1-19-904/84 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

E E S T I V A B A R I I G I N I M E L

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2020, Tartu (kirjalikus menetluses)

Kriminaalasja number

1-19-904

Kohtukoosseis

Mati Kartau, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus

Kriminaalasi

Yuri Ekimenko süüdistatuna KarS § 113 lg 1 järgi ja Aivar

Vanik süüdistatuna KarS § 113 lg 1 ning § 121 lg 2 p 3 järgi

üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus

Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 6. septembri 2019 otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatav Yuri Ekimenko kaitsja vandeadvokaat Ilya Zuev

ja süüdistatav Aivar Vaniku kaitsja vandeadvokaat Sergei

Politšev

Prokurör

Ringkonnaprokurör Jaanika Kõrgmaa

Süüdistatav

Yuri Ekimenko

isikukood 38312162225;

elukoht XXX;

kriminaalkorras karistamata;

tõkendina kohaldatud vahistamist alates 07.08.2018.

Süüdistatav

Aivar Vanik

isikukood 37503052217;

elukoht XXX;

kriminaalkorras karistamata;

tõkendit kohaldatud vahistamist alates 06.09.2019.

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 6. septembri 2019 otsus sisuliselt muutmata, tehes selle

resolutsioonis täpsustuse Yury Ekimenko ärakandmisele kuuluva karistuse

suuruse osas, lugedes õigeks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 8 aastat 11

kuud 1 päev vangistust.

2. Yury Ekimenko kaitsja apellatsioon osaliselt rahuldada, Aivar Vaniku kaitsja

apellatsioon jätta rahuldamata.

3. Määrata

advokaadibüroole

Grandman

Law

Firm

Advokaadibüroo

vandeadvokaat

Ilya

Zuevi

poolt

Yuri

Ekimenkole

käesolevas

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks

259,20 eurot (sh käibemaks 43,20 eurot).

4. Mõista Yuri Ekimenkolt riigituludesse menetluskuluna välja 259,20 eurot

apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.

5. Yuri Ekimenkol tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda otsusele lisatud

makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

6. Määrata Ida-Viru Advokaadibüroole vandeadvokaat Sergei Politševi poolt Aivar

Vanikule käesolevas apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava

tasu suuruseks 217,20 eurot (sh käibemaks 36,20 eurot).

7. Mõista Aivar Vanikult riigituludesse menetluskuluna välja 217,20 eurot

apellatsioonimenetluses kaitsja poolt osutatud õigusabi eest.

8. Aivar Vanikul tuleb väljamõistetud menetluskulud tasuda otsusele lisatud

makseinfo alusel 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui

rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded

täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud

korras.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu 8. jaanuaril 2020 ja samast

kuupäevast on kohtumenetluse pooltel sellega võimalik tutvuda.

Kassatsiooniõiguse kasutamisel tuleb kassatsioon esitada kirjalikult Riigikohtule 30 päeva

jooksul alates 9. jaanuarist 2020.

Maakohtu otsus

1. Y. Ekimenkole ja A. Vanikule on esitatud süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi selles, et nad

06.08.2018 kella 17.48 paiku, olles alkoholijoobes, läksid S.G. i juurde aadressile XXX . A.

Vanik oli varasemalt ühise alkoholitarvitamise käigus andnud kannatanule raha, et viimane

ostaks alkoholi, mida S.G. ei teinud. Süüdistuse kohaselt kasutasid A. Vanik ja Y. Ekimenko

tahtliku tapmise eesmärgil kannatanu suhtes füüsilist vägivalda. Kannatanu korterisse sisenedes

lõi A. Vanik S.G. i rusikaga näkku, mille tagajärjel viimane kukkus. Seejärel lõid süüdistatavad

korduvalt põrandal lebavat kannatanut rusikate ning/või jalgadega vastu keha ning pead. Lisaks

asetas Y. Ekimenko oma jala kannatanu pea peale ja pööras kannatanu pead ühelt poolt teisele.

Süüdistatavad tekitasid oma tegevusega kannatanule füüsilist valu ja järgmised vigastused –

roidemurrud koos rinnakelme vigastuse ning roietevahelise lihase rebendiga, parema kopsu

alasagara rebendi, nahaalused verevalumid ja marrastused mõlemale poole rindkeret, maksa

vasaku sagara hulgirebendid ja lömastuskolded, marrastused ja nahaalused verevalumid

mõlemale poole nägu ja juustega kaetud peanahale, põrutushaavad ülahuulele, nahaalused

verevalumid mõlemale üla-jäsemele. Süüdistatavad tekitasid kannatanule rindkere ja kõhu

tömptrauma mõlemapoolsete roiete hulgimurdudega mitmel anatoomilisel joonel koos

rinnakelme ja roidevahelise lihaste rebenditega paremas rindkereõõnes, parema kopsu

alasagara rebendi, mille tüsistusena tekkis parempoolne verirind ning parema kopsu kollapsi

maksakoe hulgirebendite ja lömastuskolletega, mille tüsistusega tekkis verikõht. Rindkere ja

kõhu tömbitrauma tulemusena arenes välja äge verekaotus tingituna sisemisest verejooksust ja

äge kopsu-südame puudulikkus, mis põhjustas S.G. i surma. Süüdistatavad lahkusid

sündmuskohalt, jättes kannatanu põrandale lamama.

2. A. Vanikut süüdistatakse KarS § 121 lg 2 p 3 järgi veel ka selles, et pärast seda, kui viimane oli

kasutanud 06.08.2018 S.G. i suhtes vägivalda, kannatanu korterist lahkudes ja olles

alkoholijoobes, 06.08.2018 kell 18.38 aadressil XXX tekkinud tüli käigus haaras randmetest

kõrges eas oleval M.O. l, pigistades teda jõuga randmetest. Seejärel lükkas A. Vanik kannatanu

diivanile ja lõi kannatanut käega pea piirkonda ning rusikaga rinnakorvi paremasse piirkonda.

Oma tegevusega tekitas A. Vanik kannatanule füüsilist valu ning kehavigastusi (hematoomid).

3. Viru Maakohtu 06.09.2019 otsusega tunnistati Y. Ekimenko KarS § 113 lg 1 järgi süüdi ja

karistati 10 aasta pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka

eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 07.08.2018 kuni 05.09.2019, s.o 1 aasta ja 29 päeva

ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti Y. Ekimenkole 9 aastat ja 1 päev vangistust.

4. Sama otsusega tunnistati KarS § 113 lg 1 järgi süüdi ka A. Vanik ja karistati 10 aasta pikkuse

vangistusega. A. Vanik tunnistati süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ja karistuseks mõisteti 1

aasta vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti A. Vanikule liitkaristuseks 11 aastat vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg ajavahemikul 07.08.2018 kuni

09.08.2018 karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks liitkaristuseks mõisteti A. Vanikule 10

aastat 11 kuud ja 27 päeva vangistust.

5. Ühtlasi rahuldati kannatanu Z.G. tsiviilhagi ja Y. Ekimenkolt ning A. Vanikult mõisteti

solidaarselt kannatanu kasuks välja kuriteoga tekitatud varaline kahju summas 510 eurot.

6. Y. Ekimenkolt mõisteti välja menetluskulu summas 5639,30 eurot, mis tuleb tasuda ositi ühe

aasta jooksu. A. Vanikult mõisteti välja menetluskulu summas 7035,52 eurot, mis tuleb tasuda

ositi ühe aasta jooksul.

7. Maakohtu hinnangul on tõendamist leidnud, et A. Vanik ja Y. Ekimenko on toime pannud KarS

§ 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, põhjustades kannatanu surma.

8. Asjas puudub vaidlus selles, et 06.08.2018 päevasel ajal Sillamäe linnas A. Vanik, Y. Ekimenko

ja S.G. kohtusid, tarvitasid koos alkoholi ja viibisid süüdistuses toodud ajal kannatanu korteris.

Vaidlus on aga selles, mida kumbki süüdistatav kannatanu korteris tegi.

9. Y. Ekimenko avaldas, et tema kannatanut ei löönud, vaid puutus lamavat kannatanut vaid

jalaga. A. Vanik lõi kannatanut jalaga 5-6 korda, enne seda aga otsis midagi kannatanu korterist.

Maakohtu hinnangul on Y. Ekimenko ütlused ebausaldusväärsed, kuna ta on kohtueelse

uurimise käigus ja kohtumenetluse ajal andnud erinevaid ütluseid. Nimelt väitis Y. Ekimenko

eeluurimisel, et ta lõi kannatanut mitmel korral, kuid kuhu, seda ei suuda öelda. Samuti lõi ta

kannatanut möödudes jalaga ja läks minema.

10. A. Vanik avaldas, et kannatanu korterisse sisenedes nad küsisid viimaselt, miks ta tagasi ei

tulnud, aga S.G. i vastused ei olnud arusaadavad (A. Vanik andis väidetavalt kannatanule 20

eurot alkoholi ostmiseks ja pidi seejärel ostetud alkoholiga süüdistatavate juurde tagasi tulema,

mida kannatanu aga ei teinud). Seejärel avastasid nad kannatanu külmkapist kaks pudelit viina,

kumbki võttis endale ühe pudeli. Y. Ekimenko palus tal seejärel korterist lahkuda. Ta ei jõudnud

veel trepimademele minna, kui kuulis müra. Tagasi tulles nägi ta, et Y. Ekimenko istub

kannatanu peal ja peksab kätega kannatanut. Seejärel tassis A. Vanik Y. Ekimenko kannatanust

eemale. S.G. lamas koridoris, enne kööki. Majast välja minnes tänaval helistas A. Vanik S.G.

ile, aga selgus, et viimase telefon asub Y. Ekimenko kotis. Samuti oli Y. Ekimenko kotis ka

S.G. i pangakaart, mille Y. Ekimenko viskas trepikoja juures ära. Lahkudes arvas A. Vanik, et

kannatanu on elus, kuna verd ta viimasel ei näinud. Samuti oli ära minnes S.G. suuteline

rääkima, kuna käskis neil ära minna.

11. Maakohus leidis, et A. Vaniku ütlused ei ole eluliselt usutavad. See, kuidas A. Vanik käitus

pärast sündmust, viitab otseselt sellele, et A. Vanik oli ärritunud ja agressiivselt meelestatud.

Kannatanu M.O. , tunnistaja Y.O. ja süüdistatava Y. Ekimenko ütlustest nähtub, et pärast

kannatanu korterist lahkumist läksid süüdistatavad kannatanu M.O. korterisse, kus A. Vanik

ilma ühegi mõjuva põhjuseta ründas eakat naist, kellega A. Vanikul olid head suhted.

12. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et korteris valitses korralagedus justkui oleks seda

läbi otsitud. Maakohtu hinnangul oligi A. Vanikul mõjuv põhjus korteri läbiotsimiseks, kuna

just viimane andis kannatanule alkoholi ostmiseks raha, mida viimane ei teinud ega tagastanud

ka raha. Seega oli A. Vanikul kannatanu peksmiseks motiiv.

13. Maakohus leidis, et mõlemad süüdistatavad süüstavad teineteist eesmärgiga vabaneda

vastutusest, samas viitavad asjas kogutud objektiivsed tõendid aga sellele, et A. Vanik ja Y.

Ekimenko peksid ühiselt kannatanu surnuks.

14. Esmalt viitab sellele kannatanu kehavigastuse hulk.

15. Samuti oli Y. Ekimenko kannatanu M.O. le 06.08.2019 õhtul avaldanud, et nad olid koos A.

Vanikuga S.G. i juures ja peksid teda. Kui M.O. küsis, mille eest, siis Y. Ekimenko vastas, et

S.G. peitis viina ära.

16. Ühtlasi leidis DNA ekspertiisiaktiga nr 18E-GE0894 tõendamist, et Y. Ekimenko vasakult ja

paremalt kinganinalt, parema varruka manseti sisemiselt poolelt, paremalt ja vasakult

püksisäärelt ning vasaku kinga kingapaelte detaililt leiti S.G. i verd. Sama DNA

ekspertiisiaktiga leiti S.G. i verd ka A. Vaniku parema kinga sisemiselt küljelt ja vasaku kinga

välimiselt küljelt. Teisisõnu leiti kannatanu verd Y. Ekimenko pluusilt, kingadelt ja pükstelt

ning A. Vaniku kingadelt.

17. Eeltoodu näitab aga maakohtu hinnangul üheselt, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut

kängitsetud jalgadega ja seda, et Y. Ekimenko peksis kannatanut ka rusikatega, kuna kannatanu

verd leiti Y. Ekimenko varruka mansetilt. Seega ei vasta tõele Y. Ekimenko ütlused, et tema ei

osalenud koos A. Vanikuga kannatanu peksmises.

18. DNA ekspertiis kogumis teiste tõenditega lükkab ümber versiooni, et kannatanu veri võis

süüdistatavate riietele ja kingadele sattuda juhuslikult, s.o põhjusel, et süüdistatavad viibisid

kannatanu korteris, mille põrand oli verine või et nad puutusid kannatanut jalgadega. Kuna

kannatanu verd avastati Y. Ekimenko mõlemalt kinganinalt, on ümber lükatud versioon, et Y.

Ekimenko vaid puutus lamavat kannatanut. Eeltoodu viitab üheselt sellele, et Y. Ekimenko lõi

kannatanut mõlema jalaga.

19. Kokkuvõtvalt leidis maakohtu hinnangul tuvastamist, et mõlemad süüdistatavad peksid

kannatanut jalgade ja rusikatega pähe ning rindkerre, s.o elutähtsate organite piirkonda ja panid

ühiselt toime tapmise. Maakohus leidis, et mõlemad süüdistatavad tegutsesid sisuliselt vaikival

kokkuleppel ja ühise tahtlusega. Kannatanu korterisse tuldi koos, kannatanut peksti ühiselt,

keegi kiirabi ega politseid ei kutsunud. Seega realiseeriti ühise teopanusega ühist teoplaani.

20. Pekstes kannatanut mitmel korral rusikate ja kängitsetud jalgadega pähe ja rindkere piirkonda

ja jättes kannatanu pärast seda abitusse seisundisse, pidasid süüdistatavad võimalikuks

kannatanu surma tekkimist ja möönsid seda, mistõttu saab öelda, et süüdistatavad panid tapmise

toime vähemalt kaudse tahtlusega.

21. Maakohus mõistis A. Vaniku süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi. A. Vanik tunnistas ennast

temale süüks arvatavas teos süüdi ja asjas puudub selles osas sisuline vaidlus.

22. Y. Ekimenkole karistust mõistes võttis maakohus arvesse, et viimane pani toime teise isiku

tapmise. Asjas puuduvad maakohtu hinnangul karistust kergendavad asjaolud, raskendavaks

pidas maakohus kuriteo toimepanemist grupis KarS § 58 p 10 mõttes. Y. Ekimenko süü on

käesolevas asjas keskmine, tegu on toime pandud kaudse tahtlusega ja süüdistatavat ei ole

varasemalt kriminaalkorras karistatud. Eeltoodu alusel pidas maakohus võimalikuks mõista Y.

Ekimenkole vangistus veidi alla KarS § 113 lg-s 1 ette nähtud sanktsiooni keskmist määra, s.o

maakohus karistas A. Vanikut kümne aasta pikkuse vangistusega.

23. A. Vanikut KarS § 113 lg 1 järgi kümne aasta pikkuse vangistusega karistades juhindus

maakohus sarnastest alustest nagu Y. Ekimenkole karistust mõistes (vt käesoleva otsuse p 22).

24. Lisaks karistas maakohus A. Vanikut ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi ühe aastase vangistusega.

Maakohus võttis siinkohal arvesse, et kannatanu näol oli tegemist eaka naisterahvaga (üle 80

aasta vana), mistõttu võttis maakohus raskendava asjaoluna arvesse KarS 58 p 3 tähenduses

kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Samas kergendavateks asjaoludeks pidas

maakohus KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 9 tähenduses puhtsüdamlikku kahetsust ja kannatanuga

leppimist. Maakohtu hinnangul on A. Vaniku süü all keskmise, kuritegu on toime pandud

kavatsetult ja isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Puudub alus isiku

karistamiseks rahalise karistusega, kuna kuritegu on toime pandud pärast tapmise

toimepanemist, mille eest määrati A. Vanikule pikk vanglakaristust. Sellest tulenevalt ei oleks

karistuse eesmärke rahalise karistusega võimalik saavuta. Sellest tulenevalt pidas maakohus

põhjendatuks karistada A. Vanikut KarS § 121 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksema

vangistusega, milleks on üks aasta.

Y. Ekimenko kaitsja apellatsioon

25. Süüdistatav Y. Ekimenko kaitsja vandeadvokaat I. Zuev taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja

Y. Ekimenko õigeksmõistmist. Ühtlasi taotletakse tekkinud menetluskulude riigi kanda jätmist.

Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et Y. Ekimenko süü ei ole KarS § 113 lg 1 järgi tõendamist leidnud.

26. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu korteris tegi.

Olukorras, kus kaks süüdistatavat räägivad üksteisele vastu, ei ole objektiivselt võimalik aga

eeltoodut tuvastada. Y. Ekimenko jääb selle juurde, tema ei kasutanud kannatanu suhtes

vägivalda. Samas on oluline, et Y. Ekimenko käis kannatanu juures esimest korda, A. Vanik on

aga kannatanut korduvalt külastanud.

27. Süüdistatavad läksid kannatanu poole, sest A. Vanik andis kannatanule viina ostuks raha, mida

S.G. ei teinud ja raha tagasi ei andnud. Seega oli A. Vanikul kannatanu karistamiseks olemas

motiiv, millest kirjutab otsuses ka maakohus.

28. Pärast kannatanu peksmist läksid mõlemad süüdistatavad Y.O. poole, kus A. Vanik kasutas

M.O. suhtes füüsilist vägivalda. Sündmuse tunnistajaks olnud tunnistaja Y.O. ja kannatanu

M.O. kinnitasid, et A. Vanik oli sel päeval agressiivne ja ärritunud. A. Vanik ei pööranud M.O.

t pekstes tähelepanu sellele, et viimane kutsus abi ja kannatanu rünne lõppes alles siis, kui

konflikti sekkus Y.O. . A. Vaniku sõnul vajab ta psühhiaatrilist abi ja peab võtma vastavaid

ravimeid, mida ta süüdistuses toodud ajal ja varasemalt ei teinud. A. Vanik tunnistab, et ta võib

muutuda agressiivseks.

29. S.G. i verd leiti mõlema süüdistatava riietelt, mis aga ei tähenda, et Y. Ekimenko oleks

kannatanut peksnud. Muud tõendid välise teopildi kohta puuduvad. Y. Ekimenkot ei ole

võimalik süüdi tunnistada ainuüksi seetõttu, et ta viibis kannatanu korteris, kus A. Vanik

kannatanut lõi (vt ka RKKKo nr 3-1-1-10-15).

30. Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et tegu on toime pandud grupis. Asjas puuduvad

mistahes viited sellele, et tegemist oli Y. Ekimenko ja A. Vaniku vahelise vaikiva kokkuleppega

ja maakohus ei ole toodud järeldust ka selgitanud (vt RKKKo nr 3-1-1-68-12, p 8.1).

Süüdistatavate rollid, eesmärgid ja konkreetselt teod on jäänud maakohtu poolt tuvastamata ja

analüüsimata. Sisuliselt leidis maakohus, et kuna mõlemad süüdistatavad viibisid 06.08.2018

kannatanu korteris, vastutavad mõlemad.

31. Ühtlasi ei nõustu kaitsja maakohtuga ka selles, et täidetud on kuriteo subjektiivne koosseis.

Maakohus leidis, et kuritegu on toime pandud kaudse tahtlusega. S.G. i surnukeha ekspertiisist

nähtub, et löökide suund oli erinev, s.o löödi kuhu juhtus. Seega ei ole realiseeritud subjektiivne

koosseis.

32. Viimaks leiab kaitsja sedagi, et maakohus on eksinud ka Y. Ekimenkole karistust mõistes.

Maakohus mõistis mõlemale süüdistatavale karistuseks 10 aastat vangistust. Seega leidis

maakohus, et Y. Ekimenko osalus kuriteo toimepanemises oli A. Vanikuga võrdne. Samas tuleb

siiski arvesse võtta, et A. Vanikul oli teo toimepanemiseks olemas motiiv, s.o ilmselgelt oli A.

Vanik huvitatud S.G. i peksmisest, mistõttu ei ole Y. Ekimenko karistusmäär vastavuses

teopildiga. Lisaks tuleb arvesse võtta ka seda, et A. Vanik, kes viibis kogu eeluurimise kestel

vabaduses, ei teinud midagi selleks, et hüvitada Z.G. le kahju. Y. Ekimenko oli aga

kriminaalmenetluse ajal vahi all ja tal ei olnud võimalik Z.G. le kahju hüvitada. Seega, kui Y.

Ekimenko süü leiab siiski tõendamist, tuleks talle määrata kergem karistus.

33. Muuhulgas juhib kaitsja ringkonnakohtu tähelepanu sellele, et maakohus määras Y.

Ekimenkole karistuseks 10 aastat vangistust. Kuna Y. Ekimenko viibis perioodil 07.08.2018 –

05.09.2019 (s.o 1 aasta ja 29 päeva) vahi all, kuulub ära kandmisele 8 aastat 11 kuud ja 1 päev

vangistust, mitte aga 9 aastat ja 1 päev, nagu leidis maakohus.

A. Vaniku kaitsja apellatsioon

34. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ka A. Vaniku kaitsja vandeadvokaat S. Politšev, kes

taotleb samuti maakohtu otsuse tühistamist ja A. Vaniku KarS § 113 lg 1 järgi õigeksmõistmist.

Samuti taotletakse kannatanu M.O. episoodis A. Vaniku teo ümberkvalifitseerimist KarS § 121

lg 1 järgi. Ühtlasi taotletakse süüdistatavale kergema karistuse mõistmist, A. Vaniku vastu

esitatud tsiviilhagi rahuldamata jätmist ja A. Vanikult menetluskuludena üksnes 750 euro

suuruse sundraha välja mõistmist.

35. A. Vaniku ütlused kannatanu korteris toimunud kohta on ühesugused ja järjepidavad. Samas Y.

Ekimenko poolt kohtuliku uurimise käigus antud ütlused erinevad oluliselt kohtueelse

menetluse käigus antud ütlustest. Y. Ekimenko ei rääkinud kohtueelse menetluse käigus midagi

sellest, et ta oleks korterisse sisenedes näinud, kuidas A. Vanik lõi S.G. i rusikaga näkku, mille

tagajärjel viimane lendas oma korterisse. Vastastamisel A. Vanikuga ütles Y. Ekimenko

järgmist: „Ma mäletan, et siis kui S.G. avas ukse, Vadim astus sisse, sirutas käe välja, peale

mida S.G. kukkus. Seepärast ma otsustasin, et ta lõi teda. Lööki ennast mina ei näinud“. Y.

Ekimenko ütlustest nähtub üheselt, et ta järeldas, et A. Vanik lõi kannatanut, aga ta ei näinud

seda. Samuti ei rääkinud Y. Ekimenko kohtueelse uurimise käigus midagi sellest, et A. Vanik

oleks korteris viibides kannatanut löönud, sealhulgas jalgadega keha piirkonda. Kohtueelse

menetluse käigus avaldas Y. Ekimenko, et korterisse sisenedes lõi ta kannatanut mitu korda,

aga kuhu, seda ei mäleta. Korterist lahkudes lõi ta jalaga lamavat S.G. i. Kohtuliku uurimise

käigus Y. Ekimenko aga eitas kõike. Küsimusele, miks ta andis kohtueelse uurimise ajal antud

ütlustest erinevaid ütluseid, ta ei osanud anda eluliselt usutavaid põhjendusi. Sellest tulenevalt

leiab kaitsja, et Y. Ekimenko ütlused ei ole usaldusväärsed.

36. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtuga selles, et A. Vaniku ütlused ei ole eluliselt usutavad ega

haaku teiste, asjas kogutud tõenditega. KrMS § 312 p 2 alusel esitatakse kohtuotsuse põhiosas

tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendatakse, miks ta neid usaldusväärseks ei

pea. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ta ei pea A. Vaniku ütluseid usaldusväärseteks. Seega

A. Vaniku ütlused selle kohta, et Y. Ekimenko peksis kannatanut, on maakohtu jaoks

usaldusväärsed. Eeltoodu on aga vastuolus maakohtu seisukohaga, et süüdistatavad süüstavad

üksteist eesmärgiga vabaneda süüdistusest. Kui A. Vaniku ütlused Y. Ekimenko tegevuses osas

on maakohtu jaoks usaldusväärsed, ei ole alust väita, et A. Vaniku ütlused on suunatud

vastutusest vabanemisele.

37. Samuti avaldati kohtuliku uurimise käigus A. Vaniku kohtueelse uurimise ajal antud ütlused

usaldusväärsuse kontrollimiseks üksnes selles osas, mis puudutab S.G. i telefoni ja pangakaardi

ära viskamist. A. Vanik selgitas kohtuistungil, et ta unustas ära, et just tema viskas telefoni ja

pangakaardi ära ning kohtueelse uurimise käigus antud ütlused on tõelised.

38. Ühtlasi on tuvastamist leidnud, et S.G. i ja A. Vaniku vahel olid sõbralikud suhted, omavahel

suheldi kümme aastat, sealhulgas tarvitati koos alkoholi. Konflikte omavahel ei olnud. Samas

enne süüdistuses toodud aega Y. Ekimenko ja S.G. omavahel tuttavad ei olnud. Seega on

eluliselt usutav, et sel hetkel, kui A. Vanik nägi Y. Ekimenkot kannatanut peksmas, püüdis A.

Vanik Y. Ekimenkot kannatanust eemale tirida. Seda enam, et enne seda leidis A. Vanik

kannatanu külmkapist viinapudeli, mille endale võttis – eeltoodu oligi S.G. i juurde mineku

põhjuseks.

39. A. Vaniku käitumine M.O. suhtes ei oma põhjuslikku seost sellega, kuidas A. Vanik käitus

S.G. i korteris. Tõendid, mis kinnitavad M.O. suhtes agressiivset käitumist, ei saa tõendada

seda, et samal päeval teises kohas ja teisel kellaajal oleks A. Vanik S.G. i peksnud. Maakohtu

loogika, et kuna A. Vanik käitus M.O. korteris agressiivselt, peksis ta enne seda ka S.G. i, aga

kuna Y. Ekimenko käitus M.O. korteris rahulikult, ei peksnud ta S.G. i, ei ole õige.

40. Ühtlasi on maakohus jätnud tähelepanuta, et pärast seda, kui A. Vanik ja Y. Ekimenko lahkusid

S.G. i korterist, jõid nad ära pudeli viina, mille A. Vanik oli võtnud S.G. i korterist. Enne S.G.

i juurde minekut oli A. Vanik tarvitanud vaid õlut. Seega ta ei olnud niivõrd purjus. Y. ja M.O.

avaldasid, et süüdistatavad tulid nende juurde umbes kella 20.00 paiku õhtul. M.O. ei lasknud

A. Vanikut korterisse ja ta läks oma korterisse. Kohtuistungil ütles A. Vanik, et ta läks koju,

kus jõi õlut ja tuli M.O. korterisse, mis ei olnud lukustatud. Tal tekkis kannatanuga konflikt,

mille käigus ta lõi M.O. t. Tunnistaja J.O. andis kohtuistungil ütluseid, et A. Vanik lõi ema

seetõttu, et ta ei lasknud eelnevalt A. Vanikut korterisse. Maakohus on jätnud süüdistatava ja

tunnistaja ütlused tähelepanuta, millest võib järeldada, et A. Vanik kasutas M.O. suhtes

füüsilist vägivalda põhjusel, et kui nad saabusid Y. Ekimenkoga korterisse, ei lasknud M.O.

neid sisse. Seega selleks hetkeks, kui A. Vanik jõudis M.O. korterisse, oli S.G. i korterist

lahkumisest möödas piisavalt aega, mis võis jääda ajavahemikku kell 18.30 – 20.00. Kuna A.

Vanik oli alkoholijoobes, võis tema agressiivsus M.O. suhtes olla tingitud sellest, et kannatanu

ei lasknud A. Vanikut korterisse.

41. Samuti leidis maakohus, et S.G. i korteris olnud korralagedus viitab läbiotsimisele ja just A.

Vanikul võis olla põhjus läbiotsimiseks, kuna tema andis kannatanule alkoholi ostmiseks raha,

aga S.G. alkoholi ei ostnud ega raha tagasi ei andnud. A. Vanik kinnitas ka ise istungil, et otsis

S.G. i magamistoast raha, mille oli S.G. ile eelnevalt andnud. Eeltoodu ei saa aga olla piisavaks

motiiviks, miks oleks A. Vanik pidanud S.G. i peksma. Nagu öeldud, A. Vanik ja S.G. olid

sõbrad, nad olid suhelnud juba 10 aastat, tarvitanud nädalas vähemalt korra koos alkoholi ja

konflikte nende vahel ei olnud. A. Vanik leidis külmkapist pudeli viina, mille endale võttis.

Teine pudel jäi S.G. ile peaparanduseks.

42. Kaitsja ei nõustu maakohtuga ka selles, et süüdistatavad tegutsesid grupis. Ekspert M. Vassini

ütlustega on leidnud kinnitust, et S.G. il oli roided murtud 34 kohast ja selliste vigastuste

saavutamiseks on vaja vähemalt 15 tugevat lööki. Maakohus ei ole põhjendanud, miks ei saanud

kannatanule vigastusi tekitada üks inimene. On eluliselt usutav, et üks inimene võib teha

kannatanule 15 tugevat lööki. Seda enam, et kannatanu oli tugevas joobes ja seetõttu ei olnud

võimeline vastupanu osutama. Seega on maakohtu järeldused ennatlikud, kuna tekitatud

kehavigastuse koguarv ei tõenda seda, et kannatanule tekitasid vigastusi mitu inimest.

43. Maakohus viitab ka M.O. ütlustele, kellele Y. Ekimenko ja A. Vanik olid avaldanud, et käisid

S.G. i juures ja lõid teda viina peitmise eest. M.O. ütlustest ei tulene, et Y. Ekimenko oleks

talle midagi taolist rääkinud. Seega ei ole võimalik M.O. ütlustele tugineda.

44. Maakohus on tuginenud ka DNA ekspertiisiaktile, leides, et sellega on tuvastamist leidnud

kannatanu peksmine süüdistatavate poolt. Maakohus ei ole aga põhjendanud, milliste tõendite

või asjaolude pinnalt jõudis maakohus järelduseni, et kannatanu veri sattus A. Vaniku kingadele

seetõttu, et viimane peksis kannatanut kängitsetud jalgadega. DNA ekspertiisiakt ei lükka

ümber A. Vaniku ütluseid. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et kannatanu näol ja kehal,

koridoripõrandal, kus kannatanu lamas, on verd ja verejäljed. Seega võis kannatanu veri sattuda

A. Vaniku riietele ja jalanõudele sel hetkel, kui viimane tõmbas Y. Ekimenkot kannatanust

eemale või kui A. Vanik käis köögis (kannatanu lamas koridoris, mis viib kööki).

45. Muud tõendid peale Y. Ekimenko ütluste ja DNA ekspertiisiakti, mida oleks võimalik kasutada

A. Vanikut süüstavate tõenditena, puuduvad. Maakohus tuvastas õigesti, et Y. Ekimenko

ütlused ei ole usaldusväärsed. Samas ei ole võimalik kohtuotsust rajada ainuüksi ka DNA

ekspertiisiaktile, kuna asjad puuduvad veenvad tõendid selle kohta, mis kinnitaksid A. Vaniku

osalemist kuriteo toimepanemisel.

46. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et maakohtu otsus rajaneb eeldustel ja asjas puuduvad konkreetsed

tõendid, millest saab järeldada, et A. Vanik pani toime KarS § 113 lg 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo.

47. Maakohus tunnistas A. Vaniku süüdi ka KarS § 121 lg 2 p 3 järgi, samas puuduvad

põhjendused, miks maakohus A. Vaniku tegevuse just nimetatud koosseisu järgi kvalifitseeris.

Tuvastamist ei ole leidnud, et A. Vanik oleks M.O. suhtes korduvalt füüsilist vägivalda

kasutanud, kuna A. Vaniku süü KarS § 113 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud, mistõttu A.

Vaniku tegu tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.

48. A. Vanikule mõistetud karistuse osas leiab kaitsja, et kuna A. Vaniku tegu M.O. suhtes toime

pandu osas tuleb kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi, tuleks A. Vanikule mõista karistus

kõnealuses lõikes ettenähtud sanktsiooni piirides. Samuti leiab kaitsja, et esiteks, kuna A. Vanik

ei ole toime pannud tapmist ja teiseks, karistus KarS § 121 lg 1 järgi ei pea sõltuma karistusest,

mille maakohus määras tapmise toime panemise eest. Seega ei ole KarS § 121 eest mõistetud

ühe aastane vangistus proportsionaalne arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, raskust ja

süüdimõistetu isikut. Maakohus ei võtnud arvesse, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised

suhted on normaalsed, samuti ei ole kannatanul A. Vaniku suhtes ka pretensioone. Samuti ei

ole A. Vanikut varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A.

Vanikule on võimalik KarS § 121 lg 1 järgi mõista miinimumilähedane karistus.

49. Maakohus mõistis süüdistatavatelt solidaarselt Z.G. kasuks välja tsiviilhagi summas 510 eurot.

Kuna A. Vanik ei ole toime pannud S.G. i tapmist, ei ole seetõttu ka alust mõista A. Vanikult

kannatanu kasuks välja kuriteoga tekkinud varalist kahju.

50. Maakohus mõistis A. Vanikult menetluskuluna välja ka sundraha 1250 eurot, surnu

kohtuarstliku ekspertiisi nr 18E-IDS0022/184 kulud summas 171, 50 eurot, DNA-ekspertiisi nr

18E-GE0894

kulud

summas

1 738,50

eurot

ja

kohtupsühhiaatria-psühholoogia

kompleksiekspertiisi summas 1140 eurot. Kaitsja on seisukohal, et kuna A. Vanik ei ole KarS

§ 113 lg 1 järgi kvalifitseeritavat tegu toime pannud, ei ole põhjendatud temalt ka eelnimetatud

menetluskulusid välja mõista. Kuna A. Vanik on toime pannud üksnes KarS § 121 lg 1 järgi

kvalifitseeritava kuriteo, tuleks temalt välja mõista sundraha summas 750 eurot.

51. Ringkonnakohtu 19.11.2019 määrusega anti apellatsioonimenetluse pooltele õigus esitada oma

kirjalikke seisukohti apellatsioonide kohta kuni 29.11.2019, kuid neid ei esitatud.

Ringkonnakohtu järeldused

52. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et maakohtu otsus süüdistatavate süüdimõistmises ja

karistamises muutmisele ei kuulu. Sellele järeldusele ringkonnakohus jõudis kriminaalasjas

kogutud kõigi tõendite uuesti hindamise tulemusel. Alust tõendite ümberhindamiseks ei ole.

Samuti ei ole alust mõistetud karistuste kergendamiseks.

53. Apellatsioonid on esitatud tõendite hindamise peale. Ringkonnakohus nõustub maakohtu

põhjenduste ja järeldustega ning KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel ei pea vajalikuks neid korrata.

Samas aga mõned kordamised tulenevad vajadusest vastata kaitsjate väidetele.

54. Vastuseks Y. Ekimenko kaitsja väidetele ringkonnakohus märgib järgmist.

55. Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu korteris tegi.

Olukorras, kus kaks süüdistatavat räägivad teineteisele vastu, ei ole objektiivselt võimalik aga

eeltoodut tuvastada.

56. Ringkonnakohus ei nõustu väitega, et maakohus on jätnud analüüsimata, kes ja mida kannatanu

korteris tegi. Maakohtu otsusest nähtub, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut käte ja

jalgadega. Seda kinnitavad DNA ekspertiisi aktid, mille kohaselt mõlema süüdistatava

kingadelt ja Y. Ekimenko riietelt tuvastati kannatanu verd. Maakohus leidis, et kuna kannatanul

oli väga palju kehavigastusi, siis ka see viitab asjaolule, et teda peksid mitu inimest. Seda

kinnitab M.O. , kellele Y. Ekimenko ütles, et tema ja A. Vanik peksid S.G. i, kuna ta peitis

viina ära (vt maakohtu otsuse lk 7-9). Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud

põhjendustega, v.a viitega M.O. ütlustele.

57. Ringkonnakohus nõustub A. Vaniku kaitsja väitega, et õige ei ole maakohtu viide M.O.

ütlustele, kellele Y. Ekimenko ja A. Vanik olid avaldanud, et käisid S.G. i juures ja lõid teda

viina peitmise eest. M.O. ütlustest ei tulene, et Y. Ekimenko oleks talle midagi taolist rääkinud.

Seega ei ole võimalik M.O. ütlustele tugineda.

58. Ringkonnakohus kontrollis kohtuistungi protokolli ja sellest nähtub, et tegelikult Y. Ekimenko

rääkis tunnistaja J.O. le, et nad olid S.G. i juures ja mõlemad peksid teda selle eest, et ta peitis

viina ära. Kui nad lahkusid oli S.G. veel elus. Seda rääkis tunnistajale ainult Y. Ekimenko, A.

Vanik ei rääkinud sellest midagi (I kd lk 75-75 pöördel). Kannatanu M.O. ülekuulamisest ei

nähtu, et süüdistatavad talle midagi sellist oleks rääkinud (I kd lk 76 pöördel-78).

59. Seega nähtub uuritud tõenditest, et Y. Ekimenko samal õhtul umbes üks tund hiljem avaldas

J.O. le seda, mida nad koos A. Vanikuga olid teinud S.G. ile. Ekspert M. Vassin on selgitanud,

et kannatanule tekitatud hulgivigastused ei ole tekkinud kukkumisest, vaid tugevatest löökidest,

võimalik, et kängitsetud jalgadega. Mõned vigastused võivad olla tekitatud rusikalöökidega (I

kd lk 97-98 pöördel). Ringkonnakohus leiab, et maakohus tõendeid kogumis hinnates õigesti

tuvastas, et mõlemad süüdistatavad peksid kannatanut.

60. Seda järeldust ei lükka ümber kaitsja väited, et tõendamata on kuriteo toimepanemine grupis

ning tekkinud kahtlused on jäetud Y. Ekimenko kasuks kohaldamata.

61. Ringkonnakohus leiab, et seda, et kuritegu pandi toime grupis, kinnitab tunnistaja J.O. , kellele

Y. Ekimenko peaaegu vahetult peale kuriteo toimepanemist rääkis, et ta koos A. Vanikuga

peksis S.G. i. Samuti kinnitavad seda DNA ekspertiisi aktid, mille kohaselt mõlema

süüdistatava kingadelt ja Y. Ekimenko riietelt tuvastati kannatanu verd. Ringkonnakohus ei

tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks Y. Ekimenko kasuks kohaldada.

62. Kaitsja leiab, et täidetud ei ole kuriteo subjektiivne koosseis. Maakohus leidis, et kuritegu on

toime pandud kaudse tahtlusega. Kaitsja märgib, et S.G. i surnukeha ekspertiisist nähtub, et

löökide suund oli erinev, s.o löödi kuhu juhtus. Seega ei ole realiseeritud subjektiivne koosseis.

63. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et pekstes kannatanut mitmel korral rusikate ja

kängitsetud jalgadega pähe ja rindkere piirkonda, st elutähtsate organite piirkonda ja jättes

kannatanu pärast seda abitusse seisundisse, pidasid süüdistatavad võimalikuks kannatanu surma

tekkimist ja möönsid seda, mistõttu saab öelda, et süüdistatavad panid tapmise toime vähemalt

kaudse tahtlusega. See, et löödi kuhu juhtus, ei välista kaudset tahtlust.

64. Vastuseks A. Vaniku kaitsja väidetele ringkonnakohus märgib järgmist.

65. Kuigi maakohus luges mõlema süüdistatava ütlused mitteusaldusväärseteks, leiab A. Vaniku

kaitsja, et tema kaitsealuse ütlusi tuleb siiski tõestena võtta, sest need on ühesugused ja

järjepidevad nii kohtueelses kui kohtumenetluses.

66. Ringkonnakohus ei nõustu sellega, et kui ütlused on olnud ühesugused ja järjepidevad nii

kohtueelses kui kohtumenetluses, siis tuleb need just sel põhjusel usaldusväärseteks lugeda.

Ütlusi tuleb kõrvutada teiste kogutud tõenditega ja siis saab anda hinnangu nende

usaldusväärsuse kohta. Antud juhul maakohus nii ka toimis ja põhjendas, miks A. Vaniku

ütlused ei ole eluliselt usutavad ega vasta teistele asjas kogutud tõenditele (vt maakohtu otsuse

lk 7-8).

67. Ringkonnakohus, kontrollides A. Vaniku ütlusi (I kd lk 101 pöördel-109), nõustub maakohtu

eeltoodud järeldusega. A. Vanik on järjekindlalt väitnud, et tema ei peksnud S.G. i, vaid seda

tegi Y. Ekimenko üksi. Ringkonnakohus juba eelpool põhjendas, millega on tõendatud, et

mõlemad süüdistatavad peksid S.G. i (vt käesoleva otsuse p 58-59). Seda järeldust ei lükka

ümber kaitsja väited, et A. Vaniku ja S.G. i vahel olid juba 10 aastat sõbralikud suhted ning

konflikte neil ei olnud. Samas kaitsja ei vaidlusta seda, et A. Vanik otsis läbi S.G. i korteri, et

leida raha, mida ta oli andnud alkoholi ostmiseks. Ringkonnakohus leiab, et kui oldi sõbrad,

siis võinuks küsimust sõnaliselt lahendada, mitte läbiotsimist teostada.

68. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et A. Vaniku käitumine M.O. suhtes ei oma põhjuslikku

seost sellega, kuidas A. Vanik käitus S.G. i korteris. Tõendid, mis kinnitavad M.O. suhtes

agressiivset käitumist, ei saa tõendada seda, et samal päeval teises kohas A. Vanik eelnevalt

S.G. i peksis. Küll aga iseloomustab see alkoholijoobes oleva A. Vaniku käitumist, mis

kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi akti kohaselt oli impulsiivne, kõrgenenud

agressiivsusega ja alanenud kriitikavõimega oma tegude võimalike kaugtagajärgede suhtes

(tõendite köide lk 130).

69. Ringkonnakohus ei tuvastanud kõrvaldamata kahtlusi, mida tuleks süüdistuses KarS § 113 lg 1

järgi A. Vaniku kasuks kohaldada.

70. Eeltoodud tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et Y. Ekimenko ja A. Vaniku

süüdistus KarS § 113 lg 1 järgi on tõendamist leidnud ning puudub alus nende

õigeksmõistmiseks, nagu kaitsjad seda taotlevad.

71. Kaitsja leiab, et kuna A. Vaniku süü KarS § 113 lg 1 järgi ei ole tõendatud, siis A. Vaniku tegu

tuleb ümber kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi.

72. Ringkonnakohus selle taotlusega ei nõustu, sest kvalifikatsioon KarS § 121 lg 2 p 3 järgi

tulenebki sellele eelnenud kuriteo toimepanemisest KarS § 113 lg 1 järgi. Teo tehiolusid

kannatanu M.O. suhtes toimepandu osas ei ole vaidlustatud.

73. Apellatsioonides on ka vaidlustatud mõistetud karistuse suurus.

74. Y. Ekimenko kaitsja leiab, et tapmise eest mõlemale süüdistatavale ühesuguse karistuse

mõistmine ei ole põhjendatud, sest kaitsja arvates A. Vaniku süü on suurem kui Y. Ekimenkol,

sest viimasel polnud mingit motiivi S.G. i karistamiseks omakohtu korras. Samuti tuleb

arvestada, et A. Vanik viibis kogu eeluurimise aja vabaduses, kuid ei teinud midagi, et hüvitada

kannatanu Z.G. le kahju. Y. Ekimenko oli aga vahi all ja tal ei olnud võimalik kahju hüvitada.

Seega, kui Y. Ekimenko süü leiab siiski tõendamist, tuleks talle määrata kergem karistus.

75. A. Vaniku kaitsja leiab, et kuna A. Vaniku tegu M.O. suhtes toime pandu osas tuleb

kvalifitseerida KarS § 121 lg 1 järgi, tuleks A. Vanikule mõista karistus kõnealuses lõikes

ettenähtud sanktsiooni piirides. Samuti leiab kaitsja, et esiteks, kuna A. Vanik ei ole toime

pannud tapmist ja teiseks, et karistus KarS § 121 lg 1 järgi ei pea sõltuma karistusest, mille

maakohus määras tapmise toime panemise eest. Seega ei ole KarS § 121 eest mõistetud ühe

aastane vangistus proportsionaalne arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, raskust ja

süüdimõistetu isikut. Maakohus ei võtnud arvesse, et süüdistatava ja kannatanu omavahelised

suhted on normaalsed, kannatanul ei ole A. Vaniku suhtes pretensioone. Samuti ei ole A.

Vanikut varasemalt kriminaalkorras karistatud. Kokkuvõtvalt leiab kaitsja, et A. Vanikule on

võimalik KarS § 121 lg 1 järgi mõista miinimumilähedane karistus.

76. Ringkonnakohus märgib, et maakohus arvestas süüdistatavatele karistust mõistes, et asjas

puuduvad karistust kergendavad asjaolud, raskendavaks on kuriteo toimepanemine grupis KarS

§ 58 p 10 mõttes. Mõlema süü on keskmine, tegu on toime pandud kaudse tahtlusega ja

süüdistatavaid ei ole varasemalt kriminaalkorras karistatud. Eeltoodu alusel pidas maakohus

võimalikuks mõista mõlemale karistuseks vangistus veidi alla KarS § 113 lg-s 1 ette nähtud

sanktsiooni keskmist määra, s.o 10 aastat vangistust.

77. Lisaks karistas maakohus A. Vanikut KarS § 121 lg 2 p 3 järgi 1 aastase vangistusega.

Maakohus võttis arvesse, et kannatanu näol oli tegemist eaka naisterahvaga (üle 80 aasta vana),

mistõttu raskendav asjaolu on KarS 58 p 3 tähenduses kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku

suhtes. Samas kergendavateks asjaoludeks on KarS § 57 lg 1 p-de 3 ja 9 tähenduses

puhtsüdamlik kahetsus ja kannatanuga leppimine. Maakohtu hinnangul on A. Vaniku süü alla

keskmise, kuritegu on toime pandud kavatsetult ja isikut ei ole varasemalt kriminaalkorras

karistatud. Puudub alus isiku karistamiseks rahalise karistusega, kuna see kuritegu järgnes

tapmise toimepanemisele, mille eest määrati A. Vanikule pikk vanglakaristus. Sellest tulenevalt

ei oleks karistuse eesmärke rahalise karistusega võimalik saavutada ja põhjendatud on karistada

A. Vanikut KarS § 121 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast väiksema vangistusega, milleks on

üks aasta.

78. Ringkonnakohus leiab sarnaselt maakohtuga, et süüdistatavate osalus tapmise toimepanemises

on võrdse kaaluga ja seetõttu pole alust neile selle eest erineva suurusega karistusi mõista, seda

enam, et ka muud asjaolud on neil ühesugused (vt käesoleva otsuse p 76). Ringkonnakohus

nõustub ka sellega, et A. Vanikule liitkaristust mõistes on põhjendatud üksikkaristustest

raskeima suurendamine, sest eaka kannatanu kehalise väärkohtlemise pani ta toime peaaegu

vahetult pärast S.G. i tapmist (vt ka maakohtu otsuse lk 12-13 toodud põhjendusi).

79. Kuna mõlema süüdistatava süü tapmise toimepanemises on tõendatud, siis on maakohus õigesti

rahuldanud kannatanu Z.G. tsiviilhagi (vt maakohtu otsuse lk 13-14). Alust selles osas

maakohtu otsuse muutmiseks ei ole.

80. Maakohus on õigesti lahendanud ka menetluskulude väljamõistmise (vt maakohtu otsuse lk 14).

Kuna süüdistatavate süüdimõistmine ja karistamine jääb muutmata, siis pole alust

menetluskulusid riigi kanda jätta. Maakohus on juba KrMS § 180 lg 3 alusel määranud, et

süüdistatavatel on õigus neilt väljamõistetud menetluskulusid tasuda osade kaupa ühe aasta

jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

81. Ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 2 alusel täpsustuse Y. Ekimenko ärakandmisele

kuuluva karistuse suuruse osas. Maakohus on teinud arvutusvea, lahutades 10 aastast 1 aasta ja

29 päeva, saades vastuseks 9 aastat ja 1 päev. Õige on 8 aastat 11 kuud 1 päev, mis tulebki

lugeda Y. Ekimenko ärakandmisele kuuluvaks karistuseks.

82. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p-st 2, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru

Maakohtu 06.09.2019 otsuse sisuliselt muutmata, tehes selles täpsustuse Y. Ekimenko

ärakandmisele kuuluva karistuse suuruse osas. Tema kaitsja apellatsioon kuulub seetõttu

osaliselt rahuldamisele, A. Vaniku kaitsja apellatsioon jääb rahuldamata.

83. Y. Ekimenko kaitsja vandeadvokaat I. Zuev on esitanud taotluse hüvitada maakohtu otsusega

tutvumise ja apellatsiooni koostamise eest kokku 4 tunni ulatuses 259,20 eurot (sealhulgas

käibemaks 43,20 eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 259,20 euro ulatuses

põhjendatuks ja rahuldab justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi

osutamise eest makstava tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse.

KrMS § 185 lg 2 esimesest lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 259,20 eurot Y.

Ekimenko kanda, kuna tema süüdimõistmist ja karistamist ei muudeta.

84. A. Vaniku kaitsja vandeadvokaat S. Politšev on esitanud taotluse hüvitada apellatsiooni

koostamise eest kokku 3 tunni ja 20 minuti ulatuses 217,20 eurot (sealhulgas käibemaks 36,20

eurot). Ringkonnakohus peab kaitsjatasu nõuet 217,20 euro ulatuses põhjendatuks ja rahuldab

justiitsministri 26.07.2016 määrusega nr 16 kinnitatud riigi õigusabi osutamise eest makstava

tasu arvestamise aluste ja maksmise korra alusel kaitsja taotluse. KrMS § 185 lg 2 esimesest

lausest tulenevalt jääb menetluskulu summas 217,20 eurot A. Vaniku kanda, kuna

apellatsioonimenetluses tehakse tema osas KrMS § 337 lg 1 p-s 1 nimetatud lahend.

/allkirjastatud digitaalselt/

Mati Kartau Maarika Kuusk Tiit Lõhmus