2-18-17536/23 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

1(11)

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Tsiviilasja number

2-18-17536

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. detsember 2019, Tartu

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek Parrest

Tsiviilasi

POLAR KINNISVARA EESTI OÜ hagi Bigbank AS

vastu lepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamiseks ja

Bigbank AS-i vastuhagi 47 576 euro 47 sendi, intressi

ja viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse

liik

POLAR KINNISVARA EESTI OÜ apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

97 611 eurot 54 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja (apellant) POLAR KINNISVARA EESTI OÜ

(registrikood 10845313), esindaja vandeadvokaat Aivar

Raudsik

Kostja (vastustaja) Bigbank AS (registrikood 10183757),

esindaja vandeadvokaat Martin-Johannes Raude

Menetluse liik

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON:

1. Jätta Tartu Maakohtu 27. augusti 2019 otsuse resolutsioon muutmata,

täiendades otsuse põhjendusi.

2. Apellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

2(11)

3. Apellatsioonkaebuse menetlemisega seotud menetluskulud jätta hageja,

POLAR KINNISVARA EESTI OÜ kanda.

4. Rahuldada Bigbank AS-i taotlus apellatsioonimenetluses kantud

menetluskulude suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt.

5. Määrata POLAR KINNISVARA EESTI OÜ poolt Bigbank AS-ile

hüvitatavate apellatsioonimenetluses kantud menetluskulude suurusena

kindlaks ning mõista POLAR KINNISVARA EESTI OÜ-lt Bigbank AS-i

kasuks välja 1267 eurot 50 senti.

6. Välja mõistetud menetluskulude summalt tuleb POLAR KINNISVARA

EESTI OÜ-l tasuda Bigbank AS-ile viivist alates käesoleva otsuse

jõustumisest kuni täitmiseni võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises

lauses sätestatud määras.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kassatsiooni korras edasi kaevata, esitades kaebuse vahetult Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu

möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi

ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse

või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Menetlusabi andmise taotlus ei peata

seaduses sätestatud ega kohtu poolt määratud tähtaja kulgemist. Seaduses sätestatud tähtaja

järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille

tegemiseks ta menetlusabi taotleb.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. POLAR KINNISVARA EESTI OÜ (hageja) esitas 20. novembril 2018 Tartu

maakohtule hagiavalduse Bigbank AS-i (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et

krediidileping

nr

OL

18-1547152

ei

lõppenud

kostja

6. novembri

2018

ülesütlemisavalduse alusel. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja kostja 7. juunil 2018 krediidilepingu

nr OL18-1547152, mille kohaselt andis kostja hagejale laenu 51 000 eurot intressimääraga

8 % aastas (laenuleping). Krediidiga finantseeriti osaliselt kinnistu Tallinnas aadressil Sõle

74-17 (registriosa nr 5400201) ostmist. Laenu tagastamise tähtpäev oli 15. juuni 2023.

Alates 14. septembrist 2018 palus kostja esitada hagejal lepingu p 9.3.2 alusel täiendavaid

finantsolukorda tõendavaid dokumente. Kostja ütles 6. novembri 2018 lepingu lõpetamise

teatega laenulepingu üles alates 5. detsembrist 2018. Ülesütlemise aluseks oli lepingu p

9.3.2 rikkumine, kuna hageja keeldus 25. oktoobril 2018 kostja poolt palutud

informatsiooni ja dokumentide esitamisest. Kostja nõudis krediidijäägi 48 288 euro

65 sendi ja intressi 533 euro 37 sendi tasumist hiljemalt 5. detsembril 2018. Hageja arvates

3(11)

peaks krediidijääk olema 47 576 eurot 47 senti, samuti peaks intressisumma olema

väiksem.

Hageja hinnangul on kostja ülesütlemisavaldus tühine, kuna täitmata on ülesütlemise

materiaalsed eeldused. Hageja ei rikkunud oluliselt lepingut. Samuti puudus kostjal mõjuv

põhjus lepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Kostja käitumine oli hea usu põhimõtte

vastane, kiirustav, ebamõistlik ja ebaproportsionaalne. Hagejale jäi arusaamatuks, miks

kostja vajas täiendavaid andmeid hageja finantsolukorra kohta, kui hageja täitis

lepingujärgsed makse- ja finantsandmete esitamise kohustused. Lisaks rikkus kostja

mõistliku tähtaja andmise kohustust VÕS § 192 lg 2 järgi.

2. Kostja palus jätta hagi läbi vaatamata ning alternatiivselt rahuldamata.

Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda.

Kostja oli kokkuvõtvalt seisukohal, et tal oli õigus leping üles öelda p-de 8.2.3, 8.2.10 ja

rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse (RahaPTS) § 42 lg 4 alusel.

Kostja oli õigus leping erakorraliselt üles öelda p 8.2.3 kohaselt, kuna hageja ei täitnud

lepingu p-st 9.3.2 tulenevat kohustust esitada dokumente oma finantsolukorra kohta.

Kostja palus hagejalt korduvalt dokumentide ja info edastamist (14. septembri 2018,

11. oktoobri 2018 ja 17. oktoobri 2018 e-kirjades). Kuivõrd hageja 25. oktoobri 2018

kirjast nähtus, et tal ei ole kavatsust dokumente edastada, ütles kostja lepingu 6. novembri

2018 teatega üles. Kostja märkis, et ta teavitas hagejat ülesütlemise kavatsusest ning

põhjustest nii ülesütlemise eelselt kui ka ütlesütlemisavalduses. Seega tegutses kostja

kooskõlas hea usu põhimõttega.

Kostja palus lugeda lepingu lõppenuks p 8.2.10 alusel juhul kui kohus peaks leidma, et

kostjal puudus õigus lepingu ülesütlemiseks p 8.2.3 alusel. Kostja arvates rikkus hageja

oluliselt lepingulisi kohustusi lepingu p 8.2.2 järgi. Kostjal tekkisid kahtlused hageja

majandustegevuse ja talle antud laenu tagasimaksmiseks kasutatavate vahendite

legaalsuses ning võimalikus variisiku kasutamises. Kuivõrd hageja ei täitnud temale

lepingust ning seadusest tulenevaid kohustusi hoolsusmeetmete rakendamiseks ja tekkinud

kahtluse kummutamiseks, oli kostja sunnitud lepingu hagejaga lõpetama.

Kostja täitis lepingu ülesütlemisel rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seaduse

(RahaPTS) § 42 lg-st 4 tulenevat kohustust. Kuivõrd hageja ei avaldanud kostja poolt

küsitud informatsiooni, ei olnud kostjal võimalik täita RahaPTS § 20 lg 1 p-s 3 nimetatud

hoolsusmeetmeid ega kõrvaldada tekkinud rahapesukahtlust. Seetõttu oli kostja

kohustatud lepingu etteteatamistähtaega järgimata erakorraliselt üles ütlema.

KOSTJA VASTUHAGI

3. Kostja esitas 22. veebruaril 2019 vastuhagi, milles 13. mai 2019 täpsustust

arvestades palus hagejalt välja mõista põhinõude 47 576 eurot 47 senti, intressi 208 eurot

55 senti, 22. veebruariks 2019 sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja

alates 23. veebruarist 2019 kuni põhinõude täitmiseni viivise põhinõudelt 0,25 % päevas,

kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti. Kostja palus menetluskulud jätta hageja

kanda.

4(11)

Kostja oli seisukohal, et juhul kui kohus peaks leidma, et lepingu ülesütlemise eeldused

olid täidetud, 6. novembri 2018 avaldus on kehtiv ja leping on lõppenud, on kostjal hageja

vastu nõue laenujäägi tagastamiseks ning intressi ja viivise tasumiseks.

Kostja esitas vastuhagis samu väiteid nagu vastuses hagile, jäädes seisukohale, et kuivõrd

hageja rikkus lepingut, oli kostjal õigus leping üles öelda.

HAGEJA VASTUS KOSTJA VASTUHAGILE

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja palus jätta see rahuldamata.

Hageja jäi hagiavalduses ja muudes menetlusdokumentides esitatud põhjenduste juurde, et

kostja ülesütlemisavaldus on tühine ning laenuleping ei ole lõppenud.

Hageja märkis alternatiivselt, et kostja oli teadlik enne krediteerimisotsuse tegemist ja

laenulepingu sõlmimist väljastatava laenu eesmärgist. Juhul kui pidada kostja väiteid

variisiku ja rahapesu kohta ning etteheiteid hageja suhtes põhjendatuks, ei oleks kostja

tohtinud hagejaga laenulepingut sõlmida. Keelu rikkumise tõttu on tehing tühine

tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 87 kohaselt. See tähendab, et tühised on ka kõik

poolte kokkulepped intressi, viivise ja muude lepinguliste sanktsioonide kohta. Kuivõrd

tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi, on kostja õigustatud raha tagasi

saama alusetu rikastumise sätete kohaselt.

Hageja esitas teise alternatiivse vastuväite, milles palus VÕS § 162 lg 1 alusel vähendada

ebamõistlikult suure viivise nullini.

MAAKOHTU LAHEND

5. Tartu Maakohus jättis 27. augusti 2019 otsusega hagi rahuldamata ning rahuldas

vastuhagi. Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja põhivõla 47 576 eurot 47 senti,

intressi 208 eurot 55 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 3310 eurot 69 senti ja alates

23. veebruarist 2019 viivise 0,25 % päevas, kuid mitte rohkem kui 41 369 eurot 87 senti.

Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ning kohustas hagejat tasuma hüvitamisele

kuuluvatelt menetluskuludelt lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Maakohus lähtus otsuse tegemisel sellest, et poolte vahel oli sõlmitud kehtiv laenuleping

VÕS § 396 mõttes. Maakohus leidis, et hageja viited krediidiasutuste seaduse (KAS)

§ 83 lg-tele 2 ja 3 ning Eesti Panga presidendi 27.06.2000 määrusele nr 9 ei ole

asjakohased. Kuivõrd hageja ei viidanud ühelegi asjaolule, mille kohaselt oleks

laenuleping tühine TsÜS § 86 või § 87 alusel, ei analüüsinud kohus laenulepingu tühisust

lähemalt. Hageja vaidles vastu lepingu ülesütlemisele.

Maakohus leidis, et praeguses asjas olid täidetud lepingu erakorralise ülesütlemise

formaalsed eeldused. Kostja saatis 6. novembril 2018 hagejale e-kirjaga lepingu

ülesütlemise teate (I kd, tl 104), mille kättesaamist hageja ei vaidlustanud

(TsÜS § 69 lg 1). Seadus ei sätesta ülesütlemisavalduse sisule konkreetseid nõudeid,

samuti ei näe ette ülesütlemise põhjuse nimetamist ega tahte juriidilist põhjendamist.

Oluline on poole tahte arusaadav väljendamine. Hea usu põhimõttest tulenevalt peaks teine

pool aru saama, miks leping lõpetatakse. Maakohtu hinnangul on lepingu lõpetamise

teatest (I kd, tl 105) aru saada kostja soov leping üles öelda alates 5. detsembrist 2018.

5(11)

Kuivõrd kostja viitas nimetatud teates, et leping öeldi üles andmete esitamata jätmise tõttu,

oli see hea usu põhimõttega kooskõlas. Maakohus märkis täiendavalt, et kostja äriüksuse

juht Jorma Pechter oli volitatud lepingut kostja nimel üles ütlema.

Järgmiseks hindas maakohus, kas lepingu ülesütlemiseks olid täidetud materiaalsed

eeldused, st kas hageja rikkus oluliselt lepingut. Kostja tugines RahaPTS § 42 lg-le 4, mille

kohaselt juhul, kui poolte vahel on ärisuhe, esineb RahaPTS § 42 lg-te 1–3 nimetatud

olukord, loetakse hoolsusmeetmete rakendamiseks vajaliku teabe andmisest keeldumist

oluliseks lepingu rikkumiseks. Maakohtu hinnangul oli kostja piisavalt põhistanud

rahapesukahtluse tekkimise. Kuna hageja ei esitanud 12 kuu kontoväljavõtet, ei nimetanud

Brigefood-iga sõlmitud laenulepingu allkirjastajat ja lõplikku kasusaajat, ei selgitanud

renditavate objektiga ning laenude andmisega seonduvat, ei olnud kostjal võimalik ka

rahapesukahtlust kõrvaldada. Maakohus leidis, et sellega olid laenulepingu ennetähtaegse

ülesütlemise materiaalsed eeldused täidetud. Maakohus märkis, et hagejal säilis

RahaPTS §-st 20 tulenevalt kohustus esitada vajalikke dokumente ka pärast lepingu

sõlmimist.

Maakohtu hinnangul ei olnud kostjal RahaPTS § 42 lg-st 2 tulenevalt kohustust määrata

hagejale täiendav tähtaeg hoiatusega, et andmete esitamata jätmisel öeldakse leping üles.

Hageja teabeandmise kohustus tulenes poolte vahel sõlmitud lepingust, kuid kostja

kohustus rakendada hoolsusmeetmeid tuleneb seadusest (RahaPTS § 20). Kuna kostja ei

andnud hagejale selgelt täiendavat tähtaega dokumentide esitamiseks, ei saanud lepingut

selle p-ide 8.2.3, 8.2.10 ning 9.3.2 alusel üles öelda.

Maakohus ei nõustunud hagejaga, et lepingu ennetähtaegne ülesütlemine muutis lepingu

tühiseks, kõik seni sõlmitud kokkulepped jäid kehtima. Lepingu ülesütlemisest alates

muutus kogu tasumata laenusumma sissnõutavaks ning kostjal ei olnud õigus alates

ülesütlemisest nõuda intressi, vaid viivist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Hageja esitas 25. septembril 2019 apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu

otsuse täies ulatuses tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ning jätta

vastuhagi rahuldamata. Hageja palus alternatiivselt saata asi tagasi esimese astme kohtule

uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja esitas apellatsioonimenetluses samu põhjendusi, mis maakohtus.

Apellatsioonkaebuse

põhjenduste

kohaselt

leidis

maakohus

ekslikult,

et

KAS § 83 lg-d 2–3 ning Eesti Panga presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 ei ole

asjakohased. Viidatud sätted on seotud RahaPTS § 20 lg 1 p-ga 3. Maakohus jättis

analüüsimata, et samad kohustused lasusid kostjal juba enne ärisuhte algatamise

otsustamist. Kuivõrd kostja ei täitnud nõutud hoolsusmeetmeid enne laenulepingu

sõlmimise otsustamist, ei oleks kostja tohtinud hagejaga sõlmida laenulepingut. Sellise

keelu rikkumise õiguslik tagajärg on laenulepingu ja seda tagava käenduslepingu tühisus

TsÜS § 87 kohaselt.

Samuti rikkus maakohus menetlusnormi, väites, et kohtul puudub alus laenulepingu

tühisuse analüüsimiseks, sest hageja seda ei taotlenud. Hageja on korduvalt oma

menetlusdokumentides viidanud alternatiivsele vastuväitele – tehingu tühisusele ning

6(11)

vastavatele asjaoludele. Kohtupraktika kohaselt võib kohus ka omal algatusel tehingu

tühisuse alusele tuginedes tühisuse tuvastada ilma, et keegi menetlusosalistest oleks seda

taotlenud (Tartu Maakohtu 20. veebruari 2012 otsus tsiviilasjas nr 2-10-51956, p 4).

Maakohus kohaldas vääralt TsÜS § 138 lg-t 1 ja VÕS §-i 6. Kostja kuritarvitas oma õigusi,

jättes teavitamata tegelikud teabenõudmise motiivid ja õigusliku aluse ning seejärel

võimaluse ümber lükata võimalikud kahtlused. Samuti rikkus kostja lepingu p-s 13.1

sätestatud kohustust lahendada vaidlused läbirääkimiste teel. Kostja oleks pidanuks andma

pärast ülesütlemisavalduses RahaPTS §-le 20 viitamist hagejale VÕS § 196 lg-s 2 nõutava

mõistliku tähtaja. Täiendava tähtaja andmata jätmine tõi kaasa avalduse tühisuse.

Maakohus kohaldas vääralt VÕS § 162 lg-t 1, leides, et viivisemäär 0,25 % päevas ehk

90 % aastas on mõistlik. Hageja palus vähendada viivised nullini, alternatiivselt määrata

viivisemääraks mitte rohkem kui 12,5 % aastas.

7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

Maakohus jättis õigesti kohaldamata KAS § 83 lg-d 2 ja 3 ning RahaPTS § 20 lg 1 p-i 3 ja

§ 42 lg 1 ning tuvastamata TsÜS § 87 järgi lepingu tühisuse. Käesolevas asjas ei ole

vaidlust selle üle, kas hageja oli krediidivõimetu või mitte. Praeguse asja keskseks

küsimuseks on see, kas hageja kõrvaldas rahapesukahtluse ja kas kostjal oli õigus leping

üles öelda.

Samuti kohaldas maakohus õigesti TsÜS §-i 138 ja VÕS § 6 lg-t 2. Lepingu p 9.3.2 järgi

oli hageja kohustatud esitama finantsolukorda tõendavaid dokumente. Hagejal oli

dokumentide esitamiseks aega poolteist kuud. Samuti ei esitanud hageja küsitud andmeid

kompromissläbirääkimiste pidamiseks antud tähtaja jooksul.

Hageja

ei

ole

apellatsioonkaebuses

väitnud,

et

maakohus

oleks

eksinud

RahaPTS § 42 lg 4 kohaldamisel. Samas on kostja seisukohal, et tal oli õigus leping üles

öelda ka lepingust tuleneval alusel, mille osas saab maakohtu põhjendusi täiendada.

Maakohus kohaldas õigesti VÕS § 162 lg-t 1, kuna puuduvad alused leppetrahvi

vähendamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab,

et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks või

tühistamiseks, kuid kooskõlas tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p-ga 21

tuleb täiendada otsuse põhjendusi. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

9. Maakohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 6 (teises lõigus) asunud

seisukohale, et laenulepingu tühisust ei ole vaja käesolevas asjas analüüsida, samuti on

kohus märkinud, et hageja ei ole palunud laenulepingu tühisuse tuvastamist, vaid on

vaielnud vastu lepingu ülesütlemisele.

Ringkonnakohtu arvates on maakohtu sellised järeldused iseenesest ekslikud. Asja

materjalidest nähtub, et hageja on oma alternatiivsetes vastuväidetes vastuhagile tuginenud

mh laenulepingu tühisusele. Tehingu tühisus tuleneb hageja hinnangul TsÜS §-st 87,

RahaPTS § 42 lg-st 1 ja § 20 lg 1 p-dest 1–3, KAS § 83 lg-test 2 ja 3 ning Eesti Panga

7(11)

presidendi 27. juuni 2000 määruse nr 9 p-dest 2.6; 3.2; 3.4 ja 4.3. Ringkonnakohus märgib,

et TsÜS §-de 86 ja 87 alusel on tehingud tühised seadusest tulenevalt ning tühisusele võib

kohtumenetluses tugineda ka vastuväite esitamisega, st eraldi tuvastusnõude esitamine ei

ole tingimata vajalik.

Hageja väited laenulepingu tühisuse kohta ei ole ringkonnakohtu hinnangul praegusel

juhul küll edukad, kuid nendele vastamiseks tuleb maakohtu otsuse põhjendusi täiendada.

9.1.

TsÜS § 87 kohaselt on seadusest tuleneva keeluga vastuolus olev tehing tühine, kui

keelu mõtteks on keelu rikkumise korral tuua kaasa tehingu tühisus, eelkõige juhul, kui

seaduses on sätestatud, et teatud tagajärg ei tohi saabuda. RahaPTS § 42 lg 1 järgi on

kohustatud isikul keelatud luua ärisuhet või võimaldada juhuti tehingu tegemist või seda

lõpule viia, kui ta ei suuda täita RahaPTS § 20 lõike 1 punktis 1, 2 või 3 sätestatud

hoolsusmeetmeid või kui kohustatud isikul on rahapesu või terrorismi rahastamise kahtlus.

9.2.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja praeguses asjas toonud välja asjaolusid,

mis võimaldaksid RahaPTS § 42 lg 1 kohaldamist. Selle sätte mõtte järgi tuleb jätta tehing

tegemata, kui kohustatud isik (praegusel juhul kostja) ei suuda tuvastada kliendi isikut,

tema esindajat või tegelikku kasusaajat. Teiste hoolsusmeetmete (RahaPTS § 20)

kohaldamata jätmise tagajärjed on sätestatud RahaPTS §-s 43, mille esimese lõike järgi on

kohustatud isikul on õigus (mitte kohustus) keelduda tehingu tegemisest, kui klient,

vaatamata sellekohasele nõudmisele, ei esita dokumente ja asjakohast teavet või tehingu

objektiks oleva vara päritolu tõendavaid andmeid või dokumente või kui esitatud andmete

ja dokumentide põhjal tekib kohustatud isikul kahtlus, et tegemist võib olla rahapesu või

terrorismi rahastamisega või sellega seotud kuritegude toimepanemisega või sellise

tegevuse katsega.

9.3.

Hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid, mis võiksid kaasa tuua

laenulepingu tühisuse TsÜS § 86 alusel, nagu on õigesti märkinud maakohus.

9.4.

Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et KAS § 83 lg-d 2 ja 3 ega Eesti

Panga presidendi 27. juuni 2000 määrus nr 9 ei ole käesolevas asjas asjakohased. Hageja

ei ole tuginenud enda puuduvale krediidivõimele (pigem väidab hageja vastupidist).

Liiatigi ei tooks nende hageja viidatud nõuete võimalik rikkumine kaasa vaidlusaluse

laenulepingu tühisust. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise korral saab

krediidisaaja senise kohtupraktika järgi nõuda eelkõige rikkumisega tekitatud kahju

hüvitamist VÕS § 14 ja § 115 lg 1 alusel (vastutustundliku laenamise põhimõtte ja selle

rikkumisest tulenevate nõuete kohta vt nt Riigikohtu 27. novembri 2011 otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-136-12, p-d 24 ja 25).

10. Hageja vastuväidete kohaselt ei ole kostja rakendatav viivise määr 0,25 % päevas

(90 % aastas) mõistlik ning hageja hinnangul on maakohus kohaldanud vääralt VÕS § 162

lõiget 1. See etteheide on ringkonnakohtu hinnangul iseenesest põhjendamatu. VÕS § 162

lg-st 1 koosmõjus VÕS § 113 lg-ga 8 tuleneb, et kui tasumisele kuuluv viivis on

ebamõistlikult suur, võib kohus seda viivise maksmiseks kohustatud lepingupoole

nõudmisel vähendada mõistliku suuruseni, arvestades eelkõige kohustuse täitmise ulatust

tema poolt, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit.

8(11)

10.1. Maakohus on õigesti märkinud, et hageja ei ole menetluses välja toonud asjaolusid,

mis annaksid aluse VÕS § 162 lg 1 kohaldamiseks. Hageja ei ole mh väitnud, et ta ei

suudaks lepinguga võetud kohustusi täita ja lepingus kokkulepitud viivist tasuda. Tuleb ka

arvestada, et kostja on käesoleva asjas ise piiranud nõutava viivise summat põhinõude

summaga. Ringkonnakohus märgib, et seadus ei sätesta viivise suuruse kokkuleppele

üldisi piiranguid ning kuivõrd viivise rakendumine sõltub põhimõtteliselt võlgnikust

enesest, ei saa viivisekokkulepe kohustust täitvat võlgnikku kuidagi kahjustada (vt ka

Riigikohtu 14. juuni 2005 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-05, p 14; 22. oktoobri 2002 otsus

tsiviilasjas nr 3-2-1-108-02, p 12)

10.2. Kuna hageja väited puudutavad käesolevas asjas eelkõige viivisemäära (mitte

viivise summat), peab ringkonnakohus vajalikuks maakohtu põhjendustele lisada, et

ebamõistlikult kõrge viivisemäär võib olla ka tühine tüüptingimus VÕS § 42 lg 3 p 5

järgi. Praegusel juhul ei ole kostja rakendatav viivisemäär (0,25 % päevas) ringkonnakohtu

hinnangul nii kõrge, et seda võiks pidada krediidisaaja majandustegevuses sõlmitud

lepingu puhul VÕS § 42 lg 3 p 5 alusel tühiseks. Majandustegevuses sõlmitud lepingute

puhul on viivisemäära 0,2% viivitatud summast päevas peetud kohtupraktikas kehtivaks,

sh tüüptingimusena (vt Riigikohtu 30. aprilli 2013 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13, p-

d 48−49). Hageja poolt viidatud kohtupraktika (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-167-

09) ei ole asjakohane, kuna see puudutas viivise vähendamist tarbijaga (füüsilise isikuga)

sõlmitud krediidilepingus.

11. Muus osas järgib ringkonnakohus maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS

§ 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole

maakohus eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Samuti ei nähtu asja materjalidest

selliseid menetlusõiguse normide rikkumisi, mis võiksid anda aluse otsuse tühistamiseks.

Maakohus on õigesti leidnud, et kostjal oli õigus laenuleping RahaPTS § 42 lg 4 alusel

(koosmõjus RahaPTS § 20 lg 1 p-dega 1–3) üles öelda ning ülesütlemise materiaalsed ja

formaalsed eeldused olid täidetud.

Vastusena apellatsioonkaebuse ülalkäsitlemata väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

11.1. Hageja hinnangul on maakohus eksinud mh TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg 2

kohaldamisel. Hageja leiab, et kostja varjas oma käitumise tegelikke motiive ning lõpetas

laenulepingu tormakalt, ebamõistlikult ja ebaproportsionaalselt. Ringkonnakohus

hagejaga ei nõustu. Kostja ei käitunud lepingu lõpetamisel hea usu põhimõtte vastaselt.

Asja materjalidest nähtuvalt on lepingu ülesütlemisele eelnenud poolte suhtlus. Kostja on

saatnud

hagejale päringuid

ajavahemikul

alates

14. septembrist 2018 kuni

17. oktoobrini 2018. Viimases, 17. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas on kostja palunud

esitada küsitud andmed hiljemalt 25. oktoobriks 2018 (I kd, tl 98). Seega oli hagejal

küsitud info ja dokumentide kostjale edastamiseks aega ligikaudu poolteist kuud. Ka pärast

17. oktoobrit 2018 ei teatanud hageja kostjale soovist esitada andmeid pikema tähtaja

jooksul, vaid saatis 25. oktoobril 2018 kostjale kirja, milles ta vähemalt osade andmete

esitamisest selgelt keeldus (I kd, tl-d 100–102). Eelmärgitut arvestades ei ole kostja

käitunud laenulepingut üles öeldes kiirustades või ebamõistlikult.

11.2. Maakohtu otsuse kohaselt oli kostjal alus laenulepingu ülesütlemiseks

RahaPTS § 20 ja § 42 lg 4 (maakohus on otsuses paaril korral ilmselgelt ekslikult viidatud

9(11)

RahaPTS § 42 lg-le 2). Maakohus ei ole leidnud, et kostjal olnuks õigus laenuleping

(täiendavat tähtaega andmata) üles öelda lepingu p-de 8.2.3 ja 8.2.10 alusel koosmõjus

p-ga 9.3.2. Seetõttu ei ole p 9.3.2 puudutavatel apellatsioonkaebuse väidetel asjas keskset

tähtsust.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja käsitlus laenulepingu p-st 9.3.2 siiski

põhjendamatult kitsas. Laenulepingu (I kd, tl-d 13–18) punkti 9.3.2 järgi oli hageja

kohustatud informeerima kostjat oma finantsolukorrast ja esitama kostjale finantsolukorda

tõendavaid dokumente. VÕS § 39 lg 1 esimese lause järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada

nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi.

Lepingus toodud mõisteid ei saa ringkonnakohtu arvates sisustada ainult raamatupidamise

seaduses (RPS) sätestatust lähtudes. Liialti ei sisalda RPS normid ammendavat loetelu

isiku

finantsolukorda

tõendavatest

dokumentidest.

Kindlasti

ei

saa

kostja

krediidiasutusena nõuda lepingu p 9.3.2 alusel mistahes infot, kuid finantsolukorda

tõendavateks dokumentideks tuleb igal juhul pidada sellist teavet ja dokumente, mis on

kostjale vajalikud seadusest (sh RahaPTS) tulenevate kohustuste täitmiseks.

11.3. Üldjuhul saab lepingupool teise poole lepingurikkumise tõttu lepingu üles öelda

alles pärast kohustuse rikkumise lõpetamiseks määratud mõistliku tähtaja tulemusteta

lõppemist (VÕS § 196 lg 2). Maakohtu hinnangul ei olnud laenulepingu ülesütlemisel

RahaPTS § 42 lg 4 alusel kostja poolt hagejale täiendava tähtaja andmine vajalik.

Ringkonnakohus iseenesest nõustub maakohtuga, kuid märgib, et kostja on

17. oktoobril 2018 saadetud e-kirjas sisuliselt andnud hagejale täiendava tähtaja info ja

dokumentide esitamise kohustuste täitmiseks. Pärast hageja 25. oktoobri 2018 kirja ei

olnud täiendava tähtaja andmine ringkonnakohtu arvates enam vajalik. VÕS § 116 lg 4

järgi ei ole täiendava tähtaja andmine vajalik olukorras, kus teine lepingupool teatab, et ta

oma kohustust ei täida.

11.4. Hageja leiab, et kostja oleks pidanud viitama RahaPTS sätestatud hoolsusmeetmete

rakendamisele (RahaPTS § 20 sätetele) juba lepingu ülesütlemisele eelnenud suhtluses.

Kostja ei ole ajavahemikul alates 14. septembrist 2018 kuni 17. oktoobrini 2018 saadetud

päringutes (I kd, tl-d 94, 96 ja 98) RahaPTS-i sätetele otseselt viidanud, kuid

ringkonnakohtu hinnangul ei ole sellel asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust.

Hageja väide, et kui kostja oleks viidanud päringutes RahaPTS §-ile 20, oleks hageja

esitanud kõik vajalikud selgitused ja dokumendid, on tõendamata ja väheveenev. Hageja

ei ole kõiki kostja nõutud dokumente esitanud ka hiljem, sh kohtumenetluse käigus. Hageja

on jätnud mh avaldamata andmed rendiobjektidelt saadava tulu kohta, esitamata sõlmitud

rendilepingud ning osaliselt ka kontode väljavõtted (vt ka II kd, tl 18).

Lisaks on kostja ülalmärgitud 17. oktoobri 2018 kirjas hagejale siiski viidanud mh

seadusest tulenevatele kohustustele klientide majandustegevusest arusaamisel. Hagejat

selleks ajaks esindama asunud õigusalaste eriteadmistega nõustaja (advokaadi) vahendusel

oleks hageja pidanud mõistlikult aru saama, millistele seadusest tulenevatele alustele

17. oktoobri 2018 kirjas võidakse osutada. Vähemalt saanuks hageja advokaadist esindajalt

mõislikult oodata, et ta enne vastuse esitamist 17. oktoobri 2018 päringule kostjalt

täpsustab, milliseid seadusest tulenevaid kohustusi on kostja kirjas silmas peetud.

10(11)

12. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda, jäävad apellatsioonkaebuse

menetlemisel tekkinud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja (apellandi) kanda.

Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust muuta maakohtu otsust määratud menetluskulude

jaotuse ega hageja hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse osas.

13. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas

tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid.

13.1. Kostja esindaja poolt 2. detsembril 2019 ringkonnakohtule esitatud menetluskulude

nimekirja kohaselt on kostja kandnud apellatsioonimenetluses menetluskulusid kokku

1863 eurot (summa käibemaksuta). Menetluskulud koosnevad esindajakulust. Esindaja on

teinud apellatsioonimenetluses järgmisi toiminguid: apellatsioonkaebuse, maakohtu

otsusega ja ringkonnakohtu 1. oktoobri 2019 määrusega tutvumine, vastuse koostamine

apellatsioonkaebusele, hageja 29. oktoobri 2019 seisukohaga tutvumine ja vastuse

koostamine, tutvumine ringkonnakohtu 5. novembri 2019 määrusega ja hageja

1. novembri 2019 seisukohaga ning suhtlus kliendiga. Kokku on osutatud kostjale õigusabi

10,35 tunni ulatuses. Esindaja on osutanud õigusabi tunnitasuga 180 eurot (käibemaksuta).

Kostja kinnitab, et kõik kulud on kantud seoses käesoleva kohtumenetlusega (TsMS § 176

lg 5).

13.2. Hageja ei ole kostja apellatsioonimenetluse menetluskulude nimekirja kohta

seisukohta esitanud.

13.3. TsMS § 175 lg 1 esimese lause järgi mõistab kohus teise menetlusosalise

lepingulise esindaja kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus teeb

kaalutlusotsuse eelkõige õigusabile kulunud aja ja asja keerukuse hindamise kohta (vt nt

Riigikohtu 11. veebruari 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-14, p 11).

13.4. Ringkonnakohus ei pea põhjendatud ja vajalikuks ajakulu seoses vastuse

koostamisega hageja 29. oktoobri 2019 (1,9 t) seisukohale. Viidatud seisukoha on hageja

esitanud omaalgatuslikult, seisukohas korratakse menetluses juba varem esitatut ning

kohus ei ole kostjalt vastamist nõudnud. Muus osas on kostja menetluskulude nimekirjas

toodud toimingud märgitud ulatuses asjatundliku õigusteenuse osutamiseks põhjendatud

ja vajalikud. Kulude koosseis on kooskõlas tsiviilasja materjalidega ja nendest ei nähtu, et

kostja esindaja oleks kulutanud aega põhjendamatult.

13.5. Kostja esindaja tunnitasu 180 eurot (käibemaksuta) ei ole ringkonnakohtu

hinnangul TsMS § 175 lg 1 tähenduses vajalik ja põhjendatud. See ületab oluliselt

keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Asja mahtu ja keerukust arvestades on

TsMS § 175 lg 1 järgne esindaja põhjendatud ja vajalik tunnitasu ringkonnakohtu

hinnangul 150 eurot (käibemaksuta).

Kohtupraktikas on peetud põhjendatuks ja vajalikuks ka 150 eurot ületavat tunnitasu, kuid

tunnitasu tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata iga üksiku asja mahust ja keerukusest

lähtudes. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa käesolevas asjas pidada 150 eurot oluliselt

ületavat tunnitasu põhjendatuks. Praegune vaidlus ei ole keskmisest mahukam ega

keskmisest oluliselt keerukam.

11(11)

13.6. Kostja ei ole esitanud TsMS § 174 lg 10 kohast kinnitust ega taotlenud

menetluskuludelt arvestatud võimaliku käibemaksu hüvitamist.

13.7. Eelmärgitut arvestades määrab ringkonnakohus kostja apellatsioonimenetluses

kantud hüvitatavate kulude suuruseks 1267 eurot 50 senti (8,45 t * 150) ning mõistab

nimetatud summa hagejalt kostja kasuks välja.

13.8. TsMS § 177 lg-st 4 alusel märgib kohus vastavalt kostja taotlusele otsuse

resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse

jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud

ulatuses.

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi Triin Uusen-Nacke

Indrek Parrest