2-18-3814/61 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 18. detsember 2019

Tsiviilasja number

2-18-3814

Tsiviilasi

Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki hagi Forest Reserves OÜ

vastu kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ja kasvava

metsa

raieõiguse

võõrandamise

lepingu

tühisuse

tuvastamiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7584 eurot 55 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Forest Reserves OÜ apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

10. september 2019

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): Forest Reserves OÜ (registrikood

11603960), esindaja vandeadvokaat Rene Varul

Vastustajad (hagejad):

1. Harald Kärpuk (isikukood XXXXXXXXXXX) (surnud)

2. Õie Kärpuk (isikukood XXXXXXXXXXX)

Vastustajate esindajad vandeadvokaat Kärt Saar ja Katrin

Kärpuk

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Forest Reserves OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019. a otsus Forest Reserves OÜ-lt välja

mõistetud summa suuruse osas.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, millega rahuldada hagi osaliselt ja mõista Forest

Reserves OÜ-lt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks välja 2000 eurot.

4. Jätta muus osas Tartu Maakohtu 12. aprilli 2019. a otsus muutmata.

5. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

5.1. Rahuldada hagi osaliselt.

5.2. Tuvastada, et Harald Kärpuki, Õie Kärpuki ja Forest Reserves OÜ vahel 20.04.2017

sõlmitud XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX) võlaõiguslik müügileping ja

kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks on tühine.

5.3. Tuvastada, et Harald Kärpuki, Õie Kärpuki ja Forest Reserves OÜ vahel 20.04.2017

sõlmitud XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa raieõiguse võõrandamise leping on tühine.

5.4. Tuvastada, et Forest Reserves OÜ-l on kohustus anda nõusolek 25.04.2017

XXXXXXX kinnistu registriosa III jakku kantud eelmärke kustutamiseks.

5.5. Asendada kohtuotsuse resolutsiooni punktis 5.4. nimetatud nõusolek kohtuotsusega.

5.6. Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks

välja 2000 eurot.

5.7. Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks

välja viivis 2000 eurolt VÕS § 113 lg 1 2. lauses sätestatud määras alates 25.02.2019 kuni

põhivõla tasumiseni.

5.8. Jätta menetluskulud maakohtus Forest Reserves OÜ kanda.

5.9. Mõista Forest Reserves OÜ-lt solidaarselt Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki kasuks

välja menetluskulu 730 eurot.

6. Jätta ringkonnakohtus kantud menetluskulud Forest Reserves OÜ kanda.

7. Rahuldada Harald Kärpuki ja Õie Kärpuki avaldus menetluskulude rahaliseks

kindlaksmääramiseks ringkonnakohtus osaliselt ja mõista Forest Reserves OÜ-lt Harald

Kärpuki (surnud) ja Õie Kärpuki kasuks välja lepingulise esindaja kulu 2160 eurot (koos

käibemaksuga) ning sõidukulu 30 eurot.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Harald Kärpuk (hageja I) ja Õie Kärpuk (hageja II) esitasid 12. märtsil 2018 Tartu

Maakohtule hagi Forest Reserves OÜ (kostja) vastu kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu ja

kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu tühisuse tuvastamiseks. Hagejate lõplikuks

nõudeks oli:

-

tuvastada hagejate ning kostja vahelise XXXXXXX kinnisasja võlaõigusliku

müügilepingu tühisus;

-

tuvastada hagejate ning kostja vahelise XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu tühisus;

-

kohustada kostjat kustutama kinnistusraamatusse XXXXXXX kinnistule sissekantud

eelmärge omandiõiguse üleandmiseks kostjale;

-

kohustada kostjat hüvitama raie läbi tekitatud kinnisasja väärtuse vähenemine summas

10 224 eurot ning mõista kostjalt hagejate kasuks alates 25. veebruarist 2019 välja

viivis.

Menetluskulud palusid hagejad jätta kostja kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 20. aprillil 2017 kinnisasja võlaõigusliku müügilepingu,

millega kostja omandas hinnaga 2000 eurot hagejatele kuuluva kinnisasja XXXXXXX.

Müügileping oli ühtlasi kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks. Müügilepingu p-s 7.1.

volitasid müüjad ostjat sõlmima asjaõiguslepingu hiljemalt 1. augustil 2018 ja vormistasid

selleks notariaalse volikirja. 20. aprillil 2017 sõlmisid pooled kasvava metsa raieõiguse

võõrandamise lepingu hinnaga 10 000 eurot. Pärnu Maakohtu 5. oktoobri 2017 määrusega

määrati hageja I eeskostjaks kõigi tehingute tegemiseks Katrin Kärpuk.

XXXXXXX kinnistut puudutavad lepingud on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 11 lg

1 alusel tühised, kuna hageja I oli lepingute sõlmimise ajal piiratud teovõimega. Kostja esindaja

pidi sellest lepingute sõlmimisel aru saama. Hageja I seaduslik esindaja Katrin Kärpuk ei ole

lepingute sõlmimiseks nõusolekut andnud ega neid heaks kiitnud. Abikaasad saavad

ühisomandi suhtes õigusi teostada ainult ühiselt, ühe abikaasa tahteavalduse puudumisel on

tehing tühine. 2. novembril 2017 pöördus Katrin Kärpuk notari juurde ja kuulutas kostjale välja

antud volikirja kehtetuks.

Register.metsad.ee andmetel on XXXXXXX kinnistule esitatud metsateatis, seega on kostja

realiseerunud raieõiguse. Keskkonnaametist saadud teabe kohaselt teostati XXXXXXX

kinnistul raie hinnanguliselt 2018. a juunis ning akt nr XXXXXXXXXXX anti välja Jevgeni

Smirnovile, kes on kostja juhatuse liige. Kinnistu tagastamine esialgsel kujul ei ole enam

võimalik ning kinnistu väärtuse vähenemine tuleb hüvitada rahas TsÜS § 62, § 64, § 84 lg 1

ning võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 ja § 1032 lg 2 kohaselt. Tagasivõitmise korras

lepingu kehtetuks tunnistamisel tekib saadu tagasinõudmise õigus VÕS § 1032 lg 2 mõttes alles

hagi rahuldava kohtuotsuse tegemisest. Hüvitatakse eseme harilik väärtus, milleks on kohalik

keskmine müügihind ehk turuhind.

Kostja on tasunud lepingute alusel hagejatele kokku 12 000 eurot. Metsabüroo OÜ poolt

koostatud metsa väärtuse hindamise akti kohaselt oli XXXXXXX kinnistu õiglane puidu

väärtus 2018. a IV kvartali hindades 22 224 eurot. Hagejad tasaarvestavad nimetatud summad

ja paluvad kostjalt välja mõista 10 224 eurot.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda. Kostja

vastuväidete kohaselt ei ole hagejad tõendanud, et hagejal I oli 20. aprillil 2017 piiratud

teovõime. Võlaõiguslik müügileping sõlmiti notari juures. Hageja I ostis vaidlusaluse kinnistu

15. juulil 2016 ning kostja ei pea tõenäoliseks, et hageja I on sõlminud lühikese aja jooksul kaks

notariaalset kinnistu müügitehingut, olles piiratud teovõimega ja mõlemad notarid on tehingu

ära vormistanud.

Kaasomandis oleva metsa võõrandamine teiste kaasomanike nõusolekuta võib olla kehtiv

tehing. Asjaõigusseaduse (AÕS) § 70 lg 6 järgi kohaldatakse ühisomandile kaasomandi kohta

käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kasvava metsa

raieõiguse müügileping on kehtiv ka olukorras, kui ühel müüjatest on piiratud teovõime ja tema

nõusolek tehingu tegemiseks langeks ära.

Kui raieõiguse müük oleks tühine, peaksid hagejad tagastama müügilepingu järgi saadud

2000 eurot. Tulenevalt VÕS §-st 189 lg 3 on kasvava metsa raieõiguse väärtuseks lepingus

fikseeritud 10 000 eurot, mis on hagejatele üle kantud. Hagejate tellitud arvamus kinnitab, et

hagejatele maksti metsa eest põhjendatud hinda. Raieõiguse müügilepingut ei ole kostjal

võimalik tagasi täita, kuna 14. juuni 2017 lepinguga müüs kostja raieõiguse A & P Mets AS-ile.

Kostja ei tea, millal täpselt kolmas isik metsa maha võttis.

Raieõiguse võõrandamise leping sõlmiti 20. aprillil 2017 ja seetõttu peab hageja esitama ka

tõendid raieõiguse turuväärtuse kohta 20. aprilli 2017 seisuga. Kostja selgitas 19. märtsi 2019

kohtuistungil, et mahu osas ei ole ta vastuväidet esitanud.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 12. aprilli 2019 otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et hagejate ja

kostja vahel 20. aprillil 2017 sõlmitud XXXXXXX kinnistu (registriosa nr XXXXXXX)

võlaõiguslik müügileping ja kinnistamisavaldus eelmärke kandmiseks on tühine; samuti on

tühine hagejate ja kostja vahel 20. aprillil 2017 sõlmitud XXXXXXX kinnisasjal asuva metsa

raieõiguse võõrandamise leping. Maakohus kohustas kostjat andma nõusolek 25. aprilli 2017

XXXXXXX kinnistu registriosa III jakku kantud eelmärke kustutamiseks. Maakohus asendas

nimetatud nõusoleku kohtuotsusega.

Maakohus mõistis kostjalt solidaarselt hagejate kasuks välja 7000 eurot ning viivise 7000 eurolt

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 25. veebruarist 2019 kuni põhivõla

tasumiseni. Menetluskulud jättis kohus kostja kanda ning mõistis kostjalt solidaarselt hagejate

kasuks välja menetluskulu 730 eurot.

Eksperdiarvamusega on tõendatud, et hagejal I oli piiratud teovõime 7. aprillil 2016. Pärnu

Maakohtu 5. oktoobri 2017 määrusega määrati hagejale I eestkostja kõigi asjade ajamiseks.

Hinnates eksperdiarvamust, ei saanud hageja I tervis oluliselt paraneda vaidlusaluste lepingute

sõlmimise ajaks ning tal oli piiratud teovõime ka 20. aprillil 2017. Kuna tema seaduslik esindaja

K. Kärpuk ei ole tehingut heaks kiitnud, on 20. aprillil 2017 hageja I poolt sõlmitud lepingud

TsÜS § 11 lg 1 kohaselt tühised. Tehingute pooleks olid mõlemad hagejad. Hagejate väitel on

XXXXXXX kinnistu hagejate ühisvara. Kuivõrd hageja I teovõime oli tehingu tegemise ajal

piiratud, ei olnud tehinguks tema kehtivat nõusolekut. Kuna hageja II tegi vaidlusalused

tehingud ühisvaraga ilma teise abikaasa nõusolekuta, on tehingud seadusest tulenevalt tühised.

Hagejad on palunud kohustada kostjat kustutama omandiõiguse üleandmise nõude tagamiseks

kinnistusraamatusse XXXXXXX kinnistule sissekantud eelmärge. Sisuliselt on hageja esitanud

kande parandamise nõude AÕS § 65 lg 1 alusel. Nõude rahuldamise eeldused on täidetud.

Kinnistusraamatu kanne eelmärke kohta on ebaõige, kuna see on tehtud tühise lepingu alusel.

Hagejate väitel ei ole kostjal võimalik kinnistut endises olukorras tagastada, kuna raieõigus on

realiseeritud. XXXXXXX kinnistu puidu väärtus 2018. a IV kvartalil oli 22 224 eurot. Pärast

tasaarvestust paluvad hagejad kostjalt välja mõista 10 224 eurot.

TsÜS § 84 lg 1 järgi tuleks tühise tehinguga saadu tagastada vastavalt alusetu rikastumise

sätetele. Hagejate nõude õiguslikuks aluseks saab olla VÕS § 1028. Raieõiguse lepingu

tühisuse puhul tuleks ühel poolel tagastada lepingu alusel saadud tasu 10 000 eurot ning teisel

poolel on kohustus tagastada kasvava metsa raieõigus.

Hagejatel oleks tulenevalt VÕS § 1032 lg-st 1 õigus nõuda saadu (st kinnistu) tagastamist ning

sellelt saadud kasu, st puidu müügist saadud kasumit. Kuna kinnistu tagastamine endises

seisukorras ei ole võimalik, on hagejatel õigus nõuda ka hüvitist kinnistu väärtuse vähenemise

eest (VÕS § 1032 lg 2). Hagejad soovivad kinnistut ning hüvitist kinnistu hariliku väärtuse

vähenemise eest. Väärtuse vähenemist hinnatakse ajahetke seisuga, mil vastav alusetu

rikastumise nõue tekkis. Lepingu tühisuse korral tekib alusetu rikastumine alates lepingulise

kohustuse täitmise hetkest, mille alusel saadut tagasi nõutakse.

Kuivõrd lepingu eesmärgiks oli mitte kinnistu valduse üleandmine vaid raieõiguse

realiseerimine, tekkis hagejate alusetu rikastumise nõue VÕS § 1032 lg 1 alusel hetkest, kui

kostja (või kolmas isik kostja volitusel või eriõigusjärglasena) raieõiguse realiseeris. Sellel

hetkel sai lugeda täidetuks hagejate kohustuse raieõigus üle anda. Hagejate alusetu rikastumise

nõue ei saanud tekkida kostja viidatud tühise lepingu sõlmimise hetkel, kuna sel ajal oleks olnud

võimalik kinnistu tagastada üleandmise seisundis. Alusetu rikastumise nõue ei saa tekkida

hagejate nimetatud kohtuotsuse kuulutamise aja seisuga, kuna hagejate nõude tekkimine ei ole

seotud kohtumenetlusega. Kui kostjad ei oleks praeguseks raieõigust realiseerinud, ei oleks

hagejatel sellest tulenevat nõuet tekkinud.

XXXXXXX kinnistul teostati raie hinnanguliselt 2018. a juulis. Hagejad on metsa väärtuse

tõendamiseks esitanud OÜ Metsabüroo koostatud hindamisaktid 2017. a I kvartali hindade

alusel, 2018. a II kvartali hindade alusel ning 2018. a IV kvartali hindade alusel. Ajaliselt kõige

asjakohasem on kasutada 2018. a II kvartali hindadega tehtud hindamisakti, kuivõrd raie

teostati III kvartali algul. Kostja on kohtuistungil möönnud, et ei ole hindamisaktide aluseks

olevaid puidu mahtusid vaidlustanud. Kostja ei ole esitanud tõendeid puidu väärtuse kohta.

2018. a II kvartali hindadega OÜ Metsabüroo koostatud hindamisakti kohaselt oli XXXXXXX

kinnistu võimalik puidumüügi puhastulu 21 266 eurot. Kuivõrd metsainventeerimisandmetes

on kirjeldatud männitüvedel vana põdrakahjustuse armistus, võiks kasvava metsa müügihind

olla vahemikus 18 500–19 000 eurot. Kuna metsa hindamisel tuleb lisaks keskmisele

turuhinnale arvestada ka selle konkreetse metsa kahjustustega, on hagejatel õigus nõuda kostjalt

VÕS § 1032 lg 2 alusel hüvitist 19 000 eurot.

Kostja on osundanud sellele, et tal ei ole hüvitamise kohustust, kuna ta on metsa raieõiguse

14. juunil 2017 edasi müünud ega ole ise seda maha võtnud. Kostja ei saa VÕS § 1033 lg 1

tulenevat vastuväidet VÕS § 1034 lg 1 kohaselt kasutada. Kostja kui lepingupool vastutab

lepingu tagasitäitmisel kinnistu väärtuse võimaliku vähenemise eest.

Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kostja on tasunud hagejatele lepingute alusel kokku

12 000 eurot. Tulenevalt VÕS § 1034 lg-st 3 tuleks hagejatel tagastada saadud 12 000 eurot

ning kostjal maksta hüvitis 19 000 eurot samaaegselt. Hagejad on oma nõude kostjate vastu

tasaarvestanud kostjate nõudega, mis on kooskõlas VÕS § 1034 lg 3 eesmärgiga. Kohus luges

nõuded tasaarvestatuks ning otsustas mõista kostjalt hagejate kasuks välja 7000 eurot.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsus

tühistada hagejatele hüvitise väljamõistmise osas ja tuvastada, et kostja on kohustatud andma

nõusoleku XXXXXXX kinnistule seatud eelmärke kustutamiseks tingimusel, et kostjale

tagastatakse kinnistu müügihind 2000 eurot. Menetluskulud palub kostja jätta hagejate kanda.

Kostja vaidlustab hüvitise väljamõistmise, olles seisukohal, et maakohus on kohaldanud

ebaõigesti VÕS § 1032 lg 2, mis on toonud kaasa ebaõige kohtulahendi. Peamine vaidlus

tõusetus, kuidas määratleda VÕS § 1032 lg 2 viidatud hariliku väärtuse tagasinõudmise õiguse

tekkimise aega. Metsa raieõiguse võõrandamise leping on sõlmitud 20. aprillil 2017 ja täidetud

hiljemalt 22. aprillil 2017 – selleks hetkeks oli kostja kandnud müügisumma 10 000 eurot

hageja I kontole ja samal hetkel läks kostjale üle raieõiguse omand. Seega oli metsa raieõiguse

müügileping täidetud koheselt ja hagejate alusetu rikastumise nõue tekkis hiljemalt 22. aprillil

2017. Seega peab vastavalt VÕS § 1032 lg 2 hindama raieõiguse harilikku väärtust samuti

22. aprilli 2017 seisuga. Metsa raieõiguse lepingus olev kokkulepitud müügihind 10 000 eurot

vastaski kauba turuväärtusele ja hagejad ei ole sellele väitele iseenesest vastu vaielnud. Seda

kinnitab ka hagejate poolt asja juurde esitatud OÜ Metsabüroo 11. juuli 2017 metsa väärtuse

hindamise akt, mille kohaselt oli 2017. a II kvartali kasvava metsa müügihind 12 500 –

13 000 eurot. Samas ei saa ka seda akti võtta aluseks metsa hariliku väärtuse hindamisel, sest

see võtab aluseks metsa hinnad 2017. a I kvartalis, aga müügileping sõlmiti ja täideti 2017. a

II kvartalis. See on oluline vahe, sest puiduhinnad on turul pidevas kõikumises.

Kostja ei nõustu maakohtuga, et kuivõrd lepingu eesmärgiks oli mitte kinnistu valduse

üleandmine vaid raieõiguse realiseerimine, tekkis hagejate alusetu rikastumise nõue

VÕS § 1032 lg 1 alusel hetkest, kui kostja (või kolmas isik kostja volitusel või

eriõigusjärglasena) raieõiguse realiseeris. Metsa raieõiguse lepingu eesmärgiks ei saa olla

raieõiguse realiseerimine, mistõttu ei ole sellise lepingu täitmise hetkeks metsa mahavõtmine.

Metsa raieõiguse müük on klassikaline müügileping, mis on suunatud raieõiguse (kaup/teenus)

müümisele ja raieõiguse omandi saamisele. Selle müügilepingu eesmärk on varalise õiguse

tasuline üleminek müüjalt ostja omandisse. Hageja kohustus raieõigus üle anda on reguleeritud

lepingu p-s 4.6. ja oli seotud müügisummade laekumisega hageja I kontole. Raieõiguse

realiseerimine (metsa mahavõtmine) ei ole käsitletav metsa raieõiguse lepingulise (kohustuse)

täitmisena. Maakohtu põhjenduste kohaselt, kui raieõiguse praegune omanik A & P Mets AS

ei oleks 2018. a juulis raieõigust realiseerinud, siis ei oleks metsa raiõiguse müügilepingut veel

täidetud ja hagejatel ei oleks üldse VÕS § 1032 lg 2 tulenevat nõudeõigust.

Kohus viitab veel, et hagejate alusetu rikastumise nõue ei saanud tekkida kostja viidatud tühise

lepingu sõlmimise hetkel, kuna sel ajal oleks olnud võimalik kinnistu tagastada üleandmise

seisundis. Kostja ei räägi aga alusetu rikastumise nõude tekkimisest lepingu sõlmimisest (vaid

lepingu täitmisest) ja mitte kinnistust, vaid metsa raieõigusest. Kui kostja oleks säilitanud metsa

raieõiguse, siis oleks hageja saanud seda tagasi nõuda VÕS § 1032 lg 1 järgi ja kõne alla ei

tuleks üldse lõike 2 kohaldamine.

Kohtu järelduste pinnalt on tekkinud ebaõiglane olukord, kus kostja on ostnud raieõiguse

20. aprillil 2017 10 000 euroga ja müünud selle edasi 14. juunil 2017 A & P Mets AS-ile

14 000 euroga, aga peaks nüüd hagejatele hüvitama 19 000 eurot. See tähendaks seda, et

hagejad justkui teeniksid metsa raieõiguse väärtuse tõusu pealt. 2018. aastal toimus puidu

turuhindade järsk tõus.

Samuti on ebaõiglane, et kohtu seisukohalt peaks kostja olema tekkinud olukorras sõltuv

kolmanda isiku poolt metsa raieõiguse realiseerimise hetkest – st et nõude suurus oleks sõltuv

sellest, kas raieõiguse omaja raiub metsa turuhindade kasvu või languse hetkel.

Eelnev tähendab, et hagejatel tekkis VÕS § 1032 lg 2 kohaselt nõue mitte suuremas ulatuses,

kui 10 000 eurot ja kuna kostja oli selle sama summa juba lepingu täitmisena hagejatele ära

maksnud, siis rakendub siin täielik tasaarvestus. Hagejad peaksid maksma kostjale tagasi

2000 eurot kinnistu eest saadud müügihinnana ja see peaks kajastuma kohtuotsuse

resolutsioonis kinnistule seatud eelmärke kustutamise nõusoleku andmise eeltingimusena (need

kohustused tuleb täita üheaegselt).

5. Hagejad (vastustajad) paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluskulud

paluvad hagejad jätta kostja kanda.

Kostja eksib VÕS § 1032 kohaldamise osas. Kohus otsustas õigesti, et hariliku väärtuse

tagasinõudmise õigus tekkis ajahetkel, kui kostja või kolmas isik tema volitusel raius maha

vaidlusaluse metsa ehk 2018. a juuni. Enne metsa raiumist ei oleks hagejal olnud nõuet

raieõiguse hariliku väärtuse hüvitamiseks (VÕS § 1032 lg 2), sest kinnistu valduse oleks saanud

tagastada koos sellel kasvava metsaga. Sellisel juhul oleks kostja pidanud välja andma üksnes

lepingu alusel saadud kinnisasja valduse koos kasvava metsaga VÕS § 1032 lg 1 alusel ja

poleks küsimust väärtuse hüvitamisest ja VÕS § 1032 lg 2 kohaldamisest.

Alternatiivselt on hagejatel nõue VÕS § 1037 lg 1 alusel, mille kohaldamisel jõuab sama

tulemuseni, et kostja peab hagejale hüvitama raiutud metsa väärtuse ajahetke seisuga, kui mets

maha raiuti ehk rikkumise aja seisuga. Raieõiguse müügileping oli tühine ning seega ei olnud

kostjal ega kolmandal isikul õigust 2018. a juunis XXXXXXX kinnistul metsa raiuda.

Rikkumine toimus ajahetkel, kui kostja või kolmandad isikud tema volitusel raiusid maha

kinnistul kasvava metsa. Metsa hindamise akti kohaselt oli 2018. a II kvartali lõpus

XXXXXXX kinnistu puidumüügi puhastulu 19 000 eurot (tl 122–125). Hüvitisest tuleb

lahutada summad, mis hagejad kostjalt lepingu alusel said (12 000 eurot). Seega on hüvitise

summa 7000 eurot õige ja maakohus ei ole materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud.

Kogu vaidlust metsa väärtuse hindamise ajahetke üle ja väidetavat ebaõiglust oleks saanud

vältida, kui kostja oleks käitunud heauskselt ja jätnud metsa maha raiumata, pärast seda, kui sai

teada käesolevast kohtuvaidlusest. Kostja käitumine on pahauskne, sest kostja teadis juba

2018. a märtsis, et raieõiguse müügileping on tühine, kui hagejad esitasid kostja vastu

käesolevas tsiviilasjas hagi. Hagiavalduses tõi hageja eksimuses olles välja, et mets on juba

maha raiutud ja kinnistu samas seisundis tagastamine ei ole võimalik. Hagile vastamise ajal

3. mail 2018 teadis kostja, et kinnistult ei ole veel metsa raiutud, sest raieloa sai kostja alles

1. juunil 2018.

Kostja on esitanud taotluse, et tahteavalduse asendamine eelmärke kustutamiseks tuleks panna

sõltuma sellest, kas hageja tagastab kostjale lepingu alusel saadud summad. Kostja nõudel ei

ole õiguslikku alust. Kostja jätab märkimata, et kinnistu müügisumma 2000 eurot on

tasaarveldatud hageja nõudega ning kohtuotsuses arvesse võetud, seega on kostja kinnistu

müügisumma kohtuotsusega (selle jõustumisel) juba tagasi saanud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Ringkonnakohus

tühistab maakohtu otsuse materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse

rikkumise tõttu kostjalt välja mõistetud summa suuruse osas. Ringkonnakohus teeb

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 657 lg 1 p 2 alusel tühistatud osas uue otsuse,

millega rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja 2000 eurot.

Muus osas jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jätab

apellatsiooniastme menetluskulud kostja kanda.

Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Apellatsioonkaebuses ei ole vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus tuvastas

kinnistu võlaõigusliku müügilepingu ja kinnistamisavalduse eelmärke kandmise lepingu

tühisuse, metsa raiaõiguse võõrandamise lepingu tühisuse ja kohustas kostjat andma nõusolek

eelmärke kustutamiseks ja asendas nõusoleku kohtuotsusega. Maakohtu otsus on resolutsiooni

p-de 2–5 osas jõustunud.

7. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses maakohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurust, mis

tuleb kostjal tasuda tühise tehingu tagasitäitmisel.

Vaidlust ei ole poolte vahel selles, et hagejad ja kostja sõlmisid 20. aprillil 2017 kinnisasja

võlaõigusliku müügilepingu ja kasvava metsa raieõiguse võõrandamise lepingu. Kinnisasja

müügihinnaks oli 2000 eurot. Pooled ei vaidle apellatsioonimenetluses kinnisasja

võlaõiguslikus müügilepingus kokkulepitu üle.

Lepingu alusel oli raieõiguse hind 10 000 eurot (I kd, tl 7). Kostja on võõrandanud raieõiguse

14. juunil 2017 kolmandale isikule hinnaga 14 000 eurot (I kd, tl 176), kolmandal isikul oli

lepingu järgi õigus raieõigust teostada kuni 12. juunini 2018.

Maakohus on õigesti tuginenud TsÜS § 84 lg-le 1, mille järgi tuleks tühise tehinguga saadu

tagastada vastavalt alusetu rikastumise sätetele. VÕS § 1028 järgi tuleks raieõiguse

müügilepingu tühisuse puhul hagejal tagastada lepingu alusel saadud tasu ning teisel poolel

tuleb anda hagejatele üle kasvava metsa raieõigus.

Lepingu tühisuse korral tekib alusetu rikastumise nõue alates lepingulise kohustuse täitmise

hetkest, mille alusel saadut tagasi nõutakse. Raieõigus annab metsaseaduse (MS) § 37 lg 7

esimese lause järgi õiguse langetada puid lepingus fikseeritud ulatuses, kohas, ajal ja

tingimustel, omandada langetatud puud, valmistada nendest puudest puidusortimente ja saadud

sortimendid metsast ära vedada. Kostja on apellatsioonkaebuses ekslikult leidnud, et raieõiguse

loovutamise leping on müügileping. Poolte vaheline leping vastab oma olemuselt VÕS § 339

sätestatud rendilepingule (vt Riigikohtu 15. juuni 2011 otsus tsiviilasjas 3-2-1-51-11, p 16;

20. juuni 2018 otsus tsiviilasjas 2-17-280, p 22.2).

8. VÕS § 339 lg 1 järgi kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule

(rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest

korrapärase majandamise reeglite järgi saadava vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest

tasu (renti).

Rendilepingujärgne rentniku (kostja) põhikohustus, maksta eseme kasutusse saamise eest tasu,

on kostja poolt täidetud. Hagejad peaksid seega tehingu tühisuse puhul kostjale tagastama

saadud lepingujärgse tasu 10 000 eurot. Rendileping on rendileandja (hagejate) poolt täidetud

siis, kui selle ese, praegusel juhul raieõigus, on rentniku kasutusse antud. Ringkonnakohtu

hinnangul tuleb seega kostjapoolse rikastumise väärtuseks võtta rikastumisnõude tekkimise

aeg, milleks on kostjale raieõiguse üleandmise ajahetk. Maakohus on ekslikult leidnud, et

raieõiguse üleandmise hetkeks oli selle teostamise (puude mahavõtmise) ajahetk. Põhjendatud

on apellatsioonkaebuse väide, mille kohaselt on raieõiguse realiseerimine rendilevõtja

riisikosfääris. Vastupidine seisukoht viiks olukorrani, kus raieõiguse väärtuse langemisel puude

maha raiumise hetkel (praegusel juhul lepingu sõlmimisest oluliselt hiljem) oleks kostjal tulnud

hagejatele tasuda vähem, kui oli õiguse väärtus siis, kui ta sai lepinguga õiguse raiet teostada.

Hagejatel on VÕS § 1032 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda nii saadu tagastamist kui ka sellelt

saadud kasu, s.t puidu müügist saadud kasumit. Seega hõlmab hagejate nõue ka seda kasumit,

mida kostja sai õiguse võõrandamisel.

Raieõiguse üleandmine hagejatele ei ole õiguse realiseerimise tõttu võimalik. Seega tuleb

kostjal hüvitada VÕS § 1032 lg 2 järgi lepingu alusel saadu harilik väärtus. Ringkonnakohtu

hinnangul ei pruugi müügilepingus kokkulepitud hind kajastada saadu väärtust. Kasvava metsa

raieõiguse võõrandamise leping on sõlmitud 20. aprillil 2017, lepingu p 4.6. järgi loetakse

raieõigus võõrandatuks peale müüjale hinna tasumist. Pooled ei ole menetluses tuginenud

sellele, et kostja oleks tasunud lepingus kokkulepitud hinda võlaõigusliku lepingu sõlmimisest

oluliselt hiljem. Hagejad on metsa väärtuse tõendamiseks esitanud OÜ Metsabüroo koostatud

hindamisaktid 2017. a I kvartali hindade alusel (tl 14–17). Kostja ei ole esitanud omapoolseid

tõendeid puidu väärtuse kohta. Seega tuleks lähtuda hageja poolt esitatud OÜ Metsabüroo

hindamisaktist, mille kohaselt võis kasvava metsa raieõiguse väärtus olla 12 500–13 000 eurot.

Vaidlust ei ole selles, et kostja võõrandas ligikaudu kaks kuud pärast lepingu sõlmimist

raieõiguse edasi kolmandale isikule, lepingujärgseks hinnaks oli 14 000 eurot (I kd, tl 176).

Seega kui lugeda metsa raieõiguse väärtuseks 13 000 eurot, siis sai kostja õiguse võõrandamisel

ka kasu 1000 eurot, seega tuleb kostjal VÕS § 1032 lg 1 alusel hagejatele välja anda kokku

4000 eurot.

Maakohus luges tuvastatuks ja pooled ei vaidle selle üle, et kostja on tasunud hagejatele

lepingute alusel kokku 12 000 eurot. Tulenevalt VÕS § 1034 lg-st 3 tuleks hagejatel see kostjale

tagastada ning kostjal maksta hüvitist 14 000 eurot samaaegselt. Maakohus tuvastas, et hagejad

on oma nõude kostjate vastu tasaarvestanud kostjate nõudega.

9. Maakohus jättis hagejate väited võimaliku kostja kahju hüvitamise nõude osas tähelepanuta,

kuid leidis otsuse p-s 8, et kostja kui lepingupool vastutab lepingu tagasitäitmisel kinnistu

väärtuse võimaliku vähenemise eest. Samas ei tulene maakohtu otsusest, missugune on kostja

vastutuse õiguslik alus ega kahjunõude arvutuskäik.

Iseenesest on võimalik, et lepingulise kohustuse rikkumise korral võib hagejatel olla kostja

vastu VÕS § 115 lg 1 alusel nõue rikkumisega põhjustatud kahju hüvitamiseks. Samas ei ole

hagejad toonud välja, millise lepingulise kohustuse rikkumisele hagejad tuginevad.

Hagejatel võib olla kostja vastu ka kahju õigusvastasest tekitamisest tulenev nõue. Hagejad on

9. augusti 2018 menetlusdokumendi p-s 10 leidnud, et kostja on oma tegevusega hagejate

varalist seisu kahjustanud. Maakohus ei ole hagejate deliktiõiguslikku nõuet kostja vastu

menetlenud. Maakohtu otsuses toodud seisukoht võimaldab aga tõlgendust, mille kohaselt on

hagejate hüvitise suurus hõlmatud kostja õigusvastase käitumisega.

Hagejad maakohtu otsust ei vaidlustanud. Samas tuleb ringkonnakohtul hageja nõude

õiguslikku põhjendatust kontrollida kostja apellatsioonkaebuse menetlemisel olukorras, kus

hagejate nõue hüvitise saamiseks oleks saanud rahuldatud ka deliktiõiguslikul alusel. Sellisel

juhul oleks kostjal tulnud hagejatele tasuda hüvitist maakohtu poolt määratud ulatuses

õigusvastasest kahju tekitamisest tulenevate sätete alusel.

10. Maakohtu otsuse vastuolulise põhjenduste tõttu andis ringkonnakohus hagejatele võimaluse

õigusvastase kahju tekitamise nõude osas täiendavate seisukohtade ja tõendite esitamiseks.

Hagejate väitel on kostja õigusvastaseks kahju tekitavaks käitumiseks VÕS § 1043 järgi see, et

kostja juhatuse liige J. Smirnov esitas Keskkonnaametile metsateatise raie teostamiseks

23. mail 2018, kuigi metsateatise esitamiseks ja saamiseks H. Kärpuki poolt antud volikiri oli

H. Kärpuki seadusliku esindaja poolt 2. novembri 2017 avaldusega tühistatud.

Kostja väitel on hageja esitatud volikirjale alla kirjutanud ka Õie Kärpuk, kes oli XXXXXXX

kinnistu ja müüdud raieõiguse ühisomanik. Kostja leiab, et kuna Õie Kärpuk ei ole volitust

tagasi võtnud, on tema antud esindusõigus olnud kehtiv.

Ringkonnakohus on seisukohal, et kuna üldjuhul ei ole vaja ühisvara puudutava võlaõigusliku

lepingu kehtivalt sõlmimiseks mõlema abikaasa nõusolekut (vt Riigikohtu 31. oktoobri 2018

otsus tsiviilasjas 2-16-9519, p 29), ei ole volituse andnud abikaasa poolt volituse tagasivõtmise

järel kostjal enam esindusõigust. Samas isegi juhul, kui Õ. Kärpuk oleks tehingu pooleks

saanud, on PKS § 32 järgi abikaasa nõusolekuta ühisvara hulka kuuluvate esemetega tehtud

ühepoolne tehing tühine, volitus kui ühepoolne tehing ühisvarasse kuuluva õiguse valitsemiseks

on seega samuti tühine.

Hagejad taotlesid ka kinnistu lähedal asuvate saeveskite metsamaterjalide üleandmise-

vastuvõtuaktide põhjal teabe kogumist, kas kostja või A&P Mets AS on puidu raieõiguse

teostanud. Saadud vastused hagejate väiteid ei tõendanud.

Ringkonnakohus on seisukohal, et isegi kui lugeda kostja käitumist (kehtetu volikirja alusel

esitatud taotlust) õigusvastaseks, ei ole hagejad tõendanud sellega põhjuslikus seoses olevat

kahju. Hagejad ei ole tõendanud, et kostja teostas raie. Kuni praeguses tsiviilasjas maakohtu

otsuse jõustumiseni oli hagejate ja kostja vaheline tehing kehtiv. Maakohus ei pidanud

vajalikuks hagi tagamise meetmeid kohaldada. Raieõiguse realiseerimise teel saadu väärtus on

rendilevõtja riisikosfääris. Kostjal oli õigus raieõigust võõrandada. See, missugune olid kostja

ja kolmanda isiku vahelise kokkuleppe sisu (kas leping oli tähtajaline või tähtajatu, missuguse

metsateatise alusel), ei oma tähendust hagejate ja kostja vahelises õigussuhtes.

Hagejad on võõrandanud kasvava metsa raieõiguse ja sõlminud kinnisasja müügilepingu.

Kinnisasja omandiõigus ei ole hagejatelt kostjale üle läinud. Hagejad ei ole näidanud, milline

oli see kahju, (kinnisasja väärtuse vähenemine), mida nad kostja tegevuse läbi kannatasid.

Ainuüksi saamata jäänud majanduslik kasu, st võimalik tulu ei ole üldiselt deliktiõiguslikult

hüvitatav kahju (vt Riigikohtu 3. märtsi 2014 otsus tsiviilasjas nr 3-3-1-64-13, p 31).

11. Hagejad esitasid 1. detsembril 2019 täiendava seisukoha, mille järgi on neil tekkinud kahju

seoses sellega, et metsa raiumisega tekkis hagejatele täiendav kohustus metsa omandamise osas

täiendava kuluga ca 3000 eurot.

Ringkonnakohus jätab esitatud hagejate väite tähelepanuta, kuivõrd hagejad ei ole sellist nõuet

varem maakohtus esitanud.

12. Kostja vaidlustas apellatsioonkaebuses ka menetluskulude jaotuse ja väljamõistetud suuruse

ning palus jätta kõik menetluskulud hagejate kanda.

Ringkonnakohus leiab, et menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus tuleb jätta

TsMS § 163 lg 2 alusel kostja kanda. TMS § 163 lg 2 kohaselt kui hagi rahuldatakse osaliselt

ja sellesarnases ulatuses, nagu on kohtumenetluses kompromissina pakkunud üks pool, võib

kohus jätta menetluskulud tervikuna või suuremas osas poole kanda, kes kompromissiga ei

nõustunud.

Hagejate lõplikuks nõudeks kohtumenetluses jäi tuvastada kinnistu müügilepingu ja raieõiguse

võõrandamise tehingu tühisus ning kohustada kostjat hüvitama raie läbi tekitatud kinnisasja

väärtuse vähenemine summas 10 224 eurot. Samas oli hagejate algseks nõudeks 12. märtsi 2018

hagiavalduses tuvastada kinnistu müügitehingu tühisus, raieõiguse võõrandamise tehingu

tühisus ning mõista kostjalt välja hüvitis raie läbi tekitatud kinnisasja väärtuse vähenemise eest

1000 eurot. Hagejad on seejuures võtnud arvesse, et kostja on hagejatele lepingute alusel juba

12 000 eurot tasunud. Samasuguse ettepaneku, s.o hüvitada hagejatele 1000 eurot on hagejad

teinud kostjale ka enne kohtuvaidluse algatamist (I kd, tl 48–50). Hagejad on saatnud ka

kohtumenetluse jooksul, s.o 3. aprillil 2018 kostjale ettepaneku kompromissi sõlmimiseks,

mille kohaselt kompromissi korras vähendavad hagejad nõudesummat poole võrra, s.o 500

euroni (I kd, tl 81). Kostja ei olnud hagejate nõuete ega kompromissiettepanekutega nõus. Kuigi

hagejad on menetluse jooksul oma rahalist nõuet suurendanud, ei väära see ringkonnakohtu

hinnangul asjaolu, et nad on mitmel korral pakkunud kostjale kompromissi, mis on sarnane

ringkonnakohtu otsusega rahuldatud nõude rahalise ulatusega. Seega on põhjendatud jätta

TsMS § 163 lg 2 alusel kõik menetluskulud nii maa- kui ka ringkonnakohtus kostja, kui

kompromissiga mittenõustunud poole kanda.

Hagejate menetluskulud ringkonnakohtus on 2371 eurot, s.o lepingulise esindaja kulu 2341

eurot ja sõidukulu 30 eurot seoses 10. septembri 2019 istungiga. Ringkonnakohus loeb hagejate

esindaja tunnitasu 150 eurot, millele lisandub käibemaks, mõistlikuks ja põhjendatuks.

Tunnitasu vastab tänapäeva keskmisele tunnitasule sarnaste teenuste osutamisel.

Ringkonnakohus leiab, et hagejate esindaja ajakulu hagejatele teenuse osutamisel on

põhjendatud osaliselt. Ringkonnakohtu hinnangul on osaliselt ülepaisutatud ajakulu

kohtuistungiks ettevalmistumisele, septembris 2019 tõendite kogumisele, klientidega

nõupidamistele ning dokumendi koostamisele ja kohtule edastamisele ning oktoobris 2019

kostja dokumendiga tutvumisele ja nõupidamisele kliendiga. Eeldatavasti peaksid

nõupidamised kliendiga olema hõlmatud menetlusdokumendi koostamise ajakuluga, mistõttu

ei pea ringkonnakohus üldjuhul põhjendatuks eraldi tasustada kliendiga nõupidamisele kuluvat

aega. Tsiviilasja keerukust arvestades, samuti võttes arvesse, et hagejate esindajal tuli

esindajana menetlusse astumisel tutvuda toimiku materjalidega, loeb ringkonnakohus hagejate

esindaja põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks apellatsioonimenetluses kokku 12 tundi, s.o

rahaliselt 1800 eurot, millele lisandub käibemaks, kulu koos käibemaksuga 2160 eurot.

Ringkonnakohus loeb, et sõidukulu kohtuistungile 30 eurot on põhjendatud ja vajalik.

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Triin Uusen-Nacke