3-19-1125/16 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(9)

KOHTUOTSUS

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Tiia Nurm

Otsuse tegemise aeg ja koht

17.01.2020, Tallinn

Haldusasja number 3-19-1125

Haldusasi X.X. kaebus Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse

nr 2-3/398 tühistamiseks või alternatiivselt Saaremaa valla

viivituse

tuvastamiseks

korralduse

vastu

võtmisele

eelnevas menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja –X.X., esindaja advokaat Aldo Vassar

Vastustaja – Saaremaa vald, esindajad Liis Juulik ja Pille Pukk

Asja läbivaatamine

Kohtuistung 06.11.2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata X.X. taotlus kaebuse täiendamiseks kahju hüvitamise nõudega.

2. Rahuldada kaebus osaliselt ning tuvastada, et Saarema vald on olnud Saaremaa

Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse nr 2-3/398 vastu võtmisele eelnevas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise menetluses viivitanud menetluse läbi viimisega perioodil

02.07.2012 kuni 16.08.2017 ja 11.10.2018 kuni 25.03.2019.

3. Ülejäänud osas jätta X.X. kaebus rahuldamata.

4. Mõista Saaremaa vallalt X.X. kasuks välja menetluskulud summas 3,75 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates

otsuse avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 17.02.2020. a.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 13.11.1991. a esitas X.X. (kaebaja) avalduse õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise kohta.

Kaebaja on tunnistatud omandireformi õigustatud subjektiks XXXXXX külas asunud XXXXX

A-4 maade suhtes. Perioodil 30.06.1994 kuni 06.10.2017 tegi Saaremaa Vallavalitsus (endine

Torgu Vallavalitsus) korraldusi, millega eraldati kaebajale 38,6011 ha maad ja kompenseeriti 0,9

ha maad. Õigusvastaselt võõrandatud maast 16 316 m2 võimaldati X.X. 16.05.2006. a

korraldusega nr 2-1/96 ostueesõigusega erastada tema omandis olevate hoonete juurde.

2(9)

2. Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korraldusega nr 2-3/398 otsustati jätta kaebajale maareformi

seaduse (MaaRS) § 6 lõige 2 punkti 3 alusel tagastamata Saare maakonnas Saaremaa valla

XXXXX piirkonna XXXXX külas asuv endise XXXXX talu nr A-4 maa, suurusega 1,6316 ha,

kuna tagastataval maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised; alustati mittetagastatava maa

kompenseerimise menetlust ning kompenseeritava maa maksumuse määramist; kinnitati

25.03.2019. a koostatud õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni

määramise akt ning määrati endise XXXXX talu nr A-4 maa, suurusega 1,6316 ha maksumuseks

291 eurot. Korraldusega lõpetati endise XXXXX A-4, XXXXXXXXXX talu nr A-23,

XXXXXXX talu nr 423 ning endise XXXXX talu nr 432 õigusvastaselt võõrandatud maa

tagastamise ja kompenseerimise menetlus. Korralduse põhjenduste kohaselt on kaebaja

tunnistatud õigustatud subjektiks kokku 42,892 ha õigusvastaselt võõrandatud maa osas, millest

talle on tagastatud 38,6011 ha ning kompenseeritud 0,9 ha. Arvestuslikult on maa nõudeõiguse

jääk pindalaliselt 3,3909 ha. Vaatamata sellele, et arvestuslikult on lahendamata

3,3909 ha, ei kuulu 19.11.1998. a sõlmitud maade vahetuse kokkuleppest tulenevalt 1,7593 ha

kompenseerimisele, kuna maaüksused vahetati samaväärsete maaüksuste vastu hinna poolest,

arvestamata maaüksuste pindalasid. Seega oli kaebajale korralduse andmise seisuga

kompensatsioon määramata endise XXXXX talu A-4 maast ostueesõigusega erastatud 1,6316 ha

eest.

3. Tallinna Halduskohus võttis 24.07.2019 määrusega kaebuse menetlusse.

4. 06.11.2019 esitas kaebaja tühistamisnõude osas alternatiivse nõude, milles palus tuvastada, et

haldusorgan on maa tagastamise menetlusega õigusvastaselt viivitanud. Kohus võttis 06.11.2019

protokollilise määrusega alternatiivse nõude menetlusse.

5. 20.12.2019 esitas kaebaja täiendava nõude, milles palub mõista vastustajalt kaebaja kasuks

sundvõõrandatud maa ja põhjendamatult asjaajamisega venitamise eest õiglane hüvitis kokku 40

170 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebaja seisukoht

6. Kaebaja taotleb Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse nr 2-3/398 tühistamist.

Alternatiivselt palub kaebaja tuvastada, et haldusorgan on maa tagastamise menetlusega

õigusvastaselt viivitanud ning mõista sundvõõrandatud maa ja põhjendamatult asjaajamisega

viivitamise eest vastustajalt välja õiglane hüvitis 40 170 eurot. Kaebaja seisukoht on järgnev.

Tühistamisnõue

6.1 Vaidlustatud korraldus on õigusvastane, kuivõrd see on vastuolus põhiseadusega. Nimelt leiab

kaebaja, et maa hindamise seaduse (MHS) § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on vastuolus põhiseaduse § 12

sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega. Kaebaja leiab, et Riigikohtu lahendis nr 3-4-1-6-03 (p-d

14-16) toodud printsiibid ei ole õiged ning võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks võib

võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse nende subjektidega, kellele

vara kompenseeritakse. Maa tagastamise ning kompenseerimise otsust saab pidada menetluslikuks

otsuseks, millega asetati kaks gruppi põhjendamatult ebavõrdsesse olukorda. Isikud, kellele määrati

maa eest kompensatsioon, jäid halvemasse olukorda määratud kompensatsiooni suuruse tõttu.

Kaebaja leiab, et kompensatsioon peaks vastama turuväärtusele.

6.2

Kompenseerimine iseenesest ei ole ebavõrdne kohtlemine, vaid olemuslikult

ebavõrdsesse olukorda asetatakse isikud kompensatsiooni suuruse tõttu. Käesoleval juhul

on kompensatsiooni suurus põhjendamatult madal. Omandireformi üheks eesmärgiks on

3(9)

omandiõiguse rikkumisega tekitatud ülekohtu heastamine. Põhiseaduse vastane on olukord,

kus osad isikud saavad ülekohtu rohkem „heastatud“ kui teised, kuigi nad on menetluses

samas olukorras.

6.3

Kuressaare Vallavalitsus on õigusvastaselt viivitanud kompensatsiooni maksmisega,

rikkudes seeläbi isiku õigust mõistlikule menetlusajale ja võrdsele kohtlemisele. X.X. on

määratud 16.05.2006. a ostueesõigusega erastamise õigus ja sellest johtuv kompensatsioon

kaebajale. Nimetatud korraldusest on möödunud 13 aastat enne, kui vallavalitsus tegi uue

korralduse võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise kohta. Vastustaja

on rikkunud kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale, mistõttu on haldusakt õigusvastane ja

tuleb tühistada. Vastustaja on kogu 13 aastase perioodi jooksul olnud tegevusetu, aga

kaebaja ei saa välja tuua, millisel konkreetsel ajal oli vastustaja tegevusetu.

Tuvastamisnõue

6.4 Kaebaja leiab, et juhul, kui kohus leiab, et haldusakti ei saa tühistada põhjusel, et selle andmisega

on ebamõistlikult viivitatud, palub ta tuvastada viivituse õigusvastasus otsuse tegemisel ja

menetluse läbi viimisel.

Hüvitamisnõue 6.5 Kaebaja on võidelnud õiguse eest oma maad tagasi saada aastaid. Kaebaja ei ole

kunagi pöördunud XXXXX Vallavalitsuse poole palve või pretensiooniga, et XXXXX maa

erastamise protsess oleks viibinud. Vastupidi, kaebajat on hämmastanud alati see, millise kiirusega

see toimus. Juurde tehti fiktiivseid pabereid ning tegu oli võltsimisega. Samal ajal tagastamine

seisis. Samuti nõuti kaebajalt korduvalt erinevate toimingute juures viibimist. Et asi liiguks, tuli

kaebajal külastada vallavalitsust igal aastal mitu korda. Venitamine oli pahatahtlik. Õiglane hüvitis

sundvõõrandatud maa ja põhjendamatult asjaga venitamise eest on 40 170 eurot.

Vastustaja seisukoht

7. Vastustaja ei nõustu kaebusega ja vaidleb sellele vastu. Vastustaja hinnangul on korraldus

õiguspärane, kuna vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) §-le 54.

7.1

Kohalik omavalitsus ei ole pädev hindama seda, kas maa hindamise seadus on

vastuolus põhiseadusega. See on vaid kohtu hinnata. Seega vastustaja oma seisukohta selles

osas ei väljenda.

7.2

Kaebaja ei ole välja toonud, milliseid seadusi või norme on vastustaja rikkunud või

mille vastu on vastustaja eksinud. Oleks arusaadav, kui kaebaja väidaks, et kompensatsioon

on valesti määratud või on jäetud ebaõiglaselt tagastamata osad maad. Kaebusest ei selgu

ühtegi taolist väidet. Kaebaja ei väida, et vastustaja oleks korralduse väljaandmisel eksinud

kompensatsiooni suuruse või mõne muu asjaoluga. Rahandusministeerium on teostanud

vaidlusaluse korralduse üle järelevalvet ning teatanud oma 15.04.2019 kirjaga nr 14-

12/2362-3, et korraldus vastab asjakohastele seadustele ja seaduse alusel antud

õigusaktidele.

7.3

Kompensatsiooni suurus ei sõltu mingil määral vastustajast, vaid see tuleneb

seadusest, millele vastustaja on korralduses tuginenud.

7.4

Kuressaare Vallavalitsus ei ole ühtegi korraldust välja andnud. Samuti ei ole

Saaremaa Vallavalitsus 16.05.2006. a andnud välja korraldust, seda tegi XXXXX

Vallavalitsus (vastustaja õiguseellane). Millistel asjaoludel XXXXX Vallavalitsus jättis kuni

tema tegevuse lõpetamiseni seoses Saaremaa omavalitsusega ühinemisega 2017. aasta lõpul

välja andmata vaidlusaluse korralduse, ei ole täna võimalik tuvastada. Vastustaja andis

4(9)

korralduse välja 26.03.2019. a. Seega tegeles vaidlusaluse korraldusega esimesel

võimalusel. Loomulikult vastustaja möönab, et on olnud ebamõistlikult pikk menetlusaeg

vaidlusaluse korralduse väljaandmiseks, kuid see ei tähenda veel, et korraldus on

õigusvastane.

7.5

Vastustaja ei ole olnud 13 aastat tegevusetu. XXXXX Vallavalitsuse 16.05.2006

korraldusega lubati X.X. erastada ostueesõigusega XXXXXXXX katastriüksus suurusega

16 316 m2 tema omandis olevate hoonete juurde. Nimetatud korraldusele esitas kaebaja

kaebuse ning Tallinna Halduskohtu 26.10.2007 otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus

rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009 otsusega jäeti kaebaja poolt esitatud

apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. Seega venis asi tulenevalt

kaebuse esitajast. Kuna X.X. erastatud XXXXXXXX katastriüksus poolitab endise XXXXX

külas asuva XXXXX talu maatüki nr A-4b, siis tagastati veel tagastamata maa kahes osas.

Esimesena XXXXXXXXXX 27.12.2010 korraldusega ja teisena XXXXX talu läänepoolne

osa 06.10.2017 korraldusega. Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018 korraldusega muudeti

Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust tagastatava maa suuruse osas. Esimene

piiriettepanek XXXXX tagastamiseks on koostatud 15.09.2011 ning see on kooskõlastatud

Saare maavalitsuse poolt. Nimetatud ettepaneku alusel ei ole aga katastriüksust

moodustatud, sest kaebaja nõudis juurdepääsu avalikult kasutatavalt teelt. Tagastamine

vormistati ja esitati katastriosakonnale vastavalt 17.08.2017 koostatud asendiplaanile. Kuna

kaebajal ei olnud esitada tõendeid, mille kohaselt ta on pöördunud seoses tagastamisega

korduvalt Torgu Vallavalitsuse poole, siis ei ole täna võimalik tuvastada, kas kaebaja on

pöördumisi teinud. Vastustaja ei oska selles osas täiendavalt midagi selgitada, kuid leiab

sellele vaatamata, et venitamine ei olnud pahatahtlik.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kaebaja taotlus kaebuse muutmiseks

8. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 162 lg 1 sätestab, et otsuse resolutsiooniga

lahendab kohus ühemõtteliselt kaebuse nõuded ja menetlusosaliste veel lahendamata taotlused.

Kaebaja esitas 20.12.2019 kohtule taotluse, milles palub mõista sundvõõrandatud maa ja

põhjendamatult asjaajamisega venitamise eest õiglane hüvitis 40 170 eurot. Kaebaja nõude

sõnastusest ei ole võimalik aru saada, kas kaebaja leiab, et tegemist on turuhinnale vastava

hüvitisega õigusvastaselt võõrandatud maa eest või kahju hüvitisega maa tagastamisega

viivitamise eest. Seega käsitleb kohus nõuet lähtuvalt mõlemast aspektist.

8.1

HKMS § 49 lg 1 kohaselt võib kaebuse nõuet muuta kuni kohtuvaidluseni

halduskohtus või kirjalikus menetluses taotluste esitamise tähtaja möödumiseni, kui see on

kohtu hinnangul otstarbekas kaebuse eesmärgi saavutamiseks ning kaebuse esitamine

muudetud kujul oleks HKMS-i kohaselt lubatav. Kohus ei pea täiendavat nõuet

eesmärgipäraseks ega lubatavaks.

8.2

Kaebaja eesmärgiks on haldusakti tühistamine, millega määrati kaebajale

tagastamata maa eest kompensatsioon. Kaebaja leiab, et kompensatsioon peab vastama

turuhinnale. Kohus saab käesolevas asjas lahendada küll haldusaktile esitatud

tühistamisnõude, kuid isegi kui kohus haldusakti tühistab, ei saa kohus mõista kaebaja

kasuks välja turuhinnale vastavat hüvitist. Kompensatsiooni suurust saab muuta kohalik

omavalitsus juhul, kui MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 osutuvad põhiseadusega vastuolus olevaks.

Sellisel juhul ei oleks tegemist kahju hüvitisega. Seega oleks nõue praeguses menetluses

perspektiivitu.

5(9)

8.3

Kohus ei pea nõuet lubatavaks ka juhul, kui seda käsitleda kahju hüvitamise nõudena

maa tagastamisega viivitamise eest. Kaebaja on esitanud tuvastamisnõude hüvitamisnõude

suhtes alternatiivsena juhuks, kui kohus vaidlustatud haldusakti ei tühista. Seega on kaebuse

esmaseks eesmärgiks saada kompensatsioon, mis vastab maa turuhinnale. Kui kohus jätab

põhinõude rahuldamata ning rahuldab tuvastamisnõude, siis on kaebajal põhimõtteliselt

võimalik esitada kahju hüvitamise nõue. Samas võib HKMS § 46 lg 4 ls 1 kohaselt

hüvitamiskaebuse esitada kolme aasta jooksul arvates päevast, kui kaebaja sai teada või pidi

teada saama kahjust ja selle põhjustanud isikust või haldusakti või toimingu tagajärgedest,

mille kõrvaldamist ta nõuab. Kui arvestada, et viivitus lõppes vaidlustatud haldusakti vastu

võtmisel, siis ei ole nimetatud tähtaeg möödunud ning kaebajal on võimalik esitada nõue

eraldi menetluses. Kohus leiab, et HKMS § 49 lg 1 eesmärgiks ei ole mistahes nõuete

esitamise võimaldamine pooleli olevas kohtumenetluses. Uute nõuete esitamine peab aitama

kaasa kaebuse peamise eesmärgi saavutamisele. Olukorras, kus see nii ei ole, ei ole kaebuse

muutmine lubatud, sest kaebuse muutmise lubamisel kaasneb sellega menetluse venimine,

sh täiendavate seisukohtade esitamise ning riigilõivu tasumise vajadus (kaebaja esitas

kaebuse muutmise taotluse 20.12.2019, st pärast seda, kui halduskohus oli kindlaks

määranud kohtulahendi avalikult teatavaks tegemise aja). Kaebaja ei ole kahju hüvitamise

nõuet sisuliselt põhjendanud ega toonud välja kahju suuruse arvestust. Tasumata on riigilõiv.

Praegusel juhul ei aitaks täiendava nõude esitamine ühelgi juhul kaasa kaebuse eesmärgi

saavutamisele, milleks on haldusakti tühistamine ning sellele järgnevas haldusmenetluses

kompensatsiooni määramine. Kaebaja saab viivitusest tuleneva kahju hüvitamise nõude

esitada eraldi menetluses ning seda põhjendada. Viivituse tõttu tekkinud kahju ei ole aga

sama kahju, mida kaebaja soovib saada turuhinnale vastava kompensatsioonina. Kaebaja

saaks viivituse tõttu nõuda kahju, mis seisneb selles, et kompensatsiooni välja maksmine

viibis. Sellise arvestuse kohaselt saaks kaebaja nõuda näiteks tulu, mis ta oleks teeninud, kui

ta oleks kompensatsioonina saadud summa 291 eurot hoiustanud ning teeninud intressi.

Sellise arvestuse kohaselt oleks kahjunõue perspektiivikas üksnes väga väikeses osas. See

tähendab, et kahju hüvitamise nõue oleks valdavas osas ka perspektiivitu. Sellest tulenevalt

jätab kohus rahuldamata kaebaja taotluse kaebuse täiendamiseks täiendava kahju hüvitamise

nõudega. Järgnevalt lahendab kohus kaebuse sisuliselt.

9. Kohus leiab, et kaebus on põhjendamatu ja tuleb jätta rahuldamata.

10. Vaidlusaluse korraldusega otsustati jätta MaaRS § 6 lõike 2 punkti 3 alusel tagastamata

endise XXXXX talu maa suurusega 1,6316 ha, kuna maal asuvad teisele isikule kuuluvad ehitised

ja alustada kompenseerimise menetlust (p 1 ja 2); kinnitati 25.03.2019. a koostatud õigusvastaselt

võõrandatud maa maksumuse ja kompensatsiooni määramise akt (p 3) ning määrati endise

XXXXX talu A-4 maa, suurusega 1,6316 ha maksumuseks 291 eurot (p 4). 11. Kaebaja leiab, et

korraldus on õigusvastane, kuivõrd see on vastuolus põhiseadusega.

Täpsemalt leiab kaebaja, et kompensatsiooni suuruse määramise aluseks olevad MHS § 9 lg 8 ja §

12 lg 1 on vastuolus põhiseaduse § 12 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõtetega. Kaebaja leiab, et

kompensatsioon ise ei ole ebavõrdne kohtlemine, vaid olemuslikult ebavõrdsesse olukorda

asetatakse isikud kompensatsiooni suuruse tõttu, kuna see on põhjendamatult madal.

Võrdsuspõhiõiguse rikkumiseks tuleb võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara

tagastati, nende subjektidega, kellele määrati kompensatsioon. Samuti leiab kaebaja, et korraldus on

õigusvastane põhjusel, et vastustaja on põhjendamatult viivitanud korralduse vastu võtmisega ning

rikutud on kaebaja õigust mõistlikule menetlusajale. Viivitus on kestnud 13 aastat, st alates

16.05.2006. aastast, mil Saaremaa Vallavalitsus tegi otsuse, millega tunnistati X.X. maa

ostueesõigusega erastamise õigust. Kaebaja palub alternatiivselt tuvastada, et haldusorgan on otsuse

tegemisega põhjendamatult üle 13 aasta viivitanud.

6(9)

12. Kaebaja ei leia, et vastustaja oleks kompensatsiooni suuruse ebaõigesti arvutanud või eksinud

korralduse vastu võtmisel mõne muu õigusnormi vastu. Nimetatud küsimuses puudub poolte vahel

vaidlus ning kohus korralduse õiguspärasust nimetatud asjaolust tulenevalt ei kontrolli. Seega saab

kohus korralduse tühistada üksnes juhul, kui ta leiab, et: a) selle kohaldamise aluseks olevad MHS

§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1 on põhiseadusega vastuolus; b) selle andmisel on rikutud kaebaja õigust

mõistlikule menetlusajale ning rikkumine tingib haldusakti õigusvastasuse. Alternatiivse nõude

põhjendatuse kontrollimisel tuleb kohtul hinnata, kas vastustaja on põhjendamatult viivitanud

haldusmenetluse läbi viimisel.

13. MHS § 9 lg 8 sätestab, et käesoleva paragrahvi 4., 5. ja 7. lõikes märgitud maa

maksustamishinnad õigusvastaselt võõrandatud maa maksumuse määramiseks kinnitab Vabariigi

Valitsus, lähtudes 1993. aasta korralise hindamise tulemustest. Vastav seadusemuudatus jõustus

07.04.2001. a. MHS § 12 lg 1 järgi loetakse esimeseks korraliseks hindamiseks maa

maksustamishinna kindlaksmääramine 1993. aastal. Selle alusel toimub õigusvastaselt võõrandatud

maa maksumuse määramine kompenseerimisel.

14. MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 teise lause ning Vabariigi Valitsuse 22. augusti 2001 määruse nr

276 nr 1 põhiseaduspärasust kontrollis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma

16. septembri 2003. a lahendis nr 3-4-1-6-03.

14.1

Viidatud otsuses leidis Riigikohus esmalt, et Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene

õigusvastaselt võõrandatud varale, mida omandireformi käigus tagastatakse või

kompenseeritakse. Riigikohtu üldkogu on märkinud, et rahvusvahelise õiguse järgi ei

vastuta Eesti Vabariik tema territooriumil, mida ei kontrollinud seaduslik valitsus,

toimepandud õigusvastaste tegude eest. Seetõttu ei saa vara tagastamist või

kompenseerimist

sätestava

seaduse

põhiseaduspärasuse

kontrollimisel

arvestada

Põhiseaduse §-ga 32 (p 16). Ehkki Põhiseaduse § 32 kaitse ei laiene õigusvastaselt

võõrandatud varale, tuleb omandireformi ja maareformi seaduse alusel vara tagastamisel

või kompenseerimisel järgida Põhiseaduse §-s 12 nimetatud võrdsuspõhiõigust (p 18).

Omandireformi aluste seaduse järgi on omandireformi üheks eesmärgiks omandiõiguse

rikkumisega tehtud ülekohtu heastamine. Ülekohus heastatakse õigusvastaselt võõrandatud

vara tagastamisega endisele omanikule või tema õigusjärglasele. Vara, mille tagastamine

avalikust huvist või heauskse omaniku usalduse kaitse vajadusest johtuvalt pole võimalik või

mille tagastamist õigustatud subjekt ei taotle, kompenseerib riik seaduses sätestatud

ulatuses ja korras. Samade põhimõtete järgi toimitakse õigusvastaselt võõrandatud maaga

(p 19). Kolleegium märgib otsuse punktis 20, et võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks

on ekslik võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse, nende

subjektidega, kellele vara kompenseeritakse. Isikud, kellele omandireformi käigus maa

tagastati või kes said ebaseaduslikult võõrandatud maa eest kompensatsiooni, olid reformi

algfaasis tõepoolest sarnases olukorras. Nad võisid esitada avalduse maa tagastamiseks või

kompenseerimiseks. Alles menetluse käigus selgus, et ühtedele maad tagasi taotlenud

isikutele on võimalik maa tagastada, teistele aga mitte. Õigusvastaselt võõrandatud maa

omanikke ja nende õigusjärglasi tuleb võrdselt kohelda menetluskile õiguste osas.

Restitutsiooniprotsessi tulemusena saab osa subjekte vara tagasi, teistele aga vara

kompenseeritakse. Kui võrrelda omandireformi õigustatud subjekte, siis seisneb erinev

kohtlemine esmajoones selles, et ühtedele riik tagastab vara, teistele aga kompenseerib.

Kohus nõustub Riigikohtu eelpool toodud põhjendusega ning leiab, et kaebaja käsitlus, mille

kohaselt tuleb võrduspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks võrrelda omandireformi

õigustatud subjekte, kellele vara tagastatakse nende subjektidega, kellele vara

kompenseeritakse, ei ole õige.

7(9)

Ka kaebaja ise on märkinud, et ebavõrdne kohtlemine ei tulene mitte asjaolust, et ühtedele isikutele

maa tagastatakse ja teistele kompenseeritakse, vaid hoopis asjaolust, et MHS § 9 lg 8 alusel

arvutatav kompensatsioon ei vasta turuväärtusele. Seega on ka praeguses asjas võrreldavate lähim

ühine soomõiste maa õigusvastase võõrandamise eest kompensatsiooni saavad isikud, nagu ka

Riigikohtu 16.09.2003. a lahendi nr 3-4-1-6-03 puhul.

14.2

Kaebaja leiab, et õigusvastaselt võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon

peab vastama turuhinnale. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu. Lahendi nr 3-4-1-6-03

punktis 22 sedastab Riigikohus, et seadusandja ei sõnastanud omandireformi aluste seaduse

§ 13 lg-s 1 põhimõtet, et ebaseaduslikult võõrandatud maa eest määratav kompensatsioon

peab vastama maa turuhinnale. Omandireformi aluste seadus väljendas poliitilist tahet

teostada restitutsioon ulatuses ja viisil, mis ei tekitaks ülekohut ja oleks riigile

majanduslikult jõukohane. Kompenseerimine ei tohi liialt koormata maksumaksjat ega

takistada ühiskonnale vajalike kulutuste tegemist. Ülekohtu heastamise ulatust ja viisi

õigustas asjaolu, et Eesti Vabariik ei ole vara õigusvastaselt võõrandanud ega saa seetõttu

olla vastutav tekitatud kahju eest. Kolleegium leidis kõnesoleva otsuse punktis 24, et maa

hindamise seaduse 9. veebruari 1994. aasta algtekst ja järgnevad redaktsioonid järgivad

põhimõtet, et õigusvastaselt võõrandatud maa maksumus määratakse 1993. aasta maa

korralise hindamise alusel (§ 9 lg 8 ja § 12 lg 1). 1993. aasta maa korralise hindamise

tulemusel saadud hindu otsustati kasutada restitutsiooni nõude kiirendamise huvides.

Kolleegium leiab, et kõiki õigustatud subjekte, kelle suhtes on tehtud või tehakse otsus

kompenseerida maa õigusvastane võõrandamine, koheldakse ühesuguselt selles mõttes, et

vara õigusvastase võõrandamise eest saadava kompensatsiooni kindlaksmääramisel

võetakse aluseks 1993. aasta maa hindamise tulemusena saadud maa hind ja

kompensatsiooni maksmise otsuse tegemise aeg ei mõjuta kompensatsiooni suurust. Sellise

regulatsiooniga on tagatud kompensatsiooni saavate isikute õiguslik võrdsus. Seega,

kuivõrd käesoleva otsuse punktist 14.1 ja Riigikohtu 16.09.2003. a otsuse punktist 30

tulenevalt ei ole võrdsuspõhiõiguse rikkumise tuvastamiseks asjakohane võrrelda

omandireformi subjekte, kellele vara tagastatakse subjektidega, kellele määratakse

kompensatsioon, ning MHS § 9 lg 8 redaktsiooni ei ole peale

07.03.2001. aastat muudetud, siis ei ole kompensatsiooni saavad isikud ebavõrdses olukorras

kompensatsiooni suuruse tõttu. Kompensatsiooni saajaid ei kohelda faktiliselt ebavõrdselt ning

kompensatsiooni määramise aluseid ei ole seadusandja muutnud.

14.3

Eeltoodu põhjal leiab kohus, et MHS § 9 lg 8 ja § 12 lg 1 ei ole vastuolus põhiseaduse

§ 12 lg-s 1 sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning puudub alus viidatud sätete

kohaldamata jätmiseks. Seega on vaidlustatud korraldus antud kehtiva õiguse alusel.

15. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et vaidlustatud korraldus tuleb tühistada põhjusel, et selle

vastu võtmisega on põhjendamatult viivitatud. Asjaolu, kas haldusakti vastu võtmisega on viivitatud

või mitte ei muuda haldusakti õigusvastaseks. HMS § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne ning vastab vorminõuetele, § 58 kohaselt ei saa nõuda haldusakti kehtetuks

tunnistamist üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti vormi- ja menetlusnõudeid või et

haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

Haldusakti vastu võtmisega viivitamine on menetlusnõue, kuivõrd haldusorgan on kohustatud viima

haldusmenetluse läbi lihtsalt ja kiirelt (HMS § 5 lg 2). Kohus leiab aga, et nimetatud rikkumine ei

ole toonud kaasa ebaõige otsuse tegemist ja haldusakti andmisega viivitamine ei ole haldusakti

tühistamise iseseisvaks aluseks. Kaebaja ei ole ka viidanud, et haldusakt ei vastaks kehtivale

õigusele. Kaebaja väide oli, et haldusakt on õigusvastane tulenevalt asjaolust, et MHS § 9 lg 8 ja §

8(9)

12 lg 1 on vastuolus põhiseadusega. Kohus tuvastas, et viidatud normid ei ole põhiseadusega

vastuolus.

16. Kuna kohus jättis kaebaja põhinõude rahuldamata, siis hindab kohus kaebaja alternatiivse

nõude põhjendatust. Kaebaja leiab, et juhul, kui kohus leiab, et haldusakti ei saa tühistada põhjusel,

et selle andmisega on ebamõistlikult viivitatud, palub ta tuvastada, et vastustaja on ebamõistlikult

viivitanud otsuse tegemise ja menetluse läbiviimisega. Kaebaja väidetest tulenevalt on viivitus

kestnud 13 aastat ning kaebaja ei oska välja tuua, millisel konkreetsel ajal on vastustaja olnud

viivituses. MaaRS § 13 järgi kompenseeritakse maa, mida ei tagastata. Kuna vaidlustatud

korraldusega lõpetati endise XXXXX talu nr A-4, XXXXXXXXXX talu nr A-23, XXXXXXX talu

nr 423 ning XXXXX talu nr 432 õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise ja kompenseerimise

menetlus, siis on oluline hinnata, kas vastustaja on olnud haldusakti vastu võtmisele eelnevas vara

tagastamise menetluses viivituses.

17. Kohus saab kaebusest aru, et kaebaja arvestab 13 aasta pikkuse viivituse ajaperioodi algust

alates 16.05.2006. a, mil Saaremaa Vallavalitsus võttis vastu korralduse nr 2-1/96, millega otsustati

ostueesõigusega erastada X.X. XXXXXXXX maaüksus suurusega 16 316 m2. Seega on viivitus

kestnud kuni 26.09.2019, mil vastustaja võttis vastu vaidlustatud korralduse. Kohus nõustub

vastustajaga, et haldusorgan ei ole kogu kaebaja poolt välja toodud 13- aastase perioodi jooksul.

17.1

Torgu Vallavalitsuse 16.05.2006 korraldusega lubati X.X. erastada ostueesõigusega

XXXXXXXX katastriüksus suurusega 16 316 m2 tema omandis olevate hoonete juurde.

Nimetatud korraldusele esitas kaebaja kaebuse ning Tallinna Halduskohtu 26.10.2007

otsusega nr 3-06-2024 jäeti kaebus rahuldamata. Tallinna Ringkonnakohtu 18.03.2009

otsusega jäeti kaebaja poolt esitatud apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Viidatud kohtuotsus jõustus 18.03.2009. a. Olukorras, kus kaebaja oli

vaidlustanud maa erastamise korralduse kohtus ei olnud maa tagastamise küsimus 16316 m2

puudutavas osas lahendatud. Seega ei saa nimetatud perioodi puudutavas osas vastustajale

tegevusetust ette heita.

17.2

Nagu nähtub õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise

toimikust nr 12836 (tl 15), siis on Torgu Vallavalitsuse 27.12.2010. a korraldusega nr 2-

1/144 tagastatud kaebajale 9460 m2 maad XXXXXXXXXX. Korralduse põhjendusena on

välja toodud, et X.X. erastatud XXXXXXXX maaüksus poolitab endise XXXXX talu

XXXXXX külas asuva maatüki A-4b, mistõttu tagastatakse maaüksus kahes osas. Viidatud

korraldust muudeti 15.04.2011. a korraldusega nr 2-1/42 maatüki suuruse osas (tl 25).

Järgnevalt nähtub toimikust, et Torgu Vallavalitsus on pikendanud vara tagastamise tähtaega

kuni 30.11.2011 (tl 26). Pikendamise vajadust põhjendati asjaoluga, et kaebajalt oli vajalik

saada XXXXX maaüksuse plaan ning allkirjastatud piiriprotokollid, et tagastada maa

kaebajale vastavalt asendiplaanile. Seega ei ole alust väita, et vastustaja oleks olnud

tegevusetu 18.03.2009 kuni 30.11.2011. Järgnevaks haldusaktiks on aga alles Torgu

Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldus nr 2-1/179 (tl 19) ja Saaremaa Vallavalitsuse

10.04.2018 korraldus, millega viimati nimetatud korraldust muudeti (tl 17). XXXXXX

maaüksuse asendiplaan on koostatud

17.08.2017 (tl 10). Kohus loeb põhjendatuks, et kohalik omavalitsus vajas 06.10.2017 korralduse

menetlemiseks aega, kuid ilmselgelt ei olnud menetlus niivõrd keerukas, et selle läbi viimiseks oleks

olnud vajalik kuue aasta pikkune periood. Kohtu hinnangul oleks kohalikule omavalitsusele

piisanud maksimaalselt poolest aastast. Võttes arvesse, et toimikust nähtuvalt on vara tagastamise

tähtaega pikendatud kuni 30.11.2011. aastani ning isegi juhul, kui kaebaja ning vastustaja vahel oli

erimeelsus piiriprotokolli allkirjastamise osas, nagu on väidetud vastustaja 23.10.2019 kirjalikus

vastuses, kuid mille kohta toimikus materjalid puuduvad, ei õigusta see viivitamist vara tagastamise

9(9)

küsimuse lahendamisel perioodil 02.07.2012 kuni 16.08.2017. Kohus leiab, et viidatud perioodil on

vastustaja olnud põhjendamatult viivituses vara tagastamise küsimuse lahendamisega.

17.3

Vara tagastamise toimikust nähtuvalt on Torgu Vallavalitsuse 06.10.2017 korraldust

muudetud Saaremaa Vallavalitsuse 10.04.2018 korraldusega. Järgmiseks dokumendiks vara

tagastamise menetluses on juba vaidlustatud haldusakt. Lähtudes printsiibist, et ka lõpliku

haldusakti vastu võtmiseks vajalik maksimaalne aeg oli kuus kuud, siis on vastustaja

õigusvastaselt viivitanud vara tagastamise küsimuse lahendamisel 11.10.2018 kuni

25.03.2019.

18. Kohus märgib, et asjaolu, et vastustajale ei ole teada, millistel põhjustel on tema õiguseellane

(Torgu Vallavalitsus) jätnud välja andmata vaidlusaluse korralduse ei anna alust nõude rahuldamata

jätmiseks, kuivõrd vastustaja on Torgu Vallavalitsuse õigusjärglane.

19. Eelpool toodust tulenevalt rahuldab kohus kaebuse osaliselt ning tuvastab, et vastustaja on

Saaremaa Vallavalitsuse 26.03.2019 korralduse vastu võtmisele eelnevas õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise menetluses viivitanud menetluse läbi viimisega 02.07.2012 kuni

16.08.2017 ja 11.10.2018 kuni 25.03.2019. Kõigis ülejäänud nõuetes jääb kaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUD

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehakse. HKMS §

108 lg 2 kohaselt jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt

kaebuse rahuldamisega. HKMS § 109 lg 6 järgi mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

kohtukulud. Kohus rahuldas osaliselt kaebaja poolt 06.11.2019 toimunud kohtuistungil suuliselt

esitatud tuvastamisnõude. Kaebaja lepinguline esindaja ei ole viidatud nõuet sisuliselt põhjendanud,

vaid on lakooniliselt märkinud, et viivitus on olnud 13 aastat. Kaebaja lepingulisel esindajal oleks

olnud võimalik nõuet sisuliselt põhjendada, kuivõrd kohus nõudis vastustajalt välja vara tagastamise

toimiku. Olukorras, kus kaebaja lepinguline esindaja seoses kohtu poolt osaliselt rahuldatud

nõudega õigusabi ei osuta, vaid jätab tõendite analüüsi täielikult kohtu kanda, ei ole tegemist

vajalike ja põhjendatud kuludega HKMS § 109 lg 3 mõistes ning kohus lepingulise esindaja kulusid

vastustajalt välja ei mõista. Kuivõrd kohus jätab täielikult rahuldamata kaebaja poolt esitatud

põhinõude ning rahuldab tuvastamisnõude kaebaja poolt esile toodud perioodist ligemale poole

perioodi ulatuses, siis rahuldab kohus kaebuse 25% ulatuses. Seega mõistab kohus vastustajalt

kaebaja kasuks välja riigilõivu summas 3,75 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiia Nurm kohtunik