2-18-10280/44 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium

Kohtukoosseis

Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek

Soots

Otsuse tegemise aeg ja koht

16.01.2020, Tallinn

Tsiviilasja number

2-18-10280

Tsiviilasi

XX hagi AS-i Y vastu töölepingu ülesütlemise tühisuse

tuvastamiseks, hüvitise ja viivise väljamõistmiseks

AS-i Y vastuhagi XX vastu leppetrahvi ja viivise

väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 18.06.2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

XX apellatsioonkaebus

Tsiviilasja hind apellatsiooni-

menetluses

24 088,83 eurot

Menetlusosalised

ja

nende

esindajad

Hageja / vastuhagis kostja (apellant): XX (isikukood

XXXXXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaat

Neve Uudelt ja vandeadvokaadi abi Kaisa Margus

Kostja / vastuhagis hageja (vastustaja): AS-i Y (registrikood

XXXXXXXX), lepingulised esindajad vandeadvokaadi abid

Kadri Härginen ja Albert Linntam

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Harju Maakohtu 18.06.2019 otsus tühistada ja teha uus otsus.

2. Tuvastada, et AS-i Y poolt 17.01.2018 töölepingu ülesütlemine on tühine.

3. Lõpetada AS-i Y (endise ärinimega Aktsiaselts Y) ja XX vahel 05.10.2006 sõlmitud

tööleping (inglise keeles „Contract of Employment“) töölepingu seaduse § 107 lõike

2 alusel alates 17.01.2018.

4. Mõista AS-ilt Y XX kasuks välja 21 276,81 eurot ning nimetatud summalt

apellatsioonkaebuse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud viivis summas

2541,56 eurot ja viivis alates 17. juuli 2019 kuni kohustuse kohase täitmiseni

võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

5. Jätta AS-i Y vastuhagi XX vastu rahuldamata.

6. Apellatsioonkaebus rahuldada.

7. Maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud jätta AS-i Y kanda.

8. Menetluskulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus TsMS § 174 lg-s 4 sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist

otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel.

Menetlusosaline võib ise esitada menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise

menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Menetlusabi taotlemise selgitus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 187 lg 6 kohaselt peab seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks tegema menetlusabi taotleja tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks

ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu

tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega, annab kohus tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui

nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei

välista menetlustähtaja ennistamist.

Hagi ja selle aluseks olevad asjaolud, vastuväited vastuhagile

1. XX (hageja) esitas 05.07.2018 hagi AS-i Y (kostja) vastu, milles palus tuvastada kostja

17.01.2018 kirjaga esitatud töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, lõpetada poolte

vahel 05.10.2006 sõlmitud tööleping (inglise keeles „Contract of Employment“)

töölepingu seaduse (TLS) § 107 lg 2 alusel alates 17.01.2018, mõista kostjalt hageja

kasuks välja 21 276,81 eurot ning viivis nimetatud summalt võlaõigusseaduse (VÕS) §

113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 18.01.2018 kuni kohustuse kohase

täitmiseni.

2. Hageja oli kostja töötaja alates asutamisest 1993. aastal. 05.10.2006 sõlmisid pooled

töölepingu, mille kohaselt töötas hageja kostja juures asedirektorina, vastutades kostja

müügi- ja tootearenduse eest. Kostja põhitegevuseks on krediidiinfo kogumine,

vahendamine ja müük ning registriteenuste osutamine Eesti krediteerijatele.

3. Hagejal oli töölepingu sõlmimise ja kestvuse ajal osalus Y OÜ-s (edaspidi Y) OÜ Q

kaudu. Y põhitegevusala on olnud võlgade sissenõudmise teenuse ehk inkassoteenuse

osutamine. Y oli kuni 03.07.2006 kostja tütarettevõte, milles hageja omandas osaluse.

Hageja ei ole kunagi kuulunud Y juhatusse ega ole korraldanud ega osalenud Y

igapäevases majandustegevuses ja juhtimises. Osaluse omamine on hageja jaoks

finantsinvesteering.

4. Töölepingu p-s 10.1 leppisid pooled kokku, et töölepingu kestuse ajal ning kaksteist

kuud pärast töösuhte lõpetamist ei ole töötajal seost ning ta ei osale töötajana ega muus

pädevuses mis tahes äritegevuses, mis on otseselt või kaudselt või tõenäoliselt

konkureeriv mis tahes ühingu äritegevusega. Kuna kostja teadis hageja osalusest Y-s,

lepiti töölepingu p-s 10.1 kokku ka konkurentsipiirangu erand, mis nägi ette, et ühing ei

loe konkureerivaks tegevusvaldkonnaks Y praegust võlgade sissenõudmise tegevust,

millest hageja informeeris Y ning osanike vahel oli kokkulepe, et Y ei osuta teenuseid,

mis võiksid hagejale kohalduva konkurentsipiiranguga vastuollu minna.

5. 17.01.2018 esitas kostja hagejale tuginedes TLS § 88 lg 1 p-le 8 töölepingu

ülesütlemisavalduse ja nõude leppetrahvi tasumiseks, mille põhjenduste kohaselt on

hageja rikkunud töölepingus sätestatud konkurentsipiirangut, kuna omab osalusi Y-s ja

C OÜ-s (edaspidi C). Kostja põhjendas, et Y 2015. ja 2016.a majandusaasta aruannete

kohaselt tegelevat Y lisaks inkassoteenusele ka krediidihaldusteenuste (sh taustainfo jt

teenuste) pakkumisega ning, et ka C tegeleb lisaks inkassoteenustele krediidiinfoga.

Töölepingu ülesütlemine ja leppetrahvi nõude esitamine oli hageja jaoks üllatav, kuna

ta on omanud osalust Y-s väga pikka aega ning Y tegevus ei ole aastate jooksul

muutunud. C ei oma mingisugust äritegevust. Hagejalt keegi selgitusi enne töösuhte

lõpetamist ei küsinud ning ta sunniti päevapealt lahkuma.

6. Kostja esitas ülesütlemisavalduse TLS § 88 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes, kuna Y

2015. ja 2016.a majandusaasta aruanded olid kättesaadavad juba 2016. ja 2017.a suvest;

Y kodulehel on töölepingu sõlmimisest alates olnud üleval info selle kohta, et Y pakub

inkassoteenuse raames mingis ulatuses ka infot ettevõtete kohta. Hagejal ei olnud kostja

ees

täiendavat

teavitamiskohustust,

kuna

TLS

§-st

tulenevalt

lasub

konkurentsipiirangust kinnipidamise kontrolli kohustus tööandjal ja töötaja omal

algatusel infot andma ei pea; hageja teavitas kostjat enda osalusest Y-s juba töölepingu

sõlmimise ajal; A OÜ taustapäringu väljavõte ei tõenda, et kostja sai Y

krediidihaldusteenusest teada jaanuaris 2018; kostja rikkus TLS § 88 lg-s 3 sätestatud

kohustust hagejat eelnevalt hoiatada; Y võlgade sissenõudmise tegevust ei loeta

kostjaga konkureerivaks tegevuseks; hageja osalus C-s ei riku konkurentsipiirangut,

kuna ühingul puudub majandustegevus; hageja osalus Y-s ei riku konkurentsipiirangut,

kuna Y ei konkureeri kostjaga ning töölepingus oli kokkulepitud Y puudutav erand, mis

hõlmab ka inkassoteenuse raames osutatava krediidihaldusteenuse; konkurentsipiirang

on tühine.

7. Vastuseks vastuhagile märkis hageja, et vastuhagi tuleb jätta rahuldamata, kuna hageja

ei ole konkurentsipiirangut rikkunud ning kostja esitas leppetrahvinõude hilinenult.

Leppetrahvi aluseks olev rikkumine (s.o Y osutas ühe korra ühele isikule teenust, mille

väärtus oli ca 5 eurot) ja leppetrahvi summa 21 276,80 eurot, ei ole proportsioonis,

mistõttu palub hageja seda kohtul vähendada. Hageja on füüsilisest isikust töötaja,

kostja aga juriidilisest isikust ettevõtja, kelle 2016. a kasum oli 778 785 eurot.

Kostja vastuväited hagile ja vastuhagi

8. Kostja vaidles hagile vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

9. Kostja sai 2018. a. jaanuaris teada, et Y, milles hageja osalust omas, oli asunud osutama

võlgade sissenõudmise teenuste kõrval ka muid teenuseid, mis kattusid kostja

tegevusalaga ning olid seeläbi kehtiva konkurentsipiirangu alusel hagejale ka kaudse

tegevuse kaudu keelatud. Konkurentsipiirang välistas Y tegevuse konkurentsipiirangu

alt üksnes võlgade sissenõudmise ehk inkassoteenuste osutamist puudutavas osas.

10. Konkurentsipiirangu rikkumise tuvastamiseks piisab, et tööandja on tõendanud, et Y

osutas konkurentsi. Konkurentsipiirangu eesmärk on tagada, et töötaja tegevuse

tulemusel ei tekiks tööandjale konkurente või tema tegevus ei aitaks kaasa konkurendi

paremale käekäigule. Seega olid tööandja huvid piirangu rikkumisega jäädavalt

kahjustatud ning tegemist polnud apsakaga, nagu töötaja püüab väita.

11. Konkurentsipiirangu kokkulepe on kehtiv ning sellel puuduvad tühisuse tunnused.

Töötaja osalus ei riku konkurentsipiirangut aga Y tegevus konkurentsi osutamisel

tööandjaga samal tegevusalal rikub. Ainsa välistuse ehk erandina oli töötajale lubatud

Y kaudu võlgade sissenõudmise teenuse osutamine. Kokkuleppes ei olnud kirjas, et

töötajale oli Y kaudu lubatud võlgade sissenõudmise ja infoteenuste osutamine.

12. Juhul, kui kohus leiab, et ülesütlemine ei ole kehtiv, tuleb hageja nõutavat hüvitist

vähendada 0-ni.

13. AS Y esitas 13.09.2018 vastuhagi XX vastu, milles palus mõista hagejalt välja

leppetrahvi 21 276,80 eurot, viivise põhinõudelt alates 19.01.2018 kuni 13.09.2018

summas 1109,89 eurot ning viivise alates 14.09.2018 kuni põhinõude 21 276,80 eurot

täitmiseni vastavalt VÕS § 113 lõige 1 teises lauses sätestatud intressimäärale.

14. Vastuhagi kohaselt leppisid pooled töölepingu p-s 10.7 kokku, et konkurentsipiirangu

rikkumise korral on töötaja kohustatud tasuma tööandjale leppetrahvi summas 332 910

krooni (s.o 21 276,8 eurot). Kostja esitas leppetrahvinõude esimesel võimalusel pärast

töötaja rikkumisest teadasaamist. Kuna hageja rikkus töölepingust tulenevat

konkurentsipiirangut, siis on kostjal tekkinud hageja vastu töölepingu p-i 10.7 alusel

leppetrahvinõue, mille kostja palub hagejalt täies ulatuses välja mõista. Hageja

rikkumine on toonud kostjale kaasa suure kahju ning seetõttu on leppetrahvi

väljamõistmine õigustatud. Kostja esitas 17.01.2018 hagejale leppetrahvinõude, mida

hageja ei tasunud. Järelikult on kostjal tekkinud ka VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud

seadusjärgse viivise nõue kuni põhinõude tasumiseni.

Esimese astme kohtu otsus

15. Harju Maakohtu 18.06.2019 otsusega jäeti hagi rahuldamata. Maakohus rahuldas

vastuhagi ja mõistis XX-lt AS-i Y kasuks välja leppetrahvi 21 276,80 eurot,

sissenõutavaks muutunud viivise põhinõudelt alates 19.01.2018 kuni 18.06.2019

summas 2406,32 eurot ning viivise alates 19.06.2019 vastavalt VÕS § 113 lõige 1 teises

lauses sätestatud intressimäärale kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis

menetluskulud hageja kanda.

16. Pooltel ei ole vaidlust järgnevas: hageja töötas kostja juures alates 1993. aastast;

05.10.2006 sõlmisid pooled töölepingu, mille alusel töötas hageja kostja juures

asedirektorina kuupalgaga 7092,28 eurot; töötaja ülesanneteks oli tööandja müügi- ja

tootearendustegevuse arendamine ning nende tegevustega seotud ülesannete täitmine;

töölepingu p-s 10.1 leppisid pooled kokku konkurentsipiirangus; pooled leppisid kokku

leppetrahvis konkurentsipiirangu rikkumise korral 21 276,80 eurot; hageja omas OÜ Q

kaudu töölepingu sõlmimise ja lõpetamise ajal osalust Y-s; kostja esitas hagejale

17.01.2018 töölepingu ülesütlemisavalduse TLS § 88 lg 1 p 8 alusel ja leppetrahvi

nõude konkurentsi osutamise tõttu Y kaudu ning hageja sai avaldused kätte 17.01.2018.

17. Pooltel on vaidlus selles, kas hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine on kehtiv

ja kas kostja saab hagejalt nõuda leppetrahvi 21 276,80 eurot.

18. Maakohus viitas TLS § 26 lg-le 1, § 23 lg-tele 1, 3 ja 4 ning § 24 lg 1 p-tele 1-4.

19. Töölepingu

ülesütlemisavaldusest

nähtuvalt

öeldi

hagejaga

tööleping

üles

konkurentsipiirangu rikkumise tõttu TLS § 88 lg 1 p 8 alusel 17.01.2018. M OÜ

06.12.2017 päringuga on tõendatud, et nimetatud äriühing tegi Yl-e päringu, milles

palus infot teenuste kohta eesmärgiga vältida pikaajalisi võlgnikke. Y 14.01.2018

vastusega M OÜ-le on tõendatud, et Y saatis vastuseks krediidiinforaporti A OÜ kohta.

Raport oli tasuline, ca 5 eurot. M OÜ teavitas raporti saamisest kostjat. Seega on

tõendatud, et 14.01.2018 A OÜ kohta väljastatud krediidiraporti puhul on tegemist

samasuguse krediidiinforaportiga, milliseid väljastab kostja. Seda, et tegemist oli

vastusega päringule, milles paluti infot võlgnevuste vältimiseks, mitte võlgade

sissenõudmiseks ehk inkassoteenuseks, tõendab ka Y 19.01.2018 e-kiri selle kohta, et

Y-l jäi taustauuringu ja seireteenuse osutamisel sõlmimata võlanõude menetlemise

leping. Kuivõrd M OÜ märgib oma päringus selgelt, et tegemist on sooviga võlgnikke

vältida, siis ei ole Y 19.01.2018 e-kirjas toodud väide poolte vahel lepingu ekslikult

mittesõlmimise kohta päringu sisu arvestades asjakohane.

20. Y juhatuse liikme TT 12.01.2018 e-kirjaga MM-le on tõendatud, et Y-s jätkatakse

inkassoteenuse ja infoteenuse pakkumisega, Y OÜ vastusega tööandja päringule

inkassoteenuse kohta ja Y veebilehel seisuga 07.02.2018 lisaks võlgade sissenõudmise

teenusele eraldi alamenüüs reklaamitud „võlgade ennetamise“ teenusega on tõendatud,

et inkassoteenust on võimalik osta eraldiseisvalt, millest saab järeldada, et Y jaoks ei

olnud 14.01.2018 M OÜ-le A OÜ kohta väljastatud krediidiraporti puhul tegemist

erandliku tegevusega. Samuti kinnitab Y 2018. a. oktoobris klientidele saadetud

infokiri, et kostja varasemad kahtlused krediidiinfoteenuse turul uue konkurendi

tekkimise kohta olid põhjendatud.

21. Tunnistaja OO kohtus antud ütlused inkassoteenuse olemuse ja lepingu sõlmimise

asjaolude kohta ei lükka ümber eeltoodud kirjalike tõenditega tõendatud asjaolusid,

tunnistaja ütlused selle kohta, et Y osutas üksnes inkassoteenust, on vastuolus eelpool

käsitletud dokumentaalsete tõenditega.

22. Töölepingu p 10.1 sätestas, et seadusega lubatud ulatuses lepib töötaja ühinguga kokku,

et töölepingu kestuse ajal ning 12 kuud pärast seda alates töösuhte lõpetamise kuupäevast

ei ole tal seost ning ta ei osale töötajana ega muus pädevuses mis tahes ühingu

äritegevuses, mis on otseselt või kaudselt konkureeriv või tõenäoliselt konkureeriv mis

tahes ühingu äritegevusega. Sama kohaldub mis tahes äritegevuse jätkamisele või selles

osalemisele, mis annab nõu või abi mis tahes sellisele konkureerivale äritegevusele.

Kahtluste vältimiseks ei loe ühing konkureerivaks tegevusvaldkonnaks Y OÜ praegust

võlgade sissenõudmise tegevust. Seega oli hagejal keelatud olla seotud äritegevusega,

mis otseselt või kaudselt konkureeris või tõenäoliselt võis konkureerida kostja

äritegevusega. Kuna kostja äritegevus seisneb krediidiinfo- ja krediidihaldusteenuste

osutamises ja klientidele krediidiraportite saatmises, siis M OÜ-le vastuseks A OÜ

kohta

krediidiinforaporti

ja

krediidiriskihinnangu

saatmisega,

mis

ei

ole

inkassoteenused, konkureeris Y kostjaga ning kostjal oli õiguslik alus hagejaga

töölepingu lõpetamiseks TLS § 88 lg 1 p 8 alusel.

23. Töölepingu p-ga 10.6 on tõendatud, et pooled leppisid kokku selles, et

konkurentsipiirangu rikkumine loetakse töödistsipliini raskeks rikkumiseks, mis annab

aluse lepingu lõpetamiseks isegi esimese rikkumise korral. Seega ei pidanud kostja

järgima hageja esile toodud TLS § 88 lg-s 3 sätestatud töötaja eelneva hoiatamise

kohustust.

24. Kostja on tõendanud, et ta sai esmakordselt infot selle kohta, et Y reaalselt konkureerib

kostjaga, pärast M OÜ-lt 2018. a. jaanuaris Y konkureerimise kohta teavituse saamist.

Majandusaasta aruannetes, registrikaardil märgitu ja veebilehtedel märgitu toetavad Y

reaalset konkureerimist kostjaga, kuid nendest ei saa järeldada, millal Y oma

konkureeriva tegevusega reaalselt alustas. Asjas kogutud tõenditest ei nähtu, et hageja

oleks kostjat ise teavitanud Y krediidiinfo- ja –haldusteenustest, kuigi tulenevalt hea usu

põhimõttest ja tööandjale lojaalsuspõhimõttest oli hagejal kohustus kostjat Y

tegevusvaldkonna laienemisest teavitada. Seega ei ole töölepingu lõpetamine toimunud

TLS § 88 lg-s 4 sätestatud tähtaega rikkudes.

25. Konkurentsipiirang on kooskõlas TLS §-de 23 lg-tega 1, 2 ja 3, kuna töölepingu p-s

10.1 on arusaadavalt ja selgelt välja toodud, et kostja välistab Y puhul

konkurentsipiirangust üksnes võlgade sissenõudmise teenuse ja selline kokkulepe on

esemeliselt mõistlikult piiritletud.

26. Eeltoodust tulenevalt rikkus hageja konkurentsipiirangu kohustust, töölepingu

ülesütlemine on kehtiv ning seetõttu jääb hagi rahuldamata.

27. Maakohus viitas VÕS § 76 lg-tele 1 ja 3, § 82 lg-tele 2 ja 7, §-le 100, § 101 lg 1 p-tele

1 ja 6, § 108 lg-le 1 ja TLS § 26 lg-tele 1 ja 2. Pooled leppisid töölepingu p-s 10.7 kokku,

et töötaja tasub tööandjale juhul, kui ta konkurentsipiirangut rikub leppetrahvi 332 910

krooni, mis vastab summale 21 276,80 eurot. Järelikult on kostjal hageja vastu

töölepingu p-i 10.7 alusel leppetrahvi nõue. Hagejapoolne lepingu rikkumine ei ole

vabandatav VÕS § 160 lg 1 mõttes. VÕS § 161 lg-st 1 tulenevalt ei oma leppetrahvi

väljamõistmisel kahju tekkimise või selle suuruse esile toomine ja tõendamine

tähendust ega anna alust leppetrahvi vähendamiseks. Leppetrahvi suurus (21 276,80

eurot) on hageja töötasu (7092,27 eurot) arvestades esitatud mõistlikus suuruses, jäädes

alla töötaja nelja kuu töötasu, mistõttu ei ole leppetrahvi vähendamine põhjendatud.

Kostjal on lisaks põhinõudele tekkinud ka viivise nõue, hagejalt tuleb välja mõista

18.06.2019 seisuga viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras 2406,32 eurot

ning TsMS § 367 alusel viivis edasiulatuvalt VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras kuni põhinõude tasumiseni.

28. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (TsMS § 162 lg 1).

Apellatsioonkaebus

29. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse,

millega hagi rahuldada, jätta vastuhagi rahuldamata ning jätta menetluskulud kostja

kanda.

30. Maakohus rikkus otsuse tegemisel nii materiaalõiguse (TLS § 2; TLS § 23; TLS § 27;

TLS § 88 lg 3; TLS § 88 lg 4; VÕS § 29; VÕS § 162 lg 1) kui ka menetlusõiguse (TsMS

§ 5 lg 1; TsMS § 232 lg 1; TsMS § 436 lg 1) norme.

31. Maakohus tõlgendas ebaõigesti konkurentsipiirangu sisu. Maakohus on jätnud

hindamata hageja väite, et töölepingu p-s 10.1 kokkulepitud Y puudutav

konkurentsipiirangu erand pidi välistama hagejale etteheidete tegemise seoses

asjaoluga, et hageja omab osalust Y-s. Hageja omandas osaluse Y-s üksnes kostja

soovil. Maakohus jättis konkurentsipiirangu tõlgendamisel arvestamata VÕS § 29 lg-s

5 toodud asjaolud ja analüüsimata tunnistaja OO ütlused.

32. Maakohus leidis ebaõigesti, et konkurentsipiirang ei ole tühine. Kohus ei ole

põhjendanud, mida ta käsitleb „võlgade sissenõudmise teenusena“. Kohus on jätnud

konkurentsipiirangu kokkuleppe kehtivuse eeldused tervikuna tuvastamata, hinnates

ainult, kas konkurentsipiirangu erand vastab TLS § 23 nõuetele. Konkurentsipiirang on

liiga üldsõnaline ja kõikehõlmav, et vastata esemeliselt TLS § 23 nõuetele.

Konkurentsipiirangu kokkuleppes ei ole esile toodud, millised tegevusalasid loeb kostja

konkureerivaks, selgitamata on, mis on „mis tahes konkureeriv äritegevus“ või milliseid

tegevusi loeb kostja lisaks töösuhtele konkureerivaks, selgitamata on, mis on „muu

pädevus“ ja „seos“.

33. Igal juhul ei vasta konkurentsipiirang Y osas TLS § 23 nõuetele. Hagejale ei saanud olla

äratuntav see, et Y-s osaluse omamine ei olnud konkureeriv tegevus töölepingu

sõlmimise ajal, kuid võis selleks mingil teadmata ajahetkel muutuda. Lisaks ei ole selge,

mida kostja peab „võlgade sissenõudmise tegevuseks“. Konkurentsipiirang ei saa

kehtida, kuna see on seatud sõltuvusse kolmanda isiku tegevusest.

34. Maakohus

ei

tuvastanud

hagejale

etteheidetavat

tegu.

Konkurentsipiirang

sanktsioneerib töötaja aktiivset tegevust.

35. Maakohus tuvastas ebaõigesti, et Y asus kostjaga konkureerima. A OÜ raporti

väljastamine ei tõenda, et Y asus kostjaga konkureerima. Kostja ise initsieeris oma

klienti M OÜ-d tegema 2017. a. lõpus Y „kontrollpäringut“. Maakohus hindas M OÜ

06.12.2017 e-kirja poolikult, jättes arvestamata, et M OÜ selgitas, et viimasel ajal oleme

olnud hädas pikaajaliste võlgnikega, mis viitab võlgade sissenõudmise teenuse soovile.

36. Maakohus jõudis valele järeldusele, nagu tõendaks Y OÜ vastuskiri, et Y osutab

infoteenust eraldiseisvalt inkassoteenusest. See, milliseid teenuseid osutab Y OÜ ei saa

tõendada seda, milliseid teenuseid osutas Y.

37. Kohus hindas ebaõigesti Y kodulehe väljavõtet. Olukorras, kus kostja väitis, et ei käsitle

konkureeriva tegevusena seda, mida Y oma kodulehel reklaamib, ei oleks kohus

tohtinud tugineda Y kodulehelt nähtuvale infole kui väidetavale tõendile Y

konkureeriva tegevuse kohta.

38. Maakohus hindas ebaõigesti Y 15.10.2018 infokirja, kuna esiteks väitis kostja, et ta ei

käsitle rikkumisena seda, kui Y on üksnes avalikult reklaaminud kostjaga samade

teenuste osutamist. Teiseks saatis Y kõnealuse infokirja oma klientidele 9 kuud pärast

hageja töölepingu ülesütlemist kostja poolt.

39. Maakohus jättis hageja väited ja tõendid analüüsimata. Kohus andis ebaõige hinnangu

tunnistaja OO ütlustele.

40. Maakohus järeldas ebaõigesti, et kostja sai hageja väidetavast rikkumisest teada 2018.

a. jaanuaris. Töölepingu ülesütlemise aluseks olnud väidetavad asjaolud pidid kostjale

olema teada oluliselt enne hageja töölepingu ülesütlemist. Kui käsitleda Y väidetava

konkureeriva tegevusena seda, milliste teenuste osutamist Y avalikult reklaamis, siis

rikkus kostja igal juhul TLS § 88 lg-t 4, kuna avalikest allikatest olid teenused, mille

osutamist Y reklaamis, kostjale juba aastaid teada. Maakohus järeldas ebaõigesti, et

hagejal oli kostja teavitamiskohustus. Selleks, et hagejal saanuks olla kostja

teavitamiskohustus, pidanuks hageja teadma, et Y on väidetavalt asunud osutama

kostjaga sama teenust. TLS § 27 järgi oli hagejal kohustus anda kostjale infot Y

majandustegevuse kohta üksnes siis, kui kostja seda hagejalt küsis. Leides, et töötajal

on

omaalgatuslik

tööandja

teavitamiskohustus

seoses

konkurentsipiirangust

kinnipidamise kontrollimisega, kohaldas kohus ebaõigesti TLS §-i 27.

41. Kohus järeldas ebaõigesti, et kostja ei pidanud hagejat hoiatama lepingu ülesütlemisest.

Maakohus ei analüüsinud töölepingu p-i 10.6 tühisust. Töölepingu säte, mis annab

tööandjale õiguse öelda tööleping üles hoiatuseta ilma TLS § 88 lg 3 teises lauses

sätestatud asjaolusid kaalumata, on TLS §-st 2 tulenevalt tühine. Lisaks tuleb arvestada,

et hageja osalus Y-s oli kostjale teada töösuhte algusest peale ning hageja omandas

osaluse Y-s kostja soovil. Olukorras, kus hageja ise ei olnud midagi teinud selleks, et

sattuda rikkumisse, oleks hageja saanud olukorda parandada, loobudes oma osalusest

Y-s. Ka jättis kohus arvestamata selle, millise info pinnalt kostja hageja töölepingu ilma

hoiatuseta üles ütles.

42. Kohus oleks pidanud leppetrahvi vähendama. Kohus ei analüüsinud asjaolusid, mis

õigustavad leppetrahvi vähendamist: leppetrahvi aluseks oleva rikkumise ärahoidmine

ei olnud hageja kontrolli all, kuna hageja ei saanud mõjutada Y igapäevast

majandustegevust; leppetrahvi aluseks olev väidetav rikkumine ja leppetrahvi summa

ei ole proportsioonis; kostjal puudus huvi konkurentsipiirangu täitmise vastu. Kahju

puudumine omab leppetrahvi vähendamisel tähtsust.

Vastustaja seisukoht

43. Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu seisukoht

44. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et

maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada materiaalõigusnormi ebaõige

kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu. Ringkonnakohtul on võimalik

teha uus otsus, millega rahuldab hagi ja jätab vastuhagi rahuldamata.

45. Ringkonnakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad vaidlustamata asjaolud:

-

kostja tegevusvaldkonnaks on krediidiinfo pakkumine;

-

hageja oli kostja töötaja alates selle asutamisest 1993. aastal;

-

kuni 2006. aastani oli kostja tütarettevõte Y, mis tegeles ja tegeleb inkasso teenuse

pakkumisega, mis hõlmab ka krediidiinfo kogumist ja kasutamist, sh selle

krediidiinfo mingil kujul edastamist oma klientidele;

-

2006. aastal võõrandati kostja äriühingu aktsiad, kusjuures ostja ei soovinud

omandada kostja tütarühingut, Y osaluse omandasid hageja ja kostja tolleaegne

juhatuse liige OO;

-

hageja ei kuulunud kostjaga töösuhtes olemise ajal Y juhtorganitesse ega osalenud

Y igapäevases majandustegevuses;

-

2006. aastal sõlmisid hageja ja kostja uue töölepingu, milles leppisid kokku ka

konkurentsipiirangus, sealhulgas selles, et tööandja ei loe konkureerivaks

tegevusvaldkonnaks Y OÜ praegust võlgade sissenõudmise tegevust;

-

17.01.2018 esitas kostja hagejale avalduse töölepingu ülesütlemiseks

konkurentsikeelu rikkumise tõttu;

-

kostja käsitleb hageja konkureeriva tegevusena asjaolu, et Y väljastas 14.01.2018

vastuseks M OÜ päringule krediidiinforaporti A OÜ kohta, millega osutas

krediidiinfoteenuset ilma inkassoteenust osutamata;

-

hageja sai teada asjaolust, et Y on sellise raporti väljastanud, töövaidluskomisjonis,

kus kostja selle väite ja tõendi esmakordselt esitas.

46. Pooled

vaidlevad

selle

üle,

kas

hageja

on

töölepingus

kokkulepitud

konkurentsipiirangut rikkunud, mis andis kostjale aluse tööleping TLS § 88 lg 1 p 8

alusel erakorraliselt üles öelda ja nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist.

47. Esmalt käsitleb kolleegium lepingu tõlgendamist konkurentsipiirangut käsitlevas osas.

48. Maakohus leidis, et töölepingus p-s 10.1 on arusaadavalt ja selgelt välja toodud, et kostja

välistab Y puhul konkurentsipiirangust üksnes võlgade sissenõudmise teenuse.

49. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus sellisele järeldusele jõudmisel rikkunud

kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet (TsMS § 436 lg 1). Kohus peab

otsuses vastama poolte väidetele ja analüüsima kõiki asjas olulisi tõendeid. Samuti peab

kohtuotsusest nähtuma kohtu arutluskäik ehk kuidas kohus konkreetsele järeldusele

jõudis. Maakohus on jätnud hindamata hageja väite, et töölepingu p-s 10.1 kokkulepitud

Y puudutav konkurentsipiirangu erand pidi välistama hagejale etteheidete tegemise

seoses asjaoluga, et hageja omab osalust Y-s. Hageja selgitas, et võttes arvesse Y-s

osaluse omandamise asjaolusid, see on asjaolu, et hageja omandas osaluse kostja soovil,

ei pidanud poolte ühise arusaama kohaselt hageja osalus Y-s kujutama endast

konkurentsipiirangu rikkumist ning et poolte tahe konkurentsipiirangu erandi

sätestamisel oligi tagada, et juhuks kui kostja saab millalgi tulevikus uue omaniku, kes

Y-s osaluse omandamise ajalugu ei tea, ei saaks uus omanik hagejale Y-s osaluse

omamisega seoses etteheiteid teha.

50. VÕS § 29 lg 1 järgi tuleb lepingu tõlgendamisel lähtuda lepingupoolte ühisest tegelikust

tahtest. Hageja tahe ja arusaam töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu sõlmimisel

oli, et temale ei saa etteheiteid seoses Y-s osaluse omamisega teha. Kostja nimel sõlmis

hagejaga töölepingu kostja tolleaegne juhatuse liige OO. Kostja tahte tuvastamisel tuleb

seetõttu lähtuda sellest, mil moel sai konkurentsipiirangust aru OO. OO andis

tunnistajana ütlusi kohtuistungil. OO ütluste kohaselt tekkis töölepingu sõlmimisel ja

standartse konkurentsipiirangu sätte kehtestamisel küsimus, et mis saab siis, kui tuleb

näiteks uus omanik, kes ei tea seda ajalugu, kas on asi üheselt selge, et XX tegevus Y-s

ei ole mingil juhul konkureerimine. Ja leiti, et kuna võib tekitada küsimusi, võib tekkida

selline kohtuprotsess, nagu praegu, siis sellise kohtuprotsessi vältimiseks pandigi see

konkreetne punkt sinna sisse, et XX tegevust Y-s ei loeta konkureerimiseks Y jaoks. Ja

selle punkti peamine eesmärk oligi võimalike vaidluste vältimine. Maakohus ei ole OO

ütlusi seoses poolte tegeliku tahte väljaselgitamisega hinnanud.

51. Maakohus tõlgendas kokkulepet ekslikult üksnes grammatiliselt. Maakohus lähtus

üksnes konkurentsipiirangu erandi sõnastusest, s.o et erandi sõnastus ei välistanud Y

tervikuna, vaid et erandi kohaselt ei loetud konkureerivaks tegevuseks Y praegust

võlgade sissenõudmise tegevust. Samas tunnistaja OO selgitas, et selle punkti mõte oli

siiski välistada hagejale etteheidete tegemine seoses osaluse omamisega Y-s.

52. Võttes arvesse Y-s osaluse omandamise asjaolusid ning tunnistaja OO ütlusi, leiab

ringkonnakohus, et nii poolte ühise arusaama (VÕS § 29 lg 1) kui ka lepingupooltega

sarnase mõistliku isiku arusaama (VÕS § 29 lg 4) kohaselt oli konkurentsipiirangu

erandi eesmärk tagada, et hagejale ei saaks Y-s osaluse omamisega seoses etteheiteid,

sh käesoleva hagi aluseks olevat etteheidet, teha.

53. Kui ka lähtuda maakohtu ja kostja tõlgendusest konkurentsipiirangu sisule, et

konkurentsipiirang lubas hagejal omada osalust Y-s seni kuni Y ei osuta teenuseid, mis

väljuvad võlgade sissenõudmise teenusest, siis on selline kokkulepe töötajat

ebamõistlikult kahjustav ning TLS § 23 alusel tühine. TLS § 23 lg 1, mis sätestab

konkurentsipiirangu

olemuse,

seob

konkurentsipiirangu

töötaja

tegevusega.

Konkurentsipiirangu kokkulepe saab reguleerida ja piirata üksnes töötaja tegevust, s.o

tegevust, mida töötaja saab ise mõjutada. Töötajaga sõlmitud konkurentsipiirangu

kokkuleppega ei saa siduda kolmanda isiku tegevust.

54. Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus maakohtu järeldusega, et Y poolt 14.01.2018

krediidiinforaporti väljastamist saab pidada konkurentsikeelu rikkumiseks kostja poolt.

Maakohus on jätnud käsitlemata hageja väite, et asjaolu, millega kostja hageja

töölepingu ülesütlemist ja leppetrahvi nõudmist õigustab, ei olnud hageja kontrolli all,

ning et töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu mõte oli sanktsioneerida tegevust,

mida hageja sai mõjutada.

55. Maakohus analüüsis üksnes seda, kas Y asus kostjaga konkureerima ning on selle

pinnalt järeldanud, et hageja rikkus töölepingus sätestatud konkurentsipiirangu

kokkulepet. Riigikohus on selgitanud, et konkurentsipiirangu kokkuleppest tulenev

piirang peab olema töötajale mõistlik ja äratuntav (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-

15-16682, p 12). Hagejale ei saanud olla äratuntav see, et Y-s osaluse omamine ei olnud

konkureeriv tegevus töölepingu sõlmimise ajal, kuid võis selleks mingil teadmata

ajahetkel muutuda.

56. Kostja ei ole esile toonud hageja tegevust kostjale konkurentsi osutamisel. Sellist

tegevust ei tuvastanud ka maakohus. Hagejale etteheidetav tegu ei saa olla Y-s osaluse

omamine, kuna sellest oli kostja töölepingu sõlmimise ajal teadlik ning aktsepteeris

seda. Riigikohus on selgitanud, et töötajale ei saa olla keelatud igasugune töö

konkurendi juures, vaid üksnes tegevused teisel töökohal, mis võib töötaja endise

tööandja majandustegevust mõjutada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 2-15-16682, p

16). Maakohus ei tuvastanud, mil moel sai üksnes hageja osalus Y-s kostja

majandustegevust mõjutada.

57. Hagejale etteheidetav tegu ei saa ka olla see, et Y väidetavalt asus kostjaga mingi hetk

konkureerima, kuna Y ei ole võrdsustatav hagejaga. Ringkonnakohus nõustub hageja

seisukohaga, et ta ei saa töötajana vastutada kolmanda isiku tegevuse eest, kelle tegevust

ta ei juhi ega kontrolli ning millisest tegevusest ta isegi teadlik ei olnud. Samuti ei saa

hagejale etteheidetav tegu olla see, et hageja ei loobunud Y osalusest siis, kui Y

väidetavalt asus kostjaga konkureerima. Kuna asjas esitatud tõenditest ei nähtu, et

hageja oleks teadnud, et Y asus mingi hetk kostjaga konkureerima, siis ei saa hagejale

ette heita ka osalusest mitteloobumist. Samas oli hageja ka seisukohal, et ta oleks võinud

oma osaluse Y-s võõrandada, kui kostja oleks seda soovinud, siis kui kostja hinnangul

asus Y kostjaga konkureerima. Kostja ei andnud aga hagejale selleks võimalust,

lõpetades hagejaga töölepingu päevapealt hoiatuseta.

58. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole rikkunud töölepingu p-s 10.1

sätestatud konkurentsikeeldu ning seetõttu puudus kostjal seaduslik alus töölepingu

erakorraliseks ülesülemiseks TLS § 88 lg 1 p 8 alusel ning kostja poolt töölepingu

ülesütlemine on TLS § 107 lg 1 alusel tühine. Vastavalt hageja taotlusele tuleb tööleping

TLS § 107 lg 2 alusel lõpetada alates 17.01.2018.

59. TLS § 109 lg 1 kohaselt, kui kohus lõpetab töölepingu TLS § 107 lg-s 2 nimetatud juhul,

maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, mille

väljamõistmist hageja taotleb. Asjaolusid hüvitise vähendamiseks ei ole kostja esile

toonud. Kostja ei vaidlusta hageja töötasu suurust 7092,27 eurot kuus. Seega tuleb

kostjalt hageja kasuks välja mõista hüvitis 21276,81 (3x7092,27) eurot.

60. Kuna hageja ei ole rikkunud konkurentsikeeldu, puudub kostjal TLS § 26 lg-st 6 tulenev

leppetrahvi nõue ja vastuhagi tuleb jätta rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

61. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks

menetluskulude jaotuse.

62. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb

uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt

menetluskulude jaotust.

63. Seoses hagi rahuldamisega ja vastuhagi rahuldamata jätmisega, jätab ringkonnakohus

TsMS § 162 lg 1 alusel maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud kostja kanda.

64. Maakohus ei määranud kindlaks hüvitatavate menetluskulude rahalist suurust, mistõttu

seda ei tee ka ringkonnakohus. Kulud määrab rahaliselt kindlaks maakohus pärast

otsuse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Gaida Kivinurm

Meeli Kaur

Indrek Soots