaldaselt suured rahalised väljaminekud. Kuna varasemat kriminaalmenetluslikku kogemust omav ja kuritegude eest korduvalt süüdi mõistetud ning karistatud M.J pani uuesti toime tahtliku kuriteo, mille toimepanemises kohus teda süüdi mõistab ja karistab, siis näitab see, et menetluskulude osaline riigi kanda jätmine tema õiguskuulekusele mõju ei avalda. Seega puudub objektiivne alus menetluskulude osaliseks riigi kanda jätmiseks kasina varandusliku seisundi tõttu. M.J-i

77. Pidades silmas välja mõistetava rahalise kohustuse kogusuurust, M.J-i kasinat varanduslikku seisu, tema pereliikmete ülalpidamiskohustust, ent ka seda, et kohus karistab

M.J-i antud otsusega reaalse vangistusega, millele lisandub eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, siis peab kohus võimalikuks väljamõistetavate menetluskulude ajatamist. M.J peab menetluskulud kogusummas 1 889,40 eurot tasuma kohtuotsuse jõustumisest ühe aasta jooksul.

/allkirjastatud digitaalselt/

Viru MK 14.01.2020 kohtuotsus 1-19-9270 osaliselt tühistatud Tartu RK 08.05.2020 kohtuotsusega.