2-19-322/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(10)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-19-322

Otsuse tegemise aeg ja koht

24. jaanuar 2020, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

Andrei Jakubaitese hagi Ljudmilla Filippova vastu

9187 euro saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. juuli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

Andrei Jakubaitese apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

9187 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja

(apellant)

Andrei

Jakubaites

(isikukood

XXXXXXXXXXXX),

lepinguline

esindaja

Dmitri

Štšerbin

Kostja

(vastustaja)

Ljudmilla

Filippova

(endine

perekonnanimi

Jakubaites;

isikukood

XXXXXXXXXXXX), esindaja vandeadvokaat Hillar

Villers

Menetluse liik

kirjalik menetlus

2(10)

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Viru Maakohtu 22. juuli 2019 otsus muutmata.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud hageja,

Andrei Jakubaitese kanda.

4. Rahuldada Ljudmilla Filippova taotlus apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.

5. Määrata Andrei Jakubaitese poolt Ljudmilla Filippovale hüvitatavate

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena kindlaks ning

mõista Andrei Jakubaiteselt Ljudmilla Filippova kasuks välja 480 eurot

(sh käibemaks).

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb Andrei Jakubaitesel

tasuda Ljudmilla Filippovale viivist alates käesoleva otsuse jõustumisest

kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Andrei Jakubaites (hageja) esitas 8. jaanuaril 2019 hagiavalduse Ljudmilla

Filippova (endise perekonnanimega Jakubaites; kostja) vastu, milles palus kostjalt välja

mõista võlgnevuse 9187 eurot ning jätta menetluskulud kostja kanda.

Hagiavalduse põhjenduste kohaselt sõlmisid hageja ja kostja suulise laenulepingu, mille

alusel andis hageja ajavahemikul 20. märtsist 2016 kuni 10. aprillini 2018 kostjale

erinevates summades intressita laenu, olenevalt sellest, palju kostja palus – kokku 9187

eurot. Kostja kohustus laenud tagastama vastavalt oma võimetele, kuid hageja eeldas, et

kostja käitub heas usus ja maksab laenu tagasi iga aasta 31. detsembriks. Hageja ütles

laenulepingu VÕS § 398 lg 1 alusel üles aprillis 2018. Hageja hinnangul muutus võlgnevus

sissenõutavaks 1. juulil 2018. Kostja ei ole vaatamata korduvatele meeldetuletustele laenu

tagasi maksnud.

Hageja selgitab, et ta eristas kostjale ülekannete tegemisel raha sihtotstarvet. Olukorras,

kus hageja kandis kostjale raha ilma tagastamise kohustuseta, märkis ta makse selgituseks

3(10)

näiteks „aitäh“, „päike“ jne. Laenu andmisel märkis ta ülekande selgituseks „dolg“, mis

tähendab hageja hinnangul „laen“.

Hageja on arvamusel, et kuigi kostja oli laenu andmise ajal tema abikaasa, ei kuulu raha

ühisvara koosseisu ning makseid ei tehtud perekonna ülalpidamiseks. Hageja hinnangul

oli kostja võimeline ise end ülal pidama. Kostja tegeles mopsikutsikate müügiga, müües

aastas 8–10 kutsikat, keskmise hinnaga 400 eurot kutsikas. Kostja on töövõimeline, tal on

kaks täisealist ja töövõimelist last, kes kostjat materiaalselt toetavad. Hageja lisab, et tema

ja kostja ei olnud perekonnaseaduse (PKS) ja Eesti Vabariigi põhiseaduse (PS) § 27 mõttes

perekond, kuna neil ei olnud ühiseid lapsi. Lisaks veetsid hageja ja kostja üle 80 % ajast

aastas eraldi hageja välismaal töölähetuses viibimise tõttu. Faktiline kooselu

perekonnaseaduse tähenduses lõppes 2015–2016. Hageja märgib, et isegi kui hagejal oli

kohustus kostjat toetada, on hageja seda täitnud, andes kostjale korduvalt sularaha, ostes

mööblit, tehnikat ja maksetes kommunaalmakseid ning muid teenuseid.

Hageja on seisukohal, et seadus ei keela ühel abikaasal teisele laenu anda. Riigikohus on

17. novembri 2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-96-11, p-s 12 selgitanud, et seadus ei sätesta

laenulepingule kohustuslikku vormi. Kostja märgib, et isegi juhul, kui kohus ei tuvasta

laenulepingut, tuleb hagi kostjale üle kantud raha tagastamiseks rahuldada, sest hageja on

tõendanud raha ülekandmise. Kostjal tuleb tõendada, et hagejal ei ole õigust raha tagasi

saada (Riigikohtu 15. mai 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-57-13, p 14). Alternatiivselt

palub hageja nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

2. Kostja palus jätta hagiavalduse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustu hageja väitega, et pooled sõlmisid laenulepingu. Kostja ei ole hagejalt

laenu palunud. Kostja hinnangul on tõendamata hageja väited laenu andmise, selle

tagastamise kokkuleppe ja korduvate meeldetuletuste kohta. Seetõttu ei ole kostjal

laenulepingust tulenevat kohustust tagastada hagejale tema poolt viidatud perioodil tehtud

makseid. Hageja on maksete selgituste märkimisel olnud pahatahtlik ning formuleerinud

need selliselt, mis võimaldaks tulevikus esitada alusetuid nõudeid.

Kostja on seisukohal, et hagejal puudub ka perekonnaseadusest tulenev õigus maksete

tagasinõudmiseks PKS § 17 alusel. Kostja selgitab, et hageja ja kostja abielu registreeriti

XXXX. 2018. a alguses lahkus hageja kostja juurest ning alates sellest ajast hageja ja kostja

koos ei ela. Kuivõrd hageja nõuab abielu ajal kostjale tehtud maksete tagastamist, on

tegemist abikaasade ühisvaraga ning maksed tehti sõltumata selgitustest perekonna

ülalpidamiseks. Kostja igakuiseks sissetulekuks oli pension 158 eurot 37 senti kuni 175

eurot 94 senti ning töövõimetoetus 188 eurot 65 senti kuni 208 eurot 86 senti. Hageja

väited, et kostja tegeles kutsikate müügiga, on tõendamata ega oma praeguses asjas

tähtsust. Kuivõrd hageja sissetulek oli igati korralik, kohustus ta perekonda PKS § 16 lg 1

kohaselt ülal pidama. Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et perekonnana tuleb mõista

üksnes abielus olevaid isikuid, kellel on ühised lapsed. Samuti on väär hageja arvamus

selle kohta, et kuna hageja töötas välismaal ega elanud sel ajal koos kostjaga, ei olnud nad

perekond.

Kostja hinnangul ei ole nõue põhjendatud ka alternatiivsel alusel, s.o alusetu rikastumise

sätete alusel. Ühisvaraga seonduvaid abikaasadevahelisi varasuhteid reguleerib

perekonnaseadus. Lisaks on hagi rahuldamine oma olemuslikult välistatud VÕS § 4 lg 3

4(10)

alusel. Kohtupraktika järgi on mittetäielikuks kohustuseks abielus mitteolevate, kuid koos

elavate isikute vahelised maksed, mis on tehtud seoses ühise majapidamisega (Tartu

Ringkonnakohtu 12. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-9842, p 24).

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 22. juuli 2019 otsusega hagi täies ulatuses rahuldamata ning

menetluskulud hageja kanda. Maakohus mõistis hagejalt kostja menetluskulude katteks

välja 579 eurot 60 senti ja viivise menetluskuludelt alates kohtulahendi jõustumisest kuni

täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt vaidlevad pooled selle üle, kas nende vahel oli

sõlmitud laenuleping, millest tulenevalt kohustub kostja saadud raha hagejale tagasi

maksma, või tegi hageja kostjale makseid perekonna ülalpidamiseks. Hageja palus

alternatiivselt nõude rahuldada alusetu rikastumise sätete alusel.

Maakohus tuvastas, et hageja ja kostja abielu sõlmiti XXXX ning lahutati Viru Maakohtu

25. juuni 2019 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-19-245. Poolte vahel abieluvaralepingut

sõlmitud ei olnud. Seega tegi hageja kostjale makseid ajal, kui pooled olid abielus ning

kehtis varaühisuse varasuhe (PKS § 25).

Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, et praegusel juhul ei saa pooltevahelisi suhteid

käsitleda perekonnana PS § 27 mõttes. Maakohtu hinnangul oli hageja arusaam perekonna

mõistest ja sisust meelevaldne ning väär. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ja kostja olid

aastatel XX abielus ning neil oli ühine majapidamine (hageja enda kinnitusel kandis ta

perekonna toidukulu, tasus kommunaalmaksed, ostis kodutehnikat, andis abikaasale raha),

oli nende suhe käsitletav perekonnana. Maakohtu hinnangul ei muutnud teises riigis

töötamine mingil viisil abikaasade varasuhet ega vastastikuseid õigusi ja kohustusi.

Maakohtu tuvastatu kohaselt ei vaielnud pooled selle üle, et hageja maksis

kommunaalmakseid, tegi kulutusi toidule ja muudele perekonna vajadustele. Selline

kulude jaotus on maakohtu hinnangul abikaasade vahel tavapärane, kui ühe abikaasa

sissetulek ja majanduslik võimekus seda võimaldab. Isegi kui pooled elasid aastatel XXX

lahus, siis PKS § 16 lg 3 järgi pidi kumbki abikaasa andma teise abikaasa tavapäraste

vajaduste rahuldamiseks ülalpidamist samadel alustel nagu perekonna ülalpidamisel

PKS § 16 lg-te 1 ja 2 kohaselt.

Maakohus ei nõustunud hageja väidetega, mille kohaselt hageja eristas kostjale ülekantava

raha sihtotstarvet ning maksekorraldustel märgitud selgitus „dolg“ tõendab pooltevahelisi

laenusuhteid. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudusid varasemad kokkulepped

laenuandmise ja raha tagastamise kohta. Raha tagastamise kokkuleppe olemasolu korral

oleks hageja mõistliku inimese arusaama kohaselt nõudnud tähtaja möödumisel kohustuse

täitmist. Rahaülekannete selgituse muutus alates 2015. a-st oli kohtu hinnangul seostatav

pooltevaheliste suhete jahenemisega. Hageja kinnitas ka vande all, et soovis end makse

selgitusega „dolg“ kindlustada.

Maakohus märkis, et isegi juhul kui hageja kandis lisaks perekonna ülalpidamiskulule

kostja arvele raha, mida abikaasa nn isiklikuks otstarbeks küsis, ei anna see alust ülekantut

kostjalt suhete jahenemisel tagasi nõuda. Juhul kui poolte suhted olid seisus, et faktilist

kooselu polnud, nagu hageja väidab, oleks ta saanud jätta raha kandmata.

5(10)

Eelmärgitust tulenevalt leidis maakohus, et olenemata ülekandele märgitud selgitustest

täitis hageja PKS §-des 15–16 sätestatud kohustusi. PKS § 17 välistab hageja õiguse nõuda

kostjalt perekonnale tehtud kulutuste hüvitamist.

Maakohus märkis täiendavalt, et abikaasade vahel võivad tsiviilõigused ja -kohustused

tekkida ka tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see ei ole vastuolus abikaasade

varasuhtega. Maakohus leidis, et praeguses asjas ei ole millegagi tõendatud, et hageja tegi

ülekandeid abikaasale oma lahusvara arvel, mis annaks võimaluse kohaldada

laenulepingust või alusetust rikastumisest tuleneva nõude sätteid. Seetõttu jättis maakohus

rahuldamata nii laenulepingust kui ka alternatiivselt esitatud alusetust rikastumisest

tuleneva nõude. Lisaks nõustus maakohus kostja seisukohaga, et hagi rahuldamine on oma

olemuselt välistatud ka VÕS § 4 lg 3 alusel.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas 22. augustil 2019 maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles

palub maakohtu otsuse tühistada, teha uue otsuse, millega hagiavaldus rahuldada ja mõista

kostjalt välja 9187 eurot. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Maakohus hindas hageja arvates tõendeid valikuliselt ja menetlusosaliste vande all antud

seletusi ebaõigesti, rikkudes sellega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §-s 232

sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Maakohtu otsus on üllatuslik, millega rikuti

poolte võrdse kohtlemise põhimõtteid. Maakohus jättis hageja hinnangul olulises osas

täitmata TsMS § 392 lg 1 p-des 3–4 sätestatud eelmenetluse ülesanded. Kohus oleks

pidanud hagejale selgitama, missuguseid asjaolusid ta pidi tõendama (TsMS § 230 lg 2).

Seetõttu puudus hagejal võimalus esitada täiendavaid tõendeid kostja tulude ja kulude ning

muude asjaolude kohta, mis oleks võimaldanud kohtul jõuda järeldusele, et kostja võttis

hagejalt laenu. Lisaks rikkus maakohus TsMS § 436 lg-s 1 ja § 442 lg-s 8 sätestatud otsuse

põhjendamise ning kõikide tõendite hindamise kohustust.

Hageja hinnangul jättis maakohus otsuses põhjendamata, miks ta ei arvestanud hageja

seisukohta selles osas, et kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt enese ülalpidamist, sest ta

suutis end ise ülal pidada ja kostja põhjustas lahuselu oma käitumisega. Abikaasa, kes

suudab ennast ise ülal pidada, kuid küsib raha, viitab sellele, et ta soovib saada laenu, sest

ülejäänud perekonna huvid on rahuldatud teiste vahendite arvelt. Lisaks kostja teadis, et ta

saab hagejalt rahalisi ülekandeid selgitusega „laen“, ning mõistis, et raha tuleb hagejale

tagastada.

Hageja hinnangul on põhjendamata maakohtu järeldus, et rahaülekannete selgituse muutus

on seostatav pooltevaheliste suhete jahenemisega 2015. aastal. Samuti on ekslik maakohtu

järeldus selle kohta, et hageja poolt vande all antud seletus enda kindlustamise kohta

tähendab pooltevaheliste laenusuhete puudumist. Hageja märkis makse selgituse sellisena

„võlakohustuse täitmise tagamiseks“ ja selle „õigeks identifitseerimiseks“.

Hageja arvates kohaldas maakohus ebaõigesti ka materiaalõiguse normi, leides, et

abikaasade vahel ei saa eksisteerida laenusuhteid ja et üks abikaasa ei saa teise käest midagi

nõuda alusetu rikastumise sätete alusel. Lisaks ei ole maakohus põhjendanud, miks

hagiavaldust pole võimalik rahuldada alusetu rikastumise sätete järgi. Maakohtu

järeldused on vastuolus võlasuhete tekkimise printsiipide ja Riigikohtu praktikaga.

6(10)

Hageja jääb varasema seisukoha juurde, et kostja võttis hagejalt laenu. Hageja hinnangul

puudub igasugune loogiline ja mõistlik põhjus arvata, et ülekanded selgitusega „võlg“ või

„laen“ on käsitatavad perekonna toetamisena või et hagejal puudub õigus laenuna antud

raha tagasi nõuda. Maksete teostamisel eristas hageja selgelt nende sihtotstarvet. Kostja ei

ole ka tõendanud, millisel õiguslikul alusel ta hagejalt raha sai.

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Kostja ei nõustu hageja seisukohaga, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg-s 1 ja

§ 442 lg-s 8 sätestatut, hindas tõendeid valikuliselt ja jättis põhjendamatult tähelepanuta

hageja seisukohad. Kaebusest ei nähtu, millises osas hindas kohus menetlusosaliste vande

all antud seletusi valikuliselt või ebaõigesti. Kostja arvates hindas maakohus tõendeid

kogumis.

Hageja etteheited maakohtu selgitamiskohustuste rikkumise ja eelmenetluse ülesannete

täitmata jätmise kohta on kostja hinnangul samuti alusetud. See, et hageja ei ole menetluses

suutnud oma nõuet tõendada, ei ole tingitud sellest, et maakohus oleks eelmenetluse

ülesanded täitmata jätnud.

Kostja arvates on väär hageja seisukoht, mille kohaselt abikaasalt raha küsimine on

tõlgendatav laenuna. Kui sellise väitega nõustuda, siis igasugused abikaasadevahelised

rahaandmised on tõlgendatavad laenukohustustena, mis on olemuslikult vastuolus

PKS § 15 lg-tes 1 ja 2 ning § 16 lg-s 1 sätestatuga – seda olukorras, kus poolte vahel on

varaühisuse varasuhe. Kostja ei ole hagejalt laenu küsinud ning hageja ei ole ka vastupidist

tõendanud. Kostja hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et hageja sissetulekud võimaldasid

kostja sissetulekutest suuremas osas teha kulutusi perekonna ülalpidamiseks. Kostja

märgib, et hageja arvates sai kostja „korralikku tulu“, kuid jättis sisustamata, millist

summat ta silmas peab. Kostja arvates puudub hagejal PKS §-st 17 tulenevalt õigus tehtud

kulutusi tagasi nõuda.

Kostja lisab, et väär ja meelevaldne on hageja seisukoht, et ei ole eluliselt usutav, et kostja

ei käinud pangakontoris või ei vaata oma konto väljavõtet. Kostja andis vande all seletusi,

et teade raha laekumise kohta tuleb tema telefonile ja selles ei ole näha makse selgitust.

Samuti ei nõustu kostja hageja seisukohaga, et maakohtu järeldus rahaülekannete selgituste

muudatuste kohta on ekslik. Lisaks andis kostja vande all seletusi, et makse selgitus „dolg“

oli mõeldud hageja enda kindlustamiseks. Kostja arvates ei saa hageja tõlgendust sõnadest

„enda kindlustamiseks“ mingil juhul käsitelda kui „võlakohustuse täitmise tagamiseks“.

Hageja tegevus kinnitab üheselt, et poolte vahel puudusid kokkulepped laenu andmise,

saamise ja selle tagastamise kohta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 tuleb otsus jätta muutmata ning

apellatsioonkaebus rahuldamata.

7. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6

juhindudes

vajalikuks

neid

üle

korrata.

Ringkonnakohus

vastab

järgnevalt

7(10)

apellatsioonkaebuse väidetele, mis enamuses kattuvad maakohtu menetluses esitatud

seisukohtadega.

8. Praeguses asjas vaidlevad pooled selle üle, kas kostjal on kohustus tagastada

hagejale 9187 eurot. Asjaolu üle, et kostja on hagejalt ajavahemikul 20. märtsist 2016 kuni

10. aprillini 2018 kokku sellises summas raha saanud, pooltel vaidlus puudub.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus hageja nõude rahuldamata jätmisel eksinud

materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu

menetluses menetlusnormide rikkumisi, mis võiksid anda aluse maakohtu otsuse

tühistamiseks.

9. Hageja heidab maakohtule ette eelmenetluse ülesannete (selgitamis- ja

kvalifitseerimiskohustuste) täitmata jätmist.

9.1.

Apelletsioonkaebuse väidete põhjal ei ole ringkonnakohtu hinnangul alust arvata,

et maakohus oleks rikkunud eelmenetluse läbiviimisel oluliselt menetlusõiguse norme.

Pooled ei ole vaielnud hageja nõude võimalike õiguslike aluste üle ning kohus ei ole

asunud õigussuhte kvalifikatsiooni osas pooltest erinevale seisukohale. Hagimenetlus on

põhiolemuselt võistlev menetlus, kus lähtutakse poolte esitatust (TsMS § 5 lg-d 1 ja 2,

§ 7, § 230 lg 1). Seetõttu on hagimenetluses eelkõige poole enda kohustus tagada, et ta

esitab piisavad tõendid oma nõude rahuldamiseks. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd

hagejat on kogu menetluse vältel esindanud professionaalne õigusnõustaja, pidi hagejale

olema arusaadav, milliseid tõendeid tuleb oma faktiliste väidete tõendamiseks esitada.

9.2.

Lisaks ei nähtu apellatsioonkaebusest, et hagejal oleks jäänud maakohtu

väidetavate rikkumiste tõttu hagi lahendamise seisukohalt olulised asjaolud välja toomata

või asjakohased tõendid esitamata. Hageja poolt apellatsioonkaebusele lisatud tõendid

kostja tulude ja kulude kohta ei ole asjakohased ning ringkonnakohus on otsustanud nende

vastuvõtmisest keeldumise 26. novembri 2019 määrusega (tl-d 147–148). See, kas kostja

suutis ennast ise ülal pidada, ei oma käesolevas asjas tähtsust.

10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus hinnanud tõendeid kooskõlas

TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning on oma järeldusi otsuses TsMS § 436 ja § 442 lg 8 nõuetele

vastavalt põhjendanud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt hageja küll ei nõustu maakohu

poolt tõenditest tehtud järeldustega, kuid see iseenesest ei saa anda alust maakohtu otsuse

tühistamiseks. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks hinnata asjas esitatud tõendeid

maakohtust erinevalt või teha tuvastatud asjaoludest teistsuguseid õiguslikke järeldusi.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hageja etteheidetega, et maakohus jättis põhjendamatult

tähelepanuta hageja poolt koos 28. juuni 2018 seisukohaga esitatud tõendid. Maakohus on

otsuses põhjendanud, et hageja viidetel tsiviilasjale nr 2-19-1489 (A. Jakubaitese hagi

L. Petrovitši vastu 600 euro saamiseks) ja kohtu järeldustel nimetatud tsiviilasjas ei ole

käesoleva asja lahendamisel tähtsust. Samuti ei omanud maakohtu hinnangul tähtsust

hageja õigussuhted I. Filippoviga. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga.

12. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oli maakohtu otsus hagejale

üllatuslik ning maakohus rikkus poolte võrdse kohtlemise põhimõtet. Ringkonnakohtu

hinnangul ei ole hageja kuidagi põhjendanud, milles hageja arvates rikkumine seisnes.

Samuti ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et maakohus oleks poolte võrdse kohtlemise

8(10)

põhimõtet rikkunud. Ka kohtuotsus ei saanud olla hagejale üllatuslik, kuivõrd maakohus

selgitas 24. mai 2019 istungil, et praeguses asjas tuleb välja selgitada, kas raha oli üle

kantud kostjale laenuna või mitte (tl 86). Järelikult pidi hageja arvestama, et kui

pooltevahelise laenulepingu sõlmimine ei leia tõendamist, võib kohus jätta hagi

rahuldamata.

13. Lisaks kohaldas maakohus hageja hinnangul ebaõigesti materiaalõiguse normi, kui

leidis, et poolte vahel puudus kokkulepe laenu andmise kohta. Ringkonnakohtu hinnangul

nõustus maakohus põhjendatult hageja väitega, et iseenesest võivad abikaasade vahel

tsiviilõigused ja -kohustused tekkida tehingu või muul seaduses sätestatud alusel, kui see

ei ole vastuolus abikaasade varasuhtega. Ebaõige on apellatsioonkaebuses väidetu, nagu

oleks maakohus asunud seisukohale, et abikaasade vahel ei saa eksisteerida lanusuhteid

või et üks abikaasa ei saa teise käest midagi nõuda alusetu rikastumise sätete järgi.

13.1. Kuigi kehtiv perekonnaseadus ei sätesta sõnaselgelt, et abikaasad võivad

lahusvaraga omavahel tehinguid teha, ei ole abikaasade õigus teha lahusvaraga omavahel

tehinguid vastuolus kehtiva perekonnaseaduse varaühisuse varasuhte olemuse ega mõttega

(Riigikohtu 3. märtsi 2014 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-193-13, p 11). Nimetatud

tõlgendust toetab ka PKS § 271 lg 1, mille järgi valitseb kumbki abikaasa oma lahusvara

iseseisvalt ja omal kulul. Kuna abikaasad võivad kolmandate isikutega teha iseseisvalt

lahusvara hulka kuuluva esemega tehinguid, võivad abikaasad ringkonnakohtu hinnangul

teha selliseid tehinguid ka omavahel, sh sõlmida laenulepingu.

Ringkonnakohtu arvates leidis maakohus õigesti, et abikaasadevahelise laenulepingu

sõlmimise tõendamiseks oleks hageja pidanud tõendama, et hageja tegi kostjale ülekandeid

oma lahusvara arvel. Maakohus tuvastas menetlusõiguse norme rikkumata, et hageja ja

kostja (kui abikaasade) vahel oli rahaülekannete tegemise ajal varaühisuse varasuhe. Seda

maakohtu järeldust ei ole apellatsioonkaebuses ka vaidlustanud. Maakohus jõudis

ringkonnakohtu hinnangul õige järelduseni, et praegusel juhul ei ole hageja millegagi

tõendanud, et hageja tegi kostjale ülekandeid oma lahusvara arvel.

13.2. Samuti

pidi

kostaja

üldisest

poolte

tõendamiskoormisest

lähtudes

(TsMS § 230 lg 1 esimene lause) tõendama oma väiteid, et ta sõlmis kostjaga laenulepingu.

Laenulepingu võib küll sõlmida mis tahes vormis (VÕS § 11 lg 1), kuid VÕS § 9 lg-st 1

tulenevalt saab lugeda lepingu sõlmituks poolte vastastikuste tahteavalduste vahetamise

teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Hageja ei ole

tõendanud, et pooled oleksid saavutanud kokkuleppe laenulepingu või -lepingute

sõlmimiseks. Raha ülekandmisest teisele isikule selgitusega „võlg“, „laen“ vms üksinda ei

saa veel järeldada laenulepingu sõlmimist.

Ringkonnakohus ei nõustu hageja apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, nagu oleks

maakohtu istungil leidnud tõendamist, et kostja teadis, et ta saab hagejalt rahalisi

ülekandeid selgitusega „laen“. Esiteks selgitas kostja istungil, et ta sai käesoleva hagi

materjalidest esimest korda teada, et ülekannete selgitustesse on märgitud „võlg“ (tl 88

pöördel). Samuti märkis maakohus, et ülekande selgitust telefonile tulevast teatest ei nähtu

(tl 88 pöördel). Isegi juhul, kui kostja teadis, et hageja märkis makse selgitustesse „dolg“,

ei tõenda see pooltevahelisi laenusuhteid ning kostja kohustustust ülekantud raha hagejale

tagastada. Maakohus tuvastas, et selline makse selgitus tähendas pigem pooltevaheliste

9(10)

suhete jahenemist ning hageja soovi end „kindlustada“ (tl 88). See omakorda kinnitab

pooltevaheliste laenusuhete puudumist, nagu järeldas ka maakohus.

14. Ka alusetult saadu tagastamise nõude rahuldamise (VÕS § 1028 lg 1) eeldusena

pidanuks hageja mh tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust

või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel

peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline

kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud (vt nt Riigikohtu 26. novembri 2014 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-122-14, p 10 ja seal viidatud kohtupraktika; 2. detsembri 2015 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Seega on ebaõige apellatsioonkaebuses väidetu, nagu

oleks pidanud kostja tõendama, millisel alusel sai ta hagejalt raha.

15. Kokkuvõttes leidis maakohus seega õigesti, et kostja ei ole kohustatud tagastama

hageja poolt üle kantud raha ning hagi tuleb jätta rahuldamata.

16. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust menetluskulude

jaotuse ega kindlaksmääratud menetluskulude rahalise suuruse osas.

17. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisega seotud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

18. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

18.1. Kostja poolt esitatud apellatsioonkaebuse vastuses sisalduva menetluskulude

nimekirja kohaselt (tl-d 144 pöördel–145) on kostja kandnud apellatsioonimenetluses

menetluskulusid kokku 600 eurot (sh käibemaks). Menetluskulud koosnevad

esindajakulust. Esindaja on teinud järgmiseid toiminguid: apellatsioonkaebusega

tutvumine; analüüs; apellatsioonkaebusele vastuse koostamine ja esitamine. Kokku on

osutatud kostjale õigusabi viie tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot (käibemaksuta).

Kostja ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu palub ta menetluskulud kindlaks määrata

koos käibemaksuga (TsMS § 174 lg 10). Samuti kinnitab kostja, et kõik kulud on kantud

seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176 lg 5).

18.2. Hageja on seisukohal, et kostja poolt välja toodud ajakulu on põhjendamatult suur.

Hageja hinnangul on kostja maksimaalne ajakulu kokku 2,5 tundi, s.o 250 eurot.

18.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta

(vt nt Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

18.4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse sisu ja mahtu ning kostja poolt

sellele esitatud vastuse sisu ja mahtu arvestades ei saa pidada vastuse koostamise

põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks mitte rohkem kui neli tundi. Tsiviilasi ei ole mahukas

ning nii apellatsioonkaebuses kui ka sellele esitatud vastuses on olulises osas korratud juba

maakohtu menetluses esitatud seisukohti ja väiteid.

10(10)

18.5. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu 100 eurot (käibemaksuta)

TsMS § 175 lg 1 tähenduses mõistlik ja põhjendatud. See ei ületa keskmist sarnase

õigusteenuse eest makstavat tasu.

18.6. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 480 eurot (sh käibemaks) (100*4 h*1,2) ning

mõistab nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

18.7. Lähtudes TsMS § 177 lg-st 4 märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest