1-19-6991/50 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-19-6991

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

16. jaanuar 2020. a Tallinn Kriminaalasja number 1-19-6991 Kohtukoosseis Eesistuja , liikmed

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla ja Meelika Aava Kohtuistung

i sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Z.Z

süüdistuses KarS § 121 lg 2 p 2, 3 ja § 137 lg 1 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a otsus menetluses lühi Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Kadi Sitska Prokurör Asja arutamise aeg ja koht Eneli Laurits 15.01.2020 avalikul kohtuistungil Tallinnas Süüdistatav Z.Z

, isikukood: XXX; elukoht: asub Tallinna Vanglas, Linnaaru tee 5, Soodevahe küla, Rae vald, Harjumaa; kodakondsus: Egiptuse Araabia Vabariik; haridus: X , emakeel: araabia keel, valdab XX inglise keelt; töökoht: puudub; kehtivad kriminaalja väärteokaristused puuduvad; Harju Maakohus kohaldas tõkendit vahistamine (tagaselja) 20.04.2018. a.

Kaitsja

Tõlk Advokaat Kadi Sitska Made Sultson RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a kohtuotsus Z.Z ’i suhtes jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata.

2(6) 2. A Tibar & Partnerid (reg. number 10655245) seoses advokaat Määrata dvokaadibüroole Kadi Sitska poolt Z.Z-ile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamisega makstavaks tasuks 194 ( ) eurot ja 40 senti. sada üheksakümmend neli

3. Eesti Vabariigi kasuks Välja mõista Z.Z-ilt

194 (sada üheksakümmend neli) eurot ja 40 senti määratud kaitsjale advokaat Kadi Sitskale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tuleb tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele kas Swedbank AS- (a/a is EE502200221014193355), AS- - is SEB Pank (a/a EE351010052031000004) või Luminor Bank AS is (a/a EE401700017002872300, a/a EE873300333499990003). Summa tasumiseks vajalik viitenumber edastatakse eraldi makseinfos. Selgitusse märkida lahendi number ning isik, kelle eest tasutakse ning nõude liik. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Edasikaebe kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE K

ÄIK

1. Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019. a otsusega tunnistati Z.Z süüdi KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 (kaks) aasta vangistust. Tunnista Z.Z

eti talle ti süüdi KarS § 137 lg 1 järgi ja mõist karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel, lugedes kergema karistuse kaetuks üksikkaristustest raskeimaga, mõiste ti kuritegude kogumis liitkaristuseks vangistus 2 (kaks) aastat. KrMS § 238 lg 2 alusel vähenda Z.Z-ile mõistetavat ti põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõisteti Z.Z-ile 1 (üks) aasta ja 4 (neli) kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 24.03.2018. a, s.o 1 päev ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks l vangistus 1 (üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 29 oeti (kakskümmend üheksa) päeva. Karistuse kandmise alguseks loeti Z.Z-i kinnipidamise aeg 09.05.2019. a. Kohalda ti KarS § 54 lg 1 alusel Egiptuse Araabia Vabariigi kodaniku Z.Z-i suhtes lisakaristusena väljasaatmist Eesti Vabariigist koos Eesti Vabariiki sissesõidukeeluga 3 (kolm) aastaks. KarS § 55 lg 2 alusel arvesta väljasaatmisega kaasneva takse sissesõidukeelu 3 aastast tähtaega alates Z.Z-i faktilisest väljasaamisest Eesti Vabariigist.

2. Z.Z on kohtu alla antud ja süüdistatakse selles, et tema, 16.03.2018 kella 18:00 paiku, viibides majas aadressil tungis kallale oma abikaasale

- ja XXX YY le lõi teda korduvalt tolmuimeja juhtmega vastu vasakut reit ja vastu kõhtu. Peale seda lõi jalaga vastu vasakut käevart ja lahtise käega vastu nägu, millega tekitas kannatanule le füüsilist valu. YY-

Samuti tema taas, 23.03.2018 kella 18:00 paiku, viibides majas aadressil tungis kallale oma XXX abikaasa YY-le ja lõi teda korduvalt lahtise käega vastu vasakut kõrva ja tolmuimeja juhtmega vastu paremat jalasäärt. Peale seda lõi korduvalt jalaga ja lahtise käega vastu keha ja vastu pead ning puidust prussiga vastu vasaku -le valu ja t jalga ja vasakut kätt, millega tekitas YY tervisekahjustustena kaelal kukla piirkonnas ja ülaseljal punetavad kriimud ja plekid, vasaku

3(6) küünarvarre siseküljel umbes 5x5 cm suuruse hematoomi, samuti randmest küünarnuki suunas umbes 7 cm pikkuse kaarja hematoomi, vasaku käe pöidla punetuse ning paistetuse ning parema õla küünarnuki suunas hematoomi. Seega on Z.Z korduvalt kehaliselt väärkohelnud endaga lähisuhtes olevat isikut ja kahjustanud teise inimese tervist, mis on KarS § 121 lg 2 p 2, 3 järgi kvalifitseeritav kuritegu.

Samuti süüdistatakse Z.Z-i selles, et tema, olles jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isik, kogus kohta varjatult andmeid. Nimelt täpsemalt YY on Z.Z ajavahemikul alates 17.09.2018 kuni 26.02.2019 korduvalt sisse loginud Elisa iseteenindusse ja vaadanud kasutuses oleva abonentnumbri XXXXXXXX YY kõnede eristusi ja tellinud ka abonentnumbri positsioneerimise teenust 05.08.2018, 09.08.2018 ning 01.02.2019, mida ta tegi armukadedusest, eesmärgiga teada saada, kellega YY suhtleb ja kus viibib. Selliselt on Z.Z vaadelnud varjatult Elisa Eesti AS iseteeninduse kontot

YY kasutuses oleva abonentnumbri kohta ning jälginud varjatult ka YY kasutuses oleva abonentnumbri asukohta, mis oma olemuselt on KrMS § 1265 kirjeldatud jälitustoiming, s.o varjatud jälgimine. Sellise tegevusega pani Z.Z toime KarS § 137 lg 1 kirjeldatud kuriteo, s.o tema on jälitustegevuseks seadusliku õiguseta isikuna jälgis teist isikut tema kohta andmete kogumise eesmärgil, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 137 lg 1 järgi.

ESITATUD APELLATSIOON

3. A vaidlustab maakohtu pellatsioonkaebuse esitas süüdistatava kaitsja, kes otsust süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Apellant ei vaidlusta süüdistatava süüditunnistamist KarS § 121 lg 2 p 2 ja

3 ja § 137 lg 1 järgi, kuid ei nõustu kohtu poolt mõistetud karistusega.

3.1. Kaitsja leiab, et süüdistatavale kuritegude eest mõistetud karistus - 2 aastat vangistust ja lisakaristus väljasaatmine ja sissesõidukeeld 3 aastaks - on ebaproportsionaalselt pikad. Kaitsja on seisukohal, et väljasaatmise kohaldamisega ei pea kaasnema ilmtingimata karistusena vangistus, mis tuleks terves ulatuses ära kanda. Enamus isikuid on saanud karistuseks vangistuse, millest osa tuli ära kanda vanglas ning ülejäänu jäeti täitmisele pööramata tingimusel, et isik ei pane katseajal toime uut kuritegu. Süüdistatav ei ole varem kriminaalkorras karistatud, ta on oma süüd tunnistanud ning kohtupraktika kohaselt on võimalik karistada sellist isikut sarnase teo eest ka tingimisi vangistusega (Harju Maakohutu otsus 12.11.2019 kriminaalasjas nr 1-19-868, Viru Maakohtu otsus 11.11.2019 kriminaalasjas nr 1-19-8952) või hoopis menetlus lõpetada oportuniteediga (Viru Maakohtu otsus 21.11.2019 kriminaalasi nr 1-19-6562). Kaitsja leiab, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks isiku puhul on vältimatult vajalik kogu karistuse reaalne ärakandmine vangistuses ning miks ei ole temale võimalik kohaldada osaliselt tingimisi karistusest vabastamist.

3.2. Väljasaatmisega kaasneb süüdimõistetule automaatselt Eestisse sissesõidukeeld, mille minimaa

lne kestus on üks kuu ja maksimaalne kestus kümme aastat. Väljasaatmine tugineb rahvusvahelisele õigusele. Euroopa inimõiguste konventsiooni 4. lisaprotokolli järgi võib riik piirata igaühe õigust riigi territooriumil vabalt liikuda ja elukohta valida, kui seda on vaja riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või avaliku korra huvides või kuriteo ärahoidmiseks ning tervise, kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks (art 2 p 3). Kaitsja juhib tähelepanu, et Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on paarikümneaastase kohtupraktika põhjal töötanud välja Boultifi Üneri - -Maslovi testi ehk kriteeriumid, mida EIK liikmesriikide kohtud

4(6) ja asutused peavad välismaalasest kurjategija väljasaatmise üle otsustades arvestama. Need kriteeriumid, mida esimest kord

a nimetati EIK lahendis Boultif vs Šveits, on järgmised: • sooritatud kuriteo raskus ja iseloom; • väljasaatvas riigis viibimise kestus;

• kuriteost möödunud aeg ja isiku hilisem käitumine;

• isiku ja temaga seotud isikute rahvus ja kodakondsus; • ondlik seis, sh abielu pikkus või muud asjaolud, mis tõendavad tegelikke perek perekondlikke suhteid; • abikaasa või faktilise abikaasa teadlikkus isiku kuritegudest enne perekonnasuhet;

• laste olemasolu ja nende vanus. Harju Maakohu ei ole neid kriteeriume ana lüüsinud. Kaitsja leiab

, et vaatamata asjaolule, et süüdistataval puudub hooldusõigus oma laste suhtes, on tal õigus ja kohustus oma lastega suhelda. Asjakohatu on väide, et ta saab suhtlusõigust teostada läbi telefoni või Skype. Selline suhtlus jääb sõltuma laste emast, kes ei pruugi tahta lastele sellist suhtlust võimaldada. Kolme aasta jooksul hääbub lastel igasugune side ja kokkukuuluvustunne isaga ning nii pika sissesõidukeelu tagajärjel võib suhte taastamine lastega olla võimatu.

3.3. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu 30.10.2019 otsus Z.Z

Teha uus otsus, millega ’i suhtes osaliselt, s.o mõistetud karistuse ja lisakaristuse osas. mõista KarS § 121 lg 2 p 2 ja 3 eest kergem karistus. Z.Z-ile

Teh Z.Z-ile a uus otsus, millega jätta lõpliku tulemina mõistetav liitkaristus - vangistus osaliselt KarS

2 alusel tingimisi kohaldamata kui ta ei pane kohtu § 73 lg määrataval katseajal toime uut tahtlikku kuritegu. Teha uus otsus, millega kohaldada Z.Z-ile lisakaristusena sissesõidukeeldu mitte kauemaks kui 6 kuud.

KOHTUISTUNG

4. Kohtuistungil oma apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada. jäi süüdistatava kaitsja Süüdistatav toetas oma kaitsja apel Prokurör vaidles palus jätta latsiooni. apellatsioonile vastu ning maakohtu otsus muutmata ning kaitsja apellatsioon rahuldamata. Kannatanu vaidle samuti s apellatsioonile vastu ning palus jätta kaitsja apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

5. Ringkonnakohus, kuulanud kohtuistungil ära pooled, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide, kaitsja apellatsioonis toodud seisukohtadega leiab, et kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu, kuna maakohtu otsus on seaduslik ja d ning ei kuulu

põhjendatu tühistamisele.

6. Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse üksnes süüdistatavale mõistetud põhija lisakaristuse osas. Esitatud apellatsioonis leiab kaitsja, et süüdistatavale mõistetud põhikaristus on liialt karm. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. KarS § st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt - andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse

5(6) eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Maakohus on õigesti asunud seisukohale, et menetletavas kriminaalasjas süüdistatava karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad vaatamata asjaolule, et formaalselt tunnistas süüdistatav talle etteheidetavate kuritegude toimepanemist. Maakohus on asjakohaselt märkinud, et süüdistatav põhjendas kuritegude toimepanemist finantsprobleemidega ning ei avaldanud toimepandu suhtes mingitki kahetsust. Ringkonnakohus märgib lisaks, et nähtuvalt kriminaaltoimiku materjalidest ei mõista süüdistatav jätkuvalt lähisuhtevägivalla keelatust, nimetab seda oma perekonna siseasjaks ning avaldab

hämmingut, miks riik antud olukorras sekkub (vt süüdistatava viimane sõna, kd II lk 138). Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud KarS § 57 loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonis. Süüdistatavale inkrimineeritud raskeima kuriteo KarS §

3 järgi ettenähtud sanktsiooni

121 lg 2 p 2,

keskmiseks määraks on 2,5 aastane vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on - kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud seega täiel määral Z.Z i . ’ süü suurust, millist hindas keskmisest väiksemaks

7. Kaitsja leiab, et maakohus pole nõuetekohaselt põhjendanud, miks isiku puhul on vältimatult vajalik kogu karistuse reaalne ärakandmine vangistuses ning miks ei ole temale võimalik kohaldada osaliselt tingimisi karistusest vabastamist. ka kaitsja sellise seisukohaga Kohtukolleegium ei nõustu ning juhib tähelepanu kohtupraktikas kinnistunud arusaamale, et kui karistuse mõistmise aluseks on p -de 73 ja 74 alusel isiku karistusest tingimisi vabastamise aluseks on eamiselt isiku süü, siis KarS § kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, millised iseseisvalt või koostoimes muudavad põhikaristuse ärakandmise ebaotstarbekaks. Süüdistatava karistusest tingimuslik vabastamata jätmine on selline diskretsiooniotsus, mida kohus ei pea eraldi põhjendama. Piisab, kui kohtuotsuses on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi ja määra valiku aluse - ks olevaid asjaolusid. (Vt RKKKo 3-1- 1-99-06, p 16 jj, samuti 3-1-1-40-04, p 8 ja 3-1-1-11-10, p 6.1 ning 3-1-1-18-11, p-d 8.1-8.2; 3-1-1- 116-12 ). Kohtukolleegium leiab, et maakohus on veenvalt ning jälgitavalt põhjendanud põhikaristusliigi ja -määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Ringkonnakohus on seisukohal, et süüdistatavat ei iseloomusta selline märkimisväärne eripära, mis muudaks talle mõistetud vangistuse reaalse ärakandmise kriminaalasja materjalidest nähtuv ebaotstarbekaks. Vastupidi, süüdistatava hoiak ning uskumus, et vägivald on igati kohane viis pereprobleemide lahendamiseks (kd II lk 138) kinnistab kohtu veendumust, et süüdistatavale mõistetud vangistus ei vaja täiendavavat individualiseerimist karistusest tingimisi vabastamise näol Lisaks väärib märkimist, et

. süüdistatava ainukeseks kohtule teadaolevaks elukohaks o tema endise abikaasast kannatanu li st YY omandis olnud maja. Kannatanu selgitas ringkonnakohtu istungil, et abielu süüdistatavaga on lahutatud 2018. a oktoobris Kriminaalasja , peale seda müüs ta oma maja ning kolis teise kohta. materjalidest ega apellatsioonist ei nähtu, kuhu süüdistatav võiks karistusest tingimisi vabastamise korral elama asuda. kaotanud kehtivuse 17.05.2019, seega puudub Süüdistatava elamisluba on süüdistataval Eestis nii elukoht, kui ka seadusliku viibimise alus.

8. Süüdistatava kaitsja vaidlustab ka süüdistatavale mõistetud lisakaristust KarS § 54 lg 1 alusel

Eesti Vabariigist väljasaatmise näol Vabariiki sissesõidukeeluga kolmeks koos Eesti aastaks. Kaitsja märgib, et lisakaristuse kohaldamine on maakohtu poolt põhjendatud puudulikult ning ühekülgse karistuse tõttu katkeb süüdistatava side alaealiste lastega, kes elavad koos lt ja selle lisa

emaga Eestis. Kohtukolleegium kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ning märgib, et maakohus on lisakaristuse kohaldamise asjakohaselt viidanud Riigikohtu lahendile kriminaalasjas põhjendamisel nr 1-17-9941 ning õigesti juhindunud mainitud otsuses ettekirjutatud juhtnööridest KarS § 54 lg 1 järgi lisakaristuse kohaldamise otsustamiseks. Nimelt on maakohus õigesti analüüs süüdistatava

inud poolt uute kuriteg

ude toimepanemise tõenäosust ning süüdistatava Eestis viibimisest tuleneva ohu

6(6) suurust. tegi Õige on maakohtu järeldus, et oma kuritegudega süüdistatav endast kõik oleneva, et katkestada peresidemed. Süüdistatavale on ette heidetud korduvat lähisuhtevägivalda, kuid ometi on tema taotluse põhjenduseks perekonnaga suhtlemise ja peresidemete taastamise vajadus. Selline soov ei saa olla aga ühepoolne. Kannatanu kinnitas, et ta toetab täielikult maakohtu otsust ka lisakaristus osas ning selgi isa tegevuse negatiivset olemust ning e mõistmise tas, et lapsed mõistsid ei soovi hetkel isaga suhelda. Vanem laps siiski suhtles isaga mõned korrad interneti teel. Kohtukolleegiumi veendumusel on se, tema soov ja süüdistatava suhtumine toimepandud kuriteos eesmärk taastada peresidemed lastega, vaatamata sellele, et nemad seda hetkel ei soovi, vägivalla kasutamise tulemusena väljakujunenud konfliktne olukord endise abikaasaga, olulisteks ohuteguriteks, et süüdistatav võib vabanedes jätkuvalt vägivallakuritegusid toime panna. Maakohus on õigesti analüüsinud mil määral süüdistatav ning asus õigele on Eestis integreerunud seisukohale, et abielu sidemed Eestiga. Tal ei lahutuse järgselt puuduvad süüdistataval praktiliselt ole Eestis töö keelt. Samas väärib tähelepanu, et kriminaalmenetluse

- ega elukohta, ta ei valda riigi ajal lahkus oma vanemate juurde Egiptusesse, mis tingis ka tema süüdistatav ilma menetleja loata vahistamise. See omakorda näitab, et süüdistataval on säilinud tugevad sidemed oma päritolumaaga. Sarnaselt maakohtuga on ringkonnakohus seisukohal, et kaitsmaks Eesti Vabariigi õiguskorda ja ühiskonna turvalisust sh ka süüdistatava alaealiste laste ja nende ema turvalisust, on vajalik isiku suhtes lisakaristuse kohaldamine kuivõrd kannatanu ja tema laste turvalisus kaalub üles välisriigi kodaniku isiklikud huvid ning õigused vabalt Eestis liikuda.

9. Kaitsja leiab, et Z.Z kohaldada ’i suhtes oleks võimalik lisakaristusena sissesõidukeeldu mitte kauemaks kui KarS § 54 lg sõidukeelu

6 kuud. -s 1 pole sisse alammäära sätestatud ning ülemmääraks on 10 aastat. Riigikohus on selgitanud, et mõistes süüdistatavale lisakaristuseks väljasaatmise koos sissesõidukeeluga, tuleb arvestada, et põhija lisakaristus kogumis ei tohi ületada süüdistatava süü suurust (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

16. mai 2017. a otsus nr 3-1-1-18-17, p-d 13 ja 16; nr 1-17-9941 p 16 ). Maakohus on süüdistatavale mõistnud põhikaristuse, mis jääb alla raskeima koosseisu karistuse keskmist määra. liit Kohtukolleegiumi veendumusel on antud juhul lisakaristuse kohaldamine tähtajaga 3 aastat kogumi igati proportsionaalne s mõistetud liitpõhikaristusega süüdistatava süü suurusele ning alused selle kergendamiseks puuduvad.

10. Süüdistatav

õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud Z.Z-ile kulude hüvitamist koos käibemaksuga summas 194,4 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamine ja istungil osalemine ning ajakuluks on näidatud kokku 3 tundi. Ringkonnakohus leiab, kaitsja tasutaotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kelle huvides apellatsioon on esitatud. Seega jääb kaitsjatasu süüdistatava ’ Z.Z i kanda.

11. - Et kohtukolleegium ei tuvastanud ühtki apellandi poolt nimetatud ja KrMS § s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindud MS § 337 lg 1 p st 1, § es Kr -

344 - 345 lgst 1 ja 2, te jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 30. oktoobri 2019 Z.Z ’ . a otsuse i suhtes muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

Allkirjastatud digitaalselt