3-19-561/17 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

30. jaanuar 2020, Tartu

Haldusasja number

3-19-561

Haldusasi

G.V.

u

kaebus

tervise

kahjustamisega

tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Tartu Vangla vastu

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 28. juuni 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tartu Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – G.V.

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Tartu Vangla apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 28. juuni 2019. a otsus ja teha uus otsus, millega jätta

G.V. u kaebus rahuldamata.

3. Otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 2. märts 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 2. jaanuaril 2019 esitas vahistatu G.V. Tartu Vanglale mittevaralise kahju hüvitamise

taotluse. Taotluse kohaselt Tartu Vangla E-hoone valvurid asetasid kaebajale käerauad nii

tugevalt, et need põhjustasid valu ja randmetele tekkisid verevalumid.

2. 26. veebruari 2019. a otsusega nr 1-13/1-2 jättis Tartu Vangla kaebaja kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata.

3. 26. märtsil 2019 esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse, milles taotleb talle tervisekahju

tekitamisega põhjustatud mittevaralise kahju hüvitamist.

Kaebuse kohaselt tekitati talle verevalumid (sinikad) ja vasakul käel valu. Kaebaja palus

mittevaralise kahju tekitamise eest välja rahaline hüvitis 500 eurot.

4. Vastuses kaebusele vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata.

Vangla selgitas, et kaebaja on jätnud kasutamata esmased õiguskaitsevahendid. Ta ei kurtnud

käeraudade kandmise ajal, et need on liiga tugevalt paigutatud, millest on tekkinud hematoomid.

Samuti ei ole kaebaja välja toonud konkreetseid juhtumeid ega nimetanud ametnikke, kes on

käerauad paigutanud.

Vangla ametnikud, kes on käeraudu asetanud kaebaja randmetele, on saanud vastava väljaõppe.

Mitmel korral on kaebaja end käeraudadest vabastanud, mis tähendab, et käerauad ei saanud olla

liiga tugevalt kinnitatud, mis oleks kehavigastusi kätel tekitanud, sest vastasel juhul poleks kaebaja

saanud neid kätelt eemaldada.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

5. 28. juuni 2019. a otsusega Tartu Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis vastustajalt

kaebaja kasuks välja hüvitise 100 eurot.

6. Halduskohus selgitas, et kaebaja viibis E-11 osakonnas perioodil 30. novembrist

28. detsembrini 2018 ja tema kahju hüvitamise nõue seondub selle perioodiga. Kaebaja ei ole

juhtumiga seonduvat päeva ja ametnike nimesid välja toonud. Tartu Vangla 3. detsembri 2018. a

käskkirjaga nr 6-1/1357 kohaldati alates 30. novembrist 2018 kaebaja suhtes täiendavate

julgeolekuabinõuna käeraudu liikumisel väljaspool kambrit ja ametnike sisenemisel kambrisse.

Vaidlust ei ole, et kaebaja käel olid randmepiirkonnas näha hematoomid, mida vangla on ise

tunnistanud ja mille kohta on tehtud ka foto kaebaja vasakust käest. Kokkuvõttes on alust arvata,

et kaebajale on E-11 eluhoones olles vanglaametnike poolt käeraudade mittenõuetekohasest

asetamisest nende kandmisel tekkinud tervise kahjustamine. Kuna tekkinud on verevalumid, on

eluliselt usutav, et sellega kaasnes ka valu ja tegemist on liiga tugevalt käeraudade paigutamisega.

Vangla ei ole tõendanud, et käerauad kaebajal oleks olnud paigutatud nõuetekohaselt, kuigi

mõlemad vanglaametnikud E-11 osakonnast on väitnud, et käeraudade asetamisel kaebajale on

lähtutud väljaõppest ja nõuetest. Kahju hüvitamise nõude eeldused on täidetud. Tegemist on

vangla töötajate hooletusega ning teo ja tagajärje vahel on olemas põhjuslik seos.

7. Vastustaja väitel kaebaja ei pöördunud vanglaametnike poole seonduvalt halvasti paigutatud

käeraudadega ajal mil ta neid kandis ehk siis pole kasutanud esialgseid õiguskaitsevahendeid.

Esmaste õiguskaitsevahendi kasutamine ei oleks kahju tekkimist vältinud, kuna kaebaja saanuks

pöörduda vanglaametniku poole alles pärast vigastuste tekkimist, et vanglaametnik oleks

veendunud selles, et käerauad on paigutatud tugevalt. Riigivastutuse seaduse § 13 lg 1 p 4 järgi

arvestatakse hüvitise suuruse määramisel sätestatud piiranguid seoses kannatanu osaga kahju

tekitamisel. VÕS 139 lg 1 sätestab, et kui kahju osaliselt tekkis kahjustatud isikust tulenevatel

asjaoludel või ohu tagajärjel, mille eest kahjustatud isik vastutab, vähendatakse kahjuhüvitist

ulatuses, milles need asjaolud või oht soodustasid kahju tekkimist.

Kaebaja on nõudnud mittevaralise kahju hüvitamist 500 eurot. Nõutud summa on liiga suur.

Kaebaja on olnud agressiivne, mistõttu on talle kohaldatud ohjeldusmeetmena käeraudu. Seega

saab vähendada nõutud hüvitist kaebaja kaassüü tõttu. Seega on kahju tekkinud vähemalt osaliselt

avaliku võimu kandja õigusvastase teo (hooletus VÕS § 104 lg 3) tagajärjel.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Vastustaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohtu otsusest ei ilmne, millistele tõenditele tuginedes on kohus

leidnud, et kahju hüvitamise kohustuse eeldused on täidetud. Lisaks kaebaja enda seletusele ei ole

asjas ühtegi asjaolu, mis viitaks vastustaja õigusvastasele tegevusele.

Vastustaja ametnikud on läbinud väljaõppe erivahendite kasutamiseks. Asjas seletuse andnud

valvurid on kinnitanud käeraudade nõuetekohast kasutamist. Algselt pandi käeraudu isegi liiga

nõrgalt ja kaebaja sai käe raudadest välja tõmmata. See omakorda ei tähenda aga, et hiljem oleks

käerauad pandud liiga tugevalt. Ei ole mõeldav vangla õigusvastase tegevuse eeldamine olukorras,

kus puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et vangla oleks talle kehtiva õiguse alusel pandud

kohustusi rikkunud. Ei saa välistada olukorda, et vigastused tekkisid kaebajale vangla tegevusest

sõltumata (raudus käte teineteisest eemale tõmbamine, käe käerauast eemaldamine vms).

Vastustaja esitatud tõenditest nähtuvalt on kaebaja ise tõmmanud käeraudades käsi üksteisest

eemale ja vabastanud käe käeraudadest. Raudus käte teineteisest eemale tõmbamine soonib kätele

triibud ja tekitab vigastusi. Samamoodi võib vigastusi kätele tekitada käe käeraudadest välja

tõmbamine.

Arusaamatuks jääb halduskohtu etteheide, et vangla ei ole tõendanud käeraudade nõuetekohast

peale panemist. Käeraudade kasutamine on toiming, mille kulgu eraldiseisvalt ei dokumenteerita

ega jäädvustata muul viisil. Seega saaks käeraudade kasutamisega seonduvat tõendada üksnes

ametnike seletusega, kes ongi eitanud õigusvastast tegevust. Vastustaja ei saa kaebaja üldsõnalisi

väiteid kontrollida ja tõendeid esitada. Hoopis kaebajal tuleks tõendada, et vangla on tema suhtes

õigusvastaselt käitunud ja käeraudu liiga tugevalt paigaldanud.

Kaebaja oleks saanud võimalikku kahjulikku tagajärge vältida selliselt, et ta oleks koheselt

ametnikele andnud märku liiga tugevalt paigaldatud käeraudadest. Ka oleks kaebaja saanud

vähemalt kahju vähendamiseks esitada vanglale kaebuse liiga tugevalt paigaldatud käeraudade

kohta. Ei ole usutav, et kaebaja oleks valmis pikka aega vaikides kannatama valu võtmata midagi

ette selle olukorra lõpetamiseks.

9. Vastuses apellatsioonkaebusele palub kaebaja jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kaebaja selgitab, et on teinud kõik endast oleneva, et koguda vajalikke tõendeid. Nii on ta käinud

arsti juures ja lasknud vigastuse fotole jäädvustada. Arsti juurde saamiseks tuli aga oodata üks

nädal. Käeraudade panemisel andis kaebaja suuliselt märku, et käerauad on liiga tugevalt, aga

vastustaja ametnikud käeraudu ei lõdvendanud. Väär on vastustaja väide, et kaebaja võttis

käeraudu üle käe ära. Sellist tegevust ei ole vastustaja fikseerinud. Käeraudade äravõtmisest oleks

tekkinud kriimud, mitte verevalumid.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb apellatsioonkaebus rahuldada ja halduskohtu otsus tühistada.

11. Halduskohus leidis, et RVastS § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud kahju hüvitamise eeldused on

täidetud, s.t vastustaja õigusvastase tegevuse tagajärjel on kaebajale tekkinud tervisekahju ja

vastustaja on kahju tekitamises süüdi.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohta ei jaga.

12. Tulenevalt HKMS § 59 lg-st 1 peab menetlusosaline tõendama neid asjaolusid, millele

tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti, samuti kohtu nõudmisel neid asjaolusid, mille

puhul võib eeldada, et just temal on vastavatele tõenditele juurdepääs.

Tervisekahjuga seotud mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamisel pidi kaebaja seega

tõendama terviskahju tekkimist vastustaja õigusvastase tegevuse tõttu.

13. Kaebaja on esitanud fotod, mis kinnitavad hematoomide esinemist randmetel ja selles osas ei

ole asja vaidlust. Samuti ei vaidle pooled selle üle, et vaidlusalusel ajal, so 2018. aasta detsembris

kohaldati kaebajale täiendavate julgeolekuabinõudena käeraudu vanglasisesel saatmisel ja

vastustaja ametnike kambrisse sisenemisel.

Need asjaolud ei ole aga piisavad, et tõsikindlalt tuvastada, et tervisekahju põhjuseks on vastustaja

õigusvastane tegevus, s.o käeraudade kasutamine ülemäärast jõudu kasutades. Kaebaja on küll

väitnud, et käerauad paigutati liiga tugevalt, ent ei ole nimetanud, millal intsident või intsidendid

toimusid ega sedagi, kes vastustaja ametnikest ülemäärast jõudu kasutas. Juba kaebaja kahju

hüvitamise nõude lahendamisel on vastustaja selle puudusele osutanud, selgitades, et täpsemate

andmete puudumisel ei ole kahju tekitamine tagantjärele kontrollitav. Seda puudust kaebaja

halduskohtule kaebuse esitamisel ei kõrvaldanud. Ringkonnakohus möönab, et vastustaja poolt

kahju tekitamise saaks tuvastada ka iga üksikut intsidenti hindamata, kui tervisekahju tekkimine

on iseloomulik kasutatud ohjeldusmeetme ülemäärasele rakendamisele ja puuduvad andmed selle

kohta, et tervisekahjustus võis tekkida muul viisil, s.h kaebaja enda tegevuse tõttu.

14. Käesoleval juhul see nii ei ole. Nimelt ilmneb vastustaja ametnike seletustest (tl 27-29), et

kaebaja ei ole käeraudade panemisel kaevanud liigse jõu kasutamise üle ega palunud käeraudu

lõdvendada. Ametnikud kinnitavad, et käeraudade kasutamisel pöörasid nad tähelepanu sellele, et

käerauad ei sooniks ega tekitaks valu ning lukustasid käeraud, et kaebaja ei saaks ise neid

tugevamini kinni vajutada. Lisaks on ametnikud esile toonud, et kaebaja on meetme kasutamise

ajal teinud kätega liigutusi, mis võivad tekitada kätele vigastusi.

Valvur J.T. u seletuse kohaselt õnnestus kaebajal korra ka üks käsi käeraudadest vabastada

loenduse ajal selliselt, et valvur ei märganud. Pärast seda paigutas ta käeraud tõesti pisut kõvemini

käe ümber.

Tartu Vangla 3. detsembri 2018. a käskkirjast nr 6-1/1357 nähtuvalt on kaebaja käitunud

agressiivselt olukorras, kus vanglasisesel paigutamisel tema eelistusega ei arvestatud. Ründavalt,

emotsioonidest juhituna käitus kaebaja seejuures mitmes järjestikuses episoodis, mis koostoimes

tingisid täiendava julgeolekuabinõuna käeraudade kohaldamise.

15. Ringkonnakohus järeldab eelnevast, et esineb arvestatav võimalus, et verevalumite teke

kaebaja käel on põhjustatud kaebaja enda tegevusest. Kaeabaja on varasema käitumisega

näidanud, et võib kasutada ebaratsionaalseid vahendeid tema jaoks vastumeelses olukorras.

Käeraudade kasutamine piiras kaebaja vabadust ning olles reaktsiooniks kaebaja varasemale

käitumisele seostus otseselt kaebaja jaoks vastumeelse vanglasisese paigutamisega. Kaebaja oli

demonstreerinud vastumeelsust käeraudade kasutamisele käeraudade väidetava (osalise)

äravõtmise ja raudus käte teineteisest eemale tõmbamisega. Seetõttu on eluliselt usutav, et ka

pärast seda, kui vastustaja ametnikud käeraudade panemisel jälgisid, et need ei oleks liiga lõdvalt,

kaebaja siiski üritas kätt raudadest välja tõmmata või käte teineteisest eemale tõmbamisega

käeraudu eraldada ja see tõi kaasa verevalumite tekke.

16. Samas tuleb möönda, et verevalumite tekkimine kaebaja enda tegevuse tagajärjel ei ole samuti

tõendatud. Seega kaebaja või vastustaja versioonis tõsikindla veendumuse saavutamine nõuaks

asjaolude täiendavat tõendamist. Menetlusosalised on kogu menetluse vältel olnud teadlikud

kujunenud olukorrast, kuid ei ole suutnud esitada rohkem tõendeid oma väidete kinnituseks ega

osutada ka selliste tõendite kogumise võimalusele. Ka ringkonnakohus ei näe käesoleval ajal

võimalust koguda täiendavaid tõendeid, mis ühte või teist versiooni lõplikult kinnitaks.

17. Olukorras, kus kaebaja ei juhtinud vastustaja tähelepanu kaebaja õiguste väidetavale

rikkumisele ja hiljem ei suutnud ka ise täpselt nimetada millal ja kes tervisekahju tekitas, ei

suutnud vastustaja tagantjärele enam kindlaks teha ohjeldusmeetme kasutamise täpseid asjaolusid.

Seeläbi vähenes kaebaja võimalus tõendada tervisekahju tekkimist vastustaja tegevuse tõttu.

Ainuüksi kaebaja väidete pinnal ei saa aga järeldada, et vastustaja ametnikud oleksid rakendanud

ülemäärast jõudu käeraudade panemisel. Vastustaja õigusvastast tegevust ei kinnita ka kaebaja

esitatud fotod. Verevalumite põhjuseks võib olla nii kaebaja enda tegevus kui ka käeraudade

kasutamisega tavapäraselt kaasnev hõõrdumine, s.o vastustaja õiguspärane tegevus. Kaebaja

väidetest ilmneb, et verevalumid tekkisid varem kui alles 29. detsembril 2018. Vastavalt oli

võimalik ka hematoomide varasem tuvastamine, mis eeldatavalt oleks andnud täpsema ülevaate

tervisekahju ulatusest ja ehk ka põhjusest. Kaebaja väitel pidi ta ootama arsti vastuvõtule

pääsemiseks nädala. Tervisekaardi väljavõtte järgi on ta aga olnud meditsiinitöötaja vastuvõtul ka

12. ja 23. detsembril 2018. Seega on ka selles osas kaebaja ise jätnud kasutamata võimaluse asjas

olulise tähendusega asjaolu kohta tõendi saamiseks. Tähelepanu väärib seegi, et kaebaja ei ole

menetluses täpsustanud tervisekahju tekkimise aega. Ei ole eluliselt usutav, et terve 2018

detsembri jooksul kaebaja kannatas ohjeldusmeetme ülemäärase rakendamise tõttu, kuid ei võtnud

midagi ette oma õiguste rikkumise lõpetamiseks ega vigastuste fikseerimiseks. See asjaolu viitab,

et kaebaja ise ei tajunud olulist valu käeraudade kasutamisel ja raudade kasutamine ei põhjustanud

ka intensiivset verevalumite teket.

18. Kokkuvõtvalt on ringkonnakohus seisukohal, et kaebajale tervisekahju tekkimine vastustaja

õigusvastase tegevuse tõttu ei ole tõendatud. Vastavalt tuleb jätta kahju hüvitamise nõue

rahuldamata.

19. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et ei nõustu vastustajaga nagu tuleks kahju

hüvitamise nõue jätta rahuldamata juba ainuüksi seetõttu, et kaebaja ei ole kasutanud esmaseid

õiguskaitsevahendeid (RVastS § 7 lg 1, § 4 ja § 5). Kaebaja väitel juhtis ta vastustaja ametnike

tähelepanu sellele, et käerauad soonivad, kuid ametnikud ei reageerinud sellele raudade

lõdvendamisega. Ametnike seletused kaebaja väiteid samas ei kinnita, kuna seletuste kohaselt

kaebaja ei osutanud kordagi, et käerauad oleks paigutatud ülemäärast jõudu kasutades. Siinkohal

ei ole määrav, kas usaldusväärsemaks lugeda kaebaja või vastustaja ametnike seletusi. Kohus ei

saa veenduda selles, et ka kaebaja aktiivse tegutsemise korral ei oleks tervisekahju tekkinud. Kahju

tekkimise ärahoidmises ei saa kindel olla ka juhul, kui kaebaja oleks 2019. detsembri esitanud

asjakohase kirjaliku kaebuse või taotluse vastustajale. Kahju võis selleks ajaks olla juba tekkinud.

Samuti ei ole teada, kui kiiresti ja millisel viisil oleks vastustaja kaebaja taotlusele reageerinud.

20. Ringkonnakohus märgib veel, et rahalise hüvitise väljamõistmine kaebaja kasuks ei oleks

põhjendatud ka juhul, kui kahju hüvitamise nõude eeldused oleksid täidetud.

Kaebaja käitumine lubab järeldada, et tema tervise kahjustamine on olnud kerge. Sellisele

järeldusele viib, et kaebaja ei ole võtnud samme tema õiguste väidetavalt jätkuva rikkumise

lõpetamiseks ega pöördunud meditsiinitöötaja poole tervisekahjustuse ravimiseks ja/või

tervisekahjustuse sümptomite leevendamiseks. Seega ei pidanud kaebaja taluma olulisi kannatusi

võrreldes sellega, mis vangistuse ja ohjeldusmeetme kasutamisega tavapäraselt kaasneb. Ka asjas

tõendina esitatud fotodelt ei ilmne, et vigastus oleks ulatuslik. Samuti ei ole kaebaja väitnud, et

tervisekahju oleks tekitatud tahtlikult. Arvestada tuleb ka sellega, et pärast seda, kui kaebaja oli

vabastanud käe raudadest võis vastustajal olla raskendatud paigutada käeraudu selliselt, et need

kaebaja randmetele mingit survet ei avaldaks (RVastS § 13 lg 1 p-d 1 ja 2).

Nendel asjaoludel, kui käeraudade kasutamine iseenesest oli õiguspärane, ei saa meetme

kasutamisest tingitud tagajärge sedavõrd intensiivseks, et võimaliku mittevaralise kahju

hüvitamise ainsaks õiguspäraseks meetmeks oleks kaebajale kahju hüvitamine rahas.

21. Eeltoodu alusel tuleb apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus tühistab halduskohtu

otsuse ja teeb uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

22. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei

ole

esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente,

siis

tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta.

23. Kaebaja isikuandmete kaitseks tuleb otsuse avaldamisel asendada kaebaja nimi tähemärgiga

(HKMS § 175 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)