3-19-2423/5 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(3)

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Janek Laidvee

Määruse tegemise aeg ja koht

10. jaanuar 2020, Tallinn

Haldusasja number

3-19-2423

Haldusasi

X

kaebus

Keila

Linnavolikogu

26.11.2019 otsuse nr 28 tühistamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja – X

Vastustaja

–

Keila

linn,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Allar Jõks

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine, esialgse õiguskaitse taotluse

lahendamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus läbivaatamatult.

2. Jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul alates

määruse kättesaamisest (HKMS § 121 lg 4, § 203 lg 1, § 204 lg 1). Ülejäänud osas ei ole määrus

edasikaevatav.

ASJAOLUD

1. Keila Linnavolikogu liitis 26.11.2019 otsusega nr 28 Keila Põhikooli Keila Kooliga lõpetades

Keila Põhikooli tegevuse 1. septembriks 2020, lõpetas alates 2020/2021 õppeaastast vastuvõtu Keila

Põhikooli ning tagas Keila Põhikooli õpilastele võimaluse jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse

omandamist Keila Koolis. Lisaks määras eesti õppekeelega Keila Põhikooli osades klassides

õppekeeleks vastavalt vajadusele vene keele järgmiselt: 2020/2021 õppeaastal 2.-9. klassis,

2021/2022 õppeaastal 3.-9. klassis, 2022/2023 õppeaastal 4.-9. klassis, 2023/2024 õppeaastal 5.-9.

klassis, 2024/2025 õppeaastal 6.-9. klassis, 2025/2026 õppeaastal 7.-9. klassis, 2026/2027 õppeaastal

8.-9. klassis, 2027/2028 õppeaastal 9. klassis.

2. X, kelle laps käib Keila Põhikooli 4. klassis, esitas 25.12.2019 Tallinna Halduskohtule kaebuse

Keila Linnavolikogu 26.11.2019. a otsuse nr 28 tühistamiseks ning esialgse õiguskaitse taotluse

vaidlustatud otsuse kehtivuse peatamiseks.

Keila Linnavolikogu rikkus hea halduse tava kui võttis vaatamata Keila Põhikooli hoolekogu

vastuseisule vastu 26.11.2019 otsuse nr 28. Hoolekogu leidis, et linna lasteaiad ei valmista

venekeelseid lapsi ette sellel tasemel, et nad võiksid jätkata õpinguid eesti keeles ning kui lapsel

2(3)

tekivad probleemid, tõrjutakse ta süsteemist välja. Keila Koolis pole sotsiaalala töötajaid ega

logopeede, kes oleksid võimelised töötama venekeelsete lastega. Keila Kool töötab niigi

täiskoormusega, on ülekoormatud ja ühendamine venekeelse põhikooliga ei tule kummalegi koolile

kasuks. Ka linna poolt tellitud uurimusest selgus, et otstarbekas oleks alles jätta vene kool, kui

omaette objekt.

Keila Põhikooli vanemate koosolekul kinnitasid vanemad ühehäälselt, et nad soovivad oma kooli

säilitada. Keila Linnavolikogu vaidlustatud otsus ignoreerib seda tahet. Kaebaja ei usu lubadust, et

Keila Põhikooli õpilastele tagatakse võimalus jätkata vajadusel venekeelse põhihariduse omandamist

Keila Koolis. Praegu lubatakse, et Keila Põhikooli õpilased jäävad oma kooli hoonesse üheks aastaks.

Kui nad viiakse Keila Kooli hoonesse, võib eeldada, et venekeelse põhihariduse omandamise vajadus

linna hinnangul kaob. Vaidlusalune otsus rikub kaebuse esitaja lapse emakeelelist enesesäilitamist ja

identiteeti ja tema õigust rahvuskuuluvuse säilitamisele ja haridusele. Samuti on rikutud kaebaja

otsustusõigust määrata tema alaealise lapse emakeelelist enesesäilitamist ja identiteeti.

Põhiseaduse § 37 lg-st 4 tulenevalt on muukeelne õpetus garanteeritud juhul, kui õppeasutus valib

selle keele õppekeeleks. Suurele rahvusvähemusele emakeelse põhihariduse mittevõimaldamine

tähendab ka rahvusliku identiteedi kaotamist, kuna tegemist võib olla sunniviisilise assimileerimise

vahendiga. Kui koolis käib piisaval arvul õpilasi, et kooli üleval pidada ja õppeasutus otsustab valida

õppekeeleks muu keele kui riigikeele, siis on riigil kohustus aktsepteerida sellist valikut ning sellist

kooli üleval pidada. Väide, et Keila Põhikooli üleval pidamine on liiga kallis on paljasõnaline. Keila

linnapea ütles, et koolide liitumise eesmärgiks on, et Keilas ei oleks kahte kogukonda.

Kaebaja hinnangul on venekeelse kooli kaotamine vastuolus vähemusrahvuste kaitse

raamkonventsiooni, regionaal-või vähemuskeelte Euroopa harta, ÜRO majanduslike, sotsiaalsete ja

kultuurialaste

õiguste

rahvusvahelise

pakti,

ÜRO

lapse

õiguste

konventsiooni,

ÜRO

rahvusvähemuste, religioossete vähemuste ning keelevähemuste deklaratsiooni, OSCE inimarengu

Kopenhaageni konverentsi dokumendi, Haagi soovitustega rahvus vähemuste õiguste kohta ning

UNESCO konventsiooniga.

Esialgse õiguskaitse korras vastustaja otsuse kehtivuse peatamine on vajalik, kuna kaebaja õiguste

kaitse jõustunud kohtuotsusega võib osutuda oluliselt raskendatuks või võimatuks. Seda põhjusel, et

kui Keila Põhikooli tegevus lõppeb 01.09.2020, siis kaebaja laps ei saa sinna minna ja peab otsima

uue kooli. Lähimad venekeelsed koolid on Tallinnas, kuhu astumiseks saab taotluse esitada iga

õppeaasta eelselt, 1.-15. märtsini. On näha, et kohtuvaidluse ajal vastuvõtmine lõpeb ja laps jääb

õppekohata.

3. Vastusena Tallinna Halduskohtu kohtunõudele esitas Keila linn 06.01.2020 seisukoha esialgse

õiguskaitse taotlusele.

Kaebaja ei ole vastupidiselt kaebuses väidetule Keila linna elanik. Kaebaja ja tema laps on Tallinna

elanikud. Kaebaja lapse õpilastee jätkub alates 01.09.2020 Keila Koolis, kus ta saab jätkata õppimist

samas koolihoones, samade õpetajatega ning samas õpikeskkonnas ja keeles. Kaebaja lapse jaoks

muutub ainult kooli nimi. Järelikult puudub kaebajal emana puutumus otsusega nr 28 ning kaebus

tuleb HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastada, sest kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus.

Kaebeõiguse ilmselge puudumine tähendab, et kaebus on ilmselgelt perspektiivitu HKMS § 249 lg 3

tähenduses. Seetõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta rahuldamata. Samuti puudub eeltoodud

põhjustel kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest pöördumatu kahjuliku tagajärje saabumise ohtu

ei ole.

Isegi kui kaebuse tagastamiseks puudub alus, on kaebus ilmselgelt perspektiivitu. Kaebaja järeldus,

et põhiseaduse (PS) §-st 37 lg 4 tuleneb õppeasutuse õigus valida õppekeel, on ilmselgelt ebaõige.

Riigikohus on haldusasjas nr 3-3-1-52-13 selgitanud, et riigi ja kohaliku omavalitsuse ülal peetavad

õppeasutused ei ole vähemusrahvuste õppeasutused PS § 37 lg 4 teise lause mõttes ning et riigil ei

3(3)

ole kohustust ülal pidada erakoolide vormis tegutsevaid rahvusvähemuse õppeasutusi ning pakkuda

seal haridust rahvusvähemuse keeles. Põhikooli ja gümnaasiumiseadus (PGS) § 21 lg 2 kohaselt on

põhikooli õppekeel eesti keel. Põhikoolis või selle üksikutes klassides võib kooli hoolekogu

ettepanekul munitsipaalkoolis valla- või linnavolikogu otsuse alusel olla õppekeel mis tahes keel.

PGS ei ole osas, milles see ei võimalda õppeasutusel valida endale õppekeelt, vastuolus erinevate

rahvusvaheliste konventsioonidega. Eelnevale tuginedes ei saa kaebuse eduperspektiive pidada

ülemäära kõrgeks HKMS § 249 lg 3 tähenduses, mistõttu tuleb esialgse õiguskaitse taotlus jätta

rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kaebuse saamisel kontrollib alluvusjärgne kohus selle lubatavust, tehes halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) §-s 120 sätestatud toimingud. Muu hulgas kontrollib kohus ega ei esine aluseid

kaebuse käiguta jätmiseks või tagastamiseks (HKMS § 120 lg 1 p 8). Kaebuse tagastamise alused on

sätestatud HKMS § 121 lg-tes 1 ja 2. Kaebuse saab menetlusse võtta üksnes siis, kui vastavaid aluseid

ei esine (HKMS § 120 lg 2).

5. Kaebus tuleb tagastada HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel, kuna kaebajal puudub ilmselgelt kaebeõigus.

6. Kuivõrd kaebaja laps käesoleval ajal õpib Keila Põhikooli 4. klassis, on tal tulenevalt Keila

Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse nr 28 p-st 1 võimalik edasi õppida venekeelses klassis. Ka kaebaja

ise märgib kaebuses, et laps saab jätkata õpinguid vähemalt aasta samas hoones ning sel ajal kaebaja

venekeelse õppe vajaduse kadumist, mis võiks kaasa tuua tema lapse eestikeelsesse klassi

paigutamise, ette ei näe. Vastustaja selgitas 06.01.2020 esitatud seisukohas, et kaebaja lapse õpe

jätkub ka samade õpetajatega. Seega jätkab kaebaja laps pärast Keila Põhikooli liitmist Keila Kooliga

sisuliselt samas õppekeskkonnas, vaid õppeasutuse nimi muutub. See aga pole selline muudatus, mis

kohtu hinnangul saaks kaasa tuua kaebaja õiguste riive. Kuigi kaebusest nähtuvalt on kaebajal

ebakindlas selle osas, millal Keila linn leiab, et puudub venekeelse õppeklasside järgi vajadus, ei anna

see kaebajale Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsuse vaidlustamiseks kaebeõigust, sest kaebaja jaoks

ebasoodsa tagajärje saabumine on hüpoteetiline ega oma vaidlustatud korraldusega otsest seost.

Kaebeõiguse olemasolu kontrollitakse kaebuse esitamise hetke seisuga. Käesolevalt on kaebaja

lapsele tagatud võimalus vene keeles põhiharidust omandada ning vaidlustatud otsus seda õigust ära

ei võta.

7. Eelnevast tulenevalt ei puuduta Keila Linnavolikogu 26.11.2019 otsus nr 28 kaebaja õigusi, sest

tema laps jätkab oma õpinguid alates 01.09.2020 küll nimeliselt Keila Koolis, kuid faktiliselt samades

tingimustes nagu varem. Niisiis puudub kaebajal asjas ilmselgelt kaebeõigus, mistõttu tagastab kohus

kaebaja kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel.

8. Määrus pole jõustunud, mistõttu ei saa esialgse õiguskaitse taotlust jätta läbi vaatamata, vaid see

tuleb lahendada (vt Tallinna Ringkonnakohtu 22.12.2017 määrus nr 3-17-1909, p 17; 19.04.2017

määrus nr 3-17-581, p 15; 04.03.2016 määrus nr 3-16-318, p 10).

9. HKMS § 249 lg 1 ja 3 alusel võib kohus teha määruse kaebaja õiguste esialgse kaitse kohta, kui

vastasel juhul võib kaebaja õiguste kaitse kohtuotsusega osutuda oluliselt raskendatuks või

võimatuks. Esialgse õiguskaitse määruse tegemisel arvestab kohus avalikku huvi ja puudutatud isiku

õigusi ning hindab kaebuse perspektiive ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid tagajärgi.

Kuivõrd kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kuna vaidlustatud korraldus ei puuduta kaebaja

õigusi, ei saa tal esineda ka esialgse õiguskaitse vajadust. Seega jätab kohus esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee