4-19-2839/23 · Riigikohtu kriminaalkolleegium

RIIGIKOHUS

KRIMINAALKOLLEEGIUM

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohtuasja number

4-19-2839

Otsuse kuupäev

18. detsember 2019

Kohtukoosseis

Eesistuja Velmar Brett, liikmed Hannes Kiris ja Paavo Randma

Kohtuasi

Väärteoasi M.J süüdistuses jahiseaduse §-de 57 ja 58 järgi

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 16. augusti 2019. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Keskkonnainspektsioon, kassatsioon

Asja läbivaatamise kuupäev ja viis

20. november 2019, kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 16. augusti 2019. a otsus jahiseaduse § 57 järgi kvalifitseeritud väärteo menetluse

lõpetamise osas ja M.J karistamises jahiseaduse § 58 järgi.

2. Jõustada Keskkonnainspektsiooni 6. mai 2019. a otsus, millega määrati M.J-ile KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades

jahiseaduse § 57 järgi karistuseks 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

3. Kassatsioon rahuldada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Väärteoprotokolli kohaselt peeti 24. septembril 2018 Ida-Virumaal Vaivara jahipiirkonnas Perimäe maaüksusel

ühisjahti, kusjuures jahijuhataja M.J pidas jahti eramaal paiknevatele hoonetele lähemal kui 200 m. Sellega rikkus ta

jahiseaduse (JahiS) § 25 lg-s 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt juhul, kui omanik ei ole maal jahipidamist keelanud,

tohib piiramata või tähistamata kinnisasjal ilma lepinguta jahti pidada päikesetõusust kuni päikeseloojanguni, kuid mitte

lähemal kui 200 m kaugusel hoonest. Kirjeldatud käitumine kvalifitseeriti JahiS § 57 järgi kui keelatud kohas

jahipidamine. Samuti ei kandnud M.J looduses selgelt eristuvat punast või oranži pealiskuube või vesti, millega ta

rikkus jahieeskirja § 8 punkti 3. See kvalifitseeriti JahiS § 58 järgi kui jahipidamise nõuete rikkumine.

2. Keskkonnainspektsiooni 6. mai 2019. a otsusega tunnistati M.J süüdi JahiS §-de 57 ja 58 järgi. KarS § 63 lg 1 alusel

määrati talle JahiS § 57 järgi karistuseks rahatrahv 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

3. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse M.J, kes palus karistusotsus tühistada ja lõpetada väärteomenetlus

JahiS § 57 järgi seoses väärteokoosseisu puudumisega. M.J põhjenduste kohaselt võis ta JahiS § 25 lg 3 p-st 2

tulenevalt viibida hoonete vahetus läheduses, sest ta jälitas haavatud metskitse.

4. Viru Maakohtu 16. augusti 2019. a otsusega kaebus rahuldati. JahiS § 57 järgi kvalifitseeritud teos lõpetati menetlus

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteotunnuste puudumise tõttu ning JahiS § 58 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise

eest karistati M.J rahatrahviga 16 trahviühikut, s.o 64 eurot.

5. Maakohus nõustus kaebuse väitega, et M.J ei pidanud jahti JahiS § 57 mõttes keelatud kohas. JahiS § 25 lg 3 p 2

sätestab, et maaomanik ei või keelata jahipidamise käigus haavatud uluki jälitamist ja surmamist enda kinnisasjal. Selle

regulatsiooni üks peamisi eesmärke on tekitada loomadele vähem kannatusi, seadmata samas ohtu keskkonda, inimesi

ja nende vara. Kõnealune säte kujutab seejuures erandit JahiS § 25 lg-st 2, s.o lubab 200 meetri nõudest

kõrvalekaldumise isegi juhul, kui maaomanik on jahipidamise enda maaüksusel keelanud. Kuivõrd M.J jälitas enda

kinnitusel haavatud ulukit, andis JahiS § 25 lg 3 p 2 talle õiguse viibida hoonetele lähemal kui 200 meetrit.

KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

6. Maakohtu otsuse peale esitas kaebuse Keskkonnainspektsioon, kes vaidlustab väärteomenetluse lõpetamist

JahiS § 57 järgi ning taotleb Keskkonnainspektsiooni 6. mai 2019. a otsuse jõustamist. Kassatsiooni põhjendused on

kokkuvõtvalt järgmised.

7. Maakohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust, rikkudes VTMS § 149 p-s 2 sätestatut. JahiS § 25 lg 3 p 2 ei luba

pidada jahti hoonetele lähemal kui 200 meetrit, sest seaduse mõte ei ole eelistada jahiuluki tabamist inimese elu, tervise

ja vara kaitsele. JahiS § 25 lg 3 näeb ette küll eriolukorrad, mil maaomanik peab taluma jahipidamist omal maal ka siis,

kui ta ei ole andnud selleks nõusolekut, kuid see ei kõrvalda § 25 lg-s 2 kehtestatud üldist keeldu.

8. Maakohus rikkus ka menetlusõigust, täpsemalt VTMS § 150 lg 1 p-s 7 sätestatut, moonutades kassaatori seisukohti

JahiS § 25 tõlgendamise kohta.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

9. Väärteoasjas ei ole vaidlust, et M.J pidas jahti ehk viibis jahitulirelvaga eramaal paiknevatele hoonetele lähemal kui

200 meetrit. Maaomaniku nõusolekut tal selleks ei olnud. Maakohtu hinnangul tulenes M.J õigus viibida hoonetele

lähemal kui 200 meetrit JahiS § 25 lg 3 p-st 2. Seega on määrava tähtsusega küsimus sellest, kas jahipidamise käigus

haavatud uluki jälitamisel võib ilma maaomaniku nõusolekuta viibida lähemal kui 200 meetri kaugusel maaüksusel

paiknevatest hoonetest. Kolleegium vastab sellele küsimusele eitavalt ja märgib järgmist.

10. Võõral maatükil viibimist reguleerib keskkonnaseadustiku üldosa seadus (KeÜS), mille § 32 lg-s 1 sätestatud

üldreegli kohaselt võib teise isiku omandis oleval maatükil viibida üksnes omaniku loal. Seega on omanikul õigus

keelata võõrastel isikutel enda maatükil viibimine nii üldise keelu kui ka ühekordse, maatükile saabuvatele või seal

viibivatele isikutele suunatud teadaandega. Omaniku luba maatükil, välja arvatud õuemaal, viibimiseks võib eeldada

vaid siis, kui ta ei ole maatükki piiranud või tähistanud viisil, millest ilmneb tahe piirata võõraste viibimist maatükil, või

kui tahe piirata viibimist ei ilmne muudest asjaoludest (KeÜS § 32 lg 2).

11. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse kirjeldatud loogikat toetab ka jahiseaduse regulatsioon. Nii annavad JahiS § 6

p-d 2 ja 3 maaomanikule õiguse sõlmida kokkulepe jahindustegevuse korraldamiseks oma kinnisasjal, seada oma maal

jahipidamiseks tingimusi või jahipidamine keelata. Maaomaniku nendele õigustele vastavad JahiS § 25 lg-tes 1 ja 2

sätestatud kohustused ja jahipidamise piirangud. Nii tuleneb JahiS § 25 lg-st 1 nõue sõlmida kinnisasjal jahipidamiseks

kinnisasja omanikuga leping. Samas võimaldab JahiS § 25 lg 2 pidada jahti ka ilma lepinguta, kuid seda vaid juhul, kui

maaomanik ei ole oma maal jahipidamist keelanud ja tema kinnisasi on piiramata või tähistamata. Ning isegi sellisel

juhul ei või jahti pidada hoonele lähemal kui 200 meetrit. Kolleegiumi hinnangul on viimati nimetatud piirangu eesmärk

lisaks inimese ohtu asetamise vältimisele maatüki omaniku huvide arvestamine, eelkõige tema omandi kahjustamise ja

kodurahu häirimise vältimine. Sellisest tegevusest hoidumise kohustuslikkust võõral maatükil viibides nimetab

selgesõnaliselt ka KeÜS § 32 lg 4.

12. Keskkonnaseadustiku üldosa seaduse ja jahiseaduse viidatud sätete süstemaatiline tõlgendamine viib nõustumiseni

kohtuvälise menetlejaga selles, et keeld pidada jahti mitte lähemal kui 200 meetri kaugusel hoonest on üldine ja

JahiS § 25 lg-s 3 kirjeldatud olukorrad sellest erandit ei kujuta. JahiS § 25 lg 3 kohaselt ei või maaomanik keelata

kinnisasjalt jahisaaduse äraviimist (p 1), jahipidamise käigus haavatud ja muul põhjusel vigastatud uluki jälitamist ja

surmamist (p 2) ega jahipidamist uluki kaudu leviva haiguse tõkestamiseks Keskkonnaameti peadirektori kehtestatud

korra kohaselt (p 3). Loetletud juhtudel õigustavad maaomaniku õiguste piiramist erinevad eesmärgid, nt liigikaitse või

loomade humaanne kohtlemine. Need eesmärgid on aga saavutatavad, kooskõlastades jahipidamisel hoonele lähemale

kui 200 meetrit mineku enne maaomanikuga. Kolleegiumi hinnangul aitab üksnes selline kooskõlastamine tõhusalt

vältida ohtu kõrvalistele isikutele, omandile ja kodurahule. Seetõttu tuleb jahti ette valmistades ja jahti pidades välistada

vajadus minna hoonetele lähemale kui 200 meetrit. Kui aga 200 meetri piiri ületamine osutub mõne JahiS § 25 lg-s 3

loetletud olukorra tõttu vältimatult vajalikuks, tuleb sellest teavitada maaomanikku ning nendel seaduses nimetatud

juhtudel ei või maaomanik oma maatükil viibimist keelata.

13. Kõnealuses väärteoasjas on tunnistajate ütlustega tuvastatud, et M.J oli jahti pidades elumajast maksimaalselt 100

meetri kaugusel. Jahipidamisest said maaomaniku pereliikmed teada ootamatult, nähes igapäevatoimetusi tehes äkki

moondamisrõivastuses ning relvi kandvaid isikuid. Üks tunnistaja on ka kirjeldanud, kuidas maja vahetus läheduses tegi

menetlusalune isik mitu lasku, seda ka karjamaal asunud lehmade suunas. Isikuliste tõendiallikate poolt kirjeldatud

olukord kinnitab kõnekalt, miks tuleb ka juhul, kui peaks ilmnema vajadus läheneda jahipidamise käigus hoonetele

lähemale kui 200 meetrit, pidada iseäranis silmas maaomaniku huve, sh ohutust, omandi säilimist ja kodurahu, ehk

seda, miks peab JahiS § 25 lg-s 2 kehtestatud piirang laienema ka sama seaduse § 25 lg-s 3 kirjeldatud juhtudele.

Vastupidisele seisukohale asumisega eksis maakohus seega materiaalõiguse kohaldamisel.

14. Maakohus lähtus oma põhjendustes muu hulgas asjaolust, et M.J jälitas haavatud ulukit ehk tegutses JahiS § 25 lg 3

p-s 2 kirjeldatud olukorras. Kolleegium juhib sellega seoses tähelepanu JahiS § 41 lg 1 p-le 2, mis kohustab tegema

suuruluki haavamise korral viivitamatult märke jahiloale. Juhul, kui 24 tunni jooksul haavatud suurulukit ei tabata, siis

lõpetatakse JahiS § 41 lg 1 p 2 alusel jahiloa kehtivus märkega, et haavatud ulukit ei leitud. Kolleegiumi hinnangul on

jahijuhataja kohustatud korraldama jahti viisil, mis tagab võimaluse veenduda lasu tulemuses ning tegema looma

haavamise kohta viivitamatult märke jahiloale. Alles sellise märke järel saab rääkida haavatud suurulukist jahiseaduse

tähenduses. Kuna praeguses asjas ei olnud jahiloal märget suuruluki haavamise kohta, siis ei olnud ka tegemist

JahiS § 25 lg 3 p-s 2 kirjeldatud olukorraga.

15. Ülaltoodut kokkuvõttes leiab kriminaalkolleegium, et tühistades kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetades

väärteomenetluse JahiS § 57 järgi isiku teos väärteotunnuste puudumise tõttu VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas

maakohus valesti materiaalõigust VTMS § 149 p 2 mõttes.

16. Kohtuväline menetleja tuvastas, et menetlusaluse isiku tegu vastas JahiS § 57 ja § 58 koosseisule ning karistas teda

KarS § 63 alusel JahiS § 57 järgi. Maakohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse menetlusaluse isiku

süüditunnistamises ning karistamises KarS § 57 järgi, lõpetas selles osas menetluse väärteotunnuste puudumise tõttu

VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja tunnistas M.J süüdi JahiS § 58 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest.

17. Kriminaalkolleegium nõustub kohtuvälise menetlejaga, et M.J tegu vastab JahiS § 57 ja § 58 koosseisule,

teoainsuse põhimõttest johtuvalt tuleb isikut karistada KarS § 63 alusel JahiS § 57 järgi.

18. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 174 p-st 6 ning § 175 p-st 1, rahuldab Riigikohus kohtuvälise menetleja

kassatsiooni, tühistab Viru Maakohtu 16. augusti 2019. a otsuse ning jõustab kohtuvälise menetleja otsuse, millega karistati

M.J KarS § 63 lg 1 sätteid kohaldades JahiS § 57 alusel rahatrahviga suuruses 50 trahviühikut, s.o 200 eurot.

(allkirjastatud digitaalselt)