2-19-19816/23 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing

Määruse tegemise aeg ja koht

20.01.2020, Tallinn

Kohtuasja number

2-19-19816

Kohtuasi

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus

XX

paigutamiseks

tema

tahte

vastaselt

psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.12.2019 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX määruskaebus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Avaldaja Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399)

Puudutatud

isik

XX

(isikukood

XXXXXXXXXXX),

riigi

õigusabi

korras

määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 18.12.2019 määrus muutmata, kuid täpsustada määruse

resolutsiooni punkti 1 selliselt, et rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli

päeva

ja

paigutada

XX

isiku

tahtest

olenematu

ravi

kohaldamiseks

psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019 kella 12.44-st ning pikendada tähtaega kuni

ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päeva.

2. Määruse resolutsiooni terviktekst on järgmine:

2.1. Rakendada XX suhtes esialgset õiguskaitset kuni neli päeva ja paigutada XX isiku

tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019 kella

12.44-st ning pikendada tähtaega kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks

kui 40 päeva.

2.2. Kohus annab loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike

ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

2.3. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda

lõpetatuks 25.01.2020 või mõnel eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse

tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse paigutamise eelduste

äralangemisega.

2.4. Määrus kuulub viivitamatult täitmisele ja määruskaebuse esitamine ei peata määruse

täitmist.

3. Jätta määruskaebus rahuldamata.

4. Jätta maakohtu ja määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud Eesti Vabariigi

kanda.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

määruskaebuse esitajale kättetoimetamisest alates.

Asjaolud ja menetluse käik

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) Psühhiaatriakliiniku valvearst esitas

18.12.2019

Harju

Maakohtule

taotluse

XX

(puudutatud

isik)

paigutamiseks

psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi kohaldamiseks loa saamiseks ja ühtlasi esmase

õiguskaitse pikendamiseks neljakümne päevani, lubades tema suhtes kohaldada tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi.

Taotluse kohaselt hospitaliseeriti puudutatud isik 17.12.2019 kell 12.44 tahtest olenematu

psühhiaatrilise ravi otsusega Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinikusse

(psühhiaatriakliinik), kus tema suhtes rakendati tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise

abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu oli puudutatud isik ohtlik

ümbritsevatele ja iseendale ebaadekvaatse käitumise tõttu. Ta ei olnud suuteline ise ravivajadust

hindama. Tema seisundi paranemist ei olnud alust prognoosida nelja ööpäeva vältel.

2. Taotlusele oli lisatud raviarstide arvamused, mille kohaselt tuleb taotlus rahuldada ja

esialgset õiguskaitset pikendada kuni 40 päevani ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest

olenematut psühhiaatrilist ravi. Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire (diferentseerimata

skisofreenia F20.32; mitme psühhoaktiivse aine kuritarvitamine F19.1). Tema käitumine oli

rahutu ja psühhoosielamustest juhitud, millega ohustas nii iseennast kui ümbritsevaid. Oma

seisundist lähtuvalt ei olnud ta võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

Puudutatud isik suitsetas juba noorukieas kanepit; 15-aastaselt suitsetas ta igapäevaselt ca viis

suitsu päevas. Esmakordselt pöördus puudutatud isik valvepsühhiaatri vastuvõtule 01.07.2013

kaebustega kiirele ärritumisele, raskustele inimestega suhtlemisel. Talle anti soovitus

ambulatoorselt psühhiaatri vastuvõtule pöördumiseks. Järgneval päeval pöördus ta õe saatel

psühhiaatri vastuvõtule, kus avaldas, et on kestvalt kanepit tarbinud, üritanud koguseid

vähendada.

Puudutatud

isikul

diagnoositi

psühhootiline

häire

kanepist

(F12.5),

psühhoosivastaseks raviks määrati haloperidooli. Ravi mõjus: puudutatud isiku enesetunne

paranes, ta taastas suhted tüdruksõbra ja sõpradega, planeeris töötamist Soomes. Ravi

katkestamisel seisund halvenes, misjärel pöördus puudutatud isik taas ambulatoorsele

vastuvõtule, kust suunatuna viibis haiglaravil psühhiaatriakliinikus esmakordselt 16.12.2013-

06.01.2014, kus diagnoositi äge psühhootiline häire skisofreenia sümptomitega F23.2 ja kanepi

kuritarvitamine F12.1. Raviks sai risperidooni 1-3mg annuses ja uinutit, mille toimel psühhoos

taandus, uni normaliseerus, meeleolu paranes. Ravi järgselt toimetulek paranes. Puudutatud isik

hospitaliseeriti 22.01.2016-05.04.2016 seisundi täpsustamiseks ja ravi korrigeerimiseks ning ta

viibis haiglaravil psühhiaatriakliinikus. Vastuvõtul avaldas puudutatud isik mitmesuguseid

hirmutundeid sh suhtlemise ja kehalise tervise kohta, tundlikkust helidele, oma vaevusi ta ei

täpsustanud. Puudutatud isikul diagnoositi diferentseerimata skisofreenia F20.32. 2017. aasta

jaanuaris korrigeeriti psühhoosivastast ravi, määrati aripiprasool. Puudutatud isik katkestas

toetusravi ja 2018. aasta augustis avaldas, et tarbib amfetamiini regulaarselt. Viimati viibis

puudutatud isik haiglaravil 10.04.2019-15.04.2019. Saabumisel kaebas kuulmismeelepetete ja

mõjustustunnete esinemist, avaldas, et aasta lõpul oli kasutanud amfetamiini, LSD-d, kanepit

jm narkootikume. Puudutatud isiku nõusolekul hospitaliseeriti ta haiglaravile. Raviks manustati

aripiprasooli 10mg annuses, lorasepaami ja uinutit. Puudutatud isiku tajuhäired möödusid

kiiresti, ta lahkus haiglast psühhoosita, järgnevalt toetusravi ei kasutanud. Käis tööl juunini

batuudisaalis, seejärel enam tööle ei läinud, elas vanemate kulul, jätkas narkoainete tarbimist.

Käesolevalt pöördus puudutatud isik ise polikliinikusse vastuvõtule, kus patsiendi käitumine

oli rahutu, ta käis kabinetti mööda ringi, rääkis segaselt monoloogina, hallutsineeris elavalt.

Puudutatud isik suunati statsionaarsele ravile. Vastuvõtul oli äraolev, meelepetetest hõivatud,

rääkis kõvahäälselt monoloogina omaette, vehkis kätega, nõudis "ravikanepi luba". Sisukohast

kontakti patsiendiga ei saadud, mistõttu puudutatud isik hospitaliseeriti valvearsti poolt tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi otsusega 17.12.2019 kell 12.44. Vastuvõtul muutus ülirahutuks,

ründas ümbrisevaid, keeldus igasugusest koostööst, mistõttu patsient toimetati eralduspalatisse

ning ohjeldati turvalisuse tagamiseks ja ravi teostamiseks. Ravimid manustati süstituna. Ka

ravimite toime ajal oli kestvalt vaenulik, sõimlev, ähvardava olekuga. Hommikul ärgates oli

puudutatud isik mõnevõrra rahunenud, ohjeldamine lõpetati. Vestlusel raviarstiga oli ta veel

ravimitest uimane, kuid kergesti ärrituv, rahulolematu ja vaenulik, keeldus igasugusest

koostööst, soovis koheselt haiglast lahkuda.

Seisukohad taotlusele

3. Raviarst CC selgitas, et puudutatud isik oli trotslik ja kamandav. Ta kahtlustas, et puudutatud

isik tarvitab lisaks kanepile veel mingit narkootikumi. Tema ohjeldamiseks läks vaja viit

inimest. Talle anti suures annuses ravimeid, mistõttu oli ta uimane.

4. Riigi õigusabi korras puudutatud isikule määratud esindaja toetas taotlust.

5. Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et haiglas viibimise vajadust ei esinenud. Ta tuli

vastuvõtule ise ja küsis ravikanepi luba, mille peale suruti ta jõuga voodisse. Puudutatud isik ei

osanud selgitada, milliste vaevuste tõttu tal just ravikanepit vaja oli; ainult süda valutas. Ta

arvas, et „psühhoosid ja skisofreeniad võib kõik prügikasti visata“. Enne haiglasse tulekut oli

puudutatud isikul kõik hästi. Ta leidis, et tal ei esine ei skisofreeniat ega psühhoosi. Kinnitas,

et hiljuti on ta tarvitanud ainult kanepit, millalgi enne seda ka spiidi.

Maakohtu lahend

6. Maakohus rahuldas avalduse ja rakendas puudutatud isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja

paigutas isiku tahtest olenematu ravi kohaldamiseks psühhiaatriakliinikusse alates 17.12.2019

kella 12.44-st kuni ravivajaduse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 40 päevaks, s.o

25.01.2020. Kohus määras, et puudutatud isikule võib kohaldada haiglas viibimise ajal tahtest

olenematut psühhiaatrilist haiglaravi, sh vajadusel tahtevastast ravimite manustamist.

Maakohus tugines määruse tegemisel PsAS § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2 ning

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 531 lg-tele 1 ja 5 ning 539 lg-le 3. Arvestades

puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik, oli

alus kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534 lg 5 alusel.

Puudutatud isikul esines raske psüühikahäire diferentseerimata skisofreenia ja mitme

psühhoaktiivse aine kuritarvitamine, millest tulenevalt ei suutnud ta adekvaatselt hinnata enda

tervislikku seisundit, käitumise tagajärgi ega ravivajadust. Ebaadekvaatse ja ettearvamatu

käitumise tõttu oli puudutatud isik ohtlik nii iseendale kui ka ümbritsevatele isikutele. Isiku

ohtlikkus lähitulevikus oli pigem kindel kui tõenäoline. Varasemalt oli puudutatud isik vajanud

haiguse ägenemisel ravi pikemate perioodide kestel ning puudus alus arvata, et tema seisund

võiks olulisel määral paraneda mõne päevaga. Tema seisundit arvesse võttes vajas ta pikaajalist

hospitaliseerimist ja maksimumtähtaja kohaldamist.

Taotlusest nähtuvalt vajas isik ravi ja ravimite manustamist, mistõttu tuli anda luba isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks, kui isik

vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Määruskaebus

7. Puudutatud isik esitas 01.01.2020 riigi õigusabi korras määratud esindaja vahendusel

määruskaebuse, paludes määrus tühistada ja lõpetada tahtest olenevatu ravi ning mõista välja

ebaseaduslikult vabaduse võtmisega tekitatud mittevaraline kahju.

Puudutatud isik oli veendunud, et tal ei esinenud psüühikahäiret, sh skisofreeniat. Arstid hoidsid

teda haiglas kinni ja manustasid tahtevastaselt ravimeid, sest kartsid valediagnoosi väljatulekut.

Ka ei olnud ta agressiivne ja ohtlik. Ta soovis vaid ravikanepit. Enesetappu puudutatud isik

teostada ei kavatsenud, kõigest sai üle kanepiga. Ravimeid ei olnud vaja võta ja need ei

mõjunud hästi. Teda hoiti õigusvastaselt kinni, millega tekitati kahju.

Menetluse edasine käik

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis tähtaja määruskaebusele vastamiseks.

9. Avaldaja palus jätta määruskaebus rahuldamata ja maakohtu määrus muutmata. Puudutatud

isikul oli raske psüühikahäire, mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda

juhtida, ta ohustas psüühikahäire tõttu iseenda ja teiste tervist, muu psühhiaatriline abi ei olnud

küllaldane.

10. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

11. Ringkonnakohus küsis 15.01.2019 avaldajalt, milles väljendub puudutatud isiku ohtlikkus

endale või teistele ning mida või keda ja mil viisil ründas puudutatud isik 17.12.2019 valvetoas.

Avaldaja selgitas 17.01.2019, et 17.12.2019 ründas puudutatud isik ümbritsevat personali

rusikate ja jalgadega jõuliselt pekstes. Tema sõnaline rahustamine ja koostööle kaasamine ei

olnud tulemuslik, mistõttu kaasati meditsiini personali ja patsientide ohutuse tagamiseks

turvatöötaja ning puudutatud isik toimetati eralduspalatisse ning ohjeldati.

Ringkonnakohtu seisukoht

12. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust maakohtu määruse

tühistamiseks, mistõttu tuleb määruskaebus jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel koosmõjus

TsMS §-ga 659 rahuldamata. Samas esineb vajadus maakohtu määruse resolutsiooni p-i 1

sõnastuse täpsustamiseks esialgse õiguskaitse rakendamise ja selle pikendamise kohta, mistõttu

esitab ringkonnakohus TsMS § 654 lg 22 alusel koosmõjus TsMS §-ga 659 kehtiva resolutsiooni

tervikliku sõnastuse.

Määruskaebuse esitaja väitis, et maakohtu määrus tuleb tühistada, sest kõiki eeldusi tema

esialgse

õiguskaitse

rakendamise

korras

tahtest

olenematu

ravi

kohaldamiseks

psühhiaatriakliinikusse paigutamiseks ei esinenud. Esmajoones tuvastas maakohus kaebaja

väitel ebaõigesti puudutatud isikul raske psüühikahäire olemasolu ja puudutatud isiku

ohtlikkuse. Ringkonnakohus nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659

maakohtu määruse põhjendustega ega korda neid. Vastuseks määruskaebuse väitele, et täidetud

ei ole kõik PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud eeldused tahtevastase ravi kohaldamiseks, märgib kohus

järgmist.

Isikul raske psüühikahäire olemasolu, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või

seda juhtida, ja tema ohtlikkus endale või teistele, on kaks kolmest eeldusest, mis peavad

PsAS § 11 lg 1 kohaselt esinema, et isik oleks õigus võtta tema enda või tema seadusliku

esindaja nõusolekuta vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või

tema suhtes oleks võimalik tahtest olenematut ravi jätkata. Ringkonnakohus ei nõustu

määruskaebuse väidetega, et maakohus tuvastas ebaõigesti kirjeldatud eelduste esinemise.

Maakohtul oli vaidlustatud määruse tegemise ajal piisavalt andmeid isiku tervisliku seisundi

kohta, mis viitasid sellele, et esialgse õiguskaitse tähtaega tuleb isiku ravimiseks pikendada.

Samuti kuulas maakohus ära nii isiku enda kui ka tema raviarsti.

Puudutatud isiku läbivaadanud psühhiaatrite CC ja YY arvamusega on tõendatud, et isikul on

raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida. Nimelt

on puudutatud isikul diagnoositud diferentseerimata skisofreenia F.20.32 ja mitme

psühhoaktiivse aine kuritarvitamine F.19.1, mis mõjutab tema käitumist, muutes ta rahutuks ja

käitumise psühhoosielamustest juhituks. Asjaolu, et puudutatud isik ise on seisukohal, et ta on

terve ja ei vaja ravi, ei lükka ümber psühhiaatrite hinnangut isiku tervislikule seisundile ega saa

olla määravaks PsAS § 11 lg-s 1 sätestatud tingimuste hindamisel. Sõltuvalt oma seisundist ei

mõista puudutatud isik ravivajadust.

Puudutatud isiku ohtlikkusega seonduvalt märgib ringkonnakohus, et maakohus kuulas

kooskõlas TsMS § 536 lg-ga 1 ära ka puudutatud isiku enda ja veendus vahetult tema olukorras.

Ringkonnakohtul ei ole alust kahelda maakohtul pärast isiku ärakuulamist tekkinud

siseveendumuses isiku ohtlikkuse kohta, mille kohaselt on puudutatud isiku ohtlikkus

lähitulevikus pigem kindel kui tõenäoline. Seda enam, et isiku ohtlikkus väljendub ka

toimikumaterjalidest. Kohtule esitatud materjalidest nähtuvalt oli puudutatud isik vastuvõtul,

millelt ta hospitaliseeriti tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks,

äraolev, ülirahutu, elavatest meelepetetest hõivatud ning ründas ümbritsevat personali rusikate

ja jalgadega jõuliselt pekstes. Tema ohjeldamiseks ning personali ja patsientide ohutuse

tagamiseks tuli kaasata turvatöötaja.

Seega jõudis maakohus õigele järeldusele, et puudutatud isik oli psüühikahäire tõttu ohtlik nii

iseenda kui teiste inimeste elule või tervisele. Puudutatud isiku ohtlikkus lähitulevikus oli

pigem kindel kui tõenäoline. Eeltoodud põhjendustel tuleb määruskaebus jätta rahuldamata.

13. Eelnevast sõltumata märgib ringkonnakohus, et maakohus on vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5

kohaldanud käesolevas asjas 18.12.2019 määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks

perioodiks kui neli päeva alates puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Riigikohus

on selgitanud, et esmalt saab otsustada isiku kinnisesse asutusse paigutamise esialgse

õiguskaitse korras kuni neljaks päevaks (alates paigutamisest) ning edaspidi võib ta teha uue

määruse esialgse õiguskaitse tähtaja pikendamise kohta, kui selgub, et pikem tähtaeg on siiski

vajalik (Riigikohtu 11.01.2017 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-137-16, p 18; 19.02.2014 määrus

tsiviilasjas nr 3-2-1-155-13, p 46.3 teine lõik).

Seega on maakohus vastuolus TsMS § 534 lg-ga 5 kohaldanud praeguses asjas 18.12.2019

määrusega esialgset õiguskaitset juba algselt pikemaks perioodiks kui neli päeva alates

puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamisest. Kõnealune minetus ei anna praegusel juhul

siiski alust maakohtu lahendi tühistamiseks, kuna maakohus on määruse tegemisel sisuliselt

kontrollinud TsMS § 534 lg 5 teises lauses sätestatud esialgse õiguskaitse pikendamise eelduste

esinemist: kohus kuulas ära puudutatud isiku isiklikult ja tegi lahendi, tuginedes mh

psühhiaatrite arvamusele. Psühhiaatrid olid veendumusel, et puudutatud isik vajas pikemat

tahtest olenematut ravi kui neli päeva. Seega olid täidetud TsMS § 534 lg 5 teisest lausest

tulenevad eeldused selleks, et pikendada esialgset õiguskaitset kuni 40 päevani.

Kuivõrd esialgse õiguskaitse kohaldamine ja selle tähtaja pikendamine peab selgelt nähtuma

määruse resolutsioonist, tuleb selles osas maakohtu määruse resolutsiooni täiendada.

14. Seonduvalt puudutatud isiku taotlusega mõista tema kasuks välja ebaseadusliku vabaduse

võtmisega tekitatud mittevaraline kahju, märgib ringkonnakohus, et praeguse menetluse raames

ei ole võimalik seda nõuet menetleda. Seda ka juhul, kui kohus oleks tuvastanud, et puudutatud

isik on ebaõigesti paigutatud kinnisesse asutusse tahtevastase ravi kohaldamiseks. Nimelt on

praegu menetluses avaldaja taotlus puudutatud isiku paigutamiseks tema tahte vastaselt

psühhiaatriahaiglasse. Muid nõudeid (sh mittevaralise kahju nõuet) tuleks menetleda teises

menetluses vastava avalduse alusel.

15. TsMS § 172 lg 3 alusel jäävad puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise ja sellega

seotud menetluse kulud riigi kanda. Kindlaksmääratavad menetluskulud avaldajal puuduvad.

Riigi õigusabi korras kaebuse esitajale määratud esindaja tasu määrab kohus kindlaks eraldi

määrusega pärast vastava taotluse saamist.

16. Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule tulenevalt TsMS §-st 543.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ulvi Loonurm, Meeli Kaur, Mati Maksing