1-08-15795/79 · Tallinna Ringkonnakohus

1

K O H T U M Ä Ä R U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 2. märts 2010. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-08-15795 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Julia Katškovskaja ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Tõlk Svetlana Talli Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 16. veebruar 2010. a, Tallinn Kriminaalasi

Jaroslav M.P süüdistuses KarS § 213 lg 1 järgi ja Violetta M.P süüdistuses KarS § 22 lg 3 - § 213 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsus

Apellatsiooni esitaja

Süüdistatavate kaitsja jurist Aleksei Smelov Prokurör Ruta Rammo Süüdistatavad Jaroslav M.P, ik: 38805030404, elukoht: XXXXXXX XXX

XXX-XX, XXXXXXX; XXXXXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, töökoht puudub;

varem kriminaalkorras karistatud 1 korral; tõkend: tõkendi vahistamine alusel kinni peetud 19.01.2010

M.P , ik: XXX, elukoht XXXXXXX XXX

XXX-XX XXXXXXX, XX XXXXXXXXXX,

XXXXXXXXXXX, emakeel: vene keel, töökoht puudub;

varem kriminaalkorras karistamata; õkend: elukohast t lahkumise keeld. Kaitsjad Jurist Aleksei Smelov ja advokaat Merike Allikmäe

RESOLUTSIOON

1. Maakohtu otsus Jaroslav M.P süüditunnistamises ja karistamises KarS § 213 lg 1 järgi ning M.P ja D.S-i süüditunnistamises ja karistamises KarS § 22 lg 3 - § 213 lg 1 järgi tühistada täies ulatuses ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks

2 teises kohtukoosseisus. 2. Jaroslav M.P suhtes valitud tõkend – vahistamine – jätta muutmata. 3. M.P ja D.S-i suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – jätta muutmata. 4. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest

teada või pidi teada saama. Kohtumenetluse poolel, v.a prokuratuuril ja advokaadist kaitsjal, on Riigikohtusse pöördumise õigus advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 30. märtsi 2009. a otsusega tunnistati J. M.P süüdi KarS 213 lg 1 järgi

02.02.2008.a, 04.02.2008.a, 06.02.2008.a, 06.03.2008.a, 08.03.2008.a, 10.03.2008.a, 12.03.2008.a,

28.03.2008.a, 23.03.2008.a, 27.03.2008.a, 10.04.2008.a, 23.04.2008.a, 25.04.2008.a, 28.04.2008.a,

19.05.2008.a, 22.05.2008.a toimepandud kuriteoepisoodides ja mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust., mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni 1 aasta ja 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust 29.01.2008.a Harju Maakohtu otsusega temale mõistetud karistuse ärakandmata osa - 7 kuud ja 5 päeva vangistust - võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 1 aasta 11 kuud ja 5 päeva vangistust.

Samuti tunnistati J. M.P KarS § 213 lg 1 järgi süüdi 19.03.2007.a, 02.12.2007.a, 26.12.2007.a,

04.01.2008.a, 05.01.2008.a, 12.01.2008.a, 21.01.2008.a, 25.01.2008.a toimepandud

kuriteoepisoodides ja mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust, mida KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati pikkuseni 2 kuud vangistust.

KarS § 65 lg 1 alusel - üksikkaristusest rakseima suurendamise teel - mõisteti J. M.P-le liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu ja 5 päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 5 kuud ja 23 päeva ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti vangistus kestusega 1 aasta 7 kuud ja 12 päeva.

M.P tunnistati süüdi KarS § 22 lg 3 - § 213 lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 kuu ja 15 päeva vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel kestuseni 1 kuu vangistust. KarS § 73 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus kolmeaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata.

Sama kohtuotsusega tunnistati süüdi ja karistati KarS § 22 lg 3 - § 213 lg 1 järgi veel D.S, kelle osas ei ole kohtuotsust aga vaidlustatud.

1.1 J. M.P tunnistati KarS § 213 lg 1 järgi süüdi 24 arvutikelmuse episoodis. Ta sai pettuse teel enda valdusesse kannatanuid teenindava panga kasutajatunnuse, püsiparooli ja paroolikaardi, mille abil sõlmis kannatanute nimel laenulepinguid. Kannatanute kontodele üle kantud summad J. M.P omastas.

1.2 M.P tunnistati süüdi neist kahele arvutikelmuse episoodile kaasaaitamises. Konkreetselt olid need järgmised.

1.2.1 Ta osutas tahtlikult J. M.P õigusvastasele teole füüsilist kaasabi 10.03.2008. Nimelt oli

J. M.P 6.03.2008 varalise kasu saamise eesmärgil saanud pettuse teel A. S. tema AS-i H.

3

kasutajatunnuse, püsiparooli ja paroolikaardi ning sisestas ebaseaduslikult saadud andmed

10.03.2008 K. AS-i arvutiprogrammi ja esitas A. S. nimel laenutaotluse K. AS-le summas 2000 krooni. Selle tulemusena kanti samal päeval A. S. arvelduskontole laen 2000 krooni. M.P andis

J. M.P-le loa kasutada oma Hansapanga arvelduskontot sellele raha ülekandmiseks, teades, et J.

M.P on varem kelmuse toime pannud isik, kes võib kuritegude toimepanemist jätkata. J. M.P kandis ebaseaduslikul teel A. S. arvelduskontole laekunud laenu summas 2000 krooni hanza.neti abil M.P arvelduskontole ning seejärel võimaldas M.P kontole laekunud raha J. M.P arvelt välja võtta. Ebaseaduslikult saadud raha J. M.P omastas.

1.2.2 26.03.2008 osutas M.P taas tahtlikult J. M.P õigusvastasele teole füüsilist kaasabi. Nimelt oli J. M.P 23.03.2008 koos K. M. varalise kasu saamise eesmärgil saanud pettuse teel V. B. tema AS-i H. kasutajatunnuse, püsiparooli ja paroolikaardi. J. M.P sisestas ebaseaduslikult saadud

andmed 26.03.2008 C. I. OÜ arvutiprogrammi ja esitas V. B. nimel laenutaotluse C. I. OÜ-le summas 1500 krooni. Sille tulemusena kanti samal päeval V. B. Hansapanga arvelduskontole laen

1500 krooni. M.P andis J. M.P-le loa kasutada oma Hansapanga arvelduskontot sellele raha

ülekandmiseks, teades, et J. M.P on varem kelmuse toime pannud isik, kes võib kuritegude toimepanemist jätkata. J. M.P kandis ebaseaduslikul teel V. B. arvelduskontole laekunud laenust

745 krooni hanza.neti kaudu M.P arvelduskontole ning seejärel võimaldas M.P kontole laekunud raha J. M.P arvelt välja võtta, kes selle omastas.

2. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatavate kaitsja jurist Aleksei Smelov. Apellatsioonide taotlused ja põhjendused on järgmised.

2.1 Apellant ei ole nõus J. M.P-le mõistetud karistusega. Vaatamata asjaolule, et J. M.P on varasemalt kriminaalkorras karistatud, on ta enda tegusid puhtsüdamlikult kahetsenud, mistõttu on

võimalik jätta mõistetud karistus tingimuslikult täitmisele pööramata. Siis oleks süüdistataval võimalik hüvitada ka tekitatud kahju.

2.2 M.P osas taotleb apellant õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kuigi süüdistatav tunnistas enda süüd, ei ole tema osavõtt kuritegudest tegelikult tõendatud. Ka Riigikohus on otsuses

nr 3-1-1-20-07 märkinud, et süü omaksvõtt ei vabasta kohut ka lühimenetluses kohtuotsuse motiveerimise kohustusest. Apellandi hinnangul ei ole kriminaalasjas ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et M.P osutas J. M.P-le tahtlikult füüsilist või ainelist kaasabi.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi apellant esitatud taotluste juurde; apellatsiooni toetas ka

M.P kaitsjana apellatsioonikohtu istungil osalenud advokaat M. Allikmäe. Apellatsioonide

rahuldamist toetasid ka süüdistatavad. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, paludes maakohtu otsuse jätta muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud

ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu ning saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seejuures laiendab kriminaalkolleegium apellatsiooni piire KrMS § 331 lg 3 alusel

ka D.S-i suhtes, kelle osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.

4 I

4. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes asjassepuutuvas lahendis selgitanud, millistele

nõuetele peab vastama kohtuotsus isiku süüküsimuse lahendamisel (varasematest lahenditest vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). Väga selgesõnaliselt on kujunenud arusaama korratud otsuses nr 3-1-1-63-08, milles Riigikohus selgitab järgmist.

4.1 KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse

kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele

tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seejuures asub Riigikohus ka väga selgesõnaliselt seisukohale, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena.

4.2 Nimetatud motiveerimiskohustuses ei muuda midagi ka asjaolu, kui kriminaalasja lahendatakse lühimenetluses ning mitte ka see, kui isik tunnistab ennast talle etteheidetavas kuriteos süüdi. Isik võib tunnistada, et ta tegutses/käitus viisil, nagu see on märgitud süüdistusaktis, kuid see ei tähenda veel, et tema käitumine ka vastab süüteokoosseisule; selle tuvastamine on üheselt kohtu pädevuses.

Sellisele seisukohale on asunud ka Riigikohus, kes kaitsja esitatud apellatsioonis osundatud otsuses

nr 3-1-1-20-07 märgib järgmist: „Kriminaalasja arutamine lühimenetluses ei vabasta kohut talle KrMS § 312 p-dega 1-3 pandud kohtuotsuse motiveerimise nõudest. Kuigi Kriminaalmenetluse seadustiku 9. peatüki 1. jaos sätestatud lühimenetlus näeb ette mitmeid olulisi kohtulikku uurimist

puudutavaid erisusi (KrMS § 237) sama seadustiku 10. peatükis sätestatud üldmenetlusega

võrreldes, toimub KrMS § 233 lg 3 ja § 238 kohaselt kohtuotsuse koostamine lühimenetluses üldmenetluse eeskirjade järgi. Seetõttu peab ka lühimenetluses koostatud kohtuotsus vastama kõigile

KrMS §-ga 312 kohtuotsuse põhiosale seatud nõuetele, st sisaldama kohtuliku uurimise esemeks

olnud tõendite analüüsi sellisel kujul, et võimaldab jälgida kohtuotsuse resolutiivosas väljendatud

järeldustele jõudmise käiku. Seega ei vabasta ka süüdistatava poolt süü täielik omaksvõtt lühimenetluses kohut kohtuotsuse motiveerimise kohustusest“.

Nimetatud lahendis teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium järelduse, et kui kohtuotsuses puudub

tõendite analüüs, on tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 7 nimetatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega.

5. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta kirjeldatud motiveerimisnõudele. Kohtuotsus, olles küll mahukas, ei sisalda sisuliselt mitte mingisugust tõendite analüüsi. Kohtuotsuses kajastatakse esmalt süüdistust (lk 5-14), kajastatakse kirjalikke tõendeid (lk

15-61), misjärel asub kohus seisukohale, et „kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on süüdistatavate Jaroslav M.P, M.P ja D.S-i süü lisaks süü

puhtsüdamliku tunnistamisega tõendamist leidnud ka kõigi ülalloetletud kriminaalasja materjalidega“ (lk 61).

Maakohtu otsuses on seega piirdutud üksnes tõendite loetlemisega, seostamata neid süüdistatavatele

omistatavate konkreetse episoodidega. Nagu öeldud, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures

olnud kestvalt seisukohal, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse

piisava põhistamisena ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab eeskätt erinevatest

tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu

5

tunnustega (vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04; 3-1-1-63-08). Seega leiab ringkonnakohus, et

maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses puudub põhjendus.

6. Nimetatud rikkumine ei ole ringkonnakohtus seejuures kõrvaldatav, s.t ringkonnakohus ei

saa nimetatud puudust kõrvaldada omapoolsete motiivide lisamisega. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama

maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse

seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse

kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1- 1-59-07, p 12).

II

7. Täiendavalt peab kriminaalkolleegium vajalikuks osundada veel järgnevale. Nimelt ei ole käesolev kaasus ka materiaalõiguslikult täielikult selge – täpsemalt, kohus ei ole võtnud seisukohta

ühes põhimõttelises küsimuses, millest aga sõltub, kas ja üldse tuleb kõne alla M.P ja D.S-i vastutus kuriteost osavõtjana.

Nimelt on kuriteost osavõtt võimalik kuni süüteo lõpuleviimiseni. Käesolevas kaasuses tuleb seega

esmalt selgelt määratleda, millal olid J. M.P kui põhiteo toimepanija poolt sooritatud arvutikelmused lõpule viidud. Kui selle hetkena määratleda varakäsutuse tegemist eksitusse viidud isiku poolt ja summade jõudmist J. M.P poolt määratletud isikute kontodele (kusjuures oluline on

märkida, et neile kontodele oli süüdistataval seejuures täielik juurdepääs), on juba eos välistatud

M.P ja D.S-i vastutus kuriteost osavõtu sätete järgi; väljaspool vaidlust on seejuures asjaolu, et tahtlikku kaasabi nad J. M.P poolt sooritatud esmasele pettuslikule teole ei osutanud - neid käitumisaktidest ei olnud nad vähimalgi määral teadlikud. Ka RKKK on otsuses nr 3-1-1-98-09 asunud seisukohale, et täideviimise (ning sellest johtuvalt ka osavõtuna) ei ole käsitatavad teod, mis

ei ole kausaalses seoses süüteokoosseisus kirjeldatuga (otsuse p 13.3). Seega tuleb kriminaalasja uuel arutamisel võtta maakohtul üheselt seisukoht küsimuses, millisel ajahetkel olid J. M.P poolt toimepandud arvutikelmused lõpule viidud. Sellest omakorda sõltub, kas on üleüldse ainest arutleda edasiselt teemal, kas ja mida kaassüüdistatavad neile süüks arvatavate teopanuste osutamisel teadsid.

8. M.P-le esitatud süüdistuse osas märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Süüdistatavale on ette heidetud põhiteole füüsilise kaasabi osutamist ja seda põhjusel, et „ta teadis, et

J. M.P on varem kelmuse toimepannud isik, kes võib kuritegude toimepanemist jätkata“ (sama

sõnastust on kasutatud ka D.S-ile esitatud süüdistuse puhul). Teadmisest, et M.P

kaksikvend on varasemalt pannud toime kuritegusid, ei saa ringkonnakohtu hinnangul teha

eraldivõetult mitte mingisuguseid põhjapanevaid ning tõsikindlaid järeldusi kaasaaitamistahtluse

kohta. See teadmine saab omada täiendavat väärtust ainult kogumis teiste tõenditega. Käesolev

kriminaalasi on lahendatud lühimenetluses, mistõttu sai ja saab kohus tugineda üksnes tõenditele, mis on kriminaalasjas kogutud ning sisalduvad toimikus. Maakohus on tsiteerinud J. M.P ütlusi,

kes on kinnitanud, et ta pettis küll raha välja ja kandis selle kaassüüdistatavate kontodele, põhjendades seda neile aga sellega, et tema enda pangakonto on kinni (vt maakohtu otsuse lk 36-37).

Samal ajal on kohus kajastanud tõendite loetelus ka M.P ütlusi, kes tunnistas küll konto kasutamise lubamist enda vennal, kuid kinnitas samas, et raha kuritegelikust päritolust ei teadnud tema midagi; ta arvas, et vend ei ole midagi kuritegelikku teinud ning mis on äärmiselt oluline – pärast neid kahte korda ta enam vennal enda kontot kasutada ei lubanud, kuna tal tekkis kahtlus, et

6 vend teeb jälle midagi ebaseaduslikku (vt maakohtu otsuse lk 34-35). Kriminaalkolleegiumile jääb

täielikult mõistetamatuks, kuidas sai maakohus nende otsuses kajastamist leidnud tõendite alusel

teha süüdimõistva otsuse M.P suhtes. Süüdistatava enda poolne süü tunnistamine maakohtus

muutub nende osundatud ütluste taustal täielikult sisutühjaks ning teistele kriminaalasjas

sisalduvatele tõenditele, mis kinnitaks vastupidist, ei ole maakohus osundanud. Põhimõtteliselt sarnaseid etteheiteid võib maakohtule teha ka D.S-ile esitatud süüdistuse osas (kuigi siinkohal möönab ringkonnakohus, et täiendavat tähendust võib omada ka osutatud teopanuste arvukus). Kuid nagu öeldud – kuna ringkonnakohus on tuvastanud KrMS § 339 lg 1 p 7 sätete rikkumise maakohtu

poolt, on vältimatuks tagajärjeks maakohtu otsuse tühistamine ning kriminaalasja saatmine uueks arutamiseks teisele kohtukoosseisule.

9. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 331 lg-st 3, § 337 lg 2 p-st 2, § 338 p-st 3, § 339 lg 1 p-st 7, § 340 lg-st 1 ja lg-st 3 ja § 341 lg-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning saadab kriminaalasja uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Apellatsioonid rahuldada osaliselt.

Paavo Randma

Julia Katškovskaja

Malle Preimer