3-19-981/17 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

31.12.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-981

Haldusasi

X.X.i kaebus Tallinna Linnavalitsuse 24.04.2019

korralduse nr 558-k „Tallinna Linnaplaneerimise

Ameti poolt 10.01.2019 Xxxxxxxxx kinnistule

üksikelamu

püstitamiseks

väljastatud

projekteerimistingimuste

kehtetuks

tunnistamise

nõudes esitatud vaide läbivaatamine“ tühistamiseks.

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja: X.X.

Kaebaja esindaja: vandeadvokaat Raul Keba

Vastustaja: Tallinna linn

Kolmas isik 1: Y.Y.

Kolmas isik 2: W.W.

Kolmandate isikute esindajad v.adv Maria Mägi-

Rohtmets ja v.adv Eeva Mägi

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta X.X.a kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda.

3. Sekretäril edastada kohtuotsus menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva

jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 30.01.2020.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

vastuapellatsioonkaebuse

esitajale

kättetoimetamisest

arvates

või

ülejäänud

apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses

märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb

tal Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse

esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning

apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka

menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

08.01.2019

väljastas

Tallinna

Linnaplaneerimise

Amet

(edaspidi

ka

amet)

projekteerimistingimused elamu püstitamiseks (tl 13-16p; edaspidi ka PT).

2. 30.01.2019 esitasid kolmandad isikud Y.Y. ja W.W. vaide (tl 17-17), milles palusid

tunnistada PT kehtetuks, kuna kaebaja ei ole saanud kinnistu kaasomanikelt nõusolekut elamu

püstitamiseks.

24.04.2019 korraldusega nr 558-k (tl 22-23p; edaspidi ka vaidlustatud korraldus) rahuldas

Tallinna Linnavalitsus A. ja W.W.i vaide ning tunnistas PT kehtetuks.

3. 24.05.2019 esitas X.X. Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Linnavalitsuse 24.04.2019

korralduse nr 558-k „Tallinna Linnaplaneerimise Ameti poolt 10.01.2019 Xxxxxxxxx

kinnistule

üksikelamu

püstitamiseks

väljastatud

projekteerimistingimuste

kehtetuks

tunnistamise nõudes esitatud vaide läbivaatamine“ tühistamiseks.

27.05.2019 määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse. 18.11.2019 määrusega määras kohus

asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

4. Kaebaja on seisukohal, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane materiaalõiguse normide

väära kohaldamise tõttu, samuti on kaebaja arvates rikutud menetlusõiguse norme ja vastustaja

on vaideotsuses asunud lahendama Xxxxxxxxx kinnistu kaasomanike vahelisi eraõiguslike

vaidlusi, mis ei kuulu haldusorgani pädevusse. Kaebaja põhjendab oma kaebust järgnevaga:

4.1. Projekteerimistingimused on õiguspärased

Vaidlustatud korraldusest nähtub, et vastustaja kaalus PT menetluses PlanS §125 lg 5

kohaldamise võimalikkust ning kaasas ehitusseadustiku (edaspidi EhS) § 31 lg 3 kohaselt

menetlusse kinnistu kaasomanikud. Amet kontrollis enne PT väljastamist, kas esineb mõni EhS

§-s 32 sätestatud alus PT väljastamisest keeldumiseks. Amet kaalus kaebaja arvates põhjalikult,

kas kavandatav ehitis võiks riivata ülemäära kolmandate isikute õigusi ning jõudis

õiguspärasele seisukohale, et PT väljastamine kolmandate isikute õigusi ei riku.

PT väljastamisel arvestati asjaoluga, et Xxxxxxxxx kinnistu on piisavalt suur, et see vajadusel

kaheks eraldi kinnistuks jagada. Kavandatav ehitis ei hakka segama kinnistu jagamist ega riiva

seejuures kaasomanike õigusi.

Olenemata asjaolust, et kaasomanikud ei nõustunud põhimõtteliselt kinnistule uue hoone

kavandamisega, ei välista see kaebaja hinnangul PT väljastamist, kuivõrd kohaliku

omavalitsuse ülesanne ei ole lahendada kaasomanike vahelisi tsiviilvaidlusi.

4.2. Projekteerimistingimused ei riku kolmandate isikute õigusi

PT-s on eraldi rõhutatud, et amet saab anda hinnangu uue üksikelamu paigutuse ja arhitektuurse

lahenduse osas täiendava eskiisi esitamisel. Projekteerimistingimuste juurde lisatud eskiisi

mitte aluseks võtta esitatud kujul. Amet saab anda hinnangu asendiplaanilise paigutuse osas

eskiisi esitamisel, kus on juures dendroloogiline hinnang.

Seega sõltub uue üksikelamu paigutus kinnistul olevast hoonestusest, naaberhoonetest ning

kõrghaljastusest. PT kohaselt tuleb eskiisi koostamisel teha koostööd kinnistu kaasomanikega,

linnaosavalitsuse ja piirinaabritega.

Eeltoodust nähtub, et PT-ga ei ole kindlalt ära määratud uue hoone asukoht, vaid selleks tuleb

koostada eskiis tehes koostööd muuhulgas kinnistu kaasomanikega.

Vastustaja on ise vaidlustatud korralduse punktis 5 märkinud, et nõustub ameti ja kaebajaga, et

kohalik omavalitsus ei saa sekkuda omanike vahelistesse tsiviilvaidlustesse, kuid just sedasama

on vastustaja teinud. Lisaks on vastustaja korralduses selgitanud, et projekteerimistingimuste

väljastamisel lähtub pädev asutus eelkõige planeerimist ja ehitamist puudutavatest normidest.

Asjaolu, kas projekteerimistingimuste või ka ehitusloa taotlejal on olemas ehitamiseks

vajalikud asjaõigused, ei oma projekteerimistingimuste väljastamisel tähtsust ega anna alust

keelduda taotletud haldusakti väljastamisest.

EhS § 32 p 5 kohaselt keeldub pädev asutus projekteerimistingimuste andmisest, kui

projekteerimistingimuste alusel kavandatav ehitis võib ülemäära riivata kolmanda isiku õigusi.

Arvestades, et PT-s ei ole kavandatava hoone asukohta (ega ka arhitektuurset lahendust)

kindlaks määratud, jääb arusaamatuks, kuidas on vastustaja kindel, et PT igal juhul kolmandate

isikute avalik-õiguslikke subjektiivseid õigusi ülemäära riivab.

Kaebaja on seisukohal, et praktikas ei ole täiendavat ehitusõigust reeglina võimalik

kaasomanike vahel proportsionaalselt nende omandiosaga jagada. Nagu vastustaja ise

märgib, ei võimalda Nõmme linnaosa üldplaneering kinnistule kolme elamu kavandamist,

seega tuleb kaasomanike vahelised suhted lahendada kompensatsiooni maksmisega või muul

moel. Selliste küsimuste lahendamine ei kuulu aga kohaliku omavalitsuse otsustuspädevuse

hulka.

Kaebaja on seisukohal, et ka antud juhul tuleb kaebajal ja kolmandatel isikutel kokkuvõttes

kokku leppida täiendava ehitusõiguse kompenseerimises vastavalt isiku poolt, kes sellist

ehitusõigust ellu viib. Kokkuleppe mittesaavutamisel on põhimõtteliselt võimalik ka

kaasomand lõpetada. Kõik see aga ei tohiks olla määrava tähtsusega projekteerimistingimuste

väljastamisel.

4.3. Vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata

Projekteerimistingimuste väljastamisel on amet korrektselt vastavad alused välja toonud, kuid

vaidlustatud korralduses on puudulikud nii faktiline kui ka õiguslik alus. Sisuliselt ainukese

rikkumisena heidab vastustaja ette, et PT väljaandmisel ei ole amet järginud võrdse kohtlemise

printsiipi (HMS § 4 lg 2).

Kaebaja on seisukohal, et planeerimis- ja ehitusõiguses ei ole klassikalise võrdse kohtlemise

printsiibi kohaldamine reeglina võimalik, kuivõrd krundi ehitusõigust mõjutavad mitmed

kitsendused ning tehnilised nüansid. Nõmme linnaosa üldplaneering ei võimalda kinnistule

kolme elamu kavandamist, seega tuleb kaasomanike vahelised suhted lahendada teisel moel.

Juhul, kui vastustaja pidas asja otsustamisel oluliseks tagada poolte võrdne kohtlemine, oleks

ta uurimispõhimõttest tulenevalt pidanud välja selgitama, kas kaebaja ja kolmandate isikute

vahel on võimalikust kompensatsioonist juttu olnud. Vastustaja ei ole vaatamata

vaidemenetluses toimunud ärakuulamisele kaebajalt selle kohta midagi uurinud ning kaebaja,

kes igapäevaselt vaidemenetlustega ei tegele, ei osanud ka ise selle kohta selgitusi anda (tl 24

ja selle pöördel).

Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et isiku kahjuks haldusakti kehtetuks tunnistamisel

tuleb isikule enne haldusakti andmist anda võimalus esitada enda seisukoht haldusorgani

väidetele (eelnõule). Antud juhul tutvustati kaebajale 02.04.2019 kolmandate isikute vaiet ning

ameti seisukohta, mille kohaselt on PT väljastamine õiguspärane. Kaebajal ei olnud teavet ega

võimalust esitada vastuväiteid vastustaja seisukohale, mis kokkuvõttes on kaebaja jaoks üllatav.

Kaebaja on seisukohal, et vastustaja on vaidlustatud korralduse andmisel lähtunud valest

eeldusest - hoone asukoht on PT-s määratud - ning asunud lahendama kaasomanike vahelisi

tsiviilõiguslikke suhteid (ehitusõiguse kompenseerimine kaasomanikele), mis ei ole PT

väljastamise eesmärk.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata

ning rikub kaebaja omandiõigust.

4.4. Kaebuse esitaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulud kokku summas 1008 eurot

ja riigilõiv summas 15 eurot vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 25 ja 102-

104).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

5. Vastustaja kaebusega ei nõustu ja vaidleb sellele vastu kogu ulatuses. Vaidlustatud haldusakt

on õiguspärane ja põhjendatud ning vastustaja on seisukohal, et esitatud kaebus tuleb jätta

rahuldamata täies ulatuses. Vastustaja põhistab oma seisukohta alljärgnevaga.

5.1. Projekteerimistingimused evivad õigussuhteid kujundavat toimet

Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu ei saaks PT kolmandate isikute õigusi rikkuda.

Vastavalt ehitusseadustiku seletuskirjale (Ehitusseadustiku eelnõu (555 SE) seletuskiri on leitav

Riigikogu

veebist

(https://www.riigikogu.ee/download/7ff294a0-c218-4d9e-a52b-

58b398b03f6f lk 47) on projekteerimistingimused ehitusloa suhtes eelhaldusaktiks, millega

ehitusluba andev asutus määratleb siduvalt ära ehitise ehituslikud, arhitektuurilised jms

tingimused.

Tulenevalt haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2 on kehtiva haldusakti (HMS § 52 lg 2

kohaselt ka eelhaldusakti) resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja

riigiorganitele. Riigikohtu halduskolleegium on selgitanud asjas nr 3-3-1-50-09 (p 13), et

täitmiseks kohustuslik on ka õigusvastane, kuid kehtiv haldusakt. Haldusakti õigusjõu

murdmiseks on järelikult vajalik selle kehtetuks tunnistamine (HMS § 60 lg 1, § 61 lg 2).

Ka HMS seletuskirjas (Haldusmenetluse seaduse eelnõu (456 SE) seletuskiri on leitav

Riigikogu

veebist

(https://www.riigikogu.ee/download/06ac1315-d520-3b73-8759-

3e34e2d7dd02 lk 51) selgitatakse eelhaldusakti kohta järgmist: „Sellisest eelotsustusest ei teki

menetlusosalistele veel mingisuguseid õigusi ega kohustusi, kuid pärastises otsuses haldusakti

andmise kohta ei või haldusorgan eelhaldusaktis tuvastatud asjaoludest mööda minna. /---/.

Ühtlasi välistab see lõpliku haldusakti vaidlustamise eelhaldusaktiga tuvastatud asjaolude

ümberlükkamisega, kui eelhaldusakti vaidlustamise võimalused on ammendunud. See on

taotluslik, sest üksikküsimuste lahutatud menetlemine ongi eelhaldusakti eesmärk. Kui pärast

eelhaldusakti vaidlustamise tähtaega lubada veel diskussiooni eelhaldusaktiga tuvastatud

asjaolude üle, puuduks eelhaldusaktil mõte.“

Eeltoodust järeldub, et PT-ga kindlaks määratud tingimused on asjaosalistele siduvad, mistõttu

saavad need evida vahetut negatiivset mõju kolmandate isikute subjektiivsetele õigustele.

5.2. PT-s määratavad tingimused on olemuselt avalik-õiguslikud

Tallinna linn ei nõustu ka kaebaja seisukohaga, nagu oleks vastustaja asunud vaidlustatud

korraldusega lahendama kaasomanike eraõiguslikke vaidlusi.

Vastavalt PlanS § 125 lõikele 6 määrab kohaliku omavalitsuse üksus detailplaneeringu

koostamise kohustusest erandi tegemise korral EhS § 26 lõikes 4 nimetatud tingimused, milleks

on muuhulgas hoone või olulise rajatise kasutamise otstarve; suurim lubatud arv maa-alal;

asukoht; lubatud suurim ehitisealune pind; kõrgus jne. Vastustaja nendib, et loetletud

tingimused lähtuvad avaliku õiguse normidest ning kujundavad isikute õigussuhteid ruumilist

planeerimist ja ehitust korraldava haldusorganiga, olles seega avalik-õiguslikud.

Käesoleval juhul annaks PT kehtiva haldusaktina kaebajale aluse nõuda, et TLPA lubaks tal

kavandada enda ainukasutuses olevale kinnistu osale uue, kuni 126 m2 ehitisealuse pinnaga

elamu. Kinnistule lubatav maksimaalne ehitusõigus on piiratud Tallinna Linnavolikogu

04.05.2017 otsusega nr 47 vastu võetud Nõmme linnaosa üldplaneeringu (edaspidi ka NÜP)

tingimustega. (Vastavalt NÜP tekstilise osa punktis 4.1 esitatud tabelile võib pereelamute alal

olla üle 3000 m2 suuruse krundi suurim lubatud täisehitusprotsent 11 (suurim lubatud

hoonealune pind 3028 m2 suuruse krundi puhul seega 333 m2 (PT-s märgitud krundi suuruseks

3013 m2 ja suurimaks lubatud hoonealuseks pinnaks 330 m2).) Seega pani TLPA end PT

väljastamisega olukorda, kus tal ei ole võimalik anda kolmandatele isikutele kaebajaga

võrreldavas mahus ehitusõigust. Seetõttu tuli vastustajal möönda, et PT väljastamisega rikkus

Tallinna linn kolmandate isikute subjektiivseid avalikke õigusi.

Vastustaja selgitab, et lisaks avalikule huvile säilitada ja kujundada piirkonnas teatud

kriteeriumitele vastavat ühtset miljööd, kaitsevad linna üldplaneeringutes sätestatud

maksimaalsed ehitusõiguse määrad enamikul juhtudel (kui olemasolev ehitusmaht on

lubatavast maksimumist väiksem) ka piirkonna kinnistuomanike huve laiendada vajadusel oma

elamispinda või muud hoonestust. Tegemist on isiku subjektiivse avaliku õigusega, millele

tuginedes saab isik nõuda linnalt täiendava ehitusõiguse võimaldamist.

5.3. Vaidlustatud korraldus on küllaldaselt põhjendatud

Vastustaja märgib, et vaidlustatud korraldus on antud Tallinna Linnavalitsuse poolt

vaidemenetluse tulemusena. Nähtuvalt HMS §-dest 71 - 73 ja 83 on vaidemenetlus

haldusmenetluse etapp, kus haldusorgan ise või haldusorgani üle teenistuslikku järelevalvet

teostav (kõrgemalseisev) haldusorgan kontrollib isiku taotluse alusel haldusakti või toimingu

õiguspärasust ja otstarbekust.

Käesoleval juhul kontrollis Tallinna Linnavalitsus TLPA poolt väljastatud PT õiguspärasust

kolmandate isikute poolt esitatud vaide alusel ja vaidemenetluses toodud argumentide ulatuses.

Kontrollimisel leidis kinnitust, et PT lubas püstitada kinnistu X.X.i ainukasutuses olevale osale

täiendava hoone ehitusaluse pinnaga kuni 126 m2; kuivõrd PT kohaselt oli kinnistu suurimaks

lubatud hoonetealuseks pinnaks kuni 330 m2 ning juba olemasolevate hoonete ehitistealune

pind oli kokku 204 m2, tuli vastustajal tunnistada, et seega kujutas PT endast TLPA poolset

otsustust, millega võimaldatakse ühel kaasomanikul ära kasutada praktiliselt kogu kinnistule

võimaldatav täiendav ehitusmaht ning selle tulemusel jäävad teised kaasomanikud ilma

võimalusest kavandada tulevikus oma ainukasutuses olevale osale võrreldavat ehitusmahtu.

Riigikohus on asjas nr 3-3-1-72-13 (p 21) märkinud, et juhul kui haldusorgan ei teosta

kaalutlusõigust, on lähtunud sobimatutest või ebaõigetest kaalutlustest või jätnud mõne olulise

asjaolu tähelepanuta, võib olla tegemist olulise kaalutlusveaga. Kuna PT-s ei olnud täiendava

ehitusõiguse ebavõrdset jaotust põhjendatud (ega üldse käsitletud), pidi vastustaja möönma, et

PT väljastamisel on tehtud oluline kaalutlusviga, mille tulemusel on väljastatud õigusvastane

haldusakt. Seetõttu tunnistas vastustaja HMS § 85 p 1 alusel PT kehtetuks.

Vastustaja selgitas vaidlustatud korralduses, et HMS § 4 lg 2 kohaselt tuleb kaalutlusõigust

teostada kooskõlas volituse piiride, kaalutlusõiguse eesmärgi ning õiguse üldpõhimõtetega,

arvestades olulisi asjaolusid ning kaaludes põhjendatud huve. Üheks kesksemaks õiguse

üldpõhimõtteks, mida ei tohi kaalutlusõiguse teostamisel tähelepanuta jätta, on võrdse

kohtlemise printsiip (põhiseaduse § 12). Vastustaja selgitas, et planeerimis- ja ehitusõiguses

tuleb sellest lähtuvalt käsitleda võrreldavas positsioonis olevate isikute (sh kaasomanike ja

naabrite) huve üldjuhul võrdset kaalu omavana, järeldades sellest ühtlasi, et kaasomandis oleva

kinnistu võimalik täiendav ehitusõigus tuleb jagada kaasomanike vahel proportsionaalselt

nende omandiosaga.

5.4. Võrdse kohtlemise põhimõte on kohaldatav ka planeerimis- ja ehitusõiguses

Vastustaja ei saa nõustuda kaebuses väljendatud seisukohaga, mille kohaselt ei ole võrdse

kohtlemise printsiibi kohaldamine planeerimis- ja ehitusõiguses reeglina võimalik.

Vaidlustatud korraldusest nähtuvalt möönab vastustaja, et teatud juhtudel võib täiendava

ehitusõiguse ebavõrdne jaotamine olla erandina objektiivselt põhjendatud (näiteks juhul, kui

ühe kaasomaniku ainukasutuses olev krundi osa paikneb valdavalt ehituskeelualas). Üldjuhul

tuleb aga siiski lähtuda eeldusest, et ehitusõigus jaotub kaasomanike vahel võrdeliselt nende

omandiosaga.

Siinkohal tuleb märkida, et käesoleval juhul on võimalik täiendav ehitusõigus seotud küll

krundi ja selle suurusega, kuid see võib olla määratletud ka muul viisil, näiteks kvartali

maksimaalse täisehituse või hoonestustihedusena. Igal juhul peab vastustaja õiglaseks ja

otstarbekaks lähenemist, mille kohaselt jaotub võimalik ehitusõigus kõigi seda kasutama

õigustatud isikute vahel proportsionaalselt ning erandeid tehakse vaid põhjendatud juhtudel,

eelkõige kui mõni õigustatud isik on oma osa vastavast ehitusõigusest loovutanud teisele, või

kui ehitusõiguse ebavõrdne jaotus on tingitud objektiivsetest asjaoludest, mis piiravad

ehitusõiguse kasutamist mõne õigustatud isiku poolt.

Sellest põhimõttest on vastustaja juhindunud ka nt A. Lauteri tn 3 kinnistu ja lähiala

detailplaneeringu koostamisel. Detailplaneeringu vastuvõtmise korralduse seletuskirjas

(Korralduse

tekst

koos

seletuskirjaga

on

leitav

Tallinna

Linnavalitsuse

veebist

(http://www.tallinnlv.ee/lvistung/bin/docview1.asp?docid=149498 vt lk 2) on märgitud: „A.

Lauteri tn 3 krundile ehitusõiguse kavandamisel on lähtutud sellest, et kõikidel Maakri

kõrghoonete piirkonna 4. kvartalis (Kuke, Lennuki, Maakri ja A. Lauteri tänavaga piiratud

kvartal) asuvatel kruntidel oleks võimalik kasutada teemaplaneeringu tingimustele vastavat

ehitusõigust, mille nad kokkuleppe saavutamisel võivad loovutada A. Lauteri tn 3 kinnistu

hoonestamiseks.“

Isikute õiguste ja piirangute võrdset jaotamist huvide kollisiooni olukorras toetab ka Tallinna

Ringkonnakohtu 12.06.2017 määrus asjas nr 3-17-849, mille kohus märkis: „Üldjuhul tuleb

naabrite huve pidada võrdset kaalu omavaks ning seetõttu on õigustatud – kui kinnistute kujust

ja paiknemisest või muudest üksikjuhtumi asjaoludest ei tulene teisiti – lähtumine tingimusest,

et tuleohtlikest materjalidest ehitiste püstitamine ei ole lubatud lähemale kui 4 m kaugusele

kinnistu piirist, kui naaberkinnistu omanik ei ole andnud nõusolekut ehitise püstitamiseks

lähemale.“ (p 11). Samas määruses (p 12) toonitas kohus, et huvide kaalukuse hindamisel ei

oma tähtsust põhimõte, mille kohaselt tuleks eelistada selle naabri huve, kes avaldab esimesena

soovi ehitada.

5.5. Vaidemenetluses olid kaebaja õigused tagatud

Kaebuses märgitu kohaselt on kohtupraktikas korduvalt rõhutatud, et isiku kahjuks haldusakti

kehtetuks tunnistamisel tuleb isikule enne haldusakti andmist anda võimalus esitada enda

seisukoht haldusorgani väidetele (eelnõule). Antud juhul tutvustati kaebajale 02.04.2019

kolmandate isikute vaiet ning ameti seisukohta, mille kohaselt on PT väljastamine õiguspärane.

Kaebaja väidab, et tal ei olnud teavet ega võimalust esitada vastuväiteid vastustaja seisukohale,

mis kokkuvõttes oli kaebaja jaoks üllatav.

Vastustaja hinnangul on osundatud väide eksitav. Esiteks tuleb täpsustada, et vaidlustatud

haldusakti ei antud mitte haldusakti kehtetuks tunnistamise menetluse, vaid vaidemenetluse

tulemusel. Riigikohtu halduskolleegium on asjas nr 3-3-1-30-09 (p 14) selgitanud, et sisuliselt

toimib haldusorgan vaidemenetluses samamoodi nagu halduskohus. „Vaidemenetluses ei pea

haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest HMS §-de 64-70 alusel kaaluma, kas

esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks. Vastasel juhul muutuks

vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks haldusorgani poolt haldusakti

tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.“

Lisaks viitab vastustaja Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-52-13 (p 34) kus selgitati, et isik

saab ärakuulamisõigust kõige täielikumalt kasutada siis, kui tal on võimalik olla informeeritud

akti eeldatavast resolutsioonist ja selle põhjendustest, kusjuures isikul ei pea olema võimalik

tutvuda just akti projektiga. Vastustaja märgib siinkohal, et kuna vaidemenetluse kestus on

ajaliselt limiteeritud, siis ei ole vaideotsuse eelnõu lõplikus mahus tutvustamine üldjuhul ka

praktiliselt võimalik.

Samuti vaidleb vastustaja vastu kaebaja väitele, nagu poleks talle ärakuulamisel tutvustatud

vaidemenetluse eeldatavat tulemust. Kaebaja ärakuulamisel tutvustati talle kolmandate isikute

täpsustatud seisukohti (vt tl 24 ja selle pöördel), kus muuhulgas sisaldus järgmine lõik: „Vaide

esitajad osundavad ühtlasi, et juhtisid juba oma 16.10.2018 kirjas TLPA tähelepanu asjaolule,

et uue üksikelamu püstitamisel muudetaks antud kinnisasja oluliselt: muutuks nii kinnisasja

välimus, kasutusmaht kui ka majandamine. Sellega kasutaks kaasomanik X.X. ära kogu

kinnistule võimaldatava täiendava ehitusmahu, mis tähendab, et vaide esitajatel poleks

võimalik oma ainukasutuses olevale osale samasugust ehitusmahtu kavandada.“

Vastustaja kinnitab, et ärakuulamisel juhiti kaebaja tähelepanu osundatud argumendile ja

selgitati, et tegemist on olulise aspektiga, mis annab aluse PT kehtetuks tunnistada. Asjaolu, et

kaebaja oli teadlik vaidemenetluse võimalikust tulemusest, kinnitab muuhulgas kaebaja 5.

aprilli 2019 e-kiri (vt tl 82p), millest nähtub, et kaebaja pidas vajalikuks kaasata vastuse

koostamisse advokaadi.

5.6. Ka muud kaebuse argumendid ei kõiguta vaidlustatud korralduse järeldusi

Kaebuses esitatud väide, mille kohaselt ei ole PT-s määratud kavandatava elamu täpset

asukohta, vaid see selgub alles peale eskiisi esitamist (mille koostamisel tuleb teha koostööd ka

kaasomanikega ning arvestada dendroloogilise hinnangu tulemustega), ei ole asjakohane, kuna

vaidluse all ei ole mitte hoone täpsema paigutusega seotud küsimused, vaid ameti põhimõtteline

otsus lubada ühel kaasomanikul kavandada oma ainukasutuses olevale kinnistu osale hoone,

mis kasutab ära praktiliselt kogu krundile võimaldatava täiendava ehitusmahu. Võimalus, et

PT-s sätestatu (nt dendroloogilise hinnanguga arvestamise nõue) tooks kaasa PT-s lubatava

ehitusõiguse märgatava vähenemise on hüpoteetiline ning äärmiselt vähetõenäoline.

Kaebuses märgitu kohaselt arvestas amet PT väljastamisel muuhulgas asjaoluga, et kinnistu

suurus võimaldab selle vajadusel kaheks eraldi kinnistuks jagada. Vastustaja toonitab, et nimelt

sellest loogikast lähtuvalt – käsitledes kasutuskorraga jagatud kinnistut võimalikult sarnasena

eraldi kruntidega – poleks amet tohtinud anda kaebajale kogu kinnistule mõeldud ehitusõigust,

vaid üksnes tema omandiosale vastavat osa sellest (ehk ehitusõiguse kuni 63 m2 ehitusaluse

pinnaga elamu püstitamiseks).

Kaebaja osundab, et NÜP ei võimalda kinnistule kolme elamu kavandamist, ja seega tuleb

kaasomanike vahelised suhted lahendada kompensatsiooni maksmisega või muul moel.

Vastustaja möönab, et NÜP piirab ka krundile lubatud elamute (põhihoonete) arvu. Tegemist

on asjaoluga, mis oleks võinud põhimõtteliselt anda samuti aluse PT kehtetuks tunnistada kui

kolmandad isikud oleksid vaidemenetluses selle esile toonud. Samas selgitab vastustaja, et

täiendavat ehitusõigust ei pea realiseerima tingimata uue elamu püstitamisega – see võib

toimuda ka olemasoleva hoone laiendamise teel.

Märkides, et antud juhul tuleb kaebajal ja kolmandatel isikutel kokkuvõttes kokku leppida

täiendava ehitusõiguse kompenseerimises vastavalt isiku poolt, kes sellist ehitusõigust ellu viib,

möönab kaebaja Tallinna linna hinnangul ka ise kolmandate isikute õiguste riivet.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

6. Kolmandad isikud ei nõustu kaebusega ja leiavad, et see tuleb jätta täielikult rahuldamata,

sest Tallinna linna korraldus ei ole õigusvastane, põhjendamata ja ei riku kaebaja omandiõigust.

6.1. Ebaõige on kaebaja seisukoht justkui ei mõjutaks projekteerimistingimused kuidagi

kolmandate isikute subjektiivseid õigusi ja ei omaks ehitusõiguslikult mitte mingisugust

tähendust. Kolmandad isikud rõhutavad, et haldusõigust ei saa sisustada pelgalt läbi

formaalsuste, vaid ka haldusõiguse norme tuleb sisustada läbi tegeliku elu ja hinnata selle mõju

isikutele,

keda

see

otseselt

puudutab,

seda

on

Tallinna

linn

ka

Xxxxxxxxx

projekteerimistingimusi kehtetuks tunnistades ja oma diskretsiooniõigust rakendades

korrektselt teinud.

Kolmandad

isikud

nõustuvad

siinjuures

vastustaja

korralduses

tooduga,

et

„projekteerimistingimused on käsitletavad reguleeriva iseloomuga eelhaldusaktina ehitusloale,

kuna sellega määratakse õiguslikult siduvalt kindlaks osa ehitisele esitatavatest nõuetest.

Nimetatud tingimused käsitlevad krundi avalik-õiguslikke kasutustingimusi, sh potentsiaalset

ehitusõigust ning mõjutavad sellisena ka kinnistu kaasomanike subjektiivseid õigusi“.

6.2. Kolmandad isikud rõhutavad, et projekteerimistingimused mõjutavad otseselt nende õigust

seeläbi, et projekteerimistingimuste kohaselt on Xxxxxxxxx kinnistu suurim lubatud hoonete

ehitusalane pindala kokku 330 m2, kinnistul olemasolevate hoonete ehitusalane pindala on

kokku 204 m². Seega, kui lubada kinnistule püstitada hoone ehitusaluse pindalaga kuni 126 m2,

siis tekiks olukord, kus üks kaasomanik on ainuisikuliselt kasutanud ära kogu kinnistule

lubatava täiendava ehitusmahu, mis piiraks oluliselt teise kaasomaniku omandiõigust. Seega on

Tallinna linn oma korralduses õigesti leidnud, et „TLPA otsus võimaldaks ühel kaasomanikul

ära kasutada kogu PT kohaselt kinnistule võimaldatav täiendav ehitusmaht, mille tõttu jääksid

kolmandad isikud ilma võimalusest kavandada tulevikus oma ainukasutuses olevale osale

võrreldavat ehitusmahtu“.

6.3. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et vaidlustatud korraldus on õigusvastane ja põhjendamata,

sest Tallinna linn on rikkunud HMS §-i 56 ja ei ole märkinud korralduses faktilist ja õiguslikku

alust. Vastupidiselt kaebajale, on kolmandad isikud seisukohal, et vaidlusaluses korralduses on

selgelt ja üheselt välja toodud kõik faktilised asjaolud ja ka õiguslikud alused ja põhjendused,

millele tuginedes ja millest tulenevalt on Tallinna linn oma otsuse teinud.

6.4. Kolmandad isikud juhivad täiendavalt kohtu tähelepanu asjaolule, et Nõmme linnaosa

üldplaneering ei ole praeguse hetke seisuga kehtestatud, vaid on vastu võetud 01.06.2017. Oma

10.01.2019 vastuses märgib TLPA, et „Rõhutame, et kohalik omavalitsus ei sekku omanike

vahelistesse tsiviilvaidlustesse, vaid kaalub projekteerimistingimuste menetluses, kas on

võimalik PlanS § 125 lg 5 kohaldamine ning annab EhS §-ls 26 sätestatud tingimused. EhS §

31 lg 3 kohaselt kaasab amet projekteerimistingimuste menetlusse kinnisasja omanikud“ (vt tl

96 ja selle pöördel TLPA 10.01.2019 vastus). PlanS § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku

omavalitsuse

üksus

võib

lubada

detailplaneeringu

koostamise

kohustuse

korral

detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada projekteerimistingimuste alusel

olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone ja seda teenindavad rajatised,

kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna väljakujunenud keskkonda, arvestades

sealhulgas piirkonna hoonestuslaadi; 2) üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised

kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad

tingimused, ning ehitise püstitamine või laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus

määratud muude tingimustega.

Tulenevalt asjaolust, et Nõmme linnaosa üldplaneering ei ole kehtestatud, ei saa TLPA antud

olukorras väljastada projekteerimistingimusi detailplaneeringut koostamata. Seega on

kolmandad isikud olnud läbivalt õigel seisukohal, et xxxxxxx projekteerimistingimuste

väljastamiseks vajalikud tingimused ei tulene kehtivast haldusaktist ning Xxxxxxxxx

projekteerimistingimused tuleb tunnistada kehtetuks, sest TLPA on projekteerimistingimusi

väljastades läinud vastuollu HMS §-s 4 ja §-s 5 sätestatud eesmärkidega, sest on jätnud

tähelepanuta valdkonda reguleerivad õigusaktides toodud erinõuded.

6.5. Kokkuvõttes on kolmandad isikud seisukohal, et Tallinna linna korraldus, millega

tunnistati kehtetuks Xxxxxxxxx projekteerimistingimused on õige ja õiguspärane ning ei riku

kuidagi kaebaja omandiõigust. Küll aga oli seadusega vastuolus ja kolmandate isikute õigusi

rikkuv

TLPA

korraldus

väljastada

Xxxxxxxxx

täiendava

hoone

püstitamiseks

projekteerimistingimused.

6.6. Eeltoodust tulenevalt paluvad kolmandad isikud Tallinna Halduskohtul jätta X.X.a kaebus

rahuldamata ja kõik menetluskulud kaebaja kanda.

6.7. Kolmas isik toob välja, et menetluskulude kandmise tõendamiseks on kaebaja esitanud oma

06.12.2019 menetlusdokumendi lisana arve OÜ-le Everent. Kolmandate isikute hinnangul ei

ole kaebajal endal menetluskulusid tekkinud ega ole ka tõendatud, et kaebaja on

menetluskulusid kandnud. Äriregistris sellist äriühingut nagu Everent OÜ ei eksisteeri.

Tulenevalt asjaolust, et kaebaja ei ole suutnud tõendada, et tal on reaalselt tekkinud kohustus

kanda menetluskulusid summas 1008 eurot, paluvad kolmandad isikud jätta kaebaja

menetluskulude suuruse kindlaksmääramise rahuldamata, sest kaebaja ei ole menetluskulusid

kandnud.

Juhul kui kohus leiab, et kaebajal on menetluskulud tekkinud, leiavad kolmandad isikud, et

kaebaja menetluskulud on ülepaisutatud ja ei ole eluliselt usutav, et kaebajal kulus taolise

kaebuse tegemiseks 6 tundi. Kaebuse näol on tegemist samasisulise asjaga, mida kaebaja on

varasemalt esitanud Tallinna linnaplaneerimise ametile ja Tallinna linnavalitsusele. Sellest

tulenevalt paluvad kolmandad isikud kohtul kaebaja menetluskulude suurust vähendada.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Kohus, tutvunud toimiku materjalidega ning hinnanud kõiki tõendeid kogumis ja

vastastikuses seoses, on kindlaks teinud järgmised käesoleva asja lahendamisel tähtsust omavad

asjaolud:

7.1. Xxxxxxxxx kinnisasi (edaspidi ka kinnistu) paikneb Tallinnas, Nõmme linnaosas,

Männiku asumis. Kinnistu suurus on 3028 m2 (vt kinnistusraamat). Kinnistu on kaasomandis:

½ omanik on X.X. (edaspidi ka kaebaja) ja ½ ühisomanikud on Y.Y. ja W.W. (edaspidi ka

kolmandad isikud). Kinnistu suhtes on sõlmitud notariaalne kasutuskorra kokkulepe (tl 5-12p)

ning selle kohta on tehtud märge kinnistusraamatusse.

7.2. 28.08.2018 esitas kaebaja Tallinna Linnaplaneerimise Ametile (edaspidi ka TLPA või

amet) ehitisregistri kaudu projekteerimistingimuste taotluse 126 m2 suuruse ehitusaluse pinnaga

hoone püstitamiseks kaebaja ainuvalduses ja -kasutuses olevale kinnistu osale (tl 48- 56). Amet

kaasas taotluse menetlusse muuhulgas kolmandad isikud, kes avaldasid vastuseisu neile

tutvumiseks saadetud projekteerimistingimuste eelnõule (tl 66-67).

7.3. 08.01.2019 väljastas amet PlanS § 125 lg 5, EhS § 26 lg 4 ja Tallinna Linnavolikogu

06.09.2012 määrusega nr 21 kehtestatud Tallinna linna ehitusmääruse § 31 ja Tallinna

Linnvolikogu 11.01.2001 määrusega nr 3 kehtestatud Tallinna üldplaneeringu alusel

projekteerimistingimused elamu püstitamiseks (tl 13-16; edaspidi ka PT).

7.4. 30.01.2019 esitasid kolmandad isikud vaide (tl 17-19), milles palusid tunnistada PT

kehtetuks, kuna kaebaja ei ole saanud kinnistu kaasomanikelt nõusolekut elamu püstitamiseks.

7.5. Kohus leiab, et vaidlust ei ole selles, et vaidemenetluse käigus kuulas vastustaja ära

vaidluse mõlemad osapooled. Vaidlust ei ole, et 27.03.2019 toimunud ärakuulamise tulemusena

täpsustasid kolmandad isikud vaide põhjendusi. Kaebajale tutvustati 02.04.2019 toimunud

ärakuulamisel vaide esitajate täpsustatud argumente (vt tl 24 ja selle pöördel) ja selgitati, et

need võivad anda aluse vaide rahuldamiseks. Kaebaja kaasas omapoolsete seisukohtade

koostamisele ka advokaadi ning esitas oma seisukohad 07.04.2019 (tl 20-21p).

Eeltoodust tulenevalt ei nõustu kohus kaebaja seisukohaga selles, et kaebajat ei ole menetluses

ära kuulatud.

Kohus märgib siinkohal eraldi ära ka selle, et ekslik on ka kaebaja väide selles, et talle oleks

tulnud enne vaideotsuse tegemist edastada vaideotsuse eelnõu seisukoha esitamiseks.

Vastustaja on põhjendatult välja toonud, et vaidlustatud haldusakti ei antud mitte haldusakti

kehtetuks tunnistamise menetluses, vaid vaidemenetluse tulemusel. Vastustaja viitab siinkohal

põhjendatult Riigikohtu halduskolleegiumi lahendile nr 3-3-1-30-09 (p 14), kus on selgitatud,

et

sisuliselt

toimib

haldusorgan

vaidemenetluses

samamoodi

nagu

halduskohus.

„Vaidemenetluses ei pea haldusorgan erinevalt haldusakti kehtetuks tunnistamisest HMS §-de

64-70 alusel kaaluma, kas esineb argumente õigusvastase haldusakti kehtimajätmiseks.

Vastasel juhul muutuks vaidemenetluse instituut mõttetuks ning sisuliselt samaväärseks

haldusorgani poolt haldusakti tavapärase kehtetuks tunnistamise menetlusega.“

Kohus leiab, et kaebaja on olnud ära kuulatud ning kaebaja vastupidised argumendid ei ole

põhjendatud.

7.6. 24.04.2019 korraldusega nr 558-k rahuldas Tallinna Linnavalitsus A. ja W.W.i vaide ning

tunnistas PT kehtetuks.

Korraldusest nähtub, et vastustaja lähtus vaiet rahuldades asjaolust, et TLPA oli kohelnud

kinnistu kaasomanikke ebavõrdselt, lubades PT-ga ühel kinnistu kaasomanikul (kaebajal)

kasutada ära praktiliselt kogu Xxxxxxxxx krundile võimaldatava täiendava ehitusõiguse, ning

et ei PT-s ega muudes dokumentides ei olnud esitatud kaalutlusi, mis võimaldaks veenduda, et

amet on langetanud selle otsuse õiguspäraselt, st nõuetekohase kaalumise tulemusena.

7.7. Kohus leiab, et asjas on tõendamist leidnud, et vastavalt käesolevaks ajaks vastu võetud,

kuid kehtestamata Nõmme linnaosa üldplaneeringule, on Xxxxxxxxx krundi maksimaalne

hoonestuse maht 11% ehk antud juhul siis 333 m2 (kuivõrd kinnistu suurus on 3029 m2).

https://tpr.tallinn.ee/GeneralPlanning/Details/YP000080#tab31

vt

Planeeringu

eskiisilahenduse seletuskiri lk 16-17).

Vaidlust ei ole ka selles, et kehtiv Tallinna linna üldplaneeringu ei sätesta konkreetseid

ehituslikke ja arhitektuurseid tingimusi Nõmme linnosa suhtes.

8. Antud juhul on vaidlus selles, kas vastustaja on vaidemenetluse tulemusena

õiguspäraselt tühistanud 10.01.2019 TLPA poolt väljastatud projekteerimistingimused

Xxxxxxxxx kinnistule üksikelamu püstitamiseks või mitte.

8.1. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui

kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist

või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude

kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda

põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul

kohus nõustub nii vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud vaideotsuses, kui

ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks konkreetselt

kaebuses toodud väidetele. Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat menetlusökonoomika

põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel vaid toodud selgituste ja

põhjendustega märkides lühidalt täiendavalt järgnevat.

8.2. Kohus leiab, et õige on vastustajas ja kolmandate isiku seisukoht selles, et vaidlustatud

korraldus on piisavalt põhjendatud ning vastustajal tuli otsustamisel lähtuda võrdse kohtlemise

põhimõttest.

Kuivõrd vaidlust ei ole selles, et projekteerimistingimustega anti õigus püstitada kaebaja

ainukasutuses olevale kaasomandis olevale kinnistu osale täiendav hoone ehitusaluse pinnaga

kuni 126 m2, millest tulenevalt lubati PT ühel kaasomanikul kasutada ära kogu kinnistule

võimaldatav täiendav ehitusmaht (kogu lubatav maht on 330 m2, millel asub juba hoone

ehitusaluse pinnaga 204 m2), siis tuli vastustajal oma otsuse tegemisel arvestada võrdse

kohtlemise põhimõttega, mida vastustaja algselt PT väljastamisel aga ei teinud.

Kohus märgib, et AÕS § 71 ja § 72 tuleneb üheselt, et kaasomanike osad ühises asjas on

võrdsed, kui seaduses või tehinguga ei ole sätestatud teisiti. Kaasomanikud valdavad ja

kasutavad ühist asja kokkuleppel. Kaasomanikul on õigus ühist asja kasutada niivõrd, kui see

ei takista teiste kaasomanike kaaskasutust.

Kohus, arvestades eelpool viidatud regulatsiooniga, leiab, et vastustaja on vaideotsuses toonud

õigesti välja selle, et tal tuli PT väljastamisel arvestada võrdsuse põhimõttega. Kohus ei nõustu

siinkohal kaebajaga selles, et vastustaja on sekkunud poolte vahelistesse tsiviilõiguslikesse

suhtesesse ja asunud lahendama tsiviilõiguslikke vaidlusi. Käesoleval juhul on vastustaja

lahendanud kaebaja ja kolmandate isikute avalikust subjektiivsest õigusest (ehitusõigus)

tulenevat vaidlust.

8.3. Kohus peab lühidalt vajalikuks peatuda ka PlanS § 125 lg 5 kohaldamisel. Nimelt on

vastustaja andud projekteerimistingimused (mis vaidlustatud haldusaktiga tühistati) PlanS §

125 lg 5 ja Tallinna linna üldplaneeringu alusel.

PlanS § 125 lg 5 sätestab, et kohaliku omavalitsuse üksus võib lubada detailplaneeringu

koostamise kohustuse korral detailplaneeringut koostamata püstitada või laiendada

projekteerimistingimuste alusel olemasoleva hoonestuse vahele jäävale kinnisasjale ühe hoone

ja seda teenindavad rajatised, kui: 1) ehitis sobitub mahuliselt ja otstarbelt piirkonna

väljakujunenud

keskkonda,

arvestades

sealhulgas

piirkonna

hoonestuslaadi;

2)

üldplaneeringus on määratud vastava ala üldised kasutus- ja ehitustingimused, sealhulgas

projekteerimistingimuste andmise aluseks olevad tingimused, ning ehitise püstitamine või

laiendamine ei ole vastuolus ka üldplaneeringus määratud muude tingimustega.

Viidatud norm annab haldusorganile kaalutlusõiguse. Lisaks eeltoodud normi rakendamise

eeldustele tuleb kaalutlusotsuse tegemisel arvestada ka haldusmenetluse põhimõtetega.

Kohus leiab, et kolmas isik on põhjendatult välja toonud oma vaides ja vastuses käesolevale

kaebusele, et kuivõrd Nõmme linnosa üldplaneering ei ole kehtestatud, siis ei saa TLPA antud

olukorras väljastada projekteerimistingimusi detailplaneeringut koostamata.

Nimelt on Tallinna Ringkonnakohus mitmes haldusasjas (vt Tallinna Ringkonnakohtu

19.06.2019 lahend nr 3-18-385 ja 25.02.2019 otsus nr 3-17-2721), kus on vaidluse all olnud

projekteerimistingimuste väljastamise õiguspärasus Tallinnas (Nõmmel) PlanS § 125 lg 5

alusel asunud seisukohale, et:

Tallinna üldplaneering ei sisalda tingimusi, mis on kirjeldatud PlanS § 125 lg-s 5./…/

PlanS § 125 lg 2 p 2 sätestab sõnaselgelt, et projekteerimistingimuste väljastamine on võimalik

üksnes juhul, kui ehituslikud ja arhitektuurilised tingimused sisalduvad üldplaneeringus.

Põhimõtteliselt on võimalik selliste ehitustingimuste äranäitamine ka mõnes muus dokumendis,

kuid see peab üldplaneeringu kehtestamise ajaks olema olemas ning avalikkusel peab olema

selle sisu üle kaasa rääkida viisil, nagu see on tagatud üldplaneeringumenetluses. PlanS § 125

lg 5 eesmärgiga on kooskõlas tõlgendus, et selle alusel projekteerimistingimuste väljastamine

on võimalik üksnes juhul, kui üldplaneering sätestab vajaliku täpsusastmega ehituslikud ja

arhitektuurilised tingimused, millest lähtuda. Nii on tagatud laiemad võimalused avalikkusele

rääkida kaasa konkreetse piirkonna arhitektuuriliste ja ehituslike tingimuste kehtestamisel

(erinevalt nt tingimuste kehtestamisest ehitusmääruses). Sarnastel põhjendustel loobuti nt EhS-

s volitusnormi kehtestamisest, mis oleks võimaldanud kohalikul omavalitsusel täpsustada

ehituslikke ja arhitektuurilisi tingimusi ehitusmääruses (vt EhS seletuskiri, SE 555, lk 49).

Vastupidine tõlgendus loob ohu halduspraktika tekkeks, kus kohaliku omavalitsuse üksused

võivad põhjendamatult loobuda ehituslike ja arhitektuuriliste tingimuste sätestamisest

üldplaneeringus ning viidata selle asemel muudele dokumentidele. Sellel juhul ei oleks täidetud

PlanS eesmärgid (sh avalikkuse laiem kaasamine).

Vastupidisele

seisukohale

asumiseks

ei

anna

alust

asjaolu,

et

vastustaja

on

projekteerimistingimuste väljastamisel mh toetunud vastu võetud Nõmme linnaosa

üldplaneeringule. Kohtupraktikas on tõepoolest varem selgitatud, et menetluses olevat

üldplaneeringut ei tule küll järgida kui õigusakti, kuid see ei piira kohaliku omavalitsuse üksuse

võimalust võtta õigusaktidega lubatud piirides kaalumise teostamisel arvesse ka

üldplaneeringu tööversioonis väljendatud arengueesmärke ja tugineda selles dokumendis

esitatud põhjendustele. Tuginemine on võimalik ka haldusesisesele juhisele või soovituslikule

dokumendile, sest seeläbi välditakse haldusorgani vastuolulist käitumist erinevates menetlustes

(vt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2019 otsus asjas nr 3-17-155, p 15 ja seal viidatud

Riigikohtu praktika) või isikute ebavõrdset kohtlemist. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole need

seisukohad aga praegusel juhul kohaldatavad.

Juba üksnes eeltoodud põhjusel oli projekteerimistingimuste väljastamine PlanS § 125 lg 5

alusel õigusvastane ning neile esitatud vaide rahuldamine õiguspärane.

9. Vastavalt HKMS § 108 lg 1 lausele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Käesoleval juhul tehti otsus kaebaja kahjuks. Vastustaja ega kolmas isik ei ole menetlusekulude

hüvitamist taotlenud, millest tulenevalt jäävad poolte menetluskulud nende enda kanda.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik