3-19-2417/6 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(3)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2417

Haldusasi

X.X.-X. kaebus Keila Linnavolikogu 26.11.2019

otsuse nr 28 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X.X.-X.

Vastustaja

–

Keila

linn,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Allar Jõks

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine, esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus läbivaatamatult.

2. Jätta X.X.-X. esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7, § 203 lg 1, § 204 lg 1).

ASJAOLUD

1. Keila Linnavolikogu liitis 26.11.2019 otsusega nr 28 Keila Põhikooli Keila Kooliga, lõpetades

Keila Põhikooli tegevuse 1. septembriks 2020, lõpetas alates 2020/2021. õppeaastast vastuvõtu Keila

Põhikooli ning tagas Keila Põhikooli õpilastele võimaluse jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse

omandamist Keila Koolis. Lisaks määras Keila Linnavolikogu eesti õppekeelega Keila Põhikooli osas

klassides õppekeeleks vastavalt vajadusele vene keele järgmiselt: 2020/2021. õppeaastal 2.-9. klassis,

2021/2022. õppeaastal 3.-9. klassis, 2022/2023. õppeaastal 4.-9. klassis, 2023/2024. õppeaastal 5.-9.

klassis, 2024/2025. õppeaastal 6.-9. klassis, 2025/2026. õppeaastal 7.-9. klassis, 2026/2027.

õppeaastal 8.-9. klassis, 2027/2028. õppeaastal 9. klassis.

2. X.X.-X. esitas 23.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse Keila Linnavolikogu 26.11.2019

otsuse nr 28 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud otsuse kehtivuse

peatamiseks.

Kaebaja laps pidi 2020. a astuma Keila Põhikooli 1. klassi, kuid Keila Põhikooli likvideerimise tõttu

on laps sunnitud õppima 1. klassist täiesti eesti keeles.

Keila Linnavolikogu rikkus hea halduse tava, kui võttis vaatamata Keila Põhikooli hoolekogu

vastuseisule vastu 26.11.2019 otsuse nr 28. Hoolekogu leidis, et linna lasteaiad ei valmista

2(3)

venekeelseid lapsi ette sellel tasemel, et nad võiksid jätkata õpinguid eesti keeles ning kui lapsel

tekivad probleemid, tõrjutakse ta süsteemist välja. Keila Koolis pole sotsiaalala töötajaid ega

logopeede, kes oleksid võimelised töötama venekeelsete lastega. Keila Kool töötab niigi

täiskoormusega, on ülekoormatud ja ühendamine venekeelse põhikooliga ei tule kummalegi koolile

kasuks. Ka linna poolt tellitud uurimusest selgus, et otstarbekas oleks alles jätta vene kool kui omaette

objekt.

Keila Põhikooli lastevanemate koosolekul kinnitasid vanemad ühehäälselt, et nad soovivad oma kooli

säilitada. Keila Linnavolikogu vaidlustatud otsus ignoreerib seda tahet. Kaebaja ei usu lubadust, et

Keila Põhikooli õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist

Keila Koolis. Praegu lubatakse, et Keila Põhikooli õpilased jäävad oma kooli hoonesse üheks aastaks.

Kui nad viiakse Keila Kooli hoonesse, võib eeldada, et venekeelse põhihariduse omandamise vajadus

linna hinnangul kaob. Vaidlusalune otsus rikub kaebuse esitaja lapse emakeelelist enesesäilitamist ja

identiteeti ja tema õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Samuti on rikutud kaebaja

otsustusõigust määrata tema alaealise lapse emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti.

Põhiseaduse § 37 lg-st 4 tulenevalt on muukeelne õpetus garanteeritud juhul, kui õppeasutus valib

selle keele õppekeeleks. Suurele rahvusvähemusele emakeelse põhihariduse mittevõimaldamine

tähendab ka rahvusliku identiteedi kaotamist, kuna tegemist võib olla sunniviisilise assimileerimise

vahendiga. Kui koolis käib piisaval arvul õpilasi, et kooli üleval pidada ja õppeasutus otsustab valida

õppekeeleks muu keele kui riigikeele, siis on riigil kohustus aktsepteerida sellist valikut ning sellist

kooli üleval pidada. Väide, et Keila Põhikooli üleval pidamine on liiga kallis, on paljasõnaline. Keila

linnapea ütles, et koolide liitumise eesmärgiks on, et Keilas ei oleks kahte kogukonda.

Kaebaja hinnangul on venekeelse kooli kaotamine vastuolus vähemusrahvuste kaitse

raamkonventsiooni, regionaal- või vähemuskeelte Euroopa harta, ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuurialaste

õiguste

rahvusvahelise

pakti,

ÜRO

lapse

õiguste

konventsiooni,

ÜRO

rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni, OSCE inimarengu

Kopenhaageni konverentsi dokumendi, Haagi soovitustega rahvusvähemuste õiguste kohta ning

UNESCO konventsiooniga.

Esialgse õiguskaitse korras vastustaja otsuse kehtivuse peatamine on vajalik, kuna kaebaja õiguste

kaitse jõustunud kohtuotsusega võib osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seda põhjusel, et

kui Keila Põhikooli tegevus lõppeb 01.09.2020, siis kaebaja laps ei saa sinna minna ja peab otsima

uue kooli. Lähimad venekeelsed koolid on Tallinnas, kuhu astumiseks saab taotluse esitada iga

õppeaasta eel, 1.-15. märtsini. On näha, et kohtuvaidluse ajal vastuvõtmine lõpeb ja laps jääb

õppekohata.

3. Vastusena Tallinna Halduskohtu kohtunõudele esitas Keila linn 06.01.2020 seisukoha esialgse

õiguskaitse taotlusele, mida ta täiendas 15.01.2020.

Kuna kaebaja ega tema laps ei ole Keila linna elanikud, vaid elavad Lääne-Harju vallas Vasalemmas,

puudub kaebajal mistahes puutumus Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsusega. Vastustaja palub

seega

jätta

kaebaja

esialgse

õiguskaitse

taotlus

rahuldamata

ning

tagastada

kaebus

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselge kaebeõiguse puudumise

tõttu. Lääne-Harju vald on taganud Vasalemmas elavatele ning Paldiskis Vene Põhikoolis käivatele

lastele koolibussi, millega on igapäevaselt võimalik lastel saada kooli ning koju tagasi. Järelikult ei

pea kaebaja laps alustama kooliteed Tallinnas, vaid saab seda teha hoopis lähemal, Paldiskis.

Isegi kui kaebuse tagastamiseks puudub alus, on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja järeldus,

et põhiseaduse (PS) §-st 37 lg 4 tuleneb õppeasutuse õigus valida õppekeel, on ilmselgelt ebaõige.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-52-13 selgitanud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad

õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes ning et riigil ei

ole kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda

3(3)

seal haridust rahvusvähemuse keeles. Põhikooli- ja gümnaasiumiseadus (PGS) § 21 lg 2 kohaselt on

põhikooli õppekeel eesti keel. Põhikoolis või selle üksikutes klassides võib kooli hoolekogu

ettepanekul munitsipaalkoolis valla- või linnavolikogu otsuse alusel olla õppekeel mis tahes keel.

PGS ei ole osas, milles see ei võimalda õppeasutusel valida endale õppekeelt, vastuolus erinevate

rahvusvaheliste konventsioonidega. Eelnevale tuginedes ei saa kaebuse eduperspektiive pidada

ülemäära kõrgeks HKMS § 249 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta

rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebuse saamisel kontrollib alluvusjärgne kohus selle lubatavust, tehes HKMS §-s 120 sätestatud

toimingud. Muu hulgas kontrollib kohus, ega ei esine aluseid kaebuse käiguta jätmiseks või

tagastamiseks (HKMS § 120 lg 1 p 8). Kaebuse tagastamise alused on sätestatud HKMS § 121 lg-tes

1 ja 2. Kaebuse saab menetlusse võtta üksnes siis, kui vastavaid aluseid ei esine (HKMS § 120 lg 2).

5. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

6. HKMS § 121 lg 2 p-s 1 sätestatud tagastamise alus on diskretsiooniline. Kohus ei saa kergekäeliselt

loobuda oma põhifunktsiooni täitmisest – õiguse mõistmisest. Kaebuse võib tagastada üksnes juhul,

kui kaebeõiguse puudumine on selge ilma kahtlusteta.

7. PGS § 10 lg 1 sätestab valla või linna kohustuse tagada koolikohustuslikule isikule, kelle elukoht

asub selle valla või linna haldusterritooriumil, võimaluse omandada põhiharidus. Vastavalt PGS § 10

lg-le 3 saab teise valla või linna munitsipaalkooli määrata õpilase elukohajärgseks kooliks kooli

pidajaks oleva valla- või linnavalitsuse nõusolekul. Keila linna 15.01.2020 avaldusest nähtuvalt ei

ole kaebaja elukoht mitte Keila linn, vaid Lääne-Harju vald. Asja materjalidest ei tulene, et Keila

linna ja Lääne-Harju valla vahel oleks sõlmitud kokkulepe, millest tulenevalt Keila Põhikooli saaks

pidada kaebaja elukohajärgseks kooliks. Eelnevast tulenevalt ei ole Keila linnal kohustust kaebajale

koolikohustuse täitmiseks võimalusi luua. Seega ei ole kaebajal ka õigust Keila linnalt üleüldiselt

õppekohta ning veel vähem venekeelset õppekohta nõuda. Kaebaja saab põhihariduse omandamise

võimaldamist nõuda Lääne-Harju vallalt, kus on olemas võimalused venekeelses põhikoolis

käimiseks.

8. Niisiis ei puuduta Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsus nr 28 kaebaja õigusi, mistõttu tagastab

kohus kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel ilmselge kaebeõiguse puudumise tõttu.

9. Määrus pole jõustunud, mistõttu ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta läbi vaatamata, vaid see

tuleb lahendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 määrus nr 3-17-1909, p 17; 19.04.2017

määrus nr 3-17-581, p 15; 04.03.2016 määrus nr 3-16-318, p 10).

10. HKMS § 249 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku

õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

Kuivõrd kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kuna vaidlustatud korraldus ei puuduta kaebaja

õigusi, ei saa tal esineda ka esialgse õiguskaitse vajadust. Seega jätab kohus esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee