2-18-15910/33 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-15910

Tsiviilasi

Männi

Field

OÜ

(likvideerimisel)

hagi

Vladimir

Gerasimovi, Tatjana Pihlaku, Natalia Gerasimova, Denis

Kalnitskiy ja Osaühingu VOLHOV GRUPP vastu

kinnisasja

omandiõiguse

tunnustamiseks

ja

ebaseaduslikust valdusest väljanõudmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Männi Field OÜ (likvideerimisel) apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. september 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (hageja): Männi Field OÜ (likvideerimisel) (hageja)

(registrikood 12725895), esindaja advokaat Kai Villman

Vastustajad:

1. Vladimir

Gerassimov

(kostja

I)

(isikukood

XXXXXXXXXXX, surnud XXXXX)

2. Tatjana Pihlak (kostja II) (isikukood XXXXXXXXXXX)

3. Natalja

Gerassimova

(kostja

III)

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

4. Denis

Kalnitskiy

(kostja

IV)

(isikukood

XXXXXXXXXXX)

5. Osaühing VOLHOV GRUPP (kostja V) (registrikood

10579432)

kostjate I, II ja IV lepinguline esindaja Marko Tiirik

RESOLUTSIOON

1.Tühistada Viru Maakohtu 15. aprilli 2019 otsus ja teha asjas uus otsus, millega

rahuldada Männi Field OÜ (likvideerimisel) hagi Tatjana Pihlak, Natalja Greassimova,

Denis Kalnitskiy ja Osaühing Volhov Grupp vastu.

2. Tunnustada Männi Field OÜ (likvideerimisel) omandiõigust kinnistule asukohaga

XXXXXXX (reg nr XXXXXXXXX) ja mõista see välja Tatjana Pihlak, Natalja

Gerassimova, Denis Kalnitskiy ja Osaühing Volhov valdusest Männi Field OÜ

(likvideerimisel) valdusesse.

3. Lõpetada menetlus Männi Field OÜ (likvideerimisel) hagis Vladimir Gerassimov vastu

seoses kostja surmaga.

4. Männi Field OÜ apellatsioonkaebus rahuldada.

5. Jätta Männi Field OÜ (likvideerimisel) menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

solidaarselt Tatjana Pihlak, Natalja Greassimova, Denis Kalnitskiy ja Osaühing Volhov

Grupp kanda. Vladimir Gerassimovi (surnud), Tatjana Pihlak, Natalja Greassimova,

Denis Kalnitskiy ja Osaühing Volhov Grupp menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

jätta nende endi kanda.

6. Välja mõista Tatjana Pihlakult, Natalja Greassimovalt, Denis Kalnitskiylt ja

Osaühingult Volhov Grupp solidaarselt Männi Field OÜ (likvideerimisel) kasuks

menetluskuluna maakohtus 1026 eurot ja ringkonnakohtus 1157,23 eurot. Tasumisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda viivist alates kohtuotsuse jõustumisest kuni

menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Männi Field OÜ (likvideerimisel) (hageja) esitas hagi Vladimir Gerassimov (kostja 1),

Tatjana Pihlak (kostja 2), Natalia Gerassimova (kostja 3), Denis Kalnitskiy (kostja 4) ja

OÜ Volhov Grupp (kostja 5) vastu omandiõiguse tunnistamise nõudes. Hageja palub tunnistada

enda omandiõigust kinnistule asukohaga XXXXXXXXX ning mõista nimetatud kinnistu

kostjate valdusest välja koos kohustusega vabastada kinnistu ja anda selle valdus üle hagejale.

Hageja palub menetluskulud jätta kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja 11. aprill 2018 notariaalse kinnistu müügilepingu ja

asjaõiguslepingu OÜ-ga Torello, millega omandas kinnistu reg.osa nr XXXXXXXXX

asukohas XXXXXXXXX. Hageja on kinnistu omanikuna kinnistusraamatusse kantud 13. aprill

2018. Hageja on seisukohal, et tema omandiõigus on tõendatud.

Kinnistu on Zinaida Gerassimova ja tema perekonna otseses valduses. Vastavalt

Z. Gerassimova ja Allan Uustal vahel 6. detsembril 1994 sõlmitud ehitise ostu-müügilepingule

kasutavad Z. Gerassimova ja temaga koos elavad perekonnaliikmed kõiki eluruume kuni nende

surmani (Eesti NSV Tsiviilkoodeksi § 243 lg 3).

Z. Gerassimova suri 2017. aastal ning seoses tema surmaga lõppesid ka tema perekonnaliikmete

õigused kinnisasja kasutada.

Hageja on 14. mail 2018 teinud kostjale 1 ettepaneku valduse vabatahtlikuks üleandmiseks ning

kinnisasja vabastamiseks. Kostja 1 oli enda vastuses seisukohal, et 06. detsembri 1994 lepingu

p 7 järgi on müüjal ja temaga kooselavatel perekonnaliikmetel õigus ehitist kasutada kuni nende

surmani. Perekonnaliikmetena nimetas kostja 1 Tatjana Pihlakut, Dmitri Pihlakut, Natalja

Gerassimovat ja Denis Kalnitskiyt. Hageja 02. oktoobri 2018 päringu peale nimetatud isikutele,

kas nad valdavad kinnistut ning kas neil on õigus kinnistut kuni surmani kasutada, vastas ainult

D. Pihlak, et ta ei kasuta ning tal pole ka õigust kinnistut kasutada. Hageja arvates juhinduvad

kostjad 24. novembri 2014 ostu-müügilepingu nr 7695 täpsustusest. Hageja on seisukohal, et

kostjad valdavad asja ebaseaduslikult ning kostjate valdus on pahauskne AÕS § 34 lg 1 ja § 35

lg 2 alusel.

Hageja on seisukohal, et TsK § 243 lg-s 3 nimetatud õigus ei saa olla määratud kogu

kinnisasjale ning see ei saa kehtida põlvest põlve kõigi alanejate sugulaste ja nende pereliikmete

kohta kuni nende surmani. Vastasel juhul puuduks asja ostjal igasugused õigused oma

omandiõigust teostada ning mõistlikkus asja omandada ja ostuhinda tasuda. Samuti on

TsK § 243 lg 3 mõte müüja poolt nimetatud isikute kaitse olemasoleva elukoha kaotamise vastu.

Z. Gerassimova ega kostjate elukohaks ei ole olnud XXXXXXXXX, vaid XXXXXXXXX.

Hageja arvates tuleks sarnaselt kehtiva VÕS § 29 lg-le 1 selgitada välja poolte tahe selles, miks

lisati 6. detsembri 1994 lepingusse punkt 7. Lepingu teiseks pooleks olnud A. Uustal on

hageja päringule 9. oktoobril 2018 vastanud, et tema mäletamist mööda oli eesmärgiks, et

Z. Gerassimova eluajal saaksid tema ja perekonnaliikmed maja koos Z. Gerassimovaga

kasutada. Hageja arvates tuleks lepingu p 7 mõista selliselt, et eluaegse elamise õigus kehtis

ainult Z. Gerassimova eluajal ning seoses tema surmaga lõppesid tema perekonnaliikmete

õigused nimetatud kinnistut kasutada.

2. Kostjad 1, 2 ja 4 vaidlesid hagiavaldusele vastu, paludes jätta hagi rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda. Kostjad ei vaidlusta, et hageja on kinnistu omanik, kuid isikutel,

kes olid 6. detsember 1994 lepingu sõlmimise hetkel Z. Gerassimova perekonnaliikmed, on

õigus elada selles elamus kuni nende surmani. 11. aprillil 2018 sõlmitud kinnistu ostu-

müügilepingu p 4.3 kohaselt lähevad hagejale üle kõik lepingu eseme suhtes kehtivad õigused

ja kohustused, mis tulenevad 6. detsembri 1994 lepingust.

Kostjad 3 ja 5 ei ole hagiavaldusele vastanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 15. aprilli 2019 otsusega hagi rahuldamata ja poolte menetluskulud

hageja kanda.

Maakohus tuvastas, et poolte vahel on vaidlus 6. detsember 1994 sõlmitud lepingu p 7

tõlgendamise osas ehk kas Z. Gerassimova surmaga lõppesid ka tema perekonnaliikmete

õigused kasutada XXXXXXX kinnistu eluruume. Hageja on esitanud kostjate vastu

vindikatsiooninõude AÕS § 80 alusel.

Maakohus ei nõustunud hageja tõlgendusega TsK § 243 lg 3 eesmärgi osas, mille järgi oli müüja

või kolmanda isiku kasutusõiguse säilitamise eesmärk õiguskaitse elukoha kaotamise vastu.

Maakohus märkis, et müüdud elamus teatud eluruumi ja selle juurde kuuluvate abiruumide

kasutamise kohta sõlmitud kokkulepe jääb jõusse ka siis, kui hiljem toimub omandiõiguse

üleminek. Lisaks võis selline kokkulepe mõjutada ka teisi lepingutingimusi, nt lepingu hinda.

Tekkis piiratud asjaõigus võõrale asjale- asjaõiguslik koormis.

Maakohus oli seisukohal, et lepingupoolte tahe on selgelt väljendatud 1994.a sõlmitud ostu-

müügilepingu nr 7695 p-s 7 ja täpsustatud 24. november 2014 (tl 24-25). A. Uustali

9. oktoobri 2018 vastus hageja lepingulise esindaja järelpärimisele (tl 29) ei kinnita poolte tahet

lisada lepingusse tingimus, et eluruumide kasutamise õigus oli Z. Gerassimova

perekonnaliikmetel ainult tema eluajal. 1994.a sõlmitud ostu-müügilepingu p 7 sõnastus ja

Z. Gerassimova notariaalselt kinnitatud täpsustus lepingule nr 7695 (perekonnaliikmete loetelu)

kinnitavad kohtu hinnangul üheselt asjaolu, et punkti 7 mõtte järgi sätestati kasutusõigus

Z. Gerassimova ja tema perekonnaliikmetele kuni nende surmani ehk noorima kasutaja

surmani.

Maakohus märkis, et TsK § 243 lg 3 sisu on sarnane kehtiva AÕS-i kasutusvalduse sätetega.

AÕS § 210 lg 1 järgi lõpeb kasutusvaldus kasutusvaldaja surmaga, kui seaduses ei ole sätestatud

teisiti. AÕS § 210 lg 11 reguleerib olukorda, kus üks kasutusvaldus on seatud mitme isiku

kasuks ning tegemist on ühe tervikliku õigusega, mis kuulub mitmele isikule üheaegselt. Sel

juhul kehtib sama õigus samas mahus ka pärast ühe kasutusvaldaja surma edasi ülejäänud

kasutusvaldajate suhtes. Põhimõtteliselt saavad ülejäänud kasutusvaldajad kasutada

kasutusvaldusest tulenevaid õigusi samas mahus, mis algselt kokku lepiti, kuni viimane

kasutusvaldaja elab. TsK § 243 lg-st 3 ega kehtiva AÕS-i kasutusvalduse sätete sisust ei tulene

Z. Gerassimova ja tema perekonnaliikmete (kostjate) kohustust kasutada XXXXXXX

eluruume/elamut oma elukohana.

Maakohus leidis, et kostjate valdus on õiguspärane, kostjate õigus kinnistut kasutada tuleneb

1994.a sõlmitud lepingu nr 7695 p-st 7 ja see õigus on müüja Z. Gerassimova

perekonnaliikmetel jätkuv ka pärast lepingupoole (Z. Gerassimova) surma. Puudub alus AÕS

§ 80 alusel asja väljanõudmiseks.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja (apellant) esitas apellatsioonkaebuse Viru Maakohtu 15. aprill 2019 otsuse peale.

Hageja palub tühistada otsus täies ulatuses, teha asja esimese astme kohtule uueks

läbivaatamiseks saatmata uus otsus, millega rahuldada hagi ning tunnistada Männi Field OÜ

(likvideerimisel) omandiõigust kinnistule asukohaga XXXXXXXXX ning mõista kinnistu

kostjate valdusest välja koos kohustusega vabastada kinnistu ja anda selle valdus üle Männi

Field OÜ-le (likvideerimisel). Alternatiivselt palub hageja saata asi uueks läbivaatamiseks

esimese astme kohtule. Hageja palub menetluskulud jätta täies ulatuses solidaarselt kostjate

kanda.

Hageja hinnangul on maakohus jätnud tuvastamata asja lahendamisel olulised asjaolud, jätnud

täitmata selgitamiskohustuse ning rikkunud õigusnorme (kohaldanud ebaõigesti VÕS § 29 lg 3

ja lg 4 ja Eesti NSV TsK § 243 lg 3, AÕS § 201, § 201 lg 1 , § 213 § 214 lg 1, § 221 lg 1 ja

227 ning VÕS § 389).

Hageja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille järgi kuni noorima kinnistu kasutaja surmani on

kostjate valdus seaduslik terve kinnistu suhtes. Kohtu seisukoht ei põhine ühelegi asjas esitatud

tõendil. 6. detsembri 1994 lepingu p-ga 7 määrati üksnes ehitistes asuvate eluruumide

kasutusõigus. Kohus ei saanud iseseisvalt laiendada õigust kogu kinnistule; mistõttu hagi

rahuldamata jätmine kogu kinnistu osas on ebaõige.

Hageja esitas tõendina Z. Gerassimova seletuse 14. novembrist 2014. aastast kui tõendi, et

Z. Gerassimova ega ükski kostjatest ei elanud aadressil XXXXXXXXX 6. detsember 1994

seisuga. 24. novembri 2014 täpsustuses puudub sõnastus, mis annaks alust pidada seda

lepingupoolte ühiseks tahteavalduseks või Z. Gerssimova tahteavalduseks. 24. novembri 2014

täpsustus ei ole täpsustus lepingu kohta, vaid Z. Gerassimova poolt enda lähedastele vajaliku

asjaolu fikseering, millel pole lepingu poole jaoks juriidilist tähtsust. Nimetatud dokument on

notariaalne allkirja õigsuse kinnitamine. Samuti puuduvad selles andmed, et dokument vastab

Z. Gerassimova tahteavaldusele.

Lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda asjaoludest, kuidas lepingupool 6. detsembril 1994

lepingu p-i 7 mõistis, mitte kuidas ta 24. november 2014 (20 a hiljem) seda tagantjärele tahab

mõista ja tõlgendada.

Maakohus ei ole tuvastanud, kes kostjatest elasid 6. detsembri 1994 seisuga koos

Z. Gerassimovaga elamuseaduse (ES) § 10 tähenduses ja kellele laienes TsK § 243 lg-st 3

tulenev õigus. Hageja arvates oleks neid asjaolusid pidanud tõendama kostja.

Maakohtu viited asjaõigusseaduse kasutusvalduse sätetele ei ole asjakohased, kuna

asjaõigusseaduses sätestatud kasutusvaldus ei ole analoogne TsK § 243 lg-s 3 sätestatud

õigusega. Hageja hinnangul võib 6. detsembri 1994 lepingu p-s 7 nimetatud õigus oma sisult

olla üürileping, tasuta kasutamise leping või muu võlaõiguslik leping ning selle oleks kohus

pidanud tuvastama. Pooled ei ole 6. detsembril 1994 notarile avaldanud, et soovivad lepingu

p-s 7 nimetatud õiguse kandmist kinnistusraamatusse.

5. Kostjad 1, 2 ja 4 ei nõustu apellatsioonkaebusega ja jäävad maakohtus esitatud seisukohtade

juurde.

Kostjad 3 ja 5 ei ole apellatsioonkaebusele vastanud.

6. Hageja esitas 9. detsembril 2019 taotluse menetluse lõpetamiseks kostja 1 suhtes seoses tema

surmaga TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel, sest vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõigusnormi

rikkumise tõttu TsMS § 656 lg 2 ja § 657 lg 1 p 3 alusel. Hagi kuulub rahuldamisele kostjate

2-5 osas. Seoses kostja 1 surmaga XXXXX kuulub menetlus tema suhtes TsMS § 428

lg 1 p 5 alusel lõpetamisele, kuna vaieldav õigussuhe ei võimalda õigusjärglust.

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele.

8. Maakohus tuvastas ja asjas ei ole vaidlust, et hageja on vastavalt kinnistusraamatu kandele

kinnistu reg nr XXXXXXXXX asukohaga XXXXXXXXX, omanik. Kinnistu omandamisel

nõustus hageja vastavalt 11. aprilli 2018 kinnistu müügilepingu p-le 4.3, et temale lähevad üle

kõik lepingu eseme suhtes kehtivad õigused ja kohustused, mis tulenevad Z. Gerassimova ja

A. Uustali vahel 6. detsembril 1994 sõlmitud ehitise ostu-müügilepingust (edaspidi

müügileping). Müügilepingu p 7 kohaselt leppisid pooled kokku vastavalt TsK § 243 lg-le 3, et

müüdavates ehitistes kasutavad müüja ja temaga koos elavad perekonnaliikmed kõiki eluruume

kuni nende surmani.

Asjas puudub vaidlus, et müügilepingu pooleks ja ehitise kui vallasasja endiseks omanikuks

olnud Z. Gerassimova suri 2017. aastal. Hageja väitel on kinnistu koos selle oluliseks osaks

oleva elamuga Z. Gerassimova pereliikmete valduses ning sellel aadressil on registreeritud ka

OÜ Volhov Grupp (kostja 5). Hageja on AÕS § 80 alusel nõude esitanud nende isikute vastu,

keda Z. Gerassimova nimetas 11. novembri ja 24. novembri 2014 notariaalsetes avaldustes oma

perekonnaliikmetena müügilepingu sõlmimise ajal (v.a D. Pihlak, kes on hagejale teatanud, et

ta ei kasuta kinnistut ja tal pole õigust seda kasutada).

9. AÕS § 80 lg 1 kohaselt on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema

asja valdab. Omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja asja väljanõudmisele

ebaseaduslikust valdusest oma valdusesse.

Asja lahendamiseks tuleb kohtul esmalt tuvastada, kas kostjatel (igal kostjal eraldi) on

müügilepingu p-i 7 või muul alusel õigus kinnistut või selle osa kasutada (vallata).

Tõendamiskoormus on selles osas kostjatel. Ringkonnakohus selgitas kostjatele nende

tõendamiskoormist 30. septembri 2019 kirjaga. Kostjad ei ole ringkonnakohtule vastanud ega

oma seisukohta esitanud. Maakohtu menetluses on kostjad 1-4 tuginenud oma valduse

põhjendamisel müügilepingu p-le 7. Kostja 5 ei ole oma valduse õiguspärasust üldse

põhjendanud.

10. Müügileping sõlmiti 6. detsembril 1994. VÕS, TsÜS ja RES RS § 11 kohaselt tuleb

võlasuhtele, mis on tekkinud enne 1. juulit 2002 kohaldada enne käesoleva seaduse jõustumist

kehtinud seadust. TsK § 243 lg 3 kohaselt oli pooltel õigus võtta elamu ostu-müügi lepingusse

tingimus müüja või kolmanda isiku õiguse kohta kasutada eluaegselt või tähtajaliselt eluruumi

müüdavas majas. Selline kokkulepe säilitab kehtivuse elamu omandiõiguse hilisema ülemineku

korral. TsK § 243 lg 3 järgne kokkulepe peaks selguse mõttes olema piisavalt määratletud.

Antud juhul ei nähtu müügilepingust, kes on need konkreetsed isikud, kes võivad müügilepingu

poolte kokkuleppel TsK § 243 lg 3 kohaselt kasutada ehitises eluruume kuni oma surmani.

Alates 1. juulist 2002 hakkas kehtima võlaõigusseadus. VÕS, TsÜS ja RES RS § 12 lg 1

kohaselt enne 1. juulit 2002 sõlmitud kestvuslepingutele kohaldatakse alates 1. juulist 2002

tsiviilseadustiku üldosa seaduses ning võlaõigusseaduses sätestatut.

Maakohus on jätnud nimetatud normi tähelepanuta ning pooltevahelise õigussuhte pärast

1. juulit 2002 kvalifitseerimata.

11. Hageja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et antud juhul ei ole müügilepingu pooled

avaldanud tahet lepingu p-s 7 saavutatud kokkuleppest tuleneva õiguse kandmiseks

kinnistusraamatusse. Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 51 lg 1 ja KRS § 9 lg 1 kohaselt peavad

kinnisasjaga seotud asjaõigused olema kantud kinnistusraamatusse, kuid sellist kannet ei ole

kinnistusraamatusse tehtud. Olukorras, kus õigustatud isikute ring on määratlemata

(v.a Z. Gerassimova) ei oleks see ka võimalik. Seega ei saa ehitises asuvate eluruumide

kasutamise õiguslikuks aluseks olla piiratud asjaõigus (kasutusvaldus, isiklik kasutusõigus).

Müügilepingu p-s 7 kokkulepitu on vähemalt alates 1. juulist 2002 võlaõigusliku sisuga

kokkulepe. Maakohtu viited asjaõigusseaduse kasutusvalduse sätetele ei ole asjakohased.

12. Õigussuhte kvalifitseerimine on kohtu kohustus ja kohus peab menetlusosalistega kohtuasja

asjaoludele antavat võimalikku õiguslikku hinnangut arutama. Ringkonnakohus on selle

kohustuse täitnud 30. septembri 2019 kirjaga, milles selgitas menetlusosalistele õiguslikku

olukorda ja tõendamiskoormist.

Ringkonnakohus leiab, et 6. detsembri 1994 müügilepingu p 7 kokkuleppele kohalduvad asja

tasuta kasutamise lepingu sätted (VÕS § 389- § 395). Tasuta kasutamise lepinguga kohustub

üks isik (kasutusse andja) andma teisele isikule (kasutaja) üle eseme tasuta kasutamiseks. Asjas

puuduvad andmed, et Z. Gerassimova ja tema pereliikmed oleksid asja kasutamise eest tasu

maksnud. Olukorras, kus müügilepinguga ei ole eluruumi kasutamiseks õigustatud

konkreetseid isikuid kokku lepitud, on pärast Z. Gerassimova surma ülejäänud eluruumi

kasutama jäänud pereliikmete osas tegemist tähtajatu tasuta kasutamise lepinguga. VÕS § 393

lg 3 kohaselt kui eseme kasutamistähtaega ei ole määratud ja see ei tulene eseme kasutamise

eesmärgist, võib kasutusse andja lepingu üles öelda ja nõuda eseme tagastamist igal ajal pärast

lepingu sõlmimist.

13. Hageja on 14. mail 2018 teinud kostja V. Gerassimovile ja 2. oktoobril 2018 kostjatele

T. Pihlak, N. Gerassimova ja D. Kalnitskiy ettepaneku kinnisasi tagastada ja on andnud selleks

ka tähtaja. Tegemist on isikutega, kes ise peavad ennast müügilepingu p 7 tähenduses

Z. Gerassimova perekonnaliikmeteks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on kehtivate tasuta

kasutamise lepingu ülesütlemisavaldustega ja need on kostjatele (hiljemalt koos

hagiavaldusega) kätte toimetatud. Kostjad 1-4 ei ole kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mis

annaksid ringkonnakohtule aluse asuda teistsugusele seisukohale. Kuna leping on kehtivalt üles

öeldud, puudub kostjatel 1-4 õiguslik alus vaidlusaluse ehitise ja kogu kinnistu kasutamiseks.

14. Maakohus ei ole asja lahendades võtnud seisukohta, kes olid Z. Gerassimova

perekonnaliikmed lepingu p 7 tähenduses. Põhjendatud on hageja apellatsioonkaebuse

seisukohad selles, et Z. Gerassimova 14. ja 24.novembri 2014 seletusi ei saa pidada lepingu

p 7 täpsustusteks, kuna need on koostatud lepingu ühe poole poolt.

Hageja on apellatsioonkaebuses märkinud, et lepingu tõlgendamisel tuleb lähtuda mh lepingu

sõlmimise ajal kehtinud elamuseadusest, mille § 10 lg 1 järgi on eluruumi omaniku

perekonnaliikmed tema abikaasa, nende lapsed ja vanemad. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt

teisi isikuid, sh töövõimetuid ülalpeetavaid võidakse tunnistada perekonnaliikmeteks, kui nad

elavad omanikuga koos ja neil on ühine majapidamine.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et lepingus selge kokkuleppe puudumise tõttu saab kohus

mõiste „kooselav perekonnaliige“ sisustada eelkõige lepingu sõlmimise hetkel kehtinud õiguse

alusel. Z. Gerassimova 2014. aasta täpsustused ja selgitused ei tõenda kostjate kasutuse

õiguslikku alust. Kostjad 1-4 ei ole tõendanud, et nad olid lepingu sõlmimise ajal

Z. Gerassimova perekonnaliikmed ES § 10 lg 1 järgi. Arvestades ringkonnakohtu seisukohta

otsuse p-s 13 ei oma see asjaolu ka asja lahendamisel tähtsust.

15. Hageja väidab, et kostjate valduses ei ole üksnes eluruumid, vaid kogu kinnistu. Maakohus

ei ole selle hageja väite osas seisukohta võtnud. Kostjad ei ole selgitanud, millises ulatuses nad

peavad oma valdust kinnistule õiguspäraseks. Maa vaidlusaluse ehitise juurde kinnistati 2018.

aastal. Kuni selle ajani kasutasid kostjad ehitist kui vallasasja koos seda ümbritseva maatükiga,

mis oli praktikas tavapärane, kui ei olnud lepitud kokku teisiti. Lepingu ülesütlemisega ütles

hageja kehtivalt üles kogu kinnistu tasuta kasutamise lepingu, mistõttu tuleb kostjatel 1-4

vabastada kogu kinnistu valdus.

16. Kostja 5 on juriidilise isikuna registreeritud vaidlusalusele kinnistule ja tema juhatuse

liikmeks on kostja 3. Kostjad 3 ja 5 ise ei ole oma seisukohta kostja 5 kasutuse õiguslikku aluse

kohta kohtumenetluses avaldanud. Kostja 5 on juriidiline isik, mistõttu ei saa kostja 5 tugineda

kinnistu kasutamisel ka võimalikele Z. Gerassimova perekonnaliikme õigustele müügilepingu

p 7 alusel. Seega kuulub hagi rahuldamisele ka kostja 5 suhtes, kuna asjas ei ole leidnud

tuvastamist tema kasutuse õiguslik alus.

17. Ringkonnakohus leiab, et hagi kuulub kostjate 2-5 vastu rahuldamisele AÕS § 80 alusel.

Kostja 1 osas tuleb menetlus seoses tema surmaga lõpetada TsMS § 428 lg 1 p 5 alusel, kuna

vaidlusalune õigussuhe ei võimalda õigusjärglust.

18. Seoses hagi rahuldamisega tuleb hageja menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus jätta TsMS

§ 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate 2-5 kanda. Kostjate menetluskulud tuleb jätta nende endi

kanda.

Hageja on esitanud menetluskulude nimekirjad. Hageja menetluskulud maakohtus on 1026

eurot, sh riigilõiv 300 eurot ja kulutused õigusabile 5, 5 h (110 eurot/h , lisandub km) ulatuses

726 eurot (koos km-ga) (lk 98). Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on 1157,23 eurot, sh

riigilõiv 300 eurot ja kulutused õigusabile 6,5 h (110 eurot/h, lisandub km) ulatuses kokku

857,23 eurot (koos km-ga). Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 175 lg 1 järgi on tegemist vajalike

ja põhjendatud kulutustega õigusabile, mis tuleb koos tasutud riigilõivuga kostjatelt 2-5

solidaarselt hageja kasuks välja mõista. Hageja taotlusel kuulub menetluskuludelt välja

mõistmisele viivis kuni menetluskulude täieliku tasumiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud määras.

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Viivi Tomson

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks