2-18-16272/20 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. jaanuar 2020, Tartu

Tsiviilasja number

2-18-16272

Tsiviilasi

OÜ Citadele Leasing & Factoring hagi Malveran OÜ

ja

Andrus

Armuliku

vastu

võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus

200 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 28. augusti 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Andrus Armuliku apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende esindajad

Apellant (kostja II): Andrus Armulik (isikukood

XXXXXXXXXXX)

Vastustaja (hageja): OÜ Citadele Leasing & Factoring

(registrikood 10925733), lepinguline esindaja Aivar Jurs

Kostja I: Malveran OÜ (registrikood 11946401),

seaduslik esindaja A.S.

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Maakohtu 28. augusti 2019 otsus

muutmata

2. Jätta menetluskulud ringkonnakohtus Andrus Armuliku kanda.

3. Jätta menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid

menetluskulusid tekkinud.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. OÜ Citadele Leasing & Factoring (hageja) esitas 30. oktoobril 2018 Tartu Maakohtule hagi

Malveran OÜ (kostja I) ja Andrus Armuliku (kostja II) vastu, milles palus välja mõista kostjatelt

enda kasuks solidaarselt vara soetamisega seonduv kahjuhüvitis 4400 eurot, võlgnevus 883 eurot

32 senti, kahjuhüvitis kuriteoteate esitamise eest 200 eurot ja viivis hagi esitamise seisuga 1976

eurot 25 senti ning viivis võlgnevuselt (5249 eurolt 1 sendilt) 0,15% päevas alates 30. oktoobrist

2018 kuni võlgnevuse tasumiseni. Menetluskulud palus hageja jätta solidaarselt kostjate kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja I (endise ärinimega Estic Green OÜ)

10. veebruaril 2014 liisingulepingu nr XXXXXXXXX. Liisinguobjektiks olev sõiduk anti kostja

I valdusse samal päeval. Kostja I tasus esimese sissemakse 4400 eurot. Kostja I kohustus tasuma

liisingumakseid igakuiselt.

Hageja ja kostja II sõlmisid liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise tagamiseks

käenduslepingu nr XXXXXXXXX KL. Käenduslepingu p 1 kohaselt vastustas kostja II kostjaga

I solidaarselt. Kostja II vastutuse maksimummääraks oli 22 880 eurot.

20. veebruaril 2018 (liisingulepingu lõppemise päeval) oli kostjal I tasumata kokku 5283 eurot

32 senti (liisinguobjekti jääkmaksumus 4400 eurot, 22. jaanuari 2018 põhiosa tagasimakse

295 eurot 63 senti, kindlustuse tagasimakse 127 eurot 3 senti, intressimakse 18 eurot 98 senti ning

20. veebruari 2018 põhiosa tagasimakse 298 eurot 75 senti, kindlustuse tagasimakse 127 eurot

60 senti ja intressimakse 15 eurot 33 senti). Kostja I ei ole võlgnevust tasunud ega sõidukit

tagastanud. Hageja arvestas viivist 0,15% päevas alates 21. veebruarist 2018.

Hageja tegi sõiduki otsimise ülesandeks inkassofirmale, kes esitas avalduse politseisse. Sõiduki

kadumise asjaolude väljaselgitamiseks on alustatud kriminaalmenetlus. Kuriteoteate esitamise eest

esitas inkassofirma hagejale 240 euro suuruse arve, millest käibemaksuta osa (200 eurot) nõudis

hageja kostjatelt.

2. Kostja I ei vastanud hagile.

3. Kostja II vaidles hagile vastu. Liisingulepingu sõlmimise ajal oli kostja II kostja I juhatuse liige.

Kostja II võõrandas kostja I augustis 2017. Sõiduk jäi kostja I valdusse. Kostjal II ei ole teavet,

millal ja kui palju tasus kostja I alates septembrist 2017. Detsembris 2017 sai kostja II teada, et

sõiduk on kadunud, millest ta kohe hagejat informeeris. Hageja ei ole võlausaldajana täitnud

hoolsuskohustust. Hageja oleks pidanud lepingu üles ütlema ja sõiduki välja nõudma. Seega on

hageja tahtlikult asetanud kostja II oluliselt halvemasse olukorda. Kostja II palus kohtul

võimaldada põhivõlgnevuse 4400 euro tasumine ajatatult 40 kuu jooksul. Kostja II palus jätta

kõrvalkulud välja mõistmata, kuna hageja on käitunud tema suhtes pahatahtlikult ja ei

võimaldanud võlgnevuse tasumist juba jaanuaris 2018.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 28. augusti 2019 otsusega hagi, mõistis kostjatelt solidaarselt hageja

kasuks välja võlgnevuse 7459 eurot 57 senti ja viivise 0,15% päevas võlgnevuselt (5249 eurolt

1 sendilt) alates 30. oktoobrist 2018 kuni võlgnevuse tasumiseni. Maakohus jättis jõusse

31. oktoobri 2018 määrusega kohaldatud hagi tagamise. Hageja menetluskulud jäid solidaarselt

kostjate kanda. Maakohus mõistis kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja menetluskulud

600 eurot ja viivise menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni kohustuse täitmiseni

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

Maakohtu põhjenduste kohaselt oli praegusel juhul tegemist kapitalirendi tüüpi liisingulepinguga,

mis oma olemuselt on krediidileping VÕS § 401 lg 2 tähenduses. Vaidlust ei ole selles, et

liisinguleping lõppes tähtaja möödumisel. Liisingulepingu üldtingimuste p 8.3 järgi kohustus

lepinguvõtja täitma täitmata kohustused ja hüvitama hüvitamisele kuuluvad summad. Kuivõrd on

tõendatud, et kostja I ei ole oma liisingulepingust tulenevaid kohustusi täitnud ega ka hagejale

liisinguobjekti tagastanud, on hagejal õigus nõuda kostjalt I jääkmaksumuse 4400 euro ja

osamaksete võlgnevuse summas 883 eurot 32 senti tasumist. Hageja kulutused sõiduki otsimiseks

summas 200 eurot on VÕS § 367 lg 4 järgi põhjendatud. Ka hageja viivisenõue on põhjendatud.

Käenduslepingu p-de 1 ja 2 järgi vastutab kostja II solidaarselt kostjaga I ja hagejal on õigus nõuda

kostjalt II kohustuse täitmist, sh vastutab kostja II VÕS § 145 lg 2 järgi ka kohustuse rikkumisest

tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ning kahju hüvitamise, eest. Asjaolu, et lepingus on

märgitud liisinguperioodiks 48 kuud, ei tähenda, et kostja II vastutus oleks sellega piiratud

tähtajaliselt. Käenduslepingu järgi on kostja II vastutus piiratud rahasummaga ning lepingu p-s 7

on kokkulepe, et käendusega on tagatud ka tulevikus tekkida võivad kohustused,

mh liisingulepingu hilisematest lisadest ja muudatustest tulenevad kohustused vastutuse

maksimummäära ulatuses.

Käenduslepingu p 4 järgi vastutab kostja II liisingulepingust tulenevate kohustuste täitmise eest

ka juhul kui toimub liisinguvõtja osa üleminek, vahetub liisinguvõtja juhatus või osanikud. Seega

ei ole kostja II vastutuse puhul tähtsust asjaolul, et kostja I on võõrandatud. Liisingulepingu

põhitingimuste p 20.3 ja üldtingimuste p 2.1.1 järgi on sõiduki valdamis- ja kasutamisõigus kostjal

I, mitte kostjal II. Ei ole tõendatud, et kostjate vahel oleks olnud kokkulepe sõiduki kasutamiseks.

Seega ei ole kostja I võõrandamisel käenduslepingust tulenevad nõuded kostja II vastu VÕS § 177

lg 2 mõistes lõppenud.

Kuigi kostja II on väitnud, et tasunõuded on esitatud ainult talle, nähtub asja materjalidest, et

hageja on tasunõuded esitanud ka kostjale I. Hoolimata tasunõuete esitamisest on hagejal õigus

nõuda kohustuse täitmist nii põhivõlgnikult kui käendajalt. Käendaja ei saa kasutada

põhivõlgnikule kuuluvaid kujundusõigusi, st nõuda liisingulepingu lõpetamist või sõiduki

tagastamist. Selline õigus on üksnes liisingulepingu pooltel. Käenduslepingust ei nähtu kokkulepet

selle kohta, et hageja oleks kohustatud kostjat II teavitama kostja I kohustuse mittekohase

täitmisega seonduvatest asjaoludest. Kostja II vastuväide selle kohta, et hageja ei ole andnud teavet

kostja I kohustuse täitmisest, ei ole kooskõlas tema enda selgitustega, mille kohaselt on ta hagejalt

saadud info põhjal võlgnevuse augustis, oktoobris ja novembris 2017 tasunud. Tõenditest nähtub,

et jaanuaris 2018 on kostja II oma esindaja kaudu hagejaga suhelnud ning ka pärast lepingu

lõppemist on arutatud võla tasumise kokkulepet. Seega oli kostja igati teadlik kostja I kohustuse

mittetäitmisest. Kostja II ei ole tõendanud VÕS § 146 lg 3 järgi endale kahju tekkimist tulenevalt

sellest, et hageja ei täitnud VÕS § 146 lg 1 sätestatud kohustust. Kuna kostja I on jätnud oma

kohustuse hageja ees täitmata, vastutab kostja II käendajana kostja I võlgnevuse eest täies ulatuses.

Asjakohased ei ole kostja II etteheited hagejale liisinguobjekti väidetava kadumisega seonduva

info mitteedastamise kohta politseile ja kindlusandjale. Liisinguvõtja kohustus on liisinguobjekti

kaotsiminekust, vargusest (lepingu p 2.2.9.2) või kindlustusjuhtumist (p 4.4) liisinguandjat

teavitada. Hageja ei ole kordagi väitnud, et liisinguvõtja oleks teavitanud teda liisinguobjekti

kadumise või varastamisega seonduvatest asjaoludest ning ka kohtule ei ole esitatud ühtegi tõendit,

millest nähtuks, et liisinguobjekt oleks liisinguvõtja valdusest tema tahte vastaselt välja läinud.

Kuigi kostja II on palunud põhivõlgnevuse (4400 euro) tasumise ajatamist 110 euro suuruste

kuumaksetena 40 kuu vältel tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 445 lg 1 alusel, ei ole

kostja II oma taotluses toonud välja ühtegi asjaolu, mis põhjusel tuleks võlgnevuse tasumist

ajatada. Kuna TsMS § 445 lg 1 kohaldatakse erandlikel asjaoludel ning taotlusest neid ei nähtu,

tuleb taotlus jätta rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. Kostja II palub apellatsioonkaebuses lisada maakohtu otsusele kostja II tasumise võimalus

maksegraafiku alusel summale 8059 eurot 57 senti võrdsetes osades igakuiselt vähemalt 24 kuu

jooksul. Osamaksetega hilinemisel määrata sanktsioonid vastavalt hageja soovile.

Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt oleks maakohus pidanud võlgnevuse ajatamise

otsustamisel küsima sellekohast nõustumist või keeldumist hagejalt. Kostja II tasus

liisingumakseid juba enne liisingulepingu lõppemist, kuna tal puudus teadmine, et seda mitte tehes

oleks hageja pidanud liisingulepingu juba varem üles ütlema ja sõiduki kostjalt I välja nõudma.

Hageja kinnitas oma 25. oktoobri 2018 e-kirjas, et avaldus kriminaalasja algatamiseks oli esitatud

25. juulil 2018. Kriminaalasjas on kostjale II teadaolevalt üle kuulatud ka kostja I juhatuse liige

A.S., kuid sellekohast tõendit hageja ei esitanud, kuigi kostja avaldas selleks soovi.

Maakohus on leidnud, et hageja ei ole kordagi väitnud, et liisinguvõtja oleks teavitanud teda

liisinguobjekti kadumise või varastamisega seonduvatest asjaoludest ning ka kohtule ei ole

esitatud ühtegi tõendit, millest nähtuks, et liisinguobjekt oleks liisinguvõtja valdusest tema

tahtevastaselt välja läinud. Kostja I andis sellekohased ütlused politseis, kuid seda infot ei

avaldatud.

Hageja nõustus 22. oktoobril 2018 võla ajatamisega, kuid siis keeldus sellest, kuna kostja I ei olnud

nõus võlatunnistust allkirjastama. Selles võlatunnistuses on kinnitatud, et sõiduki kadumise

asjaolude väljaselgitamiseks on alustatud kriminaalmenetlust.

Kostjal II oli kohustus täita käenduslepingut, kuid ei olnud õigust taotleda võla ajatamist, teha

päringuid või saada infot sõiduki kohta. Kostja II on oluliselt nõrgemal positsioonil ja hageja jaoks

on raha saamine tagatud. Hagejal ei olnud vajadust tegeleda sõidukiga, kuna võla kättesaamine

kostjalt II oli lihtsam.

6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja II kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Tartu Maakohtu

28. augusti 2019 otsus muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1).

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu

otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, millepeale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses on kostja II taotlenud maakohtu otsuse täiendamist, võimaldades kostjal II

tasuda võlgnevus 8059 eurot 57 senti (võlgnevus 7459 eurot 57 senti + menetluskulud 600 eurot)

maksegraafiku alusel võrdsetes osades igakuuliselt 24 kuu jooksul. Seega on kostja II vaidlustanud

maakohtu otsuse osas, mille maakohus ei rahuldanud tema taotlust põhivõlgnevuse (4400 eurot)

tasumise ajatamiseks 110 euro suuruste kuumaksetena 40 kuu vältel TsMS § 445 lg 1 alusel ning

on suurendanud summat, mille osas ta taotleb ajatamist (maksegraafiku koostamist).

Ringkonnakohus kontrollibki TsMS § 651 lg 1 alusel maakohtu otsuse seaduslikkust ja

põhjendatust vaid vaidlustatud osas.

8. TsMS § 445 lg 1 alusel võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi

ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva.

Kuna TsMS § 445 lg 1 on erandnorm otsuse tavalise täitmise korraga võrreldes, tuleb taotluses

märkida need erandlikud asjaolud, mille tõttu soovitakse otsuse täitmise viisi või korra

kindlaksmääramist. Rahaliste nõuete korral on võimalik TsMS § 445 lg 1 alusel raha maksmise

ajatamine (graafikud) ja tähtaegade määramine.

Maakohtus taotles kostja II põhivõlgnevuse (4400 euro) tasumise ajatamist igakuiste maksetena

110 eurot kuus 40 kuu vältel. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtu seisukohaga, et kostja

II ei ole esile toonud selliseid erandlikku asjaolusid, mis annaksid alust TsMS § 445 lg 1

kohaldamiseks. Erandlike asjaoludena TsMS § 445 lg 1 mõttes ei ole käsitletavad kostja II poolt

vastuses hagile esitatud väited selle kohta, miks ta ei ole nõus tasuma kõrvalkulusid, vaid ainult

põhivõlgnevust 4400 eurot (tl 129-130). Ka ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebusest ei

nähtu erandlikke asjaolusid TsMS § 445 lg 1 kohaldamiseks. Apellatsioonkaebuses esitatud

väidetest ei selgu, millistel põhjustel tuleks maakohtu otsusega hageja kasuks väljamõistetud

võlgnevus 7459 eurot 57 senti ja menetluskulud 600 eurot ajatada 24 kuuks. Hageja on vastuses

apellatsioonkaebusele vaielnud vastu kostja II taotlusele võlgnevuse ajatamiseks ning asunud

seisukohale, et asjas puuduvad (ja kostja II ei ole neid ka esitanud) erandlikud asjaolud võlgnevuse

ajatamiseks.

Lähtudes eeltoodust jätab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldamata.

9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, siis jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS

§ 171 lg 1 alusel kostja II kanda.

Hageja ei ole ringkonnakohtule esitanud menetluskulude taotlust. Seetõttu eeldab ringkonnakohus,

et hagejal ei ole ringkonnakohtus menetluskulusid tekkinud ning ringkonnakohus jätab

menetluskulud rahaliselt kindlaks määramata, kuna asjas ei ole hüvitatavaid menetluskulusid

tekkinud.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Viivi Tomson