3-19-896/38 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Villem Lapimaa, liikmed Maret Altnurme ja

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

19.12.2019, Tallinn

Haldusasja number

3-19-896

Haldusasi

Aisa Villa OÜ kaebus sunniraha rakendamise asjus

Menetlusosalised

Kaebaja – Aisa Villa OÜ, volitatud esindaja v.adv

Kaimo Räppo

Vastustaja – Pärnu linn, volitatud esindaja Katrin Karu

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.09.2019 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aisa Villa OÜ apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada Aisa Villa OÜ apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tallinna Halduskohtu 10.09.2019 otsus kohustamisnõude rahuldamata

jätmist ja menetluskulude jaotust puudutavas osas. Keelamisnõude läbi vaatamata

jätmist puudutavas osas jääb halduskohtu otsus muutmata.

3. Teha tühistatud osas uus otsus, kohustades Pärnu linna esitama kohtutäiturile

avalduse lõpetada täitemenetlus Aisa Villa OÜ suhtes 31.10.2018 täitekorralduses

määratud sunniraha sissenõudmiseks.

4. Mõista Pärnu linnalt välja Aisa Villa OÜ (rk 14448023) kasuks menetluskulu katteks

399 (kolmsada üheksakümmend üheksa) eurot. Muus osas jätta menetlusosaliste esimese

ja teise kohtuastme menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 20.01.2020.

Vastuseks kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastukassatsioonkaebuse

14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest

arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215

lg 3).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal selleks

esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist

3-19-896

2(8)

(HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema

tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama

kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ehitisregistrisse kanti 06.07.2016 ehitusteatis nr 1611201/05840 Pärnu linnas Aisa tn 13

kinnistul asuva hoone ümberehitamiseks ja kompleksseks rekonstrueerimiseks. Ehitusteatisega

esitatud ehitusprojektis nähti ette olemasoleva hoone gabariidimahtude säilitamine, välisseina

(palkseina)

täiendav

soojustus,

sarikate

väljaulatuvate

otste

profiili

säilitamine.

Amortiseerunud trepikoja võis lammutada ning uuesti üles ehitada.

2. Aisa Villa OÜ esitas 10.04.2018 Aisa tn 13 kinnistul ehituse alustamise teatise.

3. Aisa Villa OÜ esitas ehitustööde ajal 23.04.2018 uue ehitusteatise korterelamu

ümberehitamiseks ja kompleksseks rekonstrueerimiseks. Võrreldes 06.07.2016 ehitusteatisega

nähti ette olemasoleva hoone rekonstrueerimine ilma vanu, amortiseerunud palgist välisseinu

säilitamata, teise korruse korterite laiendamine katusekorrusele ning trepikoja katuse viimine

kõrgemale.

4. 21.05.2018 tagastas Pärnu linn ehitusteatise märkuste lahendamiseks.

5. Pärnu Linnavalitsus tegi 18.10.2018 Aisa Villa OÜ-le ettekirjutus-hoiatuse nr 8-17/15529,

millega peatas Aisa tn 13 kinnistul paikneva elamu omavolilise ümberehitamise. Ettekirjutus-

hoiatuse kohaselt on ehitustegevuse jätkamine võimalik ainult pärast ehitamise aluseks oleva

ehitusprojekti kooskõlastamist Pärnu Linnavalitsuse planeerimisosakonnas ja asjaomase loa

väljastamist. Pärnu Linnavalitsus hoiatas, et ehitustegevuse peatamise ettekirjutuse täitmata

jätmise korral rakendatakse sunniraha 6400 eurot. Kaebajat teavitati ettekirjutuse vaidlustamise

õigusest (viis ja tähtaeg). Ettekirjutus-hoiatuse tegemise põhjustas asjaolu, et 17.10.2018

paikvaatlusel oli tuvastatud, et Aisa tn 13 kinnistul toimuv ehitustegevus ei vasta ehitusteatise

aluseks olevale 06.07.2016 ehitusprojektile: varem kinnistul asunud hoone on täielikult

lammutatud ning samale asukohale on ehitatud uus kivimaja, mis ei vasta lammutatud hoone

välisgabariitidele; hoone katuseharja kõrgust on oluliselt tõstetud ja trepikoda on üles ehitatud

oluliselt kõrgemana.

6. Pärnu Linnavalitsus väljastas 31.10.2018 otsusega nr 3-5.4/10260 täitekorralduse,

millega rakendas Aisa Villa OÜ suhtes 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse täitmata jätmise eest

sunniraha 6400 eurot. Otsusest nähtuvalt tuvastati Aisa tn 13 kinnistul 23.10.2018 kell 11.45 ja

30.10.2019 kell 11.30 toimunud paikvaatlustel, et 18.10.2019 ettekirjutus-hoiatust ei ole

täidetud ja ehitustööd nimetatud kinnistul jätkuvad, ilma et Aisa Villa OÜ oleks ehitusprojekti

kooskõlastanud. Sunniraha vabatahtliku tasumise tähtajaks määrati 01.12.2018.

7. Aisa Villa OÜ esitas 03.12.2018 vaide, milles taotles 31.10.2018 täitekorralduse alusel

sunniraha sissenõudmise lõpetamist ning kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse

esitamist. Pärnu Linnavalitsus tagastas vaide 04.01.2019 kirjaga puuduste kõrvaldamata jätmise

tõttu.

8. Kuna Aisa Villa OÜ ei tasunud sunniraha vabatahtlikuks täitmiseks esitatud tähtaja jooksul,

esitas Pärnu Linnavalitsus 11.01.2019 kohtutäiturile avalduse sunniraha sissenõudmiseks.

9. Aisa Villa OÜ esitas 14.02.2019 Pärnu Linnavalitsusele taotluse menetlustähtaja

ennistamiseks ning 15.02.2019 taotluse täitekorralduse täitmise peatamiseks. Pärnu

Linnavalitsus peatas 22.02.2019 otsusega täitekorralduse täitmise kuni Aisa Villa OÜ vaide

kohta otsuse tegemiseni.

3-19-896

3(8)

10. Pärnu Linnavalitsus jättis 08.04.2019 vaideotsusega Aisa Villa OÜ vaide rahuldamata.

Pärnu Linnavalitsus leidis, et Aisa Villa OÜ tegi ehitustöid ilma ehitusprojektita ning

ehitamiseks luba omamata. Aisa Villa OÜ ei ole 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatust vaidlustanud

ning sunniraha rakendamine on põhjendatud ja õiguspärane.

11. Pärnu Linnavalitsus otsustas 08.05.2019 otsusega nr 3-5.4/245 jätkata sunniraha

sissenõudmist, edastades kohtutäiturile avalduse täitemenetluse jätkamiseks.

12. Aisa Villa OÜ esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles sunniraha

sissenõudmise keelamist ja vastustaja kohustamist esitama kohtutäiturile avaldus

täitemenetluse lõpetamiseks.

1)

Kaebaja sai ettekirjutus-hoiatuse kätte alles 23.10.2018, mistõttu ei ole 23.10.2018

toimunud paikvaatlusel selle täitmise seisukohast tähtsust. Mis puutub 30.10.2018

paikvaatlusesse, siis pole vastustaja tuvastanud, et kaebaja oleks jätnud töövõtjale edastamata

info tööde peatamise kohta, vaid alltöövõtjad avaldasid, et peatöövõtja pole neid tööde

peatamisest teavitanud. Seega ei saa kaebajat süüdistada selles, et 30.10.2018 toimusid objektil

ehitustööd.

2)

Asendustäitmise ja sunniraha seaduse (AtSS) § 3 lg 3 alusel kasutatakse kohustuse

täitmise tagamiseks leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad.

Haldusorgan peab valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda

täitma talle ettekirjutusega pandud kohustust. Riigikohus on selgitanud, et hoiatus ei ole lõplik

ja siduv otsustus, mis tingiks vältimatult sunniraha rakendamise ja välistaks haldusorgani

kaalutlusõiguse. Haldusorgan võib sunniraha rakendada ka hoiatuses märgitust väiksemas

määras. Sunniraha rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega (Riigikohtu

22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 14). Vastustaja pole sunniraha rakendamisel kõiki asjaolusid

kaalunud ning on jätnud arvestamata proportsionaalsuse põhimõttega.

3)

Ettekirjutus-hoiatuses märgitud asjaoludest vastasid tõele üksnes väited, et hoone

välisseinad ehitati täies ulatuses uuesti üles väikeplokkidest, kuivõrd olemasolevad palkseinad

olid sedavõrd amortiseerunud, et nende taastamine ei olnud mõistlik, ning hoovipoolses osas

paiknenud trepikoja katuseharja tõsteti mõningal määral, viimaks trepikoja katusehari kokku

ülejäänud hoone katuseharjaga. Erinevalt ettekirjutus-hoiatuses märgitust ei olnud muus osas

30.10.2018 seisuga muudetud hoone mahtu ega välisgabariite võrreldes 06.07.2016

ehitusteatise aluseks olnud ehitusprojektiga. Rekonstrueeritava hoone välisseinte materjali

asendamise vajalikkusest teavitas kaebaja vastustajat juba 23.04.2018 ehitusteatise esitamisel.

4)

Vastustaja oleks pidanud arvesse võtma muu hulgas seda, et 28.01.2019 korraldusega

väljastas

vastustaja

Aisa

tn

kinnistu

detailplaneeringut

täpsustavad

projekteerimistingimused, andes loa Aisa tn 13 korterelamu ümberehitamisel katusekorruse

väljaehitamiseks detailplaneeringuga lubatud hoone maksimaalset kõrgust muutmata.

13. Pärnu linn vaidles kaebusele vastu ning palus jätta see rahuldamata.

1) 30.10.2018 paikvaatlusel tuvastati, et ettekirjutust ei täidetud. Kaebaja pole ettekirjutus-

hoiatuses toodud asjaolusid vaidlustanud ning tegemist on kehtiva haldusaktiga. Kaebaja

kinnitab, et esitas ehitustööde ajal uue ehitusteatise, kui selgus, et välisseinte säilitamine pole

võimalik. Kuna olemasolev projekt ei näinud ette välisseinte täielikku asendamist ja kolmanda

korruse väljaehitamist, ei saanud ehitamine vastata 06.07.2016 ehitusteatisega esitatud

ehitusprojektile. Ehitusseadustiku (EhS) § 12 lg 1 kohaselt tuleb ehitada ehitusprojekti kohaselt,

järgides ehitise ja ehitamise kohta kehtivaid nõudeid. Arvestades, et kaebaja ehitab Aisa tn 13

kinnistule 8 korteriga elamu, on ehitusprojekti järgi ehitamine eriti oluline, vältimaks

ebaseadusliku ja kontrollimata ehitustegevuse kahjulikke tagajärgi.

3-19-896

4(8)

2) Sunniraha määr 6 400 eurot moodustab 10% maksimummäärast, mis on praeguse rikkumise

puhul proportsionaalne ja kohane ning sunnib kaebajat täitma talle ettekirjutusega pandud

kohustusi. Kaebaja hilisemast käitumisest nähtub, et sunnivahendi määramine täitis oma

eesmärki, kuivõrd kaebaja asus pärast täitekorralduse tegemist täitma ettekirjutuses toodud

tingimust ehitamise aluseks oleva ehitusprojekti koostamise ja kooskõlastamise osas.

14. Tallinna Halduskohus jättis 10.09.2019 otsusega kaebuse kohustamisnõude osas

rahuldamata ja keelamisnõude osas läbi vaatamata ning menetluskulud poolte endi kanda.

1)

Juhul kui kaebaja ei tasu sunniraha vabatahtlikult, on kohane keelamiskaebus: keelata

vastustajal sunniraha rakendamine, sh sissenõudmise toimingute tegemine. Kui aga vastustaja

pöördub kohtutäituri poole sunniraha sissenõudmiseks, siis saab kaebaja esitada

kohustamisnõude, et vastustaja esitaks kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise avalduse

(Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 15). Seega olukorras, kus vastustaja pöördus

kohtutäituri poole sunniraha sissenõudmiseks, ei saa keelamisnõudega enam taotletavat

eesmärki saavutada, mistõttu tuleb keelamiskaebus jätta läbi vaatamata.

2)

Kuna kaebaja ei vaidlustanud ettekirjutus-hoiatust, siis on ettekirjutus kehtiv ja kaebajale

täitmiseks kohustuslik (haldusmenetluse seaduse (HMS) § 60 lg 2; Riigikohtu 22.04.2015 otsus

nr 3-3-1-72-14, p 15). Järelikult ei saa kaebaja sunniraha rakendamise õiguspärasust

vaidlustades enam vaidlustada asjaolusid, mis olid ettekirjutuse andmise aluseks. Seega tuleb

jätta kõrvale kaebaja väide, et ettekirjutuses on tuginetud ebaõigetele asjaoludele.

3)

Kuna kaebaja juhatuse liige sai ettekirjutus-hoiatuse kätte 23.10.2018, siis saab talle

ettekirjutuse täitmata jätmist ette heita pärast nimetatud kuupäeva. Kaebaja juhatuse liikme

kohustuseks oli tagada ettekirjutuse täitmine. See, kuidas oli ehitustegevus ja sellega seotud

info liikumine korraldatud (peatöövõtja, alltöövõtja jne), ei oma ettekirjutuse täitmata jätmise

seisukohast tähendust.

4)

Puudub kahtlus, et sunniraha rakendati selle tõttu, et 30.10.2018 tuvastati ehitustööde

jätkumine ning vastustaja rakendas sunniraha ettekirjutuse täitmisele kallutamiseks (HMS §

107 lg 2, AtSS § 3 lg-d 2 ja 3). Ettekirjutus-hoiatuses heidetakse kaebajale ette, et ehitustegevus

ei vasta ehitusprojektile, mis nägi ette välisseinte püstpalgist kandekonstruktsiooni säilitamise.

17.10.2018 paikvaatlusel tuvastati, et varasemat kandekonstruktsiooni ei säilitatud, vaid ehitati

uus kivist kandekonstruktsioon. Kaebaja jätkas pärast ettekirjutuse kättesaamist teadlikult

ebaseaduslikku ehitustegevust, jättes ettekirjutuse tahtlikult täitmata. Eeltoodust tulenevalt on

täidetud AtSS § 8 lg-s 1 nimetatud sunniraha rakendamise eeldused, samuti ei esine AtSS § 8

lg-s 3 sätestatud sunniraha rakendamist välistavaid aluseid.

5)

Asjakohatu on kaebaja viide projekteerimistingimustele. Projekteerimistingimused anti

07.11.2018 kaebaja taotluse alusel ning seega ei saanud vastustaja nende väljastamisega

31.10.2018 täitekorralduse tegemise ajal arvestada.

6)

EhS § 133 kohaselt on ettekirjutuse täitmata jätmise korral AtSS-s sätestatud korras

rakendatava sunniraha ülemmäär 64 000 eurot. Seega moodustab sunniraha maksimummäärast

10%. Kaebaja ei ole esitanud põhjendusi, et määratud suuruses sunnirahal oleks pöördumatu

negatiivne mõju kaebaja majandustegevusele, mistõttu ei saa seda pidada ülemäära

koormavaks. Kaebajale oli täitekorralduse koostamise ajaks tasutud 6500 eurot seoses korterite

müügiga. Kuna kaebaja jättis ettekirjutuse tahtlikult täitmata, siis on põhjendatud sunniraha

rakendamine sellises määras. Pärast projekteerimistingimuste andmist esitas kaebaja

28.02.2019 ehitusteatise koos ehitusprojektiga, mille vastustaja kandis 04.03.2019

ehitisregistrisse. Seega saab nõustuda vastustaja seisukohaga, et sunniraha rakendamine täitis

oma eesmärgi.

3-19-896

5(8)

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

15. Aisa Villa OÜ palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus

otsus, millega tema kaebus nii keelamis- kui ka kohustamisnõude osas rahuldada.

1)

Kohus oleks pidanud kohustama vastustajat esitama täitemenetluse lõpetamise avalduse,

kuna esinesid sunniraha rakendamise keelamise eeldused. Kohus jättis põhjendamatult

kohaldamata AtSS § 3 lg-st 3 tuleneva põhimõtte, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse

leebeimat sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad. Haldusorgan peab

valima sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle

ettekirjutusega pandud kohustust. Kohtupraktika kohaselt võib haldusorgan otsustada

sunniraha rakendada ka hoiatusest märgitust väiksemas määras ning sunniraha rakendamisel

tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Sõltumata sellest, kas ehitustööd toimusid

pärast 23.10.2018 kaebaja korraldusel, on 6400 euro suurune sunniraha ebaproportsionaalne.

Vastustaja ega kohus ei selgitanud määratud sunniraha põhjendatust piisavalt.

2)

Ehitustegevus nii 18.10.2018 kui ka 30.10.2018 vastas üldjoontes 06.07.2016

ehitusteatise aluseks olnud ehitusprojektile. Peamised erinevused seisnesid selles, et tõsteti

trepikoja katuseharja ning hoone välisseinad ehitati täies ulatuses uuesti üles väikeplokkidest.

Seega saab asuda järeldusele, et hoone vastab 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olnud projektile.

Sellises olukorras ei ole kohane väita, et pole tagatud ehitise sobitumine ümbritsevasse

keskkonda ning puudub teave ehitamise nõuetele ja ohutusele vastavuse kohta. Välisseinte

materjali asendamise vajalikkusest teavitas kaebaja vastustajat juba 23.04.2018 ehitusteatise

esitamisel.

3)

Kohus jättis arvestamata asjaolu, et vastustaja hindas juba 2011. aastal Aisa tn 13 elamu

täielikult amortiseerunuks ning määras selle lammutamisele. Kuigi hoonele 2012. aastal

väljastatud lammutusluba on seoses tähtaja möödumisega muutunud kehtetuks, ei muuda see

fakti, et hoone oli amortiseerunud ja selle taastamine polnud vastustaja hinnangul võimalik.

16. Pärnu linn vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub jätta see rahuldamata ja

halduskohtu otsus muutmata. Vastustaja jääb halduskohtule esitatud vastuväidete juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on osaliselt põhjendatud ja tuleb osaliselt

rahuldada.

18. Kaebaja ei eita, et Aisa tn 13 kinnistul toimusid ehitustööd pärast seda, kui kaebaja oli

18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse kätte saanud ja seega rikkus kaebaja ettekirjutust peatada

elamu omavoliline ümberehitamine. Samas leiab kaebaja, et kuna algsest ehitusprojektist ei

kaldutud olulisel määral kõrvale ning pole tuvastatud, et ehitamine ei vastanud kehtivatele

nõuetele ja oli ohtlik, on 6400 euro suuruse sunniraha määramine ebaproportsionaalne.

19. AtSS § 3 lg 3 sätestab, et kohustuse täitmise tagamiseks kasutatakse leebeimat

sunnivahendit ja -määra, mis eelduste kohaselt on tõhusaimad; haldusorgan peab valima

sunnivahendi, mis isikut võimalikult vähe kahjustades sunnib teda täitma talle ettekirjutusega

pandud kohustust. Seega määrab haldusorgan sunniraha kaalutlusõiguse alusel, mille

rakendamisel tuleb arvestada proportsionaalsuse põhimõttega. Proportsionaalsuse hindamisel

võib muu hulgas arvesse võtta ettekirjutuse olulisust, rikkumise asjaolusid ja isiku

majanduslikku seisundit (Riigikohtu 22.04.2015 otsus nr 3-3-1-72-14, p 27).

3-19-896

6(8)

20. 18.10.2018 ettekirjutus-hoiatuse kohaselt tuvastati, et Aisa tn 13 kinnistul toimuv

ehitustegevus ei vasta 06.07.2016 ehitusteatise aluseks olevale ehitusprojektile: hoone

välisgabariite ja konstruktsioone on oluliselt muudetud. Kuna kaebaja pole ettekirjutus-hoiatust

vaidlustanud ja see on kehtiv, on praeguses asjas ainetu vaielda selle üle, kas kõik ettekirjutus-

hoiatuses esitatud väited on tõesed. Sunniraha rakendamisel peab haldusorgan kontrollima vaid

sunnivahendi rakendamise, mitte ettekirjutuse tegemise eeldusi (Riigikohtu 27.10.2015 määrus

nr 3-3-1-31-15, p 14). Samuti on asjakohatu kaebaja viide sellele, et vastustaja andis 2012.

aastal loa Aia tn 13 hoone lammutamiseks. Kõnealune luba on kehtivuse kaotanud; vaidlusalune

ehitustegevus toimus 06.07.2016 ehitusteatise ja selle juurde esitatud ehitusprojekti alusel ning

pidi järelikult olema nendega kooskõlas.

21. Vaidlust pole selle üle, et ehitamisel kalduti algsest ehitusprojektist kõrvale. Nõustuda ei

saa kaebajaga, et tegemist polnud oluliste kõrvalekalletega. Palgist välisseina soojustamise

asemel selle asendamist täiesti uue kiviplokkidest seinaga ning erinevalt algses projektis ette

nähtust katusekorruse väljaehitamist ja trepikoja katuse kõrgemale tõstmist ei saa pidada

väheolulisteks muudatusteks. Seda kinnitab täiendavalt asjaolu, et tõusetus vajadus anda

projekteerimistingimused

(tl

109-110p),

millega

täpsustati

24.07.2003

kehtestatud

detailplaneeringut hoone korruselisuse osas, jättes detailplaneeringus määratud hoone

maksimaalse kõrguse muutmata. Kui algne projekt (seletuskiri – tl 86-89) nägi ette hoone

säilimise kahekorruselisena, siis 28.02.2019 esitatud ehitusteatise (tl 114-116) järgi on hoone

kolmekorruseline. Seoses korruse lisandumisega on muutunud ka hoone tuleohutusnõuded. Kui

kahekorruseline hoone kuulub tuleohutusklassi TP3 (tuldkartev), siis kolmekorruseline hoone

peab vastama tuleohtusklassile TP2 (tuldtakistav) (siseministri 30.03.2017 määrus nr 17

„Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded ja nõuded tuletõrje veevarustusele“ § 5 lg 2 p-d 2 ja 3;

määruse lisa 3). Seega puudutasid muudatused ka hoone ohutust.

22. Ettekirjutus-hoiatuses on märgitud, et ehitamisel ilma ehitusprojektita pole tagatud ehitise

sobitumine keskkonda ja puudub teave ehitamise kehtivatele nõuetele vastavuse ja ohutuse

kohta; omavoliliselt ümberehitatud hoone võib olla ohtlik ehitise kasutajatele ja keskkonnale.

Pärnu Linnavalitsus seadis ehitustegevuse jätkamise eelduseks ehitusprojekti kooskõlastamise

linnavalitsuse planeerimisosakonnaga ja vastava loa väljastamise. Sunniraha suurus määrati

ettekirjutus-hoiatusega ning selles märgitut saab arvestada ka sunniraha proportsionaalsuse

hindamisel. Ettekirjutus-hoiatuses märgitust järeldub, et Pärnu Linnavalitsus on ettekirjutuse

täitmist pidanud oluliseks. Ringkonnakohus peab seda hinnangut õigustatuks.

23. Kaebaja oli kohustatud tagama ettekirjutuse kättesaamisel selle viivitamatu täitmise, kuid

veel nädal hiljem tuvastati ehitustööde jätkumine. Ehitustegevus oli kaebaja mõju all ning tema

kohustus oli tagada, et töövõtjad peataksid ehitustegevuse. Ettekirjutuse täitmata jätmist ei saa

vabandada sellega, et väidetavalt polnud peatöövõtja alltöövõtjaid teavitanud. Kaebaja,

peatöövõtja ja alltöövõtjate omavahelised suhted ei puutu vastustajasse. Kaebajal puudusid

igasugused objektiivsed takistused ettekirjutuse täitmiseks. Sellest võib järeldada, et rikkumine

oli tahtlik. Olukorras, kus ettekirjutuse adressaat teadlikult eirab ettekirjutusega pandud

kohustust, on AtSS § 3 lg-s 3 sätestatut arvestades põhjendatud sunnivahendi kohaldamine.

24. EhS § 133 järgi on riikliku järelevalve raames tehtud ettekirjutuse täitmisele sundimiseks

sunniraha ülemmäär juriidilisele isikule 64 000 eurot. Kaebajale määratud sunniraha moodustab

10% ülemmäärast. Kaebaja ehitas Pärnu kesklinna ja ranna lähedusse kaheksa korteriga

elumaja, mille korterite keskmine hind oli 2015,75 eurot/m2 (tl 59). Halduskohus tuvastas, et

kaebajale oli täitekorralduse koostamise ajaks tasutud 6500 eurot. Seega võib eeldada, et

kaebajal oli piisavalt vahendeid sunniraha tasumiseks ning ringkonnakohtule ei nähtu, et

oluliselt väiksem summa oleks olnud piisav, et motiveerida kaebajat ettekirjutust kohe täitma.

Sunniraha summa ei saa äriühingu puhul olla liiga väike, sest vastasel juhul võib ettekirjutuse

3-19-896

7(8)

adressaat pidada kasulikumaks jätta ettekirjutus täitmata ja tasuda selle asemel sunniraha.

Sellisel juhul ei täidaks sunnimeede oma eesmärki. Puudub vaidlus, et kaebaja asus pärast

täitekorralduse tegemist tegutsema ehitustegevuse seadustamise nimel: kaebaja esitas

07.11.2018 projekteerimistingimuste taotluse ning pärast taotletud haldusakti andmist

(28.01.2019) esitas kaebaja 28.02.2019 ehitusteatise koos uue ehitusprojektiga. Eeltoodud

asjaolusid arvestades ei ole alust kaebajale määratud sunniraha ebaproportsionaalseks pidada.

25. Asjaolu, et täitekorraldus oli selle andmise ajal õiguspärane, ei välista siiski kaebuse

rahuldamist. Vastustaja on kinnitanud, et alates 04.03.2019, mil 28.02.2019 esitatud ehitusteatis

kanti ehitisregistrisse, on kaebajal lubatud ehitustegevust jätkata. Seega saab 04.03.2019 lugeda

ettekirjutuse täies ulatuses täidetuks. Arvestades, et vastustaja peatas 22.02.2019 otsusega (tl

20-21) täitekorralduse täitmise ning 08.05.2019 otsusega (tl 28-29) jätkas sunniraha

sissenõudmist, ei olnud sunniraha selleks ajaks veel sisse nõutud. Toimikust ei nähtu, kas ja

millal on kaebajale täitmisteade kätte toimetatud.

Riigikohus leidis 27.10.2015 määruse nr 3-3-1-31-15 p-s 17, et sunniraha rakendamist

puudutava vaidluse lahendamisel omab tähtsust ka asjaolu, et ettekirjutus täideti pärast

täitmisavalduse esitamist, kuid enne sunniraha täielikku sissenõudmist. Riigikohus märkis

selles lahendis järgmist: „Pärast ettekirjutuse täielikku täitmist ei ole sunnirahaga enam

võimalik isiku käitumist suunata. Ettekirjutuse täitmine muudab seega alusetuks haldusorgani

edasised toimingud sunniraha rakendamisel, mitte aga selleks hetkeks juba tehtud haldusorgani

toimingud. Kui haldusorgan saab pärast täitmisavalduse esitamist ja sunniraha sissenõudmist

teada ettekirjutuse täitmisest, peab ta AtSS § 3 lg-test 2 ja 3 tulenevalt esitama kohtutäiturile

avalduse täitemenetluse lõpetamiseks (täitemenetluse seadustiku § 48 lg 1 p 1). Kui haldusorgan

rikub seda kohustust ja see toob kaasa sunniraha sissenõudmise, võib adressaat haldusorganilt

nõuda sunniraha tagastamist. Haldusorgan ei pea aga pärast täitmisavalduse esitamist

ettekirjutuse täitmist kontrollima, kui ta pole saanud teavet ettekirjutuse täitmise kohta. Kui

adressaat täidab ettekirjutuse nõuetekohaselt pärast täitmisavalduse esitamist, kuid enne

täitmisteate saamist, maksab adressaat menetluse alustamise tasu. Kui ettekirjutuse täitmine

toimub samal päeval kui täitmisteate kättetoimetamine või hiljem, maksab adressaat menetluse

alustamise tasu ja pool täitemenetluse põhitasust (kohtutäituri seaduse § 41 lg 1). Kohtutäituri

seaduse § 41 lg 2 ei reguleeri spetsiifilist olukorda, kus haldusorgan peab taotlema AtSS §-s 12

sätestatud sunniraha sissenõudmiseks algatatud täitemenetluse lõpetamist põhjusel, et adressaat

täidab ettekirjutuse pärast täitmisavalduse esitamist. Ettekirjutuse täitmine pärast haldusorgani

poolt õiguspäraselt rakendatud sunniraha sissenõudmist ei mõjuta enam sunniraha tasumise ega

täitemenetluse kulude maksmise kohustust.“

Eelnevast järeldub, et vastustaja oleks pidanud juba pärast 28.02.2019 ehitusteatise registrisse

kandmist esitama kohtutäiturile avalduse täiteasjas nr 179/2019/44 menetluse lõpetamiseks.

Pärast ettekirjutuse täitmist polnud enam alust jätkata täitemenetlust, mis oli vaidemenetluse

ajaks peatatud. Halduskohus kohaldas 22.05.2019 määrusega esialgset õiguskaitset kuni

21.06.2019, kohustades vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus kaebaja suhtes täitemenetluse

peatamiseks. Pärnu linn esitas säärase avalduse 24.05.2019 (tl 54). Ehkki halduskohus tühistas

14.06.2019 määrusega esialgse õiguskaitse, on täitemenetluse registri andmetel täiteasi nr

179/2019/44 jätkuvalt peatatud ning sunniraha nõue on täitmata. Kuna kaebaja oli ettekirjutuse

täitnud juba enne kaebuse esitamist ning sunniraha pole praeguseks sisse nõutud, oli nii kaebuse

esitamise ajal kui on ka praegu võimalik kohustada vastustajat esitama kohtutäiturile

täitemenetluse lõpetamise avalduse.

26. Ringkonnakohus tühistab HKMS § 200 p 3 alusel halduskohtu otsuse kohustamisnõude

rahuldamata jätmist ja menetluskulusid puudutavas osas (resolutsiooni p-d 1 ja 3) ning teeb

asjas uue otsuse, millega kohustab vastustajat esitama kohtutäiturile avaldus Aisa Villa OÜ

3-19-896

8(8)

suhtes

31.10.2018

täitekorralduses

määratud

sunniraha

sissenõudmiseks

algatatud

täitemenetluse lõpetamiseks. Keelamisnõude läbi vaatamata jätmise osas (resolutsiooni p 2)

jääb halduskohtu otsus muutmata.

27. Kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks

arutamiseks saatmata, muudab ta menetluskulude jaotust (HKMS § 109 lg 4). HKMS § 108 lg

1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kohus võib jätta kulud

täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle

kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg

11).

Kaebaja menetluskuludeks on kaebuselt, esialgse õiguskaitse taotluselt ja apellatsioonkaebuselt

tasutud riigilõiv kokku 399 eurot ning õigusabikulud, mis olid halduskohtus 624 eurot (sh

kaebuse koostamisega seotud kulud 384 eurot ja määruskaebuse esitamisega seotud kulud 240

eurot) ning ringkonnakohtus 280 eurot. Ringkonnakohus märgib, et kuna kaebaja määruskaebus

jäi rahuldamata, ei ole sellega seotud õigusabikulu 240 euro väljamõistmine vastustajalt HKMS

§ 108 lg 1 kohaselt põhjendatud. Ehkki keelamiskaebuse läbi vaatamata jätmist puudutavas osas

tuleks HKMS § 108 lg 4 kohaselt jätta selle nõude esitamisega seotud kulud kaebaja kanda, ei

mõjutanud selle nõude esitamine riigilõivu suurust.

Arvestades, et sunniraha nõue oli täitekorralduse andmise ajal õiguspärane ning kaebus ei kuulu

rahuldamisele nendel argumentidel, mille on esitanud kaebaja, peab ringkonnakohus õiglaseks

mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja asjas tasutud riigilõivu 399 eurot ning jätta kaebaja

õigusabikulud täies ulatuses tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)