2-19-903/35 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Kohtunik

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tsiviilasja number

Tsiviilasi

Hagihind

Menetlusosalised ja nende esindajad

Kohtuistung

Harju Maakohus

Iris Kangur-Gontšarov

13.01.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja

2-19-903

Luminor Bank AS-i hagi K P ja A

P vastu tuvastamiseks, et 1)

laenulepingu

üldtingimuste §-i 5 ja 7 punkti 3 näol ei ole tegemist

tühiste

tüüptingimustega;

2)

laenulepingu

üldtingimuste § 7 punkt 3 ei ole vastuolus VÕS § 419³

lõikega 1; 3) hageja oli

õigustatud tõstma

laenulepingu intressimarginaali 2,6 %-ni aastas;

4)

hagejal puudub kohustus intressimarginaalide 0,6% ja

2,6% vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017

17 500 eurot

Hageja: Luminor Bank AS (registrikood

11315936, asukoht Liivalaia tn 45, 10145 Tallinn)

Hageja esindaja: vandeadvokaat Marko

Kaevando (e-post menetlus@mklaw.ee)

Kostja I: K P (isikukood xxx)

Kostja I esindaja: advokaat Kevin Siivelt

(e-post kevin@ristal.ee)

Kostja II: A P

(isikukood xxx)

Kostja II esindaja: advokaat Simo Soolo

(e-post

simo.soolo@mmab.ee)

02.12.2019

Resolutsioon

Hagi rahuldada osaliselt.

Tuvastada, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 näol ei ole tegemist

tühiste tüüptingimustega.

Tuvastada, et laenulepingu üldtingimuste § 7 punkt 3 ei ole vastuolus VÕS § 419³

lõikega 1.

Jätta rahuldamata Luminor Bank AS-i hagi K P ja A P vastu

tuvastada, et Luminor Bank AS oli õigustatud

tõstma laenulepingu

intressimarginaali 2,6%-ni aastas.

1.

2.

3.

4.

5. Jätta rahuldamata Luminor Bank AS-i hagi K P ja A P vastu

tuvastada, et Luminor Bank AS-l puudub kohustus intressimarginaalide 0,6 % ja 2,6

% vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017.

Menetluskulud jätta poolte endi kanda.

6. Edasikaebamise kord ja selgitused

Kohtuotsusele võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul,

alates otsuse apellandile kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel käesoleva

otsuse avalikult teatavakstegemisest. Apellatsioonkaebuse esitamisel tuleb tasuda riigilõiv

sõltuvalt tsiviilasja hinnast ja kaebuse ulatusest. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada

ringkonnakohtus kirjalikus menetluses, kui kaebuse esitaja ei taotle selle lahendamist istungil.

Seaduses sätestatud alustel võib menetlusosaline taotleda riigipoolset menetlusabi menetluskulude

kandmiseks. Seaduses sätestatud tähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja

kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kaebuse.

Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast

menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

Hageja nõue

Hagiavalduse kohaselt kehtib hageja, kostja I ja kostja II vahel 09.04.2008 sõlmitud laenuleping nr

09220133952, mille alusel väljastati kostjatele laenu summas 153 388 eurot. Laenulepingu punkti

5.1. kohaselt arvestatakse laenu jäägilt tasumisele kuuluvat intressi määra alusel, mis on summa

alljärgnevalt: (i) baasintressimäär 4,45% p.a, millele lisandub (ii) marginaal 0,6% p.a.

Laenulepingu punkt 5.1.2. sätestab, et fikseeritud baasintressimäär kehtib 5 aastat. Pärast

fikseeritud baasintressimäära kehtivusaja lõppu arvestatakse laenulepingu punkti 5.2.1. alusel

intressi alljärgnevalt: (i) baasintressimäär, milleks on EURIBOR kuuekuuliseks perioodiks, mis

fikseeritakse kaks pangapäeva enne iga uue intressiperioodi algust, millele lisandub (ii) marginaal

0,6% p.a. Laenulepingu punkti 7.3. järgi on laenulepingu lahutamatuks osaks eraisiku

laenulepingu üldtingimused, mis on kostjate poolt allkirjastatud. Laenulepingu punktis 7.3. on

sätestatud, et laenulepingu üldtingimuste ja lepingudokumendis sisalduva tingimuse vastuolu

korral kehtib lepingudokumendis sisalduv tingimus. Hageja, kostja I ja kostja II laenulepingu

üldtingimuste osas eritingimusi ei sõlminud. Laenulepingu üldtingimuste § 7 punkti 3 esimese

lause kohaselt kohustub laenusaaja tagama, et lepingu kehtivuse ajal laekuvad tema töötasu ja

muud regulaarsed sissetulekud laenusaaja arvelduskontole pangas. Nimetatud kohustuse

rikkumisel laenusaaja poolt on laenulepingu üldtingimuste § 5 alusel pangal õigus tõsta lepingus

määratud intressimarginaali kuni kahe protsendipunkti võrra. Uus marginaal jõustub panga poolt

teatatud ajal, kuid mitte varem kui ühe kuu möödumisel laenusaajale selle kohta teate edastamisest.

Kuivõrd kostja II sissetulekud vastavalt laenulepingu üldtingimuste § 7 punktile 3 hageja juures

avatud arvelduskontole ei laekunud, saatis hageja laenulepingu üldtingimuste § 5 alusel kostjatele

24.10.2016. a meeldetuletuse, paludes kostjatel korraldada oma igapäevaarveldused ümber

selliselt, et mõlema kostja töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud laekuksid hageja juures avatud

kostja I ja kostja II arvelduskontodele hiljemalt 07.12.2016. Ühtlasi hoiatas hageja kostjat I ja

kostjat II, et juhul, kui mõlema kostja töötasu või muud regulaarsed sissetulekud nimetatud

tähtpäevaks hageja juures avatud kostja I ja kostja II arvelduskontodele ei laeku, on hagejal õigus

ühepoolselt tõsta laenulepingus kokkulepitud intressimarginaali 2 protsendipunkti võrra. Kostja I

ja kostja II ei täitnud tähtpäevaks hageja nõuet, millest tulenevalt tõstis hageja

ühepoolselt

14.03.2017. a saadetud kirjaga laenulepingu intressimarginaali 2 protsendipunkti võrra ning alates

18.04.2017 jõustus laenulepingu uus intressimarginaal 2,6% aastas.

Kostja I esitas 11.06.2018 Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjonile avalduse, milles palus

komisjonil tuvastada hageja kohustus 1) taastada laenulepingu intressimarginaal 0,6% aastas; 2)

enammakstud intressi ulatuses vähendada laenujääki ja 3) vabastata kostja II laenulepingust

tulenevatest kohustustest. Komisjon on 19.12.2018 teinud otsuse asjas nr 6-1/18-005124, millega

rahuldas kostja I avalduse osaliselt ning leidis, et hageja ei olnud õigustatud laenulepingu

intressimarginaali muutma ja kostjate poolt hagejale enammakstud summa tuleb lugeda

laenu

põhivõla tagasimakseks. Komisjon leidis, et kostjal I puudub alus hagejalt nõuda kostja II

vabastamist laenulepingust tulenevate kohustuste täitmisest. Hagejal on õiguslik huvi

hagiavalduses nimetatud asjaolude tuvastamiseks, kuivõrd hageja ei nõustu komisjoni 19.12.2018

otsusega, kuid tarbijakaitseameti komisjoni otsuse jõustumise korral lisataks hageja komisjoni

otsuseid mittejärgivate kauplejate nimekirja, mis riivaks hageja õigusi olukorras, kus hageja ei

nõustu komisjoni otsusega.

Hageja leiab, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 näol ei ole tegemist tühiste

tüüptingimusega. Laenulepingu üldtingimuste näol on tegemist tingimustega, mis olid eelnevalt

hageja poolt välja töötatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutes kasutamiseks, kuid

lepingupooltel oli võimalik antud tingimused eraldi läbirääkida. Laenulepingu punktis 7.3. on

sätestatud, et laenulepingu üldtingimuste ja lepingudokumendis sisalduva tingimuse vastuolu

korral kehtib lepingudokumendis sisalduv tingimus. Sellest tulenevalt on laenulepingu

üldtingimuste §-s 5 ja § 7 punktis 3 sisalduva tingimuse osas võimalik pooltel kokku leppida

eritingimustes, mis kujunevad vastavalt poolte tahtele, laenusaajast tulenevale riskitasemele ja

muudele konkreetses olukorras oluliseks peetavatele asjaoludele. Pooltel oli võimalik

laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 eraldi läbirääkida, kuivõrd kostjad said laenulepingu

üldtingimustega tutvuda ja on avaldanud nendega nõustumist, mis väljendus laenulepingu

üldtingimuste allkirjastamises. Hageja, kostja I ja kostja II ei ole kokku leppinud laenulepingu

vastavates eritingimustes, millega hageja, kostja I ja kostja II oleksid otsustanud jätta laenulepingu

üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 kohaldamata. Sellega seoses on hageja, kostja I ja kostja II

võtnud endale kohustuse laenulepingu üldtingimuste täitmiseks selles nimetatud tingimustel. Kui

kohus siiski leiab, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 lõike 3 näol on tegemist

tüüptingimustega, siis ei saa hageja hinnangul ühelgi tingimusel väita, et tegemist oleks tühiste

tüüptingimustega. Hageja on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 ei ole

tingimused, mis ebamõistlikult kostjaid kahjustaks. Pooltevaheline vaidlus puudutab laenulepingu

hinna ja üleantu väärtuse suhet, st intressimarginaali suurust olukorras, kus hageja risk laenu

kasutusse andmisel on kõrgem. Kusjuures hageja suuremat riski iseloomustab asjaolu, et kostja II

sissetulekute mittelaekumine hageja juures avatud arvelduskontole suurendab hageja jaoks riske

seoses laenu hagejale tagastamisega ja hageja võimalusi kostjate võimalike makseraskuste

tuvastamisel. Hageja on määranud väljastatava laenu hinnaks laenulepingu punkti 5.2.1. (ii) alusel

marginaali 0,6% p.a, milles arvestas muu hulgas eeldusega, et kostja I ja kostja II sissetulekud

laekuvad hageja juures avatud arvelduskontodele (so laenulepingu üldtingimuste § 7 punkt 3).

Hageja hinnangul ei saa lähtuvalt mõistlikkuse põhimõttest eeldada, et hageja poolt väljastatava

laenu hind oleks kõrgemat riski iseloomustavate asjaolude rakendumisel sama kui see oleks

väiksema riski puhul. Arvestades, et kõrgema riskiga seoses kallineb hageja jaoks ka laenu hind,

on hageja riskide ja laenuhinna tasakaalustamiseks leppinud laenulepingus kostjatega kokku

tingimuse, mille kohaselt on hagejal õigus intressimarginaali tõsta olukorras, kus kostjate

regulaarsed sisstulekud ei laeku hageja juures avatud arvelduskontodele (so laenulepingu

üldtingimuste § 5).

Hageja hinnangul ei ole laenulepingu üldtingimuste § 7 punkti 3 alusel hageja, kostja I ja kostja II

vahel kokkulepitu näol tegemist VÕS § 419³ lõike 1 esimeses lauses sätestatud keelu alla kuuluva

seosmüügi regulatsiooniga hõlmatud lepinguga. Arvelduskonto lepingu sõlmimine ei ole

elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu osaks. Nimetatud tooteid on võimalik eraldi osta, st

arvelduskonto lepingu sõlmimine hageja ja kostja I ning hageja ja kostja II vahel on seotud erineva

õigussuhtega kui elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingu sõlmimine hageja ja kostjate

vahel.

Hageja palub tuvastada, et 1) laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ja § 7 punkti 3 näol ei ole tegemist

tühiste tüüptingimustega; 2) tuvastada, et laenulepingu üldtingimuste § 7 punkt 3 ei ole vastuolus

VÕS § 419³ lõikega 1; 3) tuvastada, et hageja oli õigustatud tõstma laenulepingu intressimarginaali

2,6%-ni aastas; 4) tuvastada, et hagejal puudub kohustus intressimarginaalide 0,6% ja 2,6% vahe

hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja I seisukohad

Kostja I on seisukohal, et laenulepingu üldtingimuste §- 5 ja § 7 punkt 3 näol on tegu tühiste

tüüptingimustega. Üldtingimuste osas ei toimunud poolte vahel lepingu sõlmimisel mingeid

läbirääkimisi ja tüüptingimusi sisuliselt kostjatele isegi ei tutvustatud, paluti vaid allkirjastada

tüüptingimusi sisaldav paberileht muude dokumentidega ühes. Kostja I on seisukohal, et

tüüptingimused, mis võimaldaksid lõppastmes hagejal kostja kodulaenu intressimarginaali rohkem

kui neljakordistada, põhjendusel, et kaaslaenutaotleja töötasu ei laeku hageja juures avatud

arveldusarvele, kahjustavad kostjat ebamõistlikult. Kostjal ei ole reaalselt võimalik suunata ümber

kaaslaenutaotleja sissetulekuid ega tagada nende laekumist hageja juures avatud kontole. Seega on

käesoleval juhul intressimarginaali tõstmise aluseks tüüptingimuste kohaselt ka asjaolud, mis

kostjast ei sõltu ja mida kostja mõjutada ei saa. Ebamõistlikult kahjustav tüüptingimus on tühine.

Kostja leiab, et laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 on vastuolus VÕS § 419³ lg 1

sätestatud keeluga. Lisaks arvelduskonto omamise (avamise) nõudele nõuab pank ka

arvelduskonto aktiivset kasutamist igapäevasteks arveldusteks, mis ei ole seotud laenulepingu

teenindamisega. Kuna laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 punkt 3 näol on tegemist tühiste

tüüptingimustega, siis ei olnud nendele tuginevalt võimalik intressimarginaali tõsta.

Kui aga kohus peaks asuma seisukohale, et tegemist ei ole tühiste tüüptingimustega, puudus

hagejal igal juhul õigus tõsta intressimarginaali tuginedes väidetavale lepingurikkumisele. Seda

seetõttu, et hageja on loobunud nõudest, et kostja II sissetulekud laekuksid hageja juures avatud

kontole või vähemalt minetanud õiguse sellisele rikkumisele tugineda. Kostja väidet kinnitab

hageja käitumine ja väidetavale rikkumisele väga pikka aega reageerimata jätmine.

Kui kohus ei peaks lugema tuvastatuks, et hageja on loobunud kostja II suhtes nõudest, et tema

sissetulekud laekuksid hageja juures avatud kontole, on hageja igal juhul minetanud õiguse lepingu

rikkumisele tugineda tulenevalt hea usu põhimõttest. Kuna kostja II sissetulekud ei ole kunagi

laekunud hageja juures avatud arvelduskontole, siis hageja teadis või pidi teadma seda lepingu

sõlmimisel ja tagatiste vormistamisel. Jättes kaheksa ja poole aasta vältel oma võimaliku nõude

esitamata, on hageja jätnud oma nõude lepingu täitmiseks esitamata mõistliku aja jooksul ja

minetanud õiguse väidetavale rikkumisele tuginedes intressimarginaali tõstmiseks.

Kostja on seisukohal, et hagejal on kohustus tagastada kostjale I tema poolt ilma õigusliku aluseta

enamtasutud intressid alates 18.04.2017.

Kostja II seisukohad

Kostja II ühineb kostja I vastusega ning rõhutab, et isegi, kui kohus tuvastab hagi resolutsioonis

viidatud tüüptingimused kehtivaks, siis ei ole hageja ühepoolne intressi tõstmine aastaid peale

laenulepingu sõlmimist seoses kostja II poolt arveldamise kohustuse täitmata jätmisega kooskõlas

hea usu põhimõttega, sest hageja on olnud kogu aeg teadlik, et kostja II ei arvelda hageja juures.

Kostja II palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja või kostja I kanda.

Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused

Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi

tuleb rahuldada osaliselt.

Pooled ei vaidle, et poolte vahel kehtib 09.04.2008 sõlmitud laenuleping nr x, mille alusel

väljastati kostjatele (laenusaajatele) laenu summas 153 388 eurot (t.l. 7-8).

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 järgi kohustub üks isik (laenuandja) andma teisele isikule

(laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen), laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama

rahasumma või tagastama sama liiki asja samas koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 402 kohaselt

tarbijakrediidileping on krediidileping, millega oma majandus- või kutsetegevuses tegutsev

krediidiandja annab või kohustub andma tarbijale krediiti või laenu.

Vaidlust ei ole, et laenulepingu punkti 5.1. kohaselt arvestatakse laenu jäägilt tasumisele kuuluvat

fikseeritud intressi, mis kehtib 5 aastat, määra alusel, mis on summa alljärgnevatest: (i)

baasintressimäär 4,45% p.a, millele lisandub (ii) marginaal 0,6% p.a.

Ja pooled ei vaidle, et pärast fikseeritud baasintressimäära kehtivusaja lõppu

arvestatakse

laenulepingu punkti 5.2.1. alusel intressi alljärgnevalt:

(i) baasintressimäär, milleks on EURIBOR kuuekuuliseks perioodiks, mis

fikseeritakse kaks

pangapäeva enne iga uue intressiperioodi algust, millele lisandub

(ii) marginaal 0,6% p.a.

Pooled ei vaidle, et laenulepingu punkti 7.3. järgi on laenulepingu lahutamatuks osaks eraisiku

laenulepingu üldtingimused, mis on kostjate poolt allkirjastatud (t.l. 9-10). Tuvastatud on, et

laenulepingu punkti 7.3. järgi kehtib laenulepingu üldtingimuste ja lepingudokumendis sisalduva

tingimuse vastuolu korral lepingudokumendis sisalduv tingimus.

Tuvastatud on, et laenulepingu üldtingimuste § 7 punkti 3 kohaselt laenusaaja tagab, et lepingu

kehtivuse ajal laekuvad tema töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud laenusaaja arvelduskontole

pangas. Laenusaaja kohustub kasutama panka oma igapäevaste arvelduste teostamiseks.

Laenulepingu üldtingimuste § 5 kohaselt, kui laenusaaja töötasu või muud regulaarsed

sissetulekud ei laeku panka, on pangal õigus tõsta lepingus määratud intressimarginaali kuni kahe

protsendipunkti võrra (näit. 1,5%-lt 3,5%-ni). Uus marginaal jõustub panga poolt teatatud ajal,

kuid mitte varem kui ühe kuu möödumisel laenusaajale selle kohta teate edastamisest.

Vaidlust ei ole, et 24.10.2016 saatis hageja kostjatele 24.10.2016 nõude korraldada oma

igapäevaarveldused selliselt, et mõlema kostja töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud laekuksid

hageja juures avatud kostja I ja kostja II arvelduskontodele hiljemalt 07.12.2016 (t.l. 11-12).

Vaidlust ei ole, et hageja tõstis ühepoolselt 14.03.2017. a saadetud kirjaga laenulepingu

intressimarginaali 2 protsendipunkti võrra ning alates 18.04.2017 jõustus laenulepingu uus

intressimarginaal 2,6% aastas (t.l. 13-14).

Tuvastatud on, et kostja I esitas 11.06.2018 Tarbijakaitseameti tarbijavaidluste komisjonile

avalduse (t.l. 32-45), milles palus komisjonil tuvastada hageja kohustus 1) taastada laenulepingu

intressimarginaal 0,6% aastas; 2) enammakstud intressi ulatuses vähendada laenujääki ja 3)

vabastata kostja II laenulepingust tulenevatest kohustustest. Tuvastatud on, et Tarbijakaitseameti

tarbijavaidluste komisjon 19.12.2018 otsuses asjas nr 6-1/18-005124 rahuldas kostja I avalduse

osaliselt ning leidis, et hageja ei olnud õigustatud laenulepingu intressimarginaali muutma ja

kostjate poolt hagejale enammakstud summa tuleb lugeda laenu põhivõla tagasimakseks, kuid

komisjon leidis, et kostjal I puudub alus hagejalt nõuda kostja II vabastamist laenulepingust

tulenevate kohustuste täitmisest (t.l. 46-51). Kuna hageja ei ole nõustunud Tarbijakaitseameti

tarbijavaidluste komisjoni otsusega, siis on hageja veenvalt põhistanud, et tal on õiguslik huvi

hagiavalduses nimetatud asjaolude tuvastamiseks käesoleva tsiviilasja raames.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja I on taganud, et tema töötasu ja muud regulaarsed sissetulekud on

laekunud tema arvelduskontole laenuandja juures. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja I on

lepingu algusest peale laenu teenindanud ning lepingut nõuetekohaselt täitnud. Vaidlust ei ole, et

kostja II laenuandja juures avatud arvelduskontole pole kunagi laekunud tema töötasu või muid

regulaarseid sissetulekuid ja kostja II pole seda arvelduskontot kunagi kasutanud.

Pooled vaidlevad kas laenulepingu üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3 on tüüptingimused ja kas need on

kahjustavad kostjaid ebamõistlikult. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja õigus juba kokku

lepitud intressimarginaali muuta tulenevalt ühe kaaslaenusaaja poolt pangas avatud arvelduskonto

mittekasutamisest kahjustab laenusaajaid ebamõistlikult.

VÕS § 35 lg 1 kohaselt loetakse tüüptingimuseks lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud

tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja

mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes,

kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu. VÕS § 35 lg 2 järgi eeldatakse, et

tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud.

Vaidlust ei ole, et kirjalikus laenulepingus ei ole pooled pidanud vajalikuks märkida, et

üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3 oleksid poolte vahel kuidagi eraldi läbi räägitud. Seega on ka

käesoleval juhul põhjust eeldada, et üldtingimuste § 5 ja 7 p 3 ei olnud poolte vahel eraldi läbi

räägitud. Hageja ei ole tõendanud, et ta oleks kostjatega eraldi läbi rääkinud laenulepingu

üldtingimuste § 5 ja § 7 p 3, millised on eraldi dokumendina lisatud laenulepingule. Vaidlust ei

ole, et laenulepingu üldtingimuste näol on tegemist tingimustega, mis olid eelnevalt laenuandja

poolt välja töötatud elamukinnisvaraga seotud tarbijakrediidilepingutes kasutamiseks. Asjaolu, et

kostjad on üldtingimused allkirjastanud ei luba iseenesest arvata, et kostjad oleksid saanud

mõjutada eelnevalt väljatöötatud üldtingimuste sisu. Kuna laenulepingute üldtingimused on

eelnevalt panga poolt välja töötatud sellistes analoogsetes laenulepingutes kasutamiseks, siis on

põhistatud kostjate väide, et tegemist on tüüptingimustega, sest hageja ja kostjad nende

üldtingimuste punktide üle eraldi läbirääkimisi ei ole pidanud ning ka laenulepingust ei nähtu, et

pooled oleksid kokku leppinud laenulepingus teisiti, kui see on eelnevalt väljatöötatud

laenulepingu üldtingimustes kirjas.

VÕS § 42 lg 1 sätestab, et tüüptingimus on tühine, kui see lepingu olemust, sisu, sõlmimise viisi,

lepingupoolte huvisid ja teisi olulisi asjaolusid arvestades kahjustab teist lepingupoolt

ebamõistlikult, eelkõige siis, kui tüüptingimusega on lepingust tulenevate õiguste ja kohustuste

tasakaalu teise lepingupoole kahjuks oluliselt rikutud. Ebamõistlikku kahjustamist eeldatakse, kui

tüüptingimusega kaldutakse kõrvale seaduse olulisest põhimõttest või kui tüüptingimus piirab

teise lepingupoole lepingu olemusest tulenevaid õiguseid ja kohustusi selliselt, et lepingu eesmärgi

saavutamine muutub küsitavaks. Tüüptingimuse tühisust ja sellega seotud asjaolusid hinnatakse

lepingu sõlmimise aja seisuga. VÕS § 42 lg 2 sätestab, et tüüptingimust ei loeta ebamõistlikult

kahjustavaks, kui see puudutab lepingu põhilist eset või hinna ja üleantu väärtuse suhet või kui

tingimuse sisu tugineb õigusaktil, millest ei saa lepingupoolte kokkuleppel kõrvale kalduda.

Kuna üldtingimus § 5 puudutab laenuintressi muutmise õigust, s.o. tasu suurust krediidi eest, siis

on põhjendatud arvata, et selline tüüptingimus puudutab lepingu põhieset kui ka hinna ja üleantu

väärtuse suhet, mistõttu ei ole võimalik kuidagi seda tüüptingimust lugeda kostjaid ebamõistlikult

kahjustavaks. Kohus nõustub hagejaga, et laenulepingu üldtingimuste §-i 5 ei ole põhjust arvata

kostjaid ebamõistlikult kahjustavaks ka seetõttu, et ka VÕS § 43 lg 1 sätestatust lähtudes ei loeta

VÕS § 42 lg 3 punktis 14 nimetatud tingimust teist lepingupoolt ebamõistlikult kahjustavaks, kui

krediidiasutus või muu finantsteenuste osutaja jätab endale tüüptingimusega õiguse põhjendatud

juhtudel lausa ette teatamata muuta teise lepingupoole poolt või teisele lepingupoolele makstavat

intressimäära või muud tasu finantsteenuste eest tingimusel, et ta on kohustatud teist lepingupoolt

või teisi lepingupooli viivitamata sellest teavitama ning teisel lepingupoolel on õigus leping kohe

lõpetada.

Kohus ei nõustu kostjatega, et tüüptingimused, mille rakendamisel laenusaajate kodulaenu

intressimarginaal tõuseb rohkem kui neli korda algselt kokku lepitust, põhjusel, et

kaaslaenutaotleja töötasu ei laeku hageja juures avatud arveldusarvele, kahjustavad

kostjaid

ebamõistlikult, seetõttu, et üks laenusaaja ei saa tagada teise laenusaaja sissetulekute laekumist

hageja juures avatud kontole. Veenev on hageja väide, et üldtingimuste § 7 lõike 3 ja §-i 5 eesmärk on

tagada laenumaksete tasumine ning see annab hagejale võimaluse hinnastada laenu kõrgemalt, kui

laenu väljastamisega kaasnevad riskid on suurenenud tulenevalt sellest, et laenusaaja(te)

sissetulek(ud) ei laeku hageja juures asuva(te)le laenusaaja(te) konto(de)le. Samuti on veenev, et

kui laenuleping on sõlmitud kolmepoolselt ning kostjad olid teadlikud, et laenulepingu sõlmimisel

peavad mõlema kostja sissetulekud laekuma panka, siis on kostja I laenulepingu sõlmimisega koos

kaaslaenusaajaga võtnud riski, et juhul kui kostja II ei täida sama lepinguga võetud kohustusi (sh

kohustust sissetulekud kanda panka), siis on hagejal õigus intressimarginaali tõsta. Seega ei saa

üldtingimuste § 5 ja 7 p 3 pidada kostjat I kahjustavaks seetõttu, et kostjal I ei ole võimalik sundida

kostjat II laenulepingus kokkulepitut täitma. Kuna hageja on üldtingimuste § 5 ja § 7 lg-s 3 on

konkreetselt määratlenud, millisel juhul on hagejal õigus intressimarginaali muuta ja kostjatele

pidi olema ette nähtav, et juhul kui emma-kumma kostja töötasu ei laeku nende arvelduskontole

laenuandja juures, siis on laenuandjal õigus intressimarginaali tõsta vastavalt üldtingimustele kahe

protsendipunkti võrra. Seega ei ole sellised üldtingimused kohtu arvates kostjaid ebamõistlikult

kahjustavad, sest kostjad olid teadlikud, et laenuintress võib muutuda, kui kostjate töötasu ei laeku

nende arvelduskontodele hageja juures.

Pooled vaidlevad selle üle, kas üldtingimuste § 7 p 3 on vastuolus VÕS § 419³ lg 1. Kuna

laenulepingu sõlmimisel 09.04.2018 ei kehtinud eelnimetatud võlaõigusseaduse säte, siis on

tõendatud hageja väide, et laenulepingu üldtingimuste § 7 p 3 ei ole vastuolus VÕS § 419³ lg 1.

Kuigi kohus on eelnevalt tuvastanud, et üldtingimust § 5 ja § 7 p on tühised tüüptingimused, siis ei

nõustu kohus kostjate väitega, et juhul kui need tingimused oleksid kehtivad, siis on hageja

loobunud selliste tingimuste kasutamisest.

Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 67 lg 1 kohaselt on tehing toiming või omavahel seotud

toimingute kogum, milles sisaldub kindla õigusliku tagajärje kaasatoomisele suunatud

tahteavaldus. TsÜS § 68 lg 2 järgi otsene on tahteavaldus, milles sõnaselgelt avaldub tahe kaasa

tuua õiguslik tagajärg. TsÜS § 68 lg 3 järgi kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest

võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg.

Hageja käitumisest tüüptingimuste alusel intressimarginaali tõstmiseks saab järeldada, et hageja

soovib tingimuste kasutamist ning ei ole loobunud sellisest õigusest.

VÕS § 100 lg 2 järgi kui võlgnik rikub kohustust, mis ei seisne raha maksmises, võib võlausaldaja

nõuda temalt kohustuse täitmist. Kohustuse täitmist ei või nõuda, kui: 1) kohustuse täitmine on

võimatu;

2) kohustuse

täitmine

on

võlgnikule

ebamõistlikult

koormav

või

kulukas; 3) võlausaldaja saab mõistlikult saavutada kohustuse täitmisega taotletava tulemuse muul

viisil; 4) kohustuse täitmine seisneb isikliku iseloomuga teenuse osutamises. VÕS § 100 lg 3

kohaselt võib võlausaldaja nõuda käesoleva paragrahvi lõikes 2 nimetatud kohustuse täitmist

üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest

teada saama. VÕS § 108 lõike 5 kohaselt, kui võlausaldaja VÕS § 108 lõikes 3 nimetatud tähtaja

jooksul kohustuse täitmise nõuet ei esita, ei või ta enam nõuda kohustuse täitmist, kuid võib

kasutada muid õiguskaitsevahendeid. VÕS § 108 lõike 3 kohaselt võlausaldaja võib nõuda

kohustuse täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada

või pidi sellest teada saama.

Kohus nõustub kostjatega, et kui kostja II töötasu ei ole kunagi laekunud laenuandja panka, sh

laenulepingu sõlmimisest, siis oli hageja kahtlemata sellest ka teadlik olema. Hageja väide, et kui

esimese kaheksa aasta jooksul ta vaid eeldas kostja II laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist

ei luba see kohtul mõistliku kõrvalseisjana arvata, et kostja II töötasu laekumine kostja II

arveldusarvele laenuandja pangas oleks sedavõrd oluline olnud hageja jaoks riskide hindamisel

laenu andmisel, sh laenu tagastamiseks ja võimalike makseraskuste tuvastamiseks, et seda hageja

õigust muuta intressimarginaale seetõttu, et kostja II töötasu ei laeku hageja juurde peab hageja

ilmtingimata kasutama kaheksa ja pool aastat laenu andmisest hiljem. Hageja väide, et kui tänaseni

on laenu korrektselt teenindatud, siis see ei anna hagejale garantiid, et laenu teenindatakse laenu

lõpptähtajani, s.o 2038. aastani, korrektselt, ei luba iseenesest arvata, et üldtingimuste

kohaldamine, mida hageja pole varasema kaheksa aasta jooksul, peaksid nüüd pelgalt kohalduma

vaid seetõttu, et kostjate maksevõime võib tulevikus muutuda. Seega võib nõustuda, et sellise

õiguse kasutamine tõsta laenuintressi, heites ette kohustuse rikkumist, mille täitmist ei ole hageja

nõudnud varasema kaheksa aasta jooksul, olukorras, kus teise laenusaaja sissetulekud laekuvad

hageja panga arveldusarvele ja üks laenusaaja ei saa täita teise laenusaaja kohustust ja suunata

teise laenusaaja sissetulekuid hageja panga arveldusarvele, samas laenu tagasimaksed on toimunud

vastavalt lepingule, on kohtu arvates hea usu põhimõtte vastane. Kohtu arvates oleks ka

intressimarginaali muutmine tuginedes vaid asjaolule, et kostja II töötasu ei laeku kostja II

arveldusarvele laenuandja pangas, samuti hea usu põhimõtte vastane, sest kostja II töötasu ei ole

kunagi laekunud kostja II arveldusarvele laenuandja panka, sh eelnevatel kaheksa ja poole aasta

vältel enne intressimarginaali tõstmist, mistõttu võib möönda, et kostja II töötasu laekumine hageja

juurde pole olnud selliseks laenulepingu tingimuseks, mille suhtes peaks hagejal olema kaheksa ja

pool aastat hiljem suurem huvi selle rakendamiseks vaid seetõttu, et hagejal on selline õigus, et siis

väidetavalt asuda maandama kaheksa ja pool aastat tagasi laenulepingu sõlmimisega kaasnevaid

riske.

VÕS § 6 lg 1 alusel peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest

lähtuvalt. VÕS § 6 lg 2 järgi ei kohaldata seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks

hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

Lähtudes eeltoodust ei ole tõendatud hageja nõue, et hageja oli õigustatud tõstma laenulepingu

intressimarginaali 2,6 %-ni aastas või et hagejal puudub kohustus intressimarginaalide 0,6 % ja 2,6

% vahe hüvitamiseks kostjatele alates 18.04.2017.

Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel ja tõenditel (t.l. 15-31, 52-53, 85-86, 95-104,

146-147), millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda.

Menetluskulude jaotus

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 163 lg 1 järgi kannavad pooled hagi osalise rahuldamise korral

menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise

ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, siis jätab kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Iris Kangur-Gontšarov

kohtunik