2-19-15920/16 · Harju Maakohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Harju Maakohus

Kohtunik

Liili Lauri

Määruse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2019, Tallinn, Tallinna kohtumaja

Tsiviilasja number

2-19-15920

Tsiviilasi

Xxxx OÜ avaldus A H pankroti väljakuulutamiseks

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlausaldaja: Xxxx OÜ (registrikood: xxxx, asukoht xxxx),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Jako Laanemägi ja

vandeadvokaadi abi Triin Väljaots (Reinmaa & Partnerid

Advokaadibüroo, e-post: menetlus@reinmaa.ee)

Võlgnik: A H (isikukood: xxxx, elukoht xxxx, e-post: xxxx),

lepingulised esindajad vandeadvokaat Carri Ginter ja

vandeadvokaadi abi Mari Karja (Advokaadibüroo Sorainen,

e-post:

carri.ginter@sorainen.com;

mari.karja@sorainen.com)

Ärakuulamise aeg

26.11.2019

Ärakuulamisel osalenud isikud Võlausaldaja lepinguline esindaja vandeadvokaat Jako

Laanemägi

Võlausaldaja lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Triin

Väljaots

Võlgniku lepinguline esindaja vandeadvokaadi abi Mari

Karja

RESOLUTSIOON

1. Jätta Xxxx OÜ avaldus A H pankroti väljakuulutamiseks rahuldamata.

2. Jätta võlgnikule A H ajutine haldur nimetamata.

3. Menetluskulud jätta võlausaldaja Xxxx OÜ kanda.

4. Välja mõista Xxxx OÜ-lt A H kasuks põhjendatud menetluskulus summas 1 539 eurot.

5. Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb Xxxx OÜ-l tasuda A H käesoleva

kohtumääruse

jõustumisest

alates

kuni

täitmiseni

tasumata

summalt

viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

Edasikaebamise kord

Määrusele võib esitada määruskaebuse pankrotiavalduse esitanud võlausaldaja Tallinna

Ringkonnakohtule Harju Maakohtu kaudu 15 päeva jooksul alates määruse kättetoimetamisest,

kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel määruse tegemisest.

Asjaolud ja avaldaja nõue

1. Võlausaldaja Xxxx OÜ esitas 11.10.2019 Harju Maakohtule avalduse võlgniku A H pankroti

väljakuulutamiseks.

2. Kohtule esitatud pankrotiavalduse kohaselt mõistis Harju Maakohtu 27.11.2017 kohtuotsusega

tsiviilasjas nr 2-16-6684 võlgnikult A H Xxxxt OÜ kasuks välja võlgnevuse summas 95 000 eurot,

intressid summas 28 158 eurot, viivised summas 95 500 eurot, menetluskulud summas 9 699,60

eurot ning edasiulatuva viivise. Kohtuotsus jõustus 11.02.2019. 26.03.2019 loovutas Xxxx OÜ

nõude Xxxx OÜ-le. Võlgniku suhtes algatati täitemenetlus 01.04.2019. Pankrotiavalduse

esitamise ajaks, mil täitemenetluse algatamisest on möödas enam kui 6 kuud, ei ole võlgniku

suhtes toimuvas täitemenetluses suudetud nõuet rahuldada ja on selge, et võlgnikul ei jätku vara

kõigi kohustuste täitmiseks. Lisaks võla tasumisest hoidumisele on ilmnenud, et võlgnik

võõrandas kohtuotsuse jõustumise järgselt enda ainuomandis oleva 89,5 m2 korteriomandi

asukohaga xxxx, jäädes ise koos lastega selle alaliseks elanikuks. Täiendavalt on selgunud, et

võlgnik tekitas endale pärast täitemenetluse alustamist oma elukaaslase T T ees ootamatult

võlakohustuse, mida ta teises täitemenetluses vabatahtlikult täitma on asunud. Seejuures algatati

viimase võla täitemenetlus ajaliselt pärast võlausaldaja algatatud täitemenetlust. Selliselt on

võlgnik pahatahtlikult peitnud enda vara, põhjustades tahtlikult enda maksejõuetuse.

Võlausaldaja esitas 05.09.2019 võlgnikule e-postiga pankrotihoiatuse. Võlgnik ei täitnud enda

kohustust ka 10 päeva jooksul pärast pankrotihoiatuse esitamist. Võlgniku maksejõuetuse

põhistamisel tugineb võlausaldaja asjaolule, et võlgniku suhtes toimuvas täitemenetluses ei ole

enam kui kolme kuu jooksul vara puudumise tõttu saadud nõuet rahuldada, võlgnik ei ole pärast

pankrotihoiatuse saamist võlgnevust tasunud ning võlgnik peidab oma vara ja on tahtlikult

põhjustanud oma maksejõuetuse. Eeltoodust tulenevalt on võlausaldaja seisukohal, et võlgnik ei

ole suuteline nõuet rahuldama, on maksejõuetu ning tema suutmatus nõuet rahuldada ei ole

ajutine.

Võlgniku vastuväited

3. Võlgnik A H vaidleb avaldusele vastu ja palub jätta endale ajutine haldur nimetamata. Võlgnik

on seisukohal, et võlausaldaja nõue on ebaselge ja pankrotihoiatus ei ole võlgnikule kätte

toimetatud.

4. Võlausaldaja nõue võlgniku vastu ei sissenõutav ega täidetav, kuna võlausaldajal ei ole õigust

nõuda võlgnikult kohustuse täitmist. Tsiviilasjas nr 2-19-8357 on jõustunud kohtumäärus, millega

tunnistati võlausaldaja nõude täitmine lubamatuks kuni tsiviilasja nr 2-19-8357 kohtuotsuse

jõustumiseni. Tsiviilasja nr 2-19-8357 tulemusel selgub, kas võlausaldaja pankrotiavalduse nõue

kuulub rahuldamisele A H vara või R H pärandvara arvelt. Juhul, kui tsiviilasjas nr 2-19-8357

peaks kohus jätma A H hagi rahuldamata, siis on õigus pankrotiavalduse nõuet täita A H vara

arvelt ja A H vara ebapiisavuse korral on kohane välja kuulutada A H pankrot. Juhul, kui kohus

hagi rahuldab ja leiab, et pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet tuleb täita R H pärandvara arvelt,

siis tohib nõuet rahuldada maksimaalselt R H pärandvara ulatuses ning välistatud on nõude

rahuldamine A H vara arvelt.

5. Võlausaldaja väidab ekslikult nagu võlausaldaja nõue oleks sissenõutav kauem kui 30 päeva ja

nagu võlausaldaja oleks võlgnikku hoiatanud pankrotiavalduse esitamise kavatsusest.

Võlausaldaja nõude sissenõutavaks muutumine on seotud õigusega nõuda kohustuse täitmist, mis

antud hetkel on keelatud 24.10.2019 hagi tagamise määrusega, millega kohus peatas

pankrotiavalduse aluseks oleva nõude täitemenetluse kuni tsiviilasja nr 2-19-8357 kohtuotsuse

jõustumiseni. Lisaks ei ole võlausaldaja võlgnikule pankrotihoiatust kätte toimetanud.

Võlausaldaja ei ole tõendanud, et esitatud PDF-i näol oleks tegemist tõendiga, mis tõendab

pankrotihoiatuse A H jõudmist. Tegemist on suvalise OÜ poolt väljastatud e-kirjaga, mis ei

tõenda, et pankrotihoiatus on õiguspäraselt A H kätte toimetatud. Lisaks puudub e-kirjas näidatud

isikul M V A OÜ esindusõigus igasuguste kinnituste andmiseks A OÜ nimel. Samuti ei ole

serverisse jõudmisega seonduv antud juhul asjakohane, sest Riigikohtu praktika serverisse

jõudmise kohta kohaldub ainuüksi majandus-ja kutsetegevuses tegutsevale isikule (3-2-1-123-07,

p 12; 3-2-1-129-15, p 18; 2-15-6538, p 14), kes A H ei ole.

6. Võlausaldaja väidab ekslikult nagu võlgnik hävitaks, peidaks või raiskaks enda vara. Võlgnik

ei eita, et tal on teisi võlausaldajaid veel ja ta tegeleb pidevalt läbirääkimistega, kuidas oleks

võimalik makseraskuseid ületada. Kõik võlgniku poolt tehtud tehingud on olnud õiguspärased ja

seotud vajadusega täita sissenõutavaks muutunud kohustusi. Asjaolu, et võlausaldaja nõue ei ole

sissenõutav ega täidetav, ei anna võlausaldajale õigust rahuldada enda nõuet enne teisi

võlausaldajaid.

Kohtumääruse põhjendused

7. Ajutise pankrotihalduri nimetamata jätmise alused on sätestatud pankrotiseaduse (PankrS) §

15 lõikes 3. Muuhulgas on selles lõikes sätestatu kohaselt pankrotimenetluse algatamata jätmise

aluseks asjaolu, et võlgnik vaidleb nõudele põhjendatult vastu ja kohus leiab, et vaidlus nõude üle

tuleb lahendada väljaspool pankrotimenetlust (p 1).

8. Kohus leiab, et käesoleval juhul vaidleb võlgnik põhjendatult pankrotiavaldusele vastu. Kohtu

hinnangul on võlgnik vastuväidetes pankrotiavaldusele esitanud kaalukad põhjendused, millele

hinnangu andmine väljub pankrotimenetluse raamidest. Pankrotimenetluses ajutise halduri

nimetamine s.t. menetluse alustamine vaieldava nõude põhjal ei ole kooskõlas seadusega ja

pankrotimenetlus võib olla põhjendamatult kahjustavate õiguslike tagajärgedega. Kohus leiab, et

hagimenetluses tuleb lahendada nõudega seonduvad asjaolud, võlausaldajate nõude

sissenõutavuse ja muud küsimused.

9. Vaidlus selle üle, kelle vara arvelt kuulub võlausaldaja nõue rahuldamisele, on antud juhul

lahendamisel väljaspool pankrotimenetlust – tsiviilasjas nr 2-19-8357. Nii on PankrS § 15 lg 3 p

1 ja § 31 lg 2 suunatud eelkõige sellele, et pankrotimenetluse algatamise ja väljakuulutamise

menetluses ei toimuks sisulise vaidluse lahendamist pankrotiavalduse esitaja ja selle isiku vahel,

kelle suhtes taotletakse pankroti väljakuulutamist. Sisulised vaidlused lahendatakse

hagimenetluses väljaspool pankrotimenetlust. Ka Riigikohus on oma lahendi nr 3-2-1-17-02 p-s

10 märkinud, et kuna võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid

ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute

andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat

nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses.

10. Kohus on seisukohal, et vaidlusaluses asjas pooltevaheliste õigussuhete hindamiseks vajalike

faktiliste asjaolude tuvastamine ja tõendite hindamine ületaks piirid, milles pooltevahelisi

vaidlussuhteid on võimalik hinnata pankrotiavalduse menetlemisel. Seejuures on vajalik hinnata

kõiki võlgniku poolt võlausaldajate nõuete vastu esitatud vastuväiteid, mille kohta seisukoha

võtmiseks vajalike asjaolude tuvastamine väljub pankrotiavalduse läbivaatamise piiridest.

Pankrotimenetluses ei ole võimalik kohtul anda hinnangut võlgniku poolt esile toodud

asjaoludele. Võlausaldaja ei ole pankrotiavaldust piisavalt põhistanud. Väite põhistamine on

TsMS § 235 kohaselt kohtule väite põhistamine selliselt, et põhjenduse õigsust eeldades saab

kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud isik võib kasutada selleks kõiki

seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida ei ole seaduses tõendiks loetud või

mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu hulgas allkirjastatud kinnitust, kui

seaduses ei ole sätestatud teisiti. Lisaks ei kinnita kohtu hinnangul ainuüksi võlgnevuse olemasolu

püsiva maksejõuetuse olemasolu.

11. Eeltoodud põhjendustel tuleb ajutine pankrotihaldur jätta nimetamata. PankrS § 15 lg 7

kohaselt, kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei

toimu ja menetlus lõpeb. Kohtu hinnangul puudub alus ajutise pankrotihalduri nimetamiseks, sest

täitmata on PankrS § 15 lg 3 p 1 ja p 4 eeldused.

Menetluskulud

12. Kooskõlas PankrS § 15 lg 6 jäävad menetluskulud pankrotiavalduse esitaja kanda.

13. Võlgnik A H on palunud võlausaldajalt välja mõista menetluskulud summas 3 464 eurot.

14. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (edaspidi TsMS) § 174 lg 1 kohaselt menetluskulude

rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks

asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab

menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude

kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

TsMS § 174 lg 3 järgi maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses

või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse

või menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 174 lg 4 sätestab, et kui maakohus kohtuotsuses

või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud

maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava

määruse jõustumist käesoleva seadustiku § 177 lõikes 2 sätestatud korras. TsMS § 177 lg 2 alusel,

kui kohus ei määranud menetluskulude rahalist suurust kindlaks vastavalt käesoleva paragrahvi

lõike 1 punktile 1, määrab tsiviilasja sisuliselt lahendanud maakohus menetluskulude suuruse

kindlaks määrusega mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumisest.

TsMS § 174 lg 8 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks hagita

menetluse sätete kohaselt, arvestades käesolevas jaos sätestatud erisusi. Hagita menetluses

lahendatavas asjas rakendab kohus TsMS § 477 lg 7 kohaselt uurimispõhimõtet, st kontrollib

avalduse vastavust seadusele ja avalduse tõendatust ka juhul, kui sellele ei ole esitatud

vastuväiteid. Seejuures ei ole kohus TsMS § 477 lg 5 järgi seotud menetlusosaliste esitatud

asjaoludega ega nende hinnanguga asjaoludele (RKTKm 03.06.2013, 3-2-1-65-13 p 14).

TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

TsMS § 138 lg 2 alusel kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud.

15. Kohus kontrollib võlgniku lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Võlgnik

palub välja mõista lepingulise esindaja kulud summas 3 464 eurot, mille moodustab õigusabi

osutamine 22,5 tunni eest keskmise tunnihinnaga 153,9 eurot. Kohus, tutvunud esitatud

menetluskulude nimekirjaga ning toimiku materjalidega, on seisukohal, et võlgniku

õigusabikulud on ülepaisutatud ega ole mõistlikud, mistõttu vähendab kohus neid 22,5 tunnilt 10

tunnile. Kohus leiab, et 10 tunni näol summas 1 539 eurot on tegemist põhjendatud ajakuluga,

milline kuulub võlausaldajalt väljamõistmisele.

16. TsMS § 177 lg 4 sätestab, et kohus märgib menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude

kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist

võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

17. TsMS § 178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata

menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui

vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot.

/allkirjastatud digitaalselt/

Liili Lauri

Kohtunik