2-18-4348/59 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. jaanuar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-4348

Tsiviilasi

OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri Anne Tammeri hagi

Aime Reiljani vastu võla väljamõistmiseks või alternatiivselt

tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks ja

tehingu alusel saadu väärtuse hüvitamiseks ja viivise

saamiseks

või

alternatiivselt

Anidarauto

OÜ

vastu

müügilepingutest

tuleneva

põhivõla

ja

viivise

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

139 220,69 eurot, 3500 eurot, 100 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 20. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Anidarauto OÜ ja Aime Reiljani apellatsioonkaebus, OÜ

Anidar

(pankrotis)

pankrotihalduri

Anne

Tammeri

vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant I /vastustaja: Anidarauto OÜ (reg kood 12028959,

kostja II), esindaja vandeadvokaadi abi Toomas Laanemaa

Apellant

II/

vastustaja:

Aime

Reiljan

(isikukood

XXXXXXXXXXX, kostja I), esindaja vandeadvokaat Jaanus

Tehver

Vastuapellant/vastustaja:

OÜ

Anidar

(pankrotis)

pankrotihaldur Anne Tammer (hageja)

RESOLUTSIOON

1. Muuta Tartu Maakohtu 20. juuni 2019 otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 sõnastust ning

lugeda rahasummad väljamõistetuks OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse. Muus

osas jätta maakohtu otsus muutmata.

2. Sõnastada otsuse resolutsioon järgmiselt:

2.1. Jätta OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri nõue Aime Reiljani vastu 150 000

euro väljamõistmiseks rahuldamata.

2.2. Rahuldada OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri nõue ja tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks OÜ Anidar ja Aime Reiljani vahel 30.12.2015

sõlmitud nõude loovutamise leping, millega OÜ Anidar loovutas Aime Reiljanile

nõuded Anidarauto OÜ vastu summas 159 002,04 eurot.

2.3. Mõista Anidarauto OÜ-lt OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse välja 148 069,21

eurot, millest põhivõlgnevus on 110 558,33 eurot ja viivis seisuga 20.06.2019 summas

37 510,88 eurot.

2.4. Mõista Anidarauto OÜ-lt OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse välja viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhisummalt 110 558,33 eurot

alates 21.06.2019 kuni kogu põhivõla tasumiseni.

2.5. Tühistada Tartu Maakohtu 10.04.2018.a määrusega seatud hagi tagamise abinõu

määruse p 2.1 ehk Aime Reiljani kinnisasjale kohtuliku hüpoteegi seadmise osas.

2.6. Muus osas jätta Tartu Maakohtu 10.04.2018.a määrusega seatud hagi tagamise

abinõud kehtima.

3. Jätta kostja Aime Reiljani ja kostja Anidarauto OÜ apellatsioonkaebused ning OÜ

Anidar

(pankrotis)

pankrotihalduri

Anne

Tammeri

vastuapellatsioonkaebus

rahuldamata.

4. Menetluskulud maakohtus:

4.1. Jätta hageja menetluskulud 60% ulatuses Aime Reiljani kanda ja 40% ulatuses

Anidarauto OÜ kanda. Jätta Aime Reiljani ja Anidarauto OÜ menetluskulud nende

endi kanda.

4.2. Välja mõista Aime Reiljanilt 930 eurot OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse

menetluskulude katteks.

4.3. Välja mõista Anidarauto OÜ-lt 620 eurot OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse

menetluskulude katteks.

4.4. Välja mõista Aime Reiljanilt ja Anidarauto OÜ-lt OÜ Anidar (pankrotis)

pankrotivarasse viivis väljamõistetud menetluskuludelt võlaõigusseaduse § 113 lg 1

lauses 2 sätestatud määras alates käesoleva otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni.

5. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD

1. OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihaldur Anne Tammer (hageja) esitas hagi Aime Reiljani

(kostja I) ja Anidarauto OÜ (kostja II) vastu, milles palus mõista kostjalt I välja 150 000 eurot

või alternatiivselt tunnistada kehtetuks OÜ Anidar (pankrotis) ja kostja I vahel sõlmitud

30.12.2015 nõude loovutamise leping, millega OÜ Anidar (pankrotis) loovutas kostjale I

nõuded kostja II vastu summas 159 002,04 eurot ja mõista kostjalt I välja OÜ Anidar (pankrotis)

kasuks 110 558,33 eurot ja viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla tasumiseni või

alternatiivselt mõista kostjalt II välja 137 092,34 eurot (põhivõlg 110 558,33 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivis 26 534,01 eurot) ja viivise seadusjärgses määras kuni põhivõla

tasumiseni.

Anidar OÜ pankrot kuulutati välja 07.07.2017. 05.05.2017 nimetas kohus ajutise

pankrotihalduri. Vaidlusalune nõude loovutamise leping sõlmiti 30.12.2015, s.o viie aasta

jooksul enne võlgniku ajutise halduri nimetamist. Nõude loovutamise lepingu teiseks pooleks

on kostja I, kes on võlgniku ainuosaniku ja juhatuse liikme Sigrid Reiljani ema. Seega on kostja

I võlgniku lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1, p 2, p 3 järgi. Võlgnik kahjustas selle tehinguga

teadlikult võlausaldaja ERGO Insurance SE huve. Võlausaldaja ERGO Insurance SE esitas

09.12.2014 kohtule hagi võlgniku vastu 71 244,48 euro saamiseks.

20.02.2015 sõlmis võlgnik kostjaga II 24 kirjalikku müügilepingut, millega müüs võlgnik

kostjale II 24 sõidukit ja haagist 134 850 euro eest, kuupäevaga 02.02.2015 väljastati arve.

20.03.2015 maksis kostja II võlgnikule arve alusel 24 291,67 eurot ehk tehingu käibemaksu

osa. Ostuhinnast jäi tasumata 110 558,33 eurot. Müügilepingute alusel kostjalt II laekuma

pidanud ostuhinna arvel oleks saanud täies ulatuses täita ERGO Insurance SE nõuded võlgniku

vastu, nende nõuete aluseks oli Tartu Ringkonnakohtu jõustunud otsus. Võlgnik loovutas

müügilepingutest kostja II vastu tulenevad nõuded kostjale I. Nõude loovutamise lepinguga

on vähendatud kostja I Aime Reiljani väidetavat nõuet võlgniku vastu. Nõuete loovutamise

lepingu järgi oli nõuete loovutamise hind 159 002,04 eurot, mis pidi olema kostjal II kostjale I

tasutud hiljemalt 30.04.2016. Kostja I omandas võlgnikult nõuded vastusoorituseta, sest kostjal

I ei olnud võlgniku vastu nõudeid ja kostja I ei ole võlgnikule midagi tasunud. Pärast kõikide

sõidukite ja haagiste müümist kostjale II ja nõuete loovutamist kostjale I ei olnud võlgnikul

enam vara, millega täita Tartu Ringkonnakohtu otsust ja rahuldada ERGO Insurance SE

nõudeid.

Võlgniku ainuosanik ja juhatuse liige on Sigrid Reiljan, kostja II ainuosanik, ja juhatuse liige

on Silver Reiljan, kes on õde ja vend. Kostja I (Aime Reiljan) on Sigrid Reiljani ja Silver

Reiljani ema ja oli võlgniku raamatupidaja.

Hagejale teadaolevalt on kostja I ja kostja II vahel võlasuhe lõppenud, mispärast ei saa enam

nõuda nõude tagastamist pankrotivarasse PankrS § 119 lg 1 alusel. Hageja esitas nõude kostja

I vastu nõude väärtuse hüvitamiseks 110 558,33 euro ulatuses.

Kostja I väited Anidar OÜ-le antud laenu kohta on paljasõnalised ja tõendamata. Kostjal I ei

olnud nõudeid hageja vastu, mida tasaarvestada. Majandusaasta aruanded ja saldode väljatrükid

kostja I nõudeid võlgniku vastu ei tõenda, need ei ole usaldusväärsed. OÜ Anidar

raamatupidamist ei peetud nõuetekohaselt. Pankrotivõlgniku juhatuse liige ei ole tänaseni

haldurile üle andnud võlgniku raamatupidamisdokumente.

Hageja pangakontolt on perioodil 2005-2010 pangakaardiga välja võetud sularaha enam kui

6,6 miljonit krooni (422 000 eurot). Kostja I esitatud tõenditest (Aime Reiljani ja Helju Kärneri

pangakontodelt hagejale üle kantud väidetavad laenud) nähtuva hagejale üle kantud raha

(laenu) näol on tegemist pankrotivõlgniku ehk hageja arvelduskontolt välja võetud rahaga.

Sõlmitud laenuleping on näilik tehing ja see on tühine. Võlgniku majanduslik olukord ei olnud

2005-2010 selline, et oleks olnud vaja laenu võtta.

03.05.2005 kuupäeva kandev laenuleping, selle lisa 1 ja 07.12.2015 tasaarvestuse avaldus ei

ole usaldusväärsed tõendid.

2. Kostja I vaidles hagile vastu.

Kostja I on nõude loovutamise lepingust tuleneva tasu maksmise kohustuse täitnud ja tasumise

kohustus on lõppenud VÕS § 186 p 1 alusel. Nõude loovutamise eest tasu maksmine toimus

loovutamise lepingu p 5.6. nimetatud viisil - nõude loovutamisel kustutati osa hageja

laenukohustusi kostja I ees. Toimus tasaarvestus vastastikuste rahaliste kohustustega, mille

tulemusena vastastikused kohustused lõppesid VÕS § 197 lg 1 ja lg 2 kohaselt. Kostjal I olid

hageja vastu laenukohustustest tulenevad nõuded, mis on kajastatud hageja majandusaasta

aruandes ja bilansis seisuga 31.12.2014 summas 149 749,36 eurot ja mis on seisuga 31.12.2015

vähenenud 5009 eurole. Sellest järeldub, et on toimunud nõude loovutamise lepingu p 5.6.

kohane hageja võla kustutamine kostja ees ehk nõude eest tasumine ja hagejal ei ole enam

lepingust tulenevat nõuet kostja I vastu.

Nõude loovutamise lepinguga ei kahjustatud võlausaldajaid. Nõuete loovutamise eest sai

hageja ekvivalentse vastusoorituse ja samas ulatuses kustutati hageja võlg kostja ees. Selline

tehing ei saa võlausaldajaid kahjustada. Täitmata on tehingu tagasivõitmise üldine eeldus

PankrS § 109 lg 1 järgi ja PankrS § 110 lg 1 p 3, 4 ja lg 3 ei ole kohaldatavad. Nõude

loovutamise lepingu näol ei ole tegemist kinkelepinguga ega muu lepinguga, millel oleks kinke

iseloom. PankrS § 111 lg 3, lg 1 ega VÕS § 259 lg 1 ei ole kohaldatavad.

Kohaldamisele ei kuulu ka PankrS § 119. Kostja II ei ole müügihinna tasumata osa 110 558,33

eurot kostjale I tasunud, mistõttu see nõue on jätkuvalt kostja I valduses. Isegi nõude

loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamisel ei kuulu tagajärgede osas kohaldamisele PankrS

§ 119 lg 3. Ei ole õige väide, et müügilepingutest tulenevate nõuete tagastamine on võimatu.

Hagejal ei ole tasumata ostuhinna tasumise nõuet kostja II vastu ja hageja ei saa nõuda selle

täitmist. Sõidukite müügihinna tasumise nõue kuulub kostjale I.

Ei ole õige hageja väide, et hageja raamatupidaja oli kostja I. Hageja raamatupidaja oli Maarius

Lillmaa.

Hageja väited selle kohta, et kostjal I puudus raha hagejale laenu andmiseks, on alusetu, väär

ja tõendamata.

3. Kostja II vaidles hagile vastu.

Sõidukite müügilepingud kehtivad, kostja II on ostuhinna tasumise kohustuse täitnud kostjale

I kui uuele võlausaldajale nõude loovutamise lepingu alusel. Kohustused on kohase täitmisega

lõppenud. Kostja II ei ole tasunud sõidukite müügilepingutest tulenevat müügihinda Aime

Reiljanile.

MAAKOHTU OTSUS

4. Tartu Maakohus tunnistas 26. juuni 2019 otsusega kehtetuks OÜ Anidar ja Aime Reiljani

vahel 30.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepingu, millega OÜ Anidar loovutas Aime

Reiljanile nõuded Anidarauto OÜ vastu summas 159 002,04 eurot. Maakohus mõistis

Anidarauto OÜ-lt OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri kasuks välja 148 069,21 eurot,

millest põhivõlgnevus on 110 558,33 eurot ja viivis seisuga 20.06.2019 37510,88 eurot.

Anidarauto OÜ-lt mõisteti OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri kasuks välja viivis VÕS

§ 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras tasumata põhisummalt alates 21.06.2019 kuni kogu

põhivõla täitmiseni. Hagi tagamine tühistati osas, millega seati Aime Reiljani kinnisasjale

kohtulik hüpoteek. Hageja menetluskulud jäeti 60% ulatuses Aime Reiljani kanda ja 40%

ulatuses Anidarauto OÜ kanda. Kostjate menetluskulud jäeti nendi endi kanda. Aime Reiljanilt

mõisteti OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri kasuks välja menetluskulude katteks 930 eurot.

Anidarauto OÜ-lt mõisteti OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihalduri kasuks välja menetluskulude

katteks 620 eurot. Määrati, et tasumata menetluskuludelt tuleb tasuda viivist seaduses sätestatud

määras.

Poolte seisukohtade ja esitatud tõendite alusel ei ole asjas vaidlust järgmiste faktiliste asjaolude

üle:

-

Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-17-5864 määrusega 05.05.2017 nimetas Anidar OÜ

ajutiseks pankrotihalduriks vandeadvokaat Anne Tammeri;

-

07.07.2017 kuulutas kohus välja Anidar OÜ pankroti, pankrotihalduriks nimetati Anne

Tammer. Pankrotimääruse kohaselt on võlgnikul teadaolevat vara 23,41 väärtuses, esemelist

vara ei ole;

-

ERGO Insurance SE esitas 09.12.2014 maakohtule hagi OÜ Anidar vastu 71 244, 48

euro saamiseks, hagi rahuldati Tartu Ringkonnakohtu 27.06.2016 otsusega, mis jõustus

Riigikohtu otsusega 15.02.2017;

-

20.02.2015 kuupäevaga on vormistatud müügilepingud, mille alusel Anidar OÜ müüs

Anidarauto OÜ-le 27 sõidukit ja haagist;

-

Aime Reiljan koostas 02.02.2015 arve nr 400 kahe sõiduki ja ühe haagise müümise

eest 10 900 euro saamiseks Anidarauto OÜ-lt, arve on tasutud;

-

Aime Reiljan vormistas 02.02.2015 arve nr 401 24 sõiduki ja haagise müümise eest

134 850 euro saamiseks Anidarauto OÜ-lt, arve summa koosneb 112 375 eurot, millele

lisandub 22 475 eurot käibemaks, arvest on tasutud 20.03.2015 24 291,67 eurot; samal päeval

tasus Anidar OÜ Maksu- ja Tolliametile käibemaksu summas 24 220,54 eurot;

-

sõidukite ja haagiste ostuhinnast jäi kostjal II (Anidarauto OÜ) hagejale (Anidar OÜ,

pankrotis) tasumata 110 558,33 eurot, mille kohta on sõlmitud nõude loovutamise leping ja

loovutatud nõue selles osas Aime Reiljanile;

-

30.12.2015 on sõlmitud nõude loovutamise leping, millega Anidar OÜ (pankrotis)

loovutab Aime Reiljanile nõudeid summas 159 002,04 euro ulatuses, mis tulenevad Anidar

OÜ poolt Anidarauto OÜ-le esitatud tasumata arvetest;

-

nõude loovutamisest teatas loovutaja Anidar OÜ (pankrotis) 30.12.2015 Anidarauto

OÜ-le; asjas ei ole vaidlustatud fakti, et Anidarauto OÜ on nõude loovutamisest teadlik;

-

kuni võõrandamiseni Anidarauto OÜ-le olid kõik sõidukid ja haagised Anidarauto OÜ

valduses ja kasutuses;

-

Sigrid Reiljan ja Silver Reiljan on Aime Reiljani lapsed, Helju Kärner on Aime Reiljani

ema;

-

Helju Kärneri pangakonto kasutamise õigus oli 01.01.2005-03.11.2014 Aime Reiljanil,

Helju Kärneril ja Sigrid Reiljanil.

Asjas ei ole vaidlust, et nõude loovutamise lepingu järgi on loovutamine olnud tasuline (lepingu

p 3) ja, et loovutamise tasu suurus ja kord lepiti kokku lisas 25, omandiõigus nõudele läheb

omandajale üle lepingu allkirjastamise hetkest (lepingu p 4.2). Lepingu p-s 5.6 kinnitavad

pooled, et nad on kokku leppinud, et nõude loovutamisega kustutab Anidar OÜ osa Aime

Reiljani antud laenust Anidar OÜ-le. Nõude loovutamise tasu suurus ja maksmise näeb ette, et

loovutatud nõue summas 159 002,04 eurot koosneb põhinõudest 123 766,31 eurot ja viivistest

35 235,73 eurot. Nõude loovutamise hind 159 002,04 eurot tuleb Anidarauto OÜ-l tasuda Aime

Reiljani arvele Swedbankis hiljemalt 30.04.2016.

VÕS § 197 lg 1 sätestab: „Kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.“

Nõude loovutamise lepingu pooled on OÜ Anidar (nõude loovutaja) ja Aime Reiljan (nõude

omandaja). Nõude loovutamise lepingus ei ole üheski punktis kirjas, et Aime Reiljanil on nõude

loovutaja ehk Anidar OÜ vastu mingi nõue. Lepingu p 5.6 sõnastusega „Nõude loovutaja ja

nõude omandaja kinnitavad, et nad on kokku leppinud, et nõude loovutamisega kustutab Anidar

OÜ osa Aime Reiljani poolt antud laenust Anidar OÜ-le“ piirduvad lepingus igasugused viited

Aime Reiljani õigustele Anidar OÜ suhtes. Lepingus puuduvad viited ka igasugustele muudele

võimalikele dokumentidele või alustele, millele tuginedes saaks sisustada lepingu p-s 5.6.

kokkulepitut. Nii ei ole lepingu tekstist tulenevalt võimalik määratleda Aime Reiljanilt Anidar

OÜ-le antud laenu suurust, tekkimise aluseid, kõrvalnõudeid, tähtaegu ega muid tingimusi.

Samuti ei ole võimalik määratleda, milline osa laenust kustutatakse.

Maakohus märkis, et nõude loovutaja nõue on kirjeldatud lepingu tekstis p.des.2 ja 1.3 äärmise

täpsusega (s.h nõude tekkimise aeg, summad, tasumise tähtaeg, arvutatud intressid) ja selle

kinnituseks on lisatud lepingule lisad. Nõude omandaja nõude kohta puuduvad lepingus

igasugused nõude identifitseerimist võimaldavad andmed. Tõlgendades lepingu sellise

sõnastuse pinnalt VÕS § 29 lg 1, lg 5 p 4 alusel poolte ühist tahet, jõudis maakohus seisukohale,

et poolte ühine tahe on olnud saavutada tulemus, et nõudest laekuv tasu jääb nõude

omandajale.

Sellist eesmärki ja tahet tõendavad nõude loovutamise lepingu p 3 ja selles viidatud lisa 25.

Lepingu lisa 25 näeb ette Anidarauto OÜ kohustuse maksta nõude loovutamise hind 159

002,04 eurot Aime Reiljani pangakontole.

Nõude loovutamise leping annab seega nõude omandajale ehk kostjale I õiguse nõuda kostjalt

II loovutatud nõuetest (tasumata arved, sh arve nr 401 sõidukite ja haagiste müügilepingu alusel

tasu maksmiseks) tuleneva tasu 159 002,04 eurot maksmist. Seega on nõude loovutamise

lepingust tulenev lepingupoole ehk nõude omandaja (kostja I) õigus nõuda raha maksmist

suunatud kostja II vastu. Nõude loovutamise leping ei sisalda nõude omandaja ehk kostja I

kohustusi nõude loovutaja ehk hageja ees.

Nõude loovutamise lepingus puuduvad VÕS § 197 lg 1 kohaldamise eeldused- tasaarvestuse

pooled, kellel kummalgi on kohustus maksta teisele rahasumma (või täita muu samaliigiline

kohustus).

VÕS § 200 lg 4 järgi ei saa tasaarvestav pool tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab

esitada vastuväiteid. Tasaarvestuse pool, OÜ Anidar (pankrotis) pankrotihaldur, esitas

vastuväite, mille põhjendatust tuleb kohtul kontrollida.

Aastatel 2005-2010 oli pankrotivõlgnik Anidar OÜ heas finantsmajanduslikus seisundis olev

äriühing, mille majandustegevuseks ei olnud vaja laenu võtta, käive oli regulaarne ja piisav

kõigi kulude katmiseks. Majandusaasta aruannetest, bilanssidest ja kasumiaruannetest nähtub,

et Anidar OÜ müügitulu oli igal aastal suurem kui ärikulud ja äriühing teenis kasumit.

Hageja pankrotihaldur on kohtule avaldanud, et hageja OÜ Anidar (pankrotis)

raamatupidamisdokumentide hulgas ei ole kostjale I antud laenu algdokumente ega

dokumente, mis põhjendaksid kostja I poolt OÜ Anidar (pankrotis) eest kohustuste täitmist.

Pankrotihaldur on OÜ Anidar (pankrotis) juhatuse liikmelt selliseid dokumente küsinud, kuid

Sigrid Reiljan ei ole neid dokumente esitanud. Kostja I väidet, et ta andis Anidar OÜ-le

(pankrotis) laenu, ei ole võimalik kontrollida. Aime Reiljan ei esitanud nõuet ka OÜ Anidar

pankrotimenetluses võlausaldajana. Võlgniku juhatuse liige Sigrid Reiljan on andnud võlgniku

vande, kinnitades, et võlgniku raamatupidamist tegi tema ema Aime Reiljan.

Maakohus märkis, et uuris kostja I poolt kohtule esitatud tõendeid, krediidiasutustelt

väljanõutud tõendeid ja hageja koostatud tabeleid aastate kaupa, milles on võrdlevalt esitatud

hageja pangakontolt sularaha väljavõtmise faktid ja Helju Kärneri pangakontole sularaha

sissemaksmise faktid. Esineb selge seos OÜAnidar (pankrotis) pangakontolt sularaha

väljavõtmise faktide ja Helju Kärneri pangakontole sularaha sissemaksete tegemise, aga ka

Helju Kärneri pangakontole Aime Reiljani ja Sigrid Reiljani pangakontolt ülekannete tegemise

vahel.

Tõendatud on, et OÜ Anidar (pankrotis) pangakontolt sularahana väljavõetud summad

liikusid Helju Kärneri pangakontole või Aime Reiljani kontole. Neilt pangakontodelt tehti

ülekanded OÜ Anidar (pankrotis) pangakontole selgitusega „laen“. See tähendab, et Helju

Kärneri kontolt ja Aime Reiljani kontolt OÜ Anidar kontole kantud summad erinevate

selgitustega pärinesid OÜ Anidar (pankrotis) kontolt ja vahenditest ja selliste ülekannetega ei

tekkinud laenusuhet OÜ Anidar (pankrotis) ja kostja I vahel.

Laenuleping on sõlmitud seega lähikondsete vahel PankrS § 117 tähenduses.

Pangakontode väljavõtted ja maksekorraldused kogumis tõendavad ülekannete tegemist Aime

Reiljani poolt nii enda pangakontolt kui ka Helju Kärneri pangakontolt nii OÜ Anidar

(pankrotis) pangakontole kui ka OÜ Anidar (pankrotis) kohustuste katteks. Selline ülekannete

tegemine Aime Reiljani poolt osutab, et kostja I omas täielikku ülevaadet hageja finantssfäärist

ja kohustustest. Laenulepingu p 1.3. sõnastus tähendab, et Aime Reiljan otsustab Anidar

OÜ (pankrotis) kontole raha kandmise kas Aime Reiljani enda või Helju Kärneri kontolt ja ka

sularahas laenu andmise OÜ-le Anidar (pankrotis).

Olukorras, kus OÜ-l Anidar (pankrotis) puudus vajadus laenu võtta ja puuduvad

raamatupidamise seaduses ettenähtud algdokumendid laenu taotlemise (küsimise) ja

kasutamise kohta, ei ole võimalik lugeda tõendatuks, et poolte vahel tekkis laenusuhe. Raha

ülekandeid Helju Kärneri kontolt erinevate füüsiliste isikute kontodele selgitusega raha, raha

kom, raha laenuks, võlg jms ei ole võimalik seostada laenusuhtega hageja ja kostja I vahel.

Asjaolu, et OÜ-l Anidar (pankrotis) (hageja) majandusaasta aruandes 2014 ja 2015 on kirjas

laenud seotud osapooltele, mis aastaks 2015 on olulises summas vähenenud, ei tõenda

tegelikku laenu saamist ega andmist hageja ja kostja I vahel. Kohus märgib, et asjas esitatud

tõenditest on võimalik järeldada, et Helju Kärneri pangakontot kasutati ka kui OÜ Anidar

(pankrotis) kassat.

Laenulepingu p-s 1.3. sõnastatu tõendab, et OÜ Anidar (pankrotis) raamatupidaja kohustusi

täitev Aime Reiljan, käsutades vabalt nii enda, Helju Kärneri kui ka OÜ Anidari pangakontot,

nimetas raha ülekande tehinguid Helju Kärneri ja Aime Reiljani kontolt OÜ Anidar

(pankrotis) kontole „laen firmale“ eesmärgiga jätta mulje laenusuhte olemasolust OÜ Anidar

(pankrotis) ja kostja I või Helju Kärneri vahel. Et Aime Reiljan täitis faktiliselt OÜ Anidar

(pankrotis) raamatupidaja ülesandeid, tõendavad OÜ Anidar juhatuse liikme kinnitus

kohtuistungil, OÜ Anidar (pankrotis) arved nr 400, nr 401, milles koostaja Aime Reiljan.

Maakohus märkis, et tabelarvutusprogramm on võimeline genereerima mistahes algandmete

alusel intressiarvutusi ja hüpoteetilisi võlasummasid ka pikema perioodi peale (kui käesolevas

asjas seitse või kümme aastat). Samas ei tõenda sellised arvutused laenuvajadust ega

laenusuhet. Hageja pangakontolt sularahana välja võetud rahasummad liikusid kostja I või

Helju Kärneri pangakonto vahendusel tagasi hageja kasutusse selgituse „laen“ all.

Tegelikkuses laenusuhe Anidar OÜ (pankrotis) (hageja) ja Aime Reiljani (kostja I) vahel

puudus. Asjaolule, et hagejal laenuvajadus puudus, puudus ka laenu andmine-saamine ja

tegemist on näilikult loodud laenusuhtega, viitab selgelt OÜ Anidar (pankrotis) juhatuse liikme

Sigrid Reiljani kiri 3.10.2017, s.o pankrotimenetluse ajal, milles ta vastas pankrotihalduri

järelepärimisele, et ülejäänud summa kohta on sõlmitud nõude loovutamise leping Aime

Reiljanile, millega vähendati tema nõuet Anidar OÜ (pankrotis) vastu. Tegemist on

pankrotimenetluse ajal antud selgitusega, millele ei ole lisatud ühtki tõendavat dokumenti ega

ka viidatud ühelegi dokumendile ega numbrile konkreetselt ehkki Sigrid Reiljanil kui OÜ

Anidar (pankrotis) juhatuse liikmel pidanuksid need dokumendid olemas olema. Selline

olukord tähendab, et sel ajal puudus teadmine laenust, võlast või intressidest, puudusid

sellekohased algdokumendid.

Nõude loovutamise lepingu p 3, p 5.6 ega lisa 25 ei tugine tasaarvestusavaldusele, selles

puudub viide tasaarvestusavaldusele, ehkki tasaarvestusavaldus tehti üksnes 23 päeva varem.

Nõude loovutamise lepingu p 5.6 räägib laenu (osalisest) kustutamisest. Selline olukord, s.h.

erinevate sõnastuste kasutamine tähendab kohtu silmis, et idee tasaarvestusest ja tasaarvestuse

aluseks oleva nõude kujundamisest on tekkinud oluliselt hiljem kui sõlmiti nõude

loovutamise leping ehk tasaarvestatavat nõuet tasaarvestuse väidetava teostamise ajal ei olnud.

Ei saa rääkida tasaarvestatava nõude identifitseeritavusest või selle olemasolust üldse.

Nõude loovutamise leping ei näe ette Aime Reiljani kohustust OÜ Anidar (pankrotis) raha

maksta, mistõttu ei saa kostjale I panna kohustust maksta hagejale 150 000 eurot.

Kuna nõude loovutamise leping ei sisalda kostja I ehk nõude omandaja kohustusi hageja ehk

nõude loovutaja ees, puuduvad tasaarvestuse pooled, kes on kohustatud maksma teineteisele

rahasumma või kes omavad vastastikuseid samaliigilisi nõudeid. Puudub ka nõue, mida

tasaarvestada. VÕS § 76 lg 1 järgi kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

Nõude loovutamise leping on sõlmitud 30.12.2015. Seega on tehing tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja asub PankrS § 109 lg 1 regulatsioonialas. 30.12.2015 toimunud tehing

on tehtud 1 aasta 4 kuud 6 päeva enne ajutise halduri nimetamist. Sellisena mahub tehing

PankrS § 110 lg 1 p 3,4, § 111 lg 1 p 2 ajamääratlustesse.

Võlausaldaja ERGO Insurance SE esitas pankrotiavalduse võlgniku OÜ Anidar (pankrotis)

vastu, kuna võlausaldajal oli tsiviilasjas nr 2-14-62213 tehtud kohtuotsusest tulenev nõude

võlgniku vastu summas 71 244,48 eurot ja 2200 eurot, mida täitemenetluses täita ei õnnestunud.

Võlausaldaja esitas kohtule OÜ Anidar (pankrotis) vastu kahju hüvitamise nõude 09.12.2014.

Vähem kui kaks kuud pärast hagi esitasmist OÜ Anidar (pankrotis) vastu ehk 02.02.2015

väljastas OÜ Anidar (pankrotis) Anidarauto OÜ-le arve nr 401, mille koostas Aime Reiljan;

arvest nähtuvalt on arve esitatud põhivara- sõidukite ja haagiste - müümise eest, kokku arve

summa 134 850 eurot. 20.02.2015 kuupäevaga vormistati põhivara müügi kohta ka

müügilepingud. Võlausaldaja esitas nõude sundtäitmiseks kohtutäiturile, kellele OÜ Anidar

(pankrotis) juhatuse liige teatas 20.03.2017, et ta on varatu. Pankroti väljakuulutamise

kohtulahendis märgitakse, et võlgnikul OÜ Anidar (pankrotis) on vara 23,41 euro väärtuses.

Sõidukite-haagiste müügi eest esitatud arvest on ostja Anidarauto OÜ poolt tasutud

20.03.2015 24 291,67 eurot; samal päeval tasus Anidar OÜ (pankrotis) Maksu- ja Tolliametile

käibemaksu summas 24 220,54 eurot. Sõidukite ja haagiste ostuhinnast jäi kostjal II

(Anidarauto OÜ) hagejale (Anidar OÜ, pankrotis) tasumata 110 558,33 eurot. Nõude

loovutamise lepingust nähtub, et arve nr 401 alusel tasumata 110 558,33 eurot oli kostja II

poolt hagejale tasumata kuni 30.12.2015, mil hageja loovutas sellest arvest tuleneva

nõudeõiguse kostjale I.

Lepingu p-s 4.2. lepiti kokku, et omandiõigus nõudele läheb üle lepingu allakirjutamise

hetkest. Seega pärast 30.12.2015 puudus hagejal nii vara (sõidukid, haagised) kui ka õigus

nõuda müüdud vara eest müügihinna tasumist.

Sõidukite ja haagiste võõrandamisega Anidarauto OÜ-le muutis hageja ennast varatuks ja

nõude loovutamise lepinguga loobus ka nõudeõigusest saada müüdud vara eest tasu. Selline

olukord on võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja pankrotiotsusest nähtub, et võlgniku

teadaolevate kohustuste summa on 87 024,86 eurot, pankrotimenetluse algatanud võlausaldaja

nõude suurus 73 444,48 eurot. Võlgnikul kuni 30.12.2015 olemas olnud vara (müügihinna

tasumise nõudeõigus summas 110 558,33 eurot) võimaldanuks võlgniku kohustused

võlausaldaja ees täita. Nõude loovutamise lepingu sõlmimisega loobus hageja oma varast 110

558,33 euro väärtuses ja kahjustas sellega võlausaldajate õigusi. Võlgnik pankrotistus.

Lepingu mitte üheski punktis ei sisaldu nõude omandaja kohustust nõude loovutajale midagi

maksta või anda midagi vastusooritusena nõudeõiguse saamise eest. Pooled on lepingu p-s 3

ja lisas 25 „Nõude loovutamise tasu suurus ja maksmise kord“ leppinud kokku OÜ Anidarauto

kohustuse maksta nõude loovutamise hind 159 002,04 eurot Aime Reiljani pangakontole.

Sellisena on hagejale kuulunud nõue väärtusega 110 558,33 eurot loovutatud tehingu teisele

poolele tasuta ehk vastusooritust saamata. Sellisel tehingul on kinke iseloom, kuna VÕS § 259

lg 1 järgi on kinkeleping tasuta tehing, millega üks isik kohustub tasuta varalisest õigusest

kingisaaja kasuks loobuma või muul viisil kingisaajat rikastama.

Pooled on kohtuvaidluse kestel olnud algusest peale ühetaolisel seisukohal nõude loovutamise

lepingu tõlgendamise osas. Leping nägi ette, et võlgnik tasaarvestas lepingust tuleneva

tasunõude kostja I nõudega. Võlgnik omakorda on seisukohal, et kostjal I ei olnud võlgniku

vastu nõudeid, mida pooled saanuks tasaarvestada. Kostjal I puudus nõue võlgniku vastu, mida

pooled saanuks tasaarvestada. Kostja I on omandanud nõude loovutamise lepinguga õiguse

nõuda kostjalt II ehk Anidarauto OÜ-lt nõude loovutamise hinna 159 002,04 euro tasumist,

hageja ei ole sellise loovutamise eest mingit vastusooritust saanud. Võlgniku ja kostja I

kohustused sõlmitud lepingus on niivõrd ilmselt ebavõrdsed, et sõlmitud leping on kinke

iseloomuga. Selline tehing on tagasivõidetav PankrS § 111 lg 1 p.2, lg 3 alusel. Võlgniku

pankrotihaldur on esitanud tehingu tagasivõitmise hagi PankrS § 118 lg 1, lg 2 tingimustele

vastavalt ja 30.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise leping võiks kuuluda tagasivõitmise

korras kehtetuks tunnistamisele.

Võlgniku juhatuse liige ja ainuosanik on Sigrid Reiljan, kostja I Aime Reiljan on Sigrid Reiljani

ema, kes tegi hageja raamatupidamist, kostja II Anidarauto OÜ juhatuse liige ja ainuosanik on

Silver Reiljan, kelle ema on Aime Reiljan. Sigrid Reiljan on võlgniku OÜ Anidar (pankrotis)

lähikondne PankrS § 117 lg 2 p 1,2 tähenduses, kostja I Aime Reiljan ja kostja II juhatuse liige

Silver Reiljan on võlgniku OÜ Anidar (pankrotis) lähikondsed PankrS § 117 lg 2 p 6, lg 1 p

3,4 tähenduses. PankrS § 110 lg 3 järgi võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et

võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve.

Kostja II ehk Anidarauto OÜ, juhatuse liige Silver Reiljan, oli teadlik võlausaldaja nõudest

võlgniku vastu, kuna nõude aluseks olnud kindlustusjuhtumi põhjustas kostja II juht. Kostja I

ehk Aime Reiljan oli teadlik võlausaldaja nõudest hageja vastu, kuna ta oli võlgniku

raamatupidamist tegev isik. Ajal, mil toimus kohtumenetlus tsiviilasjas nr. 2-14-62213 (ERGO

Insurance SE hagi OÜ Anidar (pankrotis)vastu), vormistas kostja I arve nr 401 võlgniku

nimel kostjale II sõidukite-haagiste müügilepingute hinna tasumiseks ja võlgnik ja kostja II

vormistasid omavahelised müügilepingud kõigi hageja sõidukite-haagiste müümiseks kostjale

II. Sellise tegevusega võlgnik ja tema juhatuse liige Sigrid Reiljan, kostja I Aime Reiljan ja

kostja II tema juhatuse liikme Silver Reiljani isikus tegid teadlikult ja kooskõlastatud tehingud

võlgniku ehk OÜ Anidar (pankrotis) varatuks muutmiseks ja tegid sellega võimatuks

võlausaldajate nõuete rahuldamise.

Seega on olemas alus 30.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise lepingu kehtetuks

tunnistamiseks nii PankrS § 111 lg 1 p 2, lg 3 alusel kui ka PankrS § 110 lg 1 p 3, 4 ja lg.3

alusel. Eristamaks tehingu kehtetuks tunnistamise õiget alust, tuleb hinnata tehingu tegijate

motiive: kas tehingu tegemise esmaseks motiiviks oli rikastada kinke iseloomuga tehingu teist

poolt või oli tehingu esmaseks motiiviks kahjustada võlausaldajate huve (ja jätta võlausaldajad

ilma neil saada olevast). Võlgniku ja kostjate ühise kooskõlastatud tegevuse eesmärgiks oli

päästa võlgnikule kuuluv vara võlausaldajate huvides võõrandamisest (ja säilitada see oma

käsutuses).

PankrS § 119 lg 1 sätestab, et juhul, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade

ja muu kasuga. Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise puhul on tegemist VÕS

§ 1028 lg 1 kirjeldatud olukorraga.

Kostja II on rikkunud ostuhinna tasumise kohustust. Hagejal on õigus nõuda VÕS § 76 lg 1,

§ 101 lg 1 p 1, p 6 alusel ostuhinna tasumist ja viivist. Hageja on esitanud viivisenõude,

lähtudes ostuhinna tasumise kohustuse sissenõutavaks muutumisest 30 päeva möödumisel

sõidukite ja haagiste võõrandamise lepingute sõlmimisest (20.02.2015), s.o alates 23.03.2015.

Hageja teine alternatiivne nõue tuleb rahuldada ja mõista kostjalt II välja sõidukite-haagiste

müügilepingute alusel tasumata hind kokku summas 148 069,21 eurot, millest 110 558,33

eurot põhivõlg ja 37 510,88 eurot viivis kohtuotsuse tegemise päeva seisuga.

Hageja menetluskulud on põhjendatud jaotada nii, et kostja I kanda jääb hageja

menetluskulusid 60% ulatuses ja kostja II kanda jääb hageja menetluskulusid 40% ulatuses.

Kostjate menetluskulud jäävad kostjate endi kanda. Hageja kahest alternatiivsest nõudest

rahuldati teine alternatiivne nõue kostja II vastu. Hageja esimene alternatiivne nõue kostja I

vastu jäeti rahuldamata.

Hageja OÜ Anidar (pankrotis) asemel on kohtumenetluses esinenud tema pankrotihaldur

vandeadvokaat Anne Tammer. Pankrotihaldur on võlgniku seaduslik esindaja TsÜS § 117 lg 2

tähenduses. Pankrotihaldur ei ole samaaegselt võlgniku lepinguline esindaja, mistõttu tema

osutatud õigusabi tasu ei ole käsitatav lepingulise esindaja kuludena TsMS § 175 lg 1

tähenduses ja seda kulu ei saa vastaspoolelt välja mõista.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja II esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega hagi rahuldati ja menetluskulud jäeti kostja II kanda ja teha uus otsus,

millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Maakohus on jätnud tähelepanuta, et nõude loovutamise lepingu p-s 5.6 on pooled, st võlgnik

ja kostja I, sõnaselgelt kokku leppinud, et nõude loovutamisega kustutab Anidar OÜ osa kostja

antud laenust Anidar OÜ-le (159 002,04 eurot).

OÜ Anidar (pankrotis) 2014. ja 2015. majandusaasta aruandest nähtub, et seisuga 31.12.2014

oli võlgnikul lühiajalisi laenukohustusi kokku summas 183 945 eurot. Sellest 149 749,36 eurot

olid võlgniku kohustused kostja I ees. 2015. a jooksul, enne nõude loovutamise lepingu alusel

tehtud tasaarvestust, suurenesid võlgniku laenukohustused kostja I ees veel mõnevõrra

(eelkõige intressi arvel). Tasaarvestuse tegemise aja seisuga ületasid võlgniku kohustused

kostja I ees nõude loovutamise lepingu alusel loovutatud nõuete kogusummat (159 002,04

eurot). Seega pole põhjendatud maakohtu järeldus, et nõude loovutamisega ei toimunud

tasaarvestust.

Asjaolu, et ettevõtte teenib kasumit, ei tähenda, et igapäevases tegevuses ei oleks vaja

majandustegevuse finantseerimiseks kasutada laenu. Sellest, et haldurile ei ole antud

raamatupidamisdokumente, ei saa järeldada, et laenu ei antud.

Kostja II menetluskulud ringkonnakohtus on 5000 eurot.

6. Kostja I esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsuse resolutsiooni p-i 2 osas ja menetluskulude jaotuse osas. Kostja I palub teha tühistatud

osas uue otsuse, millega jätta rahuldamata hageja nõue 30.12.2015 sõlmitud nõude loovutamise

lepingu kehtetuks tunnistamiseks ja jätta menetluskulud hageja kanda.

Nõuete loovutamise lepingus kohustuste puudumisele kostja I ees mitteviitamine ei oma ei

õiguslikku ega sisulist tähendust ega anna mingil juhul alust järeldada, et kostjal I ei olnudki

hageja vastu nõuet, mida nõude omandamise eest tasumisel tasaarvestada.

Maakohus on otsuses viidanud VÕS § 200 lõikele 4, kuid kohtuotsusest pole võimalik aru

saada, millisel viisil maakohus seda normi kohaldas (millised faktilised asjaolud on selle

normiga seostatavad ning mis faktilised ja/või õiguslikud järeldused normi kohaldamise

tulemusena tehti). VÕS § 200 lg 4 kohaldamine ei anna alust asuda seisukohale, et tasaarvestust

ei ole toimunud.

Maakohtu seisukoht laenu võtmise vajaduse puudumise kohta on ühteaegu nii asjakohatu kui

ka tõendusliku aluseta. Maakohus ei ole otsust piisavalt põhjendanud osas, kus maakohus leidis,

et majandusaasta aruanded ei tõenda laenud saamist ja andmist.

Maakohus leidis valesti, et nõude loovutamise lepingust ei tulenenud kostjale I kohustusi

võlgniku ees. Lepingu p 3 sätestas tasu. Lepingu lisa 25 nägi ette, et loovutamise hind oli 159

002 eurot ja 4 senti. Lepingu p 5.6 nägi ette nõude loovutamise tulemusena hageja

laenukohustuse osalise kustumise kostja I ees.

Nõude loovutamise lepingu näol ei ole ilmselgelt tegemist kinkelepinguga (VÕS § 259 lg 1)

ning järelikult ei ole selle tehingu suhtes kohaldatav PankrS § 111 lg 1.

Kostja I menetluskulud ringkonnakohtus on 3282 eurot.

7. Hageja vaidles kostjate apellatsioonkaebustele vastu.

8. Hageja esitas maakohtu otsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse

tühistada osas, millega maakohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata 150 000 euro

väljamõistmiseks. Hageja palub tühistatud osas teha uue otsuse, millega mõista kostjalt I välja

Anidar OÜ (pankrotis) kasuks 100 000 eurot.

Kostja I nõuded ei kehti, st kostjal I ei olnud võlgniku vastu nõudeid, millega tasaarvestada

nõude loovutamise tasunõuet.

Võlgnik loovutas kostjale I nõudeid kostja II vastu kokku summas 159 002,04 eurot. Nõuded

läksid kostjale I üle lepingu allakirjutamise hetkest 30.12.2015. Vastavalt lepingu p-le 4.4 teatas

võlgnik kostjale II nõuete loovutamisest. Seega on võlgnik oma lepingust tulenevad kohustused

täitnud ja nõuded kostjale I üle andnud.

Nõuete loovutamine toimus tasu eest (lepingu p 3). Nõuete loovutamise hind oli 159 002,04

eurot (lepingu lisa 25). Järelikult oli kostjal I kohustus tasuda võlgnikule 159 002,04 eurot

nõuete loovutamise eest.

Juhul, kui ringkonnakohus leiab, et võlgnik loovutas kostjale I nõuded tasu eest ning samal ajal

kostjal I ei olnud võlgniku vastu nõudeid, millega tasaarvestada nõude loovutamise lepingust

tulenevat tasunõuet, siis tasaarvestus ei kehti ja võlgniku tasunõue ei lõppenud tasaarvestusega.

Järelikult on hageja õigustatud kostjalt I nõudma nõude loovutamise lepingu täitmist ja nõude

loovutamise hinna tasumist ning kostjalt I tuleb hageja kasuks välja mõista 100 000 eurot.

Maakohus jättis ebaõigesti rahuldamata hageja taotluse lepingulise esindaja kulude

hüvitamiseks summas 7545,60 eurot.

Hageja menetluskulud ringkonnakohtus on 2294,40 eurot.

9. Kostjad märkisid, et jääb arusaamatuks, kelle vastu on hageja vastuapellatsioonkaebus

esitatud. Kostjad ei pidanud vastuapellatsioonkaebust põhjendatuks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning

apellatsioonkaebuste (kostja I ja kostja II) ega vastuapellatsioonkaebuse (hageja) väited ei anna

alust selle tühistamiseks. Tartu Maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata

ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse

tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Ringkonnakohus

nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.

11. Hageja esitas maakohtule järjestatuna alternatiivsed nõuded: 1) mõista välja 110 558,33

eurot (apellatsiooniastmes vähendas hageja summat 100 000 euroni) kostjalt I nõude

loovutamise lepingu täitmise nõue ja viivis;

2) tunnistada nõude loovutamise leping tagasivõitmise korras PankrS § 111 lg 1 p 2 ja

lg 3 või PankrS § 110 lg 1 p. 3 ja 4 alusel kehtetuks ja mõista kostjalt II välja nõude

väärtuse hüvitamiseks 110 558,33 eurot ning viivis;

3) kui kohus leiab, et nõue kostja I vastu on tagastatav pankrotivara hulka, siis nõuab 110

558,33 eurot müügilepingu täitmiseks kostjalt I.

Vastuapellatsioonis vaidlustas hageja maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis

rahuldamata hageja esimese nõude ja määras menetluskulude rahalise suuruse. Kostja I

vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tunnistas nõude loovutamise lepingu

tagasivõitmise korras kehtetuks ja jaotas menetluskulud. Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse

hagi rahuldamise osas.

Arvestades hageja nõuete järjestust võtab ringkonnakohus esmalt seisukoha hageja

vastuapellatsioonkaebuse (I), teiseks kostja I apellatsioonkaebuse (II) ja seejärel kostja II

apellatsioonkaebuse osas (III) ning lõpetuseks käsitleb menetluskulude jaotust (IV).

I

12. Hageja sõnastas oma vastuapellatsioonkaebuse nõude ebaselgelt. Hageja palub maakohtu

otsuse tühistada osas, milles maakohus jättis rahuldamata hageja nõude kostja I vastu 150 000

euro väljamõistmiseks ja teha ringkonnakohtul selles osas uus otsus, millega mõista kostjalt I

välja 100 000 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kuigi hageja ülejäänud osas maakohtu otsust

ei vaidlusta, siis tuleks vastuapellatsioonkaebuse rahuldamise korral tühistada maakohtu otsus

hagi alternatiivse nõude rahuldamise osas kostja II vastu.

12.1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et hageja ja kostja I vahel sõlmitud

nõude loovutamise lepingu alusel ei tekkinud kostjal I kohustust maksta hagejale tasu.

Maakohus märkis õigesti, et nõude loovutamise leping ei sisalda kostja I kohustusi nõude

loovutaja ehk hageja ees. Nõude loovutamise lepingu p 3 kohaselt on loovutatakse nõue

omandajale (kostja I) tasu eest, mille suurus ja maksmise kord on sätestatud lisas 25 (I kd lk

44). Lisas nr 25 leppisid hageja ja kostja I kokku, kuidas ja kui palju peab kostja II tasuma

loovutuse saajale ehk kostjale I (I kd lk 46).

12.2. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudus nõude loovutamise ajal tasaarvestuse

olukord. VÕS § 197 lg 1 järgi, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma

teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav

pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma

kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist.

Käesoleval juhul oli kostjal I väidetavalt laenulepingutest tulenev nõue võlgniku vastu.

Võlgnikul ei olnud kostja I vastu nõudeid, mida oleks saanud tasaarvestada.

12.3. Nõude loovutamise lepingu p 5.6 kohaselt: „Nõude loovutaja ja nõude omandaja

kinnitavad, et nad on kokkuleppinud, et nõude loovutamisega kustutab Anidar OÜ osa

Aime Reiljani poolt antud laenust Anidar OÜ-le“.

Ringkonnakohus leiab, et poolte kokkuleppe sisu on laenulepingute täitmine või osaline

täitmine hageja poolt viisil, et laenumaksete tasumine loetakse täidetuks nõude loovutamise teel

kostjale I üleläinud rahalise nõudega kostja II vastu. Võlgnik loovutas kostjale I nõudeõiguse

kostja II vastu ja sellega loeti võlgniku ja kostja I vahelised laenusuhted (ebaselge on, millised

lepingud, millises summas, kas osaliselt või täielikult) täitmisega lõppenuks.

Ringkonnakohtu arvates, kui käsitleda lepingu p 5.6. tasaarvestuse avaldusena, siis saaks kostja

I oma väidetava nõude tasaarvestada võlgnikuga võlgniku poolt talle loovutatud nõudega.

Kostja I viitas oma vastuses, et tasaarvestus toimus kahepoolse tahteavaldusega, see tähendab

tasaarvestuse lepinguga (II kd lk 181). Ringkonnakohus märgib, et kuna tasaarvestuse olukorda

ei olnud laenusuhte puudumise tõttu, siis ei oma tähtsust, kas üks pool teostas kujundusõigust

või sõlmiti leping.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus lähtus õigesti VÕS §-st 29 kui jõudis nõude loovutamise

lepingu p-de 3, 5.6 ja lisa 25 tõlgendamisel järeldusele, et leping ei käsitle nõude loovutamise

eest tasu, nõue loovutati tasuta ja nõude loovutamisel oli kinke iseloom.

Kuna hageja ja kostja I ei leppinud kokku, et nõude loovutamise eest tuleb maksta tasu ja kostjal

I puuduvad kohustused võlgniku ees, siis tuleb jätta rahuldamata vastuapellatsioonkaebuse

nõue mõista 100 000 eurot kostjalt I välja.

II

13. Kostja I vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus tuvastas tagasivõitmise korras

nõude loovutamise lepingu kehtetuse. Kostja I ei vaidlustanud maakohtu põhjendusi ühe

tagasivõitmise eelduse – kostjad I ja II olid võlgniku lähikondsed – osas.

13.1. Maakohus tunnistas nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise korras kehtetuks PankrS

§ 109 lg 1, § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel. PankrS § 109 lg 1 kohaselt saab PankrS §-des 110-114

sätestatud alustel kehtetuks tunnistada võlgniku sellise tehingu või muu toimingu, mis on tehtud

enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg 1 p 2

võimaldab kehtetuks tunnistada kinkelepingu, mis sõlmiti enne käesoleva lõike punktis 1

nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja

oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal

maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks kinkimise tõttu. Sama paragrahvi kolmandast

lõikest tulenevalt võib kohus esimeses lõikes sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka muu

lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või

osaliselt kinke iseloom.

Maakohus tuvastas, et tagasivõidetav nõude loovutamise leping oli sõlmitud üks aasta 4 kuud

ja 6 päeva enne ajutise halduri nimetamist, seega PankrS § 111 lg 1 p-s 2 sätestatud

ajavahemikus. Samuti tuvastas maakohus, et kostja II ega kostja I ei ole võlgnikule võlgnevust

või loovutustasu maksnud.

13.2. Nõude loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamiseks PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel

tuleb esmalt tuvastada, et poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu oli lepingul kas või osaliselt kinke

iseloom. Maakohus leidis, et nõude loovutamise lepingul oli kinke iseloom. Riigikohus on

rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha, kas tehingul võib kas või

osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse väärtused erinevad suurusjärgu

võrra (vt nt Riigikohtu 22. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11, p 41; 20. juuni

2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14).

Kostja I apellatsioonkaebuse väide, et maakohus tuvastas ebaõigesti, et kostja I ja võlgniku

puudus laenusuhe, ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega (maakohtu

otsuse p 6.4.3) ning ei korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

Kostja I apellatsioonkaebuse väide, et maakohus jättis tähelepanuta, et nõude loovutamise

lepingu p-s 5.6. leppisid võlgnik ja kostja I kokku, et nõude loovutamisega kustutab võlgnik

osa kostja I antud laenust võlgnikule, ei ole õige. Asjas esitatud tõendite kohaselt loovutas

võlgnik kostjale I reaalse nõude kostja II vastu summas 159002,04 eurot (I kd lk 116). Nõude

loovutamise eest võlgnik eraldi tasu ei saanud. Nõude loovutamise lepingu p 5.6. kohaselt

kustutas võlgnik määramata summas kostja I laenud. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja I ja

võlgniku vahel puudus laenusuhe. Maakohus hindas asjas esitatud tõendeid ning tuvastas

õigesti, et võlgniku pangakontodelt väljavõetud summad liikusid H. Kärneri või A. Reiljani

pangakontodele selgitusega „laen“ ja H. Kärneri ning A. Reiljani kontodelt hagejale kantud

summad erinevate selgitustega pärinesid võlgniku kontolt ja tema vahenditest ning selliste

ülekannetega ei tekkinud laenusuhet võlgniku ja kostja I vahel.

13.3. Kostja I väide, et võlausaldajate huvisid ei kahjustatud põhineb ekslikul eeldusel, et

loovutatud nõudega samas summas kustutas hageja kostja I kohustusi. Maakohus on otsuse

p-des 7.2, 7.3 ja 7.4 esitanud põhjendused tehingu (nõude loovutamine) kinke iseloomu ja

võlausaldajate huvide kahjustamist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et

võlgniku ja kostjate I ja II ühise kooskõlastatud tegevuse eesmärgiks oli päästa hagejale kuuluv

vara võlausaldajate huvides võõrandamisest ja sel alusel on nõude loovutamine tagasivõidetav.

Maakohus märkis, et nõude loovutamine on tagasivõidetav nii PankrS § 110 lg 1 p-de 3 ja 4 kui

ka PankrS § 111 lg 1 p 2 ja lg 3 alusel ja leidis, et kohaldamisele kuulub üldnorm, st § 110.

Ringkonnakohus leiab, et kohaldamisele kuulub tagasivõitmise erialusena PankrS § 111 lg 1

p 2 ja lg 3.

III

14. Kostja II vaidlustas maakohtu otsuse nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise ning

kostjalt II 148069,21 euro väljamõistmise osas.

14.1. Ringkonnakohus põhjendas eelevalt kostja I apellatsioonkaebuse põhjendustele vastates,

miks maakohus tuvastas lõppjärelduses õigesti, et nõude loovutamise lepingu tagasivõitmise

eeldused on täidetud ning tehing on tagasivõidetav. Kuna kostja II on tuginenud samadele

põhjendustele kui kostja I, siis ringkonnakohus neid põhjendusi ei korda.

14.2. Ringkonnakohus ei nõustu kostjaga II, et maakohus rahuldas ebaõigesti tema vastu

rahalise nõude. PankrS § 119 lg 1 kohaselt, kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras

kehtetuks, on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade

ja muu kasuga.

Tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise puhul on tegemist VÕS § 1028 lg-s

1 kirjeldatud olukorraga. Kui isik (saaja) on teiselt isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole

olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb hiljem ära.

Käesoleval juhul tunnistas maakohus tagasivõitmise korras kehtetuks nõude loovutamise

tehingu- käsutustehingu, mille tõttu ennistub tehingu eelne olukord ja nõue tuleb lugeda

kuuluvaks võlgnikule kui nõude loovutajale. Seega kuulub OÜ Anidar (pankrotis) nõue kostja

II vastu sõidukite ja haagiste müügihinna tasumiseks võlgnikule.

VÕS § 1031 sätestab: Kui pärast nõude loovutamist on loovutatud nõudele vastava kohustuse

täitmisena uuele võlausaldajale midagi üle antud ja loovutatud nõuet ei ole olemas, nõuet ei teki

või kui nõue langeb hiljem ära, võib üleandja nõuda üleantu tagastamist ka nõude loovutanud

isikult. Maakohus mõistis õigesti kostjalt II välja müügilepingu järgi tasumata summa ja viivise.

Maakohus viitas kostja II kinnitusele, et ta ei ole nõude loovutamise lepingu alusel midagi

kostjale I tasunud. Sama kinnitas kostja II maakohtus viimasel kohtuistungil (III kd lk 81).

Maakohus leidis õigesti, et kostja II poolt on ostuhinna tasumise nõue summas 110 558,33

eurot täitmata, nõue on tagastatav hageja pankrotivara hulka ja VÕS § 208 lg.1 alusel tuleb

kostjalt II nõuda müügilepingu alusel tasumisele kuuluva ostuhinna tasumist osas, milles seda

ei ole seni tasutud ehk summas 110 558,33 eurot.

Ringkonnakohus märgib, et hageja väide, et kostja II täitis nõude loovutamise lepingust

tuleneva tasu maksmise kohustuse ja tasus müügihinna kostjale I on tõendamata ja vastuolus

kostja II kinnitusega.

14.3. Õige on kostja II seisukoht, et maakohus mõistis põhjendamatult rahasumma

pankrotihalduri kasuks välja. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu otsust ja mõistab

rahasumma välja OÜ Anidar (pankrotis) pankrotivarasse.

IV

15. Kostja I vaidlustas apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotuse ja hageja vaidlustas

menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramise.

15.1. Hageja rahaline nõue rahuldati kostja II vastu ja jäeti kostja I vastu rahuldamata. Samas

nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega, et asja arutamise õiguslik keerukus ja

menetlusele kulunud aeg ei olnud seotud, mitte kostja II vastu rahalise nõude menetlusega, vaid

tehingu tagasivõitmisega kostja I vastu. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks maakohtu poolt

määratud menetluskulude jaotust muuta. Tegemist on maakohtu kaalutlusotsusega, mis on

põhjendatud ja mille tegemisel ei ole maakohus kaalutluse piire rikkunud. Ringkonnakohus

muudab maakohtu otsuse sõnastust ja mõistab menetluskulud pankrotivarasse.

16. Ringkonnakohus ei rahulda hageja nõuet pankrotihaldurile õigusabi tasu väljamõistmise

osas, kuna kehtiv menetlusõigus ei sätesta alust haldurile, kes ennast ise esindab mõista välja

kohtuvälise kuluna õigusabi osutamise eest tasu.

Ringkonnakohus märgib, et maakohus käsitles põhjendamatult menetluskulude juures hagi

tagamise tagatist, kuna tegemist ei ole kaotanud poolelt väljamõistmisele kuuluva summaga

vaid tagatisele kohaldub tagatise tagastamise regulatsioon TsMS §-des 191 ja 391.

17. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebused ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja

ringkonnakohtus kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi