3-19-2159/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Elle Kask

Määruse tegemise aeg ja koht

30.01.2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2159

Haldusasi

XXi kaebus ja riigi õigusabi taotlus.

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus.

2. Jätta XXi riigi õigusabi taotlus rahuldamata.

3. Edastada määrus kaebajale.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul arvates määruse

kätte toimetamisest.

ASJAOLUD

XX esitas Tallinna Halduskohtule 18.11.2019 kaebuse ja taotluse riigi õigusabi saamiseks.

05.12.2019 määrusega edastas kohus riigi õigusabi taotluse osas, milles taotleti riigi õigusabi

muu õigusalase nõustamise või esindamisena, samuti seoses pöördumisega kaebusega

Euroopa Inimõiguste Kohtusse vastavalt RÕS § 10 lg-le 3 edasiseks menetlemiseks Pärnu

maakohtule. Maakohus on lahendanud taotluse 10.01.2020 määrusega (tsiviilasi nr 2-19-

19341).

05.12.2019 määrusega jättis kohus kaebaja eesmärgi ja kaebuse eseme selgitamiseks kaebuse

käiguta.

28.12.2019 esitas kaebaja järgmised taotlused: 1) määrata õigusabi kohtudokumentide

vormistamiseks; 2) Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehel Paul Puustusmaal vastata

18.06.2019 ja 14.11.2019 kirjadele; 3) kohustada Riigikogu Põhiseaduskomisjoni esimeest

Paul Puustusmaad hüvitama ametkondlikust tegematajätmisest kodanikule tekitatud kahjud;

4) mõista Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehelt Paul Puustusmaalt välja XXi kasuks

tegevuse tõttu tekkinud kahju.

Kaebaja esitas riigi õigusabi taotluse, milles taotles riigi õigusabi: isiku esindamiseks

haldusmenetluses, riigilõivu tasumiseks, isiku esindamiseks halduskohtumenetluses, seoses

pöördumisega kaebusega Euroopa Inimõiguste Kohtusse. 18.01.2020 ja 25.01.2020 esitas

kaebaja kohtule vastused.

KOHTU SEISUKOHT

Riigi õigusabi taotlus

18.01.2020 ja 25.01.2020 vastustes kohtule on kaebaja selgitanud, et soovib vaidlustada

Riigikohtu lahendi asjas nr 2-19-2223 Euroopa Inimõiguste Kohtus. Kaebaja leiab, et

halduskohus peaks andma õigusliku hinnangu olukorras, kus kaebaja sai 28.10.2019

Riigikohtult kirja, et peab 15.10.2019 määruskaebuse puudused kõrvaldama, mistõttu

puuduste kõrvaldamata jätmise tõttu Riigikohus ei võtnud asjas nr 2-19-2223 kaebaja

määruskaebust menetlusse. Kaebaja leiab, et sellega seoses on kaebajale tekkinud kahju, kuna

Riigikohus ei võtnud menetlusse küsimust kaebaja põhiseaduslike õiguste kaitseks.

Lisaks on kaebaja korduvalt esitanud taotluse tekitatud kahjude hüvitamiseks seonduvalt

24.05.2012

toimunud

sündmusega,

millega

seoses

on

kaebaja

läbinud

mitmed

kohtumenetlused erinevates kohtuastmetes nii maa- kui ka halduskohtus.

Kohus selgitab, et halduskohtu pädevusse ei kuulu õiguslike hinnangute andmine Riigikohtu

lahendite ja neis tehtud otsustuste kohta. Kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist

reguleerib Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda

kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul,

kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo. Antud juhul selliseid asjaolusid

ei ole tuvastatud, mistõttu Riigikohtu lahendiga/tegevusega tekitatud kahju hüvitamiseks

esitatav kaebus ei omaks eduväljavaadet. Kaebaja võimalusi oma õiguste kaitsmisel, sh kahju

hüvitamise nõuete esitamisega on käsitlenud Tallinna Ringkonnakohus 27.02.2019 määruses

asjas nr 3-18-2418, millises kohus analüüsis XXi poolt 27.12.2018 Tallinna Halduskohtule

esitatud riigi õigusabi taotluse põhjendatust. Ringkonnakohus on nimetatud määruses (p 6)

muu hulgas asunud järgmisele seisukohale: „ /…/ XX on juba varasemalt esitanud mitmeid

kahju hüvitamise nõudeid, mille osas on kohtumenetlused lõppenud (tsiviilasi nr 2-12-39771;

haldusasjad nr 3-15-1126, nr 3-16-1921, nr 3-17-52) ning uute kahjunõuete esitamist ei saa

asjaoludest tulenevalt pidada perspektiivikaks. Taotlusest ei nähtu ja ringkonnakohtule ei ole

ka äratuntav, kuidas aitaks erinevate ametiasutuste tegevuse või tegevusetuse õigusvastasuse

tuvastamine muul viisil kaitsta taotleja õigusi seonduvalt 24.05.2012 toimunud sündmusega.

Kohtu kaudu ei ole võimalik nõuda ametiasutuste tegevuse üldist analüüsimist ega kohustada

riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis ametiasutuste tegevust või selle üle toimuvat

järelevalvet tõhustaksid /…/“.

Seega on kohtu hinnangul asjaoludest nähtuvalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks

ilmselt vähene ning taotlus riigi õigusabi saamiseks esindamiseks halduskohtumenetluses, sh

kohtule dokumentide vormistamiseks, ei ole põhjendatud tulenevalt RÕS § 7 lg 1 p-st 5,

mistõttu taotlus jääb rahuldamata.

Kaebaja taotluse osas, milles taotleti riigi õigusabi muu õigusalase nõustamise või

esindamisena edastas kohus vastavalt pädevusele Pärnu maakohtule. Taotlus on lahendatud

10.01.2020 määrusega tsiviilasjas nr 2-19-19341.

Seoses tsiviilasjas nr 2-19-2223 Riigikohtu lahendi vaidlustamise sooviga Euroopa

Inimõiguste Kohtus, edastas halduskohus kaebaja riigi õigusabi taotluse samuti 05.12.2019

määrusega lahendamiseks Pärnu Maakohtule, mille maakohus lahendas 10.01.2020

määrusega tsiviilasjas nr 2-19-19341. Muu hulgas selgitas maakohus 10.01.2020 määruses (p

4) järgmist: Riigikohus 04.11.2019 kohtumäärusega jättis XXi määruskaebuse menetlusse

võtmata, kuna XX ei kõrvaldanud määruskaebuses olevaid puudusi kohtu määratud ajaks ega

mõistlikuks ajaks pärast 28.10.2019, kui sai kätte Riigikohtu 23.09.2019 kohtumääruse.

Määruskaebuse esitaja poolt puuduste kõrvaldamata jätmine annab aluse asuda seisukohale, et

asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguse kaitseks ilmselt vähene.

Eeltoodud asjaoludel jättis maakohus nimetatud osas riigi õigusabi taotluse rahuldamata RÕS

§ 7 lg 1 p 5 alusel.

Kuna kaebaja 18.01.2020 ja 25.01.2020 vastustes halduskohtule on märkind, et soovib

vaidlustada Riigikohtu lahendi asjas nr 2-19-2223 Euroopa Inimõiguste Kohtus, siis kohus

leiab, et tegemist on korduva nõudega, mille Pärnu Maakohus on juba 10.01.2020 määrusega

lahendanud, mistõttu ei pea kohus vajalikuks taotluse maakohtule edastamist. Lisaks

maakohus leidis 10.01.2020 määruses (p 5), et XX ei ole taotluses märkinud, milles seisneks

tema muu esindamine või muu õigusnõustamine, arvestades probleemi kirjeldust, milleks isik

riigi õigusabi taotles. Seetõttu maakohus jättis XXi taotluse osas, milles taotleti riigi õigusabi

muuks esindamiseks või muuks õigusnõustamiseks, rahuldamata RÕS § 7 lg 1 p 5 alusel,

kuna puudused, mis esinesid tsiviilasja nr 2-19-2223 määruskaebuses, olid kõrvaldatavad

tsiviilasja nr 2-19-2223 menetluses.

Kohus selgitab, et RÕS alusel antav õigusabi ei näe ette riigi õigusabi andmist riigilõivu

tasumiseks. Riigilõivuga seonduvad küsimused on lahendatavad riigipoolse menetlusabiga

ning selleks on ette nähtud eraldi sätted ja taotluse näidisvorm, mida kaebaja ei ole kasutanud.

Kaebaja ei ole kohtule nõuetekohast menetlusabi taotlust esitanud. Seetõttu jätab kohus

rahuldamata riigi õigusabi taotluse osas, mis puudutab riigilõivu tasumiseks (selle tasumisest

vabastamiseks) riigi õigusabi saamist. Kaebaja ei ole toonud välja ka põhjuseid, millest

nähtuks vajadus riigi õigusabi saamiseks isiku esindamiseks haldusmenetluses. Eeltoodud

põhjendustel jääb XXi riigi õigusabi taotlus rahuldamata (RÕS § 7 lg 1 p 5), kuna kohtu

hinnangul on asjaoludest nähtuvalt kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene.

Kaebuse tagastamine

Kaebaja leiab, et olukorras, kus Riigikohus kaebaja määruskaebust tsiviilasjas nr 2-19-2223

menetlusse ei võtnud, võib olla tegemist seadusandliku lüngaga, millest tulenevalt on vastutav

Justiitsministeerium ja tuleks kaaluda ministeeriumi vastutusele võtmist. Kohus selgitas juba

eelnevalt, et kohtu tegevusega tekitatud kahju hüvitamist reguleerib Riigivastutuse seaduse

§ 15 lg 1, mille kohaselt isik võib nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga

tekitatud kahju hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud

kuriteo. Sel juhul oleks vastustajaks Justiitsministeerium. Antud juhul selliseid asjaolusid

tuvastatud ei ole. Samuti ei ole võimalik kohtu korras panna Justiitsministeeriumi vastutama

kaebaja poolt tsiviilasjas nr 2-19-2223 Riigikohtule esitatud määruskaebuses esinenud

puuduste kõrvaldamata jätmise eest. Seega oleks perspektiivitu esitada eeltoodud asjaoludel

kohtule kaebust nõudega, milles taotletakse Justiitsministeeriumi vastutusele võtmist.

Seoses võimaliku seadusandliku lüngaga kohus selgitab, et Justiitsministeerium ei ole

seadusandja. Põhiseaduse § 59 kohaselt seadusandlik võim kuulub Riigikogule. Põhiseaduse

§ 103 näeb ette, et seaduste algatamise õigus on: 1) Riigikogu liikmel; 2) Riigikogu

fraktsioonil; 3) Riigikogu komisjonil; 4) Vabariigi Valitsusel; 5) Vabariigi Presidendil

põhiseaduse muutmiseks. Riigikogul on õigus koosseisu häälteenamusega tehtud otsuse alusel

pöörduda Vabariigi Valitsuse poole ettepanekuga algatada Riigikogu poolt soovitav eelnõu.

Eeltoodust tulenevalt tavakodanikul ei ole võimalik kohtu kaudu nõuda ametasutuste tegevuse

üldist analüüsimist ega kohustada riiki võtma vastu seadusemuudatusi, mis ametiasutuste

tegevust või selle üle toimuvat järelevalvet tõhustaksid (Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2019

määrus (p 6) asjas nr 3-18-2418). Seega puudub kaebajal kaebeõigus kohtumenetluste

algatamise taotlemiseks halduskohtus seadustes muudatus- või täiendusettepanekute

tegemiseks.

Kaebaja selgituste kohaselt on ta pöördunud 18.06.2019 ja 14.11.2019 e-kirja teel Riigikogu

põhiseaduskomisjoni esimehe Paul Puustusmaa poole, kuid vastuseid pole saanud.

Kaebaja on esitanud nõuded: Riigikogu põhiseaduskomisjoni esimehel Paul Puustusmaal

vastata 18.06.2019 ja 14.11.2019 kirjadele; kohustada Paul Puustusmaad hüvitama

ametkondlikust tegematajätmisest kodanikule tekitatud kahjud; mõista Paul Puustusmaalt

välja XXi kasuks tegevuse tõttu tekkinud kahju.

Kaebusest nähtuvalt pöördus kaebaja Riigikogu kui kollegiaalse organi liikme poole.

Riigikogu liige ei ole ametiisik kehtiva õiguse tähenduses ning ta ei ole ka avalik-õiguslikke

haldusülesandeid täitev muu isik. Riigikogu liige seadusandliku kogu ühe liikmena teostab

seadusandlikku võimu. Märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse

pöördumise esitamise seaduse § 2 lg 4 kohaselt märgukirja või selgitustaotluse adressaat

käesoleva seaduse tähenduses on riigi-, kohaliku omavalitsuse või muu avalik-õigusliku

juriidilise isiku asutus, organ, ametnik, töötaja või kollegiaalorgani liige. Adressaadiks ei ole

Riigikogu liige ega kohaliku omavalitsuse volikogu liige.

Põhiseaduse § 62 kohaselt Riigikogu liige ei ole seotud mandaadiga ega kanna õiguslikku

vastutust hääletamise ja poliitiliste avalduste eest Riigikogus või selle organites. See säte

väljendab nn vaba mandaadi põhimõtet, mille kohaselt Riigikogu liige otsustab oma volituste

rakendamises seisnevad küsimused vaba tahte kohaselt, ilma et muu riigiorgan või eraisik

saaks talle sellekohaseid ettekirjutusi teha ja temalt aru pärida. Kuna Riigikogu liige ei ole

oma volituste kasutamisel allutatud ka kohtu kontrollile, ei saa eraisik Riigikogu liiget neis

küsimusis kohtusse kaevata. Riigikogu liige ei ole ametiisikuks, kelle toimingu peale võib

HKMS § 6 lg 2 alusel halduskohtusse kaevata. Seetõttu ei ole selline vaidlus halduskohtu

pädevuses. Riigikogu liikme tegevusetus ei saa rikkuda kaebuse esitaja kohtus kaitstavaid

subjektiivseid õigusi, kuivõrd puudub õigusnorm, mis paneks Riigikogu liikmele

eelnimetatud subjektiivsele õigusele vastava õigusliku kohustuse, sh kahju hüvitamise

kohustuse.

Kohus selgitab, et taotluse XXi kasuks tegevuse tõttu tekkinud kahju väljamõistmiseks seoses

sellega, et Riigikohus ei võtnud kaebaja määruskaebust asjas nr 2-19-2223 menetlusse

esitamiseks ei ole kaebajal ilmselgelt kaebeõigust, kuna ei ole täidetud RVastS § 15 lg 1

kohased kahju hüvitamise taotlemise eeldused. Samuti ei nähtu, et täidetud oleks ka muud

RVastS alusel kahju hüvitamise taotlemise eeldused (avalik-õigusliku isiku õigusvastane

tegevus, kaebajale kahju tekkimine, põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel).

Eeltoodud põhjendustel kuulub kaebus tagastamisele HKMS § 121 lg 1 p 1 ja lg 2 p 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Elle Kask

Kohtunik