2-18-13060/80 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vahur-Peeter Liin, Vallo Kariler ja Ande Tänav

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2020, Tallinn,

Tsiviilasja number

2-18-13060

Tsiviilasi

XX

hagi

YY

vastu

sundtäitmise

lubamatuks

tunnistamiseks täiteasjas nr 175/2018/474

Vaidlustatud otsus

Pärnu Maakohtu 31. juuli 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

YY apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

5617,39 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja (vastustaja) XXk (isikukood XXXXXXXXXXX),

esindaja Ants Kuningas

Kostja (apellant) YY (isikukood XXXXXXXXXXX)

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 12. detsembril 2019

RESOLUTSIOON

1. Jätta Pärnu Maakohtu 31. juuli 2019. a otsuse resolutsioon muutmata, kuid muuta

osaliselt otsuse põhjendusi.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Tühistada Harju Maakohtu 4. septembri 2018. a määrusega seatud hagi tagamise

abinõud.

4. Jätta

menetluskulud

YY

kanda.

Mõista

YY-lt

XX

kasuks

välja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu hüvitis 484 eurot. Hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva

lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1

teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse vahetult Riigikohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse

avalikult

teatavaks

tegemisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Kassatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda kautsjon sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse

ulatusest. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti

esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja

2 (10)

kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

NÕUDED JA NENDE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. XX (hageja) esitas 2. septembril 2018 Harju Maakohtule YY (kostja) vastu hagi

sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks täiteasjas nr 175/2018/474.

2. Harju Maakohus rahuldas 4. septembri 2018. a määrusega osaliselt hagi tagamise avalduse

ja peatas täitemenetluse täiteasjas nr 175/2018/474 kuni praeguses tsiviilasjas tehtava lahendi

jõustumiseni.

3. Harju Maakohus keeldus 7. septembri 2018. a määrusega hagi menetlusse võtmisest,

kuivõrd täitemenetluse alustas kostja avalduse alusel Pärnu kohtutäitur Rannar Liitmaa.

Maakohus saatis tsiviilasja vastavalt asja kohtualluvusele menetlemiseks Pärnu Maakohtule.

4. Hageja väitel:

-

algatas Pärnu kohtutäitur Rannar Liitma kostja 25. veebruari 2018. a avalduse alusel

hageja suhtes täitemenetluse nr 175/2018/474 5617,39 euro sissenõudmiseks.

Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018. a otsus tsiviilasjas

nr 2-16-17482. Tsiviilasjas nr 2-16-17482 menetleti poolte vastastikuseid nõudeid

seoses Pärnumaal Häädemeeste vallas Soometsa külas asuva Mäeotsa kinnistu tühise

müügilepingu sõlmimisega, st kostja nõuet hageja vastu tühise lepingu alusel üleantu

tagastamiseks ja hageja nõuet kostja vastu kinnistu kasutamisest saadud kasutuseeliste

hüvitamiseks seisuga 21. jaanuar 2017;

-

hageja tasaarvestas kostja nõude enda kasutuseeliste nõudega kostja vastu perioodi

22. jaanuar 2017 – 13. november 2017 eest summas 1598,60 eurot, kasutuseeliste

viivise nõudega võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras

summas 159,75 eurot ning vee- ja küttesüsteemidele õigusvastase kahju tekitamise

nõudega summas 15 801,60 eurot. Seega oli hagejal enne tasaarvestuse avalduse

esitamist kostja vastu vähemalt nõue suuruses 17 559,95 eurot ning hageja tasaarvestas

kostjaga 31. augustil 2018 nõude kattuvas ulatuses (5617,39 eurot);

-

tasaarvestuse avaldus on kostjale kätte toimetatud 31. augustil 2018;

-

hageja esitas kasutuseeliste nõude perioodi 22. jaanuar 2017 – 13. november 2017 eest,

mil kinnistu oli kostja ja tema abikaasa valduses ja mida ei käsitletud tsiviilasjas nr 2-

16-17482. Hageja ei esitanud tsiviilasjas nr 2-16-17482 tulevikku suunatud

kasutuseeliste nõuet, kuna ei olnud teada, millal kostja tegelikult kinnistu valduse

vabastab. Hageja lähtus kasutuseeliste nõude suuruse arvestamisel tsiviilasjas nr 2-16-

17482 tuvastatud Mäeotsa kinnistu kasutuseelise suurusest, milleks on ühes kuus

150 eurot. Hagejal on kasutuseelise nõudmise õigus alates 21. jaanuarist 2017 kuni

kostja poolt kinnistu valduse vabastamiseni;

-

lisaks eeltoodule tasaarvestas hageja kostja nõude tema vastu kahjunõudega osas, mis

kattus kostja nõude suurusega. Ajal, mil Mäeotsa kinnistu oli kostja ja tema abikaasa

valduses, lõhuti kinnistul asuvas hoones tualetipott maksumusega 216 eurot, viidi ära

kahesüsteemne boiler ja tsirkulatsioonipump maksumusega 816 eurot, lõhuti

keskküttekatel remondihinnaga 768 eurot, viidi ära 3 radiaatorit maksumusega

390,40 eurot, lõhuti küttesüsteem ja sooja- ning veetorustik remondimaksumusega

1668,64 eurot. Nimetatud asjaolude tõendamiseks esitas hageja Osaühing Serinus

21. novembri 2017 hinnapakkumise, fotod kinnistu seisukorrast ja Pärnu kohtutäituri

Rocki Alberti 13. novembril 2017 koostatud kinnisasja valduse äravõtmise akti

(kinnisasja valduse äravõtmise akt). Kinnistu valduse saamisel kostja ja tema abikaasa

poolt oli majas toimiv vee- ja küttesüsteem, mille tõendamiseks esitas hageja Pindi

3 (10)

Kinnisvara OÜ (endise ärinimega Aktsiaselts Pindi Kinnisvara) 28. märtsi 2008. a

eksperthinnangu nr 080327-13062-431 (Pindi Kinnisvara hindamisakt). Õigusvastaselt

tekitatud kahju hüvitamise nõue tekkis 13. novembril 2017, mil avaldus hagejale

tekitatud kahju ja kohtutäitur võttis ära kostjalt Mäeotsa kinnistu valduse. Kostja

vastutab tekitatud kahju eest olenemata sellest, kas ta ise lõhkus eelnimetatud seadmed

ja süsteemid, kuna kinnistu oli kostja ja tema abikaasa kaasvalduses. Kostja ja tema

abikaasa valdus oli pahauskne;

-

hageja esitas 13. veebruaril 2019 hagi täpsustuse. Hageja kasutuseeliste nõue

moodustab perioodi 22. jaanuar 2017 – 13. november 2017 eest kokku 1453,56 eurot

(kasutuseeliste väärtus ühes kuus 150 eurot). Hageja loobus tasaarvestusel viivise

nõudest 159,75 euro osas. Lisaks korrigeeris hageja tasaarvestuseks kasutatud

kahjunõude suurust, mis koosneb keskküttekatla taastusremondi maksumusest

768 eurot, keskküttesüsteemist maha lõigatud 6 radiaatorist maksumusest 780,80 eurot

(ühe radiaatori hind koos käibemaksuga 130,13 eurot), taastatava keskküttesüsteemi ja

veevärgi

projekteerimise

maksumusest

660 eurot,

taastatava

külma-

ja

soojaveetorustiku

ja

vajalike

liitmike

maksumusest

336 eurot,

elamu

soojajaotustorustiku taastamise maksumusest 830,40 eurot ja elamu küttesüsteemi ja

veetorustiku paigaldustööde maksumusest 7860 eurot. Nimetatud tööde ja materjalide

maksumus sisaldab käibemaksu 20%. Kõik eelnimetatud seadmed olid hoone olulised

osad asjaõigusseaduse (AÕS) § 53 tähenduses;

-

kuna hageja tasaarvestas kostja nõude kattuvas ulatuses, siis tuleb tunnistada

sundtäitmine täiteasjas nr 175/2018/474 lubamatuks täitemenetluse seadustiku (TMS)

§ 221 alusel.

5. Kostja vaidleb hagile vastu, tema vastuväidete kohaselt

-

hageja on oma kasutuseeliste nõudeõiguse kaotanud, sest ta pidi kasutuseeliste nõude

perioodi 22. jaanuar 2017 – 13. november 2017 eest esitama tsiviilasjas nr 2-16-17482.

Kõik tasaarvestused on tsiviilasjas nr 2-16-17482 juba tehtud, mistõttu ei saa hagejal

kostja vastu olla ka viivisenõuet. Kohus tuvastas tsiviilasjas nr 2-16-17482

kasutuseelise suuruse ebaõigesti. Lisaks sai hageja kinnistu ainuomanikuks alles

27. juulil 2017, millest tulenevalt ei ole tal õigus varasema perioodi osas kasutuseelist

nõuda;

-

kostja võttis 24. jaanuari 2019 eelistungil omaks, et kinnistu valdus vabastati

13. novembril 2017. Kostja ja tema abikaasa ei vallanud Mäeotsa kinnistut

ebaseaduslikult. Hageja ja tema abikaasa müüsid kinnistu kostjale ja tema abikaasale

tühise

müügilepingu

alusel.

Müügileping

tunnistati

õigustühiseks

alles

kohtumenetluses. CC andis Mäeotsa kinnistu kostja ja tema abikaasa valdusesse

5. juunil 2011 ja kinnitas 2013. aastal üle tehingu kehtivuse, väljastades DD-le

volikirja Mäeotsa kinnistuga toimingute tegemiseks. Hageja lubas kostjale, et tehing

vormistatakse notariaalselt, kuid seda ei tehtud;

-

kostja võttis menetluse käigus omaks, et eemaldas kinnistul asuvast hoonest

6 radiaatorit ja lõikas läbi veetorustiku, kuid hageja vara omastamist ei ole toimunud.

Eelnimetatud tegevused tegi kostja abikaasa DD. Kostjal oli õigus radiaatorid

eemaldada ja veetorustik läbi lõigata, kuna kostja paigaldas majja radiaatorid, vee- ja

küttetorustiku ja tegi majas olulisel määral remonti. Hageja ei tasunud parenduste eest

kostjale ega tema abikaasale, millest tulenevalt kuulusid need kostjale ja tema

abikaasale. Lisaks lubas Pärnu Maakohus kostjal parendused eemaldada (Pärnu

Maakohtu 28. aprilli 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-17-3769). Juhul, kui hagejal oli vee-

ja küttesüsteemide osas õigusvastase kahju hüvitamise nõue, siis oleks tulnud nõue

esitada DD, mitte kostja vastu. Keskküttekatel töötab ja kostja ega tema abikaasa seda

4 (10)

kahjustanud ei ole. Keskküttekatla remondimaksumus ületab analoogsete katelde

hinnad. Hagejale ei ole kahju tekkinud. Kahju suurus on tõendamata ja ülemäärane;

MAAKOHTU OTSUS

6. Maakohus rahuldas 31. juuli 2019 otsusega hagi ja tunnistas sundtäitmise täiteasjas

nr 175/2018/474 lubamatuks. Menetluskulud jättis maakohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku

(TsMS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud

summas 2726,20 eurot.

6.1. Maakohus tuvastas, et Pärnu kohtutäitur Rannar Liitma algatas kostja avalduse alusel

hageja

suhtes

täitemenetluse

nr 175/2018/474

5617,39

euro

sissenõudmiseks.

Täitedokumendiks on Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

17482.

6.2. Esmalt analüüsis maakohus, kas hagejal on kostja vastu tasaarvestatav nõue. Poolte vahel

puudub vaidlus, et tasaarvestuse formaalsed eeldused on täidetud. Hageja esitas kostjale

tasaarvestuse avalduse 31. augustil 2018 ja kostja sai selle kätte hiljemalt 1. septembril 2018.

6.3. Pärnu Maakohus on tsiviilasjas nr 2-16-17482 19. mai 2017 otsusega mõistnud kostjalt

hageja kasuks välja AÕS § 85 lg 1, VÕS § 1037 lg 1 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS)

§ 62 alusel kasutuseelised seisuga 21. jaanuar 2017. Hagejal on praeguses menetluses õigus

nõuda kostjalt kinnistu kasutamisest tulenevaid eeliseid kuni valduse tagastamiseni. Hageja sai

kinnistu valduse tagasi 13. novembril 2017.

6.4. Hageja tasaarvestus on praeguses menetluses osaliselt vastuolus TMS § 221 lg-s 2

sätestatuga. Hageja esitas tsiviilasjas nr 2-16-17482 kostja vastu nõude kasutuseeliste

väljamõistmiseks seisuga 21. jaanuar 2017, kuigi selles menetluses oli hagejal võimalik esitada

kasutuseeliste nõue kostja vastu seisuga 20. aprill 2017, mil lõppes selles asjas eelmenetlus.

Seega ei ole hageja tasaarvestusavaldus perioodi 22. jaanuar 2017 – 20. aprill 2017 eest

praeguses menetluses aluseks sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks.

6.5. Maakohus luges Pärnu Maakohtu otsuse tsiviilasjas nr 2-16-17482 alusel tuvastatuks, et

Mäeotsa kinnistu ühe kuu kasutuseelise suurus oli 150 eurot kuus. Maakohus arvestas viidatud

otsuses kasutuseelise suuruse kindlaksmääramisel asjaoluga, et Mäeotsa kinnistut oli võimalik

kasutada

põllumajandustegevuseks.

Kasutuseelised

perioodi

21. aprill 2017

–

13. november 2017 eest on 1015 eurot (6 kuud*150 eurot +5 eurot päevas*23 päeva). Seega oli

hageja õigustatud oma kasutuseeliste nõude summas 1015 eurot tasaarvestama kostja poolt

hagejalt täitemenetluses sissenõutava nõudega.

6.6. Hageja sai Mäeotsa kinnistu ainuomanikuks 27. juulil 2017. Pärnu Maakohtu otsusega

tsiviilasjas nr 2-16-17482 on tuvastatud, et varasemalt kuulus kinnistu ühiselt hagejale ja CC-

le. Asjas on tõendina esitatud CC kirjalik kinnitus, et kõik Mäeotsa kinnistuga seotud varalised

õigused, sh rahalised nõuded kuuluvad hagejale. Seega on hageja õigustatud nõudma

kasutuseeliseid ka selle perioodi eest, mis eelnes tema kinnistu ainuomanikuks saamisele.

6.7. Järgmisena analüüsis maakohus, kas hagejal oli kostja vastu kahjunõue tasaarvestatud

ulatuses. Kostja valdas koos abikaasa DD-ga Mäeotsa kinnistut õigusliku aluseta perioodil

5. juuni 2011 – 13. november 2017. Kostja muutus koos abikaasaga Mäeotsa kinnistu

pahauskseks valdajaks hiljemalt 1. septembril 2015, mil kostja vastas Mäeotsa kinnistu valduse

vabastamise nõudele. AÕS § 84 lg 1 sätestab, et pahauskne valdaja on kohustatud hüvitama

omanikule asja või selle päraldiste hävimise või väärtuse vähenemise tõttu tekkinud kahju

vastavalt võlaõigusseaduse kahju õigusvastase tekitamise sätetele.

6.8. Hageja selgitas, et enne kinnistu valduse üleandmist kostjale ja tema abikaasale, oli majas

toimiv veevärk ja küttesüsteem. Maakohus tuvastas Pindi Kinnisvara hindamisaktiga, et

hindamise hetkel oli majas küttesüsteemina kasutusel individuaalne keskküte ja põrandaküte

5 (10)

sanitaarruumides. Hoones on paigaldatud viimase 10 aasta jooksul uus torustik, uus

elektrijuhtmestik, uus küttesüsteem, osaliselt uued aknad ja uus sanitaartehnika. Kuigi

hindamisakt on tehtud ca 3 aastat varem, kui kostja ja tema abikaasa kinnistu valduse said, ei

ole kostja tõendanud, et maja veevärk ja küttesüsteem ei toiminud valduse saamise hetkel.

6.9. Kinnisaja valduse äravõtmise aktiga ja hageja esitatud fotodega on tuvastatud, et pärast

kinnistu valduse vabastamist ei olnud elamus toimivat vee- ega küttesüsteemi. Kinnistul asuva

maja ruumid olid üldiselt risustatud. Kostja võttis 24. jaanuar 2019 kohtuistungil omaks, et

kostja ja tema abikaasa lõikasid majas asuvad vee- ja soojatorud läbi ning eemaldasid majast

6 keskkütteradiaatorit. Nii radiaatorid kui ka läbilõigatud torud ning keskküttekatel olid elamu

olulised osad ja seega TsÜS § 53 lg 2 kohaselt kinnistu omaniku omandis. Kostjal puudus õigus

elamu vee- ja küttesüsteemi rikkuda. Maakohus ei nõustu kostjaga, et Pärnu Maakohus andis

10. novembri 2017 määrusega tsiviilasjas nr 2-17-16818 kostjale ja tema abikaasale õiguse

elamust radiaatorid eemaldada ja toru läbi lõigata.

6.10. Kostja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et elamus taastati endine kütte- ja veesüsteem

ja parenduste eemaldamine oli seetõttu AÕS § 88 lg 2 alusel lubatud. Kostja esitatud fotode

võrdlusest Pindi Kinnisvara hindamisakti fotodega ei ole tuvastatav, mida konkreetselt kostja

ja tema abikaasa kütte- ja veesüsteemi parendades tegid ja millises ulatuses. Nimetatu ei

tähenda, et kostjal ei võiks olla väidetavate parenduste osas kulude hüvitamise nõue hageja

vastu, mida on kostjal võimalik maksma panna eraldi kohtumenetluses.

6.11. Hea usu põhimõttest tulenevalt oli kostjal ja tema abikaasal solidaarne kohustus võõrast

kinnisasja ja selle olulisi osi mitte kahjustada. Kuna kinnistu valduse äravõtmisel selgus

kinnistul paikneva elamu kahjustumine, siis on kostja vastutav elamu kahjustamise eest. Kostja

vastutus ei ole välistatud. Kostjal oli Mäeotsa kinnistu kaasvaldajana samasugune kohustus

tagada asja säilimine nagu DD-l. Kostja on võtnud 24. jaanuari 2019 kohtuistungil omaks, et

kostja ja tema abikaasa lõikasid sooja- ja veetorud läbi ning eemaldasid elamust radiaatorid.

Hiljem asus kostja väitma, et torud lõikas läbi ja radiaatorid eemaldas kostja abikaasa DD. PPA

kahtlustatava ülekuulamise protokollist kriminaalasjas nr 17267000991, millest kohtule on

esitatud esimene leht, ei nähtu, milles DD kahtlustatakse ega tema ütlused. Samuti ei tõenda

nimetatud asjaolu II kd, tl 21 paiknev dokument, milles kirjeldatakse DD-le esitatud

kahtlustust, kuid mille osas ei ole tuvastatav, kes, millal ja millistel asjaoludel dokumendi

koostas. Juhul, kui kostja väited DD tegevuse kohta vastavad tõele, siis võib kostjal olla DD

vastu tagasinõue VÕS § 137 lg 2 alusel.

6.12. Hageja esitas kahju suuruse tõendamiseks Osaühing Serinus 21. novembri 2017

hinnapakkumise. 18. juuni 2019 kohtuistungil andis tunnistajana ütlusi Osaühing Serinus

hinnapakkumise koostanud QQ, kelle ütlused ei ole maakohtu hinnangul usaldusväärsed.

Seetõttu ei ole 21. novembri 2017 hinnapakkumine kontrollitav osas, mis puudutab sooja- ja

veetorustiku maksumust, sest tunnistaja ütlustest ei nähtu usutavalt, kuidas kujunes

hinnapakkumise koostaja arvamus sellest, et torustike taastamiseks on vaja 80 jooksvat meetrit

ja 45 jooksvat meetrit torusid. Hageja kahjunõue kostja vastu on põhjendatud keskkütte

taastusremondi maksumuse, 6 radiaatori maksumuse, taastatava keskküttesüsteemi ja veevärgi

projekteerimise maksumuse ja paigaldustööde maksumuse ulatuses, s.o kokku summas

7590 eurot. Asjakohasteks tõenditeks ei ole kostja poolt esitatud pakkumused katelde kohta,

kuna puuduvad andmed, et tegemist on Mäeotsa kinnistul asuva katlaga võrreldavate kateldega.

Samuti ei välista Lääne-Harju Vallavalitsuse ehitusspetsialisti 1. aprilli 2019 e-kirjas

väljendatu, et vee- ja keskküttesüsteemi remondiks ei ole vajalik koostada uut projekti,

projekteerimise töö hüvitatavust VÕS § 132 lg 1 alusel asja parandamise mõistliku kuluna.

6.13. Eeltoodud tulenevast oli hagejal kostja vastu kasutuseeliste nõue summas 1015 eurot ja

kahju hüvitamise nõue summas 7590 eurot, mida hagejal oli õigus tasaarvestada kostja poolt

täitemenetluse nr 175/2018/474 raames sissenõutava nõudega summas 5617,39 eurot. Seega

6 (10)

muutus kostja nõude sissenõudmine tasaarvestamise järgselt lubamatuks TMS § 221 lg 1 alusel.

Tasaarvestuse tulemusena lõppes kostja nõue hageja suhtes tervikuna VÕS § 197 lg 2 alusel.

POOLTE SEISUKOHAD

7. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega jätta hagi rahuldamata. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

7.1. Kaebuse kohaselt on vaidlustatud otsuse p 5.3 ebaselge. Maakohus rikkus

selgitamiskohustust, sest ei ole jälgitav, millistel tuvastatud asjaoludel tegi kohus järelduse, et

hageja tasaarveldamise nõue on tõendatud ja põhjendatud ning sellega on põhjendatud

sundtäitmise lubamatuks tunnistamine. Lisaks on ebaselge vaidlustatud otsuse p 5.5 kolmandas

lõigus toodud kohtu järeldus tasaarvestusavalduse esitamise kohta. Maakohus ei arvestanud

Tallinna Ringkonnakohtu 3. jaanuari 2018. a otsusega tsiviilasjas nr 2-16-17482, milles kõik

tasaarvestused on tehtud. Ringkonnakohtu otsus kasutuseelise tasaarvelduse osas oli kuni

19. maini 2017. Seega on maakohus ekslikult praeguses tsiviilasjas mõistnud kostjalt välja

topelt kasutuseelise ühe kuu eest (21. aprill 2017 - 19. mai 2017). Seega tegelik kasutuseelis ei

ole 1015 eurot, vaid on 875 eurot (10 päeva aprillis + 18 päeva mais=28 päeva ehk 5 eurot

päevas, kokku 28 x 5 = 140 eurot vähem).

7.2. Hageja ei ole tõendanud, et kostjale Mäeotsa kinnistu valduse üleandmise hetkel, st

5. juunil 2011, kuulus kinnistu hagejale ja CC-le ühiselt. Juhul kui hageja seda asjaolu ei

tõenda, puudub hagejal õigus nõuda kostjalt CC eest kasutuseeliseid enne Mäeotsa kinnistu

omanikuks saamist ehk 27. juulit 2017.

7.3. Ebaõige on maakohtu väide, et kostja valdas koos abikaasaga Mäeotsa kinnistut õigusliku

aluseta alates 5. juunist 2011 – 13. novembrini 2017. Kostja lisas kaebusele üürilepingu,

millega tõendab, et ta elas alates 7. augustist 2017 Keila vallas, Klooga alevikus, LLL

üürikorteris, töötas XXX ning lapsed õppisid alates 1. septembrist 2017 WWW ja AAA. Seega

on hageja tasaarvestamise nõue esitatud osaliselt vale isiku vastu. Lisaks ei saanud kostja hageja

varale kahju tekitada. Maakohus jättis arvestamata, et Mäeotsa kinnistu olulised parandused

eemaldas DD, mitte kostja ja süüteoteade on esitatud DD vastu, mitte kostja vastu. DD on

kohtule kinnitanud kostja mitteosalust.

7.4. Ebaõige on hageja seisukoht, et Mäeotsa kinnistu oli elamu valduse üleandmisel

elamiskõlblik. Kostja pidi enne Mäeotsa kinnistule kolimist tegema suuremahulisi

parandustöid, et elamu elamiskõlblikuks muuta. Kostja lisas kaebusele e-kirja Eesti Energia

Aktsiaseltsilt, mille kohaselt oli 5. juunil 2011 Mäeotsa kinnistul elektriühendus katkestatud

elektrivõla tõttu. Lisaks ei rahuldanud maakohus kostja taotlust kohustada hagejat esitama

Aktsiaseltsi Eesti Energia väljavõte Mäeotsa kinnistul elektri tarbimise kohta perioodil

1. jaanuar 2008 kuni 27. august 2011, millega kostja soovis tõendada, et maja seisis tühjana

enne kostja Mäeotsa kinnistule kolimist kolm talve. Kostja soovis selle tõendiga tõendada, et

Mäeotsa kinnistu tehnosüsteeme ei olnud võimalik sel perioodil kasutada elektri puudumise

tõttu. Peale selle soovis kostja viidatud tõendiga tõendada ka tehtud parandustöid

keskküttesüsteemi taastamise osas, sest see oli puruks külmunud. Kostja palub vajadusel

tunnistajana üle kuulata Mäeotsa kinnistu naabri Jaan Lanki, kes saab kinnitada, et Mäeotsa

kinnistu seisis kolm talve tühjana. Eluliselt on usutav , et suurte külmakraadide korral külmuvad

metalltorud vee paisumise tagajärjel lõhki. Lisaks kinnitavad kostja poolt parandustööde

tegemist Osaühing Serinus hinnapakkumise tegija QQ ütlused maakohtu 18. juuni 2019

istungil, mille kohaselt oli Mäeotsa kinnistul näha, et süsteem on ümber ehitatud.

7.5. Maakohus lähtus ekslikult hageja poolt esitatud tõenditest, mille õigsuse lükkas kostja

ümber. Kostja esitas foto omapaigaldatud elektriboilerist, mis on tõendiks, et kostja pere

kolimisel Mäeotsa kinnistule ei olnud seal elektriboilerit. Mh on ebausutav hageja väide, et

Mäeotsa kinnistul oli olemas dušipaneel. Hageja väide, et Mäeotsa elamu keskküttesüsteemid

olid korras, on ümberlükatavad kronoloogilisse järjekorda seatud kostja esitatud fotodega,

7 (10)

millega on tõendatud, et ruumis ei asunud tehingu sõlmimisel radiaatorit. Kostja kaebusele

lisatud kommenteeritud fotod Pindi Kinnisvara hindamisaktist näitavad, et keskküttesüsteem

oli pooleliolev ja radiaatoreid ei olnud paigaldatud. Ka Pindi Kinnisvara hindamisaktis

sisalduvatest fotodest nähtuvalt ei olnud eluruumidesse paigaldatud keskkütteradiaatoreid, va

köögis. Pindi Kinnisvara hindamisaktis on märge, et hoone on pooleliolev. Seega on usutav, et

pooleliolev oli ka keskküttesüsteem. Pindi Kinnisvara hindamisaktis ei ole ühtki pilti

katlamajast, mistõttu ei ole hageja tõendanud, millises seisundis andis ta üle Mäeotsa kinnistu

kostja perele. Ka vorminõude puuduste tõttu tühiseks osutunud 5. juuni 2011 ostu –

müügileping ei tõenda kinnistu seisukorda selle üleandmisel, sest sellel puuduvad vastavad

kirjed kinnistu seisukorra kohta. Lisaks ei võimaldanud maakohus kostjal tõendada Mäeotsa

kinnistu tegelikku olukorda väljasõiduistungiga Mäeotsa kinnistule. Samas on maakohus otsuse

tegemisel

arvestanud

Osaühing Serinus

21. novembri 2017.

a

hinnapakkumisega.

Hinnapakkumise koostas QQ, kes tunnistas 18. juuni 2019. s istungil, et tema naine ja hageja

on tuttavad. Eelnev tutvus hinnapakkumise tegija ja hageja vahel annab aluse kahelda

hinnapakkumise sisus ja summa suuruse objektiivsuses.

7.6. Maakohtu tegevus 18. juuni 2019 eelistungil, kus kohus otsustas jätkata põhiistungiga,

oli põhjendamatu. Maakohus arutas istungil hageja veel esitamata ja parandamata nõuet,

andmata kostjale võimalust esitada tasaarvestuse avaldus Mäeotsa kinnistul tehtud oluliste

paranduste ning kinnistu hooldamise kulude eest VÕS § 1042, § 1018, § 1023 ja AÕS § 88 lg 2

alusel. Kostja esitas arve kogu õigustühise tehingu käigus tehtud kulutuste hüvitamiseks juba

18. septembril 2014. Vastuses esitatud arvele ei ole hageja abikaasa CC vaidlustanud arve sisu,

vaid on väitnud, et ta pole tellinud ühtki tööd. Kõigi tööde teostamiseks oli eelnevalt

allkirjastatud CC ja tema abikaasa poolt teatis ja volikiri. Hageja toonane abikaasa CC nõustus,

et kinnistul olid tehtud olulised parandused ja investeeringud. Arve on osaliselt kostja poolt

tasaarvestatud õigustühise tehingu tagasipööramise käigus tsiviilasjas nr 2-16-17482.

7.7. Maakohus aktsepteeris otsuses hageja nõudeid, millest hageja oli eelistungitel loobunud,

sest ta ei suutnud tõestada esitatud nõuete paikapidavust. Seega on maakohtu poolt asjade

eemaldamise eest määratud summa meelevaldne.

7.8. Kostja vaidleb vastu tema ja tema abikaasa solidaarvastutusele, sest kostja ei teadnud

midagi oma abikaasa käitumisest kinnistul. Kostja ei saa vastutada teise täiskasvanu tegude

eest. Politsei on alustatud kriminaalmenetlust DD suhtes karistusseadustiku §-de 203 lg 1 ja

§ 201 lg 2 alusel, mis võib välistada teatud summa osas tasaarvestamise kostja suhtes. Kostja

lisas kaebusele DD suhtes kriminaalmenetluse alustamise tõendamiseks kriminaaltoimiku

(süüteoteade, hageja ülekuulamisprotokoll). Kostja ei saanud tõendit varem esitada, sest sai

ligipääsu kriminaaltoimikule alles 18. juulil 2019. Hageja oleks pidanud esitama tsiviilkahju

nõude summas 7590 eurot DD vastu kriminaalmenetluses.

7.9. Kostja hinnangul on poolte vastastikused nõuded järgmised. Hagejal on kasutuseeliste

nõue kostja vastu summas 875 eurot, juhul kui ta oli Mäeotsa kinnistu omandamise hetkel

abielus CC-ga. Kostjal on hageja vastu nõue summas 5617,39 eurot, millele lisandub viivis 8%

põhinõude täitmiseni. Seega on hageja võlgnevus kostja ees 4742,35 eurot (= 5617,39 – 875)

ja on alusetu tunnistada sundtäitmise lubamatuks täiteasjas nr 175/2018/474.

7.10. Menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Menetluskulude kostja kanda jätmine on

ebaõiglane, sest kostja lükkas ümber hulgaliselt hageja poolt esitatud ebaõiged väited.

8. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

kostja kanda.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8 (10)

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsioon tuleb TsMS § 657 lg 1 p 21 alusel

jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus

jääb rahuldamata.

10. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga, et hageja saab tugineda sundtäitmise lubamatuks

tunnistamise nõude alusena asjaolule, et ta on tasaarvestanud kostja sundtäidetava nõude enda

kasutuseeliste hüvitamise nõudega. Sundtäidetav nõue tuleneb jõustunud kohtuotsusest. TMS

§ 221 lg 2 kohaselt saab seega sundtäitmise lubamatuks tunnistamist nõuda üksnes juhul, kui

alus, millel nõue põhineb, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Tsiviilasjas nr 2-16-

17482, milles tehtud kohtuotsustest tulenev nõue on sundtäitmisel, oli menetluse esemeks ka

hageja nõue kostja vastu kasutuseeliste hüvitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et sellest nähtub

ilmselgelt, et hageja nõude aluseks olevad asjaolud esinesid juba tsiviilasja nr 2-16-17482

menetluse ajal ning hagejal oli võimalik kasutuseeliste hüvitamise nõue selles menetluses

esitada. TMS § 221 lg 2 kohaldamise mõttes ei ole oluline, kas see nõue ka reaalselt tervikuna

esitati, vaid oluline on see, kas seda oleks saanud kohtumenetluses vastuväite või nõudena

esitada. Samuti on ekslik maakohtu lähenemine, et lähtuda tuleb tsiviilasjas eelmenetluse

lõppemise ajahetkest. Nimelt võimaldab TsMS § 369 esitada hagis ka tulevikus sissenõutavaks

muutuva nõude. Olukorras, kus kohtumenetluse ajal oli hageja kinnisasi kostja ebaseaduslikus

valduses, pidi hagejal sellise nõude esitamise võimalus olema arusaadav. Järelikult oleks

hagejal olnud võimalik esitada tsiviilasjas nr 2-16-17482 kasutuseeliste hüvitamise nõue

tervikuna, sh ajavahemiku eest pärast eelmenetluse lõppu. Seega ei ole sellele sundtäitmise

lubamatuks tunnistamise hagis tuginemine TMS § 221 lg 2 järgi lubatud.

11. Eeltoodu ei muuda aga maakohtu otsust lõppjäreldustes valeks. Nimelt on hageja tuginenud

tasaarvestusavalduses lisaks kasutuseeliste hüvitamise nõudele ka kahju hüvitamise nõudele.

Ringkonnakohtu hinnangul ei välista TMS § 221 lg 2 hageja õigust tugineda sundtäitmise

lubamatuks tunnistamisel kostja nõude tasaarvestamisele hageja kahju hüvitamise nõudega.

Iseenesest sai küll hageja kinnisasja valduse 13. novembril 2017, st tsiviilasja nr 2-16-17482

menetluse ajal. Samas on Riigikohus leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõudes

saab tugineda alusele, mis tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik

objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle

aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha (vt Riigikohtu 15. aprilli 2015. a otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10-11). Praegusel juhul sai hageja küll asjaolust, et kahju oli

tekkinud, teada 13. novembril 2017, kuid selleks, et kahju hüvitamise nõuet kohtumenetluses

maksma panna, oli vaja täiendavalt kindlaks teha kahju suurus ja selle tekkimise asjaolud,

koguda tõendeid ning koostada menetlusdokument kohtule esitamiseks. Tsiviilasjas nr 2-16-

17482 toimus aga juba 30. novembril 2017 ringkonnakohtu istung, millega asja sisuline

menetlus lõppes. Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud hagejal sellises olukorras võimalik

tõhusalt kahju hüvitamise nõuet tsiviilasja nr 2-16-17482 menetluses maksma panna.

12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et hagejal oli kostja vastu 7590 euro suurune

kahju hüvitamise nõue, mida hageja sai kostja nõudega tasaarvestada ja mille tulemusena kostja

täitemenetluses sissenõutav nõue lõppes.

13. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja oli hiljemalt 1. septembrist 2015, mil ta

esitas vastuse tema vastu kinnisasja väljanõudmiseks esitatud hagile, kuni 13. novembrini 2017,

mil hageja kohtutäituri abiga kinnisasja valduse sai, hagejale kuulunud kinnisasja pahauskne

valdaja. Ringkonnakohus jätab tähelepanuta apellatsioonkaebuses esmakordselt esitatud väited,

et kostja ei vallanud kinnisasja alates 7. augustist 2017, kuna elas sellest ajast Klooga alevikus

asuvas üürikorteris. Kostja sellele asjaolule maakohtu menetluses ei tuginenud, kuigi see oli tal

võimalik, mistõttu ei ole uue asjaolu esitamine ringkonnakohtu menetluses TsMS § 652 järgi

lubatud. Samuti on kostja maakohtu 24. jaanuari 2019. a istungil omaks võtnud, et tagastas

kinnisasja valduse 13. novembril 2017 (II kd, tl 2 pöördel). Seega sätestab kostja vastutuse

9 (10)

eeldused AÕS § 84 lg 1, mille kohaselt vastutab kostja tekitatud kahju eest vastavalt VÕS-i

kahju õigusvastase tekitamise sätetele.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kahju hüvitamise eelduste tuvastamise

kohta. Maakohus on põhjendatult viidanud sellele, et kostja võttis 24. jaanuari 2019. a istungil

omaks, et tema ja tema abikaasa lõikasid hageja kinnisasjal asuvas majas olevad vee- ja

soojatorud läbi ning eemaldasid kuus radiaatorit (II kd, tl 4). Ringkonnakohtu hinnangul ei esine

TsMS § 231 lg-s 3 toodud eeldusi omaksvõtu tagasivõtmiseks, mistõttu maakohus on

põhjendatult lähtunud kostja omaksvõtust. Seega kahjustas kostja hageja omandit. Ilmselge on

põhjuslik seos tahtliku lõhkumise ja tekkinud kahju vahel. Seega on täidetud VÕS § 1043 ja §

1045 lg 1 p 5 järgsed vastutuse eeldused.

15. VÕS § 132 lg 3 kohaselt hõlmab kahjuhüvitis eelkõige kahjustatud asja parandamise

kulusid. Maakohus on pidanud põhjendatud kahjuks keskkütte taastusremondi maksumust,

kuue radiaatori maksumust, taastatava keskküttesüsteemi ja veevärgi projekteerimise

maksumust ja paigaldustööde maksumust. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud

tööde kulu on põhjendatud parandamiskulu. Nagu eelnevalt välja toodud, on kostja omaks

võtnud, et ta koos abikaasaga lõhkus vee- ja küttetorud ning viis ära radiaatorid.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ka osas, milles maakohus tuvastas, et kostja

ja tema abikaasa muutsid majas asuva katla kasutuskõlbmatuks.

16. Kahju suuruseks luges maakohus 7590 eurot, lähtudes Serinus OÜ hinnapakkumisest.

Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei oleks tohtinud

nimetatud hinnapakkumisest lähtuda. Ainuüksi asjaolu, et Serinus OÜ juhatuse liikme abikaasa

tunneb hagejat, ei muuda tõendit ebausaldusväärseks. Olukorras, kus kostja ei olnud esitanud

omapoolseid tõendeid kahju suuruse kohta, sai maakohus lähtuda hageja esitatud tõendist.

Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsusest ei nähtu selget arvutuskäiku kahju suuruse

kujunemise kohta. Samas on võimalik eksimus tekkinud kostja kasuks, mitte kahjuks, mistõttu

ei anna see alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Nimelt ületab juba Serinus OÜ

hinnapakkumises sisalduv küttesüsteemi ja veetorustiku paigaldustööde maksumus 7680 eurot

(koos käibemaksuga) maakohtu tuvastatud kahju suurust.

17. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele selle kohta, et kostja üksnes eemaldas enda

paigaldatud parendused märgib ringkonnakohus, et iseenesest võimaldab AÕS § 88 lg 2

valdajal asjale loodud parendused asja küljest ära võtta. See õigus on aga üksnes tingimusel, et

ta taastab väljaantava asja endise seisundi ning see õigus on välistatud, kui parenduste

äravõtmine ei ole parendusi rikkumata võimalik. Praegusel juhul ei ole kostja tõendanud, et

tegemist oli tema tehtud parendustega. Samuti on ilmselge, et kostja ei ole väidetavaid

parendusi vähemalt torustike osas ära võtnud, vaid on need lihtsalt ära lõhkunud (vt I kd, tl 29-

32 fotod läbisaetud torudest). Selline tegevus ei oleks AÕS § 88 lg 2 järgi lubatav ka juhul, kui

kostja oleks tõendanud, et tegemist oli tema paigaldatud torudega.

18. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks ka apellatsioonkaebuse väidet, et maakohus ei oleks

tohtinud 18. juuni 2019. a eelistungil üle minna põhiistungile. Maakohtu menetluses oli enne

seda istungit toimunud juba kaks eelistungit, kus maakohus oli kostjale mh selgitanud vajadust

tõendeid esitada. Samuti oli maakohus teinud kostjale ettepaneku muretseda endale

õigusteadmistega esindaja. Seega oli kostjal menetluslikult võimalik esitada kõik enda

seisukohad ja tõendid ning soovi korral ka vastuhagi maakohtu menetluses. Ringkonnakohus

ei nõustu kostjaga ka selles, et hageja nõue oli ebaselge. Hageja oli juba algses hagis välja

toonud enda kahju hüvitamise nõude aluseks olevad asjaolud ning midagi täiendavalt ta

menetluses ei lisanud.

19. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, et maakohus on valesti jaotanud

menetluskulud. Maakohus rahuldas hagi tervikuna, mistõttu jättis maakohus põhjendatult

TsMS § 162 lg 1 alusel menetluskulud tervikuna kostja kanda.

10 (10)

20. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus resolutsiooniga mh rakendatud hagi tagamise

abinõudega seotud küsimused. Harju Maakohtu 4. septembri 2018. a määrusega on hagi

tagamiseks täitemenetlus täiteasjas nr 175/2018/474 peatatud. Maakohus ei ole otsuse

resolutsioonis selle kohta seisukohta võtnud. Ringkonnakohus saab selle puuduse ise

kõrvaldada. Kuna käesoleva otsuse alusel tuleb täitemenetlus TMS § 48 lg 1 p 4 alusel lõpetada,

ei ole vaja jätta hagi tagamise abinõu jõusse otsuse täitmise tagamiseks. Hagi tagamine tuleb

seetõttu tühistada.

21. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad ringkonnakohtus kantud

menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda.

22. Hageja menetluskulude nimekirja kohaselt on hageja menetluskuludeks ringkonnakohtus

esindajakulu 384 eurot. Esindaja ajakulu oli 3,2 tundi ja tunnitasu 120 eurot (sisaldab

käibemaksu). Sellele lisandub kulu ringkonnakohtu istungil osalemise eest (istungi kestus 50

minutit) 100 eurot (sisaldab käibemaksu). Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud

esindajakulu arvestades asja mahtu ja keerukust põhjendatud ja vajalik ning see tuleb kostjalt

hageja kasuks välja mõista.

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

/ allkirjastatud digitaalselt /

Vahur-Peeter Liin

Vallo Kariler

Ande Tänav