3-19-2451/14 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Maili Lokk, Tanel Saar ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht 31. jaanuar 2020, Tartu Haldusasja number 3-19-2451 Haldusasi M.M. esialgse õiguskaitse taotlus Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 8. jaanuari 2020. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik M.M. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Taotleja/määruskaebuse esitaja M.M. RESOLUTSIOON 1. Võtta asja materjalide juurde Viru Vangla 22. jaanuari 2020. a vastus määruskaebusele koos lisadega. 2. Jätta M.M. määruskaebus Tartu Halduskohtu 8. jaanuari 2020. a määruse peale läbi vaatamata. 3. Tagastada M.M.le määruskaebuse lisadena esitatud dokumendid. 4. Asendada määruses selle avaldamisel taotleja nimi initsiaalidega M. M. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse resolutsiooni p 2 peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates. Muus osas ei ole määrus edasikaevatav. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. M.M. esitas 31. detsembril 2019 Tartu Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus peatada tema suhtes üksikvangistuse kohaldamine seni, kuni ta pääseb psühhiaatri vastuvõtule. Taotleja on alates 7. augustist 2019 viibinud tavarežiimil 8 päeva ning ülejäänud 130 päeva üksikvangistuses. 18. detsembri 2019. a seisuga on tal täitmisele pööramata veel 9 kartserikaristust kogupikkusega 168 ööpäeva. Lisaks on mitu distsiplinaarmenetlust veel pooleli. Alates 29. novembrist 2019 on taotleja paigutatud vangistusseaduse (VangS) § 69 lg 1 alusel lukustatud kambrisse. Üksikvangistuse kohaldamine kahjustab pöördumatult taotleja tervist. Taotlejal on psüühikahäire. Psühhiaater ei ole hinnanud, kas taotleja tervislik seisund üldse võimaldab üksikvangistust kohaldada.

2. Tartu Halduskohus rahuldas 8. jaanuari 2020. a määruse resolutsiooni p-ga 1 M.M. esialgse õiguskaitse taotluse ning kohustas määruse resolutsiooni p-ga 2 Viru Vanglat hoiduma M.M. suhtes kohaldatud kartserikaristuste täitmisele pööramisest nelja ööpäeva jooksul alates kohtumääruse kättetoimetamisest. Määruses esitas halduskohus järgnevad põhjendused. 2.1. VangS § 63 lg 1 p 4 sätestab, et vangistusseaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest võib kinnipeetavale kohaldada distsiplinaarkaristusena kartserisse paigutamist kuni 45 ööpäevaks. Seega ei tulene

2

vangistusseadusest otseseid piiranguid sellele, millise perioodi vältel võib kinnipeetav järjestikku kartserirežiimil viibida. Ka Riigikohus ei ole 21. märtsi 2013. a otsuses asjas nr 3-3-1-79-12 p-s 10 õigusvastaseks pidanud seda, kui kinnipeetav viibib kartserirežiimil erinevate distsiplinaarkaristuste täitmisele pööramise korral järjestikku üle 45 päeva. 2.2. Taotleja märkis, et ta on olnud tavarežiimil 8 päeva ja 130 päeva üksikvangistuses, 18. detsembri 2019. a seisuga oli tal täitmisele pööramata 9 kartserikaristust kogupikkusega 168 päeva. Halduskohus leidis, et taotleja puhul on esialgse õiguskaitse vajadus olemas. On olemas võimalus, et esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise korral hoitakse taotlejat kartserirežiimil kuni vanglast vabanemiseni, viimata teda vahepeal ajutiselt tavarežiimile. Taotleja nõue ei ole ka perspektiivitu. Ülemäära pikka aega kestva kartserirežiimil hoidmisega võidakse kahjustada kinnipeetava inimväärikust ja psüühikat. Kuigi kinnipeetava tervisekaardist nähtub, et ta on pidevalt olnud tervishoiutöötajate järelevalve all ning tema väidetavad psühhiaatrilised kaebused on samad, mis varasemalt ja vangla tegeleb nendega vastavalt nende pakilisusele, ei ole selline terviseseisundi hindamine psühhiaatriliste probleemide korral piisav, kui kartserikaristused kestavad väga pikka aega järjest. Halduskohus leidis, et kaebaja puhul on esialgse õiguskaitse kohaldamine põhjendatud ning keelas seetõttu Viru Vanglal hoida taotlejat nelja ööpäeva jooksul kartserirežiimil, misjärel on kartserikaristuste täitmisega jätkamine võimalik.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

3. M. M. esitas hiljem täiendatud määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 8. jaanuari 2020. a määrus tühistada ja teha uus määrus, millega M.M. taotlused rahuldada. Määruskaebuse väidete kohaselt lahendas halduskohus M.M. esialgse õiguskaitse taotluse ulatuses, mida taotleja isegi ei soovinud. Esialgse õiguskaitse taotluses soovis M. M., et peatatakse tema üksikvangistuses hoidmine kuni psühhiaatri vastuvõtuni, kes hindaks, kas tema vaimne seisund üldse lubab tema suhtes üksikvangistus kohaldada. Taotleja sai küll neli päeva olla tavarežiimil, kuid seejärel viidi ta jälle kartserisse ning ta ei pääsenud ka psühhiaatri vastuvõtule. Kaebajal on psühhiaatrilised probleemid, aga ta ei saa ravi. Kaebaja ei ole oma terviseprobleemide olemasolu teeselnud. See, et meditsiiniosakonnast käib õde teda aeg-ajalt vaatamas, ei tähenda, et ta oleks tervishoiutöötajate pideva järelevalve all, kuna vastavat ravi on õigus määrata vaid psühhiaatril. Üksikvangistuses taotleja seisund ei parane, vaid halveneb.

4. Viru Vangla leiab vastuses määruskaebusele, et menetluse alus on ära langenud ning kinnipeetava määruskaebus tuleb jätta läbi vaatamata. Halduskohtule esitatud taotlus oli halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 249 lg 2 alusel lubatav, kuna vanglas toimus toona vaidemenetlus. Viru Vangla 22. jaanuari 2020. a vaideotsusega nr 6-12/490-2 jäeti aga M.M. vaie rahuldamata ja seega on vaidemenetlus käesolevaks hetkeks lõppenud. Tartu Ringkonnakohus asus 10. jaanuari 2020. a määruses haldusasjas nr 3-19-2123 seisukohale, et kui vaie on lahendatud ja vaidemenetlus on lõppenud, on esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldus ära langenud. Nimetatu on kohaldatav ka praeguses haldusasjas. Kuna taotleja psüühikakaebused on kord juba simulatsiooniks tunnistatud ning kinnipeetava käitumine ohustab vangla julgeolekut, on tema kartserikaristuste täitmisele pööramine õigustatud. Halduskohus tegi lahendi, mis oli esialgse õiguskaitse taotlust ja vangla seisukohti arvestades taotleja õiguste kaitseks asjakohaseim ja piisav.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. M. M. on vaidlustanud halduskohtu määrust, millega tema esialgse õiguskaitse taotlus rahuldati ning esialgse õiguskaitse korras kohustati vanglat hoidma taotlejat neli päeva tavarežiimil.

3

6. HKMS § 203 lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse määruskaebuse esitamisele ja menetlemisele apellatsioonkaebuse kohta sätestatut, kui HKMS 19. peatükist ei tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 6 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellandil ei ole apellatsioonkaebuse esitamise õigust või kui asjas tehtav kohtuotsus ei saaks muutunud asjaolude tõttu enam ilmselgelt mõjutada tema õigusi või kohustusi. HKMS § 190 sätestab, et kui HKMS § 187 lg-s 3 sätestatud asjaolud ilmnevad pärast apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist apellatsioonimenetluse käigus, jäetakse apellatsioonkaebus HKMS § 187 lg-tes 4–7 sätestatut arvestades läbi vaatamata. Seega HKMS § 187 lg 3 p-st 6 koostoimes §-ga 190 tuleneb ringkonnakohtu õigus jätta määruskaebus läbi vaatamata, kui selle esitajal ei ole määruskaebuse esitamist õigust.

7. HKMS § 249 lg 2 kohaselt kohaselt võib esialgse õiguskaitse taotluse esitada halduskohtule ka vaidemenetluse ajal. HKMS § 249 lg 5 kohaselt esialgse õiguskaitse määruse tegemiseks võib taotluse esitada pärast haldusorganile vaide esitamist, koos kaebusega või pärast kaebuse esitamist. Seega on esialgse õiguskaitse taotluse lubatavuse eelduseks asjaolu, et kohtule on esitatud taotlusega seotud kaebus või haldusorganile vaie.

8. Viru Vangla teatas ringkonnakohtule 22. jaanuaril 2020 esitatud vastuses määruskaebusele, et vangla jättis 22. jaanuari 2020. a vaideotsusega nr 6-12/490-2 M.M. vaide, milles M. M. taotles enda üksikvangistuses hoidmise lõpetamist, terviseseisundi hindamist ja ravi määramist, rahuldamata. Ringkonnakohus võtab vangla vastuse koos lisadega asja materjalide juurde (HKMS § 62 lg 2). Kuna Viru Vangla jättis ülal nimetatud vaideotsusega taotleja vaide rahuldamata, on vaidemenetlus lõppenud. Kaebaja taotles esialgse õiguskaitse kohaldamist just seoses algatatud vaidemenetlusega. Seega on esialgse õiguskaitse kohaldamise eeldus – et kestaks vaidemenetlus – ära langenud. Esialgse õiguskaitse taotlus ei ole järelikult enam lubatav.

9. Kohtute infosüsteemi andmetest ei nähtu ringkonnakohtule, et M. M. oleks pärast vaidemenetluse lõppemist pöördunud halduskohtusse kaebusega vaidemenetluse esemeks olnud asjaolude vaidlustamiseks. Seega puudub ka kohtumenetlus, mille toimumise ajal oleks esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamine vajalik. Eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus HKMS § 203 lg 2, § 190 ja § 187 lg 3 p 6 alusel M.M. määruskaebuse Tartu Halduskohtu 8. jaanuari 2020. a määruse peale läbi vaatamata.

10. M. M. on määruskaebust täiendades esitanud ringkonnakohtule saatekirja haiglaravile, väljavõtte tema enda haigusjuhtudest ning 25. juulil 2019 Tartu vanglale esitatud taotluse, mille ringkonnakohus tagastab taotlejale, kuna määruskaebuse läbi vaatamata jätmise tõttu ei ole neid asja lahendamisel vaja.

11. Tulenevalt HKMS § 175 lg-st 3 asendab ringkonnakohus käesolevas määruses selle avaldamisel M.M. nime initsiaalidega M. M.

/allkirjastatud digitaalselt/