2-18-114899/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 28. jaanuar 2020

Tsiviilasja number

2-18-114899

Tsiviilasi

Asfaldigrupp OÜ hagi OÜ Raidano vastu põhivõlgnevuse

1000 eurot ja viivise 189 eurot 42 senti väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

1189 eurot 42 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

OÜ Raidano apellatsioonikaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): OÜ Raidano (registrikood 10883911),

esindaja vandeadvokaat Mart Sikut

Vastustaja (hageja): Asfaldigrupp OÜ (registrikood

12001039), volitatud esindaja Sergei Desjatnikov

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada OÜ Raidano apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 16. oktoobri 2019. a otsus

OÜ-lt Raidano välja mõistetud summa suuruse ning

menetluskulude jaotuse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista OÜ-lt

Raidano välja Asfaldigrupp OÜ kasuks põhivõlg 40 senti,

viivis nõudelt 1000 eurot perioodi 17. mai 2016 kuni

13. märts 2018 eest 146 eurot 3 senti ning viivis nõudelt 40

senti perioodi 14. märts 2018 kuni 25. september 2018 eest

2 senti.

4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus 88%

ulatuses Asfaldigrupp OÜ ning 12% ulatuses OÜ Raidano

kanda. Menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks

asja lahendanud maakohus.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas 26. septembril 2018 maakohtule nõude kostja vastu võlgnevuse tasumiseks.

Võlgnevuse suurus oli 25. septembri 2018 seisuga 1189 eurot 42 senti, milles põhivõlg

moodustas 1000 eurot ja viivised 189 eurot 42 senti. Hageja on viivist arvestanud VÕS § 113

lg 1 teises lauses sätestatud määras, s.o 0,022 % päevas tasumata summalt.

Hagiavalduse kohaselt tegi hageja kui töövõtja kostjale suulise töövõtulepingu alusel

asfalteerimistöid, mis anti tellijale (kostjale) üle 16. mail 2016. Töö üleandmisel ei esitatud

vastuväiteid töö kvaliteedi osas. Tasunõue muutus sissenõutavaks töö valmimisest alates.

Hageja esitas kostjale tehtud tööde eest tasu saamiseks arve nr 16052 summas 5859 eurot.

Kostja on tasunud 22. veebruaril 2017 hageja arve alusel 4859 eurot, seega on töö eest tasumata

1000 eurot.

28. veebruaril 2018 esitas kostja hagejale arve nr 18058 laaduriteenuse eest tasumiseks,

avaldades, et kostja tasaarvestab nimetatud nõude hageja nõudega. Hageja vaidles

tasaarvestamisele vastu, kuna ta ei ole kostjalt laaduriteenust tellinud ning tegemist on fiktiivse

arvega.

2. Kostja vaidles hageja nõudele vastu. Kostja vastuväidete kohaselt on hageja nõue summas

1000 eurot tasaarvestusega lõppenud, kostja on 14. märtsil 2018 tasaarvestanud hageja nõude

enda nõudega hageja vastu summas 999 eurot 60 senti. Kostja tunnistab hageja seadusjärgse

viivise nõuet perioodi 16. mai 2016 - 13. märts 2018 (incl) eest ja põhinõuet 40 senti koos

viivistega alates 14. märtsist 2018.

Kostja juhataja Raivo Riisa teadis varasemate kokkulepete põhjal, et võlgnevust hageja ees ei

ole. Kui 14. märtsil 2018 saabus inkassofirmast Kreedix OÜ võlanõudekiri, palus R. Riisa

raamatupidajal saata hagejale arve osutatud teenuste eest, millega tasaarvestada kostja nõue.

Kostja saatis hagejale arve nr 18058 999 euro 60 sendi tasumiseks. Kostja tasaarvestatav nõue

tuleneb hagejale laaduriteenuste osutamisest Viljandis ehitusobjektidel Köleri tn 5 ja Tallinna

tn 97, mida kostja tõendab fotodega teenuse osutamisest ning objektidel viibinud isikute

kinnitustega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 16. oktoobri 2019 otsusega hagi, mõistis kostjalt hageja kasuks

välja 1189 eurot 42 senti, s.o 1000 eurot põhivõlgnevus ja 189 eurot 42 senti viivis ning jättis

menetluskulud kostja kanda, mõistes kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 750 eurot ning

menetluskulult viivise seaduses sätestatud määras.

Maakohus leidis, et kostja ei ole tõendanud tasaarvestatava nõude olemasolu. Tasaarvestada

saab üksnes olemasolevaid nõudeid. Kostja poolt esitatud tõendite põhjal ei tekkinud maakohtul

veendumust, et hageja ja kostja olid vastava teenuse osutamises kokku leppinud ning milline

oli selle kokkuleppe sisu, mille alusel on kujunenud arvel märgitud summa. Võlasuhte

tekkimise aluseks ei ole mitte arve esitamine, vaid lepingu sõlmimine poolte vahel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega jätta hagi rahuldamata või alternatiivselt jätta hagi

rahuldamata osas, milles hageja nõue on lõppenud tasaarvestusega, s.o kostja tunnistab

põhinõuet 40 senti, seadusjärgset viivist perioodi 16. mai 2016 – 13. märts 2018 (k.a) eest ning

viivist põhinõudelt 40 sendilt alates 14. märtsist 2018.

Apellatsioonikaebuse kohaselt puudus hagi rahuldamiseks alus ning maakohus on vääralt

kohaldanud nii materiaalõiguse norme kui ka rikkunud menetlusõigust.

Maakohus ei ole rajanud otsust tsiviilasjas kogutud tõenditele ning on täielikult jätnud

hindamata kostja poolt esitatud tõendid. Sellega on maakohus rikkunud TsMS § 442 lg-st 8

tulenevat kohustust analüüsida kõiki tõendeid ning mõne tõendi mittearvestamisel põhjendada

oma seisukohta. Kohus on rikkunud ka menetlusnorme, venitades menetlust.

5. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, leides et maakohtu otsus on põhjendatud ning

tõendeid on uuritud detailselt ning piisavas ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et kostja apellatsioonkaebus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele

osaliselt. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse kostjalt hageja kasuks väljamõistetud

summa suuruse ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab kostjalt hageja kasuks välja põhinõude 40

senti, viivise nõudelt 1000 eurot perioodi 17. mai 2016 kuni 13. märts 2018 eest 146 eurot 3

senti ning viivise nõudelt 40 senti perioodi 14. märts 2018 kuni 25. september 2018 eest 2 senti.

Ringkonnakohus jätab nii maa- kui ka ringkonnakohtu menetluskulud 88% ulatuses hageja

kanda ning 12% ulatuses kostja kanda.

8. Hageja nõuab kostjalt kui tellijalt tasu suulise töölepingu alusel tehtud asfalteerimistööde

eest. Kostja ei ole menetluse kestel vaidlustanud hageja poolt tehtud töid, kokkulepitud tasu

suurust ega muid lepingutingimusi. Kostja ei ole esitanud vastuväiteid ka sellele, et ta on

tasunud hagejale 1000 eurot vähem, kui pidi olema lepingujärgne tasu.

Kostja on tunnustanud hageja põhinõuet 40 senti ja seadusjärgset viivist sellelt põhinõudelt,

samuti hageja seadusjärgse viivise nõuet hagis toodud põhinõudelt 1000 eurolt perioodi 16. mai

2016 – 13. märts 2018 eest. Nimetatud summa osas tuleb hagi rahuldada.

Kostja leiab, et ta on hageja nõude ülejäänud osas tasaarvestanud oma nõudega hageja vastu

kostja poolt hagejale osutatud teenuste eest.

9. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on menetluses esitatud tõendeid ebaõigesti

hinnanud.

Kuigi kostja ei ole esitanud vastuväiteid hageja nõude suurusele ja selle kujunemisele, peab

ringkonnakohus esmalt vajalikuks märkida, et hageja poolt nõude tõendamiseks esitatud arvel

nr 16052 toodud kuupäev ja sellel nimetatud summa ei ole kooskõlas hagis toodud asjaoludega

ning teiste tõenditega. Nimelt on hageja väitel kostja 22. veebruaril 2017 tasunud hagejale 4859

eurot, seda tõendab ka maksekorraldus, mille kohaselt tasus kostja nimetatud summa hagejale

22. veebruaril 2017. Samas on hageja esitanud kohtule 16. mai 2016 arve, mille kohaselt oli

kostja juba selleks kuupäevaks (seega ligikaudu aasta varem) tasunud hagejale 4859 eurot ning

kostja väidetav võlgnevus on juba arve esitamise ajal 1000 eurot. Seega ei ole asjas üheselt

võimalik tuvastada, millal hageja kostjale nõude esitas. Kuna kostja aga ei ole esitanud

menetluses sisulisi vastuväiteid hageja nõude sissenõutavaks muutumise ajale (st kostja

tunnustas hageja õigust viivisele põhinõudelt alates 16. maist 2016), siis tuleb nimetatud viivis

kostjalt hageja kasuks välja mõista.

Kostja väitel osutas ta hagejale septembris 2017 laaduriteenust. Kostja leidis vastuses hagile, et

tema teenuse osutamise lepingust tulenev tasunõue on hageja arvel nr 16052 nimetatud

tasunõudega tasaarvestatud. Kostja juhataja R. Riisa kirjaliku selgituse kohaselt leppisid hageja

ja kostja kokku tasaarvestuse tegemises nimetatud arve suhtes. Nõuete tasaarvestamiseks ei pea

isik esitama vastuhagi ning tasaarvestuse avalduse võib esitada ka kohtumenetluse ajal (vt

Riigikohtu 5. aprilli 2019 otsust tsiviilasjas 2-16-16481, p 15).

Kostja on oma tasunõuet hageja vastu tõendanud kostja juhataja R. Riisa, laadimistöid teinud

D. Riisa, E. Heina ja T. Kivi kirjalike selgitustega ning fotodega laaduri tööst. Maakohus ei ole

nimetatud tõendeid hinnanud. Hageja ei ole ühegi tõendi õiguspärasuse suhtes vastuväiteid

esitanud ega tõendeid vaidlustanud. Hageja on vaid paljasõnaliselt ja üldiselt leidnud, et:

„asjaolud, millele tugines kostja ei ole tõesed ja ei ole poolte vahel sõlmitud lepinguga seotud“.

Ringkonnakohus küsis hageja seisukohta kostja poolt kohtule 16. septembril 2019 esitatud

tõendite kohta. Hageja ei esitanud ka ringkonnakohtule ühtegi vastuväidet kostja tõenditele,

märkides lisaks, et hagi on esitatud elatise nõudes.

10. Ringkonnakohus leiab, et kostja on oma teenuse osutamise lepingust tulenevat nõuet hageja

vastu tõendanud. Kostja poolt esitatud töid teinud isikute selgitused on üheselt arusaadavad.

T. Kivi selgitusest tuleneb, et ta tegi hagejale ehitustöid ja T. Kivi oli teadlik hageja ja kostja

vahelisest kokkuleppest üksteisele tehtud tööde tasaarvestuse kohta. E. Heina poolt on selgitus

antud e-posti teel, meilis kinnitab E. Hein, et hageja kasutas 2017. a sügisel kostja kopplaadurit

kahel või kolmel päeval. D. Riisa seletuse kohaselt on ta ise kopplaaduriga teinud laadimistöid

hagejale ning tema poolt on tehtud menetluses esitatud fotod tööde tegemisest.

Dokumentaalne tõend on TsMS § 272 lg 1 järgi igasugune kirjalikult, pildistamisega või

video- , heli- või elektroonilise salvestusega või muu andmesalvestusega jäädvustatud

dokument või muu sellesarnane andmekandja, mis sisaldab andmeid asja lahendamiseks

tähtsate asjaolude kohta ja mida on võimalik kohtuistungil esitada tajutaval kujul. Seega on

poolte kirjalikud selgitused dokumentaalseks tõendiks kostja poolt hagejale tehtud tööde kohta.

Kostja on esitanud ka arve tehtud tööde eest. Hageja ei ole menetluses ühegi kostja

menetlusdokumendi suhtes sisulist vastuväidet esitanud.

Hageja nõude suurust tõendab arve, millel märgitud kuupäev ei ole teiste tõenditega kooskõlas.

Kuigi maakohus on õigesti märkinud, et võlasuhte tekkimise aluseks ei ole mitte arve esitamine,

vaid lepingu sõlmimine poolte vahel, on maakohus olukorras, kus mõlemad pooled on

omavahelise kokkuleppe sisu ja nõude suuruse tõendamiseks esitanud vaid arved, tuginenud

nõude rahuldamisel ebaõigesti vaid hageja esitatule. Seda ei muuda asjaolu, et kostja ei ole

esitanud sisulisi vastuväiteid hageja poolt esitatud arve suurusele.

Vastuseks kostjale selgitab ringkonnakohus, et VÕS § 200 lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla

kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või

teatud ajavahemiku jooksul keelduda (vt Riigikohtu 4. jaanuari 2012 otsust tsiviilasjas nr

3-2-1-129-11, p 9). Praegusel juhul ei ole hageja menetluses ühtegi sellist vastuväidet esitanud.

11. VÕS § 101 lg 1 p 6 järgi saab võlausaldaja nõuda võlgnikult rahalise kohustuse täitmisega

viivitamisel viivist.

Kuigi hageja poolt esitatud arvel on viivise määraks märgitud 0,5% päevas, nõuab hageja

hagiavalduse kohaselt viivist seadusjärgses määras. Seega tuleb viivise arvutamisel lähtuda

seaduses kehtestatud määrast. Kostja tunnistab viivisenõuet võlgnevuselt 1000 eurot alates

16. maist 2016, hageja on arvestanud ning nõudnud viivist alates 17. maist 2016. Hageja nõuab

viivist kuni hagiavalduse esitamiseni, s.o 25. septembrini 2018 (k.a). Kohus ei saa ületada

nõude piire (TsMS § 439). Seega arvestab kohus viivist perioodi 17. mai 2016 – 25. september

2018 eest.

Seadusjärgne viivise määr perioodil 17. mai 2016 – 30. juuni 2016 oli 8,05% aastas. Seega on

hageja viivise nõude suuruseks põhinõudelt 1000 eurot selle perioodi eest 9 eurot 92 senti

(1000/100*8,05/365*45). Alates 1. juulist 2016 on viivise määr 8% aastas. Hageja viivise

nõudeks põhinõudelt 1000 eurot perioodi 1. juuli 2016 – 13. märts 2018 eest on 136 eurot 11

senti (1000/100*8/365*621). Hageja viivise nõue põhinõudelt 1000 eurot perioodi 17. mai 2016

– 13. märts 2018 eest on kokku 146 eurot 3 senti. Alates 14. märtsist 2018 kuni 25. septembrini

2018 tuleb kostjalt mõista hageja kasuks välja viivis põhinõudelt 40 sendilt, s.o 2 senti

(0,40/100*8/365*196).

12. Kostja apellatsioonkaebuse osalise rahuldamise, maakohtu otsuse muutmise ning hagi

osalise rahuldamise tõttu tuleb TsMS § 173 lg 3 kohaselt muuta ka menetluskulude jaotust

maakohtus. Ringkonnakohus jätab menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus TsMS § 163

lg 1 alusel 88% ulatuses hageja ning 12% ulatuses kostja kanda.

Hageja nõudeks oli 1189 eurot 42 senti. Ringkonnakohus rahuldas hagi osaliselt ning mõistis

kostjalt hageja kasuks välja kokku 146 eurot 45 senti (0,40 + 146,03 + 0,02), seega rahuldas

kohus hagi ca 12% ulatuses ning jättis rahuldamata 88% ulatuses. Menetluskulud tuleb jaotada

võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega.

Ringkonnakohtu otsusega muudeti maakohtu otsust määral, mis tõi kaasa ka menetluskulude

jaotuse muutmise. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetluskulude rahalise suuruse

kindlaksmääramise tervikuna maakohtu otsustada TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud korras

(Riigikohtu 28. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2; 20. aprilli 2016 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke