3-18-1804/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel ja Tanel Saar

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2019, Tartu

Haldusasja number

3-18-1804

Haldusasi

J.K. kaebus Tartu Vangla tekitatud mittevaralise kahju

eest hüvitise väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29. mai 2019. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

J.K. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

Menetlusosalised

Kaebaja – J.K.

Vastustaja – Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta J.K. apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 29. mai 2019. a

otsus muutmata.

2. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 16. jaanuar 2020.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 21. juunil 2018 esitas J.K. Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse, millest peale puuduste

kõrvaldamist selgus, et ta soovib hüvitist 500 euro ulatuses selle eest, et ta toimetati aprillis 2018.

a narkootilise aine kontrolli, kuigi vanglale oli teada, et ta tarvitab ravimeid, mis annavad

narkootilise aine tarvitamise osas positiivse tulemuse. J.K. väitis, et vangla direktor lubas peale

2008. aastal aset leidnud intsidenti, et rohkem teda narkotestile ei viida.

2. 15. augusti 2018. a otsusega nr 1-13/128-4 jättis Tartu Vangla kahju hüvitamise taotluse

rahuldamata. Vangla hinnangul on vanglateenistuse ametnikul õigus teostada kinnipeetavale

narkootilise aine tarvitamise kontrolli ning ebameeldivus, mida kontrolli teostamine

kinnipeetavale tekitab on vangistusega paratamatult kaasnev. 2008. aastal tehtud test puudutas

ainult konkreetset juhtu ning tulevikusündmustele ei laiene. Vangla direktor ei ole J.K.le lubanud,

et tema suhtes enam narkootilise aine tarvitamist ei kontrollita. Väärikust alandavaks ei saa pidada

tingimusi, milles J.K. kontrolli teostamise ajal viibis.

3. 14. septembril 2018. a esitas kaebaja Tartu Halduskohtule kaebuse ning 03. oktoobril 2018 ja

18. aprillil 2019 täiendavad seisukohad. Kaebaja palus tuvastada Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasus ning hüvitada tekitatud mittevaraline kahju summas 600 eurot seonduvalt tema

suhtes 28. aprillil 2018 läbi viidud narkootilise aine tarvitamise kontrolliga.

Kaebaja väitel kinnitati talle pärast 2008. aastal tehtud narkootilise aine tarvitamise kontrolli, et

tema suhtes tulevikus sarnast kontrolli ei tehta. 28. aprillil 2018 tehtud kontroll oli solvav ja

väärikust alandav. Kaebaja ei ole narkootikume kasutanud. Narkotesti läbiviimine oli

põhjendamatu. Kaebaja allutati kontrollile alles pärast seda, kui ta oli vanglaametnike toodud

ravimid manustanud. Vangla ei kasutanud indikaatorvahendit, vaid võttis joobeseisundi

tuvastamiseks bioloogilise vedeliku.

4. 12. oktoobri 2018. a määrusega tagastas Tartu Halduskohus kaebuse Tartu Vangla tegevuse

õigusvastasuse tuvastamise nõude osas.

5. Vastuses kaebusele ja täiendavas seisukohas vaidles Tartu Vangla kaebusele vastu ja palus

jätta selle rahuldamata.

Vangla selgitas, et kasutab narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks indikaatorpaberit, mis on

mõeldud kiirtesti tegemiseks uriinist. Seetõttu eraldiseisvat alust kaebajalt bioloogilise vedelikuna

uriini võtmiseks esinema ei pidanud. Kaebaja valiti kontrolli nn juhuvaliku alusel. Kui kaebaja

ennast narkootilise aine tarvitamise kontrollimiseks vajaliku uriini andmise ajal ebamugavalt

tundis, ei olnud see vangla õigusvastase tegevuse tagajärg.

Kontrolli teostamise õiguslik alus tuleneb vangistusseaduse (VangS) § 67¹ lg 1 lausest 2. Vangla

ei pea enne kontrolli teostama asumist olema avastanud ega välja selgitanud eelnevalt

joobeseisundile viitavate tunnustega kinnipeetavat ning joobele viitavaid tunnuseid kirjeldanud.

Ennetavate meetmete rakendamine kinnipeetava suhtes on lubatud vangla julgeoleku tagamiseks.

Kontrolli juhuvaliku kriteeriumiks ei olnud kinnipeetav, vaid kamber.

HALDUSKOHTU PÕHJENDUSED

6. 29. mai 2019. a otsusega jättis Tartu Halduskohus kaebuse rahuldamata.

7. Halduskohus ei nõustunud kaebaja seisukohaga, et vanglas on lubatud kinnipeetavaid

kontrollida vaid siis, kui isikul esinevad joobeseisundile viitavad tunnused. Vanglas

kinnipeetavate joobeseisundi kontrollimisel õiguslikuks aluseks on VangS § 67 lg 1, mis hõlmab

ka nn juhuvaliku alusel pisteliste kontrollide tegemise õiguse, mil isikul kliinilisi joobetunnuseid

väliselt ei esine. Vangla julgeolek on kaalukas väärtus, mille tagamiseks on preventiivsel eesmärgil

joobeseisundi kontrollimine eesmärgipärane ja vajalik meede.

8. Kaebaja suhtes väidetav õigusvastane käitumine minevikus ei tähenda, et vanglal puudub

õiguslik alus kaebaja kontrollimiseks. Sellist keeldu VangS ette ei näe. Ei ole eluliselt usutav, et

vangla direktor andis kaebaja mainitud lubaduse.

9. Kaebaja kontrollimise päeval kontrolliti juhuvaliku alusel erinevates kambrites asunud

kinnipeetavaid. Seega ei ole eluliselt usutav, et kaebaja kontrollimise eesmärgiks on kaebaja

karistamine tema varasema tegevuse eest või kaebaja alandamine.

10. Ebaõige on kaebaja seisukoht, et uriiniproovi võtmine oli õigusvastane, sest teda oleks tulnud

kontrollida esmalt indikaatorvahendiga. Kaebaja joovet kontrollitigi üksnes indikaatorvahendiga.

11. Uriinitesti tegemine ei ole iseenesest isiku põhiõigusi rikkuv. Samuti ei kinnita

kohtumenetluses esitatud dokumendid, et bioloogilise vedeliku võtmisel oleks rikutud

protseduurireegleid. Bioloogilise vedeliku andmine võis põhjustada kaebajale ebamugavustunnet

ja hingelisi üleelamisi, kuid need ei ületa testi tegemisega kaasnevaid tavapäraseid ebameeldivusi

ega ole käsitatavad inimväärikust alandava kohtlemisena.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

12. Kaebaja esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles taotleb halduskohtu

otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist.

Kaebaja on seisukohal, et kontrollimiseks pidi esinema põhjus, kuid seda ei olnud. Kaebaja kohta

ei ole infot, et ta on narkootikume tarvitanud. Ka ei ole vangla kirjeldanud mingeid kahtlusi

kaebaja välimuses või käitumises, mis viitaksid narkootikumide tarvitamisele. Vangla pidanuks

võtma kaebajalt sülge või verd. Pärast meediku poolt antud ravimi võtmist viidi kaebaja kambrist

ruumi, kus tal kästi riided ära võtta ja ta pidi urineerima topsi, kuigi tema käed olid kinni. Taoline

käitumine oli solvav, alandav ja õigusvastane.

Tõele vastab kaebaja väide vangla direktori poolt 2008. a öeldu kohta.

Tõele vastab, et vangla kontrollib juhuvaliku alusel kinnipeetavaid, kuid seda tehakse nende

suhtes, kes vabaduses on tarvitanud narkootikume või varem vanglas.

Kaebaja soovib lisaks riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1 tugineda ka põhiseaduse §-le 25

ning Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-27-02 ja 3-2-1-111-96.

13. Vastuses apellatsioonkaebusele palub Tartu Vangla jätta apellatsioonkaebus rahuldamata,

jäädes varasemalt antud selgituste juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohtu hinnangul on kaebus halduskohtu otsusega põhjendatult rahuldamata jäetud.

Apellatsioonkaebuse põhjendused ja väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks.

Halduskohus on põhjalikult analüüsinud kinnipeetava joobeseisundi kontrollimise õiguslikku alust

vangistuse täideviimisel ning põhjendatult leidnud, et vaatamata sellele, et VangS § 67 lg 1 võiks

olla selgemalt sõnastatud nn juhuvaliku alusel kinnipeetavate joobeseisundi kontrollimise õiguse

ja kohustuse vanglale panemise osas, andis säte vastustajale aluse kaebuses vaidlustatud kontrolli

teostamiseks kaebaja suhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega, järgib

neid ning HKMS § 201 lg 4 alusel põhjendusi ei korda.

15. Apellatsioonkaebuses leiab kaebaja jätkuvalt, et temalt uriiniproovi võtmine oli õigusvastane,

kuna Tartu Vangla direktor oli pärast 2008. aastal toimunud intsidenti lubanud, et kaebajale nn

narkotesti ei tehta, kaebaja ei ole kunagi olnud narkootiliste ainete tarvitaja ning proov võeti pärast

seda, kui kaebajale anti ravimit, mis 2008. aastal tehtud kiirtestis näitas narkootilise aine

tarvitamist. Samuti leiab kaebaja, et proovi võtmine toimus teda solvaval ja inimväärikust

alandaval viisil.

Vastuseks kaebaja väidetele märgib ringkonnakohus järgnevat.

16. Esmalt kordab ringkonnakohus, et vangla julgeoleku tagamise eesmärgil, eelkõige olukorras,

kus vanglas on esinenud narkootiliste ainete kasutamise juhtumeid, tuleb pidada õigustatuks

joobeseisundi juhukontrolli teostamist kinnipeetavate hulgas. Vastustaja on selgitanud, et kontrolli

teostatakse kiirtestina uriinist, sest sel viisil on narkootilise aine tarvitamine tuvastatav kuni nädala

jooksul. Kui joobeseisund ja sellega seotud väliselt tuvastatavad tunnused mööduvad oluliselt

lühema aja jooksul, siis ei olegi põhjendatud kontrolli valimi piiritlemine üksnes nende isikutega,

kelle osas on väliste tunnuste põhjal kahtlus keelatud ainete tarvitamises. Juhusliku valimi alusel

kontrolli teostamine täidab seejuures ilmselgelt üldpreventiivset otstarvet, kuna kinnipeetavad ei

saa olla kindlad nn puhtalt pääsemises ka siis, kui keelatud ainete tarvitamise järel vastustaja

ametnikud joobe tunnuseid ei märka või need on juba möödunud.

Seetõttu ei olnud alust ka kaebajat valimi hulgast välja jätta. Selleks ei anna alust asjaolu, et

kaebaja ei ole vangistuses varem keelatud aineid tarvitanud ega seegi, et 2008. aastal andis test

tulemuseks nn valepositiivse, sest kaebaja oli tarvitanud arsti määratud ravimit. Seejuures puudus

vangla direktoril pädevus lubada kaebajale, et 2008. aasta intsidendi tõttu teda tulevikus enam

üldse ei kontrollita.

17. Kaebaja on osutanud, et enne kontrolli teostamist anti talle sama ravimit, mille tõttu kiirtest

2008. aastal andis valepositiivse tulemuse. Ka see asjaolu ei välista kaebaja kaasamist valimisse.

Ravimi manustamist pidi vastustaja arvesse võtma testi tulemuse hindamisel. Kaebaja väitel kartis

ta 2008. aasta intsidendi kordumist, s.t uuesti eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist ilma, et

selleks tegelikku vajadust esineks. Kuigi kaebaja seisukoht on mõistetav, ei ole see siiski kaebuse

lahendamisel oluline, sest tegelikkuses kaebaja kardetud tagajärge ei saabunud. Olukorras, kus

asja materjalidest ei ilmne, et vastustaja oleks allutanud kaebaja kontrollile kättemaksuna kaebaja

käitumise eest, tema kiusamiseks ja/või täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluse

leidmiseks, ei saa ainuüksi 2008. aasta intsidendile viidates jaatada, et kontrollile allutamisega

koheldi kaebajat inimväärikust alandavalt, põhjustades talle rohkem kannatusi kui vangistusega

paratamatult kaasneb. Vastupidi, kui kaebajat ei ole allutatud kontrollile vahepealsel ajal pärast

2008. aastat, siis viitab see, et vastustaja ei ole kontrolli rakendanud varjatud repressioonina

kaebaja vastu. Samuti ilmneb sellest, et meetmel puudub kaebaja suhtes kumulatiivne mõju.

Vastustaja praktika ei anna alust tegelikuks kartuseks, et kontrolli tulemusel kohaldatakse kaebaja

suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt.

18. Ka kontrolli läbiviimise tingimustest endist ei nähtu kaebaja õigusvastast kohtlemist, veel

vähem inimväärikuse alandamise kvaliteediga õigusvastast kohtlemist. Vastustaja ja halduskohus

on siinkohal põhjendatult osundanud VangS § 671 lg 1 järgi KorS §-dele 40 ja 41 ning nende alusel

Vabariigi Valitsuse 5. oktoobri 2017. a määrusega kehtestatud „Bioloogilise vedeliku proovi

võtmise, säilitamise, uuringuks edastamise, uuringu tegemise ja nende toimingute tasustamise

kord“ § 4 lg-le 2 ning § 6 lg-tele 2 ja 3. Kaebaja kirjeldatud toimingud vastavad nendes normides

kirjeldatud korrale. Erisuseks on see, et otsese jälgimise all proovi andmine on ette nähtud korra

§-s 7, s.o juhtumil, kui prooviandja on üritanud võltsida või on võltsinud proovimaterjali. Sellist

etteheidet ei ole vastustaja kaebajale teinud. Sellele vaatamata andis kaebaja proovi vastustaja

ametniku juuresolekul. Aga seegi ei tingi vastustaja tegevuse õigusvastasust, kuna korra § 6 lg 3

p-st 2 tulenevalt pidi vastustaja tagama, et kaebaja ei pääseks veeallika juurde. Selle kohustuse

täitmiseks võis olla vajalik, et vastustaja ametnik viibis kaebaja juures proovi andmise kogu aja

vältel, kui proovi andmise kohas oli veeallikas.

Kui kaebaja suhtes kehtis kohustus kohaldada käeraudu vanglasisesel saatmisel, siis oli nende

kohaldamine lubatud ka proovi andmisel. Kaebaja väitel muutis see proovi andmise ebamugavaks.

Samas sai kaebaja proovi siiski antud ja ta ei ole kirjeldanud ühtegi tagajärge või kõrvalmõju, mille

tõttu käeraudade kasutamine oleks olnud tema suhtes eriliselt koormav ja alandav.

19. Seega ei ole täidetud riigivastutuse seaduse § 7 lg-s 1 ja § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise

kahju hüvitamise nõude eeldused. Kaebaja väidete ja tuvastatud asjaolude alusel ei saa järeldada,

et vastustaja õigusvastane tegevus oleks põhjustanud RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve

kahjustamise.

20. Eeltoodu alusel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata.

21. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna vastustaja

ei

ole

esitanud

menetluskulude

nimekirja

ega

kuludokumente,

siis

tulenevalt

HKMS § 109 lg 1 ls-st 3 kaebajalt vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta. Kaebaja

menetluskulud apellatsioonimenetluses (riigilõiv) jäävad tema enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)