1-15-6497/743 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse kuupäev

9. jaanuar 2020

Kohtuasja number

1-15-6497

Kohtukoosseis

Eesistuja Juhan Sarv, liikmed Mati Kartau ja Aarne Sarjas

Kohtuistungi sekretär

Liina Tulit-Kuum

Kohtuasi ja menetlusliik

Kriminaalasi üldmenetluses

-

Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu

§ 209 lg 2 p-de 3 ja 4); § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja

§ 3841 lg 1); § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi

-

Tiina Tõnissoo süüdistuses KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2

p-de 1 ja 3 järgi

-

OÜ Aurol süüdistuses KarS § 394 lg 3 järgi

Apelleeritud kohtuotsus

Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja) 11. märtsi 2019. a otsus

Apellandid

Roland Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv, Tiina

Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja Tõnu

Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli

Apellatsioonimenetluse pooled

Süüdistatav I

-

Roland Põder, isikukood 36303025713, XXX

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Robert Sarv

Süüdistatav II

-

Tiina Tõnissoo, isikukood 47009142766, XXX

tema kaitsja

-

vandeadvokaat Mihkel Gaver

Tsiviilkostja

-

Tõnu Saarmann, isikukood 3490465716, elukoht XXX

tema esindaja

-

vandeadvokaadi abi Hannes Olli

Kannatanu

-

Luminor Bank AS, registrikood 11315936, lepinguline

esindaja vandeadvokaat Marit Toom

Prokuratuur

-

esindaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri I osakonna

vanemprokurör Kristiina Laas

Kohtuistungi aeg

14. oktoober 2019

Kohtuistungil osalenud isikud

Roland Põdra kaitsja Robert Sarv, Tiina Tõnissoo, tema kaitsja

Mihkel Gaver, Tõnu Saarmann, tema esindaja Hannes Olli,

kannatanu esindaja Marit Toom ja prokurör Kristiina Laas

2(143)

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus osas, millega:

1) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 (praegu

§ 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi;

2) Roland Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi

süüdi ka käitumises, mis süüdistuse kohaselt leidis aset pärast 29. märtsi 2010, s.o:

a) Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate kinnisasjade

üürilepingutest tulenevate üürileandja õiguste ja kohustuste üleandmises

OÜ-lt MRP Ärigrupp OÜ-le Valga Leivatehas;

b) Valgas Vabaduse 39 asuva kinnisasja võõrandamises OÜ-lt MRP Ärigrupp

OÜ-le Valga Leivatehas ja

c) 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe 3 alusel OÜ MRP Ärigrupp varast

Roland Põdrale ja Valter Malmile 31. märtsil 2010 sularahaväljamaksete

tegemises;

3) Roland Põdra süüditunnistamisel viidati tema teo jätkuva karistatavuse alusena

KarS § 3841 lg-le 1;

4) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 201 lg 2 p 4 järgi;

5) Roland Põder tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;

6) Roland Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust

ja KarS § 68 lg-t 1 kohaldades lõplik karistus 4 aastat 5 kuud 27 päeva vangistust;

7) Tiina Tõnissoo tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;

8) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus;

9) Tiina Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 1 aasta ja 7 kuud

vangistust;

10) OÜ Aurol (pankrotis) tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 394 lg 3 järgi;

11) KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel konfiskeeriti 6315 eurot, mille

OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandus-

ministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606;

3(143)

12) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot;

13) Tõnu Saarmanni menetluskulu jäeti tema enda kanda;

14) Tõnu Saarmannilt mõisteti Luminor Bank AS-i menetluskulu katteks välja

4278 eurot;

15) Roland Põdralt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 9536 eurot

23 senti, sh sundraha 1350 eurot;

16) Tiina Tõnissoolt mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja kokku 8946 eurot

90 senti, sh sundraha 1350 eurot;

17) OÜ-lt Aurol (pankrotis) mõisteti menetluskulu katteks riigi kasuks välja

2899 eurot 40 senti, sh sundraha 1350 eurot.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega:

1) lõpetada kriminaalmenetlus Roland Põdra süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3

(praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel

kuriteo aegumise tõttu;

2) mõista Roland Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks käesoleva otsuse resolutiivosa

punkti 1 alapunktis 2 osutatud osas ehk 29. märtsile 2010 järgnenud käitumises,

jättes Roland Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi mõistetud karistuse 1 aasta ja 6 kuud

vangistust muutmata;

3) mõista Roland Põder KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks;

4) mõista Roland Põder KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;

5) arvata Roland Põdra eelvangistus kestusega kolm päeva KarS § 68 lg 1 alusel

karistusaja hulka ja lugeda Roland Põdra lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta

5 (viis) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust, jättes KarS § 73

kohaldamist puudutavas osas maakohtu otsuse muutmata;

6) mõista Tiina Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks;

7) mõista Tiina Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel kogumis kriminaalasjas

nr 1-15-491 mõistetud karistusega liitkaristuseks vangistus 2 aastat ja 3 kuud,

millest arvata maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud

vangistust, lugedes Tiina Tõnissoo lõplikuks karistuseks 1 (üks) aasta ja 1 (üks)

kuu vangistust. KarS § 73 kohaldamist puudutavas osas jätta maakohtu otsus

muutmata;

4(143)

8) mõista OÜ Aurol (pankrotis) KarS § 394 lg 3 järgi õigeks;

9) vabastada 6315 (kuus tuhat kolmsada viisteist) eurot, mille OÜ Advokaadibüroo

Lentsius&Casus kandis 28. novembril 2013 Rahandusministeeriumi deposiit-

kontole nr 221023778606, aresti alt;

10) jätta Luminor Bank AS-i tsiviilhagi Tõnu Saarmanni vastu läbi vaatamata.

Selgitada

kannatanule,

et

tal

on

õigus

esitada

sama

nõue

uuesti

tsiviilkohtumenetluse korras;

11) määrata Roland Põdra poolt riigile hüvitatava kriminaalmenetluse kulu suuruseks

1500 (üks tuhat viissada) eurot, sh 810 eurot sundraha ja 690 eurot

apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud muu menetluskulu

katteks. Selle nõude saab riik esitada Roland Põdra pankrotimenetluses või pärast

pankrotimenetluse lõppu üldises korras;

12) mõista Tiina Tõnissoolt Eesti Vabariigi kasuks välja 3750 (kolm tuhat seitsesada

viiskümmend) eurot apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud

menetluskulu katteks. See menetluskulu tuleb tasuda makseinfo lehel näidatud

arvelduskontole. Viitenumbri märkimine on kohustuslik. Menetluskulu on

võimalik tasuda vabatahtlikult 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

Kui rahaline kohustus ei ole selleks tähtajaks täielikult täidetud, saadetakse

kohtuotsuse ärakiri kohtutäiturile täitemenetluse läbiviimiseks;

13) ülejäänud osas jätta riigil apellatsioonimenetlusele eelnenud menetluses tekkinud

menetluskulu riigi kanda;

14) määrata

Advokaadibüroo

EMERALDLAW

OÜ-le

Roland

Põdrale

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu ja riigi õigusabi

osutamisega seoses tekkinud kulu hüvitise suuruseks kokku 1521 (üks tuhat

viissada kakskümmend üks) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu

riigi kanda;

15) määrata OÜ-le Advokaadibüroo GAVER Tiina Tõnissoole apellatsiooni-

menetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 627 (kuussada

kakskümmend seitse) eurot 60 senti (sh käibemaks). Jätta see menetluskulu riigi

kanda;

16) mõista Eesti Vabariigilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 5550 (viis tuhat viissada

viiskümmend) eurot kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks

(sh 1272 eurot apellatsioonimenetluses ja 4278 eurot sellele eelnenud

kriminaalmenetluses makstud esindajatasu eest);

5(143)

17) mõista Eesti Vabariigilt Tõnu Saarmanni kasuks välja 10 397 (kümme tuhat

kolmsada üheksakümmend seitse) eurot 40 senti kriminaalmenetluses valitud

esindajale makstud tasu katteks (sh 2535 eurot apellatsioonimenetluses ja

7862 eurot 40 senti sellele eelnenud kriminaalmenetluses makstud esindajatasu

eest).

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

EDASIKAEBAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse peale saab kassatsiooni korras edasi kaevata prokuratuur, süüdistatava

advokaadist kaitsja, samuti kannatanu, tsiviilkostja või kolmas isik advokaadist esindaja

vahendusel. Kassatsiooni võib advokaadi vahendusel esitada ka isik, kes leiab, et ta oleks

pidanud olema kaasatud menetlusse kannatanu või kolmanda isikuna. Eesti Vabariik

kannatanu, tsiviilkostja või kolmanda isikuna võib esitada kassatsiooni ka ilma advokaadist

esindaja vahenduseta. Kassatsioon tuleb esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates

ringkonnakohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

SISUKORD

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK ...................................................................................... 9

1. Süüdistus ................................................................................................................................ 9

1.1. R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4

järgi) ........................................................................................................................................... 9

1.2. R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi (alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja §

3841 lg 1 järgi) .......................................................................................................................... 10

1.3. R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi .................................................................... 14

1.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol

süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi ................................................................................................ 15

1.5. T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi ..................................................................... 17

1.5.1. 30. novembri 2009. a toetustaotlus ................................................................................. 18

1.5.2. 22. detsembri 2010. a toetustaotlus ................................................................................ 18

1.5.3. 12. septembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 19

1.5.4. 12. detsembri 2011. a toetustaotlus ................................................................................ 20

2. Tsiviilhagi ............................................................................................................................. 20

3. Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta .............................. 21

6(143)

4. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus ............................................................................. 21

(a) Resolutiivosa ....................................................................................................................... 21

(b) Põhiosa ................................................................................................................................ 23

4.1. R. Põdra süüdistus kelmuses ............................................................................................. 23

4.2. R. Põdra süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ................................................... 30

4.2.1. Laenu andmine OÜ-le MRP Market .............................................................................. 33

4.2.2. Kinnistute müügihinna suurendamine ............................................................................ 35

4.2.3. 31. märtsi 2010. a leping kohustuste ja üürilepingute ülevõtmiseks .............................. 40

4.2.4. Vabaduse 39 kinnisasja võõrandamine .......................................................................... 42

4.3. R. Põdra süüdistus omastamises ........................................................................................ 45

4.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus rahapesus .................................................................... 50

4.5. T. Tõnissoo süüdistus soodustuskelmuses ........................................................................ 54

4.6. Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkusele ................................................................ 60

4.7. Karistuse mõistmine .......................................................................................................... 60

4.8. Tsiviilhagi lahendamine .................................................................................................... 61

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD ................................................ 63

1. R. Põdra kaitsja apellatsioon ................................................................................................ 64

1.1. Kuritegude aegumine ........................................................................................................ 64

1.2. Mõistliku menetlusaja möödumine ................................................................................... 65

1.3. Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja asja

arutati vales kohtumajas ........................................................................................................... 65

1.4. V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus .................................................................. 66

1.5. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks või

esitamiseks ............................................................................................................................... 66

1.6. Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud .................... 67

1.7. R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta

omastamise koosseisule ............................................................................................................ 68

1.8. Kelmuse toimepanemine on tõendamata ........................................................................... 69

1.9. Rahapesusüüdistus on tõendamata .................................................................................... 69

1.10. R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis ........................... 70

1.11. R. Põdra karistust tuleb kergendada ................................................................................ 71

1.12. Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda ................................................................................ 71

7(143)

2. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioon ........................................................................................... 71

2.1. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 210 lg 2 järgi ................................ 71

2.2. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi .............. 72

3. T. Saarmanni (esindaja) apellatsioon ................................................................................... 72

4. Prokuratuuri apellatsioonivastus .......................................................................................... 73

5. Kannatanu apellatsioonivastus ............................................................................................. 73

6. Ringkonnakohtu istung ........................................................................................................ 74

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT .................................................................................... 75

1. Kuritegude aegumisest ......................................................................................................... 75

2. Menetlusaja mõistlikkusest .................................................................................................. 76

2.1. Üldhinnang ........................................................................................................................ 76

2.2. Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia ...................................................... 78

2.3. Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele ....................................... 92

2.4. Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse puudumise

kohta ......................................................................................................................................... 98

3. Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest ..................................................... 99

3.1. Kohtuasja ümberjagamisest ............................................................................................... 99

3.2. Kohtuasja arutamisest Tartu kohtumajas ........................................................................ 101

4. Roland Põdra süüdistusest KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi ......... 101

4.1. Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (KarS § 384 lg 2) ...................... 103

4.2. Objektiivne koosseis ....................................................................................................... 103

4.2.1. Eriline isikutunnus ........................................................................................................ 103

4.2.1.1. MRP kui juriidilisest isikust võlgnik ......................................................................... 103

4.2.1.2. R. Põder kui MRP juhatuse (juhtorgani) liige ........................................................... 103

4.2.1.3. Vahendliku täideviimise välistatus ............................................................................ 104

4.2.1.4. Kuriteost osavõtu välistatus ...................................................................................... 105

4.2.1.5. Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu ..... 106

4.2.2. MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine ................................... 106

4.2.2.1. Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt ....................... 106

4.2.2.2. R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppe 3 sõlmimine ........................................................................................................ 107

8(143)

4.2.2.3. R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a

hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel ....................................................................... 108

4.2.2.4. R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppe 3 sõlmimisel ........................................................................................................ 110

4.2.2.5. MRP varalise seisundi kahjustamise kohustustevastasus .......................................... 110

4.2.2.6. MRP osanike nõusoleku karistusõiguslikust tähendusest ......................................... 110

4.2.2.7. Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi kohustustevastane

kahjustamine ........................................................................................................................... 111

4.2.2.8. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise käsitamine

ühe jätkuva teona .................................................................................................................... 113

4.2.2.9. Vahejäreldus: MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine ................... 114

4.2.3. Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine .... 114

4.2.4. Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise vähenemise

vahel ....................................................................................................................................... 116

4.2.5. Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta .................................................................... 117

4.3. Subjektiivne koosseis ...................................................................................................... 117

4.4. KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest ................................. 119

4.5. Kokkuvõttev hinnang maksejõuetuse põhjustamise süüdistusele ................................... 119

5. Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ......................................................... 119

6. Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ

Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi ............................................................. 121

6.1. Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt ...................................................... 121

6.2. R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele .... 125

7. Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi ............................................................. 127

8. Karistustest ja konfiskeerimisest ........................................................................................ 131

8.1. R. Põdra karistusest ......................................................................................................... 131

8.2. T. Tõnissoo karistusest .................................................................................................... 132

8.3. Konfiskeerimisest ............................................................................................................ 133

9. Tsiviilhagist ........................................................................................................................ 133

10. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest .......................... 135

10.1. R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 135

9(143)

10.2. T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest ................ 136

10.3. Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt .................................................................... 137

10.4. Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt ............................................................... 139

10.5. Kannatanu DnB menetluskulu hüvitamisest ................................................................. 140

10.6. Tsiviilkostja T. Saarmanni menetluskulu hüvitamisest................................................. 141

10.7. Menetluskulu jätmisest riigi kanda ............................................................................... 142

11. Kokkuvõte ........................................................................................................................ 142

12. Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta ..................................................... 143

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Süüdistus

1. Selles kriminaalasjas anti teiste hulgas kohtu alla

1) Roland Põder süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p-de 2 ja 3, § 201 lg 2

p 4, § 384 lg 1, § 3891 lg 1 ning § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi;

2) Tiina Tõnissoo süüdistatuna KarS § 210 lg 2 ja § 394 lg 2 p-de 1 ning 3 järgi ja

3) OÜ Aurol süüdistatuna KarS § 394 lg 3 järgi.

2. Samas asjas anti kohtu alla ka V. Malm ja OÜ Kooba Tare, kelle süüdistuse osas eraldati

kriminaalasja materjalid vastavalt 28. juulil 2017 ja 1. veebruaril 2018 menetlemiseks eraldi

menetluses.

1.1. R. Põdra süüdistus KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi

(praegu KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 järgi)

3. OÜ MRP Ärigrupp (pankrotis) (edaspidi MRP) juhatuse liige V. Malm sõlmis kokkuleppel

MRP juhatuse teise liikme R. Põdraga 13. veebruaril 2009 AS-iga Bank DnB Nord

(Luminor Bank AS-i õiguseellane, edaspidi ka DnB) laenulepingu nr 18/08K33 muutmise

lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks summas 296 000 eurot. Laenulepingu kohaselt kohustus

DnB täiendava laenu välja maksma osade kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et

laenusaaja on esitanud pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta.

4. V. Malm, R. Põder ja Tõnu Saarmann leppisid omavahel kokku, et OÜ RST Valga esitab

MRP-le arved selliste tööde eest, mida tegelikult endise Valga leivatehase hoonetes ei tehta,

vaid arved tühistatakse kreeditarvete koostamisega ja raha kantakse kreeditarvete alusel

MRP teises krediidiasutuses olevale arveldusarvele tagasi.

10(143)

5. 27. veebruarist kuni 24. augustini 2009 esitas V. Malm kokkuleppel R. Põdra ja

T. Saarmanniga DnB-le osaliselt või täielikult tegelikkusele mittevastavad avaldused ja

kuludokumendid (OÜ RST Valga arved). Nende kohaselt oleks OÜ RST Valga justkui

teinud või planeerinud töid, mis olid aluseks DnB poolt laenu väljamaksmisele. Nende

avalduste alusel kandis DnB ajavahemikul 2. märtsist kuni 24. augustini 2009 laenusumma

MRP pangakontole.

6. Näitamaks DnB-le, et laenuraha on saadud reaalselt tehtud või tehtavate tööde eest, kandsid

MRP esindajad V. Malm ja R. Põder koostöös OÜ RST Valga esindaja T. Saarmanniga

ajavahemikus 2. märtsist kuni 27. augustini 2009 MRP pangakontolt OÜ RST Valga

pangakontole 3 229 224 krooni.

7. OÜ RST Valga ei teinud tegelikult sellises mahus töid ja kandis kokkuleppel V. Malmi ja

R. Põdraga vahetult pärast raha laekumist MRP pangakontole tagasi 3 171 948 krooni

80 senti.

8. DnB-le esitati ebaõigeid dokumente eesmärgiga petta pangalt laen välja plaaniga mitte

kasutada saadud raha pangale esitatud andmete kohaselt. Juhul, kui DnB oleks olnud

teadlik, et MRP ei kavatsegi laenu väljamaksmise aluseks olevates dokumentides olevaid

investeeringuid teha ja V. Malm ning R. Põder võtavad selle raha endale, siis ei oleks pank

äriühingule laenu välja maksnud. Seega said V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann

DnB-lt pettuse teel kokku 3 171 948 krooni 80 senti ehk 202 724 eurot 48 senti, tekitades

DnB-le suure varalise kahju.

9. Viimaks kuritegu lõpule, kandsid R. Põder ja V. Malm 2009. aasta 3. märtsist kuni sama

aasta sügiseni raha MRP pangakontolt edasi enda isiklikele kontodele võlaõiguslike

lepingute (kokkulepete) alusel kas otse või OÜ MRP Market kaudu.

1.2. R. Põdra süüdistus KarS § 384 lg 1 järgi

(alates 1. jaanuarist 2015 KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi)

10. R. Põder oli 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010 MRP juhatuse liige ja osanik. Grupis

koos MRP juhatuse teise liikme ja osaniku V. Malmiga kahjustas ja raiskas ta ajavahemikul

13. augustist 2008 kuni 7. novembrini 2011 teadvalt MRP vara, võttis MRP-le

põhjendamatuid kohustusi ning eelistas osasid võlausaldajaid teistele. Sellega põhjustas

R. Põder MRP maksevõime olulise vähenemise ja maksejõuetuse. R. Põder ja V. Malm

rikkusid äriseadustiku (ÄS) § 187 lg-st 1 ja MRP põhikirja punktist 4.2. tulenevat juhatuse

liikme hoolsuskohustust. Samuti ei käitunud nad lepinguid sõlmides majanduslikult

otstarbekalt. MRP maksejõuetuse põhjustamine ja maksevõime oluline vähendamine

seisnes alljärgnevas.

11. Selleks, et saada endale MRP raha, andsid V. Malm ja R. Põder MRP nimel laenu

OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis MRP-lt saadud raha üle V. Malmile ja

R. Põdrale. V. Malmile ja R. Põdrale raha ülekandmise aluseks oli OÜ MRP Market

11(143)

juhatuse liikme otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu andmise kohta. Tegelikult oli

OÜ MRP Market V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. V. Malmil ja R. Põdral polnud

kavatsust MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud laenu tagasi maksta. Ajavahemikul

13. augustist 2008 kuni 19. maini 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder endale üle

4 356 000 krooni. 3. märtsist kuni 19. maini 2009 üle kantud summad sisaldasid nende ja

T. Saarmanni poolt DnB-lt sama aasta veebruarist kuni maini välja petetud summat.

Eeltoodud tegevusega kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult

ebaotstarbekal viisil ja raiskasid teadvalt MRP vara 4 356 000 krooni (278 399 euro

14 sendi) suuruses summas.

12. 14. märtsil 2008 müüsid V. Malm ja R. Põder nendele kuulunud kolm Valga kinnistut

(Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3) 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. MRP täitis

lepingust tulenevad kohustused, tasudes kinnistute eest. Pärast seda otsustasid V. Malm ja

R. Põder 2. juunil 2009 muuta 14. märtsi 2008. a lepingut osas, mis puudutas kolme kinnistu

hinda. Väidetavalt olid V. Malm ja R. Põder eksinud kinnistute väärtuses. 2. juuni

2009. a lepingu kohaselt nõustusid V. Malm, R. Põder ja MRP, et kinnistute tegelik väärtus

on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni võrra kõrgem kui oli ette nähtud 14. märtsil

2008 samade poolte vahel sõlmitud lepingus. 2. juuni 2009. a lepingu kohaselt kohustus

MRP tasuma kinnistute eest võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul.

2. juuni 2009. a leping, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra,

kahjustas MRP varalist olukorda ja tema võlausaldajate huve. Selle lepinguga jätsid

V. Malm ja R. Põder kogu hinnariisiko MRP kanda, kuigi tegelikult oleks pidanud

hinnariisikot kandma pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o V. Malm ja R. Põder.

2. juuni 2009. a lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder teadlikult MRP vara, kuna

MRP võttis lepingu alusel ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike ja

juhatuse liikmete V. Malmi ja R. Põdra ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni.

Selle täitmiseks ei olnud MRP-l piisavalt vara. Täiendavalt tasumisele kuuluva summa

suurus ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite

olemasolule) tõi kaasa olukorra, kus V. Malmil ja R. Põdral tekkisid võlausaldaja õigused

kohe lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega,

eelkõige DnB nõudega. 2. juuni 2009. a lepinguga andsid V. Malm ja R. Põder endale

võlausaldaja positsiooni ja tagasid, et enne teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks

võimalik teha väljamakseid neile endile. 2. juuni 2009. a lepinguta oleks

MRP-l puudunud alus väljamaksete tegemiseks V. Malmile ja R. Põdrale ning

MRP majandustegevusest laekuvate vahendite arvel oleks olnud võimalik rahuldada teiste

võlausaldajate nõudeid. 2. juuni 2009. a lepingu täitmisega lõid V. Malm ja R. Põder

eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks, sest MRP-l ei olnud enam piisavalt vara

kohustuste täitmiseks teiste võlausaldajate ees.

13. 2. juuni 2009. a lepingu eesmärk oli omastada MRP vara kokku 26 500 000 krooni

(1 661 702 euro 86 sendi) väärtuses. Selleks koostasid ja allkirjastasid V. Malm ja R. Põder

2. juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille alusel võttis MRP endale kohustuse tasuda

V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni tasumata ostuhind (so 26 500 000 krooni).

12(143)

Pärast kokkuleppe nr 3 koostamist näitasid V. Malm ja R. Põder, et nad on OÜ-lt MRP

Market võetud laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni sularahas tagastanud

ning OÜ MRP Market on selle summa 2. juunil 2009 sularahas laenu tagasimaksena

tagastanud MRP-le. V. Malmi ja R. Põdra korraldusel koostati 2. juuni 2009. a kuupäevaga

kassa väljamineku orderid, millest nähtuvalt on V. Malmile ja R. Põdrale kummalegi

makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni, kokku seega 4 617 000 krooni.

Kokkuleppe nr 3 alusel kandsid V. Malm ja R. Põder 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini

2010 MRP pangakontodelt R. Põdra pangakontole 1 888 500 krooni ja V. Malmi

pangakontole 2 038 500 krooni. Sularahas tegid V. Malm ja R. Põder 11. novembrist 2009

kuni 31. märtsini 2010 endile MRP varast väljamakseid summas 99 600 krooni, millest

49 800 krooni maksti R. Põdrale. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe

nr 3 alusel ajavahemikus 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 MRP vara summas

4 026 600 krooni. Nimetatud summa sisaldab V. Malmi, R. Põdra ja T. Saarmanni poolt

DnB-lt välja petetud summat.

14. MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale 3. juunist 2009 kuni 31. märtsini 2010 kokku

8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas

MRP DnB-le enam kui 55 miljoni krooni suuruses laenusummast 954 105 krooni 69 senti

ehk veidi enam kui 1,7%. Seega eelistasid MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder

ennast teisele võlausaldajale. R. Põdra ja V. Malmi selline tegevus oli vastuolus

pankrotiseaduse (PankrS) §-s 153 sätestatud jaotuspõhimõtetega ning kahjustas

võlausaldajate huve PankrS § 109 tähenduses.

15. MRP ja DnB vahel 4. märtsil 2008 ja 13. veebruaril 2009 sõlmitud laenulepingute

nr 18/08K33 ja TAL09K/16 punktid 7.1.5. kohustasid MRP-d kooskõlastama DnB-ga

eelnevalt kirjalikult V. Malmile ja R. Põdrale tehtavad dividendine väljamaksed.

2. juunil 2009 sõlmitud lepingus ette nähtud müügihinna tasumise vaba graafikuga sai

MRP õigustada väljamakseid V. Malmile ja R. Põdrale ilma DnB nõusolekuta ja

proportsionaalselt rohkem kui oma suurvõlausaldajale.

16. Kui V. Malm ja R. Põder poleks 2. juuni 2009. a lepingut sõlminud ega täitnud, oleks

MRP suutnud täita oma kohustusi DnB ees vähemalt kuni 25. jaanuarini 2014, mil

MRP pidi DnB-le tagastama kogu laenulepingute alusel saadud summa. V. Malmi ja

R. Põdra ees põhjendamatu kohustuse võtmise ja täitmise tõttu ei suutnud MRP enam täita

oma kohustusi DnB ees ja viimane ütles laenulepingud 12. mail 2010 üles, kuna märtsist

2010 ei täitnud MRP nõuetekohaselt laenlepingutest tulenevaid kohustusi.

17. V. Malm ja R. Põder raiskasid MRP raha ka sellega, et lasid sellel äriühingul kanda kõik

kinnistute müügihinna suurendamisega seotud tehingukulud. Kõikide lepingute ja avalduse

puhul leppisid pooled kokku, et need tasud maksab MRP. Lepingute sõlmimisega

kaasnenud tasude maksmise kohustuse võtmine MRP-le oli selle äriühingu vara teadev

raiskamine 331 748 krooni 80 sendi (21 202 euro 61 sendi) suuruses summas.

13(143)

18. 31. märtsil 2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga

Leivatehas (juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega

andis MRP OÜ-le Valga Leivavedu üle MRP üürilepingutest (Valgas Vabaduse 39, Turu 3

ja Jaama pst 1a asuvatel kinnistutel) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused. Samuti

võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle MRP 14. märtsi 2008. a müügilepingust tulenevad

kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustuse tasuda neile igakuiselt 50% Vabaduse

ja

Turu

äriruumide

üürilepingute

netotulust.

31. märtsi

2010. a lepingu sõlmimisega kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära

kasutades MRP vara, kuna OÜ-le Valga Leivatehas anti üle vara selle eest midagi vastu

saamata. Üürilepingute üleandmise näol on tegemist sisuliselt MRP vara kinkimisega, kuna

MRP loobus üüritulust, aga OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Pärast 31. märtsi

2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema majandustegevus

sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevuseks oli kinnisvara üürile andmine, millest

laekus ka tulu. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas,

mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara

põhjendamatult iseendale.

19. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks.

Seetõttu ütles DnB üles laenulepingud ning kuulutati välja MRP pankrot. Seega muutus

MRP 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimise järel maksejõuetuks.

20. V. Malm ja R. Põder panid kuriteo toime teist isikut ära kasutades. T.R. asus

MRP juhatuse liikme kohustusi täitma V. Malmi ja R. Põdra palvel, kuid tegelikult puudus

tal ülevaade MRP majandustegevusest. Sisuliselt jätkasid MRP juhtimist ning otsuste

tegemist ka pärast juhatuse liikme vahetust R. Põder ja V. Malm. Seega kasutasid V. Malm

ja R. Põder T.R. d ülekaaluka teadmisega.

21. 31. märtsi 2010. a lepingu punktiga 2.1. pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta

üle MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt

saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui

võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid hüpoteegipidaja huve.

MRP-le

kuulunud

kinnistud

olid

koormatud

ühishüpoteekidega

DnB

kasuks.

Vabaduse 39 kinnistu oli lisaks koormatud hüpoteegiga Eesti Vabariigi kasuks.

Asjaõigusseaduse (AÕS) § 344 ja 333 alusel on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete

rahuldamiseks ka koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid

V. Malm ja R. Põder 31. märtsi 2010. a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele.

Seetõttu on nende tegevus vastuolus PankrS §-ga 153.

22. Tulenevalt eeltoodud lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja

Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga

Leivavedu, mis mõlemad olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.

14(143)

23. 6. aprillil 2009 kandsid V. Malm ja R. Põder MRP pangakontolt R. Põdra pangakontole

välja makstud summa võrdsustamiseks kokku 80 000 krooni.

24. 31. märtsi 2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu alusel tehti R. Põdrale ja

V. Malmile järgmised väljamaksed. OÜ Valga Leivatehas pangakontolt kandsid V. Malm

ja R. Põder ajavahemikul 8. aprillist kuni 18. oktoobrini 2010 R. Põdra pangakontole

677 145 krooni ja V. Malmi pangakontole 597 145 krooni. 31. augustist kuni

18. detsembrini 2010 tegid V. Malm ja R. Põder OÜ Valga Leivatehas nimel endale

sularahaväljamakseid kogusummas 27 942 krooni. 3. novembrist kuni 24. detsembrini

2010 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra pangakontole

185 500 krooni ja V. Malmi pangakontole 185 500 krooni. 7. jaanuarist kuni 29. novembrini

2011 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Leivavedu pangakontolt R. Põdra kontole

66 545 eurot ja V. Malmi pangakontole 66 245 eurot. OÜ Leivavedu kontolt tegid V. Malm

ja R. Põder endale 16. juunist kuni 7. novembrini 2011 sularahamakseid kokku 1894 eurot.

25. Kokku raiskasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini

2011 MRP vara 246 735 eurot 95 senti.

26. 27. mail 2010 sõlmisid V. Malm ja R. Põder T.R. d ära kasutades kinnistu müügilepingu,

millega müüsid MRP-le kuuluva Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni eest

OÜ-le

Valga

Leivatehas.

Selle

lepinguga

kahjustasid

ja

raiskasid

V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad müüsid kinnistu endaga seotud

OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Samuti kahjustas lepingus

kajastuv müügihinna tasumise kokkulepe selle ebamõistliku tähtaja tõttu MRP vara.

OÜ Valga Leivatehas pidi kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. a märtsiks, s.o 10 aasta

ja 10 kuu pärast. Lepinguga kahjustasid V. Malm ja R. Põder MRP vara sellega, et jätsid

lepingus täielikult tagamata müügihinna tasumise kohustuse täitmise OÜ Valga Leivatehas

poolt ja tagasiostuõiguse realiseerimise võimaluse. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust

nõuda tasumata ostuhinnalt intressi.

27. V. Malmi ja R. Põdra tegevuse tulemusel algatas Tartu Maakohus 26. juulil 2010 MRP

suhtes pankrotimenetluse ja 15. septembri 2010. a kohtumäärusega kuulutati välja MRP

pankrot.

1.3. R. Põdra süüdistus KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

28. MRP pankrotimenetluses kohustati Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a asuvate

kinnisasjade suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti. Seepeale väitsid V. Malm

ja R. Põder, et neil on 3. oktoobri 2000. a tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel õiguslik

alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad

õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil 2. detsembril 2011 OÜ-ga Valga

Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel nõue OÜ Valga Leivatehas vastu summas

2 169 034 eurot. Tegelikult ei olnud V. Malmil ja R. Põdral 3. oktoobri 2000. a tagatis-

15(143)

lepingu ja selle lisade alusel tekkinud alust võtta üle kinnistute üürilepingutest tulenevaid

õigusi ja kohustusi. Neil ei olnud mingit nõuet OÜ Valga Leivatehas või kellegi teise vastu.

29. 2. detsembri 2011. a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder

oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas vastu kogusummaga 2 169 034 eurot nende endi

kontrolli all olevale OÜ-le Consent. See äriühing kohustus 5. detsembri 2011. a kokkuleppe

nr 5 alusel tasuma ülevõetud nõude eest V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul, tehes

makseid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolule. Koos 2. detsembri

2011. a nõude loovutamisega OÜ-le Consent oli OÜ Consent õigustatud OÜ Valga

Leivatehas asemel saama kinnistute üüritulu endale. Loonud sellisel teel näiliselt õigusliku

aluse üüritulu omastamiseks, omastasid V. Malm ja R. Põder kokkuleppe nr 5 ja sellega

seotud lepingute alusel MRP vara järgmiselt.

30. 9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini 2012 kandsid R. Põder ja V. Malm OÜ Consent

pangakontodelt endi pangakontodele kokku 18 869 eurot 86 senti. 31. jaanuarist kuni

7. märtsini 2012 tegid V. Malm ja R. Põder endile sularahaväljamakseid summas 1792 eurot

20 senti. Kokku omastasid V. Malm ja R. Põder ajavahemikus 9. detsembrist 2011 kuni

2. aprillini 2012 MRP raha 20 662 eurot 6 senti.

1.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol

süüdistus KarS § 394 lg 3 järgi

31. R. Põder pettis koos V. Malmi ja T. Saarmanniga ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni

7. augustini 2010 DnB-lt välja, omastas ja raiskas MRP raha kokku 9 667 890 krooni.

Sellega pani ta toime KarS §-de 209 ja 384 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. R. Põder kandis

ajavahemikus 13. augustist 2008 kuni 7. augustini 2010 nende kuritegude toimepanemise

tulemusel saadud rahast enda pangakontole kokku 4 187 145 krooni.

32. 26. märtsil 2009 esitatud 2008. a tuludeklaratsioonis jättis R. Põder deklareerimata

14. märtsil 2008 toimunud kinnistute müügist saadud tulu. Selle tulemusel jäi tasumisele

kuuluvast maksusummast riigile laekumata 3 322 141 krooni (212 323 eurot 51 senti)

tulumaksu.

33. 31. märtsi 2009. a seisuga olid R. Põdra pangakontodel järgmised rahasummad:

1) kontol nr XXX (Swedbank) 1 323 868 krooni. Sellele kontole oli R. Põder

13. augustist 2008 kuni 31. märtsini 2009 kandnud kuritegude toimepanemise tulemusel

saadud vara kokku 902 500 krooni;

2) kontol nr XXX (SEB) 1 047 448 krooni;

3) omavahel seotud kontodel nr XXX , XXX , XXX , XXX (Nordea) kokku 111 524

krooni ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni).

16(143)

34. Seega oli R. Põdra pangakontodel 31. märtsi 2009. a seisuga kokku 3 619 342 krooni

legaalset raha, mille arvelt oleks ta pidanud tasuma tasumisele kuuluva tulumaksu, kuid

jättis selle tegemata. Kriminaalasjas puuduvad andmed R. Põdra muude rahaallikate,

sh legaalse sularaha kohta, millise raha arvelt oleks ta saanud tasuda tulumaksu.

35. 7. augusti 2010. a seisuga oli R. Põdra erinevatel pangakontodel kriminaaltuluna

käsitletavat raha kokku 7 443 615 krooni. Eesmärgiga varjata kuritegelikul teel saadud vara

ebaseaduslikku päritolu ja asukohta, kandis R. Põder oma pangakontodelt raha üle

OÜ Aurol kontodele järgmiselt:

Kuupäev

R. Põdra konto

Selgitus Põdra kontol, millel näha ka OÜ Aurol

konto

Summa

kroonides

10.08.2010

XXX

744 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe

alusel

500 000

11.08.2010

XXX

745 AUROL OÜ 10202000251003 Kokkuleppe

alusel

400 000

8.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

130 000

9.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

400 000

9.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

50 000

10.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

150 000

11.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

400 000

12.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 Kokkuleppe alusel

50 000

10.08.2010

XXX

AUROL OÜ 1120272791 KOKKULEPPE

ALUSEL

995 000

10.08.2010

XXX

AUROL OÜ 17002847128 KOKKULEPPE

ALUSEL

2 000 000

Kokku

5 075 000

36. Raha ülekandmise ja valdamise eesmärk oli varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle

ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest

tagajärgedest.

37. Eesmärgiga jätkata kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara päritolu ja asukoha

varjamist, kandis R. Põder koostöös oma elukaaslase T. Tõnissooga ajavahemikus 19. maist

17(143)

kuni 20. juunini 2011 OÜ Aurol pangakontolt OÜ Kooba Tare pangakontole järgmised

summad:

Kuupäev

OÜ Aurol konto

Selgitus

Summa

eurodes

19.05.2011

10202000251003

8 3 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe

alusel

15000

19.05.2011

10202000251003

1 2 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe

alusel

10000

5.06.2011

10202000251003

7 4 KOOBA TARE OÜ 10220090217013 Kokkuleppe

alusel

10000

19.05.2011

17002847128

10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel

25000

19.05.2011

17002847128

10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel

25000

01.06.2011

17002847128

10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel

10000

06.06.2011

17002847128

10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel

25000

20.06.2011

17002847128

10220090217013; Kooba Tare OÜ; Kokkuleppe alusel

20000

18.05.2011

1120272791

Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel

15000

5.06.2011

1120272791

Kooba Tare OÜ 10220090217013 Kokkuleppe alusel

15000

Kokku

170 000

38. T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik OÜ Aurol tegelikust seisust.

Koostöös R. Põdraga jättis ta OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes OÜ Aurol bilansis

teadlikult kajastamata raha vähemalt 3 999 137 krooni ulatuses. T. Tõnissoo oli ka

OÜ Kooba Tare ainuosanik.

39. Raha ülekandmise ja valdamise eesmärgiks oli R. Põdra, OÜ Aurol, T. Tõnissoo ja

OÜ Kooba Tare koostöös varjata ja hoida saladuses vara tõelist olemust, selle

ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest

tagajärgedest.

1.5. T. Tõnissoo süüdistus KarS § 210 lg 2 järgi

40. T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare ainusosanik ja sisuline juht. Ta vormistas juhatuse

ainuliikmeks oma vennapoja M.T. . Samas juhtis ta ise äriühingu igapäevast

majandustegevust, korraldas ajavahemikul 30. novembrist 2009 kuni 12. detsembrini

2011 Põllumajanduse Registrite ja Informatsiooni Ametile (PRIA) enda koostatud ja

valeandmeid sisaldavate avalduste ja äriplaanide esitamise eesmärgiga petta PRIA-lt välja

toetusi erinevate Eesti Maaelu Arengukava (MAK) meetmete raames.

41. T. Tõnissoo pani kuriteo toime teist isikut ära kasutades. M.T. asus OÜ Kooba Tare

juhatuse liikme kohustusi täitma T. Tõnissoo palvel, kuid tegelikult puudus tal ülevaade

OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Sisuliselt juhtis OÜ Kooba Tare majandustegevust ja

võttis otsuseid vastu T. Tõnissoo, kes otsustas kasu saamise eesmärgil esitada

PRIA-le valeandmeid sisaldavaid dokumente. M.T. eeldas, et kõik dokumendid, mis ta

allkirjastas, on sisult õiged. Seega valitses T. Tõnissoo M.T. d ülekaaluka teadmisega.

18(143)

42. T. Tõnissoo esitas M.T. kaudu neli valeandmeid sisaldavat toetuse taotlust ja äriplaani,

millega taotles pettusega OÜ-le Kooba Tare toetusi kokku 62 871 eurot 80 senti.

1.5.1. 30. novembri 2009. a toetustaotlus

43. 30. novembril 2009 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel

PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse

avalduse 171 000 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti kasvuhoone

rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute ostmiseks, piirdeaia ostmiseks ja paigaldamiseks ning

projekteerimistöödeks.

44. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare

eelmise aasta majandusaasta tulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli

31. oktoobri 2009. a seisuga 40 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud

põllumajandussaaduste müügitulu polnud.

45. Nimetatud dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et

toetuse määramiseks on täidetud Põllumajandusministri 09. novembri 2007. a määruse

nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded. Nende kohaselt võis toetust taotleda ettevõtja,

kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete

müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).

46. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning

määras 12. detsembri 2010. a käskkirjaga nr 13-6/639 OÜ-le Kooba Tare toetust

171 000 krooni. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning

sellest, et tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse

rahuldamata.

47. Määruse § 16 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta

jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas

T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 4. mail 2012 kuludeklaratsioonid koos kulutusi

tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 15. märtsil 2012 väljamaksmiseks

toetuse summas 164 700 krooni ja 1. oktoobril 2012 toetuse summas 5163 krooni 19 senti.

Need summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 21. märtsil 2012 ja 5. oktoobril 2012.

1.5.2. 22. detsembri 2010. a toetustaotlus

48. 22. detsembril 2010 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel

PRIA Valga büroole mikropõllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse

avalduse 142 750 krooni suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti puurkaevu,

veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energiaga liitumiseks ja projekteerimistöödeks.

19(143)

49. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näitas T. Tõnissoo, et OÜ Kooba Tare

eelmise aasta majandusaasta müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist oli

46 888 krooni. Tegelikult OÜ-l Kooba Tare omatoodetud põllumajandussaaduste

müügitulu polnud.

50. Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse

taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 8. septembri 2010. a

määruse nr 128 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda

ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu

omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandus-

toodete müügist oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).

51. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning

määras 3. mai 2011. a käskkirjaga nr 13-6/812 OÜ-le Kooba Tare toetuse 142 750 krooni.

Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et

tegelikkuses ei vasta OÜ Kooba Tare taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.

52. Määruse § 16 lg 1 kohustab toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta

jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas

T. Tõnissoo PRIA-le 9. novembril 2011 ja 3. mail 2013 kuludeklaratsioonid koos kulutusi

tõendavate dokumentidega. Nende alusel määras PRIA 5. detsembri 2011 väljamaksmiseks

toetuse summas 3019 eurot 30 senti ja 30. augustil 2013 toetuse summas 6023 eurot

67 senti. Nimetatud summad maksti OÜ-le Kooba Tare välja 9. jaanuaril 2012 ja

5. septembril 2013.

1.5.3. 12. septembri 2011. a toetustaotlus

53. 12. septembril 2011 esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel

PRIA Valga büroole investeeringutoetuse avalduse 29 760 euro suuruse toetuse saamiseks.

Toetust taotleti kolme puhkemaja ehitamiseks.

54. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

müügitulu oli 38 826 krooni. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise majandusaasta

müügitulu maksimaalselt 9256 krooni. Müügiarvetel näidatud astelpajumarjade müüki

summas 29 570 krooni OÜ-le Valga Leivatehas ei toimunud.

55. Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse

taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a

määruse nr 119 § 2 lg 2 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda

ettevõtja, kelle taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu oli

suurem kui 2400 eurot.

20(143)

56. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse ning

määras 12. jaanuaril 2012 käskkirjaga nr 13-6/59 OÜ-le Kooba Tare toetuse 27 616 eurot.

Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et

tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata.

57. Määruse § 14 lg 1 kohustas toetuse saajat tegema investeeringu ja esitama investeeringu

tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta hiljemalt kahe aasta

jooksul arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Sellest tulenevalt esitas

T. Tõnissoo PRIA-le 3. mail 2013 kuludeklaratsiooni koos kulutusi tõendavate

dokumentidega. Nende alusel määras PRIA peadirektor 24. septembril 2013

väljamaksmiseks toetuse summas 14 420 eurot. See summa maksti OÜ-le Kooba Tare välja

30. septembril 2013.

1.5.4. 12. detsembri 2011. a toetustaotlus

58. 12. detsembril esitas T. Tõnissoo M.T. kaudu OÜ Kooba Tare nimel PRIA Valga büroole

mikropõllumajandusettevõtte

arendamise

investeeringutoetuse

avalduse

15 164 euro suuruse toetuse saamiseks. Toetust taotleti keldri ehitamiseks ja mullafreesi

ostmiseks.

59. Avalduses ja koos avaldusega esitatud äriplaanis näidati, et eelmise majandusaasta

omatoodangu müügitulu oli 2481 eurot 43 senti. Tegelikult oli OÜ Kooba Tare eelmise

majandusaasta müügitulu maksimaalselt 9256 krooni.

60. Nende dokumentide esitamisega viis T. Tõnissoo PRIA töötajad eksitusse selles, et toetuse

taotlemisel ja selle määramiseks on täidetud põllumajandusministri 22. detsembri 2010. a

määruse nr 119 § 2 lg 1 p-s 2 kehtestatud nõuded, mille kohaselt võis toetust taotleda

ettevõtja, kelle müügitulu omatoodetud põllumajandussaaduste müügist või nende

töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist oli taotluse esitamise aastale vahetult

eelnenud majandusaastal suurem kui 2400 eurot.

61. Olles eksitusse viidud, võttis PRIA taotluse kui tingimustele vastava menetlusse. Kuritegu

jäi lõpule viimata, kuna OÜ Kooba Tare taotlus jäeti rahuldamata ainult põhjusel, et toetust

said paremusjärjekorras esimesed 289 kvalifitseerunud taotlejat.

62. Olnuksid PRIA töötajad teadlikud taotluses esitatud valeandmetest ning sellest, et

tegelikkuses ei vasta taotlus nõuetele, jätnuks PRIA taotluse rahuldamata määruse

§ 12 lg 3 alusel.

2. Tsiviilhagi

63. Kannatanu DnB (õigusjärglane Luminor Bank AS) esitas tsiviilhagi süüdistatavate R. Põdra

ja V. Malmi ning tsiviilkostja T. Saarmannilt vastu, paludes neilt solidaarselt välja mõista

296 000 eurot.

21(143)

64. Tsiviilhagi kohaselt sõlmiti kannatanu ja MRP vahel 13.02.2009 laenulepingu muutmise

leping, mille alusel andis kannatanu MRP-le täiendavat laenu 296 000 eurot. Laenu eesmärk

oli Valgas asuva leivakombinaadi hoonesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusse

tehtavate investeeringute finantseerimine. Väljamaksete tegemise eelduseks oli MRP poolt

taotluse esitamine koos investeeringute kavaga lisalaenu kasutamise kohta. R. Põder,

V. Malm ja T. Saarmann esitasid 27.02–24.08.2009 kannatanule viimaselt raha

väljapetmiseks tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente (OÜ RST Valga

arved), mis jätsid eksliku mulje laenusumma eesmärgipärasest kasutamisest. Nende

avalduste ja kuludokumentide alusel maksis kannatanu ajavahemikus 27.02–24.08.2009

MRP-le välja kogu täiendava laenusumma 296 000 eurot. Tegelikult ei tehtud mitte ühtegi

tööd, mida MRP juhatuse liikmed kannatanule esitatud investeeringukavades laenu

kasutamise otstarbena avaldasid. Süüdistatavad ja tsiviilkostja korraldasid nii, et kannatanu

poolt välja makstud raha jõuaks MRP kontole teises pangas. Pärast seda kanti raha R. Põdra

ja V. Malmi isiklikele kontodele või OÜ-le MRP Market. Kannatanule laenu ei tagastatud.

65. Kannatanu leiab, et temal on õigus nõuda süüdistatavatelt ja tsiviilkostjatelt kahju

hüvitamist võlaõigusseaduse (VÕS) § 1043 ja § 1045 lg 1 p 8 alusel. Süüdistatavate ja

tsiviilkostjate käitumist võib pidada õigusvastaseks ka VÕS § 1045 lg 1 p 7 ja

KarS § 209 kui deliktiõigusliku kaitsenormi alusel. Kannatanu kahjuna tuleb käsitada

MRP-le välja makstud laenusummat (296 000 eurot), sest selle sissenõudmine MRP-le ei

ole viimase maksejõuetuse tõttu võimalik.

3. Tartu Maakohtu määrused süüdistuse ja tsiviilhagi lahendamise kohta

66. Tartu Maakohtu 27. juuli 2017. a määrusega jäeti kannatanu tsiviilhagi R. Põdra vastu

PankrS § 43 lg 2 alusel läbi vaatamata.

67. Tartu Maakohtu 28. juuli 2017. a määrusega eraldati V. Malmi süüdistus eraldi menetlusse.

68. Tartu Maakohtu 1. veebruari 2018. a määrusega eraldati OÜ Kooba Tare süüdistus eraldi

menetlusse.

69. Tartu Maakohtu 7. veebruari 2019. a määrusega lõpetati kuriteo aegumistähtaja möödumise

tõttu kriminaalmenetlus R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi.

4. Tartu Maakohtu 11. märtsi 2019. a otsus

(a) Resolutiivosa

70. Tartu Maakohus tegi 11. märtsil 2019 otsuse, millega:

1) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja

4) järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat 6 kuud;

22(143)

2) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 384 lg 1 järgi (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 järgi) ja

teda karistati vangistusega 1 aasta 6 kuud;

3) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 201 lg 2 p 4 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat;

4) R. Põder tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati vangistusega

3 aastat;

5) R. Põdrale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 4 aastat 6 kuud vangistust, millest

KarS § 68 lg 1 alusel arvati maha kolm päeva eelvangistust;

6) R. Põdra vangistus kestusega 4 aastat 5 kuud 27 päeva jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel

tingimisi viieaastase katseajaga täitmisele pööramata;

7) R. Põdra suhtes kohaldati KarS § 491 lg 1 alusel viieks aastaks ettevõtluskeeldu;

8) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 210 lg 2 järgi ja teda karistati vangistusega 2 aastat;

9) T. Tõnissoo tunnistati süüdi KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ja teda karistati

vangistusega 2 aastat;

10) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 6 kuud vangistust;

11) T. Tõnissoole mõisteti KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 2 aastat 9 kuud vangistust,

millest arvati maha eelmise kohtuotsuse järgi kantud karistus;

12) T. Tõnissoo kandmata vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3

alusel tingimisi kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata;

13) OÜ Aurol tunnistati süüdi KarS § 394 lg 3 järgi ja teda karistati 50 000 euro suuruse

rahalise karistusega, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi kolmeaastase

katseajaga täitmisele pööramata;

14) KarS § 394 lg 5 ja § 83 lg 3 p 3 alusel konfiskeeriti rahapesu vahetu objektina

6315 eurot;

15) mõisteti T. Saarmannilt Luminor Bank AS-i kasuks välja 296 000 eurot, märkides, et

see nõue kuulub rahuldamisele solidaarselt V. Malmiga, kellelt on summa välja

mõistetud Tartu Maakohtu 18. augusti 2017. a otsusega asjas nr 1-17-7212;

16) otsustati asitõendite saatus;

17) tehti menetluskulude hüvitamise otsustus.

23(143)

(b) Põhiosa

4.1. R. Põdra süüdistus kelmuses

71. Maakohus tuvastas, et 13.02.2009 sõlmis MRP, keda esindas juhatuse liige V. Malm,

DnB-ga, keda esindasid M.R. ja P.V. 04.03.2008. a laenulepingu nr 18/08K33 muutmise

lepingu nr 1 lisalaenu saamiseks. Lepinguga suurendati 04.03.2008 laenulepingu järgset

laenusummat 296 000 euro (4 631 393,60 krooni) võrra. Lisalaenu kättesaadavusperioodiks

oli 9 kuud. Pank kohustus 13.02.2009. a lepingu nr 1 kohaselt laenu välja maksma osade

kaupa laenusaaja taotluse alusel, tingimusel, et laenusaaja on seadnud panga kasuks pangale

sobivatel tingimustel hüpoteegi kinnistule Võru 78, Valga ja et laenusaaja on esitanud

pangale investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. Lepingu punkti 2 kohaselt oli

laenu eesmärk pikaajaline investeerimislaen SEB laenu refinantseerimiseks, Valgas asuva

kaubanduskeskuse laenustruktuuri korrastamine ja Valgas asuva leivakombinaadi

hoonetesse, seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute

finantseerimine. Lepingu punkti 3 kohaselt kohustus laenusaaja laenu tagasi maksma

osamaksetena perioodil 25.08.2009–25.01.2014. Lepingu tagatiseks jäid 04.03.2008. a

laenulepingus märgitud kolm ühishüpoteegiga koormatud kinnisasja Valga linnas

asukohaga Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39.

72. MRP juhatuse liige V. Malm esitas 27.02.–24.08.2009 DnB-le kokku seitse avaldust, milles

paluti maksta laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 alusel MRP-le välja kokku

4 334 670

krooni

seoses

endise

Valga

Leivatehase

objektiga.

Ajavahemikus

02.03.–24.08.2009 kandis DnB kokku kaheksa ülekandega MRP pangakontole

3 759 175,44 krooni.

73. 2009. a märtsist kuni augustini esitas OÜ RST Valga MRP-le järgmised arved, millega

kinnitati DnB-le lisalaenu kasutamist kava kohaselt:

1) 02.03.2009 arve nr 31 summas 675 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase

keskküttesüsteemi remonttööd;

2) 01.04.2009 arve nr 47 summas 486 000 krooni, teenus: endise Valga Leivatehase

keskküttesüsteemi remont ja hooldus;

3) 04.05.2009 arve nr 65 summas 495 600 krooni, teenus: endise leivatehase

keskküttesüsteemi renoveerimistööd ja Vabaduse 39 keskküttetrassi osaline

väljaehitamine;

4) 04.06.2009 arve nr 81 summas 710 000 krooni, teenus: endise leivatehase

remonttaastustööd: olemasoleva alajaama elektrisüsteemide ja trafode remont ja

häälestus ning vee- ja kanalisatsioonitrassi 250 m külmakahjustuste likvideerimine,

osaline seadmete väljavahetamine, trassi survestamine;

24(143)

5) 31.07.2009 arve nr 108 koos summas 38 820 krooni, teenus: soojussõlme taastamistööd

(lisas ehitusmaterjalide kogused ja hinnad summas 38 820 krooni);

6) 21.08.2009 arve nr 131 koos lisaga summas 255 000 krooni, teenus: endise leivatehase

sanitaartehnilised tööd (lisas tööde nimekiri);

7) 21.08.2009 arve nr 132 summas 33 804 krooni, teenus: endise leivatehase küttesüsteemi

taastamistööd.

74. Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi OÜ RST Valga tegelikult arvetel nimetatud töid ei teinud,

vaid arved esitati MRP-le kokkuleppel R. Põdra ja V. Malmiga selleks, et näidata pangale

tehtud tööde näol lisalaenu saamise eesmärgi täitmist, s.o laenulepingu muutmise lepingu

punktis 2 nimetatud investeeringute tegemist Valga leivatehasesse.

75. Tunnistaja T. Saarmann, kes oli OÜ RST Valga juhatuse liige, andis ütlusi, et

OÜ RST Valga ja MRP olid pikaajalised koostööpartnerid. MRP-l oli plaanis Valga vana

leivatehas korda teha. OÜ RST Valga alustas vaikselt töödega, kuna seal olid torud lõhki

külmunud. Nad tegid suurema kalkulatsiooni tööde maksumuse kohta. Mingil hetkel palus

V. Malm, et OÜ RST Valga teeks arved summades, mis mingid planeeritavad tööd võiks

maksta. Tunnistaja kirjutas arved välja ja soovis ettemaksu. Pärast arvete edastamist laekus

OÜ RST Valga kontole raha. Pärast seda helistas V. Malm, et kas raha laekus. Tunnistaja

kontrollis ja kinnitas, et laekus. Seejärel soovis V. Malm, et raha kantaks tagasi, kuna nad

ei soovinud töid teha.

76. V. Malmi ja T. Saarmanni ütlusi kreeditarvete esitamise kohta kinnitavad dokumentaalsed

tõendid. Kreeditarved on koostatud vahetult pärast arvete koostamist ja kreeditarvetel on

selgelt märgitud arve number, mille kohta kreeditarve koostati. Kreeditarvete sisu,

koostamise aeg ja sagedus kinnitavad, et RST Valga esitas OÜ-le MRP Ärigrupp arved

fiktiivselt. Kreeditarve esitati iga arve järel arvel märgitud summa.

77. MRP pangakontolt, millele laekus pangast laen, laekus ajavahemikus 02.03.–27.08.2009

OÜ RST Valga pangakontole kaheksa maksena kokku 3 229 224 krooni järgmiselt:

1) 02.03.2009 OÜ RST Valga / arve nr 31 675 000 krooni

2) 01.04.2009 OÜ RST Valga / arve nr 47 486 000 krooni

3) 12.05.2009 OÜ RST Valga / arve nr 65 04.05.09.a.

495 600 krooni

4) 04.06.2009 OÜ RST Valga / arve 81 280 000 krooni

5) 17.06.2009 OÜ RST Valga / arve 81 300 000 krooni

6) 25.06.2009 OÜ RST VALGA / arve nr 81

665 000 krooni

25(143)

7) 14.08.2009 OÜ RST Valga / arve 108 38 820 krooni

8) 27.08.2009 OÜ RST Valga / arved nr 131 ja 132 288 804 krooni

78. RST Valga esitas MRP-le 11.03.–17.06.2009 kreeditarved summas 2 236 600 krooni

järgmiselt:

1) OÜ RST Valga 11.03.2009 kreeditarve nr 33 summas 675 000 krooni 02.03.2009 arvele

nr 31 summas 675 000 krooni;

2) OÜ RST Valga 03.04.2009 kreeditarve nr 49 summas 486 000 krooni, 01.04.2009 arvele

nr 47 summas 486 000 krooni;

3) OÜ RST Valga 11.05.2009 kreeditarve nr 68 summas 495 600 krooni, 04.05.2009 arvele

nr 65 summas 495 600 krooni;

4) OÜ RST Valga 05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni;

5) OÜ RST Valga 17.06.2009 kreeditarve nr 88 arvele nr 88 summas 300 000 krooni.

79. Kreeditarvete koostamise kuupäev ja arve summa kinnitavad V. Malmi ja T. Saarmanni

ütlusi, et tegelikult esialgsete arvete alusel töid ei tehtud. Arved olid vajalikud pangale

esitamiseks ja lisalaenu kättesaamiseks. Kreeditarved on koostatud samal kuupäeval kui

esitati arve OÜ-le RST Valga ja arvetel on sama summa.

80. V. Malm andis ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt pangast lisalaenu 296 000 eurot

eesmärgiga leivatehase hoones midagi ette võtta. Et raha kätte saada, tuli teha avaldus ja

selle juurde arve või kalkulatsioon. Kõik avaldused pangale esitas tema. Esimese avalduse

saatis tunnistaja R. Põdrale, kes juhatuse teise liikmena oli teadlik nendest avaldusest.

Avalduste alusel liikus raha OÜ RST Valga arvele ja edasi Swedbanki. Swedbankist liikus

raha nii tema kui ka R. Põdra arvele. Raha liikumise teekond on jälgitav. R. Põder jälgis

nende rahade kasutamisi ja liikumisi. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega

pihta. T. Saarmanniga oli kokku lepitud vaid üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase

objektil. Ülejäänud asjad olid fiktiivsed. Avaldus esitati DnB-le, raha tuli ja läks neilt

OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis kreeditarve alusel raha Swedbanki

MRP arvele. Edasi liikus raha MRP Swedbanki kontolt tema ja R. Põdra kontodele.

81. MRP kandis seega 02.03.–27.08.2009 OÜ RST Valga arvete alusel viimase pangakontole

kokku 3 229 224 krooni. OÜ RST Valga kandis 03.03.–27.08.2009 kreeditarvete alusel

MRP Swedbank kontole kokku 3 171 948 krooni. OÜ-le RST Valga üle kantud ja MRP-le

tagasi kantud raha vahe oli tasu selle töö eest, mida leivatehases lõhki külmunud torude

eemaldamise eest maksti. Arvetel kirjeldatud, kuid tegelikult tegemata tööde eest kanti raha

tagasi, kokku 3 171 948,80 krooni.

26(143)

82. Tähelepanuväärne on arvete ja kreeditarvete alusel tehtud kannete kiirus. Näiteks

01.04.2009 laekunud 486 000 krooni kanti MRP Swedbanki kontole 02.04.2009;

12.05.2009 laekunud 495 000 krooni kanti tagasi 13.05.2009; 04.06.2009 laekunud

280 000 krooni kanti tagasi 05.06.2009; 17.06.2009 laekunud 300 000 krooni kanti tagasi

18.06.2009. Raha kiire edasi-tagasi kandmine kinnitab ülekannete fiktiivset iseloomu ja

majandusliku tegevuse puudumist.

83. MRP pangakonto väljavõte kinnitab MRP raha ülekandmist R. Põdrale, V. Malmile ja

OÜ-le MRP Market. Seda tehti kokkulepete 1, 2 ja 3 alusel perioodil 03.03.–22.10.2009.

84. OÜ MRP Market pangakonto väljavõte kinnitab raha laekumist MRP-lt ja OÜ MRP Market

raha ülekandmist R. Põdrale ja V. Malmile perioodil 07.01.–19.05.2009. Samadel päevadel,

mil raha laekus MRP-lt, kanti see võrdsetes osades edasi V. Malmile ja R. Põdrale.

85. MRP Swedbanki konto väljavõte näitab, et 03.03.2009 on OÜ RST Valga kandnud

MRP-le 500 000 krooni, millest on samal päeval kantud 140 000 R. Põdrale ja

360 000 krooni OÜ-le MRP Market. 02.04.2009 OÜ-lt RST Valga laekunud 486 000 on

järgmisel päeval edasi kantud OÜ-le MRP Market. 05.06.2009 OÜ-lt RST Valgalt laekunud

280 000 krooni on samal päeval kantud võrdsetes osades R. Põdrale ja V. Malmile jne.

Seega tõendavad pangakontode väljavõtted, et R. Põder ja V. Malm võtsid pangalt saadud

laenusumma kohe endale. Kuna seda tehti teises pangas asuva arvelduskonto kaudu, ei

saanud DnB raha liikumist jälgida.

86. Kokkuvõtvalt liikus raha järgmiselt:

1) 02.03.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve

alusel tasus MRP enda DnB-s olevalt kontolt 02.03.2009 OÜ-le RST Valga

675 000 krooni. OÜ RST Valga koostas OÜ-le MRP Ärigrupp 11.03.2009. a kuupäeva

kandva kreeditarve nr 33 arvele nr 31 summas 675 000 krooni. Selle arve alusel tegi

OÜ RST Valga tagasimaksed MRP Swedbanki kontole alljärgnevalt: a) 03.03.2009 –

500 000 krooni ja b) 04.03.2009 – 175 000 krooni. Pärast nimetatud kahe tagasimakse

laekumist tegi MRP oma Swedbanki kontolt väljamaksed alljärgnevalt. 03.03.2009

kanti R. Põdrale fiktiivse kokkuleppe 1 alusel 140 000 krooni ja OÜ-le MRP Market

360 000 krooni fiktiivse kokkuleppe 2 alusel. Viimati nimetatud summa kanti võrdsetes

osades V. Malmile ja R. Põdrale (kummalegi 180 000 krooni);

2) 01.04.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 47 summas

486 000 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 01.04.2009 OÜ-le RST

Valga 486 000 krooni. 03.04.2009. a koostas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp

kreeditarve nr 49 arvele nr 47 summas 486 000 krooni. Selle arve alusel tegi OÜ RST

Valga 02.04.2009 tagasimakse MRP Swedbanki kontole summas 486 000 krooni.

03.04.2009 kanti MRP arvelt 492 000 krooni OÜ MRP Market arvele ja sealt samal

27(143)

päeval R. Põdra ja V. Malmi pangakontodele võrdsetes osades, kummalegi

246 000 krooni;

3) 04.05.2009. a esitas OÜ RST Valga OÜ-le MRP Ärigrupp arve nr 65 summas

495 600 krooni, mille alusel tasus MRP DnB Panga kontolt 12.05.2009 OÜ-le RST

Valga 495 600 krooni. 11.05.2009 koostas RST Valga OÜ kreeditarve nr 68 arvele

nr 65 summas 495 600 krooni, mille alusel teostas RST Valga 13.05.2009. a tagasimakse

MRP Swedbanki kontole summas 495 600 krooni. Pärast RST Valga OÜ tagasimaksete

(kreeditarvete nr 49 ja 68 alusel 02.04.2009 ja 13.05.2009) laekumist Swedbanki kontole

tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed fiktiivse kokkuleppe 2 alusel OÜ-le MRP

Market alljärgnevalt: 03.04.2009. a summas 492 000 krooni ja 13.05.2009. a summas

496 000 krooni. 13.05.2009. a kanti MRP arvelt 496 000 krooni samal päeval R. Põdra

ja V. Malmi arvele võrdsetes osades, kummalegi 248 000 krooni;

4) 04.06.2009. a esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 81 summas 710 000 krooni. Selle

arve alusel tasus MRP oma DnB kontolt 04.06.2009 OÜ-le RST Valga 280 000 krooni,

17.06.2009 300 000 krooni ja 25.06.2009 665 000 krooni. OÜ RST Valga koostas

05.06.2009 kreeditarve nr 82 arvele nr 81 summas 280 000 krooni ja 17.06.2009

kreeditarve nr 88 arvele nr 81 summas 300 000 krooni. Nende alusel tegi OÜ RST Valga

kaks tagasimakset MRP Swedbanki kontole: 05.06.2009. a 280 000 krooni ja

18.06.2009. a 300 000 krooni. Lisaks tegi OÜ RST Valga tagasimakseid

MRP Swedbanki kontole 25.06.2009 summas 365 000 krooni, 29.06.2009 summas

100 000 krooni ja 30.06.2009 summas 181 544,80 krooni. Ülekannete selgituseks on

märgitud: ekslikult kantud summa tagastus. Pärast OÜ RST Valga tehtud tagasimaksete

laekumist tegi MRP Swedbanki kontolt väljamaksed R. Põdrale ja V. Malmile

järgmiselt: 05.06.2009 kummalegi 140 000 krooni; 18.06.2009 kummalegi

150 000 krooni; 25.06.2009 kummalegi 182 500 krooni; 29.06.2009 kummalegi

50 000 krooni ja 30.06.2009 kummalegi 91 000 krooni;

5) 31.07.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 108 summas 38 820 krooni. Selle alusel

tasus MRP 14.08.2009 38 820 krooni;

6) 21.08.2009 esitas OÜ RST Valga MRP-le arve nr 131 summas 255 000 krooni ja arve

nr 132 summas 33 804 krooni. Nende alusel tasus MRP 27.08.2009 288 804 krooni ja

02.09.2009 33 804 krooni. 27.08.2009 tegi OÜ RST Valga MRP Swedbanki kontole

tagasimakse summas 288 804 krooni, viidates kreeditarvele nr 134. 27.08.2009 maksis

MRP Swedbanki kontolt 127 500 krooni R. Põdrale ja 127 500 krooni V. Malmile.

87. Kelmus viidi lõpule väljapetetud raha kandmisega V. Malmi ja R. Põdra isiklikele

kontodele. Seega said V. Malm ja R. Põder pettuse teel varalist kasu kokku

3 171 948 krooni (202 724,48 eurot). Samas summas tekitasid nad DnB-le varalist kahju.

KarS § 121 p 2 kohaselt on tegemist suure ulatusega KarS § 209 lg 2 mõttes.

28(143)

88. Pettus seisnes DnB-le ebaõigete andmete (arvete ja kuludokumentide) esitamises

eesmärgiga saada pangalt lisalaenu, ilma kavatsuseta kasutada saadud raha vastavalt

pangale esitatud andmetele. DnB-lt saadud lisalaenu ei kasutatud sihtotstarbeliselt

investeeringukava täitmiseks, nagu nägi ette 13.02.2009 laenulepingu muutmise lepingu

punkt 2, vaid süüdistataval oli algusest peale kavatsus laenuraha isiklikule pangakontole

kanda. Juhul, kui DnB teadnuks, et MRP ei kavatse lubatud investeeringuid teha ning

juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder võtavad selle raha endale, ei oleks DnB laenu välja

maksnud. Seda kinnitavad tunnistajate M.R. ja I.V. i ütlused.

89. OÜ RST Valga juhatuse liikme T. Saarmanni tegevus arvete esitamisel ning laekunud raha

kohesel tagasikandmisel MRP Swedbanki kontole ei ole majanduslikult selgitatav. Seetõttu

on ilmne, et tegemist oli pettus-skeemiga, mille olemust kinnitas tunnistaja V. Malm. Skeem

seisnes selles, et DnB-le esitatud arvetel näidatavad töid endise Valga leivatehase hoonetes

tegelikult ei tehtud. Esitatud arved tühistati OÜ RST Valga poolt kreeditarvete

koostamisega. Saadud summa kanti DnB eksitamiseks kreeditarve alusel tagasi

MRP pangakontole teises krediidiasutuses.

90. Tekkinud ebaõige ettekujutuse tõttu maksiski DnB laenu välja ning OÜ RST Valga kandis

kas samal või järgmistel päevadel raha tagasi MRP Swedbanki kontole, millelt MRP kandis

raha edasi R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele.

91. M.R. t, kes töötas 2009. a detsembrist MRP kliendihaldurina DnB-s ja oli DnB esindaja

lepingu sõlmimisel, andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 laenulepingu muutmisega anti

MRP-le täiendavat laenu investeeringute tegemiseks nii leivatehase kinnistu kui ka

turuhoonete jaoks. Pank käsitles investeeringute kavana V. Malmi poolt iga kord enne

väljamakseid

esitatud

avaldusi

selle

kohta,

milliseid

investeeringuid

tehakse.

DnB nõudmisel toodi ka ehitusarved. V. Malm rääkis juurde, kuidas Valga leivatehase torud

on lõhkenud. MRP neile ehitusfirma kreeditarveid ei esitanud. Ta ei olnud teadlik, et see

raha, mille DnB andis investeeringuteks, kanti MRP teises pangas olnud arvele.

Kreeditarvetest sai ta teada kaks aastat hiljem pankrotimenetluses. Kui OÜ RST Valga oleks

raha tagasi kandnud MRP kontole DnB pangas, siis oleks DnB seda tähele pannud ja

laenumakseid ei oleks edasi tehtud.

92. Tunnistaja I.V. andis kohtus ütlusi, et ta töötas DnB-s laenuhaldurina ja aastast 2009

järelevalveosakonna juhatajana, tegeledes ka MRP laenudega. MRP esitas pangale OÜ RST

Valga ehitusarveid ja arvete alusel maksti raha välja. Hiljem selgus, et investeeringuid Võru

78 kinnistul ei tehtud ja pangalt saadud raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud. Pangale

kreeditarveid ei esitatud.

93. Lepingu allkirjastamisega väljendab isik tahet teha kokkulepitud tingimustel tehing ja lubab

täita kokkulepitud viisil oma kohustused. Juhul, kui tegelikkuses pole isikul lepingu

sõlmimise ajal valmidust või võimalust kokkulepet täita, on ta oma tahte või võimaluste

kohta valeandmeid esitanud (ehk neid asjaolusid moonutanud).

29(143)

94. R. Põder ja V. Malm esinesid DnB ees maksevõimeliste ja maksevalmiduses isikutena. Seda

asjaolu kinnitavad ka laenutaotluse dokumendid. R. Põdral MRP osaniku ja juhatuse

liikmena ei olnud aga DnB-lt laenu väljamakseid taotledes ja laenu saades tegelikult

kavatsust kasutada laenuraha eesmärgipäraselt. 13.02.2009. a lepingu järgi MRP-le saadut

ta tagastada ei kavatsenudki. MRP juhatuse liikmed soovisid vabaneda SEB Pangalt võetud

eraisiku laenudest. MRP osanikena olid nad loonud toimiva kaubanduskeskuse ja esitlesid

MRP-d DnB-le maksejõulise äriühinguna, mille osanikud on valmis laenu tagastama.

95. V. Malmi, E.K. a ja T. Saarmanni ütlused lükkavad ümber süüdistatava R. Põdra ütlused

selle kohta, et laenulepinguga tegeles ainult V. Malm, kes sõlmis lepingu, esitas pangale

arved ja avaldused. V. Malmi ütluste järgi oli neil Turu tänaval asuva hoone kabinetis

kollektiivne kokkulepe, mille poolteks olid tunnistaja, T. Saarmann ja R. Põder. Selle

kokkuleppe kohaselt pidi OÜ RST Valga esitama fiktiivseid arved. See tähendab, et algul

pidi esitatama arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB maksab

laenusumma välja arvete alusel.

96. E.K. , kes oli 2010. aastani MRP raamatupidaja, andis ütlusi, et ta tegi MRP kontodelt

ülekandeid V. Malmile ja R. Põdrale kokkuleppe alusel. Korraldusi selleks andsid mõlemad

omanikud, s.o V. Malm ja R. Põder. Seejuures kandsid R. Põder ja V. Malm alates

03.03.2009 kuni sama aasta sügiseni raha MRP kontolt edasi enda isiklikele kontodele

võlaõiguslike lepingute (kokkulepete) alusel ka otse (kokkulepped 1 ja 3). E.K. a ütluste

järgi oli R. Põder koos V. Malmiga. Ülekannetega said mõlemad raha võrdselt. Tunnistajale

anti korraldus, et peab võrdselt maksma. Üldiselt ütles V. Malm, et on vaja kanda raha. Siis

helistas tunnistaja R. Põdrale ja teatas, et kannab nii palju. Pangakonto väljavõte kinnitab,

et pangast laekunud summa kanti mõlemale osanikule samal päeval edasi võrdsetes osades.

97. Tunnistajate ütlused ja dokumentaalsed tõendid R. Põdrale raha ülekandmise kohta

kinnitavad, et R. Põder oli teadlik teise juhatuse liikme sõlmitud lepingust ja selle järgi

saadu kasutamisest. R. Põder kontrollis pangast saadu võrdset jagamist kahe osaniku vahel.

98. Kuna pangast saadu kohe osanike vahel võrdselt ära jaotati, puudus osanikel valmidus laenu

tagasi maksta. V. Malmil ja R. Põdral polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta.

Seda kinnitab MRP osanike ja T. Saarmanni vahel sõlmitud kokkulepe näidata pangale

fiktiivsete arvete abil laenu sihtotstarbekohast kasutamist, OÜ RST Valga kreeditarved ja

pangalt saadu kohene jagamine osanike vahel.

99. M.R. t, kes oli DnB esindaja lepingu muutmise lepingu sõlmimisel, andis tunnistajana

ütlusi, et MRP juhatuse liikmed V. Malm ja R. Põder pidasid mõlemad läbirääkimisi

MRP-le laenu saamiseks endise Valga leivatehase kinnistu ostmiseks. Kohtumisel rääkisid

V. Malm ja R. Põder, et soovitakse PPA ja tuletõrje koondada ühte hoonesse ja sinna

pakkumisele minna. Olemasolev rahavoog kattis ära mõlema laenu teenindamise. Turu

rahavoog oli nii tugev. Laenulepingu muudatuse järgi oli laenu väljamaksmise eelduseks

30(143)

investeeringute kava lisalaenu kasutamise kohta. V. Malm esitas iga kord enne

väljamakseid andmed, milliseid investeeringuid tehakse.

100. DnB-l oli MRP-ga varasem lepinguline suhe. Varasema lepingu täitmisel käitus

laenusaaja korrektselt. Ka oli teada nende majandustegevus. Uue lepingu sõlmimise eel

pidasid panga esindajaga läbirääkimisi mõlemad osanikud. 13.02.2009. a lepingu

sõlmimisel sai DnB järeldada lepingu täitmise tahet. Pangal ei olnud teavet V. Malmi,

R. Põdra ja T. Saarmanni kokkuleppest fiktiivsete arvete koostamiseks ja laenuraha teises

pangas asuva arvelduskonto kaudu R. Põdrale ja V. Malmile ülekandmiseks. 13.02.2009. a

lepingu sõlmimise ajaks olid R. Põder ja V. Malm oma varasemat käitumist muutnud ja

viisid sellega panga eksimusse. Eksimusse viidud pank tegi ülekandeid MRP-le iga

V. Malmi avalduse alusel. Avalduste ning selle juurde lisatud kalkulatsioonide ja arvete

esitamisega pangale hoiti viimast jätkuvalt eksimuses, jättes viimasele mulje tööde

teostamisest, kuni kogu laenuraha oli äriühingule üle kantud.

101. Juhul, kui DnB oleks olnud teadlik, et MRP ei kavatse laenu väljamaksmise aluseks

olevates dokumentides näidatud investeeringuid teha, ei oleks DnB MRP-e laenu välja

maksnud. Seda kinnitasid tunnistajad M.R. ja I.V. , kes töötasid pangas kõnealuse laenu

väljamaksmise ajal. M.R. ütlustest nähtuvalt investeeringuid leivatehase taastamiseks

konkreetsemalt

ei

kontrollitud,

kuna

usaldati

laenulepingu

teist

poolt.

DnB-l ei olnud mingit alust kahtlustada, et OÜ RST Valga ja MRP poolt pangale esitatud

arvete puhul on tegemist kahe äriühingu kokkumänguga ja et tegelikult töid ei tehta.

102. Eeltooduga täitis R. Põder KarS § 209 lg 2 p-des 3 ja 4 ette nähtud kuriteo objektiivse

koosseisu. Ta tegutses grupis koos teise osaniku ja juhatuse liikmega ja tegu oli toime

pandud suures ulatuses.

103. R. Põdral oli tahtlus DnB eksimusse viia. Sõlmides V. Malmi ja T. Saarmanniga

kokkuleppe fiktiivsete arvete saamiseks ja nende pangale esitamiseks, teadis R. Põder, et

tegelikult pangalt taotletava täiendava laenusumma arvelt endises leivatehases

investeeringuid ei tehta. Ta teadis, et teostab kelmuse kuriteokoosseisule vastava asjaolu ja

möönis seda. Panga eksimusse viimiseks oli otsene tahtlus. Pangast saadust poole endale

võtmine kinnitab, et varalise kasu saamiseks oli R. Põdral kavatsetus. Laenulepingu

muutmise lepingu sõlmimisele eelnenud kokkulepped kinnitavad varalise kasu saamise

eesmärki. E.K. a ütluste järgi jälgis R. Põder, et ülekanded tema ja V. Malmi kontodele

tehakse võrdselt. R. Põdral oli kontroll toimuva üle. Ta ei teinud midagi selleks, et

laenulepingu muutmise lepingu sõlmimise järgset tegevust muuta ja asuda lepingut

tegelikult täitma.

4.2. R. Põdra süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises

104. V. Malm ja R. Põder olid MRP juhatuse liikmed 27.03.1996.–29.03.2010. Alates

29.03.2010 on juhatuse liige T.R. .

31(143)

105. Tartu Maakohtu 15.09.2010. a määrusega kuulutati välja MRP pankrot.

106. Süüdistuse kohaselt põhjustasid MRP maksejõuetuse järgmised tehingud:

1) 08.08.2008. a kokkulepe anda MRP poolt määramatus ulatuses laenu OÜ-le MRP

Market eesmärgiga laenusumma 4 536 000 krooni edasi anda V. Malmile ja R. Põdrale;

2) 02.06.2009. a leping, millega suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest V. Malmile

ja R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra;

3) 31.03.2010. a kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise leping, millega MRP andis

OÜ-le Valga Leivavedu üle nii üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja

kohustused kui ka 14.03.2008 kinnistute müügilepingust tulenevad kohustused

V. Malmi ja R. Põdra ees;

4) 27.05.2010. a müügileping, millega MRP kinnistu Valgas aadressil Vabaduse 39 müüdi

OÜ-le Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000, mis oli oluliselt alla turuhinna.

107. Maakohus märkis, et nende tehingute tegemise üle vaidlust ei ole. Vaidlus on selles, kas

tehingud olid MRP jaoks majanduslikult põhjendatud või kahjustati nendega tahtlikult

võlausaldajate huve ja põhjustati MRP maksejõuetus.

108. Kohus tuvastas, et 04.03.2008 sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33.

Laenulepingu alusel andis võlausaldaja MRP-le laenu summas 2 606 000 eurot

(40 775 039,60 krooni). Tegemist oli pikaajalise investeerimislaenuga SEB Pangast võetud

laenu

refinantseerimiseks

ja

Valgas

asuva

kaubanduskeskuse

laenustruktuuri

korrastamiseks. Tagatiseks olid lepingu punktis 4 märgitud kolm ühishüpoteegi eset: Valga

linnas Jaama pst 1a, Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvad kinnistud. Käendajateks olid V. Malm

ja R. Põder.

109. 14.03.2008 sõlmisid MRP, DnB ja V. Malm ning R. Põder laenulepingust nr 18/08K33

tulenevate laenusaaja kohustuste täitmise tagamiseks notariaalse kinnistute hüpoteegiga

koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu, millega V. Malm ja R. Põder võõrandasid

MRP-le Valga linnas Turu 3, Jaama pst la ja Vabaduse 39 asuvad kinnisasjad. Need

kinnisasjad müüdi hinnaga 32 400 000 krooni. Laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmiseks seadis MRP eelnimetatud kolmele kinnistule DnB kasuks ühishüpoteegi summas

60 000 000 krooni.

110. 18.12.2008.a kinnistu müügi- ja asjaõiguslepinguga võõrandas MRP DnB kasuks

hüpoteegiga koormatud kolm kinnistut 32 400 000 krooniga tagasi V. Malmile ja

R. Põdrale, kes kohustusid ostuhinna tasuma 25 aasta jooksul.

111. 13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr TAL09K/16, mille alusel andis

DnB MRP-le 639 387 eurot (10 004 232,63 krooni) laenu. Laenu eesmärk oli pikaajaline

32(143)

investeerimislaen Valgas asuva leivatehase ostmiseks. 20.02.2009 toimunud enam-

pakkumisel omandas MRP 10 000 000 krooni eest Valgas Võru 78 (Valga leivatehas) asuva

kinnistu laenulepingu TAL09K/16 alusel saadud laenu arvelt, tehes seda laenulepingus

kokkulepitud eesmärgi päraselt.

112. 13.02.2009. a sõlmisid MRP ja DnB laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1,

mille kohaselt suurendati laenulepingu nr 18/08K33 järgset laenusummat 296 000 euro

(4 631 393,60 krooni) võrra, sätestades laenulepingu nr 18/08K33 järgseks laenu

kogusummaks 2 902 000 eurot (4 406 433,20 krooni). Lisalaenu andmise eesmärk oli lisaks

esialgses lepingus märgitud eesmärgile Valgas asuva leivakombinaadi hoonetesse,

seadmetesse ja Valgas asuvasse kaubanduskeskusesse tehtavate investeeringute

finantseerimine. Lepingu punkti 7 kohaselt tühistati 04.03.2008. a laenulepingus ette nähtud

V. Malmi ja R. Põdra käendused.

113. 02.06.2009 esitasid V. Malm ja R. Põder avalduse 18.12.2008. a tehingu tühistamiseks,

kuna nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga

32 400 000 miljonit krooni.

114. Samal päeval, s.o 02.06.2009 sõlmis MRP V. Malmi ja R. Põdraga lepingu 14.03.2008.a

müügilepingu muutmiseks. Lepinguga suurendati MRP poolt kinnistute eest V. Malmile ja

R. Põdrale makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra, s.o 58 900 000 kroonini (sellest

Vabaduse 39 kinnistu ostuhind 52 596 200 krooni, Turu 3 kinnistu ostuhind

6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a kinnistu ostuhind 61 000 krooni).

115. 12.05.2010 esitas DnB MRP-le teatise lepingute ülesütlemise ja leppetrahvi nõudmise

kohta, kuna MRP ei täitnud laenulepingust tulenevaid kohustusi.

116. 27.05.2010 sõlmis MRP (esindaja T.R. ) ja OÜ-ga Valga Leivatehas (esindaja

V. Malm) lepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 000 000 krooni

eest OÜ-le Valga Leivatehas.

117. 29.06.2010 esitas DnB MRP vastu pankrotiavalduse. Avalduse kohaselt oli DnB nõue

MRP vastu 29.06.2010.a seisuga kokku summas 56 545 121,95 krooni. Tartu Maakohtu

26.07.2010.a määrusega algatati MRP pankrotimenetlus. Tartu Maakohtu 15.09.2010.a

määrusega kuulutati välja MRP pankrot.

118. Tartu Maakohtu 11.06.2012. a osaotsusega ja Tartu Ringkonnakohus 05.07.2013. a otsusega

tuvastati MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel 31.03.2010 kohustuste ja üürilepingute

ülevõtmise lepingu tühisus. Samuti tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP ja

OÜ Valga Leivatehas vahel 27.05.2010 sõlmitud võlaõigusliku kinnistu müügileping, millega

OÜ Valga Leivatehas omandas Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu.

33(143)

119. Tartu Maakohtu 16.05.2013. a otsusega ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014. a otsusega

tunnistati tagasivõitmise korras kehtetuks MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel

02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise leping.

4.2.1. Laenu andmine OÜ-le MRP Market

120. OÜ MRP Market kanti äriregistrisse 07.08.2008, asutajaks ja osanikuks oli MRP.

Osaühingutel oli sama asukoht aadressil Valga, Vabaduse 39. Juhatuse liikmeteks olid

07.08.2008–08.05.2009 V. Malm ja R. Põder, kes olid ka MRP osanikud. 08.05.2009–

13.07.2011 oli OÜ MRP Market juhatuse liige T.R. , kes oli alates 29.03.2010 MRP juhatuse

liige.

121. V. Malm MRP juhatuse liikmena ja T.R. OÜ MRP Market juhatuse liikmena koostasid

08.08.2008 kokkuleppe 2, mille alusel andis MRP OÜ-le MRP Market intressivaba laenu

määramatu summa ulatuses määramata tähtajaks, kusjuures kokkuleppe punktis 2 on märgitud,

et OÜ-l MRP Market on laenu kasutamise otstarve määratlemata.

122. OÜ

MRP

Market

juhatuse

liikme

T.R.

06.08.2008.a

otsusega

andis

OÜ MRP Market V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 13.08.2008–19.05.2009

osamaksetena laenu summas 4 536 000 krooni koos ümmardatud intressidega 81 000 krooni,

s.o kokku 4 617 000 krooni.

123. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 291 lg 1 p 2 alusel avaldatud T.R. ütluste kohaselt

tegid V. Malm ja R. Põder talle ettepaneku hakata OÜ MRP Market juhatuse liikmeks hakata.

Nad selgitasid, et seda on vaja selleks, et MRP saaks anda laenu oma tütarettevõtjale OÜ-le

MRP Market. Tehingu osapooled ei saa olla samad isikud. T.R. teada andis

OÜ MRP Market raha edasi V. Malmile ja R. Põdrale. Vajalikud dokumendid valmistasid ette

V. Malm ja R. Põder. Tunnistaja teada mingit muud majandustegevust peale selle laenu

andmise OÜ-s MRP Market ei toimunud. T.R. ütlusi kinnitavad ka V. Malmi ütlused, et

kavatsusega anda tütarettevõtjale laenu, mida tegelikult ise kasutama hakati, soovisid MRP

osanikud tütarettevõtja juhatuse liikmeks teist inimest, kes täitis omanike tahet. Seda

kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid. OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008. a

otsus V. Malmile ja R. Põdrale laenu anda pärineb tema juhatuse liikmeks saamise päevast ja

ajast enne seda, kui ta sõlmis MRP juhatuse liikme V. Malmiga kokkuleppe laenu saamiseks.

OÜ MRP Market äriregistrisse kandmiseks esitati avaldus samal päeval. Eeltoodud asjaolud

kinnitavad T.R. ütlusi selle kohta, et OÜ MRP Market loodi ainult omanikele laenu andmiseks

ja osaühingul puudus majandustegevus.

124. OÜ MRP Market 2009. a majandusaasta aruandest nähtuvalt saadi 2009. aastal omanikelt

laenu 4 536 000 krooni ning tagastatud on 4 536 000 krooni. Seisuga 31.12.2009. a on

omaniku laen nullis.

125. OÜ MRP Market pangakontole kanti 13.08.2008–18.05.2009 1 577 000 krooni selgitusega

„kokkuleppe alusel“ (340 000 krooni), „kokkuleppe 2 alusel“ (1 222 000 krooni) või „laen“

34(143)

(15 000 krooni). OÜ MRP Market kandis MRP-lt saadud raha üle R. Põdrale ja V. Malmile.

Raha ülekandmise aluseks oligi OÜ MRP Market juhatuse liikme T.R. 06.08.2008.a otsus R.

Põdrale ja V. Malmile laenu andmise kohta summas 4 536 000 krooni. OÜ MRP Market

väljastas R. Põdrale ja V. Malmile 13.08.2008–19.05.2009 koos intressidega osamaksetega

laenu kokku 4 617 000 krooni.

126. R. Põder ja V. Malm kandsid enda kontrolli all olevast MRP-st raha laenuna OÜ-le MRP

Market, mis oli faktiliselt samuti R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. OÜ MRP Market

pangakonto kaudu kanti raha juba R. Põdra ja V. Malmi isiklikele kontodele. T.R. d ära

kasutades tegid R. Põder ja V. Malm varjatult tehinguid ja rahaülekandeid MRP, OÜ MRP

Market ja nende endi isiklike pangakontode vahel.

127. Raamatupidaja E.K. a kinnitusel tasus OÜ MRP Market kannete kohaselt 02.06.2009 MRP

kassasse 4 617 000 krooni, kuid see raha füüsiliselt ei laekunud ning samal päeval olid

väljaminekud ka R. Põdrale ja V. Malmile. Tunnistaja ei teadnud, millise laenuga oli tegemist

ja millal see laen anti. T.R. ga tunnistaja tööalaselt ei suhelnud ja tunnistaja ei seosta T.R. ge

OÜ-ga MRP Market.

128. MRP poolt laenu andmisega OÜ-le MRP Market ja viimase kaudu raha üleandmisega

V. Malmile ja R. Põdrale kasutasid V. Malm ja R. Põder MRP vara majanduslikult

ebaotstarbekalt. Seda seetõttu, et neil polnud MRP juhatuse liikmetena kavatsust ülekantud

raha enda isiklikust varast tagasi maksta. Seda tõendavad nii asjaolu, et V. Malmi ja R. Põdra

isiklikele kontodele kantud laenusummasid tegelikkuses ei tagastatud, kokkuleppe nr 2 olemus

(intressivaba määramatus summas laen määratlemata tähtajaga) ning V. Malmi ütlused selle

kohta, et summasid liigutati näiliselt võla tasaarvestamiseks ja raha tegelikult ei liikunud.

V. Malmi ütluste kohaselt oli 08.08.2008. a kokkulepe nr 2, mille koostas R. Põder, MRP ja

OÜ MRP Market vaheline laenu võtmine. Tegelikult raha ei liikunud, vaid liikusid kassa

sissetuleku ja väljamineku orderid. See läks tasaarvestuseks kohustusega, millega MRP

kohustus neile tasuma 26,5 miljonit krooni. MRP raamatupidaja E.K. kinnitas, et

4 617 000 krooni sularaha, mille OÜ MRP Market oleks justkui tasunud 02.06.2009 MRP

kassasse, füüsiliselt ei laekunud.

129. Tõendid kinnitavad, et ajavahemikus 13.08.2008–19.05.2009 kandsid R. Põder ja V. Malm

MRP-st OÜ MRP Market kaudu endale 4 536 000 krooni. Ajavahemikus 03.03.–19.05.2009

üle kantud summad sisaldasid nende ja T. Saarmanni poolt DnB-lt välja petetud summasid.

130. Kuna OÜ-l MRP Market puudus igasugune majandustegevus, siis kasutasid V. Malm ja

R. Põder MRP vara majanduslikult ebaotstarbekal viisil, suunates OÜ-le MRP Market antud

laenu iseendale, soovimata ülekantud summasid tagastada. Laenu andes raiskasid nad teadvalt

MRP vara 4 536 000 krooni (278 399,14 euro) suuruses summas ja seda ajal, kui neil oli

kohustus DnB ees. Nad rikkusid ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid.

35(143)

4.2.2. Kinnistute müügihinna suurendamine

131. MRP pangakonto väljavõte kinnitab, et MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale Valgas

Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 asuvate kinnistute eest 14.03.2008. a lepingus

kokkulepitud hinna, s.o 32 400 000 krooni.

132. Pärast seda, kui MRP oli lepingust tulenevad kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees täitnud

ning kinnistute eest tasunud, sõlmisid MRP, V. Malm ja R. Põder 18.12.2008 kinnistu

müügilepingu ja asjaõiguslepingu, millega MRP müüs 14.03.2008. a lepingu esemeks olnud

kinnistud 32 400 000 krooniga V. Malmile ja R. Põdrale tagasi, kes kohustusid ostuhinna

tasuma 25 aasta jooksul.

133. 02.06.2009 tegid V. Malm ja R. Põder 18.12.2008. a tehingu tühistamise avalduse põhjusel,

et nende tegelikuks sooviks ei olnud MRP-lt kolme kinnistu tagasiostmine hinnaga

32,4 miljonit krooni. Ostjad V. Malm ja R. Põder avaldasid, et kuna nemad ei olnud kursis, et

14.03.2008. a notariaalselt tõestatud tehingut saab muuta, tegidki nad 18.12.2008. a eksliku

tehingu. Osalejad avaldasid, et 18.12.2008 sõlmitud kinnistute müügileping on tühine, kuna

tegemist on näiliku lepinguga või eksimuse mõjul tehtud tehinguga tsiviilseadustiku üldosa

seaduse (TsÜS) § 89 või § 92 tähenduses. V. Malm, R. Põder ja MRP leppisid kokku, et tehingu

tühistamise tulemusena vabanevad ostjad (V. Malm ja R. Põder) oma kohustusest müüja

(MRP) ees ning selles, et kinnistu omanikuna kantakse registrisse MRP.

134. 02.06.2009. a lepingu 1767/2009 kohaselt nõustusid R. Põder ja V. Malm ühelt poolt ning

MRP teiselt poolt, et kinnistute tegelik väärtus on 58,9 miljonit krooni, s.o 26,5 miljoni krooni

võrra kõrgem kui 14.03.2008 samade osapoolte vahel sõlmitud lepingus. Lepingu järgi

muutusid kinnistute väärtused järgmiselt: Vabaduse 39 uus väärtus oli 52 596 200 krooni,

Turu 3 uus väärtus oli 6 242 800 krooni ja Jaama pst 1a uus väärtus oli 61 000 krooni. Pooled

kinnitasid, et ostuhinnast 32,4 miljonit krooni on MRP tasunud. Ülejäänud ostuhinna osa

(26,5 miljonit krooni) kohustus MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul

vastavalt poolte vahel sõlmitavale maksegraafikule. Lepingu punkti 1.1.4. kohaselt oli

14.03.2008.a lepingu muutmine tingitud 15.05.2009 Simus Kinnisvara OÜ poolt lepingu

esemetele antud eksperthinnangust nr 4031, mille kohaselt on kinnistute tegelik väärtus

58 900 000 krooni.

135. 02.06.2009. a sõlmisid V. Malm ja R. Põder MRP-ga kokkuleppe nr 3, mille kohaselt pidi

MRP tasuma V. Malmile ja R. Põdrale veel tasumata ostuhinna hiljemalt 20 aasta jooksul

vastavalt vaba raha olemasolule. Maakohus leidis, et kokkulepe nr 3 ongi 02.06.2009 lepingu

1767/2009 punktis 2.2 nimetatud maksegraafik. Kokkulepe nr 3 võimaldas V. Malmil ja

R. Põdral hakata kohe MRP-st raha välja võtma.

136. 02.06.2009 lepingu muutmise lepinguga ja kokkuleppega nr 3 tekitati MRP-le 26,5 miljoni

krooni suurune kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees. 02.06.2009. a leping võimaldas näidata, et

omanikel on nõue MRP vastu ja seda täidetakse.

36(143)

137. Samal päeval, kui koostati kokkulepe nr 3, koostasid V. Malm ja R. Põder dokumendid selle

kohta, et näidata OÜ-lt MRP Market võetud laenu (koos intressidega) summas

4 617 000 krooni sularahas tagastamist ning OÜ MRP Market poolt omakorda 02.06.2009

laenu tagastamist MRP-le (esimene tehing). Dokumentidest nähtuvalt on V. Malmile ja

R. Põdrale kummalegi makstud kokkuleppe nr 3 alusel sularahas 2 308 500 krooni. Ka

MRP kassaraamatu kohaselt maksti pärast kokkuleppe nr 3 koostamist 02.06.2009 R. Põdrale

ja V. Malmile MRP kassast sularahas 2 308 500 krooni, s.o kokku 4 617 000 krooni

(selgitusega „kokkulepe nr 3 alusel“). Samuti nähtub kassaraamatust, et OÜ MRP Market on

MRP-le tagastanud 02.06.2009 laenu koos intressidega kogusummas 4 617 000 krooni.

Dokumentidega näitasid R. Põder ja V. Malm raamatupidamises, et nad on OÜ-lt MRP Market

võetud laenu koos intressidega (kogusummas 4 617 000 krooni) sularahas tagastanud ja

MRP on nende ees täitnud kokkulepet 3 4 617 000 krooni ulatuses. Tegelikult laenu

tagasimakset ei toimunud. Seda kinnitavad suulised tõendid. Kassaraamatus märgitud kassa

väljamineku orderite nr 45 ja 46 fiktiivsust kinnitasid tunnistajad V. Malm ja E.K. .

V. Malmi ütluste kohaselt on laen, mille tema ja R. Põder said OÜ-lt MRP Market, tagastatud

otse MRP-le. V. Malm kinnitas, et raha tegelikult ei liikunud, vaid tehti kassa sissetuleku ja

väljamineku orderid, sest kinnistu hinna tõstmisega oli MRP-l tema ja R. Põdra ees

26,5 miljoni krooni suurune kohustus. Ka E.K. a kinnitusel OÜ MRP Market

02.06.2009 MRP kassasse 4 617 000 krooni ei maksnud. Seega tasaarvestati esimese tehingu

laenuraha

raamatupidamisdokumentides

fiktiivselt,

et

näidata

laenu

tagastamist

OÜ MRP Market poolt. Omanikud viisid MRP-st välja 4 617 000 krooni ja jätkasid

kokkuleppe nr 3 täitmist. 02.06.2009.a leping võimaldas näidata, et omanikel on nõue

MRP vastu ja seda täideti.

138. Kokkuleppe nr 3 alusel kanti MRP pangakontodelt 03.06.2009–31.03.2010 raha ka R. Põdra

ja V. Malmi isiklikele pangakontodele, samuti tegid süüdistatavad endale äriühingu varast

makseid sularahas. Kokku laekus sel perioodil kokkuleppe nr 3 alusel MRP vara V. Malmile

ja R. Põdrale 4 026 600 krooni. See summa sisaldab 2009. a DnB-lt välja petetud raha.

139. V. Malm ja R. Põder jätsid 18.12.2008. a ja 02.06.2009. a tehingutega kaasnenud notaritasu

maksmise kohustuse MRP-le. Kuna nii 18.12.2008. a kui ka 02.06.2009. a lepingu ja avalduse

eesmärgiks oli sellise lepingu sõlmimine, mille alusel oli R. Põdral ja V. Malmil võimalik

kasutada MRP raha alusetult enda huvides, siis nende lepingute sõlmimise kulude maksmise

kohustuse võtmine MRP-le on MRP varade teadev raiskamine 331 748,80 krooni

(21 202,61 euro) suuruses summas.

140. MRP pidi tasuma DnB-le laenu tagasimaksete ja intressidena igakuiselt mitusada tuhat

krooni. MRP käive 2009. a esimesel poolaastal oli keskmiselt 670 177 krooni kuus. Pärast

02.06.2009 a lepingu sõlmimist oli MRP-l käibevara ca 265 000 krooni, lühiajalisi kohustusi

samas aga enam kui 23 miljonit krooni, millest ca 20 miljonit krooni moodustasid 02.06.2009.

a lepinguga võetud kohustused V. Malmi ja R. Põdra ees. Seega pidid MRP juhatuse liikmed

aru saama, et osaühingul puudub vara 02.06.2009 lepinguga võetud kohustuste täitmiseks ning

puudus ka alus arvata, et täiendav 20 miljoni krooni suurune kohustus on võimalik täita

37(143)

edaspidi majandustegevuse käigus teenitava kasumi arvel. MRP suutis 2010. aasta alguseni

igakuiseid laenu- ja intressikohustusi DnB ees veel täita, kuid alates 2010. aasta märtsist ei

olnud äriühing selleks enam võimeline.

141. DnB kui MRP võlausaldaja ei olnud teadlik, et MRP ja R. Põdra ning V. Malmi poolt

18.12.2008 sõlmitud kinnistu müügi- ja asjaõiguslepingust. Samuti ei teadnud DnB

02.06.2009.a lepingust, mis puudutas kolme kinnistu hinda ja millega MRP-l tekkis

26,5 miljoni krooni suurune rahaline kohustus. MRP jättis täitmata laenulepingust tuleneva

võlausaldaja teavitamise kohustuse. Muuhulgas olid 13.02.2009. a laenulepingus TAL09K/16

kokku lepitud tingimused, mille kohaselt kohustus võlgnik allutama kõik olemasolevad ja

tulevikus võetavad osanike laenud võlausaldaja laenudele. Samuti oli võlgnikul kohustus mitte

eelistada kohustuste täitmisel võlausaldajale teisi võlausaldajaid, välja arvatud juhul, kui see

on seadusega ette nähtud. Võlgnik pidi koheselt informeerida võlausaldajat laenulepingu

tagamiseks koormatud vara võõrandamisest. DnB teadmatust V. Malmi ja R. Põdra poolt

18.12.2008 ja 02.06.2009 kinnistutega tehtud tehingutest on kinnitanud ka panga esindajad.

DnB ei andnud nõusolekut 18.12.2008.a ja 02.06.2009.a lepingute sõlmimiseks ega ole ka neid

tagantjärele heaks kiitnud. V. Malm ja R. Põder varjasid DnB eest teadlikult 18.12.2008.a ja

02.06.2009. a tehinguid, jättes sellega täitmata 04.03.2008. a ja 13.02.2009. a laenulepingust

tuleneva võlausaldaja teavitamise kohustuse. DnB teadmata hakati tegema endile MRP arvel

põhjendamatuid väljamakseid, mis olid oluliselt suuremad kui pangale hüvitatavad

laenumaksed.

142. R. Põdra ja V. Malmi kirjavahetusest DnB-ga ilmneb soov kahjustada DnB ja teiste

võlausaldajate huve ja tagada iseenda positsioon peamiste võlausaldajatena. V. Malmi ja

R. Põdra 20.04.2010.a ja 25.05.2010.a vastustes DnB-le on kokkuvõtvalt märgitud, et MRP ei

pea mõistlikuks laenulepingus toodud kokkulepete täitmist ega kavatse asuda täitma

laenulepingus toodud kokkuleppeid. V. Malm ja R. Põder tunnistasid, et MRP suurimateks

võlausaldajateks on panga kõrval V. Malm ja R. Põder. MRP äritegevusega kaasnevad

vahendid ei võimalda rahuldada võlgniku kohustusi kõikide kreeditoride ees. Veel märgiti

vastuses, et kinnistute võõrandamistehingutega seoses tekkinud võlakohustus V. Malmi ja

R. Põdra ees ei ole laenukohustus, vaid tegemist on müügilepingu alusel tekkinud ostuhinna

tasumise kohustusega, mis on võrdväärne DnB ja MRP vahelisest laenulepingust tuleneva

kohustusega DnB ees ning MRP käsitleb neid kohustusi võrdväärsetena.

143. 02.06.2009. a lepinguga R. Põdra ja V. Malmi ees võetud rahalise kohustuse täitmine oli

MRP majandustegevuse jätkamise seisukohast vähemolulisem kui laenu- ja intressimaksete

tasumine DnB-le või maksukohustuste täitmine. Seetõttu kahjustati V. Malmi ja R. Põdra ees

tekkinud nn kohustuse täitmisega MRP teiste võlausaldajate huve. R. Põder ja V. Malm pidasid

enda kunstlikult tekitatud nõude rahuldamist MRP poolt sama oluliseks või isegi olulisemaks

kui MRP laenukohustust DnB ees, ehkki pangaga sõlmitud laenulepingutes oli üheselt

sätestatud, et osanike poolt MRP-le antavad laenud on allutatud panga nõuetele. Seetõttu

võinuks MRP täita kohustusi R. Põdra ja V. Malmi ees alles pärast DnB nõuete täielikku

rahuldamist.

38(143)

144. Hoolimata asjaolust, et pangale saadetud vastustes loetleti põhjuseid, miks MRP ei saa

laenulepingut enam kohaselt täita ja millest on tekkinud osaühingu makseraskused, tegi MRP

ettepaneku suurendada veelgi oma kohustusi täiendava laenu võrra. Nimelt tehti 25.05.2010. a

kirjas DnB-le ettepanek anda veel 17 000 000 krooni laenu, et tasuda kinnistute

võõrandamistehingutest tekkinud võlgnevuse V. Malmi ja R. Põdra ees. R. Põdra ja V. Malmi

pahatahtlikkust panga suhtes näitab asjaolu, et lisavahendeid 02.06.2009 lepinguga MRP-le

kunstlikult tekitatud kohustuse täitmiseks taotleti peamiselt võlausaldajalt, kellelt saadud

laenude abil suudeti varasemalt kõik neli kinnistut üldse omandada. MRP täitis 02.06.2009. a

lepingust tulenevaid kohustusi V. Malmi ja R. Põdra ees osaliselt ka nende vahendite arvelt,

mis oli DnB-lt saadud 13.02.2009. a laenulepingu muutmise lepinguga Valga leivatehase

investeeringute finantseerimiseks. Seega sisuliselt täidetigi 02.06.2009. a tehingust tulenevat

kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees DnB-lt välja petetud raha arvel.

145. MRP omandas kõik tema majandustegevuseks vajalikud kinnistud DnB-lt saadud laenude

arvel ning kõik kinnistud olid koormatud hüpoteekidega panga kasuks. Seega oli kinnistute

omandamiseks võetud laenudest tulenevate kohustuste täitmine igapäevase majandustegevuse

jätkamise seisukohalt hädavajalik. 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja täitmisega muutis

MRP selle aga võimatuks. MRP majandustegevus toimus R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all.

Seega pidid R. Põder ja V. Malm ilmselgelt olema teadlikud ka sellest, et 02.06.2009.a lepingu

sõlmimine ja täitmine viib MRP suurtesse makseraskustesse, mille tõttu ei ole

majandustegevuse jätkamiseks vajalike kulude kandmine ning kohustuste täitmine

võlausaldajate ees enam võimalik. Kui 02.06.2009.a tehingut 14.03.2008.a müügilepingus

märgitud kinnistute hinna muutmiseks ei oleks sõlmitud, oleks MRP-l puudunud alus

V. Malmile ja R. Põdrale väljamaksete tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate

vahendite arvel oleks suudetud rahuldada teiste võlausaldajate, eelkõige DnB nõudeid

vähemalt kuni 25.01.2014, mil MRP pidi pangale tagastama kogu laenulepingute alusel saadud

laenusumma. Sel juhul võimaldanuks turul toimuv kaubandustegevus laenulepingutest

tulenevate kohustuste nõuetekohast täitmist.

146. 02.06.2009. a lepinguga täiendavalt tasumisele kuuluva summa suurus (26,5 miljonit krooni)

ja selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste vahendite olemasolule) tõi

kaasa olukorra, kus R. Põdral ja V. Malmil tekkisid võlausaldajate õigused kohe lepingu

sõlmimisel ja nende nõue hakkas kohe konkureerima teiste võlausaldajate nõuetega, eelkõige

DnB nõudega. Seega sai 02.06.2009. a lepingu eesmärk olla üksnes võlausaldajate huvide

kahjustamine selleks, et enne võlausaldajate nõuete rahuldamist oleks võimalik teha MRP

varast väljamakseid MRP osanikele.

147. MRP alustaski viivitamatult 02.06.2009. a lepinguga V. Malmi ja R. Põdra ees võetud

kohustuse täitmist. MRP tasus V. Malmile ja R. Põdrale ajavahemikul 03.06.2009–31.03.2010

kokku 8 238 100 krooni ehk ca 31% kinnistute täiendavast hinnast. Samal ajal tagastas MRP

pangale enam kui 55 miljoni krooni suurusest laenusummast 954 105,69 krooni ehk veidi enam

kui 1,7%. Seda kinnitavad MRP, V. Malmi ja R. Põdra pangakontode väljavõtted ja MRP

2009. ja 2010. a majandusaasta aruanded.

39(143)

148. Asjaolu, et 02.06.2009. a lepingu pooled soovisid täita MRP-le tekitatud kohustuse R. Põdra

ja V. Malmi ees võimalikult kiiresti, kinnitab kaudselt ka MRP 2009. a majandusaasta aruanne,

kus on MRP kohustust V. Malmi ja R. Põdra ees kajastatud lühiajalise (s.o vähem kui aasta

jooksul täitmisele kuuluva) kohustusena. MRP 2009. a majandusaasta aruanne kajastab

ilmekalt ka 02.06.2009. a lepingu sõlmimise ja selle täitmise tagajärgi. MRP-l oli

31.12.2009.a seisuga käibevara kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga summas

21 145 029 krooni. MRP võlgnevus DnB ees oli aga 52 675 573 krooni.

149. 02.06.2009 sõlmitud lepingu kohase kinnistute müügihinna suurendamise ja tasumise vaba

graafikuga sai MRP õigustada enda varast väljamakseid äriühingu osanikele V. Malmile ja

R. Põdrale ilma panga nõusolekuta ja proportsionaalselt rohkem, kui maksti oma

suurvõlausaldajale, kellele tasumine toimus kindla maksegraafiku alusel. Seda seisukohta

kinnitab ka pankrotihaldur Andres Hermet, kelle ütluste järgi oli 02.06.2009.a tehingu

tegemise eesmärk tekitada kohustus V. Malmi ja R. Põdra ees, et hakata seda kohustust

MRP majandustegevusest laekunud üürirahast tasuma, seades ennast paremasse seisu

võrreldes teise võlausaldajaga.

150. Maakohus leidis, et kuivõrd MRP osanikel ei olnud võimalik DnB nõusolekuta endale

dividende maksta, oli 02.06.2009.a tehingu eesmärk anda V. Malmile ja R. Põdrale kui MRP

osanikele võlausaldaja positsioon, et enne panga ja teiste võlausaldajate nõuete rahuldamist

oleks võimalik teha väljamakseid isiklikele pangakontodele.

151. 02.06.2009. a lepinguga jätsid R. Põder ja V. Malm kogu hinnariisiko MRP kanda.

Tegelikult kannab hinnariisikot pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud, s.o R. Põder ja

V. Malm. Seega kahjustasid R. Põder ja V. Malm 02.06.2009. a lepinguga teadlikult

MRP vara, kuivõrd MRP võttis ilma igasuguse majandusliku põhjenduseta äriühingu osanike

ja juhatuse liikmete R. Põdra ja V. Malmi ees rahalise kohustuse summas 26,5 miljonit krooni.

Seejuures ei olnud MRP-l sellise kohustuse täitmiseks piisavalt vara. 02.06.2009 lepingu

sõlmimise ja täitmisega lõid R. Põder ja V. Malm eelduse MRP maksejõuetuse tekkimiseks.

152. Tartu Maakohus tunnistas 16.05.2013. a otsusega asjas nr 2-11-17796 MRP, V. Malmi ja

R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu muutmise lepingu tagasivõitmise korras

kehtetuks. Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja

kohtuotsus jõustus 05.11.2014. Kohtuotsuse kohaselt kahjustati 02.06.2009.a lepinguga

MRP võlausaldajate huve teadlikult, kuna MRP-le võeti täiendavalt 26,5 miljoni krooni

suurune kohustus, kuid osaühingu vara tehingu tulemusena ei suurenenud. Maakohus leidis ka,

et tähtsust ei oma kinnistute turuväärtus 02.06.2009.a seisuga, sest MRP ostis kinnistud juba

14.03.2008.a lepinguga. Isegi kui kinnistute väärtus pärast seda suurenes, ei olnud

MRP-l mingit põhjust anda sellest tekkinud kasu üle R. Põdrale ja V. Malmile. Selle

seisukohaga nõustus maakohus ka käesolevat kriminaalasja lahendades. 02.06.2009.a

tehinguga ei suurenenud MRP vara väärtus. Küll aga suurendati osaühingu kohustusi osanikest

juhatuse liikmete ees. Sellise kohustuste suurendamisega kahjustasid juhatuse liikmed

osaühingu varalist seisundit, rikkudes nii ÄS § 187 lg 1 ja MRP põhikirja punkti 4.2 nõudeid.

40(143)

4.2.3. 31. märtsi 2010. a leping kohustuste ja üürilepingute ülevõtmiseks

153. OÜ Valga Leivatehas kanti äriregistrisse 23.01.2009. Selle osaühingu asutajateks ja

osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011.

Juhatuse liikmed olid perioodil 23.01.2009–16.12.2011 V. Malm ja R. Põder.

154. OÜ Valga Leivavedu kanti äriregistrisse 24.04.2010. Selle osaühingu asutajateks ja

osanikeks olid R. Põder ja V. Malm, esimene kuni 10.08.2011 ja teine kuni 11.08.2011.

Juhatuse liikmed olid perioodil 02.12.2011–19.07.2013 V. Malm ja R. Põder.

155. OÜ Consent kanti äriregistrisse 02.12.2011, asutajaks ja osanikuks oli T.R. . Juhatuse

liikmeks oli 02.12.2011–28.03.2013 T.R. ja 28.03.2013–05.03.2015 V.L. .

156. 31.03.2010 sõlmisid V. Malm, R. Põder, MRP (juhatuse liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas

(juhatuse liige V. Malm) kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu. Sellega andis MRP

OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP üürilepingutest (Valga kinnistutel Vabaduse 39, Turu 3 ja

Jaama pst 1a) tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ

Valga

Leivatehas

üle

MRP

14.03.2008.a

müügilepingust

tulenevad

kohustused

V. Malmi ja R. Põdra ees kokku 17 846 400 krooni ulatuses, kohustudes neile tasuma igal kuul

50% Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide üürilepingute netotulust.

157. 2010. a aprillis saadeti üürnikele teade, et vastavalt MRP ja OÜ Valga Leivatehas vahel

sõlmitud üürilepingute ülevõtmise lepingule on alates 01.04.2010. äriruumide uueks

üürileandjaks OÜ Valga Leivatehas. Üüri ja kommunaalteenuste eest tasumine pidi teate

kohaselt toimuma OÜ Valga Leivatehas pangakontole.

158. 01.11.2010.a kokkulepetega kehtestati uus redaktsioon erinevatel aegadel sõlmitud äriruumi

üürilepingutest. Kokkulepete üks pool oli üürileandja OÜ Leivavedu (esindaja V. Malm).

Kokkulepetega kinnitasid üürileandja ja üürnikud, et poolte vahel on kehtiv esialgselt

MRP-ga sõlmitud Valgas Vabaduse pst 39 asuva äriruumi üürileping, millest tulenevad

õigused ja kohustused on 31.03.2010 üle võtnud OÜ Valga Leivatehas ning 30.04.2010

omakorda OÜ Leivavedu, kusjuures 01.05–31.10.2010 oli üürilepingu operaatoriks OÜ Valga

Leivatehas. 01.05.2010. a operaatorlepingu poolteks olid üürileandjana OÜ Leivavedu

(esindaja R. Põder) ja operaatorina OÜ Valga Leivatehas (esindaja V. Malm).

159. 20.03.2012.a kirjas teatas OÜ Valga Leivatehas üürnikele, et Valgas Vabaduse 39 äriruumi

üürilepingu järgne üür tuleb tasuda OÜ Consent pangakontole. Kirjas teatati, et üüri tasumine

Tartu Maakohtu märgitud Rahandusministeeriumi kontole ei ole üürnikele kohustuslik.

Üürnike suhtes on kehtiv üürilepingust tuleneva kohustuse täitmise viis üüri tasumine ainult

OÜ Consent arvelduskontole. Üüri tasumisega Rahandusministeeriumi kontole on üürnikel

tekkinud võlgnevus OÜ Valga Leivatehase ees, mis võib üürniku jaoks kaasa tuua üürilepingus

sätestatud tagajärje.

41(143)

160. 31.03.2010.a lepingu kohaselt pidi OÜ Valga Leivatehas võtma vastusoorituseta üle

MRP kohustused üksnes V. Malmi ja R. Põdra ees ning tasuma nendele 50% igakuiselt

saadavast netotulust. Selle kokkuleppega eelistasid V. Malm ja R. Põder ennast kui

võlausaldajaid teistele MRP võlausaldajatele ning kahjustasid oma tegevusega hüpoteegipidaja

huve. MRP-le kuulunud kinnistud olid koormatud ühishüpoteekidega DnB kasuks ja Valgas,

Vabaduse 39 asuv kinnistu oli lisaks veel koormatud hüpoteegiga riigi kasuks.

AÕS §-de 344 ja 333 kohaselt on hüpoteegipidajal eesõigus oma nõuete rahuldamiseks ka

koormatud kinnisasjadest saadava üüritulu arvel. Seega eelistasid V. Malm ja R. Põder

31.03.2010.a lepingut sõlmides ennast teistele võlausaldajatele. Seetõttu on nende tegevus

vastuolus PankrS §-s 153 sätestatuga, millega on kehtestatud nõuete rahuldamisjärgud

pankrotivarast väljamaksete tegemisel. 31.03.2010.a lepingu sõlmimisega andis MRP oma

vara üle OÜ-le Valga Leivatehas, saamata selle eest midagi vastu. Üürilepingute üleandmise

näol on tegemist sisuliselt MPR vara kinkimisega, kuna MRP loobus üüritulust (varast), aga

OÜ Valga Leivatehas ei teinud vastusooritust. Andes OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle

üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid, põhjustati MRP müügitulu

märkimisväärne vähenemine, loobudes põhjendamatult MRP-le laekuvast rendituludest alates

01.04.2009.

161. Tulenevalt 31.03.2010. a lepingust tasusid Valgas Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja

Turu 3 kinnistute üürnikud MRP asemel üüri OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu.

Need mõlemad äriühingud olid V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all.

162. 31.03.2010. a lepingu alusel tehti väljamakseid R. Põdrale ja V. Malmile. OÜ Valga

Leivatehas kontolt kanti ajavahemikul 08.04.2010–18.10.2010 R. Põdra kontole

677 145 krooni ja V. Malmi kontole 597 145 krooni. Kõigi väljamaksete põhjenduseks on

kokkulepe nr 4. OÜ Valga Leivatehas tegi V. Malmile ja R. Põdrale 31.08–18.12.2010 ka

sularahamakseid 27 942 krooni ulatuses. OÜ Leivavedu kontolt kanti ajavahemikul

03.11.–24.12.2010 R. Põdra kontole 185 500 krooni ja V. Malmi kontole 185 500 krooni.

Kõigi väljamaksete põhjenduseks on kokkulepe nr 4. 07.01–29.11.2011 kandsid R. Põder ja

V. Malm OÜ Leivavedu kontolt R. Põdra kontole üle kokku 66 545 eurot ja V. Malmi kontole

kokku 66 245 eurot. Samuti tegid V. Malm ja R. Põder 2011. aastal OÜ Leivavedu

pangakontolt endile sularahamakseid kogusummas 1894 eurot. Kokku raiskasid V. Malm ja

R. Põder kokkuleppe nr 4 alusel ajavahemikus 08.04.2010–01.12.2011 MRP raha 2010. aastal

1 753 232 krooni (112 051,95 eurot) ja 2011. aastal 134 684 eurot.

163. Pärast 31.03.2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma käibest ja tema

majandustegevus sisuliselt lõppes, kuna MRP peamiseks tegevusvaldkonnaks oli kinnisvara

üürile andmine. Kuna V. Malm ja R. Põder andsid üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas,

mille juhatuse liikmeteks olid samuti nemad ise, siis loovutasid nad MRP vara põhjendamatult

iseendale. Pärast 31.03.2010 lepingu sõlmimist polnud MRP-l raha laenumaksete tasumiseks.

Seega muutus MRP 31.03.2010.a lepingu sõlmimise järel sisuliselt maksejõuetuks.

42(143)

164. R. Põder ja V. Malm avaldasid võlausaldajale 20.04.2010 saadetud kirjas, et MRP on andnud

OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle nii äriruumide üürilepingud kui ka õiguse sõlmida

üürilepinguid vabadele äripindadele. DnB ei andnud nõusolekut nimetatud kokkulepete

sõlmimiseks ega ole ka nimetatud kokkuleppeid tagantjärele heaks kiitnud. MRP, andes

OÜ-le Valga Leivatehas tasuta üle üürilepingud ja õiguse sõlmida täiendavaid üürilepinguid

vastavalt lepingutes kokkulepitud tingimustele, loobus põhjendamatult renditulust. Tegu on

ilmselgelt osaühingu varalise seisundi kahjustamisega, millega põhjustati MRP maksejõuetus.

165. R. Põdra ja V. Malmi 20.04.2010.a kiri kinnitab, et DnB pööras korduvalt MRP juhatuse

liikmete tähelepanu äriühingu majandustegevuse kahjustamisele, esitades nõudmisi

kahjustavate tehingute tagasipööramiseks ja endise olukorra taastamiseks. MRP nimetatud

pöördumistele ei reageerinud. MRP juhatuse liikmed tegutsesid 31.03.2010.a lepingut

sõlmides otsese tahtlusega. Nad said aru, et tasuta üürilepingutega seonduva üleandmine toob

kaasa võlgniku majandustegevuse olulise kahjustumise ja kohustuste täitmise võimatuse.

Juhatuse liikmed nägid ette võlausaldajale kahju tekkimise, kui nad viisid MRP-st välja

üüritulu. Tahtlust hoida osaühing majandustegevusest saadava sissetulekuta ja maksejõuetuna

kinnitab ka hagi tagamise määruse täitmata jätmine.

166. 31.10.2009.a lepingut sõlmides ja pankrotivalduse esitamise järel aktiivselt kokkuleppe

täitmiseks tegutsedes rikkus R. Põder koos teise faktilise juhatuse liikmega ÄS § 187 lg 1 ja

MRP põhikirja p 4.2 nõudeid.

4.2.4. Vabaduse 39 kinnisasja võõrandamine

167. 27.05.2010 sõlmisid MRP (juhatus liige T.R. ) ja OÜ Valga Leivatehas (juhatuse liige V.

Malm) kinnistu müügilepingu, millega MRP müüs Valgas Vabaduse 39 asuva kinnistu OÜ-le

Valga Leivatehas hinnaga 5 000 000 krooni.

168. Selle lepinguga kahjustasid ja raiskasid V. Malm ja R. Põder teadvalt MRP vara, kuna nad

müüsid kinnistu endaga seotud OÜ-le Valga Leivatehas turuhinnast oluliselt odavamalt.

Samuti kahjustas MRP-d ebamõistlikult lepingutingimus, mille kohaselt pidi OÜ Valga

Leivatehas kinnistu müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks, s.o 10 aasta ja 10 kuu

möödudes.

169. Tartu Maakohtu 11.06.2012 osaotsusega tsiviilasjas nr 2-11-3352 ja Tartu Ringkonnakohtu

05.07.2013 otsusega tsiviilasjas nr 2-11-11796 on 27.05.2010. a leping tunnistatud

PankrS § 111 lg 1 p 1 alusel kehtetuks.

170. Kinnistu müüdi turuhinnast oluliselt madalama hinnaga. Turuhinna oluliselt kõrgemat

väärtust tõendavad kinnistute 14.03.2008. a müügileping, mille kohaselt oli Vabaduse 39 hind

28 188 000 krooni; Simus Kinnisvara OÜ 15.05.2009. a eksperthinnang, mille kohaselt oli

Vabaduse 39 turuhind 58 900 000 krooni; MRP 2009. a ja 2010. a I kvartali bilanss, kus on

kinnisvarainvesteeringute (Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a) koguväärtuseks märgitud

79 000 000 krooni, kusjuures Vabaduse 39 on nendest kolmest kõrgeima väärtusega kinnistu.

43(143)

171. Müügihinna tasumise tingimused olid ebamõistlikud. Esiteks oli ebamõistlik tasumise

tähtaeg 10 aastat ja 10 kuud ja see, et müügihinna tasumise kohustus oli täielikult tagamata.

MRP loobus 27.05.2010.a lepingu alusel omandist Vabaduse 39 kinnistule, ilma et viimane

oleks enam kui 10 aasta jooksul pidanud maksma mingit tasu.

172. 27.05.2010.a lepingu sõlmimise hetkeks oli MRP muutunud maksejõuetuks. Suutmata

võlausaldajate nõudeid rahuldada ja teades, et lähiajal tekib tal kohustus tasuda DnB-le kogu

laenulepingutest tulenev võlgnevus, müüs MRP Vabaduse 39 kinnistu, mis moodustas peamise

osa MRP varast, turuhinnast kümnekordselt madalama hinnaga ja seda tingimusega, et

ostuhind tasutakse alles 2021. aasta märtsis. Neil asjaoludel oli 27.05.2010. a müügilepingul

poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu kinke iseloom. Ka pankrotihaldur A. Hermet andis ütlusi,

et sellistel tingimustel tehtud tehing oli täiesti tavatu ja tema aastatepikkuses praktikas

erakordne.

173. Müügilepingul puudus MRP jaoks majanduslik mõte. Lepingus jäeti täielikult tagamata

müügihinna tasumise kohustuse täitmine. Samuti ei andnud leping MRP-le õigust nõuda

tasumata ostuhinnalt intressi. Müük toimus üksnes V. Malmi ja R. Põdra huvides. Nad tõid

tehinguga endale kuuluvast äriühingust vara üle.

174. Kaitsja väitel pankrotistus MRP DnB töötajate pettusliku tegevuse tagajärjel, kuna

MRP-le müüdi 10 miljoni krooniga Võru 78 kinnistu, mille näol oli sisuliselt tegemist

väärtusetu objektiga. Ka R. Põder väitis, et pank pettis neid kinnistu väärtuse suuremana

näitamisega, esitades enne müüki hindamisakti, mille kohaselt oli kinnistu väärtus 18 miljonit

krooni. Maakohus sellise väitega ei nõustunud. Tunnistaja I.V. i ütluste kohaselt küsis ta V.

Malmilt kui kohalikult ärimehelt, kas talle on teada, kellele pakub huvi Valga vana leivatehase

objekt. I.V. avaldas millist hinda soovib pank kinnistu eest saada. Mõne aja pärast teatas V.

Malm, et MRP on huvitatud kinnistu ostmisest. Pangas tutvustati V. Malmile ja R. Põdrale

Võru 78 umbes aasta aega vana hindamisakti. Sellest oli näha, et tegemist ei olnud värske

hindamisaktiga. Pank ei näinud vajadust uue hindamisakti järele, kuivõrd Vabaduse 39

kinnistult saadavad üüritulud tagasid ka täiendava laenu teenindamiseks vajalikud vahendid.

Ka ei teinud pank täiendavaid jõupingutusi, et MRP kinnistu ostaks. See oli MRP otsus. Võru

78 kinnistu müüdi avalikul enampakkumisel. V. Malmil ja R. Põdral oli võimalus tehingust

keelduda. Kui MRP esindajad nägid, et hindamisakt ei olnud “värske”, oli neil endal võimalik

tellida hindamisakt, et veenduda tehingu kasulikkuses. Jättes selle tegemata, on R. Põder ise

rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust ja kannab tehingust tulenevat riisikot. MRP

juhatuse liikmed esitasid tehingu eel pangale äriidee, mis seisnes hoone ehitamises, millesse

saavad tööruumid politsei, piirivalve jt jõustruktuurid. DnB ei vastutanud käivitumata äriidee

eest.

175. R. Põdra ütluste kohaselt olid kõik kokkulepped, mille alusel MRP talle endale ja V. Malmile

väljamakseid tegi, tema koostatud. Kokkulepetes oli sõnaselgelt kirjas, et väljamakseid võib

teostada vaid vastavalt vabade rahaliste võimaluste olemasolul, mis pidi kaitsma teisi

võlausaldajaid. V. Malm ei pidanud aga kokkuleppest kinni ja tegi väljamakseid ka siis, kui

44(143)

teistele võlausaldajate ees olid kohustused täitmata. Maakohus märkis, et olenemata nende

kokkulepete sõnastusest, ei ole neil V. Malmi ja R. Põdra käitumisele hinnangu andmisel

tähtsust, kuna juba põhilepingud, mille alusel kokkulepped sõlmiti, kahjustasid äriühingu huve.

Lisaks ei kaitsnud need kokkulepped kuidagi võlausaldajaid, kuivõrd andsid võimaluse kogu

vaba raha kanda äriühingust välja.

176. Süüdistuse kohaselt põhjustati MRP maksejõuetus perioodil 13.08.2008–07.11.2011.

MRP oli DnB-ga sõlmitud laenulepingust tulenevalt KarS § 384 lg 1 mõttes võlgnik alates

04.03.2008.

177. Süüdistuses kirjeldatud neljast maksejõuetust põhjustanud tehingust kaks esimest tehti ajal,

kui R. Põder ja V. Malm olid MRP juhatuse liikmed. Seega oli R. Põder kahe tehingu ajal

vaieldamatult KarS § 384 kuriteokoosseisu subjekt.

178. Äriregistri andmetel ei kuulunud R. Põder ega V. Malm kolmanda ja neljanda tehingu

tegemise ajal enam osaühingu juhtorganisse. Sel ajal oli MRP juhatuse liige T.R. .

T.R. eeluurimisel antud ütluste järgi tegid V. Malm ja R. Põder talle 2010. aasta märtsis

ettepaneku hakata MRP juhatuse liikmeks. Temal endal ei olnud mingeid plaane. Plaanid olid

endistel omanikel. T.R. ütlusi kinnitavad V. Malmi ütlused, mille kohaselt sai T.R. st MRP

juhatuse liige, kuna nad R. Põdraga ei tahtnud ise olla MRP juhatuse liikmed. Tunnistaja

selgitas, et seadusega ei ole parimas kooskõlas, et kohustuste ja õiguste ülemineku

dokumentidele oleksid mõlema poole esindajatena alla kirjutanud ühed ja samad inimesed.

Seetõttu T.R. saigi sinna ja täitis omanike tahet. V. Malmi elukohast leiti läbiotsimisel tühjad

valged paberid, millel olid T.R. allkirjad. A. Hermeti kohtus antud ütluste kohaselt ei osanud

T.R. pankrotihalduritele selgitada MRP tegevusega seonduvat ega anda sisulist infot

majandusliku seisu kohta. Eelkirjeldatud tõendid kinnitavad, et T.R. roll MRP tegevuses oli

vaid allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. T.R. allkirjadega

valged paberilehed said alles sisu pärast allkirjastamist, mistõttu ei olnud allkirja andja sisust

teadlik. T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline. Omanikud täitsid T.R. kaudu oma tahet.

R. Põder ja V. Malm kasutasid T.R. d MRP juhatuse liikmena ülekaaluka teadmisega. Sisuliselt

tegid

OÜ-s MRP Ärigrupp otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast

juhatuse liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetuse põhjustanud tehingud on

tehtud R. Põdra ja V. Malmi poolt. Faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid V. Malm ja R. Põder

juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil,

samuti rikuti MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevat juhatuse liikme hoolsuskohustust.

179. DnB ja MRP esindajate kirjavahetusest nähtub, et pärast 12.05.2010, kui DnB ütles lepingud

üles, jätkati läbirääkimisi lepingute täitmise jätkamiseks. R. Põdra, V. Malmi ja MRP esindaja

kirjadest DnB-le nähtub, et panga ettepanekutele leida mõistlikke lahendusi laenulepingu

täitmise jätkamiseks, viidati algavale majanduslikule surutisele, mille tulemusena on

MRP-l tekkinud probleemid kaubanduspindade väljaüürimisel. Lühikese aja möödudes pärast

14.03.2008.a kinnistute müügilepingut ja MRP poolt pangast laenu kättesaamist viisid juhatuse

45(143)

liikmed ja osanikud laenusumma osaühingust OÜ MRP Market kaudu välja ja võtsid endale.

Kuna nad n-ö laenuks võetut ei tagastanud, sõlmisid nad 02.06.2009 lepingu, millega

suurendati MRP-le kuulunud kinnistute eest makstavat ostuhinda 26 500 000 krooni võrra.

Tekkinud kohustuse arvelt näidati laenu tagastamist ja jätkati raha endale võtmist.

08.08.2008.a ja 02.06.2009.a tehingutega kahjustasid R. Põder ja V. Malm MRP varalist

seisundit. Nad teadsid, et osaühingust raha väljaviimisega muutub hiljuti laenu võtnud

osaühing maksejõuetuks ja nad vähemalt möönsid seda. Vahetult enne 31.03.2010.a

kohustuste ja üürilepingute ülevõtmise lepingu sõlmimist astusid R. Põder ja V. Malm

MRP juhatusest tagasi. Tegelikult täitsid juhatuse liikme kohustusi edasi juhatuse endised

liikmed, kes valitsesid registrisse kantud juhatuse liiget ülekaaluka teadmisega. 31.03.2010.a

lepingut sõlmides R. Põder ja V. Malm tahtsid maksejõuetuse põhjustamist ja tegutsesid

äriühingust üüritulu ära viies teadlikult ja tahtlikult osaühingu maksejõuetuse põhjustamiseks.

Ka 27.05.2010.a müügilepingu sõlmisid R. Põder ja V. Malm tahtega süvendada osaühingu

maksejõuetust. R. Põder ja V. Malm põhjustasid MRP maksejõuetuse tahtlikult ja omakasu

eesmärgil, saades aru, et ebamõistlikud kinnistute võõrandamistehingud ning üürilepingute

tasuta üleandmine OÜ-le Valga Leivatehas toovad kaasa MRP majandustegevuse olulise

kahjustumise ja rahaliste kohustuste täitmise võimatuse võlausaldajate ees ning põhjustavad

MRP püsiva maksevõime vähenemise.

180. Alates 01.01.2015 vastab R. Põdra KarS § 384 järgi kvalifitseeritav tegevus kahele

kuriteokoosseisule – KarS § 384 lg-le 1 ja KarS § 3841 lg-le 1.

4.3. R. Põdra süüdistus omastamises

181. Tartu Maakohus kuulutas 15.09.2010 välja MRP pankroti. Tartu Maakohtu 31.01.2011.a

määrusega keelati hagi tagamise korras Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 äriruumide

üürnikel üüri tasumine OÜ-le Valga Leivatehas. Üürnikke kohustati tasuma üüri kohtu

tagatiskontole. Vabaduse 39 ja Turu 3 üürnike teatel ei olnud neil aga võimalik määrust täita,

kuivõrd nende suhtes ei olnud üürileandja enam OÜ Valga Leivatehas, vaid OÜ Leivavedu.

Tartu Maakohtu 31.10.2011.a määrusega keelati Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1 üürnikel

üüri tasumine OÜ-le Leivavedu.

182. Süüdistuse kohaselt väitsid V. Malm ja R. Põder, et neil on 03.10.2000.a tagatislepingu ja

selle lisade 1 ning 2 alusel õiguslik alus võtta üle Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute

üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning et sellega seoses on neil OÜ-ga Valga

Leivatehas 02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppe alusel 01.12.2011.a seisuga nõue OÜ Valga

Leivatehas vastu nõue summas 2 169 034 eurot. 02.12.2011.a kokkuleppega leppisid

OÜ Valga Leivatehas ja V. Malm ning R. Põder kokku, et OÜ Valga Leivatehas loeb

kinnistutel tegutsevate üürnike poolt üüri tasumise kohustuse täidetuks üürisumma

laekumisega V. Malmi või R. Põdra pangakontole. V. Malm ja R. Põder loovutasid

02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga oma näilise nõude OÜ Valga Leivatehas

vastu nende kontrolli all olevale OÜ-le Consent.

46(143)

183. 02.12.2011.a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Valga Leivatehas vahel.

Kokkuleppest nähtub, et V. Malm ja R. Põder on 03.10.2000 sõlminud MRP-ga tagatislepingu

Tagatislepinguga kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest

tulenevad üürileandja õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui

MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud laenu ja hüpoteegipidajal tekib õigus kinnistu sundmüügiks.

12.05.2010 ütles DnB laenulepingud üles ja DnB-l tekkis õigus Vabaduse 39 ja Turu 3

kinnistute sundmüügiks. Eeltoodust tulenevalt tekkis V. Malmil ja R. Põdral õigus võtta üle

Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel asuvate äriruumide üürilepingutest tulenevad

õigused ja kohustused. 31.03.2010.a lepinguga andis MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute

üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle OÜ-le Valga Leivatehas. Seetõttu võtsid

V. Malm ja R. Põder OÜ-lt Valga Leivatehas üle Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistute

üürilepingud.

184. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingust nähtuvalt omasid V. Malm ja R. Põder

(loovutajad) nõuet OÜ Valga Leivatehas vastu. See nõue tekkis loovutajate ja MRP vahel

03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ning loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel

02.12.2011. a sõlmitud kokkuleppest. Loovutajad loovutasid OÜ-le Consent nõude tasu eest

ja tervikuna. 01.12.2011. a seisuga oli nõude suuruseks 2 169 034 eurot, mida OÜ Consent oli

õigustatud saama loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas vahel 02.11.2011 sõlmitud kokkuleppe

alusel üürnike poolt üüri tasumisel.

185. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 1 kohaselt kinnitasid loovutajad

V. Malm ja R. Põder, et 02.11.2011 on V. Malmi, R. Põdra ja OÜ Consent vahel sõlmitud

nõudeõiguse loovutamise leping, mille alusel on OÜ-le Consent üle läinud loovutajate ja

MRP kui võlgniku vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust tulenev nõudeõigus OÜ Valga

Leivatehas vastu. OÜ Valga Leivatehas ja loovutajate vahelistest võlasuhetest tulenevad

kohustused tuleb täita OÜ-le Consent.

186. 02.12.2011. a nõudeõiguse loovutamise lepingu lisa nr 2 kohaselt andsid loovutajad

V. Malm ja R. Põder üle ning OÜ Consent juhatuse liige T.R. võttis vastu nõudeõiguse

loovutamise lepinguga loovutatud nõuded ja selle tagamist tõendavad dokumendid.

187. OÜ Consent ja kümme Valga Vabaduse 39 üürnikku sõlmisid äriruumi üürilepingu

täienduse, milles leppisid kokku tasumisele kuuluva üürisumma.

188. 14.12.2011. a kokkulepe on sõlmitud V. Malmi, R. Põdra, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel.

Kokkuleppe kohaselt osutab OÜ Logos OÜ-le Consent õigusabiteenust. OÜ Consent saab

Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingutest tulu. Netotulust 5% tasutakse OÜ-le Logos

õigusabiteenuste katteks. 5% netotulust jääb OÜ Consent ärikasumiks, mida OÜ Consent

kasutab oma äranägemisel. 90% netotulust tasub OÜ Consent võrdsetes osades V. Malmile ja

R. Põdrale.

47(143)

189. OÜ Leivavedu juhatuse liikme V. Malmi 28.12.2011. a üürilepingu ülesütlemise avaldusest

nähtuvalt teavitas V. Malm üürnikku, et alates 30.11.2011 taastus 30.04.2010.a eelne olukord,

mille kohaselt Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 üürilepingute järgseks üürileandjaks on

OÜ Valga Leivatehas. OÜ Leivavedu ei soovi enam jätkata poolte vahel sõlmitud üürilepingut

ja ütleb Valgas Vabaduse 39 äriruumidele sõlmitud üürilepingu üles alates 31.12.2011.

190. Eeltoodud lepingutest nähtuvalt sõlmisid V. Malm ja R. Põder 03.10.2000 MRP-ga

tagatislepingu mh tulevikus sõlmitavate laenulepingute tagatiseks krediidiasutuste kasuks

seatud hüpoteekidest tuleneva MRP-l tekkiva võlakohustuse tagamiseks. Lepingute kohaselt

kohustus MRP Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumidele sõlmitud üürilepingutest tulenevad õigused

ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale juhul, kui MRP ei tasu hüpoteegiga tagatud

laenu

ja

hüpoteegipidajal

tekib

õigus

kinnistu

sundmüügiks.

12.05.2010

ütles

DnB laenulepingud üles ja sellega seoses tekkis DnB-l õigus kinnistu sundmüügiks, mis

omakorda andis V. Malmile ja R. Põdrale õiguse Vabaduse 39 ja Turu 3 äriruumide

üürilepingute ülevõtmiseks OÜ-lt Valga Leivatehas, kuna MRP oli 31.03.2010 lepinguga

kinnistutel asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle andnud OÜ-le Valga

Leivatehas.

191. 02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder endi ja

MRP vahel 03.10.2000 sõlmitud tagatislepingust ja loovutajate ja OÜ Valga Leivatehas

02.12.2011. a kokkuleppest tuleneva nõude OÜ-le Consent. Nõude suurus oli lepingu kohaselt

2 169 034 eurot. 14.12.2011.a kokkulepe R. Põdra, V. Malmi, OÜ Consent ja OÜ Logos vahel

tõendab, et kokkuleppe kohaselt kuulus Valgas Turu 3 ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute

üüritulude netotulust 90% tasumisele V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades.

28.12.2011 teavitas V. Malm üürnikke üürilepingute ülesütlemisest ja taastati endine olukord,

kus üürileandjaks oli OÜ Valga Leivatehas. 01.01.2012.a üürilepingu täiendusega teavitati

üürnikke selle kohta, et alates 01.01.2012 tuleb üüri maksta OÜ-le Consent.

192. OÜ Consent asutati 02.12.2011. Osanik oli T.R. , kes oli ka osaühingu juhatuse liige

perioodil 02.12.2011–28.03.2013. E.K. a ütlustest nähtuvalt läks ta mõni aasta pärast MRP-st

lahkumist tööle OÜ-sse Consent, kuhu teda kutsus raamatupidajaks V. Malm. Tunnistaja pidas

OÜ Consent omanikeks V. Malmi ja R. Põtra. Tunnistaja ei osanud öelda, kellena T.R. OÜ-s

Consent

tööl

oli.

E.K.

a

ütluste

kohaselt

ei

allunud

ta

T.R.

le

ega

saanud

T.R.

lt

tööalaseid

korraldusi,

samuti

ei

olnud

tal

T.R. ga tööalast suhtlust.

193. T.R. ütlustest nähtuvalt oli ta OÜ Consent juhatuse liige V. Malmi ja R. Põdra ettepanekul.

Teda oli vaja omanikutulu saamiseks juriidiliselt vormistada. Maakohus järeldas, et T.R. ei

olnud otseselt seotud lepingute koostamise ja väljatöötamisega, tema allkirjastas need OÜ

Consent

nimel,

kuna

ta

oli

vormistatud

OÜ

Consent

juhatuse

liikmeks.

T.R. võis küll tegeleda OÜ Consent üürnikega suhtlemisega ja kinnistul olevate ruumidega,

kuid V. Malmi elukohas toimunud läbiotsimise käigus leitud T.R. allkirjadega tühjad valged

paberid

annavad

alust

arvata,

et

T.R.

ei

olnud

seotud

48(143)

OÜ Consent lepingute väljatöötamisega ega olnud seetõttu teadlik lepingute sisust.

T.R. oli OÜ-s Consent V. Malmi ja R. Põdra usaldusisik. Ka tunnistaja V. Malm on andud

ütlusi, mille kohaselt oli T.R. juhatuse liige seetõttu, et ta oli tema ja R. Põdra usaldusisik.

T.R. täitis tema ja R. Põdra korraldusi. Seega oli OÜ Consent V. Malmi ja R. Põdra sisulise

kontrolli all ning nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkulepete

ettevalmistamisega tegelesid V. Malm ja R. Põder. V. Malm ja R. Põder kasutasid T.R. d ära

ülekaaluka teadmisega.

194. 05.12.2011.a kokkuleppe nr 5 kohaselt kohustus OÜ Consent tasuma V. Malmile ning

R. Põdrale üle võetud nõude eest vähemalt 20 aasta jooksul vastavalt rahaliste võimaluste

olemasolule.

195. OÜ Consent kontole laekus perioodil 02.12.2011–03.05.2012 üüritulu. Perioodil

09.02.2011–02.04.2012 kanti V. Malmi ja R. Põdra kontodele üle kokku 18 869,86 eurot,

millest 9244,93 eurot laekus R. Põdra kontole. OÜ Consent tegi V. Malmile ja R. Põdrale

sularaha väljamakseid summas 1792,20 eurot. Kokku maksis OÜ Consent V. Malmile ja

R. Põdrale kokkuleppe nr 5 alusel 09.12.2011–02.04.2012 välja 20 662,06 eurot.

196. Kuna Tartu Maakohus keelas 31.01.2011.a määrusega äriruumide üürnikel üüri tasumise

OÜ-le

Valga

Leivatehas

ning

31.10.2011.a

määrusega

üürimaksete

tasumise

OÜ-le Leivavedu, siis sõlmiti üüritulu enda käsutusse saamiseks näilik nõude loovutamise

leping ja näilikud kokkulepped, et takistada üüritulu laekumist kohtu tagatiskontole. V. Malmi

ja R. Põdra koostatud nõude loovutamise leping ja kokkulepped olid näilikud, kuna nende

eesmärk oli jätta mulje sellise tehingu olemasolust, mida tegelikkuses ei eksisteerinud.

V. Malm ja R. Põder üritasid jätta mulje, justkui kohustus MRP äriruumidele üürilepingutest

tulenevad õigused ja kohustused üle andma V. Malmile ja R. Põdrale, kes omakorda loovutasid

nõude OÜ-le Consent, kes pidi nõude V. Malmile ja R. Põdrale tasuma 20 aasta jooksul. Seega

oli V. Malmi ja R. Põdra tahe suunatud üüritulu MRP kontrolli alt väljaviimisele, enda

käsutusse saamisele ning üüritulu arvelt võlausaldajate nõuete rahuldamise takistamisele.

197. Maakohtu hinnangul ei saanud R. Põdral ja V. Malmil MRP ega OÜ Valga Leivatehas vastu

nõudeid tekkida, samuti ei saanud neil tekkida õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja

kohustuste ülevõtmiseks. Seega ei saanud ka nõudeid edasi loovutada.

198. Tartu Maakohtu 16.05.2013.a ja Tartu Ringkonnakohtu 13.06.2014.a otsustega tsiviilasjas

nr 2-11-17796 tunnistati MRP, V. Malmi ja R. Põdra vahel 02.06.2009 sõlmitud lepingu

muutmise leping tagasivõitmise korras kehtetuks, sest selle lepinguga kahjustati

MRP võlausaldajate huve. Seega ei tekkinud V. Malmil ega R. Põdral MRP, OÜ Valga

Leivatehas ega kellegi teise vastu nõudeid ega õigust üürilepingutest tulenevate õiguste ja

kohustuste ülevõtmiseks.

199. MRP andis 31.03.2010.a üürilepingud üle OÜ-le Valga Leivatehas. 03.10.2000.a tagatis-

lepingu pooleks ei olnud OÜ Valga Leivatehas. Seega ei saanud lepingust OÜ-le Valga

49(143)

Leivatehas tekkida kohustusi, mis oleks andnud õiguse V. Malmil ja R. Põdral nõuda

OÜ-lt Valga Leivatehas endale üürilepingute üleandmist või üüri tasumist. 02.12.2011.a

nõudeõiguse loovutamise lepinguga loovutasid V. Malm ja R. Põder nõude OÜ Valga

Leivatehas vastu OÜ-le Consent. Sellel tehingul polnud OÜ Consent seisukohalt

majanduslikku otstarvet. OÜ Consent oli kokkuleppe alusel õigustatud saama üüritulu, kuid

kohustus selle üüritulu tasuma V. Malmile ja R. Põdrale võrdsetes osades. Ka V. Malm on

väitnud, et kokkuleppel polnud OÜ Consent jaoks majanduslikku mõtet. T.R. ütluste kohaselt

tegelesid V. Malm ja R. Põder nõudeõiguse loovutamise lepingu ja sellega seotud kokkuleppe

ettevalmistamisega,

ostides

lepingute

koostamiseks

juriste.

Lepingute

sisu

T.R. ei mäletanud, aga sai keeleliselt aru ja kirjutas lepingutele alla, kuna usaldas

V. Malmi ja R. Põdra palvel lepingud koostanud juriste. See kinnitab lepingu ja kokkulepete

näilisust ning eesmärki saada üüritulu enda käsutusse.

200. Seega olid 02.12.2011.a kokkulepe OÜ Valga Leivatehas ja R. Põdra ning V. Malmi vahel,

02.12.2011.a nõudeõiguse loovutamise leping ja 05.12.2011.a kokkulepe nr 5 sõlmitud selleks,

et vältida äripindade üüritulu tasumist kohtu tagatiskontole ning jätkata näiliselt tekitatud

õiguste alusel üüriraha enda käsutusse saamist.

201. Kuigi sularaha väljamaksed tehti OÜ Consent kassast ning raha kanti V. Malmi ja R. Põdra

kontodele OÜ Consent arvelduskontolt, tuleb eelnimetatud raha pidada siiski kuuluvaks

MRP-le, kuna üüritulu oli õigustatud saama pankrotis MRP ning üüritulu oleks pidanud

laekuma kohtu tagatiskontole. Seaduslikku alust üüritulu tasumiseks OÜ-le Consent ei

eksisteerinud. Seega jõudis MRP-le kuuluv raha R. Põdra käsutusse näilike tehingute alusel

tehtud väljamaksete ja ülekannete tulemusena.

202. OÜ Consent pangakontole õigusliku aluseta laekunud üüritulu oli MRP-le kuuluv muu vara

KarS § 201 mõttes. OÜ Consent kassas olnud sularaha oli vallasasi KarS § 201 tähenduses.

Kuna pangakontol olev raha ei saa olla süüdistatava valduses, siis oli see

KarS § 201 tähenduses süüdistatavale usaldatud. OÜ Consent kassas olnud sularaha on

käsitletav vallasasjana, seega oli sularaha süüdistatava valduses KarS § 201 tähenduses.

MRP pankroti väljakuulutamisega moodustus MRP varast pankrotivara, mille valitsemise ja

käsutamise õigus läks üle pankrotihaldurile. Äripindade üürnike tasutud üürisummad olid

R. Põdra jaoks võõras vara, kuna R. Põdral ei saanud lepingu ja kokkulepete alusel MRP ega

OÜ Valga Leivatehas vastu nõudeid tekkida. Seega puudus tal õiguslik alus süüdistuses

nimetatud üüritulu enda käsutusse saada. Tegemist oli näilike tehingutega. Üüritulu oli

õigustatud saama MRP (pankrotis) ja see pidi laekuma kohtu tagatiskontole. Näilike tehingute

tulemusel sai üüritulu hoopis OÜ Consent. Seega OÜ Consent arvelduskontol ja kassas olnud,

kuid MRP pankrotivarasse kuuluv raha oli R. Põdra jaoks võõras vara KarS § 201 tähenduses.

203. R. Põdral ei olnud õigust saada OÜ-le Consent näiliste tehingute alusel laekunud üüritulu

arvelt rahaülekandeid ega sularahaväljamakseid, kuna temal puudus pankrotivara

käsutamiseks pankrotihalduri nõusolek. Üüritulu oleks pidanud laekuma kohtu tagatiskontole

ning pankrotivara oleks pidanud kasutama võlausaldajate nõuete rahuldamiseks. Kinnistute

50(143)

üüritulu enda pangakontole saades ja sularaha väljamakseid saades manifesteeris R. Põder

omastamistahet ning pööras MRP vara enda kasuks. Oma tegevusega jättis R. Põder senise

omaniku MRP varast kestvalt ilma, kuna raha enda käsutusse saades muutus senise omaniku

seisund ning võimalus oma vara käsutada.

204. MRP osanike nõusolekul varakäsutuseks pole õiguslikku tähendust, kuna välja oli

kuulutatud MRP pankrot ja PankrS § 36 lg 1 alusel läks MRP pankrotivara valitsemise ja

käsutamise õigus üle pankrotihaldurile. PankrS § 35 lg 1 p 4 alusel kaotas MRP õiguse teha

mis tahes tehinguid. Seega kaotasid MRP osanikud õiguse varakäsutuste tegemiseks, samuti

varakäsutusele nõusoleku andmiseks. Kuna tegu pandi toime pankrotivara suhtes, siis ei välista

vara omaniku nõusolek karistusõiguslikku vastustust.

205. Tõenditest nähtub, et nende lepingute sõlmimine, mille tulemusena sattus üüritulu V. Malmi

ja R. Põdra käsutusse, oli V. Malmi ja R. Põdra ühine otsus. Enne lepingute koostamist saadi

kokku ja arutati ning informatsioon edastati V.L. le, kes vormistas lepingud. Raamatupidajale

anti

korraldus

teha

ülekandeid

võrdsetes

osades

nii

V. Malmile

kui

ka

R. Põdrale. Kuna V. Malm ja R. Põder olid lepingu ja kokkulepete sisust teadlikud, nad

allkirjastasid lepingud, neile tehti sularahaväljamakseid ja nende kontole tehti ülekandeid, siis

oli V. Malmi ja R. Põdra teopanus võrdne ehk mõlemad olid täideviijad ning omastamine on

toime pandud grupis.

206. R. Põder pani omastamise toime kavatsetult. R. Põder soovis saada üüritulu enda käsutusse

ning seadis selle endale kindlaks eesmärgiks. Süüdistatava eesmärgiks oli tekitada näilike

tehingutega alus saada MRP pankrotivara üüritulu näol endale. V. Malmi e-kirjast R. Põdrale

nähtub, kuidas V. Malm käis välja erinevaid alternatiive, kuidas saada üüritulu otse tema ja

R. Põdra arvelduskontole, et üürnikud ei tasuks üüri kohtu deposiitkontole. R. Põder on

kinnitanud, et ta teadis lepingute sisu ja eesmärki, ta oli lepingu ja kokkulepete osapool, ta

allkirjastas need dokumendid enda nimel. Seega oli ta teadlik kõigist asjaoludest ning seadis

eesmärgiks süüteokoosseisule vastava asjaolu teostamise.

4.4. R. Põdra ja T. Tõnissoo süüdistus rahapesus

207. Süüdistuse kohaselt on R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol varjanud R. Põdra ja V. Malmi

eelkuritegudega, s.o kelmuse, maksejõuetuse põhjustamise ja maksukuriteoga saadud vara

ebaseaduslikku päritolu ja vara asukohta, hoidnud saladuses vara olemust ja varjanud ning

abistanud R. Põtra, et ta saaks hoiduda oma teo õiguslikest tagajärgedest.

208. Äriregistri andmetel on OÜ Aurol kantud äriregistrisse 26.04.1996. Selle äriühingu asutaja

ja osanik oli R. Põder. Alates 09.08.2010 on osanik ka S-L.T. . Juhatuse liikmeteks olid

26.04.1996–04.02.2013 R. Põder ja alates 04.02.2013 T. Tõnissoo.

209. Kuritegelikul teel saadud vara päritolu varjamiseks hakkas R. Põder tegema ülekandeid oma

kontodelt OÜ Aurol kontole 2010. aasta augustis. Enne seda oli R. Põder koos V. Malmi ja

51(143)

T. Saarmanniga DnB-lt raha välja petnud ning koos V. Malmiga kahjustanud ja raisanud

MRP vara 9 667 890 krooni suuruses summas.

210. Maakohus märkis, et DnB-lt raha väljapetmine on tuvastatud R. Põdrale kelmuses esitatud

süüdistust käsitledes ja MRP vara kahjustamine aga KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistust

käsitledes.

211. KarS § 209 lg 2 p-de 3 ja 4 ning § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemise

tulemusel saadud rahast kandis R. Põder ajavahemikus 13.08.2008–07.08.2010 regulaarselt

oma Swedbanki kontole 4 187 145 krooni. R. Põder kinnitas kohtus, et MRP-lt tema kontodele

laekunud raha liikus edasi OÜ-sse Aurol. Selle rahaga tegi ta aktiivselt tehinguid

väärtpaberitega.

212. Süüdistuse kohaselt on rahapesu objektiks olnud ka KarS § 3891 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteoga saadud vara. Süüdistuse kohaselt jättis R. Põder 2008. a füüsilise isiku

tuludeklaratsioonis deklareerimata 14.03.2008. a kinnistute müügist saadud tulu ning tasumata

tulumaksu summas 3 322 141 krooni (212 323,51 eurot). 31.03.2009.a seisuga oli R. Põdra

pangakontodel kokku 3 619 342 krooni legaalset raha, mille arvel oleks ta pidanud tasuma

tulumaksu, kuid jättis selle tasumata. Tartu Maakohtu 07.02.2019.a määrusega lõpetati

kriminaalmenetluse R. Põdra süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumistähtaja

möödumise tõttu. Süüdimõistmine eelkuriteos ei ole aga rahapesus süüdimõistmise eeldus.

Maakohus leidis, et KarS § 3891 lg 1 tunnustele vastav eelkuriteosündmus on tõendatud.

14.03.2008 müüsid V. Malm ja R. Põder MRP-le Valgas Turu 3, Jaama pst 1a ja

Vabaduse 39 asuvad kinnistud hinnaga 32 400 000 krooni. Kinnisasjade soetamismaksumust

ja tehingukulusid maha arvates oli R. Põdra kasu Turu 3 kinnisasja võõrandamisest

1 637 636 krooni, Jaama pst 1a kinnistu müügist 293 075 krooni ja Vabaduse 39 kinnistu

müügist 13 889 009 krooni. Seega sai R. Põder sai 2008. aastal vara võõrandamisest

15 819 720 krooni kasu, mille ta jättis deklareerimata ning tulumaksu tasumata.

Tulumaksuseaduse (TuMS) § 4 lg 1 p 1 kohaselt oli 2008. a tulumaksu määr 21%. Seega jäi

maksuhaldurile valeandmete esitamise tulemusena maksudena laekumata 3 322 141 krooni

(212 323,51 eurot). Maksustamise seisukohalt olulised asjaolud olid süüdistatavale teada ja

need ei võimaldanud 14.03.2008.a lepinguga võõrandatud varalt tulu deklareerimata jätta.

Vabaduse 39 ja Jaama pst 1a kinnistud erastati maareformi seaduse järgi. Turu 3 kinnistu osteti

pankrotivarast. Erastamisseaduse alusel ostetud vara võõrandamisest saadud tulu ei olnud

tulumaksust vabastatud. Seega rahapesu objektiks on ka 31.03.2009. a seisuga deklareerimata

tulumaks 3 322 14 krooni, mille ulatuses jättis R. Põder maksuhaldurile andmed esitamata.

213. 31.03.2009. a seisuga oli R. Põdra kontodel raha järgmiselt:

1) kontol nr XXX (Swedbank) oli 1 323 868 krooni. 13.08.2008–31.03.2009 kandis

R. Põder sellele kontole kuritegelikul teel saadud vara 902 500 krooni, sh OÜ-st MRP

Market 762 500 krooni ja MRP-st 140 000 krooni;

52(143)

2) kontol nr XXX (SEB) oli 1 047 448 krooni;

3) omavahel seotud kontodel XXX , XXX , XXX ja XXX (Nordea) oli kokku 111 524 krooni

ja 130 316 eurot (2 039 002 krooni).

214. Kokku oli 07.08.2010.a seisuga R. Põdra erinevatel kontodel kriminaaltuluna käsitletavat

raha 7 509 286 krooni. Seega süüdistuses märgitud kriminaaltulu ulatus on tõendatud.

215. R. Põder kandis raha enda pangakontodelt OÜ Aurol pangakontodele 5 075 000 krooni

järgmiselt:

1) 08.–12.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kuus ülekannet, kandes

OÜ Aurol pangakontole nr 1120272791 kokku 1 180 000 krooni;

2) 10.–11.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes

OÜ Aurol kontole nr 10202000251003 kokku 900 000 krooni;

3) 10.08.2010 tegi R. Põder enda kontolt nr XXX kaks ülekannet, kandes OÜ Aurol kontole

nr 1120272791 995 000 krooni ja kontole nr 17002847128 2 000 000 krooni.

216. OÜ Aurol pangakontode väljavõtetelt nähtuvad ülekanded seoses väärtpaberi- ja

aktsiatehingutega.

217. OÜ Aurol ainukesed tuluallikad olidki R. Põdra sissemaksed ja väärtpaberi- ning

valuutatehingutest laekunud tulud. Pangakontode väljavõtted kinnitavad, et 5 075 000 krooni

kriminaaltulu on suunatud majanduskäibesse läbi väärtpaberi-, aktsia- ja valuutatehingute.

218. Pärast raha legaalsesse käibesse suunamist ning väärtpaberite- ja valuutatehingutelt tulu

saamist kandis R. Põder OÜ-sse Aurol sisse makstud raha osaliselt OÜ Aurol kontolt enda

kontodele tagasi ja elatus nn puhtaks pestud rahast. 2008. aastal kandis R. Põder enda kontodelt

OÜ-le Aurol 1 096 100 krooni ja OÜ Aurol tagastas R. Põdrale 405 000 krooni; 2009. a kandis

R. Põder OÜ-le Aurol 95 000 krooni ja OÜ Aurol kandis talle tagasi 65 000 krooni;

2010. aastal kandis R. Põder OÜ-sse Aurol 5,1 miljonit krooni ja sai tagasi 200 000 krooni.

219. Enam kui 5 miljoni krooni OÜ-sse Aurol kandmine toimus ajal, kui DnB oli esitanud

pankrotiavalduse, kohus oli selle menetlusse võtnud ja määranud ajutised pankrotihaldurid.

11.08.2010 esitas ajutine pankrotihaldur arvamuse, et MRP on püsivalt maksejõuetu. Seega oli

nende ülekannete põhjuseks vajadus peita MRP-st R. Põdrale üle kantud summasid, et puuduks

võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa.

220. 18.05–20.06.2011 kanti OÜ Aurol kontodelt OÜ Kooba Tare kontole kokku 170 000 eurot

selgitusega „kokkuleppe alusel“. Äriregistri andmetel oli OÜ Aurol juhatuse liige ülekannete

tegemise perioodil R. Põder. OÜ Kooba Tare juhatuse liige oli M.T. . Tegelikult juhtis OÜ-d

Kooba Tare T. Tõnissoo, kes kasutas M.T. d ülekaaluka teadmisega. R. Põdra ja T. Tõnissoo

53(143)

ütluste järgi tegi T. Tõnissoo OÜ Aurol raamatupidamist. Eeltoodust järeldub, et OÜ-de Aurol

ja Kooba Tare vahelised ülekanded toimusid R. Põdra ja T. Tõnissoo teadmisel ja kokkuleppel.

221. T. Tõnissoo ja R. Põder andsid ütlusi, et OÜ-de Aurol ja Kooba Tare vahel toimunud

ülekannete näol oli tegemist laenuga. Teised tõendid süüdistatavate ütlusi ei kinnita.

T. Tõnissoo koostatud OÜ Kooba Tare äriplaanides PRIA-le ei kajastu OÜ Kooba Tare laen

OÜ-lt Aurol, ehkki äriplaani vorm kohustanuks laene kajastama. Raamatupidamises ja

äriplaanis kajastamata laenu kohta antud ütlused ei ole usaldusväärsed. T. Tõnissoo ja R. Põder

suunasid kuritegelikku tulu ka majanduskäibesse, kuna OÜ Kooba Tare tasus OÜ-lt Aurol

laekunud kuritegeliku tulu arvelt kolmandalt isikult saadud teenuse eest.

222. T. Tõnissoo, kes oli OÜ Aurol raamatupidaja ja koostas OÜ Aurol 2010. a majandusaasta

aruande, jättis selles kajastamata OÜ Aurol pangakontodel oleva raha vähemalt summas

3 999 137 krooni. R. Põder peeti kahtlustatavana kinni 17.05.2012 ja talle esitati rahapesu

süüdistus. Pärast seda koostas T. Tõnissoo uue 2010.a majandusaasta aruande, mille R. Põder

allkirjastas 06.06.2012. Uues aruandes kasvas pangakontodel seisuga 31.12.2010 oleva raha

hulk 3 999 137 krooni võrra. Kohus pidas ebausutavaks ja teiste tõenditega mittehaakuvaks

süüdistatavate selgitust, et algses aruandes raha kajastamata jätmine oli eksitus. T. Tõnissoo ja

R. Põder varjasid kontol olevat raha teadlikult.

223. T. Tõnissoo OÜ Aurol sisulise raamatupidajana oli teadlik kõikidest OÜ Aurol

sissetulekuallikatest, sh sellest, et OÜ Aurol sai investeerimistegevuseks vahendid R. Põdralt.

Samuti oli T. Tõnissoo raamatupidamise alusdokumentide põhjal teadlik OÜ Aurol

majandustegevusese sisust ja seisust. Lisaks oli ta R. Põdra elukaaslasena teadlik

MRP pankrotimenetlusest ja R. Põdra vastu hagide esitamise ohust. Raha varjamine nii

OÜ Aurol majandusaasta aruandes kui ka OÜ Kooba Tare äriplaanides tõendab T. Tõnissoo ja

R. Põdra kooskõlastatud ja teadlikku tegevust kuriteoga saadud raha asukoha ja päritolu

varjamisel. Lisaks seisneb T. Tõnissoo panus rahapesusse OÜ Kooba Tare pangakonto

kasutamise võimaldamises kuritegelikul teel saadud vara tegeliku omaniku varjamiseks ja raha

peitmiseks.

224. Kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmise eesmärgiks oli varjata ja hoida

saladuses vara ebaseaduslikku päritolu ning abistada R. Põdral hoiduda kuritegude

toimepanemise õiguslikest tagajärgedest, sh nõuete täitmisest ja süüteoga saadud vara

konfiskeerimisest. R. Põder, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol tegutsesid rahapesu ja terrorismi

rahastamise tõkestamise seaduse RahaPTS § 4 lg 1 punktides 1 ja 3 kirjeldatud viisil.

Kuritegelikust tegevusest saadud raha ülekandmisega OÜ-le Aurol ja sealt tagasi R. Põdra

arvelduskontodele varjati raha tõelist olemust, päritolu, asukohta ja omandiõigust.

225. Maakohus leidis, et R. Põder tegutses rahapesu toime pannes kavatsetult, T. Tõnissoo kaudse

tahtlusega.

54(143)

226. R. Põder, tegutsedes börsidel, vajas selleks raha. Ta sai raha kelmuse teel pangast laenu

võttes ja endaga seotud äriühingust raha välja võttes. Saanud aru raha ebaseaduslikust

päritolust, raha pärinemisest enda kuritegelikust tegevusest, tekkis tal tegelikkuse varjamise

vajadus. R. Põdral oli OÜ Aurol, kuhu ta kandis ebaseaduslikku raha. Sellega ta seadis

eesmärgiks kuriteokoosseisule vastava asjaolu teostamise ja pidas seda võimalikuks.

227. Arvestades raha varjamise asjaolusid nii OÜ Aurol majandusaasta aruannetes kui ka

OÜ Kooba Tare äriplaanides, on ilmne, et T. Tõnissoo teadis raha kuritegelikust päritolust ja

selle varjamisega pidas ta võimalikuks kuriteokoosseisulise vastava asjaolu saabumist ja

möönis seda. Ta teadis, et tegemist on mittelegaalse rahaga, mida tuleb varjata ja ta tahtis seda

varjata. Varjamistegevuse suhtes tegutses T. Tõnissoo otsese tahtlusega.

228. R. Põder ja T. Tõnissoo panid rahapesu toime grupis ja suures ulatuses, sest rahapesu

objektiks olnud rahasumma ületab KarS § 121 p-s 2 sätestatud piirmäära.

229. R. Põder tegi rahapesu sisuks olevad ülekanded toime OÜ Aurol huvides, kuivõrd nende

tehingute tagajärjel sai OÜ Aurol oma investeerimistegevuseks vahendeid ja sellelt tegevuselt

tulu. Lisaks sai OÜ Aurol kasu seeläbi, et juhatuse liige kokkuleppel T. Tõnissooga tasus

OÜ-le Aurol osutatud teenuse eest kuriteo läbi saadud rahast.

4.5. T. Tõnissoo süüdistus soodustuskelmuses

230. OÜ Kooba Tare kanti äriregistrisse 01.10.2008. Asutaja ja osanik oli T. Tõnissoo.

01.10–17.11.2008 ja 07.01.2013–04.12.2017 oli T. Tõnissoo ka OÜ Kooba Tare juhatuse liige.

17.11.2008–07.01.2013 oli selle äriühingu juhatuse liige M.T. .

231. OÜ Kooba Tare esitas novembrist 2009 kuni detsembrini 2011 PRIA-le neli avaldust

investeeringutoetuse saamiseks, neist kolm avaldust meetme 1.4.1 kohaselt mikro-

põllumajandusettevõtte arendamise investeeringutoetuse saamiseks ja ühe avalduse meetme

3.1 kohaselt maapiirkonas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse

saamiseks. Esitatud taotlused olid järgmised:

1) 30.11.2009.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 171 000 krooni toetust kasvuhoone

rajamiseks, puuvilja- ja marjaistikute soetamiseks, istandusele piirdeaia rajamiseks;

2) 22.12.2010.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 142 750 krooni toetust puurkaevu,

veejaotusvõrgu ja pumpla ehituseks, Eesti Energia liitumistasuks ja projekteerimistöödeks;

3) 12.09.2011.a taotlus (meede 3.1), millega taotleti 27 616 eurot toetust kolme puhkemaja

ehituseks;

4) 12.12.2011.a taotlus (meede 1.4.1), millega taotleti 15 164 eurot toetust keldri rajamiseks

ja mullafreesi soetamiseks.

55(143)

232. Meedet 1.4.1. reguleeris põllumajandusministri 09.11.2007 määrusega nr 128 ja

08.09.2010.a määrusega nr 89 kehtestatud „Mikropõllumajandusettevõtte arendamise

investeeringutoetuse saamise nõuded, toetuste taotlemise ja taotluste menetlemise täpsem

kord“. Selle korra § 2 lg 1 p 2 seadis tingimuseks, et toetust võib taotleda ettevõtja, kelle

taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud majandusaasta müügitulu omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist

oli suurem kui 37 552 krooni (2400 eurot).

233. Meedet 3.1 reguleeris põllumajandusministri 22.12.2010.a määrusega nr 119 kehtestatud

„Maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetuse saamise nõuded,

toetuse taotlemise ja taotluse menetlemise täpsem kord“. Selle korra § 2 lg 2 p 2 nägi ette, et

toetust võib taotleda isik, kelle müügitulu oli taotluse esitamise aastale vahetult eelnenud

majandusaastal suurem kui 2400 eurot.

234. On tõendatud, et OÜ Kooba Tare kõigis taotlustes ja nendele lisatud äriplaanides näidati

omatoodangu müügitulu, mis vastas määrustes sätestatud tingimustele. Maakohtu hinnangul

ei olnud OÜ-l Kooba Tare aga tegelikult taotlustes märgitud ulatuses müügitulu omatoodetud

põllumajandussaaduste müügist või nende töötlemisel saadud põllumajandustoodete müügist.

235. Süüdistatava ütlusi selle kohta, et OÜ-l Kooba Tare oli PRIA-le taotluse esitamise aastale

vahetult eelnenud majandusaastal omatoodangu müügitulu nõutavas ulatuses, ega toodangu

müümist Valga Leivatehasele ei kinnita suulised ega dokumentaalsed tõendid.

236. T. Tõnissoo ütluste kohaselt ei ole ta päevagi turul kaupa müünud. Ta kajastas kassaraamatus

turumüügina müügi eraisikutele, isikutele tutvusringkonnast, tuttavate tuttavatele ja tulu, mille

ta sai kauba müügist realisatsiooni peale. Mida konkreetselt nende dokumentide alusel müüdi,

ei oska ta enam öelda. Üks suurem kokkuostja G.I. , kes turul OÜ Kooba Tare toodangut müüs,

on surnud. Kohus leidis, et pole tõendeid, mis kinnitaksid, et G.I. ostis marju OÜ-lt Kooba

Tare. G.I. i tegevusala oli metsamarjade kokkuost. Astelpajumarjad ei ole metsamarjad.

237. Taotlusele viitenumbriga 141009821927 lisatud äriplaanist nähtub, et 2009. aasta

omatoodangu müügitulu oli 31.10.2009.a seisuga 40 888 krooni. Samas äriplaanis, kus on

näidatud müügitulu tootegruppide kaupa, on näidatud ainult 100 kg astelpajumarjade müük

müügihind 90 krooni kilo. Taotluse nr 141010822469 äriplaanist nähtub 2009. aasta

omatoodetud põllumajandussaaduste müügitulu 46 888 krooni. Samas on täpselt välja toodud,

millistest tooteartiklitest see summa moodustub: suurema osa sellest moodustab mee (300 kg)

müügitulu 33 000 krooni ja astelpaju (100 kg) müügitulu 9000 krooni. Müügitulu kokku on

6000 krooni võrra suurem (53 088 krooni), kuid millest see koosneb, ei ole jälgitav. OÜ Kooba

Tare majandusaasta aruandest nähtub, et kogu müügitulust (53 088 krooni) moodustab

müügitulu seoses põllumajandusega ikkagi 40 888 krooni, ülejäänud osa moodustab

finantsnõustamine. T. Tõnissoo on PRIA-le esitanud dokumendid ja ka raamatupidamis-

dokumentide seas on dokumendid, millest nähtuvalt ostis ta mesitarud alles aastal 2010. Aastal

56(143)

2009 ei olnud OÜ-l Kooba Tarel mesitarusid, samuti ei renditud neid. Seega ei saanud

omatoodangu tulu tekkida mee müügist.

238. Dokumentides on kajastatud ka kartuli müük hinnaga 12 kr/kg. Samal ajal oli kartuli

turuhind Tartu turul 5 kr/kg, Valga turul 4–5 kr/kg. Ei ole eluliselt usutav, kartulit on ostetud

turuhinnast kaks korda kõrgema hinnaga.

239. Müüdud kaup ei olnud arvele võetud. Täpselt 5000-kroonised igapäevased müügitulemused

tekitavad kahtlusi. Vastuoluliste dokumentide alusel tegi kohus järelduse, et aastal 2009 ja

enne seda OÜ Kooba Tare tegelikult omatoodangut ei müünud. Tunnistaja U.M. i ütluste järgi

avati Valga leivatehase hoonetes kohvik aastal 2010. Kohviku varasema avamise ja

tegutsemise kohta tõendeid ei ole. Ka asjaolu, et enne 2010. aastat ei tegutsenud kohvik, kuhu

T. Tõnissoo väidetavalt OÜ Kooba Tare omakasvatatud toodangut müüs, lükkab ümber

süüdistatava ütlused omatoodangu müügitulu kohta 2009. aastal. Seega on kahes esimeses

PRIA-le esitatud taotluses omatoodangu müügi ja sellest saadud tulu kohta valeandmed.

240. 2010. aastal deklareeritud väidetavast müügitulust (38 826 krooni) suurema osa moodustas

taas astelpajumarjade müük väga suures koguses (326 kilo) ja turuhinnast kõrgema hinnaga

T. Tõnissoo lähedase R. Põdra äriühingule OÜ-le Valga Leivatehas. Tunnistajad ei kinnitanud

astelpajumarjade ostmist ja kasutamist Valga leivatehases. U.M. i ütluste järgi olid V. Malm

ja R. Põder äripartnerid. Tunnistaja oli abis OÜ Valga Leivatehas kohviku avamisel

2010. aastal. OÜ Valga Leivatehase sortimendis oli tooteid, kus kasutati astelpaljumarju.

Köögile vajalikud põllumajandussaadused osteti turult. Oli pikaaegne müüja. T. Tõnissoo

töötas tol ajal PRIA-s. OÜ-st Kooba Tare ega sealt kauba hankimisest ei teadnud tunnistaja

midagi. Tunnistaja T.L. ütluste järgi ta tegi alates 2010. aastast raamatupidamistööd ka OÜ-s

Valga Leivatehas. Tunnistaja ei tea, et OÜ Valga Leivatehas oleks OÜ-lt Kooba Tarelt midagi

ostnud.

241. T. Tõnissoo ütlusi, et külmutatud marjade müügi OÜ-le Valga Leivatehas leppis ta kokku

V. Malmiga, viimane ei kinnita. Tunnistaja V. Malmi ütluste järgi ei ole OÜ Kooba Tare

müünud OÜ-le Valga Leivatehas seadmeid ega toorainet kohviku vajadusteks. Kohvikus olid

tavalised külmkapid, kus hoiti leiba ja muid toiduaineid väiksemates kogustes. Tööstuslikud

külmkambrid puudusid. Ta ei tea, et R. Põder OÜ-ga Kooba Tare tehinguid tegi. Marjade

kogused, mis pagaritööstuses kasutati, olid väikesed. Astelpajumarju kasutati ainult tortide

kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Kohvikus lahtist mahla ei

müüdud, mahlad olid kõik pakendites. Ka tunnistajate R.K. ja U.M. i ütlused kinnitavad, et

leivatehasel ei olnud suuri külmikuid. Külmikute puudumine välistab suurtes kogustes marjade

säilitamise.

242. Tunnistaja A.H. i ütluste järgi töötas ta OÜ-s Valga Leivatehas 2010. a augustist 2011. a

aprillini raamatupidajana. Ta tunneb T. Tõnissood, kuid teab, et viimane leivatehases ei

töötanud. Arvete maksmise kohta andis talle korraldusi V. Malm. OÜ-st Kooba Tare ei teadnud

tunnistaja

midagi.

Tunnistaja

R.K.

ütluste

järgi

tunneb

ta

T. Tõnissood.

57(143)

T. Tõnissoo ei olnud nende töötaja ja tööalast kokkupuudet temaga ei olnud. Kohviku ja

pagaritööstusega OÜ-s Valga Leivatehas tegeles U.M. , kohviku juhataja ja keegi veel.

T. Tõnissoolt või M.T. lt ei ole tunnistaja vastu võtnud astelpajumarju, kartuleid, õunu,

porgandeid ega sibulaid. OÜ Valga Leivatehas ei ole astelpajumarju tootmises kasutanud, on

olnud maasikad ja vaarikad.

243. Ka tunnistajate N.K. ga ja H.K. i ütlused tõendavad, et OÜ Valga Leivatehas pole

astelpajumarju tootmises kasutanud. Mõlemad tunnistajad olid OÜ Valga Leivatehas

köögitöötajad ja seetõttu käis toiduks vajalik tooraine nende käest läbi.

244. Tunnistaja M.T. ütluste kohaselt ei ole tema OÜ-le Valga Leivatehas marju ega muid

põllumajandustooteid OÜ Kooba Tare nimel müünud. Ka oli M.T. osade marjatehingute

tegemise ajal välismaal. M.T. on ilmselgelt Eestist ära olnud 14.10.2010.a; 10.11.2010.a;

30.11.2010.a ja 06.12.2010.a OÜ Kooba Tare arvete väljastamise ajal ega saanud neid

tehinguid OÜ Kooba Tare nimel teha.

245. Maakohus järeldas, et astepajumarju leivatehasesse ei müüdud. Süüdistatav ise ei mäleta

aastat, millal astelpajumarju kasvatati ja korjati. T. Tõnissoo viis enda sõnul marju suvalistel

aegadel, jättes need kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Sellised ebamäärased väited

astelpajumarjade korjamise aja ja müügiksviimise viisi kohta seavad kahtluse alla süüdistatava

ütlused astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Kuigi tunnistaja R.K. k kinnitas enda

allkirju arvetel, ei kinnitanud ta arvetel märgitud kaupade olemasolu. Keegi tunnistajatest ei

ole suurtes kogustes astelpajumarju näinud. OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud

äriplaanides märgitud astelpajumarjade koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases

külmutusseadmete puudumise tõttu säilitada. Ka see asjaolu lükkab ümber T. Tõnissoo ütlused

astelpajumarjade müümisest Valga leivatehasele. Süüdistatava ütlused astelpajumarjade

müügi kohta muudab ebausutavaks ka see, et astelpajumarju pagaritoodetes igapäevaselt ei

kasutatud. PRIA kontrollkäikude dokumendid tõendavad astelpajupõõsaste olemasolu.

Astelpajupõõsaste olemasolu, aga ei tõenda marjade müüki OÜ-le Valga Leivatehas aastal

2010.

246. U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et

kooskõlastada

PRIA-toetustega

seotud

asjaolusid

ja

kinnitada

astelpajumarjade

omatoodanguna müümise fakti. R. Põder avaldas tunnistajale T. Tõnissoo PRIA-le esitatud

toetustaotlustega seotud probleemid. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm

lindistas selle kohtumise ajal toimunud kõne. Lindistus helifailidega esitati kohtule ka

tõendina. Toimunud kõneluse lindistus kinnitab tunnistajate U.M. i ja V. Malmi ütlusi selle

kohta, et pärast PRIA-le esitatud toetustaotlustes valeandmete ilmsikstulekut rääkisid

T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest asjaoludest ja soovisid asjaolude moonutamist.

247. Seda, et astelpajumarjadega tehinguid ei tehtud, kinnitavad ka dokumentaalsed tõendid.

Väljatrükk Tartu turu kodulehelt näitab, et astelpajumarjade kilohind kõikus 1,6–3 euro vahel,

üksikutel juhtudel ulatus 5 euroni. See on tunduvalt vähem, kui OÜ Kooba Tare ja OÜ Valga

58(143)

Leivatehas väidetavates tehingutes. See kinnitab, et hinnad olid kujundatud kunstlikult vajaliku

müügitulu näitamiseks.

248. Samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas n-ö ostis astelpajumarju kokku 46 591 krooni eest, on

OÜ Kooba Tare kandnud OÜ-le Valga Leivatehas üle 46 200 krooni arve 1619 alusel. Puudub

selgitus, mille eest. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega veemahutite

eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul: veemahuti eest (arvel

on käsikirjaline märge „õige arve“ ja külmkambri eest). V. Malm andis ütlusi, et tema ei tea

midagi OÜ Valga Leivatehase eelnimetatud arvetest OÜ-le Kooba Tare. Tunnistaja ei mäleta,

et oleks OÜ-le Kooba Tare sellise külmkambri müünud. Võrreldes arveid, kandeid ja tunnistaja

ütlusi, tegi maakohus järelduse, et arvetega on toimunud manipuleerimine. Vastastikuste

ülekannete puhul oli tegemist tasaarveldusega, näitamaks astelpajumarjade eest tasumist

OÜ-le Kooba Tare.

249. Kuna tõendid ei kinnita astelpajumarjade müüki, on tõendamata ka OÜ Kooba Tare

omatoodangu müügitulu toetuste saamiseks nõutavas ulatuses.

250. Dokumentaalsed tõendid kinnitavad, et PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare toetused

süüdistuses märgitud ulatuses välja.

251. Maakohus märkis, et toetust kasutati ja selles ei ole kahtlust. Toetuse saamiseks ei olnud aga

täidetud tingimused, mille puudumisel ei ole taotleja toetuskõlblik. OÜ-l Kooba Tare puudus

omatoodangu müügitulu vajalikus ulatuses. Seetõttu ei olnud OÜ Kooba Tare toetuskõlblik.

Ta ei olnud taotluskõlblik ühegi nelja taotluse esitamise ajal. Ka meetme 3.1 kohases taotluses,

kus oli vaja lihtsalt müügitulu, on näidatud müügitulu omatoodangust. Kuna omatoodang,

millest nõutavas ulatuses tulu saada, puudus, ei olnud täidetud ka müügitulu nõue.

252. Toetuste saamiseks täideti ja esitati OÜ Kooba Tare kuludeklaratsioonid, nagu seda näeb

ette määruste nr 128 ja 89 § 16 lg 1, mille kohaselt toetuse saaja teeb investeeringu ja esitab

investeeringu tegemist tõendavad dokumendid kuni neljas osas ühe taotluse kohta kahe aasta

jooksul, arvates PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisest. Seega esitas OÜ Kooba

Tare dokumendid ja need olid aluseks PRIA poolt taotluse rahuldamise otsuse tegemisel ja

väljamaksmisel. Viitenumbriga 141011823053 taotlus jäeti PRIA peadirektori 18.04.2012.a

otsusega nr 13-6/890 rahuldamata, sest selles taotlusvoorus ületas kõigi nõuetele vastavate

taotluste rahastamise summa ministri kehtestatud piirmäära. Toetus jäi välja maksmata

T. Tõnissoost olenematutel asjaoludel.

253. Seega esitati PRIA-le neljal korral taotlus toetuse saamiseks ja iga kord on taotluse lisana

esitatud ebaõiged andmed omatoodangu müügitulu kohta. Ebaõigete andmetele esitamisega on

PRIA viidud eksitusse ja OÜ-le Kooba Tare on toetus välja makstud. Neljandal korral ei

olenenud toetuse väljamaksmine taotluse esitajast. Omatoodangu kohta õigete andmete

esitamisel ei oleks taotleja olnud toetuskõlblik ja soodustuse saamine oleks ära langenud.

Valeandmete esitamisega näidati toetust taotlevat ettevõtet tingimustele vastavana.

59(143)

Omatoodangu kohta esitatud andmed mõjutasid soodustuse saamise küsimust taotluse esitajale

positiivselt. Valeandmete esitamisega olid PRIA-s taotlusi menetlevad töötajad viidud

eksimusse ja tegutsesid toetusi välja makstes eksimuse mõjul. Pettuslikult saadud toetuse

väljamaksmisega lõpule viidud. Ei ole oluline, kas toetust kasutatakse eesmärgipäraselt.

254. M.T. , kes oli 17.11.2008–07.01.2013 OÜ Kooba Tare juhatuse liige, sõlmis 01.03.2009. T.

Tõnissooga töövõtulepingu. Selle kohaselt võttis M.T. T. Tõnissoo kui osaühingu osaniku

tööle, arvestamata töö eest tasu. Ta tegi T. Tõnissoole ülesandeks vastutada põllumajandusliku

tootmise organiseerimise ja aruandluse eest. T. Tõnissoo määrati teostama kõiki tehinguid ja

toiminguid. M.T. andis 16.07.2009 T. Tõnissoole volikirja, mis kinnitab, et M.T. volitas OÜ

Kooba Tare nimel asju ajama T. Tõnissoo.

255. M.T. ei teadnud ega mäletanud OÜ-ga Kooba Tare seonduvaid asjaolusid. Tunnistaja

ütluste järgi töötas ta aastatel 2008–2013 mitmes riigis ja käis Eestis harva. Tunnistaja ei

mäletanud, kas ta andis kellelegi volitusi OÜ Kooba Tare esindamiseks ja tema nimel

asjaajamiseks. Tunnistaja ei mäletanud PRIA-le toetustaotluste esitamist. OÜ Kooba Tare

müügitulust aastatel 2008–2010 ei teadnud tunnistaja midagi.

256. T. Tõnissoo töötas PRIA regioonide osakonna Viljandimaa-Valgamaa büroo juhataja

ametikohal, kust ta lahkus 28.12.2012 omal soovil. M.T. OÜ Kooba Tare juhatuse liikmeks

nimetamise põhjus oli avaliku teenistuse seadus, mis keelas riigiametnikel kuuluda

tulundusühenduse alaliselt tegutsevasse juhtorganisse, kontroll- ja revisjoniorganisse.

T. Tõnissoo asendas enda juhatuse liikme kohal M.T. ga ja jätkas riigiametis töötades

tegutsemist ka ettevõtluses.

257. T. Tõnissoo oli ainukene allkirjaõiguslik isik enamiku OÜ Kooba Tare pangakontode puhul,

vaid ühe pangakonto puhul oli lisaks temale internetipanga kasutajaks registreeritud ka

M.T. .

258. T. Tõnissoo kasutuses olnud arvuti vaatlusprotokoll ja sellesse salvestatud OÜ Kooba Tare

dokumendid tõendavad samuti T. Tõnissoo tegevust OÜ Kooba Tare juhtimisel. T. Tõnissoolt

võeti ära PRIA arvuti, milles olid OÜ Kooba Tare PRIA-le esitatud taotluste dokumendid.

PRIA ja OÜ Kooba Tare vaheliseks elektrooniliseks suhtluseks kasutatud OÜ Kooba Tare

e-posti aadressi lõi T. Tõnissoo. Registrite ja Infosüsteemide Keskuse kiri tõendab, et

OÜ Kooba Tare nimel esitas ja tegi elektroonilised kinnitused OÜ Kooba Tare 2009. a ja

2010. a majandusaasta aruannetele T. Tõnissoo.

259. Väljatrükid EMTA andmebaasist näitavad, et M.T. oli jaanuarist 2010 kuni detsembrini

2011 pidevalt Eestist eemal. Reisijaotsingu andmetel sõitis ta laevaga Eesti ja Soome vahet.

260. Eeltoodud asjaolud, eelkõige M.T. täisvolitus T. Tõnissoole, T. Tõnissoo allkirjaõigus OÜ

Kooba

Tare

pangakontode

kasutamiseks,

T. Tõnissoo

loodud

ja

kasutatav

e-posti aadress ja T. Tõnissoo poolt OÜ Kooba Tare majandusaasta aruannete esitamine

60(143)

tõendab, et T. Tõnissoo oli OÜ Kooba Tare faktiline juht, kes tegeles OÜ Kooba Tare

majandustegevuse juhtimisega. T. Tõnissoo tegi kõik PRIA-le esitatavate taotlustega

seonduvad toimingud ja otsused.

261. T. Tõnissoo, töötades ise PRIA ametnikuna, ei saanud kuuluda OÜ Kooba Tare

juhtorganisse. Seepärast kasutas ta ära oma sugulast M.T. d, kelle ta määras juhatuse liikmeks

ja varjas sellega oma tegutsemist ettevõtte juhina. T. Tõnissool oli OÜ Kooba Tare omanikuna

täielik ülevaade osaühingu majandustegevusest. Töötades PRIA ametnikuna, oli tal teadmine

ka toetuste saamise tingimustest ja korrast. T. Tõnissoo valitses äriregistrisse kantud juhatuse

liiget oma teadmisega ja nägi ette toetuse saamiseks vajalikke pettuse asjaolusid. Süüdistatav

kasutas M.T. d kuriteo toimepanemisel vahendina.

262. Subjektiivsest küljest on kuritegu toime pandud kavatsetult. Süüdistatav PRIA töötajana

teadis täpselt toetuste saamise tingimusi ja asjaolusid. Tõendid kinnitavad OÜ-l Kooba Tare

omatoodangust tuleneva müügitulu puudumist aastatel 2009–2010. Süüdisataval oli täielik

ülevaade OÜ Kooba Tare majandustegevusest. Et äriühing oleks toetuse saamiseks kõlbulik ja

vastaks tingimustele, kujundas süüdistatav majandusandmed toetuse saamiseks sobivaks.

Sellega seadis süüdistatav endale eesmärgiks omatoodangu müügitulu kohta valeandmete

esitamise. Ta teadis, et tulemus – toetuse saamine – nende andmete esitamise tagajärjel saabub.

263. T. Tõnissoo soovis PRIA-lt valeandmeid sisaldanud toetustaotluste ja äriplaanide alusel

saada pettuse teel 62 871,80 eurot. PRIA maksis OÜ-le Kooba Tare alusetult välja

34 319,74 eurot. Kuritegu on lõpule viidud kolme taotluse osas. Neljanda taotluse osas jäi tegu

katsestaadiumisse.

4.6. Maakohtu hinnang menetlusaja mõistlikkusele

264. Kohus leidis, et selles kriminaalmenetluses ei ole mõistlik menetlusaeg ületatud. Seda

järeldust põhistades osutas kohus kriminaalasja keerukuse ja mahukuse kõrval mh ka asjaolule,

et kaitsjad Robert Sarv ja Mihkel Gaver tegevus on menetlust pahatahtlikult ja ulatuslikult

venitanud.

4.7. Karistuse mõistmine

265. Maakohus märkis, et R. Põder ja OÜ Aurol (pankrotis) on varem karistamata, T. Tõnissood

on karistatud dokumendi võltsimise ja võltsitud dokumendi kasutamise eest Tartu

Ringkonnakohtu 22.04.2016.a otsusega. Karistust kergendavaid asjaolusid kohus ühegi

süüdistatava puhul ei tuvastanud. R. Põdra toime pandud kelmuse ja maksejõuetuse

põhjustamise puhul on karistust raskendavaks asjaoluks omakasu motiiv.

266. R. Põder on varem karistamata isik. Seetõttu lähtus kohus temale põhikaristuse mõistmisel

ainult eripreventiivsetest eesmärkidest. Teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma

samasuguste kuritegude toimepanemisest karistusega santsiooni keskmises määras või sellest

alla poole. R. Põdra süü suuruse määrab kõigi kuritegude puhul kahju ulatus. Kelmuse ja

maksejõuetuse põhjustamise kuritegudes esineb koosseisuväline karistust raskendav asjaolu –

61(143)

omakasu, mille tõttu ei saa nendes kuritegudes karistuse mõistmisel minna keskmisest määrast

allapoole. Karistuse mõistmisel omastamise ja rahapesu eest on võimalik minna keskmisest

määrast allapoole, kuna koosseisuvälised karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuigi

R. Põder töötab ja tal on sissetulek, ei pidanud kohus võimalikuks tema karistamist rahalise

karistusega, eelkõige seetõttu, et see võib teda edaspidi karistuse täitmise vajadusel viia uute

varavastaste või majanduskuritegudeni.

267. T. Tõnissoo puhul puuduvad koosseisuvälised karistust kergendavad ja raskendavad

asjaolud. Seetõttu on võimalik tema karistamisel minna sanktsiooni keskmisest määrast

allapoole. Kergemat liiki karistuse mõistmisel võib süüdistatav jätkata uute kuritegude

toimepanemist. Seetõttu tekkis kohtul veendumus, et ainult vangistus saab varem karistatud

isikut mõjutada hoiduma uutest samasugustest kuritegudest.

268. Kohus leidis, et kõik süüdistatavad on võimalik karistusest tingimisi vabastada ja jätta

mõistetud karistused täies ulatuse täitmisele pööramata KarS § 73 lg 1 alusel. Arvestades

kuritegude toimepanemisest kuni süüküsimuse lahendamiseni möödunud aega, mille jooksul

ei ole süüdistatavatele põhjust ette heita uusi õigusrikkumisi, on võimalik karistusest

vabastamine R. Põtra käitumiskontrollile allutamata. Ka T. Tõnissoole Tartu Ringkonnakohtu

22.04.2016.a otsusega määratud kaheaastane katseaeg on möödunud. R. Põder on toime

pannud neli kuritegu, neist üks esimese astme kuritegu. Seetõttu tuleb temale katseaeg määrata

KarS § 73 lg-s 3 sätestatud maksimaalses ulatuses. T. Tõnissoo on toime pannud kaks kuritegu,

neist üks esimese astme kuritegu. T. Tõnissoole ja OÜ-le Aurol (pankrotis) tuleb katseaeg

määrata KarS § 73 lg 3 keskmises ulatuses.

269. R. Põder on toime pannud kelmuse ja kaks majandusalast kuritegu. Kuritegudega tekitatud

kahju ulatust hinnatakse KarS § 121 p 3 järgi eriti suureks. Eeltoodut arvestades pidas kohus

vajalikuks mõista R. Põdrale lisakaristuse KarS § 491 lg 1 järgi ja kohaldada talle

ettevõtluskeeldu maksimaalselt lubatud tähtajaks.

4.8. Tsiviilhagi lahendamine

270. Kannatanu Luminor Bank AS (DnB õigusjärglane) esitas 11.02.2014 R. Põdra, V. Malmi ja

T. Saarmanni vastu tsiviilhagi avalduse nendelt solidaarselt 296 000 euro väljamõistmiseks.

271. Käesolevas kriminaalasjas on vaja lahendada küsimus, kas tsiviilhagis märgitud

296 000 eurot tuleb välja mõista tsiviilkostja T. Saarmannilt. V. Malmilt on see summa

kannatanu kasuks välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega asjas nr 1-17-7212.

R. Põdra osas jäeti kannatanu tsiviilhagi Tartu Maakohtu 27.07.2017.a määrusega läbi

vaatamata PankrS § 43 lg 2 alusel, kuna R. Põdra kohtu alla andmise ajaks oli kuulutatud välja

tema pankrot.

272. Maakohus leidis erinevalt tsiviilkostjast, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud.

Tsiviilkostja viidatud asjaolu, et MRP pankrot kuulutati välja 15.09.2010, ei tähenda, et sellest

ajast sai kannatanu teadlikuks kelmusest 296 000 eurot lisalaenu saamiseks. Kannatanu

62(143)

esindaja kinnitas kohtus, et kannatanu sai kuriteo asjaoludest teada alles 2011. aasta aprillis,

kui pankrotihaldurid olid ette valmistanud ja kannatanule saatnud kuriteokaebuse projekti,

millest nähtus raha liikumine teiste pankade kontodele, kuhu kannatanul ei olnud ligipääsu.

Kannatanu väide on usutav, kuna kannatanul oli lisaks käesolevale haginõudele MRP vastu

nõudeid oluliselt suuremas ulatuses ning alles hilisema uurimise käigus selgusid ka kõnealuse

nõude aluseks oleva lisalaenu taotlemisega seonduvad asjaolud ning T. Saarmanni panus

OÜ RST Valga arvete esitamise näol. Kannatanu võis 2010. aastal olla teadlik küll

MRP maksejõuetusest, kuid see ei andnud veel alust kahtlustada kostjaid kuritegelikus

käitumises ega hinnata kogu kahju tegelikku ulatust. Just lisalaenu puhul oli MRP esitanud

OÜ RST Valga ehitusarveid, mis ei andnud esialgu alust kahtlustada ebaseaduslikku tegevust.

Võttes arvesse kogu MRP tegevusskeemide uurimise mahukust, saigi kelmus ja kahju suurus

ilmsiks tulla oluliselt hiljem. Kuriteoteade esitati 28.04.2011 ning seega ei ole kannatanu

tsiviilhagi esitamisega 11.02.2014 ületanud 3 aasta pikkust aegumistähtaega.

273. V. Malm andis kohtus ütlusi, et 13.02.2009 võttis MRP DnB-lt lisalaenu 296 000 eurot. Et

raha pangast kätte saada, tuli teha avaldus ja juurde arve-kalkulatsioon. Neil oli kollektiivne

kokkulepe, mille poolteks olid tema, T. Saarmann ja R. Põder, et OÜ RST Valga esitab

fiktiivseid arved ja hiljem kreeditarved. T. Saarmann oli teadlik, et DnB finantseerib need

laenud arve alusel. T. Saarmann tegi kalkulatsioonid ja hakkas töödega pihta. T. Saarmanniga

oli kokku lepitud vaid see üks töö, mida OÜ RST Valga tegi leivatehase objektil, ülejäänud

asjad olid fiktiivsed. Raha tuli MRP-lt OÜ RST Valga arvele, OÜ RST Valga kandis

kreeditarve alusel raha MRP Swedbanki arvele. Edasi liikus raha MRP kontolt tema ja R. Põdra

eraisiku kontodele.

274. T. Saarmanni ja V. Malmi ütlused on samasisulised selles, et pangast MRP-le laenu

väljamaksmiseks oli vaja näidata laenu sihipärast kasutamist. Selleks leppisidki osaühingu

juhatuse liikmed ja T. Saarmann kokku arvete esitamises pangale näitamiseks. Kreeditarvetega

kanti laenuks saadud raha tagasi MRP arveldusarvele teises pangas. Sellisel viisil raha

liikumine jäi laenuandjale märkamata ja võimaldas laenu kätte saada.

275. Raha liikumist kinnitavad OÜ RST Valga ja MRP Swedbanki kontode väljavõtted. Nendega

on tõendatud, kuidas MRP kandis 02.03.2009–27.08.2009 OÜ RST Valga kontole kokku

3 229 224 krooni ning OÜ RST Valga kandis omakorda samal või järgmistel päevadel

MRP Swedbanki kontole 3 171 948,80 krooni. MRP raamatupidamisdokumentide

vaatlusprotokoll tõendab, et OÜ RST Valga on MRP-lt saadud raha tagasikandmiseks esitanud

MRP-le kreeditarved.

276. Pangatöötajatest tunnistajad I.V. ja M.R. kinnitasid kohtus, et kui DnB oleks saanud laenu

väljamaksmise protsessi käigus teada, et tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud

investeeringuid ei tehtud ja raha sihtotstarbeliselt ei kasutatud, ei oleks laenu väljamakseid

tehtud. I.V. i ütluste kohaselt esitas MRP pangale OÜ RST Valga ehitusarved, mille alusel

maksti raha välja. Hiljem pankrotimenetluse käigus selgus, et raha jõudis tagasi V. Malmi ja

R. Põdra kontodele. M.R. ütluste kohaselt käsitles pank investeeringute kavana V. Malmi

63(143)

poolt iga kord enne väljamakseid esitatud avaldusi selle kohta, milliseid investeeringuid

teostatakse. Pank küsis ehitusarveid. Toodi ehitusarved, kus oli kirjas, mille jaoks laenuraha

kasutatakse. Ta ei olnud teadlik, et see raha, mille pank andis investeeringuteks, kanti

MRP teises pangas olnud kontole. Kui OÜ RST Valga oleks raha tagasi kandnud

MRP DnB-panga kontole, oleks pank seda tähele pannud ja laenumakseid ei oleks edasi tehtud.

Nii M.R. kui ka I.V. i ütluste kohaselt pangale OÜ RST Valga kreeditarveid ei esitatud. Pank

sai nendest teada pankroti- või kriminaalmenetluse käigus. Seega on mõlema tunnistaja kohtus

antud ütlustega leidnud kinnitust, et kannatanu ei oleks laenu välja maksnud, kui ta oleks laenu

väljamaksmise

protsessi

käigus

saanud

teada,

et

MRP

esitab

pangale

OÜ RST Valga fiktiivseid arveid ning tegelikkuses laenulepingu aluseks olnud investeeringuid

ei tehta. See tähendab, et kannatanu viidi eksitusse, mille tulemusena kannatanu tegi

laenumaksete näol varakäsutuse. Kannatanule on laenu tagastamata jätmisest tekkinud kahju

296 000 eurot.

277. Kohus ei nõustunud tsiviilkostja esindaja väitega, et T. Saarmanni suhtes peaks kahjunõue

olema oluliselt väiksem, kuna OÜ RST Valga arved, mis lisati pangale esitatud avalduste

juurde, on esitatud väiksemates summas kui lisalaenu kogusumma 296 000 eurot.

T. Saarmanni roll kogu kelmuse skeemis ja kahju tekitamisel väljendus esmalt juba kokkuleppe

sõlmimises V. Malmi ja R. Põdraga fiktiivsete arvete esitamise kohta. Seejärel osales

T. Saarmann selles, et raha laekumisel OÜ RST Valga kontole kanti summad kohe tagasi

MRP teisele pangakontole. Kannatanule tekitatud kahju 296 000 eurot on T. Saarmanni,

V. Malmi ja R. Põdra tegevusega põhjuslikus seoses, sest kui pangale ei oleks nende poolt

jäetud muljet, et laenu kasutatakse sihtotstarbeliselt, ei oleks pank laenu väljamakseid tehtud.

Esitades MRP-le arveid ja kandes MRP-lt saadud raha kohe tagasi MRP pangakontole teises

pangas, ei olnud T. Saarmanni tegevusel muud eesmärki, kui petta kannatanult välja laenuraha.

Tegelikult OÜ RST Valga arvetel märgitud ehitustöid Valga leivatehases ei tehtud. Seega on

T. Saarmann enda tegevusega teadlikult ja tahtlikult kannatanule kahju tekitanud kogu

haginõude ulatuses.

278. Kannatanu tsiviilhagi T. Saarmanni vastu tuleb rahuldada VÕS § 1045 lg 1 p 7 alusel, kuna

eelkirjeldatud pettusega on rikutud deliktiõiguslikku kaitsenormi, s.o KarS § 209.

T. Saarmanni vastutuse aluseks on VÕS § 1045 lg 4. R. Põder ja V. Malm panid 296 000 euro

kättesaamiseks toime KarS § 209 järgi kvalifitseeritava kuriteo ning T. Saarmanni tegevus

aitas sellele otseselt kaasa.

279. Maakohus märkis, et 296 000 eurot tuleb T. Saarmannilt välja mõista solidaarselt

V. Malmiga, kellelt on sama summa välja mõistetud Tartu Maakohtu 18.08.2017.a otsusega

asjas nr 1-17-7212.

APELLATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

280. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid:

1) R. Põdra kaitsja vandeadvokaat Robert Sarv;

64(143)

2) T. Tõnissoo kaitsja vandeadvokaat Mihkel Gaver ja

3) T. Saarmanni esindaja vandeadvokaadi abi Hannes Olli.

281. Apellatsioonivastuse esitasid:

1) prokuratuur ja

2) kannatanu esindaja vandeadvokaat Marit Toom.

1. R. Põdra kaitsja apellatsioon

282. Apellant taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub:

1) esimese alternatiivina lõpetada R. Põdra suhtes teise astme kuritegude osas toimuv

kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu;

2) teise alternatiivina lõpetada kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu;

3) kolmanda alternatiivina saata kriminaalasi uueks arutamiseks Tartu Maakohtu Valga

kohtumajas;

4) neljanda alternatiivina teha uus otsus ja mõista süüdistatav kõigis talle esitatud

süüdistustes õigeks;

5) viienda alternatiivina mõista R. Põdrale kergem karistus.

1.1. Kuritegude aegumine

283. Süüdistatava suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada põhjusel, et kõigi teise astme

kuritegude aegumistähtaeg on möödunud. Prokurör pole esitanud kohtule tõendeid

aegumise katkemise kohta enne süüdistatavate kohtu alla andmist. Tartu Maakohtu

17.05.2012.a määrusega arestiti küll süüdistatava pangakontod ja seal olev raha, kuid see ei

katkestanud kuriteo aegumist, sest puuduvad vara arestimise protokollid, mis tähendab, et

vara arestimist pole lõpule viidud. Arestimistoiming jäi poolikuks ning poolikut toimingut

ei saa nimetada arestimiseks.

284. Kriminaalmenetlus KarS § 384 järgi tuleb igal juhul lõpetada, kuna selle kuriteo puhul

on möödunud absoluutne aegumistähtaeg. Puuduvad andmed, et süüdistatava tahe oleks

olnud suunatud MRP maksevõime vähendamisele või maksejõuetuse põhjustamisele kõigi

talle etteheidetavate tehingute kaudu tervikuna. Seega tuleb iga tehingut käsitleda eraldi

ning nende tegude puhul, mille väidetavast toimepanemisest on möödas enam kui 10 aastat,

tuleb menetlus lõpetada. MRP maksevõime kahjustamine lõppes igal juhul siis, kui

süüdistatav sõlmis kolmandate isikutega kohustuste ülevõtmise (nõude loovutamise)

lepingud. Kolmandate isikute (OÜ Valga Leivatehas, OÜ Consent, OÜ Leivavedu) kaudu

65(143)

saadud ülekanded ei ole MRP tehingud. Seega ei saa neid objektiivse koosseisu puhul

arvestada, sest need tehingud pole tehtud MRP nimel. Seega saavad kõne alla tulla vaid

süüdistatava poolt MRP nimel tehtud tehingud. Samuti ei ole tõendatud, et süüdistatav koos

V. Malmiga sõlmis 27. mai 2010. a kinnistu müügilepingu vahendlike täideviijatena

T.R. d ära kasutades. Kohtule pole esitatud tõendeid, et süüdistatav oleks

T.R. d ära kasutanud. Süüdistatavat süüdi tunnistada kolmanda isiku poolt sõlmitud tehingu

eest.

1.2. Mõistliku menetlusaja möödumine

285. Kriminaalmenetlus tuleb lõpetada mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, sest menetlus

mõjutab R. Põtra oluliselt juba 2012. a maikuust ehk üle seitsme aasta. Selle aja vältel pole

süüdistatav saanud kasutada pangakontosid ega teha normaalselt pangatehinguid.

Kriminaalmenetlus on rikkunud R. Põdra pereelu ning on tekitanud mõõtmatul hulgal

stressi ja sellest tingitud haigusi. Kriminaalmenetlus on piiranud ka süüdistatava võimalusi

tööd leida. Kriminaalmenetlus on veninud süüdistatavast mitteolenevatel asjaoludel.

Kohtueelne menetlus oli ebamõistlikult pikk. Prokurör venitas süüdistusakti koostamisega

15 kuud. Sisuline kohtueelne menetlus lõppes 2013. aasta detsembris, süüdistusakt koostati

aga alles 13. augustil 2015 ja süüdistatavad anti kohtu alla 15. märtsil 2016. Kaitsjad ei

põhjustanud kohtueelses menetluses ühtki viivitust. 2016. aasta lõpust kuni 2017. aasta

suveni takistas asja arutamist V. Malmi tervislik olukord, tema vahistamine ning sellele

järgnenud soov sõlmida kokkulepe. Hiljem soovis T. Tõnissoo loobuda juhatuse liikmeks

olekust – seda ei saa inimesele ette heita. Eeltoodut pole võimalik seostada süüdistatavaga,

sest süüdistataval puudub antud asjaoludega igasugune puutumus. Samuti pole R. Põder

seotud OÜ Aurol pankrotistumisest tingitud viivitusega. R. Põder ei ole põhjustanud

menetluse venimist. Süüdistatav ei vastuta ka oma kaitsja tegevuse eest, sest tegemist on

riigi õigusabi korras määratud kaitsjaga. Järelikult ei saa kaitsja võimalikud minetused tuua

kaasa negatiivseid järelmeid süüdistatavale, sest kaitseõiguse tagamise eest vastutab riik.

1.3. Maakohtu esimees jagas kriminaalasja ebaseaduslikult ümber teisele kohtunikule ja

asja arutati vales kohtumajas

286. Tartu Maakohtu esimees jagas käesoleva kriminaalasja nimeliselt kohtunik Ene Mutsule,

eirates sellega nii põhiseaduse (PS) § 24 lg-t 1, KrMS § 24 lg-t 1 kui ka kohtute seaduse

(KS) § 37 lg 2 p-st 2 tulenevat kohtukoosseisu moodustamise juhuslikkuse põhimõtet.

Kohtualluvust muudeti ilma süüdistatavate nõusoleku ja seadusliku aluseta ning kohtuniku

vahetamiseks puudus seaduslik alus. Kohtu esimees võib kohtuasju KS § 45 lg 11 alusel

ümber jagada vaid enne seda, kui asi on juba kindla kohtuniku menetlusse määratud, mitte

aga määratud kohtunikku välja vahetada. Rikutud on süüdistatava õigust asja arutamisele

seaduse järgi ettenähtud korras. Maakohtu esimehe määruses puudub ka põhjendus:

määrusest ei nähtu ei see, miks kohtu esimees otsustas sellise määruse anda, ega määruse

õiguslikud põhjendused. Seetõttu on maakohtu esimehe määrus ebaseaduslik ja tuleb

tühistada. See omakorda toob aga kaasa kogu maakohtus toimunud menetluse

ebaseaduslikuks tunnistamise. See tähendab, et maakohtu otsus tuleb tühistada ja

66(143)

kriminaalasi

saata

uueks

arutamiseks

maakohtule

seaduslikult

moodustatud

kohtukoosseisus.

287. Ebaseaduslik oli ka kriminaalasja arutamine Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas.

Kohus ei kuulanud ära süüdistavaid ega kaitsjaid, kui otsustas kohtumaja vahetada.

Maakohus ei olnud õigustatud asja arutama Tartu kohtumajas. Ükski norm ei võimalda

arutada asja mujal, kui kuriteo toimepanemise kohas. Kõik süüdistatavale etteheidetavad

teod pandi toime Valgamaal. Kui ühes maakohtu tööpiirkonnas on mitu kohtumaja, tuleb

kriminaalasja menetleda kohtumajas, mille piirkonda jääb kuriteo toimepanemise koht.

Praegusel juhul tulnuks asja arutada Valga kohtumajas. Selline järeldus tuleneb

KS § 9 lg 2 p-st 4, lg-st 3, § 10 lg-st 1 ja justiitsministri 27.10.2005.a määruse

nr 46 § 2 lg 4 p-st 4. Kohtumaja vahetamisega rikuti süüdistatava õigust asja arutamisele

seaduse alusel moodustatud kohtus. Kuna rahvakohtunikud määratakse kohtumaja kaudu,

siis oleks asja arutamisel Valga kohtumajas osalenud teised rahvakohtunikud. Ei saa

välistada võimalust, et õiges kohtumajas määratud kohtukoosseis oleks teinud teistsuguse

otsuse. Seetõttu on tegemist väga olulise rikkumisega, mis mõjutas asjas sisulist

lahendamist. Järelikult tuleb maakohtu otsus tühistada ja kriminaalasi saata maakohtule

uueks arutamiseks õiges kohtumajas.

1.4. V. Malmi ja U.M. i ütluste ebausaldusväärsus

288. Maakohus hindas V. Malmi ja U.M. i ütluseid ühekülgselt. Kaitsja märkis istungil

korduvalt, et V. Malm oli nii kaitsja kui ka süüdistatava suhtes äärmiselt negatiivselt

meelestatud. V. Malm keeldus küsimustele vastamast, asus kaitsjaga vaidlema, põikles

vastamisest kõrvale ning vastamisel püüdis süüdistatavat mustata. Maakohus ei lubanud

kaitsjal esitada tõendeid selle kohta, et U.M. valetas kohtule ja et V. Malm valetas kohtule

selle kohta, et süüdistatav oli kõigi V. Malmi õigusvastaste tegudega nõus. Kuna V. Malm

loobus enda kaitsmisest, siis tundus talle ebaõiglane, et tema saab karistatud, aga R. Põder

äkki ei saa. Seega asus V. Malm erinevalt varasemast R. Põtra süüstama. U.M. valetas, et

Malmide ja Põtrade pered omavahel läbi ei käinud. Tegelikult suhtlesid kaks perekonda

tihedalt ja järjepidevalt. Kui inimene valetab kohtule juba nii olulise, kuid samas lihtsa fakti

kohta, siis ei ole tema ülejäänud ütlused absoluutselt usaldusväärsed. Ilma

V. Malmi ütlusteta pole tõendeid, mille alusel saaks R. Põdra süüdi tunnistada. Seega

mõjutas V. Malmi ütluste ebakohane hindamine oluliselt otsuse sisu.

1.5. Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused tõendite kogumiseks

või esitamiseks

289. Kaitsja taotles maakohtult 13. veebruaril 2009. a laenulepingu nr TAL09K/16 sõlmimist

puudutava

järelevalvemenetluse

andmete

väljanõudmist

Finantsinspektsioonilt,

selgitamaks, kas DnB rikkus Finantsinspektsiooni hinnangul Võru 78 kinnistu müügil ja

finantseerimisel MRP krediteerimise reegleid. Alternatiivselt taotles kaitsja nende asjaolude

kohta asjatundja ülekuulamist. Maakohus jättis mõlemad taotlused rahuldamata, sest leidis,

et need pole asjakohased. Apellandi arvates jättis maakohus põhjendamatult rahuldamata

67(143)

taotluse koguda tõendid selle kohta, et DnB rikkus jämedalt pangale kehtestatud nõudeid

ning sisuliselt pettis MRP-d, kui varjas viimase eest kinnistu olematut väärtust ning eksitas

MRP-d.

290. Kaitsja hinnangul pankrotistus MRP just seetõttu, et äriühing ostis 10 000 000 krooni eest

sisuliselt

väärtusetu

kinnisvaraobjekti.

Kuivõrd

MRP

pidi

hakkama

tasuma

10 000 000 krooni suurust laenu ja selle laenu intresse, mõjutas see MRP majandusnäitajaid.

Süüdistatav esitas Finantsinspektsioonile kaebuse seoses tema ja MRP suhtes toime pandud

kelmuse või vähemalt krediteerimise nõuete olulise rikkumisega. Finantsinspektsiooni

menetlus on aga salajane, mistõttu ei anna inspektsioon ilma kohtu nõudmiseta dokumente

välja. Samas on need dokumendid olulised just selle tõendamisel, et DnB tekitas ise oma

pettusliku tegevusega MRP bilanssi ligi 10 000 000 krooni suuruse miinuse. Kui õnnestub

tõendada, et laenulepingute ülesütlemine oli alusetu, ei ole võimalik väita, et süüdistatav

põhjustas maksejõuetuse ja vähendas maksevõimet.

291. Pärast V. Malmi ülekuulamist maakohtus ilmnes tema üllatuslike ütluste tõttu vajadus

esitada R. Põdra kaitsmiseks täiendavaid tõendeid. Maakohus jättis aga kaitsja sellekohase

taotluse alusetult rahuldamata. Seetõttu taotleb kaitsja ringkonnakohtult kokku seitsme

kirjaliku tõendi vastuvõtmist ja uurimist, sest need tõendid lükkavad ümber V. Malmi

ütlused ning kinnitavad süüdistatava kaitseversiooni.

292. Kaitsja taotles maakohtult ekspertiisi korraldamist Simus KV eksperthinnangu

nr 4031 suhtes. Tegemist on olulise tõendiga, sest see võimaldab tõendada üheltpoolt seda,

et tagatisvara väärtus oli hindamisakti koostamise hetke seisuga 58,9 miljonit krooni.

Teisalt võimaldab see tõendada, et turuhinnaga tehtud tehing ei saa äriühingut kahjustada.

Maakohus jättis selle taotluse alusetult rahuldamata. Kui ekspertiis kinnitab, et

02.06.2009.a leping kinnistute müügihinna suurendamise kohta sõlmiti turutingimustel, ei

saanud see äriühingut kahjustada. Kui pandiga koormatud kinnisasja väärtus tagab

võlausaldaja nõudeid, ei ole tegemist üldse pankrotiolukorraga. Tehing saab kahjustada

teiste võlausaldajate ja äriühingu huve vaid siis, kui poolte sooritused on oluliselt

tasakaalust väljas. Eksperthinnang võimaldaks tuvastada üheselt, kas MRP ja süüdistava

tehtud tehing oli tasakaalust väljas või mitte. Kaitsja taotleb ringkonnakohtult ekspertiisi

määramist, tuvastamaks, kas ekspertarvamus nr 4031 vastab tegelikkusele.

1.6. Süüdistus MRP maksejõuetuse põhjustamises ei ole sisuliselt põhjendatud

293. R. Põder ei teinud ühtegi tehingut või toimingut, mis oleks MRP maksevõimet

vähendanud või selle maksejõuetuse põhjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi V. Malm.

Süüdistatav polnud alati isegi V. Malmi kahjulike tehingutega kursis. MRP läks pankrotti

ainult sel põhjusel, et V. Malmil oli kasiinosõltuvus ning ta pumpas selle tarbeks

osaühingust raha välja.

294. Olukorras, kus Valga turu kinnistud olid panditud DnB kasuks ning pant ületas

kinnistutega seotud laenukohustusi, ei saanud Vabaduse 39 kinnistu müümine

68(143)

27.05.2010 MRP peamist võlausaldajat kahjustada. Teisi võlausaldajaid MRP-l ei olnud.

DnB aga sai enda huve alati pandi realiseerimisega kaitsta.

295. Maakohus tugines ekslikult dokumentaalse tõendina tsiviilasjas nr 2-11-17796 tehtud

kohtuotsusele, milles jäeti tuvastamata pandiga koormatud vara väärtus. Tsiviilasjas tehtud

kohtuotsustes on viidatud Pind KV arvamustele, mis ei ole aga usaldusväärsed mh põhjusel,

et nendes on võetud aluseks liiga kõrge kapitalisatsioonimäär (20%) ning pole kasutatud

võrdlusmeetodi.

296. Pole tõendatud, et panga kasuks seatud hüpoteek ei taganud tegelikkuses panga nõuet

(laenujääki). Ajutised haldurid ei tellinud DnB eksitava informatsiooni tõttu

PankrS § 22 lg 2 p-de 1 ja 2 nõudeid rikkudes erapooletut eksperthinnangut laenutagatiste

(kinnistute) turuväärtuse leidmiseks. DnB nõuet käsitleti ekslikult kui sisuliselt tagamata

kohustust. DnB ei korraldanud kinnistute turuväärtuse hindamist läbi eksperthinnangute

tellimise, vaid DnB tellis teadlikult ekspertarvamused, mis näitaksid kinnistute madalat

hinda.

Kinnisvara

turuväärtuse

määramisel

ja

tuvastamisel

kehtib

standard

EVS:875-4-2005, mida praegusel juhul laenutagatiste väärtuse tuvastamisel ei järgitud.

Tagatisvara turuväärtus määrati lubamatult ekspertarvamuse alusel. Sellega pettis

DnB kohut ja pankrotimenetluse osalisi. See omakorda tõi kaasa MRP pankroti ebaõige

väljakuulutamise.

297. Kui MRP Market OÜ-ga tehtud tehing oli eraldivõetuna kahjulik, pidi MRP juba selle

tagajärjel pankrotti minema. Kuna seda ei juhtunud ning see tehing tegelikult

MRP maksevõimet ei mõjutanud, siis polnud see tehing kahjulik.

298. Sisuliselt ainsaks MRP vara väärtust vähendavaks teoks oleks saanud olla pandiga

tagatud kinnistute väärtuse vähendamine. Süüdistatav midagi sellist ei teinud. Kuna pandiga

tagatud vara väärtus kujunes vastavalt turuhinnale, siis ei saa seda riski panna süüdistavale

ning väita, et see oli tema tehtud kahjulik tehing.

1.7. R. Põdrale esitatud omastamissüüdistuses kirjeldatud faktilised asjaolud ei vasta

omastamise koosseisule

299. Süüdistatavale heidetakse ette 20 662,06 euro MRP raha omastamist perioodil

09.12.2011–02.04.2012. Süüdistuse kohaselt sõlmisid R. Põder ja V. Malm lepingud, mis

viisid MRP üürilepingute alusel tekkinud rahavoo kolmandatele isikutele (OÜ Consent,

OÜ Valga Leivatehas). Seejärel said kolmandad isikud endale MRP üüritulu.

300. Süüdistuses kirjeldatud teo puhul pole tegemist MRP vara omastamisega, sest üürnike

makstud üürisummad ei läinud kunagi MRP vara hulka. Kui OÜ Leivatehas või

OÜ Consent hakkas võtma Valga turu üürnikelt üüri, siis ei olnud tegemist MRP vara

omastamisega. OÜ-dele Valga Leivatehas või Consent makstud raha ei läinud kunagi

MRP vara hulka – see raha liikus eraldi lepingute alusel üürnike ja OÜ Valga Leivatehas

või OÜ Consent vahel. Antud tegu vastab rohkem üürnike petmisele (kelmusele), kuid mitte

69(143)

mingil juhul omastamisele. MRP-l jäi üürilepingute alusel nõudeõigus üürnike vastu ikkagi

alles. Kui üürnik maksis OÜ-le Valga Leivatehas või OÜ-le Consent üüri õigusliku aluseta,

pidi MRP üürnikelt vastavad summad sisse nõudma ning üürnik oleks saanud OÜ-lt Valga

Leivatehas või OÜ-lt Consent viimastele makstud üürisummad alusetu rikastumise sätete

alusel välja nõuda.

301. Kui aga siiski eeldada, et üürnike poolt OÜ-le Valga Leivatehas ja OÜ-le Consent üle

kantud summad olid MRP vara, siis oli tegemist MRP osanike R. Põdra ja V. Malmi varaga,

mida nad võisid käsutada ja kasutada oma äranägemise järgi. Riigikohus on asjas

nr 3-1-1-52-14 leidnud, et osaühingu ainuosaniku süüditunnistamine ühingu vara

omastamises ei ole võimalik. Nii R. Põder kui ka V. Malm olid vara sellise käsutamisega

nõus. MRP pankroti väljakuulutamine ei muutnud osalust ega vara omandit. See, et

süüdistatavad

rikkusid

pankrotimenetlusega

kaasnevat

vara

käsutamise

keeldu

(PankrS § 35 lg 1 p 1 ja p 4), ei muuda vara kuuluvust. Võlgniku varast pankrotivara

moodustumine ei tähenda, et see muutuks osanike jaoks võõraks.

1.8. Kelmuse toimepanemine on tõendamata

302. Ükski objektiivne tõend ei kinnita, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga panga

petmisel. Süüdistatav ei olnud kelmuse toimepanemise juures. T. Saarmanni ütluste

kohaselt ei olnud süüdistatav leivatehase kinnistul toimunud ehitustööde, arvete ja

ülekannetega kuidagi seotud. Raamatupidajad kinnitasid, et süüdistatav ei teinud

ülekandeid ning tal ei olnud juurdepääsu internetipangale. Süüdistatav ei teadnud, et see

raha, mida V. Malm tahtis välja maksta, oli V. Malmi poolt välja petetud. R. Põder ei

esitanud väljamaksetaotlusi, ei suhelnud pangaga, ei suhelnud T. Saarmanniga. Järelikult

puudub süüdistatava teopanus kelmuses ehk panga petmises. Ainuüksi fakt, et süüdistatav

sai V. Malmi poolt välja petetud rahast osa, ei tähenda mitte midagi. Maakohus on pimesi

uskunud V. Malmi ütlusi.

1.9. Rahapesusüüdistus on tõendamata

303. Esmalt puuduvad rahapesu eelkuriteod, sest maakohus eksis kõigi eelkuritegude

tuvastamisel. Samuti tuvastas kohus eelkuriteona vääralt R. Põdra maksukuriteo, mille osas

kriminaalmenetlus aegumise tõttu lõpetati. Seejuures hindas kohus tendentslikult tunnistaja

K.T. e ütlusi ega tõlgendanud nende ütluste pinnalt tekkinud kahtlusi süüdistatava kasuks.

Süüdistatav ei täitnud maksukuriteo subjektiivset koosseisu.

304. Teiseks ei suutnud maakohus esitada adekvaatset ja eluliselt usutavat põhjendust selle

kohta, kuidas saab pangakonto kaudu üle kantud raha omandiõigust varjata. Pangakonto

kaudu tehtud ülekanded on jälgitavad. R. Põdra tegevuse eesmärk ei olnud raha päritolu või

omaniku varjamine. Maakohtu käsitluses võib ükskõik missuguse kuriteo tulemusel saadud

vara edasikandmine teise isiku pangakontole moodustada rahapesu. Praegusel juhul tõstis

süüdistatav tema pangakontol oleva raha tema osalusega äriühingusse. Kui isik kannab raha

enda ühelt kontolt teisele või endaga seotud juriidilisele isikule, siis ei muunda ta vara

70(143)

päritolu ega varja vara omanikku. Tegeliku kasusaaja mõttes ei muutunud midagi, sest raha

jäi jätkuvalt süüdistatava kontrolli alla. Isegi kohtule esitatud pankade vastused kinnitavad,

et süüdistataval säilis kontroll pangakontode üle.

305. Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku

omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes

keskne osa. Siinsel juhul ei ole süüdistatav absoluutselt vara käsutamist ja liigutamist

varjanud. Riigikohus on otsuses asjas nr 3-1-1-31-11 leidnud, et varavastase kuriteo

sooritanud isiku poolt enda identiteedi varjamiseks raha kolmandate isikute arvetele kanda

laskmine on hinnatav kelmusliku teo loomuliku osana, milles ei väljendu legaalse

majandus- või rahakäibe kahjustamine sinna kuritegelike vahendite suunamisega. Ühtki

süüdistatavale etteheidetavatest tegudest ei saa pidada rahapesuks RahaPTS § 4 lg 1

tähenduses. Kandes kannatanute raha kolmandate isikute arvetele, ei ole eelkuritegu

rahapesu-süüdistusest eristatav. Süüdistatava käitumise ebaõigussisu nendes süüdistustes

ammenduks sellisel juhul varavastases kuriteos – pettuslikul teel kannatanu varakäsutuse

saavutamises. Praegusel juhul ei soovinud süüdistatav raha päritolu peita, sest raha päritolu

on väga lihtsasti tuvastatav ja kontrollitav.

306. Kogu väidetavate eelkuritegudega saadud raha oli OÜ Aurol pangakontol alles. Kui

tegemist oleks rahapesukavatsusega, oleks tegemist kõige rumalama ja ebaõnnestunuma

rahapesuga – füüsiline isik kannab raha enda pangakontolt enda osalusega firmasse, kus

raha seisab nagu füüsilise isiku kontol. See ei ole rahapesu.

1.10. R. Põder ei tegutsenud väidetavate süütegude toimepanemisel grupis

307. Ükski objektiivne tõend ei kinnita väidet, et R. Põder oleks tegutsenud koos V. Malmiga

või T. Tõnissooga. Süüdistuses pole väidetava koostöö detailid avatud, mistõttu polnud

süüdistataval võimalik end antud väite suhtes efektiivselt kaitsta. Jääb ebaselgeks, kuidas

on võimalik sisustada kuritegude kaastäideviimist, kui süüdistusaktis on selle kohta ainsana

märgitud „koostöös“. Ei ole tõendatud, et R. Põder omaks etteheidetavate süütegude

toimepanemisega üleüldse mingit faktilist puutumust. Vaid juhatuse liikmeks olemise fakt

ei anna õigust väita, et R. Põder osales olulise teopanusega väidetavates kuritegudes.

Asjaolust, et MRP juhatuse liikmete tegevus võis olla üldiselt kooskõlastatud, ei saa

vältimatult järeldada, et süüdistatav ja V. Malm tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ka

süüdistuses kirjeldatud tegusid toime pannes. Ainuüksi juriidilise isiku juhatuse liikme

teadlikkus asjaolust, et teine juhatuse liige käitub õigusvastaselt, ei saa moodustada

teopanust, mis annaks alust pidada esimest juhatuse liiget kuriteo kaastäideviijaks.

308. Süüdistusakti üldsõnalisest argumentatsioonist ei saa vastust küsimusele, kuidas R. Põder

süütegude täideviimises osales või missugune oli tema teopanus. Maakohus asus seda

teopanust ise sisustama, kuid see ei ole kooskõlas KrMS § 268 lg 1 nõuetega.

71(143)

1.11. R. Põdra karistust tuleb kergendada

309. Maakohtu mõistetud karistus on liiga raske ega arvesta kohtupraktikas antud suuniseid.

Esiteks leidis maakohus põhjendamatult, et süüdistatav pani teo toime omakasu motiivil.

Kasu saamine on kelmuse puhul objektiivse koosseisu tunnus. Sama kehtib antud olukorras

ka maksejõuetuse põhjustamise puhul. Järelikult pole see käsitletav raskendava asjaoluna.

310. Teiseks ei arvestanud maakohus karistuse mõistmisel menetluse kestust ega seda, et

väidetavate süütegude toimepanemisest on möödas nii palju aega, et karistamine on

kaotanud tähenduse.

1.12. Menetluskulu tuleb jätta riigi kanda

311. Maakohus pidanuks jätma vähemalt 20% menetluskulust (välja arvatud sundraha) riigi

kanda, sest R. Põdrale KarS § 3891 lg 1 järgi esitatud süüdistuses lõpetati kriminaalmenetlus

kuriteo aegumise tõttu.

312. Isegi R. Põdra süüditunnistamisel tuleb tema menetluskulu jätta KrMS § 180 lg 3 alusel

riigi kanda, sest kohus on kuulutanud välja R. Põdra pankroti. Süüdistatav on halva

tervisega ja töötu ning tal on kaks ülalpeetavat last.

2. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioon

313. Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist T. Tõnissood puudutavas osas ja

palub teha uue otsuse, millega tema kaitsealune mõistetaks nii KarS § 210 lg 2 kui ka

KarS § 394 lg 2 p 2 järgi õigeks.

2.1. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 210 lg 2 järgi

314. T. Tõnissoo on alates aastast 2002 tegelenud astelpaju kasvatamise ja müümisega. Seda

tegi ta ka süüdistuses nimetatud perioodil. Seetõttu ei ole alust kahelda, et aastatel

2009–2011 oli OÜ-l Kooba Tare, mille ainuosanik ja sisuline juht T. Tõnissoo oli, reaalne

müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. PRIA-le esitatud andmed müügitulu kohta ei

ole olnud eksitavad. T. Tõnissoo müüs marju turul, aga ka G.I. ile ja OÜ-le Valga

Leivatehas.

315. Esimese astme kohtu menetluses esitas T. Tõnissoo oma väidete tõendamiseks

Põllumajandusameti mahepõllumajanduse osakonna 2013. aastal väljastatud tõendi

nr 130053, põlluraamatu väljavõtte OÜ Kooba Tare kohta, PRIA pindalatoetuse maksmise

menetluse käigus põldude kohta koostatud kontrollaktid ja mõõtmise tulemusi kajastavad

protokollid, Põllumajandusameti mahepõllumajanduse märgistuse taotluse menetlemise

käigus koostatud kontrollaktid ja protokollid mõõtmistulemuste kohta, äriregistri väljavõtte

ja

majandusaasta

aruande

FIE

G.I.

i

kohta.

Nende

tõenditega

tõendas

T. Tõnissoo, et ta oli juba 2002. aastast kasvatanud astepajusid ning neid edasi müünud.

Samuti andis T. Tõnissoo süüdistusversiooni kummutavaid ütlusi enda kasvatatud

põllumajandussaaduste, sh astelpajumarjade müügi kohta.

72(143)

316. Ei ole eluliselt usutav, et põllumajandustootja, kes kasvatab niivõrd palju erinevaid vilju,

ei realiseeri neid müügi teel. Põldude suurusest tulenevalt on absurdne oletada, et kogu

toodang kulus ära oma tarbeks ja aastatel 2009–2011 müügitulu polnud.

317. Mahepõllumajandusega tegelemist ja põllumajandussaaduste müüki kinnitavad ka

M.T. ja R. Põdra ütlused.

2.2. Vastuväited T. Tõnissoo süüditunnistamisele KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 2 järgi

318. T. Tõnissoole KarS § 394 järgi tehtud etteheide ei ole piisavalt konkretiseeritud.

T. Tõnissoole esitatud süüdistuses ei ole konkretiseeritud, millisest R. Põdra kuriteost

pärinevat raha varjati. Nn eelkuritegu on aga rahapesu kui kuriteo üks eeldusi. Räägitakse

üksnes „kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud varast“. Kui rahapesusüüdistuses pole

eelkuritegu välja toodud, siis ei saa kohus sellele ka kohtuotsust tehes tugineda. Samuti ei

tule süüdistusest selgelt välja, milline rahasumma oli väidetava rahapesu objektiks. Ühtlasi

jääb süüdistuse põhjal ebaselgeks, milles seisnes T. Tõnissoo teopanus.

319. T. Tõnissoo süü rahapesus ei ole tõendamist leidnud. Tal polnud OÜ-ga Aurol muud

seost, kui see, et ta tegeles selle äriühingu raamatupidamisega. T. Tõnissoo on selgitanud,

et OÜ Aurol laenas OÜ-le Kooba Tare raha investeeringute tegemiseks. Raha, millest

OÜ Aurol laenu andis, pärines aktsiatehingutest. T. Tõnissool ei olnud kahtlust, et

OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare kontole liikunud raha võib olla mittelegaalset päritolu.

T. Tõnissoo ei teadnud, kuidas R. Põder rahaga ringi käis. T. Tõnissoo ei ole ise kunagi

teinud ülekandeid OÜ Aurol pangakontodelt OÜ Kooba Tare kontole, sest tal puudus

selleks õigus. R. Põdral oli ligipääs OÜ Kooba Tare kontodele ja tal oli võimalus teha

ülekandeid.

3. T. Saarmanni (esindaja) apellatsioon

320. Apellant taotleb Tartu Maakohtu otsuse tühistamist tsiviilhagi lahendamist ja

tsiviilkostjalt menetluskulu väljamõistmist puudutavas osas ja palub jätta T. Saarmanni

vastu esitatud tsiviilhagi rahuldamata ning menetluskulu kannatanu kanda.

321. Esiteks leiab kaitsja, et maakohus jättis ekslikult nõude aegumise kohaldamata. Kohus

tugines aegumise küsimuse lahendamisel kannatanu lepingulise esindaja suulisele

kinnitusele, mis ei ole tõend. Maakohtu otsuse aluseks olnud V. Malmi ütlustest nähtuvalt

kutsus kannatanu V. Malmi ja R. Põdra enda juurde juba 2010. a märtsis, süüdistades neid

siis pettuses. Nimelt oli hageja õiguseellane saanud Swedbank AS-i kaudu teada

laenusummade liikumisest OÜ RST Valga konto kaudu. 29.06.2010 esitas DnB MRP vastu

pankrotiavalduse. 10.11.2010 valiti DnB esindaja MRP pankrotitoimkonna liikmeks. See

võimaldas tal tutvuda halduri toimikuga. Seega alates 10.11.2010 oli kannatanul juurdepääs

pankrotivõlgnik MRP pangakontodele, sealhulgas pankrotivõlgniku pangakontole

AS-is

Swedbank

ja

teistele

raamatupidamis-dokumentidele,

eelkõige

ajutiste

pankrotihaldurite kogutud andmetele. Sellele vaatamata kannatanu järgneva kolme aasta

jooksul hagi ei esitanud.

73(143)

322. Teiseks kohaldas maakohus vääralt materiaalõigust ja jättis ekslikult kohaldamata

VÕS § 1045 lg 3. Kannatanul oli laenumaksete tegemise kohustus sõltumata OÜ RST Valga

arvetest või nende alusel tehtud ülekannetest. Samuti nähtub asja materjalidest, et kannatanu

tegi MRP-le väljamaksed enne, kui MRP tegi ülekanded OÜ-le RST Valga.

MRP-le laenumaksete tegemiseks piisas laenulepingu kohaselt üksnes V. Malmi vastavast

taotlusest. Kannatanu varakäsutus laenu väljaandmisel ei olnud seotud pangale

kuludokumentide esitamisega. DnB tegigi väljamakseid ilma kuludokumentideta. Samuti

ei pidanud MRP laenu väljamaksete saamiseks esitama pangale tõendeid OÜ RST Valga

arvete tasumise kohta. Laenulepingu nr 18/08K33 muutmise lepingu nr 1 järgi ei olnud

laenu väljamaksmise tingimuseks saadud laenu kasutamine juba reaalselt kantud kulutuste

katmiseks. Seega ei olnud MRP pangaülekannetel OÜ-le RST Valga, OÜ RST Valga

kreeditarvetel ja raha tagasikandmisel MRP arveldusarvele mingit seost kannatanu

varakäsutusega. Kannatanu kahju ei tekkinud mitte laenu väljamaksmise, vaid selle

tagastamata jätmise tõttu. T. Saarmann ei saanud seda kuidagi mõjutada.

323. Maakohus mõistis tsiviilkostjalt välja 296 000 eurot olukorras, kus kohus ise asus

seisukohale, et R. Põder ja V. Malm said pettuse teel kasu ja tekitasid pangale kahju summas

202 724,48 eurot ehk 93 275,52 eurot vähem.

324. Samuti hindas maakohus ebaõigesti tõendeid. T. Saarmanni juhitud äriühinguga OÜ RST

Valga oli seotud vaid 79 752,61 euro ulatuses arveid, mida süüdistatavad pangale näitasid.

Seega isegi juhul, kui T. Saarmannil oleks väidetava kahjuga seos, ei saaks OÜ RST Valga

arved olla põhjuslikus seoses hageja väljamaksetega suuremas ulatuses.

4. Prokuratuuri apellatsioonivastus

325. Prokuratuur esitas ringkonnakohtu nõudmisel kirjaliku seisukoha R. Põdra kaitsja

apellatsioonis esitatud täiendavate tõendite kogumise ja uurimise taotluste kohta, leides, et

kõik need taotlused on põhjendamatud.

5. Kannatanu apellatsioonivastus

326. Kannatanu palub jätta tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata.

327. Kannatanu hinnangul leidis maakohus õigesti, et tsiviilhagis esitatud nõue ei ole aegunud.

DnB sai tsiviilhagi aluseks olevatest asjaoludest teada siis, kui MRP pankrotihaldurid olid

ette valmistanud kuriteoteate ning esitasid selle aprillis 2011 DnB esindajale tutvumiseks.

Kui tsiviilkostja soovib aegumisele tugineda, siis on kostja koormus tõendada, et kannatanu

sai teada nõude aluseks olevatest asjaoludest ning OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalusest

kahju tekitamises varem. Tsiviilkostja ei ole seda tõendanud. Apellatsioonis viidatud

V. Malmi ütlustest ei järeldu, et DnB sai juba 2010. a märtsis teada OÜ RST Valga ning

T. Saarmanni osalusest petus-skeemis ja kahju tekitamises. Tsiviilkostja väide, et

2010. aasta märtsis oli DnB saanud Swedbank AS-i kaudu teada laenusummade liikumisest

OÜ RST Valga konto kaudu, on ebaõige ja tõendamata. DnB ei saanud kahjust ega OÜ RST

Valga ning T. Saarmanni osalusest kahju tekitamisest teada ka 10. novembril 2010, kui

74(143)

toimus MRP võlausaldajate esimene koosolek. DnB töötaja I.V. sai küll

MRP pankrotitoimkonna liikmeks, kuid ainuüksi selle tõttu ei saanud DnB-le teatavaks

kahjunõude aluseks olevad asjaolud. Pankrotitoimkonnal ei ole juurdepääsu võlgniku

pangakontodele. Samuti ei anta pankrotitoimkonna liikmetele automaatset juurdepääsu

võlgniku kogu dokumentatsioonile.

328. Samuti on kannatanu seisukohal, et maakohus on tsiviilhagi rahuldades hinnanud

tõendeid õigesti ega ole eksinud ka materiaalõiguse kohaldamisel. MRP-l oli kohustus

kasutada lisalaenu laenulepingus sätestatud eesmärgil ning selle kohustuse rikkumise korral

oli pangal õigus edasised laenumaksed peatada ning kogu laenu mitte välja maksta.

27.02.–24.08.2009 esitasid V. Malm, R. Põder ja T. Saarmann raha väljapetmiseks osaliselt

või täielikult tegelikkusele mittevastavaid avaldusi ja kuludokumente. Pangale esitati

taotlus ja pank maksis laenuosa MRP-le välja. Seejärel kanti raha kohe OÜ-le RST Valga.

OÜ RST Valga kandis raha samal või järgmise päeval MRP-le tagasi, aga enam mitte

DnB-s asuvale kontole, vaid Swedbankis asuvale kontole. MRP kandis raha samal või

järgmisel päeval V. Malmile, R. Põdrale või OÜ-le MRP Market. Selliste toimingute

eesmärgiks oli varjata DnB eest asjaolu, et laenu ei kasutatud eesmärgipäraselt. Kui

laenusummad oleksid jäänud kasutamata (raha oleks olnud endiselt MRP kontol DnB-s) või

kui raha oleks tagastatud DnB pangas asuvale MRP kontole, oleks pank saanud teada, et

laenulepingut rikutakse ja oleks laenu väljamaksed peatanud. Kuna neid asjaolusid varjati

panga eest ja panka hoiti eksimuses, siis seetõttu sai võimalikuks olukord, kus pank maksis

kogu lisalaenu MRP-le välja. OÜ RST Valga ja T. Saarmanni osalus selles skeemis oli

määrava tähtsusega, kuna just T. Saarmanni abil sai võimalikuks panga eksimuses

hoidmine. T. Saarmanni abil tekitati näilik olukord, kus justkui eksisteeris õiguslik alus raha

kandmiseks OÜ-le RST Valga. Kui DnB-d ei oleks eksimuses hoitud, siis ei oleks ta ka

lisalaenu välja maksnud ning järelikult ei oleks DnB-le selle lisalaenu ulatuses tekkinud ka

kahju. Seega ainuüksi asjaolu, et OÜ RST Valga arveid esitati pangale väljamakstud laenu

kogumahust väiksemas summas, ei vähenda T. Saarmanni vastutust.

6. Ringkonnakohtu istung

329. Ringkonnakohtu istungil jäid kaitsjad, süüdistatav T. Tõnissoo, tsiviilkostja T. Saarmann

ja viimase esindaja enda või enda huvides esitatud apellatsiooni juurde ja palusid selle

rahuldada. R. Põdra kaitsja taotles ka R. Põdrale kelmuses esitatud süüdistuses

kriminaalmenetluse lõpetamist kuriteo aegumise tõttu.

330. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata, välja

arvatud osas, mis puudutab R. Põdra süüditunnistamist KarS § 209 lg 2 p 2 ja 3 järgi. Selles

osas palus prokurör KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel kriminaalmenetluse lõpetada. Sellega seoses

taotles prokurör ka R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse vähendamist

nelja aasta pikkuse vangistuseni, millest arvataks maha kolm päeva eelvangistust.

331. Kannatanu esindaja palus jätta maakohtu otsuse tsiviilhagi lahendamist puudutavas osas

muutmata ja tsiviilkostja apellatsiooni rahuldamata.

75(143)

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Kuritegude aegumisest

332. R. Põdra kaitsja väidab esmalt, et aegunud on kõik teise astme kuriteod, milles R. Põtra

süüdistatakse. Kaitsja põhjendab oma seisukohta sellega, et kuritegude aegumine ei

katkenud 17. mail 2012, mil Tartu Maakohus arestis kohtueelses menetluses R. Põdra

pangakontod, sest kriminaaltoimikus pole vara arestimise protokolle. Järelikult pole vara

arestimist seaduse kohaselt lõpule viidud ja seetõttu ei saanud ka süüteo aegumine

KarS § 81 lg 5 p 1 alusel katkeda.

333. Ringkonnakohus kaitsja sellise seisukohaga ei nõustu ja märgib, et kahtlustatava vara

arestimine KarS § 81 lg 5 p 1 mõttes tähendab KrMS § 142 lg-s 2 nimetatud vara arestimise

määruse tegemist, mitte selle täitmist. Vara arestimise määrus jõustub selle tegemisest

(KrMS § 408 lg 5). Kriminaalmenetluses vara arestimise tulemusena tekib KrMS § 142 lg 1

teise lause järgi vara käsutamise keeld (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 3. oktoobri

2006. a määrus asjas nr 3-2-1-79-06, p 20). Seejuures ei sõltu käsutuskeelu kehtivus

KrMS § 142 lg-tes 5–9 sätestatud toimingute tegemisest ega ka mitte vara arestimise

protokolli (KrMS § 143) koostamisest. Käsutuskeeldu rikkuv tehing on TsÜS § 88 lg 1

kohaselt ikkagi tühine. Kuna vara arestimise protokolli olemasolu ega koostamise aeg ei

mõjuta vara arestimisel tekkiva käsutuskeelu kehtivust, pole sellel tähendust ka KarS § 81

lg 5 p 1 kohaldamise seisukohalt. Kolleegium ei näe ühtki mõistlikku põhjust, miks peaks

see, kas vara arestimine toob kaasa aegumise katkemise, olenema sellest, kas vara

arestimise kohta on koostatud ka protokoll või mitte. Seda, et R. Põdra pangakontod Tartu

Maakohtu 17. mai 2012. a määruse alusel ka tegelikult arestiti, kinnitavad toimikus olevad

pankade vastused (KoTo, kd 27, tl 121 ja 126).

334. Kaitsja leiab sedagi, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi süüks arvatud kuriteo puhul on

möödunud absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg. Kolleegium ei jaga kaitsja arvamust

selleski punktis. Käitumine, mis on kolleegiumi poolt hiljem esitatavatel põhjustel

omistatav KarS § 384 lg 1 järgi R. Põdrale, on vaadeldav ühe jätkuva teona, mis viidi lõpule

26. märtsil 2010. See oli viimane päev, mil R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena

kandsid või lasid kanda endi pangakontodele MRP raha 2. juuni 2009. a lepingu ja

kokkuleppega nr 3 võetud kohustuste täitmiseks. Kuna kuriteo aegumine katkes esmalt

17. mail 2012 KarS § 81 lg 5 p 1 alusel R. Põdra vara arestimisel (KoTo, kd 24, tl 205 jj) ja

uuesti 15. märtsil 2016 KarS § 81 lg 5 p 2 tema kohtu alla andmisel (KoTo, kd 3, tl 82 jj),

pole KarS § 81 lg 1 p-st 2 tulenev üldine aegumistähtaeg kõneksoleva kuriteo puhul veel

möödunud. KarS § 81 lg 6 teisest lausest tulenev absoluutne 10-aastane aegumistähtaeg

möödub aga alles 26. märtsil 2020.

335. Küll leiab ringkonnakohus, et pärast maakohtu otsuse tegemist aegus KarS § 81 lg 6 teise

lause kohaselt see väidetav kelmus, milles R. Põtra süüdistatakse KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja

3 (praegu § 209 lg 2 p-de 3 ja 4) järgi. Nimelt nähtub süüdistusest ja maakohtu otsusest, et

viimane R. Põdrale ette heidetud pettuslik (osa)tegu – OÜ RST Valga viimase võltsarve

76(143)

esitamine DnB-le – leidis aset 24. augustil 2009 ja selle alusel kandis DnB laenumakse üle

27. augustil 2009. Järelikult möödus süüdistuses kirjeldatud kelmuse lõpuleviimisest

10 aastat 24. augustil 2019. Selleks kuupäevaks polnud maakohtu süüdimõistev otsus veel

jõustunud. Järelikult on R. Põdra väidetav kelmus KarS § 81 lg 6 teise lause alusel aegunud.

336. Sellega, et R. Põdrale etteheidetav kelmus on kuriteona aegunud, nõustusid

ringkonnakohtu istungil ka prokurör ja kaitsja, kes mõlemad taotlesid kõneksoleva kuriteo

osas kriminaalmenetluse lõpetamist. Seega kuna R. Põdra väidetav kelmus on KarS § 81

lg 6 teise lause kohaselt aegunud ja kriminaalmenetluse jätkamist rehabiliteerimise

eesmärgil pole taotletud, tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega R. Põder

tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, lõpetades selles osas

kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel.

337. Teised R. Põdrale etteheidetavad kuriteod praeguseks aegunud ei ole.

338. Samuti ei ole aegunud ükski T. Tõnissoole etteheidetavatest kuritegudest. Vastupidist

pole väitnud ka ükski kohtumenetluse pool.

2. Menetlusaja mõistlikkusest

2.1. Üldhinnang

339. Ringkonnakohus ei jaga R. Põdra kaitsja arvamust, et selles kohtuasjas on mõistlik

menetlusaeg möödunud.

340. Menetlusaja mõistlikkuse hindamisel arvesse minevat perioodi tuleb R. Põdra puhul

lugeda 16. maist 2012, mil otsiti läbi R. Põdra elukoht ja sõiduk. Seega on

kriminaalmenetlus olnud tõesti märkimisväärselt pikk, olles praeguseks R. Põdra suhtes

väldanud ligikaudu 7 aastat ja 8 kuud.

341. Menetlusaja mõistlikkust tuleb hinnata konkreetse kohtuasja asjaolude põhjal, lähtudes

seejuures eeskätt järgmistest kriteeriumidest: 1) kohtuasja keerukus; 2) kaebaja käitumine;

3) asjaomaste asutuste (riigivõimu) käitumine ja 4) selle olulisus, mis on kaebaja jaoks

menetluses kaalul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 621).

342. Menetletav kriminaalasi on keskmisest mahukam ja keerukam (vt ka Tartu

Ringkonnakohtu 30. oktoobri 2018. a määrus nr 1-15-6497/552, p-d 23–24). Kohtutoimiku

maht on praeguseks 33 köidet. Maakohus menetles algselt viie süüdistatava kuut erinevat

kuritegu (kelmus, maksejõuetuse põhjustamine, omastamine, maksude maksmisest

kõrvalehoidumine suures ulatuses, rahapesu, soodustuskelmus), varem oli kahtlustatavate

ring veelgi laiem. V. Malmi ja OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldas eraldi menetlemiseks

alles

maakohus.

Süüdistuses

käsitletud

väidetavaid

kuritegusid

puudutavate

dokumentaalsete tõendite maht on suur, samas on kriminaalasjas ka üle kümne tunnistaja ja

neli kannatanut, kellest kaks esitasid tsiviilhagi. Samuti osaleb menetluses tsiviilkostja.

77(143)

343. R. Põder pole selles kriminaalasjas vahi all viibinud (vt ka Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10, p 54). R. Põder oli vaid

kahtlustatavana kinni peetud 2012. aasta 16. maist kella 07.50-st kuni 18. mai kella

07.35-ni (KoTo, kd 24, tl 215–219).

344. Kolleegium ei välista, et riigivõimu tegevus kohtueelses menetluses võinuks olla

mõnevõrra tempokam, kuid samas ei olnud kohtueelsele menetlusele kulunud veidi enam

kui kolm aastat kahtlustatavate ja menetletavate kuritegude arvu ning tõendite mahtu silmas

pidades siiski ülemäära pikk (vt ka Tartu Ringkonnakohtu määrus nr 1-15-6497/552,

p-d 25–30). Pidades silmas kriminaalasja mahtu ja keerukust, ei saa põhivastutust

kriminaalmenetluse senise ajakulu osas asetada kohtueelsete menetleja, veel vähem

maakohtu õlgadele. Toimikust ilmneb, et maakohus on kohtumenetluse vältel teinud

tõsiseid jõupingutusi selleks, et lahendada kriminaalasi mõistliku aja jooksul. Paraku põrkus

kohtu selline püüdlus temast mitteolenevate takistuste vastu. Selliste takistuste hulka kuulus

menetlusosaliste tegelike haigestumiste kõrval ka süüdistatavate ja osade kaitsjate üsna

oskuslik venitamistaktika.

345. Nimelt iseloomustab süüdistatavate ja osade kaitsjate käitumist esimese astme kohtu

menetluses (mis vältas 12. augustist 2015 kuni 3. aprillini 2019 ehk peaaegu 3 aastat 8 kuud)

ulatuslik, jõuline ja tõenäoliselt vähemalt vaikimisi kooskõlastatud kohtuprotsessi

pidurdamine. Riigikohus on leidnud, et süüdistatava ja tema kaitsjate obstruktsionistlik ja

menetlusõigusi kuritarvitav kaitsetaktika võib olla sisuliselt käsitatav loobumisena õigusest

asja arutamisele mõistliku aja jooksul (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri

2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p-d 19 ja 21). Ringkonnakohtu arvates on just sellise

õigusest loobumisega tegemist ka menetletavas asjas R. Põdra puhul.

346. Süsteemne venitamistaktika torkab eriti silma, kui vaadata süüdistatavate ja kaitsjate

käitumist mitte üksikjuhtumite kaupa, vaid tervikpildis kogu maakohtu menetluse vältel.

Kui keskenduda üksikjuhtumitele, mil kohtuistung süüdistatava või kaitsja tõttu ära jäi,

võiks esmapilgul isegi arvata, et tegemist oli põhjendatud menetlustakistuse või siis

vähemalt mitte sihiliku venitamisega. Mõnikord see kindlasti nii ka oli, ent see ei muuda

üldpilti. Sedavõrd suurel hulgal menetlustakistusi ja seda veel kontekstis, kus

menetlusosaliste avaldustest ja taotlustest kumab pidevalt läbi soov asja arutamisega mitte

edasi minna, ei saa olla juhus. Kui uurida süüdistatavate ja kaitsjate käitumist kogumis, ei

jää ruumi muuks, kui järelduseks, et osade menetlusosaliste – sh R. Põdra ja tema kaitsja –

põhihuvi oli saavutada, et kohus asja sisulise lahendamiseni ei jõuaks või jõuaks selleni

võimalikult hilja. Märgitu andis süüdistatavatele ja kaitsjatele võimaluse viidata menetluse

mõistliku aja möödumisele ja kuritegude aegumisele. Senises kohtumenetluses ongi seda

korduvalt tehtud. Osaliselt on nii ka edu saavutatud, sest mitu R. Põdra väidetavat kuritegu

jõudis kohtumenetluse kestel aeguda.

347. Siinkohal ei vääri tähelepanu mitte üksnes süüdistatavate ja kaitsjate sammud, mis tõid

ka tegelikult kaasa kohtupidamise aja pikenemise, vaid samuti arvukad edutuks jäänud

78(143)

katsed menetlust põhjendamatute taotluste ja ettepanekutega edasi lükata. Need näitavad

kujukalt süüdistatavate ja kaitsjate eesmärki ning sunnivad ringkonnakohut suhtuma

skeptiliselt ka menetlusosaliste mõningatesse sellistesse taotlustesse või muudesse

sammudesse, mis muidu kahtlust ei ärataks.

348. Süüdistatavate ja kaitsjate protsessuaalse käitumise analüüsimisel tuleb võtta arvesse ka

süüdistatavate omavahelisi suhteid. Nimelt tuleb silmas pidada R. Põdra ja T. Tõnissoo

(varasemat) perekondlikku seost, nende (varasemat) kontrolli juriidilistest isikutest

süüdistatavate üle ja sedagi, et menetluse varasemas etapis olid R. Põder ja V. Malm

n-ö ühes leeris (algselt oli neil ka ühine kaitsja, ühiselt esitati kohtule taotlusi ning lõhe

süüdistatavate vahele tekkis alles pärast V. Malmi nõustumist kokkuleppemenetlusega).

Märgitu koostoimes süüdistatavate ja osa kaitsjate üldise käitumismustriga kohtu-

menetluses annab aluse arvata, et süüdistatavad ja kaitsjad tegutsesid menetluse venitamisel

vähemalt vaikimisi ja konkludentselt teatud ulatuses ühiselt ning kooskõlastatult.

349. Kolleegium märgib sedagi, et tuvastamaks menetluse pahauskset venitamist kui

menetluslikku asjaolu, pole vaja lähtuda sama rangest tõendamisstandardist nagu isiku

süüküsimuse lahendamisel.

2.2. Lähem sissevaade: selle kohtumenetluse kronoloogia

350. Põhjendamaks järeldust, et süüdistatavate ja nende kaitsjate leitmotiiv selles menetluses

on olnud asja lahendamist pidurdada, kirjeldab kolleegium järgnevalt kohtumenetluse

kulgu, keskendudes menetluse pikenemise põhjustele. Alljärgnevast kronoloogiast

joonistub välja süüdistatavate ja kaitsjate käitumismuster, mis võimaldab asetada nende

menetlusosaliste üksikud menetluslikud sammud konteksti.

351. Selle kohtumenetluse senine kulg on olnud kokkuvõtlikult järgmine:

1) 12. augustil 2015 saatis prokuratuur süüdistusakti Tartu Maakohtusse;

2) 20. novembril 2015 kohustas Tartu Maakohus advokatuuri määrama süüdistatavale

OÜ Kooba Tare riigi õigusabi korras kaitsja, kuna seda süüdistatavat kohtueelses

menetluses kaitsnud advokaadiga oli leping lõpetatud, uuel kaitsjal R. Sarvel oli huvide

konflikt, kuid vaatamata kohtu antud võimalusele ei olnud kohtule teatatud uue

lepingulise kaitsja nime;

3) 31. detsembril 2015 esitas OÜ Kooba Tare juhatuse liige T. Tõnissoo eelmises punktis

viidatud maakohtu määruse peale määruskaebuse, väites, et ta sai määrusest teada alles

23. detsembril 2015. T. Tõnissoo märkis, et R. Sarv oli teda teavitanud, et ta peab uue

kaitsja leidma, kuid T. Tõnissoo arvates oleks kohus ise pidanud talle kaitsja valimiseks

tähtaja andma. Ta ei olevat aru saanud sellest, milliseks ajaks ta peab kaitsja valima, ega

sellest, et kohus määrab kaitsja ise. T. Tõnissoo soovis kohtult lisaaega endale ja

OÜ-le Kooba Tare uue kaitsja valimiseks;

79(143)

4) 12. jaanuaril 2016 saatis maakohus kohtumenetluse pooltele kutsed eelistungiks

9. veebruaril 2016 algusega kell 09.00. Samal päeval tehtud määrusega tühistas kohus

oma 20. novembri 2015. a määruse ja T. Tõnissoole anti 25. jaanuarini 2016 aega

OÜ-le Kooba Tare kaitsja valimiseks või riigi õigusabi korras kaitsja määramise

taotlemiseks;

5) 27. jaanuaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtule taotluse määrata tema kaitsjaks riigi

õigusabi korras advokaat Birgit Sisask;

6) 1. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo valitud kaitsja M. Gaver maakohtule taotluse

eelistungi edasilükkamiseks ja palus kooskõlastada eelistungi aja kaitsja töögraafikuga;

7) 3. veebruaril 2016 esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule taotluse eelistungi aja

muutmiseks. Kaitsja heitis kohtule ette, et viimane ei ole eelistungi aja määramisel

arvestanud kaitsja tiheda töögraafikuga ega Tartusse sõitmise võimalustega;

8) 4. veebruaril 2016 määras maakohus OÜ-le Kooba Tare riigi õigusabi. Kohus märkis

sedagi, et ta võttis ühendust T. Tõnissoo soovitud advokaadi B. Sisaskiga, kes oli küll

valmis kaitseülesannet vastu võtma, kuid ei saanuks seda täitma asuda ligikaudu kahe

kuu vältel. Seetõttu ei pidanud kohus riigi õigusabi määramisel võimalikuks osutada

konkreetselt sellele advokaadile;

9) 8. veebruaril 2016 esitas T. Tõnissoo maakohtu 4. veebruari 2016. a määruse peale

määruskaebuse, leides, et OÜ Kooba Tare määratud kaitsjaks tuleb nimetada B. Sisask.

Samal päeval esitasid kõik süüdistatavad ja kaitsjad R. Sarv ning M. Gaver taotluse

kohtunik E. Mutsu taandamiseks, kuna kohtunik eiras eelistungi aja määramisel

kaitsjate töökorraldust puudutavaid tähelepanekuid ja surus peale põhjendamatuid

lahendusi. Eelistungi kuupäeva ja kellaaja valik viitavat sellele, et kohtunik ei soovi

tagada süüdistatavatele kaitseõigust ja on erapoolik. Samuti määras kohtunik eelistung

lubamatult Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajja ja määras süüdistatavatele riigi

õigusabi korras kaitsjaid põhjendamatutel alustel. Taandamistaotluse lõpus märgiti

sedagi, et selle esitamise korral võib kohtunik teha üksnes edasilükkamatuid

menetlustoiminguid ja praegusel juhul selliseid ei ole;

10) 9. veebruari 2016. a eelistungile R. Põdra kaitsja R. Sarv ei ilmunud ja eelistung lükati

seetõttu edasi. Kohus informeeris Eesti Advokatuuri, et R. Sarv jättis kaitseaktid

esitamata ega ilmunud eelistungile (advokatuuri aukohus tunnistas R. Sarve selle eest

26. mail 2016 süüdi eetikakoodeksi § 21 lg 2 rikkumises ja karistas teda noomitusega –

KoTo, kd 3, tl 160 jj). Lisaks sedastas kohus, et R. Sarv, kes oli senimaani olnud ka

V. Malmi kaitsja, teatas 3. veebruaril 2016 kohtule, et tal puudub lepinguline alus

V. Malmi kaitsmiseks. Samal päeval tehtud määrusega jättis maakohus süüdistatavate

ja kaitsjate taandamistaotluse rahuldamata, selgitades määruse põhiosas mh eelistungi

80(143)

aja valikut ja viitas sellele, et kaitsjad ei ole osutanud ühelegi konkreetsele

tööülesandele, mis takistas neil eelistungist osa võtta;

11) 10. veebruaril 2016 tegi maakohus R. Põdrale, V. Malmile ja OÜ-le Aurol ettepaneku

valida endale hiljemalt 4. märtsiks 2016 R. Sarve asemel uus kaitsja, kuna R. Sarv jättis

kaitseakti esitamata ja eelistungile ilmumata. Samuti teatas R. Sarv kohtule 3. veebruaril

2016 sellest, et tal puudub lepinguline alus kaitsta V. Malmi ja 9. veebruaril 2016 sellest,

et tal puudub õigus tegutseda ka R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana;

12) 16. veebruaril 2016 saatis maakohus kutsed eelistungiks 15. märtsil 2016 kell 10.00;

13) 29. veebruaril 2016 esitas R. Sarv R. Põdra kaitsjana maakohtule taotluse eelistungi aja

muutmiseks, viidates enda hõivatusele teiste kohtumenetlustega. Ühtlasi esitas kaitsja

määruskaebuse kohtu otsustusele pidada eelistung Tartu kohtumajas. Pärast selle

taotluse laekumist saatis kohus R. Sarvele järelepärimise viimase volituste kohta,

viidates R. Sarve varasemale teatele, et tal pole enam õigust R. Põtra, V. Malmi ega

OÜ-d Aurol kaitsta. R. Sarv saatis seepeale 3. märtsil 2016 kohtule R. Põdra

12. veebruari 2016. a volikirja, mis andis R. Sarvele volituse teda selles kriminaalasjas

kaitsta;

14) 4. märtsil 2016 saatis kohus R. Sarvele kirja, viidates viimase taotlusele eelistungi aja

muutmiseks ja palus teatada, kas kaitsja on määranud endale 15. märtsi

2016. a eelistungiks asenduskaitsja. Samal päeval määras kohus V. Malmile ja

OÜ-le Aurol riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri määrama süüdistatavatele kaitsja.

Kohus viitas sellele, et R. Sarve volitused V. Malmi ja OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud

ja V. Malm ega OÜ Aurol ei ole kohtu määratud tähtajaks uue kaitsja valimisest

teatanud. Sama päeva õhtul (kell 20.18 ja 20.16) saatis T. Tõnissoo kohtule kaks e-kirja,

millest esimeses märgiti, et OÜ Kooba Tare kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat

B. Sisask, teises aga, et OÜ Aurol kaitsmiseks on nõusoleku andnud advokaat Priit Kala.

Samal päeval teatas advokaat Argo Küünemäe, et tema on V. Malmi lepinguline kaitsja;

15) 7. märtsil 2016 esitas kohtule kaitseakti OÜ Kooba Tare määratud kaitsja Aivar Kello.

Samal päeval esitas advokaat P. Kala maakohtule teate, et ta on asunud 4. märtsist 2016

tegutsema OÜ Aurol kaitsjana. Ühtlasi taotles kaitsja 15. märtsiks 2016 planeeritud

eelistungi aja muutmist, palus kooskõlastada temaga eelistungi uus aeg ja anda talle

kriminaalasja materjalidega tutvumiseks aega 15. maini 2016;

16) 8. märtsil 2016 lõpetas maakohus seoses kaitsjate valimisega riigi õigusabi andmise

V. Malmile ja OÜ-le Aurol. Samal päeval esitas R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule

taotluse eelistungi aja muutmiseks ja palus kooskõlastada uus istungiaeg kõigi

kaitsjatega. R. Sarv viitas sellele, et tal ei ole kriminaalasja mahukuse tõttu võimalik

eelistungiks asenduskaitsjat nimetada. Kuna 15. märtsi 2016. a eelistung tuli R. Sarvele

tema sõnul üllatusena, ei ole tal ka võimalik tähtaegselt kaitseakti esitada. Ühtlasi heitis

81(143)

kaitsja kohtule ette, et viimane ei ole arvestanud tema tiheda töögraafikuga ja on

muutnud kaitseõiguse teostamise ebareaalseks. Lisaks kritiseeris kaitsja kohtu otsustust

pidada eelistung Valga kohtumaja asemel Tartu kohtumajas ja märkis, et kaitsjad ega

süüdistatavad ei pea täitma kohtu ebaseaduslikke korraldusi;

17) 9. märtsil 2016 määras maakohus R. Põdrale riigi õigusabi, kohustades advokatuuri

määrama R. Põdrale asenduskaitsja 15. märtsi 2016. a eelistungiks ja järgnevateks

menetlustoiminguteks, kuni valitud kaitsja saab asuda oma ülesandeid täitma. Lisaks

saatis kohus advokatuurile teate R. Sarve poolt kaitseülesande täitmata jätmise kohta.

Samal päeval esitas R. Sarv taotluse kohtunik E. Mutsu taandamiseks ja eelistungi aja

muutmiseks, leides, et kohtunik ei suuda menetlust juhtida seaduslikult ja

kohtupidamise hea tava kohaselt. Samal päeval saatis R. Sarv kohtule ka teate, milles

soovis jätkuvalt eelistungi aja muutmist;

18) 10. märtsil 2016 esitas kohtunik taandamistaotluse lahendamiseks Tartu Maakohtu

esimehele, kes jättis selle taotluse 11. märtsi 2016. a määrusega rahuldamata;

19) 11. märtsil 2016 esitas V. Malmi kaitsja kohtule taotluse eelistungi edasilükkamiseks

kaitseakti esitamise tähtaja pikendamiseks. Samal päeval tegi maakohus määruse

OÜ-le Aurol riigi õigusabi korras asenduskaitsja määramiseks;

20) 15. märtsi 2016. a eelistungile ei ilmunud R. Põdra valitud kaitsja R. Sarv (kohal oli

määratud asenduskaitsja Rein Napa) ega OÜ Aurol valitud kaitsja Priit Kala (kohal oli

määratud asenduskaitsja R. Napa). Viiest kaitseaktist oli kohtule esitatud kaks. Mitu

kohal viibinud kaitsjat leidsid, et osa kaitsjate puudumise tõttu ei saa esitatud taotlusi

lahendada ega põhiistungit planeerida. Uus eelistungi aeg määrati 25. aprilliks 2016;

15. märtsi 2016. a määrusega andis maakohus R. Põdra, V. Malmi, T. Tõnissoo,

OÜ Aurol ja OÜ Kooba Tare kohtu alla;

21) 25. aprillil 2016 saatis P. Kala maakohtule kirja, milles teatas, et kliendileping

OÜ-ga Aurol on lõpetatud ja tema volitused OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud. Samal

päeval määras maakohus OÜ-le Aurol riigi õigusabi, märkides, et P. Kala on andnud

nõusoleku täita kaitseülesannet riigi õigusabi korras. Samal päeval peetud eelistungil

planeeriti ka kohtulikku arutamist. Maakohus pakkus asja arutamist alates 1. augustist

2016. R. Põdra kaitsja R. Sarv avaldas, et tal on seoses teise kriminaalasja arutamisega

aasta lõpuni hõivatud kõik nädalad kolmapäevast reedeni. Ka teistel kaitsjatel oli

2016. a sügisperioodil muid ülesandeid. Lõpuks jõuti järeldusele, et asja arutamine

üksikute päevade kaupa hajutab tähelepanu ja kohtulik uurimine planeeriti osade kaupa

perioodi 4. jaanuarist 17. veebruarini 2017 (kokku 27 istungipäeva) ning kohtuvaidlus

7.–9. märtsiks 2017 (3 päeva);

22) 3. jaanuaril 2017 jätkas R. Sarv R. Põdra kaitsmist määratud korras;

82(143)

23) 4. jaanuaril 2017, mil pidi algama kohtulik arutamine, ei ilmunud kohtuistungile ei

V. Malm ega R. Põder. V. Malm saatis kohtule e-kirja, teatades, et on haigestunud ja

viibib haiguslehel, lisades raviloo, mille kohaselt oli V. Malmil tugev nohu, köha, üldine

nõrkus. R. Põder teatas samuti haigestumisest, kuid arstitõendit ei esitanud.

R. Põdra kaitsja selgitas, et süüdistatava terviseseisund ei võimalda tal kohe tõendit

esitada. Tervenemine võib võtta orienteeruvalt vähemalt kaks nädalat. Kohus juhtis

tähelepanu sellele, et arstitõendit esitamata jättes rikkus R. Põder seadusest tulenevat

kohustust, tema haigestumine on kinnitamata. Kohtuistung lükati edasi 10 jaanuarini

2017;

24) 10. ja 17. jaanuaril 2017 ilmnes, et süüdistatavad ei saa jätkuvalt terviseseisundile

viidates kohtusse ilmuda;

25) 1. veebruaril 2017 saatsid R. Põder ja V. Malm maakohtule ühise kohtumenetluse

kiirendamise taotluse, milles sooviti dokumentide väljanõudmist DnB-lt;

26) 2. veebruari 2017. a kohtuistungil polnud ei V. Malmi ega R. Põtra. R. Põdra kaitsja

saatis kohtule samal päeval arsti 1. veebruari 2017. a teatise, et R. Põder viibib jätkuvalt

haiguslehel, V. Malmi kohta arstitõend puudus. Prokurör taotles kohtult R. Põdra

terviseseisundit puudutavate meditsiinidokumentide väljanõudmist, kuna arsti teatisest

ei nähtu, et R. Põdra haigus takistaks tal kohtuistungist osa võtta. R. Põdra kaitsja

vaidles prokuröri taotlusele vastu, leides, et puudub alus delikaatsete isikuandmete

väljanõudmiseks ja kohus pole pädev hindama, kas perearsti dokumendid on

kohtuistungilt puudumise põhistamiseks piisavad. Ühtlasi teatas R. Sarv, et pole teada,

kunas R. Põder on võimeline kohtuistungil osalema. Kohtuistung lükati edasi

9. veebruarini 2017, osa menetlusosaliste puudumise tõttu ei saanud uusi istungiaegu

planeerida;

27) 3. veebruaril 2017 määras maakohus V. Malmile riigi õigusabi ja kohustas advokatuuri

süüdistatavale kaitsja määrama. Kohtumäärusest nähtuvalt oli V. Malm 3. veebruaril

2016 teavitanud kohut lepingu lõppemisest teda kohtueelses menetluses kaitsnud

R. Sarvega. Kui kohus seepeale määras 4. märtsil 2016 V. Malmile kaitsja, teatas

V. Malm samal päeval, et on valinud endale kaitsjaks A. Küünemäe. 1. veebruaril

2017 teatas aga A. Küünemäe, et V. Malmiga sõlmitud õigusabileping on lõppenud. Siis

andis kohus V. Malmile 6. veebruarini 2017 aega kaitsja valimiseks, kuid V. Malm

teatas 2. veebruaril 2017, et halb tervislik seisund takistab tal kaitsja valimisega tegeleda

ja palus kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest;

28) 9. veebruari 2017. a kohtuistungile ei ilmunud ei V. Malm ega R. Põder, kusjuures

mitteilmumise põhjusest kohut istungi alguseks ei teavitatud. Kohus avaldas

OÜ Järveotsa Perearstikeskus 6. veebruari 2017. a vastuse, mille kohaselt ei ole

V. Malmil tervislikke põhjusi, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda. R. Põdra

asenduskaitsja teatas, et R. Põdra kohtuistungil osalemist takistab traumajärgne peavalu

83(143)

ja arvas, et tõendi esitamise korra rikkumist ei saa süüdistatavale ette heita. Kohus leidis,

et R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks tuleb määrata ekspertiis. Samuti selgus, et

kohtumäärus V. Malmile riigi õigusabi korras kaitsja määramiseks on täitmata.

Kohtuistung lükati edasi 14. veebruarini 2017;

29) 14. veebruari 2017. a istungil ei olnud kohal ühtki süüdistatavat. R. Sarv vaidles vastu

R. Põdra terviseseisundi tuvastamiseks ekspertiisi määramisele, leides, et perearst on

tuvastanud mõjuva põhjuse kohtuistungil mitteosalemiseks. Advokatuur polnud

jätkuvalt suutnud täita V. Malmile riigi õigusabi määramise määrust. Kohtuistungil tehti

vaheaeg 17. veebruarini 2017. Samal päeval tegi maakohus ka kaks määrust, millest

ühega määrati kohtuarstlik ekspertiis R. Põdra terviseseisundi kindlakstegemiseks ja

teisega trahviti V. Malmi kohtusse mõjuva põhjuseta ilmumata jäämise eest;

30) 17. veebruari 2017. a kohtuistungilt puudusid nii V. Malm kui ka R. Põder. V. Malm

oli kohtule teatanud, et 29. jaanuaril 2017 avati tal uus haigusleht, mis on lõpetamata.

R. Põdra terviseseisundi kohta täiendavaid andmeid polnud. Istungil oli V. Malmi uus

kaitsja Silver Reinsaar, kes taotles kriminaalasja materjalidega tutvumiseks kolm ja pool

kuud. Planeeriti ka uusi istungiaegu. Kaitsjatele mitmed ajad ei sobinud. Muu hulgas

avaldas R. Sarv, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud suure

kriminaalasjaga Harju Maakohtus, samuti algab 7. septembril Harju Maakohtus suur

protsess. Kaitsja viitas, et terve suvi kuni septembrini on tal vaba, kohut saaks pidada

siis ja kaitsjaid vahetada pole otstarbekas. Ka teistel kaitsjatel oli arvukalt tööga

hõivatud perioode. T. Tõnissoo kaitsja avaldas, et asenduskaitsjate leidmine ei ole

võimalik. Ta pakkus omalt poolt välja istungiaegu oktoobrisse, novembrisse ja

detsembrisse, nende aegade puhul viitas aga R. Sarv enda hõivatusele. Lõpuks määras

kohus uued istungiajad osade kaupa perioodi 17. juulist–14. detsembrini 2017;

31) 27. märtsil 2017 andis ekspert arvamuse, et R. Põdra terviseseisundist ei tulene

vastunäidustusi kohtuistungil osalemiseks, märkides samas, et R. Põdra terviseseisundit

ei saa hinnata tagasiulatuvalt, mistõttu ei ole võimalik öelda, kas R. Põdra terviseseisund

võimaldas tal osaleda kohtuistungil 4. jaanuarist kuni 17. veebruarini 2017;

32) 27. aprilli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malmi kaitsja mh istungi edasilükkamist ja

prokuratuuris

kriminaaltoimiku

uut

koostamist

ja

materjalide

täiendavat

süstematiseerimist, kuna V. Malmi puudutavad dokumendid on paisatud segi

erinevatesse köidetesse;

33) 11. juulil 2017 esitas V. Malmi kaitsja kohtule teate, et V. Malm ei saa planeeritud

aegadel

kohtuistungile

ilmuda.

Samuti

esitas

kaitsja

taotluse

lõpetada

kriminaalmenetlus V. Malmi suhtes KrMS § 274 lg 1 ja § 199 lg 1 p 6 alusel

süüdistatava parandamatu haigestumise tõttu. Avalduse kohaselt ei saa V. Malm

2017. a juulisse planeeritud kohtuistungitel osaleda, kuna ta peab samal ajal arsti juhiste

kohaselt osalema ravimassaaži teisel etapil. Lisaks on tal 17. juulil 2017 tarvis minna

84(143)

broneerima silmaoperatsiooni ja silmaarsti vahetuse aega. Ühtlasi selgitas kaitsja, miks

on V. Malmi tervis nii halb, et kriminaalmenetlus tema suhtes tuleb lõpetada;

34) 17., 18., 19. ega 20. juuli 2017. a kohtuistungile V. Malm väidetavalt halva

terviseseisundi tõttu ei ilmunud, tema kaitsja taotles kriminaalmenetluse lõpetamiseks

ekspertiisi määramist. Kohus leidis, et V. Malmil puudub mõjuv põhjus kohtuistungile

mitte ilmuda;

35) 20. juuli 2017. a määrusega jättis maakohus rahuldamata kaitsja taotluse määrata

V. Malmi suhtes kohtuarstlik ekspertiis ja lõpetada tema suhtes kriminaalmenetlus

parandamatu haigestumise tõttu. Kohus osutas muu hulgas sellele, et V. Malm valis

arstide juures käimiseks ja protseduurideks just sellised ajad, mis langevad kokku varem

määratud kohtuistungi-aegadega. Ükski V. Malmi haigusi diagnoosinud arstidest

polnud väitnud, et need haigused takistaksid kohtuistungil osaleda. Perearstikeskuse

juhataja oli kohtule teatanud, et V. Malmil ei ole kohtusse ilmumist takistavaid

asjaolusid. Puudus raviteenust osutava arsti otsus, et V. Malm ei saa kohtuistungil

osaleda. Teise 20. juulil 2017 tehtud määrusega vahistas maakohus V. Malmi,

tõkestamaks tema kõrvalehoidmist kohtumenetlusest;

36) 24. juuli 2017. a kohtuistungil taotles V. Malm enda vahi alt vabastamist, lubas teha

kõik endast oleneva, et ta saaks kohtuistungitel käia, tunnistas enda eksimusi ja

vabandas südamest (umbes aasta hiljem maakohtus tunnistajana ütlusi andes märkis

V. Malm, et ehkki ringkonnakohus tunnistas tema vahistamise ebaseaduslikuks, oli see

tegelikult õige ja võimaldas tal toimunu üle järele mõelda, teha omad järeldused ning

tuli talle kasuks – vt KoTo, kd 25, tl 191 pöördel–192). V. Malmi kaitsja esitas

kokkuleppemenetluse kohaldamise taotluse, nõustumist kokkuleppemenetlusega

väljendas ka V. Malm, samuti teised süüdistatavad. Kohus otsustas alustada kohtulikku

uurimist, kuna kokkuleppemenetluse kohaldamiseks polnud kannatanute nõusolekut.

Seejärel pidas prokurör avakõne, süüdistatavad ja kaitsjad andsid süüdistuse kohta

arvamuse, samuti käsitleti tsiviilhagisid. T. Tõnissoo esitas taotluse määrata

OÜ-le Kooba Tare uus kaitsja, kuna senine kaitsja pole temaga ühendust võtnud ega

oma kohustusi täitnud (sama taotlust kordas T. Tõnissoo ka 25. juuli 2017. a istungil).

Kohus jättis taotluse rahuldamata, kuna OÜ-l Kooba Tare oli kaitsja olemas;

37) 25. juuli 2017. a kohtuistungil algas tõendite uurimine. Esmalt palus prokurör

tõenditena vastu võtta erinevate äriühingute registridokumendid. Seepeale nõudsid

kaitsjad, et prokurör esitaks kõik need tõendid ühekaupa. Järgnevalt nii toimitigi. Samuti

nõudsid kaitsjad, et prokurör refereeriks kõiki dokumentaalseid tõendeid. Kohtuistung

katkes, kuna OÜ Kooba Tare määratud kaitsjal Aivar Kellol tuvastati alkoholijoove;

38) 26. juuli 2017. a kohtuistungil taotles OÜ Kooba Tare kaitsja vabastamist

kaitseülesande täitmisest enda ebaväärika käitumise tõttu. T. Tõnissoo soovis kuni

sügiseste istungiteni lisaaega selleks, et valida OÜ-le Kooba Tare kaitsja, leides, et

85(143)

määratud kaitsja ei saa uue kaitsja valimiseni menetluses jätkata. Taotluste

lahendamisele järgnenud kohtuliku uurimise käigus esitasid kaitsjad pidevalt erinevaid

vastuväiteid selle viisi kohta, kuidas prokurör dokumente avaldas;

39) 28. juuli 2017. a määrusega eraldas maakohus kriminaalasjast materjalid V. Malmi

süüdistust

puudutavas

osas,

kuna

V. Malm

ja

tema

kaitsja

soovisid

kokkuleppemenetluse kohaldamist;

40) 3. oktoobril 2017 ehk vahetult enne sügiseks planeeritud kohtuistungite algust laekus

maakohtule T. Tõnissoo avaldus tagasiastumise kohta OÜ Aurol juhatuse liikme kohalt

alates 29. septembrist 2017. Selle tulemusena polnud ühel süüdistataval ehk OÜ-l Aurol

enam seaduslikku esindajat. Samal päeval toimunud kohtuistungil tegi prokurör mh

ettepaneku eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi menetlemiseks. T. Tõnissoo kaitsja

vaidles sellele vastu, leides, et tuleks ära oodata pankrotihalduri nimetamine, viimane

saaks osaühingut kriminaalmenetluses esindada. Samuti ei olnud kriminaalasja

eraldamisega nõus OÜ Kooba Tare kaitsja. Kohus lükkas istungi edasi 16. oktoobriks

2017, mil pidanuks olema selge, kas OÜ Aurol saab protsessi astuda;

41) 16. oktoobri 2017. a istungil ilmnes, et OÜ Aurol pankrotimenetluses oli kohtuistung

edasi lükatud ja süüdistataval ei olnud jätkuvalt ei juhatuse liiget ega pankrotihaldurit.

Kohus asus planeerima täiendavaid istungiaegu (lisaks nendele, mis olid juba

planeeritud 2017. a oktoobrisse, novembrisse ja detsembrisse). Kohtu ettepanek jätkata

17. jaanuaril 2018 jäi tagajärjetuks, kuna OÜ Kooba Tare kaitsja pidi olema terve

jaanuarikuu Eestist ära. Mitmed veebruari-, aprilli- ja maikuusse pakutud istungiajad ei

sobinud T. Tõnissoo kaitsjale, osa pakutud aegadest ei sobinud ka teistele

menetlusosalistele.

Lõpuks planeeriti kohtuistungiks lisaks 17 istungipäeva

ajavahemikus 1. veebruarist kuni 29. juunini 2018;

42) 2017. aasta oktoobris ja novembris pidi kohtuistung eelneva plaani kohaselt toimuma

veel üheksal päeval, kuid kõigil neil päevadel jäi istung ära OÜ Aurol seadusliku

esindaja puudumise tõttu. Prokuratuur üritas taotleda tsiviilkohtumenetluse korras

OÜ Aurol juhatusse asendusliikme määramist, kuid see katse jäi edutuks (KoTo, kd 10,

tl 184 jj);

43) 4. detsembri 2017. a istungil oli OÜ Aurol esindajana kohal viimasele vahepeal

määratud pankrotihaldur Tiia Kalaus. Järgnevalt avaldas aga T. Tõnissoo kaitsja, et

tema kaitsealune ei soovi tegeleda ettevõttega, mis tekitab talle ainult stressi, ja ta on

müünud maha OÜ Kooba Tare osa. OÜ-l Kooba Tare on ka uus juhatuse liige. Kaitsja

esitas maakohtule ka samal päeval, s.o 4. detsembril 2017 sõlmitud osaühingu osa

müügilepingu, mille kohaselt müüs T. Tõnissoo OÜ Kooba Tare ainuosa Blackwood

Investments

UÜ-le,

keda

esindas

juhatuse

liige

S.K.

.

Samuti

esitas

T. Tõnissoo kaitsja maakohtule OÜ Kooba Tare kohta äriregistri väljavõtte, millest

nähtus, et osaühingu juhatuse uus liige on S.K. . OÜ Kooba Tare kaitsja avaldas, et ta

86(143)

sai osa müügist teada sama päeva hommikul. Kuna S.K. polnud kohtuistungile ilmunud,

tegi maakohus järgmise päevani vaheaja;

44) 5. detsembri 2017. a kohtuistungile S.K. samuti ei ilmunud. Prokurör selgitas, et OÜ

Kooba Tare esindajale on kutse edastatud telefoni teel S.K. u juhitava Paragrahv OÜ

sekretärile, kes võttis kutse vastu ja lubas teate edasi anda. Samuti oli kutse edastatud

kirjalikult sellele e-posti aadressile, millele sekretär palus kutse edastada. OÜ Kooba

Tare kaitsja leidis, et kohtuistungit ei ole võimalik pidada, ja taotles kohtuistungi

edasilükkamist. Kaitsja lubas, et ta katsub ka ise isikuga ühendust saada ja talle

kohtuistungi ajad edastada. Maakohus tegi 11. detsembrini 2017 vaheaja;

45) 11. detsembri 2017. a kell 10.00 alanud kohtuistungile S.K. ikkagi ei ilmunud. Kaitsjad

vaidlesid vastu prokuröri taotlusele kohaldada S.K. u suhtes sundtoomist;

46) 12. detsembri 2017. a istungile S.K. jätkuvalt ei ilmunud. Samas oli S.K. esitanud

kohtule dokumendid, millest nähtus, et 11. detsembril 2017 kell 9.30 (ehk pool tundi

enne tolleks päevaks planeeritud kohtuistungi algust) oli OÜ Kooba Tare ainuosanik

Blackwood Investments UÜ (esindaja S.K. ) teinud otsuse, millega kutsus osaühingu

juhatusest tagasi S.K. u ja valis juhatuse uueks liikmeks M.N. . OÜ Kooba Tare kaitsja

taotles istungi edasilükkamist 1. veebruarini 2018, et oleks piisav aeg ja kindlustunne,

et OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige M.N. p, kes on kaitsjale täiesti tundmatu isik, saaks

kohtukutse kätte. Kohus otsustas jätkata asja arutamist 14. detsembril 2017;

47) 14. detsembri 2017. a istung jäi ära, kuna istungilt puudus OÜ Kooba Tare juhatuse

liige M.N. p, kes teatas vahetult enne kohtuistungit e-kirjaga kohtule, et sai kutse kätte

alles äsja ja Tallinnas toimuva kohtumise tõttu ei saa ta istungile tulla. Kohtuistung

lükati edasi järgmise planeeritud istungipäevani 1. veebruaril 2018;

48) 31. jaanuaril 2018 ehk päev enne järgmist istungipäeva edastas M.N. p kohtule

avalduse OÜ Kooba Tare juhatuse liikme kohalt tagasiastumiseks. Sellele avaldusele

oli lisatud ka osaniku esindaja S.K. u vastus, milles kinnitatakse M.N. i

tagasiastumisavalduse kättesaamist ja palutakse M.N. il OÜ Kooba Tare nimel

õigustoiminguid enam mitte teha;

49) 1. veebruari 2018. a kohtuistungil selgitas M.N. p enda tagasiastumist OÜ Kooba Tare

juhatusest viimasel hetkel enne kohtuistungit sellega, et tal ei olnud istungi aeg meeles

ja ta oli hajameelne ning tal oli kiire. Samas avaldas M.N. p sedagi, et ta ei tea, millega

OÜ Kooba Tare tegeleb. Ajal, kui kohus küsitles M.N. pi, et selgitada välja tema OÜ

Kooba Tare juhatusse nimetamisega ja sealt lahkumisega seotud menetluslikke

asjaolusid,

sekkusid

kohtu

tegevusse

korduvalt

kaitsjad

M. Gaver

ja

R. Sarv, üritades kohtul takistada M.N. ile nende asjaolude kohta küsimusi esitamast.

Prokurör taotles OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldamist eraldi menetlusse, põhjendades

seda sellega, et M.N. i tagasiastumise tõttu pole OÜ-l Kooba Tare enam seaduslikku

87(143)

esindajat ja juhatuse liikmete tagasiastumised on toimunud teadlikult kohtuistungi

venitamise eesmärgil. R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad vaidlesid kriminaalasja

eraldamisele aga vastu, leides, et OÜ Kooba Tare osaluseta ei saa menetlust jätkata ja

osaühingu osanikule tuleks anda tähtaeg uue juhatuse liikme nimetamiseks. Samal

päeval tegi maakohus määruse, millega eraldas OÜ Kooba Tare süüdistuse eraldi

menetlusse ja kohtuistung jätkus sel päeval tõendite uurimisega;

50) 12. veebruari 2018. a istungilt puudus OÜ Aurol kaitsja Priit Kala, kes oli eelneval ööl

saatnud selle kohta teavituse T. Tõnissoo kaitsjale M. Gaverile, paludes viimasel end

asendada. T. Tõnissoo kaitsja avaldas kohtule, et ta ei ole nõus OÜ Aurol kaitsjat

asendama, viidates mh sellele, et ta juba asendab R. Põdra kaitsjat. Kohus P. Kalaga

ühendust ei saanud. Kohus leidis asjaolude põhjal, et tegemist on asja arutamise

venitamisega, määras T. Tõnissoo kaitsja vaatamata viimase vastuseisule OÜ Aurol

asenduskaitsjaks ja jätkas kohtulikku uurimist. Kohtuliku uurimise ajal nõudis

T. Tõnissoo, R. Põdra ja OÜ Aurol kaitsjana tegutsenud M. Gaver, et dokumentaalsete

tõendite avaldamine ei toimuks nii kiiresti ja leidis, et avaldamisel peab pooltel olema

võimalus dokument läbi lugeda;

51) 27. veebruari 2018. a istungile ei ilmunud R. Põder, kes oli haigestunud. Prokurör tegi

ettepaneku kasutada istungipäeva selleks, et avaldada T. Tõnissoole soodustuskelmuses

esitatud süüdistuse kohta käivaid tõendeid, mis R. Põtra ei puuduta. T. Tõnissoo kaitsja

vaidles sellele vastu, leides, et „ka teistel süüdistatavatel on huvi nende asjade osas.“

Kohus määras, et jätkatakse nende tõendite uurimist, mis R. Põtra ei puuduta;

52) 1., 5., 9., 12., 19. märtsiks 2018 planeeritud kohtuistungid jäid ära või ei toimunud neil

kohtulikku uurimist R. Põdra haigestumise tõttu. 19. märtsil 2018 planeeris kohus

täiendavaid istungiaegu. Mitmed kohtu pakutud ajad pooltele, eeskätt kaitsjatele ei

sobinud. Kokku planeeris kohus juurde 14 lisaistungipäeva, mis jäid ajavahemikku

6. augustist kuni 26. novembrini 2018;

53) 2. aprilli 2018. a kohtuistungile jäid ilmumata nii R. Põder kui ka T. Tõnissoo. R. Põdra

kohta esitas kaitsja 20 minutit enne kohtuistungi algust perearsti info, et R. Põder ei ole

terviseseisundi tõttu võimeline kohtuistungil osalema. Prokurör osutas sellele, et

perearsti kirjad on nii lakoonilised, et nende põhjal ei saa hinnata, kas R. Põdral pole

võimalik istungil osaleda. Ta tegi ettepaneku kaaluda kohtuarstliku ekspertiisi

määramist, et tuvastada, millal saab R. Põder kohtuistungil osaleda ja kas talle tuleks

luua istungil osalemiseks eritingimused. R. Põdra kaitsja vaidles ekspertiisi

määramisele vastu;

54) 5. aprillil 2018 esitas prokuratuur maakohtule taotluse R. Põdrale kohtuarstliku

ekspertiisi määramiseks;

88(143)

55) 16. aprilli 2018. a istungil arutati prokuratuuri taotlust R. Põdrale ekspertiisi

määramiseks. Kaitsjad leidsid, et prokuratuuri taotlust ei ole võimalik lahendada ilma

R. Põdra enda osavõtuta sellest kohtuistungist, kus ekspertiistaotlust lahendatakse.

Samal päeval tegi maakohus määruse, millega määras R. Põdra terviseseisundi

kindlakstegemiseks kohtuarstliku ekspertiisi;

56) 27. aprilli 2018. a kohtuistungile R. Põder ei ilmunud. Kaitsja teatas, et vahepeal

R. Põdra tervis paranes ja ta plaanis kohtuistungile tulla, kuid vahepeal halvenes tervis

uuesti ja ta ei saanud kohtuistungile tulla. Ühtegi tõendit R. Põdra haigestumise kohta

ei esitatud. Prokurör taotles R. Põdra vahistamist;

57) 3. mail 2018 tegi maakohus määruse, millega trahvis R. Põtra mõjuva põhjuseta

kohtusse ilmumata jäämise eest 1500 euroga (hiljem tühistati maakohtu see määrus

Tartu Ringkonnakohtu 15. juuni 2018. a määrusega). Teise samal päeval tehtud

määrusega jättis kohus rahuldamata prokuratuuri taotluse R. Põder vahistada;

58) 7., 14., 21. ja 28. mail ning 1., 8., 11. ja 18. juunil 2018 toimus kohtulik uurimine.

11. juuni 2018. a istungil, kui kuulati üle V. Malmi, palusid R. Põder ja R. Sarv istungi

varem ära lõpetada, et R. Põder saaks minna oma ema transportima. T. Tõnissoo, kes

oli R. Põdra ema hooldaja ja kelle süüdistust V. Malmi parasjagu antavad ütlused ei

puudutanud, keeldus andmast nõusolekut asja arutamiseks tema osavõtuta ja ise

R. Põdra ema sõidutama. Kohus otsustas siiski tunnistaja ristküsitlusega jätkata;

59) 1. augustil 2018 koostas ekspert ekspertiisiakti, milles leiti, et R. Põdral ei esine

terviseseisundist tulenevaid piiranguid, mis takistaksid tal kohtuistungil osaleda, kuid

27. veebruarist kuni 16. aprillini 2018 oli R. Põdral haigus, mis ei võimaldanud tal

kohtuistungil osaleda;

60) 8. juuni 2018. a istungil esitas T. Tõnissoo kaitsja taotluse lõpetada tema kaitsealuse

suhtes kriminaalmenetlus mõistliku menetlusaja möödumise tõttu. Maakohus jättis selle

taotluse 25. juuni 2018. a määrusega rahuldamata, märkides muu hulgas, et kaitsjate

käitumine kriminaalmenetluse kohtuliku arutamise staadiumis on olnud ilmselt

kriminaalmenetlust venitava iseloomuga. Tartu Ringkonnakohtu 30. oktoobri

2018. a määrusega, mille peale esitatud määruskaebust Riigikohus menetlusse ei

võtnud, jäeti maakohtu viidatud määrus muutmata;

61) 6. ja 13. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine;

62) 13. augustil 2018 esitas R. Põdra kaitsja avalduse kogu kohtukoosseisu taandamiseks,

tuginedes sellele, et kriminaalasja arutatakse Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel

Tartu kohtumajas; kohtuliku arutamise käigus vahistati ebaseaduslikult V. Malm;

R. Põdra suhtes tehti vajaduseta kohtuarstlik ekspertiis; V. Malmi ülekuulamisel jättis

kohus reageerimata tunnistaja põhjendamatult pikkadele seletustele; kaitsjatele

89(143)

heidetakse alusetult ette menetluse venitamist. Samal päeval tehtud määrusega jättis

maakohus taandamistaotluse rahuldamata;

63) 17. augustil 2018 jätkus kohtulik uurimine;

64) 10. septembri 2018. a istung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu;

65) 19. oktoobril 2018 saatis R. Põdra kaitsja R. Sarv maakohtule e-kirja, milles palus

lükata asja arutamine edasi, kuna ta on seoses tööga Londonis ega jõua

22. oktoobriks 2018 planeeritud istungiks tagasi. Maakohus vastas R. Sarvele samal

päeval, et viimasel on võimalik määrata endale kohtuistungiks asenduskaitsja. Selle

peale saatis R. Sarv 19. oktoobril 2018 (reede) kell 21.04 kõigile Tartu piirkonnas riigi

õigusabi osutavatele advokaatidele järgmise sisuga e-kirja: „22. oktoobril

2018. a kl 10.00 algab Tartu Maakohtu kohtumajas kohtuistung, kus asutakse üle

kuulama süüdistatavaid Roland Põtra, Tiina Tõnissood ja OÜ Aurol seoses omastamise,

soodustuskelmuse, kelmuse, maksukelmuse ja rahapesu toimepanemisega. Materjal on

mahukas, küsida tuleb ligi 30 kd jagu materjali kohta. Seoses asjaolude muutumisega

pole minul ega kolleeg Priit Kalal antud istungil osaleda. Esialgse plaani kohaselt pidin

mina Priitu asendama ning süüdistatavatele küsimusi esitama hakkama. Kahjuks jõuan

Eestisse tagasi alles esmaspäeva pärastlõunal. Kas kellelgi oleks võimalik antud asjas

asenduskaitsjaks asuda?“

66) 22. oktoobri 2018. a istungile R. Sarv ei ilmunud ja polnud ka asenduskaitsjat.

Prokuröri ettepanekule kuulata üle T. Tõnissoo seoses soodustuskelmuse-süüdistusega,

mis R. Põtra ei puuduta, vaidles vastu T. Tõnissoo kaitsja, leides, et seadus ei võimalda

ühe kaitsja puudumisel T. Tõnissood üle kuulata. Vastuseks kohtu küsimusele, kuidas

haakub T. Tõnissoo süüdistus R. Põdra süüdistusega, tõdes T. Tõnissoo kaitsja vaid

seda, et seadus annab R. Sarvele õiguse kohtuistungil viibida ja „see võib luua mingeid

erinevaid seoseid, millest tulenevalt tema oskab küsida küsimusi Tiina Tõnissoolt.“

Ühtlasi teatas kaitsja, et ta pole ise sel päeval valmis T. Tõnissood küsitlema, kuna ta

arvestas sellega, et R. Sarv ei tule ja istung jääb ära;

67) 26. oktoobril ja 1. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Samas jäi 1. novembri

istungipäev poolikuks, kuna ei õnnestunud alustada süüdistatava T. Tõnissoo

ülekuulamist. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver polnud teises asjas

peetavale kohtuistungile viidates kohtusse ilmunud, määrates endale asenduskaitsjaks

R. Napa. Järgmiseks istungipäevaks ehk 2. novembriks 2018 oli M. Gaver

asenduskaitsjaks määranud H. Kuninga (seetõttu tekkis ka oht, et T. Tõnissool on

esmas- ja teisesküsitluses erinev kaitsja; pealegi polnud H. Kuningas maakohtule

teadaolevalt varem kriminaalasja materjalidega tuttav). T. Tõnissoo leidis, et

küsitlemine asenduskaitsja poolt rikuks see tema kaitseõigust ja taotles kohtuistungi

edasilükkamist 5. novembriks 2018. Asenduskaitsja R. Napa leidis, et T. Tõnissoo soov

90(143)

on „osaliselt põhjendatud“. Kohus rahuldas taotluse ja lükkas istungi edasi

5. novembrini 2018, 2. novembriks 2018 planeeritud istungipäev jäi ära;

68) 5. novembril 2018 jätkus kohtulik uurimine. Istungi lõpus esitas R. Sarv kohtule

taotluse jätta 9. novembriks 2018 kavandatud kohtuistung ära, kuna pärast selle

kohtuistungi planeerimist on advokatuur ette näinud korralise koolituspäeva, kus

käsitletakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendeid. Kaitsja märkis, et koolitustel

osalemine on vandeadvokaatidele kohustuslik ja palus samas päevaks planeeritud

istungi ära jätta. Ka M. Gaver avaldas soovi samale koolitusele minna. Kohus otsustas,

et 9. novembriks 2018 planeeritud istungit ära ei jäeta, vaid jätkatakse kohtulikku

arutamist. 6. detsembril 2018 vastas Eesti Advokatuur maakohtu järelepärimisele, et

R. Sarv polnud end 9. novembri 2018. a koolitusele registreerinud;

69) 8.

novembril

2018

esitas

R. Põdra

kaitsja

kohtule

kirjalikult

taotluse

kriminaalmenetluse lõpetamiseks kuritegude aegumise ja menetluse mõistliku aja

möödumise tõttu, samuti taotluse täiendavate tõendite esitamiseks ja uurimiseks ning

ekspertiisi korraldamiseks;

70) 9. novembri 2018. a kohtuistung jäi ära R. Põdra kaitsja R. Sarve haigestumise tõttu;

71) 14. novembril 2018 saatis R. Sarv kohtule perearsti tõendi R. Põdra haigestumise kohta

ja palus 15. ning 19. novembriks 2018 planeeritud kohtuistungid ära jätta. Kohus teatas,

et istungeid ära ei jäeta;

72) 15. novembri 2018. a istungile R. Põder ei ilmunud ja kohtulikku uurimist ei toimunud.

R. Sarv keeldus esitamast kohtule tõendeid selle kohta, et tema puudumine 22. oktoobri

2018. a istungilt oli põhjendatud, viidates kliendi suhtes olevale konfidentsiaalsus-

kohustusele. Samas nõudis kaitsja kohtult õiguslikku põhjendust, miks kohus

15. novembri istungit ära ei jätnud, ehkki kaitsja informeeris kohut 14. novembril

R. Põdra haigestumisest. Kohus juhtis istungil korduvalt R. Sarve tähelepanu sellele, et

kaitsja käitumine kohtu suhtes on lugupidamatu ja üleolev. R. Sarv eitas seda, leides

muu hulgas, et kui tema nõudmine kohtuistungi toimumist põhjendada on lugupidamatu

„siis tegu ei ole enam õigusriigiga ja sellel kohtuprotsessil ei ole enam üldse mingit

mõtet.“ Ühtlasi vaidlesid kaitsjad vastu prokuröri taotlusele nõuda perearstilt välja

R. Põdra terviseandmed ja leidsid, et kohus peab lähtuma arsti seisukohast, et

süüdistatava mitteilmumise põhjus on mõjuv. Kohus planeeris ka 14 lisaistungipäeva

ajavahemikku 18. jaanuarist kuni 11. märtsini 2019;

73) 28. novembri 2018. a istungil arutati R. Põdra kaitsja 8. novembri 2018. a taotlust

kriminaalmenetluse lõpetamiseks ja täiendavate tõendite vastuvõtmiseks, kogumiseks

ja uurimiseks;

91(143)

74) 6. detsembril 2018 tegi maakohus määruse, millega jättis R. Põdra kaitsja 8. novembri

2018. a taotlused rahuldamata;

75) 2. jaanuaril 2019 esitas R. Põdra kaitsja taotluse kohtukoosseisu taandamiseks, jäädes

varasemates taandustaotlustes esitatud põhjenduste juurde, kuid lisades mh, et kohtunik

ei reageerinud kohaselt, kui süüdistatava suhtes vaenulikult meelestatud tunnistaja

keeldus kaitsja küsimustele vastamast; kohtunik olevat asunud R. Sarve suhtes nõiajahti

pidama ega suutvat olla erapooletu ning on teinud alusetuid pöördumisi advokatuuri

poole;

76) 17. jaanuaril 2019 jättis maakohus taandamistaotluse rahuldamata;

77) 18. jaanuari 2019. a kohtuistung jäi ära, kuna istungile ei ilmunud OÜ Aurol

pankrotihaldur ega ka T. Tõnissoo, kelle ilmumist takistas asjaolu, et tema auto külma

ilma tõttu ei käivitunud;

78) 25. jaanuari 2019. a kell 10.00 alanud kohtuistungile jäi ilmumata T. Tõnissoo kaitsja

M. Gaver, põhjendades seda eelmisel õhtul kell 21.43 kohtule saadetud e-kirjas lapse

haigestumisega. Samuti ei ilmunud istungile T. Tõnissoo, teavitades kohut

transpordiprobleemidest ja märkides, et ta saab kohtusse tulla kell 13.00;

79) 28. jaanuari 2019. a istungil lõpetas maakohus kohtuliku uurimise ja avas

kohtuvaidlused. Istungi lõpus tegi maakohus teatavaks, et kohtuotsus kuulutatakse

11. märtsil 2019;

80) 7. veebruaril 2019 tegi maakohus määruse, millega lõpetas kriminaalmenetluse

R. Põdra süüdistuses KrMS § 3891 lg 1 järgi kuriteo aegumise tõttu;

81) 11. märtsil 2019 kuulutas maakohus kohtuotsuse resolutiivosa;

82) 3. aprillil 2019 tegi maakohus teatavaks kohtuotsuse tervikteksti;

83) 17.–18. aprillil 2019 esitasid R. Põdra ja T. Tõnissoo kaitsjad ning tsiviilkostja esindaja

maakohtu otsuse peale apellatsioonid. Nii R. Põdra kaitsja kui ka tsiviilkostja esindaja

soovisid asja arutamist suulises menetluses. Ringkonnakohtu poolt septembrisse ja

oktoobrisse 2019 istungiks pakutud 24 päevast osutusid kõigile pooltele sobivaks vaid

14. ja 28. oktoober 2019;

84) 14. oktoobril 2019 toimus ringkonnakohtu istung;

85) 9. jaanuaril 2020 tehti käesolev otsus avalikult teatavaks.

92(143)

2.3. Hinnang süüdistatavate ja kaitsjate menetluslikule käitumisele

352. Ehkki eeltoodud kronoloogiast välja joonistuv pilt on kommentaaridetagi kõnekas, peab

kolleegium vajalikuks juhtida eraldi tähelepanu järgnevale.

353. Selles asjas on juba alates kohtumenetluse algusest toimunud tavapäratult palju kaitsjate

vahetumisi ja arusaamatuid vaidlusi uue kaitsja määramise üle. Ja seda mitte ühe, vaid

suuremal või vähemal määral enamiku süüdistatavate puhul. Seejuures on kaitsjate volituste

lõppemine ja sellest teadaandmine toimunud enamasti ajal, mil see on menetlust takistanud

(nt veidi enne eelistungi algust). Samuti teatati valitud kaitsjate volituste tekkimisest

n-ö viimasel hetkel ja sooviti endile korduvalt lisaaega uue kaitsja valimiseks.

354. Vaadates toimunut tervikpildis on üsna selge, et kaitsjate volituste lõpetamised ja

kaitsjate määramise vaidlustamised on vähemalt osal juhtudest ette võetud eeskätt protsessi

venitamiseks. Nii ei valinud T. Tõnissoo endale uut kaitsjat kohe, kui ta sai R. Sarvelt teada,

et viimane ei saa tema kaitsja olla. Ta ootas ära selle, kui kohus määras talle kaitsja,

vaidlustas kaitsja määramise ja nõudis endale kaitsja valimiseks lisaaega. Selle tulemusena

sai ta kaitsja alles 2016. a jaanuari lõpuks, mil eelistungini olid jäänud loetud nädalad ja

kaitsja võis viidata lisaaja vajadusele. OÜ Kooba Tare esindajana nõudis T. Tõnissoo, et

äriühingule määrataks riigi õigusabi korras kaitsjaks just B. Sisask, ehkki viimane avaldas

kohtule, et ei saa mitme kuu vältel kaitsja ülesandeid täitma asuda. Kui kohus B. Sisaski

määramisest keeldus, vaidlustas T. Tõnissoo kohtumääruse. R. Sarv ja V. Malm teatasid

kaitselepingu lõppemisest kohtule alles 2016. a veebruari algul ehk mitu nädalat pärast

eelistungi kutse saamist ja nädal enne eelistungi päeva.

355. Kõnekaks näiteks on ka R. Põdra – toona lepingulise – kaitsja R. Sarve volitustega

seonduv. R. Sarv oli R. Põdra (aga ka V. Malmi ja OÜ Aurol) lepinguline kaitsja juba

kohtueelsest menetlusest. 9. veebruaril 2016 ehk kohtu määratud eelistungi päeval saatis

R. Sarv (kes jättis eelistungile ilmumata) kohtule teate, et tema volitused R. Põdra ja

OÜ Aurol kaitsjana on lõppenud (lepingu lõppemisest V. Malmiga oli R. Sarv teatanud juba

3. veebruaril 2016). Samas oli R. Sarv veel 3. veebruaril 2016 taotlenud kohtult eelistungi

edasilükkamist ja 8. veebruaril 2016 kohtuniku taandamist. Hoolimata sellest, et R. Sarv

teatas 9. veebruaril 2016 kohtule, et ta pole enam R. Põdra kaitsja, esitas ta 29. veebruaril

2019 R. Põdra kaitsjana taotluse eelistungi edasilükkamiseks. Alles kohtu järelepärimise

peale tema volituste kohta saatis R. Sarv kohtule R. Põdra volikirja, mis kandis 12. veebruari

2016. a kuupäeva.

356. Sekeldused kaitsjate volitustega jätkusid ka edasises kohtumenetluses. Kogumis

süüdistatavate ja kaitsjate ülejäänud käitumisega viitab see sellele, et vähemalt osal

juhtudest oli tegemist kohtule etendatud näitemänguga, mille eesmärk oli menetlust

venitada.

357. Omaette küsimus, mis seondub kaitsjate ringiga, on see, miks oli osaühingutel Aurol ja

Kooba Tare selles menetluses tarvis eraldi kaitsjaid. Formaalselt oli neil muidugi õigus

93(143)

omaette kaitsjale, aga sisulisest aspektist see vaid koormas menetlust ja muutis

istungiaegade leidmise raskemaks. OÜ-le Aurol omistati süüdistuses R. Põdra ja

T. Tõnissoo väidetav rahapesu, OÜ-le Kooba Tare aga T. Tõnissoo väidetav

soodustuskelmus. Tõendamiseseme poolest olid füüsilistele ja juriidilistele isikutele

esitatud süüdistused sisuliselt kattuvad (juriidiliste isikute puhul lisandusid vaid KarS § 14

lg 1 eeldustele vastavad asjaolud). Huvide konflikti samas teos süüdistatava füüsilise ja

juriidilise isiku vahel ei olnud. Seega lihtsustanuks menetlust oluliselt see, kui OÜ-d Aurol

oleks kaitsnud R. Põdra kaitsja ja OÜ-d Kooba Tare T. Tõnissoo kaitsja. See, et

süüdistatavad pidasid vajalikuks OÜ-del Aurol ja Kooba Tare eraldi kaitsjate olemasolu

näib – küll kaudselt, aga ikkagi – viitavat sellele, et süüdistatavatel polnud erilist huvi

menetluse kiire kulgemise vastu.

358. Tähelepanuväärne on ka kaitsjate – sh R. Sarve – väga aktiivne püüdlus saavutada esmalt

9. veebruariks ja seejärel ka 15. märtsiks 2016 planeeritud eelistungi edasilükkamine.

R. Sarv jättis mõlemale eelistungile lihtsalt ilmumata ja kaitseakti esitamata. Arvestades

asjaolu, et R. Sarv osales selles kriminaalmenetluses kaitsjana juba kohtueelsest

menetlusest ja ta sai kriminaaltoimiku koopia 2015. aasta augustis, pidi ta olema 2016. aasta

alguseks asjaolude ja toimiku materjalidega vähemalt üldjoontes kursis, samuti valmis

lähiajal algavaks kohtumenetluseks (ning arvestama selle kriminaalasjaga oma

töökoormuse kujundamisel). Seega pole usutav, et R. Sarv ei leidnud kahel korral pärast

ligikaudu kuuajalist etteteatamist aega kaitseakt koostada, eelistungiks ette valmistuda ja

seal osaleda. Teatavasti ei toimu eelistungil asja sisulist arutamist, vaid eeskätt edasise

menetluse planeerimine. Kui R. Sarv kasutanuks aega, mis tal kulus eelistungi aja

edasilükkamise taotlemisele ja otsitud põhjustel (taandus)taotluste ning määruskaebuste

kirjutamisele, hoopis eelistungiks ettevalmistamisele, poleks ehk ka ajanappust tekkinud.

Ja kui R. Sarvel tõesti ei olnud aega selle kohtuasjaga tegeleda, tulnuks tal jätta kaitsja

ülesanded vastu võtmata. R. Põdral olnuks võimalik valida endale R. Sarve asemel kaitsja,

kellel olnuks aega tema kriminaalasjaga mõistliku aja jooksul tegeleda.

359. On tähelepanuväärne, et 25. aprilli 2016. a eelistungil, mil planeeriti istungiaegu, pakkus

maakohus asja arutamist alates 1. augustist 2016. Peamine (ehkki mitte küll päris ainukene)

põhjus, miks asja arutamine tuli määrata alles 2017. a algusesse, oli R. Sarve väide, et tal

on seoses teise kriminaalasja arutamisega aasta lõpuni kõik nädalad kolmapäevast reedeni

hõivatud. Igal juhul oli just R. Põdra kaitsja hõivatus kõige olulisem tegur, miks aprillis

2016 peetus eelistungil leiti põhiistungi ajad alles 2017. aasta esimesse kvartalisse. Sellises

olukorras – ja pidades mh silmas KrMS § 441 lg-s 3 sätestatut – oli R. Sarve poolt

kaitseülesande vastuvõtmine menetletavas asjas vähemalt problemaatiline. Ühtlasi võib

väita, et R. Põder, palgates endale sedavõrd hõivatud kaitsja, võttis üle ka sellest tingitud

menetluse venimise riski. Seda sõltumata asjaolust, kas selline venimine oligi R. Põdra

eesmärk või mitte. R. Põdral olnuks menetluse kiirendamiseks võimalik valida endale teine

kaitsja või taotleda uue kaitsja määramist. Võimalik, et R. Põdral tekkinuks ka lepinguline

kahju hüvitamise (hinna alandamise) nõue temaga õigusteenuse osutamise lepingu

94(143)

sõlminud advokaadibüroo pidaja vastu, kui R. Sarv võttis kaitseülesande vastu olukorras,

kus ta muude tööülesannete tõttu seda mõistliku aja jooksul täita ei suutnud;

360. 2017. aasta jaanuarist märtsini planeeritud kohtulik arutamine jäi ära R. Põdra ja

V. Malmi haigestumise tõttu. Seejuures jättis R. Põder korduvalt oma terviseseisundi kohta

andmed kohtule esitamata.

361. Samasse perioodi jääb ka V. Malmi kaitsja lepingulise kaitsja vahetumine, V. Malmi

taotlus anda talle kaitsja valimiseks 3–4 nädalat, arvates tervenemisest, samuti uue kaitsja

taotlus lubada tal toimikuga tutvuda kolm ja pool kuud.

362. Kui 17. veebruaril 2017 planeeriti uusi istungiaegu, oli jällegi kõige tihedama kalendriga

kaitsja R. Sarv, kes avaldas, et ta on märtsist juunini teisipäevast neljapäevani hõivatud

suure kriminaalasjaga ja juba 7. septembril pidi tal algama uus suur protsess. Seega on

R. Sarve hõivatusel – ja R. Põdra otsustusel valida endale sedavõrd hõivatud kaitsja – selle

kohtumenetluse venimises märkimisväärne roll.

363. 2017. a septembrist detsembrini planeeritud arvukatel istungipäevadel jäi kohtulik

arutamine ära, kuna T. Tõnissoo taandus esmalt OÜ Aurol juhatusest ja kohe pärast sellele

äriühingule uue esindaja tekkimist ka OÜ Kooba Tare juhatusest. Kui vaadata asjaolusid,

mis seonduvad T. Tõnissoo lahkumisega kaassüüdistatavatest äriühingute juhatusest, siis ei

jää kahtlust, et tegemist ei olnud ärilise otsusega, vaid planeeritud skeemiga kohtumenetluse

venitamiseks.

364. Avalduse OÜ Aurol juhatusest lahkumiseks esitas T. Tõnissoo vahetult enne 2017. aasta

sügiseks planeeritud kohtuistungite algust, ehkki sellele oli eelnenud ligikaudu kahe kuu

pikkune paus kohtupidamises. T. Tõnissoo oleks soovi korral saanud OÜ Aurol juhatusest

lahkuda ka ajal, mil see poleks kohtumenetlust sedavõrd suurel määral pidurdanud.

Järgmine huvitav aspekt on see, et 3. oktoobri 2017. a istungil vaidles T. Tõnissoo kaitsja

M. Gaver vastu prokuröri igati mõistlikule ettepanekule eraldada OÜ Aurol süüdistus eraldi

menetlemiseks, ja nõudis selle ära ootamist, kui osaühing saab endale uue esindaja.

Kolleegiumile jääb arusaamatuks, milline põhjendatud huvi sai T. Tõnissool olla selle vastu,

et OÜ Aurol – kellega T. Tõnissoo enam seotud polnud – süüdistust menetletaks sama asja

raames. Ainukene usutav seletus, miks kaitsja oli kriminaalasja eraldamise vastu, on see, et

nii sooviti nurjata 2017. a sügisesse planeeritud istungiaegade kasutamist kohtulikuks

uurimiseks.

Suuresti

see

ka

õnnestus,

sest

üsna

prognoositavalt

ei

olnud

OÜ-le Aurol võimalik kiiresti uut esindajat leida.

365. Just siis – ja ei päevagi varem –, kui 4. detsembril 2017 astus OÜ Aurol esindajana

kriminaalmenetlusse selle äriühingu pankrotihaldur ja OÜ-st Aurol lähtuv takistus

menetluse jätkamiseks kadus, teatas T. Tõnissoo kaitsja, et tema kaitsealune on müünud ka

OÜ Kooba Tare osa ning lahkunud sellegi süüdistatava juhatusest. OÜ Kooba Tare

juhatusest lahkumise ajastus ja järgnenud sündmused ei jäta mingit kahtlust, et tegemist oli

95(143)

planeeritud sammuga menetluse venitamiseks. OÜ Kooba Tare uus juhatuse liige S.K. jäi

kohtule sisuliselt kättesaamatuks ja hoidus kohtusse ilmumisest kõrvale (asjaolusid, mis

kinnitavad OÜ Kooba Tare osa müüki kohtumenetluse venitamise eesmärgil on

ringkonnakohus lähemalt käsitlenud 15. jaanuari 2018. a määruses nr 1-15-6497/392).

Niipea, kui S.K. ul muutus kohtumenetlusest kõrvalehoidumine keeruliseks, asendus ta OÜ

Kooba Tare juhatuses M.N. iga, kes omakorda lahkus äriühingu juhatusest vahetult enne

kohtuistungit, kuhu ta oli üle kuu aja varem OÜ Kooba Tare esindajana kutsutud. Seejuures

ei teadnud M.N. p – esinedes maakohtus juba pärast OÜ Kooba Tare juhatusest lahkumist

– selle äriühingu tegevusest midagi ja ilmselgelt polnud tegemist äriühingu tegeliku juhiga.

366. Väärib märkimist, et isegi pärast selliste asjaolude ilmnemist vaidlesid kaitsjad –

sh R. Põdra kaitsja – vastu prokuröri ettepanekule eraldada OÜ Kooba Tare süüdistus

arutamiseks eraldi menetlusse. Kolleegiumi hinnangul sai süüdistatavate – sh R. Põdra –

ainukene huvi selle vastu, et OÜ Kooba Tare süüdistust ei eraldataks, seisneda selles, et

saavutada nii kohtuliku arutamise edasilükkamine teadmata tulevikku, mil OÜ-le Kooba

Tarele oleks määratud järjekordne juhatuse liige (kes võib-olla poleks taas kohtusse

ilmunud ja oleks varsti uuesti välja vahetatud jne). Kaitsjate sellisele kavatsusele viitab ka

nende poolt kohtule tehtud ettepanek anda OÜ Kooba Tare osanikule (kelle esindaja oli

jätkuvalt S.K. ) tähtaeg osaühingule uue juhatuse liikme nimetamiseks.

367. Soovile menetlust venitada viitab ka see, kuidas kaitsjad – sh R. Sarv – nõudsid

prokurörilt dokumentaalsete tõendite avaldamist viisil, mis muutnuks (ja osalt ka muutis)

selle väga ajamahukaks. T. Tõnissoo kaitsja arvates pidanuks avaldamine toimuma isegi

sellises tempos, et kaitsjatel olnuks võimalik avaldamise ajal kõik dokumendid (mida selles

asjas on paarikümne köite jagu) läbi lugeda. Kaitsjate sellised nõudmised olid selges

vastuolus kohtupraktikas omaks võetud lähenemisega, et kohtumenetluse pooled ei tutvu

kriminaaltoimikus olevate tõenditega esmakordselt alles kohtuistungil, vaid juba

kohtuistungiks ette valmistudes. See tähendab muu hulgas seda, et tagamaks

kohtumenetluse poolele tõhusat võimalust mingile kriminaaltoimikus olevale tõendile

vastuväiteid esitada, ei ole üldjuhul vaja selle tõendi sisu kohtuistungil täies mahus ette

kanda (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. novembri 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-90-11, p-d 18–21.4). Menetletavas asjas ei suutnud kaitsjad anda usutavat selgitust,

miks nende nõutud dokumentaalsete tõendite avaldamise viis olnuks kaitseõiguse

teostamiseks sisuliselt vajalik. Märgitu – koostoimes süüdistatavate ja kaitsjate üldise

käitumismustriga selles kohtuasjas – süvendab kolleegiumi arvamust, et dokumentaalsete

tõendite avaldamise viisi valikul ei lähtunud kaitsjad mitte tegelikust tõenduslikust

vajadusest, vaid soovisid lihtsalt seda, et tõendite avaldamisele kuluks võimalikult palju

aega.

368. Muud eesmärki peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja

M. Gaveri poolt 12. veebruari 2018. a kohtuistungil korduvalt esitatud vastuväidetel kohtu

soovile määrata ta samal istungilt ootamatult eemale jäänud OÜ Aurol kaitsja

asenduskaitsjaks. Siinkohal tuleb silmas pidada, et M. Gaver oli vabatahtlikult nõustunud

96(143)

olema sellel istungil R. Põdra asenduskaitsja, OÜ-d Aurol süüdistati aga üksnes T. Tõnissoo

ja R. Põdra väidetavas rahapesuteos. Seega kaitsja töö mahtu OÜ Aurol kaitsmine sisuliselt

poleks muutnud ja ainukene usutav seletus T. Tõnissoo kaitsja vastuseisule asendada ka

OÜ Aurol kaitsjat näib olevat soov saavutada kohtuistungi ärajäämine.

369. Midagi muud peale soovi menetlust venitada on raske näha ka T. Tõnissoo kaitsja poolt

nii 27. veebruari kui ka 22. oktoobri 2018. a istungil väljendatud kategoorilises vastuseisus

prokuratuuri ja kohtu ettepanekule uurida vaatamata R. Põdra või tema kaitsja

kohtuistungilt

puudumisele

tõendeid,

mis

puudutasid

üksnes

T. Tõnissoole

soodustuskelmuses esitatud süüdistust. R. Põdra süüdistusel pole T. Tõnissoo

soodustuskelmuse-süüdistusega mingit puutumust ja soodustuskelmuse kohta käivate

tõendite uurimine R. Põdra või tema kaitsja juuresolekuta poleks mitte kuidagi riivanud

R. Põdra (ega mõistetavalt ka mitte T. Tõnissoo) õigusi. See pidi olema üheselt arusaadav

ka T. Tõnissoo kaitsjale, kes ei suutnud vähegi usutavalt selgitada, miks R. Põder või tema

kaitsja peaksid võtma osa T. Tõnissood puudutavate tõendite uurimisest.

370. Omaette teema on R. Sarve käitumine seoses tema ilmumata jäämisega 22. oktoobriks

2018 planeeritud kohtuistungile (seda käitumist on rikkumiseks pidanud ja selle eest

R. Sarvele distsiplinaarkaristust kohaldanud isegi advokatuuri aukohus – KoTo, kd 32,

tl 186 jj). Seejuures ei ole kõige tähelepanuväärsem mitte see, et kaitsja süül jäi istung

22. oktoobril 2018 ära, vaid kaitsja käitumisest läbi kumav suhtumine kohtusse ja

käimasolevasse menetlusse. Viimane omakorda on abiks sama kaitsja mõningate teiste

protsessuaalsete sammude tõlgendamisel. See, kuidas R. Sarv reageeris maakohtu

nõudmisele määrata varem kokku lepitud kohtuistungilt puudumise korral endale

asenduskaitsja, ehk R. Sarve poolt 19. oktoobri 2018. a n-ö ringkirja saatmine, jätab

asjaolusid arvestades mulje kohtu pilkamisest. Kaitsjale pidi olema ilmselge, et reede

hilisõhtul kohtuasjaga varem mitte kokku puutunud advokaatidele kirja saates ei ole

võimalik leida järgmiseks esmaspäevaks asenduskaitsjat, kes suudaks end nädalavahetuse

jooksul mahuka kriminaalasjaga kurssi viia ja asuda süüdistatavat küsitlema. Kui mõni

kaitsja võtnukski kaitseülesande vastu ja asunuks 22. oktoobril 2018 süüdistatavaid

küsitlema, olnuks tegemist kaitseõiguse ilmse rikkumisega, sest asja ja kaitsestrateegiat

tundmata poleks kaitsja suutnud vajalikke küsimusi esitada. R. Sarv pidi seda kõike

suurepäraselt mõistma. Ainukeste mõeldavate asenduskaitsjatena võinuks kõne alla tulla

R. Põdra kaassüüdistatavate kaitsjad. Nende mittenõustumisel asendamisega pidanuks aga

R. Sarv ise kohtuistungile ilmuma. Lisaks on kõnekas see, kuidas R. Sarv reageeris kohtu

nõudmisele tõendada 22. oktoobri istungilt puudumise põhjust: konfidentsiaalsus-

kohustusele viidates keeldus kaitsja sisuliselt igasuguste tõendite esitamisest ja leidis, et

piisav on tema enda kui advokaadibüroo pidaja esindaja kinnitus, et istungilt puudumine oli

seotud tööülesannete täitmisega.

371. Süüdistatavad ja kaitsjad – sh R. Põder ja R. Sarv – esitasid kohtumenetluse vältel

(sh

juba

eelmenetluses)

korduvalt

eesistuja

või

kogu

kohtukoosseisu

vastu

taandamistaotlusi. Need kõik tuginesid asjaoludele, mis selgelt ei vasta ühelegi seaduses

97(143)

sätestatud kohtuniku taandamise alusele. Sisuliselt sooviti kohtunikku või kogu

kohtukoosseisu taandada seepärast, et kohus ei teinud menetluse juhtimisel süüdistatavatele

ja kaitsjatele meelepäraseid otsustusi. Suuresti kordusid ühed ja samad põhjendid ühest

taandamistaotlusest teise, ehkki aja jooksul lisandus ka uusi väiteid. Need – selgelt alusetud

– taotlused pidurdasid ka mõnevõrra menetlust, sest kuni taandamistaotluse lahendamiseni

võib kohtunik või taandamistaotluse saanud kohtukoosseis teha vaid edasilükkamatuid

menetlustoiminguid (KrMS § 491 lg 2). Seejuures iseloomustab taandamistaotlusi selgelt

lugupidamatu ja isegi provotseeriv toon.

372. Näiteks nimetatakse R. Sarve 9. märtsil 2016 esitatud taandamistaotluses kohtuniku

käitumist otsesõnu „ebastabiilseks“ ja „täiesti ebaratsionaalseks“. Samuti öeldakse, et

„[k]ohtu tegevus loob objektiivse kõrvalvaataja jaoks ettekujutuse kallutatud ja kaitseõigust

rikkuvast menetlusest, kus ükski menetlusosaline ei suuda kohtu otsustusi aktsepteerida“ ja

et kohtu tegevus on suunatud „kunstlikult konflikti loomisele“. Kaitsja räägib selles

taotluses ka kohtu „pimedast soovist“ objektiivselt põhjendamata asjaoludel lihtsalt

eelistung pidada ja sellest, et kohus loob enda tegevusega „teadvalt ja õigusvastaselt“

olukorra, kus tal tekib võimalus esitada kaitsjate peale teateid või kaebusi Eesti

Advokatuurile. Kohus „provotseerivat“ kaitsjaid ja proovivat neid „õigusvastaselt allutada“

enda ebaseaduslikele otsustele. Kohtunik olevat loonud süüdistatavatele ettekujutuse, et

nende asja ei vaata läbi mitte aus ja erapooletu kohtunik, vaid inimene, kes lihtsalt neist ja

nende õigustest „üle sõidab“.

373. Ringkonnakohtu hinnangul seisnes maakohtu „süü“, mis kutsus esile R. Sarve sedavõrd

terava ja lugupidamatu reaktsiooni, selles, et kohus üritas tõkestada menetluse venitamist

ehk täita kohtu neid kohustusi, millele on korduvalt tähelepanu juhtinud ka Riigikohus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-81-11, p 20.2 ja

18. novembri 2019. a määrus nr 1-16-9171/1206, p 14). Eelmises punktis refereeritud

taandamistaotluse stiil pole selles asjas erandlik. Sarnast võib leida ka teistest taotlusest.

Samuti oli R. Sarvel ja M. Gaveril maakohtus kohati raskusi allumisega kohtuistungi

korrale: nad segasid vahele ja suhtlesid kohtuga lugupidamatul ning üleoleval toonil.

374. Võib vaid oletada, mis oli kaitsjate sellise käitumise põhjus: kas kohut üritati

provotseerida, saavutamaks selle abil lõpuks siiski kohtukoosseisu taandumine (ja

kohtupidamise alustamine otsast peale), väljendati lihtsalt pahameelt selle üle, et kohus

muutis menetluse venitamise liiga tülikaks või peeti silmas miskit kolmandat. Kuid igal

juhul räägib kaitsjate – vaadeldaval juhul eeskätt R. Sarve – käitumine sellest, et ta ei

soovinud kohtuasjas edu saavutamiseks piirduda üksnes sellega, et demonstreerida

konstruktiivsel viisil süüdistusversiooni alusetust.

375. Ringkonnakohus ei ole lõpuni veendunud, et eranditult kõik menetlusosaliste rasked

haigestumised, mille tõttu selles asjas kohtuistungid ära jäid, olid tegelikud. Kõnealuseks

kahtluseks annavad esmalt alust haigestumiste sagedus, ajastus ja arstitõendite esitamise

aeg (n-ö viimasel hetkel või isegi pärast seda) jmt asjaolud. Veelgi kõnekam on aga see,

98(143)

kuivõrd jõuliselt üritasid kaitsjad (sh R. Sarv) nii mõnigi kord tõkestada maakohtu püüdlusi

koguda väidetavalt haigestunud süüdistatava terviseseisundi kohta lisaandmeid, et

kontrollida tema kohtusse ilmumata jäämise põhjendatust. Kaitsjad väljendasid seisukohta,

et kohus peab lähtuma talle esitatud arstitõendist – olenemata selle põhjalikkuse astmest –

ega tohi seda kontrollida. Kaitsjad viitasid ka delikaatsetele isikuandmetele, mis ei

võimaldavat kohtus süüdistatavate terviseseisundit lähemalt käsitleda. Sellised seisukohad

ei ole mõistatavalt õiguslikult arvestatavad. Väärib märkimist, et Terviseamet andis

15. jaanuaril 2019 maakohtu palvel hinnangu ühele R. Sarvele ja ühele R. Põdrale

väljastatud arstitõendile, millega viimased põhjendasid kohtuistungile ilmumata jäämist.

Terviseamet leidis, et need arstitõendid ei ole piisavad, et tõendada objektiivselt, kas

R. Põdral ja R. Sarvel esines kohtuistungile ilmumist takistava mõjuva põhjusena raske

haigestumine (KoTo, kd 31, tl 61–62). Igatahes jääb kolleegiumile arusaamatuks, miks

juhul, kui menetlusosalised olid päriselt raskelt haiged, ei oleks nende sel teemal toimunud

suhtlus maakohtuga võinud olla oluliselt avatum. Minimaalselt vältinuks see kahtluste ja

usaldamatuse õhkkonna tekkimist.

376. Samas ei ole siiski alust kahelda selles, et käimasolevat menetlust on märkimisväärselt

pikendanud ka menetlusosaliste – sh R. Põdra – tegelikud haigestumised, mis andsid neile

seadusliku aluse kohtusse mitte ilmuda. Raske haigestumine on kohtusse ilmumata jäämise

mõjuv põhjus (KrMS § 170 lg 2 p 3). Süüdistatav ei saa vastutada selle eest, kui

terviseseisund ei võimalda tal kriminaalmenetluses osaleda. Samas tuleb arvestada, et ajal,

mil süüdistatava tervislik seisund välistab tema osavõtu kriminaalmenetlusest, puudub ka

riigil objektiivselt võimalus menetlust jätkata ja see lõpule viia. Seega ei saa aega, mil

kriminaalmenetlus on isiku haigestumise tõttu edasi lükkunud, käsitada riigipoolse

viivitusena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-43-10,

p 47) Sarnasele seisukohale on asunud ka Euroopa Inimõiguste Kohus, leides, et

süüdistatavale ei tohi ette heita menetluslikke viivitusi, mis on tingitud tema

terviseseisundist, kuid samas ei saa süüdistatava terviseseisundist tingitud viivitusi

omistada ka riigile, et põhjendada EIÕK art 6 lg 1 rikkumist (vt 28. novembri 2002. a otsus

asjas Lavents vs. Läti, p 100). Olukorras, kus kriminaalasjas on mitu süüdistatavat ja

kriminaalasjade eraldamine pole õigustatud, pikendab ühe süüdistatava haigestumine, mis

takistab tal menetlusest osa võtta, ka tema kaassüüdistatavate suhtes toimuva menetluse

kestust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14,

p 650) Seega ei saa ka neil juhtudel, mil menetlusosalise tõsine haigestumine kui

kohtuistungi edasilükkumise põhjus leidis kinnitust, rääkida riigivõimu-poolsest viivitusest.

2.4. Järeldus menetlusaja mõistlikkuse ja kriminaalmenetluse lõpetamise aluse

puudumise kohta

377. Neil põhjusil leiabki ringkonnakohus, et vaatamata käimasoleva kriminaalmenetluse

pikale kestusele, pole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud.

99(143)

378. Kuid isegi juhul, kui vaatamata eeltoodule oleks võimalik soostuda R. Põdra kaitsja

hinnanguga menetlusaja ebamõistlikkuse kohta, poleks alust rahuldada tema taotlust

kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada. KrMS § 2742 lg 1 sõnastusest

järeldub, et kriminaalmenetluse lõpetamine on mõistliku menetlusaja nõude rikkumisele

reageerimisel n-ö viimane abinõu. See tähendab, et enne kriminaalmenetluse lõpetamise

kasuks otsustamist peab kohus vaagima, kas rikkumist saab heastada muul viisil.

Kriminaalmenetlus tuleb mõistliku menetlusaja möödumise motiivil lõpetada, kui

kriminaalmenetluse jätkamine riivaks süüdistatava õigust menetlusele mõistliku aja jooksul

ebaproportsionaalselt võrreldes avaliku menetlushuviga. (Vt nt Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 133 ja 16. novembri

2015. a otsus asjas nr 3-1-1-96-15, p 9; 17. juuni 2015. a määrus asjas nr 3-1-1-53-15, p 14.)

Ühtlasi tuleb silmas pidada, et KrMS § 2742 lg 1 kohaldamine kõrgema astme kohtus tuleb

üldjuhul kõne alla vaid siis, kui kohus tuvastab vajaduse saata kriminaalasi uueks

arutamiseks esimese või teise astme kohtule (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 660 ja 25. juuni 2015. a otsus asjas

nr 3-1-1-64-15, p 45). Menetletavat asja ringkonnakohus maakohtule uueks arutamiseks ei

saada. Seega saaks selles asjas mõistliku menetlusaja ületamise korral kõne alla tulla vaid

R. Põdra karistuse kergendamine või talle kahjuhüvitise määramine. Kuna aga kolleegium

eelnevalt käsitletud põhjustel mõistliku menetlusaja nõude rikkumist ei tuvasta, pole alust

ka nende õiguskaitsevahendite kohaldamiseks.

379. Seetõttu jääb R. Põdra kaitsja taotlus kriminaalmenetlus KrMS § 2742 lg 1 alusel lõpetada

rahuldamata.

3. Maakohtu koosseisu seaduslikkusest ja kohtualluvusest

3.1. Kohtuasja ümberjagamisest

380. Ringkonnakohus ei nõustu R. Põdra kaitsja väitega, et Tartu Maakohtu esimees toimis

ebaseaduslikult, kui jagas menetletava asja 8. detsembri 2015. a käskkirjaga (KoTo, kd 1,

tl 139) lahendamiseks nimeliselt kohtunik Ene Mutsule.

381. Kohtuasjade

jagamisel

kohtunike

vahel

ei

toimi

juhuslikkuse

põhimõte

(KS § 37 lg 2 p 2) piiranguteta. KS § 45 lg 11 p 4 annab kohtu esimehele selgesõnaliselt

pädevuse kalduda töö jaotamisel kõrvale ka tööjaotusplaanist, eelkõige arvestades

kohtuasja eripära, kohtuniku spetsialiseerumist ja kohtunike erinevat tööga koormatust.

Selles sättes ei peeta silmas mitte üksnes selliseid kohtuasju, mida pole veel ühegi kohtuniku

menetlusse jagatud, vaid ka juba kohtunikule jagatud kohtuasjade ümberjagamist. Taoline

järeldus tuleneb KS § 45 lg 11 preambuli sõnastusest, samuti sama lõike punkti 3 tekstist.

382. Ühtlasi on põhjendamatu väita, et KS § 45 lg 11 kohaselt saab kohtuasja ümber jagada

vaid siis, kui kohtunik ei tee mõjuva põhjuseta vajalikku menetlustoimingut. Osutatud sätte

teise alternatiivi järgi on asja ümberjagamine lubatav ka juhul, kui on ilmne, et kohtuniku

poolt menetlustoimingu tegemiseks planeeritud aeg või muu menetluse korraldus ei taga

100(143)

menetluse

läbiviimist

mõistliku

aja

jooksul.

(Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi

27. detsembri 2018. a määrus nr 1-17-10573/181, p 46) Muu hulgas võib kohtuasja

ümberjagamine KS § 45 lg 11 p 4 alusel olla vajalik juhul, kui kohtu esimehel on alust

arvata, et kohtuniku töökoormus või tulevikus saabuvad asjaolud (nt kohtuniku

teenistussuhte eesseisev peatumine või lõppemine) ei võimalda kohtuasja mõistliku aja

jooksul lahendada.

383. Kohtu esimehe KS § 45 lg-st 11 tulenev pädevus ei sõltu sellest, kas mõni kohtumenetluse

pool on esitanud KrMS §-s 2741 ette nähtud kohtumenetluse kiirendamise taotluse või kas

sellise taotluse esitamise eeldused on täidetud. Samuti ei ole kohtu esimehel keelatud jagada

kohtuasja ümber konkreetse kohtuniku menetlusse, ehkki võimaluse korral tuleks eelistada

asja ümberjagamist nii, et menetleva kohtuniku lõppvalik toimuks mitme inimese vahel

juhuslikkuse põhimõttel.

384. Käesolevas asjas oli enne selle ümberjagamist üks maakohtunik asja arutamiselt

taandunud (KoTo, kd 1, tl 124–128), teine oli jõudnud vaid kahele süüdistatavale riigi

õigusabi anda. Asjas ei ole ühtki viidet võimalusele, et Tartu Maakohtu esimees ei lähtunud

kohtuasja E. Mutsu menetlusse ümber jagades KS § 45 lg-s 11 sätestatud eesmärkidest, vaid

mingitest kohatutest kaalutlustest.

385. Iseenesest on õige apellandi väide, et Tartu Maakohtu esimehe 8. detsembri 2015. a

käskkiri kohtuasja ümberjagamise kohta on sisuliselt põhistamata, selles on viidatud vaid

eesmärgile tagada kriminaalasja menetlus mõistliku aja jooksul. Samas ei jaga kolleegium

kaitsja arvamust, et tegemist on kohtulahendi põhistamise kohustuse (KrMS § 3051 lg 1)

olulise (KrMS § 339 lg 1 p 7) rikkumisega. Nimelt ei ole tegemist kriminaalmenetlusliku

määrusega, vaid kohtukorraldusliku haldusaktiga, mille andmist ei reguleeri kriminaal-

menetluse seadustik. Seda käskkirja andes ei tegutsenud Tartu Maakohtu esimees mitte

kriminaalasja menetlejana KrMS § 16 lg 1 mõttes, vaid kohtuhaldus-funktsiooni täitjana.

Kõneksolevale käskkirjale ei laiene KrMS §-st 145 ega § 3051 lg-st 1 tulenevad nõuded.

Seega ei ole põhjendatud ka kaitsja taotlus tunnistada maakohtu esimehe käskkiri

kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ebaseaduslikuks.

386. Samas leiab kolleegium sedagi, et kõneksoleva käskkirja õigusvastasus ei tooks

automaatselt kaasa „kogu maakohtu menetluse ebaseaduslikuks tunnistamist“, nagu peab

õigeks apellant. Maakohtu esimehe käskkiri saaks tingida maakohtu vaidlustatud

kohtuotsuse tühistamise vaid siis, kui see oleks toonud kaasa ebaseadusliku kohtukoosseisu

ehk KrMS § 339 lg 1 p-s 1 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise. Pelgalt

asjaolu, et kohtu esimees pole KS § 45 lg 11 p-s 4 sätestatud otsustust põhistanud,

kohtukoosseisu ebaseaduslikkust aga ei tingi.

101(143)

3.2. Kohtuasja arutamisest Tartu kohtumajas

387. Kolleegium ei jaga ka R. Põdra kaitsja arvamust, et maakohtu otsustus arutada

kriminaalasja Tartu Maakohtu Valga kohtumaja asemel sama kohtu Tartu kohtumajas tõi

kaasa ebaseadusliku kohtualluvuse.

388. KrMS §-d 24–27, mis reguleerivad kriminaalasja kohtualluvust, eristavad maakohtuid,

mitte aga sama maakohtu erinevaid kohtumaju. Erinevalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku

§ 74 lg-test 2 ja 3 ei reguleeri kriminaalmenetluse seadustik ka asjade jaotust kohtumajade

vahel. Seega, kui kriminaalasja arutatakse alluvusjärgses kohtus, ei saa rääkida

ebaseaduslikust kohtualluvusest, olenemata sellest, millises kohtumajas asja arutamine

toimub.

389. Süüdistuse kohaselt pandi kuriteod toime Tartu Maakohtu tööpiirkonnas. Järelikult

arutati kriminaalasja alluvuselt KrMS § 24 lg 1 järgi õiges kohtus ja sellel, millises

kohtumajas istungeid peeti või millises kohtumajas oli asja menetlenud kohtuniku alaline

teenistuskoht (KS § 111), pole kohtualluvuse seisukohalt tähtsust.

4. Roland Põdra süüdistusest KarS § 384 lg 1 (praegu § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi

390. R. Põtra süüdistatakse ja ta tunnistati maakohtu otsusega KarS § 384 lg 1 (praegu § 384

lg 1 ja § 3841 lg 1) järgi süüdi MRP maksevõime olulises vähendamises ja maksejõuetuse

põhjustamises nelja osateoga, mis seisnesid kokkuvõtlikult järgnevas:

1) R. Põder koos V. Malmiga MRP juhatuse liikmetena laenasid MRP raha

OÜ-le MRP Market, kes omakorda kandis selle raha edasi R. Põdrale ja V. Malmile,

kellel polnud algusest peale kavatsust laenu tagasi maksta. 13. augustist 2008 kuni

19. maini 2009 kandis R. Põder koos V. Malmiga sel viisil endale üle 4 356 000 krooni

MRP raha;

2) 2. juunil 2009 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP juhatuse liikmetena iseendiga

lepingu, millega muudeti MRP, R. Põdra ja V. Malmi vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud

lepingut, millega R. Põder ja V. Malm olid müünud Valgas Vabaduse 39, Jaama

pst 1a ja Turu 3 asuvad kinnisasjad 32,4 miljoni krooni eest MRP-le. 2. juuni 2009. a

lepinguga suurendati kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni krooni võrra ehk

58,9 miljoni kroonini. 2. juuni 2009. a lepinguga kohustus MRP tasuma kinnistute eest

võlgnetava summa V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul. Selleks koostasid ja

allkirjastasid V. Malm ja R. Põder 2. juunil 2009 täiendavalt kokkuleppe nr 3, mille

alusel võttis MRP kohustuse tasuda V. Malmile ja R. Põdrale 20 aasta jooksul seni

tasumata ostuhind 26,5 miljonit krooni. Kokkuleppe nr 3 alusel tasaarvestasid R. Põder

ja V. Malm OÜ MRP Market kaudu saadud laenud summas 4 617 000 krooni. Lisaks

tegid R. Põder ja V. Malm kokkuleppe nr 3 alusel endile MRP arvelt pangaülekandeid

ja sularahaväljamakseid kogusummas 4 026 600 krooni. Peale selle tekitasid nad

2. juuni 2009. a lepingu sõlmimisega MRP-le põhjendamatuid tehingukulud summas

331 748 krooni 80 senti;

102(143)

3) 31. märtsil 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu

juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu OÜ-ga Valga Leivatehas, mille

juhatuse liikmed olid samuti R. Põder ja V. Malm. Selle lepinguga andis MRP OÜ-le

Valga

Leivatehas

üle

Valgas

Vabaduse

39,

Turu

ja

Jaama

pst 1a asuvate kinnistute üürilepingutest tulenevad üürileandja õigused ja kohustused

üürnike suhtes. Samuti võttis OÜ Valga Leivatehas MRP-lt üle viimase kohustused

V. Malmi ja R. Põdra ees ja kohustus neile tasuma igakuuliselt 50% Vabaduse 39 ja

Turu 3 äriruumidele sõlmitud või sõlmitavate üürilepingute netotulust. Nii andis

R. Põder OÜ-le Valga Leivatehas üle MRP vara, ilma, et MRP oleks selle eest midagi

vastu saanud. Pärast 31. märtsi 2010. a lepingu sõlmimist kaotas MRP suurema osa oma

käibest ja tema majandustegevus sisuliselt lõppes. Tulenevalt eeltoodud lepingust

tasusid Vabaduse 39, Jaama pst 1a ja Turu 3 kinnistute üürnikud üüri

MRP asemel OÜ-dele Valga Leivatehas ja Valga Leivavedu, mis mõlemad olid

V. Malmi ja R. Põdra kontrolli all. Laekunud üürimaksete arvel tegid OÜ-d Valga

Leivatehas ja Valga Leivavedu 8. aprillist 2010 kuni 1. detsembrini 2011 R. Põdrale ja

V. Malmile väljamakseid 1 753 232 krooni ja 134 684 eurot;

4) 27. mail 2010 sõlmisid R. Põder ja V. Malm MRP tegelike juhtidena selle äriühingu

juhatuse liiget T.R. d ära kasutades MRP nimel lepingu, millega viimane müüs Valgas

Vabaduse 39 asuva kinnistu 5 miljoni krooni eest OÜ-le Valga Leivatehas. See kinnisasi

müüdi turuhinnast oluliselt odavamalt ja ebamõistliku tingimusega, mille kohaselt pidi

OÜ Valga Leivatehas müügihinna tasuma alles 2021. aasta märtsiks ehk 10 aasta ja 10

kuu jooksul. Müügihinna tasumise kohustus jäeti täielikult tagamata, samuti ei andnud

leping MRP-le õigust saada tasumata ostuhinnalt intressi.

391. R. Põdrale etteheidetava teo toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 nägi ette

karistuse füüsilisest isikust võlgniku või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda

asendava organi, samuti nõukogu liikme poolt võlgniku vara teadva hävitamise,

kahjustamise, raiskamise, põhjendamatu kinkimise, loovutamise või välismaale

paigutamise eest või põhjendamatute kohustuste võtmise või põhjendamatute soodustuste

andmise või ühe võlausaldaja teisele eelistamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku

maksevõime oluline vähenemine või tema maksejõuetus.

392. 1. jaanuarist 2015 praeguseni kehtiv KarS § 384 lg 1 sätestab vastutuse füüsilisest isikust

võlgniku, tema seadusliku esindaja või juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani või seda

asendava organi liikme poolt võlgniku varalise seisundi teadva kohustustevastase

kahjustamise eest, kui sellega on põhjustatud võlgniku maksevõime oluline vähenemine või

maksejõuetus.

393. KarS § 384 lg-st 2 tulenes varem ja tuleneb ka praegu objektiivne karistatavauseeldus,

mille kohaselt karistatakse sama paragrahvi esimeses lõikes sätestatud teo eest üksnes siis,

103(143)

kui kohus on välja kuulutanud võlgniku pankroti või lõpetanud pankrotimenetluse

raugemise tõttu.

394. Süüdistuses ja maakohtu otsuses on leitud, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 v.r järgi

inkrimineeritav tegu on praegu kuriteona karistatav nii KarS § 384 lg 1 uue redaktsiooni kui

ka KarS § 3841 lg 1 järgi. Viimati osutatud säte näeb ette vastutuse juriidilisest isikust

võlgniku juhtorgani või seda asendava organi liikme poolt võlgniku kohustuste täitmisel

ühe võlausaldaja teadvalt teist võlausaldajat kahjustava eelistamise eest, kui võlgniku

suutlikkus rahuldada kahjustatud võlausaldajate nõudeid vähenes sellega suurele kahjule

vastava summa võrra või enam.

4.1. Koosseisuväline karistatavuseeldus: võlgniku pankrot (KarS § 384 lg 2)

395. Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 kuulutati välja

MRP pankrot (KoTo, kd 7, tl 48 jj). See kohtumäärus on jõustunud. MRP pankrotimenetlus

käib senimaani. Järelikult on KarS § 384 lg-s 2 sätestatud eeltingimus sama paragrahvi

esimese lõike kohaldamiseks täidetud.

4.2. Objektiivne koosseis

4.2.1. Eriline isikutunnus

396. KarS § 384 lg 1 kohaselt saab selles sättes ette nähtud kuriteo eest vastutada üksnes erilise

isikutunnusega isik KarS § 24 lg 1 mõttes ehk füüsilisest isikust võlgnik (alates 1. jaanuarist

2015 ka tema seaduslik esindaja) või juriidilisest isikust võlgniku juhatuse või seda

asendava organi, samuti nõukogu (s.o juhtorgani – vt TsÜS § 31 lg 2) liige.

4.2.1.1. MRP kui juriidilisest isikust võlgnik

397. MRP osaühinguna (ÄS § 135 lg 1) oli eraõiguslik juriidiline isik (TsÜS § 25).

398. Võlgnik KarS § 384 lg 1 mõttes on võlasuhte (VÕS § 2 lg 1) kohustatud pool ehk isik,

kellel on vähemalt üks võlausaldaja. Kuna KarS § 384 lg 1 järgi on karistatav üksnes

võlgniku varalise seisundi kahjustamine, peab võlasuhe, millest tulenevalt saab isiku

võlgnikuks lugeda, olema tekkinud enne koosseisuteo toimepanemist. Menetletavas asjas

on vaidlusteta tuvastatud, et MRP oli kogu süüdistuses viidatud perioodil võlgu muu hulgas

DnB-le, kellega tekkis võlasuhe juba 4. märtsi 2008. a laenulepingu sõlmimisest.

4.2.1.2. R. Põder kui MRP juhatuse (juhtorgani) liige

399. Juriidilise isiku juhatuse, seda asendava organi või nõukogu (ehk kokkuvõttes juhtorgani)

liikmena KarS § 384 lg 1 mõttes saab käsitada üksnes inimest, kes on seaduses (osaühingu

juhatuse liikme puhul äriseadustiku §-s 184) ette nähtud korras juhatuse liikmeks valitud ja

kelle volitused ei ole seaduses sätestatud alusel (nt tagasikutsumise või ametiaja möödumise

tõttu) lõppenud. Teisisõnu peetakse KarS § 384 lg-s 1 juriidilisest isikust võlgniku

juhtorgani liikme all silmas üksnes juhtorgani liiget TsÜS § 35 tähenduses.

104(143)

400. KarS § 384 lg 1 sõnastus, kus vastutavate isikute ring on selgelt määratud, välistab

võimaluse käsitada selle kuriteo subjektina ka n-ö faktilist ühingujuhti ehk isikut, kes

tegelikult juhib juriidilist isikut, kuulumata samas viimase juhtorganitesse. Sellisele

seisukohale on asutud nii erialakirjanduses (vt Marko Kairjak. Faktilise ühingujuhi

karistusõiguslik vastutus. – Juridica 2011 nr 7, lk 545) kui ka kohtupraktikas (vt Tallinna

Ringkonnakohtu 1. detsembri 2016. a otsus nr 1-15-2699/126, p 5.5.1).

401. Kolleegium tõdeb, et n-ö faktilise ühingujuhi puudumine KarS § 384 lg 1 subjektide

ringist (või pigem isegi tema kohta erikoosseisu kehtestamata jätmine) tekitab väga

ebasoovitava karistatavuslünga, mis jätab kõneksoleva kuriteokoosseisuga kaitsvata

õigushüve osal juhtudest hädatarviliku karistusõigusliku kaitseta. Samas ei luba

KarS § 2 lg-s 4 ette nähtud analoogiakeeld kohtul endal seda lünka kõrvaldama asuda.

N-ö faktilise ühingujuhi karistusõigusliku vastutuse laiendamine on üksnes seadusandja

võimuses.

402. Menetletavas asjas on maakohus tuvastanud – ja seda faktilist asjaolu ei ole ükski apellant

vaidlustanud –, et R. Põder oli MRP juhatuse liige 27. märtsist 1996 kuni 29. märtsini 2010.

Seega sel ajal vastas R. Põder ka KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele.

403. Pärast 29. märtsi 2010 R. Põder aga MRP juhtorganitesse enam ei kuulunud. Äriühingu

juhatuse ainukene liige oli T.R. . Nagu kolleegium selgitas, ei hõlma KarS § 384

lg 1 subjektide ring n-ö faktilist ühingujuhti. Seega pole R. Põdra erisubjektsuse üle

otsustamisel tähtsust süüdistuses väidetud ja maakohtu tuvastatud asjaolul, et R. Põder

jätkas MRP tegelikku juhtimist ka pärast osaühingu juhatusest lahkumist. Pärast 29. märtsi

2010 R. Põdral KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilist isikutunnust enam ei olnud.

404. Seega R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi ette heidetava 3. ja 4. osateo ajal – ehk siis, kui

MRP andis 31. märtsil 2010 OÜ-le Valga Leivatehas üle Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama

pst 1a üürilepingutest tulenevad õigused ning kohustused ning müüs Vabaduse 39 kinnistu

27. mail 2010 OÜ-le Valga Leivatehas – ei vastanud R. Põder enam KarS § 384 lg 1

objektiivses koosseisus nõutavale erilisele isikutunnusele: ta ei olnud MRP kui juriidilisest

isikust võlgniku juhtorgani liige. Samuti ei kuulunud R. Põder MRP juhtorganisse, kui

31. märtsil 2010 tehti MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile 2. juuni 2009. a lepingu ja

kokkuleppe nr 3 alusel viimased süüdistused märgitud sularahaväljamaksed. Kuna R. Põder

ei vastanud nende tegude ajal enam KarS § 384 lg 1 objektiivses koosseisus nõutavale

erilisele isikutunnusele, ei saa ta nende tegude eest ka KarS § 384 lg 1 järgi täideviijana

vastutada.

4.2.1.3. Vahendliku täideviimise välistatus

405. Lepingud, millega MRP andis üle üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning

müüs Vabaduse 39 kinnisasja, sõlmis MRP nimel selle äriühingu toonane juhatuse liige

T.R. . Samuti tehti T.R. ametiajal MRP varast viimased süüdistuses märgitud väljamaksed

2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel. Süüdistuse kohaselt valitses R. Põder

105(143)

(koos

V. Malmiga)

T.R.

d

ülekaaluka

teadmisega.

T.R. asus MRP juhatuse liikme kohustusi täitma R. Põdra ja V. Malmi palvel, kuid

tegelikult puudus tal igasugune ülevaade MRP majandustegevusest. Ka maakohus tuvastas,

et T.R. roll MRP juhatuse liikmena oli näiline ja R. Põder ning V. Malm kasutasid T.R. d

MRP

juhatuse

liikmena

ülekaaluka

teadmisega.

Sisuliselt

tegid

MRP-s otsuseid R. Põder ja V. Malm, kes jätkasid osaühingu juhtimist ka pärast juhatuse

liikme vahetumist. Kõik süüdistuse järgi maksujõuetust põhjustanud tehingud tegid

R. Põder ja V. Malm. Maakohus leidis, et faktiliste juhatuse liikmetena rikkusid R. Põder

ja V. Malm juhatuse liikmete kohustust tegutseda äriühingule majanduslikult kõige

otstarbekamal viisil, samuti juhatuse liikme hoolsuskohustust. Eeltoodust nähtuvalt käsitati

R. Põtra nende MRP varalist seisundit kahjustanud tegude puhul, mis leidsid aset pärast

süüdistatava lahkumist MRP juhatusest, süüdistuses ja maakohtu otsuses maksejõuetuse

põhjustamise vahendliku täideviijana, kes kasutas ülekaaluka teadmisega ära tahtluseta

tegutsenud vahendit T.R. d. Ka ükski apellant pole T.R. l tahtluse puudumist kahtluse alla

seadnud.

406. Kolleegium märgib, et prokuratuuri ja maakohtu õiguskäsitlus on vastuolus valitseva

kohtupraktikaga. Nimelt on Riigikohus asunud seisukohale, et erilist isikutunnust eeldavate

süüteokoosseisude puhul on vahendlik täideviimine võimalik üksnes juhul, kui ka vahendlik

täideviija ise vastab erilise isikutunnusega subjekti nõuetele, üksnes vahendina

ärakasutatava isiku vastavusest erilise isikutunnusega subjekti nõuetele ei piisa.

Nn tagaseisja (vahendlik täideviija) ei saa olla teovalitseja selle tõttu, et ta laenab osa

vajalikust teovalitsemisest (kohustustevastasuse) eesseisjalt. (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 1. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 11.4) Kuna R. Põder ei olnud

pärast 29. märtsi 2010 enam MRP juhatuse ega muu juhtorgani liige ega vastanud seega

KarS § 384 lg-s 1 ette nähtud erilisele isikutunnusele, ei saa teda pärast märgitud kuupäeva

pandud tegudes süüdi tunnistada ka MRP maksejõuetuse põhjustamise vahendliku

täideviijana.

4.2.1.4. Kuriteost osavõtu välistatus

407. Pärast 29. märtsi 2010 toime pandud tegude puhul ei tule kõne alla ka R. Põdra vastutus

MRP maksejõuetuse põhjustamisele kihutamise või kaasaaitamise eest.

408. Vastutus kuriteole kihutamise (KarS § 22 lg 2) või kaasaaitamise (KarS § 22 lg 3) eest

eeldab tulenevalt aktsessoorsuse põhimõttest tahtlikku õigusvastast põhitegu (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 29. aprilli 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-7-08, p 11). Nagu märgitud, on

maakohus tuvastanud – ja seda järeldust ei ole apellatsioonimenetluses vaidlustatud –, et

T.R. l puudus süüdistuses käsitletud tehinguid tehes MRP varalise seisundi kahjustamise

tahtlus. T.R. roll MRP tegevuses oli maakohtu otsuse kohaselt piltlikult öeldes vaid

allkirjade andmine R. Põdra ja V. Malmi koostatud dokumentidele. Ta ei teadnud äriühingu

majandustegevusest midagi. Seega ei täitnud T.R. KarS § 384 lg 1 subjektiivset koosseisu.

106(143)

409. T.R. teos maksejõuetuse põhjustamise subjektiivse koosseisu tunnuste puudumine

välistab aga ka R. Põdra karistamise sellest kuriteost osavõtu eest.

4.2.1.5. Vahekokkuvõte: osaline õigeksmõistmine erilise isikutunnuse puudumise tõttu

410. Eeltoodud põhjustel tuleb R. Põder nendes osategudes, mis süüdistuse kohaselt leidsid

aset pärast 29. märtsi 2010, sõltumata muudest asjaoludest kuriteo tuvastamatuse tõttu

KarS § 384 lg 1 järgi õigeks mõista. Seega tuleb R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi õigeks

mõista MRP üürilepingutest tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis

ja pärast 29. märtsi 2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ja kokkuleppe nr 3 alusel

väljamaksete tegemises. Jutt on 31. märtsil 2010 tehtud kahest sularahaväljamaksest,

millega nii R. Põder kui ka V. Malm said MRP varast 23 350 krooni (väljamaksete

kogusumma 46 700 krooni).

4.2.2. MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine

411. Järgnevalt kujundab kolleegium seisukoha küsimuses, kas need R. Põdrale KarS § 384

lg 1 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tehingud ja toimingud, mis leidsid aset enne tema

MRP juhatusest lahkumist 29. märtsil 2010, on tõendatud ja käsitatavad MRP varalise

seisundi (vara) kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes.

4.2.2.1. Vara (varalise seisundi) kohustustevastasest kahjustamisest üldiselt

412. KarS § 384 koosseisupärane tegu on võlgniku varalise seisundi kohustustevastane

kahjustamine. Ka enne 1. jaanuari 2015 oli KarS § 384 lg 1 järgi karistatav mh võlgniku

vara kahjustamine. Varaline seisund tähendab sisuliselt võlgniku vara väärtust ja koosseisu.

Varana on käsitatav isikule kuuluvate rahaliselt hinnatavate õiguste ja kohustuste kogum

TsÜS § 66 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-49-11, p 37). Varalise seisundi kahjustamine võib seisneda mistahes teos, mis

vähendab võlgniku vara väärtust või selle vara võõrandatavust (likviidsust). (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 26. aprilli 2019. a otsus nr 1-16-4665/224, p 18)

413. Juhatuse liikme käitumine on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane muu hulgas

juhul, kui see rikub TsÜS §-s 35 ja ÄS § 187 lg-s 1 ette nähtud osaühingu juhatuse liikme

üldisest hoolsuskohustusest tulenevat käitumisstandardit. Viimane eeldab eeskätt seda, et

äriühingu juhatuse liige toimiks ühingule majanduslikult kõige otstarbekamal viisil. Samuti

on KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastane juhatuse liikme käitumine, mis on vastuolus

TsÜS §-s 35 fikseeritud juhatuse liikme lojaalsuskohustusega. Viimane eeldab muu hulgas,

et juhatuse liige ei oleks oma otsuse tagajärgedest isiklikult huvitatud, väldiks juriidilise

isiku juhtimisel enda ning juriidilise isiku huvide konflikti ega eelistaks isiklikke huve

äriühingu omadele. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 10. juuni 2013. a otsus asjas

nr 3-1-1-43-13, p 27 ja tsiviilkolleegiumi 19. detsembri 2016. a otsus asjas

nr 3-2-1-113-16, p 15)

107(143)

414. Äriühingu juhatuse liikme poolt majanduslikult otstarbeka käitumise kohustust tahtlikult

rikkudes äriühingule kahjuliku tehingu tegemine oli R. Põdra süüdistuses käsitletud ajal ja

on ka praegu käsitatav juriidilisest isikust võlgniku vara (varalise seisundi) kahjustamisena

KarS § 384 lg 1 tähenduses (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. septembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 33).

4.2.2.2. R. Põdra poolt MRP juhatuse liikmena 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppe 3 sõlmimine

415. Maakohus tuvastas – ja ükski apellant pole seda vaidlustanud –, et 2. juunil 2009 sõlmisid

R. Põder ja V. Malm MRP esindajatena iseendi kui füüsiliste isikutega notariaalse lepingu

(KoTo, kd 10, tl 4 jj), millega muudeti samade poolte vahel 14. märtsil 2008 sõlmitud ja

täielikult täidetud kolme kinnisasja müügilepingu hinnakokkulepet. Nimelt leppisid

R. Põder ja V. Malm kui müüjad ja MRP (keda esindasid juhatuse liikmed R. Põder ja

V. Malm) kui ostja 2. juunil 2009 kokku, et 14. märtsi 2008. a lepinguga müüdud Valgas

Turu 3, Jaama pst 1a ja Vabaduse 39 asuvate kinnistute müügihinda (32 400 000 krooni)

suurendatakse kokku 26 500 000 krooni võrra ehk 58 900 000 kroonini (vt lähemalt 2. juuni

2009. a lepingu punktid 1.1.3 ja 2.1). Sama lepingu punkti 2.2 kohased avaldasid pooled, et

müügisummast 32 400 000 krooni on ostja ehk MRP müüjatele ehk R. Põdrale ja

V. Malmile tasunud. Ülejäänud 26 500 000 krooni (ehk kokku lepitud hinnasuurenduse)

kohustus MRP R. Põdrale ja V. Malmile tasuma 20 aasta jooksul notariaalakti tõestamisest

„vastavalt Müüjate ja Ostja vahel sõlmitavale maksegraafikule.“

416. Lepingus nimetatud „maksegraafik“ tulenes MRP (esindajad R. Põder ja V. Malm),

R. Põdra ja V. Malmi vahel samal päeval ehk 2. juunil 2009 lihtkirjalikus vormis sõlmitud

„kokkuleppest 3“ (KoTo, kd 12, tl 199). Selle järgi kohustus MRP tasuma Vabaduse 39,

Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnisasjade müügilepingu alusel maksmata jäänud müügihinna osa

R. Põdrale ja V. Malmile 20 aasta jooksul „vastavalt firma vabade rahaliste võimaluste

olemasolule.“

417. R. Põdra maakohtus antud ütlustest nähtub, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse (uue

hinnakokkuleppe) tegemise otsustas tema koos V. Malmiga (KoTo, kd 30, tl 18). R. Põder

põhjendas kohtus lepingumuudatust sellega, et nad olid V. Malmiga 14. märtsi

2008. a lepingut ette valmistades kiirustanud ja müünud „rumalusest“ kinnisasjad

MRP-le turuhinnast odavamalt. „Tagantjärele tarkadena“ olevat R. Põder ja V. Malm

süüdistatava sõnutsi leidnud, et kinnisasjad said müüdud liiga odavalt ja neil tulnud mõte

müüa ikka turuhinnaga, tellides hindamise. (KoTo, kd 30, tl 23 pöördel–24) Ka 2. juuni

2009. a lepingu punktis 1.1.4 on märgitud, et lepingu muutmine on tingitud Simus

Kinnisvara OÜ lepingu esemetele antud eksperthinnangust, mille kohaselt on kinnistute

tegelik väärtus 58 900 000 krooni (KoTo, kd 10, tl 5).

108(143)

4.2.2.3. R. Põdra majanduslikult otstarbekalt käitumise kohustuse rikkumine 2. juuni

2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel

418. R. Põdra kaitsja apellatsioonis tuginetakse sellele, et kuna Simus KV eksperthinnangu

kohaselt oli MRP-le müüdud kinnisasjade väärtus 58,9 miljonit krooni, tehti 2. juuni

2009. a tehing turutingimustel ja see ei saanud MRP-d kahjustada.

419. Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatus (uus hinnakokkulepe)

kahjustas MRP vara (varalist seisundit), olenemata sellest, milline oli müügilepingu

objektiks olnud kinnisasjade turuväärtus ühel või teisel ajahetkel. Ka juhul, kui vastab tõele

apellandi väide, et müüdud kinnistute väärtus oli 58,9 miljonit krooni, vähenes 2. juuni

2009. a lepingu tagajärjel MRP vara väärtus.

420. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe sõlmimise tulemusel tekkis MRP-l R. Põdra ja

V. Malmi ees 26,5 miljoni krooni suurune kohustus, ilma et MRP oleks selle eest saanud

mingit vastusooritust. 2. juuni 2009. a hinnakokkulepe MRP seisukohalt täiesti tarbetu, sest

MRP-le polnud seda vaja ei müügilepingu objektiks olnud kinnisasjade omandi

säilitamiseks ega millekski muuks. Isegi juhul, kui 14. märtsi 2008. a müügilepingus ette

nähtud kinnisasjade müügihind oli turuhinnast oluliselt madalam, nagu apellant väidab, ei

oleks see mõjutanud müügilepingu kehtivust ega andnuks MRP-le põhjust lisasoorituse

tegemiseks.

421. Siinkohal nõustub kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi

13. juuni 2014. a otsuses nr 2-11-17796/144 (KoTo, kd 24, tl 166 jj) kõneksolevale 2. juuni

2009. a lepingule antud materiaalõigusliku hinnanguga. Nimelt leidis tsiviilkolleegium, et

kinnistute turuhind 14. märtsil 2008 ega ka 2. juunil 2009 ei oma hinnangu andmisel 2. juuni 2009

lepingule, tähtsust. Hinna kokkuleppe riisikot kannab alati pool, kes väidab end olevat hinnas eksinud,

mistõttu ei saa tehingu pooled eksimusele hinnas tehingu tühistamise alusena tugineda. Käesolevas asjas

on pooled 2. juuni 2009 tehingu tegemisel sellest põhimõttest eemaldunud, vabastanud hinnas väidetavalt

eksinud poole oma riisiko kandmisest ja jätnud kogu hinnariisiko ostja MRP kanda, mistõttu tuleb juba

ainuüksi seepärast lugeda 2. juuni 2009 tehing, millega suurendati kinnistute müügihinda 26,5 miljoni

krooni võrra, võlausaldajate huve kahjustavaks. Sellel põhjusel ei oma ka tähtsust, kas pooled olid tehingu

teinud algselt turuhinnas või tagas just 2. juuni 2009 hinnakokkulepe kinnistute eest turuhinna tasumise.

[...] Kui ka kostjad [s.o R. Põder ja V. Malm – kriminaalkolleegiumi märkus] olid 14. märtsi 2008 tehingu

tegemisel kinnistute turuhinnas eksinud, kannavad nad TsÜS § 92 lg 5 alusel selles osas eksimuse riisikot.

Olukorras, kus MRP oli täitnud kõik oma kohustused kostjate ees, mis tulenesid 14. märtsi 2008 lepingust,

puudus vähimgi oht, et MRP võiks oma omandi kinnistustele kaotada. MRP-l puudus igasugune vajadus

võtta endale seoses kinnistute omandamisega täiendav rahaline kohustus. Nõustuda tuleb maakohtuga, et

kui 2. juuni 2009 leping oleks jäänud sõlmimata, oleks MRP-l puudunud alus kostjatele väljamaksete

tegemiseks ning MRP majandustegevusest laekuvate vahenditega oleks saanud rahuldada teiste

võlausaldajate nõudeid, sh teha makseid DnB-le viimasega sõlmitud laenulepingu katteks. Seega on

põhjendatud maakohtu järeldus, et sellises suuruses täiendava kohustuse võtmine lähikondsete ees pärast

esialgse lepingu täitmist ja ostuhinna tasumist on igal juhul võlausaldajate huve kahjustav. [...] Antud juhul

toimus võlausaldajate huvide kahjustamine juba vaidlustatud lepingu sõlmimisel, sest nii täiendavalt

tasumisele kuuluva summa suurus, kui ka selle tasumise kord (20 aasta jooksul vastavalt vabade rahaliste

võimaluste olemasolule), tõi kaasa olukorra, kus MRP juhatuse liikmetest/osanikest kostjatel tekkisid

109(143)

võlausaldaja õigused koheselt lepingu sõlmimisel ja nende nõue hakkas koheselt konkureerima teiste

võlausaldajate nõuetega, eelkõige aga DnB nõudega.

422. Tsiviilkolleegiumi osundatud lahendis PankrS § 109 kohaldamise kontekstis

võlausaldajate huvide kahjustamise kohta märgitu kehtib KarS § 384 lg 1 kohaldamise

kontekstis samamoodi ka võlgnikust äriühingu ehk MRP varalise seisundi kahjustamise

kohta.

423. Ringkonnakohus lisab, et R. Põder ja V. Malm poleks saanud kinnisasju väidetavalt liiga

madala müügihinna tõttu MRP-lt tagasi nõuda ka 14. märtsi 2008. a tehingu tühisusele

tuginedes. Riigikohus on korduvalt märkinud, et tehing ei saa olla TsÜS § 86 järgi heade

kommete vastane ainuüksi põhjusel, et ese on müüdud liiga odavalt või ostetud liiga kallilt

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22. veebruari 2012. a otsus asjas nr 3-2-1-163-11, p 31 ja

kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-22-17, p 54). Ühtlasi on selge, et

olukorras, kus R. Põder ja V. Malm olid 14. märtsi 2008. a lepingu sõlmimisel olnud korraga

nii kinnisasjade müüjad kui ka ostja esindajad, ei saanud olla täidetud TsÜS § 86 lg-s 2 ette

nähtud tehingu tühisuse eeldused. Nende eelduste puudumist kinnitas ringkonnakohtu

istungil ka R. Põdra kaitsja.

424. Eeltoodud põhjustel oligi 2. juuni 2009. a leping MRP-le kahjulik, sest äriühing ei saanud

selle lepingu tulemusena mitte midagi, kuid võttis R. Põdra ja V. Malmi ees 26,5 miljoni

krooni suuruse rahalise kohustuse. Teisisõnu võttis MRP endale 26,5 miljoni krooni suuruse

varalise kohustuse R. Põdra ja V. Malmi ees, saades vastu 0 krooni. Riigikohus on

selgitanud, et juhatuse liikme äriühingu nimel tehtud tehingu vajalikkuse ja majandusliku

otstarbekuse hindamisel tuleb eelkõige hinnata tehinguga saadud vastusoorituse väärtust.

Just vastusoorituse väärtuse kaudu on võimalik hinnata, mis oli tehingu tegelik majanduslik

sisu ning kas see tuli äriühingule kasuks või kahjuks. Eelkõige on just vastusoorituse

väärtuse hindamise kaudu võimalik teha kindlaks, kas juhatuse liige on äriühingule

tehinguga kahju tekitanud või mitte. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 30. aprilli 2014. a otsus

asjas nr 3-2-1-20-14, p 12)

425. Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppega ja kokkuleppega 3 võttis MRP endale varalise

kohustuse vastusooritust saamata, rikkus R. Põder neid kokkuleppeid sõlmides enda kui

MRP juhatuse liikme ÄS § 187 lg-st 1 ja TsÜS §-st 35, samuti ametilepingu punktist

4.2 tulenevat kohustust käituda äriühingu jaoks majanduslikult otstarbekalt.

426. Kuna 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe – samuti sellele eelnenud, kuid hiljem tühistatud

18. detsembri 2008. a kinnisasjade tagasimüügilepingu – sõlmimine oli MRP seisukohalt

põhjendamatu, oli MRP seisukohalt majanduslikult ebaotstarbekas ja äriühingu varalist

seisundit kahjustav ka nende tehingutega seotud kulude (notaritasu, riigilõiv) kandmine

MRP varast summas 331 748 krooni 80 senti.

110(143)

4.2.2.4. R. Põdra lojaalsuskohustuse rikkumine 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppe 3 sõlmimisel

427. Lisaks rikkus R. Põder kõneksolevate kokkulepete sõlmimisega ÄS § 187 lg-st 1 ja

TsÜS §-st 35 tulenevat osaühingu juhatuse liikme lojaalsuskohustust. Juhatuse liikme

lojaalsuskohustus tähendab muu hulgas kohustust vältida huvide konflikti ja mitte eelistada

isiklikke huve äriühingu omadele (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 6. mai 2015. a otsus asjas

nr 3-2-1-38-15, p 14). MRP esindajana 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja

kokkulepet 3 sõlmides oli R. Põder huvide konfliktis, sest ta oli samaaegselt nii

MRP esindaja kui ka kokkulepete pool. Seejuures eelistas R. Põder ilmselgelt enda huve

MRP omadele, sest MRP võttis tema ja V. Malmi ees vastusooritust saamata 26,5 miljoni

krooni suuruse varalise kohustuse. Kokkulepped teenisidki üksnes R. Põdra ja V. Malmi

isiklikke huve, olles MRP jaoks ilmselgelt majanduslikult ebaotstarbekad ja kahjustades

äriühingu varalist seisundit.

4.2.2.5. MRP varalise seisundi kahjustamise kohustustevastasus

428. Seega rikkus R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega

ÄS § 187 lg-st 1 ning TsÜS §-st 35 ja tulenevat MRP juhatuse liikme üldisest hoolsus- ja

lojaalsuskohustusest

tulenevat

käitumisstandardit,

toimides

MRP

seisukohalt

majanduslikult ebaotstarbekalt ja eelistades isiklikke huve äriühingu huvidele. See

omakorda tähendab, et sõlmides MRP juhatuse liikmena äriühingut esindades sellised

kokkulepped, kahjustas R. Põder KarS § 384 lg 1 mõttes kohustustevastaselt

MRP vara (varalist seisundit). Seega pani R. Põder MRP juhatuse liikmena 2. juuni

2009. a hinnakokkulepet ja kokkulepet 3 sõlmides toime teo, mis oli teo toimepanemise ajal

käsitatav võlgniku vara kahjustamisena KarS § 384 lg 1 mõttes, praegu aga võlgniku

varalise seisundi kohustustevastase kahjustamisena KarS § 384 lg 1 tähenduses.

4.2.2.6. MRP osanike nõusoleku karistusõiguslikust tähendusest

429. R. Põdra kaitsja leidis apellatsioonimenetluses sedagi, et 2. juuni 2009. a lepingu

sõlmimine ei saanud olla ebaseaduslik põhjusel, et sellega olid nõus MRP kõik osanikud –

ehk nii R. Põder kui ka V. Malm.

430. Ringkonnakohus märgib, et ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek varakäsutusega

välistab osaühingu vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramise „ebaseaduslikkuse“

KarS § 201 mõttes (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-52-14, p 16). Ainuosaniku või kõigi osanike nõusolek ei saa aga välistada võlgniku

vara kahjustamist KarS § 384 lg 1 v.r tähenduses ega varalise seisundi kahjustamise

„kohustustevastasust“ KarS § 384 lg 1 kehtiva redaktsiooni mõttes. Seda seetõttu, et

KarS §-ga 201 kaitstakse vara omanikust osaühingu KarS §-ga 384 aga tema võlausaldajate

huve (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p-d 15–16).

111(143)

431. Järelikult pole KarS § 384 lg 1 kohaldamise seisukohalt õiguslikku tähendust sellel, et

2. juuni 2009. a lepingumuudatuse tegemiseks ja kokkuleppe 3 sõlmimiseks oli MRP kõigi

osanike nõusolek.

4.2.2.7. Uue hinnakokkuleppe täitmine ning sellega MRP varalise seisundi

kohustustevastane kahjustamine

432. Vaidlust ei ole selles, et 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel kandis

MRP R. Põdra ja V. Malmi juhatuse liikmeks oleku ajal nende pangakontodele kokku

3 927 000 krooni (sh 1 888 500 krooni R. Põdra kontole). Viimased sellised

MRP pangaülekanded R. Põdrale ja V. Malmile tehti 26. märtsil 2010 (KoTo, kd 9, tl 22).

Samuti tegi MRP 11. novembrist kuni 12. augustini 2009 kokkuleppe 3 alusel R. Põdrale ja

V. Malmile sularahaväljamakseid summas 52 900 krooni (sh 26 450 krooni R. Põdrale).

433. Lisaks MRP varast R. Põdrale ja V. Malmile pangaülekannete ja sularahaväljamaksete

tegemisele kasutati 2. juuni 2009. a kokkulepetest tulenevat R. Põdra ja V. Malmi nõuet

MRP vastu ka selleks, et sisuliselt tasaarvestada MRP laenulepingust tulenev

4 617 000 krooni suurune nõue OÜ MRP Market vastu. Nimelt oli MRP laenanud alates

2008. aastast raha OÜ-le MRP Market, kes omakorda oli selle raha 13. augustist 2008 kuni

19. maini 2009 edasi laenanud R. Põdrale ja V. Malmile. 2. juuni 2009. a kokkulepete

täitmise käigus MRP nõue OÜ MRP Market vastu sisuliselt tasaarvestati R. Põdra ja

V. Malmi nõudega MRP vastu. Tasaarvestuse tegemist ja selles osalemist on oma ütlustes

kinnitanud ka R. Põder ise (KoTo, kd 30, tl 27 pöördel), samuti V. Malm (KoTo, kd 25,

tl 174). Kolleegium leiab, et R. Põdra kõneksoleva käitumise majanduslik sisu seisnes

selles, et MRP jäeti talle 2. juunil 2009 põhjendamatult võetud kohustuse täitmise käigus

ilma nõudest OÜ MRP Market vastu ja kaudselt R. Põdra ja V. Malmi vastu. Ilma

vaadeldava tasaarvestuseta olnuks MRP õigus nõuda laenatud raha tagastamist

OÜ-lt MRP Market, kes omakorda pidanuks raha sisse nõudma R. Põdralt ning V. Malmilt.

Tasaarvestusega vabanesid viimased raha tagasimaksmise kohustusest, mis ähvardanuks

neid näiteks juhul, kui MRP ja OÜ MRP Market läinuks kellegi teise (nt pankrotihalduri)

kontrolli alla. Teisisõnu jätsid R. Põder ja V. Malm MRP-lt OÜ MRP Market kaudu saadud

raha tegeliku vastusoorituseta endale.

434. Seega kokku tegi MRP ajal, mil selle äriühingu juhatuse liikmeteks olid R. Põder ja

V. Malm, 2. juuni 2009. a lepingumuudatuse ja kokkuleppe 3 alusel sooritusi

8 596 900 krooni eest.

435. Arvestades 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe nr 3 sõlmimise asjaolusid ja

nende kokkulepete majanduslikku ebaotstarbekust MRP seisukohalt, rikkus R. Põder enda

kui MRP juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ka nende kokkulepete täitmisega

ehk kõneksolevate kokkulepete alusel MRP varast väljamaksete tegemise, selle

korraldamise või aktsepteerimisega, samuti MRP laenulepingust tuleneva nõude

tasaarvestamisega. Pidades silmas 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise asjaolusid,

poleks MRP-d saanud mitte kuidagi kahjustada see, kui need kokkulepped oleksid jäänud

112(143)

täitmata, küll poleks äriühingu vara sellisel juhul reaalselt vähenenud. Riigikohus on

leidnud, et äriühingu varast kolmandale isikule maksete tegemine võib olla juhatuse liikme

kohustuste rikkumine, kui juhatuse liige teab või peab teadma, et leping, mille alusel ta

makse teeb on nt tühine näilikkuse või seadusele või headele kommetele mittevastavuse

tõttu või et selle saaks tühistada või et majanduslikult oleks mõistlik sellest taganeda või

see üles öelda. Lepingu täitmist võib rikkumiseks pidada ka juhul, kui lepingu eesmärgiks

oligi äriühingu varatuks muutmine. (Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus

asjas nr 3-2-1-40-13, p 26)

436. R. Põdra kaitsja apellatsioonis märgitakse, et R. Põder ei teinud ühtki tehingut ega

toimingut, mis oleks MRP maksevõimet kahjustanud. Kõik kahjulikud tehingud tegi

V. Malm ja R. Põder polnud nendega kursis.

437. Kolleegium märgib, et vähemalt 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist ja täitmist

puudutavas osas apellandi selline väide ilmselgelt ei päde. Nagu juba eelnevalt selgitatud,

kinnitas R. Põder maakohtus antud ütlustes ka ise, et tema koos V. Malmiga otsustas

2. juuni 2009. a lepingu sõlmimise ehk MRP-lt kinnistute eest saadava hinna suurendamise.

R. Põder andis poolthääle ka MRP 18. mai 2018 üldkoosoleku otsusele toetada V. Malmi

ja R. Põdra ettepanekut 14. märtsil 2008 müüdud kinnisasjade hinna suurendamiseks

(KoTo, kd 10, tl 61 pöördel). Samuti on R. Põdra allkirjad nii notariaalselt tõestatud

müügilepingu muutmise lepingul kui ka kokkuleppel 3. Süüdistatav ei eita nende lepingute

sõlmimist. On ilmne, et 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimisega lõi R. Põder kavatsetult

eeldused nende alusel MRP vara arvelt väljamaksete tegemiseks ja laenulepingust tuleneva

nõude tasaarvestamiseks – vastasel korral polnuks R. Põdral mingit põhjust kokkuleppeid

sõlmida.

438. Ühtlasi nähtub R. Põdra isiklike pangakontode vaatlusprotokollist (KoTo, kd 17, tl 1 jj),

et kohe pärast 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimist hakkasid

R. Põdra pangakontodele „kokkuleppe 3 alusel“ laekuma regulaarselt märkimisväärsed

rahasummad. R. Põdra ütluste kohaselt nägi ta ülekannete saabumist oma kontole

(KoTo, kd 30, tl 15 pöördel). Maakohtus märkis R. Põder vastuseks kaitsja küsimusele,

kelle initsiatiivil hakati väljamakseid osanikele tegema, et „ma ei saa öelda, et oleks ainult

Valteri initsiatiiv“ (KoTo, kd 30, tl 14 pöördel). Järgnevalt selgitas R. Põder, et „kokkulepe

oli selleks, et välja maksta. Kuidas neid makseid tehti, mina ei ole ühelegi väljamaksele

korraldust andnud.“ (KoTo, kd 30, tl 15) Seega toimus 2. juuni 2009. a lepete alusel

MRP vara arvel soorituste tegemine R. Põdra ja V. Malmi ühise otsustuse alusel. Pole

oluline, kes täitis maksekorraldusi või käis internetipangas ülekandeid vormistamas.

439. Riigikohus on äriühingu varast alusetute maksete tegemise puhul selgitanud, et ka juhul,

kui äriühingu juhatuse liige ei tee makseid ise, võib tema kohustuste rikkumist näha selles,

et ta talub põhjendamatute maksete tegemist ega võta midagi ette nende takistamiseks

(Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 29. mai 2013. a otsus asjas nr 3-2-1-40-13, p 26). Vastates

ristküsitlusel prokuröri küsimustele selle kohta, miks ta MRP majanduslike probleemide

113(143)

ilmnedes juhatuse liikmena V. Malmi ja MRP tegevusse – eeskätt äriühingu varast maksete

tegemisse – ei sekkunud, ei suutnud R. Põder usutavat vastust anda (vt KoTo, kd 30, tl 19).

Samas möönis R. Põder, et ta ütles V. Malmile, et kui viimane kannab MRP arvelt endale

mingi rahasumma, tuleb sama suur summa kanda ka R. Põdrale (KoTo, kd 30, tl 19–

19 pöördel).

440. Järelikult on R. Põdrale kui MRP juhatuse liikmele omistatav ka 26. märtsini

2010 toimunud MRP vara (varalise seisundi) kohustustevastane kahjustamine 2. juuni

2009. a kokkulepete täitmisega.

4.2.2.8. 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimise ja täitmise

käsitamine ühe jätkuva teona

441. Ringkonnakohus leiab, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimine

ning nende täitmine ei ole iseseisvad teod, vaid moodustavad ühe jätkuva teo. Seega hõlmab

R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi etteheidetav tegu nii 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist

kui ka tema tegevust, mis seisnes R. Põdrale ja V. Malmile MRP varast OÜ MRP Market

kaudu laenu andmist ja tasaarvestamist ning 2. juuni 2009. a kokkulepete alusel MRP varast

R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemist kuni 26. märtsini 2010. Kogu see käitumine

oli kantud ühtsest tahtlusest, suunatud sama õigushüve vastu ja seega vaadeldav

karistusõiguslikult ühe jätkuva teona. Seda kinnitab järgnev.

442. On selge, et juba 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimise ajal pidi R. Põdra tahtlus

hõlmama ka nende kokkulepete elluviimist ehk kuni 26,5 miljoni krooni ulatuses MRP vara

kasutamist 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmiseks. Vastasel korral polnuks kokkulepete

sõlmimisel mingit mõtet. Seega oli kokkulepete sõlmimine ja nende täitmine ehk nende

alusel MRP varast väljamaksete tegemine hõlmatud R. Põdra ühest ja samast tahtlusest, mis

oli suunatud MRP varalise seisundi kahjustamisele.

443. 2. juuni 2009. a kokkulepete alusel R. Põdrale ja V. Malmile väljamaksete tegemine algas

juba 3. juunil 2009 ja jätkus suhteliselt suure sagedusega regulaarselt kuni 26. märtsini

2010 (vt nt KoTo, kd 17, tl 36 jj ning tl 57 jj). Kolleegium ei arvesta siinkohal väljamakseid,

mis tehti pärast R. Põdra lahkumist MRP juhatusest 29. märtsil 2010 ehk ajal, mil ta ei

vastanud enam KarS § 384 lg-s 1 sätestatud erilisele isikutunnusele.

444. Järelikult on 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja selle alusel R. Põdrale ning

V. Malmile MRP raha arvelt väljamaksete tegemine käsitatav ühe jätkuva teona, mis viidi

lõpule viimaste R. Põdra ja V. Malmi ametiaja raamesse jäävate väljamaksetega 26. märtsil

2010.

445. 2. juuni 2009. a kokkulepped sõlmiti sel ajal, kui MRP-l oli kehtiv nõue OÜ MRP Market

vastu. Seetõttu asub kolleegium seisukohale, et MRP varalise seisundi kahjustamine, mis

seisnes äriühingu ilmajätmises OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja V. Malmile üle antud

114(143)

rahast, viidi lõpule 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmise käigus ja see moodustab nende

kokkulepete sõlmimisega karistusõiguslikult ühe teo.

446. Ühtlasi tuleb silmas pidada, et R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi esitatud süüdistuses

kirjeldatud esimese osateoga (MRP raha laenamine OÜ MRP Market kaudu R. Põdrale ja

V. Malmile) ei tekitatud MRP-le iseseisvat kahju, sest see on kahju on hõlmatud 2. juuni

2009. a kokkulepete täitmisega tekitatud kahjust (4 617 000 krooni suuruse nõude

tasaarvestamine MRP-le põhjendamatult võetud kohustusega). Seetõttu ei saa

OÜ-le MRP Market laenu andmisega MRP varalise seisundi kahjustamist R. Põdrale ette

heita eraldi, vaid see tegevus neeldub 2. juuni 2009. a kokkulepete täitmises (tasaarvestuse

tegemises), millega kõneksoleva kahju tekitamine faktiliselt lõpule viidi.

447. Samas nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et R. Põder rikkus MRP juhatuse

liikme kohustusi juba MRP varast OÜ-le MRP Market laenu andes. Tuvastatud asjaoludest

järelduvalt polnud temal ega V. Malmil algusest peale kavatsust MRP poolt

OÜ-le MRP Market ja viimase poolt R. Põdrale ning V. Malmile laenatud raha

MRP-le tagasi maksta.

4.2.2.9. Vahejäreldus: MRP varalise seisundi kohustustevastane kahjustamine

448. Seega võttis R. Põder 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisega

MRP-le vastusoorituseta 26,5 miljoni krooni suuruse kohustuse ning lasi selle kohustuse

täitmiseks MRP varast endale ja V. Malmile 26. märtsini 2010 sularahas ja panga-

ülekannetega alusetult välja maksta 3 979 900 krooni. Lisaks tekitas R. Põder

MRP-le põhjendamatult tehingukulude tasumise kohustuse summas 331 748 krooni

80 senti ja jättis MRP ilma 4 617 000 krooni suurusest nõudest OÜ MRP Market vastu.

Niiviisi kahjustas R. Põder MRP varalist seisundit (vara). Süüdistatava käitumine oli

vastuolus tema kui MRP juhatuse liikme TsÜS §-st 35, ÄS § 187 lg-st 1 ja samuti

MRP põhikirja punktist 4.2 tulenevate kohustustega ja seega ka kohustustevastane

KarS § 384 lg 1 mõttes.

4.2.3. Koosseisuline tagajärg: MRP maksejõuetus või maksevõime oluline vähenemine

449. PankrS § 1 lg 2 kohaselt on võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada

võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt

ajutine. Sama paragrahvi kolmanda lõike järgi on juriidilisest isikust võlgnik on

maksejõuetu ka siis, kui võlgniku vara ei kata tema kohustusi ja selline seisund ei ole

võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine.

450. Tartu Maakohtu 15. septembri 2010. a määrusega asjas nr 2-10-31157 (KoTo, kd 7,

tl 48 jj) kuulutati välja MRP pankrot ehk maksejõuetus (PankrS § 1 lg 1). Kohtute

infosüsteemist nähtub, et MRP pankrotimenetlus toimub praeguseni. Ringkonnakohtul pole

mingit alust kahelda selles, et MRP pankrot kuulutati välja põhjendatult ega seada äriühingu

maksejõuetust kahtluse alla.

115(143)

451. R. Põdra kaitsja apellatsioonis on viidatud võimalusele, et MRP polnudki maksejõuetu ja

pankrot kuulutati 2010. aastal välja üksnes seetõttu, et MRP-le kuuluv kinnisvara hinnati

ekslikult liiga odavaks. Kolleegiumi jaoks on apellandi selline väide veenvusetu juba

põhjusel, et MRP pankrotimenetluses midagi sellist ei ilmnenud, võlausaldajad pole oma

nõuetele rahuldust saanud ja pankrotimenetlus kestab siiamaani. Kaitsja pole esitanud

veenvaid argumente ega tõendeid, mis MRP pankrotiolukorra usutavalt kahtluse alla

seaksid.

452. Sõltumata eelmärgitust saab rääkida MRP maksevõime olulisest vähenemisest.

453. 2. juuni 2009. a kokkulepete ja nende täitmise tagajärjel vähenes MRP-le kuulunud

rahasumma 26. märtsiks 2010 kokku 4 311 648 krooni 80 sendi võrra (see summa hõlmab

R. Põdrale ja V. malmile 26. märtsini 2010 tehtud pangaülekandeid ja sularahamakseid,

samuti kinnisasjade hinna muutmisega seotud tehingukulusid). Lisaks kaotas MRP nõude

summas 4 617 000 krooni. Seega kokku vähenes MRP maksevõime ehk varalisest

seisundist tulenev suutlikkus täita oma varalisi kohustusi 26. märtsiks 2010 R. Põdra kui

MRP juhatuse liikme ametikohustuste rikkumise tõttu 8 928 648 krooni 80 sendi võrra.

454. 2. juuni 2009. a kokkulepete negatiivne mõju MRP maksevõimele ei piirdunud aga nende

alusel 26. märtsini 2010 tehtud väljamaksete, tasaarvestuse ja nendega seoses kantud

tehingukuludega. Kuna MRP poolt kinnisasjade eest R. Põdrale ja V. Malmile tasumisele

kuuluvat hinda suurendati alusetult tervelt 26,5 miljoni krooni võrra, jäi R. Põdrale ja

V. Malmile ka pärast eelnevalt käsitletud väljamaksete ja tasaarvestuse tegemist MRP vastu

nõue, millele viidates ja mille kattevarjus osaühingust vara välja viia. Puudub alus arvata,

et R. Põder koos V. Malmiga oleks suurendanud kinnisasjade müügihinda 26,5 miljoni

krooni võrra, kavatsuseta jätta mingi osa sellest tulenevast nõudest MRP-lt sisse nõudmata.

Siinkohal väärib esiletoomist ka maakohtu otsuses viidatud MRP 25. mai 2010. a kiri

DnB-le, milles tehti ettepanek anda MRP-le laenu 17 000 000 krooni, et viimane saaks

tasuda kinnistute võõrandamise tehingutest tekkinud võlgnevuse jäägi V. Malmi ja R. Põdra

ees. Seega võib asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a hinnakokkuleppe ja

kokkuleppega 3 vähendati – või vähemalt üritati seda teha – MRP maksevõimet 26,5 miljoni

krooni võrra.

455. Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades MRP vara koguväärtust ja koosseisu, tuleks

juba maksevõime vähenemist 8,9 miljoni krooni võrra pidada KarS § 384 lg 1 mõttes

„oluliseks“. Seda enam on KarS § 384 lg 1 tähenduses olulisena hinnatav osaühingu

maksevõime

vähenemine

26,5

miljoni

krooni

võrra.

Nimelt

ilmneb

MRP 2009. a majandusaasta aruandest (KoTo, kd 16, tl 96 jj), et äriühingu müügitulu oli

2009. aastal ca 8,3 miljonit krooni. MRP-l oli 31. detsembri 2009. a seisuga käibevara

kokku 214 565 krooni, lühiajalisi kohustusi aga kokku summas ca 21,1 miljonit krooni.

Sellest ca 20 miljonit krooni moodustasid 2. juuni 2009. a lepinguga võetud kohustused.

MRP lühiajalised kohustused ületasid käibevara ligi 100-kordselt. MRP pankrotimääruse

116(143)

(KoTo, kd 7, tl 48 jj) kohaselt oli selle äriühingu bilansis 26. juuli 2010. a seisuga vara

kokku ca 5,8 miljonit krooni, pangakontol olevat raha aga kõigest veidi üle 20 000 krooni.

4.2.4. Põhjuslik seos R. Põdra teo ja MRP maksejõuetuse või maksevõime olulise

vähenemise vahel

456. Tuvastamaks põhjuslikku seost nn ekvivalentsusteooria mõttes conditio sine qua non-

vormeli abil, loetakse ajaliselt eelnev sündmus hilisema sündmuse põhjuseks, kui ilma

esimese sündmuseta poleks ajaliselt hilisemat sündmust toimunud. See tähendab, et teatud

tegu on teatud tagajärjega põhjuslikus seoses, kui teo mõttelisel eemaldamisel oleks ka

tagajärg jäänud saabumata. Kui aga tagajärg oleks saabunud ka teo mõttelisel eemaldamisel,

pole see tegu tagajärje põhjuseks. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. novembri

2009. a otsus asjas nr 3-1-1-55-09, p 25.3.)

457. Juhul, kui R. Põder koos V. Malmiga ei oleks 2. juuni 2009. a hinnakokkulepet ja

kokkulepet 3 sõlminud ega nende täitmiseks MRP varast väljamakseid teinud ega

MRP-varast OÜ MRP Market kaudu endile laenu andnud ega sellest tulenevat nõuet

tasaarvestanud, olnuks MRP varaline seisund märkimisväärselt parem. Äriühingul poleks

tekkinud 26,5 miljoni krooni suurust kohustust R. Põdra ja V. Malmi ees ning äriühingu

käsutusse jäänuks vähemalt ligikaudu 9 miljoni krooni võrra rohkem raha. Kolleegium

nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldusega, et 2. juuni 2009. a lepingu sõlmimine ja

täitmine oli MRP maksejõuetuse (üks) põhjus.

458. Seejuures tuleb silmas pidada, et asumaks seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete

sõlmimise ja täitmisega põhjustas R. Põder koos V. Malmiga MRP maksejõuetuse, pole

vaja tuvastada, et tegemist oli MRP maksejõuetuse ainupõhjusega. Piisab, kui tegu oli ühega

kaaspõhjustest, mis kumulatiivselt muude põhjustega tõi kaasa MRP maksejõuetuse.

Olemasolevate tõendite taustal viimases kahelda ei saa. Muu hulgas väärib märkimist, et

MRP poolt 2. juuni 2009. a lepingu täitmiseks R. Põdrale ja V. Malmile üle antud varast

oleks piisanud suurimale võlausaldajale DnB-le igakuiste laenumaksete tasumiseks kuni

2014. aasta jaanuarini, kuid tegelikult jäi MRP DnB ees viivitusse juba 2010. aastal.

459. Apellant on märkinud, et MRP maksevõimet mõjutas oluliselt asjaolu, et

see äriühing ostis DnB väidetavalt eksitava käitumise tõttu 10 miljoni krooni eest sisuliselt

väärtusetu kinnisasja ja pidi seetõttu hakkama tagasi maksma 10 miljoni krooni suurust

laenu ja sellelt arvestatud intresse. Kolleegium märgib, et olukorras, kus kaitsja väitel

mõjutas selline kohustus oluliselt MRP maksevõimet, pidi seda tegema ka äriühingust väga

lühikese perioodi jooksul ligikaudu 9 miljoni krooni väljaviimine koos veelgi suurema

kohustuse võtmisega.

460. Isegi juhul, kui oleks võimalik asuda seisukohale, et 2. juuni 2009. a kokkulepete

sõlmimine ja täitmine ei toonud kaasa MRP maksejõuetust, vähendas see vaieldamatult

oluliselt MRP maksevõimet, s.o tõi kaasa KarS § 384 lg 1 koosseisulise tagajärje teises

alternatiivis märgitud sündmuse.

117(143)

461. R. Põdra teo koosseisupärasuse hindamise kontekstis on asjasse puutumatu apellandi

väide, et DnB majanduslikku olukorda halvendas see, et MRP ostis turuhinnast oluliselt

kallimalt Valgas Võru 78 asuva kinnisasja, kuna DnB eksitas MRP-d selle kinnisasja

väärtuse osas. Isegi juhul, kui see oli nii ja kui ka Võru 78 kinnisasja ostmine kuulus

MRP maksejõuetuse põhjuste hulka, ei tähenda see seda, et MRP maksejõuetust või

vähemalt maksevõime olulist vähenemist ei põhjustanud ka R. Põdra süüdistuses

kirjeldatud tegu ehk 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimine ja täitmine.

4.2.5. Vahejäreldus objektiivse koosseisu kohta

462. Eeltoodud põhjustel leiab kolleegium, et R. Põder täitis KarS § 384 lg-s 1 (nii teo toime

panemise ajal kehtinud kui ka praegu kehtivas redaktsioonis) ette nähtud kuriteo objektiivse

koosseisu.

4.3. Subjektiivne koosseis

463. KarS § 384 lg 1 subjektiivne koosseis eeldab võlgniku varalist seisundit kahjustava teo

ja selle kohustustevastasuse eeldustele vastavate asjaolude suhtes vähemalt otsest tahtlust

(KarS § 16 lg 3), s.o toimepanija peab teadma, et tema tegu kahjustab võlgniku varalist

seisundit ja ta tahab või vähemalt möönab seda. Võlgniku varalise seisundi kahjustamise

kohustustevastasus on normatiivne koosseisutunnus. Normatiivsete koosseisutunnuste

puhul ei ole nõutav, et isik teaks nende täpset juriidilist tähendust, küll on aga vajalik, et

isik mõistaks selliste tunnuste üldist sotsiaalset tähendust või vähemalt taolise õiguskeelest

pärineva tunnuse üldkeelelist paralleelhinnangut (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 31. mai

2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 24). KarS § 384 lg 1 objektiivse koosseisu ülejäänud

tunnustele vastavate asjaolude suhtes peab toimepanijal olema vähemalt kaudne tahtlus

(KarS § 16 lg 4).

464. Tuvastatud asjaoludel ei saa olla kahtlust, et R. Põdral oli 2. juuni 2009. a hinna-

kokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimisel kavatsetus kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse

koosseisu tunnustele vastavate faktiliste asjaolude suhtes.

465. R. Põder oli MRP juhatuse liige ja osanik, kellele kuulus selles osaühingus 50% suurune

osalus. Ühtlasi oli ta äriliselt väga kogenud inimene. Pole vaidlust, et R. Põder teadis

MRP võlast DnB ees, samuti teiste võlausaldajate ees. Otsustades koos V. Malmiga

suurendada MRP poolt juba täidetud tehingu alusel omandatud kinnisasjade müügihinda

tagantjärele 26,5 miljoni krooni võrra, sai R. Põder vaieldamatult aru, et MRP-le toob

selline tehing üksnes ja ainult kahju ning kasusaajateks on vaid tema ise ning V. Malm.

Samamoodi sai R. Põder vaieldamatult aru, et loobudes koos V. Malmiga MRP täiesti

põhjendamatule kohustusele viidates MRP nimel enam kui 4 miljoni krooni suuruse

laenusumma tagasinõudmisest ja makstes MRP varast endale ja V. Malmile välja veel

umbes 4 miljonit krooni ning kandes MRP arvel mitmesaja tuhande krooni eest

tehingukulusid, kahjustab ta MRP varalist seisundit. Vilunud ärimehena teadis R. Põder

kindlasti, et juhatuse liige ei tohi nii teha.

118(143)

466. Ühtlasi pole mingit alust arvata, et R. Põdral koos V. Malmiga polnud kavas ülejäänud

osa 26,5-miljonilisest nõudest võimaluse korral („vastavalt firma vabade rahaliste

võimaluste olemasolule“, kui kasutada kokkuleppe 3 formulatsiooni) MRP-st kätte saada.

Nagu eelnevalt märgitud, taotleti selleks isegi DnB-lt lisalaenu.

467. Olles kasvõi enda allkirjastatud MRP majandusaasta aruannete – aga kindlasti ka muudest

allikate – põhjal kasvõi üldjoontes kursis MRP varalise seisundiga 2009. ja 2010. aastal,

pidi R. Põdrale olema algusest peale selge, et MRP-le 26,5 miljoni krooni suuruse varalise

kohustuse võtmine ja selle täitmine kasvõi ca 9 miljoni krooni ulatuses ei saa lõppeda muu

kui MRP pankrotistumise või vähemalt selle äriühingu maksevõime olulise vähenemisega.

Äriühingu vara oli selliste kohustuste võtmiseks ilmselgelt ebapiisav ja pole kahtlust, et

R. Põder teadis seda, hoolimata asjaolust, et ta igapäevaselt MRP majandustegevust ei

juhtinud.

468. Veelgi enam – kui vaadata 2. juuni 2009. a kokkulepete sõlmimist eelnenud järgnenud

sündmuste taustal, tuleb tõdeda, et sisuliselt oli kõneksolevate kokkulepete näol tegemist

juriidilise butafooriaga, mille ainukene eesmärk oli anda R. Põdrale ja V. Malmile näilik

alus MRP vara võimalikult suures ulatuses endale võtta, jättes äriühingu ning viimase

võlausaldajad tühjade kätega. Sellele viitab üheselt juba 2. juuni 2009. a lepingute täielik

majanduslik

mõttetus

MRP

vaatevinklist.

Samuti

on

käsitletavas

kontekstis

tähelepanuväärsed V. Malmi maakohtus antud vastus küsimusele, miks MRP pankrotti läks:

„[...] Oli 2009. a märtsikuu, kui meid kutsuti Põdraga DnB panka ja jutt käis lisalaenust.

Pank oli sellele asjale jälile saanud ja nõudis raha tagasi. Seda raha polnud. Samal ajal oli

panga kontoris jutt emotsionaalne. Oli ebameeldiv moment, mis võib olla ajendas meid

olemasolevaid MRP varasid päästma hakkama. [...]“ Ehkki V. Malm täpsustas järgnevalt,

et kohtumine pangas toimus siiski aastal 2010, viitas ta siiski sellele, et küsimused tekkisid

pangal juba 2009. aastal. (KoTo, kd 25, tl 199–199 pöördel) Kolleegium märgib, et

V. Malmi ütluste kontekstist nähtuvalt on ilmne, et MRP varade „päästmise“ all pidas ta

silmas nende MRP võlausaldajate (eeskätt DnB) n-ö käeulatusest väljatoimetamist ehk

teisisõnu MRP varatuks muutmist.

469. Seega teadis R. Põder 2. juuni 2009. a lepingute sõlmimisel ja täitmisel, et MRP-l on

võlg; et 2. juuni 2009. a kokkulepped ja nende täitmine on MRP-le ilmselgelt kahjulik, kuid

talle endale ja V. Malmile kasulik; et MRP-le võetava kohustuse täitmine toob paratamatult

kaasa äriühingu maksejõuetuse või vähemalt maksevõime olulise vähenemise. R. Põdra

eesmärk oli võtta MRP vara 26,5 miljoni krooni ulatuses endale ning V. Malmile ning

ligikaudu 9 miljoni krooni ulatuses seda ka tehti. Seepärast ongi ringkonnakohus

seisukohal, et R. Põdral oli tahtlus (kavatsetuse vormis) kõigi KarS § 384 lg 1 objektiivse

koosseisu tunnustele vastavate asjaolude suhtes. Seega täitis R. Põder KarS § 384 lg 1 (nii

tee toimepanemise ajal kui ka praegu kehtiva redaktsiooni) subjektiivse koosseisu.

119(143)

4.4. KarS § 3841 lg-st 1 kui R. Põdra teo jätkuva karistatavuse alusest

470. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt on R. Põdra tegu, mis kvalifitseerub teo

toimepanemise ajal kehtinud KarS § 384 lg 1 järgi, alates 1. jaanuarist 2015 karistatav

KarS § 384 lg 1 ja § 3841 lg 1 kogumina. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu ja leiab,

et ka praegu on R. Põdra tegu karistatav üksnes maksejõuetuse põhjustamisena KarS § 384

lg 1 järgi, mitte aga võlausaldajate ebavõrdse kohtlemisena KarS § 3841 lg 1 järgi.

471. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt eelistas R. Põder MRP ühtesid võlausaldajaid

(ehk iseennast ja V. Malmi) teistele sellega, et täitis eelisjärjekorras seda sama

MRP kohustust, mille võtmist ja täitmist heidetakse R. Põdrale ette ka KarS § 384 lg 1 järgi.

472. Ringkonnakohus märgib, et KarS § 3841 lg-s 1 peetakse silmas üksnes sellist kohustust,

mille võlgnikule võtmisel ei ole viimase juhtorgani liige võlgniku varalist seisundit

kohustustevastaselt kahjustanud ja sellega maksevõimetust või maksevõime olulist

vähenemist põhjustanud. Vastasel korral on ka kohustuse täitmine karistatav vaid

KarS § 384 lg 1 järgi, isegi kui sellega eelistatakse üht võlausaldajat teisele. Maksejõuetuse

põhjustamine on raskem kuritegu kui võlausaldajate ebavõrdne kohtlemine. Kui ühe

võlausaldaja eelistamine teisele seisneb teos, mis on käsitatav maksejõuetuse

põhjustamisena, tuleb toimepanija süüdi tunnistada üksnes KarS § 384 lg 1 järgi ja see

koosseis hõlmab ka võlausaldajate ebavõrdsest kohtlemisest tingitud ebaõiguse.

KarS § 3841 kui kergem koosseis tuleb kohaldamisele siis, kui eelistatud kohustuse täitmine

võlgniku maksevõimetust ega maksevõime olulist vähenemist ei põhjusta (vrd Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p-d 36–39).

473. Seetõttu tuleb maakohtu poolt R. Põdra süüditunnistamisel tema teo jätkuva karistatavuse

näitamisel tehtud viitest jätta välja KarS § 3841 lg 1. Märgitu ei tingi R. Põdra osalist

õigeksmõistmist ega mõjuta tema süü suurust.

4.5. Kokkuvõttev hinnang maksejõuetuse põhjustamise süüdistusele

474. Käsitletud põhjustel tuleb maakohtu otsus materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu

tühistada osas, millega R. Põder tunnistati KarS § 384 lg 1 järgi süüdi MRP üürilepingutest

tulenevate õiguste üleandmises, Vabaduse 39 kinnistu müügis ja pärast 29. märtsi

2010 MRP varast 2. juuni 2009. a lepingu ning kokkuleppe 3 alusel väljamaksete tegemises.

Nendes tegudes mõistab ringkonnakohus R. Põdra kuriteo tuvastamatuse tõttu KarS § 384

lg 1 järgi õigeks. Maakohtu otsus jääb aga muutmata osas, millega R. Põder tunnistati

KarS § 384 lg 1 järgi süüdi 2. juuni 2019. a hinnakokkuleppe ja kokkuleppe 3 sõlmimises

ning täitmises, sh MRP poolt OÜ-le MRP Market laenatud raha tagasinõudmisest

loobumises.

5. Roland Põdra süüdistusest KarS § 201 lg 2 p 4 järgi

475. R. Põtra süüdistatakse KarS § 201 lg 2 p 4 järgi selles, et tema koos V. Malmiga omastas

20 662 eurot 6 senti MRP raha, sh 18 869 eurot 86 senti kontoraha ja 1792 eurot 20 senti

120(143)

sularaha. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes MRP raha omastamine

kokkuvõtlikult selles, et R. Põder ja V. Malm tegid 9. detsembrist 2011 kuni 2. aprillini

2012 OÜ Consent pangakontolt endi pangakontodele ülekandeid ja OÜ Consent kassast

endile väljamakseid sellest rahast, mis oli OÜ-le Consent laekunud üürimaksetena Valgas

Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst 1a kinnistute üürnikelt. Maakohus leidis, et kuna

MRP andis kinnistute üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle näilike

tehingutega, seaduslikku alust üürimaksete tegemiseks OÜ-le Consent ei olnud ja tegelikult

oleks üüritulu pidanud saama MRP, kuulus OÜ Consent pangakontol ja kassas olnud raha

MRP-le. Ringkonnakohus prokuratuuri ja maakohtu sellise õiguskäsitlusega ei nõustu.

476. Asjaolu, et MRP andis üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused üle

põhjendamatult, ei tähenda seda, et raha, mille kinnistute üürnikud tasusid üürina

OÜ Consent pangakontole ja sularahakassasse, kuulus MRP-le. Õiguslikult ei saanud olla

tegemist MRP varaga.

477. Enne üürimakse tasumist oli üürniku poolt selleks kasutatud raha näol tegemist üürniku

varaga. Pelgalt üürilepingust tulenev sissenõutav üüri tasumise kohustus ei muuda

üürisummale vastavat osa üürniku varast üürileandja varaks, vaid üürileandjal on üksnes

nõue üürniku vastu (vrd ka Tartu Ringkonnakohtu 28. mai 2018. a otsus asjas nr 1-17-9025,

p 21; 23. aprilli 2018. a määrus asjas nr 1-17-2359, p 82 ja 31. oktoobri 2017. a otsus asjas

nr 1-16-5757, p 67).

478. Üürnikud andsid raha – olgu siis pangaülekandega ehk nõudeõiguse panga vastu või

sularaha kui vallasasja valduse – üle OÜ-le Consent, mitte MRP-le.

479. Riigikohus on selgitanud, et nn kontoraha ehk nõue panga vastu kuulub kontoomanikule

sõltumata sellest, millisel viisil kontole kantud raha on kontoomaniku käsutusse jõudnud ja

kas kontoomanikul lasuvad seoses selle raha kasutamisega mingid õiguslikud kohustused

kolmanda isiku ees. Kolmanda isiku nõudeõigus kontoomaniku vastu ei muuda seda, et

arvelduslepingust (makseteenuse lepingust) tulenev varaline nõue kontopidaja vastu kuulub

vaid kontoomanikule kui selle konto avamise aluseks oleva lepingu poolele. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 19.1)

480. Üürnike tehtud sularahamaksete puhul läks raha kui vallasasi samuti OÜ Consent vara

hulka, vähemalt puudusid raha üleminekuks MRP vara hulka AÕS §-dest 92–95 tulenevad

alused.

481. Seega ei jõudnud kõneksolev raha hetkekski MRP vara hulka, vaid kuulus esmalt

üürnikele ja seejärel OÜ-le Consent (või osal juhtudest vahepeal ka makse saanud

OÜ-le Valga Leivatehas). Ka asjaolu, et MRP-l võis tekkida OÜ Consent vastu nõudeõigus

üüritulu väljaandmiseks, ei muutnud üürisumma suurusele vastavat osa OÜ Consent varast

MRP varaks (vt jällegi eelnevalt viidatud kohtupraktikat).

121(143)

482. Eeltoodust tulenevalt ei ole süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu otsuses tuvastatud

OÜ Consent raha ülekandmine või -andmine R. Põdrale ja V. Malmile õiguslikult hinnatav

kui MRP raha enda või kolmanda isiku kasuks pööramine.

483. Süüdistuses toodud asjaoludel ei saa R. Põdrale ette heita ka OÜ Consent raha

omastamist, ehkki ka selle osaühingu raha oli R. Põdra jaoks KarS § 201 mõttes võõras.

Võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on KarS § 201 järgi karistatav

üksnes juhul, kui see toimub ebaseaduslikult. Ebaseaduslik on võõra vara enda või

kolmanda isiku kasuks pööramine eeskätt juhul, kui see toimub omaniku nõusolekuta

(vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2008. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08,

p 22 ja 2. mai 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-23-14, p 22). Et osaühingu puhul on oluliste

otsuste tegemine osanike pädevuses, tuleb osaühingu nõusoleku tuvastamisel vara

käsutuseks lähtuda sellest, kas varakäsutusega on nõus ühingu osanikud (Riigikohtu

kriminaal-kolleegiumi 5. detsembri 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-52-14, p 16). Süüdistuse

järgi oli OÜ Consent R. Põdra ja V. Malmi kontrolli all. Järelikult oli neil eelduslikult ka

nende kontrolli all tegutsenud nn usaldusosanike nõusolek osaühingu varast väljamaksete

tegemiseks. Prokuratuur ei ole sellist eeldust kummutanud.

484. MRP üürilepingutest tulenevate nõuete omastamises ei ole R. Põdrale süüdistust esitatud

ja seega ei saa ringkonnakohus ka KrMS § 268 lg-t 1 ja 5 järgides kontrollida, kas

süüdistatav võis toime panna hoopis sellise kuriteo.

485. Kokkuvõttes pole alust väita, et R. Põdra tegevus süüdistuses märgitud OÜ Consent

pangakontol ja kassas olnud raha ülekandmisel ja -andmisel endale ja V. Malmile oleks

käsitatav kui KarS § 201 mõttes ebaseaduslik vara enda või kolmanda isiku kasuks

pööramine. Seega tuleb R. Põder tema teos kuriteo tunnuste puudumise tõttu

KarS § 201 lg 2 p 4 järgi õigeks mõista.

6. Roland Põdra ja Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning

OÜ Aurol (pankrotis) süüdistusest KarS § 394 lg 3 järgi

6.1. Rahapesu kuriteokoosseisu kohaldamisalast üldiselt

486. KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi on karistatav grupi poolt suures ulatuses toime pandud

rahapesu. Seejuures on rahapesu blanketne koosseisutunnus, mille sisustamisel tuleb

lähtuda rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadusest (RahaPTS).

487. Kolleegium märgib esmalt, et süüdistuse kohaselt panid R. Põder, T. Tõnissoo ja

OÜ Aurol rahapesu toime aastatel 2010–2011. Sel ajal ei kehtinud maakohtu poolt aluseks

võetud rahapesu praegune definitsioon. Toona sätestas rahapesu mõiste 2007. aastal vastu

võetud rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse § 4 lg 1 järgmises

redaktsioonis: rahapesu on kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara või selle asemel

saadud vara: 1) tõelise olemuse, päritolu, asukoha, käsutamisviisi, ümberpaigutamise,

omandiõiguse või varaga seotud muude õiguste varjamine või saladuses hoidmine;

2) muundamine, ülekandmine, omandamine, valdamine või kasutamine eesmärgiga varjata

122(143)

või hoida saladuses vara ebaseaduslikku päritolu või abistada kuritegelikus tegevuses

osalenud isikut, et ta saaks hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.

488. Riigikohus on asunud seisukohale, et rahapesu legaaldefinitsiooni mõistmiseks ei piisa

pelgalt RahaPTS § 4 lg 1 grammatilisest tõlgendamisest, märkides järgmist. Rääkimaks

mingist kuritegeliku vara kasutamisest kui rahapesust, peab subsumeeritav tegu omama ka

reaalset potentsiaali majanduse normaalse toimimise kahjustamiseks. Rahandus- või

majandussüsteemi kui terviku toimimist ei kahjusta esmalt kuritegeliku päritoluga vara

käitlemine, mille sisuks on isiklik tarbimine ja mis ei ole suunatud rahandus- või

majandussüsteemi ärakasutamisele, kus puhastatakse vara esmalt selle algsest

kuritegelikust taustast ja alles seejärel kasutatakse seda mis tahes legaalsel otstarbel.

Teisisõnu, kui kuritegeliku vara käitlemise viis ei kahjusta riigi rahandus- või

majanduskäivet, ei saa seda pidada rahapesuks ka juhul, kui vara kasutamisega kaasneb

selle tegeliku päritolu varjatuks jäämine. Samuti ei kahjusta majanduse toimimist

väiksemahulised toimingud, mis iseenesest vastavad RahaPTS § 4 lg-s 1 kirjeldatud

teokoosseisule. Seega on rahapesu puhul eeskätt silmas peetud riigi rahandus- ja

majandussüsteemi kaitsmist kuritegeliku varaga manipuleerimise eest, mitte igasugust

kuritegelikult saadud vara kasutamist, mille käigus jääb varjatuks vara tegelik päritolu.

Rahapesu kahjustama eeskätt riigi majanduse normaalset toimimist. Majandussüüteona

määratlemine tähendab, et rahapesu mõiste ei hõlma üksnes konkreetsete isikute varaliste

õiguste sfääri puudutavaid tegusid. Vara tegeliku omaniku või päritolu varjamise eesmärk

on kuritegelikul teel saadud vara kasutamisele üldomane. Seetõttu ei ole selle tunnuse abil

võimalik eristada rahapesu kuritegelikul teel saadud vara mis tahes viisil kasutamisest.

Rahapesu koosseisu realiseerimiseks peab vara ebaseadusliku päritolu ja selle tegeliku

omaniku varjamisel olema kuritegelikul teel saadud varaga tehtavates õigustoimingutes

keskne osa. Rahapesust ei saa rääkida juhul, kui vara ebaseadusliku päritolu ja tegeliku

omaniku varjamine on varaga tehtavates toimingutes üksnes kõrvaleesmärk või -tagajärg.

Rahapesuna KarS § 394 lg 1 tähenduses võib mõista niisuguseid RahaPTS § 4 lg-s 1

kirjeldatud tegusid, millega suunatakse legaalsesse majandus- või rahakäibesse

kuritegelikke vahendeid sellises mahus ja sellisel viisil, mis käivet kahjustab. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p-d 12–16)

489. Riigikohtu praktikast tuleneb ka seisukoht, et rahapesukuriteo ebaõigussisu ei tohi

eelkuriteos ammenduda (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. mai 2011. a otsus asjas

nr 3-1-1-21-11, p 13).

490. Kehtivas õiguses ei ole iseenesest välistatud võimalus käsitada rahapesu subjektina ka

eelkuriteo toimepanijat ja karistada isikut samaaegselt nii eelkuriteo kui ka selle kuriteo läbi

saadud vara suhtes toime pandud rahapesu eest (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27. juuni

2005. a otsus asjas nr 3-1-1-34-05, p 22). Samas leiab ringkonnakohus – lähtudes muu

hulgas eelmistes punktides refereeritud Riigikohtu seisukohtadest – et olukorras, kus isikule

heidetakse ette rahapesu, mille objektiks on tema enda eelkuriteoga saadud vara (nn self-

123(143)

laundering), tuleb rahapesu mõistet tõlgenduslikult täiendavalt kitsendada. Seda järgmistel

põhjustel.

491. See, et kuriteo toimepanija käib enda kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel

sellisel viisil, mis RahaPTS § 4 lg-s 1 puht-grammatilise tõlgenduse korral vastab rahapesu

mõistele, on sisuliselt reegel. Tüüpiliselt varjavad toimepanijad enda kuritegu, püüdes

vähendada selle ilmsikstuleku ja karistuse riski. Vähe on kurjategijaid, kes oleksid huvitatud

enda teo paljastamisest või suhtuksid sellesse ükskõikselt ega võtaks ette ühtki sammu

kuriteo varjamiseks. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. veebruari 2017. a määrus

asjas nr 3-1-1-112-16, p 36.) Kui keegi on pannud toime kuriteo ja saanud selle tulemusel

vara, on tavapärane ja mingis mõttes ka inimlikult mõistetav, et ta käitub järgnevalt nii, et

selle vara kuritegelikku päritolu – ja seega ka enda poolt toime pandud kuritegu – mitte

paljastada.

492. Käsitades kuriteo toimepanija sisuliselt mis tahes samme selle kuriteoga saadud vara

päritolu varjamiseks rahapesuna, sunnitaks isikut kriminaalkaristuse ähvardusel käituma

viisil, mis hõlbustaks tema kuriteo avastamist. Sellisest karistusähvardusest tulenev riive

põhiseaduse (PS) § 22 lg-ga 3 tagatud enese mittesüüstamise privileegile poleks vähemalt

osal juhtudest proportsionaalne ega seega ka mitte põhiseaduspärane. Riigikohus on

märkinud, et PS § 22 lg 3 mõtte kohaselt ei ole keegi kohustatud aitama kaasa enda (või

oma lähedaste) poolt toime pandud kuriteo tõendamisele (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni 2005. a otsus asjas nr 3-1-1-39-05, p 13).

493. Teiseks tuleb silmas pidada, et ebaõigus, mis eelkuriteo toimepanija eelkuriteost saadud

vara päritolu varjates ja selle tagastamist või hüvitamist vältides korda saadab, on vähemalt

teatud ulatuses hõlmatud juba eelkuriteo enda ebaõigusest. Piltlikult öeldes on selline

käitumine n-ö hinna (ehk eelkuriteo eest ette nähtud karistuse) sees. Juhtudel, kui rahapesu

ebaõigus ammendub täielikult selle toimepanija varasemas eelkuriteos, võib rahapesu eest

karistamine viia PS § 23 lg-s 3 ette nähtud topeltkaristamise keelu (ne bis in idem)

rikkumiseni.

494. Eelkuriteo toimepanija n-ö tavapärase varjamistegevuse käsitamine rahapesuna avardab

tohutult selle kuriteokoosseisu rakendusala. Nagu märgitud, on pigem reegel kui erand, et

kuriteo toimepanija käib kuriteo tulemusel saadud varaga ümber mõnel sellisel viisil, et see

mahub grammatiliselt RahaPTS § 4 lg-s 1 sätestatud rahapesu mõiste alla. Nii jõuame

olukorrani, kus mingi varavastase või muu omakasulise kuriteo toimepanijale tuleks

reeglina lisaks sellele kuriteole esitada süüdistus ka rahapesus (KarS § 394). See oleks aga

ebaproportsionaalne ega aitaks samas kaasa sisulisele rahapesuvastasele võitlusele. Pigem

tekiks võimalus kujundada menetlusstatistikat, mille abil demonstreerida aktiivset võitlust

rahapesu vastu olukorras, kus riigi rahandussüsteemi tõsiselt kahjustavale rahapesule erilist

tähelepanu ei pöörata. Lisaks tooks rahapesu koosseisu sedavõrd lai kohaldamisala kaasa

menetluslikult ülejõukäiva ülesande, mis viiks suure tõenäosusega rahapesu koosseisu

rakendamise selektiivsuse ja juhuslikkuseni.

124(143)

495. Kuriteona karistatava rahapesu mõiste sisustamisel tuleb silmas pidada ka KarS § 394

sanktsioonimäärasid. Nimelt karistatakse rahapesu eest rahalise karistuse või kuni

viieaastase vangistusega (KarS § 394 lg 1), grupis, vähemalt teist korda või suures ulatuses

toime pandud rahapesu eest aga koguni kahe- kuni kümneaastase vangistusega (KarS § 394

lg 2). Arvestades asjaolu, et rahapesu eelkuritegude ring ei ole piiratud, vaid hõlmab kõiki

kuritegusid, osutab sedavõrd range sanktsioon sellele, et rahapesu iseenesest peab endas

kätkema märkimisväärset riigi rahandus- ja majandussüsteemi ohustavat potentsiaali, mis

moodustab eelkuriteo kõrval kvalitatiivselt iseseisva ja raske rikkumise. Vastasel korral

poleks võimalik seletada seda, miks võib kuriteoga saadud vara suhtes rahapesu

toimepanemine olla karistatav karmimalt kui eelkuriteod, millega rahapesu objektiks olnud

vara saadi. Märgitu osutab selgelt, et rahapesu mõistet tuleb tõlgendada kitsendavalt ja seda

eriti olukorras, kus kuriteoga saadud vara varjamisega tegeleb selle kuriteo toimepanija, kes

vastutab eelkuriteo eest.

496. Neil põhjusil jagab kolleegium õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et enese

mittesüüstamise privileegi ja topeltkaristamise keeldu arvestades tuleks eelkuriteo

toimepanija käitumist eelkuriteoga saadud vara varjamisel või muundamisel käsitada

rahapesuna üksnes siis, kui sellise käitumisega kahjustatakse lisaks mõnd teist õigushüve

sellisel määral, mis ei ole põhiteoga juba hõlmatud (Markus Kärner. Direktiiv

(EL) 2018/1673 rahapesu vastu võitlemise kohta kriminaalõiguse abil. – Juridica 2019 nr 5,

lk 528 koos viidetega). Teisisõnu: vältimaks KarS § 394 lg 1 ja RahaPTS § 4 lg 1 sattumist

vastuollu PS § 22 lg-ga 3 ja § 23 lg-ga 3, tuleb neid sätteid tõlgendada nii, et eelkuriteo

toimepanija tegevus eelkuriteost saadud vara varjamisel oleks käsitatav rahapesuna ega

neelduks eelkuriteos üksnes juhul, varjamistegu iseenesest kujutab endast kvalitatiivselt uut

ja iseseisvat ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele ning

konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe kindlustamisele kui KarS §-ga 394

kaitstavale õigushüvele (vt ka Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-68-10, p 16).

497. Kolleegium näeb siinkohal rahapesu-koosseisu puhul selget analoogiat – samuti seaduses

väga avaralt formuleeritud, kuid rangelt sanktsioneeritud – kuritegeliku ühenduse

koosseisudega (KarS §-d 255–256). Nende kohaldamiseks tuleb kohtupraktika järgi

tuvastada ühenduse spetsiifiline kuritegelik intensiivsus ja sellest nähtuv ohtlikkus

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21. veebruari 2019. a otsus nr 1-16-6452/340, p 37).

Ringkonnakohtu arvates on ka kuriteoga saadud vara varjamine või muundamine – iseäranis

juhul, kui seda teeb väidetava eelkuriteo toimepanija – käsitatav rahapesuna üksnes juhul,

kui selline tegevus kätkeb endast spetsiifilist kuritegelikku intensiivsust ja ohtlikkust

kuriteokoosseisuga kaitstavale õigushüvele. Rahapesu jaatamiseks ei piisa pelgalt sellest,

kui eelkuriteo toimepanija varjamistegevus raskendab eelkuriteo avastamist, selle

toimepanija karistamist ja/või kuriteoga rikutud hüveolukorra taastamist või heastamist

(näiteks kannatanu nõuete maksmapanekut). Viimati märgitud juhul on n-ö rahapesu

käsitatav eelkuriteo mittekaristatava järelteona.

125(143)

498. Seega on rahapesu koosseisu täitmiseks – iseäranis juhul, kui rahapesu toimepanijaks on

eelkuriteo toimepanija – nõutav varjamistegevuse teatav kvaliteet, mis ühelt poolt tekitaks

rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele iseseisva ohu ja teisalt eristaks

rahapesu kuriteo toimepanija tavapärasest tegevusest oma kuriteo ja sellega saadud vara

varjamisel.

6.2. R. Põdra, T. Tõnissoo ja OÜ Aurol (pankrotis) teo vastavusest rahapesu tunnustele

499. Süüdistuse ja maakohtu otsuse kohaselt seisnes süüdistatavatele rahapesuna etteheidetav

käitumine kokkuvõtlikult järgnevas. Augustis 2010 kandis R. Põder talle kelmuses,

maksejõuetuse põhjustamises ja maksude maksmisest kõrvalehoidumises esitatud

süüdistustes kirjeldatud tegudega saadud ja tema isiklikule pangakontole laekunud rahast

(7 509 286 krooni) osa (5 075 000 krooni) kümne pangaülekandega OÜ-le Aurol. OÜ Aurol

asutaja, osanik ja juhatuse liige oli R. Põder ise. Lisaks kandis R. Põder mais ja juunis

2011 OÜ Aurol pangakontolt kümne ülekandega 170 000 eurot OÜ-le Kooba Tare.

OÜ Kooba Tare asutaja, osanik ja tegelik juht oli R. Põdra elukaaslane T. Tõnissoo.

R. Põder kandis raha OÜ Aurol kontolt OÜ Kooba Tare pangakontole kokkuleppel

T. Tõnissooga. Lisaks jättis T. Tõnissoo, kes oli ka OÜ Aurol raamatupidaja, koostöös

R. Põdraga OÜ Aurol 2010. a majandusaasta aruandes bilansis teadlikult kajastamata

3 999 137 krooni. Süüdistuse kohaselt oli süüdistatavate sellise tegevuse – mida

nimetatakse kuritegeliku tegevuse tulemusel saadud vara ülekandmiseks ja valdamiseks –

eesmärk varjata ja hoida saladuses vara olemust, selle ebaseaduslikku päritolu ning abistada

kuritegelikus tegevuses osalenud R. Põdral hoiduda oma tegude õiguslikest tagajärgedest.

500. Kolleegium märgib esmalt, et nähtuvalt süüdistusest ja maakohtu otsusest oli R. Põdrale

etteheidetava rahapesu objektiks üksnes tema enda väidetavate kuritegudega saadud raha.

Seega varjas R. Põder väidetava rahapesuga oma eelnevaid kuritegusid ja nendega saadud

vara. Mis puudutab T. Tõnissood, siis ka juhul, kui käsitada R. Põdra käitumist rahapesuna

KarS § 394 mõttes, piisaks T. Tõnissoo teopanusest (OÜ Aurol ebaõige sisuga

majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks

OÜ Kooba Tare pangakontole) üksnes selleks, et käsitada teda rahapesule kaasaaitajana,

mitte selle kaastäideviijana. Seega on menetletavas asjas tegemist olukorraga, kus väidetava

rahapesu täideviijaks on väidetavate eelkuritegude toimepanija.

501. Ringkonnakohus leiab, et süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud R. Põdra

pangaülekanded ei kahjustanud riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärast toimimist

sellisel määral, et sellest tingitud ebaõigus ei oleks juba hõlmatud R. Põdra väidetavatest

eelkuritegudest. R. Põdra rahapesusüüdistuses kirjeldatud käitumine on õiguslikult hinnatav

tema väidetavate eelkuritegude mittekaristatava järelteona, millega põhjustatud ebaõigus

neeldub eelkuritegudes. Kolleegium põhjendab sellist seisukohta järgmiselt.

502. Süüdistuse kohaselt oli rahapesuna käsitatava tegevuse eesmärk võimaldada R. Põdral

hoiduda oma kuritegude õiguslikest tagajärgedest. Maakohus sedastas, et OÜ-le Aurol

tehtud ülekannete põhjuseks oli vajadus peita MRP poolt R. Põdrale üle kantud summasid,

126(143)

et puuduks võimalus raha tagasivõitmiseks pankrotipessa. Kolleegium märgib, et

süüdistusest ega maakohtu otsusest ei nähtu, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud

käitumine olnuks osa mingist laiemast, püsivamast ja universaalsemast vara muundamise

ja/või varjamise skeemist. R. Põdra väidetavas rahapesuteos puudus keerukus ja

mastaapsus, mis andnuks sellele iseseisva kvaliteedi. See tegevus teenis ühekordset

eesmärki säilitada R. Põdra kontroll tema enda poolt MRP-st eelkuriteoga välja viidud ja

raha üle ja vältida selle raha tagasivõitmist MRP pankrotimenetluses. Tegemist oli üksik-

ettevõtmisega, kindlustamaks toimepanija lõplik kontroll konkreetse kuriteoga saadud saagi

üle. Taoline tegevus on lihilähedaselt võrreldav juriidiliselt juba lõpule viidud (eel)kuriteo

faktilise lõpetamisega. Rahapesu-süüdistuses kirjeldatud tegevus üksnes põlistas seda

kahju, mis oli eelkuritegudena käsitletava R. Põdra käitumise tulemusena kannatanu(te)le

juba niigi tekkinud. Mingit iseseisvat kahju või ohtu riigi rahandus- ja majandussüsteemi

korrapärast toimimisele ning konkreetsemalt legaalse majandus- ja rahakäibe

kindlustamisele R. Põdra pangaülekannetest tuvastatud asjaoludel ei sündinud.

503. Järeldust, et R. Põdra rahapesu-süüdistuses kirjeldatud pangaülekanded ei olnud oma

iseloomult sellised, mis kujutanuksid endast ohtu rahandussüsteemi korrapärasele

toimimisele, kinnitab ka see, et vaatamata nendele ülekannetele säilis jälgitav seos nii

R. Põdra isiku kui ka viimasele MRP-lt laekunud raha vahel. Teisisõnu ei olnud süüdistuses

kirjeldatud pangaülekannete tegemisel ja OÜ Aurol majandusaasta aruandes valeandmete

kajastamisel kuriteoga saadud vara varjamistegevusena rahapesu kvaliteeti.

504. Väärib märkimist, et kogu väidetavate eelkuritegudega saadaud raha laekus esmalt

R. Põdra isiklikele pangakontodele ja läks alles siis „pessu“. Seega ei jätnud raha kandmine

OÜ-de Aurol ja Kooba Tare kontodele mitte kuidagi varjatuks väidetavate eelkuritegude

tulemusena saadud vara laekumist R. Põdrale.

505. Peale selle oli OÜ Aurol, kelle pangakontole R. Põder raha kandis, R. Põdraga ametlikult

ja avalikult (äriregistri kaudu) seostatav. R. Põder oli OÜ Aurol registrijärgne asutaja, (üks)

osanik ja juhatuse liige. Seejuures oli R. Põder asutanud OÜ Aurol juba aastal 1996 ja

süüdistatava maakohtus antud ütlustest järelduvalt kasutas ta seda äriühingut enda isiklike

investeeringute haldamiseks (KoTo, kd 30, tl 12 jj). Süüdistatava sellised ütlused haakuvad

maakohtu poolt OÜ Aurol pangakonto väljavõtte põhjal tehtud järeldusega, et osaühingu

ainukesteks sissetulekuallikateks olid R. Põdra pangaülekanded ning selle raha arvel tehtud

valuuta- ja väärtpaberitehingutest laekunud tulu, mis osaliselt kanti tagasi R. Põdra

isiklikule pangakontole. Rahapesusüüdistuses märgitud ülekanded polnud kaugeltki

ainukesed ega esimesed, mis R. Põder OÜ-le Aurol tegi. Eelnevast järeldub, et R. Põdra

poolt raha kandmine OÜ Aurol pangakontole ei kujutanud endast rahapesu-kvaliteediga

vara varjamistegevust.

506. Mis puudutab OÜ-d Kooba Tare, kellele R. Põder OÜ Aurol kontolt raha edasi kandis,

siis oli seegi äriühing R. Põdraga – küll kaudsemalt, aga siiski jälgitavalt – seostatav.

Märksa otsustavam on siiski juba eelnevalt osutatud argument, et kõneksolevad

127(143)

rahaülekanded olid ühekordne abinõu, mis oli suunatud sellele, et kindlustada R. Põdra

lõplik kontroll tema enda konkreetsest kuriteost saadud vara üle. Seegi käitumine ei

väljunud kuriteo toimepanijale tavapäraselt omase varjamistegevuse raamidest ega

kujutanud endast riigi rahandus- ja majandussüsteemi korrapärasele toimimisele sellist

kvalitatiivselt uut ja iseseisvat ohtu, et sellega kaasnev ebaõigus poleks väidetava eelkuriteo

ebaõigusest hõlmatud.

507. Eeltoodud põhjustel asub kolleegium seisukohale, et R. Põdrale KarS § 394 lg 2 p-de 1

ja 3 järgi esitatud süüdistuses kirjeldatud tegevus ei ole õiguslikult hinnatav rahapesuna.

Lähtudes süüdistuses kirjeldatud ja maakohtu tuvastatud asjaoludest, oli tegemist R. Põdra

enda väidetavate eelkuritegudega saadud vara üle kontrolli saavutamisele suunatud

tegevusega, millel ei olnud rahapesu kvaliteeti ja mille ebaõigus ammendub täielikult

väidetavates eelkuritegudes.

508. Nagu kolleegium juba märkis, saaks juhul, kui R. Põdra käitumine oleks hinnatav

rahapesuna, T. Tõnissoo süüdistuses kirjeldatud teopanust (OÜ Aurol ebaõige sisuga

majandusaasta aruande ettevalmistamine ja nõusoleku andmine raha kandmiseks

OÜ Kooba Tare pangakontole) pidada üksnes sellele kuriteole kaasaaitamiseks. T. Tõnissoo

ei hoidnud R. Põdra vara varjamistegevust enda kontrolli all ja tema teopanus ei olnud

oluline. OÜ Aurol majandusaasta aruannet koostades ja OÜ Kooba Tare pangakontode

kasutamist lubades osutas ta üksnes R. Põdrale kaasabi, millel ei olnud nn teovalitsemise

kvaliteeti. Kuna osavõtt on täideviimisteo suhtes aktsessoorne ja kuriteole kaasaaitamine

või kihutamine ei ole võimalik ilma täideviimiseta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

31. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-108-12, p 25), välistab R. Põdra teos rahapesu tunnuste

puudumine ka T. Tõnissoo vastutuse rahapesule kaasaaitamise eest.

509. KarS § 14 lg 1 kohaselt vastutab juriidiline isik vaid siis, kui tema organi, selle liikme,

juhtivtöötaja või pädeva esindaja käitumises esinevad kõik KarS § 2 lg-s 2 sätestatud

deliktistruktuuri elemendid ehk kui tegu vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik

on selle toimepanemises süüdi. Kui mõni deliktistruktuuri elementidest teo toimepannud

füüsilise isiku käitumises puudub, on juriidilise isiku karistamine välistatud. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 8. märtsi 2017. a otsus asjas nr 3-1-1-84-16, p 27) Kuna süüdistuses

OÜ-le Aurol omistatud R. Põdra tegu ei vasta KarS § 394 lg 2 p-des 1 ja 3 ette nähtud

kuriteo tunnustele, langeb sõltumata muudest asjaoludest ära ka OÜ Aurol karistusõiguslik

vastutus KarS § 394 lg 3 järgi. Ehkki OÜ Aurol huvides pole apellatsiooni esitatud, tuleb

ringkonnakohtul praegusel juhul KrMS § 331 lg 3 kohaselt laiendada kriminaalasja

arutamise piire ka sellele süüdistatavale.

510. Seega tuleb kõik süüdistatavad rahapesus õigeks mõista.

7. Tiina Tõnissoo süüdistusest KarS § 210 lg 2 järgi

511. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus veenvalt ja kõiki kahtlusi välistavalt

põhistanud, miks annavad tõendid aluse järeldada, et T. Tõnissoo esitatud OÜ Kooba Tare

128(143)

investeeringutoetuste

avaldustes

ja

äriplaanides

PRIA-le

deklareeritud

andmed

põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta olid valed. Tegelikult ei olnud

OÜ-l Kooba Tare taotletud toetuste tingimustele vastavat müügitulu ja OÜ Kooba Tare sai

kolmel korral (kokku 62 871 eurot 80 senti) toetust ja kvalifitseerus ühel korral

toetuskõlbulikuks taotlejaks üksnes seetõttu, et T. Tõnissoo esitas PRIA-le omatoodangu

müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.

512. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis märgitu kohaselt ei ole alust kahelda, et OÜ-l Kooba

Tare oli aastatel 2009–2011 reaalne müügitulu aiasaaduste, sh astelpaju müügist. Selle väite

kinnituseks refereerib kaitsja T. Tõnissoo maakohtus antud ütlusi ja nimetab veel mõningaid

maakohtus esitatud tõendeid.

513. Seejuures on apellant üritanud ringkonnakohut ka eksitada. Nii väidab kaitsja, et

tunnistaja M.T. selgitas maakohtus, et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal

astelpajumarjade müügiga. Tegelikult M.T. ütlustest sellist järeldust teha ei saa.

M.T. ütluste läbiv tees oli see, et OÜ Kooba Tare tegevusest ta sisuliselt midagi ei mäleta.

Vastates prokuröri küsimusele, millisest tegevusest tekkis OÜ Kooba Tare müügitulu 2008.

aastal, märkis M.T. , et „ilmselt“ põllumajandussaaduste müügist. Vastuseks prokuröri

täpsustavale küsimusele „Millest täpsemalt? Kas üldse teate, millega OÜ Kooba Tare

tegeles?“ märkis M.T. järgmist: „Dokumentide pealt nägin, et astelpaju müügiga, marjade

müügiga, aga seda otseselt ei mäleta.“ M.T. selgitas prokuröri palvel veel, et ta nägi

astelpajumarjade müüki dokumentidest, mida prokurör talle näitas. Hiljem märkis M.T.

vastuseks küsimusele, kas OÜ Kooba Tare kasvatas astelpajumarju, „Väga võimalik.“

(KoTo,

kd

25,

tl

pöördel)

Seega

ei

„selgitanud“

M.T. , et OÜ Kooba Tare tegeles 2008. aastal astelpajumarjade müügiga, vaid üksnes ei

välistanud seda, väites, et ta „otseselt ei mäleta“.

514. Kaitsja ei ole pööranud oma käsitluses sisuliselt mingit tähelepanu nendele tõenditele ja

argumentidele, millele tuginedes maakohus T. Tõnissoo ütlused ja teised kaitseversiooni

kinnituseks esitatud tõendid kummutas ning süüdistusversiooni tõendatuks luges.

515. Riigikohtu väljakujunenud praktika kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus pelgalt sama

asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu

tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

29. aprilli 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18; 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 718 ja 20. novembri 2017. a otsus nr 1-16-6115/67, p 28). Riigikohus on

leidnud sedagi, et olukorras, kus ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega,

puudub õigustus nõuda ringkonnakohtult täiemahulist põhjendamist, mis tähendaks esimese

astme kohtu argumentatsiooni ülekordamist. Esimese astme kohtu otsust muutmata jättes

on ringkonnakohus kohustatud analüüsima üksnes selliseid apellatsioonis esitatud

argumente, mida esimese astme kohtu otsuses ei ole käsitletud. (Riigikohtu otsus

nr 1-16-6115/67, p-d 30–31) Kassatsioonikohus on aga möönnud sedagi, et võib ette tulla

juhtumeid, kus apellatsioonis taasesitatakse väiteid, mis on saanud sisulise ja ammendava

129(143)

vastuse juba maakohtu otsuses (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari

2016. a otsus asjas nr 3-1-1-109-15, p 108). Kolleegiumi hinnangul on ka menetletavas

kriminaalasjas tegemist juhtumiga, kus apellatsioonis ei ole T. Tõnissoo soodustuskelmuses

süüditunnistamise vastu esitatud mitte ühtegi sellist väidet, mis ei oleks saanud ammendavat

vastust juba maakohtu otsuses. Apellant on maakohtu argumente sisuliselt ignoreerinud.

516. Nii ei ole kaitsja kommenteerinud järgmisi – kolleegiumi hinnangul kogumis veenvaid –

põhistusi, millele tuginedes esimese astme kohus kaitseversiooni OÜ-l Kooba Tare

(piisava) omatoodangu müügitulu olemasolust kummutas:

 FIE G.I. (kohtumenetluse ajaks surnud), kes T. Tõnissoo väitel müüs Tartu turul OÜ

Kooba Tare astelpajumarju, tegeles hoopis metsamarjade kokkuostuga;

 T. Tõnissoo deklareeris 2009. a omatoodangu müügitulu hulgas tulu mee müügist,

samas nähtub OÜ Kooba Tare raamatupidamisdokumentidest, et mesitarud osteti alles

aastal 2010;

 OÜ Kooba Tare dokumentides on kajastatud kartuli müüki hinnaga 12 EEK/kg ajal, mil

kartuli hind oli Tartu turul 5 EEK/kg ja Valga turul 4–5 EEK/kg;

 müüdud kaup polnud OÜ-s Kooba Tare arvele võetud;

 müügi tegelikkuses tekitavad kahtlusi täpselt 5000-kroonised igapäevased müügi-

tulemused;

 T. Tõnissoo ütluste kohaselt müüs OÜ Kooba Tare juba 2009. aastal oma toodangut

Valga leivatehase hoonetes asuvale kohvikule, mis aga tunnistaja U.M. i ütluste kohaselt

avati alles aastal 2010;

 väidetavalt müüs OÜ Kooba Tare kaheksa arve alusel astelpajumarju OÜ-le Valga

Leivatehas. Samas ei teadnud OÜ Valga Leivatehas kohvikuga seotud tunnistajad

U.M. , T.L. ega R.K. k midagi kauba hankimisest OÜ-lt Kooba Tare. OÜ Valga

Leivatehas juhi V. Malmi ütluste kohaselt ei müünud OÜ Kooba Tare

OÜ-le Valga Leivatehas kohviku vajadusteks toorainet; astelpajumarju kasutati ainult

tortide kaunistusteks ja marjad saadi V. Malmi maamajapidamisest. Tunnistajad N.K. k

ja H.K. , kes olid OÜ Valga Leivatehas kohviku köögitöölised ja kelle käest käis läbi

tootmiseks vajalik tooraine, kinnitasid, et astelpajumarju tootmises ei kasutatud.

Tunnistaja M.T. ütluste järgi ei ole tema OÜ Kooba Tare nimel OÜ-le Valga Leivatehas

marju ega muid põllumajandustooteid müünud. Kuna keegi tunnistajatest ei ole

astelpajumarju suurtes kogustes näinud ja samuti ei kasutatud astelpajumarju

igapäevaselt tootmises, ei ole T. Tõnissoo ütlused astelpajumarjade müügi kohta

usutavad;

130(143)

 OÜ Kooba Tare toetustaotlustele lisatud äriplaanides märgitud astelpajumarjade

koguseid ei olnud võimalik Valga leivatehases külmutusseadmete puudumise tõttu

säilitada;

 T. Tõnissoo sõnul viis ta marju Valga leivatehasesse suvalistel aegadel, jättes need

kellegi kätte või hoopis kuskile trepile. Astelpajumarjade korjamise ebamäärane aeg ja

müügiks viimise hooletu viis seavad kahtluse alla süüdistatava ütlused astelpajumarjade

müümisest Valga leivatehasele;

 U.M. i ja V. Malmi ütluste järgi otsisid R. Põder ja T. Tõnissoo nendega kontakti, et

kooskõlastada PRIA toetustega seotud asjaolusid ja kinnitada astelpajumarjade

omatoodanguna müümise fakti. Neil oli kohtumine Malmide elukohas ja V. Malm

lindistas selle kohtumise ajal toimunud vestluse. Lindistus helifailidega esitati

maakohtule ja see kinnitas U.M. i ja V. Malmi ütlusi, et pärast PRIA-le valeandmete

esitamise ilmsikstulekut rääkisid T. Tõnissoo ja R. Põder tunnistajatele tegelikest

asjaoludest ja soovisid tunnistajatelt nende moonutamist;

 hind, millega OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas väidetavalt astelpajumarju müüs,

ületas oluliselt astelpajumarjade turuhinda. See kinnitab, et hind on arvetel kujundatud

kunstlikult vajaliku müügitulu näitamise eesmärgil;

 samal ajal, kui OÜ Valga Leivatehas väidetavalt ostis enamuse astelpajumarjadest

(kokku 46 591 krooni eest), tasus OÜ Kooba Tare OÜ-le Valga Leivatehas

46 200 krooni. Kontol on selgituses arve nr 1619 ja kuupäev, kuid puudub selgitus, mille

eest arve esitati. OÜ Kooba Tare raamatupidamises on arve 1619 selgitusega

veemahutite eest. OÜ Valga Leivatehase raamatupidamises on arve 1619 kahel kujul:

1) veemahuti eest (arvel on käsikirjaline märge „õige arve“) ja 2) külmkambri eest.

Tunnistaja V. Malm ei teadnud midagi nendest OÜ Valga Leivatehase arvetest

OÜ-le Kooba Tarele ja kinnitas, et sellist külmkambrit OÜ-le Kooba Tare ei müüdud.

Seega manipuleeriti arvetega, nagu oleks OÜ-le Kooba Tare astelpajumarjade eest

tasutud.

517. See, et apellant pole esitanud konkreetseid vastuväiteid mitte ühelegi eelmises punktis

refereeritud maakohtu põhjendile, vaid on piirdunud üksnes T. Tõnissoo ütluste kordamise

ja üldsõnalise viitega veel mõnele tõendile, näitab ringkonnakohtu arvates seda, et

maakohtu argumendid kummutavad kaitseversiooni sedavõrd selgelt, et kaitsjal ja

süüdistataval ei olegi maakohtu otsusele midagi mõistlikku vastu väita. Apellatsioonis

toodud tõendite loetelu ei saa kuidagi maakohtu sisulisi põhjendusi kahtluse alla seada.

518. Kuna apellant ei ole maakohtu põhjendustele konkreetseid vastuväiteid esitanud, pole

ringkonnakohtul ka sisuliselt millelegi vastata. Seda, miks T. Tõnissoo ütlused ega teised

apellatsioonis nimetatud tõendid süüdistusversiooni ümber ei lükka, on maakohus juba

piisava põhjalikkusega selgitanud.

131(143)

519. Kolleegium leiab, et apellandi poolt üksnes formaalselt vaidlustatud maakohtu

argumendid kinnitavad kogumis ühemõtteliselt ja igasuguste kahtlusteta süüdistuse väidet,

et T. Tõnissoo esitas OÜ Kooba Tare investeeringutoetuste avaldustes ja äriplaanides

PRIA-le põllumajandussaaduste omatoodangu müügitulu kohta tahtlikult valeandmeid.

520. Maakohtu ülejäänud järeldusi, mis puudutavad T. Tõnissoo süüditunnistamist

soodustuskelmuses, pole apellant vaidlustanud ja ringkonnakohus ei näe ka ise alust nende

õigsuses kahelda.

521. Seega on T. Tõnissoo süüditunnistamine ja karistamine KarS § 210 lg 2 järgi seaduslik

ja põhjendatud.

8. Karistustest ja konfiskeerimisest

8.1. R. Põdra karistusest

522. R. Põdra kaitsja taotleb apellatsioonis oma kaitsealuse õigeksmõistmise kõrval

alternatiivselt tema karistuse kergendamist.

523. Kolleegium märgib esmalt, et kuna käesoleva otsusega mõistetakse R. Põder

KarS § 201 lg 2 p 4 ja § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks ning talle KarS § 209 lg 2 p-de 2

ja 3 järgi esitatud süüdistuses lõpetatakse kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu, tuleb

tühistada ka R. Põdrale nende kuritegude eest mõistetud karistused. Samuti tuleb tühistada

R. Põdrale KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristus. Kuna R. Põder jääb süüdi üksnes

KarS § 384 lg 1 järgi kvalifitseeritavas kuriteos, pole ka alust talle uut liitkaristust mõista.

524. Ehkki R. Põder tuleb osaliselt õigeks mõista ka KarS § 384 lg 1 järgi, ei tingi see talle

osutatud sätte järgi mõistetud 1 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistuse kergendamist. Seda

põhjusel, et ka ainuüksi see käitumine, milles R. Põder KarS § 384 lg 1 järgi süüdi jääb,

annab alust pidada tema süüd (KarS § 56 lg 1 lause 1) suureks. Kolleegium põhjendab sellist

seisukohta järgmiselt.

525. R. Põder koos V. Malmiga ei kahjustanud MRP varalist seisundit mitte äriühingule tulu

teenimiseks põhjendamatuid riske võttes, vaid sellega, et ta võttis äriühingu vara

märkimisväärses ulatuses lihtsalt endale (ja V. Malmile), jättes MRP võlausaldajad

kavatsetult ilma võimalusest selle vara arvel oma nõuetele rahuldust saada. Seega polnud

MRP-l ega viimase võlausaldajatel R. Põdra tegevusest ka parimal juhul mitte midagi võita.

Märgitu muudab süüdistatava teo eriti hukkamõistetavaks. Samuti on arvestatav kuriteo

ulatus: 2. juuni 2009. a kokkulepetega võttis R. Põder MRP-le viimase seisukohalt täiesti

põhjendamatult tervelt 26,5 miljoni krooni suuruse varalise kohustuse. Selle kohustuse

võtmise ja täitmise käigus kanti äriühingust välja ligikaudu 9 miljoni krooni väärtuses vara.

Aastatel 2009–2010 oli selle summa reaalväärtus ka märksa kõrgem kui täna. Ühtlasi

moodustas 26,5 miljonit krooni märkimisväärse osa MRP varast, ületades näiteks selle

äriühingu 2009. aasta müügitulu umbkaudu kolmekordselt.

132(143)

526. Maakohus sedastas õigesti, et R. Põder pani MRP maksejõuetuse põhjustamise toime

omakasu motiivil ehk et tema teos on KarS § 58 p-s 1 ette nähtud raskendav asjaolu. Väär

on apellandi seisukoht, et kasu saamine on KarS § 384 lg 1 koosseisuline tunnus.

Maksejõuetuse põhjustamine on võimalik ka omakasu motiivita ja seega KarS § 59 ei

kohaldu.

527. Nendel asjaoludel ei näe kolleegium R. Põdra süü suurust arvestades mingit võimalust

mõista talle KarS § 384 lg 1 järgi veel kergemat karistust, kui sanktsiooni keskmisele

määrale vastav 1 aasta ja 6 kuud vangistust, mille mõistis maakohus. Tulenevalt

KrMS § 331 lg-st 2 ja §-st 340 ei ole ringkonnakohus menetluslikult pädev mõistma

R. Põdrale KarS § 384 lg 1 järgi raskemat karistust, kui seda tegi maakohus, ega loobuma

KarS § 73 kohaldamisest. Nimelt pole prokurör apellatsioonimenetluses süüdistatava

karistuste karmistamist ega selle reaalset täitmisele pööramist taotlenud.

528. Kuna kolleegium asus käesoleva otsuse 2. peatükis seisukohale, et selles kriminaalasjas

ei ole menetluse mõistliku aja piir veel ületatud, pole ka põhjust kergendada R. Põdra

karistust KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel.

529. Arvestades R. Põdra süü suurust ja tema kuriteo asjaoludest järelduvat süüdistatava

ohtlikkust ausale ärikeskkonnale, peab kolleegium jätkuvalt õigustatuks maakohtu otsustust

kohaldada süüdistatavale KarS § 491 lg 1 alusel lisakaristusena viieks aastaks

ettevõtluskeeldu. Lisakaristuse kohaldamisele ei ole apellant ka eraldi vastuväiteid esitanud.

8.2. T. Tõnissoo karistusest

530. T. Tõnissoo kaitsja apellatsioonis alternatiivset taotlust süüdistatava karistuse

kergendamiseks ei ole. Samas tingib ringkonnakohtu otsustus T. Tõnissoo KarS § 394

lg 2 p-de 1 ja 3 järgi õigeks mõista ka talle selle sätte järgi mõistetud karistuse ning

KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud liitkaristuse (kaks ja pool aastat vangistust) tühistamise.

T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetud kaheaastase vangistuse jätab kolleegium

muutmata.

531. T. Tõnissoole käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva käitumise eest mõistetava

karistuse kergendamise tõttu peab kolleegium vajalikuks vähendada ka süüdistatavale

KarS § 65 lg 1 alusel mõistetud liitkaristust. Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli

2016. a otsusega kriminaalasjas nr 1-15-491 tunnistati T. Tõnissoo süüdi KarS § 344 lg 1 ja

§ 345 lg 1 järgi ning talle mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus 1 aasta 2 kuud vangistust,

mis jäeti KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi kaheaastase katseajaga täitmisele pööramata. Selle

karistuse on T. Tõnissoo täielikult ära kandnud, s.o katseaeg on edukalt läbitud.

Menetletavas asjas karistatakse T. Tõnissood sellise käitumise eest, mis eelnes kohtuotsuse

tegemisele asjas nr 1-15-491. Maakohus suurendas T. Tõnissoole menetletavas asjas

KarS § 64 lg 1 alusel mõistetud 2 aasta ja 6 kuu pikkust vangistust asjas

nr 1-15-491 mõistetud karistuse tõttu 3 kuu võrra, arvates liitkaristusest maha eelmise

kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Ringkonnakohus

133(143)

suurendab T. Tõnissoole KarS § 210 lg 2 järgi mõistetavat 2 aasta pikkust vangistust

KarS § 65 lg 1 alusel samuti 3 kuu võrra, arvates 2 aasta ja 3 kuu pikkusest liitkaristusest

maha eelmise kohtuotsuse järgi täielikult ära kantud 1 aasta 2 kuud vangistust. Seega

kujuneb T. Tõnissoole KarS § 65 lg 1 alusel mõistetavaks liitkaristuseks 1 aasta ja 1 kuu

vangistust.

532. Maakohtu otsustust jätta T. Tõnissoo vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel tingimisi

kolmeaastase katseajaga täitmisele pööramata ringkonnakohus ei muuda. Kuna

kriminaalasjas nr 1-15-491 määrati T. Tõnissoo katseaja kestuseks kaks aastat, ei ületa

T. Tõnissoole varasemas ja praeguses asjas määratava katseaja kogukestus KarS § 73

lg-s 3 ette nähtud viieaastast piirmäära.

8.3. Konfiskeerimisest

533. Maakohus konfiskeeris KarS § 83 lg 3 p 3 ja § 394 lg 5 alusel rahapesu vahetu objektina

6315 eurot, mille OÜ Advokaadibüroo Lentsius&Casus oli 28. novembril 2013 kandnud

Rahandusministeeriumi deposiitkontole nr 221023778606. Nimetatud advokaadibüroo

pidaja kontole kandis selle raha maakohtu otsuse kohaselt R. Põder OÜ Kooba Tare kontolt.

534. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse R. Põdra ja T. Tõnissoo

süüditunnistamises KarS § 394 lg 2 p-de 1 ja 3 järgi ning OÜ Aurol (pankrotis)

süüditunnistamises KarS § 394 lg 3 järgi ega tuvasta rahapesu toimepanemist, ei saa ka

maakohtu otsuses märgitud summat käsitada rahapesu vahetu objektina ega seda kelleltki

konfiskeerida. Järelikult tuleb maakohtu konfiskeerimisotsustus tühistada.

535. Kõnealune rahasumma on praegu konfiskeerimise tagamiseks arestitud (kohtueelses

menetluses tehtud kohtumääruse alusel, vt KoTo, kd 24, tl 255). Rahapesukuriteo osas

õigeksmõistva otsuse tegemise ja konfiskeerimisotsustuse tühistamise tõttu tuleb

KrMS § 314 p-st 4 ja § 1414 lg-st 1 lähtudes tühistada ka rahapesu objekti konfiskeerimise

tagamiseks kohaldatud vara arest.

9. Tsiviilhagist

536. KrMS § 381 lg 1 p 1 kohaselt võib kannatanu esitada tsiviilhagis üksnes sellise nõude,

aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega.

Kannatanu DnB tsiviilhagi tsiviilkostja T. Saarmanni vastu rajaneb faktilistel asjaoludel,

mis kattuvad olulises osas üksnes R. Põdrale KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi esitatud

süüdistuse alusfaktidega.

537. Käesoleva otsuse 1. peatükis toodud põhjustel lõpetab ringkonnakohus R. Põdra

väidetava kelmuse osas kriminaalmenetluse KrMS § 337 lg 2 p 1 ja § 199 lg 1 p 2 alusel

kuriteo aegumise tõttu. KrMS § 310 lg 2 teine alternatiiv näeb ette, et kui kohus lõpetab

kriminaalmenetluse, jäetakse tsiviilhagi või avalik-õiguslik nõudeavaldus läbi vaatamata.

134(143)

538. Kannatanu esindaja leidis ringkonnakohtu istungil, et kuna praegusel juhul ei ole

tsiviilhagi

esitatud

mitte

süüdistatava,

vaid

tsiviilkostja

vastu,

liigub

hagi

kriminaalmenetlusega kaasa eraldiseisvalt ja kriminaalmenetluse lõpetamine tsiviilhagi

läbivaatamist ei takista. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu.

539. KrMS § 310 lg 2, mis sätestab kohtu kohustuse jätta kriminaalmenetluse lõpetamise

korral tsiviilhagi läbi vaatamata, ei näe ette erandeid. Seda ka mitte juhuks, kui hagi on

esitatud üksnes tsiviilkostja vastu.

540. Taoline kord on põhjendatav sellega, et kriminaalasja lahendav kohus ei tegele kannatanu

tsiviilnõude lahendamisega eraldi, vaid üksnes seoses menetletava kuriteoga. Seejuures

peab kriminaalasjas menetletav tegu (kuriteo koosseisulistele tunnustele vastavad faktilised

asjaolud) moodustama tsiviilhagi aluse raskuspunkti. Muidu ei ole kahel õigusvaidlusel

piisavat ühisosa ja tsiviilnõude lahendamine kriminaalmenetluses ei täida enam oma

eesmärki ning võib hakata ebamõistlikult takistama karistusõiguse rakendamist. Kui

tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud ei kattu piisaval määral süüdistuse alusfaktidega, pole

kohus kriminaalmenetluse raames pädev sellist hagi läbi vaatama. (Riigikohtu kriminaal-

kolleegiumi 27. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-13-14, p-d 21 ja 30) Ka juhul, kui

tsiviilhagi on esitatud (üksnes) tsiviilkostja vastu peavad selle aluse raskuspunkti

moodustama süüdistatavale etteheidetava teo asjaolud. Seega juhul, kui tsiviilhagi alusega

ühisosa eviva teo osas kriminaalmenetlus lõpetatakse, ei ole kohus enam pädev jätkama ka

tsiviilhagi menetlemist ja see tuleb jätta läbi vaatamata, olenemata asjaolust, kas hagi on

esitatud süüdistatava või tsiviilkostja vastu.

541. Tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata ka juhul, kui kriminaalmenetlus lõpetatakse kuriteo

aegumise tõttu alles edasikaebemenetluses. Riigikohus asus juba enne KrMS § 310 lg 2

kehtiva redaktsiooni jõustumist seisukohale, et olukorras, kus tsiviilhagi aluseks olevate

tegude osas kriminaalmenetlus kuriteo aegumise tõttu lõpetatakse, ei saa edasikaebust

lahendav kohus kontrollida, kas tsiviilhagi aluseks olevad asjaolud on tuvastatud

menetlusnorme järgides, mistõttu tuleb tsiviilhagi jätta läbi vaatamata. (Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 14. detsembri 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-30-07, p 16)

542. Seega tuleb DnB tsiviilhagi T. Saarmanni vastu jätta KrMS § 310 lg 2 alusel läbi

vaatamata. Kannatanul on võimalik esitada sama nõue T. Saarmanni vastu uuesti

tsiviilkohtupidamise korras.

543. Kuna tsiviilhagi tuleb jätta läbi vaatamata, pole kolleegiumil võimalik anda hinnangut

tsiviilkostja apellatsioonis esitatud väidetele selle kohta, et kannatanu nõue tuleks jätta

rahuldamata esmalt nõude aegumise ja teiseks selle põhjendamatuse tõttu.

135(143)

10. Riigi õigusabi tasu kindlaksmääramisest ja menetluskulu hüvitamisest

10.1. R. Põdra kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest

544. R. Põdra kaitsja R. Sarv palub määrata OÜ-le Advokaadibüroo EMERALDLEGAL

R. Põdrale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest tasu ja kuluhüvitise

summas 2571 eurot 40 senti, sh käibemaks 428 eurot 56 senti.

545. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal 2019. aasta aprillis maakohtu otsusega tutvumiseks,

apellatsiooni koostamiseks ja kliendiga suhtluseks kokku 12 pooltundi. Kaitsja palub

suurendada nende toimingute eest makstava tasu piirmäära 500% ja määrata tasu suuruseks

1800 eurot. Lisaks palub kaitsja 14. oktoobri 2019. a kohtuistungil osalemiseks kulunud

360 minuti eest tasu 324 eurot. Nendele summadele lisandub käibemaks. Peale selle palub

kaitsja hüvitada Tallinnast Tartusse kohtuistungile tuleku tõttu tekkinud sõidukulu

(bussipiletid) summas 22 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).

546. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg 6 näeb ette, et riigi õigusabi tasu suurus ja riigi

õigusabi kulude hüvitamise ulatus määratakse kindlaks sama seaduse § 21 lõikes 3

nimetatud tasude ja kulude korra alusel, mis kehtis vastava tasu maksmise või kulu

hüvitamise aluseks oleva toimingu tegemise ajal.

547. Justiitsministri 26. juuli 2016. a määrusega nr 16 kinnitatud tasude ja kulude korra see

redaktsioon, mis kehtis apellatsiooni esitamise ajal aprillis 2019, nägi ette, et määratud

kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses,

sealhulgas kaitseakti koostamine ja esitamine, kuid välja arvatud kohtuistungil osalemine,

on 25 eurot iga poole tunni kohta, kuid kokku mitte üle 300 euro ühes kohtuastmes

(§ 6 lg 3). Sama korra § 1 lg 6 kohaselt arvestati sama määra alusel tasu ka

apellatsioonimenetluses. Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 sätestas, et kohus, uurimisasutus

või prokuratuur võib riigi õigusabi osutanud advokaadi põhjendatud taotluse alusel

suurendada 2. peatükis riigi õigusabi osutamise eest ette nähtud tasu piirmäära kuni

500 protsenti, kui riigi õigusabi osutamine on eriliselt töömahukas. Kohtuistungil osalemise

tasu ei suurendata.

548. R. Põdra kaitsja on jätnud tasude ja kulude korra § 2 lg 1 nõudeid eirates põhjendamata,

miks ta taotleb tasu piirmäära suurendamist ja seda maksimaalses määras. Kolleegium

möönab, et tegemist on keskmisest oluliselt mahukama ja keerukama kriminaalasjaga, kus

tasu piirmäära suurendamine on ilmselt õigustatud. Samas tuleb tähele panna, et R. Põdra

kaitsja on selles kriminaalasjas osalenud aastate kaupa ja seega oli ta eelduslikult

apellatsioonimenetluse ajaks juhtumi asjaoludega detailideni kursis ega vajanud eriti

lisaaega nendega tutvumiseks. Veelgi olulisem on see, et apellatsioon põhineb valdavalt

kaitsepositsioonil, mille kaitsja oli välja töötanud – ja mille väljatöötamise eest on ta ka tasu

saanud – juba esimese astme kohtu menetluses. R. Põdral on apellatsioonimenetluses ainult

üks kaitsealune, kelle süüdistuse maht oli (väidetava maksukuriteo aegumise tõttu)

136(143)

apellatsioonimenetluses võrreldes esimese astme kohtu menetlusega väiksem. Samuti ei

hõlmanud R. Põdra kaitsja töö apellatsioonimenetluses maakohtu otsuse neid osi, mis

puudutasid T. Tõnissoo süüdistust soodustuskelmuses ja tsiviilhagi temaatikat. Neid

asjaolusid arvestades leiab kolleegium, et kaitsja taotlus suurendada tasude ja kulude korra

§ 2 lg 1 alusel tasude ja kulude korra § 6 lg-s 3 ette nähtud riigi õigusabi tasu 300-eurost

piirmäära on küll põhjendatud, kuid tasu tuleb suurendada 250%, mitte 500%. Seega

kujuneb maakohtu otsusega tutvumise, kaitsealusega konsulteerimise ja apellatsiooni

koostamise tasuks 1050 eurot, millele lisandub käibemaks 210 eurot.

549. Tasude ja kulude korra see redaktsioon, mis kehtis ringkonnakohtu 14. oktoobri

2019. a istungi ajal, näeb ette, et tasu arvestatakse ühe minuti täpsusega ning ümardatuna

järgmise täiseuroni, kui samas määruses ei ole sätestatud teisiti. Tasude ja kulude korra

§ 1 lg 4 esimene, teine ja kolmas lause sätestavad, et tasu arvestamisel kohtuistungil

osalemise eest lähtutakse kohtuistungi protokollis esitatud või muudest asjassepuutuvatest

andmetest. Kohtuistungi vaheaeg, mis kestab kauem kui 30 minutit, tasustamisele ei kuulu.

Kohtuistungi muu katkestus või kohtuistungi alguse viibimine arvatakse kohtuistungil

osalemise aja hulka. Sama määruse § 1 lg 6 kohaselt arvestatakse riigi õigusabi osutamisel

kohtuasja apellatsioonimenetluses tasu 2. peatükis vastavas kohtumenetluses osutatava

õigusabi kohta ette nähtud tasumäärade alusel. Määruse § 6 lg 5 järgi on määratud kaitsja

tasu riigi õigusabi osutamise kriminaalasja kohtuistungil 27 eurot iga poole tunni kohta.

550. Menetletavas asjas peeti ringkonnakohtu istung 14. oktoobril 2019 ja see osutus

planeeritust lühemaks. Võttes aluseks eelmises punktis viidatud korra sätted ja lähtudes

ringkonnakohtu istungi protokollist, tuleb kõnealusel kohtuistungil osalemise eest

määratava riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramisel arvesse võtta ajavahemikke kell

11.00–12.50 ja 14.00–15.51. Seega kokku oli tasustatava istungiaja kestus 221 minutit.

Sellele vastav riigi õigusabi tasu on 221 x 27 : 30 = 198,90 eurot ehk täiseurodes 199 eurot.

Sellele summale lisandub käibemaks 20% ehk 39 eurot 80 senti. Järelikult on tasu

ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest 238 eurot 80 senti.

551. Juhindudes tasude ja kulude korra § 17 lg-st 1, loeb kolleegium põhjendatuks ka kaitsja

taotletud sõidukulu hüvitise summas 22 eurot 80 senti.

552. Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 1521 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).

553. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsiooni-

menetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.

10.2. T. Tõnissoo kaitsja taotlus riigi õigusabi tasu ja kulude hüvitamise ulatuse

kindlaksmääramiseks apellatsioonimenetluses. Selle menetluskulu hüvitamisest

554. T. Tõnissoo kaitsja M. Gaver esitas ringkonnakohtule kaks riigi õigusabi tasu taotlust

kogusummas 913 eurot 20 senti (koos käibemaksuga).

137(143)

555. Esimese taotluse kohaselt kulus kaitsjal märtsis ja aprillis 2019 maakohtu otsuse

resolutiiv- ja põhiosaga tutvumiseks ning apellatsiooniteate ja apellatsiooni koostamiseks

kokku 11 pooltundi, mille eest kaitsja soovib tasu 330 eurot (koos käibemaksuga). Teise

taotluse

kohaselt

kulus

kaitsjal

oktoobris

2019

ringkonnakohtu

istungiks

ettevalmistumiseks 120 minutit, mille eest kaitsja taotleb tasu 129 eurot 60 senti (koos

käibemaksuga), ja ringkonnakohtu istungil osalemisele 420 minutit, mille eest kaitsja

taotleb 453 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).

556. T. Tõnissoo kaitsja esimest tasutaotlust summas 330 eurot peab ringkonnakohus

põhjendatuks.

557. Teise taotluse kohta märgib kolleegium esmalt seda, et tasude ja kulude korra praeguse

redaktsiooni § 6 lg 3 kohaselt on määratud kaitsja tasu riigi õigusabi osutamise eest

kriminaalasja kohtulikul arutamisel üldmenetluses, välja arvatud kohtuistungil osalemine,

kokku mitte üle 324 euro ühes kohtuastmes. Kohtuistungiks ettevalmistumist ei saa käsitada

kohtuistungil osalemisena tasude ja kulude korra § 6 lg 3 mõttes, seega peab ka istungiks

ettevalmistumise eest makstav tasu mahtuma samas sättes sätestatud tasu piirmäära hulka.

Tasude ja kulude korra § 2 lg 1 kohaldamist pole T. Tõnissoo kaitsja taotlenud. Seega ei saa

T. Tõnissoo kaitsjale tasude ja kulude korra § 6 lg-st 3 tuleneva piirmäära tõttu

kohtuistungiks ettevalmistumise eest tasuda (koos käibemaksuga) rohkem kui

324€ x 1,2 – 330€ = 58,8 eurot. Seega tuleb T. Tõnissoo teises taotluses kohtuistungi

ettevalmistamise eest taotletavat tasusummat vähendada 129 eurolt 60 sendilt 58 eurole

80 sendile.

558. Nagu kolleegium R. Põdra kaitsja riigi õigusabi tasu taotlust käsitledes selgitas, on tasu

käesolevas asjas peetud ringkonnakohtu 14. oktoobri 2019. a istungil osalemise eest

238 eurot 80 senti.

559. Seega kokku tuleb R. Põdra kaitsjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu ja kuluhüvitise suuruseks määrata 627 eurot 60 senti (koos käibemaksuga).

560. KrMS § 185 lg 1 kohaselt jääb eelmises punktis märgitud summa kui apellatsiooni-

menetluse kulu (KrMS § 175 lg 1 p 4) riigi kanda.

10.3. Menetluskulu väljamõistmisest R. Põdralt

561. Maakohus mõistis R. Põdralt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu katteks

riigi kasuks välja kokku 9536 eurot 23 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 8186 eurot 23 senti

muu menetluskulu katteks).

562. Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus R. Põtra süüdi esimese astme

kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, väheneb süüdistatavalt väljamõistatav sundraha

KrMS § 179 lg 1 kohaselt 2,5 kuupalga alammääralt 1,5-le kuupalga alammäärale ehk

810 eurole (lähtudes 2019. aastal kehtinud kuupalga alammäärast).

138(143)

563. Kohtupraktika

kohaselt

jäävad

süüdistatava

osalisel

õigeksmõistmisel

või

kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on

tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema

suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Olukorras, kus kaitsjatasu arvetest ei nähtu, milline

osa arvetel näidatud summadest on seotud süüdistuse selle osa menetlemisega, milles

süüdistatav tuleb õigeks mõista või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetada, tuvastab kohus

selle asjaolu hinnanguliselt (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas

nr 3-1-1-14-14, p 1065).

564. Erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus R. Põdra KarS § 201 lg 2 p 4, § 394 lg 2

p-de 1 ja 3 ning osaliselt ka KarS § 384 lg 1 järgi õigeks, samuti lõpetab R. Põdra

süüdistuses KarS § 209 lg 2 p-de 2 ja 3 järgi kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu.

Lisaks lõpetas juba maakohus kuriteo aegumise tõttu kriminaalmenetluse R. Põdra

süüdistuses KarS § 3891 lg 1 järgi, ent maakohtu otsusest nähtuvalt pole kohus seda asjaolu

menetluskulude jaotamisel arvestanud. Seetõttu tuleb osa maakohtu poolt R. Põdralt välja

mõistetud menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 ja § 183 lg 1 alusel riigi kanda.

565. Lisaks peab kolleegium osaliselt põhjendatuks R. Põdra kaitsja taotlust KrMS § 180 lg 3

kohaldamiseks. Harju Maakohtu 27. juuli 2015. a määrusega asjas nr 2-15-8339 kuulutati

MRP pankrotihaldurite taotlusel välja R. Põdra pankrot (KoTo, kd 3, tl 58 jj).

Pankrotimääruses hinnati R. Põdra kohustuste suuruseks 831 927 eurot 83 senti. Kohtute

infosüsteemist nähtuvalt on R. Põdra pankrotimenetlus praeguseni käimas. Tartu Maakohtu

8. juuni 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 6. detsembri 2012. a määrustega asjas

nr 2-10-31157 kohaldati R. Põdra suhtes ärikeeldu MRP pankrotimenetluse lõpuni, seegi

pankrotimenetlus on pooleli. Käesolevas kriminaalasjas kohaldatakse süüdistatavale

lisakaristusena ettevõtluskeeldu. Kaitsja väitel on süüdistatav töötu. Neid asjaolusid

arvestades on usutav, et süüdistatava varaline seisund ei ole hea ja menetluskulu tasumine

täies ulatuses võib talle üle jõu käia. Seetõttu tuleb R. Põdra kanda jäävat menetluskulu

hüvitist veelgi vähendada. Siiski ei pea kolleegium võimalikuks jätta menetluskulu

täielikult riigi kanda jätta, nagu taotleb kaitsja. KrMS § 180 lg 3 sellist võimalust ka ette ei

näe, sest R. Põder pole alaealine.

566. Arvestades R. Põdra osalist õigeksmõistmist ja kriminaalmenetluse osalist lõpetamist

ning kohaldades lisaks ka KrMS § 180 lg 3 esimest lauset, peab kolleegium kohaseks jätta

R. Põdra kanda sundraha summas 810 eurot ja lisaks veel 690 eurot muu menetluskulu

katteks, kokku seega 1500 eurot.

567. Samas ei ole menetluskulu hüvitist võimalik praegu R. Põdralt välja mõista, nagu

maakohus ekslikult tegi. Seda seetõttu, et R. Põder on pankrotis ja tema pankrotimenetlus

pooleli.

568. Pankrotistunud süüdistatavalt ei ole kriminaalmenetluses välja mõistetud menetluskulu

hüvitist võimalik pankrotimenetluse ajal sisse nõuda tavalises korras. Pankroti

139(143)

väljakuulutamisega on süüdistatava vara muutunud PankrS § 35 lg 1 p 1 ja § 108 kohaselt

pankrotivaraks, mille valitsemise õigus on läinud üle pankrotihaldurile ja mida süüdistatav

ise käsutada ei saa (PankrS § 35 lg 1 p 2 ja § 36). Seega poleks R. Põdral võimalik

menetluskulu tasuda ka vabatahtlikult, isegi kui ta seda sooviks. Samuti ei saa riik

menetluskulu hüvitist pankrotistunud süüdimõistetult sisse nõuda täitemenetluses, sest

täitemenetluse seadustiku § 51 välistab täitemenetluse pankrotivõlgniku suhtes.

Süüdistatavalt välja mõistetav menetluskulu hüvitis pole ka massikohustus, mille täitmiseks

saaks erandina läbi viia täitemenetluse PankrS § 149 lg 1 järgi.

569. Kriminaalmenetluse kulude küsimuse otsustamisel olukorras, kus süüdi tunnistatakse

pankrotistunud isik, tuleb analoogiliselt Riigikohtu tsiviilkolleegium 27. jaanuari

2014. a määruses asjas nr 3-2-1-176-13 välja käidud lahendusele toimida järgmiselt.

Tunnistades süüdi süüdistatava, kelle suhtes on välja kuulutatud pankrot ja kelle

pankrotimenetlus on käimas, tuleb kriminaalasja lahendaval kohtul kindlaks määrata

süüdistatava poolt hüvitatava menetluskulu suurus, kuid seda summat ei saa süüdistatavalt

välja mõista. Sellise kohtulahendi alusel omandab riik või mõni teine isik, kellel

kohtulahendi järgi on õigus nõuda süüdistatavalt kriminaalmenetluse kulude hüvitamist,

tunnustatud nõude PankrS § 103 lg 4 mõttes, mille ta saab esitada pankrotimenetluses.

Erandiks on olukord, kus pankrotivõlgnikust süüdimõistetul tekib kriminaalmenetluse

hüvitamise kohustus pärast seda, kui pankrotihaldur on tema pankrotimenetluses esitanud

jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks ja riigil võlausaldajana ei ole PankrS § 102 lg 1

teise lause kohaselt enam võimalik taotleda kriminaalmenetluse kulude hüvitamise nõude

esitamise tähtaja ennistamist. Viimati märgitud juhul on võimalik menetluskulu hüvitis

pankrotistunud süüdistatavalt kriminaalmenetluses välja mõista, kuid riik saab selle sisse

nõuda alles pärast süüdistatava pankrotimenetluse lõppu. (Vt lähemalt Tartu

Ringkonnakohtu 5. augusti 2019. a otsus nr 1-18-8391/33, p-d 34–40.)

570. Kohtute infosüsteemist ei nähtu, et R. Põdra pankrotimenetluses oleks pankrotihaldur

esitanud jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks. Seetõttu pole praegu alust menetluskulu

hüvitist R. Põdralt välja mõista, vaid piirduda tuleb selle suuruse kindlaksmääramisega.

10.4. Menetluskulu väljamõistmisest T. Tõnissoolt

571. Maakohus mõistis T. Tõnissoolt enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulu

katteks riigi kasuks välja kokku 8919 eurot 90 senti (sh 1350 eurot sundraha ja 7569 eurot

90 senti muu menetluskulu katteks).

572. Kuna erinevalt maakohtust ei tunnista ringkonnakohus T. Tõnissood süüdi esimese astme

kuriteos, vaid üksnes teise astme kuriteos, langeb ka ära alus mõista T. Tõnissoolt välja

esimese astme kuriteole vastav sundraha ehk 2,5 kuupalga alammäära (KarS § 179 lg 1

p 1). Samas ei saa T. Tõnissoolt välja mõista ka teise astme kuriteole vastavat sundraha

1,5 kuupalga alammäära ulatuses. Seda seetõttu, et T. Tõnissoo tunnistatakse käesolevas

kriminaalasjas süüdi kuriteos, mis on pandud toime enne Tartu Ringkonnakohtu 22. aprilli

2016. a otsust, millega T. Tõnissoolt juba mõisteti välja teise astme kuriteole vastav

140(143)

sundraha. Asjaolu, et isiku kuritegusid, mis moodustavad hiljem tuvastatud kogumi

(KarS § 65 lg 1), menetletakse eraldi menetlustes, ei anna alust mõista sundraha välja topelt.

573. Kuna erinevalt maakohtust mõistab ringkonnakohus T. Tõnissoo KarS § 394 lg 2 p-de 1

ja 3 järgi õigeks, tuleb ka osa muust maakohtu poolt T. Tõnissoolt välja mõistetud

menetluskulust jätta KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda. Ringkonnakohus mõistab

T. Tõnissoolt riigi kasuks välja ligikaudu poole muust apellatsioonimenetluse-eelsest

menetluskulust ehk 3750 eurot.

10.5. Kannatanu DnB menetluskulu hüvitamisest

574. Maakohus mõistis KrMS § 182 lg-te 2 ja 4 alusel tsiviilkostja T. Saarmannilt kannatanu

DnB kasuks viimase menetluskulu katteks välja 4278 eurot. Kuna ringkonnakohus tühistab

maakohtu otsustuse kannatanu tsiviilhagi rahuldamise kohta ja jätab tsiviilhagi läbi

vaatamata, langeb ka ära KrMS § 182 lg-st 2 tulenev alus mõista tsiviilhagi menetlemisest

tingitud menetluskulu välja kannatanult. Seega tuleb maakohtu kõnealune otsustus

tühistada.

575. KrMS § 182 lg 5 esimene lause sätestab, et tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse

läbi vaatamata jätmise korral õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise või kriminaalmenetluse

lõpetamise tõttu kannab tsiviilhagi või avalik-õigusliku nõudeavalduse menetlemisest

tingitud kulud riik. Kuna ringkonnakohus jätab DnB tsiviilhagi läbi vaatamata just

kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu, tuleb kannatanu apellatsioonimenetluse-eelne

menetluskulu summas 4278 eurot hüvitada riigil.

576. Lisaks on kannatanu esitanud ringkonnakohtule kaks taotlust, milles palutakse mõista

tsiviilkostjalt välja kannatanul apellatsioonimenetluses tekkinud kulu – lepingulisel

esindajale makstud tasu kogusummas 1272 eurot. Lisaks palub kannatanu mõista

tsiviilkostja

poolt

hüvitamisele

kuuluvatelt

menetluskuludelt

välja

viivise

VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

577. Taotluse kohaselt kulus kannatanu vandeadvokaadist esindajal T. Saarmanni

apellatsiooni analüüsiks ja vastuväidete koostamiseks 5 tundi 11 minutit, ringkonnakohtu

istungiks ettevalmistumiseks 2 tundi ja kohtuistungil osalemiseks 3 tundi 35 minutit.

Esindaja osutas kannatanule õigusteenust tunnihinnaga 120 eurot (ilma käibemaksuta).

578. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses

märgitud toimingud on olnud vajalikud ja nende ajakulu saab pidada põhjendatuks. Samuti

on mõistliku suurusega õigusteenuse tunnihind. Seega on kogu kannatanu taotluses

märgitud summa käsitatav menetluskuluna KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes.

579. Kuna aga ringkonnakohus jätab tsiviilhagi kriminaalmenetluse osalise lõpetamise tõttu

läbi vaatamata, ei tule kannatanu apellatsioonimenetluse kulu hüvitist välja mõista mitte

141(143)

tsiviilkostjalt, vaid riigilt KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel (vt ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi 10. oktoobri 2019. a otsus nr 1-16-6137/262, p 12).

580. Seega kokku tuleb riigilt kannatanule selles kriminaalmenetluses tekkinud menetluskulu

katteks välja mõista 5550 eurot.

581. Kannatanu taotlus menetluskulu hüvitiselt viivise väljamõistmiseks jätab kolleegium

rahuldamata, kuna VÕS § 113 ei ole süüteomenetluses riigilt välja mõistetud

menetluskulude hüvitise tasumisega viivitamisel vahetult kohaldatav ja viivitusintressi ei

saa välja mõista etteulatuvalt menetluskulude hüvitamist ettenägeva kohtulahendiga

(Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. aprilli 2015. a otsus asjas nr 3-1-1-23-15, p 78).

10.6. Tsiviilkostja T. Saarmanni menetluskulu hüvitamisest

582. Kuna tsiviilhagi jääb kriminaalmenetluse lõpetamise tõttu läbi vaatamata, peab ka

tsiviilkostja menetluskulu KrMS § 182 lg 5 esimese lause alusel hüvitama riik. Tsiviilkostja

on esitanud nii maakohtule kui ka ringkonnakohtule taotluse lepingulisele esindajale

makstud tasu hüvitamiseks. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka ka

valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Mõistlikku suurust ületavat

esindajatasu menetluskulu hulka ei arvata ja järelikult ei saa kriminaalasja menetleja

otsustada ka selle hüvitamist. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 25. mai 2017. a määrus

asjas nr 3-1-1-22-17, p 59)

583. Maakohtule esitatud 18. juuni 2018. a taotluses (KoTo, kd 26, tl 43) palus tsiviilkostja

mõista kannatanult tsiviilkostja kasuks välja menetluskulu summas 7862 eurot 40 senti.

Taotluse kohaselt osutas advokaadist esindaja tsiviilkostjale 50,4 tundi õigusteenust

hinnaga 130 eurot/tund, millele lisandus käibemaks. Ringkonnakohtul pole alust arvata, et

taotluse spetsifikatsioonis toodud esindustoimingud olid ebavajalikud või et nende ajakulu

oleks ülepaisutatud. Samuti tuleb pidada mõistlikkuse piiridesse jäävaks õigusteenuse

tunnihinda. Järelikult tuleb 18. juuni 2018. a taotluses nimetatud summa riigil tsiviilkostjale

hüvitada.

584. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise taotluses palub

tsiviilkostja tema kasuks välja mõista 3900 eurot. Taotluse kohaselt kulus tsiviilkostja

esindajal maakohtu otsuse analüüsiks ja apellatsiooni koostamiseks 14,5 tundi,

kohtuistungiks ettevalmistumiseks 3 tundi, kohtuistungile sõitmiseks 1,5 tundi ja

kohtuistungil osalemiseks 6 tundi. Õigusteenuse tunnihind oli 130 eurot, millele lisandus

käibemaks.

585. Kolleegium märgib esmalt, et ringkonnakohtu istung kestis planeeritud 6 tunni asemel

3 tundi 41 minutit ehk ümardatult 3,75 tundi. Seega saab sellel osalemise eest makstavaks

mõistlikuks tasuks pidada 585 eurot ehk tsiviilkostja taotletust 351 euro võrra väiksemat

summat.

142(143)

586. Teiseks tuleb silmas pidada, et tsiviilhagi lahendamine moodustab maakohtu otsusest

võrdlemisi väikese osa (6 lk). Ehkki tsiviilkostjat võisid mõjutada ka kohtu poolt R. Põdra

süüküsimuse lahendamisel tehtud järeldused, ei nähtu tsiviilkostja apellatsioonist, et

apellant oleks neid käsitlenud. Tsiviilkostja apellatsioonis tuginetakse eeskätt kannatanu

nõude aegumisele, vaidlustatakse nõude materiaalõiguslikku kvalifikatsiooni ja käsitletakse

tõendeid, mis näitavat, et tsiviilkostja juhitud äriühingu arved ei olnud DnB-le aluseks

MRP-le laenumaksete ülekandmisel. Apellatsiooni põhjendava osa maht on umbes seitse

lehekülge ja selles ei käsitleta õiguslikult ega faktiliselt keerukaid küsimusi. Lisaks tuleb

arvestada, et tsiviilkostja esindaja osales ka esimese astme kohtu menetluses ja pidi seega

olema juhtumi asjaoludega kursis. Seetõttu ei pea kolleegium 14,5 tundi kohtuotsuse

analüüsi ja apellatsiooni koostamise ajakuluna mõistlikuks. Kolleegium loeb nende

toimingute mõistlikuks ajakuluks 8 tundi.

587. Järelikult saab tsiviilkostja esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu pidada

KrMS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks (8h+3h+1,5h+3,75h) x 130€/h x 1,2 =

= 2535 euro ulatuses.

588. Kokku tuleb riigil KrMS § 182 lg 5 alusel hüvitada tsiviilkostjale menetluskulu summas

10 397 eurot 40 senti. Käesoleva otsuse punktis 581 toodud põhjusel jääb rahuldamata ka

tsiviilkostja esindaja taotlus VÕS § 113 lg 1 kohaldamiseks.

10.7. Menetluskulu jätmisest riigi kanda

589. Riigil tekkinud menetluskulu (sh määratud kaitsjatele makstud riigi õigusabi tasu ja

kuluhüvitised) jäävad osas, milles seda käesoleva otsusega süüdistatavatelt välja ei

mõisteta, riigi kanda. Muu hulgas jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda kogu OÜ Aurol

(pankrotis) kaitsjale makstud riigi õigusabi tasu ja kuluhüvitis, sest ringkonnakohus mõistab

selle süüdistatava täielikult õigeks.

11. Kokkuvõte

590. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4 ning lg 2 p-st 1, § 199 lg 1

p-st 2 § 338 p-st 2 ja § 310 lg-st 2, tühistab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu

11. märtsi 2019. a otsuse, tehes tühistatud osas uue otsuse (vt täpsemalt resolutiivosa).

Kokkuvõtlikult mõistab kolleegium R. Põdra õigeks talle omastamises ja rahapesus ning

osaliselt ka maksejõuetuse põhjustamises esitatud süüdistuses. R. Põdrale kelmuses esitatud

süüdistuse osas lõpetab ringkonnakohus kriminaalmenetluse kuriteo aegumise tõttu.

R. Põder jääb KarS § 384 lg 1 järgi süüdi kuni 26. märtsini 2010 toime pandud

maksejõuetuse põhjustamises. Rahapesus tuleb õigeks mõista ka T. Tõnissoo ja OÜ Aurol

(pankrotis). Soodustuskelmuses jääb T. Tõnissoo süüdi. Osalise õigeksmõistmise tõttu

muutuvad ka R. Põdra ja T. Tõnissoo karistused. Konfiskeerimisotsustus tuleb tühistada ja

vara aresti alt vabastada. Kannatanu tsiviilhagi tsiviilkostja vastu jääb läbi vaatamata ja

kannatanul on õigus esitada oma nõue uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Ringkonnakohus

teeb ka uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse.

143(143)

12. Lisamärkus süüdistuse selguse ja arusaadavuse kohta

591. Ringkonnakohus juhib taaskord prokuratuuri tähelepanu sellele, et süüdistuse tekst peab

olema keeleliselt korrektne ja loogiliselt struktureeritud. Riigikohus on korduvalt

selgitanud, et süüdistus peab vastama kirjakeele normile, ja tauninud praktikat formuleerida

süüdistuse tekst võimalikult väikese arvu lausetega ja koondada igasse lausesse palju

erinevaid mõtteid. Ülipikkade mitmeastmeliste lausete kasutamine ning nendes mahuka

informatsiooni edastamine muudab süüdistuse teksti lugemise aeganõudvaks, vähendab

selle arusaadavust ja võib põhjustada mitmetimõistetavusi. Seetõttu tuleb nii süüdistusaktis

kui ka kohtuotsuses kasutada normaalse struktuuriga lauseid, mille lugemine ei tekita

mõttekatkestusi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. veebruari 2016. a otsus asjas

nr 3-1-1-109-15, p 197.)

592. Menetletavas kriminaalasjas esitatud süüdistus eeltoodud nõuetele ei vasta. Lisaks sellel,

et kohati on raskesti jälgitavad süüdistuses toodud arvnäitajad ja nende omavahelised

seosed (milline rahasumma on millisest hõlmatud; miks on mingite väljamaksete tegemist

ette heidetud just konkreetse perioodi lõikes jne), on süüdistuse tekst ka muidu ebakorrektne

ja raskesti jälgitav. Ühe näitena osundab kolleegium järgmist lauset:

Roland Põtra süüdistatakse ka veel selles, et eesmärgiga jätkata Valgas Vabaduse 39, Turu 3 ja Jaama pst

1a asuvatelt kinnistutelt saadava üüritulu omastamist ja takistamaks üürirahade laekumist OÜ-le MRP

Ärigrupp (pankrotis) olukorras, kus OÜ MRP Ärigrupp pankrotimenetluse ja sellega seotud tsiviilasjadega

kohustati eeltoodud kinnistutel asuvaid suurüürnikke tasuma üürisummad kohtu deposiiti, mille tulemusel

oli Valter Malmil ja Roland Põdral raskendatud üüritulude omastamine, töötasid Valter Malm ja Roland

Põder jätkuva õigusliku segaduse tekitamiseks ja raha omastamise jätkamiseks seoses Kinnistute

üürituludega välja skeemi, kus väitsid, et neil on 03.10.2000 tagatislepingu ja selle lisade 1 ja 2 alusel

tekkinud õiguslik alus üle võtta Valgas Vabaduse 39 ja Turu 3 kinnistutel (edaspidi jätkuvalt nimetatud

Kinnistuteks) asuvatest üürilepingutest tulenevad õigused ja kohustused ning sellega seoses on neil

02.12.2011 OÜ-ga Valga Leivatehas sõlmitud kokkuleppe alusel seisuga 01.12.2011 nõue OÜ Valga

Leivatehas vastu summas 2 169 034 eurot.

593. Sellelaadne tekst muudab süüdistusest arusaamise väga raskeks ja sunnib nii

menetlusosalised kui ka kohtu mõistatama, mida prokurör on tegelikult silmas pidanud ja

milline õiguslik tähendus selles riikliku süüdistaja arvates on (nt mida tähendab „jätkuva

õigusliku segaduse tekitamine“ ja miks see on süüdistuse seisukohalt oluline).

594. Süüdistuse puudused ei ole kokkuvõttes siiski sellised, mis muudaksid kaitseõiguse

teostamise ja asja menetlemise võimatuks või ebamõistlikult raskeks. Siiski võinuks

kvaliteetsem süüdistus kriminaalasja menetlust lihtsustada.

Juhan Sarv

Mati Kartau

Aarne Sarjas

(allkirjastatud digitaalselt)