3-18-1023/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Monika Laatsit, liikmed Maret Altnurme ja

Virgo Saarmets

Kohtuotsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-18-1023

Haldusasi

XX kaebus Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – XX, esindaja vandeadvokaat Rando Antsmäe

Vastustaja – Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda,

esindaja advokaat Iivi Otto

Kaasatud haldusorgan – Justiitsministeerium, esindaja

Aleksandr Logussov

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 28.05.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ning XX

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koja ning XX apellatsioonkaebused

rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 28.05.2019 otsus haldusasjas nr 3-18-1023

muutmata.

2. Mõista

Kohtutäiturite

ja

Pankrotihaldurite

Kojalt

XX

apellatsiooniastme

menetluskulude katteks välja 1300 eurot. Ülejäänud osas jätta menetluskulud iga

menetlusosalise enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2020, välja arvatud halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 212 lg 1 teises lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem

kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 213

3-18-1023

2(13)

lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi

vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kohtutäitur XX ametivolitused olid peatatud 09.03.2015–07.03.2018 justiitsministri

05.03.2015 käskkirja nr 23 ja 26.02.2018 käskkirja nr 50-k alusel seoses viibimisega rasedus-,

sünnitus- ja lapsehoolduspuhkusel. Kaebaja esitas 09.03.2015–04.03.2016 Kohtutäiturite ja

Pankrotihaldurite Kojale (KPK) liikmemaksu arvestuse aruandeid ja tasus aruannete alusel

esitatud arveid.

2. XX esitas KPK-le 27.03.2018 taotluse, milles palus teha tasaarvelduse 01.03.2015–

28.02.2016 esitatud liikmemaksu arvete ja tulevikus tasumisele kuuluvate arvete vahel ning

tagastada peatatud ametivolituste ajal (märts 2016 – jaanuar 2018) tasutud liikmemaks 13

198,93 eurot.

3. KPK jättis taotluse 04.04.2018 vastusega nr 3-10/71-1 rahuldamata. KPK leidis, et

kohtutäituril lasub liikmemaksu tasumise kohustus. Kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja

§ 8 kohaselt loeti kohtutäituri ametivolituste peatamisel tema ametikogu liikmesus peatunuks.

Liikmesuse peatumise korral ei olnud kohtutäitur kohustatud maksma KPK liikmemaksu,

täitma täiendusõppe kohustust ega osalema KPK organite töös. Sätet ei saa kohaldada

edasiulatuvalt pärast selle kehtetuks tunnistamist. XX büroo jätkas tegevust ajal, mil tema

volitused kohtutäiturina olid peatatud. Büroo viis läbi täitemenetlusi, sh avalik-õiguslike nõuete

sundtäitmiseks, ning büroole laekusid kohtutäituri seaduse (KTS) § 29 lg 1 alusel kohtutäituri

tasud. Büroo kasutas KPK osutatud teenuseid – oksjonikeskus.ee ja e-Täitur –, mida

arendatakse ja peetakse üleval kohtutäiturite liikmemaksust. Tekib kahtlus, et XX ei ole taotlust

esitades järginud kohtutäituri head ametitava.

4. XX esitas 23.05.2018 Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks nõudeks jäi

kohustada KPK-d 15 päeva jooksul haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumisest tegema

ja esitama vormistatuna alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas

haldusaktis talle tema liikmemaksuarvestuses ajavahemiku 09.03.2015–04.03.2016 osas

ümberarvestused selliselt, et temalt ei nõuta selle aja eest kohtutäituri liikmemaksu.

Kaebajal on kaebeõigus. Alusetult tasutud liikmemaksu tagastamata jätmisega rikutakse

kohtutäituri omandiõigust. Kaebus on esitatud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg 1 alusel.

Liikmemaks on kantud KPK-le avalik-õiguslikus suhtes õigusliku aluseta. Kohustamisnõue

teha liikmemaksu arvestuses ümberarvestused ja muuta liikmemaksu arvestust kattub sisuliselt

alusetult saadu tagastamise nõudega. Kojal tuleb eraldi arvestada liikmemaks üksikute päevade

eest 01.03.2015–08.03.2015 ja 05.03.2016–31.03.2016, mil kaebaja ametivolitused kehtisid.

Siis saab selgeks, millises ulatuses on kaebajal õigus nõuda alusetult saadu tagastamist. Ühestki

õigusaktist ei tulene nõuet pöörduda KPK võlgnevuse osas esmalt aukohtusse. Kohtutäiturite

liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise aluste kehtestamise pädevus on KTS § 74 alusel

delegeeritud ametikogule. Kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja §-st 8 tulenes, et

kohtutäituri ametikogu liikmesus tuleb ametivolituste peatamisel lugeda peatunuks, kusjuures

liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud maksma liikmemaksu. Kuna

kohtutäituri liikmemaksu määrab igakuiselt kindlaks KPK, on ka vääralt arvestatud

liikmemaksu ümberarvestamise ainupädevus KPK-l. Kaebaja ei esitanud liikmemaksu

3-18-1023

3(13)

arvestuse aruandeid ega tasunud arveid vabatahtlikult. Analoogses haldusasjas leidis

ringkonnakohus, et kohtutäituril ei olnud kuni 04.03.2016 liikmemaksu tasumise kohustust ajal,

mil tema ametivolitused kohtutäiturina olid peatatud (Tallinna Ringkonnakohtu 27.10.2017

otsus nr 3-15-1232). Seejuures ei oma tähtsust, et KPK ameti- ja kutsekogu tühistas põhikirja §

8 alates 04.03.2016. Õiguskindluse põhimõttega oleks vastuolus sätte kehtetuks tunnistamine

tagasiulatuvalt. KPK liikmemaksu tasumise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga

nii, et see mõjutab varem aset leidnud õigussuhteid. Rahaliste vahendite ebapiisavus ei saa

mõjutada nõude rahuldamist.

Liikmemaksu tasumisest vabastamine ei ole KTS-ga vastuolus. KTS ei nõua, et kohtutäitur,

kelle ametivolitused on peatatud, peaks tasuma liikmemaksu. Kaebaja olukord ei ole võrreldav

kohtutäituritega, kelle ametivolitused ei olnud peatatud. Kaebaja kandis asendamisega seotud

kulutused. Kuskilt ei tulene, et tarbitud teenused oleks tasulised.

5. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda vaidles kaebusele vastu.

Vaidluse ese ei ole seotud vastustaja avaliku võimu volituste rakendamise ega muude avalike

ülesannete täitmisega, mistõttu ei saa kohaldada RVastS §-e 22 ja 24. KPK vastutab vaid juhul,

kui kohtutäituri ametitoimingutega on tekitatud kahju. Avalikku võimu rakendab kohtutäitur,

mitte KPK.

Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale taotlust alusetult saadu

ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmäärava haldusakti andmiseks, mistõttu pole täidetud

RVastS § 6 lg 3 ja § 24 nõuded. Kaebaja esitas vastustajale tasutud liikmemaksu

tasaarveldamise nõude. See ei ole käsitatav taotlusena anda haldusakt. Kaebaja oleks pidanud

vaidluse lahendamiseks pöörduma esmalt KPK aukohtusse. Liiati tuleb liikmemaksu

ümberarvestus üksikute päevade eest teha kaebajal endal, kuna KPK-l puuduvad selles osas

detailsed andmed. RVastS § 24 lg 1 on diskretsiooni võimaldav õigusnorm, mistõttu ei saa

vastustajale teha definitiivset ettekirjutust.

Kuna büroo tegutses edasi ajal, mil kaebaja ametivolitused olid peatatud, on kaebajal

liikmemaksu tasumise kohustus. Kaebajal oli sel ajal arvukalt eraõiguslike sissenõudjate

nõudeid. Büroos menetleti aktiivselt täiteasju, täituri nimel esitati menetlusosalistele tasu

otsuseid ning raha laekus täituri ametialasele arvelduskontole. Kaebajale jaotati 09.03.2015–

04.03.2016 KPK vahendusel ka 2252 avaliku võimu kandja nõuet, mille rahuldamisel oleks

kohtutäitur võinud teenida alustamise tasuna 35 964,44 eurot ja kohtutäituri tasuna 180 291,15

eurot. Teenuste tarbimise kulu sel perioodil on 4632,22 eurot ja TARN-infosüsteemi kulu

2665,40 eurot. Kui vastustajal tuleb kaebajale tagastada tasutud liikmemaks, peab kaebaja

hüvitama vastustajale tehtud kulutused.

KTS § 71 lg 1 p 1, § 74, § 86 lg 1 p 3 ja lg 3 p 5, § 92 p 4 ja § 112 ning liikmemaksu

eriregulatsioon ei anna täiturile õigust jätta liikmemaks tasumata, kui büroole laekuvad

kohtutäituri tasud, ega sätesta täituri vabastamist liikmemaksust. Küll ei pea liikmemaksu

tasuma täituri asendaja. Ametivolituste peatumisel ei peatu täituri KPK liikmestaatus.

Liikmemaksuna tuleb tasuda vähemalt 3% kohtutäituri tasuna laekunud summadest, sõltumata

sellest, kas laekumine toimub kohtutäituri enda ametitegevuse või kohtutäiturit asendava isiku

ametitegevuse tulemusel. Liikmemaksust vabastamine oleks vastuolus avalikule õigusele

omase imperatiivsuse põhimõttega – mis pole lubatud, on keelatud. Tuleb ka arvestada, et

kohtutäituri asendaja saab ametitoiminguid teha üksnes seetõttu, et ta on KPK liikmeks oleva

täituri asendaja, ta teeb toiminguid täituri büroos ning tasud laekuvad täituri arvele. KPK

liikmemaksu kohustus on proportsionaalne taotletava eesmärgiga (Tallinna Ringkonnakohtu

18.09.2012 otsus nr 3-10-1398).

Kaebaja tõlgendus põhikirja §-st 8 on vastuolus KTS-ga. Ameti- ja kutsekogu kinnitas KTS §

68 lg 2 alusel põhikirja 19.03.2010 otsusega. KTS-st ei tulene, et põhikiri saaks või peaks

3-18-1023

4(13)

sisaldama

liikmemaksust

vabastamise

aluseid.

Põhikirjas

saab

reguleerida

vaid

miinimummäära ja tasu maksmise korra kehtestamist. Seega ületas ametikogu põhikirja § 8

kehtestamisel oma pädevust. Kaebaja soovitud viisil liikmemaksust vabastamine oleks

vastuolus ka võrdse kohtlemise põhimõttega. Põhikirja § 8 on tänaseks tühistatud ja reguleerib

vaid selliseid ametivolituste peatamise juhtumeid, mil konkreetse täituri büroo tegevus ei jätku.

Kui büroo tegevus jätkub, ei tule lähtuda põhikirjast, vaid KTS-st. Põhikiri on üldakt (üldise

iseloomuga siseakt, mis sarnaneb enim määrusega), mistõttu kehtib seaduse prioriteet.

Liikmemaksu suurust ja selle tasumist ei täpsusta mitte põhikiri, vaid ametikogu liikmemaksu

suuruse ja tasumise kord. Korras ei sätestata liikmemaksu tasumisest vabastamise aluseid.

Kohaldada tuleks madalamat erinormi. Regulatsiooni kehtestamisel ei arvestatud võimalusega,

et büroo jätkab asendajaga tegevust, kuid talle ei laiene liikmemaksu tasumise kohustus.

Liikmemaks on tasutud õiguslikul alusel, s.o täituri aruannete ja nende esitatud arvete alusel.

Puudub kohustus teha ümberarvutusi õiguslikul alusel tasutud liikmemaksu osas. KPK ei

arvesta laekumiste suurust, seda teeb aruande esitanud täitur (või tema asendaja). Kaebaja ei

ole väitnud, et arvete esitamisel oleks tehtud vigu. Liikmemaksu aruanded on esitatud

kalendrikuu arvestuses, kehtiv kord ei võimalda liikmemaksuarvestust lühemate perioodide

kaupa. Täitur on esitanud aruanded ja maksnud arved vabatahtlikult. KPK on esitanud arved

täituri aruannete alusel. Põhikirja § 8 ei keela täituril liikmemaksu maksta. Kaebaja jaoks ei

olnud enne 27.03.2018 liikmemaksu tasumine probleem. Ta on esitanud igakuiselt aruandeid

ning maksnud arveid, millest saab järeldada, et ta on mõistnud oma kohustuste tegelikku sisu.

Haldusasjas nr 3-15-1232 tehtud lahend ei ole kohaldatav kõikidele täituritele, kelle

ametivolitused olid peatatud. Tegemist oli üksikjuhtumiga. Ühe kohtulahendi põhjendused ei

ole siduvad uue vaidluse lahendamisel teiste menetlusosaliste vahel. Liiati käsitles

ringkonnakohus KPK põhikirja ebaõigesti üldkorraldusena.

Kaebaja nõue riivab KPK teiste liikmete, sh ametikogu liikmete väärtushinnanguid ning

halvendab kolleegide vahelisi suhteid. Kaebaja ei ole järginud kohtutäiturite hea ametitava §-e

17 ja 20. Kaebaja nõue seab ohtu KPK võimekuse saavutada õigusaktidega ja arengukavaga

seatud eesmärke ja ülesandeid. KPK majandusaasta tulemid on valdavalt olnud negatiivsed,

tegevuskulud on kaetud KPK loomise algaastatel kogutud ressursi arvelt. KPK on liikmemaksu

ära tarvitanud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks ega ole rikastunud.

6. Kaasatud haldusorgan Justiitsministeerium leidis, et kuni 04.03.2016 kehtinud põhikirja §

8 oli vastuolus KTS-ga. KTS § 68 lg-st 2 ning § 74 lg-test 1 ja 2 ei tulene KPK-le volitusi

vabastada ametikogu liikmeid liikmemaksu tasumisest. Liikmemaksu tasumise kohustus

tuleneb KTS § 71 lg 1 p-st 1, § 74 lg-st 2 ja § 112 lg-st 1 ning kuni 04.03.2016 kehtinud põhikirja

§-st 21. Kuna liikmemaksu tasumine ei ole kohtutäituri ametitoiming, ei kehti sellele KTS §-s

22 sätestatud keelud. Ametivolituste peatamise ajal jääb liikmemaksu arvestus seotuks tasu

laekumistega arvestuslikul perioodil. Asendajale läheb üle kohustus tagada asendusperioodil

laekuvatelt tasudelt liikmemaks. Vastupidine ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Liikmemaksu tasumise kohustus säilib ajani, kuni laekuvad tasud. Kaebaja büroo tarbis KPK

teenuseid. Ei saa eeldada, et KPK pakkus neid tasuta.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 28.05.2019 otsusega kaebuse osaliselt ja kohustas

vastustajat 30 päeva jooksul arvates otsuse jõustumisest tegema ja esitama vormistatuna

alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmääravas haldusaktis kaebajale tema

liikmemaksuarvestuses ajavahemiku 09.03.2015–04.03.2016 osas ümberarvestused selliselt, et

temalt ei nõuta nimetatud ajaperioodi eest kohtutäituri liikmemaksu. Halduskohus mõistis

KPK-lt kaebaja menetluskulude katteks välja 2000 eurot.

Tallinna Ringkonnakohus lahendas 27.10.2017 otsuses nr 3-15-1232 sarnast asja ja leidis, et

kohtutäituril, kelle ametivolitused olid peatatud, ei olnud kuni 04.03.2016 kehtinud KPK

3-18-1023

5(13)

põhikirja § 8 kohaselt kohustust tasuda liikmemaksu. Ringkonnakohtu järgmised seisukohad

on asjakohased ka praeguses asjas:

„13. Kui kaebaja poolt KPK-le tasu maksmine toimus ilma õigusliku aluseta (kaebajal ei

tulnud liikmemaksu tasuda ja ta ei teinud seda n-ö vabatahtlikult), tugineb summa

tagastamise nõue alusetu rikastumise regulatsioonile. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22

lg 1 ls 1 kohaselt võib isik avaliku võimu kandjalt nõuda õigusliku aluseta avalik-õiguslikus

suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti. Praegusel juhul

kohaldub tagastusnõudele üldine, RVastS-s ja võlaõigusseaduses alusetu rikastumise kohta

sätestatud regulatsioon.

14. KPK põhikirja § 8 sätestas, et kohtutäituri ametivolituste peatamisel loetakse tema

ametikogu liikmesus peatunuks. Liikmesuse peatumise korral ei ole kohtutäitur kohustatud

maksma koja liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega osalema koja organite töös.

Põhikirja § 20 lg 1 sätestas, et ametikogu liige esitab liikmemaksu arvestuse ja tasub

liikmemaksu ametikogu otsuses ettenähtud suuruses ning tähtpäeval. Ametikogu juhatus

kinnitab liikmemaksu arvestuse aruande vormi. Põhikirja § 21 kohaselt oli liikmemaksu

miinimummäär vähemalt kolm protsenti koja eelarveaastal kohtutäituri tasuna laekunud

summadest või pankrotihalduri tasuna või ajutise halduri tasuna kohtu määratud summadest,

kuid mitte vähem kui 500 krooni kuus. KPK põhikirja eelnõu oli justiitsministri poolt

kooskõlastatud.

15. KTS § 67 kohaselt on koda avalik-õiguslik juriidiline isik, mille liikmeteks on kõik

kohtutäiturid ja pankrotihaldurina tegutsemise õigust omavad isikud. Ametikogusse

kuuluvad kõik kohtutäiturid (KTS § 80 lg 2). KTS § 74 lg 1 kohaselt kehtestavad koja

liikmemaksu miinimummäära ameti- ja kutsekogu, olles selle eelnevalt kooskõlastanud

Justiitsministeeriumiga. KTS § 74 lg 2 sätestab, et kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja

selle arvestamise alused kehtestab ametikogu, pankrotihaldurite liikmemaksu suuruse ja

selle arvestamise alused kutsekogu, arvestades liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks

tuleb kehtestada suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse õigusaktidega ja koja

arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning ülesannete täitmiseks. Lõike 3 ls 1

kohaselt laekub liikmemaks vastavalt kas ameti- või kutsekogu eelarveossa.

16. KTS § 22 reguleerib kohtutäituri ametivolituste peatamist. Selle paragrahvi lg 2 sätestab,

et ametivolituste peatamise ajal ei kohaldata kohtutäiturile ametitoimingute tegemisega

seotud kohtutäituri tegevust reguleerivaid õigusnorme. Ametivolituste peatamise ajal säilib

kohtutäituri kohustus käituda ja tegutseda väärikalt. Lõike 3 kohaselt on kohtutäituril

ametivolituste peatamise ajal keelatud teha ametitoiminguid ja osutada ametiteenuseid.

17. Tähtsust ei oma, et KPK põhikirja § 8 on 04.03.2016 KPK ameti- ja kutsekogu poolt

tühistatud. Sellist tühistamist ei saa mõista tagasiulatuva kehtetuks tunnistamisena, sest see

oleks vastuolus õiguskindluse põhimõttega. KPK liikmemaksu tasumise ja täiendkoolitusel

osalemise kohustust ei saa reguleerida hilisema õigusaktiga nii, et see mõjutab varem aset

leidnud õigussuhteid. Põhikirja § 8 sai kehtivuse kaotada vaid edasiulatuvalt, seega alates

04.03.2016. Kui sellist tõlgendust pidada ekslikuks, tuleks kohtul anda kaebajale võimalus

kaebuse täiendamiseks 04.03.2016 üldkorralduse tühistamise nõudega osas, mis puudutab

KPK põhikirja § 8 tagasiulatuvat kehtetuks tunnistamist. [---]

21. KTS ei sätesta sõnaselgelt kohtutäituri ametivolituste peatamisel koja liikmesuse ega

ametikogu liikmesuse peatumist. See pole vaidluse lahendamisel aga oluline. KPK põhikirja

§ 8 seadis kohtutäituri poolt liikmemaksu tasumise kohustuse sõltuvusse sellest, kas tema

liikmesus ametikogus on peatatud või mitte. Isegi kui KTS kohaselt on kohtutäitur

ametivolituste peatamise ajal ametikogu liige, tuleb põhikirja mõista nii, et kohtutäitur, kelle

3-18-1023

6(13)

ametivolitused on peatatud, ei pea tasuma liikmemaksu, täitma täiendusõppe kohustust ega

osalema koja organite töös.

22. KPK põhikirjaga ette nähtud vabastus liikmemaksu tasumisest ei ole KTS-ga vastuolus.

KTS ei näe ette kõigi kohtutäiturite, sh nende, kelle ametivolitused on peatatud, liikmemaksu

tasumise kohustust. Liikmemaksule tuleb kehtestada miinimumsuurus, mille justiitsminister

peab olema kooskõlastanud – KTS põhikirja § 8 kohaselt kaebajal liikmemaksu tasuda ei

tulnud ja justiitsminister on põhikirja kooskõlastanud. Liikmemaks tuleb kehtestada

suuruses, mis tagab koja piisava rahastatuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning

ülesannete täitmiseks. Seadusest ei tulene nõuet, et kõik koja liikmed, sh need, kelle

ametivolitused on peatatud, peavad liikmemaksu tasuma. Vastustaja ei ole esitanud

tõendeid, et KPK rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle ametivolitused

on peatatud, liikmemaksu selle perioodi eest ei tasu. Vastustaja ei ole seda ka põhistatult

väitnud. Koja ulatuslikum rahastamine oleks võimalik aga ka nii, et suurendataks nende

liikmete poolt tasutava liikmemaksu määra, kes täidavad oma ametiülesandeid, mistõttu

peatatud ametivolitustega pankrotihaldurite vabastamine liikmemaksu tasumise kohustusest

ei oleks vastuolus KTS § 74 lg-ga 2“.

Liikmemaksu tagastamata jätmisega rikutakse kohtutäituri omandiõigust. Kaebaja on läbinud

RVastS § 6 lg-s 3 sätestatud kohustusliku kohtueelse menetluse. KPK on käsitlenud oma

04.04.2018 vastuses kaebaja nõuet nii raha tagastamise kui ka ümberarvestamise nõudena.

Selliselt kattub nõue kohustada vastustajat tegema kaebaja liikmemaksu arvestuses

ümberarvestused ja esitama muudetud liikmemaksuarvestus sisuliselt alusetult saadu

tagastamise nõudega. RVastS § 24 lg 1 kohaselt tuleb alusetult tasutud liikmemaksu suurus ja

tuvastamise kord määrata kindlaks haldusaktiga. Nõude rahuldamine ei tähenda, et kohus

teostaks kaalutlusõigust haldusorgani eest.

Alusetult saadu äratarvitamine ei kummuta kohustamisnõude asjakohasust. Kui saaduks on

rahasumma, tuleb rikastumise äralangemine kõne alla üksnes siis, kui konkreetne saajale

ülekantud rahasumma temalt varastatakse, kaob või läheb muul viisil tema valdusest välja.

Rikastumine ei lange saadu äratarvitamisel ära, kuna võimaldab saajal säästa muid kulutusi.

Kohustuse täitmiseks tuleb määrata 30 päeva, sest 15-päevane tähtaeg pole vastustaja sõnul

objektiivselt täidetav. Selles osas jääb kaebus rahuldamata.

Kaebaja taotletud õigusabikulud – 10 066,67 eurot – on vaidluse mahtu ja keerukust arvestades

põhjendamatult suured. Vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista 2000 eurot, mis sisaldab

riigilõivu.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna

Halduskohtu 28.05.2019 otsus ja teha uus otsus, millega jätta XX kaebus rahuldamata ning

menetluskulud kaebaja kanda.

Kaebajal puudub kaebeõigus. Kaebaja ei ole esitanud vastustajale RVastS § 6 lg-s 3 sätestatud

taotlust alusetult saadu ulatust ja tagastamise viisi kindlaksmäärava haldusakti andmiseks.

Kaebaja 27.03.2018 kiri ei ole käsitatav haldusakti andmise taotlusena. Kaebaja taotles

tasaarvestuse tegemist 6176,99 euro ulatuses ajavahemiku 01.03.2015–28.02.2016 ja 13 198,93

euro tagasikandmist märts 2016 – jaanuar 2018 osas. Kohtus vaieldakse ajavahemiku

09.03.2015–04.03.2016 üle. Seega ei ole taotlus liikmemaksu tagasikandmiseks asjassepuutuv.

Kohustamiskaebuse rahuldamisega teostas halduskohus kaalutlusõigust haldusorgani eest.

RVastS § 24 lg-s 1 sätestatud nõude üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan. Definitiivne

3-18-1023

7(13)

ettekirjutus välistab selle, et haldusorgan saaks asjaolusid kaaluda. Halduskohus pole

põhjendanud, miks vastustaja seisukoht on väär.

Isegi kui kohustamiskaebus on kaebuse eesmärgi saavutamiseks sobiv ja kaebeõigust saab

jaatada, on kaebus põhjendamatu. KPK jääb selles osas varem esitatud seisukohtade juurde.

Kaebajal oli kohustus tasuda liikmemaksu. Halduskohus on ekslikult pidanud siduvaks

ringkonnakohtu põhjendusi haldusasjas nr 3-15-1232. Vastustajale pole antud võimalust esitada

tõendeid selle kohta, et liikmemaksu tagastamisel on KPK-l raskusi oma kohustusi täita. Enne

04.03.2016 kehtinud põhikirja § 8 on vastuolus KTS-ga. Kaebaja vabastamine liikmemaksu

tasumise kohustusest rikuks võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja pole liikmemaksu võrra

rikastunud, vaid on saadu ära tarvitanud õigusaktidest tulenevate kohustuste täitmiseks. Ühestki

õigusaktist ei tulene tähtaega kaebaja nõutava haldusakti andmiseks.

9. XX palub jätta KPK apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus pole kohaldanud vääralt materiaalõigust ega rikkunud menetlusnorme, v.a

menetluskulude jaotust puudutavas osas. Kaebajal on kaebeõigus. Kohtueelne menetlus on

läbitud. Tasaarvestuse tegemist tuleb mõista ettepanekuna saadu tagastamise viisi osas. Esitatud

nõue kattub sisuliselt alusetult saadu tagastamise nõudega. Definitiivse ettekirjutuse tegemisega

ei teosta kohus kaalutlusõigust vastustaja eest. Teises kohtuasjas tehtud lahendi tsiteerimine ei

ole menetlusnormi rikkumine. Vaidluse asjaolud olid sarnased ja haldusasja nr 3-15-1232 üheks

pooleks oli KPK. Vastustaja väide, nagu ei oleks kaebaja 27.03.2018 taotlust saanud käsitada

taotlusena RVastS § 24 lg 2 tähenduses, on väär. Taotlusest nähtus tahe saada tagasi alusetult

makstu. Halduskohus on võtnud seisukoha vastustaja väidete osas, sh selgitanud, miks väide

saadu äratarvitamise kohta ei ole asjakohane. Vastuväited kohtuotsuse täitmise tähtajale ei ole

asjakohased.

10. XX palub apellatsioonkaebuses tühistada halduskohtu otsus osas, milles halduskohus

jättis vastustajalt menetluskulud välja mõistmata 2000 eurot ületavas osas, ning jätta

menetluskulud täies ulatuses vastustaja kanda.

Menetluskulude kaebaja kanda jätmine 8081,67 euro ulatuses on ebaõiglane ja piirab

kaebeõigust. Kaebaja menetluskulud koos riigilõivuga olid halduskohtus 10 081,67 eurot.

Halduskohtu seisukoht, et vaidlusküsimuste ring ei olnud suur ning menetlus ei olnud pikk ja

keerukas, et õigustada menetluskulude väljamõistmist suuremas ulatuses, on väär.

Vaidlusküsimuste ring suurenes vastustaja tegevuse tõttu. Vastustaja esitas taotlusi ja

seisukohti, millele kaebajal tuli vastata. Vastustaja enda menetluskulud olid kaebaja

menetluskuludest suuremad (17 484,54 eurot). Kaebaja taotletud menetluskulude suurus pidi

olema vastustajale ettenähtav, sest tema enda menetluskulud olid poole võrra suuremad. Asjas

oli palju läbitöötamist vajavaid materjale ja vaidlus oli keerukas.

11. Kohtutäiturite ja Pankrotihaldurite Koda palub jätta XX apellatsioonkaebus

rahuldamata.

Kohus saab hinnata lepingulise esindaja kulude vajalikkust ja põhjendatust. Ringkonnakohus

saab halduskohtu diskretsiooniotsusesse sekkuda vaid juhul, kui halduskohus on ületanud

kaalutlusõiguse piire. Halduskohus ei ole seda teinud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata

järgmistel põhjustel.

KPK apellatsioonkaebus

3-18-1023

8(13)

13. Puudub vaidlus, et kaebaja ametivolitused olid justiitsministri käskkirjaga peatatud muu

hulgas 09.03.2015–04.03.2016. Kaebaja büroo tegevus sel ajavahemikul ei katkenud ning

kaebaja või tema asendaja esitasid KPK-le liikmemaksu arvestuse aruandeid ja tasusid KPK

esitatud arvete alusel liikmemaksu. Vaidlus käib eeskätt selle üle, kas kaebajal oli kohustus

tasuda ajavahemikul 09.03.2015–04.03.2016 KPK liikmemaksu ja kas kaebuses esitatud nõue

on lubatav.

14. RVastS § 22 lg 1 esimese lause järgi võib isik nõuda avaliku võimu kandjalt õigusliku

aluseta avalik-õiguslikus suhtes üleantud asja või raha tagastamist, kui seadus ei sätesta teisiti.

RVastS § 24 lg 1 sätestab, et avalik-õiguslikus suhtes alusetust rikastumisest tuleneva nõude

üle otsustab asja või raha saanud haldusorgan haldusaktiga. Haldusaktis märgitakse ära

tagastamise või hüvitamise viis ja ulatus.

Kaebaja lõppeesmärk on saada tagasi KPK-le ajavahemikul 09.03.2015–04.03.2016 tasutud

liikmemaks. Kaebuse nõue kohustada vastustajat andma RVastS § 24 lg-s 1 nimetatud

haldusakt, milles määratakse kindlaks vaidlusalusel perioodil alusetult tasutud liikmemaksu

summa ja tehakse ümberarvestus selliselt, et kaebajal ei ole kohustust tasuda liikmemaksu

perioodi eest, kui tema ametivolitused olid peatatud, kattub sisuliselt alusetu rikastumise

nõudega. KPK-le 27.03.2018 esitatud nõue (I kd, tl 60), milles kaebaja taotles enne 01.03.2016

tasutud liikmemaksu osas tasaarvestuse tegemist tulevikus tekkivate liikmemaksu kohustustega

ja alates 01.03.2016 tasutud liikmemaksu tagasikandmist kaebaja arveldusarvele, oli vaatamata

avalduse sõnastusele kantud kokkuvõttes samast eesmärgist – saada tagasi tasutud liikmemaks

ajavahemiku eest, mil tema ametivolitused olid peatunud, sh ajavahemiku eest 09.03.2015–

04.03.2016, sest kaebaja hinnangul ei olnud KPK-l sel ajal õiguslikku alust kaebajalt

liikmemaksu nõudmiseks. Ka kaebaja taotlus teha tasaarvestus tema tulevikus tekkivate

liikmemaksu kohustustega sisaldas eeldust, et ta oli KPK-le liikmemaksu üle kandnud alusetult

ja soovis seda tagasi. Ettepanek tasaarvestuseks tähendas sisuliselt alusetult saadu tagastamise

viisi äranäitamist. Ringkonnakohus märgib, et KPK oli kaebaja taotluse lahendamisel seotud

taotluse eesmärgi, mitte selle sõnastuse või õiguslike põhjendustega (vrd Riigikohtu 04.03.2015

otsus nr 3-3-1-74-14, p 13). Seega on kaebaja esitanud kaebuses oma eesmärgi saavutamiseks

sobiva nõude ja see nõue on lubatav.

15. Halduskohus ei teostanud osas, milles ta kaebuse rahuldas, kaalutlusõigust vastustaja eest.

Halduskohus tuvastas, et kaebajal puudus 09.03.2015–04.03.2016 kohustus tasuda

liikmemaksu, sest kuni 04.03.2016 kehtinud õigusaktid ei näinud ette liikmemaksu tasumist

ajal, kui kohtutäituri ametivolitused olid peatunud, ning kohustas vastustajat koostama RVastS

§ 24 lg-s 1 nimetatud haldusakti, milles tehakse kaebaja liikmemaksu ümberarvutused selliselt,

et kaebajalt ei nõuta liikmemaksu ajavahemiku eest 09.03.2015–04.03.2016. Liikmemaksu

kohustuse olemasolu või puudumise kindlaks tegemine ei ole kaalutlusõiguse teostamine, sest

halduskohus ei kaalunud vastustaja eest erinevaid huve, vaid tuvastas õiguslikku tähendust

omavad faktilised asjaolud. Halduskohus ei võtnud seisukohta ja KPK saab ise otsustada,

millise metoodika alusel tuleb kõnealusel perioodil tasutud liikmemaksu summa arvutada,

milline on selle summa suurus ja millisel viisil tuleb see kaebajale tagastada.

16. Halduskohus ei rikkunud menetlusnorme, kui tsiteeris oma otsuse põhjendustes Tallinna

Ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuse nr 3-15-1232 põhjendusi ja tugines neile. Viidatud otsus on

toimikus olemas ja selle sisu oli mõlemale menetlusosalisele teada. KPK-l on iseenesest õigus,

et viidatud otsuse põhjendused ei ole käesolevas asjas siduvad (HKMS § 177 lg 1 ja § 202 lg

2), kuid halduskohus tugines ringkonnakohtu seisukohtadele, mis puudutasid kuni 04.03.2016

kehtinud KPK põhikirja ja KTS asjakohaste sätete tõlgendamist. Seda ei saa halduskohtule ette

heita olukorras, kus haldusasjas nr 3-15-1232 asjaolud olid väga sarnased käesoleva vaidluse

asjaoludega – mõlemal juhul seisnes peamine vaidlusküsimus selles, kas kohtutäituril oli kuni

04.03.2016 kehtinud õigusaktide järgi kohustus tasuda liikmemaksu aja eest, mil tema

3-18-1023

9(13)

ametivolitused olid justiitsministri käskkirjaga peatatud, kuid kohtutäituri büroo jätkas

tegutsemist. Ka ringkonnakohus jääb kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja ja KTS

tõlgendamisel haldusasjas nr 3-15-1232 võetud seisukohtade juurde ja leiab jätkuvalt, et

nimetatud õigusaktidest ei tulenenud kohtutäiturile kohustust tasuda liikmemaksu ajal, mil tema

ametivolitused olid peatatud, ega pea vajalikuks neid seisukohti halduskohtu otsuses juba

tsiteeritud ulatuses (vt eespool p 7) veelkord korrata (HKMS § 201 lg 4).

17. KPK väidab, et tõlgendus, mille halduskohus andis kuni 04.03.2016 kehtinud KPK

põhikirja §-le 8, on vastuolus KTS § 74 lg-ga 2. Viimati nimetatud sätte kohaselt kehtestab

ametikogu kohtutäiturite liikmemaksu suuruse ja selle arvestamise alused, arvestades

liikmemaksu miinimummäära. Liikmemaks tuleb kehtestada suuruses, mis tagab KPK piisava

rahastuse õigusaktidega ja KPK arengukavaga seatud eesmärkide saavutamiseks ning

ülesannete täitmiseks. KPK tuletab eelnevast kõigi kohtutäiturite kohustuse tasuda

liikmemaksu, sest vastasel korral satuks ohtu KPK tegevus, mis sõltub liikmemaksudest.

Selle KPK väite kohta selgitas ringkonnakohus 27.10.2017 otsuse nr 3-15-1232 p-s 22, et

ametikogu peab kehtestama liikmemaksu miinimumsuuruse sellise arvestusega, et see tagab

KPK piisava rahastuse seatud eesmärkide saavutamiseks ning temale pandud ülesannete

täitmiseks. Ringkonnakohus viitas otsuses nr 3-15-1232, et KPK ei ole tõendanud ega isegi

mitte põhistanud, et tema rahastamine muutuks ebapiisavaks, kui need liikmed, kelle

ametivolitused on peatatud, ei tasu selle ajavahemiku eest liikmemaksu. KPK ei ole esitanud

selliseid tõendeid ka käesolevas asjas, sh apellatsioonimenetluses. KPK on kohtule esitanud

2017. a majandusaasta aruande (I kd, tl 70–83), mille järgi oli tema aruandeaasta tulem

33 955,99 eurot ja kapital kokku 244 939,54 eurot. Kuigi kaebaja nõutava summa täpset suurust

ei ole välja arvutatud, on kaebaja 27.03.2018 nõudekirjas märkinud, et arvete järgi tasus ta

perioodi 01.03.2015–28.02.2016 (s.o kaebuse esemeks oleva ajavahemikuga võrreldava

ajavahemiku) eest liikmemaksu 6176,99 eurot. Seega ei saa olla tegemist nõudega, mis

ilmselgelt tooks kaasa KPK võimetuse täita oma eesmärke. Kuna tõendite esitamise

kohustusele viidati juba varasemas sarnases haldusasjas ja ka käesolevas haldusasjas esindab

KPK-d vandeadvokaat, saab KPK-lt eeldada teadmist kohustusest tõendada oma väiteid.

Arvestades, et KPK põhikiri kehtib alates 04.03.2016 muudetud sõnastuses ja nõuete aegumise

regulatsiooni silmas pidades ei ole ette näha uusi liikmemaksu tagastamise nõudeid

kohtutäituritelt, kes tasusid enne nimetatud kuupäeva liikmemaksu ajal, mil nende

ametivolitused olid peatatud, ei pea ringkonnakohus tõenäoliseks, et XX kaebuse rahuldamine

seaks ohtu KPK ülesannete täitmise. Aga isegi kui KPK väide oleks õige, viitas ringkonnakohus

juba haldusasjas nr 3-15-1232, et KPK ulatuslikum rahastamine olnuks põhimõtteliselt

võimalik ka nii, et suurendatakse nende liikmete tasutatava liikmemaksu määra, kes täidavad

oma ametiülesandeid. Eelneva tõttu ei näe ringkonnakohus KPK põhikirja §-le 8 antud

tõlgenduse vastuolu KTS § 74 lg-ga 2.

18. KPK väidet põhikirja ja KTS vastuolust ei toeta ka KTS § 112. Tegemist on

rakendussättega, mis puudutab KPK kehtestatava liikmemaksu miinimummäära esimesel viiel

aastal ning kohustust kooskõlastada see määr eelnevalt Justiitsministeeriumiga. KTS § 112 ei

reguleeri peatatud ametivolitustega kohtutäituri poolset liikmemaksu tasumise kohustust ega

sätesta ka üldist kohustust, et kõik KPK liikmed, sh need, kelle ametivolitused on peatatud,

peavad tasuma liikmemaksu.

19. Ringkonnakohus analüüsis otsuses nr 3-15-1232 KPK põhikirja õiguslikku olemust ja KPK

väidet, et kuni 04.03.2016 kehtinud KPK põhikirja § 8 oli antud pädevust ületades, leides

järgmist:

„19. Kui asuda seisukohale, et KPK põhikiri on õigustloov akt, tuleks asuda seisukohale,

et see ei ole formaalselt põhiseaduspärane, sest see on vastuolus PS § 3 lg 1 esimese

3-18-1023

10(13)

lausega. KPK ameti- ja kutsekogule ei ole põhiseadusega antud üldkohustuslike

õigusnormide kehtestamise pädevust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 15.12.2008 otsuse nr 3-4-1-14-08 p 33 ja 10.04.2002 otsus nr 3-4-1-4-02).

Põhiseadusevastane määrus tuleb kohtul kohaldamata jätta ka haldusorgani (vastustaja)

taotlusel, mitte üksnes kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks (vt Riigikohtu üldkogu

11.04.2016 otsus nr 3-3-1-67-15). Kui põhikirja pidada määruseks õigustloova aktina, ei

saaks seda pidada ka sisuliselt põhiseaduspäraseks, sest määrusega ei saa kehtestada

avalik-õiguslikke rahalisi kohustusi ilma sellise kohustuse alam- ja ülemmäära sätestamata

(vt nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 01.07.2008 otsus nr 3-4-1-6-

08, p-d 39–41). Koja liikmelt ei oleks sellisel juhul alust liikmemaksu tasumist nõuda ning

summa tagasimaksmise nõue tuleks rahuldada.

20. KPK põhikirja näol võib tegemist olla üldkorraldusega, arvestades, et see on suunatud

üldiste tunnuste alusel kindlaksmääratud isikutele – koja liikmetele – ning ei puuduta

muude isikute peale KPK ja selle liikmete õigusi ega kohustusi. Vahetegu üldkorralduse ja

määruse vahel ei ole üheselt selge (nt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegiumi 22.11.2010 määrus nr 3-4-1-6-10, p 45). KPK põhikirja on võimalik käsitada

ka statuudina kui määruse eriliigina, mille andmise pädevus võib olla enesekorraldusõiguse

tagamiseks ka KPK-l. Asja lahendamisel ei ole oluline, kas tegemist on üldkorralduse või

statuut-määrusega. Üldkorraldus kehtib sõltumata selle õiguspärasusest (HMS § 61) ning

selle vastuolu KTS-ga ei võimaldaks seda kohaldamata jätta. Kui KPK põhikirja pidada

aga statuudiks, mis võib sisaldada norme, mille piirid ei ole seadusega määratletud, kuid

mis on enesekorraldusõiguse kasutamiseks vajalikud, ent mis ei tohi olla vastuolus

seadusega, leiab ringkonnakohus, et vastuolu KTS ja põhikirja vahel ei eksisteeri.“

Ringkonnakohus jääb nende seisukohtade juurde ja lisab, et kui käsitada enne 04.03.2016

kehtinud KPK põhikirja üldkorraldusena, ei ole see tühine haldusmenetluse seaduse (HMS) §

63 lg 2 p-s 3 sätestatud alusel, s.o põhjusel, et seda ei ole andnud pädev haldusorgan.

Kohtupraktikas on leitud, et haldusakt on tühine, kui selles esinevad ilmselged puudused. Kui

haldusakti puudused ei ole ilmselged, kehtib see haldusakt, vaatamata tema võimalikule

õigusvastasusele, seni kuni pädev organ või kohus ta kehtetuks tunnistab või tühistab (nt

Riigikohtu 13.10.2013 otsus nr 3-3-1-35-13, p-d 12 ja 14). Käesoleva vaidluse asjaoludel ei saa

KPK pädevuse puudumist pidada ilmselgeks.

20. KPK väidab, et kaebaja ei ole alusetult rikastunud VÕS § 1028 lg 1 tähenduses, sest oli

liikmemaksu arvete tasumise ajal teadlik, et ta ei täida rahasumma KPK pangakontole

kandmisega oma kohustust vastustaja ees. VÕS § 1028 lg 1 sätestab, et kui isik (saaja) on teiselt

isikult (üleandja) midagi saanud olemasoleva või tulevase kohustuse täitmisena, võib üleandja

saadu saajalt tagasi nõuda, kui kohustust ei ole olemas, kohustust ei teki või kui kohustus langeb

hiljem ära. Kaebaja leiab, viidates VÕS kommentaaridele, et VÕS § 1028 seondub juhtumiga,

kus üks isik on teisele isikule midagi üle andnud eksliku arvamusega, et ta täidab seeläbi

olemasoleva kohustuse, kuid tegelikkuses vastav kohustus puudub. Alusetu rikastumise sätted

ei ole kohaldatavad, kui üleandja teab, et ei täida üleandmisega kohustust saaja ees.

RVastS § 22 lg 2 kohaselt kohaldatakse avalik-õiguslikus suhtes toimunud alusetu rikastumise

korral eraõiguse sätteid niivõrd, kuivõrd see ei ole RVastS-ga reguleeritud teisiti ja see ei ole

vastuolus avalik-õigusliku suhte olemusega. RVastS § 22 lg 1 järgi on alusetu rikastumise

nõude eelduseks see, et avaliku võimu kandja on saanud isikult avalik-õiguslikus suhtes asja

või raha ning asja või raha üleandmiseks puudus õiguslik alus või on õiguslik alus ära langenud.

KPK ja kohtutäituri vahel oli avalik-õiguslik suhe ning ringkonnakohus tuvastas eespool, et

KPK esitas kaebajale liikmemaksu tasumise arveid ja kaebaja tasus need, kuigi tal puudus

õigusaktidest tulenev kohustus maksta liikmemaksu ajal, mil tema ametivolitused olid peatatud.

RVastS § 22 lg-st 1 tulenevalt ei ole kaebaja subjektiivsetel kaalutlustel käesoleva vaidluse

3-18-1023

11(13)

lahendamisel tähtsust. Ringkonnakohus märgib siiski, et kuna kaebaja tasus liikmemaksu KPK

esitatud arvete alusel, toimus raha ülekandmine ilmselgelt KPK-le kohustuse täitmise

eesmärgil.

21. KPK leiab, et ei pea kaebajale liikmemaksu tagastama, sest on kaebaja tasutud

liikmemaksu ära tarvitanud oma seadusest tulenevate ülesannete täitmiseks, sh pakkus selle eest

tugiteenuseid kaebaja büroole (nt elektrooniliste enampakkumiste oksjonikeskkond ehk e-

oksjonikeskkond ja täitemenetlusregistri avalik-õiguslike rahaliste nõuete jaotamise süsteem

ehk TARN-süsteem). KPK tugineb VÕS § 1033 lg-le 1, mille järgi saaja ei pea saadut tagastama

ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või

kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud. Alternatiivselt

väidab KPK, et kaebaja nõue on ära langenud VÕS § 1033 lg 2 alusel, mis sätestab, et kui saaja

uskus saadu omamise kestmisse ja on sellest tulenevalt teinud kulutusi, peab ta saadu välja

andma või selle väärtuse hüvitama üksnes juhul, kui talle hüvitatakse tema poolt tehtud

kulutused.

VÕS § 1035 lg 1 järgi ei kohaldata VÕS §-s 1033 sätestatut juhul, kui saaja üleandmise ajal

teadis või pidi teadma asjaoludest, mis annavad aluse saadu tagasinõudmiseks. Ringkonnakohtu

hinnangul pidi KPK oma ülesannete hoolsal täitmisel teadma, et enne 04.03.2016 kehtinud

KPK põhikirja §-i 8 arvestades puudub tal alus kaebajalt liikmemaksu nõuda, kuid KPK osutas

sellegipoolest kaebaja büroole teenuseid.

Ringkonnakohus nõustub siiski halduskohtuga, et kaebaja liikmemaksu arvel rikastumist ei saa

välistada see, kui KPK on liikmemaksu enne kaebaja poolt nõude esitamist oma õigusaktidest

tulenevate ülesannete täitmiseks ära kulutanud. Võlaõigusseaduse kommentaaride järgi on

juhul, kui saaduks on rahasumma, rikastumise äralangemine väga erandlik ja tuleb kõne alla

üksnes juhul, kui konkreetsele saajale üleantud summa temalt varastatakse, kaob või läheb muul

viisil tema valdusest välja. Rahasumma „äratarvitamine“ ei too reeglina kaasa rikastumise

äralangemist, sest võimaldab saajal säästa muid kulutusi (P. Varul jt (koost.). Võlaõigusseadus

III. Kommenteeritud väljaanne (2009), § 1033, p 3.1.2, lk 597). „Äratarvitamine“ tähendab

käesolevas asjas muu hulgas raha kulutamist oma õigusaktidest tulenevate eesmärkide

täitmiseks.

Mis puudutab KPK nõuet kaebajale tehtud kulutuste hüvitamisteks, siis toimiku materjalidest

ei saa järeldada, et KPK osutas kaebaja büroole e-oksjonikeskkonna või TARN-süsteemi

teenuseid otsese vastutasuna kaebajalt saadud liikmemaksu eest. Neid teenuseid kasutasid ka

teised kohtutäiturid ja seda rahastati üldiselt KPK eelarvest, millest kohustuslikud

liikmemaksud moodustasid vaid ühe osa (KTK § 71 lg 1; vt ka KPK ja kaebaja vahel

19.02.2013 sõlmitud e-oksjonikeskkonna kasutamise lepingu p 11.1, I kd, tl 149).

Ringkonnakohus märgib täiendavalt seoses KPK väitega, et tal on teenuse osutamisest tulenev

nõue kaebaja vastu, et Riigikohtu seisukoha järgi on avalik-õiguslike nõuete puhul on

tasaarvestamine lubatud vaid siis, kui tasaarvestuse võimalus on seaduses sõnaselgelt ette

nähtud. Sama põhimõte kehtib ka eraõigusliku ja avalik-õigusliku nõude omavahelisel

tasaarvestamisel. VÕS §-s 198 tasaarvestamise avalduse esitamise kohta sätestatu ei ole sellises

olukorras kohaldatav (vt Riigikohtu 10.05.2017 otsus nr 3-3-1-67-16, p 12). Käesoleval juhul

ei ole KTS-s ega KTK põhikirjas tasaarvestamise võimalust ette nähtud.

22. KPK-l on iseenesest õigus, et RVastS § 24 lg 1 ei sätesta kohustust anda selles sättes

nimetatud haldusakt 30 päeva jooksul. Samas on kohtul õigus määrata otsuses kindlaks otsuse

täitmise tingimused, sh selle täitmise tähtaeg (HKMS § 162 lg 3 ja § 168 lg 1). KPK ei ole

apellatsioonkaebuses väitnud, et halduskohtu otsuse resolutsioonis märgitud kohustuse täitmine

30 päeva jooksul on ülemäära keerukas või võimatu.

3-18-1023

12(13)

23. Eelnevat arvestades jääb KPK apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus selles

osas muutmata.

XX apellatsioonkaebus

24. XX menetluskulud halduskohtus olid kokku 10 081,67 eurot, sh riigilõiv 15 eurot ja

õigusabikulud 10 066,67 eurot (ilma käibemaksuta). Halduskohus leidis, et vaidluse mahtu ja

iseloomu arvestades on kulud õigusabile põhjendamatult suured. Halduskohus pidas vajalikuks

ja põhjendatud menetluskuluks 2000 eurot, mis sisaldas ka riigilõivu. XX leiab

apellatsioonkaebuses, et halduskohtu otsuses kaebaja menetluskulude katteks väljamõistetud

summa on põhjendamatult väike.

25. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud

menetluskulud. Väljakujunenud kohtupraktika järgi tuleb menetluskulude vajalikkuse ja

põhjendatuse hindamisel arvestada läbitöötamist vajavate materjalide mahukust ja asja

keerukust, samuti menetluse kestust. Õigusabikulude väljamõistmine ei tohi liigselt piirata isiku

kaebeõigust ja tulemus peab olema õiglane. Väljamõistetavate menetluskulude umbkaudne

suurus peab olema menetlusosalistele ettenähtav (nt Riigikohtu 15.12.2014 otsus nr 3-3-1-67-

14, p 32.1 ja seal viidatud kohtupraktika). Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja

kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on kohtu kaalutlusotsus, millesse kõrgema astme

kohus sekkub üksnes juhul, kui kohus on ületanud diskretsioonipiire (nt Riigikohtu 02.05.2017

otsus nr 3-2-1-134-16, p 56 ja seal viidatud kohtupraktika).

26. Ringkonnakohus ei leia, et halduskohus ületas oma kaalutlusõiguse piire. Sarnases asjas

on olemas jõustunud kohtulahend ja kaebaja on oma menetlusdokumentides tuginenud paljuski

ringkonnakohtu 27.10.2017 otsuses nr 3-15-1232 võetud seisukohtadele, samuti on kaebaja

korranud samu seisukohti mitmetes erinevates menetlusdokumentides. Kuigi vastustaja on

täiendanud oma seisukohti pärast seda, kui vastustajat asus esindama vandeadvokaat, ning

kaebaja on neile menetlusdokumentidele vastanud, ei ole kaebaja kasuks väljamõistetavate

õigusabikulude suurus ka seda arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne, sest KPK vastuväited

kaebusele on jäänud põhimõtteliselt samaks. Väljamõistetavate menetluskulude ligikaudne

suurus pidi olema ettenähtav, sest sarnase vaidluse puhul haldusasjas nr 3-15-1232 mõistis

ringkonnakohus kaebaja menetluskulude katteks KPK-lt välja 2000 eurot, mis sisaldas nii

riigilõive kui ka esimese ja teise astme õigusabikulusid.

27. Eelnevat arvestades jääb XX apellatsioonkaebus samuti rahuldamata ja halduskohtu otsus

ka menetluskulude jaotust puudutavas osas muutmata.

Apellatsiooniastme menetluskulud

28. Järgnevalt jaotab ringkonnakohus apellatsiooniastme menetluskulud.

29. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad KPK menetluskulud osas, mis puudutab tema

apellatsioonkaebuse lahendamist, KPK enda kanda ning HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1 alusel

tuleb KPK-lt välja mõista XX apellatsiooniastme menetluskulud, mis seonduvad KPK

apellatsioonkaebusele vastamisega.

XX kulud õigusabile olid apellatsiooniastmes kokku 2973,33 eurot (käibemaksuta), millest

KPK apellatsioonkaebusele vastamisega seondub arve nr A 2019/07/05 (1560 eurot

käibemaksuta) ja osaliselt ka arve nr A 2019/12/01 (480 eurot käibemaksuta). Viimati

nimetatud arvelt ei ole võimalik selgelt eristada, milline osa seondub kaebaja enda ja milline

KPK apellatsioonkaebusega. Kuna suuremas osas käis vaidlus siiski sisuliste küsimuste üle,

loeb ringkonnakohus viimati nimetatud arvest KPK apellatsioonkaebusega seotud kuludeks 2/3

ehk 320,00 eurot. Arvestades apellatsioonimenetluse käiku ja mahtu ning vaidlusküsimuste

hulka ja keerukust peab ringkonnakohus apellatsioonimenetluses põhjendatud ja vajalikeks

kuludeks kokku 1300 eurot (käibemaksuta).

3-18-1023

13(13)

30. HKMS § 108 lg 1 alusel jäävad XX menetluskulud osas, mis puudutab tema

apellatsioonkaebuse lahendamist, XX enda kanda. KPK menetluskulud, mis seonduvad XX

apellatsioonkaebusele vastamisega, jäävad HKMS § 109 lg 6 alusel tema enda kanda, sest

vaidlus kohtutäiturilt nõutava liikmemaksu üle seondub KPK põhitegevusega ja seetõttu ei saa

välise õigusabi kasutamist pidada vajalikuks. Ka kaasatud haldusorgani võimalikud

menetluskulud jäävad HKMS § 24 lg 2 alusel tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)