2-19-101070/21 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Indrek Parrest, Üllar Roostoja, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 24. jaanuar 2020

Tsiviilasja number

2-19-101070

Tsiviilasi

Osaühing Autod ja Osad hagi Perfect Plant OÜ vastu võla

ja viivise väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

944 eurot 28 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Perfect Plant OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(kostja):

Perfect

Plant

OÜ

(registrikood

11091371), esindaja vandeadvokaat Martin Kruus

Vastustaja (hageja): Osaühing Autod ja Osad (registrikood

10352823), esindaja Aivar Keskpaik

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 2. oktoobri 2019 otsuse

resolutsiooni punkt 1 muutmata.

Ülejäänud osas tühistada Tartu Maakohtu 2. oktoobri

2019 otsus ning saata tsiviilasi tühistatud osas maakohtule

uueks läbivaatamiseks eelmenetluse staadiumis.

2. Rahuldada Perfect Plant OÜ apellatsioonkaebus

osaliselt.

3. Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab

maakohus asja uuel läbivaatamisel.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Osaühing Autod ja Osad (hageja) esitas 15. jaanuaril 2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu

kiirmenetluse avalduse Perfect Plant OÜ (kostja) vastu 5240 euro 73 sendi väljamõistmiseks.

Kostja esitas makseettepanekule vastuväite, mille kohaselt on põhivõlgnevuse summa õige,

kuid kostja ei tunnistanud viivisenõuet. Kostja väitel tasub ta põhivõlgnevuse lähiajal. Seoses

kostja poolt õigeaegse vastuväite esitamisega andis Pärnu Maakohus 6. märtsil 2019 asja üle

Tartu Maakohtule menetluse jätkamiseks hagimenetluses.

2. 27. märtsi 2019 hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14. veebruaril 2015 üürilepingu.

Hageja esitas kostjale arved, kostja neid tasunud ei ole. Hagiavalduse esitamise seisuga on

kostjal tasumata üürilepingust tulenev põhivõlg 4508 eurot 17 senti ja sissenõutavaks muutunud

viivis 877 eurot 76 senti.

3. juuni 2019 menetlusdokumendi kohaselt on kostja pärast hagi esitamist tasunud hagejale

kogu põhivõlgnevuse ja osaliselt ka sissenõutavaks muutunud viivise 162 eurot 39 senti. Hageja

palub mõista kostjalt välja sissenõutavaks muutunud viivise 944 eurot 28 senti.

Pooltevaheline leping ei ole tüüptingimustel sõlmitud leping ning VÕS § 42 lg 3 p 5 ei kohaldu,

kuna kostja ei ole tarbija. Pooled on ettevõtjad ja ettevõtjate vaheliste lepingute puhul tuleb

arvestada ka vastavas tegevusvaldkonnas kehtivate tavadega ja pooltevahelise praktikaga.

Viivisemäär 0,2 % päevas ettevõtjate vahelistes lepingutes on tavaline. Samuti on kostja

lepingu kehtivuse ajal lepingujärgset viivist määras 0,2% päevas tasunud. Viivisemäär ei ole

ebaproportsionaalne, ebamõistlikult kõrge ega kostjale üleliia koormav. Viivise rakendamine

on sõltunud kostjast enesest. Hageja ei nõustu kostja väitega, et hageja on praktikas

aktsepteerinud kostja poolsete kohustuste täitmist hilinemisega.

Hageja on täitnud omalt poolt kõik talle üürilepingust tulenevad kohustused kostja ees ning

kostja vastuväide, et hagejal puudub viivisenõue, kuna hageja on ise üürilepingust tulenevaid

kohustusi kostja ees rikkunud, on paljasõnaline ja tõendamata. Hageja ei tunnista kostja

tasaarvestuse avaldust, hagejal ei ole üürilepingu esemele tehtud parenduste hüvitamise

kohustust. Hageja valmidus hüvitada kostja parendused 1500 euro ulatuses oli tingimuslik.

3. Kostja ei esitanud vastuväiteid hageja põhinõudele ning kinnitas, et kavatseb selle koheselt

tasuda. Maakohus on hagi menetlusse võtmisel rikkunud menetlusõigust, jättes nõude

maksukäsuga TsMS § 487 lg 11 sätestatud korras lahendamata osas, milles kostja nõuet

maksekäsu menetluses tunnistas.

Üürilepingus sisalduv viivisemäär on VÕS § 42 lg 3 p 5 mõttes kostjat ebamõistlikult kahjustav

tüüptingimus, mis on VÕS § 42 lg 1 alusel tühine. Kuigi nimetatud sätted käivad

tarbijalepingute kohta, tuleb VÕS §-s 44 sätestatust eeldada, et selline viivisemäär on tühine ka

majandus- ja kutsetegevuses tüüptingimustel sõlmitud lepingus.

Hageja võimaldas kuni sügiseni 2018 tasuda arveid kvartaalselt, kuid ühel hetkel muutis hageja

ootamatult oma seisukohta ning asus kostjalt arvete tasumist nõudma lepingus sätestatud

tähtaegu järgides. Kostjal puudus võimalus oma finantsvõimalusi koheselt muuta. Kui

viivisemäära kokkulepe üürilepingus on siiski kehtiv, tuleb viivisenõue jätta VÕS § 113 lg 8 ja

§ 162 lg 1 alusel rahuldamata või vähendada seda vähemalt 50% võrra. Viivisintressi nõude

esitamine on vastuolus hea usu põhimõttega. Hageja on aktsepteerinud kostja poolsete

kohustuste täitmist hilinemistega. Oma sellise käitumisega lõi hageja kostjale mulje, et ta ei loe

näidatud maksetähtaega kohustuslikuks ja aktsepteerib poolte vahel välja kujunenud praktikat

tasuda arveid ebaregulaarselt vastavalt kostja võimalustele.

Hagejal ei ole kostja vastu viivisenõuet mh ka tulenevalt asjaolust, et hageja ei ole täitnud

üürilepingust tulenevat kohustust kostja ees. Kostja tegi üürilepingu esemele märkimisväärseid

parendusi, mis jäid lepingu lõppedes hagejale ning mille suurust on hageja vähemalt 1500 euro

ulatuses tunnistanud. Hageja arvestab sama viivismäära ka kohustustelt tasuda elektrienergia

eest. Hageja ise ei ole võrguteenuse osutaja vaid vahendab võrguettevõtjalt ostetud

elektrienergiat. Võrguettevõtjate lepingutes kohaldatav viivisemäär on 0,1% päevas. Kostja on

korduvalt palunud hagejalt selgitusi ja arveid elektrienergia arvestuse aluste ja kujunemise

kohta. Hageja on esitanud umbmääraseid selgitusi, kuid ühtegi kuluarvet ta kostjale esitanud ei

ole. Kui hageja viivisenõue on kehtiv, tasaarvestab kostja selles ulatuses enda nõude hageja

vastu, mis on tekkinud lepinguesemele tehtud parenduste hüvitamise kohustusest. Hageja on

vastavat kohustust aktsepteerinud 1500 euro ulatuses, mis ületab kohtule esitatud viivisenõuet.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus võttis 2. oktoobri 2019 otsusega vastu hagist loobumise põhivõla 4508 euro

17 sendi ja viivise 162 euro 39 sendi osas, lõpetas selles osas menetluse, rahuldas hagi ülejäänud

osas ning mõistis kostjalt välja viivise 944 eurot 28 senti. Maakohus jättis menetluskulud kostja

kanda, mõistis kostjalt välja menetluskulud 1450 eurot, sh hagilt tasutud riigilõivu 500 eurot ja

hageja lepingulise esindaja tasu summas 950 eurot ning menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg

1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

Hageja kinnitas menetluse käigus, et peale hagi esitamist tasus kostja talle kogu põhivõlgnevuse

4508 eurot 17 senti ning sissenõutavaks muutunud viivise 162 eurot 39 senti. Hageja teatas, et

loobub hagis esitatud nõudest kostja poolt tasutud ulatuses. Alust hagist osaliselt loobumise

vastuvõtmisest keeldumiseks ei esine. Maakohus võttis loobumise vastu ja lõpetas selles osas

asja menetluse (TsMS § 429 lg 1).

Hageja nõuab kostjalt viivist summas 944 eurot 28 senti. Maakohus leidis, et nõue on

õiguslikult põhjendatud ja tuleb rahuldada. VÕS § 113 lg-st 1 tulenevalt on viivise nõude

rahuldamise esmaseks eelduseks, et kostja on rahalise kohustuse täitmisega viivitanud. Pooled

sõlmisid 14. veebruaril 2015 tähtajatu üürilepingu, mille alusel andis hageja kostja kasutusse

lao- ja tootmisruumid. Üürilepingu p 3.1. kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ruumi

üürimise eest alates 1. jaanuarist 2017 üüri koos käibemaksuga 600 eurot kuus. Lepingu p 3.2.

järgi kohustus kostja tasuma üüri hageja poolt esitatud arve alusel ettemaksuna kuu

10. kuupäevaks. Üürilepingu p 4.1. kohaselt kohustus kostja tasuma lisaks üürisummale ka

kõrvalkulude tarbimise eest, s.o lepingu p 4.3. järgi vee ja elektri eest, mille tasu arvestatakse

vastavalt arvestile. Vastavalt lepingu p-le 4.4. lisandub kostja poolt tasutavatele maksetele

käibemaks ja maksed kuuluvad tasumisele hiljemalt 7 päeva jooksul arve esitamisest.

Kostja ei täitnud üürilepingust tulenevat maksekohustust nõuetekohaselt ja jäi üüri ning

kõrvalkulude maksetega viivitusse. Kostja tasus hagejale põhivõla alles pärast hagi esitamist,

11. aprillil 2019. Üürilepingu p 10.1. näeb ette, et lepingust tulenevate üürimaksete,

kommunaalteenuste maksete ja muude maksete tasumisega viivitamise korral maksab kostja

viivist 0,2 % tasumisega viivitatud summalt iga tasumisega viivitatud kalendripäeva eest. Hageja

on arvestanud viivist arvetel märgitud maksetähtpäevast kuni nõude täitmiseni. Hageja

arvestuse kohaselt oli 11. aprilli 2019 seisuga sissenõutavaks muutunud viivis 1106 eurot 67

senti, millest kostja on tasunud 162 eurot 39 senti. Tasutud osas on hageja viivisenõudest

loobunud. Hageja nõuab kostjalt tasumata viivist summas 944 eurot 28 senti. Kostja ei ole esile

toonud ega tõendanud asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et üürilepingus sisalduv

viivisemäära tingimus on VÕS § 35 lg 1 mõistes tüüptingimus. Kostja ei ole põhistanud, et ta

ei olnud võimeline mõjutama viivisemäära kokkuleppe sisu. Isegi, kui käsitleda viivisemäära

tingimust tüüptingimusena, siis ei ole kostja põhistanud, et see tingimus on teda ebamõistlikult

kahjustav ja seetõttu tühine.

Antud juhul küll ületab poolte vahel sõlmitud lepingus sisalduv viivise määr VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud viivisemäära üle kolme korra, kuid maakohus leidis, et selles asjas ei

saa kostja poolt viidatud Riigikohtu suuniseid tsiviilasjas nr 3-2-1-5-16 aluseks võtta, kuna

kostja puhul ei ole tegemist tarbijaga. Kostja sõlmis üürilepingu oma majandustegevuses.

Majandustegevuses sõlmitud üürilepingus kokku lepitud viivise määra 0,2% viivitatud

summast päevas ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks

tüüptingimusega (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 48).

Maakohtu hinnangul ei saa lugeda hea usu põhimõtte vastaseks seda, et hageja nõuab kostjalt

üürilepingus kokkulepitud kõrvalkulude (elektri) tasumisega viivitamise eest viivist suuremas

määras, kui ta ise teenuse osutajale viivitamise korral peaks maksma. Pooled olid vabad

lepingus kokku leppima viivise määras kui õiguskaitsevahendis kostja rikkumise puhuks.

Kostja väide, et hageja poolt viivise nõudmine on hea usu põhimõtte vastane, kuna hageja

praktikas aktsepteeris kostjapoolsete kohustuste täitmist hilinemistega, millega jättis mulje, et

ta ei loe näidatud maksetähtaega kohustuslikuks ja aktsepteerib poolte vahel välja kujunenud

praktikat tasuda arveid ebaregulaarselt vastavalt kostja võimalustele, ei ole põhjendatud. Kostja

ei ole tõendanud hageja käitumist, mille põhjal võinuks mõistlikult aru saada, et hageja viivist

ei nõua. Kostja ei ole tõendanud väidet, et poolte vahel oli välja kujunenud praktika, kus ta tasus

hagejale üürilepingust tulenevaid makseid kvartaalselt ja mitte kord kuus.

Kostja on esitanud kohtumenetluses hagejale tasaarvestuse avalduse, millega tasaarvestab

hageja viivisenõude enda nõudega hageja vastu üürilepingu esemele tehtud parenduste

hüvitamise nõudega. Maakohtu hinnangul ei ole kostja tõendanud, et tal on hageja vastu

sissenõutavaks muutunud nõue, mida tasaarvestada.

Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 162 lg 1 ja § 168 lg 5 alusel täielikult kostja kanda.

Hageja menetluskulud taotletud ulatuses, s.o 1450 eurot, on põhjendatud. Hageja on tasunud

riigilõivu 500 eurot. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on lepinguline esindaja

osutanud õigusabi kokku 9,5 tunni ulatuses tunnitasuga 100 eurot. Maakohtu hinnangul saab

lugeda mõistlikuks ja põhjendatuks ka hageja esindaja taotletava tunnitasu määra 100 eurot,

mis vastab kohtupraktikas sarnastes asjades aktsepteeritud ja mõistlikuks peetud tasumäärale.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus ning teha asjas uus otsus, millega lahendada vaidlus põhinõude osas TsMS § 487 lg 11

alusel maksekäsu määrusega ning ülejäänud osas jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt palub

kostja saata asi uueks otsustamiseks tagasi Tartu Maakohtule. Kostja palub menetluskulud jätta

hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus rikkunud TsMS § 487 lg-t 11, mille kohaselt kui

võlgnik on makseettepanekule esitatud vastuväites avaldaja nõuet osaliselt tunnistanud, teeb

asja hagimenetluse korras menetlev kohus määrusena maksekäsu selle summa sissenõudmise

kohta, mida võlgnik tunnistab, ning jätkab ülejäänud osas asja menetlemist hagimenetluses.

Maakohtul tuli anda põhinõude osas määrusena maksekäsk ning viivisintressi nõudes jätkata

asja menetlemist hagimenetluses. Sellega seonduvalt on maakohus valesti määranud tsiviilasja

hinna ning nõudnud hagejalt ülemäärase riigilõivu tasumist ja mõistnud kostjalt põhjendamatult

välja 500-eurose riigilõivu.

Maakohtu põhjendused tüüptingimuste osas on ekslikud. Maakohus on vääralt kohaldanud

tõendamiskoormist. Seda, et vastaspoolel oli võimalik varem välja töötatud lepingutingimusi

läbi rääkida, tuleb tõendada hagejal, kui tüüptingimuste kasutajal. Maakohus on vääralt

kohaldanud VÕS § 44. Hagejal tuli põhjendada viivisemäära vajalikkust ning põhjendatust.

Seda hageja aga teinud ei ole.

Maakohus on jätnud põhjendamatult arvestamata kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse.

Hageja väide, et ruumid ei olnud üürilepingu lõppedes samas seisukorras, ei ole tõendatud.

Maakohus ei ole andnud kostjale võimalust selles osas esitada omapoolseid selgitusi või

tõendeid, kuivõrd vastavale asjaolule tugines hageja alles oma kirjalikus lõppsõnas.

6. Hageja nõustus osaliselt kostja apellatsioonkaebusega, palus tühistada maakohtu otsus osas,

millega maakohus võttis vastu hagist loobumise põhivõla 4508 euro 17 sendi osas ja lõpetas

selles osas tsiviilasja menetluse ning teha põhinõude osas maksekäsk. Muus osas palub hageja

jätta kohtuotsus muutmata. Alternatiivselt palub hageja saata tühistatud osas maakohtu otsus

tagasi uueks läbivaatamiseks. Hageja palub kohtuotsuse muutmisel muuta menetluskulude

jaotuse tasutud riigilõivu osas, mõista hagiavalduselt tasutud riigilõiv 350 eurot kostjalt hageja

kasuks välja ning tagastada hagejale enammakstud riigilõiv 150 eurot.

Maakohus on hagi menetlusse võtmisel rikkunud TsMS § 487 lg-s 11 sätestatud korda. Kuna

kostja on makseettepanekule esitatud vastuväites hageja nõuet osaliselt tunnistanud, tuli

maakohtul anda põhinõude osas määrusena maksekäsk ning jätkata viivise nõudes asja

menetlemist hagimenetluses. Kui maakohus oleks menetlust jätkanud üksnes viivisenõude

osas, oleks hageja pidanud tasuma riigilõivu 350 eurot hagihinnalt 4168 eurot 72 senti.

Poolte vahel sõlmitud üürilepingus sisalduv tingimus võlasuhetele kohalduva viivisemäära

kohta ei ole tüüptingimus VÕS § 35 lg 1 mõttes. Hageja ja kostja on mõlemad äriühingud ning

on võrdsed lepingupartnerid. Lepingust tulenevad tingimused olid lepingueelsete

läbirääkimiste käigus läbiräägitavad ning kostjal oli võimalik nende sisu mõjutada.

Riigikohtu poolt tsiviilasjas nr 3-2-1-25-16 antud suuniseid ei saa praeguses vaidluses aluseks

võtta, kuna kostja puhul ei ole tegemist tarbijaga ning ta sõlmis hagejaga üürilepingu oma

majandustegevuses. Majandustegevuses sõlmitud üürilepingus kokku lepitud viivise määra

0,2% viivitatud summast päevas ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist

oleks tüüptingimusega ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava

tingimusega (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p 48–49).

Selleks, et tüüptingimuse kasutajal tekiks kohustus VÕS § 44 järgne eeldus ümber lükata, peaks

tüüptingimuste tühisusele tugineja enne põhjendama, et konkreetse tüüptingimuse korral saaks

üldse kõne alla tulla tingimuse ebamõistlikult kahjustav iseloom. Viivisemäär 0,2% päevas ei

saa olla ega ole kostjat ebamõistlikult kahjustav. Hagejal oli õigus nõuda kostjalt viivist ka

arvete eest, mille kostja hagiavalduse esitamise hetkeks küll tasus, kuid maksetähtajast mitmeid

kuid hiljem. Hageja on nimetatud viiviste kostjalt sissenõudmisest loobumisega omapoolse

järeleandmise teinud ning hageja ei pea täiendavat viivisenõude vähendamist võimalikuks.

Maakohus on põhjendatult jätnud arvestamata kostja protsessuaalse tasaarvestusavalduse.

Hagejal ei ole üürilepingu esemele tehtud parenduste hüvitamise kohustust. Kostjal oli

võimalus esitada tõendid üürilepingu esemele tehtud parenduste ja parenduste tegemise

hagejaga kooskõlastamise kohta 16. juuli 2019 menetlusdokumendis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

jätab maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 1 muutmata. Ülejäänud osas tühistab

ringkonnakohus maakohtu otsuse ja saadab tsiviilasja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks

eelmenetluse staadiumis (TsMS § 657 lg 1 p 3).

8. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus oleks pidanud

TsMS § 487 lg 11 järgi hageja põhinõude osas tegema maksekäsu. TsMS § 487 lg 11 kohaselt

teeb asja hagimenetluse korras menetlev kohus juhul, kui võlgnik on makseettepanekule

esitatud vastuväites tunnistanud avaldaja nõuet osaliselt, määrusena maksekäsu selle summa

sissenõudmise kohta, mida võlgnik tunnistab, ning jätkab ülejäänud osas asja menetlemist

hagimenetluses või hagita menetluses TsMS § 487 lg 11 lõigetes 1, 2 ja 3 sätestatu kohaselt.

TsMS § 489 lg 1 teine lause näeb ette maksekäsu tegemise kohtu poolt, kellele on asja

menetlemine üle antud. Õigusalases kirjanduses on leitud, et osalise vastuväite esitamisel saab

maksekäsu teha ka asja maksekäsu kiirmenetluses menetlev kohtunikuabi.

Kui hageja soovib menetluse lõpetada olukorras, kus asi on juba üle antud hagimenetlusse,

tuleks kohaldada kas hagist loobumise (TsMS § 429) või hagi tagasivõtmise (TsMS § 424)

sätted (vt V. Kõve jt. Tsiviilkohtumenetluse seadustik III. Kommenteeritud väljaanne. Juura

2018. – TsMS § 485 3.4). Seega ei olnud maakohtul hagimenetluses enam võimalik

maksekäsku teha ning seda ei saa teha ka ringkonnakohus. Tänaseks on põhinõue tasutud.

Seega tuleb maakohtu otsus hagist loobumise osas jätta muutmata.

9. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus maakohus oleks pidanud tegema maksekäsu, kuid

jätkas menetlust hagimenetluse korras, tõusetub riigilõivude vahe küsimus. Hageja

põhinõudeks maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt oli 4059 eurot 56 senti. Kostja on

nõuet tunnustanud. Seega oleks maakohus pidanud tegema selles osas maksekäsu ning

arvestama vastavalt nõude suurusele riigilõivu. Hagiavalduses suurendas hageja põhivõla nõuet

4508 euro 17 sendini. Kostja sisulisi vastuväiteid põhinõudele vastuses hagiavaldusele ei

esitanud, märkides, et oli juba vastuväites makseettepanekule põhinõuet tunnistanud.

RLS § 59 lg 6 järgi tasutakse avalduse esitamisel maksekäsu kiirmenetluse asjas riigilõivu kolm

protsenti nõudelt, kuid mitte alla 45 euro. Põhinõudelt 4059 eurot 56 senti oleks seega riigilõiv

121 eurot 79 senti. Kuivõrd kostja on selle ulatuses hageja nõuet juba maksekäsu kiirmenetluse

raames tunnustanud, tuleb see riigilõiv kostjalt hageja kasuks välja mõista.

TsMS § 147 lg 5 esimese lause kohaselt tasutakse maksekäsu kiirmenetluse hagimenetluseks

ülemineku korral hagilt täiendav riigilõiv ulatuses, mis ei ole kaetud maksekäsu kiirmenetluse

avalduse esitamiselt tasutud riigilõivuga. Menetluse jätkumisel kõrvalnõuete osas oleks hageja

pidanud tasuma riigilõivu kõrvalnõuete hagihinnalt. Hageja on tasunud riigilõivu maksekäsu

kiirmenetluse avalduse esitamisel arvestatud põhinõudelt koos kõrvalnõuetega, s.o 157 eurot

22 senti. Tunnustatud nõudelt tasumisele kuuluva riigilõiv summas 121 eurot 79 senti tuleks

kostjalt hageja kasuks välja mõista. Ülejäänud osas, s.o 35 euro 43 sendi ulatuses, tulnuks

maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisel tasutud riigilõiv lugeda hageja kõrvalnõudelt

tasumisele kuuluva riigilõivu katteks. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga hageja

kõrvalnõuete hagihind teada.

Hageja 15. jaanuari 2019 maksekäsu kiirmenetluse avalduse kohaselt on hageja kõrvalnõuete

summa 1181 eurot 17 senti. 27. märtsil 2019 kohtule esitatud hagiavalduse kohaselt on hageja

sissenõutavaks muutunud viivis 877 eurot 76 senti. Hageja ega kostja ei ole väitnud, et kostja

oleks perioodil maksekäsu kiirmenetluse avalduse esitamisest 15. jaanuaril 2019 kuni hagi

esitamiseni 27. märtsil 2019 midagi tasunud. Seega on ringkonnakohtu hinnangul hageja viivise

arvestus vastuoluline ning selle kujunemine ei ole selge.

Kostja tasus tunnustatud osas põhivõlgnevuse alles 11 aprillil 2019 ning tasumisel luges hageja

osaliselt ka viivise nõude tasutuks, s.o summas 162 eurot 39 senti. Tasumise hetkeks 11. aprillil

2019 oli hageja arvutuse järgi kostja viivise võlgnevus 1106 eurot 67 senti ning 11. aprilli 2019

laekumise järgselt vähenes see 162 euro 39 sendi võrra. Hageja viivise nõude suuruseks

11. aprilli 2019 seisuga on 944 eurot 28 senti.

Maakohtul tuleb tsiviilasja uuel läbivaatamisel teha kindlaks, missugune on hageja

viivisenõude suurus.

10. Kostja apellatsioonkaebuse kohaselt oleks maakohus pidanud hageja kõrvalnõudelt nõudma

riigilõivu 175 eurot. Kostja ei too välja, mis on hagihind. Vastuses apellatsioonkaebusele leidis

hageja, et maksekäsu tegemisel põhinõude osas ning menetluse jätkumisel viivise nõude osas

oleks hagihind olnud 4168 eurot 72 senti, s.o hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud

viivis 877 eurot 76 senti ning pärast hagi esitamist ühe aasta eest arvestatud viivis 3290 eurot

96 senti põhinõudelt 4508 eurot 17 senti. Ringkonnakohus nõustub hageja käsitlusega, et

hagihinna arvutamisel tuleb arvesse võtta TsMS § 133 lg 2 järgset ühe aasta eest arvestatud

viivise summat. Kuivõrd kostja rahuldas hageja põhinõude alles 11. aprillil 2019, s.o pärast

hagiavalduse esitamist, oli hagejal täpsustatud hagiavalduse esitamisel õigus nõuda ka viivist

põhinõudelt ning nõude esitamisel arvutatakse hagihind TsMS § 133 lg 2 järgi.

Kuivõrd hageja viivisenõude kujunemine ei ole selge ning selge ei ole ka viivise täpne suurus,

siis ei saa ringkonnakohus määrata õiget tsiviilasja hinda hageja viivisenõude osas. Hageja on

tasunud riigilõivu kokku 500 eurot. Sellest on põhinõudelt arvestatud riigilõiv 121 eurot 79

senti, mis kuulub kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele. Kuivõrd maksekäsu tegemata jätmise

tõttu oli hageja sunnitud tasuma täiendava riigilõivu arvestatuna nii põhinõudelt kui ka

kõrvalnõudelt, ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud jätta enamtasutud riigilõivu ühe

või teise menetlusosalise kanda. Kui maakohus või kohtunikuabi oleks maksekäsu teinud,

tulnuks hagejal tasuda väiksem riigilõiv, kui kogu nõude hagimenetluse korras menetlemisel.

Viivisenõudelt tasutava riigilõivu summa tuleb maakohtul uuel asja läbivaatamisel kindlaks

teha. Enamtasutud osas kuulub riigilõiv hagejale tagastamisele.

11. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega osas, mis puudutab viivise määra

seaduslikkust.

Menetlusosalised on juriidilised isikud, kes sõlmisid üürilepingu oma majandustegevuses.

Majandustegevuses sõlmitud tehingu kohta on Riigikohus leidnud, et kokkulepitud viivisemäär

0,2% viivitatud summast päevas ei oleks seadusega vastuolus ka siis, kui tegemist oleks

tüüptingimusega (Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-d 48jj). Kuigi

kokkulepitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast, ei

ole see siiski selline, et seda pidada seadusega vastuolus olevaks, isegi kui tegemist oleks

tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei

ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Viivis ei ületa põhinõuet.

12. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kostja

tasaarvestusavalduse. Maakohus leidis, et kostja tasaarvestatava nõude õiguslikuks aluseks saab

olla VÕS § 286 lg 1, mis näeb ette, et kui üürilepingu lõppemisel ilmneb, et asja väärtus on

üürileandja nõusolekul tehtud parenduste või muudatuste tõttu oluliselt suurenenud, võib üürnik

nõuda selle eest mõistlikku hüvitist. Nimetatud eelduste tõendamiskoormis on kostjal.

Maakohtu hinnangul ei ole kostja vastavate eelduste esinemist tõendanud.

Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole andnud kostjale

võimalust oma tasaarvestatavat nõuet põhjendada ja tõendada. Kostja esitas menetlusliku

tasaarvestusavalduse 17. juulil 2019. Maakohus uuendas tsiviilasjas menetluse 6. augusti 2019

kirjaga ning andis hagejale võimaluse esitada omapoolse seisukoha kostja tasaarvestusavalduse

suhtes ning kostjale esitada seisukoht hageja 3. juuni 2019 menetlusdokumendi kohta, mis jäi

kostjale edastamata. Hageja esitas vastuväited tasaarvestusavaldusele 16. septembri 2019

menetlusdokumendis. Seejärel teavitas maakohus menetlusosalisi, et teeb asjas lahendi

2. oktoobril 2019. Maakohtu seisukoht, et kostja tasaarvestusnõue on tõendamata, on aga

etteruttav olukorras, kus kostjal puudus võimalus tasaarvestusavalduse kohta tõendite

esitamiseks. TsMS § 436 lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele,

mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust

avaldada.

Ringkonnakohtu arvates on maakohus jätnud olulises osas täitmata eelmenetluse ülesanded,

jättes piisavas ulatuses välja selgitamata poolte väited nõuete tasaarvestamisega seotud

asjaolude kohta (TsMS § 392). Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus mh arutanud

pooltega tasaarvestuse asjaolusid õiguslikust ja faktilisest küljest ega selgitanud

tõendamiskoormist. Samuti ei ole maakohus andnud pooltele selget ja lõplikku tähtaega

tõendite esitamiseks (TsMS § 237 lg 1), millal saab eelmenetluse lugeda lõppenuks.

Ringkonnakohus ei saa lugeda selliseks lõplikuks tähtajaks maakohtu 6. augusti 2019 kirjas

antud tähtaega, kuivõrd menetlusosalised esitasid uusi sisulisi väiteid, mida ei ole menetluses

arutatud.

Asja ammendavaks arutamiseks oleks maakohus pidanud pooltele selgitama, milliste nõuete ja

vastuväidete aluseks märgitud asjaolude kohta tõendid puuduvad või ei ole tõendeid kohtu

hinnangul esitatud asjaolude tuvastamiseks küllaldased. Kui maakohus leidis, et kostja

tasaarvestatav nõue ei ole tõendatud, oleks maakohus pidanud kostjale seda selgitama ning

andma võimaluse TsMS § 230 lg-te 1 ja 2 järgi tõendite esitamiseks (vt Riigikohtu

tsiviilkolleegiumi 20. juuni 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 10). Seda aga maakohus ei

teinud. Maakohtu minetuse tõttu võisid kostjal jääda olulised tõendid maakohtu menetluses

esitamata. Seega võis rikkumine mõjutada asjas tehtud lahendit.

13. Ringkonnakohus jätab TsMS § 173 lg 3 teise lause alusel menetluskulude jaotuse maakohtu

otsustada (Riigikohtu 1. novembri 2017 otsus tsiviilasjas nr 2-14-11930, p 20).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Indrek Parrest

Üllar Roostoja

Triin Uusen-Nacke