2-18-15394/35 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta muutmata Harju Maakohtu 11.09.2019 otsus, mida on parandatud 25.09.2019

määrusega.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja apellatsioonimenetluse kulud YY kanda.

3. Mõista YY-lt XX kasuks välja menetluskulude hüvitis 275 eurot.

4. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb YY-l tasuda menetluskulude suurust

kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113

lg-s 1 sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

22.01.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-18-15394

Kohtuasi

XX (X) hagi YY vastu võla väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11.09.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

49 391,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja XX (ik XXXXXXXXXXX), esindaja Madis

Sirkel

Kostja

YY

(ik

XXXXXXXXXXX),

esindaja

vandeadvokaat Grete Lind

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

Asjaolud ja hageja nõue

1. XX (hageja) esitas 12.10.2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu ostuhinna ja viivise

väljamõistmiseks. Pärast nõude osalist tagasivõtmist jäi hageja lõplikuks nõudeks välja mõista

põhivõlg 7 391,83 eurot ja viivis 42 000 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Menetluses esitas hageja kaks hagi tagamise taotlust, millest esimese jättis kohus rahuldamata

ja teise 17.07.2019 rahuldas ning seadis kostja ½ kaasomandi osale 51 000 euro suuruse

hüpoteegi.

Hageja ja kostja sõlmisid 14.07.2014 osaühingu osade ja aktsiate müügilepingu. Selle

p-ide 5.2.1 ja 5.2.2 kohaselt tuli kostjal osade ja aktsiate eest tasuda hagejale 10 000 eurot

30.10.2015 ja 32 000 eurot 31.12.2015. Kostja hagejale ostuhinda ei tasunud.

Hageja ostuhinna tasumise nõue oli tagatud 42 000 euro ulatuses hüpoteegiga, mis oli seatud

kinnisasjale registriosa numbriga 11899502. Kinnistul lasus kokku kolm hüpoteeki. Hageja

esitas 2016. aastal hüpoteegiga koormatud kinnistule sissenõude pööramiseks täitmisavalduse.

Täitemenetluses nr 023/2016/501 korraldati kinnistu suhtes enampakkumine ja kinnistu müüdi

108 000 euroga hagejale. Kohtutäiturilt saadud tulemi jaotuskava (koostatud 26.10.2018) järgi

oli hageja osa tulemist 34 197,69 eurot. Tegelikult laekus hagejale 34 608,17 eurot. Seega

nõudis hageja täpsustatud hagi kohaselt 7 391,83 euro suuruse põhivõla tasumist.

Lepingu järgi oli hagejal õigus nõuda summa tasumisega viivitamisel viivist 0,1% päevas. Hagi

esitamise seisuga oli kostja 10 000 euro tasumisega viivituses 1 077 päeva, mistõttu oli

tekkinud 10 770 euro suurune viivisenõue ja 32 000 euro tasumisega viivituses 801 päeva,

mistõttu oli tekkinud 32 480 euro suurune viivisenõue. Heast usust lähtudes nõudis hageja

kostjalt 42 000 euro suuruse viivise tasumist. Puudus alus viivisenõude vähendamiseks.

Kostjal ei olnud nõudeid, millega hageja nõuet tasaarvestada. Kostjaga täpselt samade väidete

ja tõenditega põhjendas sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi QQ tsiviilasjas

nr 2-16-4582, kellele kuuluvale kinnisasjale oli seatud hüpoteek tagamaks kostja kohustuse

täitmist hagejale. Selles asjas jõudsid nii maa- kui ka ringkonnakohus järeldusele, et kostjal ei

ole hageja vastu nõudeid, mida tasaarvestada, sh laenulepingust või alusetust rikastumisest

tulenevat nõuet või kahjunõuet: kostja tegi vaidlusalusel perioodil hagejale ülekandeid töötasu

varjatud maksmiseks ning kostja oli teadlik nii kohtuvaidlusest Osaühing Optima Privaatiga ja

sellega seonduvast võimalikust nõudest kui ka kolme haagise puudumisest.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Hageja nõue oli

tasaarvestusega lõppenud. Kostja oli hageja nõude tasaarvestanud enda 39 326,35 euro suuruse

laenulepingust tuleneva nõudega. Alternatiivselt oli kostjal hageja vastu 70 000 euro suurune

kahjunõue, sest müügilepingu alusel üleantud aktsiad olid puudustega.

Kostja andis hagejale perioodil 18.01.2011-16.07.2014 laenu 39 326,35 eurot. Isegi kui tegu ei

olnud laenuga, oli kostjal õigus nõuda hagejalt raha tagasi alusetu rikastumise sätete alusel.

Alternatiivselt märkis kostja, et müügilepingu alusel üleantud aktsiad olid puudustega. Hageja

ja kostja olid pikaajalised tuttavad. Nad asutasid 1990. aastatel transpordiettevõtte

AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS. Suhted halvenesid perioodil 2013-2014 ning

kostja omandas hagejalt 89 150 euro eest ja UU-lt 115 150 euro eest osalused äriühingus. Kostja

tasus hagejale 47 150 eurot ülekandega ja ülejäänud 42 000 euro tasaarvestuse teel. Hageja

kinnitas müügilepingus, et ta ei ole äriühingule võtnud kohustusi, millest ta ei ole kostjat

teavitanud ning aktsiaseltsi dokumentatsioon vastab tegelikkusele. Hiljem selgus, et

aktsiaseltsil oli täiendav kohustus Osaühing Optima Privaat ees 18 610,79 euro ulatuses ja

aktsiaseltsi vara hulka ei kuulunud kolme haagist väärtusega 15 000 eurot, mille hageja andis

tasu saamata kolmandale isikule. Lepingutingimustele mittevastavaid aktsiaid üle andes tekitas

hageja kostjale kahju.

Kostja edastas hagejale 30.10.2015 ja 31.12.2015 tasaarvestusavaldused, millega tasaarvestas

kahjunõude ja laenulepingust tuleneva nõude ning hageja müügilepingust tuleneva nõude

39 326,35 euro ulatuses.

Juhul kui kohus peaks leidma, et kostjal oli kohustus hagejale viivist tasuda, palus kostja seda

vähendada. Kostja viivisenõue ületas 5,8 korda põhinõuet ning viivisemäär oli viis korda

suurem seaduses sätestatud määrast. Hageja viivitas ebamõistlikult oma nõude maksma

panemisega.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 7 391,83 eurot ja

12.10.2018 seisuga sissenõutavaks muutunud viivise. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda

ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu hüvitisena 2 722,5 eurot ning sellelt viivise

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest

kuni menetluskulu tasumiseni. Maakohus jättis hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi

täitmist tagava abinõuna.

3.1. Pooltel ei olnud vaidlust selles, et nende vahel oli sõlmitud müügileping VÕS § 208 lg 1

mõttes, mille esemeks olid Allando Express OÜ osad ja AKTSIASELTS ALLANDO

TRAILWAYS aktsiad. Aktsiate eest kohustus kostja tasuma 42 000 eurot selliselt, et hageja

kontole tasutakse 10 000 eurot hiljemalt 30.10.2015 ning 32 000 eurot hiljemalt 31.12.2015.

Hageja täitis enda kohustuse, kuid kostja kohustus oli hagi esitamise seisuga täitmata.

Eeltoodud lepingust tulenevate nõuete tagamiseks oli seatud kinnistule registriosa numbriga

11899502 hüpoteek. Hüpoteegi realiseerimise käigus sai hageja tulemist 34 608,17 eurot ehk

tema põhinõue sai täidetud 34 608,17 euro ulatuses ja jäi täitmata 7 391,83 euro ulatuses.

Menetluses vaidlesid pooled selle üle, kas kostja oli enda nõude hageja nõudega kehtivalt

tasaarvestanud ja kas esinesid asjaolud, mis võiksid olla aluseks viivise vähendamisele.

Kohus oli veendumusel, et kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada, mistõttu oli

hagi 7 391,83 euro suuruse põhinõude ulatuses põhjendatud. Samuti oli põhjendatud

42 000 euro suurune viivisenõue; eeldused viivise vähendamiseks puudusid.

3.2. Kostja väite osas, et tal oli hageja vastu laenulepingust või alusetust rikastumisest tulenev

nõue, mille tasaarvestas hageja nõudega, märkis maakohus, et laenulepingute olemasolu poolte

vahel ei leidnud tõendamist. Ka ei olnud tõendatud, et kostja andis hagejale raha olemasoleva

või tulevase kohustuse täitmisena ning kohustust hiljem ei eksisteerinud, ei tekkinud või see

langes ära. Tõendatud oli hageja versioon, et AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS

majanduslike raskuste tõttu otsustati „makse optimeerida“ ja maksta hagejale AKTSIASELTS

ALLANDO TRAILWAYS tehtud töö eest tasu kostja kaudu, s.t kostja poolt hagejale tasutud

vaidlusalused maksed olid hoopis varjatud töötasu.

Kostja esitas oma versiooni, et ajavahemikus 18.01.2011 kuni 16.07.2014 hagejale ülekantud

summad olid laenumaksed, tõendamiseks kontoväljavõtte ja enda poolt tunnistajana antud

ütluste väljavõtte. Hageja esitas oma väite tõendamiseks, et tegu oli varjatud töötasu

maksmisega, tsiviilasjas nr 2-16-4582 tehtud maakohtu ja ringkonnakohtu otsused, 25.04.2016

vastuse hagile, 20.10.2016 istungi protokolli, 16.12.2016 XX seisukoha, 21.03.2017 ja

06.06.2017 istungite protokollid ning XX vande all antud ütlused 06.06.2017 istungil. Veel

soovis hageja oma versiooni tõendada AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS

raamatupidaja

kinnitusega,

hageja

kontoväljavõttega

aastate

2009-2010

kohta

ja

AKTSIASELTS

ALLANDO

TRAILWAYS

saneerimisavalduse

menetluses

tehtud

kohtumäärusega. Kuna tsiviilasjas nr 2-16-4582 ei olnud kostja menetlusosaline, ei olnud

otsuses antud hinnang temale antud menetluses siduv. Küll aga sai kohus lähtuda asja

lahendamisel teises menetlustes kindlaks tehtud faktilistest asjaoludest.

Kostja esitatud kontoväljavõtted ei viidanud laenulepingu olemasolule ja ei olnud ka eluliselt

usutav, et kostja andis aastate vältel hagejale laenu erinevate sendi täpsusega summade kaupa

(kokku 70 makset), küsimata ja saamata varasemaid laenusummasid tagasi. Samuti nähtus

tõenditest, et kostja oli hagejale teinud regulaarseid ülekandeid juba alates 31.07.2009.

AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS raamatupidaja kinnitusest nähtus, et ühingu

töötasumaksed olid aastatel 2010-2014 oluliselt vähenenud. Asjaolu, et äriühing oli aastatel

2009-2010 majanduslikes raskustes, oli tõendatud tsiviilasjas nr 2-10-3034 tehtud

kohtumäärusega, milles menetleti saneerimisavaldust.

Summade ülekandmise põhjuste kohta andsid hageja ja kostja tsiviilasjas nr 2-16-4582

vasturääkivaid ütlusi, kuid hageja ütlused olid usaldusväärsemad, olles detailsemad ja langedes

kokku teiste menetluses esitatud tõenditega. Hageja ütluste usaldusväärsust kinnitas ka tõik, et

kostja võõrandas Osaühingule Allando Est endale kuulunud kinnistu olukorras, kus

saneerimisavalduse järgi äriühingul vahendid kohustuste täitmiseks puudusid. Kinnistu

müügihind 2009. aastal oli 7 260 000 krooni, mis vastab 463 998,57 eurole. Kostja ostis

kinnistu tagasi 2015. aastal ostuhinnaga 275 000 eurot. Kinnistu müügihinna suur erinevus

viitas sellele, et hageja väited kinnistu müügitehingust kui võimalusest ettevõttest raha välja

võtta, olid tõesed ning tõesed olid ka väited, et juhatuse liikmete tasustamiseks otsustati leida

muid viise. Isegi kui lugeda kostja kohtule antud ütlusi usaldusväärseks, oleksid need teiste

tõendite valguses ikkagi ebapiisavad laenusuhte olemasolu tõendamiseks.

Tõendatud ei olnud, et praegusel juhul esines VÕS § 1028 lg-s 1 toodud olukord, s.o kostja

andis hagejale raha olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena ja kohustust hiljem ei

eksisteerinud, ei tekkinud või see langes ära.

3.3. Kostja väite osas, et tal on hageja vastu puudustega asja müümisest tuleneva kahju

hüvitamise nõue, mille tasaarvestas hageja nõudega, oli maakohus seisukohal, et müügilepingu

esemeks olevad aktsiad ei olnud puudustega ja hageja ei tekitanud aktsiaseltsile kahju, s.t hageja

ei rikkunud müügilepingut ja juhatuse liikme kohustusi.

Kostja väidete kohaselt rikkus hageja müügilepingut, kui hoolimata lepingus antud kinnitusest,

et hageja ei ole AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS nimel kohustusi võtnud, millest ta

ei ole kostjat teavitanud, selgus hiljem, et ühingul oli kohustus Osaühing Optima Privaat ees.

Samuti rikkus hageja lepingut sellega, et oli andnud kolm haagist väärtusega 15 000 eurot tasu

saamata kolmandale isikule. Kostja esitas oma väidete tõendamiseks tsiviilasjas nr 2-11-20568

Tallinna Ringkonnakohtu 20.02.2015 kohtumääruse, samas asja 30.06.2014 Tallinna

Ringkonnakohtu otsuse, haagiste registripassid, Põhja Ringkonnaprokuratuuri 2014. aasta

jaanuaris (kuupäev loetamatu) tehtud määruse. Eeltoodud tõenditest ei nähtunud kostja poolt

nõude alusena välja toodud asjaolud, nagu kostja teadmatus kohustuse olemasolust Osaühing

Optima Privaat ees või haagiste võõrandamisest ilma selle eest kasu saamata.

Poolte vahel sõlmitud müügilepingust nähtus, et hageja, kostja ja UU olid võrdsetes osades

AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS aktsionärid. Kusjuures kostja oli lepingu

sõlmimise ajal üks kahest äriühingu juhatuse liikmest, olles juhatuse liige juba alates

06.11.1997. Juhul kui kostja täitis juhatuse liikme ülesandeid temalt eeldatava hoolsusega, mida

tuli praegusel juhul eeldada, pidi ta aktsiate ostmise ajaks teadlik olema aastal 2011 alanud

kohtuvaidlusest tsiviilasjas nr 2-11-20568 ning sellega seonduvast Osaühing Optima Privaat

võimalikust nõudest AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS vastu. Seejuures ei olnud

oluline mitte kostja teadmine kohtuvaidluse üksikasjadest, vaid võimalikust kahju hüvitamise

kohustusest. Veel enam, tsiviilasjas nr 2-16-4582 tuvastati, et äriühingu lepinguline esindaja

kohtuvaidluses nr 2-11-20568 saatis kohtuasjaga seotud arved ja spetsifikatsioonid nii hageja

kui kostja e-posti aadressile. Kostja väited hageja poolt kostjale äriühingu kohustustest teabe

edastamata jätmise kohta ei olnud veenvad. Kostja teadis või vähemalt pidi müügilepingu

sõlmimisel teadma selle nõudega seonduvatest asjaoludest.

Haagiste osas märkis ringkonnakohus järgmist. Tsiviilasjas nr 2-16-4582 tuvastati, et

AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS oli kriminaalasjas nr 13230108576 kannatanuks

viidatud kolme haagise üleandmisega seonduvalt. Põhja Ringkonnaprokuratuur lõpetas

kriminaalasja nr 13230108576 määrusega 31.01.2014. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus

edastati 07.02.2014 muuhulgas ka kannatanu esindajale ehk hagejale, kes saatis selle edasi

10.02.2014

kostjale.

Seega

pidi

kostja

müügilepingut

sõlmides

olema

teadlik

kriminaalmenetluse lõpetamise määruses väljatoodud asjaoludest. Vaidlusalune haagiste

müügijuhtum leidis kriminaalasja lõpetamise määruse kohaselt aset veebruaris 2013, kostja

kinnitas 2013. aasta majandusaasta aruande 10.03.2014, aruannet auditeeris ka sõltumatu

vandeaudiitor 11.03.2014. Kostja kinnitas kohtule, et ta tegeles rahavoogude juhtimisega ning

korraldas raamatupidamist. Seega ei olnud asjakohased kostja väited, mille kohaselt puudus tal

hageja kohustuse täitmata jätmise tõttu teave ettevõtte õige varalise seisu kohta. Seega kostja

teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma selle nõudega seonduvatest

asjaoludest. Ka kostja ise vastutas äriühingu dokumentatsiooni vastavuse eest tegelikkusele.

3.4. Hageja palus kostjalt välja mõista lepingus kokkulepitud määras viivise kokku

42 000 eurot. Müügilepingu p 5.2.1 kohaselt kohustus kostja tasuma hagejale ostuhinnast

10 000 eurot 30.10.2015 ning p 5.2.2 kohaselt 32 000 eurot 31.12.2015. Müügilepingu p 5.5

kohaselt oli ostuhinna tähtajaks tasumata jätmise eest ette nähtud viivis määraga 0,1% päevas

tähtajaks tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Hagi esitamise seisuga oli viivist

kogunenud 43 250 eurot. Kostja palus viivist vähendada mõistliku suuruseni. Maakohtu

hinnangul tuli kostjalt hageja kasuks välja mõista viivis 42 000 eurot.

Maakohus leidis, et ekslik oli kostja väide, mille kohaselt nõudis hageja 42 000 euro suurust

viivist 7 300 euro suuruselt põhinõudelt. Hagiavalduse esitamise seisuga oli kostjal täitmata

põhinõue 42 000 eurot. Põhinõue sai täitemenetluses saadud tulemist osaliselt täidetud alles

pärast hagi esitamist. Seega ei olnud viivisenõue ebaproportsionaalselt suur.

Viivis 0,1% päevas tasumata põhinõudelt oli 4,5 korda suurem VÕS § 113 lg 1 teises lauses

sätestatud viivisest. Kohtupraktikas on leitud, et tarbija korral on eelduslikult ebamõistlik suur

viivis, mis ületab seadusjärgset viivist enam, kui kolm korda. Praegusel juhul nähtus asjas

esitatud tõenditest, et kostja näol ei olnud tegemist tarbijaga. Samas ei olnud ka eelduslik

maksimaalne lubatud viivis tarbija puhul (praegu 0,066% päevas) oluliselt väiksem lepingus

kokku lepitud viivisemäärast 0,1% päevas.

Viivise väljamõistmise eelduseks ei ole õigustatud isikul kahju tekkimine. Koosmõjus teiste

asjaoludega võib see aga mõningal juhul olla aluseks viivise vähendamisele. Praegusel juhul

selliseid asjaolusid ei esinenud. Ühestki tõendist ei nähtunud, et hageja jättis kostjale mulje, et

ei kavatse viivist nõuda. Hagi tagamise määruse, millega täitemenetlus peatati, vaidlustamata

jätmist ei saanud pidada nõusolekuks nõude täitmise viibimiseks. Asjas esitatud tõenditest

nähtuvalt ei ole kostja nõuet vabatahtlikult mingis ulatuses täitnud ning on käesoleva

menetlusega püüdnud täitmist veelgi edasi lükata.

Kostja käitumine praeguses menetluses ei olnud kooskõlas hea usu põhimõttega. Kohus on

varem kõiki praeguses asjas käsitletud tasaarvestuse vastuväiteid käsitlenud ja leidnud, et

kostjal ei olnud hageja vastu nõuet, mida tasaarvestada. Kostja kasutas ära olukorra, et ei olnud

tolles tsiviilasjas menetlusosaline ja esitas taas kohtule samad vastuväited. Puudusid

usaldusväärsed tõendid, millest nähtuks kostja halb majanduslik olukord (teda esindas

menetluses vandeadvokaat, kostjale kuulus kinnisvara).

3.5. Kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg-ga 2 jättis kohus varem

määratud hagi tagamise abinõu jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna.

3.6. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Hageja põhjendatud

menetluskulude suurus oli 2 722,5 eurot, mis tuli vastaspoolelt välja mõista. Kooskõlas hageja

vastava taotlusega mõistis maakohus nimetatud summalt välja ka viivise VÕS § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras alates lahendi jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni.

4. Maakohus rahuldas 25.09.2019 hageja esitatud vea parandamise taotluse ja parandas

maakohtu otsuse asjaoludes oleva ebatäpsuse, lugedes õigeks kohtuotsuse asjaolude esimese

punkti esimese lause järgmises sõnastuses: „XX esitas 12.10.2018 Harju Maakohtule hagi YY

vastu võla nõudes.“

Apellatsioonkaebus

5. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha

uus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Maakohus leidis valesti, et hageja nõuded ei lõppenud tasaarvestusega.

1) Maakohus leidis ebaõigesti, et perioodil 18.01.2011-16.07.2014 kostjalt hagejale

ülekantud summad ei olnud käsitletavad laenuna, vaid tegu oli varjatud töötasu

maksmisega. Sellisele järeldusele jõudis maakohus tõendeid ebaõigesti hinnates. Kostja

ütlused olid usaldusväärsemad ja eluliselt usutavamad kui hageja ütlused. Kolmest sendi

täpsusega ülekandest ei saanud teha järeldust, et ülejäänud ülekanded (66) on ka nn

varjatud töötasu. Kostja on varem laenuraha tagasi küsinud. Kostja kinnisasja müümine

Osaühingule Allando Est ei toetanud hageja töötasu maksmise versiooni: kinnisasi

võõrandati 2007, mitte 2009, töötasu pidi maksma AKTSIASELTS ALLANDO

TRAILWAYS, kostja motivatsioon oma kinnisasja müümiseks hagejale töötasu

maksmiseks oli arusaamatu. Saneerimisavaldus jäi rahuldamata. Kuivõrd äriühingu

majanduslik seisund 2009. aastal halvenes, vajas hageja oma elustandardi jätkamiseks

laenu. Ütluste usaldusväärsust vähendab pigem see, kui aastate tagused sündmused on

detailselt meeles, mitte asjaolu, et need on üldsõnalised. Pealegi ei olnud kostja ütlused

üldsõnalised.

2) Alternatiivselt tuli perioodil 18.01.2011-16.07.2014 kostjalt hagejale ülekantud

summad tagastada alusetu rikastumise sätete alusel. Ühelgi juhul ei saanud järeldada, et

kostja täitis ülekannetega töötasu maksmise kohustust.

3) Kostja kahjunõuet menetledes jaotas maakohus ebaõigesti tõendamiskoormuse. Kostja

ei pidanud tõendama, et ta ei teadnud äriühingu vara puudumisest. Äriühingu varade

koosseis müügilepingu sõlmimise ajal ei vastanud olemasolevale dokumentatsioonile.

Samuti leidis maakohus ebaõigesti, et viivist ei tulnud vähendada. Kohus eksis, kui leidis, et

hageja ei nõudnud 42 000 euro suurust viivist 7 300 euro suuruselt põhinõudelt. Hagejale laekus

täitemenetluse raames praeguse vaidluse objektiks oleva nõude katteks 34 608,17 eurot enne

30.10.2018, s.o enne parandatud hagi kohtusse esitamist. Kostja sõlmis müügilepingu tarbijana,

mistõttu ei saanud temale kohalduda viivisemäär 0,1% tasumata summalt päevas. Maakohus ei

kaalunud kostja huve: viivis oli kostjat liigselt koormav, hageja ei pöördunud kolme aasta

jooksul kostja poole nõudmaks kohustuse täitmist, hageja lõi mulje, et ei nõuagi viivist, kostja

majanduslik seisund oli 2016. aastast alates halvenenud, hageja nõue oli suures ulatuses

rahuldatud.

Ka hagi rahuldamise korral tulid menetluskulud osaliselt jätta hageja kanda, sest hageja nõue

jäi 7 608,17 euro ulatuses 03.05.2019 määrusega läbi vaatamata.

Vastus kaebusele

6. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb jätta muutmata ja apellatsioonkaebus

rahuldamata TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel. Kostja apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna

alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohus on õigesti kohaldanud materiaal- ja

menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ning tuginedes

TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib

ringkonnakohus järgmist.

7.1. Hageja põhinõude (7 391,83 eurot) olemasolu ja suuruse osas pooltel vaidlust ei olnud: see

summa oli kostjal hagejale tasumata, kuigi selle tasumise kohustus tulenes pooltevahelisest

müügilepingust. Küll aga oli neil vaidlus selles, kas kostjal oli hageja vastu nõue, mille ta oli

hageja nõudega tasaarvestanud. Kostja oli veendumusel, et kostjal oli hageja vastu kaks

võimalikku nõuet, n.o ajavahemikul 18.01.2011 kuni 16.07.2014 hagejale laenatud summade

tagasinõue ja/või müügilepingu rikkumisest tulenev kahjunõue. Hageja sellega ei nõustunud ja

maakohus, hinnanud kõiki menetluses esitatud tõendeid, oli sarnaselt hagejaga seisukohal, et

perioodil 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud summade näol ei olnud tegu

laenumaksetega ja kostjal ei olnud õigust neid tagasi saada ning müügilepingu esemeks olevad

aktsiad ei olnud puudustega ja hageja ei tekitanud aktsiaseltsile kahju.

7.2. Kostja väitel hindas maakohus ajavahemikul 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud

summade õigusliku aluse tuvastamisel valesti tõendeid, mistõttu jõudis ebaõige tulemuseni.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kostja ei ole esile toonud sedavõrd kaalukaid argumente, mis

annaksid aluse maakohtust erinevalt tõendeid hinnata. Maakohus andis hageja ja kostja ütluste

usaldusväärsusele adekvaatse hinnangu. Järelduse kujunemine, miks on maakohtu hinnangul

hageja ütlused usaldusväärsemad kui kostja vastupidised ütlused, on hõlpsalt jälgitav.

Nõndasamuti ei eksinud maakohus teiste tõendite hindamisega ja nendest järelduste

tegemisega.

Tõepoolest vähendab kostja ütluste, et tegu oli laenumaksetega, elulist usutavust asjaolu, et

kostja kandis hagejale vähemalt 3,5 aasta vältel erinevaid summasid üle, nõudmata neid tagasi.

Seejuures ei ole oluline, kas makseid oli tegelikult 69 maakohtu otsuses märgitud 70 asemel ja

kas summad olid komakohtadega või mitte. Asjaolust, et kostja müüs endale kuulunud kinnistu

oluliselt kallimalt Osaühingule Allando Est, kui selle aastaid hiljem tagasi ostis

(463 998,57 eurot vs 275 000 eurot), järeldas maakohus õigesti, et selle kaudu oli võimalik

ettevõttest raha välja võtta, mida hiljem maksuvabalt töötasu maksmiseks kasutada. Seejuures

ei vääranud maakohtu järeldust tõik, et maakohus märkis otsuses ekslikult kinnistu esialgse

võõrandamise ajana 2009, mitte 2007 (I kd lk 46, II kd lk 35-36). Saneerimisavalduse

rahuldamata jätmine ei lükanud ümber maakohtu järeldust, et avalduse ja seda lahendava

maakohtu määrusega oli tõendatud AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS halb

majanduslik olukord. Määrusest nähtuvalt jäi saneerimismenetlus algatamata, sest tõendatud ei

olnud, et ühingu pankroti vältimine ja jätkusuutlik majandamine oli pärast saneerimismeetmete

rakendamise võimalik (II kd lk 34). Halva majandusliku olukorra tõttu oli võimalik, et töötasu

maksmiseks makse nn optimeeriti.

Isegi kui ülalkirjeldatud tõenditest ei oleks saanud teha järeldust, et perioodil 18.01.2011-

16.07.2014 hagejale ülekantud summad olid mõeldud töötasuks, ei oleks saanud nendest teha

järeldust, et kostja andis hagejale laenu. Vastavate tahteavalduste tegemine oli tervikuna

tõendamata.

Kuivõrd hageja väide, et perioodil 18.01.2011-16.07.2014 hagejale ülekantud summad olid

mõeldud töötasuks, oli eluliselt usutav ja kooskõlas menetluses esitatud tõenditega, ei olnud

kostjal ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet.

7.3. Kostja kahjunõude menetlemise osas heitis kostja maakohtule ette, et maakohus kohustas

ebaõigesti teda tõendama teadmatust äriühingu vara puudumisest olukorras, kus ta oli

tõendanud hagejapoolse müügilepingu rikkumise (AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS

vastu oli kolmandal ühingul nõue ja äriühingu vara hulgast puudusid kolm haagist).

Kuivõrd maakohu otsuse põhjendused olid kahjunõude analüüsimise osas ülesehitatud selliselt,

et esmalt käsitles maakohus kostja väiteid ja seejärel hageja väiteid, võis otsuse pealiskaudsel

lugemisel jääda mulje, nagu oleks maakohus tõendamiskoormise jaotanud kostja kirjeldatud

viisil. Tegelikult tuvastas kohus müügilepingu poolte kohustused ja kontrollis, kas hageja on

müügilepingust tulenevaid kohustusi kostja kirjeldatud viisil rikkunud. Tuvastanud rikkumise,

kontrollis maakohus, kas hageja vastutas rikkumise eest. Seejuures leidis maakohus õigesti, et

esimesel juhul rikkumist ei olnud (Osaühing Optima Privaat nõue) ja teisel juhul ei vastutanud

hageja rikkumise eest (kolme haagise puudumine).

Maakohus tuvastas õigesti, et kostja oli teadlik AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS ja

Osaühing Optima Privaat vahelisest kohtuvaidlusest ning selle tulemusest, mistõttu ei rikkunud

hageja müügilepingut, s.t hageja ei olnud võtnud AKTSIASELTS ALLANDO TRAILWAYS

nimel kohustusi ega sõlminud muid tehinguid, millest tekkis või võis tekkida kohustusi ning

millest ta kostjat ei teavitanud. Ühelt poolt tulenes see asjaolust, et vaidluse ajal olid nii hageja

kui kostja äriühingu juhatuse liikmed. Juhatuse liikme üldine hoolsusstandard tähendab seda,

et ta peab tegutsema heas usus, informeeritult, kooskõlas seadusega ja juriidilise isiku huvides

ning juhatuse ülesandeks on mh raamatupidamise korraldamine, majandusaasta aruande

koostamine. Teisalt oli Osaühing Optima Privaatiga toimunud vaidluse kestel AKTSIASELTS

ALLANDO TRAILWAYS lepinguline esindaja suhelnud nii hageja kui kostjaga.

Haagiste osas leidis maakohus õigesti, et hageja ei vastutanud vara (haagiste) puudujääki

puudutavas osas VÕS § 218 lg-st 4 tulenevalt müügieseme mittevastavuse eest, sest kostja

teadis või vähemalt pidi müügilepingu sõlmimisel teadma kolme haagise puudumisest ja sellega

seonduvatest

asjaoludest.

Nimelt

oli

haagiste

puudumisega

seonduvalt

algatatud

kriminaalmenetlus, mis lõpetati 31.01.2014. Lõpetamise määrus, kus kajastusid haagiste

puudumise asjaolud, edastati ka kostjale 10.02.2014 (I kd lk 176). Lisaks avaldas kostja kohtule,

et ta tegeles rahavoogude juhtimisega ja kinnitas 10.03.2014 ka 2013. aasta majandusaasta

aruande.

7.4. Ringkonnakohus ei tuvastanud rikkumist maakohtu otsuses ka osas, milles kohus jättis

hoolimata kostja vastavast palvest viivise vähendamata. Viivist on võimalik vähendada poole

taotlusel, kui see on ebamõistlikult suur ning seejuures tuleb arvestada kohustuse täitmise

ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise

alandamine on kohtu diskretsiooniotsus, millesse sekkumine on kõrgemal astmel piiratud (vt ka

Riigikohtu 12.12.2012 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-162-12, p 20). Praegusel juhul on vaidlustatud

kohtulahend käsitletavas osas hästi motiveeritud, hõlpsalt jälgitav ja argumentatsioonilt

korrektne.

Kostja väide, et hageja nõudis 7 300 euro suuruselt põhinõudelt 42 000 euro suurust viivist, on

vale. Hageja on algusest peale nõudnud osa hagi esitamise hetkeks (12.10.2018) 42 000 euro

suuruse põhinõude tasumisega viivitamisel tekkinud viivisest (hagi esitamise hetkeks oli viivist

kogunenud rohkem kui 42 000 eurot). Vaidlust ei ole selles, et hagi esitamise seisuga oli hageja

tasunõue tervikuna rahuldamata. Kuigi menetluse kestel sai osa hageja põhinõudest rahuldatud

pandieseme realiseerimisest saadud raha arvelt, ei anna see alust leida, et põhinõude hilinenud

rahuldamisega kadus ka põhinõude tasumisega viivitamisel tekkinud viivis, viivisenõue jäi

jätkuvalt eksisteerima.

Viivisemäär 0,1% päevas ei olnud ebamõistlikult kõrge. Kostja on argumenteerinud, et temalt

kui tarbijalt ei saanud sedavõrd kõrge määraga (36,5% aastas) viivist nõuda. Füüsiline isik saab

tarbija olla ainult suhtes isikuga, kes tegutseb vallasasja müües oma majandus- või

kutsetegevuses (vt ka VÕS § 208 lg 4), s.t lepinguline suhe on eelduslikult ebavõrdsete poolte

vahel. Praegusel juhul müüs aktsiad füüsilisest isikust hageja füüsilisest isikust kostjale.

Iseenesest võib ka füüsiline isik tegutseda lepingu sõlmimisel oma majandus- või

kutsetegevuses. Kuid praeguse vaidluse asjaolusid silmas pidades ei ole võimalik väita, et

aktsiate müügileping sõlmiti ebavõrdsete poolte vahel, kusjuures hageja oli suhtes tugevam

pool. Mõlemad olid aktsiate müügilepingu sõlmimise ajal AKTSIASELTS ALLANDO

TRAILWAYS aktsionärid ja juhatuse liikmed. Seega ei laiene kostjale tarbijakaitselased sätted,

sh kaitse kõrgema viivisemäära eest.

Iseenesest on õige, et kui viivise summa on objektiivselt võetuna liiga suur, on võimalik seda

vähendada ning seda ka juhul, kui viivisemäär tuleneb seadusest. Sellist seisukohta väljendas

Riigikohus nt 212 387,68 euro suuruse viivise puhul (Riigikohtu 19.04.2017 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-28-17, p 12). Hageja nõutav viivis 42 000 eurot ei ole objektiivselt võetuna nii suur

summa, mis tingiks oma erandlikkuse tõttu viivise vähendamise. Nõutav viivis ei ületa

põhinõuet, mis oli samuti 42 000 eurot. Kostja ei ole esile toonud selliseid argumente, mis

annaksid aluse viivist vähendada kostja isikust tulenevatel põhjustel.

Hageja ei andnud kostjale petlikku lootust, et ei kavatse viivist nõuda ning ei viivitanud nõude

esitamisega ebamõistlikult. Hageja on nõudnud vahetult pärast kostja poolt tasu maksmisega

viivitusse sattumist nii põhinõude kui viivise tasumist, mis seisuga 01.03.2016 oli

45 277,64 eurot (I kd lk 60, I kd lk 123-143). Täitemenetlus hageja nõude tagamiseks seatud

hüpoteegi realiseerimiseks peatati hagi tagamise korras tsiviilasjas nr 2-16-4582 ja meede

tühistati alles 2018. aasta mais. Iseenesest ei olnud kostja selle menetluse osaline, kuid oli

teadlik menetluse asjaoludest, kuivõrd kohtusse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi

esitaja vastuväited pärinesid kostjalt ja kostja oli ka üks tunnistajatest, kes andis praeguse

menetluse hageja nõude kohta tunnistusi. 2018. aasta oktoobris esitas hageja kostja vastu hagi

praeguses asjas, nõudes lepingujärgsete summade tasumist, mida hüpoteek ei katnud.

7.5. Maakohtu määratud menetluskulude jaotusega seonduvalt märgib ringkonnakohus

järgmist. Iseenesest on õige, et TsMS § 168 lg 2 järgi kannab hageja menetluskulud, kui

menetlus lõpetatakse määrusega. Samas sätestab sama paragrahvi lg 5, et kui hageja võtab hagi

tagasi seetõttu, et kostja on pärast hagi esitamist tema nõude rahuldanud, kannab kostja hageja

menetluskulud. Praegusel juhul võttis hageja osa hagist tagasi, sest sai menetluse kestel osa

põhinõudest rahuldatud pandieseme realiseerimise kaudu. Veel on oluline, et hageja esitas hagi

enne täiteasjas nr 023/2016/501 koostatud jaotuskava vaidlustamise tähtaja saabumist ja sama

jaotuskava alusel raha laekumist. Kusjuures hageja viitas hagis, et sõltuvalt täitemenetluse

käigust võib ilmneda vajadus nõude täpsustamiseks (I kd lk 57 pöördel). Enne kui hageja

vähendas oma põhinõuet, jõudis kostja koostada vaid väga lühikese (sisuosa u pool lehekülge)

menetlusdokumendi (I kd lk 88). Valdav osa menetlusest kulus kostja tasaarvestuse vastuväite

aluseks olevate nõuete olemasolu kontrollimiseks. Seega jättis maakohus põhjendatult

menetluskulud tervikuna kostja kanda, kelle kahjuks otsus tehti.

Maakohus määras otsuses kindlaks ka hageja põhjendatud menetluskulude suuruse, millele

kostja vastuväiteid ei esitanud.

8. Tulenevalt TsMS § 171 lg-s 1 sätestatust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse

esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse rahuldamata jäämise tõttu kostja kanda.

Juhindudes TsMS § 174 lg-st 1, määrab ringkonnakohus järgnevalt menetluskulude jaotuse

alusel kindlaks menetluskulude rahalise suuruse. Hageja esitatud menetluskulude nimekirja

kohaselt kandis hageja apellatsiooniastmes menetluskulusid 275 eurot, mis moodustub

lepingulise esindaja tasust. Esitatud nimekirja kohaselt tutvus esindaja apellatsioonkaebusega

1,5 tundi, pidas kliendiga nõu 0,5 tundi ja koostas apellatsioonkaebusele vastuse 0,5 tundi.

Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades apellatsioonkaebuse ulatust, mahtu ja väiteid,

koostatud vastuse sisu ning asjaolu, et kliendiga suhtlemata ei ole võimalik kvaliteetset

õigusabi osutada ning esindaja ja kliendi vahelist õigussuhet iseloomustab vajadus vahetevahel

kliendiga nõu pidada, oli hagejale ülalkirjeldatud ulatuses õigusabi osutamine vajalik. Ka

esindaja tunnitasu 110 eurot on kooskõlas asja keerukuse ja turusituatsiooniga. Seega on

hageja põhjendatud menetluskulu suurus apellatsiooniastmes 275 eurot (2,5 x 110).

Lisaks palus hageja välja mõista alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi

jõustumisest kuni täitmiseni hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivise VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, mis tuleb rahuldada.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing