2-19-1632/25 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2019, Tartu

Tsiviilasja number

2-19-1632

Tsiviilasi

M.B. hagi E.F. vastu vara ühisvara hulka kuulumise

tuvastamiseks, kinnistusraamatu ebaõige kande muutmiseks ja

selleks nõusoleku andmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

21 000 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 21. juuni 2019 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.B. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant: M.B. (hageja), ik XXXXXXXXXXX; esindajad

vandeadvokaat Annika Klettenberg ja vandeadvokaat Maksim

Kozlov

Vastustaja: E.F. (kostja), ik XXXXXXXXXXX; esindaja

vandeadvokaat Deniss Matvejev

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 21. juuni 2019 otsus osas, millega maakohus jättis rahuldamata

nõude kohustada E.F.t andma tahteavalduse M.B. ja E.F. kandmiseks kinnistusraamatusse

korteriomandi asukohaga XXXXXXX , X. linn, X. maakond ühisomanikena ning osas, millega

maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kohustada E.F.t andma nõusolek M.B. ja E.F.

kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond

ühisomanikena ning millega jätta menetluskulud E.F. kanda.

3. Rahuldada apellatsioonkaebus.

4. Otsuse tervikresolutsioon on järgmine:

4.1. Rahuldada hagi.

4.2. Tuvastada, et korteriomand asukohaga XXXX, X. linn, X. maakond, registriosa nr

XXXXXXX, on M.B. ja E.F. ühisomand.

4.3. Kohustada E.F.t andma nõusolek kustutada E.F. ainuomaniku kanne kinnistusraamatus

korteriomandile asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond (registriosa nr XXXXXXX) ja

kohustada E.F.t andma nõusolek M.B. ja E.F. kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi

asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond (registriosa nr XXXXXXX) ühisomanikena.

Kohtuotsus asendab E.F. vajalikku tahteavaldusi omandikande muutmiseks.

4.4. Jätta menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus E.F. kanda. Menetluskulude rahalise

suuruse määrab kindlaks maakohus pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

4.5. Jätta asja juurde võtmata võõrkeelne tõend (abielu lahutamise tunnistus) ja selle tõlge.

4.6. Jätta rahuldamata M.B. 06.12.2019 esitatud vastuväide kohtu tegevuse peale.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule

30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. M.B. (hageja) esitas hagi E.F. (kostja) vastu, milles palus tuvastada, et kinnisasi asukohaga

X. maakond, X. linn, XXXXXXX (registriosa nr XXXXXXX) on hageja ja kostja ühisomand

ning kostja on kohustatud andma nõusoleku ainuomaniku kohta tehtud ebaõige kande

kustutamiseks kinnistusraamatust ja hageja ja kostja ühisomanikena kinnistusraamatusse

kandmiseks. Hageja palus asendada kinnistusraamatus kannete tegemiseks nõutavad kostja

tahteavaldused kohtuotsusega.

Pooled abiellusid XXXXXX, poolte vara on ühisvara. Abielu lahutati. Vaidlus tuleb lahendada

Eesti õiguse kohaselt, kuna pooled on kõige tugevamalt seotud Eesti Vabariigiga, kus asub

nende ühine korter.

XXXXXXX korteriomand osteti 24.04.2008 ehk abielu ajal. Kinnistusraamatusse kanti

omanikuna ainult kostja. Kuna korteri ühisomanikuks sai ka hageja, tuleb hageja kanda

ühisomanikuna kinnistusraamatusse.

Hagi allub Eesti kohtule, kuna nõude võis esitada kinnisasja asukoha järgi (TsMS § 99 lg 1 p

1). Kostja elukohta Eesti Vabariigis tõendab asjaolu, et kostjale on väljastatud pikaajalise

elaniku elamisluba 09.07.2018. Seega ei ole eluliselt usutavad kostja väited, et ta Eestis ei käi

või tal Eestis elukoht puudub; vastasel juhul ei oleks ta endale 2018. aasta suvel uut pikaajalist

elamisluba taotlenud.

Kohaldada tuleb Eesti õigust, kuna REÕS § 57 lg 4 sätestab, et kui käesoleva paragrahvi lõigete

1-3 kohaselt ei ole võimalik abielu üldistele õiguslikele tagajärgedele kohaldatavat õigust

kindlaks määrata, kohaldatakse selle riigi õigust, millega abikaasad on muul viisil kõige

tugevamalt seotud.

Nõue ei ole aegunud, nõue aeguks TsÜS § 155 lg 1 järgi 30 aastaga. Nõue pole aegunud ka

Venemaa õiguse kohaselt, kuna kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema õiguste

rikkumisest teada saamisest. Hageja sai enda õiguste rikkumisest teada 2018. a, mil kostja

keeldus kinnistusraamatu kande muutmisest.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Asi ei allu Eesti kohtule, kuna kostja elab Saksamaal. Kohaldada tuleb Venemaa õigust, kuna

pooled ei ole kõige tugevamalt Eestiga seotud. Hageja külastas mõned korrad viisa alusel Eestit,

kuid ei elanud Eestis. Kostja elas vaidlusaluses korteris lapse sünni ajal ja pärast sündi. Korteri

ostmise ajal elasid pooled Peterburis.

Kostja võttis omaks, et pooled abiellusid XXXX, nad on nüüdseks lahutatud ja neile kehtis

ühisvararežiim.

Hageja nõue aegus 06.05.2011. Vene Föderatsiooni tsiviilseadustiku § 196 lg 1 kohaselt on

aegumistähtaeg kolm aastat.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus rahuldas 21. juuni 2019 otsusega hagi osaliselt ning tuvastas, et XXXXXXX

korteriomand on poolte ühisvara. Maakohus jättis rahuldamata nõude kinnistusraamatu kande

muutmiseks. Menetluskulud jäeti poolte endi kanda.

Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud, hageja elukoht on Vene Föderatsioonis;

kostja elukoht on vaidluse all, kostja elab kas Eestis või Saksamaal. Hageja ja kostja on Vene

Föderatsiooni kodanikud ja seega kuulub kohaldamisele Eesti Vabariigi ja Vene Föderatsiooni

leping õigusabi ja õigussuhete kohta tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjades (Eesti-Vene

õigusabileping).

Tartu Ringkonnakohus on 22. jaanuari 2019 lahendis nr 2-18-18244 punktis 10 viidanud, et

Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 1 lg 2 kohaselt on ühe lepingupoole kodanikel õigus

pöörduda vabalt ja takistamatult teise lepingupoole kohtute poole, kelle pädevusse kuuluvad

tsiviil-, perekonna- ja kriminaalasjad, nad võivad seal esineda, algatada taotlusi, esitada hagisid

ja sooritada muid protsessuaalseid toiminguid samadel tingimustel kui oma kodanikudki. Seega

tuleneb artikkel 1 lõikest 2 kohustus kohelda Vene kodanikke (antud juhul hagejat) Eesti

kohtute poole pöördumisel võrdsetena Eesti kodanikega. See tähendab, et kui Eesti kodanik

saaks samas situatsioonis mõne Euroopa Liidu määruse või tsiviilkohtumenetluse seadustiku

sätte alusel pöörduda Eesti kohtu poole, peaks selline õigus olema tagatud ka Vene kodanikule.

Eesti kodanikul on TsMS § 99 lg 1 p 1 kohaselt õigus esitada hagi, mille esemeks on

kinnisasjale omandi tunnustamine või muu kinnisasjaõigusega seotud nõue, kinnisasja asukoha

järgi. Seega peab samasugune õigus olema ka Vene Föderatsiooni kodanikul. Järelikult saab

Vene Föderatsiooni kodanik esitada Eesti Vabariigis asuva kinnisasja omandiõiguse

tuvastamise hagi kinnisasja asukoha järgsele Eesti Vabariigi kohtule. Kuna kostja võimalik

elukoht on ühes Euroopa Liidu liikmesriikidest, kas Eesti Vabariigis või Saksamaal, ei oma

kohtualluvuse valikul tähendust, millises Euroopa Liidu riigis kostja elab.

Eesti-Vene õigusabilepingu artikkel 21 lg 1 sätestab, et kui leping ei näe ette teisiti, on kummagi

lepingupoole kohtud pädevad arutama tsiviil- ja perekonnaasju, kui kostjal on tema

territooriumil elukoht. Tõlgendades artiklis 21 lg 1 sätestatut kooskõlas artikli 1 lõikega 2, tuleb

asuda seisukohale, et olenemata kostja elukohariigist Euroopa Liidus on hagejal õigus esitada

kostja vastu hagi kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtule nagu samas situatsioonis on

see õigus Eesti Vabariigi kodanikul Euroopa Liidu määruse alusel.

Hagejal kui Vene Föderatsiooni kodanikul on õigus pöörduda Eesti kohtu poole sõltumata

sellest, kas kostja elukoht on Eestis või Saksamaal, kuna asja lahendab kinnisasja asukohajärgne

kohus. Kohtualluvus on sealjuures erandlik, mis tähendab, et hagi saab esitada eranditult vaid

kinnisasja asukoha järgi Eesti Vabariigi kohtusse. Vaidlust ei ole, et kinnisasi asub X. linnas.

Hageja ja kostja on Vene Föderatsiooni kodanikud ja seega tuleb kohaldatava materiaalõiguse

määramisel juhinduda Eesti-Vene õigusabilepingust. Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 lõike 2

kohaselt, kui üks abikaasa elab ühe lepingupoole territooriumil, teine aga teise lepingupoole

territooriumil ning mõlemal abikaasal on sama kodakondsus, määratakse nende isiklikud ja

varalised õigussuhted selle lepingupoole seadusandlusega, kelle kodanikud nad on; järelikult

kohaldub Vene Föderatsiooni õigus.

Kui kostja elukoht oleks Saksamaal, siis tuleks kohaldada REÕS § 57 lg 2, mille kohaselt, kui

abikaasadel on elukoht eri riikides, kuid neil on ühine kodakondsus, määratakse abielu üldised

õiguslikud tagajärjed selle riigi õigusega, mille kodanikud nad on.

Vaidlusalune korteriomand asub X. linnas ehk Eesti Vabariigi territooriumil ja seega tuleb

kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise ja selleks nõusolekute tuvastamise nõude puhul

kohaldada Eesti Vabariigi õigust.

Vene Föderatsiooni perekonnakoodeksi § 33 lg 1 kohaselt, kui abikaasad ei ole sõlminud

abieluvara lepingut, kehtib abikaasade ühisvara kohta seaduses sätestatud varasuhe. Lähtuvalt

VF PK § 34 lg 1 ja lg 2 on abikaasade ühisvaraks abielu kestel omandatud vara, sealhulgas ka

kinnisasjad. Vaidlust ei ole, et korter osteti ajal, mil pooled olid abielus. Kinnistusraamatusse

on omanikuna kantud sisse vaid kostja. Pooled ei ole sõlminud abieluvaralepingut. Seega on

XXXXXXX korter poolte ühisvara.

Hageja nõudele tuvastada, et korteriomand, asukohaga XXXXXXX, X. linn, X. maakond, on

poolte ühisvara, ei saa aegumist kohaldada. Vastavalt VF PK § 9 lg 1 ja l lg 2 perekonnasuhetest

lähtuvatele nõuetele aegumist ei kohaldata, välja arvatud juhtudel, kui rikutud õiguste kaitse

tähtaeg on sätestatud VF PK-s. VF PK ei näe ette aegumistähtaega abikaasade ühisvara

koosseisu tuvastamise nõudele. Aegumistähtaeg kolm aastat on ette nähtud vaid ühisvara

jagamise nõudele vastavalt VF PK § 38 lg 7.

Kinnistusraamatu ebaõige kande parandamise nõue muutus sissenõutavaks ebaõige kande

tegemisest, so 6. maist 2008, mil kostja kanti kinnistusraamatusse korteriomandi

ainuomanikuna. Sellest päevast alates oli hagejal õigus nõuda kinnistusraamatu ebaõige kande

parandamist. Hageja nõue kinnistusraamatu ebaõige kande parandamiseks aegus seega 10 aasta

möödumisel ehk 6. mail 2018, hageja esitas hagi kohtule 31. jaanuaril 2019, so pärast

aegumistähtaja möödumist.

Lähtuvalt TsMS § 164 lg 1, hagilises abieluasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise

ja seega tuleb poolte menetluskulud jätta poolte endi kanda.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu

otsus osas, millega jäeti rahuldamata kinnistusraamatu kande parandamise nõue,

menetluskulude jaotuse osas ja muuta maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja palub teha

tühistatud osas uue otsuse, millega tuvastada, et kostja on kohustatud andma nõusoleku ebaõige

omanikukande parandamiseks kinnistusraamatus, asendada kostja tahteavaldus kohtuotsusega

ja jätta menetluskulud kostja kanda ning kohaldada Eesti õigust.

Maakohus jättis tuvastamata, et poolte viimane ühine elukoht oli Eestis, mistõttu kohaldas

kohus korteri ühisvara hulka kuulumise nõude lahendamisel valesti Vene Föderatsiooni õigust.

Maakohus oleks pidanud lahendama korteri ühisvara hulka kuulumise nõude Eesti õiguse

alusel.

Maakohus

jättis

asjas

hindamata

hageja

esitatud

tõendid

(01.04.2019

menetlusdokumendi lisad 3-14), mis kinnitasid, et hageja käis Eestis regulaarselt ja elas sel ajal

koos kostja ja nende ühise pojaga vaidlusaluses korteris aadressil XXXXXXX. Sellega eksis

maakohus TsMS § 232 lg 1 ja TsMS § 438 lg 1 vastu.

Lisaks REÕS § 57 lõikele 4 tuleneb Eesti õiguse kohaldamine otseselt ka Eesti-Vene

õigusabilepingu art 38 p-st 1, mis sätestab, et omandiõigus kinnisvarale määratakse selle

lepingupoole seadusandluse järgi, kelle territooriumil kinnisvara asub.

Eesti-Vene õigusabilepingu art 27 p 2 ei kuulu asjas kohaldamisele, sest hageja ja kostja ei ole

enam abikaasad, vaid endised abikaasad.

Maakohus kohaldas valesti TsÜS §-i 149 lg 1 ning leidis vääralt, et kinnistusraamatu kande

parandamise nõude näol on tegemist seadusest tuleneva nõudega. Maakohus jättis tähelepanuta,

et tegemist on aegumise erijuhuga. Hageja osundab, et TsÜS § 155 lg 1 järgi omandiõigusest

tuleneva väljaandmisnõude ning perekonna- ja pärimisõigusest tuleneva nõude aegumistähtaeg

on 30 aastat nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kuna

kinnisasjade puhul on omand seotud kinnistusraamatu kandega (AÕS § 641), peaks TsÜS § 155

lg 1 hõlmama omandiõiguse tunnustamise raames ka nõuet kinnistusraamatu ebaõige kande

parandamiseks.

Isegi juhul, kui nõustuda maakohtu käsitlusega ja hinnata hageja kinnistusraamatu kande

parandamise nõude aegumist TsÜS § 149 lg 1 alusel, ei ole nõue siiski aegunud, kuna TsÜS

§ 164 lg 1 sätestab, et abikaasade vaheliste nõuete aegumine on abielu kestel peatunud.

Menetluskulude jätmine poolte endi kanda ei ole õiglane, kuna kostja keeldus omanikukande

muutmisest alusetult.

5. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu. Kostja märkis, et maakohtu otsuse põhjendused

ja järeldused on õiged. Vastu tuleb jätta võtmata apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et Viru Maakohtu 21. juuli 2019 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2

alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ning menetlusõiguse normi

rikkumise tõttu osas, millega maakohus jättis rahuldamata nõude kohustada kostjat andma

tahteavalduse hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse korteriomandi ühisomanikena

ning menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

kohustab kostjat andma nõusoleku hageja ja kostja kandmiseks kinnistusraamatusse

korteriomandi asukohaga XXXXXXX ühisomanikena ning millega jätab menetluskulud kostja

kanda. Apellatsioonkaebus rahuldatakse.

7. Apellatsioonkaebusele lisatud uus tõend (abielulahutuse tunnistus) tuleb jätta TsMS § 238

lg 1 p 1 ja TsMS § 652 lg 3 alusel asja juurde võtmata, kuna see ei ole asjakohane ja on esitatud

hilinenult. Apellatsioonkaebuse teist lisa (e-kiri) ei käsitle ringkonnakohus tõendina, kuna see

sisaldab hageja tõlgendust õigusnormidest ja ettepanekut vastaspoolele.

8. Ringkonnakohus jätab rahuldamata hageja 06.12.2019 esitatud vastuväite ringkonnakohtu

tegevusele. Kostja taotles 4.12.2019 määratud seisukohtade esitamise tähtaja pikendamist kuni

06.12.2019 põhjendusega, et ta soovib hageja seisukohtade osas arvamust avaldada.

Ringkonnakohus leidis, et kuna tegemist on kohtu määratud tähtajaga, mida kohus saab ka ise

muuta ning esitada saab vaid kokkuvõtva seisukoha, siis puudub alus tähtaja pikendamise

taotluse rahuldamata jätmiseks.

Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et pooltel on seadusest tulenev õigus oma kokkuvõtva

seisukoha avaldamiseks ning kostja osas tähtaja pikendamine ei puuduta hageja õigusi. Samuti

ei too tähtaja muutmine kaasa menetluse pikenemist, kuna ringkonnakohus ei planeerinud asjas

muid menetlustoiminguid peale otsuse teatavakstegemist 18.12.2019.

9. Ringkonnakohtus ei ole vaidluse all asjaolu, kas korteriomand on poolte ühisomand. Kostja

ei esitanud apellatsioonkaebust ning nõustus maakohtu otsusega. Apellatsioonkaebusest

nähtub, et hageja vaidlustab maakohtu otsuse põhjendusi ühisvara tuvastamisel (kohalduvat

õigust), kuid mitte resolutsiooni (apellatsioonkaebuse p 3). Seejuures ei palu hageja

apellatsioonkaebuse selgelt väljendatud taotluses muuta maakohtu otsust ühisvara tuvastamise

osas.

Ringkonnakohus on seisukohal, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei näe ette võimalust

vaidlustada maakohtu otsuse põhjendusi vaidlustamata otsuse resolutsiooni. Täitmiseks on

kohustuslik vaid otsuse resolutsioon (TsMS § 442 lg 5), mispärast ei saa otsuse põhjendused

eraldiseisvalt

resolutsioonist

rikkuda

hageja

subjektiivseid

õigusi.

Siiski

märgib

ringkonnakohus täiendavalt, et maakohus kohaldas õigesti ühisvara tuvastamisel Venemaa

õigust ja kinnistusraamatu kande parandamisel Eesti õigust.

10. Maakohus leidis vääralt, et AÕS § 65 lõikes 1 sätestatud nõue aegub. Seaduse mõttega ja

kinnistusraamatu eesmärgiga ei ole kooskõlas maakohtu lahend, kus tuvastatakse, et hageja on

kinnisasja ühisomanik, kuid aegumise tõttu jääb kinnistusraamatu kanne alatiselt ebaõigeks.

Kuna on tuvastatud, et hageja on kinnisasja ühisomanik, tuleb AÕS § 65 lg 1 alusel kohustada

kostjat andma nõusolek omandikande muutmiseks ja poolte kandmiseks kinnistusraamatusse

ühisomanikena. Kuna ringkonnakohus kohustab kostjat vastavat tahteavaldust andma, asendab

ringkonnakohtu otsus kostja tahteavaldust (TsÜS § 68 lg 5, TsMS § 594). Tartu Maakohtu

registriosakond saab ringkonnakohtu otsusele tuginedes teha kandemääruse, millega kustutada

kostja kinnistusraamatust ainuomanikuna ning kanda kinnistusraamatusse sisse ühisomanikena

hageja ja kostja.

11. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et hagilises abieluasjas kannab TsMS § 164 lg 1 alusel

kumbki pool oma menetluskulud alati ise. Tegu ei ole abieluasjaga, vaid omandiõiguse

tuvastamise ja kinnistusraamatu kande parandamise vaidlusega. Maakohus on jätnud

kohaldamata ka TsMS § 164 lõike 2, mille järgi võib kohus jagada kulud erinevalt TsMS § 164

lõikes 1 sätestatust, kui tegemist on abielu varavahekorral põhineva vaidlusega või kui kulude

selline jaotus ei oleks õiglane, muu hulgas kui see kahjustaks ülemääraselt ühe abikaasa olulisi

vajadusi. Kuna hagi rahuldatakse ja kostja keeldus põhjendamatult omandikande muutmisest,

samuti hageja poolt pakutud kompromissi sõlmimisest, on õiglane ja põhjendatud jätta

menetluskulud kostja kanda.

TsMS § 174 lg 4 sätestab, et juhul, kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses

menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude

rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist TsMS

§ 177 lõikes 2 sätestatud korras. Kuna maakohus ei määranud kindaks menetluskulude rahalist

suurust, määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse TsMS § 174 lg 4 ja TsMS § 177

lg 2 kohaselt kindaks määrusega pärast ringkonnakohtu otsuse jõustumist.

/digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/ /digitaalselt allkirjastatud/

Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi