2-19-374/56 · Viru Maakohus Narva kohtumaja

2-19-374

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Viru Maakohus

Tsiviilasja menetlev kohtunik

Liina Naaber-Kivisoo

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2019, Narva kohtumaja kantselei kaudu

Tsiviilasja number

2-19-374

Tsiviilasi

V K (pankrotis) pankrotihaldur Hillar Villers hagi Y K,

A D, E D vastu tehingu kehtetuks tunnistamiseks

Tsiviilasja hind

27 500 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: V K (pankrotis) pankrotihaldur Hillar Villers)

Kostja I: Y K (IK XXX; elukoht: XXX)

Kostja II: A D (IK XXX; elukoht: XXX)

Kostja III: E D (IK XXX; elukoht: XXX)

Kostjate lepinguline esindaja: Mihhail Tuštšenko

Asja lahendamine

07.05.2019,

02.07.2019,

08.10.2019,

01.11.2019

kohtuistungitel

RESOLUTSIOON:

1. Hagiavaldus rahuldada.

2. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud

korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) müügi-ja asjaõigusleping.

3. Tuvastada Y K kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandi, asukohaga XXX, omanikukande

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V

K. Asendada eelmises lauses märgitud Y K tahteavaldus käesolevas tsiviilasjas

tehtava kohtuotsusega.

4. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Y K, A D ja E D vahel 14.08.2018

sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX), asukohaga XXX müügi-ja

asjaõigusleping.

1 / 15

2-19-374

5. Tuvastada A D ja E D kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandi asukohaga XXX, omanikukande

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V

K. Asendada eelmises lauses märgitud A D ja E D tahteavaldused käesolevas

tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.

6. Tuvastada V K (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX ning mõista

nimetatud korteriomand kostjate valdusest (koos kõigi nendega koos elavate

pereliikmete valdusest) välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle

valdus üle hagejale.

7. Tagastada ekspertiisikulude ettemaks summas 77 eurot V K arvelduskontole nr

XXX, Swedbank AS.

8. Jätta kõik menetluskulud võrdsetes osades kostjate Y K, A D, E D kanda. Kohus

määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast kohtuotsuse

jõustumist.

EDASIKAEBAMISE KORD

Kohtuotsust on menetlusosalistel õigus apellatsiooni korras edasi kaevata

(apellatsioonkaebuse esitamisega) otse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul, alates

otsuse tervikuna apellandile (apellatsioonkaebuse esitajale) kättetoimetamisest, kuid mitte

hiljem kui viie kuu möödumisel esimese astme kohtu otsuse avalikult teatavakstegemisest.

Vastavalt tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 633 lg 7 tuleb apellatsioonkaebuses

märkida, kas apellant soovib asja arutamist kohtuistungil. Vastasel juhul loetakse, et ta on

nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Kohus selgitab, et juhul kui apellant soovib menetlusabi, tuleb tal seaduses sätestatud tähtaja

vältel ise sooritada menetlustoiming, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige tuleb

tähtaegselt esitada kaebus. Kaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või muu kaebuses

esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist. See ei välista menetlustähtaja

ennistamist.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hagiavaldus

1. Hageja esitas Viru Maakohtusse Y K (kostja I), A D (kostja II) ja E D (kostja III) vastu

hagiavalduse alljärgnevate nõuetega:

1.1. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud

korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) müügi-ja asjaõigusleping.

1.2. Tuvastada Y K kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandi, asukohaga XXX, omanikukande

2 / 15

2-19-374

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V

K. Asendada eelmises lauses märgitud Y K tahteavaldus käesolevas tsiviilasjas

tehtava kohtuotsusega.

1.3. Tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks Y K, A D ja E D vahel 14.08.2018

sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX), asukohaga XXX müügi-ja

asjaõigusleping.

1.4. Tuvastada A D ja E D kohustus anda nõusolek Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandi asukohaga XXX, omanikukande

kustutamiseks ja kande tegemiseks, mille kohaselt saab korteriomandi omanikuks V

K. Asendada eelmises lauses märgitud A D ja E D tahteavaldused käesolevas

tsiviilasjas tehtava kohtuotsusega.

1.5. Tuvastada V K (pankrotis) omandiõigust Tartu Maakohtu kinnistusosakonna

registriossa nr XXX kantud korteriomandile, asukohaga XXX ning mõista nimetatud

korteriomand kostjate valdusest (koos kõigi nendega koos elavate pereliikmete

valdusest) välja koos kohustusega vabastada korteriomand ja anda selle valdus üle

hagejale.

1.6. Korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX) omandi üleandmise võimatuse

korral V K pankrotivarasse välja mõista kostjalt I kahjuhüvitis summas 27 500 eurot,

kohustades kostjat tasuma nimetatud summa V K (pankrotis) arvelduskontole nr

XXX, Swedbank AS.

1.7. Kostjalt I kahjuhüvitise väljamõistmisel välja mõista kostjalt I hageja kasuks viivis

seadusjärgses määras (so 8% aastas rahuldatud haginõude summast) alates hagi

esitamisest kuni kohtuotsuse täitmiseni.

2. V K (võlgnik) ja Y K olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016. 27.07.2016 sõlmiti

V K ja Y K vahel korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX, tekstis ka

korteriomand) müügi- ja asjaõigusleping (leping I), millega kostja omandas korteriomandi

hinnaga 26 500 eurot ning lepingu I p. 3.2. kohaselt tasuti korteriomandi eest sularahas.

3. 27.03.2018 esitas võlgnik Viru Maakohtusse avalduse võlgniku pankroti

väljakuulutamiseks. Viru Maakohtu 17.04.2018 kohtumäärusega tsiviilasjas nr 2-18-4693

nimetati võlgniku ajutiseks pankrotihalduriks Hillar Villers, Viru Maakohtu 23.05.2018

kohtumäärusega on välja kuulutatud V K pankrot ja nimetatud pankrotihalduriks Hillar

Villers. 19.06.2018 toimunud V K (pankrotis) võlausaldajate esimesel üldkoosolekul

kinnitati V K (pankrotis) pankrotihalduriks Hillar Villers.

4. Võlgniku pankrotihaldur esitas 02.08.2018 kostjale I kohtuvälise ettepaneku tagastada

võlgnikule lepingu I alusel omandatud vara või selle võimatuse korral tasuda vara

müügihind. Kostja halduri ettepanekule ei vastanud. 14.08.2018 sõlmisid kostja I ja A D

ning E D korteriomandi müügi- ja asjaõiguslepingu (leping II), millega võõrandati

korteriomand edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid korteriomandi hinnaga 27

500 eurot. Lepingu II p. 4.2. kohaselt tasaarveldati müügihind A D nõudega kostja I vastu.

Käesoleval ajal on korteriomand kinnistusraamatus kantud kostjate II ja III nimele.

5. 28.04.2016.a. kohtuasjas nr 1-16-3008 tehtud lahendiga mõisteti võlgnikult koos teise

nelja isikuga solidaarselt AS-i M (käesoleval ajal ärinimi N OÜ, registrikood XXX)

kasuks tsiviilhagi katteks 315 369 eurot. Sama kohtulahendiga vabastati aresti alt ka

3 / 15

2-19-374

korteriomand. Võlgniku pankrotimenetluses on N OÜ esitanud nõude summas 206 666,55

eurot.

6. Hageja leiab, et analüüsides kronoloogiliselt eelkirjeldatud sündmusi ja lepingu I ja

lepingu II maksetingimusi, siis võib suure tõenäosusega väita, et kõikide tehingute

eesmärgiks oli vältida korteriomandi võõrandamisest (s.o kas täitemenetluses või

planeeritavas pankrotimenetluses) saadava raha arvel täita rahalisi kohustusi N OÜ ees

ning lepingu I alusel reaalset müügihinna tasumist ei toimunud. Samuti on eluliselt

ebausutav, et A D on andnud kostjale I laenu, milline summa tasaarveldati lepingus II

sätestatud müügihinnaga. Seega ka Lepingu II alusel reaalset müügihinna tasumist ei

toimunud. Lepingu II sõlmimise ainukeseks eesmärgiks oli korteriomandi tagasivõitmise

vältimine võlgniku pankrotimenetluses. Nimetatut tõendab asjaolu, et korteriomand

võõrandati kostja poolt pärast haldurilt kohtuvälise ettepaneku saamist (halduri ettepaneku

ja lepingu II sõlmimise ajaline vahe oli 12 päeva). Pärast kostja I poolt korteriomandi

võõrandamist kostjatele II ja III teatab kostja I jätkuvalt nii haldurile esitatud

nõudeavalduses kui ka Viru Maakohtu menetluses olevates tsiviilasjades nr 2-18-16065 ja

2-18-18423 oma elukohaks korteriomandi aadressi. Seega ei olnud lepingu II sõlmimisel

kostja I ja kostjate II ja III tahteks võõrandada korteriomand kostjatele II ja III.

7. Hageja on seisukohal, et lepingu I ja lepingu II sõlmimisega kahjustati V K (pankrotis)

võlausaldajate huve. Samuti leiab hageja, et kostja I ja kostjad II ja III teadsid, et

tehingutega kahjustatakse võlausaldajate huve. Kostja I näol on tegemist võlgniku

lähikondsega PankrS § 117 lg 2 p 1 alusel ning ja kostjad II ja III on eriõigusjärglased

PankrS § 116 lg 2 kohaselt, mistõttu tuleb eeldada, et kostja I ja kostjad II ning III teadsid,

et nad kahjustasid eelnimetatud lepingute sõlmimisega teadlikult V K (pankrotis)

võlausaldajate huve. Hageja leiab, et vastupidise väitmine on eluliselt ebausutav. Lepingus

I ja lepingus II sätestatud müügihinna tasumise tingimustest nähtub, et mõlema lepingu

alusel pangaülekandega raha ei makstud. Iseenesest ei ole keelatud kasutada teisi

kohustuse täitmise viise (makse sularahas, tasaarveldus), kuid ei ole eluliselt usutav, et

kostjal I oli olemas sellises koguses sularaha, et tasuda lepingu I müügihind. Isegi kui

kostja I püüab sularaha olemasolu kinnitada väitega, et on saanud selle kostjalt II, siis

suure tõenäosusega ei ole kostjal II olnud sellises koguses sularaha, mida ta oleks saanud

kostjale I juulis 2016 laenata. Seega on nii lepingus I kui ka lepingus II sätestatud

müügihinna tasumise viisid kokku lepitud selliselt, et raskendada korteriomandi ostuhinna

tasumise kontrollimist ning eeltoodu on võlgniku, kostja I ja kostjate II ning III tahtlik

tegevus.

8. Kostja I elukohaks on korteriomandi asukoht ning seega on korteriomand kostja I otseses

valduses sõltumata selle omandi üleminekust kostjatele II ja III. Antud juhul on kostjatel

kohustus tagastada võlgnikule lepingu I ja lepingu II alusel saadud korteriomand selle

omandi ning valduse üleandmisega, andes selleks vastavad nõusolekud asjaõigustehingu

sõlmimiseks ning nõusolekud kinnistusraamatu kande muutmiseks.

9. Hageja hinnangul ei ole vaidlust selles osas, et kostja I lepingute I ja II sõlmimisel teadis

või pidid teadma tagasivõitmise aluseks olevatest asjaoludest. Juhul, kui kohus ei rahulda

hagi kostjate II ja III osas ja ei tuvasta V K (pankrotis) omandiõigust korteriomandile, siis

on kostja I kohustatud hüvitama korteriomandi väärtuse, milline on 27 500 eurot.

4 / 15

2-19-374

Kostja vastus hagile ja kostja seisukohad

10. Kostjad hagi ei tunnista ja leiavad, et hageja väited on tõendamata. Hageja tugineb

ainuüksi eeldustel, kuid selle alusel ei saa hagi rahuldada.

11. Puudub vaidlus selle üle, et V K ja Y K olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016 ja

tulenevalt PankrS § 117 lg 1 p 1 sätestatust on kostja I PankrS mõttes võlgniku

lähikondne. Vaidlus ei ole ka selles, et 27.07.2016 sõlmiti V K ja Y K leping I, millega

kostja omandas korteriomandi aadressil XXX hinnaga 26 500 eurot ning lepingu I p. 3.2.

kohaselt tasuti korteriomandi eest sularahas. Samuti tunnistavad kostjad, et 14.08.2018

sõlmisid kostja I ja kostja II ning kostja III lepingu II, millega võõrandati korteriomand

XXX edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid korteriomandi hinnaga 27 500

eurot. Lepingu II p. 4.2. kohaselt tasaarveldati müügihind A D nõudega kostja I vastu.

12. Kostja I ei saanud pankrotihaldurilt kohtuvälist ettepanekut ja ei saanud sellele ka vastata.

Hageja ei ole esitanud tõendi selle kohta, et kostja I oleks ettepaneku kätte saanud.

13. Lepingu II p 2.1.3.; 4.1. ja 4.2. kohaselt kinnitasid pooled, et kostjal I oli tähtaegselt

täitmata kohustus kostjate II ja III ees, millega tasaarveldati korteriomandi müügihind (27

500). Oma väide tõendamiseks esitasid kostjad 22.07.2016 koostatud võlakirja, mille

kohaselt laenas kostja I kostjatelt II ja III 22.07.2016 27 500 eurot, kohustusega tagastada

laen hiljemalt 22.07.2018. Juhul, kui kostja I antud kohustus ei täida, siis on kostja I

kohustatud korter aadressil XXX kostjate II ja III nimele ümber registreerima. Seega ei

ole tegemist näiliku tehinguga, vaid võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisega. Kostja I

laenas 27 500 eurot kostjatelt II ja III korteri aadressil XXX ostmiseks.

14. Hageja poolt kohtule esitatud dokumentides puuduvad tõendid selle kohta, et võlgnik

tehinguga (ehk 25.07.2016 korteriomandi võõrandamisega) teadlikult kahjustas

võlausaldaja huve. See on ainult hageja eeldus, mis ei tulene faktilistest asjaoludest ega

kohtule esitatud tõenditest. 28.04.2016 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-16-3088 oli

võlgnikule pandud solidaarkohustus kokku summas 315 369 eurot. Otsus jõustus

17.05.2016. Korteriomand võõrandati kostjale I 27.07.2016 ehk rohkem kui kaks kuud

peale kohtuotsuse jõustumist. Kostjad on seisukohal, et võlausaldaja ise ei teinud kõik

endast oleneva oma huvide kaitseks ning vastutab ise endale tekitatud võimaliku kahju

eest. Selleks et vältida võlgniku vara võõrandamist oli võlausaldajal õigus pöörduda

koheselt pärast kohtuotsuse jõustumist kohtutäituri poole ning taotleda võlgniku vara

arestimisest. Võlausaldaja ei kasutanud sellist õigust ja seega vastutab ise endale tekitatud

võimaliku kahju eest.

15. Korteriomandi aadressil XXX võõrandamise hetkel oli võlgnikul palju muud väärtusliku

vara oma kohustuse täitmiseks ning võttes arvesse, et tegemist on solidaarkohustusega,

siis puudus nii võlgnikul kui ka kostjal I alus arvata, et korteriomandi võõrandamisega

kahjustatakse võlausaldaja huve. Müügilepingu sõlmimise ajal oli pankrotihalduri aruande

kohaselt võlgniku varaks: 1) korteriomand (asukohaga XXX, 2-toaline korter, üldpind

44,80 m2). 2018 aastal on nimetatud korteriomandi võõrandamiseks kuulutatud

kohtutäituri poolt välja enampakkumine alghinnaga 80 000 eurot, seega aastal 2016 oli

nimetatud korteri turuväärtus 100 000 euro lähedal; 2) kinnistu Teeääre (asukohaga XXX,

elamumaa, üldpind 2103 m2), 2016 aastal oli turuväärtus ligikaudu 20 000 eurot; 3)

liikmelisus hooneühistus B (registrikood XXX, aadress XXX), turuväärtuse 2 000 eurot.

5 / 15

2-19-374

Kostjate hinnangul võisid võlgnik ja kostja I eeldada, et võlgniku vara arvelt on võimalik

võlausaldajate nõuded rahuldada, arvestades, et tegemist oli solidaarkohustusega.

16. Kostjad on seisukohal, et tõendamata on, et kostjad II ja III teadsid korteriomandi

omandamise ajal võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olevaid

asjaolusid. Samuti ei tulene esitatud tõenditest, et kostjad II ja III oleksid korteri tasuta

omandanud. Seega ei ole Kostjad II ja III eriõigusjärglased PankrS 116 mõttes ning nende

vastu ei saa esitada tehingu tagasivõitmise nõuet.

Hageja seisukoht

17. Hageja selgitab, et kogu eelnev kirjavahetus võlgniku pankrotimenetluses on toimunud

kostjaga I tema e-posti aadressi kaudu, seega ei ole objektiivset põhjust kahelda, et kostja

I on ka hageja kohtuvälise ettepaneku kätte saanud.

18. Lepingu II sõlmimise osas selgitab hageja, et tahteavaldus korteriomandi omandi

üleandmise osas on tühine tulenevalt AÕS § 641, TsÜS § 82 ja § 83 lg 1 sätestatust.

Hageja on seisukohal, et kuna kostja I väidab, et laenas raha korteriomandi ostuks

võlgnikult, siis lepingu I kohaselt oli korteriomandi müügihinnaks 26 500 eurot ja seega

puudus kostjal I vajadus laenata korteriomandi ostuks suuremat summat. Täiendavalt

märgib hageja, et kostjal I puudus vajadus ja põhjendus tasuda kogu lepingus I sätestatud

korteriomandi müügihind rahas, kuna kostja I omas lepingu I sõlmimisel võlgniku vastu

rahalist nõuet summas 15 500 eurot, millise ta omandas pärimise teel. Vastava nõude on

kostja I esitanud ka võlgniku pankrotimenetluses ning käesoleval ajal menetletakse nõude

tunnustamise hagi Viru Maakohtu menetluses olevas tsiviilasjas nr 2-18-16065.

Korteriomand on hüpoteegiga koormamata ja hagejale ei ole teada, et kostja I oleks

kostjatele II ja III andnud mingeid teisi arvestatavaid tagatisi. Tavapärane ei ole, et sellise

suure summa laenamisel tagatist ei soovita. Hageja hinnangul on võlakirja näol pigem

tegemist fiktiivse dokumendiga olematu kohustuse tekitamiseks ja reaalselt ei ole A D

mingit raha kostjale I üle andnud.

19. Hageja hinnangul nähtub ajaliselt järjestatud sündmustest võlgniku, kostja I ja kostjate II

ning III ühistegevus vältimaks võlgniku võlausaldajate nõuete rahuldamist: 17.05.2016.a.

jõustub kohtuotsus kohtuasjas nr 1-16-3088, millega võlgnikul tekib võlausaldaja ees

kohustus, 18.07.2016.a lahutavad võlgnik ja kostja I, 22.07.2016 saab kostja I väidetavalt

A D laenu, koostades menetlusse esitatud võlakirja, 27.07.2016.a. sõlmitakse leping I.

Võlakiri anti ja leping I sõlmiti sel viisil, et oleks kui mitte võimatu, siis oluliselt

raskendatud raha liikumise kontrollimine, kuna väidetavalt teostati sularahatehinguid.

20. Kostjatel II ja III puudus igasugune vajadus omandada korteriomandit oma elukohaks

ning korteriomand jäi jätkuvalt kostja I valdusesse. Hageja on seisukohal, et ka see, et

antud menetluses on kõigil kostjatel ühine esindaja on eelduslikult vajalik, et kõik kostjad

„hoiaksid“ sarnast positsiooni.

21. Hageja on seisukohal, et mitte ükski kostja esitatud väidetest ei tõenda, et kostjad oleksid

ümber lükanud PankrS § 110 lg 3 sätestatud eelduse. Võlausaldaja valib ise oma õiguste

kaitseks kohased vahendid ning absoluutselt väär on selline kostjate seisukoht, et antud

juhul vastutab võlausaldaja ise endale tekitatud kahju eest. Täitemenetlus võlgniku suhtes

oli algatatud 06.09.2016.a. Võlgnikult koos teiste isikutega mõisteti võlausaldaja N OÜ

6 / 15

2-19-374

kasuks solidaarselt välja 315 369 eurot. Kostja vastusest nähtuvalt oli võlgnikul lisaks

korteriomandile vara maksimaalses väärtuses 122 000 eurot. VÕS § 65 lg 1 sätestab, et

kui mitu isikut peavad täitma kohustuse solidaarselt (solidaarvõlgnikud), võib

võlausaldaja nõuda kohustuse täielikku või osalist täitmist kõigilt võlgnikelt ühiselt või

igaühelt või mõnelt neist. Seega on alusetu väita, et võlgnik ei saanud eeldada seda, et

tema vara arvelt ei saa võlausaldaja N OÜ nõudeid rahuldada. Viidatud võlausaldaja oli

õigustatud esitama kogu nõude ainult võlgniku vastu ja ilmselgelt ei jätkunud võlgniku

varast võlausaldaja nõude täitmiseks, mida tõendab ka hilisem võlgniku suhtes algatatud

pankrotimenetlus.

Kohtuistungid

22. 07.05.2019 istungil jäid pooled varasemalt esitatud seisukohtade juurde. Hageja tõi välja,

et Eesti Maksu- ja Tolliameti vastuse pinnalt tuleb järeldada, et kostjatel II ja III puudusid

sissetulekud, et anda laenusummaks 27 500 eurot. Kostja I jäi varasemalt esitatud

seisukoha juurde, et hageja kohtuvälist ettepanekut ei ole kostja I kätte saanud.

23. 02.07.2019 istungil kuulas kohus vande all ära A D. Hageja loobus E D ülekuulamisest,

kuid kostjad taotlesid siiski E D ülekuulamist vande all.

24. 08.10.2019 istungil selgitas hageja, et on kirjalikes seisukohtades andnud ülevaate

sündmuste jadast, millal toimus laenu andmine ja kuidas toimus korteri võõrandamine.

Esimese tehingu puhul oli tegemist endise abikaasaga. Teise tehingu puhul on esitatud

tagasivõitmise nõue. Esimese tehingu puhul oli kostjal I võlgniku vastu üle 14 000 nõue,

seda oleks võinud tasaarvestada. Kostja I ja kostjate II ning III vahelise tehingu osas on

oluline, et korterit kasutab senini tasuta kostja I. Kostjad II ja III ei võtnud ära kostja I

eluaset ja kostjate II ja III omand eksisteerib ainult paberil. Tehingu eesmärgiks oli

likviidne vara viia omandist välja, et selle arvelt ei oleks võimalik võlausaldajate nõudeid

rahuldada. Hageja on seisukohal, et raha saamist peab tõendama kostja II, hageja on

teinud kõik, et tõendada, millisel viisil on kostjad raha saanud. Käesoleval hetkel

puuduvad tõendid kostja II ämma majandusliku olukorra kohta, et tal oli üldse võimalik

laenu anda. Kostja ei ole aidanud kaasa asjaolude tõendamisele. Kostja selgitab, et kostja

III ema kinkis oma vara enne surma, mille tõttu pärimismenetlust ei alustatud. Kostja jääb

oma kirjalikult esitatud seisukohtade juurde, kostjad II ja III olid heausksed ja puuduvad

alused antud tehingu tühiseks või kehtetuks tunnistamiseks ainult sel alusel, et kostjad II

ja III said kinnistu tasuta. Muid tõendeid, mis esitatud on, ei eksisteeri, v.a kostja III vande

all ülekuulamine.

25. 01.11.2019 istungil kuulas kohus vande all ära E D. Pooled esitasid kokkuvõtlikult oma

seisukohad. Hageja on seisukohal, et kostjad II ja III olid teadlikud nii võlgniku kui ka

kostja I seisukorrast. Hageja saab aru, et paberi peal on korteriomand küll nende oma,

kuid eesmärgiks oli viia korteriomand kostja I omandist välja ja tugineda hiljem

heausksusele. Hageja on seisukohal, et tegemist on rahatu tehinguga. Võlakiri on ainult

paber ja tegelikult raha ei liikunud. Kostja II ja III märkisid, et summa, mille nad kostjale I

laenasid pärineb kahest allikast – kostja II ämmalt (kostja III ema) ja säästud. Kostja II

tunnistas, et sai raha ämmalt. Kostja III väitis, et tema ema kinkis talle 10 000 eurot.

Õiguslikult on oluline vahe – kes ikkagi raha sai ja kas saadi siis tegelikult 20 000 eurot ja

kas tegemist on lahusvaraga. Hageja leiab, et kostjad II ja III on variomanikud – poolte

7 / 15

2-19-374

sooviks ei ole olnud see, et korteriomand läheks reaalselt üle kostjatele II ja III, nad on

küll ostnud korteri, kuid ei kasuta seda ja ei üüri ka välja. Kostjad juhivad kohtu

tähelepanu, et hageja väited on toodud eelduslikus stiilis. Hageja ei ole esitanud

objektiivseid tõendeid, mis kinnitaksid faktilisi asjaolusid. Kostjad on esitanud võlakirja,

müügilepingu ja kostja III ütlused.

Hageja kohtukõne kirjalikud seisukohad

26. Kostja I ei ole tõendanud, et lepingu I sõlmimisega ei ole ta kahjustanud V K (pankrotis)

võlausaldajate huve ning ümber lükanud PankrS § 110 lg 3 sätestatud eeldust (so võlgniku

lähikondse puhul eeldatakse, et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult

võlausaldajate huve). Samuti on hageja seisukohal, et lepingu II sõlmimisel olid kostjatele

II ja III teada nii V K kui ka kostja I majanduslik seisund (ka muud tagasivõidetavuse

aluseks olevad asjaolud), lepingul II on kinke iseloom (korter omandati tasuta, kuna

kostjal I puudus vajadus võtta laenu võlakirjas toodud summas 27 500 eurot ning reaalselt

kostja II ei andnud raha kostjale I. Kostja II on vande all antud ütlustes öelnud, et andis 27

500 eurot oma rahaliste vahendite arvelt, mille koosseisus olid 17 500 eurot, „säästud“ ja

10 000 ämmalt kinkena saadud raha. Teiste isikute rahalisi vahendeid ta väidetava laenu

andmisel ei kasutanud. Samas on kostja III vande all antud ütlustes öelnud, et kostja II

ämm ehk tema ema andis (kinkis) 10 000 eurot hoopis talle ehk E D. Teadaolevalt ei

kuulu kinke teel omandatud vara abikaasade ühisvarasse. Hageja rõhutab ka seda, et

vande all antud ütlustes on kostja II öelnud, et ta ei ole kostjalt I eluaset ära võtnud ning

see (so korter) on ainult dokumentide järgi tema oma. Pärast lepingu II sõlmimist kasutab

kostja I korterit tähtajatult ja tasuta. Ka nimetatu asjaolu toetab hageja seisukohta, et

korteriomand võõrandati kostjatele II ja III ainult eesmärgiga vältida selle müüki pankroti-

või täitemenetluses. Ei ole eluliselt usutav, et kostjad II ja III, kes ei kasuta korteriomandit

oma eluasemena, annaksid selle tasuta kolmandate isikute kasutusse ning eelkõige veel

antud juhul, kust kostjad II ja III omandasid korteriomandi kostjalt I, kellel oli väidetavalt

võlgnevus kostjate II ja III ees. Sellisel tehingul puudub igasugune majanduslik sisu ja

mõttekus. Hageja on ka seisukohal, et kuigi kostja on vande all antud ütluste kohaselt

aastatel 2011-2016 igakuiselt oma kontolt võtnud välja 300 eurot ning ta ei kanna muid

kulusid kui maksed telefoni eest, siis menetluses esitatud kostja II konto väljavõttest

nähtuvalt on üldreeglina kuude lõikes võetud kuu jooksul kontolt sularaha välja erinevates

summades, mitte ühe maksena. Nimetatu on iseloomulik siis, kui isik kasutab välja võetud

raha igapäevaelus maksete tegemiseks, mitte kogumiseks. Samuti ei ole eluliselt usutav, et

kostjad II ja III hoidsid ca 30 000 euro suurust summat kodus sularahana, kuna sellise

summa pangakontol hoidmine on tunduvalt turvalisem. Kostjad II ja III ei ole tõendanud,

et kostja III emal oleks olnud 10 000 euro olemas, kuigi kostjatele II ja III on menetluses

tehtud ettepanek esitada vastavad tõendid. Lisaks on antud juhul kostjatel II ja III

vastavate asjaolude tõendamiskoormus. Seega on hageja seisukohal, et kostja III ema ei

ole ei kostjale II ega ka kostjale III raha andnud ning kostja II ei ole ka kostjale I

võlakirjas nimetatud summat üle andnud. Arvestades kõiki menetluses kogutut tõendeid ja

hageja poolt esitatut, on hageja seisukohal, et korteriomandi võõrandamine ehk lepingute I

ja II sõlmimise ainukeseks eesmärgiks oli V K (pankrotis) võlausaldajate huvide

kahjustamine, et pankrotimenetluses või täitemenetluses ei saaks korteriomandit

võõrandada ja saadud rahaliste vahendite arvelt rahuldada võlausaldajate nõudeid. Kostjad

8 / 15

2-19-374

II ja III ei ole korteriomandi heausksed omandajad. Hageja palub hagi rahuldada ja

menetluskulud jätta solidaarselt kostjate või alternatiivselt kostja I (kui rahuldatakse kostja

I vastu hagis esitatud nõuded) kanda.

27. Kostjad jäävad kirjalikult esitatud ja suuliselt avaldatud vastuväidete juurde ja paluvad

jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud jätta hageja kanda. Hageja nõudeid on rajatud

tõendamata eelduste ja arvamuste põhjal. Toimikus olevad dokumentaalsed tõendid ei

tõenda hageja väited, vastupidi lükkavad ümber hageja eeldused.

28. Kostjad leiavad, et eelkõige omab tähtsust kostja I ja kostja II ning III vahel sõlmitud

tehing, kusjuures omandiõigus korterile XXX on läinud üle kostjatele II ja III. PankrS §

116 kohaselt võib tagasivõitmise nõude esitada ka tagasivõidetava tehingu või toimingu

teinud isiku üldõigusjärglase vastu. Võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase

vastu võib esitada tagasivõitmise nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada

võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud; eriõigusjärglane

omandas saadu tasuta. Hagiavaldusest märgitud asjaolude ja hagiavalduse juurde lisatud

tõenditest ei saa teha kindlaks, et kostjatele II ja III oleks omandamise ajal olnud teada

võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud. Samuti ei tulene

dokumentidest, et kostjad II ja III omandasid korteri tasuta. Kuna hageja ei tõendanud

oma väited, et kostjad II ja III oleksid korteriomandi omandamise ajal teadnud võlgniku

tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid või omandanud korteri

tasuta, siis ei ole kostjad II ja III eriõigusjärglased isikud PankrS 116 mõttes ja

tagasivõtmise nõuet ei saa nende vastu esitada. Kostjad esitasid tõendina võlakirja, mis

tõendab, et 22.07.2016 laenas kostja I kostjalt II 27 500 eurot, kohustusega tagastada laen

hiljemalt 22.07.2018. Juhul, kui kostja I kohustust ei täida, siis võttis kostja I endale

kohustuse registreerida ümber talle kuuluv korter aadressil XXX kostjate II ja III nimele.

Seega ei ole tegemist näiliku tehinguga, vaid võlakirjast tuleneva kohustuse täitmisega.

Kostja I selgitab, et raha laenamise eesmärgiks oli korteri XXX ostmine võlgnikult.

29. Kostjate II ja III vande all antud ütlused kinnitavad, et raha summas 27 500 eurot oli antud

üle kostjale I 50 eurostes kupüürides. Kostjad II ja III kinnitasid kohtule, et 10 000 eurot

sularahas oli kingitud neile kostja III ema poolt aga ülejäänud summa oli nende poolt pika

aja jooksul hoiustatud. Vande all antud ütlustes tuleneb, et kostjad II ja III töötasid omal

ajal ja said ka pensionit. Perekonna majapidamine oli korraldatud nii, et kostja II

sissetuleku arvelt oli tehtud hoiused ja selleks oli suurem osa igakuisest sissetulekust

kontolt sularahas välja võetud. Kostja III sissetuleku arvelt tehti perekonna jaoks vajalikud

kulutused (jooksvad arved, toit ja muu). Kostja III sissetulek oli piisav kõikide perekonna

vajaduste rahuldamiseks, kuna igakuised kulutused ei olnud suured. Kuus kuud aastast

elavad kostjad II ja III suvilas ja kulutavad toidule keskmiselt 35 eurot nädalas. Kostja II

konto väljavõtte kinnitab kostjate II ja III vande all antud ütlusi. Konto väljavõttest on

näha, et suurem osa kostja II sissetulekust on sularahas välja võetud ja konto käive

moodustab alates 2011 aastast 23,514.96 eurot. Seega leiavad kostjad, et nende väide, et

27 500 euro oli võlakirja sõlmimisel sularahas üle antud, on tõendatud ning hageja

eeldused ja kahtlused on alusetu. Asja materjalides puuduvad tõendid, mis kinnitaksid, et

kostja II ja III teadsid võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud

asjaolud. Vastupidi, kostjad II ja III kinnitasid, et tehing oli teostatud võlakirjast

tulenevate kohustuse täitmiseks. Kostja II selgitas, et kostja I jätkab korteris elamist, kuna

vastavalt mõlema kokkuleppele on see kasulik ja see ei ole kinnitus tehingu näilikkusest.

9 / 15

2-19-374

Kostjad II ja III ei korteri võõrandada, kostja I tasub igakuised korteri majandamisega

seotud kulutused. Kostjad leiavad, et kuna kostjad II ja III ei teadnud korteri omandamise

ajal võlgniku tehingu või toimingu tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolusid ja ei

omandanud korterit tasuta siis ei ole kostjad II ja III eriõigusjärglased isikud PankrS 116

mõttes ja tagasivõtmise nõuet ei saa nende vastu esitada. Võlgniku ja kostja I vahel

sõlmitud tehingu osas on kostjad esitanud oma väited kirjalikult ja ei soov neid korrata.

KOHTU PÕHJENDUSED

30. Kohus, tutvunud poolte seisukohtadega ning toimiku kõigi materjalidega, leiab, et

hagiavaldus tuleb rahuldada. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 5 lg 1 järgi

menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et pooltel on võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja

vastaspoole esitatu ümber lükata või selle vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta

oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. TsMS §

436 lg 2 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. TsMS §

436 lg 7 tulenevalt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

31. Poolte vahel puudub vaidlus alljärgnevates asjaoludes:

31.1.

Võlgnik ja kostja I olid abielus alates 20.10.2012 kuni 18.07.2016 ja tulenevalt

PankrS § 117 lg 1 p 1 on kostja I pankrotiseaduse mõttes võlgniku lähikondne.

31.2.

27.07.2016.a. sõlmiti võlgniku ja kostja I vahel leping I, millega kostja I

omandas XXX asuva korteriomandi hinnaga 26 500 eurot.

31.3.

14.08.2018.a. sõlmisid kostja I ja kostja II ja kostja III lepingu II, millega

võõrandati XXX asuv korteriomand edasi kostjatele II ja III ning viimased omandasid

korteriomandi hinnaga 27 500 eurot.

32. Esmalt analüüsib kohus kostja I vastu esitatud nõudeid. Hageja on palunud tunnistada

tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K vahel 27.07.2016.a. sõlmitud XXX asuva

korteriomandi müügi-ja asjaõiguslepingu. PankrS § 108 lg 2 sätestab, et pankrotivara on

vara, mis oli võlgnikul pankroti väljakuulutamise ajal, samuti vara, mis nõutakse või

võidetakse tagasi või mille võlgnik omandab pankrotimenetluse ajal. PankrS § 109 lg 1

alusel tunnistab kohus tagasivõitmisel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis

on tehtud enne pankroti väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve. PankrS §

117 lg 1 p 1 sätestab, et füüsilisest isikust võlgniku lähikondsed on võlgniku abikaasa,

isegi kui abielu on sõlmitud pärast tagasivõidetava tehingu tegemist, samuti endine

abikaasa, kui abielu on lahutatud aasta jooksul enne selle tehingu tegemist. Võlgniku ja

kostja abielu lahutati 18.07.2016.a. ja leping I sõlmiti 27.07.2016.a.

33. PankrS § 110 lg 1 p 4 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tehingu, mis oli tehtud viie aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, kui võlgnik tehinguga teadlikult kahjustas

võlausaldaja huve ja tehingu teine pool oli tema lähikondne, kes sellest teadis või pidi

teadma. Sama paragrahvi kolmanda lõike kohaselt eeldatakse võlgniku lähikondse puhul,

et ta teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve. PankrS § 111 lg

1 p 1 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks kinkelepingu, kui leping sõlmiti ühe aasta

jooksul enne ajutise halduri nimetamist, samuti ajutise halduri nimetamisest kuni pankroti

väljakuulutamiseni. Sama lõike punkti 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks ka

10 / 15

2-19-374

kinkelepingu, mis sõlmiti punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid viie aasta jooksul enne

ajutise halduri nimetamist, kui kingisaaja oli võlgniku lähikondne ja kui kingisaaja või

võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli kinkimise ajal maksejõuline ega muutunud

maksejõuetuks kinkimise tõttu. PankrS § 111 lg 3 kohaselt võib kohus § 111 lg 1

sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte

kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke

iseloom. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et üldjuhul tuleks tagasivõitmise hagi

lahendamisel hinnata esimeses järjekorras erisätte (PankrS § 111) alusel ning alles seejärel

üldnormile (PankrS § 110) tuginedes. Seega esmalt kontrollib kohus, kas lepingul I on

kinke iseloom.

34. Pooltel puudub vaidlus, et kostja I näol on tegemist võlgniku lähikondsega PankrS § 117

lg 1 p 1 tähenduses.

35. Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et PankrS § 111 lg 3 kohaldamisel tuleb kindlaks teha,

kas tehingul võib kas või osaliselt olla kinke iseloom, st kas soorituse ja vastusoorituse

väärtused erinevad suurusjärgu võrra (vt nt Riigikohtu 22. 02.2012 otsus tsiviilasjas nr 3-

2-1-163-11, p 41; 20.06.2014 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-14, p 14).

35.1.

Hageja ei ole kahtluse alla seadnud korteriomandi väärtust, kuid hageja väidab,

et kostja I ei ole tegelikkuses lepingus I nimetatud summat võlgnikule üle andnud.

Lepingu I p 3.2 sisaldub tehingu osapoolte kinnitus, et kostja I on korteriomandi

müügihinna tasunud võlgnikule sularahas (dtl 18). Riigikohus on 2.06.2008 lahendis

nr 3-2-1-39-08 p 15 selgitanud, et lepingu I p 3.2. sisalduv sarnane kinnitus on

„käsitatav täitmise kviitungina VÕS § 95 järgi. Tegemist on dokumendiga, millega

võlgnik saab tõendada oma kohustuse täitmist ja mis muudab tavalist

tõendamiskohustust võlasuhtes. Kui kviitung täitmise kohta on välja antud, siis

üldjuhul eeldatakse, et võlgnik on kohustuse täitnud ja tõendamiskoormis täitmise

mittetoimumise kohta läheb üle võlausaldajale.“ Seega peaks hageja tõendama, et

kohustust ei ole täidetud. Kostjad on viidanud veel täiendavalt asjaolule, et kostja I

sai korteriomandi eest tasumiseks kostjalt II laenu ning laenu andmist summas 27 500

kinnitab 22.07.2016 koostatud võlakiri, mille kohaselt pidi kostja I laenu kostjale II

tagastama hiljemalt 22.07.2018 ja juhul, kui kostja I oma kohustust ei täida, siis oli

kostjal I kohustus ümber registreerida XXX korteriomand kostja II nimele.

35.2.

Hageja vaidlustab nii võlakirja kehtivuse kui ka asjaolu, et kostjal II ja III oleks

üldse olnud võimalik kostjale I laenu anda, millest tulenevalt puudusid kostjal I

piisavad vahendid müügihinna maksmiseks. Kostjad väidavad, et kostjale I laenu

andmiseks olid kostjatel II ja III säästud ning lisaks sellele oli kostja III ema

pärandanud neile 10 000 eurot. Hageja on viidanud kostja II ja kostja III vande all

antud ütluste vastuolulisusele – mõlemad, nii kostja II kui ka kostja III väitsid, et

kostja III ema andis 10 000 eurot just neile.

35.3.

Kohus, hinnates kostjate maksevõimelisuse küsimust, on seisukohal, et kostjate

esitatud tõendid on muude asjaolude ja tõenditega kogumis hinnates

ebausaldusväärsed. Kostja III ütluste hindamisel võtab kohus arvesse ka asjaolu, et

kostja III oli võimalik viibida kostja II vande all ärakuulamise juures ning tutvuda ka

kostja II ütlustega. Esmalt ei ole eluliselt usutav, et kostja II ja kostja III on oma

elusäästud laenanud ilma igasuguse tagatiseta kolmandale isikule, kellega nad väga

lähedased ei ole (dtl 214). Kohus hindab kostja II Swedbank konto väljavõtet ja

11 / 15

2-19-374

nõustub hagejaga, et sularaha väljavõtted on tehtud mõni kord kuus, võttes välja

erinevaid summasid (dtl 257 - 267), mis on pigem tunnuseks igapäevaste kulutuste

tegemisest, kui säästmisest. Kohus nõustub hagejaga ka selles osas, et kostja III emalt

saadud 10 000 euro olemasolu ja päritolu on tõendamata. Kostjad ei ole esitanud

pärimistunnistust ega ka tõendeid selle kohta, et kostja III emal oleks üldse võimalus

olnud nimetatud summat kostjale anda. Riigikohus on 02.10.2019 lahendis 2-18-187

p 9 selgitanud, et hageja tõendamiskoormus ei ole piiramatu. Hea usu põhimõttest

tulenevalt on võimalik, et asjaolu tõendamise koormus pöördub eelduste esinemise

võimalikkusele viitavate asjaolude esitamise järel ümber, eelkõige kui tõendada tuleb

asjaolu, mille esinemine on kostja kontrolli all, hagejal ei ole objektiivselt võimalik

tõendeid esitada ja kostja keeldub asjaolu tõendamisele kaasa aitamast. Kui hageja

on asjaolu esinemise tõenäosust põhistanud, peab kostja tõendama asjaolu esinemise

puudumist (vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 19.12.2017 otsus tsiviilasjas nr 2-16-

9016/34, p 11; 12.03.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 13). Kostja taotlusel

kuulati antud asjaolu tõendamiseks vande all ära kostja III (dtl 290), kuid tema

ütlused ei tõenda kostja III ema raha päritolu. Hageja on täiendavalt toonud välja

asjaolu, et kostja I oli 15 000 euro suurune nõue (dtl 57 jj) võlgniku vastu, seega ei

oleks kostja I pidanud võlgnikule väidetavat müügihinda kogusuuruses tasuma ning

oleks saanud müügihinna tasaarvestada oma nõudega võlgniku vastu. Kohus nõustub

hagejaga, et olukorras, kus isikul puuduvad vabad vahendid väidetavate kohustuste

täitmiseks, ei ole eluliselt usutav, et isik pigem võtab laenu, kui tasaarvestab oma

kohustused oma olemasoleva nõudega.

35.4.

Kostjad on väitnud, et hageja kõik väited on tõendamata ja põhinevad

eeldustel. Kohus leiab, et olukorras, kus kostjad on konstrueerinud skeemi, mis

põhineb omavahelistel suhetel ja väidetavatel sularaha tehingutel, siis on hagejal

võimalik tugineda tõenditele, mis olukorda kirjeldavad ning viidata kostjate tõendite

usaldusväärsusele, mida hageja on ka kohtu hinnangul teinud. Lisaks sellele oleks

kostjatel olnud võimalik ise tõendada kostja III ema antud raha päritolu, kuid kostjad

seda ei teinud.

35.5.

Kõiki nimetatud asjaolusid ja tõendeid kogumis hinnates tuleb asuda

seisukohale, et tõendamata on Lepingu I müügihinna tasumine, mille tõttu on

Lepingul I kinkelepingu tunnused.

36. Leping I on sõlmitud 27.07.2016, seega viie aasta jooksul enne pankrotimenetluse

algatamist. Lepingu I sõlmimisega kahjustati võlgniku võlausaldajate huve, kuna vähenes

võlgniku vara – kostjad ei ole tõendanud, et müügihinnana tasutud sularaha, mille

tasumise fakti on hageja ümberlükanud, oleks läinud võlgniku võlgade tasumiseks.

Riigikohus on 21.05.2012 lahendis 3-2-1-62-12 p 10 leidnud, et: „võlgnik kahjustab

teadlikult võlausaldajate huve kui ta huvide kahjustamist oma õiguslike toimingutega

soovis või oma käitumise võimaliku tagajärjena ette nägi. Seejuures ei ole oluline, et

võlausaldajate huvide kahjustamine oleks olnud tehingu tegemise põhiliseks eesmärgiks.

Võlausaldajate huvid on kahjustatud ka siis, kui võlgnik teeb tehingu, millega saavutatav

eelis mõjutab negatiivselt võlausaldajate huve ning tehingu selline mõju pidi olema

võlgnikule äratuntav. Üldjuhul võib igasugune võlgniku vara vähendamine kahjustada

tema võlausaldajaid ning olla seega tõendiks tehingu kahjulikust tagajärjest võlgniku

võlausaldajate huvidele. Kui võlgnik võib tehingu sõlmimisel arvestada sellega, et

12 / 15

2-19-374

võlausaldajate vara võib tehingu tulemusel väheneda, kuid vaatamata sellele tehingu

siiski teeb, on tegemist võlausaldajate huvide teadliku kahjustamisega. Hinnates tehingu

tagajärgi võlausaldajatele, ei ole määrav, et võlgnik just sellist konkreetset negatiivset

tagajärge soovis, mis tehinguga saabus.“. Lepingu I sõlmimise ajaks oli võlgnikult koos

nelja teise isikuga solidaarselt 28.04.2016 otsusega kohtuasjas 1-16-3088 N OÜ (endine

ärinimi AS M) kasuks välja mõistetud tsiviilhagi katteks 315 369 eurot. Seega pidi

võlgnik lepingu I sõlmimisel saama aru, et oma vara kinkimisel kahjustab ta

võlausaldajate huve. Samuti pidi sellest aru saama kostja I, kelle puhul eeldatakse, et ta

teadis, et võlgnik kahjustas tehinguga teadlikult võlausaldajate huve (PankrS § 110 lg 3).

Kostja I ei ole nimetatud eeldust soovinud ümber lükata (dtl 189). Kostjad on selgitanud,

et võlgnikule kuulus peale XXX asuva korteriomandi veel vara ning võlgnikul ja kostjal I

puudus alus arvata, et korteriomandi võõrandamisega kahjustatakse võlausaldaja huve.

07.05.2019 istungil on kostjate esindaja hinnanud võlgniku vara pankrotihalduri

määramise ajal 120 000 - 200 000 euro suuruseks (dtl 189). Nimetatud summa osas ei ole

kostjad tõendeid esitanud ja vastupidiselt, hageja on esitanud hinnangu, et võlgniku vara

suuruseks oli 19.06.2018 seisuga hinnanguliselt ligikaudu 97 000 eurot (dtl 35). Kuid isegi

juhul, kui võlgniku vara väärtus oleks nii suur, kui kostjate esindaja on väitnud, siis oli N

OÜ nõue oluliselt suurem. Võlgnik vastutas nõude eest solidaarselt teiste isikutega, seega

ei saanud võlgnik kuidagi eeldada, et oma vara ära kinkimisega ei kahjusta ta

võlausaldajat, kuna kogu tema vara väärtus oli väiksem kui võlausaldaja nõue. Kohus on

seisukohal, et kostjate väide, et N OÜ ise on süüdi talle tekitatud kahju eest, kuna ei

pöördunud jõustunud kohtulahendiga piisavalt kiiresti täituri poole, on asjakohatu.

Võlgniku võlg jäi sellest hoolimata suuremaks, kui ta vara väärtus.

37. Seega leiab kohus, et hageja nõue tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks V K ja Y K

vahel 27.07.2016.a. sõlmitud korteriomandi (registriosa nr XXX, asukohaga XXX)

müügi-ja asjaõigusleping tuleb rahuldada. Kuna kohaldamisele tuleb PankrS § 111, siis

puudub vajadus üldnormi kohaldamise analüüsimiseks.

38. Järgnevalt analüüsib kohus hageja nõuet kostjate II ja III vastu. PankrS § 116 lg 2 kohaselt

võib võlgnikuga tehingu teinud poole eriõigusjärglase vastu võib esitada tagasivõitmise

nõude, kui eriõigusjärglasele olid omandamise ajal teada võlgniku tehingu või toimingu

tagasivõidetavuse aluseks olnud asjaolud või kui eriõigusjärglane omandas saadu tasuta.

Hageja on tuginenud asjaolule, et lepingu II alusel on tegemist näiliku tehinguga, kuna

korteriomandi aadressil asukohaga XXX omand läks kostjatele II ja III üle ainult nn

paberil. Hageja on väitnud, et ka lepingul II on kinke iseloom ja tegelikult ei ole

tasaarveldust toimunud, kuna kostja II ja III ei ole kostjale I laenu andnud. Kohus on

analüüsinud kostjale I laenu andmist juba otsuse punktis 35 jj. Kohus leiab, et lepingu II

sõlmimise aeg on oluline asjaolu, mis kaudselt tõendab, et kostjad II ja III sisuliselt korteri

asukohaga XXX omanikes ei saanud. Leping II sõlmiti vahetult pärast seda, kui hageja oli

kostjale I saatnud kohtuvälise nõude. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja I nimetatud

nõude kätte sai, kuid arvestades asjaolu, et hageja saatis nõude samale aadressile, mida

kostja I on suhtluses hagejaga varasemalt kasutanud (dtl 118), siis ei ole eluliselt usutav,

et hageja kiri nimetatud e-postile kohale ei jõudnud. Korteriomand on tänaseni kostja I

elukoht, mida kinnitavad nii kostja I esitatud dokumendid (dtl 58), kui ka kostjate II vande

all antud ütlused (dtl 214 - 215). Kohus leiab, et asjaolu, et leping II sõlmiti kostja I

initsiatiivil (dtl 215), s.t kostja I tegi ettepaneku notari juurde minna, on samuti

13 / 15

2-19-374

ebatavaline. Enamasti püüavad võlgnikud kohustuste tagastamise tähtaega pikendada,

mitte ei ole nõus oma elukoha omandit võlausaldajale loovutama.

39. Kõiki esitatud asjaolusid kogumis hinnates on kohus asunud seisukohale, et tõendamata

on kostja II ja III poolt kostjale I laenu andmine, millest tulenevalt tuleb asuda

seisukohale, et ei ole toimunud ka lepingus II viidatud tasaarvestust ning kostja II ja III

omandasid korteriomandi asukohaga XXX tasuta. Seega on täidetud PankrS § 116 lg 2 p 2

sätestatud eeldus ning kohus tunnistab tagasivõitmise korras kehtetuks YK , A D ja E D

vahel 14.08.2018 sõlmitud XXX asuva korteriomandi müügi-ja asjaõiguslepingu.

40. PankrS § 119 lg 1 sätestab, et kui kohus tunnistab tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks,

on teine pool kohustatud tagastama pankrotivarasse tehingu alusel saadu koos viljade ja

muu kasuga. TsÜS § 68 lg 5 sätestab, et kui isik on kohustatud tegema kindla sisuga

tahteavalduse, asendab tahteavaldust jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv

kohtulahend, millega isikut kohustatakse sellist tahteavaldust andma. AÕS § 641 sätestab,

et kinnisomandi üleandmiseks ja kinnisasja koormamiseks asjaõigusega, samuti kinnisasja

koormava asjaõiguse üleandmiseks, koormamiseks või selle sisu muutmiseks on nõutav

õigustatud isiku ja teise poole notariaalselt tõestatud kokkulepe (asjaõigusleping) ja

sellekohase kande tegemine kinnistusraamatusse, kui seadus ei sätesta teisiti. AÕS § 80 lg

1 alusel on omanikul nõudeõigus igaühe vastu, kes õigusliku aluseta tema asja valdab.

AÕS § 80 lg 2 sätestab, et omaniku nõue on suunatud omandiõiguse tunnustamisele ja

asja väljanõudmisele ebaseaduslikust valdusest oma valdusse.

41. Lepingute I ja II tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise tagajärjel lõpeb kostjatel I,

II ja III XXX asuva korteriomandi kasutamise õigus ja hagejal on õigus nõuda V K

kinnistusraamatusse omanikuna kandmist. Kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 34¹ lg 1

järgi on kande muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku nõusolek, kelle

kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks (puudutatud isik), kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti. KRS § 34¹ lg 8 kohaselt võib puudutatud isiku nõusolekut asendada

jõustunud või viivitamata täitmisele kuuluv kohtulahend, millega on tuvastatud nõusoleku

andmise kohustus. Sama põhimõtte sätestab ka TsÜS § 68 lg 5. Seega tuleb kostjate I, II ja

III nõusolekud omanikukande muutmiseks asendada kohtulahendiga.

42. Riigikohus on 4.04.2018 lahendist 2-16-7541 p 22 asunud seisukohale, et PankrS § 119 lg

3 järgi väärtuse hüvitamise nõude eelduseks on saadu väljaandmise võimatus, mida peab

TsMS § 230 lg 1 kohaselt tõendama hageja. Kuna käesoleval juhul on omandi üleandmine

V K pankrotivarasse võimalik, siis ei pea kohus hindama hageja hüvitise ja viivise nõuet.

43. TsMS § 150 lg 7 kohaselt tagastatakse kohtu nõudel menetlusosalise poolt või tema eest

tasutud asja läbivaatamise kulud enam tasutud ulatuses, samuti juhul, kui toiming, mille

kulud ette tasuti, jääb tegemata või kui riik toiminguga seoses kulusid ei kanna. Hageja on

tasunud ette ekspertiisikulud, kuid ekspertiisi ei olnud võimalik läbi viia ning selle eest ei

ole kulu kantud. Seega tagastab kohus hagejale tema poolt ettemaksuna tasutud 77 eurot.

44. Kõik kohtuotsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagiavalduse

läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitle.

Menetluskulude jaotus

14 / 15

2-19-374

45. Tulenevalt TsMS § 173 lg 1 ls-st 1 märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, muu hulgas

määruses, millega hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus lahendatakse või hagi või

hagita menetluse avaldus või teistmisavaldus jäetakse menetlusse võtmata või läbi

vaatamata või asja menetlus lõpetatakse.

46. TsMS § 162 lg 1 alusel hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS

§ 165 lg 1 kohaselt kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad

kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti.

Kuna kohus hagi rahuldab, siis jätab kohus menetluskulud võrdselt kostjate kanda.

47. TsMS § 177 lg 1 alusel määrab kohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks: 1)

kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses või 2) määrusega pärast tsiviilasja sisulise

lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist. Kohus

määrab menetluskulud rahaliselt kindlaks mõistliku aja jooksul pärast otsuse jõustumist.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liina Naaber-Kivisoo

kohtunik

Kohtuotsus on muudetud Tartu Ringkonnakohtu 25.05.2020 kohtuotsusega.

15 / 15