3-18-562/23 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Madis Ernits, Maili Lokk ja Einar Vene Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2019, Tartu Haldusasja number 3-18-562 Haldusasi Ott Ollino kaebus Politseija Piirivalveameti poolt arestimajas jalutusvõimaluse puudumisega tekitatud kahju hüvitamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2018. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Ott Ollino apellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja Ott Ollino Vastustaja Politseija Piirivalveamet

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2018. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 16. jaanuar 2019).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ott Ollino oli Politseija Piirivalveameti Pärnu arestimajas kahel perioodil 2015 ja 2016. aastal. Pärnu arestimajas puudus vahistatud isikutele värskes õhus jalutamiseks mõeldud ala.

2. O. Ollino esitas kaebuse, milles palus hüvitada talle arestimajas viibitud ajal ühetunnilise värskes õhus jalutamise mittevõimaldamisega tekitatud kahju summas 5000 eurot.

3. Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2018. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ning mõisteti kaebajale mittevaralise kahju hüvitiseks välja 250 eurot järgmistel põhjendustel.

3.1. Perioodidena, mil kaebaja arestimajas viibis, määratles kohus 2. veebruar 2015 – 20. märts 2015 ja 17. juuli 2016 – 23. september 2016. Kaebaja oli seal vahistatu staatuses.

3.2. Pärnu arestimajas ei ole kunagi olnud jalutushoovi. Siseministri 27. septembri 2011. a määrusega nr 21 kehtestatud arestimaja sisekorraeeskiri § 31 lg 2 järgi võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund päevas viibida valve all värskes õhus. Kaebaja on kinnitanud, et ta seda soovis ja kohus pidas seda usutavaks.

3.3. Kuna kaebajale ei võimaldatud jalutuskäiku kahel järjestikusel perioodil üsna pikka aega, on tegemist tema inimväärikuse alandamisega. See ületas kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme.

3.4. Kaebaja nõutud summat tuleb vähendada ja mõistlik on välja mõista kompensatsioon 250 eurot.

3.5. Kaebus rahuldati 5% ulatuses. Seetõttu mõistis kohus kaebaja taotletud õigusabikuludest (720 eurot) vastustajalt kaebaja kasuks välja halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 2 alusel 5% ehk 36 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. O. Ollino apellatsioonkaebuses palutakse kohtuotsus tühistada ja kaebus täielikult rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Jälgitav ei ole kohtu siseveendumuse kujunemine, kuidas ta jõudis 250 euro suuruse hüvitiseni.

4.2. Euroopa inimõiguste kohtu (EIK) otsuses nr 24316/13 sai sarnases olukorras olnud isik Eesti riigilt hüvitiseks suurema summa, 5000 eurot. Viidatud asjas oli isik kinnipidamisasutuses kokku

119 päeva, st 4 päeva rohkem kui kaebaja.

4.3. Puuduvad riigivastutuse seaduse §-s 13 sätestatud hüvitise vähendamist õigustavad alused.

5. Politseija Piirivalveameti vastuses apellatsioonkaebusele palutakse jätta see rahuldamata järgmistel põhjendustel.

5.1. Kaebaja suhtes rikuti vaid üht nõuet – jalutuskäigu võimaldamise nõuet. Muud kinnipidamistingimused olid õiguspärased.

5.2. EIK on aktsepteerinud seda, kui siseriiklik kohus mõistab välja väiksema hüvitise, kui on sarnases asjas välja mõistnud EIK.

5.3. Kaebajale väljamõistetud hüvitise suurus on kooskõlas siseriikliku kohtupraktikaga. Kohtupraktikas on hüvitise päevamääraks olnud 0-7 eurot sõltuvalt riive intensiivsusest, tagajärgedest ja õigusrikkumise kogumist. Kaebaja kasuks välja mõistetud summa on üle kahe euro päeva eest. See ei ole ebaõiglane ega ebaproportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Vaidlus asjas on ainult hüvitise suuruse üle ning vaidlus käib ainult jalutusvõimaluse mittevõimaldamisega tekitatud kahju hüvitamise üle.

8. Kaebaja põhiline väide on, et hüvitis on liiga väike seetõttu, et sarnases vaidluses EIK-i jõudnud asjas on teine isik saanud Eesti riigilt hüvitiseks suurema summa (5000 eurot). Ta on rõhutanud, et jalutusvõimaluseta perioodid olid võrreldava pikkusega (kaebaja oma oli vaid 4 päeva lühem) ja et kui kaebaja hüvitiseks jääb vaid 250 eurot, siis on see põhjendamatult madal.

Ringkonnakohus seda seisukohta ei jaga. Väga sageli ongi kohtupraktikas riigisiseselt mõistetud hüvitised märksa madalamad kui EIK poolt sarnastes asjades. EIK on ise märkinud, et riigi poolt makstud hüvitise mõistlikkuse hindamisel tuleb arvestada hüvitise väärtust vastava riigi elustandardite ja üldiste sissetulekute valguses. Lisaks saab arvesse võtta seda, et hüvitise saamine siseriikliku kohtu kaudu on lähem ja kättesaadavam kui EIK-i kaudu (EIK 20. veebruari 2014. a otsus asjas nr 42119/04, p 31 koos seal viidatud lahenditega). Samuti rõhutas EIK, et siseriiklikel kohtutel on selles küsimuses lai hindamisruum, kus tuleb lähtuda riigi õigussüsteemist, – traditsioonist ning elustandardist, isegi kui selle tulemusena on väljamõistetavad hüvitised väiksemad kui sarnastes asjades EIK-i praktikas (samas p 36, koos seal viidatud kohtulahenditega).

9. Kaebajale väljamõistetud hüvitis ei ole ringkonnakohtu arvates ebamõistlikult väike EIK-i poolt lahendatud sarnastes asjades välja mõistetud hüvitistega võrreldes. Samuti on see kooskõlas siseriikliku kohtupraktikaga.

10. Esiteks tuleb arvestada, et kaebaja poolt viidatud EIK-i jõudnud asi ning käesolev asi ei ole täielikult sarnased. Kaebaja vahistatu periood koosnes kahest erinevast perioodist, mis vältasid 47 ja 69 päeva ning mille vahele jäi ca aasta ja nelja kuu pikkune vaheaeg (vt ülal p 3.1). Kaebaja poolt viidatud asja tehioludest nähtub, et seal ei saanud isik õues viibida praktiliselt kogu 119- päevase perioodi järjest, see periood katkes vahepeal vaid kaheks päevaks. See asjaolu annab aluse lugeda kaebajale osaks saanud riivet märgatavalt vähem intensiivsemaks, sest tänu riiveperioodide lühemale kestvusele ei saavutanud riive ajas kumuleeruv mõju sellist taset. Seetõttu ei saa üksnes koguperioodide sarnasusele viidates väita, et kaebaja õiguste riive oli samasugune nagu tema poolt viidatud asjas EIK-i kaebuse esitanud isikul. Lisaks lõppes kaebaja viidatud asi pooltevahelise kokkuleppega, mistõttu on asja tehiolude kirjeldus on napp ja pole välistatud, et summa suurust mõjutasid ka muud kinnipidamistingimused, mida lahendi kirjeldavas osas välja pole toodud.

11. Kaebajale välja mõistetud hüvitis on kooskõlas sarnastes olukordades Eesti kohtutes väljamõistetud hüvitistega. Nt olukorras, kus isik viibis arestimajas jalutusvõimaluseta ca 5,5 kuud, st oluliselt kauem kui kaebaja, ning seda järjestikusel perioodil, ning kus arestimaja kinnipidamistingimustes oli muidki puudusi (vt RKHKo 3-3-1-14-10), jäi Tartu Ringkonnakohtu poolt väljamõistetud lõplikuks hüvitise summaks 300 eurot (Tartu Ringkonnakohtu 16. veebruari 2012. a otsus haldusasjas nr 3-09-584). Kaebaja kasuks halduskohtus välja mõistetud summa on päevamäärades kaebaja jaoks isegi soodsam. Vastustaja on vastuses apellatsioonkaebusele loetlenud omalt poolt mitmeid Eesti kohtute lahendeid, kus sarnastel alustel kaebuse esitanud isikute kasuks ei ole samuti välja mõistetud suuremaid summasid kui praegu kaebajale.

12. Seoses kohtuniku siseveendumuse kujunemise jälgitavusega möönab ringkonnakohus, et ehkki kohtuotsuse põhjendused on vaidluse konkreetsust arvestades küllaltki pikad, ei leia sealt selgeid põhjendusi, miks pidas kohus vajalikuks hüvitist vähendada ning miks pidas ta õigeks välja mõista just 250 eurot. Kõigepealt on kohus nentinud, et hüvitist tuleb vähendada ning seejärel sedastanud, et kohtu siseveendumusest lähtudes on mõistlik hüvitise suurus 250 eurot. Pärast hüvitise suuruse kindlaksmääramist on kohus esitanud veel kaks lauset, mis ei seondu otseselt hüvitise vähendamisega, ning viidanud seejärel veel vastustaja seisukohale, kes on leidnud, et hüvitise suurus võiks olla maksimaalselt 250 eurot (vt otsuse p 13). Jääb ebaselgeks, kas kohus lähtuski vastustaja poolt välja pakutud summast või olid selle kujunemise taga kohtu enda kaalutlused. Kuna eeltoodust nähtuvalt ei ole kaebajale määratud summa aga kindlasti väiksem kui kohtupraktikas sellistes situatsioonides tavaliselt välja mõistetud hüvitised, siis ei ole kaebajale soodsas suunas kohtuotsuse muutmiseks alust.

13. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et apellatsioonkaebus ei kuulu rahuldamisele ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Kaebaja menetluskulu ringkonnakohtus (648 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Riigikohtu 19.06.2020 kohtuotsus

1. Rahuldada kassatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 11. oktoobri 2018. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu 17. detsembri 2019. a otsus hüvitise suurust ja menetluskulude jaotust puudutavas osas ning teha selles osas uus otsus.

3. Rahuldada kaebus osaliselt ja mõista Politseija Piirivalveametilt Ott Ollino kasuks välja hüvitis mittevaralise kahju eest 1000 (üks tuhat) eurot. Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

4. Mõista Politseija Piirivalveametilt välja Ott Ollino kasuks menetluskulud 972 (üheksasada seitsekümmend kaks) eurot.

5. Kautsjon tagastada Advokaadibüroo Sempes OÜ arveldusarvele EE841010220255289226.