2-19-106434/26 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.08.2019 otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta osaliselt

otsuse põhjendusi, jättes otsuse põhjendustest välja võimaliku hoolsuskohustuse

rikkumise analüüsi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud OSAÜHING PARME

TRANS kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kassaatorile

kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Juhul

kui

menetlusosaline taotleb menetlusabi,

peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Otsuse kuupäev

22.01.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-106434

Kohtuasi

Advokaadibüroo

Lawoja

Osaühingu

hagi

OSAÜHING PARME TRANS-i vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.08.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebus liik

OSAÜHING PARME TRANS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

2 636,69 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (endise

ärinimega Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid

Osaühing, registrikood 10406358), esindaja juhatuse

liige JO

Kostja OSAÜHING PARME TRANS (registrikood

10193856), esindajad juhatuse liikmed JŠ ja VŠ

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

Asjaolud ja hageja nõue

1. Advokaadibüroo Lawoja Osaühing (endise ärinimega Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid

Osaühing, hageja) esitas 26.02.2019 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse avalduse

OSAÜHING PARME TRANS-ilt (kostja) 2 468,79 euro saamiseks. Seoses kostja vastuväitega

lõpetati maksekäsu kiirmenetlus ja anti asi üle Harju Maakohtule menetluse jätkamiseks

hagimenetluses.

Hageja esitas 20.03.2019 nõude hagivormis ja palus kostjalt välja mõista põhivõlg

2 308,25 eurot, nõude esitamise ajaks (26.02.2019) sissenõutavaks muutunud viivis

160,54 eurot ja lisanduv viivis alates hagi esitamise päevale järgnevast päevast põhinõudelt

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras arvestusega, et kogu

väljamõistetav viivis ei ületa 2 308,25 eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 16.12.2015 õigusteenuse osutamise lepingu, mille kohaselt tuli

hagejal osutada kostjale õigusteenust, kooskõlastades õigusteenuse sisu kliendiga. Lepingu

p 4.7 nägi ette, et positiivse tulemuse korral on hagejal õigus saada boonustasu 4% ulatuses

kostja kasuks väljamõistetud summadest ning boonustasu kohta esitab hageja eraldi arve.

Oluline on, et leping nägi boonustasu maksmise ette positiivse jõustunud kohtulahendi korral,

mitte selle kiirmenetluse või kohtukulude 100%-lise väljamõistmise eest.

Harju Maakohtu 31.03.2017 otsusega tsiviilasjas nr 2-16-1232, mis jõustus 19.02.2018,

rahuldati kostja hagi täies ulatuses ja vastaspoolelt mõisteti kostja kasuks välja põhivõlg

44 064,37 eurot, viivis 1 152,07 eurot ja alates 31.03.2017 lisanduv viivis kuni nõude täitmiseni,

aga mitte rohkem kui 42 912,3 eurot. Selles menetluses esindasid kostjat 16.12.2015

õigusteenuse osutamise lepingu alusel Advokaadibüroo Oja, Nõu & Partnerid Osaühingu

vandeadvokaadid Jaak Oja ja Raini Nõu.

Hageja väljastas kostjale 26.02.2018 elektrooniliselt boonustasu arve nr 1991, milles palus

maksta 2 308,25 eurot tasumistähtajaga 05.03.2018: 4% hageja kasuks vastaspoolelt maakohtu

31.03.2017 otsusega väljamõistetud summadest (põhivõlg 44 064,37 + viivis 1 152,07 +

täiendav viivis 2 872,06 arvestatuna 44 064,37-lt päevase viivismääraga 0,02 % perioodi kohta

31.03.2017-19.02.2018 (8,81 x 326)). Kostja sai arve kätte, kuid jättis selle tasumata. Hageja

arvestas viivist alates 15.03.2018.

Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et büroo mitme advokaadi osavõtt oli kokku

lepitud juba õigusteenuse osutamise lepingu p-s 3.3. Lepingu kohaselt kuulus boonustasu

maksmisele ka juhul, kui kostja hagi tsiviilasjas nr 2-16-1232 oleks rahuldatud väiksemas

ulatuses. Advokaat ei saa kliendile garanteerida kliendile sobiliku, vajaliku vms tulemuse

saavutamist ning sellest oli kostjat ka vaidlusaluse lepingu p-s 5.2 teavitatud. Maakohus jõudis

kostja jaoks positiivse lahenduseni 14 kuu ehk mõistliku menetlusaja jooksul. Hageja

õigusteenuse osutamine kostjale oli kvaliteetne ja tunnitasu tavapärasest odavam.

Kostja vastuväited

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja nõustus, et ta sõlmis hagejaga 16.12.2015 õigusteenuse osutamise lepingu, mille alusel

osutas hageja kostjale mh õigusteenust kohtuasjas nr 2-16-1232. Nimetatud asjas hagi rahuldati

ja hageja kasuks mõisteti välja põhivõlg 44 064,37 eurot, viivis 1 152,07 eurot ja alates

31.03.2017 lisanduv viivis kuni nõude täitmiseni, aga mitte rohkem kui 42 912,3 eurot.

Arvestades kogu menetluse käiku oli boonustasu küsimine üllatav. Hageja ei osutanud kostjale

kvaliteetset õigusabi: menetlus venis, õigusabi tundide arv oli liiga suur, pidevalt esinesid

puudused, mida tuli kõrvaldada. Arvestades tsiviilasja keerukust ja mahukust ning esitatud

menetlusdokumentide sisu, vähendas maakohus 04.04.2018 määruses hageja õigusabile

kulunud põhjendatud aega märkimisväärselt ja mõistis vastaspoolelt kostja kasuks välja

7 547,5 eurot (kogukulu, v.a boonustasu, koos käibemaksuga oli vähemalt 12 609 eurot).

Maakohtu määrusele esitas vastaspool määruskaebuse, mille tulemusena vähendati

põhjendatud menetluskulusid veelgi, s.o 7 187,5 euroni. Määrusi ei vaidlustanud kostja

esindajaks olev hageja, olles seega teadlik ülemääraselt saadud tasust.

Maakohtu otsus

3. Maakohus rahuldas hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 2 308,25 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise perioodi 15.03.2018-11.06.2019 eest 222,64 eurot ning

lisanduva viivise põhinõudelt alates 12.07.2019 kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1

teises lauses sätestatud määras, kuid mitte enam kui 2 308,25 eurot. Menetluskulud jättis kohus

kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu hüvitisena 275 eurot ning

sellelt viivise VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates otsuse jõustumisest kuni

menetluskulu tasumiseni.

Vaidlust ei olnud, et poolte vahel oli 16.12.2015 sõlmitud õigusteenuse osutamise leping. Selle

alusel esindas hageja kostjat tsiviilasjas nr 2-16-1232. Selles asjas rahuldas maakohus

31.03.2017 otsusega kostja hagi terves ulatuses ja mõistis kostja kasuks välja põhivõla

44 064,37 eurot, viivise 1 152,07 eurot ja alates 31.03.2017 viivise arvestatuna põhinõudelt

kuni põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras, kuid mitte rohkem kui

42 912,3 eurot. Maakohtu otsus jõustus 19.02.2018. Tsiviilasjas nr 2-16-1232 määras

maakohus kostja põhjendatud menetluskulu suuruseks 7 547,5 eurot, millele lisandus

edasiulatuv viivis. Ringkonnakohus tühistas maakohtu määruse osaliselt ja määras kostja

põhjendatud menetluskulu suuruseks 7 187,5 eurot. Leping p-s 4.7 leppisid pooled kokku, et

positiivse tulemuse korra on hagejal õigus saada boonustasu 4% kliendi kasuks väljamõistetud

summadest või büroo poolt esitatud arvete kogusummast osutatud õigusabi kohta vastava

õigusvaidluse raames. Hageja esitas 26.02.2018 kostjale lepingu p-i 4.7 alusel arve nr 1991

2 308,25 euro tasumiseks (summa koos käibemaksuga). Arve tasumise tähtaeg oli 05.03.2019.

Kostja arvet ei tasunud.

Pooled vaidlesid selle üle, kas boonusarve esitamine hageja poolt oli õigustatud või mitte,

arvestades seda, et kostja heitis hagejale ette ebakvaliteetse teenuse osutamist, menetluse

venimist, ülemäära kõrget honorari ja asjaolu, et ka kohtud on menetluskulude

kindlaksmääramisel hageja teenustasusid oluliselt vähendanud ning kostja on seeläbi kahju

kandnud.

Menetlusosaliste vahel oli sõlmitud õigusteenuse osutamise leping, mis oma olemuselt vastas

käsunduslepingule. Kõnealuses lepingus oli punkt, mille kohaselt oli boonustasu maksmise

eelduseks positiivse tulemuse saavutamine. Kaalukeeleks oli sõnapaari „positiivne tulemus“

tõlgendamine. Sõnastuse kohaselt tuli positiivse tulemusena mõista, et kliendi kasuks on mingi

summa välja mõistetud. See eeldus oli praegusel juhul täidetud. Menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlus on põhiasja raames toimuv jätkumenetlus. Selle tulemust ei saa

vaadata eraldi põhimenetluse tulemusest. Ei olnud usutav, et pooled lähtusid lepingu p-i 4.7

kokkuleppimisel ka menetluskulude kindlaksmääramise tulemustest. Lepingu p-i 4.7

tõlgendamisel tuli lähtuda sellest, et tasu kuulub väljamaksmisele juhul, kui kohus hagi

rahuldab ja jaotab menetluskulud hageja kasuks. Kohus sellise lahendi ka tegi. Siiski oli ka

menetluskulude kindlaksmääramine kostja jaoks positiivne.

Kostja viitas, et hageja ei täitnud käsundit vajaliku hoolsusega. Hoolsuskohustuse rikkumiseks

pidas kostja järgmiseid asjaolusid: (1) menetlus tsiviilasjas nr 2-16-1232 ei toimunud vajaliku

kiirusega, (2) kostja tasus hagejale ülemäära palju, mis nähtus ka menetluskulude rahalise

suuruse kindlaksmääramisest kohtute poolt, (3) õigusteenus oli asjatundmatu.

1) Pooled ei sidunud boonustasu maksmist menetluse kiirusega. Menetlus kiirus sõltub

mitmesugustest teguritest. Kusjuures paljud ei tulene advokaadi tegevusest või

tegevusetusest. Puuduste kõrvaldamine toob endaga kaasa vaid lühiajalise viivituse.

Praegusel juhul oli menetlus tavapärase pikkusega. Kostja ei toonud esile, missugust

tähtsust omas menetluse kiirus kostjale ja kuidas see teda mõjutas.

2) Kui klient leiab, et õigusteenuse kulu nõue ei ole põhjendatud, on tal õigus kasutada

õiguskaitsevahendeid (alandada hinda, nõuda kahju hüvitamist vms). Kostja ei ole neid

õiguskaitsevahendeid kasutanud. Pelgalt väide, et kostja on maksnud hagejale niigi

rohkem, kui oleks pidanud, ei andnud alust lepingu p-s 4.7 kokku lepitud boonustasu

maksmisest keeldumiseks. Leping on lepingupooltele täitmiseks kohustuslik.

3) Õigusteenuse asjatundmatus saab väljenduda selgelt tajutavas tagajärjes, mis

õigusteenuse osutamise kaudu pidi saabuma, kuid jäi ebaõige õigusteenuse tõttu

saabumata, või vastupidi: tagajärg, mis eeldatavalt ei pidanud saabuma, saabus siiski.

Kuivõrd hageja koostatud kostja nõue oli kohtus edukas, ei saanud kohus jõuda

järeldusele, et õigusteenus oli asjatundmatu. Kostja ei väitnud, et positiivne tulemus

saavutati kellegi teise kui hageja tegevuse tulemusena.

Ainsana oli tähelepanuvääriv kostja argument, et menetluskulude suuruse kindlaksmääramise

menetluses oli hageja asjatundmatu ja ei pidanud arusaamatutel põhjustel vajalikuks

õigusteenuse osutamisele kulunud aja mahukust põhjendada. Hagejale võiks ette heita seda, et

ta ei vaidlustanud Harju Maakohtu 04.04.2018 määrust osas, milles maakohus leidis, et

boonustasu ei ole menetluskulu. Samas ei tähendanud maakohtu määruse vaidlustamata jätmine

automaatselt, et rikuti hoolsuskohustust: kohtule ei esitatud väidet, et määruskaebuse

tulemusena oleks maakohtu määruse muutmine kostja kasuks olnud tõenäoline ja arvestada tuli

ka määruskaebuse koostamise ja esitamisega tekkivat lisakulu.

Hageja arvutuskäik boonustasu suuruse määramisel oli arusaadav ja korrektne ning ka kostja ei

esitanud sellele vastuväiteid. Viivisenõude osas vastuväiteid ei esitatud ning selle nõudmine oli

seaduse kohaselt võimalik.

Menetluskulud tuli tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 162 lg 1 alusel jätta kostja

kanda. Hageja kandis menetluses kulusid 275 euro ulatuses (riigilõiv). Viidatud kulu oli

põhjendatud ja tuli vastaspoolelt välja mõista.

Apellatsioonkaebus

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale kaebuse, milles palus maakohtu otsus tühistada ja teha

uus, millega jätta hagi tervikuna rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kohus ei arvestanud lahendi tegemisel, et kostja esindaja on õigusteadmisteta isik. Hageja ei

tõendanud, et tema arusaamine lepingu p-st 4.7 oli poolte ühine tahe. Lepingu p-i 4.7

sisustamisel tuli arvestada järgnevaga: boonustasu võis moodustada kuni 4%, mitte täpselt 4%,

boonustasu aluseks võisid olla kas kliendi kasuks väljamõistetud summad või õigusteenuste

arvete kogusumma konkreetse õigusvaidluse raames, mida sai käsitleda lisatasuna hea töö eest,

punktis ei öeldud, millal tuli arve tasuda, puudus kokkulepe, et summale lisandub käibemaks,

hageja ei saanud ainuisikuliselt otsustada, missuguse viisi ta valib boonustasu suuruse

arvutamiseks, hageja hindas p-i 4.7 sisseviimisel, et õigusteenuse maht on 12-18 tundi, mis

lisaks tsiviilasjas nr 2-16-1232 hagi koostamisele ja esindamisele kohtus hõlmas veel kolme

teist õiguslikku probleemi.

Nii maakohus kui ringkonnakohus pidas kostja menetluskulusid tsiviilasjas nr 2-16-1232

ebamõistlikeks ja põhjendamatuteks 40% ulatuses. Kostja tasus hagejale kõik õigusabikulud.

Lepingu p-s 4.4 lepiti kokku, et kui töömaht osutub väiksemaks, tagastab hageja ülemääraselt

saadu kahe nädala jooksul lõpliku lahendi saamisest. Hageja ei tagastanud ebamõistlikke

kulusid (3 420 eurot, millele lisandub käibemaks). Oluline oli, et ka maakohus heitis praeguses

asjas hagejale ette, et ta ei vaidlustanud tsiviilasjas nr 2-16-1232 tehtud maakohtu määrust,

milles kohus määras kindlaks menetluskulude hüvitise. Kostjale kui õigusteadmisi

mitteomavale isikule ei saanud tagantjärgi panna tõendamiskohustust. Menetluskulude

vaidlustamine ei oleks toonud kaasa lisakulu, sest menetluskulude määruse vaidlustamise eest

ei saanud nõuda õigusabikulusid.

Vastus kaebusele

5. Hageja palus jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, maakohtu otsus muutmata ja

menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebuses

esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

Kostja tõi apellatsioonkaebuses välja kaks põhjuste ringi, mis tema hinnangul viisid ebaõige

lahendi tegemiseni, n.o maakohus tuvastas ebaõigesti poolte vahel sõlmitud lepingu p-i 4.7

sisu, hageja rikkus lepingu täitmisel hoolsuskohustust.

Maakohus ei eksinud lepingu p-i 4.7 tõlgendamisel. Ringkonnakohus nõustub viidatud osas

maakohtu otsuse põhjendustega ja tuginedes TsMS § 654 lg-le 6 ei korda neid. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele, märgib ringkonnakohus järgmist. Iseenesest ei vaielnud kostja

vastu sellele, et sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli osa advokaaditasust nn boonustasu, mis

kuulus kliendil maksmisele positiivse tulemuse korral. Küll aga ei nõustunud ta, et vaidlusalust

punkti oli võimalik tõlgendada selliselt, et boonustasu suuruse üle sai otsustada hageja.

Kusjuures hageja oli vaba otsustama, kas boonustasu on kuni 4% või täpselt 4% väljamõistetud

summadest või õigusteenuste arvete kogusummast. Puudus kokkulepe, et summale lisandub

käibemaks.

VÕS § 29 lg 1 kohaselt lähtutakse lepingu tõlgendamisel lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Kui see tahe erineb lepingus kasutatud sõnade üldlevinud tähendusest, on määrav

lepingupoolte ühine tahe. VÕS § 29 lg 3 kohaselt, kui üks lepingupool mõistis

lepingutingimust teatud tähenduses ja kui teine lepingupool lepingu sõlmimise ajal seda

tähendust teadis või pidi teadma, siis tõlgendatakse lepingutingimust selliselt, nagu esimene

pool seda mõistis. Samas on ühise tegeliku tahte tõendamise kohustus poolel, kes sellele

tugineb. Kui poolte ühist tegelikku tahet ega ka VÕS § 29 lg-s 3 nimetatud asjaolusid ei ole

tõendatud, saab lepingu tõlgendamisel lähtuda mõistliku isiku positsioonist (VÕS § 29 lg 4).

Lepingu tõlgendamisel tuleb arvestada ka VÕS § 29 lg-s 5 nimetatud asjaolusid, samuti

VÕS § 29 lg-t 6, mille kohaselt tuleb lepingutingimust tõlgendada koos teiste

lepingutingimustega, andes sellele tähenduse, mis tuleneb lepingu kui terviku olemusest ja

eesmärgist (vt Riigikohtu 26.11.2015 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-112-15, p 15; 28.03.2018

otsust tsiviilasjas nr 2-16-5143, p 13.2).

Kuivõrd pooled on eriarvamusel lepingu p-i 4.7 tõlgendamisel, tuleb praegusel juhul lähtuda

mõistliku isiku positsioonist, tõlgendades punkti koos teiste lepingutingimustega. Viidatud

punkt asub lepingu neljanda peatüki pealkirjaga „Advokaaditasu“ all, kus on lisaks selgitatud

ka advokaadi õigusteenuse osutamise tasu suuruse kujunemist. Samas peatükis on selgitatud,

et nii advokaadi õigusteenuse osutamise tasu kui boonustasu makstakse hageja esitatud arvete

alusel. Lepingu kolmandas peatükis on selgitatud, et kostja kohustub tasuma tähtaegselt ja

kokkulepitud mahus hageja arved. Seega nähtub lepingu sätteid koos vaadeldes, et kostjal on

kohustus tasuda nii õigusteenuse osutamise eest kui ka maksta boonustasu ning seda hageja

esitatud arvete alusel. Seejuures on hagejal lepingu järgi voli otsustada, kas ta võtab aluseks

kostja kasuks väljamõistetud summad või hageja esitatud arvete kogusumma ning kas

kohaldab maksimaalset määra ehk 4% või väiksemat.

Seda, et boonustasu maksmise kohustuse tekkimise ja ulatuse üle otsustamise õigus on lepingu

järgi antud kostja otsustada, ei saa lepingu tingimusi koosmõjus tõlgendades järeldada.

Eelnevalt kirjeldatud järeldust ei väära ka lepingu p 4.1, mille kohaselt oli planeeritav

advokaadi minimaalne tööajakulu 12-18 tundi asja materjalide süstematiseerimiseks ja

haginõuete koostamiseks õigusvaidluses. Sõnastusest nähtuvalt hindas hageja advokaadi

minimaalseks tööajakuluks 12-18 tundi õigusvaidluse lahendamise esimeses etapis kuni hagi

kohtusse esitamiseni. Sõnastusest nähtuvalt ei saanud kostja arvata, et kogu vaidlus

lahendatakse advokaadi 12-18 töötunni jooksul. Kui advokaat oleks osanud töötunni täpsusega

juba lepingu sõlmimise etapis hinnata õigusteenuse raames tehtava töö mahtu, oleks positiivse

tulemuse korral väljamakstava boonustasu võinud lepingus juba summaliselt määrata. Töö

maht kujuneb menetluse käigus ja selle kujundamisel on oluline kaal mh kliendi soovidel.

Kuivõrd pooled leppisid lepingu p-s 4.7 kokku, et hagejal on positiivse tulemuse (ainus eeldus)

korral õigus saada boonustasu ja maakohus tuvastas korrektselt, et see eeldus esines (hageja

hagi rahuldati tervikuna), tuli kostjal tasuda hageja poolt kostjale esitatud arvel märgitud

summa, mille kujunemine oli kooskõlas lepingu p-s 4.7 märgituga. Seejuures võis hageja, kes

oli

sarnaselt

kostjaga

käibemaksukohustuslane,

nõuda

kostjalt

ka

kooskõlas

käibemaksuseaduse § 24 lg-ga 1 käibemaksu. Seega tuli kostjal tasuda boonustasu koos

käibemaksuga hiljemalt arvel märgitud ajaks. Kostja seda ei teinud, jäädes vaidlusaluse summa

tasumisega viivitusse.

Sellises olukorras puudus maakohtul vajadus hinnata, kas hageja osutas õigusteenust

kvaliteetselt, ei rikkunud hoolsuskohustust. Selle analüüs oleks tulnud kõne alla, kui kostja

oleks kasutanud hageja suhtes õiguskaitsevahendeid, mis oleksid nõudnud hageja

hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamist, ja hageja nõude enda nõudega tasaarvestanud. Kostja

hageja suhtes õiguskaitsevahendeid ei kasutanud, tasaarvestuse vastuväidet ei esitanud.

Eelneva tõttu jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendustest välja osa, milles maakohus

analüüsib võimalikku hoolsuskohustuse rikkumist.

Viimaks peab ringkonnakohus vajalikuks selgitada, et kohus otsustab menetluskulude

kindlaksmääramisel, kui palju tuleb vastaspoolelt menetluskulude hüvitist välja mõista,

juhindudes TsMS-is sätestatud regulatsioonist ja kohtupraktikast ning selle raames ei otsusta

kohus, kui palju tuleb kliendil end menetluses esindanud õigusteenuse osutajale tasuda.

Näiteks on TsMS-is piiratud mitmele lepingulisele esindajale tehtud kulutuste hüvitamist, mis

on võimalik vaid juhul, kui mitme esindaja kasutamise menetluses tingib asja keerukus,

esindaja vahetamine (TsMS § 175 lg 3). Samuti ei saa vastaspoolelt nõuda menetluskulude

kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid (TsMS § 178 lg 4) jne. See aga ei tähenda,

et kui õigusteenuse osutamise raames on kliendile sellist teenust osutatud, ei pea klient seda

õigusteenuse osutajale hüvitama. Klient ja õigusteenuse osutaja on vabad oma suhet

kujundama, mh kokku leppima, et klienti esindab menetluses mitu advokaati, advokaat

koostab menetluses kõik dokumendid, sh menetluskulude nimekirjad jne ning kui palju tuleb

teenuse eest tasuda. Eelneva kokkuvõtteks märgib kohus, et kliendi tasu maksmise kohustus

tuleneb õigusteenuse osutajaga sõlmitud lepingust, mitte kohtumäärusest, millega määrati

kindlaks vastaspoolelt väljamõistetava menetluskulude hüvitise suurus.

Menetluskulude jaotus

7. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu puudub vajadus ümber vaadata maakohtu

määratud menetluskulude jaotust. Menetluskulude kindlaksmääramisele kostja vastuväiteid ei

esitanud.

Apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätab ringkonnakohus samuti kostja

kanda, kuivõrd kostja apellatsioonkaebus jäi rahuldamata. (TsMS § 171 lg 1). Hageja ei ole

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja esitanud, mistõttu puuduvad kindlaksmääratavad

menetluskulud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Ulvi Loonurm

Meeli Kaur

Mati Maksing