3-19-2226/37 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Maili Lokk, Einar Vene ja Tanel Saar

Määruse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-2226

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X kinnipidamiseks ja

kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2019. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitaja X

esindaja v.adv Keijo Lindeberg

Taotluse esitaja Politsei- ja Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xi määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 2. detsembri 2019. a

määrus muutmata.

2. Määruse avaldamisel asendada määruskaebuse esitaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) esitas 29. novembril 2019 Tartu Halduskohtule taotluse Xi

kinnipidamiseks ja paigutamiseks kinnipidamiskeskusesse välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel.

Taotluse kohaselt peeti X kinni 27. novembril 2019 kell 23:36 Võru maakonnas, Setomaa vallas,

Pattina küla juures. Teda kahtlustati ebaseaduslikus piiriületuses. Isik tuvastati Venemaa

Föderatsiooni sisepassi nr 1113953006 alusel kui X, sündinud 29. juulil 1991 Venemaa

Föderatsioonis, elukoht Primorskiy 26-21, Severodvinsk, Arhangelski oblast. Ta avaldas

suuliselt soovi rahvusvahelise kaitse taotlemiseks ja hiljem vormistati kirjalik taotlus nr

7001910277. Isik selgituste kohaselt soovis ta algselt minna Prantsusmaale Võõrleegionisse,

kuid lähimaks piiriks osutus Eesti piir. Isiku sõnul oli tal Venemaalt liikuma hakates plaan tulla

Eestisse ja taotleda siin rahvusvahelist kaitset. Ta lahkus kodumaalt, kuna teda kiusatakse taga

usulistel põhjustel, sest Jehoova tunnistajad on Venemaa Föderatsioonis tunnistatud

ekstremistlikuks liikumiseks ning on seadusega keelatud.

PPA leidis, et esineb isiku põgenemise oht ning teda on vaja kinni pidada rahvusvahelise kaitse

taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Isiku vastuolulised väited,

seavad kahtluse alla tema tegeliku kaitse taotluse ja Euroopasse saabumise eesmärgi. Isikuga oli

kaasas teise isiku nimele välja antud pass. Asjaolud kogumis näitavad, et isik ei otsinud

võimalusi seaduslikult Venemaa Föderatsioonist lahkumiseks ja on alust arvata, et ta esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise

vältimiseks.

Isiku kinnipidamine on vajalik ka riigi julgeoleku ja avaliku korra kaitsmise eesmärgil,

arvestades isikuga kaasas olnud asju (taktikaline taskunuga, jahimehe nuga, käsisaag) ja tema

selgitusi isiku sõjaväelise tausta osas.

Vabaduses viibides ei pruugi isik Eesti ametivõimudele olla kättesaadav rahvusvahelise kaitse

taotluse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. Kuni ei ole välistatud isikust

tulenev võimalik oht avalikule korrale või julgeolekule, ei ole võimalik isiku suhtes kohaldada

leebemaid järelevalvemeetmeid.

2. Tartu Halduskohus rahuldas määrusega PPA taotluse ja andis loa Xi kinnipidamiseks ja

paigutamiseks Politsei- ja Piirivalveameti kinnipidamiskeskusesse alates 29. novembrist 2019

kuni VKRS § 361 lõikes 2 sätestatud kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui kaheks kuuks.

Halduskohus leidis, et isiku kinnipidamine on vajalik ja põhjendatud VRKS § 361 lg 2 punktides

4-6 sätestatud alused. Käesoleval juhul esineb isiku põgenemise oht, kuivõrd X on ületanud Eesti

välispiiri ebaseaduslikult. Põgenemisohule viitab ka isiku eelnev käitumine, Eestiga

majanduslike ja sotsiaalsete sidemete puudumine ning soov suunduda edasi sihtkohariiki

Prantsusmaale, samuti teisele isikule kuulunud passi kaasas kandmine. Kohus pidas

tõenäoliseks, et rahvusvahelise kaitse taotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks

või väljasaatmise vältimiseks, kuna isik ei ole üritanud leida seaduslikku viisi Eestisse

saabumiseks ning tema kinnipidamise ajal soovis ta esmalt varjuda (heitis maha).

Arvestades isiku ütlusi Venemaa Föderatsiooni armees teenimise kohta ning temal kaasas olnud

asju (noad, relvastusega seotud õppematerjalid jne), on isiku kinnipidamine vajalik ka avaliku

korra ja riigi julgeoleku tagamiseks.

Leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada, arvestades asjaolusid

kogumis. Isik ületas Eesti riigipiiri ebaseaduslikult, ta on rahvusvahelise kaitse soovi avaldanud

alles pärast seda, kui ta peeti kinni, ning võib pidada tõenäoliseks, et ta püüab väljasaatmisest

hoidumise eesmärgil põgeneda. Isiku rahvusvahelise kaitse taotluse menetluse ajaks tuleb tagada

isiku küsitlemise võimalus ning isiku kättesaadavus. Seega on isiku paigutamine

kinnipidamiskeskusesse kuni kaheks kuuks proportsionaalne.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

3. X esitas määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtul tühistada Tartu Halduskohtu määrus

ja teha uus määrus, millega jätta PPA taotlus rahuldamata.

Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole PPA tõendanud põgenemisohu olemasolu.

Ebaseaduslik piiriületus ei tähenda automaatselt põgenemisohtu. Määruskaebuse esitaja ei

saanud seaduslikult piiri ületada, kuna oleks piiripunktis kinni peetud ning vangi pandud.

Arusaamatuks jääb kohtu hinnang, et kaebaja soovib edasi liikuda Prantsusmaale.

Määruskaebuse esitaja esialgne plaan oli minna Prantsusmaa Võõrleegionisse, kuid juba kuu

aega enne Eestisse saabumist soovis ta rahvusvahelise kaitse taotluse esitada just Eestis. Seda

kinnitab ka asjaolu, et kaebaja esitas suuliselt rahvusvahelise kaitse taotluse kohe kinnipidamisel

ning on avaldanud selget tahet saada usulistel põhjustel tagakiusamise eest rahvusvahelist

kaitset. Määruskaebuse esitajal ei ole ka mujal Euroopas sidemeid, seega ei eksisteeri kaebajal

sellest tulenevat põgenemisohtu, kuna kaebajal puudub koht, kuhu põgeneda. Ta on selgitanud,

kuidas teise isiku pass tema kätte sai ning selgitused on eluliselt usutavad. Lisaks oli tal kaasas

isikut tõendav dokument, seega ei ole ta üritanud oma isikut varjata või esitanud politseile

valeandmeid.

Määruskaebuse esitaja ei võtnud nuge ja saagi kaasa kellegi ründamiseks vaid, kuna ta ületas

piiri piiripunkti väliselt. Ta on küll teeninud sõjaväes ning relvastusega seotud õppematerjalid

on kaebajal sellest tulenevalt, kuid viimati töötas ta taksojuhina. Jääb arusaamatuks, milles

väljendub tema puhul märkimisväärne oht avalikule korrale.

Kohus ei ole põhjendanud, miks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine määruskaebuse

esitaja suhtes ei ole tõhus ega välista tema põgenemist. Kohus ei ole riive suurust arvestades

piisava põhjalikkusega selgitanud, miks ei võiks kaebajat paigutada kinnipidamiskeskuse asemel

varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus kaebaja oleks samuti menetluse ajal kättesaadav.

4. Vastuses määruskaebusele vaidleb PPA määruskaebusele vastu ja palub jätta selle

rahuldamata.

PPA selgitab, et isiku kinnipidamiseks loa andmisel ei lähtunud halduskohus ainuüksi

ebaseadusliku piiriületuse faktist, vaid asjaoludest kogumis. Neist ilmneb, et piisavate rahaliste

vahendite olemasolul ei oleks isik Eestisse jäänud ega siin rahvusvahelist kaitset taotlenud.

Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud leebemaid

järelevalvemeetmeid. Ainuüksi Venemaa Föderatsiooni sisepassi omamine, mille alusel küll oli

võimalik isikut tuvastada, kuid mis ei ole reisidokument, ei maanda isikust tulenevat

põgenemisohtu. Põgenemisohtu suurendab asjaolu, et isikul oli kaasas teise isiku pass, mida ta

plaanis kasutada bussipileti ostmiseks. Ei ole välistatud, et isik plaanis sama passi kasutada ka

Euroopas soovitud sihtriiki jõudmiseks.

Olukorras, kus PPA peab kinni isiku, kellel on kaasas ohtlikud esemed, kellega kaasas olnud

andmekandjatelt nähtub, et tegemist on militaarse taustaga isikuga, ning kelle enda ütlused

kinnitavad ka sõjalist eriväljaõpet, on põhjendatud kahtlustada võimalikku ohtu avalikule korrale

või riigi julgeolekule. Sellise kahtluse tekkimiseks ei pea isik olema juba avalikku korda või riigi

julgeolekut ohustavat tegu toime pannud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse rahuldamiseks alust ei ole. Ringkonnakohus nõustub

halduskohtu määruse põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201

lg 4). Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

6. Vaidlust ei ole, et määruskaebuse esitaja esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.

VRKS § 361 lg 1 järgi võib rahvusvahelise kaitse taotlejat kinni pidada sama paragrahvi lõikes

2 sätestatud alusel, kui VRKS-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada. PPA taotles isiku kinnipidamist VRKS § 361 lg 2 p-de 4, 5 ja 6 alusel, milleks

halduskohus andis loa. Ringkonnakohtu hinnangul ei väljunud halduskohus vaidluse eseme

piiridest (HKMS § 2 lg 3) ega rikkunud seega ka HKMS §-i 157.

7. Määruskaebuse esitaja väitel ei ole halduskohus põgenemise ohtu piisavalt põhjendanud ja

põgenemisohtu tegelikult ei esine. Ringkonnakohus sellise väitega ei nõustu. Halduskohus on

põhjendatult leidnud, et esineb põgenemise oht. Asjakohane on Riigikohtu seisukoht, et

esmakordse kinnipidamiskeskusesse paigutamise taotluse ja antud loa puhul ei saa kinnipidamise

aluseks olevate asjaolude tõendatuse nõuded olla alati nii kõrged kui võimalike järgnevate

taotluste ja lubade puhul, sest esmakordsel loa taotlemisel tuleb sageli tegutseda, kasutades

piiratud aega ning vallates piiratud, puudulikku ja kontrollimata informatsiooni. Igal juhul on

tegemist prognoosotsusega – seda nii kinnipidamise võimaliku kestuse kui ka isikust lähtuvate

ohtude osas, kui viimasega põhjendatakse kinnipidamist (Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määrus

nr 3-3-1-52-14, p 14).

8. Halduskohus on õigesti arvesse võtnud isiku riiki saabumise ja siin viibimisega seotud

asjaolusid. Ringkonnakohus nõustub, põgenemisohule viitavad asjaolud kogumis, muu hulgas

see, et isik saabus Eesti Vabariiki ebaseaduslikult, omamata rahvusvahelist reisidokumenti ja

samaaegselt omades lisaks enda nimele välja antud Vene Föderatsiooni sisepassile ka kolmanda

isiku nimele välja antud sisepassi, tema algseks eesmärgiks oli jõuda Prantsusmaal, Eestisse

saabumisel isik ise ei andnud endast teada ning otsijate märkamisel üritas ennast peita ja isikul

puuduvad Eestis sotsiaalsed või muud sidemed. Arvestades määruskaebuse esitaja ütlusi oma

viimase elukoha kohta Vene Föderatsioonis (s.o Severodvinski linn), siis ei ole tema käitumine

kooskõlas eesmärgiga jõuda lähimasse turvalisse välisriiki, et pääseda usulisel põhjusel

tagakiusamisest Vene Föderatsioonis. Nimelt on Severodvinskile lähim Vene Föderatsiooni

maismaapiir hoopis Soome Vabariigiga. Määruskaebuse esitaja tegi aga olulisi jõupingutusi

liikudes suunaga edelasse, et jõuda Pihkva oblastis Eesti Vabariigi piiriga külgnevale alale.

Selline liikumissuund on enam kooskõlas kaebaja algse eesmärgiga jõuda Lääne-Euroopasse.

9. Määruskaebuse esitaja ei ole esitanud põhjendused, miks ta vajab rahvusvahelist kaitset. Tema

selgitused on vastuolulised ega ole veenvad. Isik väidab tagakiusamist usulistel põhjustel, s.o

kuulumise tõttu Jehoova tunnistajate hulka, samas kinnitab ise, et lahkumise ajendiks oli

süüdistus narkootilise aine omamises. Ringkonnakohus möönab, et tõepoolest on andmeid Vene

Föderatsiooni tegevusest Jehoova tunnistajate õiguste ja vabaduste piiramisel, kuni selleni välja,

et Jehoova tunnistajate hulka kuuluvaid isikuid on kinni peetud ja nende elu- ja tegevuskohtasid

läbi otsitud. Kaebaja aga ei väida, et pärast Severodvinskisse elama asumist oleks aktiivselt

osalenud Jehoova tunnistajate tegevuses või, et süüdistus narkootiliste ainete omamises oleks

kuidagi seostatav Jehoova tunnistajate tegevuse või tegevuskohaga. Muu hulgas on kaebaja ise

kinnitanud, et Jehoova tunnistajad mõistavad hukka inimese, kes võtab kätte relva, kuid samal

ajal siiski möönnud, et soovis palgasõdurina liituda Võõrleegioniga. Seega ei saanud

määruskaebuse esitaja suhted Jehoova tunnistajatega 2019. aasta sügisel tihed olla. Pidades

seejuures silmas, et määruskaebuse esitaja väitel vabastati ta usulisel põhjusel palgateenistusest

Vene Föderatsiooni armees 2018. aastal ja sellele ei järgnenud muid repressioone, siis asjaolude

koostoimes on vähemalt kaheldav, et isiku kodulinnast ja Vene Föderatsioonist lahkumise

põhjuseks on soov vältida tagakiusamist usulisel põhjusel. Seega ei ole halduskohus meelevaldne

halduskohtu

järeldus,

et

isik

on

esitanud

varjupaigataotluse

lahkumiskohustuse

edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks. Olukorras, kus esineb kahtlus, et isikul

tegelikkuses puudub rahvusvahelise kaitse vajadus, viitab see väljasaatmise edasilükkamise või

nurjamise eesmärkidele, s.o sellele, et tema taotluse tagasilükkamise korral olla ei pruugi ta olla

enam kättesaadav.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole määruskaebuse esitaja ümber lükanud halduskohtu

seisukohta põgenemise ohu esinemise kohta. Kohtupraktikas on ka sedastatud, et põgenemise

ohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida majutamiskeskusse

paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine. Põgenemise

ohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine proportsionaalne VRKS § 36¹ mõttes

(Riigikohtu 29. jaanuari 2015. a määrus nr 3-3-1-52-14, p 18). Eeltoodust tulenevalt ei ole vajalik

kaaluda VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamist, kui kinnipidamis-

keskusesse paigutatava isiku puhul on tuvastatud põgenemise oht. Põgenemise ohu korral isiku

paigutamine varjupaigataotlejate majutuskeskusesse, kus järelevalve teostamine ei ole niivõrd

tõhus kui kinnipidamiskeskuses, ei tagaks eesmärki, mida käesoleval juhul taotletakse, s.o

vältida isiku põgenemist. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja

tema paigutamine kinnipidamiskeskusesse käesolevas asjas nii kohane kui ka proportsionaalne

meede.

11. Ringkonnakohus jagab PPA ja halduskohtu arusaama ka selles, et kaebaja puhul esineb

kahtlus, et ta võib ohustada avalikku korda või riigi julgeolekut. Määruskaebuse esitaja

pikaaegne teenistus Vene Föderatsiooni armees, temaga kaasas olnud andmekandjalt saadud info

ja kaasas olnud asjad (kaks nuga ja käsisaag) koostoimes isiku Eesti Vabariiki saabumise ja

kinnipidamise asjaoludega viitavad võimalusele, et Prantsusmaale jõudmiseks võis ta kavandada

enda varjamist ja toimetulekuks vajalike vahendite saamiseks panna toimeõigusrikkumisi.

Määruskaebuse esitaja ei ole veenvalt selgitanud vajadust külmrelvade kaasas kandmiseks. Kui

tema eesmärgiks oli taotleda varjupaika Eesti Vabariigis, siis puudus tal vajadus esemete järele,

mida saab kasutada looduses hakkama saamiseks, enesekaitseks või ka teiste isikute

ründamiseks. Seega on põhjendatud arvata, et isikust võib lähtuda oht avalikule korrale või riigi

julgeolekule. Loetletud esemete omamisest ilmnev soov end varjata ja seega vältida

kinnipidamist Eesti Vabariigis kinnitab täiendavalt ka seda, et leebemate meetmete kohaldamisel

võib isik Eestist omavoliliselt lahkuda ja ei ole kättesaadav PPA-le menetlustoimingute

tegemiseks ega vajadusel väljasaatmiseks-

Eelnevaid seisukohti arvestades jätab ringkonnakohus Xi määruskaebuse rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu määruse muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/