3-19-1378/20 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtukoosseis

Kohtunik Janek Laidvee

Otsuse tegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2020. a, Tallinn

Haldusasja number

3-19-1378

Haldusasi

XX ja YY kaebus Lääne-Nigula Vallavolikogu

26.06.2019 otsuse nr 34 „Ramsholmi kinnisasjale

sundvalduse seadmine“ tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebajad

–

XX

ja

YY,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Enno Heringson

Vastustaja – Lääne-Nigula vald, volitatud esindajad

vandeadvokaadid Sandor Elias ja Ramil Pärdi

Asja läbivaatamine

12. novembri 2019. a kohtuistungil

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 06.02.2020 (HKMS § 181 lg 1).

Apellatsioonkaebus peab vastama HKMS § 182 lg-s 1 sätestatud nõuetele. Vastuseks esitatud

apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva

jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XX ja YY ühisomandis on Ramsi poolsaarel asuv Ramsholmi kinnistu (kinnistu registriosa

number 76032, katastritunnus 52001:005:0420). Kinnistu ümbritseb poolsaare tipus asuvat

Lääne-Nigula vallale kuuluvat Ramsi vaatlusposti maad (kinnistu registriosa number 1125132,

katastritunnus 52001:005:0008). Viimast kasutatakse puhkekoha ja avaliku pääsuna merele.

Poolsaart läbib Ramsi tee, mis kuni Ramsholmi kinnistuni on registreeritud kohaliku teena ja

sealt edasi erateena. Planeeringutes on Ramsi tee määratletud „valla teena“, kust pääseb

puhkekohta ja merele. Ramsi tee on ainus võimalus pääseda vallale kuuluvale kinnistule ja

kallasrajale. XX ja YY paigaldasid 2017. a maikuus Ramsholmi kinnistu piiri juures Ramsi

teele väravad, põhjendades seda pahausksete ATV-ga sõitjate ja mootorratturitega, kinnistu

rannajoonelt paatide veeskamise ja seal lõkete tegemise, maastiku rikkumise ja prügistamisega.

Väravate paigaldamise tagajärjel ei ole enam võimalik liikuda Ramsi puhkekohta

3-19-1378

2(10)

mootorsõidukitega, kuid jalakäijatele ja jalgrattaga liiklejatele mõeldud läbipääs pole

lukustatud.

2. Kuna Ramsholmi kinnistu omanikud ei olnud nõus piiratud asjaõiguse seadmise ja Ramsi tee

avalikult kasutatavaks teeks määramisega, otsustas Lääne-Nigula Vallavolikogu oma

26.06.2019 otsusega nr 34 seada Ramsholmi kinnisasjale sundvalduse Ramsi tee ulatuses.

Otsusega kehtestati ka sundvalduse tasu 1746,25 eurot. Otsuse kohaselt ei takista sundvalduse

seadmine omanikel oluliselt oma omandit kasutada. Omandiõiguse riive on proportsionaalne

avalikust huvist tingitud vajadusega.

3. Tallinna Halduskohtus registreeriti 19.07.2019 XX ja YY kaebus Lääne-Nigula

Vallavolikogu 26.06.2019 otsuse nr 34 tühistamiseks. Kaebajad leiavad, et vaidlustatud otsus

rikub nende omandiõigust.

Kaebusele oli lisatud esialgse õiguskaitse (EÕK) taotlus Lääne-Nigula Vallavolikogu

26.06.2019 otsuse kehtivuse peatamiseks. Kaebajad täiendasid EÕK taotlust 25.07.2019.

4. Tallinna Halduskohus jättis 30.07.2019 määrusega EÕK taotluse rahuldamata. Tallinna

Ringkonnakohus tühistas 26.08.2019 määrusega Tallinna Halduskohtu 30.07.2019 määruse

resolutsiooni p 1 ning peatas EÕK korras Lääne-Nigula Vallavolikogu 26.06.2019 otsuse nr 34

kehtivuse.

POOLTE SEISUKOHAD

5. Kaebajate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised.

1) Kuna avalik tee lõppeb Ramsholmi kinnistu piiril, on ebaõige väide, nagu oleksid kaebajad

sulgenud avaliku tee. Omanikud koristasid kinnistu, vedades rannast ja metsast minema väga

suures koguses prügi, taarat jne. Kaebajad piirasid oma kinnistu aia ja väravatega, mis on täiesti

tavapärane tegevus pea kõikjal riikides, kus eraomandit omandi vormina tunnustatakse.

Seejuures on oluline, et juurdepääs vastustaja kinnistule on takistatud ainult mootorsõidukitele

– jalgvärav on avatud ning kõigile jalgsi või jalgrattaga liikujatele on vaba juurdepääs tagatud.

Tänaseks on hoovile väravate ettepanemisest möödunud üle kahe aasta. Olukord on rahulik,

kõik mõistlikud isikud peavad toimunud muutust loomulikuks. Kalamehed on leidnud tee

Noarootsi avalikkesse sadamatesse Haras, Österbys ja Dirhamis, samuti kasutatakse paatide

veeskamiseks kaebajatele kuuluvat Voosi maaüksust Einbi küla keskel. Kõigile, kellel on olnud

põhjust kaebajate kinnistule sisse pääseda, on seda ka võimaldatud – nt meremärkide hooldajad,

merekaabli paigaldajad. Tagatud on juurdepääs kallasrajale. Endiselt on võimalik paate veesata

kohalikel kalameestel, kes seda Ramsholmi kinnistult ka varem on teinud. Samuti on

võimaldatud ligipääs merehätta jäänud paatide äratoomiseks. Päästeametil ega Politsei- ja

Piirivalveametil ei ole nõudmisi seoses Ramsholmi kinnistuga. Ramsi tee näol on tegemist

eramaid läbiva kitsa lõiguti avalikuks kasutamiseks määratud erateega, kus kinnistud on

mõlemal pool teel elukondlikus kasutuses. Seega on juba olemuslikult tegemist teega, mis on

sobiv vaid oma küla inimeste ja nende külaliste teenindamiseks, laiem kasutus sellele teele ei

sobi. Ramsi tee ääres elavad inimesed on muudatusega väga rahul. Asjaolu, et leidub isikuid,

kes soovivad võõrast eraomandit kasutada, ei tähenda veel seda, et eksisteeriks avalik huvi, mis

oleks aluseks eraomandi koormamisele sundvaldusega. Ükski õigusnorm ei anna alust nõuda

piiramatut juurdepääsu kallasrajale autoga. Olukorras, kus avaliku huvi riive puudub (s.o

avaliku huvi täitmine on tagatud), on sundvaldus ebaseaduslik ja ebaproportsionaalne meede.

Kaebajatele on ära tuntav vaid mõne eraisiku ärihuvidest lähtuv soov, mitte üleüldine ja avalik

huvi, mida kohalik omavalitsus (KOV) peaks esindama ja kaitsma.

2) Kuigi vastustajale kuuluva kinnistu nimi on varasemast „vaatlusposti maast“ ümber

nimetatud „puhkekohaks“, siis on üheselt selge, et kinnistu veega katmata osa, s.o 2969 m²

suurune maa-ala on puhkamiseks sobiv pigem ühele perekonnale kui kasutatav avaliku

3-19-1378

3(10)

puhkekohana. Seda enam, et sisuliselt kulgeb kinnistu maismaapiir kahest küljest piki hoonete

välisseinu, ühest küljest on hooneni vaid mõned meetrid maad. Hoonete näol on tegemist

varisemisohtlike amortiseerunud hoonetega ning on selge, et mõistlik isik ei puhkaks ei ise ega

laseks oma lapsi puhkama selliste hoonete lähedussegi. Vallale kuuluv kinnistu ei ole samas

millegagi piiratud kaebajate kinnistust – seega ei taga vald mitte millegagi, et eraomaniku maa

kasutamine piirduks vaid seatud sundvalduse realiseerimisega.

3) Ramsi puhkekoha detailplaneeringu (DP) kohaselt on kinnistule ettenähtud parkimisplats,

mis mahutab kuni 5 sõiduautot või 1 bussi. Kinnistule, kus on olemas viis parkimiskohta

sõiduautole või üks bussile, ei ole võimalik teha kõigile piiramatult avatud avalikku teed.

Arvestades kinnistu suurust, on ka need 5 parkimiskohta või 1 bussi parkimiskoht ilmselgelt

üle pakutud. Sellisele kinnistule saab olla ainult reguleeritud ja kokku lepitud läbipääs, mis

tagab, et sinna ei satuks enam autosid, kui kinnistu suurus ja parkimiskohad vastu võtta

võimaldavad. Sellist juurdepääsu on omanikud vallale korduvalt pakkunud, kuid vald on

vastavast pakkumisest keeldunud. DP sellisel kujul on oma igasuguse ajakohasuse kaotanud –

planeeritud külastuskeskus ei saaks toimida vallale kuuluval 2969 m² suurusel maismaa tükil,

vaid sisuliselt olnuks tegemist kogu poolsaare külastuskeskusega, kust külastajad suundunuks

aga edasi (tagasi) Ramsholmi kinnistule. Vald ei ole senini asunud DP-d realiseerima.

Tegelikkus oleks vastava DP osas kohane rakendada Plans § 140 lg 1 p 1 võimalust, mille

kohaselt võib detailplaneeringu tunnistada kehtetuks, kui detailplaneeringu kehtestamisest on

möödunud vähemalt viis aastat ja detailplaneeringut ei ole asutud ellu viima.

4) Vallale kuuluvat maaüksust ei ole mitte kunagi kasutatud avaliku pääsuna merele. Paatide

veeskamine on toimunud ja toimub kokkulepete alusel ka täna üksnes kaebajate Ramsholmi

kinnistult. Valla kinnistult merre kulgeb Vormsit ja Hiiumaad mandriga ühendav Eesti Lairiba

Arenduse Sihtasutuse (ELA SA) valguskaabel. Alates veepiirist ületab sideehitise kaitsevöönd

enam kui kümnekordselt valla maatüki laiuse. Ka maismaal, kus kaitsevöönd on kitsam, asub

see paraku täpselt seal, kus DP põhijoonise järgi võiks teoreetiliselt olla lautrikoht. Vastustaja

on sisuliselt loobunud järgnevaks 99 aastaks lautri rajamisest, sest see toimuks sideehitise

kaitsevööndis. Seda, et paatide veeskamine ei ole sellelt kinnistult olnud valla prioriteet,

kinnitab ka see, et vald on hiljuti välja ehitanud kaks muud võimalust – Hara ja Österby

sadamad, kus on paatidele loodud moodsad veeskamise võimalused. Teadaolevalt omandas

vald hiljuti ka Nõva sadama. Samuti on paatide veeskamine võimalik eraomanikule kuuluvast

Dirhami sadamast. Lisaks on kaebajad lubanud väiksemaid paate veesata oma nii Voosi

kinnistult Einby külas kui ka Ramsholmi kinnistult.

5) Kuigi formaalselt oli kaebajatele ärakuulamisõigus tagatud, siis sisuliselt see ei

realiseerunud. Kaebajad on vastustajale mitmeid kompromisse pakkunud – näiteks nõustunud

vallale andma kuni viis võtit, s.o nii palju, kui on kinnistul parkimiskohti, et vald oma kinnistule

pääseks. Vastustaja ei olnud kokkuleppest huvitatud.

6) Looduskaitseseaduse (LKS) § 35 lg 1 p-st 1 tulenevalt on rannal ranna piiranguvöönd, mis

LKS § 37 lg 1 p-st 1 tulenevalt on Läänemere rannal 200 meetrit. LKS § 37 lg 3 p 6 sätestab,

et ranna piiranguvööndis on keelatud mootorsõidukiga sõitmine väljaspool selleks määratud

teid ning maastikusõidukiga sõitmine. Vallavalitsus soovib avada kontrollimatule

mootorsõidukite liiklusele kogu Ramsholmi kinnistu, võtmata ise mistahes vastutust selle eest,

kes, millega, millal ja mis eesmärgil Ramsholmi kinnistule sõidab. Liiklusseaduse (LS) § 45 lg

13 sätestab, et sõidukiga ei tohi sõita haljasalale või sellel sõidukite liiklemise tagajärjel

kujunenud pinnasteele või väljaspool teed kohtades, mis ei ole ette nähtud mootorsõidukite

liikluseks ilma maaomaniku või -valdaja loata. Vastustaja ei suuda tagada sellest nõudest

kinnipidamist.

3-19-1378

4(10)

7) Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse (KEÜS) § 33 lg 3 sätestab, et omanik ei või keelata

eratee ega raja kasutamist jalgsi, jalgrattaga ega muul sellesarnasel viisil liikumiseks, kui

kasutus põhineb väljakujunenud taval ega ole talle koormav. KEÜS ei anna õigust liikuda

võõral maal mootor- või maastikusõidukiga (KeÜS § 32 lg 21).

8) Sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne. Vald on kaebajaid koormanud oluliselt

laiemalt kui vaid avaliku tee talumise kohustus. Põhimõtteliselt seadis vald kaebajad olukorda,

kus nad peaksid oma kinnistul 24 h ööpäevas ja 7 päeva nädalas valvama kinnistul korra

tagamise ja seaduste täitmise üle. Märgitu on kõike muud kui mõõdukas. Sundvalduse seadmise

menetlemisel volikogus andsid vallavalitsuse ametnikud ja juhtivkomisjoni esimees volikogu

liikmetele otsest valeinformatsiooni. Lisaks eeltoodule rikkus vallavalitsus ka volikogu

materjalide edastamisel seadust. Kaebajate arvamust volikogu liikmetele ei edastatud –

fragmente sellest oli kallutatult ja erapoolikult esitatud eelnõu seletuskirjas. Olles sellest teada

saanud, esitasid kaebajad oma seisukohad ise otse volikogu liikmetele, kuid ilmselt mitte

piisava varuga, et volikogu liikmed oleks saanud nendega põhjalikult tutvuda.

9) Ebaõige on ka määratud sundvalduse tasu. Vastustaja pole teinud sundvalduse mõjuanalüüsi.

Vastustaja ekspert on oma arvamuses teinud vaid aritmeetilise tehte, korrutades eeldusliku

kinnistu ruutmeetri maa maksumuse tee alla jäävate ruutmeetrite arvuga. Kindlasti ei ole see

kohane viis hinnata sundvalduse maksumust. Sundvalduse sisuks on suletud taluhoovi avamine

piiramatule motoliiklusele ja sellega paratamatult kaasnevatele tegevustele eramaal. Senine

rahulik elukeskkond saab väga oluliselt kannatada ning selle maksumuseks ei ole kindlasti

hüpoteetiline teealuse maa maksumus. Kaebajate kahju tuleb hinnata läbi tervikliku mõju, mida

sundvalduse seadmine kinnistu väärtusele põhjustab.

6. Vastustaja vaidleb kaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata. Sundvalduse seadmine

Ramsi teele on õiguspärane haldusakt. Sundvalduse seadmiseks on õiguslik alus ja avalik huvi.

Ramsholmi kinnistu omanike õiguste kitsendamine on proportsionaalne.

1) Avalikuks huviks on juurdepääsu tagamine Ramsi neeme tipus asuvale Ramsi puhkekohale,

sh juurdepääs merele ja puhkekoha kaudu kallasrajale. Kaebuses on läbivalt üritatud kahtluse

alla seada juba 2011. aastal kehtestatud Ramsi puhkekoha detailplaneeringut (DP), mis näeb

ette olemasolevate hoonete baasil rajada loodus-ja käsitöökeskus ning rajada avalikud lõkke- ja

telkimiskohad ning avalik pääs mereni. DP näeb Ramsi teed juurdepääsuteena vastustaja

kinnistule. DP on kehtiv haldusakt ning oli kaebajatele 2016. aastal kinnistut omandades oma

lahenduses teada. Ramsi puhkekoha väljaehitamine on kajastatud kehtivas Lääne-Nigula

arengukavas 2018–2026. Lisaks tõendavad avaliku huvi pikaaegsust erinevad varasemad

õigusaktid ja planeeringud maa erastamisest alates, milles kõigis on vaidlusalust teelõiku

käsitletud avaliku teena. Avaliku huvi väljendusena on Lääne-Nigula vallavalitsusele edastatud

MTÜ Einbi külaseltsi pöördumine ja 67 isiku avaldus, milles väljendatakse soovi kõnealust ala

rekreatsiooni- ja merele juurdepääsu alana kasutada. Avalik huvi väljendub ka Politsei- ja

Piirivalveameti ja Päästeameti vajaduses kõnealust teed kasutada.

2) Sundvalduse seadmine on proportsionaalne. Asjakohane ei ole kaebajate vastuväide, justkui

kaebajad pole seni jalgsi liiklejatele või valla esindajatele Ramsi tee läbimiseks takistusi teinud.

Sundvalduse seadmine ja tee avalikuks kasutamiseks määramine on vajalikud tee kasutamiseks

õigusliku aluse olemasoluks, nii jalgsi kui mootortranspordiga liiklejatele. KeÜS-ist tulenevad

n-ö igaüheõigused on igakordselt vaieldavad, nõuavad igakordset kaalumist ning ei paku tee

kasutamise õigusliku aluse loomisele alternatiivi, eriti olukorras, kus omanik on tee väravaga

sulgenud. Kinnistuomaniku väide, et ta ei ole kellelegi läbipääsu keelanud, ei tähenda, et kui

tee kasutamiseks pole seatud sundvaldust, ei võiks ta seda tulevikus siiski teha. Eratee omanik

võib küll lubada eratee kasutamist sisuliselt avalikult kasutatava teena, kuid selline tee avaliku

kasutamise lubamine ei ole omanikule siduv ning ta võib selle igal ajal lõpetada. Kokkuleppel

3-19-1378

5(10)

tee avalikult kasutatavaks määramisega ei ole kinnistu omanik nõustunud. Sundvalduse

seadmist ei muuda ebavajalikuks asjaolu, et kaebajad hetkel ja praeguste kinnisasja omanikena

ei keela jalgsi liiklejatel ja valla esindajatel juurdepääsu Ramsi puhkekoha kinnistule ega muuda

seda ka kaebajate ettepanek anda vallale värava võtmed.

3) Tee avalik kasutus ei anna õigust ega alust kellelgi korda, sh asjaõigusseadust (AÕS), LS-i

või LKS-i rikkuda ning vastupidi – korrarikkumised on võimalikud ka tee avalikuks

kasutamiseks määramiseta. Sundvaldus ja tee avalikuks kasutamiseks määramine annavad

õigusliku aluse vaid ja ainult teed kasutada, sh kõiki õigusakte järgides. Sundvalduse seadmine

ei reguleeri ega saagi reguleerida parkimist vastustajale kuuluval kinnistul ega anna mingit

õigust parkida väljaspool selleks ette nähtud ala. Liikluskorralduse detailid määratakse tee

avalikuks kasutamiseks määramise otsuses. Vastustaja on võtnud kohustuse korrarikkumiste

välistamiseks meetmeid tarvitusele võtta. Korrarikkumisi ei saa eeldada. Vastasel juhul ei oleks

ühegi tee avalikuks kasutamiseks määramine võimalik. Küsimus sellest, mil määral ja milliste

piirangutega (kiiruspiirang, massipiirang, ajapiirang või üldine piirang) lubatakse

mootorsõidukitega liiklemine Ramsi teel ning milliseid täiendavaid meetmeid (piirded,

liikluskorraldus, prügikastid, tee hooldus) rakendatakse, ei lahendata mitte sundvalduse

seadmisel (mis on ainult servituudi asendajaks ja õiguslikuks aluseks), vaid järgmises etapis

ehk tee avalikuks kasutamiseks määramisel.

4) Vastustaja kaalus ka kaebajatele tekkivaid häiringuid. Ehkki Ramsi tee on kaebajatele

kuuluva Ramsholmi kinnistu kogusuurust arvestades väikesemahuline, möödub see kaebajate

elamust võrdlemisi lähedalt. Vastustaja pakkus välja, et viib teekoridori omal kulul kaebajate

elamust kaugemale (vana elektriliini all kulgev tühi maa-ala). Kaebaja keeldus sellest.

Vastustaja võttis arvesse, et sundvalduse seadmine ei takista kaebajate kinnistu sihtotstarbelist

kasutust (maatulundusmaa).

5) Sundvalduse tasu määras vastustaja kooskõlas kinnisasja avalikes huvides omandamise

seadusega (KAHOS) eksperdiarvamuse alusel. Kaebaja kuulati korduvalt ära nii kirjalikult kui

suuliselt ning kaaluti tema vastuväiteid.

6) Ramsi tee avalik kasutus on oluline Pääseametile juurdepääsuks Ramsi neeme tippu

päästepaatide veeskamiseks, samuti Politsei- ja Piirivalveametile, kuna Ramsi tee lõpus asuvalt

rannalt on võimalik talvisel ajal veestada veesõidukeid juhul, kui on tekkinud abivajadus

Vormsi saare põhjapoolsel küljel ja sealpoolsel avamerel.

7) Viide Ramsi tee äärsete elanike vastuväidetele on asjakohatu olukorras, kus Ramsi tee on

kuni kaebajate kinnistuni juba praegugi avalik tee ning liikluskoormuse oluline kasv ei ole

usutav. Kaebaja viidatud ELA SA kaabel võib ehk teoorias välistada teatud ehitustööd selle

kaitsevööndis, ent ei välista kuidagi paatide veeskamist ega juurdepääsu merele, sh on

võimalikud kokkulepped (EhS § 70 lg 3). Käesoleva vaidluse eset silmas pidades ei saa

etteulatuvalt tegeleda ehitusõiguslike küsimustega.

KOHTU PÕHJENDUSED

7. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud

pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Sundvalduse seadmise otsuses

on tuginetud KAHOS § 2 lg-le 2, § 39 lg-tele 1, 5 ja 7, AÕS § 155 lg-le 3, ehitusseadustiku

(EhS) § 92 lg-le 5 ja § 94 lg-tele 1 ja 2.

8. Sundvaldus on seatud Ramsholmi kinnisasjale eesmärgiga määrata seda kinnisasja läbiv

eratee (Ramsi tee) avalikuks kasutamiseks. Sundvalduse seadmise otsus sisaldab KAHOS-s

nõutud andmeid. Kinnisasja on lubatud omandada eratee avalikuks kasutamiseks (KAHOS § 4

3-19-1378

6(10)

lg 1 p 8). Kinnisasja omandamine ei ole lubatud, kui avalik eesmärk on saavutatav ilma teise

isiku omandis oleva kinnisasja omandamiseta või avaliku eesmärgi saavutamiseks on

otstarbekam seada sundvaldus (KAHOS § 4 lg 2). Käesoleval juhul on põhjendatud kinnisasja

omandamise asemel seada kaebajate kinnistule sundvaldus, kuna see tagab taotletava eesmärgi

(avalik juurdepääs vastustaja kinnistule) ning on kaebajate õigusi vähem piiravam võrreldes

Ramsi tee aluse maa sundvõõrandamisega. Kohtu hinnangul eksisteerib sundvalduse

seadmiseks õiguslik alus.

9. KAHOS-st tulenevalt on sundvalduse seadmise eelduseks avaliku huvi olemasolu. Sellele

viitab juba KAHOS pealkiri, aga ka KAHOS § 1 lg 1 ja § 2 lg 1. Sundvalduse seadmise otsuse

p-s 2.19 on põhjendatud avalikku huvi Ramsi tee kasutamise vastu. Avalik huvi sundvalduse

seadmiseks seisneb vaidlustatud otsuse kohaselt Ramsi neeme tipu ehk vallale kuuluva kinnistu

kasutamises (loodusliku) puhkekohana, kallasraja ja pääsuna merele. Avaliku huvi

väljendusena on Lääne-Nigula Vallavalitsusele edastatud MTÜ Einbi külaseltsi pöördumine ja

67 isiku avaldus. Avalik huvi väljendub vaidlustatud otsuse kohaselt ka Politsei- ja

Piirivalveameti ja Päästeameti vajaduses Ramsi teed kasutada. Kaebajad ei ole vastustajaga

nõustunud avaliku huvi olemasolu osas. Kaebajad ei ole väitnud, et juurdepääs vastustaja

kinnistule läbi nende kinnistu oleks igal juhul õigusvastane, vaid et läbipääs peaks olema

reguleeritud ja nende poolt kontrollitav (näiteks ei pea kaebajad võimalikuks reguleerimata

läbipääsu mootorsõidukitega). Ka on kaebajad pakkunud kindla arvu värava võtmete

väljastamise võimalust vastustajale (vastavalt parkimiskohtade arvule). Kaebajad on enda

hinnangul taganud kõigile jalgsi ja jalgrattaga liiklejatele läbipääsu enda kinnistult vastustaja

kinnistule (sh kallasrajale). Kaebajad on välja toonud, et avalik huvi ei tähenda kõigile ja

mistahes tingimustel liikumist läbi nende kinnistu.

10. Kohus märgib, et eratee avalikuks kasutamiseks määramine toimub kahes etapis. Eratee

avalikuks kasutamiseks määramiseks peab riigil või kohalikul omavalitsusel (KOV) olema

esmalt õigus teealuse maa kasutamiseks kas tulenevalt piiratud asjaõigusest või selle

seadmiseks kokkuleppe mittesaavutamisel tulenevalt sundvalduse seadmisest. Avalikult

kasutatavaks muutub eratee siis, kui pärast sundvalduse seadmist teeb KOV volikogu eraldi

otsuse tunnistada eratee avalikuks kasutamiseks. Tegemist on kahe eraldi õigusliku otsusega,

mida tuleb nende olemust arvestades erineva ulatusega põhjendada. Nimetatud otsused on ka

eraldiseisvalt vaidlustatavad. Küsimused tulevasest liikluskorraldusest ja võimalikest

korrarikkumistest (kaebajate kinnistu prügistamine) puudutavad ennekõike teise etapi otsust e

tee avalikuks kasutamiseks määramist. Tee avalikuks kasutamiseks määramise otsusega on

näiteks võimalik seada haldusaktile kõrvaltingimusi, millega reguleeritakse liikluskorraldust ja

võetakse

arvesse

koormatava kinnisasja omanike põhjendatud huvisid. Vastavad

läbirääkimised ja kaebajate huvide kaalumine seisab alles ees (eeldusel, et sundvalduse

seadmine on õiguspärane). Mitmed kaebajate vastuväited tulenevad tulevikus Ramsi tee

kasutamisega tekkivatest võimalikest probleemidest. Kõiki tekkivaid probleemkohti läbi

kaaluda ja lahendada ei ole sundvalduse seadmise otsuse vastuvõtmisel vajalik. Seetõttu peab

kohus võimalikuks kaebaja vastavaid väiteid käsitleda üldisemal tasandil, niivõrd, kuivõrd need

tingiksid vaidlustatud otsuse (sundvalduse seadmine) õigusvastasuse.

11. Kohus nõustub vastustajaga, et vaidlustatud otsuse p-s 2.19 väljatoodu on piisavaks aluseks,

sedastamaks avalikku huvi sundvalduse seadmiseks. Neid väljatoodud aluseid tuleb hinnata

kogumis. Pole vaja hinnata seda, kas iga väljatoodud avaliku huvi ilming iseseisvalt oleks

küllaldane alus sundvalduse seadmiseks.

Ramsi neeme tipu avamine avalikkusele, st juurdepääsu tagamine merele on kahtlemata

avalikust huvist kantud eesmärk. Sundvalduse seadmise õiguspärasus ei sõltu sellest, kas

vastuvõetud DP-d õnnestub realiseerida täies ulatuses (st kas loodus- ja käsitöökeskuse hoone

3-19-1378

7(10)

tuleb kindlate parameetritega, kas õnnestub rajada planeeritud kujul lautrikoht, kas loodavate

parkimiskohtade arv vastab DP-le jms). Vaidlust ei ole selles, et vastustajale kuulub Ramsi

vaatlusposti kinnistu ning sellele juurdepääs tuleb tagada. Vaidlust ei ole ka selles, et vastu on

võetud DP, mis näeb kinnisasjale ette konkreetse kasutusotstarbe, st puhkekoha ning loodus- ja

käsitöökeskuse rajamise. DP-d ei ole vaidlustatud ega kehtetuks tunnistatud. Vastustaja on

avaldanud, et Ramsi puhkekoha väljaehitamine on kajastatud kehtivas Lääne-Nigula

arengukavas 2018–2026. Valla esindajad avaldasid kohtuistungil, et valla eelarvestrateegias on

järgnevatel aastateks ette nähtud konkreetsed summad arendustegevusteks. Seega nähtub, et

DP-d asutakse realiseerima. Sundvalduse seadmise õiguspärasust ei mõjuta kinnistu praegune

olukord, kus puuduvad puhkamiseks vajalikud hooned jm tingimused (hooned on lagunenud).

Eksisteerib ka avalik huvi juurdepääsu tagamiseks kallasrajale. DP seletuskirjas on välja

toodud, et Ramsi puhkekoha kinnistu on Ramsi neemel asuv ainuke mitteeraomandis olev

mereäärne kinnistu, kust avaneb kaunis vaade Vormsi saarele ja Voosi kurgule (p 3, kd I, tl 56).

Samuti on avalikes huvides luua täiendav koht paatide veeskamiseks. Kui tee ei ole avalikuks

kasutamiseks määratud, sõltub läbipääsu lubamine kinnistu omaniku vastutulelikkusest. Samuti

on asjakohane vastustaja viide politsei- ja päästeautode läbipääsu tagamiseks. Kohtule

nähtuvalt ei ole Politsei- ja Piirivalveamet ega Päästeamet esitanud nõudeid selle kohta, millises

õiguslikus vormis tagatakse neile võimalus Ramsi teed kasutada. Mõistlikku vaidlust ei saa olla

selles, et olukorras, kus tee on määratud avalikuks kasutamiseks ning mootorsõidukite

liiklemist ei takista lukustatav värav, on Politsei- ja Piirivalveametil ja Päästeametil lihtsam

oma avalikke ülesandeid täita.

Vastustaja viide MTÜ Einbi külaseltsi pöördumisele ja 67 isiku avaldusele on samuti

asjakohane, kuna näitab kogukonna huvi pääseda Ramsi neeme tippu. Siinjuures ei ole oluline,

see, kas allkirja andnud isikud elavad ise Einbi külas või kas kaebajad allkirja andnud isikuid

tunnevad. Juurdepääs puhkekohale ja mererannale ei pea olema üksnes antud kohas (külas)

elavate inimeste õigus. Võib olla, et kaebajad ei takistaks inimeste pääsu kallasrajale ega

politsei- ja päästeameti autode liikumist Ramsi neeme tippu. Samas, ilma tee avalikuks

kasutamiseks määramata puuduks avalikkuse õiguslik alus erateed kasutada ning kaebajad tee

omanikena (või näiteks kinnistu uued omanikud, kui kaebajad kinnistu võõrandavad) võiksid

igal aja vastava loa tagasi võtta. Sellisena tagab sundvalduse seadmine ja tee avalikuks

kasutamiseks määramine, et osapoolte vahelised suhted on reguleeritud ning olukord ei muutu

üleöö. Seega nõustub kohus vastustajaga, et ainult tee avalikult kasutatavaks määramine tagab

avalikkusele (kolmandatele isikutele, st igaühele) juurdepääsu Ramsi neeme tippu, sh kui

Ramsholmi kinnistu omanikud otsustavad ka praeguse jalgsi liikumise võimaluse tõkestada või

toimub Ramsholmi kinnistu võõrandamine. Kokkuleppel tee avalikuks kasutamiseks

määramisega ei ole kinnistu omanikud nõustunud. Sundvalduse seadmine ei anna kellelegi

õigust rikkuda LKS-s sätestatud ranna piiranguvööndis liikumise reegleid. Võimalikud

korrarikkumised ei muuda sundvalduse seadmist õigusvastaseks. Vastavad kaebajate väited

puudutavad pigem avalikku huvi, mitte nende subjektiivsete õiguste kaitsmist.

11. Avalikku huvi sundvalduse seadmiseks ei välista ka see, et kaebajad hetkel ei tee valla

esindajatele ja jalgsi liiklejatele Ramsi tee kasutamiseks takistusi (kaebajad on pakkunud valla

esindajatele värava võtit). Kohus nõustub vastustajaga, et kehtivale õigusele ei vasta kaebuses

tehtud vastandus autoga ja jalgsi liiklemise vahel, kuna mõlemad vajavad õiguslikku alust

(vastus kaebusele, p 3.36). Põhjendatud ei ole kaebuse läbiv eeldus, justkui seati sundvaldus

mootorsõidukitega liiklemiseks. Õige on seegi, et sundvalduse seadmine ei anna õiguslikku

alust kaebajate kinnistule tungimiseks ega korrarikkumisteks ja teistpidi – kaebajate kardetud

korrarikkumised on võimalikud ka sundvalduse seadmiseta. Küsimus, milline saab olema

liikluskorraldus Ramsi teel ja kuidas tagatakse ümbritseva kaebajate kinnistu korrashoid, tuleb

lahendada tee avalikuks kasutamiseks määramisel. DP seletuskiri näeb nt ette, et territooriumi

3-19-1378

8(10)

piirid markeeritakse madalate poomitaoliste piiretega. Ei saa välistada, et pooled jõuavad

läbirääkimiste teel ka teistsugusele lahendusele.

12. Kaebajad leiavad, et sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne valla legitiimse

eesmärgi suhtes, kuna tegelikkuses ei ole valla kinnistu näol tegemist puhkekohaga, vaid oma

suuruse poolest oleks tegemist sobiva puhkekohaga ühele perele. HKMS § 158 lg 3 kohaselt ei

hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust. Kohus ei saa hinnata seda, kas vastustajale kuuluv

kinnistu on puhkekoha rajamiseks piisavalt suur. Vastav analüüs ei muudaks kuidagi tõsiasja,

et vastustaja on DP vastu võtnud, see on kehtiv ning vastustaja kavatseb DP ellu viia. Kohus

leiab, et piisavaks ei saa pidada seda, et kaebajad on nõustunud vallale kui kinnistu omanikule

tagama teatud arvu väravavõtmeid. KOV on ellu kutsutud avalike ülesannete täitmiseks, KOV-

l ei ole mingit spetsiifilist enda kui omaniku (era)huvi. KOV ülesannete täitmine tähendab

paratamatult seda, et KOV-le kuuluvast omandiõigustest peavad osa saama ka valla elanikud ja

avalikkus laiemalt. Seetõttu ei nõustu kohus kaebaja väitega, et kuivõrd vallale endale on

juurdepääs kinnistule tagatud, siis sellest aspektist on sundvalduse seadmine ebavajalik ning

seetõttu ebaproportsionaalne. Käesoleva haldusasja raames ei saa asuda analüüsima seda, kas

vaatlusposti maa omandamine riigilt on olnud õiguspärane, st kas vastustaja vajab seda maad

enda ülesannete täitmiseks.

13. Kaebajad toovad välja, et sundvalduse seadmine on ebaproportsionaalne ka nende suhtes,

kuna vald on omanikke koormanud oluliselt laiemalt kui vaid avaliku tee talumise kohustus:

vald on kaebajad seadnud olukorda, kus nad peaksid oma kinnistul 24 h ööpäevas ja 7 päeva

nädalas valvama korra tagamise ja seaduste täitmise üle. Kohus nõustub sellega, et olukorras,

kus vastustaja kinnistu on igast küljest ümbritsetud kaebajate kinnistuga ning Ramsi tee

möödub kaebajate eluhoonete lähedalt, kätkeb läbisõidu talumine küllaltki intensiivset

omandiõiguse ja privaatsusõiguse riivet. Samas kahandab kaebajate õiguste riive intensiivsust

asjaolu, et Ramsholmi kinnistut 2016. a omandades pidid nad arvestama sellega, avalikkusele

tuleb tagada läbipääs läbi nende kinnistu. Vastustaja on põhjendatult viidanud sellele, et alates

maareformi läbiviimisest on Ramsholmi kinnistu omanikud olnud teadlikud, et neil on kohustus

tagada kinnistut läbiva tee avalik kasutus. Vastav punkt sisaldus Ramsholmi kinnistu

tagastamise korralduses. Ramsi tee on lülitatud Noarootsi Vallavolikogu 17.12.1999 otsusega

nr 13 valla arenguks vajalike kohalike maanteede (nn vallateede) nimekirja. Ramsi tee on

vallateena

kantud

nii

valla

üldplaneeringu

(kehtestatud

09.07.2003),

rannaalade

teemaplaneeringu (kehtestatud 15.06.2006) kui ka elamualade teemaplaneeringu (kehtestatud

23.01.2009) joonistele (vt Noarootsi vallavanem T. Lepa 03.05.2017 kiri nr 8-3/225, kd I, tl

64–68). Kuna XX kohtuistungil antud seletuse kohaselt kestsid läbirääkimised Ramsholmi

kinnistu omandamiseks aastaid, ning XX avaldas, et on varem tegutsenud advokaadina, on

usutav, et enne kinnistu omandamist tehti endale olukord selgeks ning kaaluti kinnistu hilisema

kasutamisega kaasnevaid tagajärgi.

Vastustaja soov viia ellu DP ja kaebajate legitiimne soov nautida oma kinnistul privaatsust viib

paratamatu osapoolte õiguste konfliktini. Seda konflikti ei kõrvalda ka see, kui lubada kaebajate

kinnistut läbida üksnes jalgsi või jalgrattaga. Sel juhul tuleb parkimisala rajada kuhugi

kaebajate kinnistu lähedusse, kust inimesed suunduksid jala mere äärde. See tooks kaasa nt

turismigruppide möödumise kaebaja eluhoonete vahetust lähedusest. Ilma häiringuteta

kaebajate elukorraldusele ei ole kohtu arvates võimalik DP-d realiseerida. Üksnes jalgsi või

jalgrattaga liikumist võimaldades jääb realiseerimata DP üks eesmärke – luua avalikkusele

kättesaadav paatide veeskamise võimalus. Küsimus, kas ümbruskonnas on juba piisavalt kohti,

kus paate veesata, seondub otstarbekusega ning kohtul puudub alus sedastada, et vastustaja

vastav soov pole legitiimne. ELA SA kaabli osas nõustub kohus vastustajaga, st olenemata

sellest, et teoorias võib kaabel välistada teatud ehitustööd selle kaitsevööndis, ei välista see

paatide veeskamist ega juurdepääsu merele, sh on võimalikud kokkulepped kaitsevööndis

3-19-1378

9(10)

kehtestatud piirangutest kõrvale kalduda kaitsevööndi ehitise omaniku nõusolekul (EhS § 70

lg 3). Käesoleva vaidluse eset silmas pidades ei saa detailselt tegeleda ehitusõiguslike

küsimustega. Kaebajate õiguste riive intensiivust kahandab ka see, et vastustaja pakkus välja

nihutada Ramsi tee eluhoonetest eemale, kuid kaebajad ei olnud sellega nõus. Kokkuvõttes ei

ole kohtu hinnangul sundvalduse seadmise otsus ebaproportsionaalne.

14. Kaebusele lisatud materjalidest lähtuvalt on kaebajate ja vastustaja suhtlus olnud tihe.

Suhtlus on toimunud kirjavahetuse vormis ja XX on osalenud ka Lääne-Nigula valla organite

erinevatel istungitel ja koosolekutel, kus sundavalduse seadmist otsustati. Kaebajad on saanud

seega oma seisukohti esitada ja vastustaja on saanud neid otsuse tegemisel arvesse võtta. Kohus

ei pea tõenäoliseks seda, et vastustaja volikogu liikmed ei ole senise suhtlemise pinnalt saanud

aru vastuvõetava otsuse sisust ja tähendusest. Täiendav ärakuulamine poleks ilmselt midagi

juurde andnud, kuna kohtule nähtuvalt on erimeelsused põhimõttelised ja ka kohtumenetlus

näitas, et kumbki pool ei pea kokkuleppe sõlmimist võimalikuks. Kohati tõlgendatakse üksteise

seisukohti erinevalt. Kohtule ei nähtu, et kumbki menetlusosalistest oleks esitanud teadlikult

valeväiteid. Kohtule ei nähtu ka seda, et kaebajad oleksid jäänud ära kuulamata.

15. Poolte vahel on vaidlus ka sundvalduse tasu üle. Vastustaja on sundvalduse tasu määramisel

kasutanud ERI Kinnisvara OÜ antud eksperthinnangut (kd I, tl 131–132). Ekspertiis leidis, et

Ramsholmi kinnistu turuväärtuseks hoonestuseta on 0,5 €/m2 (5000 €/ha) ehk ca 150 000 eurot.

Sellest sundvalduse teeala väärtuseks oleks 3355 m2 × 0,5 €/m2 = ca 1700 eurot. Kaebajad

leiavad, et nende kahju tuleb hinnata läbi tervikliku mõju, mida sundvalduse seadmine kinnistu

väärtusele põhjustab. Kaebajad on esitanud Lahe Kinnisvara koostatud arvamuse (kd II, tl 9–

17), milles antud hinnangu kohaselt väheneks avalikult kasutatava tee tõttu Ramsholmi kinnistu

turuväärtus 25–30% ehk 121 000 – 145 000 €, st keskmiselt 133 000 €.

KAHOS § 39 lg 5 kohaselt makstakse kinnisasja omanikule sundvalduse seadmise korral

sundvalduse tasu, kui ei lepita kokku teisiti. Sundvalduse tasu määratakse KAHOS § 12 lg-s 2

sätestatud korras. KAHOS § 39 lg 6 kohaselt tuleb kinnisasja omanikule hüvitada varaline

kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. KAHOS § 12 lg 2 sätestab, et vajaduse korral

tellitakse väärtuse määramiseks hindamine kutsetunnistusega hindajalt.

KAHOS ei reguleeri täpsemalt, kuidas tuleb määrata tasu sundvalduse eest. Seadus ei pane ka

paika, kas tasu tuleb maksta perioodiliselt või võib olla tegemist ühekordse maksega. Vastustaja

valik maksta sundvalduse tasu ühekordse maksena, lähtudes kinnisasja omandamise

tasustamise põhimõtetest (kaebajatele kompenseeritakse tee alla jääva maa maksumus), ei ole

õigusvastane. See on pigem kaebajaid soosiv, sest sundvaldus ei ole mõjult võrdsustatav

kinnisasja omandamisega: kaebajatel on edaspidigi võimalik Ramsi teed kasutada (senine

omandi kasutamise kord ei muutu), samas vabanevad kaebajad edaspidi teeomaniku

kohustustest ja vastutusest (EhS § 94 lg 3), mh ei pea kaebajad ka maksma teealuselt maalt

maamaksu (maamaksuseaduse § 4 lõike 1 punkt 7).

Kohtu arvates on vastustaja sundvalduse tasu määramisel õiguspäraselt lähtunud antud

piirkonnas maa väärtusest hoonestust arvestamata. Teemaa väärtust ei tõsta see, et kinnistul

asuvad hooned. Kaebajad maksid kinnistu eest 209 000 € (vt kinnistu omandamise leping, kd

II, tl 24–32). Ostuhind sisaldas 10 000 euro ulatuses maakleritasu. Andmed puuduvad selle

kohta, kas ja mil määral sisaldas müügihind tasu õigusteenuste eest (tehingud toimusid

advokaadibüroo Magnusson OÜ kaudu). ERI Kinnisvara OÜ pakutud hind ei lahkne tegelikust

müügihinnast määral, mis tooks kaasa sundvalduse tasu õigusvastasuse. Kohus peab Lahe

Kinnisvara esitatud hinnangut kinnistu turuväärtuse kohta (484 000 €) ülepaisutatuks. Ei ole

usutav, et kinnistu väärtus on kolme aastaga tõusnud niivõrd suures ulatuses. Lahe Kinnisvara

arvamuses toodud võrdlustehingud ei ole tehtud ka Einbi küla läheduses, vaid Saaremaal,

3-19-1378

10(10)

Häädemeeste vallas ja Pärnu linnas (Liu küla). Samuti on võrdlusalustes tehingutes kinnistute

hinda mõjutanud heas seisukorras olevad hooned, mida kohtu hinnangul ei ole õige arvesse

võtta.

Lahe Kinnsvara arvamuses on välja pakutud, et Ramsholmi kinnistu turuväärtus on avalikult

kasutatava tee tõttu vähenenud 25–30%, st ca 133 000 €. Arvamuses ei ole tuginetud

üldtunnustatud metoodikale, vaid konsultatsioonidele erinevate maaklerite ning hindajatega.

Kohtu arvates sellisel kujul kinnisasja väärtuse vähenemise hüvitamist, nagu kaebajad seda

taotlevad, KAHOS ette ei näe. KAHOS § 39 lg 6 sätestab, et kinnisasja omanikule tuleb

hüvitada varaline kahju, mis tekib sundvalduse seadmise tõttu. Käesoleval juhul ei saa väita, et

kaebajatele oleks tekkinud sundvalduse tõttu varalist kahju. Kaebajad ei ole kinnistut müünud

ega väljendanud ka soovi seda teha. Seetõttu on tekkida võiv varaline kahju hüpoteetiline.

KAHOS ei näe sellise kahju hüvitamist ette Võrdluseks võib tuua KAHOS § 11 lg 2 ja § 13,

mis räägivad otseselt kaasnevast varalisest kahjust ja saamata jäänud tulu kompenseerimisest

kinnisasja omandamise puhul (vt nt KAHOS § 13 lg 2). Kohtu hinnangul ei saa sundvalduse

puhul varalise kahju hüvitamise põhimõtted olla erinevad. KAHOS kohaselt ei kuulu

hüvitamisele kahju, mis tekib privaatsuse vähenemise vms mõju tõttu. Kohus ei pea kinnisasja

väärtuse vähenemise kompenseerimist põhjendatuks juba seetõttu, et kaebajad soetasid kinnistu

2016. a, mil kehtiv DP nägi ette juurdepääsuteena vastustaja kinnistule Ramsi tee. Kaebajad

pidid seega arvestama, et DP-d asutakse realiseerima ning see tähendab mh seda, et Ramsi tee

võidakse määrata avalikult kasutatavaks teeks. Kaebajad said seda asjaolu hinnaläbirääkimistel

arvesse võtta.

16. Ülaltoodut arvestades tuleb jätta kaebus rahuldamata.

17. Tallinna Ringkonnakohus peatas 26.08.2019 määrus resolutsiooni p-ga 3 Lääne-Nigula

Vallavolikogu 26.06.2019 otsuse nr 34 kehtivuse. Tulenevalt HKMS § 249 lg-st 4 kehtib EÕK

määrusest tulenev õigus, kohustus ja keeld kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna

otsus tehti kaebajate kahjuks, jäävad kaebajate menetluskulud nende endi kanda. Vastustaja on

taotlenud kaebajalt menetluskulude väljamõistmist summas 3900 eurot koos käibemaksuga

(12.11.2019 menetlusdokument). Kohus leiab, et väliste õigusabikulude väljamõistmine ei ole

põhjendatud. Vastustaja peab suutma enda kehtestatud sundvalduse seadmise otsust ise

põhjendada ning kohtus kaitsta. Vastustaja menetluskulud jäävad seetõttu tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Janek Laidvee