2-18-6718/56 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-6718

Tsiviilasi

Pjotr Karu hagi Eesti Vabariigi vastu töölepingu ülesütlemise

tühisuse tuvastamiseks ja töötasu saamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. novembri 2018 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Pjotr Karu apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant:

Hageja

Pjotr

Karu

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat

Henn

Koduvere

Vastustaja: Kostja Eesti Vabariik (Päästeameti kaudu),

esindaja Silvia Vospert

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 22. novembri 2018 otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta menetluskulud Pjotr Karu kanda.

4. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. Pjotr Karu (hageja) esitas 27. aprillil 2018 Viru Maakohtule Eesti Vabariigi (kostja) vastu

(Päästeameti kaudu) hagiavalduse, milles palus tuvastada töölepingu ülesütlemise tühisuse ja

mõista kostjalt välja töötasu.

Hagiavalduse kohaselt oli poolte vahel 26.01.1994 sõlmitud tööleping. Alates 18.04.2013

täidab hageja vanempäästja kohustusi. 08.11.2017 tegi kostja hagejale hoiatuse, milles teatas,

et kui 1. märtsiks 2018 ei täideta keeletaseme B-1 taseme nõuet, ütleb tööandja töölepingu üles

ja vabastab töötaja teenistusest TLS § 88 lg 1 alusel alates 29.03.2018. Antud hoiatus on

ebaseaduslik, kuna ei selgu, mis põhjusel töösuhe lõpetatakse. 29.03.2018 andis Ida-

Päästekeskuse Narva-Jõesuu osakonna juht hagejale kätte 22.03.2018 töölepingu lõpetamise

teate ja selgitas, et tööleping on lõpetatud TLS § 88 lg 1 alusel.

Töölepingu lõpetamine on ebaseaduslik, kuna töölepingu lõpetamine on põhjendamata TLS

§ 95 lg 2 kohaselt. Tööandja pidi töötajat ette teavitama töölepingu ülesütlemisest 90 päeva,

kuna töösuhte kestus oli juba üle 10 aasta.

Päästeameti töötaja peab valdama B1 kategooria tasemel eesti keelt, kuid vaatamata sellele ei

rikkunud hageja ametijuhendit ega töölepingu tingimusi. Hageja on sooritanud 2014-2016.

aastatel edukalt teoreetilisi eksameid interneti teel. Hageja on autasustatud Päästeameti

aumärgiga, tal on kutsetunnistus päästja kvalifikatsiooninõuetele vastavuse kohta. Hageja

ülalpidamisel on abikaasa ning kolm last, mistõttu on töölepingu ülesütlemine vastuolus heade

tavadega.

Keelenõuded hakkasid kehtima 01.07.2011, kuid kostja ütles töölepingu üles alles 29.03.2018.

Tööandja oleks pidanud töölepingu üles ütlema juba 2011. aastal. Kostja järginud mõistliku

tähtaega töölepingu ülesütlemisel.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Kostja väitel on nõue aegunud. Töölepingu ülesütlemisest sai hageja teada 08.11.2017, kuid

pöördus kohtusse alles 27.04.2018. Kohtusse on õigus pöörduda 30 päeva jooksul.

Päästeteenistuse seadus (PäästeTS) § 7 lg 2 sätestab, et päästetöötajana võib teenistusse võtta

vähemalt keskharidusega täieliku teovõimega isiku, kes vastab päästeteenistuja kutsesobivuse

nõuetele ja valdab eesti keelt seaduses või seaduse alusel sätestatud ulatuses. Hageja eesti keele

oskus ei vasta kehtestatud nõudele päästja ametikohal töötamiseks. Hagejat ei saa suunata

koolitustele ega haridust omandama, sest tal puudub eesti keele oskus. Päästeamet on

kohustatud aga kindlustama töötajate vastavust päästetöötajatele esitatud nõuetele, mis

omakorda on aluseks kvaliteetse teenuse tagamisele.

Keeleinspektsiooni Virumaa järelevalvetalitus kontrollis hageja eesti keele oskust 2014, 2015.

ja 2017. aastal. Iga kontrolli tulemusena tehti ettekirjutus ja määrati tähtaeg eesti keele

B1-taseme eksami sooritamiseks. 17.01.2017 järelkontrolli aktis nr J10665 keeleametniku

otsuse kohaselt pikendati ettekirjutuse täitmise tähtaega, kohustades sooritama eesti keele

B1-taseme eksam tähtajaks 01.03.2018.

Töölepingu ülesütlemisest teatati hagejale ette TLS § 97 lg 2 p 4 sätestatud etteteatamistähtaega

järgides. Päästeamet on organiseerinud teenistujatele eesti keele omandamiseks tasuta õpet,

kuid hageja jättis need võimalused kasutamata.

Keeleseaduse (KeeleS) § 37 sätestab tööandja vastutuse töötaja suhtes keeleoskusnõuete

rakendamata jätmise eest, mistõttu ei olnud mõistlik jääda määramatuks ajaks ootama hageja

poolt keeleoskust tõendava tunnistuse esitamist.

MAAKOHTU OTSUS

3. Viru Maakohus jättis 22. novembri 2018 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud poolte

endi kanda.

Kostja on hagejaga töölepingu üles öelnud 22.03.2018 alates 29.03.2018, mille hageja on kätte

saanud 29.03.2018. Aegumine hakkas kulgema 30.03.2018. Hageja on kohtusse hagiavalduse

esitanud 27.04.2018, s.o tähtaegselt. 08.11.2017 hoiatus ei ole ülesütlemise avaldus.

Töölepingu võis öelda üles kirjalikult ehk kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. TLS

§ 95 lg 3 kohaselt ei mõjuta põhjendamiskohustuse rikkumine ülesütlemise kehtivust, kohustust

rikkunud pool peab hüvitama teisele poolele tekkinud kahju. Kuna töölepingu ülesütlemise

õigust rakendatakse ühe poole tahteavaldusega, st tegemist on töösuhet lõpetava

kujundusõigusega, piisab lepingu lõppemiseks tahte väljendamisest, mis muutub kehtivaks

kättesaamisega (TsÜS § 69 lg 1 esimene lause). Ülesütlemise avaldusest nähtub tööandja soov

töösuhted lõpetada.

TLS § 88 toodud ülesütlemise põhjused on lahtine ehk näitlik loetelu mõjuvatest põhjustest,

mis tulenevad töötaja isikust. Hageja teadis, et lepingu ülesütlemise põhjustas tema nõuetele

mittevastav keeleoskus.

Alates 01.07.2011 kehtiva KeeleS § 23 lg 4 sätestab, et ametniku, töötaja ja füüsilisest isikust

ettevõtja eesti keele oskuse ja kasutamise nõuded kehtestab Vabariigi Valitsus määrusega.

20.06.2014 määruse nr 84 § 7 sätestab, et vähemalt B1-tasemel eesti keele oskust nõutakse

päästetöötajatelt. KeeleS § 39 lg 2 kohaselt, enne 1999. aasta 1. juulit välja antud tööalase

keeleoskuse

kategooria

tunnistust

arvestatakse

keeleoskusnõude

täitmist

tõendava

dokumendina isiku puhul, kelle keeleoskus on tööandja hinnangul piisav vastaval töö- või

ametikohal töötamiseks. Tööandjal on kahtluse korral õigus pöörduda inspektsiooni poole

hinnangu saamiseks isiku keeleoskuse piisavuse kohta.

Keeleinspektsiooni 25.03.2014, 05.05.2015 ja 17.01.2017 aktidega on tõendatud, et hageja

teadis oma kohustusest viia oma eesti keele oskus B1-tasemele; seda enam, et keeleoskuse

kontrolle on tehtud korduvalt ning Keeleinspektsioon on tuvastanud, et ettekirjutus on täitmata.

Hageja oli aktidest teadlik, seda tõendavad tema allkirjad aktidel.

Maakohus ei nõustud hagejaga, et ülesütlemise mõistlik tähtaeg on möödunud, kuna hageja ei

osanud piisavalt eesti keelt juba siis, kui hakkas kehtima KeeleS § 23 lg 4 (01.07.2011). Hageja

teadis, et ta peab viima oma eesti keele oskus B1-tasemele.

Hageja ei ole esitanud kohtule mitte ühtegi tõendit selle kohta, et ta on üritanud sooritada temale

tööks vajaliku B1 taseme eesti keele eksamit, sest just keeleoskuse ja sealhulgas ka vajaliku

tasemetunnistuse puudumine oli peamiseks aluseks hagejaga sõlmitud töölepingu

ülesütlemisel. Hagejal puudus tahe eesti keelt õppida, kuna vaatamata korduvatele

ettekirjutustele ei parandanud ta eesti keele oskust.

Töölepingut ei olnud alust üles öelda ilma TLS § 97 lg 2 punktis 4 sätestatud

etteteatamistähtajata. Etteteatamisetähtaja järgmine ei ole mõeldud ülesütlemise põhjuse

kõrvaldamiseks, vaid selleks, et töötajal oleks aega uue töökoha otsimiseks. TLS § 97 lõikes 2

ettenähtud etteteatamistähtaegade järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise

tühisust, vaid töötaja TLS § 100 lõikes 5 sätestatud õiguse saada tööandjalt hüvitist (vt ka

RKTKo 3-2-1-70-16, p 15). Sellist nõuet ei ole hageja esitanud.

Õiglane on jätta menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tervikuna

tühistada ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning mõista kostjalt välja hageja

menetluskulud.

Maakohus rikkus TsMS § 436 lõiget 3, kui ei nõudnud hagejalt TLS § 95 lõikes 2 nimetatud

kahju hüvitamise nõude esitamist. Maakohus pidanuks kohaldama TLS § 108 ja määrama kahju

suuruse kindlaks. Maakohtu otsus rikub ka TsMS § 232 lõiget 1.

Töötamise ajal ei tekitanud hageja keeleoskus töös probleeme. Maakohus rikkus TsMS § 442

lõiget 8, kui ei tuvastanud, millist päästja ametijuhendi normi hageja rikkus.

Maakohus rikkus võrdsusõigust, kui lõpetas töölepingu hagejaga, mitte teiste samal tasemel

keelt oskavate töötajatega. Sellega rikuti põhiseadust.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu.

Väär on hageja väide, et maakohus oleks pidanud hagejalt nõudma kahju hüvitamise nõude

esitamist. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste

alusel, lähtudes nõudest.

Hageja väited, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg 1, § 436 lg 3 ja § 442 lg 8, on meelevaldsed

ja põhjendamata. Töölepingu ülesütlemise põhjustas hageja mittepiisav eesti keele oskus.

Ebaõige on hageja väide, et teda koheldi ebavõrselt. PäästeTS § 7 lg 2, KeeleS § 23 lg 4 ja

määrus nr 84 kohalduvad kõigile päästetöötajatele. Kuna hagejat hoiatati töölepingu

ülesütlemise eest, teadis hageja juba ammu, et keeleoskuse parandamata jätmisel ei ole mõistlik

nõuda lepingu jätkamist kokkulepitud tähtaja või etteteatamistähtaja lõppemiseni.

Hageja väide, mille kohaselt ei ole ta rikkunud päästja ametijuhendit, ei vasta tegelikkusele.

Ametijuhendi punkt 6.5 sätestab, et päästja ametikohale esitatavaks nõudeks on eesti keele

oskus B1 tasemel. Ametijuhendiga tutvus ta 21.03.2014 ja kohustus seda täitma.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel tuleb apellatsioonkaebus jätta

rahuldamata ja maakohtu resolutsioon muutmata, kuid muuta tuleb maakohtu põhjendusi.

7. Ringkonnakohus leiab, et töölepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid TLS § 88 lg 1

p 2 järgi täidetud. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et hageja keeleoskus ei vastanud

nõuetele ja ta ei ole vaatamata korduvatele Keeleinspektsiooni kontrollidele oma keeleoskust

viinud nõutavale tasemele. Päästetöötaja peab KeeleS § 23 lg 1 ja KeeleS § 23 lg 4 ning selle

alusel antud Vabariigi Valitsuse määruse § 7 p 4 järgi oskama eesti keelt vähemalt B1 tasemel.

Tegu on TLS § 88 lg 1 p 2 mõttes ebapiisava tööoskusega ja seda ei ole parandatud pika aja

vältel. Kuivõrd päästja täidab olulist avalikku ülesannet ja päästja keeleoskus on seaduses

reguleeritud, on tegu lepingu mittekohase täitmisega. Maakohtu tuvastatud asjaoludel oli hageja

teadlik, et tema keeleoskus nõuetele ei vasta ja ta pidi ka mõistlikult eeldama, et ebapiisava

keeleoskuse tõttu võidakse tööleping lõpetada. Hageja väide, et ta sai tööga hakkama vaatamata

puudulikule keeleoskusele, ei õigusta seaduses sätestatud nõude täitmata jätmist.

8. Maakohus märkis iseenesest õigesti, et TLS § 97 lõikes 2 ettenähtud etteteatamistähtaegade

järgimata jätmine ei too kaasa töölepingu ülesütlemise tühisust, vaid töötaja TLS § 100 lõikes

5 sätestatud õiguse saada tööandjalt hüvitist (vt ka RKTKo 3-2-1-70-16, p 15).

Ringkonnakohus leiab, et maakohus tõlgendas kostja 8.11.2017 töölepingu erakorralise

ülesütlemise hoiatust ebaõigesti kitsalt hoiatusena TLS § 88 mõttes. Töölepingu ülesütlemise

avalduse tõlgendamisel tuleb lähtuda TsÜS § 75 lg-s 1 ettenähtud tahteavalduse tõlgendamise

reeglitest. Ringkonnakohus leiab, et tõlgendades kostja ülesütlemisavaldust kooskõlas

TsÜS § 75 lg-s 1 sätestatuga on töölepingu erakorralise ülesütlemise hoiatusest üheselt

mõistetav kostja tahe öelda tööleping üles alates 29. märtsist 2018. Antud juhul ei olnud kostja

poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine hageja jaoks ebamäärane, sest ülesütlemisavaldusest

tuleneb, et kui hageja ei täida 1. märtsiks 2018 eesti keele B1-taseme nõuet, siis vabastatakse

ta teenistusest TLS § 88 lg 1 alusel alates 29. märtsist 2018.

Ringkonnakohus leiab, et kuna kostja teatas hagejale töölepingu erakorralisest ülesütlemisest

08.11.2017 ja tööleping öeldi üles alates 29. märtsist 2018, siis on kostja jälginud TLS § 97

lg 2 p-s 4 sätestatud tähtaega ning hagejal puudub alus nõuda kostjalt TLS § 100 lg 5 alusel

hüvitist.

9. Maakohtu otsuse muutmist ei tingi hageja väide, et tema suhtes rikuti põhiseadusest tulenevat

võrdsuspõhiõigust. Isegi juhul, kui kostja on jätnud mõnelt päästjalt nõudmata seaduses

sätestatud keeleoskuse täitmise, ei õigusta see hageja rikkumist. Samuti on võrdsuspõhiõiguse

rikkumine tõendamata.

10. Ringkonnakohus ei soostu hageja väidetega seoses menetlusnormide rikkumisega

maakohtus. Maakohtu otsus on muus osas seaduslik ja põhjendatud (TsMS § 442 lg 8).

11. Kuna apellatsioonkaebus jäetakse rahuldamata, tuleb menetluskulud ringkonnakohtus jätta

TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kostjal ei ole hüvitatavaid menetluskulusid, kuna kostja

ei ole esitanud menetluskulude nimekirja.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi